Nädal välismeedias 17.-30. märts 2008

AJAKIRJANDUS
USA, Suurbritannia, Saksamaa, Skandinaavia, Soome

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Kultuur, Ajalugu, Majandus, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

Border checks at airports in nine Schengen area newcomers vanished, allowing 400 million people passport-free travel in the 24-country zone. Tallinn, Warsaw, Prague and Budapest have expanded existing airports, building new terminals in line with Schengen rules. Most notably, airports were required to create areas which physically separate passengers from Schengen and non-Schengen zone states for identity checks. (Afp, 30.03)

Poland's President Lech Kaczynski and PM Donald Tusk agreed that Poland will ratify the new EU treaty in parliament. Surveys show most Poles support the reforming treaty. (Reuters, 29.03)

Slovak PM Robert Fico said he wanted parliament to vote on the EU reform treaty, even without a deal with the opposition which has been blocking ratification of the text for two months. Such motion would raise the risk of the treaty being rejected in Slovakia. (Reuters, 29.03)

Portugal's parliament will vote on the EU reform treaty on April 23, a spokeswoman for the socialist party PM said. (Reuters, 25.03)

Välis- ja julgeolekupoliitika

No one was seeking a full boycott of the summer games, near but most EU nations have openly condemned the Chinese crackdown on protests in Tibet which left some 140 dead, according to Tibetan leaders in exile. Several leaders of eastern European states - Czech President Vaclav Klaus, his Estonian counterpart Toomas Hendrik Ilves and Polish PM Donald Tusk - have all said they will not be attending the games opening. (Afp, 28.03)

EU foreign ministers approved statement where they reiterated their strong concern over the events in the autonomous Chinese region of Tibet. In the statement EU condemns all violence and pays its respect to the victims. (Reuters, 29.03)

EU on called on Belarus to end a crackdown on protesters and journalists if it wanted to improve relations with the bloc. The statement said the EU had taken positive note of the recent release of all but one internationally recognized political prisoner. "The Union reiterates its expectation that (Kozulin), the last remaining political prisoner, will be released unconditionally and without delay," it said. (Reuters, 29.03)

EU should use the election of Dmitry Medvedev as Russia's next president as a chance for a fresh start in relations, the foreign ministers of Germany, Britain and Sweden said. Sweden's Carl Bildt voiced optimism of better ties under Medvedev but added: "Certain of the things he's said recently are things we should listen to and see if deeds follow words." (Reuters, 28.03)

EC President Jose Manuel Barroso called for "urgent delivery" of plans for a Mediterranean Union aimed at strengthening cooperation with countries from Morocco to Turkey. The region faces "major challenges in achieving peace, security and prosperity," the EU commission president said, with key issues including migration, gender equality and energy co-operation. (Afp, 28.03)

Laienemine

Slovenia FM Dimitrij Rupel said EU could soon offer Serbia a new liberal visa regime to give its citizens an incentive to support the goal of EU membership. This agreement could be available shortly and I hope signed before the (Serbian) election," Rupel told. (Reuters, 26.03)

EU foreign ministers broke the ice with Serbia, holding their first talks with Belgrade since most EU countries recognized Kosovo's declaration of independence. EU Enlargement Commissioner Olli Rehn said the meeting was a chance to underline Serbia's prospect of eventual membership of the bloc and urge Serbs to choose a European future rather than "self-isolation" and "a road to nowhere". (Reuters, 29.03)

Croatia is on course to begin its most demanding negotiations with the EU in three months’ time and stick to its target date for membership, PM Ivo Sanader said. Sanader said Croatia's economy was likely to suffer a post-accession shock similar to that experienced by other eastern European EU newcomers, but that it would pave the way for prosperity rather than ruin. "Our reforms are aimed at making our companies competitive and I believe that most of them will be able to operate and successfully compete in the common market," Sanader said. (Reuters, 26.03)

"EU member Bulgaria supports all countries in the region, including Turkey, in their EU membership bids," the statement quoted PM Sergey Stanishev as saying during one-on-one talks with his Turkish counterpart Recep Tayyip Erdogan. Erdogan said that Turkey expected "that the EU would remain faithful to the engagements undertaken towards Turkey". (Afp, 27.03)

European Enlargement Commissioner Olli Rehn stepped up criticism of an attempt by Turkish state prosecutors to close the ruling AKP party, saying it could jeopardize Ankara's EU entry talks. "This episode has revealed a system error in Turkey's constitutional framework that may need to be addressed through a constitutional amendment," he told after EU foreign ministers met with Turkish Foreign Minister Ali Babacan. (Reuters, 29.03)

Majandus

European Trade Commissioner Peter Mandelson called in a speech at the OECD for sovereign wealth funds to agree to a global code of conduct to avoid being cast as "villains" by fearful governments. (Afp, 28.03)

Italian authorities said that high levels of dioxin, which increases the risk of cancer, were found in 66 buffalo herds around the city of Naples. The EC expressed satisfaction with Italian authorities' reaction to a dioxin-tainted mozzarella scare, and said it currently saw no need for further EU action. (Afp, 28.03)

Wines sold in the EU systematically contain traces of pesticides, a group of environmental associations Pesticide Action Network Europe said. German Green Euro MP Hiltrud Breyer called results "alarming" and urged EU member states to ban dangerous pesticides. (Afp, 26.03)

NATO, Julgeolek

Georgia's PM Lado Gurgenidze urged NATO to open its door to his former Soviet republic, despite Russian opposition and disquiet amongst a host of member states. "Over the past 10 to 15 years when NATO has enlarged, it has assessed the performance of every applicant country. Georgia has made very good progress and we clearly hope to get the MAP," he said. "We want to ensure that peace, stability and democracy expand, and we strongly support Georgia in its aspirations to get a MAP," Estonian PM Andrus Ansip told. Ansip's view was backed by a study released by the Estonian International Centre of Defence Studies, which said it was in Estonia's and "every other NATO member state's interest" to give Georgia and Ukraine a MAP as soon as possible. (Afp, 28.03) Georgian FM David Bakradze urged NATO countries not to cave in to Russian pressure by blocking his nation's bid to join the transatlantic alliance. Bakradze urged NATO to continue its policy of "engagement based on principles" with Russia. Not allowing Georgia in "may send a signal that negative leverage works," Bakradze warned. (Afp, 26.03)

Poland offered fresh support for Ukraine's bid for NATO membership, but signalled that the former Soviet republic may not immediately receive an invitation to start the long process of accession. "We don't know if this [support] is enough for [a positive decision] today, but your actions and our support should all bring results," he told a news conference, standing alongside Tymoshenko. The issue is not easy, we know that. But if it comes to Poland, we are determined to support your aspirations." (Afp, 28.03)

Russia is ready to help NATO on Afghanistan, provided that Moscow's security interests, including a halt to eastward expansion of NATO, are respected, Russia's deputy FM said. "Further steps toward realizing NATO's 'open doors' policy does not strengthen the security of NATO itself, nor the security of countries declaring their intention to join the alliance, nor, moreover, the security of Russia," Alexander Grushko said. "This project is from the political past, and does not concern the real security demands of our day," he said. (Afp, 28.03)

