Seletuskiri Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheliste piirilepingute kohta

SELETUSKIRI
"Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse" eelnõu kohta

1. Sissejuhatus

Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu kirjutasid 18.mail 2005 Moskvas alla Eesti Vabariigi välisminister Urmas Paet ja Vene Föderatsiooni välisminister Sergei Lavrov.

Aastatel 1992-1995 käsitleti Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri küsimusi toonaste riiklike piiriläbirääkimiste töögrupis, esialgu Trivimi Velliste ja seejärel Raul Mälgu juhtimisel. Selles jõuti küllaltki kaugele merepiiri küsimuste käsitlemisel, kuid maismaapiiri osas ei saavutatud kuni viimase aastani praktiliselt midagi. Pärast peaminister Andres Tarandi seisukohavõttu 1994. aasta lõpus toimus oluline muutus ka maismaapiiri üle peetud kohtumistel. 18.detsembril 1994 kinnitas peaminister, et Eesti on valmis alustama läbirääkimisi Eesti-Vene piiri teatud korrigeerimiseks, kui Venemaa tunnustab Tartu rahulepingut kui Eesti riigi sünnilepingut rahvusvahelises mõttes. Piiriläbirääkimiste ümberkorraldamine tingis Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni täievoliliste delegatsioonide moodustamise (juhid Eesti poolel Raul Mälk ja Vene poolel Vassili Svirin).

Vabariigi Valitsuse 9. jaanuari 1996. a korraldusega nr 17-k (RT II 1996, 3, 9) moodustati Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu (edaspidi "riigipiiri leping") üle läbirääkimiste delegatsioon. Vabariigi Valitsuse 9. jaanuari 1996. a korraldusega nr 18-k (RT II 1996, 3, 10) moodustati Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise merealade piiritlemise lepingu (edaspidi "merepiiri leping") üle läbirääkimiste delegatsioon.

Esmakordselt leppisid delegatsioonid kokku riigipiirilepingu põhitekstis oktoobris 1996 ning tekst kinnitati 25.10.1996 delegatsioonide asejuhtide Kalev Stoicescu ja Sergei Lazarevi poolt.

Vabariigi Valitsuse 28. novembri 1996. a korraldusega nr 931-k (RT II 1996, 41, 166) kiideti heaks riigipiiri lepingu eelnõu ning volitati minister Riivo Sinijärve kirjutama Eesti Vabariigi nimel nimetatud lepingule alla. Vabariigi Valitsuse 28. novembri 1996. a korraldusega nr 932-k (RT II, 41, 167) kiideti heaks merepiiri lepingu eelnõu ning volitati minister Riivo Sinijärve kirjutama Eesti Vabariigi nimel nimetatud lepingule alla.

Vabariigi Valitsuse 10. detsembri 1996. a korraldusega nr 961-k (RT II 1996, 42, 177) tunnistatakse osaliselt kehtetuks Vabariigi Valitsuse 28. novembri 1996. a korraldused nr 931-k ja 932-k. Mõlema korralduse punktis 2 volitati minister Riivo Sinijärve kirjutama Eesti Vabariigi nimel alla lepingutele. Seoses välisminister Toomas Hendrik Ilvese ametisse astumisega 2. detsembril 1996 ja seoses Vene poole keeldumisega kirjutada lepingutele alla Lissabonis toimunud OSCE tippkohtumisel, kadus ära vajadus nimetatud volitusi jätkata.

Vabariigi Valitsuse 26. veebruari 1999.a korraldusega nr 220-k (RT II 1999, 4, 26) tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 28. novembri 1996. a korraldused nr 931-k ja 932-k ning kiideti heaks tehniliselt täpsustatud ning viimistletud riigipiiri ning merepiiri lepingute eelnõud koos lisadega.

5. märtsil 1999. aastal parafeeriti mõlema lepingu tehniliselt viimistletud eelnõud koos kõigi lisamaterjalidega delegatsioonide juhtide tasemel – Raul Mälgu ja Ludvig Tšižovi poolt.

Pärast seda on Eesti Vabariigi erinevad valitsused pidevalt kinnitanud oma valmisolekut eelnõu alla kirjutada. Kuna lepingute rakendamine nõuab põhjalikku tööd, hakkas Eesti ka praktiliselt valmistuma ning Vabariigi Valitsuse 2. juuli 2002.a korraldusega nr 422-k (RTL 2002, 76, 1176) moodustati asjatundjate komisjon Eesti-Vene riigipiiri küsimuste lahendamiseks Aare Evisalu juhtimisel. Komisjoni üks peamisi ülesandeid on valmistada ette kaardid piiri demarkeerimiseks.

Lepingud vajavad ratifitseerimist põhiseaduse (RT 1992, 26, 349; RT I 2003, 29, 349; 64, 429) § 121 punkti 1 kohaselt - Riigikogu ratifitseerib Eesti Vabariigi lepingud, mis muudavad riigipiire. Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks nõutakse põhiseaduse §-ga 122 Riigikogu koosseisu kahekolmandikulist häälteenamust.

