Nädal välismeedias 12.-18. mai 2008

AJAKIRJANDUS
USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Skandinaavia, Soome

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Küberkaitse, Majandus, Kultuur, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Välis- ja julgeolekupoliitika

EU states finally agreed on a mandate for launching partnership talks with Russia after addressing Lithuanian concerns over so-called "frozen conflicts" on Russia's borders. Diplomats said Vilnius agreed to the text after an annex was included stating the EU's intention to watch the situation there closely and provide its help as needed. The 27-member bloc should thus be in a position to launch wide-ranging talks on energy, political and other ties with Moscow ahead of a June 26-27 EU-Russia summit in Siberia. (Reuters, 20.05)

Polish PM Donald Tusk and his Swedish counterpart Fredrik Reinfeldt will seek agreement at an EU summit next month to boost cooperation with Ukraine, Moldova, Georgia, Armenia, Azerbaijan and - subject to reforms - Belarus. "We would like to see the EU upgrading its contacts with the east at a time the EU is upgrading relations with the Mediterranean region," a Polish diplomat said. To avoid upsetting west Europeans suffering from "enlargement fatigue", the initiative stops short of giving any of the eastern partners the prospect of EU membership. (Reuters, 21.05)

EC hopes to reach an agreement for closer ties with Ukraine by the end of 2009, External Relations Commissioner Benita Ferrero-Waldner said at the end of an EU-Ukraine meeting, stressing that "WTO's accession... has opened the door for launching negotiations on a deep comprehensive free trade agreement as a core of the new enhanced agreement". (Afp, 22.05)

US President George W. Bush and EC chief Jose Manuel Barroso will attend an EU-US summit in Slovenia on June 10. The summit will focus on political and regional issues, global security as well as bilateral partnership, the presidency statement said. US Secretary of State Condoleezza Rice will also attend the summit along with the EU's foreign policy chief Javier Solana and the European Council's current president, Slovenian PM Janez Jansa. (Afp, 19.05)

Laienemine

EC warned membership hopeful Turkey not to slip back in its reform process, saying Turkey could not afford 'another wasted year'. Enlargement Commissioner Olli Rehn welcomed a long-sought revision of a law criticized by the EU for limiting free speech, but stressed the need to uphold the law in practice and for more progress in cultural and linguistic rights, rights of women, and of trade unions. He also called for a dialogue between the government and the opposition and said it was time to resolve the deadlock between Turkey and EU member Cyprus. (Reuters, 21.05)

Lissaboni leping

PM Brian Cowen appealed to Irish people to vote Yes in the 12 June referendum on the Lisbon Treaty, saying EU membership had secured Ireland's independence and had been one of the reasons for the country's success in attracting foreign direct investment and creating sustainable, high-value employment and economic growth, he said. "Our place in Europe is one of the reasons behind our success," Cowen told a government-sponsored discussion forum in Dublin Castle. (Afp, 22.05)

Majandus

European trade chief Peter Mandelson will face increased opposition from EU foreign ministers when he tells them how he will try to keep struggling global trade negotiations alive. New proposals from WTO mediators on how to unlock the deadlock have met with howls of protest from European manufacturers, complaining that Europe, the US and other rich economies are being asked to whittle down their import tariffs while competitors in big emerging markets, such as Brazil, China and India, will be shielded. Mandelson has insisted he will not accept a deal that is bad for Europe. (Reuters, 25.05)

NATO, Julgeolek

NATO plans to maintain its KFOR peacekeeping force in Kosovo even when a new EU police mission is completely deployed. "About Kosovo, it is very important now to underline that KFOR was there, is there and will stay there in its United Nations Security Council 1244 mandate. That will not change," Secretary General Jaap de Hoop Scheffer said. But he noted the importance of closer cooperation between NATO and EU because of the stronger EU role in Kosovo. (Afp, 23.05)

NATO Secretary-General Jaap de Hoop Scheffer said he hoped Macedonia would resolve a name dispute with Greece soon so it could still join the alliance at the same time as Albania and Croatia. The alliance is hoping to welcome in the two new entrants at a summit in Strasbourg next April and de Hoop Scheffer suggested there was still time for Macedonia. "I do hope that we might at a certain stage see three invitations," he told reporters. (Afp, 23.05)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Vaadeldaval nädalal vallutasid rahvusvahelise inglisekeelse meedia looduskatastroofid Kaug-Idas. Kuigi nii Birmas kui Hiinas küündib ohvrite arv kümnete tuhandeteni, ei täida nende riikide valitsused oma kohustust rahva ees sugugi ühtemoodi. Hiina reageeris maavärinale kiirelt ja soodustas abi jõudmist kannatanuteni, ent Birmas vaevlevad tormiohvrid endiselt janu, nälja ja esmaabi puudumise käes. USA ja Briti meedia kajastasid nädala jooksul muutusi Serbia poliitilisel maastikul: parlamendivalimised võitnud Boris Tadici demokraatlikult erakonnalt oodatakse läänemeelseid samme. USA ajakirjanduses arutletakse viimasel ajal üha sagedamini selle üle, kas uus Külm sõda on alanud ning kes on selles sõjas peamised osapooled. Nii või teisiti toimub peamine võitlus Lähis-Ida regioonis. Iisrael otsib jätkuvalt sõpru Euroopa riikide hulgas, ent sõjajärgne generatsioon Saksamaal ja mujalgi ei tunne end enam kuigi kohustatuna juudiriigi ees maailmasõja aegsete kannatuste pärast ja liigitab Iisraeli pigem võõraste hulka.

Looduskatastroofid tabasid korraga kahte Kaug-Ida naaberriiki. Birmas kannatavad miljonid tormiohvrid troopilise tormi Nargise põhjustatud purustuste käes, Hiinas on maavärina tulemusena hukkunud kümneid tuhandeid. Tekkinud olukorras peaks ÜRO näitama, et organisatsioon suudab oma olemasolu õigustada. Paraku polnud Ban Ki-moon ka nädal aega pärast Nargise puhkemist ikka veel võtnud seisukohta selles osas, kuidas mõjutada sõjaväehuntat lubama vajajateni välisabi. Selle asemel, et oodata, millal hunta abi edastamiseks ükskord loa annab, oleks ÜRO pidanud rohkem tegutsema vastutustundetu režiimi süütute ohvrite elude nimel. (Juhtkiri, The Daily Telegraph, 13.05) Hunta keeldub täitmast kõige elementaarsemat kohustust, mis lasub igal valitsusel – hoolitseda oma riigi kodanike eest. Suur osa Birmast on vee all, vesi on terved külad ja infrastruktuurid minema pühkinud, kanalisatsioon ei tööta ning transport ja toidujagamine on muutunud võimatuks. Miljonid tormiohvrid on jäänud joogivee, toidu ja peavarjuta. Hinnangute kohaselt võib ilma välisabi edasipääsuta hukkuda haiguste ja nälja tõttu 1.5 miljonit inimest. Kes aitab rahvast, kelle ta oma riik on unarusse jätnud? (Ivo Daalder/Paul Stares, IHT, 14.05) Välisriigid pakkus oma abi kohe, kui Nargis oma hävitustööga alustas, ent hunta ei pidanud abi vajalikuks ning blokeeris välisabiandjate pääsu riiki. ELi välispoliitika juht Javier Solana on soovitanud ÜROl kasutada kõiki vahendeid, et tormiohvreid aidata. Seni pole veel selge, kuidas see peaks toimuma. Võib-olla kuulaks Birma hunta praeguses olukorras Hiinat, oma suuremat kaubanduspartnerit? (Juhtkiri, The New York Times, 14.05) Hiinat ennast tabas möödunud nädalal samuti katastroof, viimase 30 aasta tugevaim maavärin toob maailma üldsuse ette iga päev järjest kolossaalsema hukkunute arvu. Ent vastupidiselt Birmale on Hiina käitunud päästetööde organiseerimisel väga kiiresti ja adekvaatselt. Peaminister Wen Jibao ise lendas katastroofipiirkonna epitsentrisse, et juhendada päästetöid. Peking annab pidevalt teavet sündmuste käigu ja kannatadasaanute kohta. Viimase maavärina ajal, mis tabas Hiinat 1976. aastal, tehti õnnetusest seevastu peaaegu riigisaladus, ning samasugune suhtumine on valdav naaberriigis Birmas. (Juhtkiri, The Washington Post, 14.05) Hiina reageerib katastroofile kaastundega, Birma on seevastu oma riigikohustused kodanike ees hooletusse jätnud. (Juhtkiri, The Times, 14.05)

