Nädal välismeedias 18.-24. veebruar 2008

AJAKIRJANDUS
USA, Suurbritannia, Saksamaa, Austria, Šveits, Prantsusmaa, Skandinaavia, Soome

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Eesti Vabariik 90, Majandus, Kultuur, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Välis- ja julgeolekupoliitika

Poland will drop its veto on the start of talks on a new EU-Russia agreement if the 27-member bloc agrees to include energy security on its agenda with Moscow, Poland's FM said. "We have given the Slovenian (EU) presidency a draft annex to the negotiation mandate (for the future EU-Russia agreement), which if it is accepted will allow us to return to talks about lifting the veto," Sikorski said. (Afp, 19.02)

The EU said it was ready to seek ways to relaunch ties with Cuba that were largely frozen under Fidel Castro, after the 81-year-old revolutionary leader announced his retirement. "We reiterate our willingness to engage with Cuba in a constructive dialogue," a spokesman for EU Aid Commissioner Louis Michel told, noting that Michel planned to visit the island on March 6-7. (Reuters, 19.02)

EU called on Serbia to protect foreign embassies and suggested that continued violence would harm efforts to improve ties between Belgrade and the bloc. "The embassies have to be protected, and that is the obligation of the country," EU foreign policy chief Javier Solana, "Things will have to calm down before we can recuperate the climate that would allow for any contact to move on the Stabilisation and Association Agreement," said, when arriving for an EU meeting in Slovenia. (Reuters, 22.02)

Hamas called on the EU to step up pressure on Israel to lift its economic and military blockade of the Gaza Strip, which is controlled by the Islamist group. "We urge the EU not to limit its action to purely calling for an end to the siege but also to apply political and practical pressure on Israel," Hamas official Sami Abu Zuhri said. The EU has thrown its support behind a proposal by Abbas's government to take control of Gaza's border crossings with Israel and Egypt to allow in supplies. (Reuters, 22.02)

EU defence ministers: individual states refusing to contribute military hardware for use in the 27-member bloc's missions. At a two-day informal meeting near Ljubljana, Karl Erjavec, the defence minister of Slovenia, said: "Our studies clearly show that we need extra capacity in terms of strategic air transport. It is true that some countries have these resources, but have not placed them at (the EU's) disposal." The type of cooperation sought could be seen in the broad lines of a side deal between the French, British and German governments. Given member states' commitments in such as Africa or Afghanistan, and the desire, expressed Thursday, to develop EU defence capabilities with regard to Kosovo, ministers are concerned at the gap between concept and reality. (Afp, 22.02)

An appeal from a U.S. envoy indicated Washington's high expectations of President Nicolas Sarkozy who supports a robust EU defence capability and whose country assumes the EU rotating presidency in July. Sarkozy has signalled France might be ready to return to NATO's military structures after 41 years' absence and has said he favours a closer relationship on defence between the EU and the U.S.-led military alliance. (Reuters, 22.02)

European Parliament must reopen its inquiry into secret CIA transfers of terrorism suspects in Europe after Britain's admission that the US used its territory in so-called renditions, a senior EU lawmaker said. Britain said Washington had now told it two planes with detainees refuelled at a U.S. base on the British island of Diego Garcia in 2002. Claudio Fava, who authored a highly critical EP report on CIA secret flights and prisons last year, said follow-up was necessary. (Reuters, 22.02)

EU repeated a call on Turkey to refrain from any disproportionate military action in northern Iraq. A spokeswoman for the EC said: "The EU understands Turkey's need to protect its population from terrorism and it also says that Turkey should refrain from taking any disproportionate military action and respect human rights and the rule of law. We encourage Turkey to continue to pursue dialogue with international partners on this matter." (Reuters, 22.02)

Pakistan's elections show its people "stand for democracy and reject extremism" and Europe is ready to help the process, Barroso said. "Pakistan's moderate democratic forces now have an important opportunity to advance towards national unity and tackle the challenges that lie ahead," Barroso said in a statement. Benita Ferrero-Waldner said she was pleased that "despite the significant challenges in which the elections were held, the election day has gone better than anticipated due to the courage and commitment of voters, party workers and election officials."…"I hope with the outcome of the elections Pakistan will now continue on its path towards democracy," she added. (Afp, 20.02)

Germany proposes doubling EU police force in Afghanistan if other European nations do the same, a report said, as Berlin faces pressure from NATO allies over its role in the war-torn country. The proposal appears in an article co-signed by FM Frank-Walter Steinmeier and Interior Minister Wolfgang Schaeuble in the Sunday edition of FAZ newspaper. The number of German police officers in Afghanistan serving as part of a EU mission (EUPOL) would grow from 60 to 120, it said, but only if the total mission increases from 200 to 400 officers. (Afp, 23.02)

Laienemine

Most Bosnians want to join the EU in the next 20 years, a survey for the U.N. Development Agency (UNDP) showed. But rock-bottom levels of trust between the Muslims, Croats and Serbs who make up Bosnia and Herzegovina (BiH) threaten the very constitutional reforms that outside observers say the country needs to achieve that goal, the survey showed. "Social trust in Bosnia is virtually non-existent. International comparisons, including countries such as Iraq, relegate Bosnia to the last position," the UNDP report said. The survey, the most comprehensive snapshot of Bosnia's social and political situation since the 1992-95 war, showed people remained polarised along ethnic lines on many issues. (Reuters, 23.02)

The EC and Bosnia signed a deal giving Bosnia 440 million euros worth of assistance needed to proceed with reforms on its path towards EU membership.The five-year deal enables the Commission and the Balkan country to conclude financial arrangements for annual assistance programmes. It was approved after Bosnia initialled the Stabilisation and Association Agreement (SAA) last December. "We believe this agreement is a key sign of confidence and support to the EU future of this country," said Pierre Mirel, the head of the Commission's Western Balkans directorate. (Reuters, 20.02)

Majandus

Nicolas Sarkozy said the EU was making too many concessions in current WTO talks. He said France would oppose any deal that went against its interests and those of the EU and called for emerging countries to show more goodwill. "The government of the French Republic will firmly oppose any agreement that would sacrifice the interests of French and EU agriculture," he added. Negotiations on the Doha round have ground almost to a halt in Geneva this week as diplomats pored over the revised texts issued this month to pave the way for a ministerial meeting. (Reuters, 23.02)

US threw its full diplomatic weight behind the EU's Nabucco pipeline project to bring gas from the Caspian Basin to central Europe. Nabucco was as important to the United States, to help European allies diversify sources of supply and reduce dependency on Russia, as the Baku-Tblissi-Ceyhan (TBC) oil pipeline had been in the 1990s. "The Nabucco pipeline will be built, I am convinced, because it makes commercial sense," Deputy Assistant Secretary of State Matthew Bryza told after talks with EU Energy Commissioner Andris Piebalgs. (Reuters, 22.02)

EU Trade Commissioner Peter Mandelson kicked off a three-day mission in China amid simmering tensions with the growing Asian economic giant. During the trip Mandelson, who has made relations with China a top priority in the EU's trade policy, is to meet for the first time with his new Chinese counterpart, Commerce Minister Chen Deming "The EU wants to build an engagement with China that focuses on our joint strategic interests and deepens the trust required to raise and resolve trade differences constructively and quickly," Mandelson said. (Afp, 22.02)

Keskkond

British PM Gordon Brown called for the creation of an independent European carbon bank to improve the functioning of the EU's Emissions Trading Scheme and help fight climate change. He also called for agreement on a World Bank multilateral fund to finance investments to help poor countries transition to a low-carbon economy. "We favour the creation of an independent European carbon market bank to set caps on carbon permits and establish how the carbon market should operate in the future," Brown told a news conference with EC President Jose Manuel Barroso. (Reuters, 21.02)

NATO, Julgeolek

The threat of terror attacks by Islamic radicals in Norway is rising in part due to the country's military presence in Afghanistan. "Norway's contribution in Afghanistan is a key reason to why Norwegian interests are now viewed as a legitimate target by extreme Islamists," the Police Security Service (PST) agency said in a report evaluating the threat of terror attacks. Norway has about 500 soldiers in Afghanistan and this week the defence minister said Norway could remain there, along with other NATO countries, possibly until 2015. (Reuters, 19.02)

