Välisministri informatsioon valitsuskabineti nõupidamisele "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu" eelnõu ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu" eelnõu

13.05.2005

Vastavalt poolte kokkuleppele on Eesti ja Venemaa piirilepingute allakirjutamine kavandatud 18. maile 2005. a Moskvas välisministrite tasemel.

Käesolev informatsioon põhineb Vabariigi Valitsuse 21. jaanuari 2005. a korraldusega nr 21 heakskiidetud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu" eelnõu ning "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu" eelnõu juurde lisatud seletuskirjal.

Piirilepingute eelnõud on saanud Vabariigi Valitsuse heakskiidu ka 1996. ja 1999. aastal.

Seoses erinevates pöördumistes esitatud küsimustega on Välisministeerium lisanud jaanuarikuises dokumendis kajastatule täiendavaid selgitusi ja informatsiooni, samuti teinud redaktsioonilisi täpsustusi parema mõistetavuse tagamiseks.

1. Sissejuhatus

Aastatel 1992-1995 käsitleti Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiriga seotud küsimusi toonaste riiklike läbirääkimiste piiri töögrupis. Selles jõuti küllaltki kaugele merepiiriga seotud küsimuste käsitlemisel, kuid maismaapiiri suhtes ei saavutatud kuni viimase aastani praktiliselt mingeid tulemusi. Pärast peaminister Andres Tarandi seisukohavõttu 1994. aasta lõpus toimus oluline muutus ka maismaapiiri üle toimunud kohtumistel. 18. detsembril 1994 kinnitas peaminister, et Eesti on valmis alustama läbirääkimisi Eesti-Vene piiri teatud korrigeerimiseks, kui Venemaa tunnustab Tartu rahulepingut kui Eesti riigi sünnilepingut rahvusvahelises mõttes.

Venemaaga läbirääkimiste mehhanismi ümberkorraldamise tõttu moodustasid Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon täievolilised delegatsioonid.

Vabariigi Valitsuse 9. jaanuari 1996. a korraldusega nr 17-k (RT II 1996, 3, 9) moodustati Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu (edaspidi riigipiiri leping) üle läbirääkimiste pidamiseks delegatsioon. Vabariigi Valitsuse 9. jaanuari 1996. a korraldusega nr 18-k (RT II 1996, 3, 10) moodustati Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise merealade piiritlemise lepingu (edaspidi merepiiri leping) üle läbirääkimiste pidamiseks delegatsioon.

Vabariigi Valitsuse 28. novembri 1996. a korraldusega nr 931-k (RT II 1996, 41, 166) kiideti heaks riigipiiri lepingu eelnõu ning volitati minister Riivo Sinijärve kirjutama Eesti Vabariigi nimel alla nimetatud lepingule. Vabariigi Valitsuse 28. novembri 1996. a korraldusega nr 932-k (RT II, 41, 167) kiideti heaks merepiiri lepingu eelnõu ning volitati minister Riivo Sinijärve kirjutama Eesti Vabariigi nimel alla nimetatud lepingule.

Vabariigi Valitsuse 10. detsembri 1996. a korraldusega nr 961-k (RT II 1996, 42, 177) tunnistati osaliselt kehtetuks Vabariigi Valitsuse 28. novembri 1996. a korraldused nr 931-k ja 932-k. Mõlema korralduse punktis 2 volitati minister Riivo Sinijärve kirjutama Eesti Vabariigi nimel alla lepingutele. Seoses välisminister Toomas Hendrik Ilvese ametisse astumisega 2. detsembril 1996. a ja seoses Vene poole keeldumisega kirjutada lepingutele alla Lissabonis toimunud OSCE tippkohtumisel, kadus ära vajadus nimetatud volituste jätkamiseks.

Vabariigi Valitsuse 26. veebruari 1999. aasta korraldusega nr 220-k (RT II 1999, 4, 26) tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 28. novembri 1996. a korraldused nr 931-k ja 932-k ning kiideti heaks tehniliselt täpsustatud ning viimistletud riigipiiri ning merepiiri lepingud koos lisadega.

5. märtsil 1999. aastal viseerisid delegatsioonide juhid mõlema lepingu täielikult tehniliselt viimistletud eelnõud koos kõigi lisamaterjalidega. Edaspidi on Eesti Vabariik pidevalt kinnitanud erinevate valitsuste ajal oma valmisolekut eelnõud alla kirjutada ja ratifitseerida. Kuna lepingute rakendamine nõuab põhjalikku tööd, hakkas Eesti tegema ka praktilisi ettevalmistusi ning Vabariigi Valitsuse 2. juuli 2002 korraldusega nr 422-k (RTL 2002, 76, 1176) moodustati asjatundjate komisjon Eesti-Vene riigipiiriga seotud küsimuste lahendamiseks. Komisjoni üks peamisi ülesandeid on valmistada ette vajalikud kaardid demarkeerimise teostamiseks piiril.

