Nädal välismeedias 31. märts - 6. aprill 2008

AJAKIRJANDUS
USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Soome

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Küberkaitse, Majandus, Kultuur, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

The Austrian parliament ratified the Lisbon Treaty. The document was backed by the ruling Social Democrats and conservatives, as well as the opposition Greens. Only the two opposition far-right parties fought the move. The ratification was met with strong opposition in recent days, with thousands protesting in the streets of Vienna and over 100,000 people signing a petition demanding a referendum. (Afp, 9.04)

The Slovak parliament approved the Lisbon Treaty after an opposition party dropped its threat to derail the motion. Ratification of the treaty was at risk because the Slovak opposition had threatened to boycott the vote in protest against unrelated media legislation. But Prime Minister Robert Fico secured the three-fifth majority after the ethnic Hungarian SMK party broke opposition ranks and voted in favour of the document. (Reuters, 10.04)

Bulgarian Interior Minister Rumen Petkov resigned after an escalation in the EU newcomer's struggle against crime that could threaten the cabinet's long-term survival and cost it millions in aid. "I am resigning to allow for a better state," Petkov said. Brussels has called on Sofia to take "urgent action" after contract killings against an author of books on Bulgaria's powerful underworld gangs and the head of an energy company and a scandal in which two senior police officers have been accused of passing state secrets to shadowy businessmen. (Reuters, 13.04)

Välis- ja julgeolekupoliitika

French FM Bernard Kouchner said he expected he and his EU counterparts would jointly invite Tibetan Buddhism's exiled spiritual leader the Dalai Lama to Brussels soon. The move is likely to anger Beijing, as German Chancellor Angela Merkel did when she met the Dalai Lama last year, prompting a four-month chill in relations with China, a crucial market for many European companies. (Reuters, 01.04)

An Olympic boycott could only worsen human rights in China, Belgium's FM Karel De Gucht said. "I am totally convinced that if there was a boycott of the Beijing Olympic Games that it would contribute nothing to the protection of human rights, quite the contrary. Therefore I think we must try to influence the Chinese, to have talks with them," De Gucht said on Belgian television RTL TVI. (Afp, 06.04)

EP urged EU leaders to boycott the opening ceremony at the Beijing Olympics unless China starts talks with the Dalai Lama over the situation in Tibet. The non-binding resolution, adopted by an overwhelming majority, added to pressure on EU leaders to take a stronger stand over "the brutal repression" of Tibetan protests by China. It also calls on the EU to "appoint a special envoy for Tibetan issues to facilitate dialogue between the two sides" and seeks "the immediate release of all those who protested peacefully". (Reuters, 10.04)

Laienemine

EC chief Jose Manuel Barroso urged Turkey to speed up democracy reforms focusing on improving freedom of speech, the rights of women, trade unions and religious and ethnic minorities, saying that "there is a long way to go" before it catches up with membership criteria. Turkish PM Recep Tayyip Erdogan reassured that Ankara was "putting all its efforts and determination" behind the accession bid, adding that "our common objective is membership and we cannot accept any other alternative." (Afp, 10.04) EC President Jose Manuel Barroso called on Turkey to meet its obligation under EU membership talks to open its ports to ships from Cyprus. "This is today the main obstacle for significant progress in Turkey's accession process," Barroso said in a speech to Turkey's parliament. "As you are aware, several negotiating chapters are blocked and no chapter can be closed until Turkey ensures full implementation of the additional protocol," he said. (Reuters, 10.04)

France will help Croatia move faster in adhesion talks with the EU when it takes over the presidency in July, the French European affairs minister Jean-Pierre Jouyet said. "France will do everything possible so that by the end of the year Croatia opens all remaining chapters. …It is clear that Croatia will become the EU's 28th member," Jouyet said in a statement that came after he met with Croatian President Stipe Mesic. (Afp, 10.04)

Majandus

EU Trade Commissioner Peter Mandelson said he was hopeful that WTO nations would soon reach a basic agreement in world trade talks. Negotiators have been working in Geneva towards a possible ministerial-level meeting in April or May, where it is hoped a long-awaited breakthrough can occur on the long-running Doha Round, launched in late 2001. (Reuters, 03.04)

The EU hopes to wrap up a free trade deal with Southeast Asian economies by the end of 2009, according to Karl Falkenberg, deputy director general for trade at the European Commission. A free-trade agreement between the EU and ASEAN, its fifth-largest trading partner, has stumbled over issues such as reform in military-ruled Myanmar, which the EU slapped sanctions on last year. "We are reasonably ambitious. A negotiation could be completed within a year or a year-and-a-half," Falkenberg said. (Reuters, 10.04)

EU finance chiefs agreed to broad rules for cooperating across borders to avert financial crises but insisted that Europe's banks were strong despite current distress in the sector. "We have signed a memorandum of understanding on financial stability and cooperation in order to ensure stability," said Slovenian Finance Minister Andrej Bajuk after chairing a meeting with EU finance ministers and central bankers. (Afp, 04.04)

The EU agreed to step up energy cooperation with Turkmenistan following two days of closed-door talks between top EU and Central Asian officials. EU External Relations Commissioner Benita Ferrero-Waldner as well as the French and Slovenian FM gathered in Turkmenistan for talks on issues ranging from energy security and pipelines to democracy and human rights. "I had a meeting with the president and (there is) now a mutual will on both sides indeed to go forward and to try to work together," Ferrero-Waldner said. The EU is particularly keen to convince Turkmenistan to join the long-stalled Nabucco gas pipeline project. (Reuters, 10.04)

France will push for the harmonisation of company tax during its presidency. The matter is "one of the most urgent" regarding European fiscal policy and is "certainly a question which we want to push", said the French economy minister Christine Lagarde. The Commission is expected to present a proposal for a common basis for company tax rates to harmonise the basis for setting the rates. The idea is supported by France and Germany but not by several other member states, which fear it may be a step towards a more general tax harmonisation. (Afp, 7.04)

NATO, Julgeolek

Almost a year after falling victim to a "cyber-war" blamed on Russian hackers, Estonia is now piloting NATO's efforts to ward off future online attacks on alliance members. After this week's NATO's summit in Romania, Estonia and seven other alliance partners will set up the "Cyber Defence Centre of Excellence" in Tallinn next month. The goal is to keep the 26-nation NATO ahead of the game in the face of the threat of crippling computer assaults. (Afp, 02.04)

Russia agreed to allow NATO to use Russian land to deliver non-lethal supplies to alliance troops in Afghanistan, but not troops or air transit arrangements as initially sought by NATO. The deal was showcased at a summit between alliance leaders and Russian President Vladimir Putin in Bucharest as evidence of cooperation between the former Cold War foes, even though it fell short of NATO hopes. (Reuters, 04.04)

NATO leaders decided not to give Membership Action Plans to Ukraine and Georgia but agreed to review the former Soviet republics' progress in December, an alliance diplomat said. (Reuters, 03.04) Ukraine's pro-Western president sought to reassure Russia that its bid to join NATO was not aimed against Moscow, shortly before the alliance's farewell summit with President Vladimir Putin. NATO promised that Ukraine and Georgia would one day join the Western defence alliance but did not put them on an immediate track to membership, partly because of Russian opposition to membership for the former Soviet republics. (Reuters, 04.04)

