Nädal välismeedias 21.-27. aprill 2008

AJAKIRJANDUS
USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Skandinaavia, Soome

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Aprillirahutuste aastapäev, Küberkaitse, Majandus, Kultuur, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

Germany and France are ready to restart their twin-engine EU motor, as Paris prepares to assume the bloc's presidency, according to European officials. Berlin and Paris have launched intense dialogue on key EU issues, from energy to agriculture, while seeking to overcome tensions between German Chancellor Angela Merkel and French President Nicolas Sarkozy. Several working groups from the two European powers have been set up to harmonize positions on key dossiers during France's six-month turn at the EU helm which begins July 1, according to diplomats from both nations. "France is preparing for its EU presidency with an intense dialogue," with Germany, French FM Bernard Kouchner said in Berlin. One of the priorities for the EU is cutting greenhouse gas emissions, and France and Germany have promised to work to implement an agreement between all 27 EU member states by the end of the year. One issue which will need to be resolved is Berlin's complaint that the planned rules on car emissions favour the smaller French-made vehicles over the larger gas-guzzling German brands. In the farm sector, agriculture ministers from both nations oppose British attempts to slash the EU's massive farm subsidies system - which eats up 40 percent of EU spending and of which France is the biggest benefactor. There are also talks on European security, though Germany is awaiting detailed proposals from President Sarkozy. The French leader has proposed fully reintegrating into NATO's military command, which his country left in 1966, on condition that Europe's defensive capabilities are boosted. Kouchner's declaration of French willingness to work together was in part a response to German media concerns over some of France's other ideas for European policies. Berlin is a staunch defender of the European Central Bank while France complains that its role in keeping down inflation is threatening exports by keeping the euro artificially high. Also the way Sarkozy recently launched a Mediterranean Union project was greeted with dismay by Chancellor Merkel as the idea was to reinforce cooperation between southern Mediterranean nations and their EU counterparts on the coast, thereby excluding Germany. Sarkozy modified the scheme to include all EU nations. The EU 27 approved a vastly watered-down scheme last month, though details will be hammered out ahead of the first EU summit with France at the helm which will take place in Paris on July 13. "I think things will sort themselves out from here on," a senior German official said, stressing that Berlin and Paris had agreed "to prepare together" for the French EU presidency, which will also be key in ushering the bloc's wide-ranging Lisbon reform treaty. The official added that the efforts to launch the EU's traditional French-German engine was not aimed at the other member states. European diplomats questioned showed little concern at the reinforced cooperation, on the contrary. "There's no doubt people with good sense in Paris who say that you can't not work" with the Germans, one said. "When the French and the Germans talk on European issues and European interests, it's always good for Europe," a leading official at the EC said, adding that since the Mitterrand-Kohl era of the 1990s there "has been little in terms of leadership," from the duo. (Afp, 28.04)

Välis- ja julgeolekupoliitika

Lithuania said it was still unhappy with proposals for a mandate to start long-stalled EU partnership negotiations with Russia, casting doubt on whether EU foreign ministers could reach agreement. The former Soviet republic is demanding assurances on Russian energy supplies, judicial cooperation and policy towards frozen conflicts in other former Soviet states. "The present mandate and current point of view of the (EU) Presidency is not satisfactory at the moment," Lithuanian FM Petras Vaitiekunas told reporters before a meeting with his EU counterparts in Luxembourg. Vaitiekunas said he hoped for a compromise. But when asked whether he was confident that a deal on the mandate could be reached in time to launch negotiations with Russia before a June 26-27 summit in Siberia, he did not reply. The EU ministers meanwhile broke another lengthy deadlock by agreeing to sign an agreement on closer ties with Serbia, but not to start ratifying or implementing it until Belgrade proves it is cooperating fully to apprehend key war crimes suspects. Most countries in the 27-member bloc are anxious to begin early talks on a wide-ranging trade and political partnership agreement with energy-rich Russia and are pressing Lithuania to agree to launching the talks. "There are very important interests (at stake)," Spanish Secretary of State for European Affairs Diego Lopez Garrido said before the meeting, citing energy.

"It will be a long negotiation that should start as soon as possible," he said. British Europe Minister Jim Murphy told reporters: "We do believe that the EU should begin this process of a Partnership and Cooperation Agreement. It is important that the EU maximizes the unity that we've seen over recent months in our relationship with Russia." Lithuania can prevent the unanimity required amongst the 27 member states. It wants an EU negotiating mandate to take account of its concerns over energy supplies from Russia and cooperation from Moscow in investigating crime. It also wants a Russian commitment to solving what are known as frozen conflicts with breakaway areas in other former Soviet republics, notably Georgia and Moldova. The EU's Slovenian Presidency had originally wanted ministers to adopt the mandate for the Russia talks without discussion but Lithuania' objections led ministers to agree at the start of the meeting to discuss it, an EU diplomat said. EU ministers are due to meet Russian FM Sergei Lavrov, and Slovenia is pushing hard for a deal on the mandate before then. It made last week new proposals aimed at winning Lithuania's support. (Reuters, 29.04)

Laienemine

Croatia's EU membership talks have gained pace but the adoption of the bloc's legislation is still too slow, an official monitoring the accession process said. "Since early March there has been major progress in talks with Brussels. We've opened negotiations in two fresh policy areas and we expect more soon. However, we're late in adopting EU laws," Vesna Pusic, a senior opposition leader who chairs the parliamentary EU accession monitoring committee told Reuters. The EC said in March, after Zagreb agreed to suspend a protected fisheries zone in the Adriatic for EU countries, which Croatia could wrap up accession talks by November 2009 if it met all conditions. Those include reform of the slow judiciary and oversized public administration, fight against corruption, overhaul of loss-making shipyards and severe cuts in state subsidies. "We're able to do that in a year and a half, but we cannot afford to lose a single day. However, we've yet to see the pace of two, in my view, most difficult reforms - shipbuilding and judiciary," Pusic said in an interview. She said the judiciary, burdened by a huge backlog of unresolved cases, was the toughest nut to crack. "To a large extent, our problems with corruption and public administration derive from inefficient judiciary," she said. "The laws that are passed are fragmented, proceedings are too slow. Simply put, it just does not function properly". She said the government must speed up adoption of legislation. "Parliament is capable of passing all necessary laws on time, but it cannot be faster than the government. In the first quarter we harmonized only 12 out of 27 planned laws, while in the second quarter we have another 69 to adopt." She said it would be clear by mid-July whether reforms and membership talks were on track. Croatia has to meet by July the benchmarks the EU set for opening talks in the demanding areas of competition policy and judiciary. The benchmarks include detailed plans for shipyard restructuring and judiciary reform. There are altogether 35 policy areas in negotiations. Zagreb has so far opened 18 of them and closed only two. "If we open negotiations in all policy areas and close another eight to ten this year, we have a very good chance to complete the talks in the autumn of 2009," Pusic said. In case Zagreb fails to complete the talks in 2009 and join in 2010 or 2011, further accession timetable remains unclear as the Commission will step down and the new one take over after the election for the EP in the summer 2009. (Reuters, 29.04)

Turkey's parliament voted a long-awaited amendment to a law penalizing "insults to Turkishness" after strong EU criticism, but rights activists insisted free speech remains under threat. The amendment, softening the infamous Article 301 of the penal code, was adopted with the support of 250 MPs in the 550-member house after an eight-hour debate that went on through the night amid fierce opposition from nationalist deputies. Under the amendment, "Turkishness" - a term criticized as too broad and vague - was replaced with the "Turkish nation" and the envisaged jail term lessened from three to two years. The sentence can be suspended automatically or converted to a fine. In a bid to make the conditions for trials more difficult, the provision now requires the justice minister's approval before prosecutors can launch cases. A clause calling for increased sanctions if the offence is committed abroad was removed from the law. Article 301 has mainly targeted people contesting the official line on the WW I massacres of Armenians under the Ottoman Empire. Many countries have recognized the killings as genocide. Dozens of intellectuals, including 2006 Nobel literature laureate Orhan Pamuk and slain ethnic Armenian journalist Hrant Dink, have been tried under the article. Some were convicted, but their sentences were suspended and no one has been jailed so far, but activists say the existence of the article itself is a way of suppressing freedom of expression. Article 301 achieved particular notoriety when Dink, who argued that the Armenian massacres constituted genocide, was prosecuted three times, receiving a six-month suspended sentence in 2006. He was shot dead in January 2007 by an ultra-nationalist gunman. The EU, which Turkey is seeking to join, has long criticized the law as a threat to freedom of speech. EC chief Jose Manuel Barroso said during a visit to Ankara this month that the amendment plan was "a step in the right direction." But the article's many critics argue that the revision is inadequate and the provision should be scrapped altogether. Parliament's decision to simply amend the article "is a huge disappointment," Emma Sinclair-Webb, a researcher on Turkey at Human Rights Watch, told AFP. "It shows that free speech is a highly problematic issue in Turkey and that the government has not yet grasped the substance of the problem," she said. Turkish activists, backed by prominent writers, journalists and academics, have launched a campaign for the abolition of Article 301 and plan to present a petition to parliament in June. Critics say other laws pose an equal threat to free speech, pointing at provisions penalizing remarks deemed to be "terrorist propaganda," or denigrating the legacy of Turkey's founder Ataturk, alienating people from military service and inciting hatred among the population. The EU has repeatedly warned Turkey that respect for free speech will be a test of its commitment to align with the bloc's democratic norms. Turkey has so far opened accession talks in only six of the 35 policy areas candidates are required to complete amid a trade row over Cyprus and strong opposition to its membership in some EU countries. (Afp, 30.04)