NATO chief Jaap de Hoop Scheffer warned outgoing Russian President Vladimir Putin against the use of "unhelpful rhetoric" at NATO summit. The NATO chief added that he had seen "hopeful, positive results" after US-Russia talks on American plans for a missile defence shield in Eastern Europe. He also said that he was unsurprised at how hard US President George W. Bush was pushing for Georgia and Ukraine to be granted NATO membership, which Russia has criticized. (Afp, 28.03)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

USA ja Briti ajakirjandus kajastasid märtsikuu teises pooles intensiivselt Hiina ja Tiibeti teemat. Tiibetis toimuvad protestiaktsioonid ja Hiina karmikäeline järeleandmatus sunnivad rahvusvahelist kogukonda üha enam mõtlema eesootavate olümpiamängude võõrustajamaa hetkeolukorrale ning inimõiguste küsimusele. Rahvusvaheline ajakirjandus kajastas peale Kaug-Idas toimuva ka Iraagi sõja viienda aasta möödumist ning küsis, kas Iraagi sõjale kulutatavad summad üldse kuidagi tasuvad ennast ära. Briti kirjutav meedia tegeles muuhulgas aktiivselt Zimbabwes toimuvate presidendi- ja parlamendivalimiste tulemuste prognoosimisega.

Tiibetis märtsi algul vallandunud protestilaine jõudis kuu lõpus demonstratsioonidega Pekingisse, vägivallapuhangud levisid ka naaberprovintsidesse. Hiina julgeolekujõudude kokkupõrked sadade buda munkade ja teiste etniliste tiibetlastega annavad tunnistust Pekingi valitsuse suutmatusest oma autoritaarset loomust kontrolli alla saada. Kuna välismaalastel pole võimalik kohapeale teabe hankimiseks pääseda, puudub olukorra kohta täpne info. Peking on lubanud seoses eelolevate olümpiamängudega parandada oma tegevust inimõiguste kaitse osas, kuid Tiibetis toimuvad vägivaldsed sündmused ning inimõiguste kaitsja Hu Jia hiljutine kinnipidamine ei lase seda lubadust kuigi tõsiselt võtta. (Juhtkiri, New York Times, 18.03) Hiina peaminister Wen Jiabao sõnul on tiibetlaste ülestõus vaid dalai-laama kliki poolt organiseeritud protest, millel pole midagi pistmist rahumeelse dialoogi algatamise sooviga. Kommunistliku partei sekretär Tiibetis on tituleerinud dalai-laama lausa mungarüüsse riietatud hundiks. Kartes oma renomee pärast ja lootes võita olümpiamängude eel välismaailma usaldust, on peaminister Wen küll lubanud tiibetlaste liidriga dialoogi astuda, kuid tõenäoliselt see protsess aset ei leia. Hiina poliitiline süsteem ei salli teisitimõtlejaid ning seetõttu jääb üle veel vaid oodata, millal Peking Tiibeti mässulised maha surub. Materdades dalai-laamat kui ülemaailmset rahu kehastust, võib Hiina kaotada kõik oma poolehoidjad. (Juhtkiri, Daily Telegraph, 20.03)

Arutlused Iraagi sõja mõttekuse ja sellega kaasnevate kulude ümber viivad vaatamata hiljutistele positiivsetele arengutele mõtlemapanevate numbriteni. Majandusteadlase Joseph Stiglitzi järgi on Ühendriike tabanud majanduslangus ja järsult kerkinud naftahinnad otseselt seotud Iraagi sõjaga. Inimkaotused on küll vähenenud, kuid sõda läheb maksma keskmiselt 5000 dollarit sekundis ehk 411 miljonit dollarit päevas. Arvestada tuleb ka tulevikus tehtavate kulutustega sõjaveteranidele, nende summade suurust ei oska praegu veel keegi ette ennustada. Enamus sõjakulude katteks minevast osast jõuab pealegi kohale välislaenude kujul. (Nicholas D. Kristof, IHT, 24.03)

Zimbabwes oodatud presidendi- ja parlamendivalimised võivad lõpu teha karmide meetoditega riiki valitsenud presidendi Robert Mugabe 28 aastat kestnud võimuperioodile. Kuigi Zimbabwe opositsioon on oma valimisvõidus kindel, usub 84-aastane Mugabe kuni lõpuni, et nad ei saavuta valimistel häälteenamust. Tõepoolest, opositsioon on viimaste aastate jooksul lõhestunud ning valijaskond kaldub üha rohkem valitseva Zanu erakonna poole. Igal juhul köidavad valimised zimbabwelaste meeli tunduvalt vähem kui igapäevane võitlus ellujäämise eest. Mugabe ennustus tundub selles valguses õigena, Zimbabwe jaoks võib sellest saada tragöödia ning rahvusvahelise diplomaatia jaoks tähendab see suurt läbikukkumist. (Juhtkiri, The Times, 26.03) Opositsioonierakonna Demokraatlike Muutuste Liikumine kandidaat Morgan Tsvangirai on tõotanud, et tema partei ei korda enam kuue aasta tagust viga, kui Mugabe varastas valimised. Kuigi opositsioon on viimastel aastatel olnud nõrk, näib Tsvangirai taaselustuva jõuna. Kui Mugabel õnnestub taas kord valimised „varastada”, jätkub tema karmikäeline võim. Välisriigid siin aidata ei saa, Zimbabwe elanikud peavad türanni ise troonilt tõukama. (Juhtkiri, The Guardian, 28.03)

SAKSAMAA

Tiibeti küsimus ning Angela Merkeli visiit Iisraelisse olid muude küsimuste kõrval olulisemateks teemadeks Saksamaa ajakirjanduses.

Saksamaal osutati suurt tähelepanu kantsler Angela Merkeli visiidile Iisraeli ning tema kõnele Knessetis. See oli esimene kord, kui Saksa kantsler Iisraeli parlamendi ees esineda tohtis. Eelloona võib meenutada, et väike ime sündis kohe pärast sõda, mil sõjatuhast sündisid Iisraeli riik ja Saksamaa Liitvabariik. Vaid kümmekond aastat pärast holokausti suutsid mõlemad üksteisega suhted sisse seada. Sealt alates on sammhaaval poliitilisi ja diplomaatilisi suhteid üles ehitatud. Täielikust normaliseerimisest ei saa veel rääkida. See polnud sugugi ammu, kui Iisraeli poliitikud keeldusid Saksamaa esindajaid vastu võtmast. Ka praeguse visiidi eel arutati – kas Merkel tohib üldse Knessetis esineda, ja kui, siis mis keeles? Nüüd on aga tegu tehtud, Saksamaa on lubanud pidevas piiramisseisukorras olevat Iisraeli aidata. Kuid Saksamaa võimalused on piiratud. Saksamaa ei oma sõjaliselt USA kaalus mõjuvõimu Lähis-Idas, ka diplomaatiliselt on Saksamaa pigem keskmik. Euroopa Liidus on Saksamaa püüdnud kriitikat Iisraeli suunas summutada. Saksamaa panus seisneb pigem kollektiivsetes initsiatiivides, nagu Palestiina omavalitsuse majanduslik toetamine või rahuvalve Liibanoni rannikul, samuti osalemine Lähis-Ida „kvartetis”. Kõik olemasolevad aktsioonid ja tegevused ei tulene mitte ainult päevapoliitikast, vaid ka ajaloolisest vastutusest. Mida kinnitas ka Angela Merkeli visiit. (Günther Nonnenmacher, FAZ, 19.04) Iisraeli poleks ilma sakslasteta. Iisrael – see on vastus holokaustile. Iga järgnev aasta pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist on omaette võit Hitleri üle. Ametlikud juubelipidustused algavad alles mais, kuid avalöögiks oli kantsler Merkeli kõne Knessetis. Erinevalt eelnevatest presidendi visiitidest püüdis kantsler Merkel seekord suhete tulevikku mitmete lepingute ja projektidega kindlustada. Noorem põlvkond sakslasi ei peaks Iisraeli ainult holokausti kaudu vaatama, vaid nägema eelkõige Iisraeli tänast päeva, ja seda maad toetama. Täna on Saksamaa Iisraeli tähtsuselt teine kaubanduspartner. Hamasi poliitika hukkamõistmine Euroopa Liidu poolt oli eeskätt Saksamaa eesistumise teene. Saksa mereväe viibimine Liibanoni rannikul pole Iisraelis mingeid proteste esile kutsunud. Samas ei tohiks Saksamaa olla iisraeli-palestiina konfliktis erapoolik. Iiraeli kallistustest ei tohiks end ahistada lasta. Ei tohi korrata USA fataalset viga, Merkel peaks Iisraeli kritiseerima okupatsiooni- ja asundustepoliitika pärast. See on hea sõbra teene – öelda tõtt. (Thorsten Schmitz, SZ, 19.04)

