Seletuskiri Eesti ja Venemaa piirilepingute heakskiitmise korralduse eelnõule

05.05.2005

Välisministeeriumi saatesõna

Arvestades suurt huvi, mida on väljendatud erinevates Vabariigi Valitsusele ja Välisministeeriumile laekunud pöördumistes avaldab Välisministeerium käesolevaga 18. jaanuaril 2005 koostatud seletuskirja Eesti ja Venemaa piirilepingute heakskiitmise korralduse eelnõule. Kõnealusest dokumendist on välja jäetud vaid dokumendi tehniliselt ette valmistanud ametnike kontaktandmeid sisaldav lõik. Teatavasti on piirilepingute eelnõud saanud Vabariigi Valitsuse heakskiidu 1996, 1999 ja 2005. aastal.

Seoses erinevates pöördumistes esitatud küsimustega on Välisministeerium lisanud dokumendile täiendavaid selgitusi ja informatsiooni. Vastavad lõigud on esitatud kursiivis ja algavad märkega VM. Need materjalid ei ole erinevalt seletuskirjast käinud ametkondadevahelisel kooskõlastusringil.

Vastavalt täiendavatele pöördumistele on Välisministeeriumi poolseid selgitusi mõnevõrra lisatud ja detailiseeritud, seda eelkõige seonduvalt õiguskantsleri seisukohtadega.

Välisministeeriumi pressitalitus
6 317 654
vminfo@mfa.ee

SELETUSKIRI

Vabariigi Valitsuse korralduse "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni piirilepingute eelnõude heakskiitmine ning Vabariigi Valitsuse 26. veebruari 1999. a korralduse nr 220-k (RT II 1999, 4, 26) kehtetuks tunnistamine" eelnõu juurde.

1. Sissejuhatus

Aastatel 1992-1995 käsitleti Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiriga seotud küsimusi toonaste riiklike läbirääkimiste piiri töögrupis. Selles jõuti küllaltki kaugele merepiiriga seotud küsimuste käsitlemisel, kuid maismaapiiri osas ei saavutatud kuni viimase aastani praktiliselt midagi. Pärast peaminister Andres Tarandi seisukohavõttu 1994. aasta lõpus toimus oluline muutus ka maismaapiiri üle toimunud kohtumistel.

VM - 18.detsembril 1994 kinnitas peaminister, et Eesti on valmis alustama läbirääkimisi Eesti-Vene piiri teatud korrigeerimiseks kui Venemaa tunnustab Tartu rahulepingut kui Eesti riigi sünnilepingut rahvusvahelises mõttes.

Läbirääkimiste mehhanismi ümberkorraldamine Venemaaga tingis täievoliliste delegatsioonide moodustamise Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt.

Vabariigi Valitsuse 9. jaanuari 1996. a korraldusega nr 17-k (RT II 1996, 3, 9) moodustati Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu (edaspidi "riigipiiri leping") üle läbirääkimiste pidamiseks delegatsioon. Vabariigi Valitsuse 9. jaanuari 1996. a korraldusega nr 18-k (RT II 1996, 3, 10) moodustati Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise merealade piiritlemise lepingu (edaspidi "merepiiri leping") üle läbirääkimiste pidamiseks delegatsioon.

Vabariigi Valitsuse 28. novembri 1996. a korraldusega nr 931-k (RT II 1996, 41, 166) kiidetakse heaks riigipiiri lepingu eelnõu ning volitatakse minister Riivo Sinijärve kirjutama Eesti Vabariigi nimel alla nimetatud lepingule. Vabariigi Valitsuse 28. novembri 1996. a korraldusega nr 932-k (RT II, 41, 167) kiidetakse heaks merepiiri lepingu eelnõu ning volitatakse minister Riivo Sinijärve kirjutama Eesti Vabariigi nimel alla nimetatud lepingule.

Vabariigi Valitsuse 10. detsembri 1996. a korraldusega nr 961-k (RT II 1996, 42, 177) tunnistatakse osaliselt kehtetuks Vabariigi Valitsuse 28. novembri 1996. a korraldused nr 931-k ja 932-k. Mõlema korralduse punktis 2 volitati minister Riivo Sinijärve kirjutama Eesti Vabariigi nimel alla lepingutele. Seoses välisminister Toomas Hendrik Ilvese ametisse astumisega 02. detsembril 1996. a ja seoses Vene poole keeldumisega kirjutada lepingutele alla Lissabonis toimunud OSCE tippkohtumisel, kadus ära vajadus nimetatud volituste jätkamiseks.

