Nädal välismeedias 25. veebruar - 2. märts 2008

AJAKIRJANDUS
USA, Suurbritannia, Saksamaa, Austria, Skandinaavia, Soome

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Eesti Vabariik 90, Majandus, Küberkaitse, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

Ireland is likely to hold its referendum on the Lisbon treaty in June, Irish PM Bertie Ahern told a news conference during a one-day visit to Slovenia. Ahern said the reform treaty has to be ratified in Ireland by parliament and at a referendum. "We hope to ratify in parliament probably in April and then we will take it to the people which will probably be in June. It's our intention to ratify during your presidency," he told a joint news conference with the Slovenian PM. (Reuters, 26.02)

Välis- ja julgeolekupoliitika

The EU's Kosovo envoy accused Serbia of trying to sever ties between the new country's Albanian majority and minority Serbs. "There is an attempt to sever the links between the Serb community and the central government," Pieter Feith, the new International Civilian Representative in Kosovo, told a news conference. Asked if Serbia was trying to partition its former province, Feith said: "I think it's coming very close to it." Serbian PM Vojislav Kostunica said Serbia would rule parts of Kosovo where "loyal citizens" continue to look to Belgrade for government. (Reuters, 29.02)

EU president Slovenia condemned Israel's attacks on Palestinians in the Gaza Strip as disproportionate and violating international law, as a top EU foreign policy official left for the Middle East. The strongly worded statement, which also condemned the firing of rockets by Palestinians from Gaza into Israel, was issued a day after Israeli forces killed 61 people in Gaza. It was issued shortly before EU foreign policy chief Javier Solana left on a hastily arranged trip for Israel and the West Bank to meet Israeli and Palestinian leaders. (Reuters, 2.03)

Laienemine

EU Enlargement Commissioner Olli Rehn said Bosnia could sign the Stabilisation and Association Agreement (SAA) in April, on condition that it can adopt the required laws concerning police reform. "It's a great opportunity for the country and I trust the leaders will not miss this opportunity," he added. If Bosnia signs the SAA, it will leave Serbia the only Western Balkans' state still to take the first step to EU membership. Rehn stressed that the door remained open to Serbia. "We are ready to move forward with Serbia once Serbia is ready to move forward and meets the political conditions." (Reuters, 26.02)

Majandus

President Vladimir Putin on mocked a US-backed plan to build a gas pipeline to Europe that would bypass Russia as he concluded a deal with Hungary on a rival project. "There's always an alternative but it's worse than cooperation with Russia. You can build two pipelines, you can build three. The question is what you pump through them," Putin told reporters after the South Stream agreement with Hungary was signed. (Afp, 28.02) Hungarian PM Ferenc Gyurcsany came under fire from both allies and the opposition for what they described as the secretive way in which he struck a recent gas pipeline deal with Russia. "I don't know the content of the agreement. (But) to make an agreement that will determine energy (policy) for the next 20 to 25 years and have no discussion in parliament about, it is unusual," the leader of the main right-wing opposition Fidesz party, Viktor Orban, told reporters. (Afp, 27.02)

EU nations failed to overcome their divisions on how best to inject competition into the gas and power sector. Slovenian Economy Minister Andrej Vizjak said that ministers from most states preferred the commission's plans although the alternative presented by a group of eight countries was also not rejected outright and remained to be explored. Despite the divisions over the substance of the package, EU Energy Commissioner Andris Pielbalgs said that there was broad agreement that a deal should be reached by June. (Afp, 28.02)

NATO, Julgeolek

President Bush said he would use the alliance's next summit in April to push for more troops in Afghanistan to share the "heavy burden" there. "I am going to go to Bucharest with the notion that we're thankful for the contributions being made and encourage people to contribute more," Bush said. His appeal was the latest in a US drive to persuade reluctant NATO allies to take on a larger role in the most volatile parts of the country. He stopped short of naming the allies he believes should commit more troops while acknowledging "certain political constraints on certain countries." (Reuters, 1.03)

President Bush and NATO chief Jaap de Hoop Scheffer discussed the conflict in Afghanistan and US missile shield plans ahead of the alliance's April summit, vowing a long-term involvement. “We cannot afford to lose, we will not lose, we are not losing, we are prevailing," de Hoop Sheffer said. They also discussed NATO's role in safeguarding political rights in newly independent Kosovo, alliance-led training of security forces in the Balkans, and a similar effort in war-torn Iraq. (Afp, 29.02)

NATO has put two reserve battalions on a higher state of alert to deal with possible violence in Kosovo after its secession from Serbia, according to an alliance source. The move is one of several steps taken by the alliance to ensure it can deal with tensions, particularly in the Serb-dominated north of the mainly ethnic Albanian province. The source said the decision affected one British and one joint Austrian-German reserve battalion, both currently stationed outside the country. (Reuters, 27.02)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Rahvusvahelise ajakirjanduse tähelepanu koondus enim Türgile ja Venemaale. Türgi vägede sissetung Põhja-Iraaki kurdidega asustatud aladele ähvardab destabiliseerida Iraagi seni ühte rahulikumat piirkonda, pealegi ei too vägivald mingit lahendust türklaste ja kurdide aastatepikkustesse tülidesse. Venemaal seevastu leidsid aset kauaoodatud presidendivalimised, millest lääneriigid loodavad positiivseid muutusi.

Türgi 10 000-meheline maavägi tungis Põhja-Iraaki, eesmärgiga rünnata sealseid kurdi mässulisi. Türgi vägede sissetung põhjustas regioonis ulatusliku kriisi, milles Türgi ei ole ainus süüdlane. Ka USA peaks teiste hulgas tegutsema kriisi laienemise vältimiseks. Türgi rünnaku tagamaad on seotud türklaste kartusega, et Põhja-Iraagis elavad kurdid võivad moodustada iseseisva riigi. Euroopa Liitu pürgiva Türgi jaoks oleks kõige mõistlikum tagada Türgis elavatele kurdidele kõik õigused nende kultuuri viljelemiseks ning toetada Kagu-Türgi regiooni hädades vaevlevat majandust. (Juhtkiri, IHT, 27.02) Türgi ja Iraagi vahelist kriisi, milles USA-l on ebameeldiv, vahendaja ja mõlema poole sõbra roll, on just USA püüdnud varem ära hoida, kuid need katsed ebaõnnestusid. 2007. aasta suvel moodustatud kurdi demokraatlikul parteil on esmakordselt selge poliitiline visioon ja vägivallavastane poliitika, partei on avaldanud soovi teha Türgi ametnikega koostööd. Türgi pool on kahjuks vastanud dialoogi asemel vaenulikkusega. Siin peaks sekkuma USA, toetades kurdi demokraate ja veendes Türgi riiki selles, et kõik, mis on „kurdi”, ei ole tingimata seotud terrorismiga. (Aliza Marcus, Andrew Apostolou, IHT, 27.02) Samas peaks USA silmas pidama, et Iraak on lagunemise äärel ja Põhja-Iraagis asuv Kurdistan on muutumas järjekordseks Gaza sektoriks. Türgi sissetung nõrgestab Kurdistani Regionaalset Valitsust, mille loomine oli USA ja Briti vägede viie aasta taguse sissetungi üks peamisi saavutusi. (Patrick Cockburn, The Independent, 27.02)

