Põhjamaine riik ja inimene

Eesti Ekspress avaldas eelmise aasta lõpul lühikese uudise, kus nenditi, et ühes Saksamaa filateeliakataloogis oli Eesti pandud ühte gruppi koos Põhjamaadega. Uudise lõpetas lause, et see peaks rõõmustama välisministrit, kuna eriti tema soovib Eestit näha Põhjamaana.

See iseenesest sümpaatne kirjatükk peegeldab ilmselt kõige paremini seda, kuidas on võimalik mõista minu veendumust, et Eesti on Põhjala riik. Tõlgenduste rida algab filateeliast ning lõpeb nendega, mis süüdistavad välisministrit Balti koostöö lõhkumises. Teema on sedavõrd erutav, et on jõudnud isegi välismaisesse ajakirjandusse. Olen järelikult sõnastanud adumuse, mille suhtes paljudel on oma arvamus. Siiani pole ma aga kohanud ühtki argumenti, mis sunniks mind oma arvamust muutma.

Minu nägemuse kohaselt hõlmab põhjamaisus kaht teineteisest sõltuvat aspekti: inimest ja riiki. Teine sõltub eelkõige esimesest.

Eestlane käitub nagu tema õde või vend ükskõik millises Põhjala riigis. Ta lahutab pea sama sageli kui abiellub, vabaabielude populaarsus on tohutult kasvanud. Eestis sündis 1999. aastal 54 protsenti lastest väljaspool abielu, Rootsis kui ELi tippriigis ses vallas 55,3%, Islandil 62,6%, Leedus 18,9%. Eestlase kõige intiimsem sfäär, pere ja selles olemine, selle tajumine on ilmselt põhjamaine, rõõmustagu see meid siis või mitte.

Olen korduvalt osutanud, kuidas eestlase käitumine tööelus, ühiskonnas ja argielus on põhjamaine. Me lobiseme mobiilidega, kasutame valdavalt arvutit ja internetti nii tööelus kui inimestevahelises kommunikatsioonis, meie suurim ekspordiartikkel on kõrgtehnoloogia. Täpselt nagu Euroopa tippriigid Põhjamaad.

Kui lisada siia korruptsioon, mida iga eestlane tajub tohutu probleemina, aga mis sellest hoolimata või isegi just seetõttu on nn endises kommunismiblokis madalaim, nii nagu Põhjamaad on maailmas väikseima korruptsioonikoormaga riigid, siis on raske tõestada, et eestlane oma identiteedilt ning ebateadlikult argikäitumiselt-väärtushinnangutelt pole vägagi sarnane nendega, keda peetakse põhjamaalasteks.

Kellel on oma kodulätlane?

Me teame, et 6 miljonit inimest ületab igal aastal Soome lahe. Me teame, et kümnetel ja kümnetel tuhandetel eestlastel on oma kodusoomlane ning ka kodurootslane, kelle juures käiakse vastastikku kodus külas. Arvestades seda, kui intiimseks kohaks peetakse meie kultuuriruumis võrreldes näiteks Lõuna-Euroopaga oma kodu, on see vägagi märkimisväärne faktor. Tunnistan, et ma tõesti ei oska arvata, kui mitmel eestlasel on oma kodulätlane.

Kõigel sellel pole poliitika ja riigiga suurt midagi pistmist. Eelnevas loetelus on asjad, mida inimesed lihtsalt teevad, sest nii on kombeks ja nii on loomulik. Selline ongi eestlane.

Mõned end poliitikauurijateks nimetavad inimesed on argumenteerimata väitnud, et Eesti ei ole Põhjamaa, ei saa selleks ning riigi ja valitsuse poliitika on kõike muud kui põhjamaine. Räägitakse, et Eesti poliitikud ei hooli lõhedest inimeste sissetulekute vahel, koalitsioon teeb liberalistlikku ehk ameerikalikku majanduspoliitikat ning ei soovigi rajada põhjamaist heaoluühiskonda.