NATO, Julgeolek

NATO forces in Afghanistan are "critically" under-resourced, Britain's FM said in a confidential document distributed to Western allies, the Daily Telegraph reported. The three-page document, which the Telegraph said it had obtained, warns that "critical military gaps remain to be filled" with regard to the alliance's mission there. As part of a list of items described as "critical areas to fill", the document says NATO needs an extra three infantry battalions in Afghanistan, as well as additional helicopters, aircraft and training teams to better equip the Afghan army. According to the Telegraph, the document also raises concerns about what will happen when 2,300 US Marines are withdrawn from southern Afghanistan in November. NATO's International Security and Assistance Force includes about 47,000 troops, about 7,800 of whom are British. Britain, the US and Canada have called on their NATO allies to provide more resources for Afghanistan. (Afp, 29.04)

Afghan President Hamid Karzai escaped unhurt from an assassination attempt by Taliban fighters who fired guns and rockets at an official celebration near the presidential palace in Kabul. Karzai, government ministers, former warlords, diplomats and the military top brass ducked for cover after gunfire sounded at the event to mark the 16th anniversary of the fall of the Afghan communist government to the mujahideen. Karzai later addressed the nation on state television. "Today, the enemies of Afghanistan, the enemies of Afghanistan's security and progress tried to disrupt the ceremony and cause disorder and terror," he said. "Afghanistan's military forces surrounded them quickly and arrested some of the suspects." Three people were killed -- a parliamentarian, the head of a minority group and a 10-year-old child - and 10 were wounded, officials said. The Taliban claimed responsibility for the attack and said three of its fighters were killed. British ambassador Sherard Cowper-Coles was standing on the front row of the dais alongside the U.S. envoy to Kabul. "It was coming to the end of the 21-gun salute. I saw an explosion and a puff of dust to the left of the parade and then heard the crackle of small-arms fire from all directions," he told Reuters. "My bodyguard frog-marched me away." All cabinet members and foreign diplomats at the parade along with General Dan McNeill, U.S. commander of international forces in Afghanistan, were safe and well, spokesmen said. NATO condemned the attack and said it would make no difference to the alliance's involvement in Afghanistan. "NATO will continue to support the Afghan Government and people in defending their security and their democracy, Secretary General Jaap de Hoop Scheffer said in a statement. The Taliban fire appeared to come from a building a few hundred metres from the site, a road which is blocked off for official parades, close to the presidential palace. "Three of our attackers have been killed and three managed to escape. Small arms and RPGs (rocket-propelled grenades) were used in the attack," Taliban spokesman Zabihullah Mujahid told Reuters from an undisclosed location. The attack disproved Afghan government and NATO assertions that the Taliban insurgency has been weakened, he said. "Afghan and NATO authorities this year repeatedly said the Taliban are on the verge of annihilation ...Now it is has been proved to them the Taliban not only have the ability to operate in the provinces, but even in Kabul," said Mujahid. "Karzai and his cabinet can't be safe from Taliban attacks." Immediately after the attack, bandsmen in full dress uniform and ordinary soldiers scrambled to get out of the line of fire. Other soldiers and Karzai's bodyguards, dressed in black, took up firing positions on roads near the parade ground. Karzai has survived several assassination attempts since he came to power. (Reuters, 27.04)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Vaadeldav nädal oli rahvusvahelise ajakirjanduse veergudel suhteliselt rahulik. USA meedias kerkis nädala lõpupoolel päevakorda Põhja-Korea tuumaprogrammi küsimus, kui tuli ilmsiks, et korealased on toetanud Süüria tuumareaktori rajamist. Kirjutati olukorrast Aafrikas ja Zimbabwe kriisist. Euroopa riigid muretsesid eelkõige noorte demokraatiate - Ukraina ja Gruusia - saatuse pärast.

Möödunud nädalal kerkisid taas päevakorda kahtlused Põhja-Korea tuumaprogrammi alase tegevuse jätkumisest. Hoolimata sellest, et Põhja-Korea allkirjastas eelmisel aastal kokkuleppe, millega loobus igasugusest tuumaalasest tegevusest, on USA nüüdseks jõudnud veendumusele, et Põhja-Korea on aidanud Süürial rajada tuumareaktorit, mille purustasid Iisraeli väed möödunud aasta septembris. (Juhtkiri, Washington Times, 24.04) Asjaolu, et USA on korraga otsustanud avalikustada info Põhja-Korea ja Süüria omavahelistest tuumasuhetest, on vägagi kahtlane. Ühendriigid polnud siiani tunnistanud Iisraeli mullust õhurünnakut Süürias asuva kahtlustatud tuumareaktori suunas, ent nüüd on luureüksused esitanud Kongressile videotõendid korealaste osalusest. Asjade selline käik näitab veelkord, et USA valitsusel on kombeks hoida infot enda teada rahvusliku julgeoleku huvides, kuni lõpuks leidub poliitiline põhjus selle info avalikustamiseks. Põhja-Korea taotlused müüa tuumatehnoloogiat ja sellealaseid teadmisi Süüriale on maailma jaoks äärmiselt murettekitav. Bushi valitsus pole kuue aasta jooksul suutnud Põhja-Koreaga tõsiseid läbirääkimisi pidada, selle tulemusena testis Põhja-Korea tuumaseadet. Nende protsesside edasist häirimatut arengut ei saa maailm endale enam lubada. (Juhtkiri, New York Times, 25.04)

Zimbabwest oleks võinud saada koloniaalajastu järgse Aafrika au ja uhkus. Nüüd on läinud hoopis teisiti. Vaatamata sellele, et endine president Mugabe kaotas märtsi lõpus toimunud valimistel oma rivaalile Tsvangiraile, hoitakse ametlikke valimistulemusi siiani saladuses ning osades valimispiirkondades on isegi alustatud korduslugemisega. Hiina laevad veavad Mugabe toetuseks relvi ning valitsust toetavad relvastatud jõugud korraldavad riigi maapiirkondades vägivaldseid haaranguid, nõudes elanikelt parteikuuluvust tõendavaid dokumente ning tappes neid, kel jätkub julgust Mugabe kordusvalimiste vastu üles astuda. Zimbabwe kirikupead on esitanud palve rahvusvaheliseks sekkumiseks ning nõuavad õigete valimistulemuste avalikustamist. (Juhtkiri, IHT, 24.04) Mugabe demokraatia tähendab tõe eitamist ning häälte kogumist vägivalla ja alandamise teel. Maailm peab teadma, et Zimbabwes valitseb sügav kriis, mida ei saa enam edasi lahendada vaikse diplomaatia abil, see nõuab jõulisemat sekkumist. (Morgan Tsvangirai, Washington Post, 24.04)

Õnneks ei ole nn uued eurooplased – viimastel aastatel EL-i ja NATO-ga liitunud riigid – jätnud unarusse oma kunagiste saatusekaaslaste Ukraina ja Gruusia käekäiku. Möödunud kolmapäeval toimus Prahas Visegradi neliku välisministrite istung, kus arutati Ukraina ja Gruusia ning Visegradi riikide vahelise koostöö süvendamist. Ühtlasi avaldasid Visegradi riigid arvamust, et Ukraina ja Gruusia peaksid esimesel võimalusel saama kätte NATO liikmesuse tegevuskavad. Ukraina lootustesse ühineda kunagi EL-iga suhtuti samuti toetavalt, ent Brüssel ei soovi sellest plaanist midagi kuulda. Gruusia kaitseks on häält tõstnud Leedu, kes on ähvardanud blokeerida EL-i ja Venemaa kaubandusläbirääkimisi, tundes muret Venemaa tegevuse pärast Gruusia separatistlikes piirkondades. (Arvamus, Wall Street Journal, 24.04)

PRANTSUSMAA

Ei sõda ega rahu: juba 15 aastat on kestnud veider olukord Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Võti sealsete külmutatud konfliktide lahendamiseks on Venemaa käes. Teated mehitamata luurelennuki allatulistamisest ning mitmed varasemad konfliktid käivad käsikäes Moskvast juhitavate diplomaatiliste manöövritega. President Putin teatas, et Venemaa kavatseb teha “koostööd” Abhaasia ja Lõuna-Osseetia separatistlike valitsustega, avades piirkondades oma diplomaatilised esindused. Märtsi alguses taganes Venemaa 1996. aastal sõlmitud lepingust, mille kohaselt oli keelatud igasugune sõjalise abi andmine Abhaasiale. Tbilisi reageeris Moskva tegevusele teravalt, öeldes, et tegu on “uue ja väga ohtliku sammuga nimetatud territooriumide annekteerimise suunas.” Gruusia juhtkond nimetas eraldunud alade taasintegreerimise oma esmaseks prioriteediks. Venelased omakorda vastasid viisakeeldudega Gruusia kodanikele ja uute kaubandustõketega - ei midagi uut siin päikese all! Venemaa jõudemonstratsioonid on ajanud grusiinid vihaseks ja närviliseks. Ärevil on tegelikult kogu demokraatlik läänemaailm. “Oleme väga mures”, teatas Condoleezza Rice telefonitsi Sergei Lavrovile. Põhjust ärevuseks on, sest ilmselgelt ei ole Venemaa ja Lääs lahendanud otsustavat ja delikaatset küsimust endiste N. Liidu vabariikide tuleviku osas. (Laure Mandeville, Le Figaro, 22.04)