2. Seaduse ja lepingute sisu ning võrdlev analüüs

Ratifitseerimisseaduse eelnõu koosneb preambulist ja kahest paragrahvist. Paragrahvi 1 kohaselt ratifitseeritakse Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Eesti-Vene riigipiiri leping, paragrahvi 2 kohaselt ratifitseeritakse Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise leping.

Ratifitseerimisseaduse eelnõus on mõlema piirilepingu puhul viide põhiseaduse § 121 punktile 1 ning §-le 122. Viide esimesena nimetatud põhiseaduse sättele osutab vajadusele ratifitseerida riigipiire muutvad välislepingud Riigikogus.

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 122 sätestab: "Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel." Riigipiiri leping puudutab tehnilise lepinguna vaid ühte osa Tartu rahulepingus käsitletud teemadest ning sellega ei teki küsimust Tartu rahulepingu kehtivuse kohta Eesti riikluse olulise alustalana. Tartu rahulepingu kehtivust analüüsitakse põhjalikumalt seletuskirja punktis 3.

Eesti Vabariigi endise õiguskantsleri Erik-Juhan Truuvälja hinnangu kohaselt ei ole lepingute sõlmimine vastuolus põhiseaduse §-ga 122. Oma sellekohase seisukoha esitas ta ka 1996. aastal Vabariigi Valitsuse istungil, kus lepingud heaks kiideti. Sarnasele järeldusele on jõudnud ka ametisolev õiguskantsler Allar Jõks.

Lepingute ratifitseerimine ja rakendamine toob kaasa muudatused Eesti Vabariigi õigusaktides, kuna nendes on praegu sätestatud ajutise kontrolljoone mõiste, mis kaob. Muuta tuleb riigipiiri seadust (RT I 1994, 54, 902; 2005, 15, 86), mille kehtivas redaktsioonis on sätestatud ajutise kontrolljoone staatus (§ 22) ja selle ebaseaduslik ületamine (§172). Lisaks vajab täiendamist merealapiiride seadus (RT I 1993, 207), milles on sätestatud Eesti Vabariigi ühepoolselt määratletud merealapiiride koordinaadid ja märgitud, et need võivad muutuda asjakohaste lepingute sõlmimise korral.

2.1 Riigipiiri leping

Riigipiiri lepingu preambulas märgitakse, et pooled juhinduvad rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ja normidest. Samuti soovivad pooled tagada soodsad tingimused kahe riigi heanaaberlike suhete ja vastastikuse usalduse arendamiseks ja kindlustamiseks. Pooled püüavad arendada õiguslikku alust Eesti-Vene riigipiiriga seotud küsimuste lahendamiseks. Välisministrite Siim Kallase ja Jevgeni Primakovi 1996. aasta novembri kohtumisel kokkulepitu kohaselt jätavad pooled preambulis esitamata seosed kahe riigi suhete aluseks olevate dokumentidega. Seega säilitas Eesti Vabariik oma seisukoha riikliku järjepidevuse küsimustes 24.veebruari 1918 iseseisvuse väljakuulutamise ja 2.veebruari 1920 Tartu rahulepingu baasil.

Riigipiiri lepingu artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et pooled loevad lepingu jõustumisel reguleerituks kõik lepingus nimetatud lõigul riigipiiri kulgemise küsimused. Sama artikli lõige 2 näeb ette merealade piiritlemise lepingu sõlmimise.

Riigipiiri lepingu artiklis 2 defineeritakse riigipiir. Lepingus toodud riigipiiri definitsioon on kooskõlas riigipiiri seaduse § 2 lõikega 1 ning arvestatud on rahvusvahelises õiguses kasutatavat riigipiiri definitsiooni.

Nimetatud leping on kooskõlas ka riigipiiri seaduse § 2 lõigetega 2 ja 3, mis lubavad riigipiiri määramist ning muutmist riikidevaheliste lepingutega.

Riigipiiri lepingu artiklis 3 sätestatakse, et pooled on kokku leppinud riigipiiri kulgemises, et riigipiiri kulgemise kirjeldus on riigipiiri lepingu lisas 1 ning et riigipiiri kulgemine on näidatud lisa 2 kaartidel. Samuti on sätestatud, et nimetatud lisad on riigipiiri lepingu lahutamatud osad.

Riigipiiri lepingu artiklis 4 sätestatakse, et Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni riigipiiride kokkupuutepunkt määratakse nendevahelise eraldi lepinguga.

Riigipiiri lepingu artikkel 5 ja 6 näevad ette ühise demarkeerimiskomisjoni moodustamise ning komisjoni töökulude jaotuse poolte vahel. Demarkeerimiskomisjoni ülesanne on:

• riigipiiri demarkeerimisdokumentide projektide ettevalmistamine;
  
• piirijõgedel ja -järvedel peamise faarvaatri ning keskkoha täpse asukoha määramine;
  
• piirijõgedel ja –järvedel saarte kuuluvuse määramine;
  
• piirimärkide paigaldamine.