Kuigi Vladimir Putini ametiaeg presidendina lõpeb kevadel, on ta kindel, et jätkab tööd peaministrina. See paneb rahvusvahelist avalikkust küsima, kas Venemaal peale valimisi üldse midagi muutuma hakkab. Järgmine USA president seisab silmitsi Venemaaga, kus võib peale tuumarelva leida tohutuid rikkusi ja järjest autoritaarsema riigikorralduse. USA-l tuleb leida moodused koostööks Venemaaga sellistes küsimustes nagu Iraan, Kosovo ja tavarelvastuse piiramine. (Juhtkiri, The New York Times, 27.02) Venemaa presidendivalimised paistavad valimistena, ent tegelikkuses ei otsusta tulemuse üle mitte valijad, vaid sisering kulisside taga, kes ei anna kellelegi oma tegude üle aru. Nii nagu N. Liidu päevil valiti uus riigipea eesmärgiga säilitada endine olukord, tagada Venemaa poliitikaklannidele eesõigused ja nendevaheline tasakaal, nii tundub ka Medvedevi tõenäolise valimisvõidu puhul, et tegemist on Putini soosikuga, keda eelkäija valvas silm peaministri toolilt jälgima asub. Samas näitab ajalugu, et üleminekuperioodi riigijuhid võivad vahel vaatamata kõigele osutuda tugevateks ja mõjukateks riigimeesteks. (Daniel Vernet, IHT, 29.02)

SAKSAMAA, AUSTRIA

Saksakeelses pressis oli tähelepanu all Dmitri Medvedevi isik ja tema tulevikuväljavaated, samuti Venemaa üldine sisepoliitiline olukord. Põhjalikult arutleti Serbia poliitika üle Kosovo suunal ning Belgradi suhteid rahvusvahelise üldsusega.

Venemaa-ekspert Andres Aslund nendib ajaleheusutluses, et Dmitri Medvedevi presidendiks tõusmise puhul on heaks märgiks teda toetav tagala - rahandusminister Aleksej Kudrin ning Anatoli Tšubais, samuti mõned Kremlile lähedased oligarhid nagu Roman Abramovitš. Medvedev on end seni käimasolevast võimuvõitlusest jõustruktuuride kulisside taga eemale hoidnud, see võib põhjustada tema nõrgemat mõjuvõimu presidendina. Medvedevi jaoks võib poliitiliselt ohtlikuks muutuda eelmise aasta lõpus ette võetud makroökonoomiline kursimuutus, mil loobuti senisest stabiilsuse põhimõttest ja suurendati jõudsalt avaliku sektori väljaminekuid. See suurendab inflatsiooni ja kergitab hindu. Tulevasel presidendil võib olla raske sellega toime tulla. (Nils Kreimeier, FTD, 3.03) Kõigele vaatamata on Medvedevil mõned omadused, mis tekitavad häid lootusi. Ta ei tule julgeolekustruktuuridest, ta pole plaanimajanduse inimene ning ta on seni hoidunud agressiivsest retoorikast Euroopa ja USA suunal. Kuid asjaolu, et 17 aastat pärast N. Liidu kokkuvarisemist tuleb presidenti kirjeldades ikka veel sotsialismi ja nõukogude süsteemi mainida, on juba iseenesest probleem. Truudus turumajandusele, õigusriigile ja rahvusvahelisele koostööle peaks G8 liikmesriigi juhi jaoks olema ülimalt enesestmõistetav. Möödunud kaheksa aastat on näidanud, et need põhimõtted pole Venemaa presidendi jaoks sugugi loomulikud. Medvedevit hinnatakse selle järgi, kas ta viib Venemaa taas demokraatlikumale arenguteele. Kahtlused jäävad, sest seni on ta olnud "Putini süsteemi" üks osaline. Valimiseelses võitluses ei suvatsenud Medvedev vastaskandidaatidega debateerida, opositsiooni miitingud keelati ära ja suruti maha, Medvedev ise sai võimaluse üleriigilises televõrgus piiramatult üles astuda. Kremlist antakse mõista, et ta on "liberaal". Kuid kas ta seda ka on, seda ei hinnata tema naeratuse järgi, vaid selle järgi, kas Venemaal tekib sõltumatu õigusemõistmine, kas opositsioon saab vabalt osaleda parlamendivalimistel ning kas NGOd ja meedia saavad takistamatult tegutseda. See oleks juba süsteemimuutus. Jääb püsti küsimus - kas Medvedev seda tahab ja kas ta seda suudab. (Juhtkiri, FTD, 2.03)

Tuleb harva ette, et Vladimir Putin Venemaa olusid avalikult kritiseerib. SRÜ riigijuhtide seekordsel mitteametlikul kohtumisel kurtis president Putin oma kaasmaalaste üle, kes üha sagedamini saadavad korda võõravihast kantud vägivallaakte. Inimõiguslased jällegi väidavad, et just Venemaa ametivõimude kahe aasta tagused meetmed ("kaukaaslaste" jt vastu) õhutasid sedasama hüsteeriat. Kusjuures meetmete tegelik põhjus polnud soov kaitsta tööturgu, vaid karistada Gruusiat. Nüüdseks, alates käesoleva aasta algusest, on Venemaal juba mõrvatud 67 võõramaalast ning 550 on saanud vigastusi. Väikses Venemaa-sõbralikus Kõrgõzstanis on kutsunud esile pahameeletormi fakt, et ainuüksi Moskvas on käesoleval aasta mõrvatud juba kümme kirgiisi. Kõrgõzstani parlament ähvardas koguni Venemaalt Biškeki sõjaväebaasi tegevusloa äravõtmisega, juhul kui mõrvad jätkuvad. Tadžikistanis on pahameel juba ammune, Moskva ehitustel on tadžikid oluline tööjõud, nende vastu suunatud agressioon on pidev. Aserbaidžaani kogukonna juht Venemaal Sadõkov arvab, et võõraviha laine ei tagane niipea, sest valimiseelses propagandavõitluses kasutati natsionalistlikke meeleolusid liiga sagedasti poliitilistes huvides ära. (Michael Ludwig, FAZ, 28.02)

