Lahtiste uste päev välisministeeriumis 2002

19.12.2002

Diplomaadid vastavad laste küsimustele

Oma põhitöö kõrval on välisministeeriumi töötajad käinud erinevates Eesti koolides, et tutvustada Eestile olulisi välispoliitilisi teemasid, ministeeriumi tööd ning võimalusi, kuidas saavad välisministeerium ja Eesti esindused maailmas Eesti inimesele abiks olla. Järgnevad küsimused on kordunud nendel kohtumistel sageli -palusime erinevatel diplomaatidel neile ka siin vastata. Lisatud on ka diplomaatide laste nägemus oma vanemate tööst.

1. Millal te mõistsite, et tahate diplomaadiks saada?

1992. aastal tulin välisministeeriumi pressi osakonda ajalehes ilmunud kuulutuse peale, kus otsiti keeleoskajaid inimesi välisajakirjandust refereerima. Sellest ajast möödus pisut vähem kui kolm aastat ja sai tehtud 4 erinevat tööd (ikka samas pressi-ja infoosakonnas), kui mind Helsingi suursaatkonda pressidiplomaadiks lähetati. Siis mõistsingi täie teravusega, et olen diplomaat -enne seda pidasin end lihtsalt Eesti riigi ametnikuks, avaliku teenistuse liikmeks, oma töö diplomaatilist iseloomu täiel määral teadvustamata.

15. juulil 1974.a.

Kui olin tudeng, tegin väikese katse - olin praktikant USA esinduses. Siis otsustasin, et ei taha mingil juhul hakata USA diplomaadiks, olla väike kala suures tiigis ja kujundada ning viia ellu välispoliitikat, mis ei pruugi alati südametunnistusega kooskõlas olla. Kui aga Eesti taastas oma iseseisvust, siis tundus loomulik asjade käik olevat ja tulin aastal 1993 välisministeeriumi tööle.

Enamuse oma teadlikust elust elasin teadmises, et ei soovi saada riigiametnikuks, ei soovi saada diplomaadiks ja ei soovi saada peatoimetajaks. Olen olnud peatoimetaja ning praegu olen riigiametnik ja diplomaat. Siit õppetund - ei maksa midagi ette välistada.

Ajaloo- ja geograafiahuvilisena tekkis minus vastava kirjanduse lugemisel tõsine huvi diplomaatia ajaloo vastu ja keskkooli lõpuklassis käis läbi pea mõte üritada diplomaatiat õppima minna. Paraku selgus aga, et 80ndate alguses oli see võimalik vaid väljaspool Eestit. Asja lähemalt uurides selgitati mulle, et eestlasena näit. MGIMO-sse (Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituut) pääsemine oleks kõne alla tulnud vaid juhul, kui oleksin põlvnenud ENSV tippnomenklatuuri kuulunud perest ja siiski olevat võimalused üsna hägused, sest konkurss oli 300 inimest kohale. Tookord tuli edasiõppimisplaanid ümber vaadata, kuid huvi diplomaatia vastu säilis. Pärast Eesti taasiseseisvumist kaalusin oma kunagist soovi diplomaadiks saada uuesti ning otsustasin ikkagi oma võimed proovile panna. Selle tulemusena õnnestus läbi katsete pääseda Eesti Diplomaatide kooli esimesele statsionaarsele kursusele, õpingute ajal välisministeeriumisse praktikale ning mõni kuu hiljem (augustis 1992) juba tööle asuda.

Siis, kui lugesin keskkoolis Aleksandra Kollontai memuaare. Kuid kuna Eestis diplomaadiks õppida ei saanud ja MGIMO-sse ei tahtnud minna (ega oleks ka sisse saanud), otsustasin kohtunikuks õppida.

Mis on diplomaatia?