Pärast riigipiiri lepingu jõustumist moodustatakse demarkeerimiskomisjon Vabariigi Valitsuse korraldusega, milles määratakse komisjoni Eesti-poolne kaasesimees ja tema asetäitja, Eesti delegatsiooni koosseis, ülesanded, finantseerimise, teenindamine ning komisjoni järelduste ja ettepanekute esitamise kord. Komisjon kinnitab oma tegevuse töökorra.

Riigipiiri lepingu artikli 6 lõikes 1 on arvestatud riigipiiri seaduse § 5 nõudeid piirimärkide kohta.

Riigipiiri lepingu artikli 7 kohaselt loetakse riigipiir lõplikult demarkeerituks pärast seda, kui kummagi poole valitsused on kinnitanud riigipiiri demarkeerimisdokumendid, s.t:

• riigipiiri joone kulgemise kirjelduse;
  
• piirimärkide protokollid;
  
• demarkeerimiskaardi.

Riigipiiri lepingu artikli 8 kohaselt kuuluvad küsimused, mis käsitlevad piiriesindajate tegevust, veekasutuseeskirju, laevandust, piiril asuvate sildade ja hüdrotehniliste rajatiste ühist kasutamist, kalastustingimusi, muud majandustegevust piirivetes ning riigipiiri režiimi eri aspekte, reguleerimisele eraldi lepingutega. Seega pole praegu vaja muuta riigisiseste õigusaktide sätted, mis käsitlevad nimetatud aspekte.

Riigipiiri lepingu artikkel 9, mis näeb ette lepingu täitmisega tekkivate tüliküsimuste lahendamise diplomaatiliste kanalite kaudu, on kooskõlas rahvusvahelise õiguse tavade ja praktikaga.

Riigipiiri lepingu artikli 10 kohaselt kuulub leping ratifitseerimisele ning see jõustub 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamise päevast. See on kooskõlas põhiseaduse § 121 lõikega 1, milles sätestatakse, et riigipiire muutvad lepingud ratifitseerib Riigikogu.

Oluline on see, et teatud osa riigipiirist, nimelt selle Peipsi ja Lämmijärvel kulgev osa kattub Tartu rahulepingu järgse piirijoonega umbes 16,8 kilomeetri ulatuses piiripöördepunktide 9, 10 ja 11 lõigus.
Riigipiiri lepingu lisa 1 kirjeldab maismaa riigipiiri kulgemist. Riigipiiri lepingu artikkel 4 sätestab, et Eesti-Läti-Vene riigipiiride kokkupuutepunkt lõunas määratakse kolmepoolse lepinguga, mis sõlmitakse pärast kahepoolsete piirilepingute sõlmimist. Selle täpse paiknemise suhtes on kolm riiki põhimõtteliselt kokku leppinud kolmepoolsetel läbirääkimistel. Riigipiiri kirjelduse viimane põhjapoolne punkt on ühtlasi merepiiri alguspunkt.

Riigipiiri kirjelduses ja kaartidel esitatud joon erineb praegu reaalselt valvatavast ajutisest kontrolljoonest minimaalselt. Nii järvedel kui ka maismaapiiri ülejäänud osas toimuvad lepingu eelnõu kohaselt muudatused mõlemale poole kontrolljoont võrdsel määral, s.h 128,6 ha n-ö kuival maismaal ja 11,4 km2 järvedel. Järvedel omandab Vene Föderatsioon niimoodi kõrvuti Eestiga oma pool faarvaatrit, samuti läbipääsu Peipsilt Narva jõele ja Eesti saab meie huvidele vastavalt kalastajatele olulisi alasid Piirissaare kandis. Maismaal väljaspool järvi jäävas osas saab lahenduse Eestile oluline nn Saatse saapa (pindala 115,5 ha) probleem ja samas toimub mõningane maade üleminek võrreldes praeguse ajutise kontrolljoonega Vene Föderatsioonile sellest lõuna pool Meremäe vallast Marionva metsa piirkonnast 68,9 ha ulatuses ja 33,9 ha Suursoo piirkonnas Värska vallast. Riigipiir kulgeb mööda riigi-, munitsipaal- ja eraomandis olevaid maaüksuseid. Mõned maaüksused, mille suhtes nähakse ette üleminek Vene Föderatsioonile, on praegu eravalduses. Juhul, kui riik ei suuda eraomanikega maa omandamises kokkuleppele jõuda, tuleb rakendada sundvõõrandamist. Kõnealuste maaüksuste sundvõõrandamine hakkab toimuma hetkel menetluses oleva kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (RT I 1995, 30, 380; 2002, 61, 375) muudatuse alusel. Nimetatud seadusemuudatus kiideti heaks Vabariigi Valitsuse poolt 5. mail 2005 ning see otsustati esitada menetlemiseks Riigikogule (eelnõu 647 SE).