Polish President Lech Kaczynski sought to soften his earlier remarks linking EU-Russia partnership talks with Georgia's and Ukraine's future membership of NATO. Kaczynski told Reuters in an interview that before the partnership talks start, Poland would like to see agreement within the EU on whether the two nations would receive a clear path towards NATO membership. Asked later if Poland was setting such a condition to lift its veto of the EU-Russia talks, Kaczynski clarified: "I said that we should consider this... I said that we should not rush with the talks." In the interview, Kaczynski said the issue of NATO membership for Ukraine and Georgia, opposed by Russia, was linked with a wider debate about the EU's strategic partnership with Moscow. (Reuters, 10.04)

EU called on Macedonia not to give up on its strategy of moving closer to the West, a day after the country failed to get an invitation to join NATO. Leaders of the military alliance at a summit in Bucharest asked Albania and Croatia to join the 26-member NATO but did not extend the offer to Macedonia due to the threat of a veto by Greece in a row over the country's name. (Reuters, 04.04) President George W. Bush reassured Macedonia that the US believed it should join NATO as soon as possible. The Macedonians walked out of this week's NATO summit when Greece blocked their invitation because of a long-running dispute over the country's name, which is that of Greece's northern province, birthplace of Greek hero Alexander the Great. (Reuters, 05.04)

NATO hopes Albania and Croatia will join the alliance by the time of its summit next year, a spokesman said. This would depend on whether ratification by the 26 existing NATO members and the parliaments of the two countries could be completed in time, James Appathurai said. NATO's 60th anniversary summit in France and Germany is expected to be held in April 2009. (Reuters, 9.04)

Germany and France want to jointly host the 2009 NATO summit in the German city of Kehl and the French city of Strasbourg to mark the alliance's 60th anniversary, a German government spokesman said. (Reuters, 01.04)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

USA meedia kajastas aktiivselt NATO tippkohtumisel vastu võetud otsuseid. Oldi üksmeelel, et NATO põhiküsimuseks jääb endiselt rahu tagamine Afganistanis, kuid samas on selge, et allianss peab tulevikus rinda pistma ka hoopis uute teemade ja ohtudega, sealhulgas küberterrorism ja energiavarude küsimus. Briti meedia vaatles muuhulgas lähemalt Türgis toimuvaid arenguid.

Bukarestis toimunud NATO tippkohtumist võis pidada ainukordseks sündmuseks. Esimest korda kohtusid seal 40 Afganistani rahumissioonil osaleva riigi juhid president Hamid Karzai, ÜRO peasekretäri ja Euroopa Liidu tähtsaimate ametnikega. Tippkohtumine ei tähendanud mitte ainult kinnitust osalejamaade pühendumisele toetada rahu tagamist Afganistanis, vaid sellega pandi alus uuele etapile. Allianss kavatseb pühenduda Afganistani stabiliseerimisele nii kaua kui tarvis ning panna senisest enam rõhku riikluse arendamisele. Viimase eesmärgi osas ootab NATO tõhusat abi teistelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt. (Jaap de Hoop Scheffer, IHT, 03.04) NATO põhimureks jääb endiselt sõda Afganistanis, ent alliansi ette on kerkinud mitu uut küsimust: küberterrorism, globaalsete energiavarude ohustatus ning kliimamuutuste põhjustajad. Küberrünnakud, mille ohvriks langes Eesti möödunud aasta kevadel, on muutnud küsitavaks alliansi võime kaitsta oma uusi liikmeid. Teisteks suuremateks probleemideks kujunevad energiatarned Euroopa ja Venemaa vahel ning kliimamuutused. (William J. Kole, The Washington Post, 03.04) Olulist rolli mängib uute liikmete vastuvõtmine, ehkki seekordsel tippkohtumisel jäid Ukraina ja Gruusia liikmesuse tegevuskavast ilma. Samuti oli tulise arutluse all raketikilbi radarijaama paigutamine Tšehhi territooriumile. NATO prioriteediks peab endiselt jääma Afganistan, kus siiani pole läbimurret saavutatud. (Juhtkiri, The Washington Times, 03.04) USA president Bush püüdis tippkohtumisel säilitada asjalikke suhteid ning selgitas oma raketikilbi rajamise plaani Ida-Euroopa territooriumile väitega, et külm sõda on läbi, Venemaa ei ole enam Lääne jaoks vaenlane ning raketikilp ei ole suunatud Venemaa vastu. Kuid vaatamata sellele käib NATOs vaidlus Venemaalt lähtuvast ohust. Kui nn vana Euroopa riigid võivadki loota, et kokkupõrget Venemaaga suudetakse vältida, siis suur osa uuest Euroopast väidab, et võitlus on juba alanud. (The Economist, 04.04)

Türgi konstitutsioonikohus otsustas 31. märtsil ühehäälselt hakata tegelema võimul oleva Õigluse ja Arengu Partei (AKP) tegevuse keelustamisega ning 70 ametniku, sealhulgas peaminister Erdogani, eemaldamisega poliitikast vähemalt viieks aastaks. Pikk võitlus Türgi islamistliku võimupartei ja ilmaliku korra vahel hakkab jõudma kulminatsioonini ning tulemus võib osutuda määravaks kogu riigi saatuse suunamisel eeskätt liitumiskõneluste areng Euroopa Liiduga. Türgi kohus on varemgi lõpetanud islamimeelsete erakondade tegevuse, tuues põhjuseks nende õõnestava mõju Atatürgi ilmalikele põhimõtetele rajatud vabariigile. Seekordses süüdistuses AKP vastu jäävad kõlama väited islami seaduste juurutamisest riigis ja AKP ettepanek lubada pearätte kandvatel naistel osaleda ülikoolide õppetöös. Erdoganil jääb tõenäoliselt üle proovida kiiremas korras muuta 1980. aastast saadik kehtivat põhiseadust, et raskendada erakondade keelustamise korda. Selleks vajab ta rahvuslaste või kurdimeelse partei toetust. (The Economist, 04.04) Võib arvata, et konstitutsioonikohtu kaasus AKP vastu saab Türgi jaoks saatuslikuks veaks. Atatürgi ilmalik traditsioon on moslemitest koosneva elanikkonnaga riigi jaoks osutunud parimaks vahendiks liberaalse demokraatia säilitamisel ning oleks naiivne uskuda, et pearättide lubamine viiks Türgi islami seadustega riikide peresse. Pealegi kavandab AKP Euroopa Liiduga liitumise tarbeks reforme, mis teevad islamiriigi rajamise võimatuks. Et kuuluda tõeliselt kaasaegsete Euroopa riikide hulka, tuleb Türgil tõestada, et demokraatiat hinnatakse seal kõrgemalt kui ilmalikkust. (The Economist, 04.04)

SAKSAMAA

Saksa ajakirjanduse tähelepanu keskpunktis olid NATO suhted Moskvaga, poliitilised mängud vahetult enne Bukaresti tippkohtumist, samuti Euroopa Liidu suhted Hiinaga ja olukord Tiibetis