Tiibetlased näevad olümpiaaastas viimast võimalust oma riik tagasi võita. Seni rääkisid nad repressioonidest, diskrimineerimisest ja vabaduste puudumisest sosinal, nüüd aga avalikult ja kõikjal. Ja imestavad ise oma julguse üle kokku tulla ja välja astuda. Väidetavalt olla kogu Tiibetis inimesed valmis oma riigi eest seisma, ja see hõlmab ka tiibetlastega asustatud alasid väljaspool ametlikku autonoomset piirkonda. (Nina Ritter, Der Tagesspiegel, 19.04) Loomulikult tahaks olümpiamänge Hiinas otsekohe boikoteerida. Kuid see oleks siiski vale reaktsiooni vägivallale Tiibetis. Dalai Lamast ja rahvusvaheline olümpiakomitee, Merkel ja Amnesty International - kõik on boikoti vastu. Just olümpiamängud panevad Hiina proovile, päev päevalt, kogu maailma jälgib. Vaid see sunnib praegu Hiinat oma renomee nimel mingilgi määral pingutama. Inimõiguslaste-dissidentide, Tiibeti, Taivani ja Hiina moslemite (uiguuride) nimel - survet Hiinale ei tohi alandada. Taivani referendumi kontekstis võiks olümpiamängude ärajäämise korral puhkeda isegi sõda. Hiina alustas pöördumist läände 30 aasta eest ning juba praegu on ta vabam maa kui kunagi varem oma 5000 aastase ajaloo jooksul. Just praegu on kommunistliku partei ridades alanud ettevaatlik demokraatiadebatt. Boikott võib seda kahjustada. Peale kõige on Hiina rahvusvaheliselt vajalik jõud - Põhja-Koreast Darfuri ja kliimalepeteni. Kui Tiibeti sündmused peaksid aga uueks Taevase rahu väljakuks moonduma, siis on küsimus otsustatud. (Matthias Nass, Die Zeit, 20.04) Olümpiamängude boikott teeniks lääne südametunnistuse huve, kuid mitte inimõiguste ja demokraatia huve Hiinas. Praegu ei ole maailmal Hiina suhtes ühtegi tõsisemat mõjutusvahendit. Mängud on vahest üks neist võimalikest, millega saab üht-teist liikuma panna. Mida rohkem sportlasi suvel koju jääb, seda vähem põhjusi on Pekingil oma renomee pärast muret tunda. Rahvusvaheline häbistamine võib Hiinat ajendada veelgi karmimatele vastumeetmetele Tiibetis. Meenutagem samuti, et 1980. aasta mängude boikoti ainus tagajärg oli 1984. aasta mängude boikott idabloki riikide poolt. Järgnevad kuud annavad maailmale piisavalt palju võimalust Hiinale avatust ja demokraatlikke väärtusi meelde tuletada, kasutu oleks seda võimalust mitte kasutada. (Juhtkiri, FTD, 25.04)

Miks just Tiibetile osutatakse nõnda palju tähelepanu? Rahvusvahelises kontekstis etendab see mitte-riik seal kusagil taeva all üha suuremat rolli. Samas on Tiibeti majanduslik ja võimupoliitiline tähtsus lääneriikide jaoks peaaegu olematu. Tiibetis ei taha keegi raketitõrjet paigaldada, seal pole maavarasid, sealt ei lähtu tuumaohtu, Tiibet pole selline ebastabiilsuse kolle lääne jaoks nagu Balkanimaad, sealt ei tulva Euroopasse põgenikehordid nagu Aafrikast. See on üks ebahuvitavamaid regionaalkonflikte maailmas. Tundub pealtnäha. Kuid tegelikult on Tiibet oluline kaart maailmastrateegilises pokkerimängus Hiinaga. Tiibeti küsimus on ohutum kui sõjaliselt riskante Taivan. Eksiiltiibetlased on juba pikemat aega poliitiliseks mängupalliks India sisepoliitikas. Samas järgib ametlik India "ühe Hiina poliitikat", mis näeb ette, et Dalai Lama ei tohi otseselt Pekingi vastu tegutseda. Praegusele India valitsusele heidetakse koguni ette liigset vastutulelikkust Hiina kurtmistele. Saksamaa poliitikas on Tiibeti-küsimus olnud olulisel kohal Helmut Kohli aegadest peale. (Jochen Buchsteiner, FAZ, 22.03) Miks ei näita Hiina Tiibeti-küsimuses üles järelandlikkust? Eksperdid rõhutavad piirkonna olulisust Pekingi jaoks, alates sõjalisstrateegilstest kaalutlustest, lõpetades veeressursside ja emotsionaalse seotuse küsimusega. Strateegilise mõtlemise ja sügavate emotsioonide seotus kutsub esile Pekingi raevuhoogusid. Ei maksa unustada, et sõjalisi konflikte Venemaa ja Indiaga tuli ette veel 1960. aastatel. 21. sajandil etendab üha kasvavat rolli veevarustuse küsimus, Tiibet on Hiina "veereservuaar", sealt saavad alguse mitmed olulised jõed Hiinas. Kui Tiibetis peaks midagi katastroofilist juhtuma, mõjutaks see kogu Hiinat. Kõige peamine on aga hirm pretsedendi loomise ees. Kui Tiibet peaks suurema iseseisvuse saavutama, nõuavad seda ka teised piirkonnad. Pealegi kahjustaks separatism tõsiselt kommunistliku partei autoriteeti. (Peter Harmsen, Der Tagesspiegel, 24.03)

SKANDINAAVIA

Märtsi kahe viimase nädala Skandinaaviamaade ajakirjanduse tähelepanu keskmesse tõusis Tiibeti ja tulevaste olümpiamängude boikoteerimise küsimus. Tähelepanu ka ELi tippkohtumisele ning küsimusele USA mõjuvõimust ja selle arengutest.