Vabariigi Valitsuse 26. veebruari 1999 aasta korraldusega nr 220-k (RT II 1999, 4, 26) tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 28. novembri 1996. a korraldused nr 931-k ja 932-k ning kiideti heaks tehniliselt täpsustatud ning viimistletud riigipiiri ning merepiiri lepingud koos lisadega.

05. märtsil 1999. aastal viseeriti mõlema lepingu täielikult tehniliselt viimistletud eelnõud koos kõigi lisamaterjalidega delegatsioonide juhtide tasemel. Edaspidi on Eesti Vabariik pidevalt kinnitanud erinevate valitsuste ajal oma valmisolekut eelnõud alla kirjutada ja ratifitseerida. Kuna lepingute rakendamine nõuab põhjalikku tööd, hakkas Eesti ka praktiliselt valmistuma ning Vabariigi Valitsuse 2. juuli 2002 korraldusega nr 422-k (RTL 2002, 76, 1176) moodustati asjatundjate komisjon Eesti-Vene riigipiiriga seotud küsimuste lahendamiseks. Üks selle peamisi ülesandeid on valmistada ette vajalikud kaardid demarkeerimise teostamiseks piiril.

Pärast allakirjutamist vajavad lepingud ratifitseerimist põhiseaduse § 121 lg 1 kohaselt - Riigikogu ratifitseerib Eesti Vabariigi lepingud, mis muudavad riigipiire. Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks nõuab põhiseaduse § 122 Riigikogu koosseisu kahekolmandikulist häälteenamust.

2. Eesmärk

Kuna piirilepingute ettevalmistamisest on möödunud juba peaaegu kuus aastat, siis peab Välisministeerium vajalikuks, et Vabariigi Valitsus ja ametkonnad veel kord tutvuksid eelnõudega, et näha lepingute jõustumisel eelseisvat tööd ja enda ülesandeid. Vabariigi Valitsusele annab veelkordne heakskiitmine võimaluse hinnata lepingute allakirjutamise ja ratifitseerimise probleeme praeguses rahvusvahelises keskkonnas.

Lepingute allakirjutamise järel seisab ees nende ratifitseerimine Riigikogus ning kogu küsimuste kompleksi taas läbivaatamine võimaldab Vabariigi Valitsusel ka vaadelda selle protsessiga kaasnevaid küsimusi.

Eesti Vabariigi riigipiiride lepinguline reguleeritus Venemaaga on oluline mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa Liidu ja NATO jaoks. Tegemist on ju mõlema organisatsiooni välispiiriga. Lepingute eelnõude viseerimine oli oluline panus Eesti liikumise protsessis mõlema organisatsiooni liikmelisuse suunas tulenevalt nende poolt liitujatele esitatavatest kriteeriumitest.

3. Sisu ja võrdlev analüüs

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 122 sätestab: "Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel." Vastavalt Eesti Vabariigi endise õiguskantsleri Truuvälja hinnangule ei ole lepingute sõlmimine vastuolus selle paragrahviga, ta osales ja esines ka lepingute heakskiitmisel Vabariigi Valitsuse istungil 1996. aastal.

VM: Õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli andis oma hinnangu veel enne lepingute heakskiitmist. Tema seisukohtade aluseks olid nii paragrahvi 122 grammatiline tõlgendamine kui ajalooline tõlgendamine Põhiseadusliku Assamblee protokolli baasil. Toonane õiguskantsler leidis et kui maismaapiir langeb kokku nii Tartu rahulepingus kui ka hilisemates lepingutes fikseerituga (sõltumata nende osade proportsioonist), siis on uus piirileping kooskõlas põhiseaduse paragrahvi 122 nõuetega. Just sellise olukorraga olekski uue lepingu jõustumisel tegemist.

Oma märtsis 2005 saadetud kirjas Seto Kongresssi Vanemate Kogu esindajale andis Eesti Vabariigi praegune õiguskantsler Jõks põhjalikud vastused mitmele piirilepingute ja põhiseaduse vahekorda puudutavale küsimusele ning kinnitas varasemat üldhinnangut vastuolu puudumisest. Siinkohal väljavõte kirjast:

"Vastuseks teatan järgmist.

1. Kas Vabariigi Valitsuse poolt kavatsetav Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piirilepingu sõlmimine väljaspool Tartu rahulepinguga määratud Eesti Vabariigi piire on põhiseadusega kooskõlas?...

Põhiseaduse § 122 lõike 1 lause 1 kohaselt on Eesti maismaapiir määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. § 122 lõike 2 järgi on Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.