Venemaa on astunud uusi samme, takistamaks Gruusial ja Ukrainal NATO liikmeks saamist. Moskva teatas otsusest “alustada koostööd Abhaasia ja Lõuna-Osseetia võimudega.” See oli signaal läänemaailmale: kui te ei loobu oma kavast võtta endised liiduvabariigid NATO liikmeks, siis meie töötame kõigi vahenditega selle plaani põhjalaskmise nimel. Ukraina puhul on asi lihtne - Venemaal ei ole tarvis teha muud kui õhutada vastasseisu, mis tekkis juba Oranži Revolutsiooni päevil. Ühel pool veelahet on Läänele orienteeritud Ukraina, teisel pool lootusrikkalt itta vaatav, venekeelne ning -meelne, sügavalt ortodoksne Ukraina, mis sõltub majanduslikult suuresti Venemaast. Gruusia on juba jagunenud. Lahkulöönud piirkondade elanikud eelistavad koostööpartnerina pigem Venemaad. Sellega rõhutatakse oma identiteeti ja erinevust grusiinidest, lisaks on Venemaa toetanud lahkulöönud alasid majanduslikult ja sõjaliselt. Nüüd, nähes tulevase NATO piire enda külje all, vormistab Moskva oma varasema “vastutulelikkuse” ametlikuks “koostööks”. Lääneriigid peavad mõistma, et Venemaa impeeriumi-igatsus ei ole kuhugi kadunud. (Bernard Guetta, Liberation, 23.04)

Gruusia ja Abhaasia relvastuvad. Tbilisi süüdistas Moskvat Gruusiale kuuluva lennuki allatulistamises separatistliku Abhaasia kohal. Moskva omakorda teatas, et tulistajaks oli Abhaasiale kuuluv lennuk. See vahejuhtum näitab muuhulgas selget tendentsi – Gruusia ja Abhaasia uuendavad oma relvastust. Vene sõjavägi toetab Abhaasiat, olles sealseid relvajõude silmnähtavalt moderniseerinud, Gruusia samal ajal tugevdab sidemeid NATOga, uuendades viimase sõjatehnikaga oma relvastust. USA õpetab välja gruusia sõdureid ja nood osalevad sõjalistel operatsioonidel mitmel pool maailmas. 2000 gruusia sõdurit on hetkel Iraagis, 180 Kosovos. Kosovo iseseisvuse ühepoolne väljakuulutamine, mida on tunnustanud ka Washington, tiivustab mõistagi islamistlikku Abhaasiat, kellele Venemaa on lubanud jätkuvat toetust. (Helene Despic-Popovic, Liberation, 23.04)

Euroopa Liidu eesistumine annab igale riigile võimaluse rõhutada oma poliitilisi prioriteete ja pakkuda probleemidele oma lahendusi. Prantsusmaa kavatseb ergutada debatti EL naabrussuhete teemal. Eriliselt on Pariis huvitatud suhete arendamisest Aafrika riikide, Vahemere regiooni ja Venemaaga. Mis vormis koostööst käib jutt? Hakates tegutsema Prantsusmaa ettepanekute kohaselt, liiguks suur osa ressurssidest EL lõunapoolsetesse piirkondadesse. Ometi ei tohi unustada Ida-Euroopat. Ukraina liitumine, olgugi kaugemas tulevikus, peab olema selgelt sõnastatud eesmärk. See on edasise arengu seisukohalt oluline signaal nii Ukrainale endale kui ka tema naabritele, samuti Balti riikidele, Tšehhile ja Ungarile. Poola jaoks oleks demokraatia tagamine Ukrainas, Valgevenes ja Moldovas terve regiooni stabiilsuse tagamisel oluliseks garantiiks. Lõunadimensiooni liigne rõhutamine tõmbab tähelepanu Ida-Euroopa probleemidelt kõrvale, ja seoses sellega ähvardab teisejärguliseks kujuneda ka üks liidu olulisemaid välispoliitilisi eesmärke –ühtse poliitika väljatöötamine suhete arendamisel Venemaaga. Vastuseks Prantsusmaa Vahemere Liidu plaanile valmistab Poola ette projekti ida-suunalise poliitika tugevdamiseks. Ja ta otsib endale sarnaselt mõtlevaid partnereid. Idasuunaline tegevus on traditsiooniliselt huvi pakkunud Saksamaale, Rootsile ja Baltimaadele. Kuid kas seesuguste uute mõõdete ellukutsumine ei nõrgesta lõppkokkuvõttes ühiseid eesmärke ja tegevust? Kui Vahemere Liidu tegevus toetaks ühtset välis- ja julgeolekupoliitikat, siis oleks see positiivne. Kui sellest kujuneb aga uute konfliktide allikas, siis võib see viia EL-siseste suhete nõrgenemiseni. (Lena Kolarska-Bobinska, Les Echos, 23.04)

SKANDINAAVIA

Skandinaavia meedias saavutasid kõrgendatud tähelepanu Zimbabwe puudulikud valimistulemused, olümpiamängudel osalemise küsimus ning julgeolekupoliitika küsimused Rootsis ja Norras.

Tippkohtumisel SADC-ga (Southern African Development Community) väljendas Norra peaminister oma muret Mugabe režiimi suhtes. „Norra on toetanud Zimbabwet selle vabanemisest saati. Sidemed Norra ja Zimbabwe vahel on tugevad. Valimiste puudulikud tulemused panevad kahtluse alla valitsuse austuse rahva hääle suhtes. Selline situatsioon ei tohi jätkuda,” ütles peaminister. (Kristoffer Rønneberg, Aftenposten, 21.04) Nagu oodatud, reageeris Zimbabwe välisminister sellele pahaselt. Kahjuks pole kahtlustki, et situatsioon Zimbabwes on halvenenud. Siiski kestab naabermaades vaikus, juhid peituvad mitte-sekkumise printsiibi taha. Samas teiste riikide sekkumisest, sh Norra omast, oli Lõuna-Aafrika apartheide vastu võitlemises palju kasu. (Juhtkiri, Aftenposten, 22.04)

Sel aastal oleks hiinlastel võimalik näidata nii poliitiliselt kui ka kultuuriliselt, et nende riik on muutumas. Selle asemel aga rikuvad nad oma väljavaateid igal viisil – ründavad ajakirjanikke ja süsteemikriitikuid. Selle asemel, et luua strateegia olukorra parandamiseks, valivad hiinlased tupiktee – reageerides julmalt rahutustele ja takistades pressi tööd. Hiina diplomaadid kinnitavad, et situatsioon Tiibetis näib väljastpoolt hullem kui see tegelikult on. Hiinlased tunnevad, et kogu maailm on nende vastu, ja see on antud olukorras kõige ohtlikum, sest ei boikott ega midagi muud Hiina puhul ei aita. Hiinlased ei ole rumalad ja teavad, mis maailmas toimub, kuid on nii mõndagi, mis takistab neil selgelt mõtlemast, muuhulgas uhkus ja hirm kaotada oma autoriteeti. (Kristian Mouritzen, Berlingske Tidende, 22.04) Taani valitsus on otsustanud, et kultuuriminister Brian Mikkelsen ja Kroonprints Frederik osalevad olümpiamängude avamistseremoonial Pekingis. (Anders Langballe, Jyllands-Posten, 24.04) Taani peaminister leiab, et boikott tuleb kõne alla siis, kui olukord Hiinas halveneb nii palju, et EL võtab kollektiivse boikoti otsuse. (Juhtkiri, Jyllands-Posten, 26.04)

Rootsi riigikaitset tuleb ratsionaliseerida, kuid valitsuse praegune tegevus ei ole usaldusttekitav. Valitsus on viinud läbi ulatuslikke reforme hariduses, sotsiaalkindlustuses ja maksudes, millele on eelnenud mitmeaastased planeerimised ja avalikud debatid Midagi sarnast ei ole tehtud Rootsi kaitseküsimustes. Valitsuse kokkuhoiupoliitika jätab soovida. Proov teha kiiret raha kaitse pealt ei lähe kokku valitsuse poolt kuulutatud eesmärgiga tõhustada panust rahvusvahelistesse missioonidesse. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 24.04)

Norra välisminister Jonas Gahr Støre illustreeris oma aruandes Stortingile Norra välispoliitilist dilemmat ELis. Nimelt tähendab EP suurenenud võimuvolitused seda, et Norral on ELis järjest raskem saavutada oma huvide arvestamist. Vastuseis ELiga liitumisele annab aga võimaluse viia Norras läbi laiem debatt Norra positsioonist Euroopas. (Juhtkiri, Aftenposten, 23.04) „NATO on Norra julgeoleku jaoks järjest vähemtähtis, EL muutub olulisemaks”, leiab vanemteadlane Iver B. Neumann Norra Välispoliitika Instituudist (NUPI), kes on teinud ettepaneku, et Norra astuks NATOst välja ja liituks ELiga. Kaitseministeeriumi riigisekretär Espen Barth Eide nõustub NUPI teadlastega, et EL võib muutuda Euroopa riikide julgeoleku jaoks NATOst olulisemaks. Kuid siiski ei ole tema arvates mõtet seepärast NATOst lahkuda. NATO on oluline Norra huvide tagamisel põhjaaladel. NUPI direktor Jan Egeland leiab, et NATO-l on oht muutuda globaalseks organisatsiooniks, mis täidab ka ÜRO ülesandeid, EL aga paneb tulevikus paika kogu Lääne-Euroopa julgeolekuraamid. EL on Norra jaoks oluline ka suhetes Venemaaga. (Ivar A. Iversen, Dagsavisen, 23.04)

SOOME

Soome ajakirjanduses pakkus kõneainet Soome peaministri Matti Vanhaneni otsus osaleda Pekingi olümpiamängude avatseremoonial. Kommentaatorite hinnangul oli see ennatlik. Nädala algul kirjutati Hispaanias toimunud rängast liiklusõnnetusest, milles hukkus 9 ning sai rängalt vigastada 9 soome turisti, ühe olukord hinnati kriitiliseks.