Ma arvan, et diplomaatia on see, kui riigid üksteise vastu sõbralikud on.
Moskvast jäi mulle meelde, et seal on vaga palju metroojaamu ja maa-aluseid käike. Moskvas meeldis mulle käia tsirkuses ja Arbati tänaval jalutamas.
(Getter, 10a)

2. Millised ametid diplomaatias on?

Üldine nimetus on diplomaat, mis koosneb paljudest erinevatest tahkudest. Diplomaat peab suutma ja oskama töötada erinevates valdkondades, näiteks majandus- või konsulaarametnikuna, vahel psühholoogi, autojuhina.

Seda võiks lihtsuse mõttes piiritleda diplomaatiliste ametikohtadega, kuid tegelikult haarab diplomaatia laiemas mõttes ka palju muid ameteid, alates kutsarist-kingsepast kuni arvutispetsini välja.

Igasuguseid - võib tegeleda majanduspoliitikaga, julgeolekupoliitikaga, võib vastutada õige raamatupidamise eest, võib saavutada turvalist arvutisidet, võib kujundada julgeolekupoliitikat. See ongi üks diplomaatia võludest - peaaegu iga inimese jaoks, kui ta on hea, leiab rakendust.

Kümned erinevad: erinevate tasandite välispoliitikaspetsialistid, rahvusvahelise õiguse asjatundjad, konsulaareksperdid, avaliku suhtluse ja infoedastuse korraldajad. Kuna välisteenistus jaguneb tinglikult kaheks - välisministeeriumiks ja Eesti riigi välisesindusteks, täiendavad mõlema "poole" ametid teineteist, st. väliministeeriumi ametnikud töötavad esindustes töötavate diplomaatide tarvis välja juhendid ja esinduste töötajad viivad kodumaalt tulnud suunised ellu ja annavad asukohamaal toimuvast "peamajja" aru, lisades infole ka omapoolsed soovitused tulevaseks tegevuseks.

Kõige üldisemalt saab diplomaadid jagada multilateraalsete ja bilateraalsete suhetega tegelejateks. Funktsioonide põhjal oleks võimalik tinglik jaotus poliitika-, majandus-, konsulaar-, pressi- ja kultuuridiplomaatideks. Paraku on Eesti välisesindustes enamasti 2-3 diplomaati ja nii tuleb ühel inimesel katta mitut valdkonda. Seega on meie diplomaadid no. universaalid. Mitmekülgsuse kasuks räägib ka rotatsiooni-printsiip - teatud ajavahemiku järel tegevusvaldkonna vahetumine. Kui suurriikide puhul on suursaadikul eelkõige esindusfunktsioon, siis Eesti endale sellist luksust lubada ei saa ja suursaadik teeb nagu teised meie diplomaadid igapäevatööd st. kirjutab memosid, koostab ajakirjanduse ülevaateid jne. Kokkuvõttes ei saa öelda, et mõni diplomaatiline amet on vähemoluline kui teine - iga üksiku ametniku töö on vajalik, sest kogu välissuhtlemine on ju oma olemuselt kollektiivse töö vili.

Mis on minu meelest diplomaatia?

Minu meelest on diplomaatia mingi imelik ja sassis teema, mis on igas riigis teistsugune ja igav ja mis on igale lapsele vaga ärritav õppida või kuulata.
(Paul, 10a)

3. Millised eeldused tulevad diplomaadile kasuks?

Iseseisev ja kiire mõtlemine, suur lugemus, võõrkeeled, sõnaseadmis- ning esinemisoskus, kannatlik meel, head närvid

Töökus, nutikus, kiire reageerimine, hea inimestetundmine ja suhtlemisoskus, tahe ennast pidevalt täiendada, valmisolek elada ja töötada välismaal.

Keelte- ja suhtlemisoskus, tugev tervis, huumorimeel, kindel varaline seisund...

Suhtlemisoskused üle kõige. Tuleb osata inimestega läbi saada, nende usaldust võita selleks, et võtta vastu ja anda edasi hinnanguid ja informatsiooni. Seda võib õppida, parimad diplomaadid aga on sellised, kes vaistlikult seda mõistavad. Teine ja võrdse väärtusega pluss on analüüsivõime ning võime edasi anda ka kirjalikult seda, mida vaja ning mida oodatakse. Ühesõnaga tuleb osata kirjutada ja hästi.