Seni on ainsaks Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise riigipiiri kulgemist reguleerivaks lepinguks Tartu rahuleping. Kuid põhiseaduse viidatud sätted näevad ette võimaluse, et vastavat piiri on võimalik määrata lisaks Tartu rahulepingule ka teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Põhiseaduse § 122 lõige 2 sätestab expressis verbis võimaluse sõlmida lepinguid, mis muudavad seniseid riigipiire. Võrreldes tavaliste välislepingute ratifitseerimisega, milleks on nõutav Riigikogu lihthäälteenamus, näeb põhiseadus siin ette tunduvalt kõrgema häälteenamuse nõude. Põhiseaduse § 122 lõiget 2 ei ole võimalik tõlgendada nii, et riigipiiri muutmiseks on nõutav veel mõne täiendava menetluse (näiteks põhiseaduse muutmise menetluse) läbiviimine.

Lähtudes eeltoodust olen seisukohal, et põhiseaduse §-ga 122 tunnistatakse Eesti praegust riigipiiri nii nagu ta on määratud Tartu rahulepinguga, aga samal ajal tunnistatakse ka võimalust sõlmida uusi piirilepinguid, mis võivad muuta Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri. Tartu rahulepingule tehtavat viidet tuleb tõlgendada koostoimes põhiseaduse §-s 122 tehtavate viidetega teistele riikidevahelistele piirilepingutele ning riigipiire muutvate lepingute menetlemise korrale. Tartu rahulepingu eraldi äramärkimist käsitlen kui viidet põhiseaduse vastuvõtmise ajal kehtinud õiguslikule olukorrale (see nähtub ka normi sõnastusest – "on määratud"), mis ei välista, et tulevikus võidakse Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega ratifitseeritavate lepingutega määratleda riigipiiri teistmoodi.

Nõustun Eesti Vabariigi Põhiseaduse Ekspertiisikomisjoni lõpparuandes toodud järeldustega, mille kohaselt ei erine õigusliku jõu poolest Tartu rahulepingu ning põhiseaduse § 122 lõike 1 lauses 1 nimetatud teised riikidevahelised piirlepingud (enne põhiseaduse vastuvõtmist oli Eesti Vabariik sõlminud maismaapiirilepingu ka Lätiga). Tõlgendus, mille kohaselt tuleb Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri muutva lepingu ratifitseerimisele eelnevalt muuta põhiseadust kitsendaks kuni täieliku kaotamiseni põhiseaduse § 122 lõike 2 toimeala.1

Oma avalduses viitate põhiseaduse §-le 2, mille järgi on Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum lahutamatu ja jagamatu tervik. Kui tõlgendada nimetatud sätet kui riigipiiri puutumatuse kaitseklauslit, siis oleks riigipiiri muutmine võimalik tõepoolest vaid läbi menetluse, mille põhiseadus näeb ette põhiseaduse § 2 muutmiseks (vastavalt põhiseaduse §-le 162 on see võimalik ainult rahvahääletusega). Olen siiski seisukohal, et riigipiiri mõiste ning riigi territoorium kui riigi olemuslik element ja riigivõimu teostamise eeldus ei ole kattuvad mõisted. Põhiseaduse § 2 rõhutab Eesti territoriaalset terviklikkust kui olulist riigi suveräänsuse tunnust. Riigi olemasolu ei sõltu tema territooriumi vähenemisest või suurenemisest; võimaliku riigipiiride muutmisega ei kao ei riiklik järjepidevus ega ka riigi identiteet. Samuti ei ole rahvusvahelises õiguses riigi piiride määratlematus või ebatäpne määratletus takistuseks riigi eksisteerimise tunnustamisele.2 Sellest johtuvalt olen seisukohal, et menetlust riigipiiri muutmiseks reguleerib ammendavalt põhiseaduse § 122 ning põhiseaduse §-s 2 ei sisaldu lisaklauslit, mis välistaks riigipiiri muutmise.

Juhin siinkohal Teie tähelepanu, et Piirileping puudutab vaid üht osa Tartu rahulepinguga kaetud teemadest ning selle sõlmimine ei mõjuta Tartu rahulepingu kehtivust Eesti riikluse olulise alustalana ühes Venemaa otsusega tunnustada Eesti iseseisvust igaveseks ajaks.

2. Kas Eesti Vabariigi riigipiiri muutmine on võimalik ilma rahvahääletuseta või ilma Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt vastu võetud vastava seaduseta põhiseadust muutmata?