Russian President Vladimir Putin warned the Georgian leader it would damage bilateral relations if Georgia joined NATO, Russian FM Sergei Lavrov told reporters. "As far as NATO expansion is concerned, Putin told (Georgian leader Mikhail) Saakashvili that we see no real reasons for that and warned of consequences of such a step to Russia-Georgia relations," Lavrov said. (Reuters, 21.02)

Greece warns Macedonia again that it would not support its entry into the EU and NATO unless both states agree to break a 15-year deadlock on the tiny state's official name. "There can be no invitation to participate in the same alliance without a mutually acceptable solution," Greek PM Costas Karamanlis told parliament. Senior UN mediator Matthew Nimetz has made a confidential proposal to both governments to resolve the dispute, which he said took into account "the historical sensitivities of the people involved." A document leaked to Greek daily To Vima identified five name suggestions: Constitutional Republic of Macedonia, Democratic Republic of Macedonia, Independent Republic of Macedonia, New Republic of Macedonia and Republic of Upper Macedonia. The name would be used in passports, treaties and Macedonia's relations with international organisations, said the document. Athens said the UN proposal "has elements that could be accepted under certain circumstances" but proposed certain changes to the text without specifying the modifications it seeks. "The neighbouring state... must go its own share of the distance so that we can reach a mutually acceptable solution," Karamanlis said. (Afp, 22.02)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Ingliskeelne ajakirjandus jälgis maailma erinevais paigus toimunud murrangulisi sündmusi: Kosovo iseseisvumise protsessi, avaldati Pakistani parlamendivalimistele eelnenud ennustusi ning järgnenud kokkuvõtteid. Kuubas läks võim Fidel Castro venna Raul Castro kätesse, saareriik loodab muutusteaja algust.

Uus riik on sündinud. Kosovo iseseisvust on juba tunnustanud Euroopa suurriigid ning USA. Serbia reageeris raevukalt. Mõned vähemusrahvuste probleemidega silmitsi seisvad riigid nagu Hispaania, Gruusia ja Hiina kardavad Kosovost ohtlikku eeskuju. Serbiat toetas Venemaa, lubades, et ei lase kunagi Kosovot ÜROsse. Serbia president Tadic hoiatas ÜRO Julgeolekunõukogu, et kui viimane ei takista Kosovo iseseisvumisprotsessi, tähendaks see kogu maailma jaoks, et enam pole ühegi riigi suveräänsus ega piirid kaitstud. Prištinas aga tähistas rahvas kauaoodatud iseseisvumist. (Douglas Hamilton, IHT, 19.02) Aasia rahvaste seas ei põhjusta Kosovo iseseisvumine kuigi palju avalikku diskussiooni, ent riikide jaoks, kus separatistlikud vähemused on probleemiks, tekitab Kosovo juhtum siiski peavalu. Need riigid leiavad, et kui Jugoslaavia senine lagunemine tulenes sisemistest probleemidest, siis Kosovo iseseisvus sai võimalikuks eeskätt USA ja Euroopa Liidu toetusele. Indoneesia ja Sri Lanka ei tunnusta Kosovot, Hiina ja Vietnam nõuavad Serbia territoriaalse ühtsuse puutumatust. Enamik teisi Aasia riike on samuti Kosovo suhtes negatiivselt meelestatud. Aasia ja Aafrika riigid muretsevad omaenda rahvusliku ühtsuse pärast ja tunnevad, et pärast Kosovot ei saa nad enam oma piiride suhtes nii kindlad olla. (Philip Bowring, IHT, 19.02) Milosevici kunagine tegevus Kosovo suunal – diskrimineerimine, etniline puhastus, sõjad, poliitilise ja majandusliku kaose põhjustamine – tekitas kõige rängemat kahju eelkõige Serbiale endale. Serbia majandus lagunes, mõjuvõim kunagise Jugoslaavia asemele tekkinud riikides haihtus, Belgrad jäi pommirahe alla. Sama võib korduda järgnevatel kuudel teistes maailma paikades, kus vähemusrahvad otsustavad Kosovo endale eeskujuks võtta. Abhaasid ja lõuna-osseedid soovivad iseseisvust Gruusiast, baskid ja katalaanid Hispaaniast ning laguneda võib ka Küpros. Ajastus oleks parim: Bushi ametiaja lõpul ja USA möödunud kümnendite huvitavaimate presidendivalimiste tuules on vaevalt kellelgi mahti mõelda sügavamalt Abhaasia või Lõuna-Osseetia peale. (Anne Applebaum, Washington Post, 19.02)

Pakistanis toimusid parlamendivalimised. Optimistlikumad lootsid valimistest leida lahendusi Pakistani tulevikule, realistid ennustasid jätkuvat ebastabiilsust. Kõige suuremaks probleemiks ähvardab kujuneda sellise poliitilise lõpplahenduse leidmine, mis olukorda Pakistanis kõige otsesemalt stabiliseerida suudaks. Musharrafi valimiskaotus poleks toonud kergendust Pakistani rahva probleemidele. Pigem suudaks seda pikaajalised sotsiaalsed, majandus- ja haridusreformid. Pakistani elanikkond vaevleb jätkuvalt kasvavate toiduhindade ja elektrikatkestuste käes. Riigis, kus kirjaoskajaid on vaid 50% elanikkonnast, kulutatakse aastas hariduse edendamisele vaid 2,3% SKT-st. See on madalaim näitaja Lõuna-Aasias ja madalam kui enamikes Kesk-Aafrika riikides. Pakistani tulevik sõltub sellest, kas riigiaparaat suudab seada uusi prioriteete. (Gideon Rachman, FT, 19.02) USA näeb Musharrafi valimiskaotuses võimalust tõelise demokraatia jaluleseadmiseks Pakistanis. Paradoksaalsel kombel oleks aga uus valitsus, kelle tegevus ühtiks Pakistani rahva vaadetega, vastuolus USA huvidega. Kuidas pakistaanlased ka ei vihkaks Musharrafi, sallivad nad Ühendriike veelgi vähem. Kõige suurema ohuna oma riigile nimetas tervelt 64% pakistaanlasi USA-d, põlisvaenlane India oli pika vahega maas teisel kohal. Ebamugav tõde on see, et tõeliselt demokraatlik Pakistan ei toetaks tõenäoliselt USA jaoks olulist poliitikat, vähemalt mitte lähitulevikus. (Graham Allison, IHT, 22.02)

Kuuba liider Fidel Castro teatas, et ei kavatse enam presidendina jätkata ning annab ameti üle oma vennale, Raul Castrole. Fidel Castrol on olnud õnnelikke aegu. Kuuba nautis N. Liidu rahalist toetust kuni kokkuvarisemiseni aastal 1991. Pärast seda astus kuubalaste ellu uus ideoloogiline liitlane, naftarikka Venetsueela president Hugo Chavez. Fidel Castro võib pensionile minna, ilma et teda oleks süüdi mõistetud ühe Ladina-Ameerika kõige arenenuma majandusega riigi muutmises pankrotistunud suhkruistanduseks. Ta pääseb, ilma et jääks süüdi sadade poliitiliste vastaste tapmises või tuhandete vangistamises; Kuuba sõdurite saatmises teisi tapma ja ise surema Aafrika sõdades. Samuti ei vastuta ta kunagi tema enda režiimi eest põgenenute ees, kes jätsid oma elud merre. Kas Raul Castro ajal hakkab midagi muutuma? (Juhtkiri, The Washington Post, 20.02)

SAKSAMAA, AUSTRIA, ŠVEITS

Saksakeelses ajakirjanduses domineeris laiemate teemaringide kõrval Venemaa ja Kosovo. Vaagitakse Serbiale avanevaid šansse ning ohte Euroopa Liidule.