Serbia hiljutised parlamendivalimised võitis president Tadici läänemeelse Demokraatliku erakonna ja kahe väiksema erakonna liit. Kuna demokraadid ei saanud piisavalt hääli, et moodustada valitsust, siis tuli neil valida sotsialistidest ja liberaalidest koostööpartnerite vahel. Euroopameelne koalitsioon on võtnud endale põhiülesandeks kiire pääsu Euroopa Liitu. Toetamaks Serbia uut valitsust, otsustasid ELi riigid lihtsustada Serbia ja teiste Balkani riikide elanike viisasaamist ning lubasid Serbiale tihedamaid kaubandus- ja majandussuhteid. Serbia peab vastutasuks tegema täielikku koostööd sõjakurjategijatena süüdi mõistetud Ratko Mladici ja Radovan Karadzici üleandmisel. (Juhtkiri, The Times, 13.05) Kosovo küsimust Tadici valimisvõit kahjuks siiski ei lahendanud. Vaatamata oma läänemeelsusele keeldub Tadic endiselt tunnistamast Kosovo eraldumist. Kuid ta erineb oma vastastest selle poolest, et nõuab Serbia ELi vastuvõtmise läbirääkimiste algatamist eraldiseisvalt Kosovo küsimusest. Millise suuna serblased võtavad? Neil on valida, kas pöörduda itta ja jätkata natsionalistliku ning läänevastase poliitika viljelemist, mis neid juba nelja sõjani on viinud, või suunduvad nad siiski läände ja liiguvad kas või vähehaaval edasi Euroopa integratsiooni ja üksmeelse tuleviku suunas. Valimised tõestavad, et Serbia on endiselt sügavalt lõhenenud riik. Tadici õlul seisab nüüd ülesanne juhtida oma rahvas Läände. (Juhtkiri, The Washington Times, 16.05)

Uus Külm sõda on alanud ja nii saab ka USA tulevane president olema uue Külma sõja aegne riigipea. Kas Külm sõda hakkab kulgema Lähis-Ida ja Iraani regioonis või hoopis Lääne riikide ja Venemaa vahelises heitluses, sellele annab vastuse aeg. Kindel on see, et Lähis-Ida on väga vastuoluderohke ja konfliktne regioon, kus käib pidev võitlus mõjuvõimu üle. USA on seda võitlust oma põhivastase – Iraaniga - kaotamas, ning Bushi kaheksa aastat kestnud Lähis-Ida poliitika on viinud Ühendriigid olukorda, kus neid ei sallita, ei kardeta ega ka austata. USA juhtivate riigiametnike igakuised visiidid Lähis-Itta ei ole olukorda parandanud, naftahinnad on kõrgemad kui iial varem ning rahuvõimalused pea olematud. (Thomas L. Friedman, The New York Times, 14.05) Iisraeli riigi 60. sünnipäev ajendas president Bushi võtma ette järjekordse Lähis-Ida ringreisi, mille käigus ta külastas peale Iisraeli ka Egiptust ja Saudi Araabiat. Bushi visiit annab tunnistust sellest, kui suur osa tema Lähis-Ida poliitikast on valesti läinud ning kui ebatõenäoline on, et ta seda veel oma ametiaja viimaste kuude jooksul parandada suudab. Koostlagunenud Annapolise rahuprotsess, olukord Saudi Araabias, Mubaraki valitsuse tagasipöördumine korruptsiooni ja autokraatia poole ning sügavas sisekriisis vaevlev Liibanon on vaid mõned märksõnad. (Juhtkiri, The Washington Post, 13.05)

Maikuus 60. sünnipäeva tähistav Iisraeli riik on hädas oma imago kehtestamisega Euroopas. Sellal kui enamik ameeriklastest tunneb Iisraeli vastu sümpaatiat, ei suhtu eurooplased Iisraeli sugugi positiivselt. Iseäranis sakslaste hulgas, ehkki arvestades ajalugu peaksid just nemad juudiriiki kõige palavamalt soosima. Samas peetakse Saksamaad Iisraeli üheks arvestatavamaks liitlaseks Euroopas. Tundub, et sakslaste sõprus rajanebki peamiselt süütundel eelmise sajandi kuritegude pärast ning sõjajärgne põlvkond ei tunnista endal olevat enam mingit sidet sõjakoleduste ega ka sellest tulenevate kohustustega Iisraeli suhtes. Ameeriklased näevad Iisraeli kui partnerit võitluses terrorismi vastu, ent Saksamaale ja enamikule teistele Euroopa riikidele näib Iisrael pigem inimõiguste rikkujana. Euroopa riigid ei suuda endiselt tunnistada, et Iisrael kuulub nendega samaväärselt Lääne kultuuri- ja ajaloopiirkonda. Iisrael on jäänud võõraks, ning võõrastest kardetakse alati eeskätt halba. (Daniel Schwammenthal, The Wall Street Journal, 13.05)

PRANTSUSMAA

Prantsuse välisminister selgitab, kuidas antakse abi Birmale ning analüüsib keerulist olukorda Liibanonis. Kouchner: Prantsusmaa saadab abilastiga teele laeva Mistral, millel Välisministeeriumi korraldusel ostetud 1500 tonni toiduaineid ja esmatarbekaupu. Abi andmisega on väga kiire. Abi jagatakse otse katastroofis kannatanutele, selleks kasutatakse kohapeal väikseid paate ja helikoptereid, mida juhivad juba piirkonnas viibivad prantslased. „Me ei kavatse abioperatsioonil teha koostööd võimudega, sest arvame, et sel juhul ei jõuaks saadetised tegelike hädalisteni. Seega kasutame omi kanaleid ja kontakte.” Kohalikus meedias on avaldatud, et Birma kavatseb võtta vastu abi Ameerika Ühendriikidelt. See on lootustandev märk. Samas ei maksa järeldustega kiirustada, sest võimudel on kavas katastroofi all ägavas riigis viia läbi referendum, mis on täiesti arusaamatu ja seninägematu samm. Teine murettegev küsimus on olukord Lähis-Idas. Peale kolm päeva kestnud teravaid kokkupõrkeid on saavutatud habras vaikus, kuid kodusõja oht on siiski pidevalt õhus. Hetkel on esmane prioriteet peatada need arengud Liibanonis, mis viivad riiki ähvardava sõja suunas. Tuleb loota, et poliitikud tegutsevad siinkohal operatiivselt, seni astutud sammud ei ole ilmselt olnud piisavad. Prantsusmaa nõuab tungivalt lennujaama taasavamist. „Liibanonis on legitiimne valitsus, me toetame ja aktsepteerime seda. Poliitiline lahendus konfliktile on kindlasti olemas.” (Tanguy Berthemet/Anne Cheyvialle: Bernard Kouchner - “En Birmanie, la France veut agir sans attendre”, Le Figaro, 10.05)

