Nädal välismeedias 14.-20. jaanuar 2008

AJAKIRJANDUS
USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Skandinaavia, Soome

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Küberjulgeolek, Majandus, Kultuur, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

Sweden and the Czech Republic, which are due to hold the EU's rotating presidency in 2009, voiced concern about power-sharing arrangements under the bloc's new Lisbon treaty. The treaty foresees a two-year president while also maintaining a rotating presidency for running business. "The new treaty will be disruptive for the whole environment," Swedish state secretary for European affairs Hakan Jonsson told a conference in Strasbourg. "We need to ensure a balance between the permanent president and the six-month presidency," said Czech vice PM Alexandr Vondra. (Afp, 15.01)

Several far right and eurosceptic members of the European Parliament have been summoned to a disciplinary hearing after a disturbance at a plenary session last month. On Dec 12, about 100 lawmakers jeered and booed the Portuguese PM Jose Socrates in a noisy protest against a new EU reform treaty. Disciplinary proceedings could include docking a member's daily allowance or suspension from the chamber. (Reuters, 16.01)

Välis- ja julgeolekupoliitika

The EU urged Georgia's Mikhail Saakashvili to talk with opponents who dispute his Jan 5 presidential election victory. EU foreign policy chief Javier Solana said in a statement it was now important to create the right conditions for spring parliamentary elections, adding he welcomed and strongly encouraged talks with the opposition and civil society. Solana, who congratulated Saakashvili on his win, last week said Georgia's election had been "truly competitive", although allegations of irregularities should be cleared up thoroughly. (Reuters, 16.01)

The EU urged Cyprus and Greece to rethink their opposition to Kosovo independence. "You can understand that most of the EU members would like Cyprus, Greece, maybe some other countries, to assume a position that would enable us to move forward," Slovenian FM Dimitrij Rupel said at an informal conference of EU foreign ministers from Mediterranean states in Cyprus. (Reuters, 18.01)

The European Commission refused to rule out re-examining its aid to Kenya, amid a political crisis over a contested presidential election which has already cost the lives of more than 700 people. "All options are open on aid," said chief spokesman Johannes Laitenberger. His remarks came a day after EU Humanitarian Aid Commissioner Louis Michel told European parliamentarians that "we will have to adapt the volume of our aid and assistance to Kenya in relation to the way things evolve". (Afp, 15.01)

Laienemine

The chief UN war crimes prosecutor, Serge Brammertz, and senior EU officials including EU foreign policy chief Javier Solana and Enlargement Commissioner Olli Rehn, will discuss Serbia's cooperation with the tribunal, as EU struggles to find consensus on cementing ties with Belgrade. Many EU nations hope to do that by signing an aid and trade pact with Belgrade but Belgium and particularly the Netherlands remain staunchly opposed to that move. (Afp, 18.01)

Turkey says its EU entry bid will be the priority in 2008, but domestic matters could get in the way of implementing reforms to satisfy the EU. President Abdullah Gul said this week that "2008 will be the year of the EU... I will closely follow the government's actions." But PM Erdogan's focus on rewriting the constitution and ending a headscarf ban could reignite tensions with the secular elite and distract the government from its EU bid. (Reuters, 18.01)

Majandus

President Vladimir Putin secured Bulgarian participation in a pipeline project that will bring Russian gas to Europe's south and raise the EU's dependence on its supplies. Putin and his team achieved the breakthrough in overnight talks with Sofia which, because of ownership disputes, had been reluctant to sign up for the South Stream gas pipeline expected to cost at least 10 billion euros. The project by Russian Gazprom and Italy's Eni is seen in the EU as a rival to a Nabucco project to pipe Caspian and Central Asian gas to the EU bloc and reduce its reliance on Russian energy. (Reuters, 18.01)

The EU and Kiev have resolved the final obstacle to Ukraine's bid to join the WTO, paving the way for the country's membership of the free trade body, the European Commission said. EU Trade Commissioner Peter Mandelson and Ukrainian Vice PM Hryhoriy Nemyrya struck an agreement in London on Ukrainian reductions in export duties on some raw materials. Following the agreement, the Commission will now launch negotiations with Kiev for a "comprehensive" free-trade agreement. (Afp, 17.01)