Venemaa arvamusuuringute spetsialist Lev Gudkov nendib ajaleheusutluses, et Venemaa ühiskond pole N. Liidu kokkuvarisemisest alates eriti muutunud. Paradoksaalsel moel konserveerib vaesus maal, kus enamik elab, autoritaarsust. Ainsa pääseteena viletsusest nähakse autoritaarset riigijuhti. Valimiseelsete diskussioonide asemel etendatakse solidaarsust ja sõimatakse opositsiooni, läänt vm. Ühiskonnale on sisendatud, et mitte moraal ja ideed ei maksa, vaid üksnes huvid. Pettasaanute ja pettunute tunne sünnitab ülimat künismi. Ainult Putin paistab üdini positiivsena. Praegu on Putin ja Medvedev jaganud rollid kaheks - üks on bad cop ja teine hea poiss. Putin valdab mõlemat tooni. Vene kodanike püüe muganduda ja „üle elada” meenutab nõukogude aegu, noorsugu on apoliitiline, kuid valimistel annab hääle mittedemokraatlike jõudude poolt. Sovjetlik inimtüüp on üllatavalt elujõuline - muganduv küünik, kes reaalsusele allub ja seda normiks peab. Seetõttu vohab korruptsioon ning seadusetus. (Klaus-Helge Donath, Der Standard, 28.02)

SKANDINAAVIA

Skandinaavia meedia keskpunktis oli Kurt Westergaadi karikatuuridest alguse saanud debatt sõnavabaduse üle, samuti Venemaa presidendivalimised. Suurt tähelepanu osutati Euroopa Liidu teemadele, mh Norra ELi liikmesuse küsimusele ja Taani võimele panustada ELi sõjalistesse operatsioonidesse.

Kurt Westergaardi karikatuurid ja plaanid teda selle eest tappa on tekitanud küsimuse sõnavabaduse võimalikkusest tänapäeva ühiskonnas ning pannud küsimärgi alla rahvusvaheliste organisatsioonide toetuse sellele. Sõnavabadus, see eluline demokraatia eeldus, on tugeva surve all ja kahjuks ei tule see vaid diktatuuride poolt, vaid ka ÜRO poolt, kes muidu peaks töötama demokraatia ja inimõiguste nimel. Religioon moslemite maades on riigi sünonüüm, mis tähendab riigi ja ka poliitiliste juhtide kritiseerimiskeeldu. See meenutab kommunistlike diktatuuride vahendeid Külma Sõja ajal, mida kasutati omaenda rahva rõhumiseks. (Juhtkiri, Jyllands-Posten, 24.02) Üldlevinud arvamus on, et Gitte ja Kurt Westergaard on maksnud kõrget hinda vaba maailma moslemite sallimatuse vastuseisu sümboliks olemise eest. (Juhtkiri, Jyllands-Posten, 29.02)

Teadlane Helge Blakkisrud NUPI Venemaa ja Euraasia osakonnast leidis, et Medvedevil seisab ees väljakutse, kuidas ta saab võimukoridoridesse asetada oma inimesi, et saavutada kontroll ja samal ajal hoida tasakaalu riigiaparaadis esindatud erinevate huvigruppide ja klannide vahel. Putin kasutas oma võimulolemise esimesed neli aastat erinevate gruppide tasakaalustamiseks. Medvedevile, kes ise kuulub ühte klanni, on see veel raskem ülesanne. Medvedevi välispoliitika põhitooniks jääb suurvõimu ambitsioonid ja riiklikele huvidele baseeruv poliitika. Kui Venemaa toimiks Lääne demokraatia järgi, toimunuks intensiivne valimiskampaania. Kuid nii see ei ole. Vene meedia on keskendunud üksnes Medvedevile, kes aga keeldus avalikest debattidest teiste kandidaatidega. (Magne Gaasemyr, Bergens Tidende, 24.02) Venemaa uue presidendi tulekuga ei ole suuri muudatusi oodata. Putini esimesel perioodil oli nähtav, et Venemaa orienteerib läände. Moskva võttis istet NATO-Venemaa Nõukogus. Putin aktsepteeris USA väeosade lähedalolekut, ja Putin oli esimene riigipea, kes rääkis George W. Bushiga pärast 11.09.2001 terrorirünnakut. Kuid kuskil on asjad vahepeal valesti läinud. Venemaal tekkis tunne, et teda kui suurjõudu ei aktsepteerita ja tema arvamust ei austata. (Per Ahlin, Dagens Nyheter, 26.02) Norra välispoliitika nõuandja Allon Groth leiab, et Venemaa uus president saab olema Norra jaoks oluline mees. „Me peame Medvedevi juba varakult Norra kutsuma ja alustama dialoogi. Mõelge kui palju olulisi valdkondi Norra ja Venemaa jagab: kalandus, energia ja narkootikumid näiteks,” räägib Groth. Ta lisab, et Venemaa küsimus on kõikide Norra parteide päevakorras olulisel kohal. Ta on siiski pessimistlik Venemaa inimõiguste rikkumiste suhtes ja Norra võimes olukorda parandada. Selles töös tuleb Norral kaasata EL. Groth lisab, et Venemaa puhul seistakse klassikalise dilemma ees: väärtused või huvid. (Stian Eisenträger, VG, 27.02)

Norras on vaated ELile väga erinevad. Nelja aastaga on Norra vajunud innovatsiooni mõõdupuul 11. kohalt 20. kohale, Põhjamaad on sealjuures kõige innovatiivsem regioon maailmas, Rootsiga eesotsas, Soome kolmas ja Taani neljas. Üheks põhjuseks võib olla, et Norra naabrid on ELi liikmed, mistõttu neid kaasatakse ja neile esitatakse väljakutseid tugevamalt kui Norrale. See on EList eemaloleku hind, millega me ei arvestanud Norra ELiga liikmesriigiks olemise debattides 1972. ja 1994. aastal. (Juhtkiri, Bergensavisen, 24.02) Norrat integreeritakse kiirelt ja ilma debattideta ELi, samal ajal kui rahva vastumeelsus tõuseb. EMÜ-ga liitumine andis Norrale võimaluse olla ELis ilma ELis olemata. ELiga tõhusama koostöö tegemise otsused kasvavad aga iga kuuga. Peale 1994. aasta rahvahääletust on Norras üle võetud 5000 ELi otsust ja riik on kaasatud hulga ELi büroode ja institutsioonide tegevusse, mis kujundavad postindustriaalset Euroopat. See kõik on toimunud praktiliselt debattideta. Ametlik Norra, valitsusega eesotsas, tervitab praktikas ELi tegevust, samal ajal eemaldub Norra rahvas EList. (Nils Morten Udgaard, Aftenposten, 25.02)