Analüüsivõime, rahu, selge eneseväljendus, julgus, püsivus, huumorimeel.

Erinevates valdkondades töötavatel diplomaatidel läheb tarvis erinevaid oskusi. Üldjuhul tuleb kasuks hea suhtlemisoskus, eriti rõhutaksin oskust vestluspartnerit kuulata, keelteoskus ja taktitunne on samuti olulised. Hea keeleoskus ja erinevate kultuuride tundmine ning lai silmaring aitab kahtlemata paremini toime tulla. Samas teatud ametikohtadel tõuseb esiplaanile analüüsivõime ja süntees ning oskus selgelt ja lühidalt oluline info välja sõeluda ning kirja panna, et see ministeeriumile edastada.

Välismaal on elada väga kasulik.
Siis õpid ära keeled sa, mis elus vajalik.
Kui tagasi pead tulema, on väga raske see,
kõik sõbrad jäävad maha sul ja pikaks venib tee.
(Hans, 14a)

4. Kas diplomaadi töö on tulus ja päevakava tihe? Kui pikk on tööpäev?

Kui tulu all silmas pidada materiaalseid väärtusi, siis liigitub see elukutse kindlasti vähetulusate kilda. Kui tuluna vaadelda võimalust vahetult kokku puutuda erinevate kultuuride ja rahvastega või töö käigus tekkinud heade sõprade ja tuttavate võrku, mis laiali üle maailma, siis on vastus jah. Olles lähetuses välisesinduses, on diplomaadi tööpäev tinglikult 24 tundi ööpäevas pikk. Ühelt poolt tuleb olla valmis selleks, et mistahes momendil (ka öösel) või juhtuda midagi, mis sunnib sind jätma kõik oma toimetused ning asuma oma töökohustusi täitma. Teisalt saab diplomaat oma riiki tutvustada ka väljaspool ametlikku tööaega - näiteks naabritega ühiselt aega veeta ja sundimatu vestluse käigus Eestit kui atraktiivset ja taskukohast turismimaad tutvustada. Ka Tallinnas peamajas olles võib tööaeg venida hiliste öötundideni, sest on edasilükkamatuid toimetusi, mida homme on juba hilja teha, sest meie maakera kuklapoolel asuv esindus (kus tööpäev alles alanud) vajab koheselt juhtnööre erakorraliseks kohtumiseks kohalikus välisministeeriumis.
Tulususe koha pealt sõltub, millega võrrelda. Üldiselt diplomaatilise ametiredeli algosas mitte eriti, ülevalpool keskmine, kuid rikkust just kokku ei aja. Kõik sõltub mitte ainult tuludest, vaid kuludest, s.t. kui palju kulutad. Tööpäeva pikkuse saab jagada ametlikuks tööpäevaks, mis on 8 tundi, ja mitteametlikuks, mis on määramata pikkusega. Ka õhtused vastuvõtud on töö. Kui midagi on vaja kiirelt valmis saada, siis kestab töö täpselt nii kaua kui vaja, k.a. puhkepäevad, lähetusse suundudes tuleb tihti lahkuda varavalges lennuväljale ja jõuda tagasi hilisel ööl - ametlikult see justkui ei ole tööaeg, kuid ega keegi vabatahtlikult kah ei kipu vist lennujaamades aega veetma. Riigile on diplomaadi töö kindlasti tulus, eriti arvestades Eesti edukust välissuhtlemises (NATO, EL). Diplomaadile on piisavalt tulus, et ära elada, kuid kindlasti mitte kõige tulusam rahalises mõttes. Aga kõike ei saa rahas mõõta ja seda rahas mittemõõdetavat on palju - huvitav töö, huvitavad inimesed, võimalus teenida riiki. Tööpäev on reeglina, nagu kõigil ametnikel, 8 tundi. Päevakava ja töömaht ei ole alati ühesuguse tihedusega, vaid kõiguvad. Kui bussijuht peab päevas sõitma oma marsruudi läbi x korda ja graafik muutub paar korda aastas, siis diplomaadil võib olla kiiremaid aegu, kui tööpäev venib üle 8 tunni päevas. Näiteks kohtumiste ettevalmistamisel, läbirääkimiste pidamisel. Tööülesandeid tuleb vahel täita ka puhkepäevadel (visiidid teistesse riikidesse) ja pärast tööpäeva lõppu (vastuvõtud).