Eesti Vabariigi riigipiiri muutmiseks sätestavad põhiseaduse § 121 p 1 ja § 122 lõige 2 menetluse, mille järgi kuuluvad vastavad lepingud ratifitseerimisele Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega. Põhiseaduse § 106 keelab panna välislepingute ratifitseerimise küsimust rahvahääletusele. Menetluse, kus seadus võetakse vastu Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt näevad põhiseaduse § 163 lõige 1 punkt 2 ning § 165 ette põhiseaduse muutmiseks. Riigipiiri muutvateks lepinguteks ei ole taolise menetluse läbiviimine nõutav.

Seega on Eesti Vabariigi riigipiiri muutmine võimlaik ilma rahvahääletuseta või ilma Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt vastu võetud vastava seadusta põhiseadust muutmata."

Tuleb ühtlasi märkida, et riigipiiri leping puudutab tehnilise lepinguna vaid ühte osa Tartu rahulepingus kaetud teemadest ning sellega ei teki küsimust Tartu rahulepingu kehtivuse osas Eesti riikluse olulise alustalana.

Lepingute ratifitseerimine ja rakendamine toob kaasa muudatused Eesti Vabariigi õigusaktides, kuna nendes on praegu sätestatud ajutise kontrolljoone mõiste, mis siis kaob. Muuta tuleb riigipiiri seadust, mille kehtivas redaktsioonis on sätestatud ajutise kontrolljoone staatus (§ 22) ja selle ebaseaduslik ületamine (§172) ning selle vastava muutmise seaduse eelnõu esitab Välisministeerium samaaegselt lepingute ratifitseerimise seaduse eelnõuga. Lisaks vajab täiendamist merealapiiride seadus, milles on sätestatud Eesti Vabariigi poolt ühepoolselt määratletud merealapiiride koordinaadid ja samas märgitud, et need võivad muutuda vastavate lepingute sõlmimisel.

VM - Riigipiiri lepingu preambulas märgitakse et pooled juhinduvad rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiipidest ja normidest, samuti soovivad tagada soodsad tingimused kahe riigi vahel heanaaberlike suhete ja vastastikuse usalduse arendamiseks ja kindlustamiseks. Pooled püüavad arendada õiguslikku alust Eesti-Vene riigipiiriga seotud küsimuste lahendamiseks. Vastavalt välisministrite kohtumisel novembris 1996 kokku lepitule jätavad osalised preambulas esitamata seosed kahe riigi suhete aluseks olevate dokumentidega ja seega säilitas Eesti Vabariik oma seisukoha riikliku järjepidevuse küsimustes 24.veebruari 1918 iseseisvuse väljakuulutamise ja 2. veebruari 1920 Tartu rahulepingu baasil.

Riigipiiri lepingu artikli 1 lg 1 sätestab, et pooled loevad lepingu jõustumisel reguleerituks kõik lepingus nimetatud lõigul riigipiiri kulgemise küsimused. Sama artikli lõige 2 näeb ette merealade piiritlemise lepingu sõlmimise.

Riigipiiri lepingu artikkel 2 defineerib riigipiiri. Lepingus toodud riigipiiri definitsioon on kooskõlas riigipiiri seaduse (RT I 1994, 54, 902; ...; RT I 2004, 81, 541) § 2 lõikega 1 ning arvestab rahvusvahelises õiguses kasutatavat riigipiiri definitsiooni.

Nimetatud leping on kooskõlas ka riigipiiri seaduse § 2 lõigetega 2 ja 3, mis lubavad riigipiiri määramist ning muutmist riikidevaheliste lepingutega.

Riigipiiri lepingu artiklis 3 sätestatakse, et pooled on kokku leppinud riigipiiri kulgemises ning et riigipiiri kulgemise kirjeldus sisaldub riigipiiri lepingu lisas 1 ning riigipiiri kulgemist näitavad kaardid lisas 2. Samuti on sätestatud, et nimetatud lisad on riigipiiri lepingu lahutamatud osad.

Riigipiiri lepingu artikkel 4 sätestab, et Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni riigipiiride kokkupuutepunkt määratakse nendevahelise eraldi lepinguga.

Riigipiiri lepingu artikkel 5 ja 6 näevad ette ühise demarkeerimiskomisjoni moodustamise ning komisjoni töökulude jaotuse poolte vahel. Demarkeerimiskomisjoni ülesanne on:

riigipiiri demarkeerimisdokumentide projektide ettevalmistamine,
piirijõgedel ja -järvedel peamise faarvaatri ning keskkoha täpse asukoha määramine,
piirijõgedel ja –järvedel saarte kuuluvuse määramine, piirimärkide paigaldamine.