Usutluses väljaandele Die Welt väidab Georg W. Bush, et ta ei nõua Saksamaalt Afganistani missiooni osas võimatut, ei nõua seda, mida pole sisepoliitiliselt võimalik teostada. Kui mõned riigid pole praegu suutelised oma liitlaskohustusi täitma, siis tuleb sellesse suhtuda mõistvalt. Mingit nõudmist vägede saatmiseks Lõuna-Afganistani ei saa Saksamaale esitada. Mis puudutab Ukraina ja Gruusia võimalikku liitumist NATOga, tuleb tunnistada, et need riigid vastavad kõikidele nõudmistele, mis on NATO MAP programmiga alustamiseks vajalikud. Kutset nad ei saa, aga neile peab andma õiguse liikmesust taotleda. Ukraina rahva arvamust tuleb muidugi küsida, kuid rahva arvamus on muutlik. Ukrainale tuleb anda šanss. Kui referendumil otsustatakse alliansist välja jääda, siis nii see ka jääb. Demokraatia on Ida-Euroopas tõusujoonel. Tagasilöögid on samas paratamatud. Tuletagem vaid meelde seda, et USA oli oma algusaastatel orjanduslik riik, praeguse välisministri esivanemad olid orjad. Kuid ajad muutuvad, muutused vajavad aga kannatlikkust ja järjekindlust. 4000 langenud USA sõdurit Iraagis on see hind, mida õnnestumise eest Iraagis maksma peame. Sageli külastan langenud sõdurite peresid, need on väga liigutavad hetked. Kasvõi nende ohvrite nimel – ei tohi praegu Iraagist tagasi tõmbuda. Kui arvate, et pärastsõjaaegse Saksamaa ülesehitamine kulges mingit kindlat ja perfektset plaani pidi, siis te eksite! See võttis samuti väga pikki aastaid ning oli mitmeid valestarte. Aga nagu juba öeldud – üleminek türannialt demokraatiale on raske ja aeganõudev protsess. USA järgmiseks presidendiks saab aga John McCain. (Thomas Schmid, Die Welt, 31.03)

Poliitikaekspert Mark Leonard, Euroopa Välissuhete Nõukogu think-tank juhataja, nõuab ELi välisministritelt ühehäälsust suhetes Venemaaga. EL on tema hinnangul suurem ja võimsam kui Venemaa – sõjaliselt, elanikkonna arvult, majanduslikult. Sellele vaatamata on Venemaa ikka jälle suutnud Euroopat lõhestada. EL peaks end kokku võtma, seni pole isegi Venemaa defineerimine õnnestunud – mõnede jaoks on ta oht, mida taltsutada, teistele jällegi strateegiline partner. Selline kooskõlastamatus loob eelised just Venemaale. Läbirääkimised EL-Venemaa uue partnerlusleppe osas peaksid algama nii ruttu kui võimalik, igasugune vetostamine või edasilükkamine tooks üksnes kahju. (Eric Bonse, Handelsblatt, 31.03)

Seoses Bukaresti tippkohtumisega põhjendas Saksamaa välisminister Steinmeier avalikult esimest korda oma vastuseisu Gruusia ja Ukraina liikmesusele NATOs vajadusega austada Venemaa arvamust. Steinmeieri sõnul olevat üksnes Kosovo tunnustamisega juba „limiit ületatud”. Need argumendid on fataalsed! Venemaa seisukohad ei tohiks alliansi juhtide jaoks mingit tähendust omada, ja kui omavad, siis kõige vähem tohiks seda avalikult kuulutada. Kosovo puhul pole mitte lääs, vaid Venemaa igasugused piirid ületanud. Kõik katsed kompromissi leida blokeeris Venemaa ära, tõrjudes lääneriigid sellega sundseisu. Kes selle destruktiivse poliitika ajendiks võtab selleks, et Venemaa mõistmisele üles kutsuda, näitab, et ta allub väljapressimisele. USA ja Ida-Euroopa paljude juhtisikute silmis puudub Steinmeieril vajalik distants autokraatliku Venemaa suhtes. See arvamus ei arvesta Saksamaa sundseisu mitmete otsuste langetamisel, küll aga annavad Steinmeieri väljaütlemised põhjust just sääraseks kriitikaks. (Juhtkiri, FTD, 3.04)

Vaatamata Pekingist kostvatele ähvardustele on mõned Euroopa riigid söandanud minna Hiinaga vastuollu. Prantsusmaa presidendi Sarkozy ettepanek, et ELi välisministrid võiksid Dalai Lamaga ametlikult kohtuda, leidis sooja vastuvõtu ELi eesistujamaa Sloveenia välisministri poolt. Europarlamendi president Hans Pöttering nimetas Hiina võimude väiteid, justkui plaaniksid tiibetlased enesetapurünnakuid ja muid terroriakte „jälestusväärseimaks propagandaks, mida me eales totalitaarse kommunistliku režiimi poolt kuulnud oleme”. Pöttering toetab igati Dalai Lama kohtumist ELi välisministritega. Ehkki Dalai Lama visiit Europarlamenti oli esilagu kavas alles detsembris, on ta muutunud olusid arvestades teretulnud igal ajal, veel enne detsembrit. „Kui senine areng jätkub, kaotavad tiibetlased kümne aasta pärast oma kultuurilise ja usulise identiteedi”, väidab Pöttering. (Wolfgang Proissl/Joachim Zepelin, FTD, 2.04)

PRANTSUSMAA

Keskseks teemaks prantsuse ajakirjanduses oli möödunud nädalal kahtlemata NATO Bukaresti tippkohtumine. Prognoositi võimalikke tulemusi, analüüsiti Prantsusmaa rolli ja selle muutumist NATOs.

Ameeriklased ei ole teinud saladust oma toetusest NATO itta-laienemisele. Tõeline kriis võib tekkida sellest, et Venemaa vastuseis laienemisele lõhestab NATOsse kuuluvaid Euroopa riike. Kuid kandidaatriigi staatusesse pürgivad Gruusia ja Ukraina ei ole ka ise sisemiselt ühtsed. Näiteks Kiievis kogunes keskväljakule tuhandeid venemeelseid inimesi, kes protesteerisid nii George Bushi isiku kui ka Ukraina NATO-liikmesuse vastu. “NATO - see on sõda, surm ja pisarad!” ning “Ukraina! Venemaa! Valgevene!” skandeerisid kogunenud. Kaitsekomitee juhataja pehmendas toimuvat: “Minevik lahutab ukrainlasi, kuid tulevik liidab meid. Kõik ukrainlased tahavad elada euroopalikus, demokraatlikus ja tsiviliseeritud riigis.” (Laure Mandeville, Le Figaro, 2.04)