Pärast allakirjutamist vajavad lepingud ratifitseerimist põhiseaduse § 121 lg 1 kohaselt - Riigikogu ratifitseerib Eesti Vabariigi lepingud, mis muudavad riigipiire. Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks nõuab põhiseaduse § 122 Riigikogu koosseisu kahekolmandikulist häälteenamust.

2. Eesmärk

Kuna piirilepingute ettevalmistamisest on möödunud juba kuus aastat, peab Välisministeerium vajalikuks, et Vabariigi Valitsus ja ametkonnad tutvuksid veel kord eelnõudega, et näha lepingute jõustumisel eelseisvat tööd ja enda ülesandeid. Vabariigi Valitsusele annab veelkordne arutamine võimaluse hinnata lepingute allakirjutamise ja ratifitseerimise probleeme praeguses rahvusvahelises keskkonnas.

Lepingute allakirjutamise järel seisab ees nende ratifitseerimine Riigikogus ning kogu küsimuste kompleksi uuesti läbivaatamine võimaldab Vabariigi Valitsusel vaadelda ka selle protsessiga kaasnevaid küsimusi.

Eesti Vabariigi riigipiiride lepinguline reguleeritus Venemaaga on oluline mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa Liidu ja NATO jaoks. Tegemist on ju mõlema organisatsiooni välispiiriga. Lepingute eelnõude viseerimine oli oluline panus Eesti liikumisel mõlema organisatsiooni liikmelisuse suunas tulenevalt nende poolt liitujatele esitatud kriteeriumitest. Lepingute allakirjutamine ning jõustumine annaks selguse NATO ja EL liikmelisusest tulenevate õiguste ja kohustuste rakendamise geograafia suhtes, mis kindlasti on oluline riigi julgeolekule ning tugevdab tema rahvusvahelist seisundit praegusega võrreldes.

3. Sisu ja võrdlev analüüs

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 122 sätestab: "Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel."

27. märtsil 1992 toimus Põhiseaduse Assamblee hääletus paragrahvi 122 asjus, mille kohta eesistuja andis järgmise selgituse: "…Assamblee leppis kokku, et ta tõlgendab paragrahv 124.1 (hilisemas numeratsioonis 122.1 - VM) lõiku selliselt, et see ei takista vastaval komisjonil pidamast piiriläbirääkimisi Venemaaga, muutmaks piir, mis on kokku lepitud 1920. aastal 2. veebruaril Tartu rahulepinguga."

Vastavalt Eesti Vabariigi endise õiguskantsleri Eerik-Juhan Truuvälja hinnangule ei ole lepingute sõlmimine vastuolus selle paragrahviga, ta osales ja esines lepingute heakskiitmisel ka Vabariigi Valitsuse istungil 1996. aastal. Õiguskantsler Truuväli andis oma hinnangu veel enne lepingute heakskiitmist. Tema seisukohtade aluseks olid nii paragrahvi 122 grammatiline tõlgendamine kui ka ajalooline tõlgendamine Põhiseaduse Assamblee protokolli baasil. Toonane õiguskantsler leidis, et kui maismaapiir langeb kokku nii Tartu rahulepingus kui ka hilisemates lepingutes fikseerituga (sõltumata nende osade proportsioonist), siis on uus piirileping kooskõlas põhiseaduse paragrahvi 122 nõuetega. Just sellise olukorraga olekski uue lepingu jõustumisel tegemist.

Oma märtsis 2005 saadetud kirjas Seto Kongressi Vanemate Kogu esindajale andis Eesti Vabariigi praegune õiguskantsler A. Jõks põhjalikud vastused mitmele piirilepingute ja põhiseaduse vahekorda puudutavale küsimusele ning kinnitas varasemat üldhinnangut vastuolu puudumisest. Siinkohal väljavõte kirjast:

"Vastuseks teatan järgmist.

1. Kas Vabariigi Valitsuse poolt kavatsetav Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piirilepingu sõlmimine väljaspool Tartu rahulepinguga määratud Eesti Vabariigi piire on põhiseadusega kooskõlas?...

Põhiseaduse § 122 lõike 1 lause 1 kohaselt on Eesti maismaapiir määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. § 122 lõike 2 järgi on Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.