Ametlikel andmetel võttis 2. mail Birmat räsinud tsüklon Nargis 24000 inimese elu. Kadunud on veel 37000 elanikku. ÜRO hinnangul ulatub Nargise poolt otseselt või kaudselt kannatanute arv 1,5-2 miljonini. Tegelikult ei ole võimalik katastroofis kannatanute hulka täpselt kokku arvata. Varjamaks elanike eest katastroofi tegelikku ulatust, näitab ametlik telekanal pilte sellest, kuidas sõjaväelased jagavad hädasolijatele abipakke. Vaatamata olukorra kriitilisusele keelduvad Birma võimud andmast viisasid humanitaartöötajatele. Rahalist või esemelist abi on nad samas nõus vastu võtma. Kahjuks ei ole praeguses olukorras midagi uut: nelja aasta eest vapustas Birmat tsüklon, milles hukkus sadu ja peavarjuta jäi tuhandeid, ometi ei pööranud ametlik press õnnetusele sõnagi tähelepanu. Nii televisioon, raadio kui ka suuremad ajalehed on valitsuse poolt kontrollitud. Paradoksaalselt toimus rusudes riigis nädalavahetusel rahvahääletus, mille tulemusena sõjaline võim kahtlemata vaid tugevneb. Viimati toimusid valimised Birmas 1990. aastal, kuid tollased tulemused tühistati, sest võitjaks tuli opositsioon. Infrastruktuuride lagunemine, joogivee puudus ja lagunevad laibad kätkevad ohtu – võib puhkeda kooleraepideemia, mis tooks tõenäoliselt kaasa esialgsest üleujutusest tingitud ohvritest suuremagi hukkunute arvu. Läbirääkimisraskused huntaga ja riigi suletus annavad katastroofile hoopis vähem rahvusvahelist kõlapinda kui seda oli näiteks tsunami puhul. Lääneriikide motivatsioon abi anda väheneb, sest suure tõenäosusega ei jõua see kannatanuteni, lisaks on abistamine tehtud võimude poolt nii keeruliseks kui võimalik. Siiski ei tohiks see kõik meid heidutada, sest abi oodatakse väga. (Esther Duflo: Il faut donner pour les Birmans, Liberation, 13.05)

Kaks nädalat pärast Nargise hävitustööd Birmas jätkuvad kohalike elanike kannatused. Ametlikel andmetel on hukkunuid 38000, kadunuks on jäänud 28000. Diplomaatide hinnangul ulatub hukkunute arv üle 100000 ja ÜRO andmeil on 2,5 miljonit katastroofist puudutatud. Hädaliste eest ei hoolitse keegi, nad on jäetud epideemiate meelevalda. Seejuures prognoosivad sünoptikud uue tsükloni lähenemist. Kuna õnnetuses kõige tugevamini kannatada saanud piirkond – Irrawaddy delta – on riigi peamine riisikasvatuspiirkond, ähvardab kohalikke ka ulatuslik näljahäda. Võimulolev hunta käitub praeguses olukorras vastutustundetult, et mitte öelda kriminaalselt. Kontrast Hiina võimude tegevusega Sichuani provintsis on märkimisväärne. Maavärina järgselt on Peking mobiliseerinud sõjaväe ja teostanud õnnetuspiirkonnas aktiivselt päästetöid. Survet Birma huntale ei tohi lõdvendada. Tunnustame välisminister Kouchneri poolt looduskatastroofide ohvrite abistamise põhimõtete üle uue debati algatamist. (Juhtkiri: Protection humanitaire, Le Monde, 16.05)

SKANDINAAVIA

Skandinaavia meedia keskpunktis olid katastroofid Birmas ja Hiinas. Rootsi meedias jätkus debatt Rootsi kaitsepoliitika teemal. Käsitleti ka Serbia valimisi.

Birma katastroof on hirmuäratav näide sellest, kui raske on mõjutada režiimi, kes ei muretse üldse sellepärast, mida muu maailm temast mõtleb. Võimude künismi maksavad kinni mitmed miljonid inimesed piirkonnas, kus tegutses tsüklon "Nagis". Birma hunta tegude taga on groteskne mõttekäik. Sõdurid jagavad abi ise, et inimesed oleksid tänulikud meestele vormis. Vaatamata ÜRO palvele lükata edasi põhiseaduse rahvahääletus, et keskenduda rahva aitamisele, korraldati hääletus ikka. Võtame liiga iseenesestmõistetavalt, et kasutatakse diplomaatilised kanaleid, avaldamaks Birmale survet ja selgitamaks võimudele, et neid on tabanud õnnetus, millega nad üksi toime ei tule. Hunta ei ole vist mõistlike argumentide suhtes eriti vastuvõtlik. Lennukid esmaabiga tuleks saata koheselt teele, et viia toitu, vett ja medikamente neile, kes seda vajavad. Oleks suur eelis, kui seda tehtaks Birma abiga. Kui aga ei leidu muud viisi, siis tuleb toime tulla ilma nende heakskiiduta. Huntal südametunnistusel on juba liigagi palju ebavajalikke surmasid. (Juhtkiri, Aftenposten, 10.05) Hiina tegutsemine maavärinakatastroofi piirkonnas on märk sellest, et riik on õigel teel. Vastupidist näidet võib leida Birmast. Tegemist on kahe riigiga, kellel on kalduvus asju maha vaikida ja kes on juhitud ühe partei poolt, kuid nad lähenevad looduskatastroofidele täiesti erinevalt. Hiina kiire reaktsioon ja avatus katastroofiga seoses on kontrastiks olukorrale Birmas ja Hiina enda ajaloole. (Jes Randrup Nielsen, Jyllands-Posten, 14.05)

Rootsi kaitseminister Sten Tolgfors kirjutab, et Rootsi kaitse tegelik võimekus on hea, nii rahvusvahelistes missioonides kui ka riigi territoriaalse puutumatuse kaitsmise seisukohalt. Kuid on selge, milles seisneb probleem, nimelt võimes toime tulla majanduslike tagajärgedega, mida nõuab üleminek kaasaegsesse osaluskaitsesse, mis tähendab paindlikumat ja kiiremalt reageerivaid jõude, mida saaks kasutada nii riigi kaitsmisel kui ka operatsioonidele saatmisel. Valitsus on otsustanud kaitsejõudude majandusliku probleemiga tegelemiseks võtta kasutusele meetmeid nagu kaitsejõudude majanduse juhtimise tugevdamine, eelarvemuudatused, struktuuri muutmine ja usaldusväärse plaani koostamine. Kaitsejõudude finantside tasakaalustamisel on keskne teema pikaajaline kvaliteet, seda tuleb teha pikaajalisi sihte arvestades. (Sten Tolgfors, Svenska Dagbladet, 13.05) Peaaegu 40 miljardit krooni aastas lähevad kaitsejõud maksumaksjale maksma. Selle eest saadakse aga eelarvevaidlus. Kas ei peaks kaitse suuna üle otsustatama parlamendis ja valitsuse poolt, arvestades ohtu riigile ja/või poliitilist ambitsiooni? Osaluskaitse on uus võtmesõna. Bosnia, Kosovo, Tšaad jt on kohad, kus rootsi sõdurid on teinud head tööd, seda alati koos teistega. Suurim „oma“ projekt on Nordic Battle Group. Selle kõige põhjuseks on sõjateenistuse kohustuse traditsioon, millele lisanduvad paljud muud huvid. Rootsi kaitsepoliitika vajab uut algust. (Barbro Hedvall, Dagens Nyheter, 14.05)