"Cyprus will benefit from the stability-oriented policy of the ECB, which helps anchor inflation expectations," ECB president Jean-Claude Trichet said during a ceremony at the central bank to celebrate Cyprus's adoption of the euro on January 1. Congratulating the Cypriot authorities on the changeover, which he said "has been going smoothly," he warned that the "conversion of prices into euros should not be an opportunity to make unjustified price rises”. (Afp, 18.01)

The German steel industry warned of huge job losses if the European Commission went ahead with a new emissions trading scheme in its climate protection drive. "If by 2020 all emission rights must be bought at auction, at least 50,000 jobs in the German steel industry are in danger," the head of the industry foundation, Dieter Ameling, told Die Welt. "If the law on certificate trading for carbon dioxide emissions is introduced as planned by Brussels, no steel manufacturer will invest in Europe." (Afp, 16.01)

NATO, Julgeolek

Tension among allies in Afghanistan spilled into the open as NATO rejected US criticism that some of its troops did not know how to fight a guerrilla insurgency. "I'm worried we're deploying (military advisers) that are not properly trained and I'm worried we have some military forces that don't know how to do counter-insurgency operations," the US Defense Secretary Robert Gates was quoted as saying by the LA Times. "I have no indication – and neither has the military chain of command – that any country or countries are not exercising their tasks to the highest levels," NATO Secretary-General Jaap de Hoop Scheffer said, rebutting the criticism. (Reuters, 16.01)

Russia's new NATO ambassador Dmitri Rogozin suggested Georgia was unqualified to join NATO. "Georgia has not settled a single substantial question in a manner that confirms the country's independent existence – neither economic, nor political, nor in the area of territorial integrity, nor in the military area, (proving that) the country doesn't correspond to any of the NATO criteria," the ambassador said. Moreover, President Saakashvili "has created a phantom dream" by suggesting NATO membership would solve all the country's problems, Rogozin said. Georgian voters backed by 72.5 % the country’s bid to join NATO, in a January 5 referendum held in parallel with a presidential vote. (Afp, 18.01)

Ukraine told NATO it was ready to take the next step towards membership. "It is the president's opinion that we have entered a moment of truth in our relations with NATO," top presidential foreign policy aide told journalists. "We clearly declare... that we are ready to fulfil all the obligations which the country accepts to join the action plan." Ukraine hopes to receive an answer from NATO at a summit in Bucharest in April. (Reuters, 16.01)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Briti meedia keskendus möödunud nädalal põhiliselt Vene-Briti diplomaatilisele tülile seoses viisade väljastamise lõpetamisega Peterburi ja Jekaterinburgi konsulaarbüroodesse saadetavatele Briti Nõukogu töötajatele. USA kirjutavas meedias kajastati peale tavapäraste valimisteemaliste lugude senisest rohkem Kaug-Ida riikidega seonduvat, fookuses olid suurriigid Hiina ja India.