Rahutused Tiibetis peavad viima tugeva rahvusvahelise kriitikani, kuid mitte boikotini. Rahutused asetavad Hiina inimõiguste rikkumised rahvusvahelise üldsuse fookusesse. Poliitiliste vastaste vangistamine ja tsensuur ei ole Hiina puhul mingi uus asi. Uudiseks peaks olema hoopis, et maailm, eesotsas ELi ja USAga, võtab olukorda Hiinas lõpuks tõsiselt. Tulevasi olümpiamänge Hiinas ei peaks boikoteerima, kuna just sel ajal on kõik kaamerad suunatud Hiinale, andes hea võimaluse tuua Beijingi valitsuse tegemised päevavalgele. Boikott seevastu kindlustaks rõhumise varjatud jätkumist. (Juhtkiri, Berlingske Tidende, 16.03) Vägivaldsed juhtumid Tiibetis on Hiina režiimile suhtekorralduslik katastroof. Kui poliitikud ja olümpiategelased otsustada saavad, siis ei tule boikotti. Rootsi Olümpiakomitee juht Stefan Lindeberg leiab, et keegi ei taha olümpiamänge boikoteerida. Ta loodab, et kõik jääb rahulikuks ning leitaks viis, kuidas vägivalda vältida. (Anders Bergfeld, Svenska Dagbladet, 17.03) Taani parteid on olümpiamängude boikoteerimises eriarvamusel. Tuleb nõustuda Ny Alliansi liikme Anders Samuelseniga, kes ütles, et kui olümpiamänge boikoteerida, siis tuleks juba Hiinat laiemas ulatuses boikoteerida, s.h kaubanduslikult ja kultuuriliselt. Isoleeritud Taani-poolne boikott ei aitaks kaasa inimõiguste olukorra paranemisele ja demokraatiale Hiinas. (Juhtkiri, Jyllands-Posten, 25.03)

Riigipeade kohtumisel Brüsselis väljendas Taani välisminister Anders Fogh Rasmussen meelepaha ELi panuse ulatuse üle Afganistanis, kurtes, et lubadust aidata sõjast haaratud riiki selle ülesehitamisel ning politseimissioonis pole korralikult täidetud. Ta rääkis: „Taani on kogu aeg rõhutanud panuse suurendamise vajadust, kuid jätkuvalt edeneb see aeglaselt. Leiame, et EL oleks tsiviilülesehituse osas olnud suuteline enamaks. Kogu rahvusvaheline üldsus, sh ÜRO, peaksid end rohkem sellega siduma.” Tippkohtumise tulemuseks oli riigipeade ühine nõusolek toetada tugevamat ELi panust. (Lars From, Jyllands-Posten, 15.03) Tippkohtumisel tõstatas Norra põhjaalade temaatika ja ELi küsimuse. Eesmärgiks on saada ELi jagama Norra seisukohti selle piirkonna suhtes. Käsitluse alla tuli raport polaaralade kohta ja sellega seotud võimalikud konfliktid. Uued energiaressursid, mis seal jää sulades avanevad, on julgeolekukonfliktide võimalikeks põhjustajateks, kui piirid ja põhimõtted õigel ajal paika ei saa. (Alf Ole Ask, Aftenposten, 16.03)

Sverre Lodgaard, vanemteadur NUPIs leiab, et Euroopa peaks kasutama NATOt raketikilbi küsimuses oma huvide kaitsmiseks. Paljud Ida-Euroopa valitsused leiavad, et USA saab neid kaitsta, aga EL ei saa. Kui EL maailma suurima majandusena kujundaks ühise julgeolekupoliitika, siis vähendaks see USA mõju Euroopas ja tugevdaks ELi rolli teistes maailma osades. Mis selles aga kahtlast on? Esiteks on raketikilbi olemasolu korral kergem rünnata Lähis-Ida kriisikoldeid, rünnata on samuti odavam. Teiseks ei meeldi eurooplastele ”jaga ja valitse” poliitika teiste suurjõudude poolt. Kolmandaks on raketikilp venelastele pinnuks silmas. Sõjaliselt ei ole see täna mingi probleem, kuid keegi ei tea, mis tulevik toob ning Moskva on harjunud võtma asju nende kõige halvemas tähenduses. Norra valitsusel on head põhjuseid olla raketikaitseplaanide vastu, sest nad on sõltuvad headest suhetest Venemaaga. Kokkulepped Poola ja Tšehhiga sõlmitakse väljaspool NATO raame ning saavad lõpetatud tõenäoliselt enne Bushi valitsusaja lõppu. Seega on ebatõenäoline, et USA poolt tuleb täielikku suunamuutust. Norra ja teised Euroopa riigid peaksid ette vaatama, et neid ei tõmmataks plaanidesse, mis muudavad suhted Venemaaga halvemaks ning raskendavad Euroopa julgeolekupoliitilist koostööd. Oma huve tuleks väljendada NATO kaudu. (Sverre Lodgaard, Dagbladet, 17.03) USA peaks demonstreerima, et soovib - maailm saagu osa riigi heaolust ja võimalustest. Viis, kuidas nad oma ressursse kasutavad, on tugevaim signaal. Norra keskkonna ja arenguminister Erik Solheim leiab, et USA peab saama arenguministri. USA peab toetama poliitilisi initsiatiive, mis on suurele osale maailmast olulised, nagu näiteks kliimakokkulepe. Ühes punktis sarnaneb Norra USA vaatenurgale - heldus maailma vaeste riikide suhtes on ka Norra huvi. Nii on vähem terrorismi, röövelriike, vähem epideemiate ohtu. On oluline, et USA läheneks Norra positsioonile, tähtsustades võitlust keskkonna eest, tugevama ÜRO ja globaalse õiguse nimel. See on Ameerika enese huvides. (Erik Solheim, Dagbladet, 25.03)

Enne kui terror ja rakettide laskmine lasteaedadesse ei lõpe, ei saa määrata realistlikke rahus kooseksisteerimise raame. Iisraeli ei saa aktsepteerida lihtsalt niisama, nagu Saksamaa ja Prantsusmaa praegu teevad. Kriitika on sõprade vahel eluliselt tähtis. Kuid me tunnistame lähtepunkti, et Iisrael on meie – vaba maailma – ühisel vastutusel. On aeg, et võtaksime seda tõsiselt. (Juhtkiri, Jyllands-Posten, 22.03)

Tuhanded režiimisõbralikud noored "našistid" on valmis Kremlit kaitsma. Mis juhtub organisatsiooniga Putini lahkumisel presidendi kohalt? Vaatamata organisatsiooni enda väidetele, et nad on "suveräänse demokraatia ja riigi moderniseerimise" poolt, on tegelikkuses organisatsioon üksnes Putini toetusliikumine. Putini lahkumisega on seega našistide saatus ebaselge, sest liikumine on sõltuv võimude rahalisest toetusest. Ilma majandusliku toetuseta ei ole Naši vene noorte jaoks atraktiivne. Kui riigi siseolukord peaks muutuma, saab Naši liikmeid kiiresti mobiliseerida, et võime kaitsta. Mitmele aktivistile on nüüdseks keeldutud ELi viisa andmisest, see on omakorda viinud uute aktsioonideni. Ainult aeg näitab, mis juhtub järgnevalt. Inglismaa, Eesti ... Norra? (Elisabeth Helle Jørgensen, Dagbladet, 28.03)