Taani välisministrit Per Stig Møllerit kurvastab, et Taani ei saa panustada ELi kriisijuhtimisoperatsiooni Tšaadis Taani kaitsejõudude olukorra tõttu, samas kui mitmed riigid väljaspool ELi liikmelisust ootavad, et saaksid kaasa lüüa. ELi tegevus Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis on hea näide, kuidas realiseerida põhimõtteid, millele ka Taani julgeoleku- ja kaitsepoliitika ehitatud on. Taani prioriteediks on aidata põgenikke nende lähipiirkonnas, et takistada suuri rahvusvahelisi põgenikelaineid. Panuse andmine näitab ka väikeste riikide võimet tuua kaasa muutusi ja on eeskujuks, kuidas EL, kaasates sõjalist panust, saab läbi viia humanitaarmissioone. Kahjuks ei ole praegune juhtum esimene kord kui Taani peab loobuma ELi rahu ja stabiilsuse kindlustamise vastutusest Aafrikas. Taani välisminister leiab, et on vaja ELi, kes tegutseb rahvusvahelisel laval tugevalt. Ta lisab: „Meil on vaja ka Taanit, kes ei seisa ELi sõjalistest operatsioonidest keemal. Me võlgneme endile, Euroopale ja Kolmandale Maailmale oma panuse.” (Per Stig Møller, Jyllands-Posten, 27.02)

SOOME

Soome meediasse jõudsid Kosovo iseseisvuse väljakuulutamise järelkajad, poleemikat tekitas Küprose uus kommunistist president. Tähelepanuta ei jäänud ka Venemaa presidendivalimised.

Külma sõja aegne lõhe on jälle tuntav, kuigi Kosovo tekitatud tüli on väike, võrreldes Korea sõja, Saksamaa jagunemise ning Kuuba tuumakriisiga. Teravate sõnade taga on sisepoliitika ja taktika, lääne ja ida vahel pole enam tugevaid poliitilisi, ideoloogilisi ja sõjalisi vastuolusid. Üldised kapitalistlikud põhimõtted on ühised, kuigi Venemaa president Vladimir Putinit on raske paigutada vasak- ja parempoolsuse teljele. Venemaa kasutab siiski traditsioonilist sõnavara, mis saadab sõnumi järeleandmatusest. Lääs kardab, et Venemaa võib Kosovo-tüli laiendada, kuigi Venemaast oleks ettevaatamatu oma suhteid läänega Serbia äärmusrahvuslaste, Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Transnistria pantvangiks muuta. (Jukka Luoma, Helsingin Sanomat, 25.02) Serbia seisab selge valiku ees: ta kas näeb oma tulevikku ELi rüpes areneva riigina või laseb fanaatikutel juhtida riigi jätkuvasse ebakindlusesse, isolatsiooni ja vaesusesse. Serbia on kogu aeg Venemaale toetunud. Kuid kauge Venemaaga ei saa kuidagi tagada Serbiale samasuguseid edasiliikumise võimalusi nagu neid pakub EL. (Olli Kivinen, Helsingin Sanomat, 26.02) Balkan vajab jaluletõusmiseks uut lootust. Seda annab ennekõike EL. ELi laienemine Lääne-Balkanile tooks aastaid kannatanud piirkonda stabiilsust ning aitaks inimestel uut elu alustada. Püsiva lahenduse leidmine Kosovo tuleviku osas on vältimatuks eelduseks, et ELi uksed Lääne-Balkani riikidele avaneksid. Kahju, et ÜRO raames Serbiaga peetud läbirääkimised ei viinud parema tulemuseni ning et küsimusele ei leitud Venemaa – Serbia olulisemat toetajat - rahuldavat lahendust. Kõik Venemaa motiivid vastustada Kosovo iseseisvust pole veel selged. Oma toetuse eest avaldas Venemaa muuhulgas serblastele survet, et Serbia kiidaks heaks Venemaale kasuliku gaasijuhtme trassi, milles Serbia ja Venemaa varem kokkuleppele polnud jõudnud. Ka Soome võib oma poliitikaga Serbia valikuid mõjutada. Soomel on olnud piirkonna tuleviku määramisel oluline roll peale Martti Ahtisaari ka tänu ELi laienemisvolinik Olli Rehnile. Rehnil on õnnestunud, vaatamata rasketele oludele, säilitada suhtlus tüli eri osapooltega. Soome kodupoliitikutelt tuleks nõuda aga rohkem järjekindlust. Kosovo iseseisvuse tunnustamisega viivitamine pole hea poliitika. Mitmed ELi riigid on Kosovot juba tunnustanud, samuti Soome naaberriik Eesti. Viivitamine tekitab asjatuid küsimusi Soome liini kohta Kosovo suhtes ning Soome tõsiduse kohta aidata lahendada olukorda Balkanil. (Piia-Noora Kauppi, Kaleva, 29.02) Soome endine president Martti Ahtisaari rajas aktiivselt Kosovo teed tulevikku, kuid Kosovo iseseisvuse tunnustamisel on Soome viimaste seas. Seda, et Soome lükkas Kosovo iseseisvuse tunnustamise edasi, võib tõlgendada ja tõlgendataksegi erilise vastutulekuna Venemaale. Kui Soome lükkab Kosovo tunnustamise nädala võrra edasi, jõuab Venemaa pidada oma presidendivalimised. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 29.02)