Soome peaminister Matti Vanhanen teatas, et kavatseb osaleda Pekingi olümpiamängude avatseremoonial ning jälgida seejärel võistlusi. Vanhanen ütles, et poliitikat ja sporti pole põhjust teineteisega segi ajada ning Soome pole ka varem olümpiamänge boikoteerinud. Poliitika ja spordi segunemist ei saa kuidagi vältida, kuid boikotist peaks proovima hoiduda, sest see viib poliitilise kättemaksuni. Kuigi Vanhaneni avaldus ühtib hästi Soome traditsioonilise liiniga, äratab see tähelepanu just praegu, mil ELis ning mujal maailmas arutletakse selle üle, kuidas tuleks vastata Hiina ametnike tegevusele tiibetlaste ja teiste meeleavaldajate suhtes. Rahvusvahelistel foorumitel muidu madalat profiili hoidma harjunud Vanhanen tegi selgeks, et Soome ei kavatse osaleda isegi ettevaatlikes diplomaatilistes boikottides. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 22.04) Aastakümnete pikkuse vaikuse järel on Tiibeti saatus läänes taas kõneaineks. Olümpiamängude lähenemine on tekitanud ohtralt vagatsemist. Tiibetist on saanud musta südametunnistuse rahusti, vahend leevendada faktide ja reaalpoliitika loodavat valu. Tiibetist rääkimisega üritatakse luua kõva kriitika leebem variant. Tegelikult on Hiina arenev majandus loonud olukorra, kus tööstusmaad üritavad Hiina rikastumisest ja kasvavast turust kasu lõigata nii kuidas jaksavad. Umbes 1,3 miljardit elanikku on sama kui 1,3 miljardit võimalikku ostjat. See kindlustab, et ühegi tööstusriigi ettevõtted ja ametiühingud ei lase oma riigi valitsustel Hiina vastu jõulisi meetmeid rakendada. Lääneriikide sõnaõigus on ka muul viisil nõrgenenud, sest reaalpoliitika on summutanud näiteks Tšetšeenias toime pandud kuritegudest rääkimise ning USA president George W. Bush on taastanud oma riigis piinamise. Tiibeti puhul pole probleemi tuumaks Tiibet, vaid kogu Hiina. Hiina on diktatuur, mida valitseb kommunismi nimel teatud rühm inimesi. Tegelikkuses pole Hiina juhtidel kommunismi või sotsialismiga mingit pistmist – ideed hoitakse püsti oligarhia varjamiseks. Välisriigid ja nende kodanikud on osalt ükskõiksusest, osalt reaalpoliitikast johtuvalt rahuldunud formaalsete protestidega. Praegu pole probleemiks olümpiamängude pidamine Hiinas, vaid otsus selle kohta, eriti selle otsuse langetanud ROK. ROK on spordimaailma Hiina – mõlemal on võimalus tegutseda omasoodu teiste rahulolematusest välja tegemata. Soome on Hiinaga majandussuhteid edendanud nii hästi kui see on õnnestunud ning Soome tööstus on sellest ka oluliselt kasu saanud. Soome on üritanud tegeleda Hiina inimõigusküsimuste ja demokraatiaga ettevaatlikult ning avaldanud avalikult vähem protesti kui mitmed teised riigid. Suunav tegevus ning eeskuju näitamine näiteks soomlaste tööstusettevõtetes on parim viis valmistuda päevaks, mil jõukamaks muutunud hiinlased ei lepi enam türanniaga, vaid nõuavad lisaks majanduse edusammudele ka poliitilisi õigusi. Nagu Iraak ja teised paigad on näidanud, pole demokraatia eksportkaup. (Olli Kivinen, Helsingin Sanomat, 22.04)

Gruusia president Mihhail Saakašvili hoiatas möönduste tegemise eest Venemaale NATO laienemisprotsessis. Saakašvili sõnul võib Soome oma ajaloo tõttu sattuda Venemaa huvisfääri nagu Eesti ja Gruusia. Asjale võib vaadata ka teise külje pealt: kui Soome otsustaks kiiresti NATOsse pürgida, oleks Gruusia ja Venemaa kriisialtid suhted Soome jaoks suurem risk kui huvisfäärid. Soomes tuleks sügavamalt mõelda nende julgeolekupoliitiliste väljakutsete üle, mida põhjustaks Soomele Gruusia NATO-liikmesus, kui mõlemad riigid oleksid NATO liikmed. Erilise tähelepanuga tuleks jälgida, milliseid riske võivad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia lahendamata konfliktid luua Soome julgeolekule, kui Gruusia võetaks vastu ootusi NATO liikmeks enne, kui need konfliktid on lahendatud. Halvimal juhul võivad need laieneda Gruusia ja Venemaa vahelisteks kokkupõrgeteks. Soome ei peaks NATOsse pürgima enne, kui Gruusia konfliktid on rahumeelselt lahendatud. See ei tähenda, et Soome hoiaks kõrvale Euroopa stabiliseerimisest või peseks käed puhtaks Lõuna-Kaukaasia rasketest konfliktidest – pigem vastupidi. Kuna Venemaa reaktsioonid on olulised, toetaks Soome Gruusia julgeolekupoliitikat kõige paremini nii, et loobuks praegu NATOsse pürgimast. Alliansist väljaspool oleva riigina on Soomel oluliselt paremad võimalused konfliktide lahendamisele kaasa aidata kui NATO liikmena. (Mikko Palonkorpi, Helsingin Sanomat, 22.04) Gruusia president Mihhail Saakašvili lülitas Soome Venemaa huvisfääri, rääkides Gruusia ja Ukraina võimalustest NATOga liituda. Soome mainimine sellises kontekstis tõstis soomlastel oodatult juuksed püsti. Huvisfääri puhul on tegemist võimu ja kontrolliga, arvatakse, et huvisfääripoliitika säilitab suurriikidevahelise tasakaalu. Mõiste kirjeldab ka suurte ja väikeste riikide võimusuhteid. Ühendriigid ei julge võtta Ukrainat ja Gruusiat NATO liikmeks, kuna kardavad niimoodi rikkuda jõudude tasakaalu. Huvisfääri mõistet võib tõlgendada ka kui integratsiooni – kirjalikel lepingutel põhinevat iseseisvate riikide liitu. NATOt on kergem näha huvisfäärina kui ELi, kuna NATOs on taktikepp USA käes, ELis on võim jagunenud võrdsemalt. Kuid ka ELis ei valitse täielik võimude tasakaal. Soome ei saa olla ELis kuidagi sama kõva tegija kui Saksamaa või Prantsusmaa. Milline on Soome roll huvisfääride maailmas? (Susanna Hast, Helsingin Sanomat, 25.04)

Soome turistide puhkus Hispaania päikeserannikul lõppes õudusega, kui neid lennujaama viinud bussile sõitis külje pealt sisse maastur, mistõttu buss teelt välja sõitis ning ümber paiskus. Üheksa inimest suri, kümned said vigastada. Võib öelda, et üle kolme aasta tagusest Aasiat tabanud tsunami põhjustatud katastroofist on õpitud, sest esialgsetel hinnangutel oli Soome kriisivalmidus praegu hoopis teisest klassist. Terroriohu tõttu on äärmuseni lihvitud ka Hispaania kriisivalmidus. (Juhtkiri, Aamulehti, 21.04) Erinevalt toonasest tsunamikatastroofist tegutses Soome välisministeerium nüüd kiiresti ja efektiivselt. Soome pea- ja välisminister rõhutasid, et koostöö Hispaania ametnikega sujus eriti hästi. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 21.04) Turism on Hispaania jaoks oluline ning tulus. Kuid ka varem on tundunud, et reisijate turvalisuse pärast ei hoolitseta nii hästi kui peaks. (Juhtkiri, Kaleva, 22.04)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Uudisteagentuurid

Eestis elav Vene vähemus on olnud kahe riigi vaheliste arusaamatuste allikaks juba alates Eesti iseseisvumise algusaegadest. Eesti-Vene suhted teravnesid möödunud aasta aprillis nn pronksiöö järel, kui Venemaa väitis, et monumendi teisaldamisega näitab Eesti pool üles lugupidamatust fašismi vastu võitlejate suhtes. Tagajärjeks oli transiidimahtude vähenemine. Narva linnapea Mihhail Stalnuhhini sõnul valitseb hetkel kahe riigi vahelistes suhetes külm sõda. Stalnuhhin oli varem arvamusel, et kui Eestil ja Venemaal ongi olnud erinev minevik, siis jagavad nad edaspidi vähemalt ühist tulevikku, ent nüüd arvab ta, et on eksinud. Valitsevas pingeolukorras tunnevad paljud Eestis elavad venelased, et riigi seni paljukiidetud integratsioon on läbi kukkunud ning vene kogukond elab eestlastest täielikult eraldiseisvana oma elu. Rahvastikuminister Urve Palo pole samal arvamusel ning väidab, et tegelikult on Eestis tavaline, et venelased ja eestlased töötavad pigem külg külje kõrval koos. (Reuters, 24.04)

