Alar Streimann: Läbirääkimiste võtmeküsimused

Välispoliitika aasta lõppes Eestile hästi. Meie koht Euroopa Liidu kandidaatriikide hulgas vastab saavutatule. Eestist on aegamööda saanud Euroopa riik, keda teatakse, vahel küll uuritakse veidi imestunult, aga kellega arvestatakse. Seda polegi nii vähe riikidevaheliste suhete karmis maailmas, kus jõud sageli määrab õiguse ja eelarvamused määravad otsused.

Liitumisläbirääkimistel liikusime edasi paremini, kui julgesin loota möödunud aasta alul. Läbirääkimiste 31 peatükist on 16 ajutiselt suletud - statistiline pool sellega ületatud, lisaks veel paar-kolm peatükki kõneluste lõppfaasis.

Prantsusmaa eesistumise jooksul leppisime kokku kolme mahuka peatüki - kultuuri- ja audiovisuaalpoliitika, sotsiaal- ja tööpoliitika ning kaupade vaba liikumise - ajutise sulgemise. Oleme alustanud kõnelusi Eesti poolt taotletud üleminekuperioodide osas, juba visanduvad ideed mõlemal poolel, kuidas lahendada mitmeid läbirääkimiste võtmeküsimusi tööjõu liikumise, maksude ja keskkonnakaitse küsimustes.

Rootsi eesistumise jooksul töötame eelkõige teenuste vaba liikumise, finantskontrolli, keskkonna, energia, transpordi ja isikute vaba liikumise peatükkidega.

Teenuste vaba liikumise peatükkides käivad kõnelused Eesti poolt taotletavate üleminekuperioodide üle hoiuste tagamise ja investeerija kaitse skeemi osas, keskkonna peatükis seisab ees mahukas täpsustava informatsiooni vahetamine, põhjendamaks Eesti üleminekuperioode vee kvaliteedi ja jäätmete osas.

Isikute vaba liikumise peatükis keskenduvad kõnelused ilmselt mõnede liikmesriikide soovile piirata tööjõu vaba pääsu Euroopa tööturule. Seni ei ole EL siiski esitanud veenvaid argumente, mis põhjendaksid vajadust piirata Eesti kodanike pääsu Euroopa tööturule. Mõned sellele probleemile keskenduvad uuringud ja küsitlused on pigem kantud sisepoliitilise retoorika vaimust.

On aga selge, et kui keerulised ei oleks ka probleemid isikute vaba liikumise või keskkonna peatükis, tuleb neid lahendama asuda kohe, ja ka ELis on valmisolek sisuliste kõneluste pidamiseks juba olemas. Niisiis on liitumiskõneluste «õhustik» aastaga oluliselt muutunud.

Kaks suurt küsimust

Samas ei saa öelda, et aasta olnuks kerge. Liikmesriikide kõnelused institutsioonide reformimiseks ja vajadus tagada iga hinna eest tulemus Nizza tippkohtumiseks vajutas pitseri ka liitumiskõnelustele. Viivitus institutsioonide reformi kõnelustel või nende ebaõnnestumine võrdunuks laienemisprotsessi aeglustumisega.

Nüüd tuleb liikmesriikidel keskenduda kahe ülejäänud suure küsimuse vastustele, enne kui on võimalik saavutada lõplikud kokkulepped liitumiskõnelustel. Need on põllumajandustoetused ja eraldised uutele liikmesriikidele struktuurfondidest.

Mõlema märksõnaks on paratamatult raha. Siiski ei ole raha enam laienemise ainus ja peamine motivatsioon kandidaatidele, nagu see ei tohiks olla probleem ka liikmesriikidele. Eriti ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kiire arengu, aga ka Nizza lepingu ja eelseisva Euroopa tuleviku debati kaudu on liit muutumas majandusühendusest Euroopa riikide vahelise poliitilise koostöö süsteemiks, millest kõrvalejäämine võrdub kõrvalejäämisega ka koostööst Euroopa riikidega.