Pärast riigipiiri lepingu jõustumist moodustatakse demarkeerimiskomisjon Vabariigi Valitsuse korraldusega, milles määratakse komisjoni Eestipoolne kaasesimees ja tema asetäitja, Eesti delegatsiooni koosseis, ülesanded, finantseerimise, teenindamine ning komisjoni järelduste ja ettepanekute esitamise kord. Komisjon kinnitab oma tegevuse töökorra.

Riigipiiri lepingu artikli 6 lõige 1 arvestab riigipiiri seaduse § 5 nõudeid piirimärkidele.

Riigipiiri lepingu artikli 7 kohaselt loetakse riigipiir lõplikult demarkeerituks pärast seda, kui kummagi poole valitsused on kinnitanud riigipiiri demarkeerimisdokumendid, st:

riigipiiri kulgemise kirjeldusprotokolli
piirimärkide protokollid
demarkeerimiskaardi.

Riigipiiri lepingu artikli 8 kohaselt kuuluvad küsimused, mis käsitlevad piiriesindajate tegevust, veekasutuseeskirju, laevandust, piiril asuvate sildade ja hüdrotehniliste rajatiste ühist kasutamist, kalastustingimusi, muud majandustegevust piirivetes ning riigipiiri režiimi eri aspekte, reguleerimisele eraldi lepingutega. Seega ei vaja hetkel muutmist siseriiklike õigusaktide sätted, mis käsitlevad ülalnimetatud aspekte.

Riigipiiri lepingu artikkel 9, mis näeb ette lepingu täitmisega tekkivate tüliküsimuste lahendamise diplomaatiliste kanalite kaudu, on kooskõlas rahvusvahelise õiguse tavade ja praktikaga.

Riigipiiri lepingu artikli 10 kohaselt kuulub leping ratifitseerimisele ning see jõustub 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamisest. See on kooskõlas põhiseaduse § 121-122, mis sätestavad, et Eesti maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega ning et piirilepinguid ratifitseerib Riigikogu. Teatud osa riigipiirist järvedel kattub Tartu rahulepingu joonega.

Riigipiiri lepingu lisa 1 kirjeldab maismaa riigipiiri kulgemist. Riigipiiri lepingu artikkel 4 sätestab, et Eesti-Läti-Vene riigipiiride kokkupuutepunkt lõunas määratakse kolmepoolse lepinguga, mille sõlmimine saab toimuda peale kahepoolsete piirilepingute sõlmimist. Selle täpse paiknemise osas on kolm riiki ühel meelel. Riigipiiri kirjelduse viimane põhjapoolne punkt on ühtlasi merepiiri alguspunkt. Riigipiiri kirjelduses ja kaartidel esitatud joon erineb praegu reaalselt valvatavast ajutisest kontrolljoonest minimaalselt. Nii järvedel kui maismaapiiri ülejäänud osas l toimuvad lepingu eelnõu kohaselt muudatused mõlemale poole kontrolljoont võrdsel määral, s.h. 128,6 ha VM: nö kuival maismaal ja 11,4 km2 järvedel. Järvedel omandab Vene Föderatsioon niimoodi VM: kõrvuti Eestiga samuti läbipääsu Peipsilt Narva jõele ja Eesti saab meie huvidele vastavalt kalastajatele olulisi alasid Piirissaare kandis. Maismaal väljapool järvi jäävas osas saab lahenduse Eestile oluline nn Saatse saapa probleem ja samas toimub mõningane maade üleminek Vene Föderatsioonile sellest lõuna pool. VM - Nn Saatse saapa pindala on 115,5 ha. Riigipiir kulgeb mööda riigi-, munitsipaal- ja eraomandis olevaid maaüksuseid. Mõned maaüksused, milliste suhtes nähakse ette üleminek Vene Föderatsioonile, on käesoleval ajal eravalduses. Juhul, kui riik ei suuda eraomanikega maa omandamises kokkuleppele jõuda, tuleb rakendada sundvõõrandamist. Kõnealuste maaüksuste sundvõõrandamine hakkab toimuma hetkel menetluses oleva kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (RT I 1995, 30, 380; 2002, 61, 375) muudatuse alusel.

VM: Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise leping algab preambulaga, milles pooled deklareerivad oma soovi piiritleda merealad Narva ja Soome lahes riikliku suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamise põhimõtete alusel. Seal kinnitatakse püüdlemist heanaaberlike suhete arendamisele kahe riigi vahel. Rahvusvahelise õigusliku alusena kinnitatakse ÜRO 1982.aasta mereõiguse konventsiooni sätete arvestamist.

