Andres Dido 150. sünniaastapäeva tähistamine Tartus, Tõrvas, Riidajas ning Pariisis

Neljapäeval, 1. septembril möödub 150 aastat Eesti rahvusliku suurkuju Andres Dido sünnist, järgnevalt ülevaade sellele tähtpäevale pühendatud üritustest.

2. septembril

kell 12.00 algab Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis välisministeeriumi, Tartu Ülikooli, Riigiarhiivi ja Kirjandusmuuseumi korraldatud kõnekoosolek, mis on pühendatud Andres Dido 150. sünniaastapäevale, kus Riigiarhiivi nõunik Peep Pillak annab ülevaate tema elust ja elu-unistusest – Eesti vabariigist. Seejärel kõneleb Peeter Olesk sotsialistliku maailmavaate ülesleidmisest ja arengust Eestis Andres Didost Gustav Suitsuni. Indrek Hirv valgustab XX sajandi alguses Pariisis elanud arvuka Eesti boheemlaskonna suhteid vanima poliitilise pagulase Andres Didoga. Välisministeeriumi raamatukogu juhataja Heini Vilbiks keskendub Andres Dido poliitilisele tegevusele alates Eesti Välisdelegatsiooni Pariisi jõudmisest 1918. aastal. Hando Runnel võtab kokku Andres Dido tähenduse Eesti mõtteloos.

3. septembril jätkuvad Andres Didole pühendatud üritused tema sünnikohas.

Tõrva kirik-kammersaalis kell 12.00 algaval ettekandekoosolekul antakse ülevaade Andres Dido elu ja tegevuse erinevatest tahkudest, seejärel siirdutakse tema sünnikohta Riidaja valla Toosi talukohta. Mälestushetk peetakse Riidaja Gerdruta kabel-kirikus.

4. – 5. novembril toimub Pariisis Euroopa Majas Pariisi Ida keelte ja Kultuuride Instituudi (INALCO) eesti keele sektsiooni ja Kesk-Euroopa keelte keskuse korraldatud rahvusvaheline kollokvium Eesti ja Prantsusmaa suhetest, mis on pühendatud Andres Dido 150. sünniaastapäevale. Kollokviumi eesmärgiks on kaasa aidata Andres Dido tunnustamisele, kajastades laiemalt tema elu ja tegevuse erinevaid tahke ning anda ühtlasi ülevaade Prantsuse-Eesti suhetest viimase kahe sajandi jooksul. Esimene samalaadne üritus Prantsuse-Eesti: vastastikune pilguheit, toimus Tallinnas ja Tartus 1991. aasta juunis. Eelseisval kollokviumil püüavad Eesti ja Prantsuse teadlased alustatut jätkata, kajastades põhjalikumalt viimaste aastate uurimusi ja neis sisalduvaid uusi aspekte, mis annavad ülevaate kahepoolsete suhete arengust ning Eesti järkjärgulisest integreerumisest Euroopa struktuuridesse.

Seoses Andres Dido 150. sünniaastapäevaga asetab Eesti suursaadik
Prantsusmaal Andres Talvik tema hauale Pariisis Pantini kalmistul pärja.
Mälestusüritus kohalike eestlaste osavõtul on saatkonna poolt korda tehtud haual kavas ka novembris toimuva kollokviumi raames.