USA asevälisminister John Negroponte külastas möödunud nädalal Kaug-Aasia riike, Hiinat ja Vietnami, eesmärgiga arutada erinevaid küsimusi nagu tasakaalu puudumine Hiina ja USA vahelises kaubanduses, Vietnami ja Hiina tööliste ohutust ja õigusi puudutavad teemad ning eksporditavate toodete tarbijasõbralikkus. Ent tähelepanu vajavaid teemasid on palju rohkem. Hiina ja Vietnam asuvad mitmete USA riigidepartemangu ja ÜRO nimekirjade esikohtadel, sealhulgas inimõiguste rikkujate, globaalsete laiaulatuslike keskkonnareostajate ning kaubandushuvide esikohale seadjatena elanikkonna huvide ees. Hiina on Sudaani tähtsaim kaubanduspartner, kuid inimõiguste rikkumistele ja isegi Darfuri massimõrvadele vaatab läbi sõrmede. Viimast võib põhjendada Hiina majandushuvidega Sudaanis. Ka ülamaailmse soojenemise peasüüdlastest on suurimad Hiina ja Vietnam. Nende riikide põhjavesi on pestitsiidide ja väetiste ulatusliku kasutamise tulemusena äärmiselt saastatud. Hiinas valitseb nii suur õhusaastatus, tulevaste olümpiamängude korraldajad kardavad isegi sportlaste tervise pärast. Kõik need mainitud probleemid ja teemad ootavad põhjalikku arutamist USA, Hiina ja Vietnami valitsuste poolt. (John E. Carey, The Washington Times, 15.01) Hiina suhted Indiaga seevastu näivad pidevalt soojenevat, ning seda eriti majandusalal. Hiina ja India vastastikusest lähenemisest annavad tunnistust sagenevad kontaktid kummagi riigi elanikkonna vahel ja tööjõu vahetamine. Kui veel mõned aastad tagasi heideti Hiina töölistele India linnades paljutähendavaid pilke, siis nüüd töötavad hiinlased Indias ja vastupidi ning see on tavaline. Tegelikult on kontaktid kahe suurriigi ja kultuuri vahel ajalooliselt olnud vägagi tihedad ja viimasel ajal on Hiina-India vaheline ettevõtlus eriti hoogustunud. Arvamus, et Hiina ja India võtavad eeskuju Läänelt, on ekslik. Suuremalt osalt mõjutavad nad teineteist vastastikku ning selle tendentsi mõistmine on vajalik nende riikide saatuse edasiseks prognoosimiseks. (Tarun Khanna, IHT, 16.01) Hiina välispoliitkast rääkides kerkivad esile ennekõike kaitseküsimustega seotud küsimused: Venemaalt ostetud sõjalaevad ja –lennukid, Taivanile suunatud 1300 raketti ning vabastusarmee viimased aktsioonid. Asjatundjate arvates võib Hiina soovida nihutada koostööraskusüunkti USA-lt Kagu-Aasiale, seda enam, et Hiina on juba mõnda aega olnud oluline majandus- ja koostööpartner, välisabi andja ja investor sellistele Kagu-Aasia riikidele nagu Birma, Laos, Kambodža, Vietnam, Indoneesia ja Filipiinid. (Richard Halloran, The Washington Times, 17.01) Paraku on Hiina aidanud kaasa ka relvaärile, mis ei too väikestele riikidele nagu näiteks Birma kuigi suurt kasu. 8. augustil, mil Peking tähistab pidulikult olümpiamängude algust, mälestavad Birma vabadusliikumises osalejad ja sõjaväehunta ohvrid kunagise vägivaldselt mahasurutud rahvaülestõusu 20. aastapäeva. (Juhtkiri, IHT, 15.01)

Viisatüli Vene ja Briti diplomaatide vahel keris möödunud nädalal aina hoogu juurde. Pärast seda, kui Briti suursaadik Sir Anthony Brenton oli selgitanud Vene asevälisminister Vladimir Titovile, et Briti Nõukogu tegevus on igati seaduslik ning igasugune Venemaa-poolne vahelesegamine loetakse rahvusvahelise õiguse rikkumiseks, teatasid Vene võimud, et nemad näevad Nõukogu tegevuse jätkumises rahvusvahelist provokatsiooni, mille eesmärgiks on Vene-Briti suhete pingestamine. Briti välisminister Milibandi sõnul on maailmas peale Venemaa veel ainult kaks riiki, kus Briti Nõukogu tegevust on piiratud – nendeks riikideks on Birma ja Iraan. (Helen Womack, Daily Telegraph, 15.01) Tegelikkuses on viisatüli tagamaad peidus Aleksander Litvinenko mürgitamisjuhtumi aegades. Venemaa püüab leida mõjutusvahendeid tülis Scotland Yardiga Litvinenko mõrva peamise kahtlusaluse väljaandmise suhtes. Briti Nõukogul endal puudub loomulikult igasugune otsene seotus mürgitamisjuhtumiga ning Nõukogu on venelaste hulgas küllaltki populaarne. Eelmisel aastal õppis Nõukogu juures inglise keelt või külastas Nõukogu üritusi tervelt pool miljonit venelast. (Juhtkiri, The Times, 15.01)

SAKSAMAA

Saksakeelne ajakirjandus arutles intensiivselt Euroopa kliimapoliitikat, Afganistani ja Iraani küsimust, samuti Londoni ja Moskva tüli ning USA ja Prantsusmaa presidendi visiite araabiariikidesse.