See on umbes sama, nagu süüdistada algkooliõpilast kõrghariduse puudumises. Seda enam, et süüdistused on suunatud viltu. Fundamentaalsed küsimused on need, mis on põhjamaise ühiskonna alus ja tunnused. Esimesele küsimusele on vastus minu arust selge: inimesed, kes omavad teatud väärtushinnanguid, eelkõige perekondlikke, kujundavad riigist sellise, mis vastab nende vajadustele, ja see ei juhtu üleöö. Rootsi on oma põhjamaist heaoluühiskonda ehitanud pea sada aastat. Ons see nüüd valmis? Kindlasti mitte.

Riigi roll muutunud

Sellest tuleb ka vastus teisele küsimusele. Pole olemas üht ja ainsat tunnust, mis kestaks läbi aja: selline ongi põhjamaine riik. On olemas tunnused, mida riigi poliitika rohkem või vähem järjekindlalt järgib.

Üks nendest on olnud riigi tugev ja suunav sekkumine majandusse. Globaliseeruvas maailmas on ilmne, et riikliku poliitika võimalused senisel põhjamaisel moel ohjata riigi majandust on tugevasti kahanenud. Tony Blair ja briti leiborid said sellest aru: brittidel läheb täna majanduslikult väga hästi. Isegi Rootsi on sellest aru saanud. Nagu kirjutas sügisel minu mõttekaaslane, kaubandusminister Leif Pagrotsky Financial Timesis, on riigi roll muutunud. See ei tähenda, et riiki poleks enam, et riik peaks olema nõrk. Vastupidi – luues töökohti ja õitsengut partnerluse kaudu, mitte majandust ohjates, suudab tugev riik kõige paremini aidata hariduse ja sotsiaalsfääri kaudu kaasa majanduse uuenevatele vajadustele.

Üks peamisi ja nähtavaid «põhjamaisuse» tunnuseid on olnud tugev sotsiaalsfäär, ning riigi tugev osalus selles vallas. Samas on Soome riigi osalus sotsiaalsektoris ehk riigi kulutused sotsiaalsfäärile suhtes siseriikliku kogutoodanguga kukkunud möödunud kümnendi keskpaiga tippajast kümnendi lõpuks koguni 7 protsenti. Keegi ei arva aga, et Soome on loobunud põhjamaisest heaoluühiskonnast. Rootsis on langus olnud 5 protsenti, Taaniski paar protsenti.

Mõistagi on need riigid täna hulga rikkamad kui Eesti ja suudavad sotsiaalsfääris pakkuda rohkem kui meie täna. See on aga raha küsimus. Riik ning poliitika, mis riiki suunab, on eraldi küsimus.

Sügisel kohtusin Norra sotsioloogi Aadne Aaslandiga, kes koos eestlastega viis läbi massiivse sotsiaalsfääri uuringu Balti riikides. Ta tõdes üllatusega, et erinevalt 1995. aastast, mil Eesti-Läti-Leedu olid suhteliselt sarnased, on Eesti tänaseks muutnud sotsiaalsektori struktuurilt väga põhjamaiseks. See on teostunud läbi poliitiliste otsuste.

Norra teadlane tõdes toona, et ainult töötuskindlustus on valdkond, kus Eesti seadusandlus erineb põhjamaisest mudelist. Eelmisel nädalal kiitis valitsus heaks Eiki Nestori poolt esitatud töötuskindlustusseaduse eelnõu.

Põhjamaise ühiskonna ja riigi omadus on kindlasti ka läbipaistvus ja avatus. Selle aasta alguses hakkas kehtima avaliku teabe seadus, mis annab inimestele õiguse saada ja nõuda avatud informatsiooni, nagu Rootsis.

Mida ma sellega öelda tahan? Seda, et Eesti liigub minu arust pidevalt ja suuremat lärmi löömata samasuguse ühiskonnakorralduse, samasuguse riigi poole nagu seda on Põhjamaad. Meil on vaja veel aega, aga aeg teeb oma töö.