Demokraatide üllatuslik võit Serbias võib avada Serbiale ELi liikmesuse ning vaigistada vastuolusid Balkanil. Tark ELi poolne diplomaatia, mida sel poolaastal on juhitud naaberriigist Sloveeniast, on arvatavasti sellele kaasa aidanud. Kui demokraadid suudavad nüüd moodustada enamusvalitsuse, võib Serbialt ELi liitumistaotlus veel sel aastal tulla. Ehk võtab Balkan nüüd olulise sammu õiges suunas. (Juhtkiri, Bergensavisen, 13.05)

SOOME

Soomes on juba mõnda aega tähtis teema Läänemere seisukord. Läänemeri on eutrofeerunud ja saastunud. Soome president Tarja Halonen on selle tõttu väga mures, mere saastekoormus on talumatult suur. Halonen tuletas meelde, et suurte õnnetuste ja keskkonnakahjude vältimiseks tuleb parandada mere turvalisust. Halonen avaldas oma seisukoha ka Nord Streami gaasijuhtme suhtes: „Soome näeb gaasijuhtmes vahendit parandada Euroopa energiajulgeolekut. Iseenesest on gaasijuhe turvaline viis gaasi transportimiseks, kuid me soovime, et välja selgitataks projektiga seotud keskkonnategurid.“ (Heino Ylisipola, Kaleva, 16.05) Läänemere olukord on muutunud üha olulisemaks nii Soome kodanike kui ka kõigi Läänemere-äärsete riikide jaoks. Läänemeri on Põhja-Euroopa tähtsaim meretee. Madala ja mageda merena on Läänemeri haavatavam kui ookeanid. Ning haige ta ongi. Osa eksperte arvab, et Läänemerd ei saagi enam päästa, kuid sellest hoolimata tuleks ikkagi püüda midagi ette võtta. Samuti ELi tasandil. Läänemeri on ELi sisemeri, mille olukorra parandamiseks on vajalik samuti kogu ELi ja Venemaa tihe koostöö. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 17.05) Soome endine keskkonnaminister Sirpa Pietikäinen meenutas, et mere kaitsmiseks on juba olemas kasutuskõlblik (Läänemere kaitsekomisjoni – Helcom - varem kinnitatud) tegevuskava. Lihtsalt tuleks hakata selle järgi tegutsema, mitte tegema pidevalt uusi plaane. Välisminister Alexander Stubb meenutas, et Läänemere päästmiseks on olemas ka rahvusvahelised rahastamissüsteemid. (Riitta Vainio, Helsingin Sanomat, 18.05)

Birma sõjaväehunta tegevuse taga võib olla vaid üks põhjus – hirm kaotada oma võim. Ühiskonna suletuna hoidmine nõuab tänapäeval lisaks diktaatorite traditsioonilisele julmusele võõraste mõjude tõrjumist. Sõjaväehunta jaoks on välismõju, sõnavabadus ja infovõrgustikud kõige hullemad vaenlased. Maailma muutumine üheks suureks külaks avaldab teatavat survet ka demokraatlike riikide juhtidele. Mõiste humanitaarne interventsioon tähendab jõu kasutamist selliste riigipeade kukutamiseks, kes on kaotanud kõik õigused oma rahvast juhtida ja valitseda. Ka see on uue aja looming. Praegu ollakse taas olukorras, kus vastamisi on riigi suveräänsus ning sadade tuhandete inimeste hukkumine loodusjõudude ja kohaliku valitsuse kuritegeliku poliitika tõttu. Riigi siseasjadesse sekkumise muudab keeruliseks see, et toimivat seadustikku või tegutsemisviisi pole olemas. Probleemi süvendab see, et ka kõige kuritegelikematel riikidel on suuri kaitsjaid. Birma puhul raskendab sekkumist see, et teistel riikidel pole soovi minna džunglisse sõjaväehuntat võimult tõukama. Keskne positsioon on Hiinal, kel on Birmaga pikk ühine piir. Kahjuks on Hiina aga oma tegevusega näidanud, et ei hooli ei enda ega ka teiste riikide iniõiguste rikkumistest, vaid keskendub üksnes majanduskasvule ja selleks vajalike loodusvarade tagamisele mis tahes hinnaga. (Olli Kivinen, Helsingin Sanomat, 13.05) Raskused Birma katastroofis kannatanutele abi toimetada näitavad, kuidas hädaabi on politiseerunud. Birma sõjaväehunta on takistanud abi toimetamist tormiohvritele ning muu maailm on selle hukka mõistnud. Praegusel infoajastul on hädaabi edasitoimetamisest tehtud meediashow. USA valitsuse jaoks on humanitaarabi osa diplomaatiast. Selle abil üritatakse võita nende riikide rahvaste soosing, kes tegutsevad vastupidiselt USA rahvuslikele huvidele. Abisaajatele on hädaabi ühelt poolt märk nende oma valitsuse võimetusest oma rahva eest hoolt kanda, teisalt tõstab see esile abistajate positiivsed küljed ning pöörab rahva lojaalsuse nende suunas. Birma on USA tähelepanu all olnud juba pikemat aega. Lääs on tahtnud riigis poliitilisi uuendusi esile kutsuda. On loogiline oletada, et ka toiduabi nähakse võimalusena Birmat mõjutada. Humanitaarabi politiseerumine pole tingimata negatiivne. See võib veelgi suurendada võimsamate riikide tahet katastroofiohvreid aidata. (Mika Aaltola, Helsingin Sanomat, 17.05)

Iisrael kui riik on ainulaadne. Maa ajalugu on lahutamatult seotud selle oleviku ja tulevikuga. Kuid Iisraeli 60. sünnipäeval võib küsida, kas riiki peaks ikkagi käsitlema erijuhtumina või on ta üks omasuguste hulgas? Vastus eeldab ajaloo tajumist, Iisraeli ja Palestiina aladel pole tänapäeva ilma minevikuta. Sedasama hetke, mil juudid olid oma saatust taas enda kätte saamas ning loodi Iisraeli riik - 1948. aastat - meenutatakse Lähis-Idas ka teisiti, sõnaga „katastroof”. Kuna Iisraeli ei loodud tühjusesse vaid keset palestiinlaste kodupaika. Palestiinlased taandusid, ja nii said alguse raskused, mis on põletavad siiani. (Juhtkiri, Kaleva, 14.05) Araabia maade ja palestiinlaste ning juudiriigi rahutu ja pingetest tulvil elu on saatnud Iisraeli kogu iseseisvusaja. Selle kõrval on jäänud mitmed teised tähtsad Iisraeli erijooned tähelepanuta. Iisrael on oma naabritest mitmes mõttes edukam olnud. Erinevalt naaberriikidest on Iisrael olnud olukorda arvestades hästi toimiv läänelik demokraatia. Iisraelil on ka majanduslikult hästi läinud, kuigi riigil puuduvad loodusvarad. Muidugi on ka Iisraelil omad vead. Kuigi Iisrael on nime poolest multikultuurne maa, kannatab seal elav araabia vähemus samade probleemide käes nagu mistahes riigi vähemus. Väljastpoolt vaadatuna on Iisraeli üheks probleemiks kohati täiesti tõrjuv ja üleolev suhtumine riigi poliitikat õigustatult kritiseerivatesse arvamustesse. (Juhtkiri, Aamulehti, 14.05) Need, kes Iisraeli hülgavad, unustavad, et iisraellased on samamoodi ajaloo ohvrid nagu piirkonna palestiinlasedki. Ka palestiinlastel oleks oma riik, kui araablased poleks 1947. aastal tagasi lükanud ÜRO plaani kahest riigist. Sündis vaid Iisrael – väike riik, mis on pidanud oma olemasolu eest võitlema sünnist saadik. (Kari Huovila, Aamulehti, 17.05)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Uudisteagentuurid