Kuningas Abdullah võttis president Bushi vastu juba Air Force One trepil. Tervitussuudlus tuli samal kui Bush Saudi Araabia pinnale astus. President, kes raudselt iga päev pool kümme magama heidab, jätkas vestlusi kuningaga kuni keskööni. Vaatamata kõigele ei suutnud Bush sunniitide allianssi šiitliku suurvõimu - Iraani - esiletõusu vastu luua. Saudi siseminister prints Naif on sagedane külaline Teheranis, kus ta on oma kolleegidele korduvalt kinnitanud sõbralikke suhteid. Saudi ajakirjandus suhtus Bushi visiiti distantsiga või koguni tõrjuvalt, samas kui Prantsusmaa president Sarkozy külvati üle komplimentidega ("tark riigijuht" jms.). Päris nii see aga kah ei ole, et vaene saudi Araabia oleks nagu kahe veskikivi – Washingtoni ja Teherani - vahele sattunud. Saudid lõikavad profiiti kõrgetest naftahindadest samamoodi nagu seda teeb nende piirkondlik rivaal Iraan. Olukord Iraagis tõotab šiitide ja sunniitide leppimist, vähemalt pole otsene, kogu regiooni hõlmav konflikt praegu võimalik. Saudid tahavad häid suhteid nii Ühendriikide kui ka Iraaniga. (Matthias Rüb, FAZ, 16.01)

ISAFi Bundeswehri kindral Bruno Kasdorf väidab ajaleheusutluses, et ISAF on suutnud algusest peale initsiatiivi hoida. Praeguseks on tunduvalt kasvanud ISAF sõdurite arv ning möödunud aastal laiendati tegevust piirkondadesse, kus varem polnud keskvõim peaaegu üldse esindatud. Talibani vastutegevus on küll aktiviseerunud, kuid üldpilt on lootustandev: 70% kõikidest kokkupõrgetest on aset leidnud 10%-l ISAFi vastutusel olevast territooriumist. Probleeme võib tekitada tendents, et Taliban proovib rünnata seal, kus kõige väheb vastulööke saab. Seda on näidanud arengud läänes ja põhjas. Järjekindlama tegevuse kindlustamiseks ning oma sõdurite julgeoleku parandamiseks tuleks Bundeswehri tegevusvolitusi laiendamisel ka lahingutankide kasutamisele. Peale selle on neil peletav mõju. Riigi elanikkond on praeguseks suuremalt jaolt enda poole võidetud, kuid tuleb tunnistada, et vastane on avalikkust paremini töödelnud. Peame rohkem pingutama, et inimesed nii läänes kui ka siin Afganistanis teadvustaksid endale paremini, mida juba kõike tehtud ja saavutatud on. (Stephan Löwenstein, FAZ, 17.01)

Afganistani puhul pidevalt kõheldakse, eriti Saksamaal: Kas me peame? Kas me suudame? Iga kord kui vaja Bundeswehri mandaati pikendada. Nüüd aga on luubi all volituste laiendamine. Nüüd kurdetakse, et me ei pea sekkima tõelisse sõtta seal, kus üksnes veidi rahu tagada tahtsime. Põhjendada Afganistani missiooni vajalikkust on raske, vist nõnda raske, et valitsus pole seni piisavalt viitsinud sellega tegelda. Väide, et piirduda võib ka ülesehitustööga põhjas, on juba ilmne vale kõigile. Afganistan pole vaatamata tagasilöökidele ja raskustele kaugeltki veel kaotatud. Endiselt tasub võidelda selle eest, et rahvusvaheline terrorism ei omaks Afganistani näol tagalat. Sest kui ei taheta sõdureid sinna saata, laiutab al Qaeda varsti kõikjal. Kõik missioonipartnerid on praeguseks oma vägesid suurendanud, ainult Saksamaa mitte. Mitmed euroopa rahvad ja ameeriklased võitlevad idas ja lõunas, kuid sakslased mitte. Võitlusüksuste saatmisest Afganistani ei saa üle ega ümber, kui ei taheta just sõda kaotada. Samuti ei tohiks liiduvalitsus enam vastu põigelda üksuste saatmisele lõunasse. 2001. aastal küsiti samuti, kas me peame, kas me saame… tollal leiti nendele küsimustele ka selged vastused. Loodetavasti ka nüüd, muutunud olukorras. (Peter Münch, SZ, 18.01)