2.2 Merepiiri leping

Merepiiri lepingu artikli 1 lõige 1 sätestab riikide merealade piiritlemise põhimõtted. Nähakse ette keskjoone kasutamine. Keskjoone meetodi kasutamine lähtub rahvusvahelises mereõiguses kehtivatest põhimõtetest vastastikku või külgnevate riikide merealade piiritlemise kohta. Keskjoone kohta lepingu sõlmimine on kooskõlas põhiseaduse §-ga 122, mis näeb ette lähtumist rahvusvahelistest konventsioonidest. Merealapiiride seaduse § 2 ning selle seaduse lisa 2 märkus 1 ja lisa 3 märkus 1 näevad ette, et merepiiri lepingu sõlmimisel võivad seaduses sätestatud koordinaadid muutuda.

Merepiiri lepingu artikli 1 lõike 2 kohaselt asub piirijoone lõpp-punkt Eesti, Vene ja Soome merealade piirijoonte kokkupuutepunktis, mis määratakse nendevahelise eraldi lepinguga. Selline regulatsioon on kooskõlas Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahelise lepinguga merealapiirist Soome lahel ja Läänemere põhjaosas (RT II 1996, 42, 173), mis näeb samuti ette kolme riigi vahelise kokkupuutepunkti määramise eraldi kokkuleppega. Eesti Vabariigi valitsuse, Soome Vabariigi valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni valitsuse vahelise kokkuleppega piiripunktist Soome lahel on tegeletud kolmepoolsete läbirääkimiste käigus ning merepiiri lepingu allakirjutamine ja ratifitseerimine kindlasti soodustaks selle lõpuleviimist. Kolmepoolsetel läbirääkimistel lepiti kokku kolmikpunkti asukoht ning see, et nn kolmikpunkti kokkulepe kirjutatakse alla pärast Eesti-Vene kahepoolse merepiiri lepingu allkirjastamist.
Merepiiri lepingu artikkel 2 nimetab merealade piirijoone koordinaadid ning sätestab, et mereala piirijoone kulgemist näitav kaart on lepingu lahutamatu osa. Merealade piirijoone koordinaadid baseeruvad arvutiga leitud keskjoonel, mida pooled parema valvamise huvides niimoodi sirgeks õgvendasid, et muutused toimuksid leitud keskjoone suhtes territoriaalselt võrdsel määral.

Merepiiri lepingu artikkel 3 sätestab, et pooled järgivad merealade piirijoont kui joont, mis piiritleb riigi suveräänsete õiguste ja jurisdiktsiooni teostamist merealadel. Põhimõte on kooskõlas rahvusvahelises mereõiguses kehtivate põhimõtetega, millele peavad vastama ka riiklikud õigusaktid.

Merepiiri lepingu artikkel 4 reguleerib koostööd juhul, kui riigid peaksid avastama mõlemal pool piirijoont asuva maavara leiukoha. Ette on nähtud kokkuleppe saavutamine ühiste töötlemismeetodite ning maavara kaevandamisviiside kohta. Seejuures viidatakse Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioonis ettenähtud abinõude rakendamisele, hoidmaks ära reostuse teket. Sellisteks abinõudeks on nt ettevaatuspõhimõtte rakendamine, parima võimaliku tehnoloogia kasutamine või keskkonnaekspertiisi läbiviimine.

Seoses mainitud Läänemere kaitset käsitleva 1974. aasta lepingu asendumisega pärast merepiiri lepingu viseerimist jõustunud uue samanimelise lepinguga aastast 1992, mille osalised on nii Eesti Vabariik kui Vene Föderatsioon, tekkis vajadus teha enne lepingu allakirjutamist tekstis tehniline korrektuur, lülitades teksti 9. aprillil 1992 sõlmitud, aga alles 17. jaanuaril 2000 jõustunud konventsiooni nimetus. Automaatselt konventsiooni ei asendatud, sest uuele konventsioonile allakirjutanud riigid pidid selle ratifitseerima. Nn uue Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ratifitseerimise seadus võeti Riigikogus vastu 19. aprillil 1995 (RT II 1995, 11/12, 57; 2001, 28, 139).

Merepiiri lepingu artikkel 5 näeb ette lepinguga seotud tüliküsimuste lahendamise läbirääkimiste teel. See on kooskõlas rahvusvahelise õiguse tava ja praktikaga.

Merepiiri lepingu artikli 6 kohaselt kuulub leping ratifitseerimisele ning see jõustub 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamise päevast.

Riigipiiri lepingu ja merepiiri lepingu juurde kuuluvad vastavad kaardid. Nii Eesti kui Vene pool on koostanud ja trükkinud oma kaardid. Riigipiiri lepingu juurde kuuluva kaardi on valmistanud AS Eesti Kaardikeskus mõõtkavas 1 : 50 000, kasutades GRS-1980 koordinaatsüsteemi. Merepiiri lepingu kaardi on valmistanud REGIO mõõtkavas 1 : 250 000 koordinaatsüsteemis WGS 84 Mercator. Vene poole riigipiiri lepingu kaart on valmistatud mõõtkavas 1 : 50 000, kasutades 1942.aasta koordinaatsüsteemi. Vene merepiiri lepingu kaart on koostatud mõõtkavas 1 : 250 000, kasutades 1942.aasta koordinaatsüsteemi Mercatori projektsiooni.