Jugoslaavia lagunemine algas Kosovo autonoomia kaotamisest, lõpule jõudis see lagunemisprotsess Kosovo iseseisvumisega. Vaielda selle üle, kas eraldumine oli juriidiliselt korrektne, kas enesemääramisõigus on territooriumi terviklikkuse printsiibist tugevam, kas tegemist on pretsedendiga või mitte, võib lõputult. Poliitiline reaalsus ei andnud lihtsalt muud võimalust kui Kosovo iseseisvumine. Vaatamata fantoomvaludele, mida põevad serblased, on Kosovo kaotamine Serbia jaoks ka šanss uueks alguseks. Kosovo on alati olnud Serbia riigis võõrkehaks ning raskeks koormaks. Serbial avaneb nüüd võimalus lõpuks ometi vabaneda rahvusküsimuse kesksusest oma poliitikas ja ühiskondlikus mõttes. Trotslik vastupanu viib üksnes isoleerumisele. (Cyrill Stieger, NZZ, 17.02)

Lõuna-Euroopa ekspert Armando Garcia-Schmidt Bertelsmanni sihtasutusest kardab, et EL ei saa ÜROlt ülevõetud Kosovos täisväärtusliku riigi ülesehitamisega hakkama. Rahulolematus võib mõne aasta pärast muutuda ELile koormavaks. Kui olukord tunduvalt ei parane, võib taaspuhkeda vägivald ning rünnaku alla võivad sattuda ka ELi esindajad. Mängus on ka ELi prestiiž. Näiteks iseseisvumispeol lehvisid USA ja Albaania lipud, kuid mitte ELi lipud, kellesse suhtutakse kui organisatsiooni nagu ÜRO, mitte kui iseseisvasse tegijasse. (Kata Kottra, SZ, 20.02) Keegi peale Kosovo albaanlaste endi ei tohiks rõõmustada selle üle, et jälle tekib Euroopa kaardile uus riik. Teise albaanlaste riigi teke võib taaselustada Suur-Albaania ambitsioone, mis võib omakorda destabiliseerida kõrvalasuvat Makedooniat. Kosovo eraldumine tõestab, et ka 21. sajandil on etnilistel impulssidel tähtis roll. Regionalistlikud liikumised vanades Euroopa demokraatiates võivad saada uut hoogu, samas on nad seotud ekstremistlikku laadi parempoolsete hoovustega. Euroopa võib laguneda etnilisteks regioonideks, kus võidakse hakata kunstlikku homogeensust taga nõudma. Kuidas sellist tulemust praeguse sisserände ja rahvaste liikumise tingimustest saavutada kavatsetakse? Paradoksaalsel kombel pole EL olnud üksnes Kosovo ämmaemandaks, vaid stimuleerinud tahtmatult ka näiteks flaamide siseseisvustaotlusi. Suures stabiilses ruumis, kus rahvusriigid on osa oma kompetentsist keskusele ära andnud, muutub regionaalse autonoomia teisenemine iseseisvuseks palju atraktiivsemaks. Regioonid ei saa teisiti ka ELi otsustusprotsessideni. Taolises olukorras tuleb otsustavalt tõsta Europarlamendi rolli, sest see on ainus institutsioon, kus ei mängi rolli niivõrd rahvusriigi olemasolu kui selline, vaid pigem parteiline fraktsioonikuuluvus ja elanikkonna arv. Rahvusriiklus tuleb ELis muuta vähematraktiivseks kui ta on praegu. (Thomas Klau, FTD, 21.02)

Venemaal pole moraalset õigust iseseisva Kosovo vastu protestida. Toetab ta ju separatistlikke piirkondi Moldovas ja Gruusias ning sarnased pürgimused Tšetšeenias on kahe brutaalse sõjaga maha surunud. Serbia leiab endale Venemaas loogilise liitlase, mõlemad riigid on tsentralistlikud ning nende vähemuste probleemid on just nimelt sellest tingitud. Euroopa Liidu riikides, kes on samuti Kosovo tunnustamise vastu, mõjutab otsuseid oma rahvusvähemuste seisund. Kui Kosovo siinkohal stimuleerivat mõju avaldab, näiteks autonoomiate laiendamisel, seda parem. Serbia liit Venemaaga mõjub peeglina Euroopa riikidele, milles nad omaenda probleemid ja tegematajätmised ära tunnevad. (Josef Kirchengast, Der Standard, 19.02)

Saksa ja teistelt rahvusvahelistelt Venemaa-ekspertidelt kuuleb sageli, et on vaja mõista Venemaad paremini, vaja rohkem empaatiat probleemide ja kompleksite suhtes. Kui vaid süveneda venelaste mõtteviisi ja mentaliteeti, siis tundub ka Venemaa agressiivne välispoliitika hoopis legitiimse ja õiglase Venemaa julgeolekuhuvide kaitsmisena. N. Liidu lagunemine ja NATO laienemine olevat mõjunud „alandusena”. Seega pannakse Putini aegse Venemaa autoritaarsed tendentsid ja agressiivsus sise- ja välispoliitikas lääne süüks. Venemaa valitsuse suhtes vajaksime justkui suuremat terapeutilist tundlikkust ja ettevaatlikkust. Venemaa nõudmiste ja pürgimuste suhtes peaksime olema heatahtlikumad. Vaid nõnda hakkab Venemaa taas läänt usaldama ning muutub koostööaltimaks. Säärane poliitiliste küsimuste psühhologiseerimine Venemaa suhtes on Saksamaal juba vana traditsioon. Kas aga N. Liidu varisemine oli mingi lääne agressiooni tulemus? Pigem Venemaa enda majandusliku ja poliitilise pankroti ning satelliitriikide vabadustahte tulemus. Venemaa kaotas maailmariigi positsiooni, sest N. Liit oli loodud valedele ja vägivallale. Mitte väljastpoolt tulev alandus, vaid omaenda tegematajätmised ajaloo lahtimõtestamisel tekitavad tunde, et ollakse alandatud ja solvatud. Samale eksimusele rajaneb ka Venemaa juhtkonna püüe Venemaa positsiooni surve, ähvarduste ja väljapressimise abil taastada. Ka N. Liidu lagunemise järgsed raskused pole lääne süü, vaid aastakümneid valitsenud totalitaarse režiimi tegevuse tulemus. Lääs pole Venemaalt „külma sõja” eest reparatsioone nõudnud. Vastupidi, miljardite dollaritega toetati uut Venemaad. Venemaad ei isoleeritud, vaid ta liideti lääne koostööstruktuuridega. NATO laienemine pole olnud NATO ega lääne initsiatiiv, vaid endiste nõukogude satelliitriikide ja liiduvabariikide endi soov. Venemaad respekteerides võib NATO Ukraina ja Gruusia liikmekssaamist pidurdada, kui mitte peatada. Ainus asi, milles lääs end süüdi võib tunnistada, on asjaolu, et liiga kergemeelselt toetati omal ajal Boriss Jeltsini samme autoritaarsuse kehtestamisel ja demokraatia lammutamisel. (Richard Herzinger, Die Welt, 19.02)

PRANTSUSMAA

Prantsuse ajakirjandus on viimastel nädalatel pööranud enim tähelepanu riigi siseasjadele, presidendi isikule ja väljaütlemistele, aga ka Prantsusmaa positsioonile Euroopas.

Nicolas Sarkozy: Prantsusmaa on tagasiteel Euroopasse. Oma Euroopa partneritega tahame välja töötada toimiva arengustrateegia, ühise immigratsioonipoliitika, uuendada kaitse- ja põllumajandusteemasid. Ma tahaksin, et Prantsusmaa näitab eeskuju. Ma tahaksin, et Prantsusmaa on jälle protsesse käivitav, kaasahaarav jõud Euroopas. Olles vastakuti teiste suurte maailma jõududega, olles silmitsi kõikvõimalike riskidega, mis ähvardavad rahu, stabiilsust ja terve planeedi tulevikku, peab Euroopa tegutsema. See on minu kindel veendumus. Arvestatava ja võimsa jõuna peame me kaitsma oma seisukohti ning panema maksma oma huvid. (V.F., Le Figaro, 10.02)