Seni on ainsaks Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise riigipiiri kulgemist reguleerivaks lepinguks Tartu rahuleping. Kuid põhiseaduse viidatud sätted näevad ette võimaluse, et vastavat piiri on võimalik määrata lisaks Tartu rahulepingule ka teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Põhiseaduse § 122 lõige 2 sätestab expressis verbis võimaluse sõlmida lepinguid, mis muudavad seniseid riigipiire. Võrreldes tavaliste välislepingute ratifitseerimisega, milleks on nõutav Riigikogu lihthäälteenamus, näeb põhiseadus siin ette tunduvalt kõrgema häälteenamuse nõude. Põhiseaduse § 122 lõiget 2 ei ole võimalik tõlgendada nii, et riigipiiri muutmiseks on nõutav veel mõne täiendava menetluse (näiteks põhiseaduse muutmise menetluse) läbiviimine.

Lähtudes eeltoodust olen seisukohal, et põhiseaduse §-ga 122 tunnistatakse Eesti praegust riigipiiri nii nagu ta on määratud Tartu rahulepinguga, aga samal ajal tunnistatakse ka võimalust sõlmida uusi piirilepinguid, mis võivad muuta Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri. Tartu rahulepingule tehtavat viidet tuleb tõlgendada koostoimes põhiseaduse §-s 122 tehtavate viidetega teistele riikidevahelistele piirilepingutele ning riigipiire muutvate lepingute menetlemise korrale. Tartu rahulepingu eraldi äramärkimist käsitlen kui viidet põhiseaduse vastuvõtmise ajal kehtinud õiguslikule olukorrale (see nähtub ka normi sõnastusest – "on määratud"), mis ei välista, et tulevikus võidakse Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega ratifitseeritavate lepingutega määratleda riigipiiri teistmoodi.

Nõustun Eesti Vabariigi Põhiseaduse Ekspertiisikomisjoni lõpparuandes toodud järeldustega, mille kohaselt ei erine õigusliku jõu poolest Tartu rahulepingu ning põhiseaduse § 122 lõike 1 lauses 1 nimetatud teised riikidevahelised piirlepingud (enne põhiseaduse vastuvõtmist oli Eesti Vabariik sõlminud maismaapiirilepingu ka Lätiga). Tõlgendus, mille kohaselt tuleb Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri muutva lepingu ratifitseerimisele eelnevalt muuta põhiseadust kitsendaks kuni täieliku kaotamiseni põhiseaduse § 122 lõike 2 toimeala.1

Oma avalduses viitate põhiseaduse §-le 2, mille järgi on Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum lahutamatu ja jagamatu tervik. Kui tõlgendada nimetatud sätet kui riigipiiri puutumatuse kaitseklauslit, siis oleks riigipiiri muutmine võimalik tõepoolest vaid läbi menetluse, mille põhiseadus näeb ette põhiseaduse § 2 muutmiseks (vastavalt põhiseaduse §-le 162 on see võimalik ainult rahvahääletusega). Olen siiski seisukohal, et riigipiiri mõiste ning riigi territoorium kui riigi olemuslik element ja riigivõimu teostamise eeldus ei ole kattuvad mõisted. Põhiseaduse § 2 rõhutab Eesti territoriaalset terviklikkust kui olulist riigi suveräänsuse tunnust. Riigi olemasolu ei sõltu tema territooriumi vähenemisest või suurenemisest; võimaliku riigipiiride muutmisega ei kao ei riiklik järjepidevus ega ka riigi identiteet. Samuti ei ole rahvusvahelises õiguses riigi piiride määratlematus või ebatäpne määratletus takistuseks riigi eksisteerimise tunnustamisele.2 Sellest johtuvalt olen seisukohal, et menetlust riigipiiri muutmiseks reguleerib ammendavalt põhiseaduse § 122 ning põhiseaduse §-s 2 ei sisaldu lisaklauslit, mis välistaks riigipiiri muutmise.

Juhin siinkohal Teie tähelepanu, et Piirileping puudutab vaid üht osa Tartu rahulepinguga kaetud teemadest ning selle sõlmimine ei mõjuta Tartu rahulepingu kehtivust Eesti riikluse olulise alustalana ühes Venemaa otsusega tunnustada Eesti iseseisvust igaveseks ajaks.

2. Kas Eesti Vabariigi riigipiiri muutmine on võimalik ilma rahvahääletuseta või ilma Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt vastu võetud vastava seaduseta põhiseadust muutmata?