Fantastika ja üllatuslikud tulemused kuuluvad harva NATO suurte kohtumiste juurde. Ometi rõhutas NATO ülemjuhataja, et seekord on tulemusi raske prognoosida ja valmis tuleb olla ootamatuseks. Põletavatest teemadest ei ole tõesti puudust: Afganistan, mis on NATOle suureks proovikiviks ja mille edust või läbikukkumisest sõltub liidu tulevik. Teiseks NATO reform, mille järele kõik liikmed vajadust tunnevad, kuid mille kohta on paljudel erinev nägemus. Ameeriklaste “globaalse NATO” visioon, mille kohaselt peaks toimuma areng kahes plaanis: geograafiline ja temaatiline laienemine. Prantslased rõhutavad kaht liidu alustala: sõjalist ja euroatlantilist. Tsiteerides üht prantsuse delegatsiooni liiget: “NATOst ei tohi kujuneda “Švetsi nuga”, multifunktsionaalset tööriista, mida kasutatakse kõikjal ja kõigeks.” Pariis eelistaks keskendumist juba olemasolevate struktuuride reformimisele. Kolmandaks laienemine, mida toetavad esmajärjekorras ameeriklased, samuti Kanada, Balti riigid ja enamik endiseid idabloki maid. Kümmekond Euroopa riiki seevastu leiab, et kiirustada ei maksa, seda enam, et teema on tundlik venelaste jaoks. Raketikilbi küsimuses oodatakse Putini seisukohta, mis on tõenäoliselt pigem rahulik. Kui aga pinged Ukraina ja Georgia küsimuses teravnevad, võib tulla ka siin ootamatusi. Aasta eest Münchenis peetud kõnes reageeris Putin raketikilbi küsimuses väga agressiivselt. Nüüs aga teatas Sergei Lavrov, et Venemaa ei näe raketikilpi enda vastu suunatud olevat. See on positiivseim toon, mida Moskva kõnesoleva delikaatse küsimuse suhtes siiani väljendanud on. Ja lõpuks Prantsusmaa roll NATOs. Sarkozy peaks taas kinnitama valmisolekut ja soovi saada uuesti liidu liikmeks. Säärase toreda kavatsuse vastukaaluks loodetakse kuulda Bushilt mõnd toetavat sõna Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikale (PESD, Politique européenne de sécurité et de défense). (Arnaud de La Grange, Le Figaro, 2.04)

Veel viis aastat tagasi oli Gruusia majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline olukord kohutav, Gruusiat peeti endise N. Liidu kõige korrumpeerunumaks riigiks. Maailmapanga hinnangul oli sealne finantskliima Nigeeria omast kehvem. Tänaseks on olukord tundmatuseni muutunud. Riik on küll endiselt vaene, kuid jõulised ja kiired reformid on andnud talle uue kursi ja hingamise. Lootuste kõrval on siiski ka palju murettekitavat. Kodusõja ning Abhaasias ja Lõuna-Osseetias 1990. aastatel toimunud etniliste puhastuste järgselt on poliitiline eliit lõhenenud. Riigi juhtkond peab tegelema jõudumööda valusa minevikupärandiga. Ka Eesti oli 1990. aastatel keerulises seisus. Meile oli tookord suureks toeks NATO ja ELi toetus. Partnerid neis institutsioonides andsid selgelt mõista, et reformide tulemusena saab võimalikuks Eesti liikmesus NATOs ja EL-s. Gruusia on juba praegu teinud palju, et vastata NATO kriteeriumitele, kandes sõjalisi kohustusi Kosovos, Iraagis, Afganistanis. Gruusia väärib kutset NATOsse. (Mart Laar, La Libre, 2.04)

Täielikust teineteisemõistmisest rääkida oleks vast liialdus, kuid kahtlemata on Prantsuse-USA suhted hetkel väga heas seisus. Selle heaks näiteks on Pariisi otsus saata Afganistani idaossa lisavägesid ja president Bushi poolt väljendatud soosing Euroopa kaitsekavale. Bush nimetas Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikat “kasulikuks ja vajalikuks”. Nicolas Sarkozy tervitas tuliselt muutusi Washingtoni hoiakutes, rääkides “ajaloolisest pöördest Ühendriikide poliitikas”. Seni ei ole ükski USA president väljendanud Euroopa kaitsepoliitikale säärast toetust. Tekkinud atmosfäär loob Sarkozyle head võimalused Prantsusmaa NATOsse taasintegreerimiseks. Sarkozy leidis pärast tippkohtumist, et mida parem on läbisaamine USA-ga, seda rohkem on kokkuvõttes sõltumatust ja seda paremini saab Euroopa oma kaitsestrateegiat ellu viia. (Laurent Zecchini, Le Monde, 5.04)

SOOME

Soome meedia tähelepanu koondus Soomes skandaali tõttu ametist lahkuma sunnitud välisminister Ilkka Kanervale ning tema mantlipärijale, uue põlvkonna poliitikule Alexander Stubbile. Loomulikult kirjutati ka Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisest. Soomlaste meeled hoiab lisaks Gruusia ja Ukraina võimalikule NATO-liikmesusele erksad ka Soome enda suhe NATOga. Eriti nüüd, mil ametisse on astunud uus välisminister, kes on NATO suur toetaja.

