Välisminister Toomas Hendrik Ilves: “Inimesed, kes tulevad eestlasi noa ja kahvliga sööma õpetama, ei ole olukorrast aru saanud.”

Kas te olete n-ö elu vormis? ES Turu uuringute AS-I küsitluse järgi populaarseim minister skandaalidest räsitud valitsuses. Ärge nüüd öelge, et see on pelgalt meie taasiseseisvunud Eesti eduka välispoliitika tulemus. Mis on edu pant?

(Pikk-pikk paus). Teen oma tööd hästi.

Kunagi tassis kuningriiklane Kulbok Toompeale nugise topise, mis samanimelist tegelast raevu ajas; siis tegi välisministeeriumi kantsler ilvese topise. Hiljuti ilmus üllitis "Ilveste impeerium". Läbi huumoriprisma: kas visatakse teie ja välisministeeriumi üle nalja?

Sellest raamatust pole ma midagi kuulnud. Aga mis puudutab topiseid, siis ma mäletan küll, kuidas Tiit Tammsaar uhkustas "Kroonikas", kuidas ta oli maha lasknud ilvese. Elus loom tapeti poliitilistel eesmärkidel - selle taustal mõjuvad mulle imelikuna igasugused jutud pildiskandaalist.

Olete kuulunud Talurahva Erakonda, Rahvaerakonda ja Rahvaerakonda Mõõdukad. Iseenesest on see loogiline jada erakondade ühinemise aegu. Samas on teid raske ette kujutada talumehena poe taga külameestega juttu puhumas.

Kus siin küsimus oli? See ei tähenda, et kui ma oma vanaisa eeskujul paigutan kõik oma säästud Ärma tallu, peaksin ma viinapudeliga kuskil poe taga oma seisukohti kaitsmas käima. Olen küllaltki kinnine inimene.

Kuidas Ärma talu edeneb?

Halvasti. Ega ministri palgaga seda küll üles ei ehita. Aga ma tegelen sellega.

Kultuurialmanahhis "Põrp!” nimetate välismaal pärast sõda sündinute põlvkonda “ebaratsionaalseteks ullikesteks”. Tõsi, aastal 1988 ja hoopis teises kontekstis. Kas te nüüd, 13 aastat hiljem jääte sama seisukoha juurde?

Ei, sest 1988.aastal tegelesid Eesti Vabariigi ülesehitamisega ullikesed nii Eesti territooriumil kui mujal. See, et näiteks Harri Tiido kasvas üles okupeeritud Eesti territooriumil ja mina mitteokupeeritud mitte-Eesti territooriumil on tagantjärele teisejärguline. Meie eesmärgid olid ju samad.

Selle sama põlvkonna mitmed esindajad on tulnud suure mürinaga Eestisse. Neil on olnud kõrgetel ametikohtadel “kõik teed valla”. Ometi pole nad saanud hakkama. Miks?

Inimesed, kes tulevad siia eestlasi noa ja kahvliga sööma õpetama, ei ole olukorrast aru saanud. Ja need “suured valged õpetajad” on ka läbi kõrbenud. Mujalt tulnud pieteeditundega eestlased on aga suurepäraselt hakkama saanud. Võtame või suursaadikud Riia Kionka ja Mart Laanemäe.
Minu isiklik nägemus, mis ühtib enamiku eestlase nägemusega on see, et me tahame olla osa Lääne-Euroopast.

Mis on saanud teie poolt 80ndate lõpus väljapakutud uudissõnadest? Pakkusite uudissõnadena välja eisiku, naasiku ja taasiku. Teie käsitluse järgi oli Heiti Talvik eisik (mahavaikitu ja ajaloos eiratu), kellest sai taasik (postuumselt rehabiliteeritu); Nigol Andresen oli aga eisik, kes suri veidi õnnelikumalt – naasikuna (eluajal rehabiliteerituna). Word-programm tõmbab nendele sõnadele endiselt punase lainelise joone alla.

(Tülpinult) See on kirjutatud 13.aastat tagasi. See oli puhtalt poliitiline nöökimine nõukogude võimu üle. Ja lisaks märguanne, et ka pärast Bernard Kangrot on välis-Eesti kultuur olemas. Tegelikult olen ma Johannes Aaviku suur austaja ning kasutan oma memodes tet-vormi. Ja väga tore, et see on ka välisministeeriumis levinud.

Talupidaja, luuletaja, keeleuuendaja. Lugesin hämmastusega, et teie esimesel kohtumisel Venemaa suursaadiku Konstantin Provaloviga vestlesite pikalt kulinaariast. Kust selline huvi ja kuidas teil selleks küll aega jääb?

Mul on selle vastu 20 aastat huvi olnud. Kui ma lugesin vene ajakirjandusest, et Provalov tegeleb kulinaariaga, mõtlesin ma: ” Oo! Meil on midagi ühist!”