On küll. Mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Tööpäev - 8+n tundi, kuid mitte rohkem kui 24 tundi.

Diplomaadi töö oleneb suurel määral välispoliitika hooajast - on aegu, kui on väga vaikne ja tööpäeva võib võrrelda tavalisega. Enamus ajast on aga väga tihe ja tööpäev küllalt pikk - pikkus tuleb nimelt õhtute arvelt, kui on vaja tööasjus vastuvõttudel, õhtusöökidel, kontsertidel jne käia. Vale oleks arvata, et need õhtused käigud on kõik lõbusad. Näiteks on vana tõde, et head vastuvõtud on need, kus süüa ei saa ja janu jääb kustumata - sest selle asemel, et süüa-juua, tehakse tööd, s.t. aetakse kindlate eesmärkide nimel sihitud inimestega juttu.

Tulus? Inimesed ja nende hinnangud on erinevad, kuid arvan, et enamus, kes seda tööd tegema on jäänud, ei mõõda saadavat tulu rahas, kogemused on aga hindamatud. Päevakava tihedus sõltub sellest, kus ja mis tööd parasjagu teed. Välisesinduses olles tuleb arvestada, et reeglina on tegu väikese meeskonnaga ja tööd jagub kõigile küllaga. Tööpäev võib koosneda ka näiliselt diplomaatiavälistest asjadest (lennuväljal oma riigi esindaja ootamine, mingi ürituse korraldamisele pühendatud koosolekutel viibimine) ja venida öötundideni (ametlik õhtusöök lõpeb tavaliselt õhtul poole üheteistkümne paiku).

5. Mille vastu tunnevad Eestisse tulevad tähtsad tegelased huvi? Kas neid huvitab Eesti majandus- ja hariduselu?

Oleneb tegelasest, tema tegevusalast ja huvidest, samuti tema eesmärkidest. Seega võidakse küsida kõike, alates kultuurist ja haridusest ning lõpetades rahvusvaheliste suhetega. Majandustemaatika, samuti sotsiaalküsimused on väga tihedalt küsitavad teemad, haridus ehk vähem.

Nende huvid sõltuvad järgmistest eeldustest: millised on tähtsa tegelase esindatava riigi huvid (formaalne külg), tähtsa tegelase isiklikud huvid (hobi e. huvialatasand). Majandus-ja hariduselu mahub sageli mõlema külje alla.

Tähtsad välistegelased tunnevad huvi eeskätt nende valdkondade vastu, kus meil ühised huvid.

See erineb riigiti, mõnega on tihe majanduskoostöö, teisega vastastikused turismialased huvid. Saksamaalt tulijatel on kindlasti ja alati huvi meie geenivaramu projekti ja IT arengute vastu.

Huvid sõltuvad tulija ametist ja tulekupõhjustest. Majandus on ühiskonna püsimise alus ja majandusnäitajad annavad tavaliselt kiireima ja selgeima pildi sellest, millise riigiga tegu on. Hariduselu huvitab süvitsi neid, kes sellega ise vahetult tegelevad, kuid ka neid, kes meie tuleviku kohta rohkem teada saada püüavad.