Eesti Vabariigi riigipiiri muutmiseks sätestavad põhiseaduse § 121 p 1 ja § 122 lõige 2 menetluse, mille järgi kuuluvad vastavad lepingud ratifitseerimisele Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega. Põhiseaduse § 106 keelab panna välislepingute ratifitseerimise küsimust rahvahääletusele. Menetluse, kus seadus võetakse vastu Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt näevad põhiseaduse § 163 lõige 1 punkt 2 ning § 165 ette põhiseaduse muutmiseks. Riigipiiri muutvateks lepinguteks ei ole taolise menetluse läbiviimine nõutav.

Seega on Eesti Vabariigi riigipiiri muutmine võimlaik ilma rahvahääletuseta või ilma Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt vastu võetud vastava seadusta põhiseadust muutmata."

Tuleb ühtlasi märkida, et riigipiiri leping puudutab tehnilise lepinguna vaid ühte osa Tartu rahulepingus kaetud teemadest ning sellega ei teki küsimust Tartu rahulepingu kehtivuse suhtes Eesti riikluse olulise alustalana.

Lepingute ratifitseerimine ja rakendamine toob kaasa muudatused Eesti Vabariigi õigusaktides, kuna nendes on praegu sätestatud ajutise kontrolljoone mõiste, mis siis kaob. Muuta tuleb riigipiiri seadust, mille kehtivas redaktsioonis on sätestatud ajutise kontrolljoone staatus (§ 22) ja selle ebaseaduslik ületamine (§172) ning selle vastava muutmise seaduse eelnõu esitab Välisministeerium samal ajal lepingute ratifitseerimise seaduse eelnõuga. Lisaks vajab täiendamist merealapiiride seadus, milles on sätestatud Eesti Vabariigi ühepoolselt määratletud merealapiiride koordinaadid ja samas märgitud, et need võivad muutuda vastavate lepingute sõlmimisel.

Riigipiiri lepingu preambulis märgitakse, et pooled juhinduvad rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiipidest ja normidest, samuti soovivad tagada soodsad tingimused kahe riigi vahel heanaaberlike suhete ja vastastikuse usalduse arendamiseks ja kindlustamiseks. Pooled püüavad arendada õiguslikku alust Eesti-Vene riigipiiriga seotud küsimuste lahendamiseks. Vastavalt välisministrite kohtumisel novembris 1996 kokku lepitule jätavad osalised preambulis esitamata seosed kahe riigi suhete aluseks olevate dokumentidega ja seega säilitas Eesti Vabariik oma seisukoha riikliku järjepidevuse küsimustes 24. veebruari 1918 iseseisvuse väljakuulutamise ja 2. veebruari 1920 Tartu rahulepingu baasil.

Riigipiiri lepingu artikli 1 lõige 1 sätestab, et pooled loevad lepingu jõustumisel reguleerituks kõik lepingus nimetatud lõigul riigipiiri kulgemise küsimused. Sama artikli lõige 2 näeb ette merealade piiritlemise lepingu sõlmimise.

Riigipiiri lepingu artikkel 2 defineerib riigipiiri. Lepingus toodud riigipiiri definitsioon on kooskõlas riigipiiri seaduse (RT I 1994, 54, 902; ...; RT I 2004, 81, 541) § 2 lõikega 1 ning arvestab rahvusvahelises õiguses kasutatavat riigipiiri definitsiooni.

Nimetatud leping on kooskõlas ka riigipiiri seaduse § 2 lõigetega 2 ja 3, mis lubavad riigipiiri määramist ning muutmist riikidevaheliste lepingutega.

Riigipiiri lepingu artiklis 3 sätestatakse, et pooled on kokku leppinud riigipiiri kulgemises ning et riigipiiri kulgemise kirjeldus sisaldub riigipiiri lepingu lisas 1 ning riigipiiri kulgemist näitavad kaardid lisas 2. Samuti on sätestatud, et nimetatud lisad on riigipiiri lepingu lahutamatud osad.

Riigipiiri lepingu artikkel 4 sätestab, et Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni riigipiiride kokkupuutepunkt määratakse nendevahelise eraldi lepinguga.

Riigipiiri lepingu artiklid 5 ja 6 näevad ette ühise demarkeerimiskomisjoni moodustamise ning komisjoni töökulude jaotuse poolte vahel. Demarkeerimiskomisjoni ülesanne on:
riigipiiri demarkeerimisdokumentide projektide ettevalmistamine, piirijõgedel ja -järvedel peamise faarvaatri ning keskkoha täpse asukoha määramine, piirijõgedel ja –järvedel saarte kuuluvuse määramine, piirimärkide paigaldamine.