Francois Fillon kinnitas Euroopa Parlamendis Prantsusmaa koostöövalmidust. “Oma EL eesistumisperioodil keskendume küsimustele, mis pakuvad kõikidele huvi”, kinnitas Fillon ja loetles juba varem väljahõigatud prioriteedid: kliimamuutused, energeetiline sõltumatus, immigratsioonipoliitika ühtlustamine, ühised kaitseküsimused. Prantsusmaale ette heidetud upsaka hoiaku kohta kinnitas peaminister kahetsevalt: “Võibolla on Prantsusmaa varasematel aegadel tõesti soovinud Euroopa institutsioonides suuremaid õigusi, omamata seejuures piisavalt soovi panustada omalt poolt ühtse Euroopa institutsioonidesse. Kuid me soovime, et säärane olukord muutuks. Tänaseks päevaks on suhe Euroopa Parlamendiga kujunenud Prantsusmaale väga oluliseks.” Nicolas Sarkozy`le väga hingelähedast Vahemere Liidu plaani kommenteerides jäi Fillon napisõnaliseks. Berliini silmis ei ole projekt teadupärast heakskiitu leidnud. Hans-Gert Pöttering, EP president, võttis Vahemere Liidu küsimuses lepitavalt sõna, selgitades, et sakslaste arvates peaks Vahemere-piirkonna koostöö tugevdama eelkõige suhteid nende riikidega, kes euroliitu ei kuulu. Türklaste küsimuses kordas Fillon prantslaste seisukohta, mis erineb paljude teiste riikide positsioonist. Siiski on neil siinkohal ka mõttekaaslaseid, nagu näiteks Angela Merkel. “Läbirääkimisi Türgiga tuleb jätkata, kuid Türgi liitumine EL-iga ei peaks meie arvates toimuma ühekorraga.” (Christophe Jakubyszyn, Rafaele Rivais, Le Monde, 21.02)

Vahemere Liidu idee on kutsunud Prantsusmaa naabrites esile eriarvamusi. Alain Le Roy`l, projekti eest vastutajal paluti selgitada asjade praegust seisu ja tulevikuperspektiive. Le Roy: “Kindlasti ei kavatse me ideest loobuda. Vastupidi, see on tekitanud lootusi paljudes riikides ja ärgitanud algatama elavat arutelu, kuidas projekti kõige paremini ellu viia.” Nii riigid, eraisikud kui ka ettevõtjad on võtnud projekti oma südameasjaks. Näiteks Kreekas on käimas ärieliidi kohtumised, eesmärgiga teha esimesi koostööplaane Vahemere Liidu raamistikus tegutsemiseks. Koos Itaalia ja Hispaaniaga avaldati eelmise aasta lõpus Rooma Apell, milles kirjas tulevase liidu toimimise alus: Vahemere Liit saab koostöö südameks ja mootoriks Vahemere ääres ja Vahemere jaoks. 25st potentsiaalsest liikmesriigist 22 on juba andnud teada oma huvist ja toetusest. Praegu oodatakse vastust Liibüast ja Süüriast. Türgi juhtkond teatas hiljuti, et nad on osalemisest huvitatud. Portugal, Jordaania ja Mauritaania, mis küll otseselt Vahemerega ei piirne, ent kuuluvad siiski regiooni, on samuti huvi üles näidanud. Küsimusele, mida arvatakse plaanist Põhja-Euroopas, vastas Le Roy, et seal tuleb mõttega veel harjuda. Pariisil ja Berliinil on kindlasti soov leida üksmeel. Esimene suurem kohtumine Vahemere Liidu küsimuses peaks toimuma 13.-14. juulil Pariisis, ja kindlasti ei tohiks sealt puududa Saksamaa. Saksamaal on regioonis väga suured huvid. Meil kõigil on olemas unistus arenenud ja investeeringuid ligimeelitavast Vahemere lõunakaldast. Vahemeri ei ole mitte ainult meie minevik, vaid ka tulevik, see peaks olema kõigile selge. (Julia Ficatier, La Croix, 20.02)

SKANDINAAVIA

Keskseks teemaks Skandinaavia meedias oli Kosovo iseseisvumine ja iseseisvuse tunnustamine. Arutleti jätkuvalt NATO koostöö üle ning USA presidendivalimiste teemadel. Castro tagasiastumine avas debati Kuuba ja lääneriikide koostöövõimaluse teemadel.

Serbia ja Venemaa lubasid kindlustada, et Kosovost ei saa kunagi ÜRO liige. See on tohutult suur pilv uue riigi taevas, see on pilv, mida EL peab proovima vähendada, see on liidu suurim välispoliitiline väljakutse. (Juhtkiri, Politiken, 18.02) Taani välisminister Per Stig Møller kutsus Serbiat üles valima isolatsiooni asemel Euroopa suunda: „Serbia valib, kas ta soovib olla isoleeritud Venemaa marionettriik Balkanil või Euroopa riik,” ütles minister ja toonitas, et ELi uks seisab avatud. Diplomaatiliste sidemete eest Kosovoga hoolitseb Taani saadik Viinis, kes on vastutav ka kontaktide eest Makedooniaga. (Jesper Kongstad, Jyllands-Posten, 19.02) Olulisim on lääneriikide ühtsus ja toetus Kosovole. Tuleb saavutada serbia vähemuse usaldus põhjaosas, et enam ei toimuks uusi lõhestumisi. Tuleb võidelda korruptsiooni ja halva valitsemisega. Alles siis tulevad välisinvesteeringud, mida Kosovo nii väga vajab. Et kõik see edukalt läheks, peavad suured mängijad tegutsema konstruktiivselt. Vastasel juhul võib Kosovo muutuda taas luupainajaks. (Juhtkiri, Bergens Tidende, 19.02) Lääneriikide üsna aeglane Kosovo iseseisvuse tunnustamine tekitas Taani meedias kriitikat - EL ei olnud Kosovo iseseisvuseks valmis. Taani välisminister Per Stig Møller kinnitab, et EL oli Kosovo iseseisvuseks valmis. Ta märgib, et EL valmistas end selleks pikalt ette. Ka Kosovo on olnud teadlik ELi ettevalmistustest ja tervitab oma iseseisvusdeklaratsioonis ELi juhtpositsiooni rahvusvahelise üldsuse kohalolekus Kosovos. (Per Stig Møller, Jyllands-Posten, 21.02) Pärast sõda Serbia vastu ja Slobodan Milosevici kukutamist on Norral olnud Serbiaga head ja lähedased suhted. Kosovo iseseisvus seatakse kahtluse alla peamiselt hirmust uute lahkulöömiste ees, nagu Baskimaa Hispaanias, Vene alad Kaukasuses jt. Erinevalt endise Jugoslaavia vabariikidest oli Kosovol üksnes Serbia provintsi staatus. Norra ei saa vältida Kosovo tunnustamist. Järgmine ülesanne on kindlustada Norra sidemed Serbiaga. (Juhtkiri, Dagbladet, 21.02)

Rootsi kaitseminister Sten Tolgfors räägib Rootsi ja NATO koostööst rahu tagamisel maailmas. Ta leiab, et NATO on praegu üks tähtsamaid julgeolekuorganisatsioone. Paljudes NATO poolt juhitud operatsioonides osaleb suur arv riike, sealhulgas Rootsi. Rootsi julgeolek ehitatakse koostöös teistega. Poliitiliselt on Rootsi alliansis ELiga. Sõjaline oht Rootsi vastu mõjutab ka teisi riike tema läheduses ning Rootsi ei jää passiivseks ka siis, kui tema naabreid ähvardatakse. See ei pruugi alati tähendada sõjalist panust. Rootsil on valikuvõimalusi: „Otsustame ise, kuidas tegutseme konkreetses situatsioonis. Vastastikused julgeolekugarantiid asetsevad eelkõige NATO-liikmelisuses. Enne NATO liikmelisust tuleb täita kolm kriteeriumi - tuleb leida lai poliitiline toetus; tuleb leida kodanike toetus; keskseks on ka Soome seisukoht.” Suhetes NATOga on keskseks küsimuseks piisava informatsiooni ja mõju saavutamine rahvusvahelistes NATO juhitud jõududes, kus Rootsi osaleb. Rootsi julgeolek on hetkel tagatud paremini kui kunagi varem. (Sten Tolgfors, Svenska Dagbladet, 16.02)