Välisministeeriumi mälestustahvli avamisel väitsite, et juba Platonist saati valitseb inimestes hoiak, et “see, mis oli enne meid, oli ikkagi parem. See, mis on praegu, pole nagu miskit. Oleme kääbused, kes seisavad mineviku hiiglaste õlgadel”. Kas see on ikka nii?

Arvan, et eesti välispoliitiline seis 10 aastat pärast taasiseseisvumist on oluliselt parem kui aastatel 1918-1940.

Teie kõnesid lugedes jääb mulje, et need on tugevasti mõjutatud valgustusfilosoofiast.

Kunagi soovis üks seltskonnaajakiri kirjutada minust kui inimesest. Andsin raamatute nimekirja, mille üle me võinuksime arutleda. Seal oli Aristotelese “Poliitika”, Platoni “Vabariik”, Augustinuse “Jumalariigist”, Kanti “Puhta mõistuse kriitika”, Locke ja Hobbesi traktaadid. Vastust ei tulnud.

Tõsi ta on, et mind ei huvita televisioon, seltskonnalehed ja ööklubid. Ega selles ei ole midagi halba ja ma ei halvusta neid, kellele see on huvitav. Eelistan raamatuid, sest need on mulle intellektuaalselt põnevamad.

Vaadates Vabariigi Presidenti või teid, hakkab mul teie mantlipärijatest kahju. Piltlikult öeldes upuvad nad palitutesse ära…

Räägime kõigepealt presidendi institutsioonist. Me peaksime üle saama Pätsu-aegsest presidendi rolli kujutelmast. President ei käi NATO ja Euroopa Liidu tippkohtumistel, meil ei ole enam vaja tõestada, et eestlased kuuluvad Euroopasse. Nüüd on meie eesmärgiks kinnistada lõplikult Eesti kuuluvus Läände. Ja kui Eesti kuulub Euroopa Liitu ja NATOsse, muutub ka välisministri roll üsna väikeseks. Mõlemasse kuulumise korral jätkab olulist rolli peaminister. EL-I kuulumise korral ka rahandusminister, NATOga liitumise puhul kaitseminister. Mina loen sellega oma rolli lõpetatuks.

Kuna teie poolt püstitatud lõppeesmärk on küllaltki lähedal, kas olete mõelnud, mis te edasi tegema hakkate? Mihkel Muti reisikirjas “Ilusad ajad Stockholmis” mainib Mutt, et “teie unistuseks oleks lõpetada oma karjäär Abja Keskkooli inglise keele õpetajana. Selleks peaks tema kvalifikatsioonist piisama”…

Kuidas me edasi läheme, on juba järgmise põlvkonna küsimus. Me ei peaks laskuma egoismi, et me oleme asendamatud. Tegelikult võib siin tõmmata paralleeli 1930ndate aastatega. Eesti Vabariigi loojad olid muutunud mugavateks ja ajast maha jäänud. Noortele ei andnud nad aga võimalust. Oleks Ilmar Tõnissonid olnud asja juures, oleks olnud meie välis- ja sisepoliitika teine.

Samas oleme libastumas samasugusesse meeleolusse, mis oli valdav 30ndate aastate kultuurielus. Näiteks “Arbujate” boheemlikust hoiakust on võimatu välja lugeda mingitki ohutunnet. Nad sõdisid küll kodanlaste vastu, nägemata ohtu suurriikide sobingus. Ka praegu tundub, et paljud boheemlased arvavad, et oleme küll veel vaesed, aga kõik on otsustatud. Midagi ei ole otsustatud! Eriti torkab see silma Euroopa Liidu vastaste seas, kes võrdlevad meid Shveitsiga. Kes on Shveitsi idanaaber?

Liechtenstein.

…70 tuhande elanikuga. Aga praegused poliitikasse tulevad noored on väga head, meist paremadki. See on täiesti uus kvaliteet, kes peale tuleb ja me peame neid toetama.

Toetus toetuseks. Aga kuhu jääb siis teie missioonitunne?

Millalgi pean ka mina elama. Et mul oleks üks maamajake ja auto (naerab). Mõtle kui tore oleks lugeda kuskilt seltskonnaajakirjast, et Ilves ostis endale “Subaru”… Nali naljaks. Praegu töötan ma Eesti asja nimel 12-14 tundi ööpäevas. Võibolla pole seda palju. Aga minu meelest oleks seda palju, kui ma seda tehes ühel päeval kokku vajuksin.

Millal kavatsete külastada Venemaad? Üks opositsiooniliidreid on teile ette heitnud, et kuna te ei ole seal käinud , ei saagi te suuta mõista meie idanaabrit…

Me ei ole osa sellest kultuurist, me oleme osa Euroopa kultuurist. Samas usun, et ma mõistan Venemaad läbi kirjanduse ja kultuurikontaktide paremini kui “Vana Tallinna” vedajad ja teised varustajad.