SOOME

Möödunud nädalate põhiteedemaks soomekeelses ajakirjanduses kujunesid tiibetlaste rahutused Hiinas ning 5 aasta möödumine USA tungimisest Iraaki

Tiibetlaste rahutused on tõsine löök Hiina juhtkonnale ning tõsiseim ühiskondlik kriis pärast 1989. aasta Taevase Rahu väljaku veresauna. Demokraatlik liikumine vaibus, kui Hiina keskustes toimus tohutu elatustaseme tõus. Samas on tekkinud uusi pingeid, nagu lõhe linnade ja maapiirkondade elatustaseme vahel ning suured keskkonnaprobleemid. Tiibeti olukorda võib mõnes mõttes võrrelda Balti riikide olukorraga nõukogude ajal. Ka siis erines ametlik tõde tunduvalt inimeste endi kogetust. Seetõttu võib Tiibeti rahutuste tähendus selguda alles ajapikku. Ainus püsiv lahendus on anda oluliselt suuremad võimalused tiibeti kultuurile ja usule, kuid vaevalt see Hiina võimude mõttemaailmaga sobib. Üheparteilise riigi tõeline pale on taas kord paljastunud. (Juhtkiri, Kaleva, 18.03) Hiina poliitika esitab ülejäänud maailmale, eriti demokraatlikele lääneriikidele suure väljakutse. Läänes protesteeritakse küll Hiina karmide meetmete vastu, kuid sellest radikaalsemat tegutsemist pole oodata. Hiina on praegu maailmas nii kõva tegija, et naljalt teda boikoteerima ega tema vastu sanktsioone rakendama ei hakata. Ning isegi kui seda tehtaks, poleks sel tingimata suurt mõju, sest osa maailma riikidest sellise tegevusega ikkagi ei ühineks. (Veikko Vuorikoski, Aamulehti, 18.03) Hiina tähendus ÜRO JN alalise liikmena, maailma majandusvedurina ning kliimasoojenemise vastase võitlejana on suur. Sellise riigi boikoteerimine tooks kahju vaid boikoteerijale endale. Hiina suhe Tiibetiga on sama kui Venemaa suhe Tšetšeeniaga ja USA suhe Iraagiga. Suurriigil on tegutsemiseks omad normid, järele peab andma rahvusvaheline legitiimsus. (Ilkka Timonen, Aamulehti, 18.03) Seitse aastat tagasi lubas Hiina maailmale, et parandab inimõiguste ja demokraatia olukorda, kui vaid saab olümpiamängude korraldamisõiguse 2008. aastal. Tiibeti sündmused panevad küsima, kas olümpiamänge ei peaks ehk boikoteerima. „Ei”, ütlevad ELi spordiministrid, rahvusvaheline olümpiakomitee, USA president George Bush ja isegi Dalai Laama. Sport ja poliitika ei sobi nagu kokku. Mõte on justkui selline, et sportlased teevad sporti, ärimehed äritsevad ning meeleavaldajad avaldavad meelt. (Petri Saraste, Kauppalehti, 25.03) Hiina lõikab Tiibetis seda, mida on ise külvanud. Hiina on hiinastanud Tiibetit samamoodi nagu N. Liit venestas omal ajal Baltimaid. Hoolimata diktatuurist ja maailma kõige hullemast inimõiguste olukorrast on Hiina oma majanduslikult kapatsiteedilt ja potentsiaalilt nii kõrge klassi riik, et pisike Tiibet peab tegelikkuses leppima vaid poliitikute sooja käepigistusega. Tiibetist ei saa uut Kosovot. Pekingi olümpiamängude boikott oleks hilinenud köhatus, sest Hiina poliitilise süsteemi teooriat ja praktikat teati juba siis, kui mängude korraldamisõigus Hiinale anti. (Kyösti Karvonen, Kaleva, 26.03)

Okupeerides Iraagi, võttis USA oma õlgadele vastutuse, mille suuruse üle ta ilmselt alguses üldse ei mõelnud. Nüüd on aga päris raske sellest vastutusest loobuda. Iraak on liiga oluline, et ta saatuse hooleks jätta. Nii kaua kuni keegi ei oska ennustada Iraagist väljatõmbumise tagajärgi, peavad Ühendriigid Iraagis püsima. Vägivald on Iraagis järele andnud, kuigi pärast aastavahetust on toimunud taas verised rünnakud. Vaieldav on, mis on rahunemise sügavamad põhjused ning kui kestvaks võib saavutusi pidada. David Petraeus võttis kasutusele uue taktika, milles rõhutakse täpsele info hankimisele ning suhete loomisele pelga patrullimise asemel. Petraeuse ponnistuste tõeline eesmärk – rahvuslik tervenemine – on saavutamata. Šiiidid klammerduvad oma enamusest tuleneva võimu külge, kurdid tahavad tegutseda Bagdadist sõltumatult ning sunniidid üritavad nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt taas jalule tõusta. Kadunud pole kodusõja oht, mis võib ka naaberriigid sekkuma meelitada. Kui Iraagist ei juleta lahkuda, tuleb sinna veel jääda. (Pennti Sadenniemi, Helsingin Sanomat, 19.03) Iraagi sõda pole pikka aega olnud enam traditsiooniline rindesõda, vaid mosaiiksõda: ühes piirkonnas peetakse ühtemoodi sõda, teises teistsugust. Esialgse kiire edu järgne aeglane edasiminek on üsna suure pettumuse valmistanud. Põhjuseid võib leida nii liitlasvägede vigadest kui ka iraaklaste tahtmatuses või võimetuses võtta vastutus oma maa eest enda kanda. Ilma stabiilse julgeolekuolukorrata ei saa loota ka Iraagi ühiskonna stabiliseerumist. Seetõttu on vastutustundetu nõuda kõigi liitlasvägede kiiret lahkumist Iraagist. See jätaks riigi võimuvõitlust pidavate eraarmeede ja terroristide meelevalda ning muudaks mõttetuks seni toodud ohvrid. (Juhtkiri, Aamulehti, 20.03) Iraagist lähtuvad ohud on - talitsematu vägivald, riigi lagunemine ning Iraani mõjuvõimu tähelepanuväärne kasv. Need nõrgendavad USA mõjuvõimu ning Euroopa võimalusi mõjutada Lähis-Ida arenguid. USA tulevasel presidendil tuleb langetada raskeid otsuseid. Kuidas Iraagist välja tulla? Bushi mantlipärija koormat kergendab see, et tema ei vastuta sõja alustamise eest. Kuid ka sõja lõpetamine on raske ülesanne – senitehtud vead on lihtsad lahendused võimatuks muutnud. Euroopa on USAst enamgi kannatanud Iraagi sõja põhjustatud põgenikelaine ja terrorismiohu all. Iraagi tõeliseks stabiliseerimiseks on vaja, muuhulgas, teadmisi tsiviilkriisireguleerimise ja riigi ülesehitamise vallas. Seda on aga praegu rohkem Euroopas kui USAs. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 21.03) Iraagi sõja tulemusena elavad USA ja mitmed teised lääneriigid jätkuvalt terrorismihirmus. Sõda vaid lisab pingeid, enesetapurünnakuid ning terroriakte. USA ristiretkel Iraaki oli lühinägelik eesmärk maksimeerida majanduslik kasu ja poliitiline mõju Lähis-Ida olulises naftapiirkonnas. (Aimo Massinen, Turun Sanomat, 29.03)