Peaaegu mitte kunagi ei räägita Norras juhtumitest, kus USA on radikaalsem kui Norra: nt riigikiriku ja immigratsioonipoliitika teemad. Kuna Norras on tugev sümpaatia demokraatide vastu, siis loodetakse nende võitu. Nüüd arvatakse Norras, et Obama või Clinton saab USA presidendiks. USA presidendivalimistel mängib aga demograafia olulist rolli. Lõunaosariigid on USAs rahvarikkaimad, seega presidendikandidaat peab mõnes neis võitma, et saada lõppvõitu. Kolm demokraadist presidenti, kes on olnud peale Kennedyt, on tulnud lõunaosariikidest: Johnson, Carter ja Clinton. Lõunaosariigid on aga McCaini piirkond, tal on seal head võimalused. McCain on julgeolekupoliitikas natsionalist, majanduses ja kultuuris konservatiiv. Temast saaks vanim USA president, kes Valgesse Majja koliks. Tema haavatavus peitub aga vähestes majandusalastes teadmistes ja probleemides konservatiivide enamikuga. Me võime ju loota, et võidab Obama või Clinton, kuid ärgem üllatugem, kui valituks osutub McCain. (Geir Lundestad, Aftenposten, 21.02)

Fidel Castro tagasiastumine ei tulnud erilise üllatusena. Üllatus oli pigem see, et vananev revolutsioonijuht nii kaua vastu pidas. Peale seda, kui Mao, Marx ja Lenin juba pikka aega on maetud olnud, on Castro hoidnud Kuubas elus revolutsiooniromantikat. Nüüd tuleb loota, et Castro järglane - vend Raul Castro - kasutab hetke ära ja muudab kurssi, tuues Kuuba läbi reformide maailmamajandusse. Kahjuks on praegu veel liiga vara reforme, sõnavabadust ja lõpptulemusena demokraatiat oodata. Lootused tuleb siduda Kuuba majandusliku koostöö läbi toimuvale survele, mis viib demokraatlike reformideni. Koostöö iseenesest avab Kuubale maailmale. (Juhtkiri, Jyllands-Posten, 20.02)

SOOME

Soome ajakirjanduses ilmusid mõned Euroopa Liitu käsitlevat artiklid. Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine on kommentaatorite meelest positiivne ja ainuvõimalik samm, samas nenditakse, et Kosovo tulevik pole sugugi pilvitu. Kajastati ka Pakistani parlamendivalimisi, mille tulemused tekitavad samuti positiivseid ootusi.

Soome jaoks on oluline EL ning selle arenev koostöövõrgustik, mille keskmes on üha selgemalt ÜRO. EL ei aja traditsioonilisel viisil iseseisvat ja sissepoole pööratud välis- ja julgeolekupoliitikat, vaid peab ÜROd rahvusvahelistes suhetes fundamentaalseks raamiks. ELi liikmesmaad rahastavad märkimisväärset osat ÜRO rahuvalvetegevusest. Samal ajal suurendab EL ka oma kapatsiteeti. EL peaks senisest enam üritama mõjutada ÜRO poliitikat. ELi kaks liikmesriiki on ÜRO Julgeolekunõukogu (JN) alalised liikmed. Need riigid ning JN-s ELi esindavad roteeruvad liikmed peavad ELile infot edastama ning JN-s ühenduse seisukohti kaitsma. 2004. aastal kaardistas ÜRO kõrgetasemeline paneel globaalsed ohud. Selgus, et eri mandrite ohud on erinevad. Lõuna-Ameerikas on probleemiks rahvusvaheline kuritegevus, Aafrikas AIDS ja vaesus, Aasias tuumarelvad ning transsatlantilises ruumis ennekõike terrorism. EL on vaieldamatu pioneer kliimamuutuste vastases võitluses. (Alpo Rusi, Helsingin Sanomat, 19.02) Millist Euroopat tahab ehitada Soome valitsus? Kuidas peaks arenema EL? Kuidas EL muutub ning milline on Soome positsioon muutunud ELis? Kuidas käitutakse välismaailmaga? Kas kollektiivsus on kadumas? Neile küsimustele on, muuhulgas, oodatud vastuseid Soome valitsuselt. Oma nägemuse esitas Hollandis Haagis Soome välisminister Ilkka Kanerva. Soome soovib, et EL oleks välis- ja julgeolekupoliitikas sama tugev kui majanduspoliitikas. ELi ühisrinde hajumine Kosovo iseseisvuse tunnustamisel näitab aga, et välispoliitika puhul on arenguruumi veel küllalt. Kanerva mureks on ELi kriisireguleerimine, mis vajab lisaraha. Kanerva kõne põhjal otsustades ootab Soome ELi laienemist. Kanerva hoiaks ühenduse ukse lahti nii Türgile kui ka Balkani riikidele ega üritaks tõmmata ELile geograafilisi piire. ELi-Venemaa suhteid peab Kanerva rasketeks ning Venemaa arenguid isegi murettekitavateks. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 21.02)

Balkanit on peetud Euroopa püssirohutünniks. Ajalugu kinnitab seda. Samas pole asjad enam nii. Kosovo iseseisvumine paneb punkti ühele pikale vägivallatsüklile. Kosovo naaberriigi Makedoonia kõrge ametniku sõnul on parem see, kui Kosovol on staatus, kui et jätkuks status quo. Euroopas sündis uus riik. Võib öelda, et sellega pandi pitser külma sõja lõpu viimasele korrigeerimismanöövrile. Kõige olulisem on vältida Kosovos igasugust vägivalda, et serblased ei siirduks Serbiasse. Serblased peavad Kosovot oma maa kultuuriliseks südameks. Samas pole Serbia Kosovot vastavalt kohelnud. Jugoslaavia lõpuaastatel oli Kosovo kui võõrvägede okupeeritud koloonia. Kosovo peab õppima omal jõul hakkama saama ning käituma iseseisva riigina. Pikk periood ÜRO haldusterritooriumina ja Serbia de facto okupatsioon on muutnud kosovaarid alistunuks, mis väljendub passiivsuses ja algatusvõime puudumises. Loodetavasti annab iseseisvuse väljakuulutamine uue riigi elanikele vajalikku vaimset jõudu, tervet rahvuslikku eneseväärikustunnet ning tahet ehitada üles majanduslikult elujõuline, mitmerahvuseline demokraatia. Kuigi Venemaa ja Serbia hoiatasid, et Kosovo iseseisvumine võib avada „Pandora laeka“, oleks Kosovo patiseisu jätkumine hakanud õõnestama Euroopa integratsiooni. (Alpo Rusi, Turun Sanomat, 19.02) Kümme aastat tagasi Kosovos sõditi. Nüüd seisavad Euroopal Kosovo tõttu ees küll rasked ajad, kuid sõjaohtu ei ole. Iseseisvumiseks on praegu soodne aeg. Nii Serbia kui ka Kosovo juhtide hulgas on inimesi, kes oskavad vaigistada rahvuslikke meeleolusid ning väldivad vägivalla kasutamist või sellega ähvardamist. Kosovo elanikel pole mingit pistmist Osseetia, Baskimaa või Põhja-Küprosega, kosovaae ei tohiks jätta Euroopa teiste piirkondlike konfliktide pantvangideks. (Juhtkiri, Kaleva, 19.02) Kosovo iseseisvus on olnud kogu aeg rahvusvaheline küsimus. Serbia valitsus poleks saanud ajada nii karmikäelist poliitikat Moskva toeta, jätkates jõuliselt ka pärast Kosovo iseseisvuse väljakuulutamist. Venemaa tõelised motiivid on geopoliitilised. Venemaa soovib säilitada oma mõjuvõimu Balkanil ja Musta mere piirkonnas. Kosovo ja Serbia suhted on teravdunud ka mõlema maa sisepoliitiliste probleemide tõttu. Kosovo elanikud on poliitikutest küllastunud, neid peetakse ebausaldusväärseteks ning korrumpeerunuteks. Tülile Kosovo iseseisvuse ümber annab värvi ka õiguslik argumentatsioon. Venemaa ja Serbia peavad iseseisvuse väljakuulutamist ebaseaduslikuks, kuna sel puudub ÜRO JN õnnistus. Lääs on aga väitnud, et Kosovo on juriidiliselt erandjuhtum, mistõttu on rahvusvaheline tunnustamine võimalik. Järgmiseks väljakutseks on Kosovo rahvusvahelise positsiooni kindlustamine, mis nõuab oma aja, kuna Venemaa on otsustanud blokeerida Kosovo pääsu ÜRO, OSCE ja Euroopa Nõukogu liikmeks (Raimo Väyrynen, Turun Sanomat, 20.02) Kosovol pole õigupoolest majandust. Tootmist on vähe, mida näitab ka 30–40% töötute määr, mis on äärmiselt tuleohtlik. Seda kinnitavad 1990. aastad, mil noori kosovaare oli kerge värvata serblaste vastu võitlema. Olukorda peegeldab see, et eelmise aasta novembris peetud valimistel valiti peaministriks sissivõitlejana silma paistnud Hasim Thaci. Õigupoolest on Kosovo - basaarmajandus, mille tooted on tihtipeale salakaup. Sõja ajal pages Kosovost 250 000 inimest, kellest vaid 18 000 on tagasi pöördunud. Riik ei saa olla poliitiliselt täiemõõduline, kui selle territooriumil tegutsevad väljaspool avaliku võimu kontrolli iseseisvad sõjalised üksused. Oluline on ka see, kas Venemaa kehtestab Kosovo suhtes kaubandusblokaadi. Kaubandusteid on teisigi, kuid raskusi võib põhjustada elektritarnete katkestamine. Serbia, Kosovo ning Makedoonia kuuluvad ühisesse Jugoslaavia-aegsesse elektrivõrku. On risk, et sisemiselt nõrk ning välise surve all elav Kosovo äpardub iseseisva riigina. Selle vältimiseks on vajalik rahvusvaheliste vägede ning tsiviilekspertide kohalolek ja majandusabi. Vastutasuks on rahvusvahelisel üldsusel õigus oodata, et kosovaarid ise tugevdavad oma poliitilist ja õigussüsteemi, hoiduvad vägivallast ja serblaste diskrimineerimisest ning ohjavad organiseeritud kuritegevust ja korruptsiooni. (Raimo Väyrynen, Kaleva, 22.02)

