Väliminister Ilves: ajalugu pole pudupood

Kas Tartu rahuleping on täna pelgalt ajalooline või jätkuvalt juriidiline dokument?

See on endiselt juriidiline dokument. Puhtjuriidiliselt - kuni mingi leping pole denonsseeritud, on see ikka jõus. Nii ka Tartu rahuleping.

Kas Tartu rahu küsimus on Eesti-Vene suhetes ikka veel päevapoliitiline või juba ajalooliseks seigaks muutunud probleem?

Tont teab, mis on viimane seisukoht. Kui vaadata, kuidas eelmine Vene suursaadik (Aleksei Gluhhov, toim) kolm kuud tagasi üle päeva antud lahkumisintervjuudes suutis öelda, et Tartu rahu tuleb ära unustada, siis ju see on kellelegi probleemiks.

Aasta tagasi manitses Venemaa eelmine suursaadik Aleksei Gluhhov Tartu rahu aastapäeval Eesti poliitikuid vaoshoitusele, nüüd selliseid avaldusi Venemaa diplomaatidelt enam ei kõla. Kas see on märk muutustest või unustamine?

Ma ei tea, võibolla on puudunud võimalus midagi öelda. (Venemaa saatkond Tallinnas loobus Postimehe pakutud võimalusest anda intervjuu teemal «Mineviku mõjud tänapäeval» - toim)

Milline roll on Tartu rahulepingul praegu Eesti-Vene suhetes?

Venemaa oli jäigalt Tartu rahu igasuguse mainimise vastu piirilepingu läbirääkimistel. Venemaa ametlik positsioon on mitu korda välja öeldud - Tartu rahu kaotas kehtivuse seoses Eesti vabatahtliku astumisega NSV Liidu koosseisu.

Niisugust ajaloolist tõlgendust ei aktsepteeri keegi, isegi hilisperestroika-aegne NSV Liit mitte. Keegi pole võtnud tõsiselt argumenti, et Eesti astus vabatahtlikult NSV Liitu. Aga Venemaale on see küsimus pinnuks silmas, sellest üritatakse igati mööda minna.

Meie seda ei tee, pealegi on Tartu rahu auväärne dokument, esimene rahvusvaheline dokument, mis kunagi sõlmiti riigiga, mille järeltulijaks Vene Föderatsioon on ennast ametlikult kuulutanud.

Siiski, hiljuti Venemaa raamatukauplustesse jõudnud esinduslik «Inimkonna kroonika» ütleb aasta 1940 juures sõnaselgelt, et NSV Liit okupeeris Balti riigid.

See näitab, et Venemaal vaba press ikka eksisteerib.

Kuidas teie mõistate Venemaa uue suursaadiku Konstantin Provalovi lauset, et kui tahad minna tulevikku, siis sulge hetkeks silmad mineviku ees, kuigi ära unusta midagi.

Ajalugu pole pudupood, kus võtad ühte ja viskad teist. Siin ei saa valikuliselt öelda, et teatud küsimustes oleme järeltulijad ja teistes ei ole. Ei saa öelda, et kuriteod, mida tehti NSV Liidu poolt, ei ole meie omad, aga meie omad on kõik varad, mis NSV Liit konfiskeeris, kaasa arvatud Eesti Vabariigi saatkonnahooned.

Te olete leppinud teadmisega, et Venemaa-poolset vabandamist mineviku ülekohtu eest ei tasu oodata?

Ma olen suhteliselt realistlik. Seda esiteks. Teiseks… Selles kultuuri kontekstis, milles meie elame - Lääne kultuuri kontekstis - on tavaks niisuguse käitumise puhul seda tunnistada ja formaalselt ka vabandust paluda. Nagu on teinud paljud riigid.

Lääne kultuuri kontekstis on nii tavaks, mujal võibolla ei ole.

Millal Eesti ja Venemaa uue piirilepingu alla kirjutavad?

Mina seda küsimust ei fetišeeri, sest Euroopa Liidu ja NATO positsioon on selline, et Eesti on kõik teinud ja piirileping Venemaaga ei ole meie liikumisel mingiks takistuseks.

Eestit see ei riiva, pigem on Venemaa enda huvides piirileping sõlmida. Kusjuures minule on arusaamatu argumentatsioon: me ei saa piirilepingut sõlmida, sest Riigiduuma seda ei ratifitseeri…

Piirileping pole see Damoklese mõõk üle meie pea, mille pärast peaksime eriti värisema. Kõik need, kes on meile Lääne integratsioonis olulised, on ammu selle küsimuse päevakorrast maha kandnud.

Kas oskate leida selgitust, miks Venemaa ajakirjanduslikku keelt kasutades jonnib, kui venitab piirilepingu allakirjutamisega?

Mina seda ei tea. Selle venitamisega pole midagi võita ja midagi kaotada, meile pole see pealegi põlev küsimus… Eesti on viimase kolme-nelja aastaga väga kiiresti muutunud seal, kus ta asub, kuigi pole füüsiliselt liikunud. Eesti on niivõrd tugevalt integreerinud Läände.

Teised riigid on aeg-ajalt aeglasemad kõiki neid muudatusi hoomama. Nii nagu mõned Lääne riigid ei saa veel aru, kuivõrd arenenud on Eesti infotehnoloogia valdkonnas, siis võibolla mõned teised riigid ei ole adunud, kuivõrd kaugele on Eesti poliitiliselt integreerinud Läände ja seepärast lähtutakse vanadest või läinud aastakümnendi lähtepunktidest.

Seega tuleks vist loota, et ühe riigi - mille nimetamisest te diplomaatiliselt hoidute - välisteenistusse tuleks tööle noorem põlvkond, kes näeks maailma avaramalt ja tänapäevasemalt?

Suhted Eesti ja ka Läti-Leeduga korrigeeruvad, mida lähemal oleme Euroopa Liidule. Sest seda suuremaks muutub surve võtta meie suhtes hoiak, mis sarnaneb hoiakuga teiste lääneriikide suhtes. On raske ette kujutada, kuidas näeksid välja Euroopa Liidu ja Venemaa suhted, kui praegune poliitika Eesti suhtes jätkub ja Eesti on Euroopa Liidus sees.

Kui Postimehe ajakirjanik Juhani Püttsepp uuris kolmapäeval Koidula piiripunktis 24-aastaselt piirivalvurilt, mida talle tähendab sõnaühend «Tartu rahu», oli vastus lakooniline: «Ei tea, pole Tartus elanud.»

Ilmselt see näitab, et Eesti muutub aina normaalsemaks riigiks, kus kõik need emotsionaalsed ajaloomomendid taanduvad. Kui Eesti sai iseseisvaks, oli see piirivalvur 14 aastat vana ega olnud veel üldse poliitilise teadvuseni jõudnud.

Pealegi, kui küsiks ameeriklastelt, mida tähistab 4. juuli (USA iseseisvuspäev - toim), siis väga paljud kratsiksid kah kukalt: «Vaba päev.»