Ingliskeelne ajakirjandus

Intervjuus Türgi ajalehele Today´s Zaman avaldab Eesti esimene Türgis resideeriv suursaadik Märt Volmer, et kuigi välispoliitika hõlmab suurema osa tema ajast, naudib ta kõiki vabu hetki siiski oma perega koos sporti tehes. Volmeri eriliseks lemmikalaks on suusatamine ning just tänu temale on Bolu lähedal asuvad Arkuti mäed Ankara diplomaatide seas suusapaigana laiemat tuntust kogunud. Suursaadikuna tõstab Volmer esile Türgi ja Eesti vahelisi kauaaegseid häid suhteid ning tunnistab, et ka majandussidemed hakkavad tasapisi hoogu juurde võtma. (Ayse Karabat, Today´s Zaman, 21.04)

Rootsi ajakirjandus

Vene noored väidavad, et neid diskrimineeritakse. Narva Kreenholmi kooli gümnasistid leiavad, et kuigi venelane võib rääkida hästi eesti keelt, eelistatakse palgata ikkagi eestlasi. Ka see, kui inimesel on vene perekonnanimi, mängib rolli. 25% Eesti elanikkonnast on venekeelsed, kuid eesti keel on ainuke ametlik riigikeel. Kreenholmi gümnaasiumis, kus 99% õpilastest on venekeelsed, ei kritiseerita seda. Küll aga otsivad venelased tihtipeale tööd välismaal, kus ei vaadata, kas perekonnanimi on vene või eesti oma. Ilja Nikitov, Eesti venekeelse päevalehe Molodjož Estonii peatoimetaja toonitab, et aprillilahutuste puhul polnud tegemist üleüldise ülestõusuga Eesti võimude vastu, vaid konkreetse otsuse vastu, millest ka eestlased osa võtsid. Ta lisab, et sotsiaalne lõhe oli Eestis juba N. Liidu ajal. Venelased Eestis on autojuhid, ehitustöölised, kuid poliitikute, pankurite ja kõrgete ametnike hulgas ei leia venelasi, sest need kohad on reserveeritud eestlastele. Kreenholmi gümnaasiumi direktor Gennadij Bõkov leiab, et keelenõuded Eestis ei ole liiga kõrged. (Mårten Martos Nilsson, LO-Tidningen, 25.04)

Soome ajakirjandus

Soome välisminister Alexander Stubb käis Eestis esimesel visiidil. „Ma ei käinud Eestis nõukogude ajal,“ ütleb Stubb. „Minu jaoks on Eesti alati olnud Eesti: modernne, dünaamiline ning rahvusvaheline infoühiskond.“ Stubb kavandab esimese intervjuu teemasid: Venemaa ja ELi suhted – EL tahab rääkida ühel häälel; Läänemere strateegia – kui oluline on selles Eesti roll. Esmakohtumine Eesti välisministri Urmas Paetiga on meeldiv. Stubbi sõnul leiti ühine keel kohe. Peaminister Andrus Ansip näitab Stubbile valitsuse ruume ning jutustab samal ajal Eesti traagilisest ajaloost. Lennujaamas võtab Stubb visiidi kokku sõnadega: „Hea on tulla riiki, kus võid kohtuda presidendi, peaministri, välisministri ja oluliste parlamendiliikmetega ning anda intervjuu riigi tähtsamatele meediakanalitele. Kui Soome välisministri visiidid oleksid igal pool sellised, oleks kõik väga hästi.“ (Raili Nurvala, Iltalehti, 24.04)

Aprillirahutuste aastapäev

Uudisteagentuurid

Väike Eesti vaevleb aasta pärast pronksiööd ikka veel Venemaa põhjustatud majanduskitsikuses. Mulluseid rahutusi meenutab eriti selgelt Eesti sadamates valitsev olukord. Euroopa turgudele suunduvad Vene söe- ja naftaveosed transporditakse läbi teiste Baltikumi sadamate, Muuga naftaterminalis valitseb vaikus. Riik on kaotanud Venemaaga ärisidemed hinnanguliselt 3% ulatuses SKT-st. Mõju on eriti tuntav olnud Tallinna Sadamas, mis on kaotanud 13% senisest transiidimahust. Sadam kaldub arvama, et mahud ei saa ka tulevikus olema enam endised. Suhete paranemist Eesti ja Venemaa vahel loodetakse Venemaa uue presidendi Dmitri Medvedjevi valitsusajal. (AP, 22.04)

Ingliskeelne ajakirjandus

Sambatüli põhjus tulenes kahe rahva erinevast nägemusest mineviku osas. Venelaste jaoks tähistas Pronkssõdur kunagist võitu fašismi üle ning Eesti vabastamist, eestlastele tähendas Nõukogude sissetung kõigest ühe võõrvõimu vahetumist teisega. Täna on eestlaste ja venelaste arusaamad konflikti lahenduse osas samuti erinevad. Eestis (ja ka naaberriigis Lätis) elavatele venelastele oleks lahenduseks automaatne naturalisatsioon, mida Baltikumil oleks nüüd ehk kergem taluda kui aastaid tagasi värskelt iseseisvununa. Samas oleks see ebaõiglane kohalike põlisrahvaste suhtes, kes kannatasid aastakümneid kestnud okupatsiooni all. Eestil oleks vaja kaugelevaatavamat poliitikat vene vähemuse integreerimise suhtes, siiani see puudub. (The Economist, 24.04)

Saksamaa ajakirjandus

Pärast N. Liidu lagunemist teisaldati Ida-Euroopast suur osa nõukogude mälestusmärke. Mõni jäi oma kohale, üks neist - pronkssõdur. Tema teisaldamine viis tänavalahingute ja pogrommideni, kutsudes esile diskussiooni integreerimise olukorrast. Tanel Mätlik Integratsiooni Sihtasutusest peab seda pronksiööde positiivseks tulemuseks: „Oleme seni liialt keskendunud üksnes keeleõppele. Uus integratsiooniprogramm rõhub eelkõige isiklikule suhtlemisele, näiteks eesti ja vene koolide ühisprojektidele.” Eva-Maria Asari rahvastikuministri büroost märgib, et Eesti kodakondsuse taotlejate hulk on langenud. Ning seda eeskätt vähese motiveerituse tõttu – kodakondsuseta isikud on sotsiaalselt kindlustatud, võivad ELis vabalt reisida ning osaleda kohalike omavalitsuste valimistel. Harri Tiido arvab, et suhted Moskvaga on viimasel ajal taas paranenud. Vaatamata sellele võivad mõlema poole äärmuslased püüda endiselt provokatsioone või taas küberrünnakuid korraldada. „Viimasteks oleme valmis, tulgu siis need rünnakud millal iganes”, märgib Tiido. (Matthias Kolb, Deutschlandradio, 27.04)

Rootsi ajakirjandus

Aastataguste rahutuste meenutamine möödus rahulikult ja viisakalt. Vaatamata välisele rahulikkusele on kibestumus venekeelse vähemuse hulgas siiski suur. Üks demonstrantidest leiab, et venelased Eestis on tähtsuselt alati viimased ja eestlased suhtuvad venelastesse üleolevalt. Juba varem mitte väga head suhted Eesti ja Venemaa vahel muutusid veelgi jahedamaks. (Christer Fridén, Sveriges Radio Ekot, 26.04)

Soome ajakirjandus

Aasta tagasi puhkes Eesti ja Venemaa vahel äge tüli. Venemaa oli vastu Eesti valitsuse otsusele teisaldada Tallinna kesklinnast pronkssõdur. Olukord kulmineerus Tallinnas tänavarahutustega, Moskvas sattus tüli keskpunkti Eesti suursaadik Venemaal Marina Kaljurand. Nüüd, mil sündmustest on möödas aasta, arvab Kaljurand, et kriis on möödas ning et riikidevahelised suhted paranevad tasapisi. Näiteks hakkas sügisest kehtima Eesti ja Venemaa vaheline sotsiaalkindlustusleping, aasta algusest on suurenenud vene turistide arv Eestis, vaibunud on Venemaa äge retoorika Eesti suunal ning veebruaris õnnestus isegi Eesti iseseisvuse juubeliaasta pidustuste korraldamine Moskvas. Eesti-Vene suhete uue võimalusena näeb suursaadik Venemaa uue presidendi ametisseastumist, samas ei oota ta suhetes suurt läbimurret. Maadevahelistes suhetes on küllaldaselt seda, mis võiks parem olla. Riikidel pole ikka veel kehtivat piirilepingut, ning viimase 17 aasta jooksul pole naaberriikide peaministrid ja presidendid kohtunud ametlikult kordagi. Kaljuranna jaoks oli Venemaa aastatagune raevukas reaktsioon üllatus. Üllatusena tuli ka see, et Venemaa ei täitnud oma rahvusvahelisi kohustusi ega kaitsnud piisavalt Eesti saatkonda ja selle personali. Marina Kaljurannast sai eelmisel kevadel Venemaal meediategelane, keda ikka veel tänaval ära tuntakse. Tavainimese reaktsioonid on Kaljuranna sõnul pigem positiivsed, ka eelmise kevade sündmuste ajal sai Moskva saatkond palju sõbralikke sõnumeid. Vaatamata pingete vaibumisele on põhimõttelist laadi tüliküsimused Eesti-Vene suhetes siiski alles. Küsimus on suurel määral Eesti venekeelse elanikkonna olukorras ja sellega seotud ajalootõlgendamises. Kaljurand ei välista uute ajalooga seotud tülide tekkimist riikide vahel. Samas ei tohiks tema hinnangul olla ajalugu naabrite suhetes esikohal. Pronkssõduritüli oli Eesti jaoks ka teatav test NATO ja ELi liikmesuse kasulikkuse kohta. Kaljuranna sõnul tundis Eesti tüli ajal selgesti nende organisatsioonide ja ka üksikute liikmesriikide tuge: „Väikese rahva jaoks on tunne, et ka teised sinu väärtusi jagavad, ehk isegi olulisem kui suure rahva jaoks.“ (Jouko Grönholm, Suomen Kuvalehti, 17/2008)