Pärast riigipiiri lepingu jõustumist moodustatakse demarkeerimiskomisjon Vabariigi Valitsuse korraldusega, milles määratakse komisjoni Eesti-poolne kaasesimees ja tema asetäitja, Eesti delegatsiooni koosseis, ülesanded, finantseerimine, teenindamine ning komisjoni järelduste ja ettepanekute esitamise kord. Komisjon kinnitab oma tegevuse töökorra.

Riigipiiri lepingu artikli 6 lõige 1 arvestab riigipiiri seaduse §-s 5 piirimärkidele esitatud nõudeid.

Riigipiiri lepingu artikli 7 kohaselt loetakse riigipiir lõplikult demarkeerituks pärast seda, kui kummagi poole valitsused on kinnitanud riigipiiri demarkeerimisdokumendid, st:

riigipiiri kulgemise kirjeldusprotokolli, piirimärkide protokollid, demarkeerimiskaardi. Riigipiiri lepingu artikli 8 kohaselt reguleeritakse eraldi lepingutega küsimusi, mis käsitlevad piiriesindajate tegevust, veekasutuseeskirju, laevandust, piiril asuvate sildade ja hüdrotehniliste rajatiste ühist kasutamist, kalastustingimusi, muud majandustegevust piirivetes ning riigipiiri režiimi eri aspekte. Seega ei vaja hetkel muutmist siseriiklike õigusaktide sätted, mis käsitlevad ülalnimetatud aspekte.

Riigipiiri lepingu artikkel 9, mis näeb ette lepingu täitmisega tekkivate tüliküsimuste lahendamise diplomaatiliste kanalite kaudu, on kooskõlas rahvusvahelise õiguse tavade ja praktikaga.

Riigipiiri lepingu artikli 10 kohaselt tuleb leping ratifitseerida ning see jõustub 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamisest. See on kooskõlas põhiseaduse §-dega 121-122, mis sätestavad, et Eesti maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega ning et piirilepinguid ratifitseerib Riigikogu. Teatud osa riigipiirist järvedel kattub Tartu rahulepingu joonega.

Riigipiiri lepingu lisa 1 kirjeldab maismaa riigipiiri kulgemist. Riigipiiri lepingu artikkel 4 sätestab, et Eesti-Läti-Vene riigipiiride kokkupuutepunkt lõunas määratakse kolmepoolse lepinguga, mis sõlmitakse pärast kahepoolsete piirilepingute sõlmimist. Selle täpse paiknemise suhtes on kolm riiki ühel meelel. Riigipiiri kirjelduse viimane põhjapoolne punkt on ühtlasi merepiiri alguspunkt.

Riigipiiri kirjelduses ja kaartidel esitatud joon erineb praegu reaalselt valvatavast ajutisest kontrolljoonest minimaalselt. Nii järvedel kui ka maismaapiiri ülejäänud osas toimuvad lepingu eelnõu kohaselt muudatused mõlemale poole kontrolljoont võrdsel määral, s.h 128,6 ha n-ö kuival maismaal ja 11,4 km2 järvedel. Järvedel omandab Vene Föderatsioon niimoodi kõrvuti Eestiga oma pool faarvaatrit, samuti läbipääsu Peipsilt Narva jõele ja Eesti saab meie huvidele vastavalt kalastajatele olulisi alasid Piirissaare kandis. Maismaal väljaspool järvi jäävas osas saab lahenduse Eestile oluline nn Saatse saapa (pindala 115,5 ha) probleem ja samas toimub mõningane maade üleminek võrreldes praeguse ajutise kontrolljoonega Vene Föderatsioonile sellest lõuna pool Meremäe vallast Marionva metsa piirkonnast 68,9 ha ulatuses ja 33,9 ha Suursoo piirkonnas Värska vallast. Riigipiir kulgeb mööda riigi-, munitsipaal- ja eraomandis olevaid maaüksuseid. Mõned maaüksused, mille suhtes nähakse ette üleminek Vene Föderatsioonile, on praegu eravalduses. Juhul, kui riik ei suuda eraomanikega maa omandamises kokkuleppele jõuda, tuleb rakendada sundvõõrandamist. Kõnealuste maaüksuste sundvõõrandamine hakkab toimuma hetkel menetluses oleva kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (RT I 1995, 30, 380; 2002, 61, 375) muudatuse alusel.

Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise leping algab preambuliga, milles pooled deklareerivad oma soovi piiritleda merealad Narva ja Soome lahes riikliku suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamise põhimõtete alusel. Seal kinnitatakse püüdlemist heanaaberlike suhete arendamisele kahe riigi vahel. Rahvusvahelise õigusliku alusena kinnitatakse ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsiooni arvestamist.

Merepiiri lepingu artikli 1 lõige 1 sätestab riikide merealade piiritlemise põhimõtted. Nähakse ette keskjoone kasutamine. VM: keskjoon on lepingu kohaselt tõmmatud nii, et iga selle punkt on võrdsel kaugusel mõlema riigi ranniku (sealhulgas saarte) madalveejoone lähimatest punktidest. Merealade piirijoon kahe riigi vahel põhineb sellel keskjoonel, mida õgvendatakse, et piirijoon saaks kulgeda mööda sirgjooni (loksodroome).

Keskjoone meetodi kasutamine arvestab rahvusvahelises mereõiguses kehtivad põhimõtteid vastastikku või külgnevate riikide merealade piiritlemiseks. Keskjoonel põhineva lepingu sõlmimine on kooskõlas põhiseaduse paragrahviga 122, mis näeb ette lähtumist rahvusvahelistest konventsioonidest. Merealapiiride seaduse (RT I 1993, 14, 217) paragrahv 2 ning selle seaduse lisa 2 märkus 1 ja lisa 3 märkus 1 näevad ette, et merepiiri lepingu sõlmimisel võivad seaduses sätestatud koordinaadid muutuda.

Merepiiri lepingu artikli 1 lõike 2 kohaselt asub piirijoone lõpp-punkt Eesti, Vene ja Soome merealade piirijoonte kokkupuutepunktis, mis määratakse nendevahelise eraldi lepinguga. Selline regulatsioon on kooskõlas Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahelise lepinguga merealapiirist Soome lahel ja Läänemere põhjaosas (RT II 1996, 42, 173), mis näeb samuti ette kolme riigi vahelise kokkupuutepunkti määramise eraldi kokkuleppega. Eesti Vabariigi valitsuse, Soome Vabariigi valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni valitsuse vahelise kokkuleppega piiripunktist Soome lahel on tegeletud kolmepoolsete läbirääkimiste käigus ning merepiiri lepingu allakirjutamine ja ratifitseerimine kindlasti soodustaks selle protsessi lõpuleviimist. Osalised on üksmeelsed kolmikpunkti täpse asukoha suhtes.

Merepiiri lepingu artikkel 2 nimetab merealade piirijoone koordinaadid ning sätestab, et merealade piirijoone kulgemist näitavad kaardid on lepingu lahutamatu osa. Merealade piirijoone koordinaadid baseeruvad arvutiga leitud keskjoonel, mida pooled parema valvamise huvides niimoodi sirgeteks õgvendasid, et muutused toimusid leitud keskjoone suhtes territooriumilt võrdsel määral. Tegemist on koordinaatidega, mis kõigi 9 punkti kohta on esitatud nii koordinaatsüsteemis WGS-84 (ellipsoid WGS-84) kui ka 1942. aasta koordinaatsüsteemis (Krassovski ellipsoid). Esimest süsteemi kasutatakse Eestis ja teist Venemaal. Kaardid on mõõtkavas 1:250 000. Piirijoone vastavate punktide kirjeldused neis koordinaatsüsteemides on võrdväärsed. Kaardid on siiski pigem selgitava tähendusega, pooled lepivad kokku, et tõlgendamisel on otsustav tähendus piirijoone kulgemise kirjeldusel, so artiklis 2 esitatud koordinaatidel.

Merepiiri lepingu artikkel 3 sätestab, et pooled järgivad merealade piirijoont kui joont, mis piiritleb riigi suveräänsete õiguste ja jurisdiktsiooni teostamist merealadel. Põhimõte on kooskõlas rahvusvahelises mereõiguses kehtivate põhimõtetega, millele peavad vastama ka siseriiklikud õigusaktid.

Merepiiri lepingu artikkel 4 reguleerib koostööd juhul, kui riigid peaksid avastama mõlemal pool piirijoont asuva maavara leiukoha. Ette on nähtud kokkuleppe saavutamine ühiste töötlemismeetodite ning maavara kaevandamisviiside kohta. Seejuures viidatakse Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioonis ettenähtud abinõude rakendamisele, et hoida ära reostuse teket. Sellisteks abinõudeks on nt ettevaatuspõhimõtte rakendamine, parima võimaliku tehnoloogia kasutamine või keskkonnaekspertiisi läbiviimine.