The trial of Soviet war hero Arnold Meri, accused of genocide, opened (and was later suspended for medical tests) on Estonia's Hiiumaa island. Meri stands accused of organising the deportation of 251 Estonian civilians, mainly women and children, from Hiiumaa island to Siberia in March 1949, during the second mass deportation of Estonians to Siberia. The 88-year-old who could face a life sentence if convicted has admitted he was on Hiiumaa during the deportation operation, but has denied charges he organized it. (Reuters/Afp, 20.05)

Ingliskeelne ajakirjandus

Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva puhul korraldati Türgis Eesti suursaatkonna eestvedamisel, koostöös Türgi keskkonnaministeeriumi ja Hasanoğlani omavalitsuste ametnikega ühine metsaistutamine, mille käigus leidsid 10 hektari suurusel alal uue kasvukoha 2000 puuistikut. Istutamisel osalesid lisaks veel diplomaadid Tšehhi Vabariigist, Slovakkiast, Mehhikost, Kanadast, Brasiiliast, Venemaalt, Sudaanist, Leedust, Saudi Araabiast, Ungarist ja Horvaatiast. Ürituse auks pidas Eesti suursaadik Märt Volmer avakõne, mille türgikeelse osa eest teenis ta osalejatelt heakskiitva aplausi. Volmer avaldas oma kõnes heameelt ürituse toimumise ja suure osavõtu üle ning kinnitas ühtlasi, et metsaistutus on heaks alguseks pikaajalisemale traditsioonile. Volmeri sõnul lahutavad Eestit ja Türgit küll pikad kilomeetrid, kuid kahe riigi vahel valitsevad siiski tugevad sidemed ning koos istutatud puud tähendavad mõlemale poolele palju. Volmer tänas Türgi keskkonnaministeeriumi ja Hasanoğlani omavalitsusi toetuse eest. Üritusel pidas kõne ka Türgi keskkonnaministeeriumi esindaja Hanifi Avcı, kes viitas ülemaailmse soojenemise teema tähtsusele ning tänas Märt Volmerit tänuväärse initsiatiivi eest. Suursaadikud, kes üritusel osalesid, andsid istutatud puudele ka oma nimed. (Elmadag Kaymakamligi: Estonya Büyükelciliginden Hasanoglan'a Hatira Ormani, http://www.elmadag.gov.tr/haber168.html, 30.04)

Suurel Munamäel süüdati Tiibeti toetuseks punane suitsusignaal ning Riigikogu Tiibeti toetusgrupi esindaja Valdur Lahtvee selgitas sadadele üritusel viibijatele, et Tiibeti vabaduse toetamisega tähtsustavad eestlased ka oma riigi ja rahva iseseisvust. Enne tseremoonia algust mälestati minutilise leinaseisakuga Hiina maavärinas hukkunuid. Suurel Munamäel toimunud tõrvikusüütamine oli osa 10-päevasest rahvusvahelisest kampaaniast, mille käigus mägironijad üle kogu maailma protesteerivad inimõiguste rikkumise ja repressioonide vastu Tiibetis. Mäetippe, kus tõrvikud läideti, on teada üle saja, aktsioon kestab 21. maini. (Flares lit on peak in Estonia, Gulf Times, 18.05)

Prantsusmaa ajakirjandus

Neli aastat pärast NATO ja Euroopa Liiduga liitumist soovivad Baltimaad suuremat integreeritust ühisesse julgeolekupoliitikasse. Ühe Eesti asjaomase ametniku sõnul ei soovi riik leida end olukorrast, kus tuleb valida NATO ja ELi vahel. Edendamaks Euroopa kaitsepoliitikat, tuleks esmalt edendada suhteid ELi ja NATO vahel. Säärane mõttekäik võtab hästi kokku kolme Balti riigi seisukohad eelolevaks Prantsusmaa eesistumise perioodiks. On ju kaitsepoliitika üks prantslaste poolt väljakuulutatud prioriteete. Tallinnas toimunud Prantsuse-Balti kaitseteemalisel seminaril väljendasid mitmed Baltimaade esindajad suurenevat huvi kaitsepoliitika tugevdamise vastu Euroopas. Ühe Leedu diplomaadi sõnul oldi alguses ÜKJP suhtes skeptilised, sest arvati, et see võistleb NATOga. Tänaseks on seisukohad muutunud, soovitakse rohkem teada väiksemate riikide rollist kaitseküsimustes, samuti nii tsiviil- kui ka sõjaliste operatsioonide iseloomust. ÜKJP ei puuduta ju ainult Aafrika või Lähis-Ida probleeme, vaid ka Ida-Euroopa regiooni. Nii ajaloolistel kui ka geograafilistel põhjustel on Venemaa küsimus Balti riikide jaoks keskne. Suhted võimuka ida-naabriga on jäänud probleemseks, seda näitasid ka mullused küberrünnakud Eestile. Kirjeldatud konteksti arvesse võttes on Baltimaade huvi suurema integreerituse saavutamiseks ELi julgeoleku-, energia- ja naabruspoliitika küsimustes igati loogiline. Eesti jagab Prantsusmaa nägemust jõulisemast ja iseseisvamast energiapoliitikast, teatas ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves oma visiidil Pariisi. (Francois D`Alancon: La defense europeenne interesse les pays Baltes, La Croix, 22.04)

Soome ajakirjandus

Seitse NATO riiki loovad Tallinnasse ühise küberkaitsekeskuse, mille ülesandeks on leida vahendeid, et võidelda sõjapidamise uute ohtudega. Keskuse tegevuses osalevad lisaks Eestile Läti, Leedu, Saksamaa, Itaalia, Hispaania ja Slovakkia. USA on esialgu vaatleja. Eesti peab infovõrgustike valvet sama vältimatuks kui riigipiiride, mereterritooriumide ja õhuruumi valvamist. Endine Eesti Kaitseväe juhataja Johannes Kert tegi ettepaneku keskuse loomiseks juba 2003. aastal, kui Eesti oli NATOga liitumas. Teiste NATO riikide huvi ühise keskuse loomiseks kasvas, kui Eestit eelmisel aastal internetirünnakud tabasid. Küberkaitsekeskus asub vaid kiviviske kaugusel pronkssõduri praegusest asupaigast. Uhkest nimest hoolimata meenutab keskus pigem väikest arvutiinstituuti kui maailma võimsaima sõjalise alliansi küberkaitsekeskust. Turvakontroll ja osaline pildistamise keeld annavad aimu, et tegemist on sõjalise objektiga. „See on uurimis-, arendus- ning praktikakeskus, mille ülesanne on luua uusi vahendeid võitluses uute ohtudega,“ ütleb keskuse ülema ülesandeid täitev major Raul Rikk. (Kai Juvakka, Helsingin Sanomat, 15.05) Mitmed NATO riigid allkirjastasid Brüsselis lepingu NATO küberkaitsekeskuse loomiseks Tallinnasse järgmise aasta alguses. Loodav küberkaitse kompetentsikeskus pakub internetisõja pidamise oskusteavet ka alliansi partnerriikidele nagu Soome. NATO riigid hakkasid tegema koostööd küberrünnakute vastu Eesti algatusel eelmisel aastal. Keskuse mõte on luua ekspertide rühm, mis läheb aitama maid, keda on tabanud võrgurünnakud. (Tuomas Muraja, Turun Sanomat, 15.05)

Küberkaitse

Ingliskeelne ajakirjandus

Neli aastat tagasi astus Eesti NATO-sse - väikseim liikmesriik, kes 1949. aastast saadik alliansiga liitunud. Eesti liitumisega kasvas NATO vägede suurus 0.1%. Kuid suurus ei ole alati kõige tähtsam, nagu näitab asjaolu, et just Eesti tutvustab NATOle kübersõja aktuaalsust. Eestist on saanud alliansi kõige parem ekspert kübersõja alal, ja nüüd võivad ka teiste liikmesriikide esindajad tulla siia oma teadmisi täiendama. Aasta eest aset leidnud küberrünnakud ei suutnud riiki eluliselt haavata, vaid andsid hoopis tõuke küberkaitsekeskuse rajamiseks Tallinna. Eesti algatas küberkaitsekeskuse idee juba 2004. aastal, kuid ilma mulluste rünnakuteta poleks keskusel tõenäoliselt olnud nii palju toetajaid ja huvilisi. (Sahil Nagpal: NATO turns to its smallest newcomer to learn web warfare. Top News, 12.05)