Kui Soome 1995. aastal ELiga liitus, loodeti, et Soomest saab sillaehitaja Venemaa ja ELi vahelistes suhetes. Ka Soome ise uskus, et saab selle rolliga hakkama. Venemaa ilmseks üllatuseks sai Soome jaoks kõige olulisemaks ühtse Venemaa-poliitika ajamine ELis. Soome tahtis vältida üksinda tegutsemist, pani seda pahaks suurtele liikmesriikidele ning üritas rõhutada ELi ühtsuse olulisust. Kahjuks ei läinud kõik nii nagu Soomes loodeti ja usuti. ELi ja Venemaa vahelistesse suhetesse hakkas üha enam siginema tülisid. Mitmed uued liikmesriigid, Baltimaade ja Poolaga eesotsas, hakkasid koostöökodaratesse kaikaid loopima. See mürgitas nende riikide ja Venemaa kahepoolseid suhteid, kuid avaldas mõju ka Venemaa ja ELi suhetele. Soome sattus keerulisse olukorda. Kuigi Soomes pole olnud alati lihtne mõista näiteks Poola või Balti riikide positsiooni, sidus Soomet ELi solidaarsuse ja ühtsuse nõue – isegi kui suhted Venemaaga veelgi keerulisemaks muutusid. (Erkki Pennanen, Helsingin Sanomat, 26.03)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Soome ajakirjandus

Üle poole Eesti venelastest on kogenud tööturul diskrimineerimist, selgus Eesti inimarengu aruandest. See puudutab ka neid venelasi, kel on Eesti kodakondsus ning kes oskavad eesti keelt. „See on tundeküsimus,“ ütleb Marju Lauristin, „objektiivset uuringut diskrimineerimisest meil pole. Eestis pole ka seadust, mis määraks, mida diskrimineerimise all täpselt mõeldakse.“ Rahulolematud oma võimalustega Eestis on auahned ja haritud venelased. Madalamates ühiskonnakihtides pole rahvustevahelised erinevused nii suured. Inimarengu aruande põhjal määratakse Eesti positsioon ÜRO inimarengu järjestuses. Eesti on langenud 44. kohale, endiste sotsmaade hulgas on Eesti kuues. Eesti positsioon on langenud eriti meeste eluea tõttu. Ka siin on rahvuste puhul erinevus: vene meeste eluiga on kuus aastat eesti meeste elueast lühem. „Eestis on alles nüüd hakatud mõistma, et diskrimineerimisele tuleb tähelepanu pöörata ning seda tuleb uurida. Tähelepanu pööramine ei tee meist veel süüdlasi,“ ütleb Lauristin. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 18.03)

Kultuur

Taani ajakirjandus

Tõesti sündinud lool põhineva ooperi "Heart in a plastic bag" (eesti naise Inese juhtum, kes oli abielus mõrvariga) tegemine võttis aega 9 aastat. Mees tappis neli inimest ning tõi nende liha naisele kingiks koju. Naise ülesanne kogu loos oli oma meest mitte üles anda. Kaks mõrva tuli ilmsiks, naine ja mees vahistati. Mees sooritas enne kohut enesetapu, naine sai 15 aastat mõrvade varjamise eest. Kedagi pidi ju karistama. Ines vabanes vanglast 35 aastasena ja rasedana, teadmata kes on lapse isa. Tema perekond ütles temast lahti ning ta kadus vaikselt endast jälgi jätmata. 15 aastat hiljem oli Ines dokfilmis, kus rääkis oma armastusohvrist. Tema lugu inspireeris soome-serbia komponisti Jovanka Trbojevici, kes alustas 1999. aastal ooperi kirjutamist. Ooperiga on seotud inimesed Taanist, Norrast, Inglismaalt ja Soomest. Režissöör (foto- ja videokunstnik) Kjetil Skøien seadis enne töö alustamist tingimuseks, et ta kohtub Inesega. Skøieni sõnul on see eetiline dilemma - kasutada teiste inimeste õnnetust kunstis. Päriselu Ines elab hetkel oma kolmandat elu. Esimene elu oli enne vanglat, teine vanglas ning kolmas peale vanglat. Ta armastab jätkuvalt oma meest. (Jens Cornelius, JyllandsPosten, 12.03) Avades tegelikkusele tee kunsti, võib juhtuda, et reaalsus varjutab kunsti. Just see juhtuski ooperi "Heart in a Plastic Bag" lavastaja puhul, kui ta lasi eesti massimõrvari lesel sõna võtta. Ines tunnistab, et armastas oma meest liialt, et anda ta üles teiste inimeste südamete väljalõikamise eest. Alates esimesest päevast oli Ines oma mehe mõrvades kaasosaline. Väsinud hääl ekraanil räägib, et ta teadis väga hästi, et mees tappis süütuid inimesi. Dokumentaalne osa ooperis on liiga lühike ning lõpeb kiirelt. Korra näeb vaataja Inese varjatud nägu ning edaspidi kuuleb vaid tema häält. Mitte miski (liikumises kehad, muusika, videoklipid, koer, hääled) ei rõhuta dokumentaalset elementi ooperis. Sest Inese lugu on the ultimate õuduslugu. Site-specific kontsept on OperaNordil nii 1996. kui ka 1999. aastal juba ära proovitud. Ei ole midagi uut siin päikese all. Kostüümide õudus on küll õnnestunud, kuid päris-Inese lugu ekraanil varjutab kõik näitlejate püüdlused. Dokooper on riskantne eksperiment, ooper ei suuda võistelda päriseluga. (Thomas Michelsen, Politiken 14.03)

Soome ajakirjandus

Kumus avati erandlikult ülevaatlik näitus Soome kunsti kuldajast. Turu kunstimuuseumist pärit soome klassikute teosed on olnud väljas USAs ja Jaapanis, ülevaatlikumad näitused on olnud Rootsis, Taanis ja Islandil, kuid kõige arvukamalt on teoseid esil Eestis. Lisaks Akseli Gallen-Kallela ja Helene Schjerfbecki teostele võib muuhulgas näha Elin Danielson-Gambogi, Albert Edelfelti, Magnus Enckelli, Pekka Haloneni ja Victor Westerholmi taieseid. Näituse avas Soome president Tarja Halonen ning selle pani kokku kuraator Tiina Abel. Abelit vaimustas naiskunstnike erandlikult suur hulk Soomes 19./20. sajandi vahetusel. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 28.03)