Ilkka Kanerva jõudis välisministri ametis olla vaid napilt aasta. Tema tegevust ministrina peetakse üldiselt edukaks, kuid sellest ei piisanud, kui selgus, et Kanerva oli taas triivinud seksistlikusse suhtesse endast aastakümneid noorema naisega. Ilkka Kanerva viimased päevad välisministrina olid rasked nii talle endale kui ka Soome riigile. Väsinud minister solvas eestlasi, kui ütles viimasel hetkel ära oma esinemise Lennart Meri nimelisel seminaril Tallinnas. Rootsi ja Norra välisministrite visiidile panid pitseri nurka aetud Soome kolleegi ellujäämisvõitlused. Soome uus välisminister Alexander Stubb on võrdlemisi noor ning andekas rahvusvahelise poliitika mõjutaja. Ta on tegelenud ELi asjaga Soome välisministeeriumis, töötanud Euroopa Komisjonis ning viimased aastad europarlamendis. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 2.04) Välisministrina sai Ilkka Kanerva väga hästi hakkama, kuid 33 aasta jooksul, mil Kanerva Soome parlamendis tööd on teinud, on mõndagi muutunud. See, mida varem pahaks ei pandud ning millest ei räägitud, on nüüd avalik ja pahaks pandav. Aja muutumist näitab ka Kanerva mantlipärija valik. Otsuste langetamine siirdub sugupõlvele, kelle jaoks pole idasuhted ja erapooletus väärtused iseenesest. Poliiitkuna on Alexander Stubb veel küsimärk. Ta on väga otsekohene inimene, kes pooldab vankumatult transatlantilist ja NATOga tehtavat koostööd. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 2.04) Alexander Stubbi suurimaks proovikiviks ei saa see, kuidas ta maailmas hakkama saab, vaid see, kuidas ta suudab sulanduda soomlaste aeglusesse. Stubb peab õppima mõõdukamalt kõnelema, ta peab vähem naeratama. Tal peab natuke vähem õigus olema. Muidu on soomlased kergesti seda meelt, et Stubb arvab, nagu oleks tema kogu Euroopa Liidu leiutanud. (Matti Apunen, Aamulehti, 2.04) Kui Kanerva trumbiks oli pikkade aastate kogemus, siis Stubbi tugevuseks on mineviku taaga puudumine. Välisminister hüppab liikuva rongi peale ning lubab tegutseda valitsusprogrammi ja põhiseadusest tuleneva võimupädevuse raames. Sellest hoolimata on valitsuses nüüd uue aja esindajaid, kes toovad loodetavasti 21. sajandi tuuli ka välispoliitikasse. Stubb on rahvusvahelise koolkonna produkt. Ta elab Belgias ning on abielus britiga. Stubb räägib ladusalt viit keelt, ta on kaitsnud oma väitekirja Londonis, kirjutanud raamatuid ning õpetanud ja õppinud Ühendriikides, Prantsusmaal ja Belgias. Stubb võib tuua ELi poliitikasse uusi suundi. Tekkida võib ka pingeid, kuna Soome peaministri Matti Vanhaneni ELi poliitika on saanud Stubbilt ka kõva kriitikat. (Ari Niemi, Turun Sanomat, 3.04) Soome välispoliitika liidrid on käinud NATO liikmesuse ümber kui kassid ümber palava pudru. Kuigi liitumatus pole enam valitsusprogrammis, püsib see siiski poliitikute seisukohavõttudes. Soome geopoliitiline keskkond on viimase 20 aastaga põhjalikult muutunud. Sellest hoolimata on arvamusavaldused endised. Avalikult NATOt pooldavast Alexander Stubbist saab nüüd tilk tõrva meepotis. On oodata, et Stubb tõstab arutluse NATO liikmesuse üle poliitilise keskustelu keskmesse. (Vesa Varhee, Taloussanomat, 2.04) Soome on liikunud külma sõja aegsest hallist erapooletuse tsoonist NATO rahupartneriks ning osaks laiemast läänelikust kaitsesüsteemist. Selle põhjuseks pole olnud niivõrd hirm Venemaa ees, kuivõrd otsus minna kaasa üldise läänemaise majandusliku ja poliitilise integratsiooniga. Selle tee lõpus ei terenda tingimata liikmekssaamise taotlus NATOle. Selline tulemus nõuab poliitilist otsust, millel on rahva toetus. Viimase aja arvamusküsitlused näitavad, et ikka veel vastustab NATOt ligi 60% soomlastest. NATO-kriitilisus põhineb kahel seigal. Esiteks: soomlased ei looda välisabile. Teiseks põhjuseks on USA viimaste aastate poliitika. (Raimo Väyrynen, Turun Sanomat, 2.04) Venemaa suursaadik NATO juures Dmitri Rogozin ütles ajakirjale Suomen Kuvalehti antud intervjuus, et kui Soomest saaks NATO liige ning jõuvahekorrad Põhja-Euroopas muutuksid, tekitaks see Euroopasse uusi pingeid, mis ei tuleks kellelegi kasuks. „Praegu annab Põhja-Euroopa kogu Euroopale eeskuju, kuidas leitakse ühine keel, ollakse kaubandussuhetes ning arendatakse turismi relvi puutumata. Kui aga Soome ja Rootsi erapooletu positsioon muutub, ei saa vältida Põhja-Euroopa militariseerumist koos kõigi psühholoogiliste, majanduslike ja muude tagajärgedega,“ ütles Rogozin. (Kalle Schönberg, Suomen Kuvalehti, 14/2008)

Bukarestis toimunud NATO tippkohtumine oli ajaloo massiivseim ja laiahaardeliseim. Lisaks liikmesriikidele osalesid kohtumisel Ukraina, Gruusia, ÜRO, EL, Afganistan ja Venemaa. Kuigi Bukarestis otsustati Gruusiale ja Ukrainale NATOga liitumise tegevuskava andmine edasi lükata, on see Venemaa tagajalgadele ajanud. Pole ka ime. MAP oleks NATO selge poliitilise tahte märk, mis jätaks Venemaa presidendile Vladimir Putinile pleki just tema ametiaja lõpusirgel. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 3.04) On kinnistunud komme, et enne NATO suuremaid kohtumisi räägitakse mõndagi, mis pole päris tõsi. Kõigepealt rõhutatakse, et ühelgi allianssi mittekuuluval riigil, mis tähendab Venemaad, pole NATOs vetoõigust. Siis öeldakse, et tegemist pole lisaüksuste kokkuajamise kohtumisega. Ning Soomes on kombeks veel öelda, et Soomelt pole keegi palunud lisaüksuste saatmist Afganistani. Teoreetiliselt on see kõik õige, kuid praktikas on asjad natuke teisiti. (Kari Huhta, Helsingin Sanomat, 4.04) NATO jaoks oleksid võinud asjad pareminigi minna kui nad läksid, sest Bukarestis hiiliti probleemidest pigem kõrvale kui lahendati neid. Kuid see ei räägi NATO kriisist, vaid üksnes sellest, et oma otsustes üksmeelsust eeldavatel suurtel rahvusvahelistel organisatsioonidel on üleüldse raske jõuliselt tegutseda. Bukarestis oleks võidud mõningaidki probleeme vältida, kui USA president George Bush poleks enne tippkohtumist lubanud Ukrainale ja Gruusiale NATO liikmesuse tegevuskava. Berliin ja Pariis on selles küsimuses Washingtoniga eriarvamusel, nii et tippkohtumise lõpptulemust võib pidada Euroopa realismi võiduks. Samuti ei soovitud Euroopas Venemaad ärritada. (Juhtkiri, Kaleva, 4.04) NATO tippkohtumist nähakse mitmel pool Vladimir Putini suure diplomaatilise võiduna. Eelkõige Moskva võib olukorda tõlgendada nii, et Putin peatas NATO laienemise Venemaa külje alla ning lõi kiilu NATO riikide suhetesse. Bukarestis NATO laienemine siiski ei peatunud. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 5.04)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Küberkaitse

Uudisteagentuurid

Estonia is braced to face fresh cyber attacks as the anniversary of the controversial decision to move a Soviet-era war memorial approaches, Hillar Aarelaid, the country's head of Internet security said. According to him, the Web attacks may reoccur; possibly on April 27, the day the statue was moved, or sometime in May, especially the ninth. (Reuters, 7.04)

Ingliskeelne ajakirjandus

Küberkuritegude vastase võitluse juhtkohale on asunud internetiga hästi varustatud Eesti, riik, mis ise langes küberrünnakute ohvriks mullu kevadel. Prantsusmaal toimunud Euroopa Nõukogu konverentsil vaadati läbi küberkuritegude konventsiooni, ainsa seaduslikult siduva rahvusvahelise küberkuritegevuse alase kokkuleppe ellurakendamine. Samuti olid arutluse all uued eeskirjad politsei, uurijate ja internetiteenuse pakkujate vahelise koostöö tõhustamiseks küberkuritegude vastases võitluses. Sama teema võeti arutluse alla NATO tippkohtumisel Rumeenias. Eesti on küberkuritegevuse vastasest võitlusest siiani väga aktiivselt osa võtnud, kuna riiki eelmisel aastal tabanud küberrünne mõjutas tõsiselt kogu riigi internetiteenustega tihedalt seotud majanduselu. (Wired, 01.04)

Soome ajakirjandus

Eesti ning veel seitse NATO liikmesriiki – USA, Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Slovakkia, Läti ja Leedu – allkirjastavad mais lepingu, et teha koostööd NATO küberkaitse keskuse loomiseks Tallinnasse. Tegelikult on keskusel Tallinnas juba töötajad, kuigi ametlikult avatakse keskus alles järgmise aasta alguses. Eesti pakkus NATOle IT-alast abi juba 2004. aastal, kui riik NATOga liitus. 1996.–2000. aastatel Eesti kaitseväe juhataja ametis olnud Johannes Kerdi sõnul on Eesti juba aastaid valmistunud NATO raames sellise keskuse loomiseks, kuid mitmed NATO-riigid ei mõistnud selle vajadust enne eelmise aasta kevadel, mil Eesti laiaulatusliku rahvusvahelise internetirünnaku ohvriks langes. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 3.04)