14. mail allkirjastasid seitsme NATO liikmesriigi esindajad Brüsselis küberkaitsekeskuse loomise koostööleppe, mis hakkab muuhulgas reguleerima riikide osaluse tingimusi ja finantseerimise viise Tallinnasse loodavas küberkaitsekeskuses. Kokkuleppe tõukejõuks sai NATO viimasel tippkohtumisel Bukarestis vastu võetud otsus, milles alliansi liikmed rõhutasid liikmesriikide osatähtsust ühise küberkaitse loomisel. USA ei ole leppega ühinenud, kuid on lubanud osaleda projektis vaatlejana. Küberkaitsekeskus alustab 30 eksperdiga tööd augustis. (Elizabeth Stewart: Nato allies agree to cyber defence unit. The Guardian, 14.05)

Prantsusmaa ajakirjandus

Seitsme riigi osalusel loodi NATO Küberkaitse Akadeemia. Asutajariigid allkirjastasid keskuse loomise paberid NATO peakorteris Brüsselis, füüsiliselt paikneb keskus Tallinnas, tsaariaegses sõjaväekasarmu hoones. Tallinna keskuses hakkab esialgu tööle 30 inimest. Keskuse asutajad loodavad, et ka ülejäänud alliansi liikmed liituvad projektiga võimalikult kiiresti. Küberruumi tuleb kaitsta samamoodi, nagu kaitseme maismaaterritooriumi, õhuruumi ja merd, ütles USA merejalaväekindral James Mattis. Roheline tuli kompetentsikeskuse loomiseks anti NATO Bukaresti tippkohtumisel aprillis. Idee hakkas tegelikult idanema juba 2007. aasta aprillis, mil Eesti esimese riigina maailmas langes ulatusliku küberrünnaku ohvriks. Paari tunni jooksul õnnestus häkkeritel halvata kahe riigis tegutseva suurema panga infosüsteemid. Rünnak näis tulevat Venemaalt ja selle üheks võimalikuks selgituseks on veidi varem pealinnas teisaldatud sõjaväemonument. Mitmed riigid, sealhulgas USA (Belgias on vastav projekt alles töös) on loonud valvesüsteemid riigi olulisimate ja tundlikemate infobaaside kaitsmiseks. Olivier Bogaert arvutikuritegude uurimise üksusest analüüsib klassikalise sõjanduse muutumist tänapäeval ja leiab, et keskseks on kujunemas vajadus informatsiooni ja informatsiooni kaitsmise järele. Pärast rünnakut Eesti vastu sattusid märklauaks ka Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Belgia. Belgias rünnati mitmete valitsusasutuste meiliservereid. Pahavara abil süsteemi tungimise järel oli arvutitest info kogumine juba lapsemäng. Justiitsminister Jo Vandeurzeni hinnangul viitab kõik sellele, et Belgia puhul oli rünnaku taga Hiina. Ekspertide sõnul on häkkerite tuvastamine aga äärmiselt keeruline, sest nad võivad tegutseda ükskõik missuguses maailma nurgas. Mullu palus Eesti NATO asutamislepingu artikli 5 järgimist, kuid tulutult. Ilmselgelt on hoiakud praeguseks muutunud. Nagu ütles kompetentsikeskuse asutamisel üks NATO diplomaat: See, mis toimus Eestis, näitab selgesti, et küberrünnak võib väga kiiresti kujuneda ohuks riiklikule julgeolekule. (Christophe Lamfalussy: L'Otan s'arme contre les hackers, La Libre, 15.05)

Norra ajakirjandus

Seitse NATO-riiki on otsustanud luua küberkaitse uurimiskeskuse. Küberruumi rünnakud on muutunud NATO-riikides järjest suuremaks mureks. Juba 2003. aastal tegi Eesti NATOle ettepaneku luua taoline keskus, kuid eelmise aasta küberrünnak „toetas” ettepanekut. Keskuse juht, Raul Rikk ütles uudisteagentuurile AP, et rünnak Eesti vastu oli küberterrorism ning keskuse ülesandeks saab olema välja õpetada asjatundjaid, kes selliste probleemidega tegeleda oskaksid. Keskus saab olema Tallinnas ja see avatakse 2009, ehkki töö algab juba selle aasta augustis. Ka USA on projektis osaline, seda kui vaatleja, kuid seitse NATO asutajariiki loodavad, et ülejäänud liikmed tulevad koostööga kaasa. (Jeppe T. Findalen, Politiken, 14.05) Esimest korda kuulutas NATO otsese ja aktiivse sõja häkkerite vastu. Osana sellest avatakse uus keskus Eestis, mis hakkab kaitsma NATO-riike Internetirünnakute vastu. Tallinna valimine keskuse jaoks ei ole juhuslik. Eelmisel aastat toimunud koordineeritud ja tehniliselt arenenud rünnak pani NATO tõsiselt muretsema. Bukaresti tipp-kohtumisel nõustuti, et on käes aeg, kus allianss peaks paremini nn kübersõjaks ette valmistuma. Eesti kaitseminister Jaak Aaviksoo viitas uue keskuse teemalisel pressikonverentsil, et küberruum on ilma piirideta, mistõttu on riikide suveräänsust internetis veelgi raskem kaitsta. (Jesper Kongstad, Jyllands-Posten, 16.05)

Majandus

Uudisteagentuurid

Estonia is seeing its first major economic slowdown since 2004 and will have to handle the accompanying problems with care, the International Monetary Fund said. "The turnaround was caused by a shift in sentiment as EU accession-related euphoria gave way to more realistic expectations and by a reversal of credit conditions as cheap global credit gave way to cautious lending at higher interest rates," the report said. The Estonian central bank has more than halved its 2008 economic growth forecast to 2.0 percent, citing fears of a global slowdown and high inflation. "The slowdown was needed - it was preceded by two years of unsustainable high growth and wide imbalances - but it is now proceeding faster than expected," the IMF report said. (Afp, 19.05)

Ingliskeelne ajakirjandus

Kuna Eesti majandust tabas 2008. aasta esimeses kvartalis tagasilöök, kardetakse nüüd, et Baltimaade majandust ootab ees raske maandumine. Möödunud aastal oli Eesti majandus üks Euroopa Liidu kiiremini kasvavaid majandusi, selle aasta alguses on see tugevalt kahanenud. Eesti võib viia majanduslangusesse ka Läti ja Leedu, sest üha kasvav inflatsioon sööb kiiresti ostujõudu. Ka kinnisvarahinnad on pärast mitu aastat väldanud tõusu kiiresti kukkunud. Majanduskasv ületas esimeses kvartalis vaevalt nulli. Kiire majanduslangus kogu Baltikumis võib viia selleni, et valitsused on sunnitud loobuma fikseeritud vahetuskursist euroga. Vaatamata kõigele negatiivsele on tootmisinvesteeringud, kasumlikkus ja eksport jäänud heale tasemele, andes lootust, et Baltikumi majandus ei lange veel päris sügavasse kriisi, eeldades, et kogu eurotsooni majandus ei nõrgene lausa dramaatiliselt. (Robert Anderson: Estonia leads Baltic downturn. Financial Times, 15.05) Hiljutiste majandusaruannete kohaselt ootab Baltimaade siiani kõrgelennulisi majandusi ees nn raske maandumine. Kuigi Eesti, Läti ja Leedu majanduselu on tänu liitumisele Euroopa Liiduga ja välisinvesteeringute kasvuga kaasnenud suure tarbimismahu tõttu viimasel kümnendil olnud üks kiiremini arenevamaid kogu Euroopas, on nüüdseks jõutud majanduslanguse ja üha kiiremini kasvava inflatsioonini. Viimase kvartali näitude kohaselt ootab regiooni ees oodatust veelgi järsem majanduslangus. (Joel Sherwood: Baltics Brace for Sharp Slowdowns. The Wall Street Journal, 15.05)