Seoses mainitud Läänemere kaitset käsitleva 1974. aasta lepingu asendumisega pärast eelnõu viseerimist jõustunud uue samanimelise lepinguga aastast 1992, mille osalised on nii Eesti Vabariik kui ka Vene Föderatsioon, on tekkinud vajadus lepingu allakirjutamise eel teha tekstis kahepoolsel kokkuleppel tehniline korrektuur, lülitades teksti 9. aprillil 1992. aastal sõlmitud, aga alles 17. jaanuaril 2000. aastal jõustunud konventsiooni nimetuse. Automaatset asendumist uue konventsiooniga ei toimunud, sest uuele konventsioonile allakirjutanud riigid pidid selle ratifitseerima. Nn uue Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ratifitseerimise seadus võeti Riigikogus vastu 19. aprillil 1995 (RT II 1995, 11/12, 57; 2001, 28, 139).

Merepiiri lepingu artikkel 5 näeb ette lepinguga seotud tüliküsimuste lahendamise läbirääkimiste teel. See on kooskõlas rahvusvahelise õiguse tava ja praktikaga.

Merepiiri lepingu artikli 6 kohaselt tuleb leping ratifitseerida ning see jõustub 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamisest. See vastab põhiseaduse paragrahvile 122, kus on kirjas, et: "Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus."

Riigipiiri lepingu ja merepiiri lepingu juurde kuuluvad vastavad kaardid. Nii Eesti kui ka Vene pool on koostanud ja trükkinud oma kaardid. Riigipiiri lepingu juurde kuuluva kaardi on valmistanud AS Eesti Kaardikeskus mõõtkavas 1 : 50 000, kasutades GRS-1980 koordinaatsüsteemi. Merepiiri lepingu kaardi on valmistanud REGIO mõõtkavas 1 : 250 000 koordinaatsüsteemis WGS 84 Mercator. Vene poole riigipiiri lepingu kaart on valmistatud mõõtkavas 1 : 50 000, kasutades 1942. a koordinaatsüsteemi . Vene merepiiri lepingu kaart on koostatud mõõtkavas 1 : 250 000, kasutades 1942. a koordinaatsüsteemi Mercatori projektsioonis.

4. Mõjud

Nende kahe lepinguga läheneb Eesti otsustavalt olukorrale, kus kõik tema piirid on lepingutega fikseeritud ning naaberriigid pole neid vaidlustanud. See kindlasti tugevdab riiklikku julgeolekut tervikuna ning Eesti Vabariigi rahvusvaheline seisund tugevneb. Kuigi praegu rakendatakse ajutisel kontrolljoonel erinevaid Eesti ja Venemaa vahelisi kokkuleppeid, võimaldaks ettevalmistatud lepingute elluviimine kõrvaldada järelejäänud raskused ning legaalsed probleemid. Kindlasti aitaks riigipiiriga seotud küsimuste lahendamine kaasa ka piiriäärsete alade arengule ja piiriülesele koostööle.

4.1 Setumaa probleemid

Kõneluste erinevatel etappidel on kohalikud esindajad olnud alati kaasatud kõneluste protsessi. Nii oli delegatsioonis, mille 1996. a alguses Vabariigi Valitsus kinnitas läbirääkimisteks Eesti-Vene riigipiiri lepingu üle, ka Põlva maavanem. Võimaliku uue riigipiiri joone kulgemine valdavalt mööda ajutist kontrolljoont ning eelseisvate muudatuste kohad on inimestele ammu olnud teada.

Selleks et Petserimaa erinevad probleemid saaksid lahenduse, tegutses taasiseseisvumise järel Kagu-Eesti probleemidega tegelev valitsuskomisjon. 4. maist 1993 aga kinnitati Vabariigi Valitsuse korraldusega Petserimaa ja Narva jõe taguste Eesti Vabariigi aladega seonduvate probleemide lahendamiseks piirialade valitsuskomisjon. Niisiis oli inimestel olemas riiklik organ, kuhu pöörduda.

Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 303-k 9. maist 1994 anti ametkondadele erinevaid ülesandeid meedia, piiriületuse võimaluste ja teisel pool elavate kodanike probleemidega tegelemiseks vastava valitsusasutuse loomiseks. 23. septembrist 1994 kuni 21. detsembrini 1995 oligi Vabariigi Valitsusel eriesindaja Petserimaal. Kandidatuuri toetasid Setumaa valdade liit ja Setu kongressi vanemate kogu. Vastavalt Vabariigi Valitsuse korraldusele 669-k 12. septembrist 1994 pandi temale ajaloolisel Petserimaal tekkinud probleemide lahendamine, mh inimeste liikumine, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ning kultuuriline ja sotsiaalne areng. Ta oli samuti aktiivne osaline kõneluste ettevalmistamisel ja keskne lüli delegatsiooni sidemetes piirkonnaga.