PRANTSUSMAA

Venemaa ja Suurbritannia vahel esile kerkinud järjekordne tüliküsimus teravdab kahe riigi vahel tekkinud pingeid veelgi. Praegused suhted on halvimad külma sõja lõpust alates. Suurbritannia saadikut Venemaal sir Anthony Brentonit süüdistatakse “provokatsioonis”.Vaatamata Vene võimude keelule lasi ta pärast jõulupühi uuesti avada Briti Nõukogu esindused Peterburis ja Jekaterinburgis. Vene pool viitas “juriidilistele probleemidele” ja vastas “seadusest üleastumisele” sanktsioonidega (näiteks viisakeeld mõnedele Suurbritannia kodanikele). Tema Majesteedi saatkonnas ei jäeta samuti jonni, kinnitades: “Briti Nõukogu juriidiline statuut on kõva kui kivi”. Moskvas asuv Briti Nõukogu esindus tegutseb samas majas Prantsuse Kultuurikeskusega. Viimane töötab 1992. aastal allkirjastatud kahepoolse lepingu alusel. Kuigi Pariis on väljendanud oma solidaarsust Londonile, ei ole Vene võimud siiani prantslaste tegevusele kätt ette pannud. (Fabrice Node-Langlois, Le Figaro, 15.01)

Venemaa ja Inglismaa vahelised suhted olid teravad juba enne kui Londonis mürgitati endine KGB agent Aleksander Litvinenko. Konflikti põhjused ulatuvad 2006. aasta suvesse, mil sir Brenton osales ühel opositsiooni meeleavaldusel. Pärast seda muutus suursaadik Putini-meelsete noorte tagakiusamise objektiks. Kui Londonis mürgitati Litvinenko, kogus konflikt vaid hoogu. Suurbritannia saatis protesti märgiks välja neli Vene diplomaati. Ja nagu külma sõja parimatel aegadel, ei jäänud Moskva vastust võlgu. Kõigepealt saadeti välja neli briti diplomaati, seejärel valiti Litvinenko protsessi peamine kahtlusalune Andrei Lugovoi Parlamenti ja kingiti talle sellega saadiku puutumatus. (Lorraine Millot, Liberation, 15.01)

Kolme aasta eest oli Briti Nõukogul Venemaal 15 regionaalset kontorit, möödunud aasta lõpuks oli neist järel vaid kaks. Vaatamata paljude kontorite sulgemisele, võõrustas Nõukogu 2007. aasta jooksul kokku ligikaudu poolt miljonit Venemaa elanikku. Moskva astub jätkuvalt samme lääneriikide organisatsioonide tegevuse piiramiseks Venemaal, samas aga näib olevat otsustanud asuda ise lääneriikides aktiivselt tegutsema. Marfa tippkohtumisel 2007. aasta oktoobris teatas Putin, et Venemaa on võtnud oma südameasjaks inimõiguste kaitsmise Euroopas. Venemaa Koostöö ja Demokraatia Instituut plaanib avada kaks esindust - ühe New Yorgis, teise Pariisis. (Marie Jego, Le Monde, 17.01)

Nicolas Sarkozy lubas olla muutuste president. Pärast 8. jaanuaril toimunud pressikonverentsi võib teatada: Ülesanne täidetud! Kas Sarkozy püüab tõesti vahetada demokraatlikud väärtused kaubanduslike kokkulepete vastu? Pressikonverentsil tuli Sarkozy lagedale mitmete absurdsete väidetega. Ta soovis jätta muljet, et vaid pragmaatilistel kaalutlustel helistas ta 2. detsembril Kremlisse, soovimaks Putinile õnne Ühtse Venemaa valimisvõidu puhul. Sarkozy väitis, et tema vaikimine demokraatia ja inimõiguste olukorra küsimuses Venemaal on vajalik selleks, et sobival hetkel tagada Putini võimalik abi rahvusvaheliste kriisikollete leevendamiseks (näiteks Darfuris, Iraanis). Ometi ei ole Putini Venemaa teinud seni mitte midagi konfliktide stabiliseerimiseks. Vastupidi, Venemaa jätkab Iraani varustamist tuumaainega. Kas me peaksime tõesti uskuma, et Sarkozy loodab Putini reziimi abile sellistes küsimustes? Teine absurdne seisukoht: Putinit tuleb õnnitleda sellepärast, et ta on “populaarne”. Kas Elysee´st tuleks teha kõnesid näiteks Valgevene või Zimbabwe presidendile või teistele autokraatidele, kuna nad omavad väidetavalt suurt valijate toetust? Populaarsuse kohta toon mõne näite. Pihkvas, 50 kilomeetri kaugusel Eestist, seega ka Euroopa Liidust, elab oma emaga 15 aastane koolitüdruk Niina. Mullu oktoobris korraldas Niina kooli juhtkond meeleavalduse Putini toetuseks. Üritus oli õpilastele kohustuslik. Lastel kästi skandeerida “Ära jäta meid maha!” ja “Putin, palun jää!” Niina keeldus sellel osalemast, teatades, et teda poliitika ei huvita. Direktor teatas seepeale, et nende koolis ei ole kohta õpilasele, keda ei huvita poliitika. Ametlikel andmetel ulatus detsembrikuistel valimistel osalemise aktiivsus näiteks Inguššias 98%-ni. Sõltumatu allika poolt läbi viidud uuringust selgus, et 54% küsitletuist ei käinud valimas. Kas Sarkozy õnnitles Putinit tema suurepärase silmamoondaja-ande puhul? Mis on Sarkozy väljaütlemiste taga? Ma ei usu, et see on imetlus või kartus, ma arvan, see on hoopis kadedus. Kuid kas seda põhjustab Putini suutlikkus kontrollida meediat, jõuline opositsiooni allasurumine või energairessusid, mis kaitsevad Putinit nii kodu- kui välismaise kriitika eest? (Garri Kasparov, Le Monde, 18.01)