Kõigis on lootust. Kas võiks juhtuda nii, et Euroopa ainus kommunistist president läheb ajalukku mehena, kelle ametiajal hakkas lõhenema piir Lõuna- ja Põhja-Küprose vahel? Juba Küprose presidendivalimiste esimene voor oli rahvahääletus muutuste üle, sest Küprose ühinemist ihu ja hingega vastustanud Tassos Papadopouluse jätkamist ei soovitud. Arhiivis on mitmeid Küprose ühinemisplaane. Poliitilised ideed pole enam sellised kui enne. Saare ühinemisest saaks kasu ka Küprose enda majanduselu, muust EList rääkimata. Laiemat kasu võib vaid ette kujutada: Türgi liitumisläbirääkimised ELiga liiguksid Küprose tülita kiiremas tempos. Küprose geostrateegiline tähendus ei vähene. Kokkulepped Küprose, Kreeka ja Türgi vahel tugevdaksid positsioone ja suurendaksid usaldust. Aga tagasi reaalsusesse: lisaks vanadele huvide konfliktidele võib tekkida uued. Küprose uuel presidendil Dimitris Christofiasel ning Põhja-Küprose liidril Mehmet Ali Talatil seisab ees raske ülesanne. Ehk on nüüd lahenduste leidmiseks rohkem poliitilist tahet kui varem. (Sole Lahtinen, Helsingin Sanomat, 26.02) Küprose valijad tegid ELi piires ajalugu, valides presidendivalimiste teises voorus riigi juhiks kommunistliku partei liidri Dimitris Christofiase. ELi tippkohtumistel Christofiasele aatekaaslasi seltsiks ei ole. ELi pisemate riikide hulka kuuluval Küprosel on oma suurusest sõltumata ühenduse jaoks oluliselt suur tähendus nii sisemise stabiilsuse kui ka välissuhete seisukohast. Küprose uue presidendi parteiline kuuluvus muutub ebaoluliseks, kui selgub, mida valimistulemus endaga kaasa toob. Christofias on lubanud hajutada kodusõja pärandit ning üritada lõpetada 34 aastat kestnud saare lõhenemise. Kui Küprose ühendamise läbirääkimised liikuma hakkavad, võib edasi jõuda ka Türgi liitumiskõnelustes ELiga. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 26.02) Kaks väikest saareriiki valisid endale uut presidenti. Silmatorkavaim ühine joon neil valimistel oli see, et võitjaks tuli mõlemas riigis kommunistide kandidaat. Samuti oodatakse mõlemalt kandidaadilt riikide senise liini muutmist. Tähelepanuväärseim erinevus Küprose ja Kuuba valimistel oli aga see, et Kuuba valimistel oli vaid üks kandidaat, ametist loobunud Fidel Castro vend Raul Castro. Küprose ja Kuuba erinevusi peegeldab hästi see, et küproslased hääletasid esimeses valimisvoorus võimult ametis oleva presidendi. On kujuteldamatu, et kuubalastel oleks samasugune õigus. Kui Küprose uus president Dimitris Christofias ei täida valijate ootusi, võivad need järgmistel valimistel uue riigipea valida. Sellist luksust Kuuba elanikel pole. Ka nemad ootavad maa uuelt juhilt muudatusi, kuid isegi kui Raul Castro oleks valmis mingisuguseidki uuendusi läbi viima, pidurdavad teda Fidel ja ülejäänud vana kaardivägi. (Juhtkiri, Aamulehti, 26.02)

Venemaa presidendivalimiste üks omapära on, et valijatel pole võimalust teada saada, kuidas Vladimir Putin ja Dmitri Medvedev tegelikult võimu ja vastutuse jagavad, ning pole vahendeid seda mõjutada. Medvedev jätab endast mõnel määral vabameelsema mulje kui Putin, kuid samas on tandem rõhutanud järjepidevuse väärtust ning üksmeelsust kõigis olulistes küsimustes. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 29.02) Enamik valijaid toetab president Putini ajal saavutatud stabiilsust, mis põhineb majanduskasvust tingitud elatustaseme paranemisel. Stabiilsuse hinnaks on tsentraliseeritud võimu ülesehitamine, mis meenutab teatud määral nõukogude aega. See on vene viis suurriiki valitseda ja vene viis elada. Keegi pole Venemaad isoleerinud, Venemaal on ajalooline kalduvus end muust maailmast isoleerida. (Juhtkiri, Kauppalehti, 29.02) Mistahes süsteem võimuvahetuse järel Putini ja Medvedevi vahel ka sünnib, on võimalik ja tõenäoline, et võim hakkab üha enam Medvedevile üle kanduma. Kas siis seepärast, et Putin annab talle algusest peale vabamad käed kui lääs usub, või seetõttu, et Medvedev viib ellu vana dogma, mille järgi võib Venemaal korraga olla vaid üks võimukeskus. Iseseisvub siis Medvedev kiiresti või aeglaselt, kindel on see, et uus president toob Venemaa juhtimisse uue stiili ja ka uut sisu. (Pirkka Kivenheimo, Turun Sanomat, 2.03)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Eesti Vabariik 90

Ingliskeelne ajakirjandus

Eesti pidutseb stiilselt. Vabariigi 90. aastapäeva eelõhtul, 23. veebruaril kogunes Pärnusse sõjaväeparaadi jälgima üle kogu riigi umbes 10 000 inimest. Keskpäeval alanud paraadile tulid vabariigi president ja peaminister, paraadil osalejaid oli ühtekokku üle tuhande. Pärnu linna elanikud suhtusid paraadi toimumisest tulenevasse liikluse ümberkorraldusse mõistvalt, ühtegi arreteerimist ega avaliku korra rikkumist ei esinenud. (Mike Collier, The Baltic Times, 25.02)

24. veebruaril vabariigi 90. aastapäeva tähistanud Eesti näitab oma pidustustega, kui tähtsat osa mängivad laul ja muusika selle väikese maa ajaloos. Väidetavalt on muusika eestlastel veres ning koorilaul ja laulupeod on aidanud kogu rahval pimeda okupatsiooniaja üle elada. Laulupidude traditsioon ulatub tagasi aastasse 1869 ning koondas algusest peale ühiselt laulma sadu tuhandeid inimesi. 24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti riik ennast iseseisvaks, et seejärel vaid 22 aastat vabadust nautida, kuni Nõukogude okupatsioonini aastal 1940. Vahepeal läks võim lühikeseks ajaks natside kätte üle, ent alates 1944. aastast jäi Eesti aastakümneteks Nõukogude võimu valda. Kümned tuhanded eestlased küüditati Siberisse või põgenesid Läände eksiili. Sellel ajaperioodil näitasid eestlased oma passiivset vastupanu võõrvõimudele muusika kaudu, lauludega väljendati oma rahvuslikku uhkust. Peale taasiseseisvumist 1991. aastal on eestlased teinud suurt tööd oma riigi ülesehitamisel ning ka vabariigi 90. aastapäeva pidustused kulgevad suurejooneliselt muusika tähe all. Väljaspool Eestit tuntud muusikud, heliloojad ja dirigendid, nende hulgas näiteks Paavo Järvi, astuvad publiku ette 37 riigis üle kogu maailma. (Afp, Kuwait Times, 23.02)

Margus Laidre kirjutab The Guardianis väikese riigi võimest mõelda suurelt ja võtta maailma väljakutseid vastu talle omase püsivuse ja visadusega. Ehkki Eesti riigi ajalugu pole sajanditki pikk, on eestlased pidanud sellest üürikesest ajast üle poole elama võõrvõimude käe all. Meie minevikukogemused ja ajalooline mälu moodustavad ühiste väärtuste aluse kogu tänase demokraatliku maailma jaoks, peaksime oskama ajaloost õppida. Peame oskama korraga näha nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku, toetuma oma minevikukogemusele ja õppima kunagistest vigadest. Üha keerukamaks muutuvas maailmas on oluline mõista, et lahendusi suudavad peale suurriikide pakkuda ka väikeriigid. Väike Eesti on valmis suurelt mõtlema. (Margus Laidre, The Guradian, 28.02)