Eesti ja Venemaa suhted on aasta pärast pronkssõduri teisaldamist ikka veel kehvad. Venemaa karistas Eestit kuju teisaldamise eest transiidi vähendamisega 30–35% võrra. Vene transiidi tähendust Eesti jaoks hinnatakse erinevalt. Peaminister Ansipi hinnangul polnud transiidi vähendamise põhjus pronkssõduritülis – Venemaa on teinud suuri investeeringuid Peterburi ümbrusesse, et kaupa oma sadamate kaudu välja vedada. Monumenditüli kahjustas Venemaa suhteid ELiga, kuna Venemaa blokeeris Eesti saatkonna Moskvas. Ansip loodab siiski, et kui Venemaa presidendi ametisse asub Dmitri Medvedev, paranevad Venemaa suhted lääneriikidega, sealhulgas ka Eestiga. Ansip on veendunud, et pronkssõduri teisaldamine oli õige, ning usub, et kriis tõi selgust ning kasvatas paljudes venelastes soovi end tihedamalt Eestiga siduda. (Kai Juvakka, Helsingin Sanomat, 26.04)

Punaarmee veteran Aleksandr Zagornov hoolitseb pronkssõduri uue ümbruse eest. Palka saab ta Vene saatkonnalt. Zagornovit meeleavaldused ei huvita. Tema arvates pole venelastel Eestis probleeme, mille üle kurta. Rahulolematud on vähemuses. Zagornovi hinnangul solvas venelasi kuju teisaldamise viis, enne teisaldamist oleks pidanud asja arutama ka venelastega. Eestlaste ja venelaste suhted on korras, ka eelmise aasta rahutused ei kahjusta neid enam. Rahutustes osalejaid Zagornov ei mõista: „Võib avaldada meelt peaminister Ansipi vastu, kuid miks peab rüüstama linna ja lõhkuma aknaid?“, imestab mees. (Kai Juvakka, Helsingin Sanomat, 26.04)

Tallinna aprillirahutuste aastapäev möödus rahulikult. Tänavatel patrullis tavalisest rohkem politseinikke ning linnas polnud mingeid märke rahutustest. Öise Vahtkonna meeleavaldusele kogunes vaid sadakond inimest, kelle hulgas oli suur osa välisajakirjanikke. Korraldajad olid oodanud 100–500 inimest. „Raadios levitati valeinformatsiooni, et meeleavaldust ei toimu,“ kurtis miitingu korraldaja Sergei Tõdõjakov. Meeleavaldajad nõudsid peaminister Ansipi tagasiastumist ning rahvusvahelise komisjoni moodustamist möödunudaastaste sündmuste uurimiseks. Dmitri Ganini tapjatele nõuti vanglakaristust. Aasta pärast noormehe tapmist pole politseil isegi tapmises kahtlustatavat. Üks eesti mees proovis meeleavaldajaid provotseerida, tuues kohapeale Eesti lipu. Pingestunud olukord lahenes huumori abil, kui meeleavaldajad aitasid mehel lippu kõrgemal hoida ning üks neist hüüdis: „Eestlased on meiega!“ (Kai Juvakka, Helsingin Sanomat, 27.04)

Tallinnas meenutati aasta tagasi linna raputanud monumendirahutusi rahumeelselt. Laupäeval kogunes Tallinnas Vene Kultuurikeskuse ette Öise Vahtkonna korraldatud rahulikule meeleavaldusele sadakond inimest. Üritus kestis vaid tunni, kuna ühe peakõnelejaks kavandatu pidas politsei reedel kinni. Veel hetk enne meeleavalduse algusaega olid pargis peamiselt meediaväljaannete esindajad. Rahva hulgas jälgisid üritust erariietes kaitsepolitseinikud. Vormiriietuses politseinikud seisid aga natuke kaugemal, et olukorda mitte pingestada. Meeleavaldusele ilmus üksik Eesti lippu lehvitanud mees, kes sõimas meeleavaldajaid „Putini saadetud provokaatoriteks. Öise Vahtkonna aktivist Larissa Neštšadimova ei olnud pettunud, et meeleavaldusele ei kogunenud rohkem inimesi. „Soovisime, et inimesed saaksid võimaluse rääkida valust, mida pronkssõduri teisaldamine meis kõigis tekitas.” Tema arvates tekitas probleeme see, kuidas valitsus monumendi teisaldamise üle otsustas. (Marjo Näkki, STT, Aamulehti, 27.04)

Küberkaitse

Saksamaa ajakirjandus

Sõda küberruumis käib täie hooga. Palestiina ja iisraeli häkkerid vahetavad lööke, hiina häkkerid ründavad Hiina-kriitilisi veebilehekülgi, venelased olevat väidetavalt Eesti netilehekülgi rünnanud. Terrorismiga aga ei saa seda kuidagi võrrelda. Seni pole olnud näiteid, et mõni DDoS-rünnak oleks mõne elu maksma läinud. Kui ka tuhanded sülearvutid rivist välja lähevad, ei hakka sellest veel kellegi verd voolama. Agressiivsed ning poliitiliselt motiveeritud küberrünnakud on igapäevane asi, kuid küberterrorism kui selline on puhas müüt. Ja kui me liialt palju küberterrorismist räägime, siis ehk avastavadki tõelised terroristid need seni avamata võimalused. Üks lähedastest näidetest on rünnakud Eesti vastu. Säärast efekti suutnuks ennevanasti üksnes pommid saavutada. Christian-Marc Liflander Eesti kaitseministeeriumist peab neid rünnakuid just nimelt küberterrorismiks ning kuulutab uue ajastu algust. Konkreetseid süüdlasi pole seni suudetud selgitada. Seetõttu on ekspertide hinnangul raske vahet teha sihilikul küberterrorismil ning poliitiliselt motiveeritud vandaalitsemisel. (Frank Patalong, Spiegel Online, 21.04)

NATO kavandab veel käesoleval aastal küberkaitsekeskuse rajamist Tallinnasse. Eesti püüab poliitilisest hädavajadusest voorust teha ning täita kindlat turunišši. Kampaania „Küberjulgeolek 2009” projektijuht Mart Parve arvab, et tulevased küberrünnakud võivad omandada küberterrorismi mõõtmed ja kvaliteedi. On täiesti mõeldav, et mõni olümpiamängude boikotist vihale aetud hiina häkker võib paar prantsuse kiirrongi üksteisega kokkupõrgata lasta. Eesti valitsus on algatanud selgitustöökampaania internetiohtude selgitamiseks kodanikele. Pankades ei saa enam suuri summasid üksnes koodnumbrite vahendusel üle kanda, vaja läheb ID-kaardi lugejat. Mobiili ID kaudu saavad kunded iga rahaülekande jaoks uued koodid. NATO kindral John Craddock nimetas eesti ekspertide saavutusi „äratuskella helinaks” alliansile. (Kristina Tamberg, FTD, 22.04)