Pakistani parlamendivalimiste favoriit oli ikkagi Benazir Bhutto. Tema nimi ja pilt olid kõige kõvemad valimistrumbid. (Sole Lahtinen, Helsingin Sanomat, 18.02) Kui Bhutto tapjate eesmärk oli takistada opositsiooni valimisvõitu, siis nende plaan ebaõnnestus. Võtmeküsimuseks on nüüd valitsuse moodustamine ning uue valitsuse suhtumine Pervez Musharrafi. Halvimal juhul võib tekkida võimuvõitlus, mis ajab Pakistani üha sügavamasse kaosesse. (Juhtkiri, Aamulehti, 20.02) Pakistani parlamendivalimistest sai rahvahääletus maa presidendi üle. Tõusis nende arv, kes soovivad Musharrafi otsekohest ametist lahkumist. Samas pole kohe ka kedagi tema asemele tõusmas. Enim hääli sai valimistel PPP (Pakistani Rahvapartei), kelle esinumber Benazir Bhutto on surnud. See teeb ruumi teise põhilise opositsioonipartei juhile Navaz Sharifile. Valimised näitasid, et islamistlike liikumiste poliitiline mõjuvõim on olematu. Pakistaanlased toetasid demokraatlikke jõude, mitte riigi äsjast diktaatorit ega äärmusrühmitusi. Kõige olulisem on nüüd vältida võimuvõitlust, et Pakistan saaks otsast alata. (Juhtkiri, Kaleva, 21.02)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Ingliskeelne ajakirjandus

Tänavu 11. veebruaril toimunud küberturbe teemalisel konverentsil NATO peakorteris Brüsselis selgitas Eesti kaitseminister Jaak Aaviksoo EL-i poliitikutele ja ettevõtjatele, et küberturve pole mitte ühe riigi sisene asi, vaid pigem globaalne väljakutse, mis puudutab kogu maailma. Küberrünnakud võivad toimuda minutite, sekundite või lausa millisekundite jooksul. Umbes 2% arvutiomanikest võivad osutuda otseselt või kaudselt küberterroristideks, kuna nende arvutid on nakatunud pahavaraga, mida kontrollib küberründe põhitekitaja. Eestit tabanud küberrünnak on juhtinud NATO tähelepanu kübersõja ohule ning sedasama eesmärki teenib ka Eestis rajatav NATO küberkaitse keskus. (Julian Hale, The Bulletin, 21.02)

At the NATO cyber-defence school in Tallinn, General Kert and his colleagues are warning the West about the deadly new dangers posed by cyber-warfare. "Usually, cyberspace security is an intimate matter for countries, and they don't like to talk about it much," General Kert said. "But it doesn't help if other countries can't learn what we have learnt. ”Estonian Defence Minister Jaak Aaviksoo believes last year's attack should be a wake-up call for the West. The Government is converting a military barracks in Tallinn into the cyber-defence school, which will this year become fully operational with about 30 experts from NATO member countries. (Theage.com.au, 25.02)

Why did he not speak Russian? President Ilves - speaking Russian, he said firmly, would mean accepting 50 years of Soviet brutalisation because most Russian-speakers settled in Estonia only after it was occupied by the USSR towards the end of World War II. President Ilves believes Moscow loses no opportunity to meddle in the affairs of his tiny country. Indeed as a former radio journalist, he was keen to quote me a weighty think-tank report that suggests the Kremlin is trying to divide and rule the whole of Europe. And I was bound to assume that Estonia is also regarded as a small child that needs punishing. If that is Russia's attitude, President Ilves' desire to turn his back on it seems altogether easier to understand. (Tim Whewell, BBC News, 23.02)

Prantsusmaa ajakirjandus

Jaanuari lõpus Moskvas toimunud majandusfoorumil kõlasid esmakordselt kriitikanoodid Venemaa riigipea Vladimir Putini aadressil. Putini teine ametiaeg on toonud kaasa suhete selge ja järsu jahenemise Lääneriikidega. Foorumil arvustasid presidendi välispoliitikat Putinile lähedalseisvad isikud - asepeaminister Aleksei Kudrin ja elektrifirma RAO UES president Anatoli Tšubais. Ette heideti halbu suhteid Suurbritanniaga, samuti Venemaa lähinaabrite, endise N. Liidu vabariikide Eesti, Ukraina, Gruusia ja Valgevenega. Venemaa telekanalid edastavad regulaarselt viha sütitavaid sõnumeid eestlaste vastu, sõimates neid “fašistideks”. Ametlikku ja süstemaatilist propagandat tehakse ka “tänamatute” grusiinide vastu. Kriitika Putini välispoliitiliste valikute vastu on lootustandev tendents. Suhete paranemist võib loota tulevase presidendi Dmitri Medvedevi ajal, keda oma eelkäijast vähem agressiivseks peetakse. (Marie Jego, Le Monde, 18.02)

Soome ajakirjandus

Tallinnas visiidil käinud USA sisejulgeoleku ministeeriumi asekantsler Richard Barthi sõnul on USA viisavabadus Eesti jaoks võimalik veel USA praeguse valitsuse ajal. Eestile on see võidu-küsimus. Viisavabadus on olnud jutuks riigijuhtide kohtumistel. Eelmise aasta kevadel leevendas USA viisanõudeid. Viisavabaduse eelduseks on, et viisataotlustest ei lükata tagasi üle kümne protsendi ning et pärast viisa kehtivuse lõppemist ei jää USAsse üle kahe protsendi reisijatest. Viisavabadus ei tähenda eestlastele siiski täielikku vabadust USAsse reisimisel. Eesti on nende riikide hulgas, kellega sõlmitakse memorandum, mille järgi peavad USAsse reisivad isikud end meldima elektroonilises reisi autoriseerimise süsteemis. Selle lepinguga peaksid tõenäoliselt liituma ka need riigid, kel on praegu USA viisavabadus. EL on elektroonilise reisi autoriseerimise süsteemi kritiseerinud ning nõudnud kõikide liikmesriikide võrdset kohtlemist. Eestis on arvatud, et Brüsseli nõudmised võivad edasi lükata eestlaste viisavabaduse USAga. See, et Eestile ja Tšehhile on lubatud viisavabadust enne teisi, valmistab pettumuse mitmele ELi nn uuele liikmesriigile, kes on toetanud USAd Iraagi sõjas ning oodanud oma tähtsaimalt liitlaselt võrdset kohtlemist. USA endine kaitseminister Donald Rumsfeld nimetas Ida-Euroopa riike Uueks Euroopaks pärast seda, kui riigid hakkasid USAd toetama Iraagis. President George W. Bush on lubanud kiirendada viisavabaduse kehtestamist nendele riikidele. Eesti ja Tšehhi oleks aga nüüd teistest justkui usaldusväärsemaks tõusnud. Eesti riigi juhtkond on terendava viisavabaduse üle avalikult oma rõõmu näidanud, Lätis peeti USA otsust aga ebaausaks. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 21.02)