Jüri Estam kirjutab vabariigi 90. aastapäevale pühendatud artiklis eestlaste visast enesesäilitamissoovist, meie keerdkäigurohkest ajaloost ja vaevalisest teest iseseisvuseni. Erilist osa on iseseisvumisel mänginud Pärnus asuv Endla teater, mida eestlased tunnevad kui Eesti iseseisvuse sünnikohta. Eesti rahvas teab hästi, kui hinnaline aare on vabadus ja kui kerge on seda kaotada. (Jüri Estam, Publius Pundit, veebruar)

Soome ajakirjandus

Eesti iseseisvuse 90. aastapäeva auks korraldatud presidendivastuvõtt algas soomlastele tuttava presidendipaari kätlemisega. Lennart Meri võttis omal ajal Soome iseseisvuspäeva tähistamisest eeskuju ning tabas märki. Presidendivastuvõtt on eestlaste jaoks sama oluline kui soomlastele. Tseremooniat jälgis teleri vahendusel üle 400 000 eestlase. Eesti ajakirjandusel oli taas põhjust imetleda Evelin Ilvest, kes kandis rahvusmotiividega kaunistatud kostüümi. Evelin Ilves muutus president Toomas Hendrik Ilvesest populaarsemaks, kui ta kümme kilo kaalust alla võttis. Soome ja Eesti presidendivastuvõtu erinevused on väiksed. Tallinnas saabus Vene suursaadik vastuvõtule diplomaadi esindusvormis, Helsingis kandis Vene suursaadik tavalist musta ülikonda. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 26.02)

Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese põhiline mure iseseisvuspäeva kõnes oli 500 noore mehe surm igal aastal. „500 tarbetut surma tähendab 500 loomata perekonda ning tuhat sündimata last,“ ütles Ilves ning märkis, et iseseisvuse ajal on õnnetuste läbi surnud Eesti kaitseväe jagu noori mehi. Erilist tähelepanu pööras Ilves Eesti anarhistlikule liikluskultuurile. Eestis sureb liikluses igal aastal 200 inimest, mis on rahvaarvu arvestades Euroopa süngemaid näitajaid. (Jorma Rotko, Kaleva, 25.02) Samas rõõmustas president Ilves selle üle, et viimaste aastate jooksul on Eestis sündinud rohkem lapsi kui Euroopas keskmiselt. Ilves võrdles 90-aastast vabariiki täiskasvanuga, kes keskendub püsivatele väärtustele. (Kai Juvakka, Aamulehti, 25.02)

Poliitika

Uudisteagentuurid

Estonian President Toomas Hendrik Ilves faced sharp criticism for reportedly claiming that speaking Russian meant whitewashing his Baltic state's five-decade Soviet occupation. The president's office protested his words had been taken out of context, claiming he had been answering a very specific question about language issues and Estonia's occupation. "The answer to such a narrowly interpreted question inevitably carries a negation - occupation is not the reason for learning a foreign language," it said in a statement. The president believes Russian and Estonian speakers benefit from speaking each others' language, it added. (Afp, 27.02)

Venemaa ajakirjandus

President Ilves hoiatas, et Venemaa võib olla teel diktatuuri suunas, nagu juhtus 1920-ndate aastate Saksamaaga. Kirjeldades praegust olukorda Venemaal, osutas Ilves seal valitsevale noaga selga löömise mentaliteedile, mis oli omane kunagisele Weimari vabariigile. Ilves vaidleb vastu väitele, et Eesti on siiani kinni oma kommunistlikus minevikus, ning süüdistas Venemaad stalinistlike kuritegude jätkuvas eitamises. (Nikolaus von Twickel, The Moscow Times, 26.02)

Norra ajakirjandus

The Moscow Times järgi kardab Eesti president Toomas Hendrik Ilves, et naaberriik idas on teel diktatuuri nagu see juhtus Saksamaal 1920 – 1930ndatel. Suhted Eesti ja Venemaa vahel on jätkuvalt kehvad. Nõukogude sõjamonumendi eemaldamine viis vihaste demonstratsioonideni nii Vene vähemuse hulgas Eestis kui ka Vene linnades ning on jätkuvalt tüli aluseks. Ilves ei soovi Venemaa presidendi valimisi kommenteerida, kuid viitab, et Eesti ja teised endised Nõukogude vabariigid on näidanud, et demokraatia on võimalik. „Kuid Moskval on komme hoida sõbralikke suhteid mitte-demokraatlike maadega. Miks on nii raske hoida häid suhteid maaga, mis on tulnud kommunismist välja kui tugev, liberaalne demokraatia? Miks on nii, et despootlikud režiimid on sõbrad, aga need, kes despootlikud ei ole, on vaenlased?” tõstatab Ilves The Moscow Timesi artiklis küsimuse. (Erik Sagflaat, Dagsavisen, 26.02)

Soome ajakirjandus

ELi juhid langetasid detsembris toimunud Lissaboni tippkohtumisel Põhjamaade jaoks olulise otsuse. Komisjonile tehti ülesandeks valmistada 2009. aastaks ette Läänemere strateegia. Strateegia loomine muutus aktuaalseks, kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola olid 2004. aastal ELiga ühinenud ning Läänemerest oli saanud peaaegu ühenduse sisemeri. Tippkohtumise otsust mõjutas ka Venemaa suur mõju piirkonnale. Strateegia eesmärk on luua endisest jõukam ja stabiilsem piirkond, mis võiks saada ühenduslüliks ELi ja Venemaa vahel. Piirkonnal on suur majanduslik ning ühiskondlik arengupotentsiaal, samas on ka ohte. Lisaks tugevale saastatusele on ohtudeks nakkushaigused ja organiseeritud kuritegevus. Ka nende ohjamiseks on vaja ühtset nägemust, mis suunab erinevate valdkondade inimeste tööd. Läänemere piirkond on ELi jaoks geostrateegiliselt oluline. Venemaale tähendab Läänemeri tähtsaimat ekspordikanalit, mille tähendus kasvab kiiresti. Keskne küsimus on, kuidas saada ühistele pürgimustele ELi toetus ning mõistmine. Näiteks Nord Streami gaasijuhtme projektile on raske püsivat lahendust leida ilma ELi ja ühenduse Läänemeremaade heakskiidetud tegevusliinita. Venemaa ja Läänemere riikide vahel valitseb suur usalduse puudus projekti suhtes. Oluline on tagada kõigile rannikuriikidele õigus jälgida juhtme ehitust ning kasutamist. Läänemere piirkond peab ELis oma positsioone tugevamalt kindlustama. Lahenduseks võiks olla Põhjamaade Nõukogu laiendamine. Keskkonna- ja energiaküsimusi, õhu- ning merepiirivalve ülesandeid saaks mõjutada efektiivsemalt, kui ka Läti, Leedu ja Eesti liituksid Põhjamaade Nõukoguga. Tähtis oleks ka Saksamaa ja Poola tihedam sidumine organisatsiooniga. Samal ajal saaksid Norra ja Island parema võimaluse ELi otsuseid mõjutada. Läänemeremaade valitsused on suhteliselt sarnased, seegi toetab ideed üritada ELis oma häält tugevdada. Kas vastutuse selles küsimuses võtab enda kanda Rootsi, Soome või mõni muu riik? (Henrik Lax, Helsingin Sanomat, 28.02)

