Kristiina Ojuland: Prantsusmaa kui meie liitlane iseendaks jäämisel

Kristiina Ojuland, välisminister

Tänu Prantsusmaa kogemustele saab ka Eesti identiteeti euroliidus säilitada

Mind ajendas kirjutama kaks nädalat tagasi Maalehes ilmunud ja minu hinnangul ebaõnnestunud intervjuu Eesti suursaadikuga Prantsusmaal. Mõned mõtted selles võivad olla lugejale eksitavad.

Lennart Meri on öelnud: "Mida rohkem me Prantsusmaad avastame, seda rohkem muutume Eestiks." Meri on öelnud ka, et Prantsusmaa on see riik, kellel on ühine vaimne piir kõigi Euroopa rahvastega ehk siis riik, kellel ei ole vaimseid piire.

Nendele mõtetele tahan kahel käel alla kirjutada nii välisministrina kui ka eraisikuna.

Hea eeskuju

Viimase kümne aasta vältel väga tihti Prantsusmaad külastades on mind alati köitnud prantslaste järjekindlus oma keele, kultuuri ja tavade säilitamisel.

Samavõrd on mulle muljet avaldanud prantslaste vaba elegants, ilmselt neile ainupärane sisemine omadus, mis vääristab kõike ümbritsevat.
Minu silmis on Prantsusmaa olnud Eestile oluline sõber ja liitlane nii iseenda leidmisel kui ka iseendaks jäämisel. Meil on Prantsusmaalt ja prantslastelt palju õppida ka edaspidi nii oma kultuuri ja keele säilitamisel kui ka selles, mis puudutab oma huvide kaitsmist ELis ja maailmas laiemalt.

Ma riskin olla natuke emotsionaalne, aga väidan, et tänane Prantsusmaa tegelikkus on hea vastuväide neile, kes jutlustavad EList kui suurest nivelleerijast, kõigi ja kõige ühtedele standarditele taandajast.
Tulenevalt iseenese eripära säilitamisest ja traditsioonilisest rõhuasetusest individuaalsusele, on Prantsusmaa alati toetanud ka tulevaste ELi liikmesriikide puhul individuaalset lähenemist, mida oleme tunnetanud ka meie liitumisläbirääkimistel.

Euroliidu struktuursesse dialoogi lülitus Eesti just Prantsusmaa eesistumise ajal ja eelkõige Pariisi ettepanekul kaasati nii Eesti kui teised kandidaatriigid mõttevahetusse liidu tuleviku üle.
Prantsusmaa on olnud Eesti liikmelisuse järjekindel toetaja ja on seda toetust ka tipptasemel välja öelnud.

Taasiseseisvusaja algul kippus Prantsusmaa meile lähemal asuvate Põhjamaade ning Saksamaa varju jääma, kuid aastate jooksul on olukord muutunud.

Neile muudatustele on tublisti kaasa aidanud nii kõrgete riigitegelaste vastastikused visiidid kui ka kultuurivahetuse, majandussuhete ja vastastikuse turismi elavnemine – selle kõige kaudu on eestlastelegi järjest enam teadvustunud Prantsusmaa tegelik roll Euroopas.

Prantsusmaa on ka omalt poolt pööranud tõsist tähelepanu ja eraldanud raha oma maa, kultuuri ja keele tutvustamisele Eestis.

Loomulikult on suurte ja väikeste riikide osakaal liidus erinev, kuid ühine on meie huvi Euroopa kujundamisel kultuuriliselt ja keeleliselt mitmekesiseks, mitte standardiseerituks.

Kultuurilise ja rahvusliku eripära säilitamine ja toonitamine ei ole aga teps muutnud prantslasi ELis. Vastupidi, Prantsusmaa on nii rahvusvahelises plaanis kui ka ELis üks juhtriike nii majanduslikus kui poliitilises plaanis.

Lisaks emotsionaalsetele sidemetele ei tohi me unustada, et võimsa tööstus- ja teaduspotentsiaaliga Prantsusmaal on juhtiv osa Euroopa uute tehnoloogiate loomisel ja ellurakendamisel.

Eestile on kasulik õppida Prantsusmaa kogemustest ELis. Maalehes sooviksin ära märkida muu hulgas ka koostööd põllumajanduse valdkonnas.
Prantsuse eksperdid on oma Eesti kolleege nõustanud toidukaupade turunduse, maapoliitika, põllumajandustoetuste teemadel ja põllumajanduse infosüsteemide arendamisel.

See kõik aitab Eestil tulevikus märksa paremini orienteeruda ka Euroopa ühtses põllumajanduspoliitikas, mille kõigi põhimõtete kandidaatriikidele laiendamise järjekindla toetajana kaitseb Prantsusmaa ka meie põllumajanduse huve ELi tulevase liikmesriigina.

Kõik ülaltoodu on mõeldud eeskätt soovitusena näha Euroopat ja selle riike-rahvaid nende mitmekesisuses, mis on säilinud – ja puhuti isegi tugevnenud – ka ELi kuulumise aastakümnete jooksul.

Rahvusliku eripära, kohalikud tavad, traditsioonilise köögikunsti, keele ja kultuuri võib kaotada ka innukalt kõigist ja kõigest eemale hoides. Prantsusmaa ja teiste ELi liikmesriikide kogemusest ning eeskujust õppides on kõike seda, mis meil tavaliselt seostub Eesti identiteediga, liidus senisest lihtsamgi säilitada ja selleks Euroopa rahvaste mosaiigis mõttekaaslasi leida.

Sõbralik toetus

Tähelepanu ja sõbralik toetus, mida oleme kogenud koostöös Prantsusmaaga, ei piirdu pelgalt ülaltooduga, vaid laieneb mõistagi ka sõjalise julgeoleku valdkonda.

Nüüd, kus meile kõigile tundub üsna loomulik, et Eesti saab eeloleval sügisel kutse liituda NATOga, tasub meenutada, et Prantsusmaa ühemõtteline toetus meie ühinemisele on leidnud korduvalt kinnitust nii tegudes kui ka president Jacques Chiraci suu läbi riigivisiidil Eestisse läinud aasta juulis.