SKANDINAAVIA

Skandinaavia meedia jätkas Ameerika presidendivalimiste jälgimist. Kabulis toimunud Serena hotelli rünnak vallandas intensiivse Afganistani ja üldse Lähis-Ida debati. Käsitleti Aafrika probleeme, erilist tähelepanu pöörati Keeniale. Arutelu all olid ka ELi võimalused rahu ja julgeoleku kindlustamisel.

Skandinaavia meedia analüüsis erinevate USA presidendikanditaatide eripärasid. Esimene sõna, mis Hillary Clintoniga seostub, on „võimekas”. Hillary Clinton on üks kvalifitseeritumaid inimesi, kes kunagi presidendiks on püüdnud saada. Ta on olnud õpilasomavalitsuses, senaator, omab erilist kogemust kui kuberneri ja ka presidendi lähedane töötaja. Ainuke, keda võib talle valimiskampaanias vastu panna stabiilsuse pakkujana, on vabariiklane John McCain. Uuenduslikkuse poolest on tema vastaseks Barack Obama. Hillary miinuspooleks on tugev toetus Iraagi invasioonile 2003. aastal. Boonuseks on tema sugu. Mitte et naised juhiksid meestest erinevalt, vaid sümbolina. Naine Valges Majas tähendaks maailmale sammukest eemale stereotüüpidest, viiks meid võrdsete võimaluste poole. (Niklas Ekdal, Dagens Nyheter, 13.01) Nii Obama kui ka Clinton on hästi haritud, paljulubavad kandidaadid. Obama meeldib rohkem tavalistele inimestele. Seda tema hääle ja sõnavara tõttu, millel on sügavad juured ameerikaliks retoorikas. Obama esindab sõbralikku naabrikiriku preestrit ja teenib selle pealt hästi. Samas on Clinton kui advokaat, revident või ülikooli professor. Sellised pealiskaudsed asjad mängivad rolli kandidaadi valikul ning võivad omada suuremat tähendust kui sugu võiv rass. (John Erik Riley, Aftenposten, 15.01)