Majandus

Ingliskeelne ajakirjandus

Eesti majandusministri Juhan Partsi sõnul soovib Eesti, et Venemaa kasutaks Eesti sadamaid senisest rohkem kütuse ja teiste toodete transiidiks, olgugi et suhted Moskvaga halvenesid eelmisel aastal pronkssõduri tüliküsimuse tõttu. Venemaa on siiani vähendanud kütusetransiiti Eesti sadamate kaudu. Partsi sõnul mõjub selline langus Eesti majandusele negatiivselt ja aeglustab transiidisektori arengut. Vaatamata sellele täheldas Parts, et valitsus ei suhtu transiidisektoris valitsevasse langusesse pessimistlikult, transiidiarvud hakkavad tasapisi kasvama. (Patrick Lannin, David Mardiste, The Guardian, 02.04)

Soome ajakirjandus

Helsingi ja Tallinna vaheline raudteetunnel on mõlkunud 1990. aastate keskpaigast Helsingi-Tallinna Seltsi liikmete mõtteis. Mõtet tunneli rajamisest on üldiselt naljaks peetud ning eksperdid on selle kui majanduslikult ja poliitiliselt võimatu projekti maha teinud. Seda vaatamata sellele, et tunnel kiirendaks oluliselt kaupade ja inimeste jõudmist Kesk-Euroopasse. Tehniliselt oleks silla ehitamine võimalik, kuid selle maksumuseks peetakse 2–3 miljardit eurot. Tallinna linnapea Edgar Savisaar seisab projekti taga, kuid veelgi enam pooldab ta mõtet Helsingi-Tallinna kaksiklinnast. 2005. aasta sügisel tekitasid Savisaare ideed helsinglastes veel hämmeldust. Helsingi linnapea Jussi Pajunen ei laitnud Savisaare tulevikuvisioone täielikult maha, kuid pooldas pigem süvendatud koostööd kui ühist juhtimist. Eesti ELi liikmesus on toonud Eesti Soomele endisest lähemale. Kasvanud on riikidevaheline koostöö ning samal ajal on ka pealinnad teineteisele lähenenud. Praegu ei tundugi mõte veealusest tunnelist enam nii utoopiline kui mõni aasta tagasi. Samas on tee ehitamisotsuseni veel pikk. Tunnelit tuleb igal juhul vaadelda palju laiema projektina kui vaid ühendusena Tallinna ja Helsingi vahel. Tunnel oleks osa Varssavi ja Tallinna vahele planeeritavast Rail Baltica raudteeühendusest. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 1.04)

Helsingi linnapea Jussi Pajunen kaitseb Helsingi ja Tallinna vahel sõlmitud lepingut, mis ütleb, et linnad hakkavad uurima merealuse raudteetunneli rajamist. Rühm Helsingi poliitikuid on öelnud, et Pajunen on tegutsenud poliitikuid ehk otsustajaid kaasamata. Helsingi ja Tallinn taotlevad ELilt raha esmauuringuteks 500 000–800 000 eurot. Kumbki linn rahastab uuringuid 100 000 euroga. (Riku Jokinen, Helsingin Sanomat, 1.04)

Mõtet Tallinna-Helsingi vahelisest raudteetunnelist võib pidada suurushulluseks. Eriti jõuliselt toetab ideed Tallinna linnapea Edgar Savisaar. Helsingi linnapea pole projekti kommenteerinud nii suure vaimustusega, kuid istub Tallinna meeriga igal juhul ühes paadis. Soome lahe tunneli projekt ületab kalliduselt ja ebareaalsuselt kõik need viimaste aastate transpordialased projektid, mida Helsingis on nimetatud regionaalpoliitilisteks laristamisteks. Tunneli ehitamist on raske põhjendada olulise aja kokkuhoiuga, samuti võib projekt negatiivselt mõjuda keskkonnale. Edgar Savisaare põhjendus, et Soome ja Eesti saavad hakkama sama asjaga, millega Prantsusmaa ja Suurbritannia, on samuti tavatult kehv. Kindlasti saavadki, kuid küsimus on ju selles, mis on mõistlik. (Pekka Mikkola, Kaleva, 3.04)

Helsingi ja Tallinna linnapea allkirjastatud leping selle kohta, et hakatakse uurima linnadevahelise raudteetunneli ehitamist, on rõõmus ja tervitatav uudis. Seda projekti ei tohi pidada vaid kahe linna vaheliseks küsimuseks. Projekt on Soome logistilise asendiga seotud tähtis rahvuslik küsimus, mis nõuab ka Soome valitsuse tuge. Tallinna ja Varssavi vahele planeeritakse Rail Baltica raudteeühendust. Selle valmides avaneks Soomele – nii inimestele kui ka kaupadele – tunneli kaudu läbi Baltimaade kiire otseühendus Varssavi, Berliini ja teiste Euroopa tähtsamate linnadega. Ühtlasi võiks Korea poolsaarelt Euroopasse planeeritav „raudne Siiditee“ kulgeda tunneli valmides samuti Soome kaudu. Helsingi-Tallinna vahelise tunneli kaudu avanev otseühendus Euroopaga suurendaks Aasia ja Euroopa vahelise ühenduse võimalusi nii kauba- kui ka inimeste transpordiks. On põhjust ühineda Tallinna linnapea Edgar Savisaare optimismiga, et Helsingi-Tallinna raudteetunnel saab tõeks ning tasub end ära. (Markku Heiskanen, Helsingin Sanomat, 4.04)

Soome lahel liiklevad laevafirmad kahtlevad Helsingi-Tallinna raudteetunneliprojektis. „See nõuab nii suurt investeeringut, et vaevalt ükski arvutus selle ehitamise tasuvust näitab,“ ütleb Mika Nykänen Soome laevakompaniide ühendusest. „Teine küsimus on, kas rongipileti hind oleks konkurentsivõimeline. Kui piletihind peaks katma investeeringud, tõusevad piletihinnad eriti kõrgele.“ Helsingi abilinnapea Pekka Sauri rõhutab, et projekti puhul on praegu käsil alles „eelülevaate eelülevaate“ tegemine. „Selge on ka see, et ilma Rail Balticata kaoks tunneliprojektilt põhi,“ ütleb Sauri. (Aino-Mari Kilpeläinen, Taloussanomat, 4.04)