Vene-Saksa gaasijuhet on üks Poola minister kunagi võrrelnud koguni Molotov-Ribbentropi 1939. aasta paktiga. Kavandatava Nord Streami gaasitrassi rajamine Läänemere põhja annab tunnistust sellest, kui tähtis energiavarustaja on Venemaa Euroopa jaoks ning milline on tema erisuhe Saksamaaga. Gaasitrassi salajase idee autoriks oli Saksa-Vene ühendus, mida praegu juhib endine Saksa kantsler Gerhard Schröder. Europarlamendi liige Andres Tarand väidab, et gaasijuhe hakkab häirima Nõukogude sõjahaudu, mis pärinevad 1941. aasta merelahinguist. Tarandi väide põhineb 1985. aastast pärit salastatud Nõukogude sõjaväekaardil ja Eesti ajaloolase Mati Õuna uurimusel, mille kohaselt on Läänemere puhul tegemist suurima merekalmistuga maailmas. Ehkki venelased on tavaliselt sõjahaudade koha pealt väga tundlikud, nagu on näidanud viimase aja sündmused, väidab Nord Streami kontaktisik, et gaasitrassi läheduses asub vaid üks laevavrakk ning seda ei hakata häirima. (Dead souls, The Economist, 15.05)

Rootsi ajakirjandus

Pärast pikaajalist kõrget tõusu on nüüd Eesti majanduse kasv peatunud. Kinnisvarasektor on kannatanud kõige rohkem. Selle aasta esimese kolme aastaga on toimunud langus 1,9 % ulatuses, raporteerib Financial Times. Seega on Eesti, võrreldes Leedu ja Lätiga, tõsises languses. Eesti-šokk mõjutas börsil negatiivselt Swedbanki ja SEBi. Palgad Eestis on tõusnud kiiresti, samal ajal kui ka inflatsioon tõuseb tugevalt. Kinnisvara hinnad on Balti riikides langenud. Ehitus ja kinnisvara on siiani olnud kõige kiiremini kasvanud sektor piirkonnas. (Sven Wettergrund, Realtid, 15.05)

Soome ajakirjandus

Eesti eksperdid lükkavad ümber väited, nagu müüdaks Eestis ebakvaliteetset bensiini. Eesti Triboloogia instituudi direktor Raul Ermes väitis teleintervjuus, et Soomest ostetud bensiiniga saab sõita märgatavalt pikema maa kui Eestist ostetud bensiiniga. Neste Eesti Asi tegevjuht Indrek Kaju sõnul müüakse Eestis ja Soomes ühesugust pliivaba bensiini, mis on 2009. aastast kohustuslik kogu ELis. Ka Eesti Õliühingu tegevjuht Toomas Saks peab väiteid alusetuks. „Eestis kontrollivad bensiini kvaliteeti maksu- ja tolliamet, tarbijakaitseamet ning keskkonnauurimiskeskus,“ ütleb Saks. Tallinnas Neste ja Statoili tanklates küsitletud autojuhid ei üllatunud aga väite üle, et Soomes müüdav bensiin on parem kui Eesti oma. Väikseid bensiinijaamu Eestis üldiselt usaldusväärseiks ei peeta. (Kai Juvakka, Helsingin Sanomat, 13.05)

Baltimaade suurim tuulepark sai Eesti läänerannikul Aulepas nurgakivi. Tuulepargi aastatoodang hakkab katma 1,3% Eestis tarbitavast elektrist. Eesti Energia investeeris parki 57 miljonit eurot. Tuulikud ostetakse Soome tuulikutootjalt Winwind. Eesti Energia juhatuse esimehe Sandor Liive sõnul planeerib ettevõte juba suuremat tuuleparki Narva lähedale. Tuuleenergia kiire arengu on põhjustanud kliimalepped ja CO2 emissioonide kallinemine. EL on Eestile eesmärgiks seadnud tõsta taastuvenergia osakaal 25%-ni kogu energia toodangust aastaks 2020. Liive sõnul pole see eesmärk saavutamatu. Eesti tahab energiatootmisse lisada ka tuumaenergia, Eesti Energia on huvitatud osalemisest Soome kuuenda tuumareaktori ehitamises. (Kai Juvakka, Helsingin Sanomat, 14.05)

Kultuur

Taani ajakirjandus

Eesti helilooja Arvo Pärt sai 22. mail Taanis Léonie Sonningi muusikaauhinna Arvo Pärt on sündinud 1935 Paides. Ta õppis kompositsiooni Heino Elleri juures Tallinna Riiklikus konservatooriumis. 1958-1967 oli ta aktiivne helirežissöör ja produtsent Eesti Raadio juures. Nõukogude poliitilise kliima tõttu reisis ta 1980 Viini ja hiljem Berliini. Pärast emigreerumist muutusid Pärdi palad religioosseks. Pärdi muusika on tonaalne, harmooniline. Muusika koosneb rütmiliselt kergetest motiividest, meloodiaga, mis ei ole tihti muud kui katkestatud kolmkõla või skaalad. Pärdi jaoks piisab ühest toonist. 1989 taheti Pärti esitada Taanis, mitte kui tulevast kultusfiguuri, pigem kui modernismi eeskäijate kontrapunkti. Taheti avada debatt uuest muusikast väikeriigis. Pärt saavutas oma globaalse tuntuse esmalt läbi Manfred Eicheri ja tema plaadifirma ECM ning truude dirigentide Tõnu Kaljuste ning Neeme ja Paavo Järvi, samuti Paul Hilleri. (Anders Beyer, Weekendavisen, 16.05)

Varia

Ingliskeelne ajakirjandus

Eesti muretseb kliimasoojenemise pärast sedavõrd, et plaanib koguda talupidajatelt lehmapeerumaksu. Sel nädalal jõudsid talunikeni ka juba esimesed maksuteatised. Kahjuks ei suuda peerumaks kaitsta maailma kliimasoojenemise eest, sest kuigi raha võib laekuda riigikassasse, lasevad lehmad ikka kõhutuult edasi. Ja mida teha teiste loomade ja lindudega – lõvide, tiigrite ja karudega? Või kuidas seletada oma lapsele, et ei, me ei saa kahjuks koera võtta, sest me ei jaksa tema kõhutuule pealt maksu maksta… (Peter Robbins: Estonia Taxes Farmers for Cow Farts. Cape Cod Today, 13.05)

Taani ajakirjandus

Eesti farmerid on saanud esimese maksunõude kariloomade metaani õhkupaiskamise eest. Üks lehm paiskab päevas õhku umbes 350 liitrit metaani ja 1500 liitrit CO2, seda võivad Eesti farmerid tunda oma rahakotis. Ükski teine riik ei kohusta farmereid lehmade kõhutuule eest maksma. Erinevate uuringute kohaselt vastutavad lehmade kõhutuuled 15-25 protsenti kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise eest. (Frederik Pedersen, Politiken, 10.05)