Kumu direktori Sirje Helme sõnul on Turu kunstimuuseumi teoste näitus Kumus avalöögiks Kumu ja Turu Kunstimuuseumi pikale koostööprojektile. „Oleme otsustanud vahetada muuseumite tähtsamaid kogusid. Turus ollakse huvitatud stalinistlikust perioodist Eesti kunstis,“ räägib Helme. „Meie maade ajalugu on sarnane, mistõttu mõistetakse Eestis hästi näiteks soome rahvusromantilise kunsti tagamaid ja pürgimusi. Samas võib näha ka huvitavaid erinevusi. Kui soome kunstnikud suundusid 19. sajandi lõpus end täiendama Pariisi, siis eesti kunsti mõjutas tol ajal veel tugevasti saksa kunst,“ räägib Jenny Nybom Turu kunstimuuseumist. Turu kunstimuuseumi ja Kumu koostöö tipneb 2011. aastal, kui linnad kannavad Euroopa kultuuripealinna tiitlit. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 28.03)

Ajalugu

Soome ajakirjandus

Martti Turtola küsib oma uue teose „Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940“ alguses: „Äkki oli pronkssõdur ikkagi õiges kohas?“ ning vastab raamatu lõpus: „Propaganda eesmärgil tehti nõnda, et eestlastest punaarmeelased jõudsid 1944. aasta 21. septembril esimestena Tallinnasse. Nii et venelaste mälestusmärgiks kutsutud pronkssõdur on natuke ka eestlaste oma: selle modell oli eestlane, skulptor oli eestlane ja arhitekt oli eestlane. Ehk annab see ka kõige tõelisema pildi Laidoneri loodud iseseisva Eesti armee saatusest. Armee, mille tema oma ülemjuhataja juhtis Nõukogude Punaarmee osaks.“ Turtola eelmine Eesti-teemaline raamat president Konstantin Pätsist tekitas Eestis suurt lärmi ning küllap tõuseb kisa ka nüüd – Turtola raamat on sedavõrd jõuline. Kriisiaastate sündmusi kirjeldab Turtola Laidoneri-raamatus nagu eelmiseski teoses, kuid autoril on lugejale ka midagi uut öelda. Turtola vähendab vastutajate arvu: olulised otsused langetavad Päts ja Laidoner omavahelistel nõupidamistel. Teiseks toob Turtola suunavaliku ajas ettepoole: Päts ja Laidoner hakkasid mõtlema plaani B peale - ehk toetumisele N. Liidule - juba 1938./1939. aasta vahetusel. Samas pole selle väite tõestamiseks piisavalt allikaid. Varasem uurimus Eesti riigijuhtide vastutusest on rõhutanud šokki, mille tekitas Molotovi-Ribbentropi pakt. Nüüd arvab Turtola, et tõestamist on leidnud fakt - Päts ja Laidoner aimasid raskusi ette juba varem. Samal ajal näitab Turtola taas, et kriisi küpsedes ei palunud Eesti abi või võimalusi koostööks ei Soomelt, Lätilt ega näiteks Inglismaalt. Turtola rõhutab Pätsi ja Laidoneri valitsuse autoritaarsust. Turtola meelest ei mobiliseerinud Eesti 1939. aasta baasideläbirääkimiste ajal oma vägesid, sest diktaatorid ei usaldanud oma rahvast ega oma sõjaväge. (Jarko Tirkkonen, Helsingin Sanomat, 19.03)

Eesti sattus N. Litu hoopis teisiti, kui seni (ka Soomes) usuti. Eesti riigijuhid president Konstantin Päts ja Eesti välispoliitikat juhtinud kindral Johan Laidoner andsid vabatahtlikult alla, et oma positsiooni säilitada. Oma värskeimas teoses küsib Martti Turtola: kas Eestis on üritatud ajalugu ilustada? Seda pilti on usutud ka Soomes, Eesti vabatahtlikku liitumist N. Liiduga pole tahetud uskuda. Eesti pöördus lõplikult ida poole 1939. aasta lõpus, kui sai selgeks Molotovi-Ribbentropi pakti sisu. Eesti merd hakkas valvama Nõukogude laevastik ning õhuruumi Nõukogude õhujõud. Jutt vastupanu organiseerimisest on olnud Turtola sõnul hämamine. Müüt olevat ka see, et eestlastel kadus pind jalge alt, kui Läti ja Soome ei andnud Eestile sõjalist abi. Turtola sõnul abi ei palutud. Laidoneri roll oli isegi suurem kui Pätsi roll. Turtola raamat räägib samuti küüditamistest ja okupatsioonist. Asjad ei läinud nii, nagu oleks pidanud. Alistumine ei päästnud Eesti rahvast tohututest kannatustest. (Heikki Haapavaara, Kauppalehti, 19.03)

Kohe lükatakse ümber Eestis au sees hoitud müüdid Nõukogude okupatsioonist. Martti Turtola tõestab oma uues raamatus, et Eestis valitses 1930. aastatel diktatuur ning Eesti otsustas ise N. Liiduga ühineda. Ajalooraamatud löövad harva riikide vahel vahtu üles, kuid lähinädalatel võib midagi sellist juhtuda. Soome ajaloouurija räägib eestlastele nende mahavaikitud ajaloo kohta liiga kurba tõde. „Eestis ei valitsenud muidugi natsionaalsotsialism, kuid riigis polnud vaba ajakirjandust, Riigikogul polnud sõnaõigust ning samuti ei küsitud nõu rahva käest,“ kirjutab Turtola. Kumbki neist ei saanud aga maa vabatahtliku loovutamise eest N. Liidult loodetud tasu. Mõlemad sattusid vangilaagrisse, kus nad surid. Turtola raamat avaldatakse ka Eestis. Soomes raamatu avaldanud kirjastuse Otava esindaja sõnul on eestlased juba praegu teosest väga huvitatud ning mitte ainult positiivses mõttes. „Kindlasti pole ka paljudel Eesti praegustel poliitikutel sellega kerge leppida, sest raamatus lastakse põhja eestlaste arvamus, et N. Liit okupeeris riigi ootamatult,“ räägib Turtola. (Petri Korhonen, Taloussanomat, 19.03)

Võiks öelda, et Martti Turtola keerab nuga haavas varasemast veelgi rajumal moel, väites, et Eesti esimese vabariigi juhtkond juhtis riigi teadlikult N. Liidu sõjaliseks liitlaseks. Lähiajalugu on eestlaste jaoks õrn teema. Eelmise aasta aprillirahutused näitasid, kui emotsionaalselt seal nõukogude aega suhtutakse. On mõistetav, et Turtola värsked seisukohad võivad paljude eestlaste jaoks tunduda vastuvõetamatutena. Teisalt on Eesti oma ajaloolise katastroofi vangi jäänud. Eesti tormas uude iseseisvusesse nii hulljulgelt, et Soome poliitikud otse ehmusid naabri muudatuste kiirusest. Sama tarmukad olid eestlased ka iseseisvust toestavaid müüte au sees hoidma. Poliitiliselt must-valget pilti on olnud lihtne mõista. Vähehaaval hakkab ajaloole lisanduma ka muid värvinüansse, isegi kui see haiget teeb. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 20.03)