Viimastel aastatel on eestlastel majanduslikult hästi läinud. Rahvamajandus on kasvanud kiire hooga, niisamuti üldine elatustase ja jõukus. Mündi teisel küljel irvitavatest ülekuumenemistendentsidest pole poliitikud eriti välja teinud. USA laenukriisist alguse saanud ülemaailmsed raskused finantsturgudel on kajastunud ka Eestis ja teistes Balti riikides. Ning paljastanud, kui nõrk on Eesti majanduse vundament. Üle aastate ähvardab Eesti majandust langusperiood. Kõige hullema stsenaariumi järgi tabab seda stagnatsioon – rahvamajanduse kasv peatub, kuid inflatsioon on kõrge. Esialgu on töötus pead tõstmas ehitusalal. Nukrad väljavaated võivad eestlased panna tööd otsima väljastpoolt Eestit, ka Soomest. Ning miski ei näita, et nende värbamine Soomes ei võiks mõlemale poolele kasuks tulla. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 1.04)

Baltimaade majandused on kõvasti ülekuumenenud. Tundub, et järgmine samm on majanduskriis. „Eesti on kui Soome 1990. aastate alguses. Inflatsioon on tormiline, väliskaubanduse puudujääk on suur ning krooni kurssi euro suhtes muutumatu,“ ütleb Sampo Panga peaökonomist Lauri Uotila. „Kui Eestil õnnestub edaspidigi riiki välisinvestoreid meelitada, võib ta halvemast välja tulla,“ arvab Uotila. Õnneks on Balti riigid väikesed ning naabermajandused kindlad. „Väikeste kasvavate majanduste kriisid on tihti ägedad, kuid lühiajalised. Tõenäoliselt toibuksid ka Baltimaad võimalikust majanduskriisist üsna kiiresti,“ arvab Uotila. (Antti Lampinen, Taloussanomat, 1.04)

Eesti kärbib riigieelarvet 3,1 miljardi krooni võrra. Majanduskasv jääb ennustuste järgi sel aastal vaid 3,7 protsendi piiresse, kuid eelarve koostati 7,3 protsendise majanduskasvuga arvestades. Majanduskasv on rahandusministeeriumi väitel aeglustunud kinnisvarasektori oodatust kiirema jahtumise ning jaemüügi kasvu aeglustumise tõttu. Eesti rahandusministri Ivari Padari sõnul ei ähvarda Eestit aga siiski kriis, vaid tegemist on lihtsalt majanduse arvatust kiirema jahtumisega. (Kai Juvakka, Helsingin Sanomat, 4.04)

Kultuur

Austria ajakirjandus

Paavo Järvi on külalisetendustel Viinis. Cincinnati Symphony Orchestra dirigent on noor ja paindlik. Ta on ka Frankfurdi raadio sümfooniaorkestri ning Bremeni kammerfilharmoonia dirigent. Peale selle jõuab ta olla veel Eesti rahvusorkestri nõustaja. Ise väidab Paavo Järvi, et ta on oma olemuselt eklektik. Ta pole küll mingi orkestrite koguja, kuid iseseisvust ja vaheldust armastab. Suure reisimise kõrvalt USA ja Euroopa vahel tahaks vaid veidi rohkem näha, kuidas omaenda lapsed kasvavad. Järvile ei meeldi spetsialiseerumine ega kellegi mingiks „spetsialistiks” pidamine. Kui keegi, näiteks, teeb ettepaneku talle kui spetsialistile „põhjamaist moodsat programmi” koostada, ta ei tee seda. Kes ei oska klassikat, näiteks Mozarti dirigeerida, see pole kellegi dirigent! Nišitöö oleks Paavo Järvi jaoks põrgu. Aastal 2010 asub samuti ta Orchestre de Paris etteotsa. Oma praegust Cincinnati orkestrit peab ta üheks parimaks ning kõige euroopalikumaks orkestriks USAs. Siin kohtuvad ameerikalik filigraansus ning euroopalik tunnetussügavus. (Ljubiša Tošiae, Der Standard, 4.04)

Soome ajakirjandus

Sofi Oksaneni romaan „Puhastus“ (Puhdistus) avab kahe eriealise naise saatuse kaudu Eesti lähiajalugu. Oksanen tahtis kirjutada Teise maailmasõja ajal ning selle järel nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud eesti metsavendadest. „Eesti ajalugu tuleb kirjutada osaks Euroopa ajaloost. Siiamaani on Eesti ajalugu Euroopa jaoks olnud N. Liidu ajalugu ning ainult Eesti ajaloost kirjutades on võimalik ümber lükata nõukogude narratiiv,“ ütleb Oksanen. „Kogu mu lapsepõlve ja Nõukogude okupatsiooni aja liikusid Eesti mahavaikitud lood suulise pärandina ja eufemismidena. Kui muu maailma ajalugu olen ma õppinud lugedes, siis Eesti ajalugu olen õppinud kuulates,“ räägib Oksanen. (Tuomu Karhu, Turun Sanomat, 4.04) Tänapäeva soomlase teadmised Eesti ajaloost piirnevad ilmselt suhteliselt kaasaegsete sündmustega, nagu laulev revolutsioon, millest lähtudes võiks Eesti ajalugu pidada õnneliku lõpuga ajalooks. Enne seda õnnelikku lõppu juhtus Eestis siiski palju sellist, millest Soomes pole räägitud. Sofi Oksaneni romaan „Puhastus“ on just selles mõttes oluline, et räägib asjadest, millest ehk parema meelega vaikitaks. „Puhastus“ on naisteromaan selles mõttes, et keskendub sündmustele, milles on otsustav just naise sugu. Oksanen toob esile ärakasutamise ja vägivalla, millega naine erandlikes olukordades kokku puutub. Romaani sündmused koonduvad kahele perioodile: 1940te lõpu Nõukogude okupatsioonile ning 1990te alguses iseseisvuse saabumisele. Romaani mitmemõõtmelisus on hämmastav. See paneb mõtlema suuremate, üldisemalt võimu kasutusega seotud asjade üle, kuid katab samas eraldiseisva territooriumi ajaloo. (Kaisa Kurikka, Turun Sanomat, 5.04)

Kirjanik Jaan Kross suri 2007. aasta jõulude paiku. Kross näitas oma elutööga, et võimatu võib võimalikuks saada: ta tõusis väikeselt keelealalt Euroopa teadvusesse ning kirjutas väikese rahva ajaloost teoseid, mis kõnetasid erinevate kultuuride lugejaid. Kross käsitles eriti üksikisiku suhet absoluutse võimuga ning kirjutas Nõukogude Eesti rasketes oludes meisterlikku proosat. Krossi surmaga on Põhja-Euroopa kaotanud ühe oma olulisematest intellektuaalidest. Kui N. Liit lagunes, muutusid ajad ja keelekasutus. Ka Kross hakkas ettevaatliku allegoorilise ajaloo kirjeldamise asemel kirjutama otsekohesemalt lähiajaloost. 2005. aastal ilmus Krossi autobiograafia „Kallid kaasteelised“. Miks on siis nüüd Juhani Salokannel, kauaaegne estofiil, kirjandusinimene, tõlkija ja kirjanik avaldanud Jaan Krossist eluloolise teose „Kultuuritahe. Jaan Kross, tema teosed ja eestlus“? Kas kõik polnud juba öeldud Krossi enese teostes? Kindlasti mitte. Salokanneli määratluse järgi on Jaan Kross oma isamaa ealine mees, kelle eluperioodid kattuvad hämmastavalt täpselt Eesti riigi ja rahva arenguperioodidega. Keskseim Krossi elutöös on olnud Eesti minevikuga seotud müütide kummutamine. Salokannel tõdeb, et eriti on Kross rikastanud pilti Eesti suhtest Saksamaasse ja seega ka läände. Eestis ongi Krossi kohta kasutatud epiteeti „kompromissi kuulutaja“. See tundub ka paika pidavat, sest kuigi Kross oli sunnitöölaagris ning tema suhtes oli langetatud eluaegne väljasaatmisotsus Siberisse, ei pooldanud ta kunagi minevikuga äärmuslikku arveteklaarimist. Kuigi Kross oli vaieldamatu ühiskonnakriitik, oli tema teoste südames see seletamatu igatsus määratlematu järele, mis eristab teineteisest polemiseerija ja ajatu kunstniku. (Sirpa Kähkönen, Helsingin Sanomat, 6.04)