3. 2. veebruari 1920. a. Tartu rahulepingu kehtivusest

Vastavalt rahvusvahelisele õigusele asendab vastuolu korral hilisem leping varasema lepingu. Varasema lepingu sätted, mida hilisemas lepingus ei reguleerita, jäävad edasi kehtima. Välja arvatud juhtudel, kui pooled lepivad kokku, et hilisema lepingu jõustudes kaotab vana leping kehtivuse. Nimetatud põhimõtted on sätestatud rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (edaspidi konventsioon) (RT II 1993, 13/14; 16) artiklis 59, mille kohaselt leping loetakse lõppenuks, kui samas küsimuses sõlmitakse uus leping ning selles on selgelt kindlaks määratud osaliste kavatsus asjaomast küsimust reguleerida ainult uue lepinguga või kui uue "lepingu sätted on niivõrd kokkusobimatud eelneva lepingu sätetega, et neid kahte lepingut ei ole võimalik üheaegselt kohaldada", ning artikli 30 lõikes 3.

Riigipiiri leping käsitleb ainult riigipiiri joone kulgemist, millele Tartu rahulepingus vastab artikli III lõige 1. Sellest tulenevalt asendab riigipiiri leping Tartu rahulepingu artikli III lõiget 1 ainult niivõrd, kuivõrd ta erineb artikli III lõikes 1 sätestatust. Riigipiiri lepingus ei ole pooled kokku leppinud, et riigipiiri kulgemise küsimused on reguleeritud ainult uue lepinguga (pooled on leppinud kokku, et riigipiiri kulgemine on reguleeritud lõplikult), samuti ei ole lepingud täielikult vastuolulised. Seega jääb kehtima see Tartu rahulepingu artikli III lõike 1 osa (16,8 km pikk piirilõik järvedel), mis mõlema lepingu puhul kattub.

Konventsioon sätestab mitmed rahvusvaheliste lepingute lõppemise alused, s.h. lepingu denonsseerimise, lepingu täitmise, lepingu olulise rikkumise osapoole poolt. Mitte ühtegi konventsioonis nimetatud lepingu lõppemise alust ei ole diplomaatilises suhtlemises tõstatatud. Eesti Vabariik peab Tartu rahulepingut jätkuvalt kehtivaks, nii nagu see on expressis verbis nimetatud ka põhiseaduse artiklis 122.

Nimetatud lepingute erilisust rõhutab ka see, et vastavalt konventsiooni artiklile 62 ei saa piirilepinguid lõpetada viidates asjaolude olulisele muutumisele kui lepingu lõpetamise alusele; ka sellisel juhul, kui asjaolude olulise muutumise põhjustas lepingut rikkunud lepinguosaline ise. See tuleneb rahvusvahelises lepinguõiguses tunnustatud põhimõttest, et rahu- ja piirilepingud on seotud territooriumiga (maaga) ning kehtivad teatud juhtudel edasi ka riigikorra muutmise korral. Rahu– ja piirilepingute erilise koha tõttu rahvusvahelises õiguses eeldatakse, et nad sõlmitakse igaveseks ajaks.

Samas võib Tartu rahulepingu erinevate sätete kehtivus olla erinev. Näiteks andis Tartu rahulepingu artikkel IV Eesti territooriumil elavatele mitte Eesti soost isikutele õiguse opteerida Venemaa kodakondsust 1 aasta jooksul alates lepingu jõustumisest. See säte on ilmselgelt praeguseks oma kehtivuse kaotanud. Välisministeeriumile teadaolevalt ei ole tänaseks tehtud akadeemilist uuringut Tartu rahulepingu üksikute sätete kehtivuse kohta. Käesoleva seletuskirja eesmärk on analüüsida Tartu rahulepingu kehtivust ainult uue riigipiiri lepingu sõlmimise aspektist. Vaatamata sellele võib üheselt väita, et kuni kehtib kasvõi üks Tartu rahulepingu artikkel, kehtib põhimõtteliselt ka leping kui selline.

Lisaks eespool mainitud artikli III lõikele 1 kehtib vaieldamatult ka Tartu rahulepingu artikkel II, mis sätestab, et Venemaa “... tunnustab ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest...”.

Kokkuvõttes võib öelda, et uue nö. tehnilise riigipiiri lepingu sõlmimine muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse artikliga 122 osaliselt 1920. aasta Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratletud riigipiiri joont ja seega ei mõjuta ülejäänud lepingut. Vastav seletus sisaldub seaduse preambulis.