Eesti Vabariik 90

Uudisteagentuurid

Eesti tähistab lauldes oma iseseisvuse 90. aastapäeva. Pidustustel kõlab muusika, mis on mänginud tähelepanuväärset rolli eestlaste rahvusliku identiteedi hoidmisel vene võimu ajal. “Ilus muusika on meie südames”, kinnitab Evald Rõigas, kes oma 97 eluaastaga on vanem kui Eesti riik. Evald on näinud oma isamaa rõõme ja kannatusi. “Lapseeas laulsin ma kooris. Laulupidudel kogetud ülevad tunded on aidanud ka kõige süngematel okupatsiooniaegadel jääda iseendaks”, selgitab ta Afp-le. Alates 1869. aastast on Eestis iga viie aasta tagant korraldatud üle-riigilisi laulupidusid. Neil osalevad sajad tuhanded inimesed. Ühendkooride esinemise ajal on ühiseks lauluks liidetud ligi 20000 inimest. Muusika sai rasketel aegadel eestlastele armsaimaks väljendusvahendiks. See sümboliseeris passiivset vastupanu Moskva võimule. Kohustuslike Lenini ja Marxi portreede all õnnestus säilitada omakeelne laul. “Mu Isamaa on minu arm” ei olnud kirjas ametlikus kontserdikavas, ometi lõpetas just see laul kõik laulupeod, tuues silmisse pisarad. 1980ndate lõpus leidis siin aset Laulev Revolutsioon. Inimesed koondusid hulkadena, väljendades läbi isamaaliste laulude oma vabadusejanu ja igatsust iseolemise järgi. Eesti 90. aastapäeva tähistatakse järgnevate kuude jooksul kokku 37 erinevas riigis. Kontserte annavad tuntuimad Eesti dirigendid, esitatakse kuulsate heliloojate teoseid. “Muusikal on Eestis pikk ja sügav traditsioon, see on meie rahva paremaid visiitkaarte”, ütleb kahe Grammy laureaat dirigent Paavo Järvi. Tuhanded eestlased valmistuvad juba järgmiseks, 2009.aastal toimuvaks laulupeoks. (Afp, 22.02)

Eestis tähistati Vabariigi 90. sünnipäeva. Aastapäevakõnes lausus President Toomas Hendrik Ilves: “Iseseisvaid riike on maailm täis. Riike, kus inimesed on vabad, kus nad saavad öelda, mõtelda, arvata nii nagu tahavad - nagu meie oleme nüüd saanud juba seitseteist aastat - on paraku palju vähem. Me oleme vabad. Meil on põhjust olla õnnelikud.” 1710. aastal sattus Eesti Venemaa võimu alla, iseseisvus õnnestus välja kuulutada 24. veebruaril 1918, veidi aega peale kommunistlikku revolutsiooni Venemaal. Teise maailmasõja järel integreeriti väike Balti riik N. Liidu koosseisu. Nagu ka Läti ja Leedu kuulub Eesti alates 2004. aastast Euroopa Liitu, iseseisvus taastati 1991. (Afp, 24.02)

Prantsusmaa ajakirjandus

12. veebruaril toimus Touraine´I regioonis Saint-Cyr sur Loire´is eesti pianisti Heli Jakobsoni kontsert. Klaveripalade vahel luges eesti luulet Lutgart Van Ballaer. Visuaalset elamust pakkusid Fred Jüssi loodusfotod. Üritus toimus Eesti Vabariigi 90 sünnipäeva raames, selle korraldas Eesti saatkond koostöös Saint-Cyr sur Loire´I linnavalitsusega. (Nouvelle Republique, 16.02)

Soome ajakirjandus

23. veebruaril toimus Pärnus Eesti kaitsejõudude paraad. Oma otsekoheses kõnes tõstis Eesti kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots esile Soome ja Eesti valikute erinevused 1939, 1940 aastal. Laaneotsa sõnum kõlas: soomlased maksid oma demokraatia eest hinna, kuid Eesti sõduritele ei antud seda võimalust. “Küsigem, kas viis aastat mehiselt oma iseseisvuse eest võidelnud ning iseseisvuse säilitanud Soome kaotused olid suuremad kui võitluseta alistunud Eesti kaotused?” Eesti riigi sünnile 90 aastat tagasi andis tooni sõda. Vastamisi olid punased ja valged, nagu Soomeski, kuid erinevalt Soomest polnud Eestis tegemist kodusõja, vaid vabadussõjaga. Soome kodusõda kestis kaks kuud, Eesti Vabadussõda üle aasta. Erinevalt Soomest polnud Eestil seljataga autonoomia-aastaid ega isegi geograafilisi piire. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 24.02)

Eesti kaitseatašee Soomes Anto Kergand avaldab ülevaatliku artikli Eesti Vabadussõjast. (Anto Kergand, Turun Sanomat, 24.02)

Eesti riik on tugevam kui kunagi varem. Eesti-Soome suhted on viimastel aastatel tihenenud, kuid samas ka argisemaks muutunud. Iseseisva Eesti tee algas vaid mõni kuu pärast Soome iseseisvumist. Iseseisvuse algus polnud kerge kummaski riigis. Enne Teist maailmasõda kõikus Eesti demokraatia ja autoritaarsuse vahel, sõda ise tähendas Eestile aga katastroofi. Eesti valis teise tee kui Soome, lubas Punaarmee riiki ning lõpuks kehtestati siin Nõukogude okupatsioon. Pole liialdus väita, et nõukogude ajal oli kogu eesti rahvas ohus. Sellises olukorras tulid esile aga eestlaste parimad küljed. Rahvale näitas teed grupp kultuuritegelasi. Tänu neile ei kaotanud eestlased lootust. Rahvas säilitas oma identiteedi, keele ning usu tulevikku. Neil aastatel toetasid paljud lihtsoomlased oma sugulasrahvast. Ametlik Soome vaikis. Viisil, mis oli ehk riigile kasulik, kuid mitte eriti auväärne. Oma geograafilise asendi suhtes ei saa Eesti midagi ette võtta: Venemaa on ja jääb naabriks. Eesti ja Venemaa suhted pole paranenud ka pärast N. Liidu lagunemist. Sellegipoolest on Eesti positsioon maailmas kindel. ELi ja NATO liikmesus annavad Eestile välispoliitilise turvatunde, ilma milleta oleks Moskval oma väikest naaberriiki palju lihtsam kiusata. Suhetes Venemaaga annab tunda ka vene vähemuse küsimus Eestis - see, et Eesti pole suutnud rahuldavalt tegelda vene vähemuse probleemidega. Soome ja Eesti suhe on viimastel aastatel muutunud, mida võib pidada asjade normaalseks arenguks. Kui tekib vajadus, teatakse mõlemal pool Soome lahte, et sõber on lähedal. (Juhtkiri, Kaleva, 23.02)