14. detsembril 1995 võttis Vabariigi Valitsus teadmiseks siseministri, rea ametkondade esindajate ja Petserimaa eriesindaja informatsiooni piirialadega seonduvate probleemide ja nende lahendamise ettepanekute kohta. Vabariigi Valitsus tegi ametkondadele ülesandeks töötada käesoleval ajal Vene Föderatsiooni jurisdiktsiooni all olevatel aladel elavate, samuti sinna elama jäävate Eesti Vabariigi kodanike probleemide lahendamiseks välja seisukohad ning esitada need 1. aprilliks 1996. a valitsusele. Minister Tiit Kubri sai ülesande koos piirialade valitsuskomisjoniga töötada välja Vene Föderatsiooni territooriumilt Eestisse elama asuda soovijate eluliste probleemide võimalikult operatiivse lahendamise kontseptsioon. Vabariigi Valitsuse mainitud otsused tehti olukorras, kus oli selge, et tulevane piir jääb sarnaseks kontrolljoonega.

Riigikogu väliskomisjon arutas oma istungil 3. juunil 1996 kõneluste käiku ning Petserimaaga seotud küsimusi. Istungil vaadeldi parlamentaarsest vaatevinklist, milliseid meetmeid on vaja rakendada setude probleemide lahendamiseks.

Pärast 5. novembril 1996 aset leidnud Eesti ja Vene välisministrite kohtumist Petroskois ja varsti järgnenud Vabariigi Valitsuse otsust piirilepingute eelnõude kohta said Setumaa elanikud lisaselgitusi erinevatelt valitsusasutustelt, kuna sai selgeks, milline on kõneluste põhimõtteline tulemus.

Paljude inimeste mured on lahendanud nootide vahetuse alusel toimiv Eesti-Vene piiriäärsete elanike viisakord, kus kummaltki poolt saavad vastavaid vajadusi omavad inimesed tasuta viisad - nimekirju valmistavad ette kohalikud omavalitsused.

Inimeste tulekut siiapoole kontrolljoont on toetanud Migratsioonifond. Viimastel aastatel on naasnuid minimaalselt, peamine vool toimus varasematel aastatel, kui sai selgeks tulevase lepingu ulatus.

5. Vajalikud kulutused

Maade üleminekuks vajalike eravalduses olevate maaüksuste sundvõõrandamine toob kaasa asjakohaseid kulutusi. Tulenevalt riigipiiri lepingu artiklist 5 moodustatakse pärast lepingu jõustumist demarkeerimiskomisjon ning Eestil tuleb katta oma poole kulud. Seejärel seisab ees demarkeeritud riigipiiri väljaehitamine ja muud vajalikud tööd. Piirivalveameti esialgne hinnang kogukuludele on ca 230 mln Eesti krooni. Demarkeerimiskomisjonil peaks olema iseseisev eelarve, kuna töö mahukus ei võimalda finantseerimist ühegi ametkonna eelarvest. Komisjoni teenindaval valitsusasutusel (VV otsustab selle komisjoni määrates) tuleb taotleda riigieelarvest ja vajaduse korral ka Vabariigi Valitsuse reservfondist komisjoni töö finantseerimiseks vahendeid. Komisjoni teenindav valitsusasutus esitab komisjoni eelarve projekti koos rahataotlusega Rahandusministeeriumile pärast lepingu jõustumist. 2002. aastal moodustatud asjatundjate komisjon jätkab seni omapoolseid ettevalmistusi.

6. Kooskõlastamine

Jaanuarikuise korralduse eelnõu oli esitatud kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Justiitsministeeriumile, Siseministeeriumile, Keskkonnaministeeriumile, Kaitseministeeriumile ja Rahandusministeeriumile ning Riigikantseleile. Kõik eespool nimetatud ametkonnad kooskõlastasid eelnõu.

[1] Vt ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse Ekspertiisikomisjoni lõpparuanne, kättesaadav internetis: http://www.just.ee/index.php3?cath=1581

[2] Vt ka Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, Õigusteabe AS, Tallinn, 2002. lk 51-53 ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse Ekspertiisikomisjoni lõpparuanne, kättesaadav internetis: http://www.just.ee/index.php3?cath=1581