Juhani Salokannel töötas vastilmunud Jaan Krossi eluloo kallal kümme aastat. Mõeldes ennekõike Krossi soome lugejate ning teisalt noorema põlve eestlaste peale, keskendas ta oma tähelepanu Eesti ühiskonna perioodidele ja Eesti kultuurielu kommetele. Krossi tulek Soome oli esialgu aeglane – esimene teos ilmus 1982. aastal. Kuid siis hakati uusi tõlkeid avaldama üha tihedamalt peaaegu igal aastal. See oli Soomes erandlik, Kross muutus äkki eriti populaarseks välismaiseks autoriks. Kuigi Krossi teoseid on Soomes väga positiivselt vastu võetud, on tema teoste kohta käiv kriitika peegeldanud mitmesuguseid kirjanduse ja poliitika tahke. (Jouko Grönholm, Turun Sanomat, 5.04)

Varia

Soome ajakirjandus

Eesti Loomakaitse Seltsi väitel piinas jaanuaris Saaremaal käinud Soome jahiselts loomi ning rikkus metsaseadust. Loomakaitse seltsi juhatuse liige Helen Roosimägi kahtlustab, et selliseid juhtumeid võib olla veelgi. Jahti juhtinud Tormis Lepik lükkas kõik süüdistused tagasi. (Kai Juvakka, Helsingin Sanomat, 1.04)

Helsingi Loomakaitseühendus nõuab Jahimeeste Keskorganisatsioonile suunatud avalikus kirjas, et soome jahimehed järgiksid metsaseadust ka välismaal. Eesti telekanalil näidatud videos on Soome jahiselts kätte saanud elusa väikse metssea ning ässitab koeri sellele kallale. Kohalik politsei uuris asja, kuid ei esitanud süüdistust. Helsingi Loomakaitseühenduse arvates oleks oluline, et ELi riikide jahiseadused ühtlustataks võimalikult kiiresti, kuna Eestist on saanud soome jahimeeste hulgas populaarne jahisihtkoht. (Anne Savolainen, Turun Sanomat, 1.04)

"Eestit ja Soomet ühendab ennekõike keel," ütleb Merle Pajula, Eesti suursaadik Soomes, ning teeb ettepaneku eesti keele õpetamiseks Soome koolides. See annaks Pajula sõnul lisakapitali ka neile soome noortele, kes lähevad Eesti kõrgkoolidesse õppima. Pajula hinnangul sarnaneb keelesuguluse tõttu eestlaste mentaliteet soomlaste omaga rohkem kui ühegi teise rahva mentaliteediga. „Eesti on alati soovinud silda Soomega, kuid ka Helsingi ja Tallinna vaheline tunnel oleks hea,“ ütleb suursaadik. Tunnel ühendaks tema sõnul eestlasi ja soomlasi endisest veelgi rohkem ning liidaks neid tugevamini muu Euroopaga. Pajula ütleb, et Soome-sugune naaber on Eesti jaoks õnn. See, et maade valikud mõnikord üksteisest erinevad, on saadiku sõnul kasuks mõlemale riigile, samuti Läänemere piirkonna ühisele arengule. NATO liikmesust ei pea Pajula enam klassikaliseks julgeolekuküsimuseks. „See on üha rohkem liberaalse demokraatia edendamise küsimus, mille abil pürgitakse rahulikuma ja turvalisema rahvusvahelise atmosfääri poole.“ (Pirjo Kukko-Liedes, Kaleva, 4.04)

Tallinna eelmine linnapea lubas hakata 2011. aastal Tallinnaga Euroopa Kultuuripealinna tiitlit jagava Turuga tegema laia koostööd. Toimunud muudatused nii Eesti riigi valitsuses kui Tallinna linna juhtide osas pole tulevasest koostööst aga uusi uudiseid andnud. Tallinna Kultuuripealinna projekti juhib Mikko Fritze, Soomes sündinud sakslane, kes töötas 1998–2004 Tallinnas Goethe Instituudi direktorina. „Kui ma esimest korda Eestisse tulin, tundsin end kohe koduselt. Eesti ja Soome ühiskonnal on palju ühiseid põhjamaiseid jooni. Mõnikord tekitab probleeme see, et inimesed ei taha rasketest asjadest rääkida. Selle asemel, et vesteldes probleemid lahendada, inimesed vaikivad,“ ütleb Fritze. Positiivseid jooni on tema sõnul aga rohkem. „Eesti-Soome suhted on head, kuid Tallinna ja Turu kultuuripealinna aasta lisab endisest veelgi enam võimalusi koostöö süvendamiseks,“ arvab Fritze. Fritze arvates võiksid Tallinn ja Turu üritada korraldada ühisüritusi koos Peterburiga. Ühiselt võiks reklaamida kultuuriüritusi välismaal. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 6.04)

Eesti alustas iseseisva riigina vaid mõni kuu pärast Soomet, veebruaris 1918. Kui eelmisel aastal tähistati Soome iseseisvuse 90. juubelit, siis nüüd on Eesti kord. Juba see, et riigid oma iseseisvuse algust nii lähestikku tähistavad, räägib maade ajaloolistest sidemetest. Kõige tihedama läbikäimise periood jääb muidugi kaugele ajalukku – sellest annab tunnistust keelesugulus. Ning kuigi Soome ühiskond sarnaneb praegu rohkem Rootsi kui Eesti ühiskonnaga, muudab just keelte sarnasus Eesti Soomele ainulaadseks naabriks. Merle Pajula, Eesti suursaadik Soomes, on teinud ettepaneku eesti keele õpetamiseks Soome koolides – seda võib põhjendada riikidevaheliste tihedate, üha lisanduvate sidemetega. Keeleõppe takistuseks võib saada aga see, et Soome koolides pole uutele keeltele enam ruumi. Siiski ei saa soomlased enam eeldada, et eestlased ka tulevikus soome keelt räägivad või sellest arugi saavad. Aastate jooksul on eestlased süüdistanud soomlasi suure venna positsiooni võtmises, selles, et Soome Eestile nõu tahab anda. Eestlastel ei tasuks sellepärast närvi minna. Nõu antakse ju neile, keda peetakse olulisteks ja lähedasteks. Ning eestlasi peetakse. Kõigele lisaks on eestlased osanud viimastel aastatel stiilselt soomlaste nõuannetest mööda hiilida ja otsustada ise nii oma majanduselu kui ka poliitika üle. (Juhtkiri, Kaleva, 6.04)