4. Piirilepingute jõustumine ja Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus

Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus tugineb nii Eesti siseriiklikele õigusaktidele kui ka rahvusvahelistele lepingutele ja teiste riikide poolsele järjepidevuse tunnustamisele.

20. augustil 1991. a. määratles Eesti Vabariigi Ülemnõukogu oma otsuses "Eesti riiklikust iseseisvusest" (RT 1991, 25, 312), et riikliku iseseisvuse kinnitamisel ning diplomaatiliste suhet taastamisel lähtutakse Eesti Vabariigi järjekestvusest rahvusvahelise õiguse subjektina.

28. juunil 1992. a. rahvahääletusel vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadus kinnitab, et Eesti riik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 24. veebruaril 1918 ning Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatud ja võõrandamatud.

7. oktoobril 1992. a. võttis Riigikogu vastu deklaratsiooni "Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest" (RT 1992, 40, 533), milles märgitakse, et "praegune Eesti Vabariik on õigussubjektina samane 1918. aasta 24. veebruaril väljakuulutatud Eesti Vabariigiga, mis 1940. aastal langes Nõukogude Liidu agressiooni ohvriks ning inkorporeeriti ebaseaduslikult Nõukogude Liidu koosseisu".

Õigusliku järjepidevuse põhimõttest on peetud kinni kõigi Eesti Vabariigi nii siseriiklike õigusaktide kui ka rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel.

Riikliku järjepidevuse tunnustamisel on määrav rahvusvaheline praktika - nii üksikriikide kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide oma. Eesti riikliku järjepidevust on tunnustanud laialdane rahvusvaheline üldsus. Välisriigid lähtusid Eesti Vabariigi taasiseseisvumise tunnustamisel õigusliku järjepidevuse alusel eespool nimetatud 20. augusti 1991. a. Ülemnõukogu otsusest. Vastavalt Välisministeeriumi informatsioonile olid augustiks 1994 (ehk kolm aastat pärast iseseisvuse taastamist) Eesti Vabariiki tunnustanud 118 riiki, nendest 27 riiki "taastasid" diplomaatilised suhted, 50, valdavalt Teise maailmasõja järel tekkinud riiki, "kehtestasid" diplomaatilised suhted ja 41 riiki sõnastasid diplomaatiliste suhete kehtestamise selliselt, et ei saa üheselt väita, kas suhted "taastati" või "kehtestati".

Tänaseks võib kinnitada, et enamik riike aktsepteerib üheselt Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust. Näiteks kinnitas seda USA Riigidepartemangu esindaja viimati 18. mail 2005. a. tehtud avalduses seoses Eesti-Vene piirilepingute allkirjastamisega. Avalduses tervitati piirilepingute sõlmimist ning kinnitati veel kord, et Ameerika Ühendriigid on tunnustanud Eesti järjepidevust alates 1922. aastast.

Rahvusvaheliste organisatsioonide praktikast võib tuua näiteks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee, milles liikmelisuse Eesti Vabariik taastas koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. ÜRO rahvusvaheliste lepingute registrist nähtub, et enne 16. juunit 1940. a. sõlmitud kahe- ja mitmepoolsed rahvusvahelised lepingud loetakse kehtivateks lepinguteks.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus 30. märtsist 1990 "Eesti riiklikust staatusest" (ÜVT 1990; 2; 180) kinnitab, et Eesti Vabariigi okupeerimine NSV Liidu poolt 17. juunil 1940. a. ei ole katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de jure. Otsus kuulutab välja üleminekuperioodi, mis lõpeb Eesti Vabariigi põhiseaduslike riigivõimuorganite moodustamisega.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus 7. augustist 1990 "Eesti Vabariigi ja NSV Liidu suhete kohta" lähtub sellest, et "Eesti Riigivolikogu 1940. aasta 22. juuli otsus "Deklaratsioon Eesti astumise kohta NSV Liidu koosseisu"" on "õigustühine". Otsuse punktis 1 sätestatakse, et läbirääkimistel NSV Liiduga tuleb aluseks võtta 2. veebruari 1920. a. Tartu rahuleping ning teised kehtivad lepingud, mis sõlmiti enne 16. juunit 1940.

Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste leping 13. jaanuarist 1991. aastast viitab Eesti NSV Ülemnõukogu 1990. aasta 30. märtsi otsusele "Eesti riiklikust staatusest" ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusele 7. augustist 1990 "Eesti Vabariigi ja NSV Liidu suhete kohta" (ÜVT 1990; 5; 64). Seega võib väita, et ka nimetatud lepingus tunnustas Venemaa kaudselt Eesti Vabariiki õigusliku järjepidevuse alusel. Samuti on lepingu preambulis tunnistatud "mõlema lepingupoole võõrandamatut õigust riiklikule iseseisvusele". Lepingu artikkel 1 kinnitab, et lepingupooled "tunnustavad teineteist suveräänsete riikidena ja rahvusvahelise õiguse subjektidena". Nimetatud leping on jõus ja seega ka lepingus sätestatu kehtiv.