Norras vallandas enesetaputerroristi aktsioon hotellis, kus ööbis Norra välisminister ja mille tagajärjeks oli muuhulgas päevalehe Dagbladet ajakirjaniku Carsten Thomassen ajakirjaniku surm, debati Afghanistani olukorra ja Lääneriikide tegevuse edukuse üle. Thomasseni ülesanne oli vahendada oma muljeid sõjast rüüstatud maast ning raporteerida välisministri Jonas Gahr Støre kohtumistest Afganistani võimude, Norra missiooni esindajate ja teiste humanitaartöötajatega. Selle asemel sai ta surmavalt haavata. Enesetapuaktsioon, kas ta siis oli või ei olnud suunatud välisministrile ja tema kaaslastele, on tõestus sellest, et Norra võtab osa verisest sõjast. Ükskõik kui palju vägesid on Afganistanis rahu kindlustamas, riiki ehitamas ja kui põhjalikud on julgeolekumeetmed, seisab Norra koos teiste NATO riikidega ikkagi silmitsi küünilise ja kättemaksuhimulise vaenlasega, kes ei tee vahet tsiviilasjade ja sõjaliste eesmärkide vahel. Talibani eesmärk on hirmutada rahvusvahelisi jõude riigist välja, olgu nendeks siis ameeriklased või norralased. Seni on keskendutud välismaalastest sõduritele, nüüd aga on tsiviilisikud oluliseks sihtmärgiks. (Juhtkiri, Dagbladet, 15.01) Norra defineerib enda ülesannet Afganistanis kui humanitaarabi, vahendid on aga sõjalised. Sarnase vormiriietuse ja transpordivahendite tõttu ei ole enam võimalik teha vahet ülesande tüübi ega piirkonna vahel, kus tegutsetakse. See, et kohalik elanikkond hindab ISAF-jõudude julgeolekupanust, ei avalda Talibanile muljet. Elanike julgeolek ei ole aastatega paranenud. Keskvalitsusel puudub kontroll isegi pealinna Kabuli üle. Sellises situatsioonis on vaid unistuseks, et tullakse väljastpoolt riiki ning tehakse asi korda. Eriti kui sõjategevus ja kallaletungid nõuavad järjest rohkem tsiviilohvreid. Ainult afgaanid ise saavad luua rahu omal maal. Kuid esialgu ollakse veel kaugel oma armee ja politseijõudude loomisest, mida oleks stabiilsuse saavutamiseks vaja. Pole ka kindel, kas see on võimalik riigis, kus keskvõim ei ole kunagi domineeriv olnud. (Erik Sagflaat, Dagsavisen, 15.01)

Kui Norra meedia leidis, et afgaanid peaksid ise rohkem probleemi lahendusele kaasa aitama, siis Taani meedias leiti, et veel enam tuleb Lääne poolt abi pakkuda. Taani välisminister kinnitas Taani jõudude edukust ja vajalikkust Afganistanis. Taani on Afganistanis selleks, et takistada riigi muutumist terroristide vabaalaks. Need, kes kahtlevad selle ülesande tõsiduses ja vajaduses, peaksid meenutama pilte WTC kaksiktornide kokkuvajumisest. Rahvusvaheline kriminaalne võrgustik ei austa riigipiire. Oopium Helmandist jõuab Euroopa turgudele. Rahvusvaheline narkootikumidega kaubitsemine, mis algab Afganistanist, toetab rahvusvahelist terrorismi. Narkootikumidekaubitsemise võrgustikku kasutatakse ka inimestega kaubitsemiseks. Meie tegevus Afganistanis on seega konkreetselt seotud Taani ja kogu Lääne julgeolekuga. Eesmärgiks on stabiliseerida Afganistan, et kindlustada demokraatlikult valitud valitsusele kõik tingimused riigi ülesehitamiseks. See ei saa juhtuma pelgalt tänu sõjalistele vahenditele. Afganistanis peab eelistama integreeritud poliitilist, tsiviil- ja sõjalist panust. Me võime võita sõja, kuid olulisem on võita rahu. (Per Stig Møller, Ulla Tøræs, Politiken, 16.01)

George W. Bushi Lähis-Ida ringreisi edukusse suhtuti skeptiliselt. Kuigi Ameerika president Bush oli Lähis-Idas külas oma sõpradel, ei saavutanud ta suuremat toetust rahuläbirääkimistele iisraellaste ja palestiinlaste vahel. Araablased ei kogunenud tema selja taha, et moodustada ühisrinnet Iraani vastu. Araabiamaad ei ole just vaimustunud Iraani aatomiprogrammist ega ka Iraani soovist laiendada oma mõju Lähis-Idas, kuid araablased jäävad siiski Iraani naabriteks – ka siis, kui Bush tagasi USAsse läheb. Arvatavasti ei soovi Araabiamaad Iraani rohkem provotseerida. President Bush ei saa oma külaskäiku pidada edukaks, vaatamata sellele, et iisraellased ja palestiinlased alustasid pärast Bushi lahkumist diskussioone tundlikel teemadel nagu Jeruusalemma staatus. Dubai, mida Bush teiste hulgas külastas, võttis külaskäigu vastu õlakehitusega: „Ta on ju Valges Majas veel vaid ühe aasta.” (Sanne Gram, Jyllands-Posten, 17.01)