Merepiiri lepingu artikli 1 lõige 1 sätestab riikide merealade piiritlemise põhimõtted. Nähakse ette keskjoone kasutamine. VM: See keskjoon on lepingu kohaselt tõmmatud nii, et iga selle punkt on võrdsel kaugusel mõlema riigi ranniku (sealhulgas saarte) madalveejoone lähimatest punktidest. Merealade piirijoon kahe riigi vahel põhineb sellel keskjoonel, mida õgvendatakse, et piirijoon saaks kulgeda mööda sirgjooni (loksodroome).

Keskjoone meetodi kasutamine arvestab rahvusvahelises mereõiguses kehtivad põhimõtteid vastastikku või külgnevate riikide merealade piiritlemiseks. Keskjoonel põhineva lepingu sõlmimine on kooskõlas põhiseaduse paragrahviga 122, mis näeb ette lähtumist rahvusvahelistest konventsioonidest. Merealapiiride seaduse (RT I 1993, 14, 217) paragrahv 2 ning selle seaduse lisa 2 märkus 1 ja lisa 3 märkus 1 näevad ette, et merepiiri lepingu sõlmimisel võivad seaduses sätestatud koordinaadid muutuda.

Merepiiri lepingu artikli 1 lõike 2 kohaselt asub piirijoone lõpp-punkt Eesti, Vene ja Soome merealade piirijoonte kokkupuutepunktis, mis määratakse nendevahelise eraldi lepinguga. Selline regulatsioon on kooskõlas Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahelise lepinguga merealapiirist Soome lahel ja Läänemere põhjaosas (RT II 1996, 42, 173), mis näeb samuti ette kolme riigi vahelise kokkupuutepunkti määramise eraldi kokkuleppega. Eesti Vabariigi valitsuse, Soome Vabariigi valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni valitsuse vahelise kokkuleppega piiripunktist Soome lahel on tegeletud kolmepoolsete läbirääkimiste käigus ning merepiiri lepingu allakirjutamine ja ratifitseerimine kindlasti soodustaks selle protsessi lõpuleviimist. Osalised on üksmeelsed kolmikpunkti täpse asukoha suhtes.

Merepiiri lepingu artikkel 2 nimetab merealade piirijoone koordinaadid ning sätestab, et merealade piirijoone kulgemist näitavad kaardid on lepingu lahutamatu osa. VM - Merealade piirijoone koordinaadid baseeruvad arvutiga leitud keskjoonel, mida pooled parema valvamise huvides niimoodi sirgeteks õgvendasid, et muutused toimusid leitud keskjoone suhtes territooriumilt võrdsel määral. Tegemist on koordinaatidega, mis kõigi 9 punkti osas on esitatud nii koordinaatsüsteemis WGS-84 (ellipsoid WGS-84) kui ka 1942.aasta koordinaatsüsteemis (Krassovski ellipsoid). Esimest süsteemi kasutatakse Eestis ja teist Venemaal. Kaardid on mõõtkavas 1:250 000. Piirijoone vastavate punktide kirjeldused neis koordinaatsüsteemides on võrdväärsed. Kaardid on siiski pigem selgitava tähendusega, pooled lepivad kokku, et tõlgendamisel on otsustav tähendus piirijoone kulgemise kirjeldusel so artiklis 2 esitatud koordinaatidel.

Merepiiri lepingu artikkel 3 sätestab, et pooled järgivad merealade piirijoont kui joont, mis piiritleb riigi suveräänsete õiguste ja jurisdiktsiooni teostamist merealadel. Põhimõte on kooskõlas rahvusvahelises mereõiguses kehtivate põhimõtetega, millele peavad vastama ka siseriiklikud õigusaktid.

Merepiiri lepingu artikkel 4 reguleerib koostööd juhul, kui riigid peaksid avastama mõlemal pool piirijoont asuva maavara leiukoha. Ette on nähtud kokkuleppe saavutamine ühiste töötlemismeetodite ning maavara kaevandamisviiside kohta. Seejuures viidatakse Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioonis ettenähtud abinõude rakendamisele hoidmaks ära reostuse teket. VM - Sellisteks abinõudeks on nt ettevaatuspõhimõtte rakendamine, parima võimaliku tehnoloogia kasutamine või keskkonnaekspertiisi läbiviimine.

Seoses mainitud Läänemere kaitset käsitleva 1974. aasta lepingu asendumisega pärast eelnõu viseerimist jõustunud uue samanimelise lepinguga aastast 1992, mille osalised on nii Eesti Vabariik kui Vene Föderatsioon, on tekkinud vajadus lepingu allakirjutamise eel teha tekstis tehniline korrektuur, lülitades teksti 9. aprillil 1992. aastal sõlmitud, aga alles 17. jaanuaril 2000. aastal jõustunud konventsiooni nimetuse. Automaatset asendumist uue konventsiooniga ei toimunud, sest uuele konventsioonile allakirjutanud riigid pidid selle ratifitseerima. Nn uue Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ratifitseerimise seadus võeti Riigikogus vastu 19. aprillil 1995 (RT II 1995, 11/12, 57; 2001, 28, 139).