Järgnevalt tunnustas Vene Föderatsioon Eesti Vabariigi iseseisvust Vene Föderatsiooni presidendi 24. augusti 1991. a. ukaasiga, mis võttis arvesse 20. augusti 1991. a. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsust "Eesti riiklikust staatusest".

24. oktoobril 1991. a. kahe riigi välisministrite sõlmitud diplomaatiliste suhete kehtestamise protokoll võttis aluseks Ülemnõukogu 20. augusti 1991. a. otsuse. Seega võib kinnitada, et Vene Föderatsioon tunnustas kaudselt Eesti Vabariiki õigusliku järjepidevuse alusel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et uute piirilepingute sõlmimine ei mõjuta Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust. Nii siseriiklikuks kui ka rahvusvaheliseks kinnituseks on nimetatud asjaolu kajastatud ratifitseerimisseaduse preambulis.

5. Setumaa probleemid

Kohalike elanike esindajad on piirikõnelustesse alati olnud kaasatud. Nii oli delegatsioonis, mille Vabariigi Valitsus moodustas 1996.alguses läbirääkimisteks Eesti-Vene riigipiiri lepingu üle, ka Põlva maavanem Kalev Kreegipuu. Kohalikud inimesed on olnud juba aastaid kursis võimaliku uue riigipiiri joone kulgemisega valdavalt mööda ajutist kontrolljoont.

Selleks, et Petserimaa elanike probleemid saaksid lahenduse, tegutses taasiseseisvumise järel Kagu-Eesti probleemidega tegelev valitsuskomisjon. 4. maist 1993 aga kinnitati valitsuse korraldusega Petserimaa ja Narva jõe taguste Eesti vabariigi aladega seonduvate probleemide lahendamiseks piirialade valitsuskomisjon. Niisiis oli olemas riiklik institutsioon, kuhu inimesed said pöörduda.

Vabariigi Valitsuse 9. mai 1994.a korraldusega nr 303-k (RT I 1994, 37, 586) anti ministeeriumidele ja maavalitsustele ülesanded, et lahendada piirialade elanike probleeme. Näiteks tuli välja töötada ettepanekud kontrolljoone lihtsustatud ületamiseks. Samuti tuli valitsusele esitada ettepanekud raadio- ja televisioonisaadete normaalse levi tagamiseks piiriäärsetel aladel ning nädalalehe väljaandmiseks ja levitamiseks Petserimaal. Valitsusele tuli esitada ka Vene Föderatsioonis Petserimaal elavate Eesti Vabariigi kodanike probleemide lahendamisega tegeleva asutuse struktuur.

Vabariigi Valitsuse 12. septembri 1994.a korralduse nr 669-k (RT I 1994, 63, 1078; 1994, 64, 1108) kohaselt määrati ametisse valitsuse eriesindaja Petserimaal Vello Lõvi, asukohaga Värskas. Tema ülesanneteks oli lahendada tekkinud probleeme, muu hulgas korraldada Petserimaaga seotud inimeste liikumist üle Eesti-Venemaa kontrolljoone; teha ettepanekuid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuste lahendamise kohta Ida-Petserimaal ning kultuurilise ja sotsiaalse arengu kohta. Eriesindaja kandidatuuri toetasid Setumaa Valdade Liit ja Setu Kongressi Vanemate Kogu. Määratud eriesindaja osales aktiivselt piirikõneluste ettevalmistamisel ning oli keskne lüli delegatsiooni ja kohalike elanike vahel. Eriesindaja tegutses 23. septembrist 1994 kuni 21. detsembrini 1995.

14. detsembril 1995 võttis valitsus teadmiseks siseministri, rea ametkondade esindajate ja Petserimaa eriesindaja informatsiooni piirialade probleemide ja nende lahendamise ettepanekute kohta. Valitsus tegi ametkondadele ülesandeks Vene Föderatsiooni jurisdiktsiooni all olevatel aladel elavate, samuti sinna elama jäävate Eesti Vabariigi kodanike probleemide lahendamiseks töötada välja seisukohad ning esitada need 1.aprilliks 1996 valitsusele. Minister Tiit Kubri sai ülesande töötada koos piirialade valitsuskomisjoniga välja Vene Föderatsiooni territooriumilt Eestisse elama asuda soovijate eluliste probleemide võimalikult operatiivse lahendamise kontseptsioon. Valitsuse otsused tehti olukorras, kus oli selge, et tulevane piir jääb sarnaseks kontrolljoonega.

Riigikogu väliskomisjon arutas oma 3. juuni 1996. aasta istungil piirikõneluste käiku ning Petserimaaga seotud küsimusi. Istungil vaadeldi parlamentaarsest vaatevinklist, milliseid meetmeid on vaja võtta setude probleemide lahendamiseks.