VÄLISMINISTEERIUMI PRESSITALITUS
6317 654
50 94 645
pressitalitus@mfa.ee

*****

Riigiarhiivi nõunik Peep Pillak Andres Didost

Andres Dido (ka Tido, Tiido) sündis 1. septembril 1855 Helme kihelkonnas Riidaja vallas Toosi talus. Tartus gümnaasiumis õppides sai temast C. R. Jakobsoni tulihingeline poolehoidja ja “Sakala” kaastöötaja. Samuti astus ta Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks, kus pidas 1882. aastal kõne "Ajaloo kasust", milles pidas oluliseks kodumaa ajaloo tundmist ning isamaa- ja vabadusearmastust kõrgeimateks tunneteks. Sama aasta 6. augusti ööl ta vahistati ja viibis seejärel 2 aastat ja 8 kuud vangistuses süüdistatuna isevalitsuse vastases meelsuses. Läbiotsimisel leitud keelatud kirjanduse kõrval oli süüdistusmaterjaliks ka luuletuse “Eesti sõalaul” käsikiri, kus seisavad read:
"Nüüd orjaunest ärkame
ja ühes sõtta tõttame,
sest priius läigib meie eel
ja Eesti Vabariigi peal."Teadaolevalt on see üldse esmakordne Eesti Vabariigi kirjasõnas mainimine. Vanglast vabanedes keelati Andres Didol Balti kubermangudes elamine ja ta asus 1885. aastal Kaasanisse, kus sai Mihkel Veske eestkostel De-Cornetite perekonda koduõpetaja koha. 1888. aastal lahkus ta koos De-Cornetitega Šveitsi, kus õppis Genfi ülikoolis sotsiaalteadusi. Andres Dido uus kodu sai aga Pariisist, kus ta oli ametis rahvaülikoolis raamatukoguhoidjana, samuti andis ta keeletunde. Samas ei unustanud ta hetkekski ikestatud kodumaad ja oma ideed iseseisvast Eesti vabariigist. Andres Dido tegi kaastööd nii prantsuse sotsialistlikele väljaannetele kui ka kodumaa ajalehtedele, eriti "Olevikule" ja Pätsi poolt toimetatud "Teatajale". Tema A. Tuleviku varjunime all ilmunud artiklid rahvusvahelistest suhetest, riigipoliitilistel ja – õiguslikel teemadel olid teedrajavad meie ajakirjanduses. Prantsuskeelsele Euroopa lugejale tutvustas Andres Dido ajakirjas "Revue des Traditions Populaires" ilmunud artiklis Eesti folkloori, F. R. Kreutzwaldi ja "Kalevipoega". Ajendatuna 1905. aasta revolutsioonilistest sündmustest kodumaal andis ta aastatel 1906-08 Pariisis välja 7 numbrit ilmunud eestikeelset ajakirja "Õigus: La Justice, journal esthonien", mille poliitiline programm nõudis Läänemeremaade rahvastele iseseisvust ja maareformi läbiviimist. Omal ajal mitmetuhandelises tiraažis väljaantud "Õigus" on tänaseks saanud rariteediks, millest on säilinud vaid üks täiskomplekt Tartus Ajalooarhiivis.

Vana pariislasena aitas Andres Dido nii nõu kui ka jõuga kodumaalt XX sajandi alguses Pariisi saabunud vaimu- ja kunstiinimesi ning poliitilisi emigrante. Andres Dido sõbraks oli prantsuse sotsialistist poliitik ja ajaloolane Albert Thomas, hilisem Eesti Vabadusristi kavaler, kes lõi Rõhutud Rahvaste Komitee, mille eesmärgiks oli Venemaa poolt ikestatud rahvaste vabastamine. Komitee liikmena kaitses Andres Dido välisminister Pichoni ees Läänemeremaade ja eelkõige muidugi Eesti huve. 1918. aastal Pariisi saabunud välisdelegatsioonile oli Andres Dido igatpidi abiks Eesti iseseisvuse tunnustamise saavutamisel. Lühikest aega jõudis Andres Dido olla ka Pariisi Eesti saatkonna sekretäriks, siis aga hakkas üha enam tunda andma raske südamehaigus. Andres Dido suri Pariisis 29. augustil 1921 ja on maetud Pantini kalmistule. Hauakivil seisab tekst: "SIIN PUHKAB WABA EESTI MEES. TA ON OMA ISAMAAD PALJU ARMASTANUD."

Paljuski tänu Andres Didole võttis järgmine põlvkond omaks Eesti iseseisvuse ja vabariiklikud ideed ning sai võimalikuks ka nende teostamine. Andres Dido nimi peaks olema meie ajaloos samaväärsel kohal Carl Robert Jakobsoni, Mihkel Veske, Jaan Tõnissoni, Jüri Vilmsi ja Konstantin Pätsiga. Kahjuks on aga Andres Dido laiema üldsuse jaoks tundmata. Loodetavasti aitavad Andres Dido 150. sünniaastapäevale pühendatud üritused kaasa tema väärilisele hindamisele kaasaegsete poolt.

Riigiarhiivi nõunik Peep Pillak