Olulisim Prantsusmaa äsjalõppenud eesistumisperioodi jooksul on siiski mentaliteedi, laienemisse suhtumise muutus liikmesriikides. Kui kevadel oli diskussioon laienemisprotsessi edasisest arengust ja ajakavast veel pigem tõrjuvalt akadeemiline, siis pärast Euroopa Komisjoni laienemisstrateegia avaldamist 2000. a eduraportis ja Nizza tippkohtumist on tekkinud uus olukord.

Võib igati nõustuda, et komisjon astus kriitilisel hetkel julge ja initsiatiivika sammu laienemise edasiviimiseks. Nüüd on omakorda liikmesriikidel vastutus ja võimalus anda juunikuisel Göteborgi tippkohtumisel laienemisele reaalne väljund, kinnitades liitumiskõneluste lõpetamise tähtaja enim valmis olevate riikidega.

On oluline nii kõigi kandidaatriikide, aga ka liikmesriikide avaliku arvamuse seisukohast, et ELi laienemine, millest rääkimisest on kümne aastaga kujunenud juba omaette elukutse, algaks 2003-2004 järk-järgult selleks enim valmis olevate riikidega, säilitades nii kõigile kandidaatidele motivatsiooni, aga samas ka suurendaks kõigi kindlustunnet tuleviku ees. Mida raskem on otsus, mis sisaldab valikuid, seda lihtsam ja läbipaistvam on olukord pärast otsuse langetamist.

Mis tahes suure aplombiga teostatav Euroopa taasliitmine ühe suure riikide grupina annab hea võimaluse tegelikku laienemist edasi lükata ning hirmutada valijaskonda laienemise ebaõnnestumisega.

Huvitav on jälgida debatti Euroopas, kus suhtumine uutesse liikmesriikidesse rajaneb kartusel demokraatia defitsiidi ja Euroopa põhiväärtuste eiramise ees. ELi otsustamisprotsess muutuks siis justkui raskemaks, liit ise teiseneks ja õigupoolest tulekski kiirustada siseklubi loomise või täiendavate mängureeglite kehtestamisega, enne kui tulevad "nemad" ...

Uued ja vanad

On selge, et suurema liikmete arvuga süsteemis on otsustamismehhanism keerukam ja raskem, aga sellel pole seost n-ö uute ja vanade riikidega. Ja kui uutel liikmesriikidel ongi mõnes küsimuses praegustest liikmesriikidest erinev arvamus, on neil ilmselt nii mõneski asjas õigus - vähemalt Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on oma ajaloos omandanud unikaalse kogemuse, millest tasub ja tuleb õppida ka teistel riikidel.

Ilmselt aga näeme tulevases liidus hääletamas ühes ja samas küsimuses ühtviisi erinevalt nii uusi kui ka vanu liikmesriike ja seejuures kattuvad teatud küsimustes huvid hoopis teistel alustel ning mitte kui «uutel ja vanadel».

Kogu praegust laienemisprotsessi on seni iseloomustanud tugev «meie-nemad» fenomen, mida hoopiski ei olnud näiteks Austria, Soome, Rootsi liitumisel ELiga. Ilmselt näitab see, kui pinnapealne on olnud osa liikmesriikide suhtumine laienemisse, kasutades seda peamiselt välispoliitilise strateegia eesmärkidel.

Õnneks on suhtumine muutumas ja seda on veelgi võimalik muuta reaalsete kokkulepete ja otsustega. Kokkuvõttes on liitumisläbirääkimiste võtmesõnad algaval aastal niisiis kokkulepped üleminekuperioodide ja eritaotluste osas ning läbirääkimiste lõpetamise ja laienemise ajakava. See toob ka liitumisprotsessi enda ja selle tulemuste kohta suurema selguse nii liikmesriikide kui ka kandidaatriikide avalikkusele.