Väga suurt huvi tuntakse meie e-valitsuse ning IT edusammude üle. Varasemal perioodil tunti väga suurt huvi meie radikaalsete majandusreformide ning rahareformi vastu. Sageli päritakse ka investeerimisvõimaluste ja maksupoliitika järele. Viimase aja suurimaks huviobjektiks on geenitehnoloogia. Haridussüsteemi vastu tunnevad huvi põhiliselt need, kes ise olnud selles valdkonnas tegevad või valmistuvad oma maal haridusreforme läbi viima. Kõige rohkem suudavad väliskülalisi positiivselt üllatada Eesti puutumatu loodus ning Tallinna vanalinn.

Tihti sõltub see, mille vastu tööalaselt huvi tuntakse, tähtsa tegelase Eestisse tuleku eesmärgist. Näiteks tunneb NATO-külaline huvi kaitsejõudude ja põllumajandustegelane teravilja saagikuse vastu. Väljaspool tööülesandeid küsitakse kõikvõimalikke küsimusi majanduse, kultuuri, hariduse, ajaloo jms kohta. On näiteks küsitud ka, kus saab lõbusalt aega veeta ja kui palju maksavad iluoperatsioonid. Nad on inimesed, keda huvitavad samad asjad nagu ka sind ja mind teist riiki külastades.

Mulle meeldib Hispaania, aga natuke ikka tahaksin Eestisse ka. Palju sõpru on, aga Eestis on mul rohkem sõpru. Ma ei soovita palju sõpru teha, sest kui sa lähed siit ara, siis on nii kahju ära minna.
(Johanna, 9a)

6. Kas kõik välisministeeriumi töötajad on EL-i ja NATO poolt?

Ei tea, ei ole küsinud. Ei ole aga kedagi kuulnud ka vastu väitlemas.

Pole päris kindel, kuigi ametnikud, kes riigi välispoliitikat (ja EL-i ja NATO-ga ühinemine on riiklik prioriteet) ellu viivad, peaksid end vähemalt avalikkuse ees pooldajaiks tunnistama. Muidu kukuks kentsakalt välja.

Ei oskagi öelda, kuna poolehoid EL-ile ja NATO-le ei ole välisministeeriumis töötamise eeltingimus. Julgen väita, et enamus siiski pooldab EL-i ja NATO-t - välisteenistujate hulgas on säilinud päris palju isamaa-armastust ja huvi teenida riiki just riigi ja rahva pärast. Paraku on EL ja NATO need kaks põhiteed, mille kaudu Eestile riiklust tugevdada saab. Ja kui see pole ehk alguses selge, siis ajapikku sama temaatikaga töötades, saab ta igaühe sisimas selgeks.

Ma ei tea. Usun, et kõik välisministeeriumi töötajad on iseseisva Eesti poolt, EL-i ja NATO liikmelisus aitavad Eestil iseseisvust säilitada ja arendada.

Minu arvates ei peagi nii oluliste küsimuste puhul kõik ilmtingimata poolt olema. Igale organisatsioonile endale on hea, kui olulisemates küsimustes on kahtlejaid ja/või konstruktiivses opositsioonis olevaid töötajaid. Sel juhul tuuakse juba algfaasis välja võimalikud vastuargumendid, küsitavused, lahendamist vajavad probleemid jne. Arutelu käigus poolt ja vastu argumente kaaludes kujunebki välja lõplik seisukoht, mis arvestab võimalikult laiade huvigruppide arvamusega.

Loodan ja olen kindel, et jah.

7. Kas diplomaatidel on pere jaoks aega ja kas väikeste lastega naised saavad diplomaadiks?

Pere jaoks peab aega jääma. Võib saada diplomaadiks ka väikeste lastega ja võib saada lapsi ka diplomaadiks olles, ega see amet ei keela era- ja perekonnaelu, kuigi vahetevahel võib probleeme tekkida.

Eks veidi aega jääb ikka ka laste jaoks. Väikeste lastega naised võivad diplomaadiks saada küll, kuigi ega see enda töö ja kodu vahel jagamine kerge ole.