Prantsusmaa ajakirjandus

Idee NATO Küberkaitse Keskuse (NATO Cooperative Cyber Defence Center of Excellence) loomiseks tekkis Eestis juba aastal 2004. Laiem teadlikkus küberjulgeoleku probleemidest jõudis inimesteni aga alles möödunud kevadel, mil toimusid ulatuslikud Eesti vastu suunatud küberrünnakud. Rahvusvaheliselt on küber-terrorismi oht veel paljuski uus teema. Tallinnasse kavandatava küberkaitsekeskuse eesmärgiks on informatsiooni ja kogemuste vahetamine ning tegevuste koordineerimine. Kasutades uusimaid tehnoloogilisi saavutusi otsiks keskus lahendusi küberrünnakutega toimetulekuks. Kodanike kaitsmise kõrval tuleb tähelepanu pöörata riikliku tähtsusega arvutivõrkude turvamisele. NATO – nagu ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonide – võimekus sõltub tema liikmesriikide valitsuste valmisolekust panustada ühistegevusse. Küberkaitse teema puhul on see valmisolek riigiti väga erinev. Siiski peaksime püüdlema kesk- ja pikaajaliste riiklike strateegiate vastuvõtmise poole. See looks küberkaitse teemaliste arutluste jätkumiseks sobiva raamistiku. Diskussiooni loomine, probleemi defineerimine ja õigete küsimuste esitamine ongi see, mida Eesti alates eelmisest kevadest on teinud. Eesti valitsuses on hetkel arutlusel Küberjulgeoleku Strateegia 2008-2013. Küberruumi haavatavus on asümmeetriline turvarisk, olulisim eeldus sellega toimetulekuks on vastutuse ja ülesannete selge jaotamine. See omakorda vajab valmisolekut tihedaks asutustevaheliseks koordineerimiseks. Turvalisuse mõiste on muutunud. Tänaseks päevaks, mil pisikese koodikaardi abil saab hetkega kustutada pangakontolt miljardeid dollareid või sundida lennukit muutma oma kurssi, on turvalisuse mõiste omandanud uue tähenduse. Riigi julgeolekut ohustavaid isikuid on üha raskem identifitseerida. See omakorda mõjutab rahvusvahelisi suhteid. Demokraatlikes maades on üksikisiku roll ja vastutus üha kasvanud, samas kui valitsusasutuste oma väheneb. Missuguseks kujuneb olukord taolise “võimuvahetuse” tagajärjel siis, kui riiki tabab küberrünnak? Kui sajad tuhanded arvutid haaratakse võrku, mis on programmeeritud ründama mõne riigi infrastruktuuri, siis missugune on iga üksiku arvutiomaniku vastutus, kelle arvuti on ohtliku viirusega nakatatud? Ma mõistan muret üksikisiku vabaduste tagamise pärast, aga palun siiski liberaalidel mõelda selle vastutuse defineerimise peale. Need küsimused peaksid kajastuma ka seadusloomes. Vaatamata meie püüdlustele, on küberkaitse temaatika jäänud paljude riikide ja ka rahvusvahelise avalikkuse jaoks paljuski kaardistamata valdkonnaks. Ilmselt saab see aktuaalseks siis, kui riiklikku julgeolekut on tõsisemalt ohtu seatud. Ometi tuleks juba praegu asuda ühistegevuste koordineerimisele ja kogemuste vahetamisele. Esmalt tuleks kasutada maksimaalselt ära juba olemasolevaid võrgustikke. On hirmutav, et terroristid ja organiseeritud kuritegevuse rakukesed suudavad teha efektiivselt koostööd, samas kui riikide valitsused kipuvad takerduma detailidesse ja erimeelsustesse, suutmata leppida kokku olulises, et viia ellu häid kavatsusi. (Jaak Aaviksoo, Les Dossiers Europeens, aprill 2008)

Majandus

Soome ajakirjandus

Eestis tegutsevate ettevõtete kombed on viimase 20 aasta jooksul kõvasti paranenud. Ärimaailm on praegu ikkagi teravalt kaheks jagunenud: ühed tegutsevad eetiliselt, teised üksnes seaduslikult. EBSi Eetikakeskuse juhataja Mari Kooskora sõnul oli veel sajandivahetusel Eestis tegutsevate ettevõtete jaoks kõige olulisem isiklik kasu, edu ning prestiiž. Tundus, et firmajuhid unustavad ettevõtte vastutuse ühiskonna ees. Eesti ühiskond ja elu pöörati 1990. aastate alguses pea peale. Esimesed ärimehed tulid Eestisse Soomest ja Rootsist. „Eestisse tuldi suhtumisega, et võtame, mis võtta annab,“ ütleb Kooskora. Teisalt tõid välisettevõtted kaasa ka oma seadused ja eetika, mida hakati sulandama Eesti äriellu. Eestlased õppisid äritegemist välismaalastelt, kuid Kooskora ei tähtsusta välismõjusid liigselt. „Eestlased on üsna individualistlikud.“ Kooskora sõnul pole Eestis siiski veel täielikult mõistetud, et ka eetiline tegutsemine võib viia heade majandustulemusteni. (Turun Sanomat, 21.04)

Tallinki uus laev Superstar teeb oma esimese reisi Helsingist Tallinnasse. Superstar on uue põlvkonna kiirlaev, mis ühendab endas suurte kruiisilaevade teenused ning väikeste kiirlaevade kiiruse. Tallinki sõnul on uued laevad keskkonnasõbralikud, kuid laevades kasutatakse ikkagi ühekordselt kasutatavaid nõusid. (Sami Takala, Turun Sanomat, 22.04) Tallinki ja Viking Line´i uued suured laevad suurendavad võitlust reisijate pärast Tallinna-Helsingi liinil. Piletihinnad laevadel siiski ei lange, kuna kütusekulud on mühinal kasvanud. (Riikka Kalmi, Taloussanomat, 24.04)

Uurimislaev Pollux kaardistab Vene-Saksa gaasikontserni Nord Streami jaoks merepõhja. Rahvusvaheline rühm uurib Läänemere põhja, rahvusvahelised on ka probleemid. Nord Stream tahab Läänemere põhja asetada kõrvuti kaks üle 1200 km pikkust gaasijuhet, mille teel ei tohi olla ühtegi ostukäru, külmkappi, rändrahnu vm takistust, vanadest miinidest rääkimata. Gaasijuhtme trass on Läänemere kõige täpsemini uuritud osa. Idee seisneb selles, et juhtme võiks lasta sinna, kus ei peaks merepõhjaga midagi ette võtma - et teel poleks mingeid takistusi. (Kalle Koponen, Helsingin Sanomat, 23.04)

Ajakirjas Suomen Kuvalehti ilmus pikk artikkel Eesti ettevõttest Admiral Tekstiilide Rent OÜ, mis peseb paljude Soome haiglate, polikliinikute, vanadekodude, lasteaedade, aga ka erahotellide ning -õppeasutuste pesu. ELis võivad vabalt liikuda ka teenused. Hankeseadus kohustab kõigi üle 211 000 euroste teenuste puhul korraldama avaliku konkursi. Admiral osaleb peaaegu igal pesulakonkursil ning kuna Eesti ettevõtte pakkumine on niivõrd odav, vaadatakse kvaliteedile läbi sõrmede. (Petri Pöntinen, Suomen Kuvalehti, 17/2008)

Kultuur

Saksamaa ajakirjandus

Paavo Järvi teab, mida ta tahab. Ta soovib, et tema Cincinnati Orchestra tunnistataks kõige euroopalikumaks orkestriks USAs, „tüüpiliselt ameerikaliku briljantsuse ja tehnilise lihvituse ning euroopaliku tundelisuse ja kõlakultuuriga” orkestriks. See tähendab – kahe kontinendi parimaks. Ning Paavo Järvi on enesekindel. Oma viies riigis 12 kontserdiga turneel esitatakse kõige muu kõrval kahte suurvormi, Rahmaninovi ja Schubertit. Turnee avatakt toimus Frankfurdi Vanas ooperis, tema hr-sümfooniaorkestri koduooperis. Järvi kolmas projekt on Bremeni kammerfilharmoonia orkester. (Stefan Schickhaus, Frankfurter Rundschau, 7.04)

Selleaastase goEast festivali peateemaks oli „Piirid”. Kadri Kõusaare „Magnus” oli teemale kõige lähemal. Eesti režissöör näitab veelahet, mis jookseb keset ühte perekonda. Ning see piir on ületamatu. Ainus piir, mis tundub olevat ületamiseks, on elu ja surma piir. Kõusaare film põhineb tõsielulool. Eestis lahvatas vaidlus, kuidas filmis kasutatud prototüüpide anonüümsust kaitsta kaitsta. Film on juba võitnud mitmeid auhindu ning seda on näidatud Cannes festivalil Un Certain Regard sarjas. (Gerd Klee, Wiesbadener Kurier, 11.04) Eesti-Inglise film „Magnus” sai publikurekordi püstitanud goEast festivalil kaks auhinda – peaauhinna ning rahvusvahelise filmikriitika auhinna. Telekanal Arte näitab kõiki osalenud ja auhindu võitnud filme. Valitud palad pääsevad ka goEast DVD-väljaandele. Korraldajad rõõmustasid eriti väljamüüdud piletite ja täissaalide üle. (emm., FAZ, 16.04) Wiesbadenis toimunud kaheksas goEast festival esitas Ida-Euroopa eksperimendialti filmikunsti. Silma paistis Eestis tehtud meistritükk „Magnus”, mis on kodumaal juba skandaali esile kutsuda jõudnud. (Kristen Liese, Die Welt, 16.04)

Neljas FolkBaltica festival Flensburgis püstitas külastajaterekordi, ehkki raskuspunktiks oli üks „eksootiline” riik. Eksperiment Eesti õnnestus. Eesti muusikud kiitsid korduvalt festivalipublikut, kes väljamüüdud kontserdisaalides neid vaimustunult vastu võttis. Samas ei öelnud kohaletulnutele nimed nagu Liisi Koikson või Cätlin Jaago mitte kui midagi. Publiku seas oli folgisõpru ja spetsialiste üle kogu Saksamaa ning külalisi ka välisriikidest. Eesti arhailine, veidi hümnilaadne rahvamuusikatraditsioon kõlas Püha Nikolai kirikus. Teise maade esindajad esinesid muudes, üle linna laotunud esinemispaikades. (Joachim Pohl, SHZ.de, 15.04)