EL lõheneb, kui üritab pidada USAga läbirääkimisi viisavabaduse jätkamise üle. ELi uued liikmesriigid on olnud innukad USAga kahepoolseid läbirääkimisi pidama. Kõige paremini on läinud Tšehhil, kelle kodanikud ei vaja Ühendriikidesse reisimiseks viisat enam sügisest alates. Lootust peatsest viisavabadusest on ka Eestil, Leedul ja Ungaril. ELi vanad liikmesmaad ei vaata sellist üksitegutsemist hea pilguga. Ühenduse eesmärk on kõigi ELi liikmesriikide ühetaoline viisavabadus USAga. See on siiski raske, kui mitte võimatu eesmärk. (Annamari Sipilä, Helsingin Sanomat, 29.02)

„Jätkuv vaenlase otsimine on osa Vene liidrite poliitikast. Selliste vahenditega üritatakse autoritaarset võimu toestada. Vene võimud on rahvuslike meeleolude ülalhoidmiseks vajanud alati välisvaenlasi,“ ütleb Eesti endine peaminister, praegune Riigikogu liige Mart Laar. Laar on ühe koalitsioonipartei esimehi, seega esindavad Laari mõtted laiemat käsitust. Pronkssõduritüli ei pea Laar Eesti-Vene suhetes eriliseks episoodiks. „Venemaa positsioon on varemgi nähtaval olnud, Moskva kasutas monumenditüli sobiva ettekäändena,“ sõnab Laar. Kuigi tänavarahutused on juba minevik, pole suhted riikide vahel veel korras. Kaubavahetus Eesti ja Venemaa vahel on vähenenud. „Kulus 70 aastat, enne kui Venemaa Soome iseseisvusega harjus. Me ootasime, et Eesti suhtes läheb kiiremini, kuid nüüd tundub, et aega kulub veel,“ arutleb Laar. Gaasijuhtme projekti elluviimise viisi peab Laar märgiks Venemaa vaenulikust suhtumisest lääne naabritesse. „See on selgelt poliitiline projekt. Ökonoomsem ja keskkonnasõbralikum oleks ehitada gaasijuhe maismaale. Venemaalt läheb juba praegu mitmeid gaasijuhtmetrasse läände ning osa neist on kasutamata,“ räägib Laar. Eesti välispoliitika instituudi direktor Andres Kasekamp ütleb, et Venemaa üritab Balti riike üksteise vastu üles keerata. „Moskva jagab Baltimaid headeks ja halbadeks. Just praegu on Eesti paha ning Läti hea. Suhtumine võib aga mõne aasta jooksul muutuda vastupidiseks, ilma et tegelikult midagi muutuks.“ (Markku Peltonen, Etelä-Suomen Sanomat, 29.02)

Küberkaitse

Ingliskeelne ajakirjandus

1980. aastate alguses Külma sõja aegadel oli kindralleitnant Johannes Kert tegevteenistuses Nõukogude armees. Nüüdseks on riigid ja tingimused teised ning Kerdi kodumaal, uhkelt NATO ridadesse kuuluval Eestil tuleb rinda pista kübersõja väljakutsetega. See on sõda, kus ei sõdita tankide ega rakettidega, vaid sülearvutite ja küberarmee kaasabil. Eesti jaoks pole kübersõda enam Hollywoodi maailma kuuluv fantaasia, vaid möödunud kevadel toimunud ründest saadik tegelikkus. Tookordne küberrünne, mis pärines oletatavalt Venemaalt, on tuntuks saanud maailma esimese tõelise kübersõja aktina. Tallinnas asuvas NATO küberkaitsekeskuses tegelevad Kert ja tema kolleegid Lääne riikide teavitamisega kübersõja ohtlikkusest. (Colin Freeman, The Age, 25.02)

Turvaspetsialist Tõnu Samuel on „heatahtlik” arvutihäkker” – tema tööks on avastada valitsuse ja ettevõtete arvutisüsteemides turvaauke ja testida nende turvalisust. Samueli „klientide” tõsiseks õuduseks läheb tema töö väga libedalt ning Samuel on oma oskusi avalikkusele tõestanud häkkimisega sellistesse suurtesse võrkudesse nagu Inglise Panga ja ühe Euroopa riigi lennujaama oma. Tänu Samueli-sugustele Eestist pärit arvutiekspertidele suudeti Eestis mullu kevadel toimunud küberründe käigus halvim ära hoida. Nüüd soovib Eesti jagada oma teadmisi ja kogemusi rahvusvahelisel tasandil, mistõttu rajatakse Tallinnasse esimene rahvusvaheline NATO küberkaitsekeskus. Kindral Johannes Kerdi sõnul ei ole keskuse ülesandeks mitte lihtsalt koguda Eesti kogemusi ja teadmisi, vaid teadmisi laiemalt, et neid siis rakendada vastavalt NATO vajadustele. Keskuses alustab tööd umbes 30 kübereksperti NATO liikmesriikidest. (Colin Freeman, The Daily Telegraph, 26.02.2008)

Küberrünnak Eesti arvutisüsteemidele tõstis üha suureneva küberohu suhtes teadlikkust kogu maailmas. Kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnul ei ole kübersõja näol tegemist tulevikuohuga, vaid see oht on juba praegu reaalselt olemas. Küberrünnakuid võib kasutada hirmutamiseks ja segaduse külvamiseks, ent need sobivad ka poliitiliseks relvaks. Kuna küberruumis puuduvad sõrme- ja jalajäljed, pole küberkurjategijat tavaliselt võimalik tuvastada, kuna häkker peidab oskuslikult kõik oma tegevuse jäljed. (Leander Schaerlaeckens, United Press International, 20.02)