Turtola arvates langetasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner Eestile saatuslikud valed otsused osalt naiivsusest, osalt selleks, et kaitsta oma võimu ja isegi oma vara. Päts ja Laidoner on Eestis seisnud pjedestaalil, mis muutus vankumatuks juba nõukogude ajal – ning ehk just okupatsiooni tõttu. Mõlemat on peetud märtriks, mitte petiseks, sest nii Päts kui ka Laidoner surid Nõukogude vangilaagris. Loodetavasti tekib Turtola raamatu üle asjalik diskussioon. Eesti ajaloouurijatel on küllalt võimeid ja oskusi, nõnda et Turtola väited saavad täpselt läbi arutatud. (Juhtkiri, Kaleva, 25.03)

Soomes lükatakse käima arutelu Martti Turtola värske raamatu üle. Samal teemal kirjutas 67 aastat tagasi Mika Waltari. Juba raamatu sünnilugu on eriline: 1941. aasta aprillis ilmus Rootsis soomekeelne raamat pealkirjaga „Tõde Eesti, Läti ja Leedu kohta“. Autoriks oli märgitud Nauticus, kuid üsna pea selgus, et nime taga peidab end Waltari. Waltari pööras iseäranis tähelepanu Eesti oludele pärast liitumist N. Liiduga. (Jouko Grönholm, Turun Sanomat, 22.03)

Majandus

Uudisteagentuurid

Helsinki and Tallinn have agreed to investigate linking the two capitals with a railway tunnel, which could end up the world's longest, the mayor of Helsinki said. "We will start by applying for EU financing for the study of the tunnel as well as an alternative railway link using ferries," the mayor of Helsinki, Jussi Pajunen, told. (Reuters, 28.03)

Soome ajakirjandus

Pühapäevaõhtusele viimasele laevale liinil Tallinn-Helsingi koguneb tuhatkond eestlast, kes suunduvad tööle Helsingi ümbruskonda. Töötajad kinnitavad, et ka Lõuna-Eestist tahetakse nüüd Soome tööle minna. Lõuna-Eesti palgad on Tallinnaga võrreldes madalamad, seetõttu on palgavahe Soomega päris suur. Töötajad maksavad makse Soomes, sest neil on Soome tööandja. Keegi ei ütle ka ühtegi halba sõna Soome maksusüsteemi kohta. Makse makstes saab pere näiteks lapsetoetust, mis on Eesti omaga võrreldes neli korda suurem. (Marja Salmela, Helsingin Sanomat, 21.03)

Tallinnas on juba 90 kohta, kus võib mängida mänguautomaadil, paljudes kohtades on ka mängulauad. Arvatakse, et Eestis on umbes 25 000 mängusõltlast. Kasiinode omanikud ja Eesti Hasartmängude Korraldajate Liit rõhutavad, et tegutsevad ainsal ärialal, mille kõik maksud lähevad heategevuseks. Rahandusministeerium ja mõned poliitikud on alustanud kasiinodevastast võitlust. Soomega võrreldes on Eesti kasiinoäri puudutavad seadused olnud siiani palju leebemad, kuid eelmise aastakümnega võrreldes on nüüd Eestiski seadusi karmistatud. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 22.03)

Kuigi äripinda on vaid mõnikümmend ruutmeetrit, on ruumi pigistatud baar, mängulauad ning paar rida mänguautomaate. Aknad on kinni kleebitud, et sees poleks aru saada, kas on öö või päev. Sel pole ka vahet: kasiino on ööpäevaringselt avatud. Tallinna kasiinode argiõhtu ei kiha tegevusest ja glamuurist, kuid kliente tundub jätkuvat. Isegi nii korralikult, et Eesti kolme rikkaima inimese seas on kaks kasiinoomanikku. Kuid millise hinnaga see raha tuleb? Eestis on patoloogilisi mängusõltlasi 3% tööealisest elanikkonnast. Mängusõltlasi leidub igas ühiskonnakihis, kuid suurem osa neist on kutsetöölised, näiteks ehitajad ja taksojuhid. Eestis kavatsetakse vaba turumajandust nautinud kasiinode tegevust seadusemuudatusega ohjeldada. Eesmärk on piirata kasiinode arvu, ennetada mängusõltuvust ja vähendada uute mängijate arvu. (Marjo Näkki, Aamulehti, 25.03)

Tallinn ja Helsingi hakkavad uurima linnadevahelise merealuse raudteetunneli tasuvust. Linnapead Edgar Savisaar ja Jussi Pajunen leppisid kokku, et maikuus taotletakse uuringute tarbeks raha Euroopa Liidult. Pajuneni sõnul kaardistatakse praegu tunneli sotsiaalmajanduslikke ja liiklusalaseid lähtealuseid. „15 aasta jooksul raudteetunnelit veel kindlasti ei avata,“ ütles Helsingi linnapea. Tunneli idee on saanud uue tõuke planeeritavast Rail Baltica raudteest. (Riikka Haikarainen, Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 29.03)

Varia

Ingliskeelne ajakirjandus

11. märtsil lahkus meie seast 79-aastaselt Suurbritannia staažikaimaks fondihalduriks peetud väliseestlane Nils Taube. Taube põgenes Nõukogude võimu küüsis vaevlevast Eestist 1940. aastal ning alustas Suurbritannias oma investorikarjääri. Elu lõpuks oli Taubest saanud vanim fondihaldur Londoni City's. Taube edu pandiks oli tema enda sõnul ideaalse ajastuse ja põhjaliku ettevalmistuse kombinatsioon, oma tööd kirjeldas ta kui "palga saamist ristsõna lahendamise eest". Oma karjääri jooksul jõudis Taube töötada muuhulgas ka Rotschildide perekonna heaks ning koos George Sorosega. (The Daily Telegraph, 20.03)

Taani ajakirjandus

Rootsi uurijad soovivad parvlaeva Estonia mudeli uuesti põhja lasta. Eesmärgiks on kummutada konspiratsiooniteooriad katastroofi põhjuste kohta. Katastroofist on möödunud 14 aastat, kuid ammendavat vastust küsimustele pole. Uurijad Göteborgi Statens Skeppsprovningsanstaltist (SSPA - Rootsi laevaehitus- ja laevauurimisinstituut) üritavad pea nelja meetri pikkust mudelit kasutades Estonia katastroofi taasluua. Selleks ehitatakse täpne laeva koopia, korraldatakse basseinis samad tingimused, mis olid merel Estonia uppumisööl. On ka küsimusi, mille kohta ei ole uurijatel täpset infot (nt kas veekindlad uksed autoteki all olid suletud või avatud) ning selles osas peavad nad ise seisukoha võtma. Mini-Estonia lastakse põhja 2. aprillil ning see on avalik. (Kirstin Stefansdottir Egekvist, Politiken, 19.03. 2008) SSPA laevamudel on tehtud mõõdus 1:40. Lõpp-raport erineb projektijuhi Claes Källströmi sõnul ametlikust aruandest vaid veidi. Näiteks algas vajumine 20 minutit varem, kui alguses arvatud. Ta lisab, et nüüd saab lisaks näitamisele, mis juhtus, näidata ka seda, kuidas see juhtus. Källström kahtleb aga, kas sellega on juhtumile punkt pandud, sest on keeruline kinnitada 100%, et just nii kõik toimus, kuid ta loodab, et spekulatsioonidel on nüüd lõpp. (Per Erlien Dalløkken, Teknisk Ukeblad, 28.03)