On küll, mul endal on kaks väikest last! Nagu igas töökohas, tuleb ka siin prioriteedid paika panna ja kui pereelu on prioriteetide hulgas, siis see ka õnnestub. Diplomaadi eelis on ka see, et ta saab natuke paindlikumalt enda tööpäeva kujundada kui tavaliselt. See soosib ka pereelu.

Pere jaoks tuleb aeg igal juhul leida, sest pere on välislähetuses olles diplomaadi tagala. Kui oled aastaid välismaal, muutuvad suhted lähetuses kaasas olevate pereliikmetega väga palju tihedamaks kui kodus, kus sõpru ja lähedasi ümberringi rohkem. Väikeste lastega naised saavad diplomaadiks küll, mõneti on väikesel lapsel välislähetuses lihtsam olla kui suurel, kes peab maalt maale sõites uute keelte, koolide ja sõpradega harjuma.

Olgu töö nii pingeline kui tahes, pere ja laste jaoks peab lihtsalt aega leidma. Nende elu ei ole sugugi lust ja lillepidu, nagu sageli arvatakse. Diplomaadi pere peab arvestama võimalusega, et rotatsioonist tulenevalt tuleb 3-4 aasta tagant ümber asuda uude riiki. Mahajäävad kodu ja sõbrad, lastele omaseks saanud kool, abikaasal töökoht. Uues keele- ja kultuurikeskkonnas tuleb kõike uuesti alustada. Aja jooksul saab armsaks uus kodu, tekivad uued sõbrad ja igapäevaelu hakkab laabuma, aga siis saab aeg täis ning kõik algab uuesti... Harvad ei ole juhtumid, mil pereliikmed ei suuda kohaneda sellise elustiiliga ja perekond laguneb... Diplomaadi töös on pere toetus väga oluline, ilma selleta on raske pingelise tööga toime tulla. Omalt poolt peab diplomaat leidma aega, et kuulata pereliikmete muresid ja soove ning püüdma veeta ühiselt nappi töövaba aega.

Kui diplomaat tahab, siis tal on pere jaoks aega, ta leiab selle aja. Kui ta poeb väite taha, et tal on nii vähe aega, et ei saa piisavalt perega tegeleda, siis on ka see diplomaadi valik. Diplomaadiks saamine ei olene sellest, kas oled mees või naine, kas sul on lapsed või ei. Kuid tuleb arvestada sellega, et tööpäevad võivad pikemaks venida ja aeg-ajalt tuleb lähetustes käia ning saatkonnas töötada. Kui oled selleks valmis, siis on pere pigem toetavaks faktoriks. Pärast rasket tööpäeva või lähetust oodatakse sind, saatkonnas töötades on pere killuke kodumaast, mis sinuga kaasas. Soovitatav oleks peale laste ka arusaav mees, kes toetab, julgustab, aitab. Olen olnud diplomaat nii kahe väikese kui ka teismelise lapsega, nii Tallinnas kui saatkonnas - trust me.

Kas on kerge olla diplomaadi laps?

Diplomaadi laps olla ei ole kerge. Peab võõral maal, võõrkeelses koolis käima ja sealsete õpilastega sõbraks saama, teades, et paari aasta pärast tuleb jälle kodu vahetada ja sõbrad maha jätta. Peale selle peab kogu aeg hästi käituma, et Eestist ja eestlastest võimalikult head muljet jätta.
(Kati, 15a)

8. Kas teile meeldib teie amet?

Ilmselt meeldib, s.t. meeldib see, millega konkreetselt tegelen. Iga päev õpin midagi uut ja kuni inimene õpib, ei ole ta veel lootusetult vana.

Paremat hetkel pole, pere aga vaja toita... Meeldib!

Koledasti meeldib, vägisi ei suuda endale välja mõelda paremat ja huvitavamat.

Jah, olen kümne aasta jooksul teinud väga erinevaid asju ja tohutult õppinud.