Kübersõja ajalugu ei alga mullu kevadel korraldatud küberrünnakuga Eesti arvutisüsteemide suunas, nagu avalikkusele mulje on jäänud. Olgugi et rünnak Eesti paberivaba valitsuse arvutivõrgu pihta oli üks viimaste aegade enim kajastatud häkkerlusi, ei olnud tegu esmakordse juhtumiga. Küberkaitseagentuuri teatel oli Eestit tabanud küberrünne vaid jäämäe tipp. Sarnaseid küberrünnakuid on varem tulnud nii Iisraelist, Indiast, Pakistanist kui ka USA-st. Kõige aktiivsemaks peetakse Hiinat, kust lähtunud rünnakud on tabanud nii Pentagoni kui ka Euroopa suurriikide valitsuste arvutivõrke. Kõige ohtlikumateks osutuvad need küberrünnakud, mis tabavad kriitilise tähtsusega infrastruktuure nagu näiteks tuumajaamade kontrollsüsteeme, panku või metroosid. (Greg Bruno, Council of Foreign Relations, 27.02)

Majandus

Uudisteagentuurid

The Port of Tallinn said its net profit fell by one fifth in 2007 as trade with Russia slumped amid a bitter political row. The state-owned group said that its profit fell by 21 percent from the 2006 figure, dropping to 336 million kroons (21.5 million euros). "Since last May, Russian companies that used Estonian ports have tried to decrease transit via Estonia," according to Port of Tallinn spokesman Sven Ratassepp. The fall-off was most pronounced in August and September, when the group's profits slid by 40 percent compared with the same months in 2006. (Afp, 29.02)

Ingliskeelne ajakirjandus

Kas Eestisse kerkib tulevikus tuumaelektrijaam? Riiklik energiatootja Eesti Energia plaanib ehitada Eestisse 400-megavatise tuumareaktori, eesmärgiga vähendada sõltuvust põlevkivienergiast. Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive sõnul on juba käimas sobiva koha otsingud ning tuumajaam peaks tööd alustama aastal 2015. Liive selgitab, et tuumajaama rajamise üle peab tekkima avalik arutelu ja küsimust tuleb tõsiselt analüüsida. Seni on tuumajaama võimaliku asukohana mainitud Põhja-Eesti rannikulinna Sillamäed. (Mike Collier, The Baltic Times, 22.02)

Soome ajakirjandus

USAs alguse saanud laenukriis on oma kombitsad üle maailma laiali ajanud. EK värske majandusaruande põhjal võib järeldada, et see on hakanud just nüüd halvimal viisil mõjutama ka Euroopa majandusi. Komisjoni aruannet loeti hoolikalt Balti riikides ja neis kabinettides, kus otsustatakse Baltimaade investeeringute üle. Nimelt hoiatab komisjon eriti Lätit võimaliku tõsise majanduskriisi eest. Balti riike on ühendanud eriti kiire, kuid piiratud majanduskasv. Pangad on jaganud laene, mis on põhiliselt läinud ehitusse ja tarbimiseks. Lõpptulemuseks on palkade kiire kasv ülekuumenenud aladel, maksebilansi puudujääk ning hindade kasv. Baltimaade juhtkonnad pole tahtnud eriti olukorda sekkuda. Nüüd on aga olukord muutunud. Laenukriis vähendab ka Balti riikide majanduskasvu, samas pole märke inflatsiooni pidurdumisest. EK arvates on just Läti majanduse ohte alahinnanud ning peab nüüd oma majanduspoliitikat karmistama. Eesti ja Leedu majandused on paremas seisus. Samas on paljude arvates ka Eestis ja Leedus liiga hilja ärgatud: rahakotisuu tõmmatakse koomale alles siis, kui jõukamad aastad on juba möödas. Eesti ja Leedu paineks on ka see, et Baltimaade majandused mõjutavad üksteist. Kiire majanduskasvu pidu on Balti riikides ehk möödas. Tundub, et järele jääb sellest inflatsioonipohmell. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 26.02)

Varia

Ingliskeelne ajakirjandus

Tallinnas avas uksed rahvusvahelise hotelliketi Swissôtel Hotels & Resorts luksushotell Swissôtel Tallinn. Tallinna "Wall Street'il" paiknev 30-korruseline hotell on hetkel pealinna kõrgeim hoone ning pakub kauneid vaateid nii Tallinna lahele kui ka ajaloohõngulisele vanalinnale. Asukoht on turistile igati soodne: vanalinna jalutamiseks kulub hotellist vaid 10 minutit, lennujaam ja raudteejaam jäävad veerand tunni kaugusele. Siinsamas on ka reisisadama terminalid. Hotelli 238 tuba on sisustatud arvestades nõudlikku maitset, kiire juhtmeta internet, ISDN ja espressomasin kuuluvad sinna juurde. Hotelli restoran loodab pakkuda Tallinna kulinaarseid tippsaavutusi. Hotellis on veel Eesti suurim ballisaal, kaks konverentsisaali, spa, bassein, jõusaal, saun ja palju muud luksuslikku. (Easier Travel, 28.02)

Norra ajakirjandus

25 meetri kõrgune Valaste juga Eestis on jäätunud, vett on uhtunud ka ümbruskonna prügikastidele ja pinkidele. Ka need on muutunud kenadeks jääkujudeks. Valaste juga on Eesti kõrgeim ja asub Ida-Virus. (Tora Mosset, Dagbladet, 22.02)

Soome ajakirjandus

Soomes avaldati teine trükk Mika Waltari teosest „Tõde Eesti, Läti ja Leedu kohta“ (Totuus Virosta, Latviasta ja Liettuasta). Raamat anti esmakordselt välja Rootsis 1941. aastal, pärast sõda raamat keelati ning see kadus. Kuigi Waltari avaldas teose Rootsis Nauticuse varjunime all, selgus juba raamatu eessõnas, et see oli suunatud soome lugejatele hoiatuseks. Balti riikide saatus - iseseisvuse kaotamine - ähvardas ka Soomet. Waltari teos oli tellimustöö. Töötades Soome armees teabeteenistusohvitserina, sai ta kasutada julgeolekupolitsei ning sõjaluure materjale. Waltari teose teisele trükile eessõna kirjutanud Seppo Zetterberg tõdeb, et Waltari „tõde“ on ikka veel tõepärane. Raamat põhineb oma aja parimatel ja mitmekülgsematel allikatel, kaasa arvatud pealtnägijate ning mõne diplomaadi tunnistused. Waltari jutustus on vürtsitatud anekdootide ning jubedate poliitiliste lavastuste kirjeldusega. Waltari tule all on Soome vasakpoolsed. Heas usus mängisid Baltimaade vasakpoolsed oma riigid N. Liidule maha. Seda ei saa Nauticuse arvates rahvas neile kuidagi andestada. Waltari teose uustrükk meenutab taas ajalugu ajal, mil Eesti tähistab oma iseseisvuse 90. aastapäeva. (Panu Rajala, Helsingin Sanomat, 27.02)