Merepiiri lepingu artikkel 5 näeb ette lepinguga seotud tüliküsimuste lahendamise läbirääkimiste teel. See on kooskõlas rahvusvahelise õiguse tava ja praktikaga.

Merepiiri lepingu artikli 6 kohaselt kuulub leping ratifitseerimisele ning see jõustub 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamisest. See vastab põhiseaduse paragrahvile 122, kus on kirjas et: "Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus."

Riigipiiri lepingu ja merepiiri lepingu juurde kuuluvad vastavad kaardid. Nii Eesti kui Vene pool on koostanud ja trükkinud oma kaardid. Riigipiiri lepingu juurde kuuluva kaardi on valmistanud AS Eesti Kaardikeskus mõõtkavas 1 : 50 000, kasutades GRS-1980 koordinaatsüsteemi. Merepiiri lepingu kaardi on valmistanud REGIO mõõtkavas 1 : 250 000 koordinaatsüsteemis WGS 84 Mercator. Vene poole riigipiiri lepingu kaart on valmistatud mõõtkavas 1 : 50 000, kasutades 1942.a. koordinaatsüsteemi . Vene merepiiri lepingu kaart on koostatud mõõtkavas 1 : 250 000, kasutades 1942.a. koordinaatsüsteemi Mercatori projektsioonis.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatavad terminid vastavad Eesti Vabariigi põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse omale.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Euroopa Liidu õigus ei reguleeri kahe riigi vahelise riigipiiri ja merealapiiride koordinaatide kindlaksmääramise korda.

6. Mõjud

Nende kahe lepinguga läheneb Eesti otsustavalt olukorrale, kus kõik tema piirid on lepingutega fikseeritud ning vaidlustamata naaberriikide poolt. See kindlasti tugevdab riiklikku julgeolekut tervikuna. Eesti Vabariigi rahvusvaheline seisund tugevneb. Kuigi praegu rakendatakse erinevaid Eesti ja Venemaa vahelised kokkuleppeid ajutisel kontrolljoonel, võimaldaks ettevalmistatud lepingute elluviimine kõrvaldada järelejäänud raskused ning legaalsed probleemid. Kindlasti aitaks riigipiiriga seotud küsimuste lahendamine kaasa ka piiriäärsete alade arengule ja piiriülesele koostööle.

VM - 6.1 Setumaa probleemid

Kõneluste erinevatel etappidel on kohalikud esindajad olnud alati kaasatud kõneluste protsessi. Nii oli delegatsioonis, mille 1996.alguses Vabariigi Valitsus kinnitas läbirääkimisteks Eesti-Vene riigipiiri lepingu üle ka Põlva maavanem. Võimaliku uue riigipiiri joone kulgemine valdavalt mööda ajutist kontrolljoont ning eelseisvate muudatuste kohad on inimestele ammu olnud teada.

Selleks et Petserimaa erinevad probleemid saaksid lahenduse tegutses taasiseseisvumise järel Kagu-Eesti probleemidega tegelev valitsuskomisjon. 4. maist 1993 aga kinnitati Valitsuse korraldusega Petserimaa ja Narva jõe taguste Eesti vabariigi aladega seonduvate probleemide lahendamiseks piirialade valitsuskomisjon. Niisiis oli inimestel olemas riiklik organ kuhu pöörduda.

Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 303k 9. maist 1994 anti ametkondadele erinevaid ülesandeid meedia, piiriületuse võimaluste ja teisel pool elavate kodanike probleemidega tegelemiseks vastava valitsusasutuse loomiseks. 23. septembrist 1994 kuni 21. detsembrini 1995 oligi Valitsusel eriesindaja Petserimaal. Kandidatuuri toetasid Setumaa valdade liit ja Setu kongressi vanemate kogu. Vastavalt Valitsuse korraldusele 669-k 12.9.1994 pandi temale ajaloolisel Petserimaal tekkinud probleemide lahendamine mh inimeste liikumine, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, kultuuriline ja sotsiaalne areng. Ta oli samuti aktiivne osaline kõneluste ettevalmistamisel ja keskne lüli delegatsiooni sidemetes piirkonnaga.

