Ojuland otsib Ameerikast NATO-toetust

Toomas Sildami intervjuu välisminister Kristiina Ojulandiga

Ükski NATO liikmesriik pole öelnud, et ta on alliansi Balti-laienemise vastu, kinnitas välisminister Kristiina Ojuland eilses intervjuus Postimehele.

Kas NATO-kutse saamiseks sügisel on meile kõige tähtsam USA toetus?

Kahtlemata sõltub neist väga palju, mida on tunnistanud ka mitmed NATO liikmesriigid. Kuid kõik ei sõltu ainult Ühendriikidest, sest NATOs on täna 19 riiki ja kui üks neist on alliansi laienemise vastu, siis uued liikmed organisatsiooni ei pääse.

Ometi sõidate pühapäeval just Washingtoni, Ameerika kõhklevaid senaatoreid veenma?

Seni kogutud infokildude põhjal võin öelda, et senaatorite toetus on olemas, küll mitte sajaprotsendiline.

Miks osa kõhkleb?

NATO loodi külma sõja ajal demokraatlike väärtuste kaitsmiseks. Kui lugeda NATO-skeptikute avaldusi, siis ehk nad pole veel päriselt üle saanud kümme aastat tagasi lõppenud külma sõja aegsest mentaliteedist.

Kas põhilise kartuse sõnastas kõige täpsemini eelmise president Bushi julgeolekunõunik Brent Scowcroft, kes kardab, et NATO järjekordne laienemine võib NATO lõhkuda?

Kindlasti on siin mõttetera olemas, sest NATO on rahvusvaheline organisatsioon, kus otsused võetakse vastu ühehäälselt ja otsuste tegemine võib muutuda pärast laienemisi keerukamaks. Aga see ei pea ilmtingimata nii minema.

Millised on teie NATO laienemist kaitsvad argumendid USA senaatoritele?

Ilmselgelt kindlustab Balti riikide võtmine NATOsse julgeolekut Euroopas ja eriti Läänemere piirkonnas. Meie praegune ebamäärane julgeolekupositsioon ei tule kasuks tervikliku Euroopa kujundamisele. Sellesse raamistikku jääks selgelt üks auk, kui Balti riikide julgeolekuasend jäetaks lahtiseks.

Kas hiljutisel lühikohtumisel Venemaa välisministri Igor Ivanoviga oli juttu, kuivõrd on muutunud Moskva suhtumine NATO ittalaienemisse?

Välisminister Ivanov ütles väga selgelt: tõepoolest, Venemaa ei aplodeeri NATO laienemisele Balti riikidesse, kuid respekteerib Eesti valikuid oma välispoliitilistes otsustes.

Kas nõustute Eesti suursaadiku Karin Jaaniga: "Psühholoogiliselt on Venemaal väga raske alla neelata teadmist, et teispool Narva jõge asub piir NATOga"?

Olen seda emotsionaalset, laialt levinud mõtteviisi ka ise kogenud, käies vaatamas Venemaa parlamendivalimisi 1995. ja 1999. aastal või jälgimas kahtesid presidendivalimisi. Seal inimestega rääkides on olnud tuntav külma sõja aegne hirm ja NATO vaenlaseks pidamine. Niisugusest hirmust ülesaamine võtab aega, rahva arvamus ei saagi üleöö muutuda. Muidugi mõjutab rahva arvamus ka poliitikute otsuseid, nagu Venemaa puhul oleme aastaid kogenud.

Mis pilguga vaatate, kuidas Venemaa ja NATO praegu lähenevad, kui mõelda mudeli 19+1 järgi loodavat konsultatsioonide süsteemi Moskva ja Brüsseli vahel?

Suure huviga. Eesti toetab NATO ja Venemaa suhete sellist arengut. Enne Reykjaviki tippkohtumist pole küll mõistlik liiga kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Kindlasti toob see kõik kaasa aga Venemaa sees diskussiooni, et kui kaugele võivad suhted NATOga areneda.

Kas pole mitte nii, et kui meie vajame USA tuge NATOsse pääsemiseks, siis USA vajab meie lippe, et näidata oma terrorismivastase sõja laia kandepinda ajal, mil Euroopas on raugemas toetus Washingtoni jõulisele välispoliitikale?

See pole ju saladus, et NATO sees käib päris suur debatt, kuidas NATO riigid peaksid pärast 11. septembrit muutunud maailmas tegutsema võitluses terrorismiga. Ühtne nägemus täna puudub, seda alles otsitakse.

Olen pidanud kuulma Euroopast ka palju kriitilisi märkusi USA aadressil, kuid see on loomulik, sest 11. september muutis kardinaalselt maailmas seni laiali jagatud kaarte.

Kuivõrd keeruline on saavutada NATO kõigi 19 liikmesriigi konsensus alliansi Balti-laienemisele?

Praegu ei saa öelda, et mõni riik oleks kindlalt Eesti vastu…

Öelge riigid, kes on lubanud meie poolt hääletada?

Oma selget toetust Balti riikide liitumisele NATOga on väljendanud Ameerika Ühendriigid, Saksamaa, Prantsusmaa, siiralt toetavad meid Poola, Tšehhi ja Ungari. Suurbritannia on avaldanud toetust põhimõtteliselt laienemisele kui sellisele.