Pärast 5. novembrit 1996 asetleidnud Eesti ja Vene välisministrite Siim Kallase ja Jevgeni Primakovi kohtumist Petroskois ja sellele järgnenud Vabariigi Valitsuse otsust piirilepingute eelnõude kohta said Setumaa elanikud täiendavaid selgitusi erinevatelt valitsusasutustelt, kuna sai selgeks, et Eesti-Vene tulevase piiri asukoht on põhimõtteliselt kokku lepitud.

Paljude inimeste piiriületuse mured on lahendatud Eesti-Vene piiriäärsete elanike viisakorraga, mis on kehtestatud nootide vahetuse teel. Nimetatud korra alusel saavad inimesed, kellel on sageli vaja piiri ületada, tasuta viisad. Nimetatud isikute nimekirjad koostavad kohalikud omavalitsused.

Inimeste elama asumist kontrolljoonest Eesti poole on toetanud ka migratsioonifond. Viimastel aastatel on Eestisse ümberasunute hulk vähenenud. Peamine inimeste vool toimus varasematel aastatel, kui sai selgeks tulevane piir.

Käesoleval ajal tegeleb Setumaa elanike probleemidega Vabariigi Valitsuse moodustatud Setumaa asjatundjate komisjon (RT I 1997, 4, 15; 12, 187; 41, 648; 1998, 108/109, 1805; RTL 1999, 132, 1849; 2001, 96, 1329; 2002, 124, 1803; 2003, 38, 567) minister Jaan Õunapuu juhtimisel.

Vabariigi Valitsus jätkab laekuvate ettepanekute alusel jooksvat tööd Setumaa elanike probleemide lahendamisel. Nii on viimasel ajal lahendatud viisakoordinaatori rahastamise ja Seto kultuuriruumi kandmise ettevalmistamisega UNESCO pärandisse seotud küsimused. Valitsus on põhimõtteliselt otsustanud eraldada täiendavaid vahendeid piirkonna teedevõrgustiku väljaehitamisel arvestades ja kultuuriprogrammi jätkamiseks. Edaspidi on plaanis liikuda komplekssele regionaalarengu kavandamisele spetsiaalse programmi raames.

6. Mõjud

Seoses piirilepingute sõlmimisega õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimalusest ilma jäänud isikute vara kompenseerimise küsimusi reguleerib Ida-Petserimaal ja Narva jõe tagusel Virumaal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisnõude õiguse püsimise seadus (RT I 1996, 36, 738; 1999, 95, 842). Varade kompenseerimise ja tagastamise küsimused ei vaja lepingute allkirjastamise ja ratifitseerimisega seoses täiendavat reguleerimist.

Kõnealuste lepingute ratifitseerimisega läheneb Eesti otsustavalt olukorrale, kus kõik tema piirid on lepingutega fikseeritud ning naaberriikide poolt vaidlustamata. See kindlasti tugevdab riiklikku julgeolekut tervikuna. Eesti Vabariigi rahvusvaheline seisund tugevneb. Kuigi praegu rakendatakse erinevaid Eesti ja Venemaa vahelisi kokkuleppeid ajutisel kontrolljoonel, võimaldaks allakirjutatud lepingute elluviimine kõrvaldada järelejäänud raskused ning legaalsed probleemid. Kindlasti aitab riigipiiriga seotud küsimuste lahendamine kaasa ka piiriäärsete alade arengule ja piiriülesele koostööle.

7. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatavad terminid vastavad Eesti Vabariigi põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse omadele.

8. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Euroopa Liidu õigus ei reguleeri kahe riigi vahelise riigipiiri ja merealapiiride koordinaatide kindlaksmääramise korda.

9. Rakendamiseks vajalikud kulutused ja rakendamise eeldatavad tulud

Käesoleva seletuskirja punktis 2.1 nimetatud eravalduses olevate maade üleminek riigiomandisse toob riigile kaasa kulutusi.

Tulenevalt riigipiiri lepingu artiklist 5 moodustatakse pärast lepingu jõustumist demarkeerimiskomisjon ning Eestil tuleb katta oma poole kulud. Seejärel seisab ees demarkeeritud riigipiiri väljaehitamine ja muud vajalikud tööd. Demarkeerimiskomisjonil peab olema oma eelarve, kuna töö keerukuse ja mahukuse tõttu ei piisa ühegi ametkonna eelarvest eraldi. Komisjoni teenindaval valitsusasutusel, mille määrab Vabariigi Valitsus komisjoni luues, tuleb taotleda riigieelarvest ja vajadusel ka Vabariigi Valitsuse reservfondist komisjoni töö finantseerimiseks vahendeid. Komisjoni teenindav valitsusasutus esitab pärast lepingu jõustumist komisjoni eelarve projekti koos rahataotlusega Rahandusministeeriumile. 2002. aastal moodustatud asjatundjate komisjon Aare Evisalu juhtimisel jätkab seni oma ettevalmistusi.

10. Rakendusaktid

Käesoleva seaduse rakendamiseks ei ole vaja vastu võtta rakendusakte.

11. Jõustumine

Seadus jõustub üldises korras. Riigipiiri leping ja merepiiri leping jõustuvad 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamise päevast.