14. detsembril 1995 võttis Valitsus teadmiseks siseministri, rea ametkondade esindajate ja Petserimaa eriesindaja informatsiooni piirialadega seonduvatest probleemidest ja nende lahendamise ettepanekutest. Valitsus tegi ametkondadele ülesandeks käesoleval ajal Vene Föderatsiooni jurisdiktsiooni all olevatel aladel elavate, samuti sinna elama jäävate Eesti Vabariigi kodanike probleemide lahendamiseks töötada välja seisukohad ning esitada need 1. aprilliks 1996.a valitsusele. Minister Tiit Kubri sai ülesande koos piirialade valitsuskomisjoniga töötada välja Vene Föderatsiooni territooriumilt Eestisse elama asuda soovijate eluliste probleemide võimalikult operatiivse lahendamise kontseptsioon. Mainitud Valitsuse otsused tehti olukorras, kus oli selge, et tulevane piir jääb sarnaseks kontrolljoonega.

Riigikogu väliskomisjon arutas oma istungil 3. juunil 1996 kõneluste käiku ning Petserimaaga seotud küsimusi. Istungil vaadeldi parlamentaarsest vaatevinlist, milliseid meetmeid on vaja rakendada setude probleemide lahendamiseks.

Pärast 5. novembril 1996 aset leidnud Eesti ja Vene välisministrite kohtumist Petroskois ja varsti järgnenud Vabariigi Valitsuse otsust piirilepingute eelnõude kohta said Setumaa elanikud täiendavaid selgitusi erinevatelt valitsusasutustelt, kuna sai selgeks, et kõneluste tulemus on põhimõtteliselt paigas.

Paljude inimeste mured on lahendanud nootide vahetuse alusel toimiv Eesti-Vene piiriäärsete elanike viisakord, kus kummaltki poolt saavad vastavaid vajadusi omavad inimesed tasuta viisad - nimekirju valmistavad ette kohalikud omavalitsused.

Inimeste tulekut siiapoole kontrolljoont on toetanud Migratsioonifond. Viimastel aastatel on naasnuid minimaalselt, peamine vool toimus varasematel aastatel kui sai selgeks tulevase lepingu ulatus.

7. Rakendamiseks vajalikud kulutused ja rakendamise eeldatavad tulud

Käesoleva seletuskirja punktis 3 kirjeldatud maade üleminekuks vajalike eravalduses olevate maaüksuste sundvõõrandamine toob kaasa vastavaid kulutusi. Tulenevalt riigipiiri lepingu artiklist 5 moodustatakse pärast lepingu jõustumist demarkeerimiskomisjon ning Eestil tuleb katta oma poole kulud. Seejärel seisab ees demarkeeritud riigipiiri väljaehitamine ja muud vajalikud tööd. Demarkeerimiskomisjonil peaks olema iseseisev eelarve, kuna töö mahukus ei võimalda finantseerimist ühegi ametkonna eelarvest. Komisjoni teenindaval valitsusasutusel (VV otsustab Komisjoni määrates) tuleb taotleda riigieelarvest ja vajadusel ka Vabariigi Valitsuse reservfondist komisjoni töö finantseerimiseks vahendeid. Komisjoni teenindav valitsusasutus esitab komisjoni eelarve projekti koos rahataotlusega Rahandusministeeriumile pärast lepingu jõustumist. 2002. aastal moodustatud asjatundjate komisjon jätkab seni omapoolseid ettevalmistusi.

8. Rakendusaktid

Käesoleva korralduse jaoks ei koostata rakendusakte. Riigipiiri seaduse muutmise seaduse eelnõu esitab Välisministeerium samaaegselt lepingute ratifitseerimise seaduse eelnõuga.

9. Jõustumine

Korraldus jõustub üldises korras.

10. Kooskõlastamine

Eelnõu on esitatud kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Justiitsministeeriumile, Siseministeeriumile, Keskkonnaministeeriumile, Kaitseministeeriumile ja Rahandusministeeriumile ning Riigikantseleile. Kõik eelpoolnimetatud ametkonnad on eelnõu kooskõlastanud ning kooskõlastuskirjad on lisatud. Vabariigi Valitsusele esitatakse kaardid istungi toimumise ajaks Riigikantselei istungite osakonda.

Kristiina Ojuland
Välisminister

Priit Kolbre
Kantsler

[1] Vt ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse Ekspertiisikomisjoni lõpparuanne, kättesaadav internetis: http://www.just.ee/index.php3?cath=1581

[2] Vt ka Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, Õigusteabe AS, Tallinn, 2002. lk 51-53 ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse Ekspertiisikomisjoni lõpparuanne, kättesaadav internetis: http://www.just.ee/index.php3?cath=1581