Diplomaadi töö on selline, et seda ei saa minu arvates vastu tahtmist ja sisemise veendumuseta teha. Kui sa räägid juttu, millesse ise ei usu, siis on raske oma partnerit, teise riigi diplomaati veenda. Nii mõnigi kord tuleb tööst tulenevalt täita ka vähem meeldivaid ülesandeid, näiteks selgitada, miks meil ei ole võimalik selleks soovi avaldanud riigiga viisavabadust sõlmida. See kuulub diplomaadi ameti juurde, sest kui riikide vahel üldse probleeme poleks, poleks ju diplomaatilist teenistust vajagi.

Väga.

Sõpru on välismaal kerge võita, kuna koolis on enamvähem kõik toredad ja kindlasti keegi tahab just minuga sõber olla. Minu kodu... on Eestis ja jääb ka alati sinna, välismaal on lihtsalt olemas üks koht, kus elan mõne aasta.
(Inger, 13a)

9. Milline on Eesti maine välismaal?

Oleneb riigist ja riigiti omakorda oleneb poliitikuist. Läänes on meie maine suhteliselt hea, Eestit peetakse üheks kõige edukamate reformidega riigiks, hinnatakse Eesti esindajate valmisolekut arutada väga erinevaid teemasid, Eesti põhimõtet mitte käia igal pool kurtmas ja abi lunimas jne. Idasuunal on samadel põhjustel meie maine tõenäoliselt pisut nõrgem, kuid see paraneb ja paljuski tänu Eesti lähenemisele Euroopa Liidu ja NATO liikmelisusele.

Kuidas seda mainet mõõta? Arvan, et nende väheste hulgas, kes Eestist üldse midagi teavad, on maine valdavalt hea. Mainega on kogu aeg vaja tööd teha ja seda tuleb teha eelkõige siin - Eestis.

Eestit tuntakse siin tubli ja tööka riigina, kes on IT asjades eesrindlik, kellel on raske minevik, kuid kes ei virise, vaid tegutseb.

Positiivne nagu Atomik - väike ja tubli. Loodetavasti ei riku üksikud eestlased (kurjategijad, prostituudid, purjus turistid) seda positiivset üldmuljet.

Eestist teatakse rohkem Euroopas - mida kaugemale kodust, seda ebamäärasemaks teadmised lähevad. Ometi on üha rohkem neid, kes meil külas on käinud (Ühe New Yorgi kaupluse kassapidaja: "Kust te olete?" "Eestist, see on riik Euroopas, Läänemere..." "Jah, ma tean, mu poeg käis möödunud aastal üliõpilasterühmaga Eestis!") Üldiselt teatakse Eestit väikese edasipüüdliku riigina, kus on töökad ja õpihimulised inimesed ning kiire majandusareng. Üha rohkem teatakse Eesti e-valitsust ja seda, et kõikides koolides on arvutiõpetus koos arvuti kasutamise võimalusega. Üha vähem on neid, kes arvavad, et muulastel on Eestis keeruline elada.

Mainet saab hinnata seda millegagi võrreldes. Kõige tavapärasem võrdlus võiks olla Läti ja Leeduga, kellega me omal ajal ühelt stardijoonelt alustasime. Võib küll tunduda subjektiivne, kuid 90ndate keskel õnnestus Eestil nii välismaises meedias kui ka riiklikes struktuurides luua endast edukaima Balti(reformi)maa imago. Viimasel ajal on Läti kõvasti pingutanud, et seda välismaal juurdunud mõttemalli murda ja püüab statistika abil näidata, et nii mitmeski valdkonnas on lõunanaabrid meist ette läinud. Paraku pole neil pingutustel senini suuremat edu olnud. Võrreldes Põhjamaadega oleme aga endiselt noorema venna rollis, kes küll teatud valdkondades pingutab ja on teistele nii mõnelgi alal võrdväärne partner või lausa konkurent, kuid ühiskondlikus (sotsiaalses) plaanis tervikuna on meil veel pikk maa käia, et Põhjamaade tasemele jõuda.