Kui Tallinna sadamast rannikut mööda lääne poole minna, viib tee betoonmaastikuni, mis sarnaneb tuules pikali kukkunud pilvelõhkujale. Tänavakivid on lõhenenud, trepid murenenud, seintel on graffiti. Rohelisel alal lasuvad prügikuhilad. Need on 1980. aasta olümpiastaadioni varemed. See ütleb nii mõndagi 1980. aasta olümpiaideaali kohta, mis on nüüdseks tänu amoraalsete spordiametnike, rahamaiaste ärimeeste ja nõdrameelsete poliitikute korrumpeerumisele surnud. Ühtegi neist ei huvita demokraatia ja diktatuuri erinevus. Kas sportlasi huvitab? Eelolevat skandaalset olümpiat puudutavas debatis väidetakse, et 1980. aasta OM aitas kaasa kommunismi langemisele ning et sellest tulenevalt saavad sportlased Hiinas puhta südametunnistusega võistelda. See väide on kummaliselt vastukäiv, sest OM-fanaatikud väidavad, et olümpiamängud ei ole oma loomult poliitilised. Kas olümpiamängud N. Liidus aitasid kaasa Euroopa kommunismi lagunemisele? Kahtlen. Ma arvan, et selle süsteemivahetuse kutsusid esile moraalselt ausad inimesed nagu paavst Johannes Paulus II, Lech Walesa, Ronald Reagan ja Margaret Thacher, tahtmatuks kaasaaitajaks oli ka Mihhail Gorbatšov. Mängud olid allasurutud Eestile kui värske õhu puhang. See oli ka kõik. Hiinlased teavad seda. Järelikult ei toimu ei Tiibetis, Ida-Turkmenistanis ega ka muude rahvaste alandatud ja kurnatud kodumaades mingeid mänge. Mulle meeldib olla Balti riikides. Siin tuleb meelde olemine (eksistentsiaalne). Siinne meenutab mulle, kuidas Taanil 20. sajandil vedas, ajal mil kolm naabermaad veeti kommunismi Kolgatale. Olümpiastaadioni jäänustelt on paarsada meetrit kindluseni, mille nimi on Paks Margareeta, nime on see saanud Gustav Vasa õe järgi, kes siin palju aastaid elas. Linnamüüris on mälestustahvlid kangelaslikule Poola allveelaevale Orzel, Royal Navy ohvitseridele, kes surid eestlaste vabaduse eest aastatel 1918-1920 ja ka neile eestlastest vabatahtlikele, kes Teise maailmasõja ajal Soomes langesid. Need olid kõrge moraaliga inimesed. Teisel pool, Paksu Margareeta vastas, munakollases tudori-fantaasias, oli nõukogude julgeolekuteenistusel KGB arhiiv. Mööda tänavat edasi minnes leian ma KGB tegeliku keskuse, kus kümneid tuhandeid inimesi üle kuulati, piinati ja maha lasti, kui neid just Siberisse või Kesk-Aasiasse ei saadetud. Kui keegi usub, et Hiinas on teisiti, siis on sel isikul ajukahjustus. Kui need sportlased, kes kohe osalemisest ei loobu, ühel päeval oma lapselastele Pekingis veedetud rõõmsatest päevadest räägivad, siis vaatavad nende lapselapsed nende peale samasuguse hämminguga nagu meie vaatame nende sportlaste peale, kes häbi tundmata meile rääkisid oma imelistest elamustest Hitleri olümpiamängudel Berliinis. (Per Nyholm, Jyllands-Posten, 15.05)

Norra ajakirjandus

Eesti võimud on otsustanud kohustada farmeritel maksta metaani eest, mida nende lehmad õhku paiskavad. Usutakse, et umbes 25% metaani õhkupaiskamisest Eestis tuleneb just lehmadest. „Kliima on väga oluline ja ma ei kahtle Eesti arvudes. Siiski leian, et see on väga vale ots, kust alustada,“ ütleb Jon Trøite, Nord-Trøndelagi maakonna Farmerite Liidu juht. Ta nendib, et Norras ei ole taolisi diskusjoone peetud ja leiab, et teiste sektorite heitegaaside õhkupaiskamise valguses on lehmade kõhutuul vähemoluline. (Arve Bremseth, Adresseavisen, 10.05) Eesti võimud on uue maksuga talupoegadele tõelise „pommi“ visanud. Jaanus Marrandi, Eestimaa Rahvaliidu esimees, ütles, et selline asi peaks ükskõik millises ELi riigis olema ennekuulmatu. (Ole A. Mæland, Stavanger Aftenblad, 11.05)

Soome ajakirjandus

Eesti-sõprade lemmik - kirjanik Sofi Oksanen, ja põlualune - ajaloolane Martti Turtola, esinesid Tuglase Seltsi Eesti-teemalisel kirjandusõhtul. Õhk oli paks, kui Turtola lõpetas oma teose „Kindral Johan Laidoner ja Eesti vabariigi hukk 1939–1940“ esitluse. Turtola sõnul ei kannata eestlased tema raamatuid, kuna nii president Konstantin Pätsi kui ka Laidoneri on peetud Eestis rahvuskangelasteks. Tema uurimuse järgi aga juhtisid nad oma riigi siiski „läbimõeldult ja ettekavatsetult“ N. Liiduga liitlassuhetesse. Turtola lisab, et tema raamat on tuleohtlik ka seetõttu, et sel on tagasimõju tänapäevapoliitikale ehk Eesti venekeelsele elanikkonnale. „Kui ollakse vankumatud selles, et Eesti oli okupeeritud, on Eesti venelased okupantide järglased ning neil ei saagi õigusi olla. Kui sellest seisukohast aga taganetakse, muudab see päris kõvasti vene elanikkonna positsiooni.“ Sofi Oksaneni kaks järgmist raamatut käsitlevad Eestit ja Eesti lähiajalugu. Oksanen ei mõista, miks süüdistatakse Eestit selles, et Eesti N. Liidu vastu ei võidelnud. „Kui okupatsioon niikuinii järgneb, siis mida vähem verd okupeerimise käigus valatakse, seda parem,“ ütleb Oksanen. „Eesti panustas keelde ja kultuuri ning need säilisid ka nõukogude aja tingimustes.“ (Maija Alftan, Helsingin Sanomat, 16.05)

Ajakirjanik Leena Hietanen on kirjutanud kummalise pamfleti „Eesti külm sõda“, mis teeb Eesti venelastest ohvrid ning eestlastest inimõigusterikkujad. Kirjutist võiks pidada našistide tellimustööks, kui ei teaks, et soome ajakirjanikku ei saa ära osta. Eesti venekeelset vähemust ei saa võrrelda Soome rootsi vähemusega. Venelased toodi Eestisse korvamaks neid sadu tuhandeid eestlasi, kelle nõukogude süsteem tappis, Siberisse küüditas või maapakku ajas. Martti Turtola uurimust peab aga tõsiselt võtma. Ta toetub vene allikatele ja on jõudnud tulemuseni, et president Konstantin Päts ja kindral Johan Laidoner olid paindlikumad tegema koostööd bolševikega kui siiani arvatud. Turtola ütleb, et Eesti riigipead kutsusid okupandid riiki ning rahvas ei võidelnud oma iseseisvuse eest. Ehk lootsid Päts ja Laidoner päästa oma maa järeleandmisi tehes? Ajaloo iseäralike seikade hulka kuulub see, et lääneriigid andestasid Stalinile samad kuriteod, milles nad Hitlerit süüdistasid. Satelliitriikide kommunistid rehabiliteeriti ning 1991. aastal ei esitatud neile küsimusi, mille kohta nõuti vastuseid 1945. aastal natsidelt. Samuti ei pöörata kommunismi ohvritele samasugust tähelepanu kui natsismi ohvritele, justkui muudaks kommunism kurjategijad süüdimatuteks. (Lasse Lehtinen, Savon Sanomat, 18.05)