Prantsusmaa ajakirjandus

Eesti animafilmi meister Priit Pärn segab oma loomingus kokku emotsioone, paradokse ja satiiri. Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul on Pariisis võimalik näha Pärna loomingut. Filmiõhtu korraldamisel on olnud abiks Eesti Saatkond Pariisis. Lisaks võimalusele tutvuda Pärna filmiloominguga, jääb huvilistele 20. juunist 30. juulini Pont-Neuf´i galeriis avatuks ka kunstniku graafikanäitus. Priit Pärna huvi karikatuuride joonistamise vastu avaldus juba bioloogiaõpingute ajal Tartu Ülikoolis. Pärn asus tööle Tallinna botaanikaaeda, jätkates samal ajal loomingulist tegevust. Tänu Rein Raamatule – eesti animatsiooni teerajajale – hakkas ta peagi tööle joonistajana, 1976. aastal sai Pärnast juba Joonisfilmi filmikunstnik. Tema graafiline stiil on lihtne ja väga isikupärane. See on teravalt pilkav ja ühiskonnakriitiline. (Forum des images, édition du mai/aout 2008)

Tulevast Pariisi Orkestri muusikajuhti Paavo Järvit võib kohata Pariisis üha sagedamini. 10. aprillil juhatas Järvi Cincinnati sümfooniaorkestrit, millega teda seob koostöö alates 2001. aastast. Pariisis tulid seekord ettekandele Rahmaninovi Kolmas klaverikontsert ja Šostakovitši Kümnes sümfoonia. Järvi dirigeerimine ei ole kunagi pealetükkiv, ka Rahmaninovi kontserti iseloomustas karskus ja elegants. Peale vaheaega esitamisele tulnud Šostakovitši sümfoonia näis alul ükskõikne, seda vaatamata teosele iseloomulikule pingestatusele ja kontrastsusele. See oli vaid vaikus enne tormi. Finaal oli deemonlik, peaaegu apokalüptiline. Tuleb tunnistada, et Paavo Järvi teab hästi, mida tahab. Ta on nõudlik ja saavutab kõrgetasemelise esituse tänu selgele ja energilisele dirigeerimisele. Iga noot, iga pisimgi detail on põhjalikult läbi töötatud nii tema enda kui ka orkestri jaoks. Pole kahtlust, et Järvil on õnnestunud Cincinnati sümfooniaorkester tõsta parimate sekka Ameerikas. (Gilles Lesur, classiquenews.com, 28.04)

Soome ajakirjandus

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester andis kontserdi Helsingis Finlandia kontserdimajas. Dirigent Olari Eltsi juhtimisel esitati Kodály, Tüüri ning Stravinsky loomingut. ERSO kõige huvitavam kink oli eesti muusika. Erkki-Sven Tüür on Arvo Pärdi kõrval rahvusvaheliselt tuntuim eesti kaasaegne helilooja. (Jukka Isopuro, Helsingin Sanomat, 26.04)

Varia

Uudisteagentuurid

Skype guru Ahti Heinla and Microlink and Delfi founder Rainer Nolvak put cutting-edge IT technology and 40,000 volunteers to work to clean-up the tiny Baltic Sea state of Estonia. Heinla and Nolvak used special software based on Google Earth, positioning software for mobile phones and mobile phones with GPS to map and take images of illegal garbage dumps across the country. "The aim is not just to clean the fields and forest from the enormous amount of garbage but we also wish to kind of clean the brains of those people who have left that garbage in nature," Tiina Urm, a spokeswoman for the cleanup campaign told AFP. The innovative software also brings the massive garbage collection campaign virtually into living rooms where Estonians can follow its real-time progress, organizers said. Dubbed "Teeme Ära 2008", the campaign covers all 45,227 square kilometers of Estonia that won independence from the Soviet Union in 1991 and has since developed a major IT industry. The project aims to recycle 80 percent of the estimated 10,000 tonnes of garbage in illegal dumps. (Afp, 3.05)

Tens of thousands of Estonians scoured fields, streets, forests and riverbanks to amass tonnes of rubbish in the Baltic state's first national clean-up. Using Google maps from the Internet and Global Positioning technology to locate junk, people collected every kind of garbage from tractor batteries to plastic bottles and paint tins and ferried it, often in their own vehicles, to central dumps. The campaign, which aimed to collect up to 10,000 tonnes of rubbish, was organized by Internet entrepreneurs. "It is not really about the rubbish. It is about changing people's mind sets. Next year it might be something else," said Tiina Urm, spokeswoman for the Let's Do It! event. Estonia inherited a mass of rubbish after it regained independence from the Soviet Union in 1991 but it has only added to the problem since. "It has to be done, it can't stay here," said Mats Eek, 17, cleaning up a site in the middle of a forest near the central town of Turi, 100 km from capital city Tallinn. He and the rest of his team worked to remove old metal, plastic, glass, bottles, and remains of farm medicals and household garbage hundred of metres from deep in a forest. The organizers mapped and photographed illegal rubbish tips, then put them on the Internet using Google Earth as a platform. They then used satellite photos and Global Positioning System (GSP) devices for accuracy in finding the clean up sites and asked people to register on the Internet to participate. (Reuters, 3.05)

Ingliskeelne ajakirjandus

Kui raudne eesriie 1991. aastal lõpuks langes, astus Eesti riik iseseisvuse ajastusse 1930. aastatest pärandiks kaasa saadud vanamoelise majandusolukorraga. Tänu õnnelikule saatusele langes Eesti iseseisvumine just internetiajastu algusesse. Näiteks tehakse tänases Eestis 95% pangatehingutest juba internetis. Eestlaste leiutiste hulka kuuluvad nii internetitelefon Skype kui ka failivahetusprogramm Kazaa. Tuludeklaratsioonide esitamine ja isegi hääletamine toimub elektroonilisel teel. (James Thorner, Tampabay, 21.04)

Saksamaa ajakirjandus

Järved, lahed, jõed – nii nagu Skandinaavia naabridki on Eesti ideaalne sihtpunkt süstasõidu sõpradele. Pehmelt liuglevad kajakid üle Soome lahe lainete, kaaslasteks kajakad. Bert Rähni korraldab huvilistele Tallinna linnatuuri merelt vaadatuna – gooti stiilis ja baroksed tornid, sibulkuplid ja kindlustornid. Nälja kustutamiseks suunduvad külalised Raekoja platsile, kus ühes paljudest restoranidest ja kohvikutest istet võetakse. Draakonikujulised veesülitid ja Vana Toomas vaatavad väsinud veesportlastele ülalt alla. Vaatamata keskaja ning Hansa mõjule, ei mõju Tallinn vanamoodsana. Väljaspool vanalinna müüre kõrguvad klaasist panga- ja büroohooned. Vahest ei kusagil mujal kui siin asuvad vana ja moodne nõnda tihkelt külg külje kõrval. Kuid Eesti suurimaks varaks on puutumatu loodus. Tuur põhjarannikul viib Lahemaa rahvusparki. Palmse mõis on ümbritsetud soodest, rabadest ja metsadest, kus varjavad end põdrad, karud ja hundid. Nimetamisväärsed on veel Soomaa rahvuspark ja Peipsi järv. Eesti maastik on, nagu Skandinaaviagi, armastatud rattasportlaste ja kanuumatkajate seas. (Alexandra Frank, Spiegel Online, 17.04)

Eesti kaitseminister Jaak Aaviksoo põrkas kiirteel kokku võimsa pruunkaruga. Kaitseminister võib end lohutada sellega, et samal ajal kui karu haavata sai ning hiljem maha lasti, pääses ta ise vaid väikese ehmatusega. Teiseks võib Jaak Aaviksoo end lohutada sellega, et ajaloolisest vaatevinklist peaks Eesti kaitseminister pigem kokkupõrget vene karuga pelgama. (Heinz-Roger Dohms, FTD, 18.04)

Šveitsi ajakirjandus

BMW-Sauber loob endale uut testisõitjat – rambivalgusse on tõusnud Marko Asmer. Pressikonverentsidel esineb ta tagasihoidlikult, seda enam aga näitab end võidusõidurajal. „See on tõeliselt raske ja pikk tee - sealt kust ma pärinen Vormel-1 meeskonda jõuda.” Marko isa, endine minister ja nõukogudeaegne võidusõitja, müüs koguni oma maja maha, et poeg karjääri teha saaks. Kodumaal on Marko kuulsus, Eesti ajalehed teevad uudiseloo isegi sellest, kui ta hambaarsti külastab. Juba 15 aastaselt võitis ta Eesti, Soome, Baltimaade ja Skandinaavia meistrivõistlused kardisõidus. Sealt alates oli selge – poiss peab pääsema kodumaalt välja. Ta leidis väljundi Jaapani ja briti Vormel-3 sarjades ning pääses V-1 järelkasvuprogrammidesse. Marko ei teeninud välja mitte üksnes võimaluse iseendale, vaid ta on kasulik liige igale meeskonnale. (elb., NZZ, 17.04)

Norra ajakirjandus

Eesti jalgpallur Mart Poom läheneb oma karjääri lõpule. Sandnes Ulf-keeper ja Bodø/Glimtis olev jalgpallur Pavel Londak on asendanud Poomi, kui viimasel on olnud vigastusi. Kui Poom otsustab mängust lahkuda, tähendab see Artur Kotenko võimaluste suurenemist. (Olav Rege Olsen, Aftenbladet, 23.04)