10. Mida tahetakse Eesti kohta kõige rohkem teada?

Oleneb jälle küsijast ja tema huvidest. Majandus ja üldse reformid on üks kindel teema, suhted Venemaaga, samuti meie hinnang Venemaal toimuva kohta. Jätkuvalt esitatakse palju küsimusi laiemate teemade kohta, mis hõlmavad arenguid mitmel pool maailmas. Tihti päritakse ka infotehnoloogia - mobiilside arengu ja kasutusalade, Interneti kasutusvõimaluste jms kohta.

Käin päris tihti Eestist kõnelemas, tavaliselt küsitakse ikka turismivõimalustest, majandusest, keele ja kultuuri kohta, tuntakse ka huvi Eesti-Vene suhete, Eestimaa venelaste kohta, alati küsitakse minult ka Balti riikide koostöö kohta. Ühesõnaga peab diplomaat valdama kõiki teemasid, mis vähegi kõne alla tulla võivad.

Kõik sõltub teada tahtjast ja tema eelnevatest teadmistest. Aga siiamaani tahavad paljud alustuseks teada, kus see Eesti ikkagi asub.

Kui palju elab Eestis inimesi? Millised on meie peamised majandusvaldkonnad? Kas oleme varsti EL-i liikmesriik? Kas rahvas toetab Eesti EL-i liikmelisust? Mis keelt me räägime? Millised on meie suhted naaberriikidega?

Keskmist välismaalast huvitab, kui palju Eestis elanikke on ja mis keelt siin räägitakse (kas see ei olegi vene keel?), milline religioon on enamlevinud, milline on elatustase, aga ka - kas pangakaardiga saab maksete eest tasuda, kas mobiiltelefoniteenus on arenenud, kas loodus on väga saastatud, millised tuntud teadlased või kunstnikud (ka sportlased) on Eestist pärit, millised on Eesti peamised ekspordiartiklid ja vaatamisväärsused.

11. Kas stressi tõttu on teil esinenud tööst põhjustatud tervisehäireid?

Vist küll.

Iga töökoha juures on teatud stress, välisteenistuses on osa sellest kindlasti seotud tööalase vastutusega. Aga selle maandamiseks tervislikul moel tuleb aega võtta, pigem aega tekitada. Näiteks on minu lahendus spordi tegemine, mis on tuntud stressimaandaja ning lisaks lausa tõstab töövõimet.

Teatav stress on olnud ka minu eelmistel töökohtadel töötamise lahutamatu osa ja seetõttu ei ole erilist põhjust kurta. Ei tea, et mingi häda oleks tööst külge tulnud, ei ole ka pea paarkümmend aastat arstide juures kurtmas käinud, v.a. hambaarst, keda külastan regulaarselt ja aeg-ajalt silmaarst, et prille korrigeerida.

Tervisehäireid seni esinenud ei ole, ehkki stressiolukordi on ette tulnud. Parim viis stressiga võidelda on minu arvates tegelda spordi või mõne muu huvialaga, veeta vaba aega võimalikult mitmekesiselt ja huvitavalt. Kõige suurem probleem on aga sellise vaba aja leidmine. Öeldakse, et kui üle 40-aastasel inimesel miski kuskilt tunda ei anna, on ta tõenäoliselt surnud.

Ei. Ka stress on välditav või ületatav, kui tööd ja elu mõistusega võtta ning osata puhata/lõõgastuda.

HEAD JA HALVAD KÜLJED VÄLISMAAL

Noh, head küljed on seal, et seal saab ju kohalikku keelt õppida. Noh, näiteks ma ju käisin Prantsusmaal, siis ma õppisin seal prantsuse keelt. Veel saab saatkonnast uusi sõpru. Koolist kah. Halb külg on see, et seal välismaal on ju koduigatsus...
Ükskord käis president Meri Prantsusmaal visiidil. Ka tema oli väikse poisina Pariisi saatkonnas olnud. Sest tema isa töötas seal. Siis meie olime Meriga pildi peal. Ma sain temaga sõbraks. Pärast tahtsin ta juurde Kadriorgu külla minna.
(Oskar, 9a)