Eesti peab soodsa tippkohtumise järel edasi pingutama

Toimiva euroopaliku majandusruumi ja õiguskorra loomine on Euroopa Liidu kandidaatide vaagimisel üha olulisem.

Euroopa Liidu Nice’i tippkohtumine tõi Eesti jaoks kaasa vähemalt ühe ja seejuures hetkel kõige olulisema tulemuse: tõdeti, et liidu laienemine peab jätkuma ning püstitati sellele teele uusi konkreetseid verstaposte. See on hetkel olulisim, hoolimata sellest, kuidas hinnata valitsustevahelise konverentsi tulemust häälte kaalu ja jaotuse üle ning muid otsuseid.

Euroopa Liidu liikmesriigid nõustusid sisuliselt Euroopa Komisjoni eduraportis ette pandud ajagraafikuga. Euroopa Liit on 2002. aasta lõpuks valmis vastu võtma uusi liikmeid. Teatades, et esimesed uued liikmesriigid osalevad loodetavasti juba järgmistel europarlamendi valimistel aastal 2004, anti sellega ka teada, et EL peab olema esimeste uute liikmete ühinemise juba heaks kiitnud kõikide liikmesriikide parlamentide tasemel. Samas kinnitati uuesti, et liitumine toimub vastavalt iga riigi edusammudele.

EESTIL ON PÕHJUST RAHULOLUKS
Kõike seda Eesti ka Nice’i kohtumiselt ootas ja lootis, eriti pärast meie tööd tunnustanud eduraportis öeldut. Ning nüüd ootame seda, et liidu liikmesriigid asuksid andma konkreetseid vastuseid meie seisukohtadele, mis nõuavad otsustamist üleminekuaegade suhtes eri valdkondades. Siis saavad läbirääkimised tõesti kiiresti edeneda.

Meil pole põhjust olla rahul-olematud nende nelja hääle ning kuue parlamendikoha pärast, mis on Eesti omad liitumise järel. Eriti kui arvestada asja-olu, et proportsionaalselt on see palju suurem kui rahvaarvult meist 53 korda suurema Saksamaa 29 häält.

Ehk on isegi mõistlik, et Euroopa Liit jättis osa otsuseid, mis puudutavad näiteks volinike kohti, tulevikku. Kuigi Euroopa Liidu liikmesmaades võidakse mõistetavalt olla pettunud – jäi ju osa asju poolikuks –, on see tegelikult hea. Nii saab ka Eesti peatse liikmena liidu tegutsemismehhanismide üle otsustada, mitte aga ei pea pelgalt valmis vormi paigutuma.

Selline võimalus praeguse tempo ning meie eesmärkide täitumisel ka on, arvestades näiteks seda, et 2004. aastal otsustati käivitada uus arutelu rahvusriikide ja Euroopa Liidu suhetest. See on arutelu, kus Eesti peab kindlasti täieõiguslikult kaasa rääkima.

Näiteks otsuste tegemise mehhanismi puhul ehk kvalifitseeritud häälteenamuse rakendamise asjus ei jõutud Nice’is samuti tulemusele, mida algselt loodeti. Mitmetes valdkondades, nagu näiteks sotsiaalpoliitika, immigratsioonipoliitika ja maksustamine, eeldab Euroopa Liidu ühtne poliitika üht meelt ja üht häält liikmete vahel ka pärast Nice’i. Rääkimata siis sellest, et Eesti saab nendes valdkondades jätkata ja omasoodu kohendada poliitikate järgimist, mis meile senini käegakatsutavat majandusedu on toonud. Seega peaks selline otsus leevendama ka Eestis paljude inimeste praegust hirmu suure ja kõikeühtlustava Euroopa Liidu ees.

MIKS ON LIIT TÄHTIS TAVALISELE EESTLASELE
Samas on mul äärmiselt hea meelt tõdeda, et Euroopa Liit tegeles Nice’is tõsiselt ka sellega, mis peaks igale eestlasele ja eurooplasele olema argiselt ja eluoluliselt vägagi tähtis. Ülemkogu kiitis heaks Euroopa sotsiaalagenda, mis on samm Euroopa sotsiaalse mudeli tugevdamise ja moderniseerimise suunas ning mis on majandusliku kasvu saavutamise eesmärgi lahutamatu osa, nagu lõppdokumendis öeldakse.

See on valdkond, kus Euroopa Liidult on pikka aega oodatud tugevamat ühist tegutsemist. See on valdkond, mille põhjal inimesed hoomavad ELi käegakatsutavat mõju nende heaolule. ELi senisele ühtsele peaeesmärgile ehk siseturu vabamajanduspoliitikale lisandub nüüd senisest märksa tugevamalt see, mis on olnud Euroopa riikide eesmärgiks, tugevuseks ja nõrkuseks vaheldumisi kogu möödunud sajandi vältel: hea-oluühiskonna loomine, uuendamine, säilitamine ning laiendamine.

Eestil pole pärast Nice’i kohtumist vaja oma tegevust muuta: oleme olnud õigel teel ja peame jätkama samas vaimus, nagu viimase aasta jooksul. Mida lähemale jõuab tegelik liitumine, seda enam kaalub kandidaatide vaagimisel see, kes kui püsivalt ja põhjalikult on suutnud luua oma riigis toimiva euroopaliku majandusruumi ja õiguskorra. Need on asjad, mida me ju teeksime niikuinii. Lisaks sellele ja justkui pealkauba on ühinemine Euroopa Liiduga täna juba ehmatavalt lähedal!