Iseseisvuspäevaga käib Eestis kaasas ka medalisadu. President Toomas Hendrik Ilves jagab välja 268 riiklikku autasu. Kõige kõrgem medal, kuldketis riigivapi teenetemärk anti aga presidendile endale. See on Eesti kõrgeim aumärk ning samas ka presidendi ametitunnus. Eesti eelmine presidendikett viidi 1940. aastal Venemaale, nagu selle kandja president Konstantin Pätski. Eestlased on 15 aastat Pätsi ketti tagasi nõudnud. Venemaa on lubanud selle ka tagastada, kuid tagastamine on siiski viibinud. Viimati andis Venemaa teada, et ketilt on varastatud üks vääriskivi. Nii on kett nüüd tunnistusmaterjal, mida ei või tagastada enne uurimise lõppemist. Uue keti kasutuselevõtt muudab Pätsi keti muuseumieksponaadiks. Eesti iseseisvuspäeval tulevad halvad suhted Venemaaga ka muul viisil kergesti esile. Iseseisvuspäeva tähistatakse olukorras, kus riigil puudub juriidiliselt idapiir, kuigi see on põhimõtteliselt NATO, ELi ja Schengeni viisaruumi idapiir. Eesti ja Venemaa on piirilepingu küll sõlminud, kuid selle ratifitseerimist Venemaal takistab Eesti parlamendi piirilepingule lisatud preambula, mis viitab Tartu rahulepingule. Tartu rahu on aga otseselt seotud sellega, mitmendat iseseisvuspäeva Eesti tähistab. Venemaa seisukoht on, et Eesti liitus N. Liiduga vabatahtlikult, nõnda et Venemaa arvates algab Eesti iseseisvus alles 1991. aastast. (Jorma Rotko, Kaleva, 23.02)

Kultuur

Läti ajakirjandus

Graafikanäitusi Lätis on harva näha, seepärast on laialdane eestlaste graafikanäitus Väliskunsti muuseumis Riias märkimisväärne sündmus Läti kultuurielus. Välja on pandud 51 kunstniku tööd. Osalejad on nii tuntud professionaalid (V. Tolli, B. Vasserman, L. Lapin, M. Vinta, P. Ulas, P. Allik jt), kui ka uued kunstnikud. Tavaliselt arvatakse, et graafika on mustvalge, staatiline pilt, mis tehakse joont ja väljakut kasutades, kuid juba ammu kasutatakse graafikas laiemat värvide spektrit ning erinevaid uuendusi. Sellel näitusel traditsionaalsete graafikatehnikate kõrval (litograafia, linoollõige, ofort, metsotinto jm) esindatud ka uued: digitrükk, foto, isegi video ja installatsioonid. Tihti on kasutatud kuivnõela ja sõeltrükki. Näha saab originaalset ja tavapäratut graafikatehnikate kasutust. Mõnede tööde kohta vaatajatel isegi tekib küsimus – kas see veel on graafika? Kuid tuleb meeles pidada, et iga graafik on eelkõige kunstnik ning tehnilised võtted on üksnes kunstitöö tegemise vahendid. See näitus esitab suurepäraselt Eesti kunstnike kaasaegset mõtlemist. Õnnestunud sissejuhatus on Ülle Marksi tööde seeria „Noa kirst”, milles mängitakse Eesti lipuga. Peeter Allik reprodutseeritud linoollõikes mustvalgete joonte rütmidega tekitab op art efekti ning lahendab sotsiaalpoliitilisi teemasid. Mare Vinta on alati üllatanud lihtsusega. Sürrealistlikke, dekoratiivseid maastikke ehitab ta erinevate vahenditega – heledad värvitoonid, punktid ja peened jooned. Kuid väga meeliköitvad on ka Naima Neidre peened vormid, mis tehtud lugematu arvu joonte võrgustikega. Tarmo Rosimolderi väiksed sügavtrükid meelitavad südamlikkusega. Lihtne, isegi argipäevane süžee on suurepäraselt pandud nüansseeritud toonides ja ofordile iseloomulikesse peentesse joontesse. Need tööd on ühed positiivsematest näituse aktsentidest. Kõige ebatavalisemaid toid on Aili Vahtrapuu sõeltrükid kividel, mis asuvat metallsõrestikus. Kividel on erinevate sajandite filosoofide portreed ja perekonnanimed. Sellele filosoofilise suunaga kontseptuaalsele tööle on antud nimetus „Kas kividel on mõistus?” Üks meeliköitvamatest noortest kunstnikest on Jaanus Samma kaksiktahvliga „Bassein”. Kasutades ebatavalist lahendust (digitrükk kangal, pärlitega), on autoril õnnestunud luua üllatavalt nauditav atmosfäär. See pole ainus töö, milles on kasutatud fotot kui reaalsuse jäljendit – Tanel Rannala on loonud kompositsioone, pildistades kuumavereliste autosõitjate poolt jäetud mustade rehvide jooniseid asfaldil, koos valgete teejoontega. Ebatavalisim tehniline lahendus on Loit Jõekalda „Peegeldused minevikust”, mis on tehtud tsüanotüüpia abil puu peal. Graafika ei ole ainult graveeringu, kratsimise, söövitamise vm reljeefi jäetud jäljend kunstiteosel. Need on mõtete ja tunnete jäljed mällu, mida see näitus tekitab. (Ieva Nagliņa, NRA, 16.02)

Majandus

Soome ajakirjandus

Soomlased käivad usinalt Eesti ehitusmaterjalipoodides sisseoste tegemas. Põhjuseks on ehituskaupade suur hinnatõus Soomes viimastel aastatel. Ka Eestis on hinnad tõusnud, kuid need on ikkagi madalamad kui Soomes. Soome kliente võib enim kohata suvel ning jõulude paiku. Ehitusmaterjalipoodides on palju Saksa, aga ka Soome kaupa. Hinnavahe ei tulene mitte käibemaksust või tööjõukuludest, vaid sellest, et Soomes on tarbijad harjunud kaupade eest palju rohkem maksma. Pole põhjust uskuda, et Eestist ostetu oleks halvema kvaliteediga. (Sari Anttonen, Aamulehti, 18.02)

Varia

Uudisteagentuurid

Estonia is tuning up to mark 90 years of independence and its celebrations will spotlight the pivotal role of song and music in its history. This year, world-renowned Estonian musicians, composers and conductors such as Paavo Jarvi are to perform in 37 countries across the globe to celebrate. "The strong and long music culture in Estonia is definitely one of the best trademarks of our nation," Grammy-award winning Jarvi told AFP. From July 2-5, 2009, Tallinn's vast open-air Baltic shore venue will host the five-yearly national song festival. Tens of thousands of Estonians practice year-round in their local choir to get a shot at attending the festival, where a single conductor leads a choir of 19,000 -- a size unseen elsewhere. "When I tell my colleagues abroad about this, I often get the feeling they at first think I'm slightly crazy or I've made it up," Estonian Foreign Minister Urmas Paet told AFP. (Afp, 22.02)

Soome ajakirjandus

Eesti haridusministri Tõnis Lukase sõnul vajavad Eesti koolid tuhandeid uusi kutseharidusega ning koolitatud õpetajaid. Praegustel õpetajatel puudub tihti nõutav koolituse tase. Endine Isamaaliidu esimees, varemgi haridusministrina töötanud Lukas on Eestis tuntud kui aus ja isamaaline mees, kel on õnnestunud poliitikas ilma skandaalideta toime tulla. Aprillirahutuste ajal ei vaadanud Lukas olukorda kõrvalt, vaid kutsus kokku vene koolide õpetajad, et neile veelkord seletada, miks otsustas valitsus pronkssõduri teisaldada ning mida saaksid õpetajad olukorra rahustamiseks ette võtta. Eesti koolides on toimunud suured muudatused. Lõpetatud on okupatsiooniaja ajalooõpetus ja vene noored õpivad usinalt eesti keelt. Lukase arvates seisneb vene koolide probleem tihti selles, et õpilaste arusaamu mõjutavad õpetajad on hariduse saanud nõukogude ajal. Mitmed neist ei taha ikka veel tunnistada, et Eesti oli N. Liidus vastu oma tahtmist. Üks suur muudatus, mis pärast taasiseseisvumist läbi viidi, oli nõukogudeaegsete õpikute vahetamine uute vastu, kasutusele võeti ka uus õppeprogramm. Eesti koolide praegusteks suuremateks probleemideks peab Lukas õpetajate keskmise vanuse tõusu, bürokraatia lisandumist ja seda, et sajad noored jätavad õpingud katki juba põhikoolis. Lukase arvates on Eesti ja Soome haridussüsteemid ning õppeprogrammid üsna sarnased, samas on Eestil soomlastelt veel palju õppida. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 21.02)