Keenias toimuvatel sündmustel on Skandinaavia meedia arvates palju laiemad tagajärjed. Ei ole mingi uudis, et valimistulemuste võltsimine või sellele vihjamine tekitab rahutusi. Siin ei ole ka Keenia teistest erinev. Ükski osapool ei ole süüst vaba, et asjaolud on Keenias sellised nagu nad on. Et valimisprotsent ühes jaoskonnas on 115%, et valimistulemused hilinevad seal, kus opositsioonijuhil Raila Odingal paistab olevat juhtpositsioon ja et presidendivalimistel antakse rohkem hääli kui samal ajal toimuvatel parlamendivalimistel. Tulemuseks on vägivald. Vägivald, mis Nairobi Daily Nation järgi „ohustab Keenia kui riigi eksistentsi”. Keenia kokkuvarisemine võib omada riigi piirist kaugemale ulatuvaid tagajärgi. Öeldakse, et Keenia probleemile tuleb leida kodukootud lahendus. Kuid see ei vabasta ülejäänud maailma kestvate lahenduste otsimise vastutusest. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 12.01) Vahetud korduvvalimised on ebarealistlikud. See võib õigustada rahutusi. Keenia ühiskonnal puudub usk institutsioonidesse, kes viib valimised läbi ning Kibaki uus valitsus ei lase end vägivallaga sundida. Kibaki valitsus võib Keenia destabiliseerida. Riigi vaesemad tunnevad seda kõige rohkem. Turistide ja välisinvestorite lahkumisel kannatab riigi majandus, President kaotab lugupidamise ja Keenia kaotab oma staatuse kui demokraatia eeskuju Aafrikas. Korduvvalimistest olulisem on protsess, kus räägitakse küsimusi läbi ja leitakse lahendusi. Siiamaani on Odinga lükatud eemale. Peab olema rahvusvaheline sundus, et president räägiks opositsiooniga. Keeniat päästab see, et ta on rahvusvaheliselt oluline riik. Seega on maailm suunanud oma prožektorid Keeniale. (Jens Barland, Aftenposten, 16.01) Taani välisminister Per Stig Møller käis visiidil kõigepealt Madridis ja siis Rabatis ja Dakaris, et levitada mõtet mõõdukast islamist. See on signaal sellest, et Taani peab koostööd Vahemere-äärsete riikidega oluliseks ajal, mil illegaalsete Aafrika emigrantide arv ja Põhja-Aafrika terrorismigruppide oht tõuseb. „Ma proovin anda oma panust, et Maroko oleks demokraatia teel. Maroko on ju üle elanud islamistide atentaate, mis otseselt proovivad lõhkuda mõõdukaid ja reformidele orienteeritud suundi. Seega on oluline, et Euroopa aitab Marokot reformide stabiliseerimisel. Sest kui Põhja-Aafrikas läheb väga halvasti, siis see mõjutab ka Euroopat,” ütles välisminister. (Jørgen Ullerup, Jyllands-Posten, 14.01) Aafrikas on paljud asjad halvasti läinud, kuid seal on ka palju lootust, et Aafrika ise suudab end tõsta välja vaesusest koos rikkama maailma abiga. Tuleb kindlustada, et eraldatud raha kasutataks targasti. Eesmärgid ja vahendid tuleb selgeks teha. Kõige esmasem on konstateerida, et arengumaade toetamine tasub end ära. Diskussioonidesse, kuidas toetada, tuleb kaasata ka Taani elanikkonda. Õigesti käsitledes võiks arengumaade toetamine olla välispoliitika töövahendite keskne instrument, mis parimal viisil väljendaks Taani väärtusi ja huve Kolmandas Maailmas. (Morten Helveg Petersen, Politiken, 14.01)

Et hoida Euroopas rahu, julgeolekut ja heaolu, tuleb ELi potentsiaal täielikult ära kasutada. Globaliseeruvas maailmas ei saa üks riik väljakutsetega nagu energia, kliimamuutused, kestev areng, konkurents ja terrorism üksinda toime tulla. Neid küsimusi tuleb käsitleda üheskoos. EL annab meile võimaluse kaitsta oma huve ja kujundada rahvusvahelist töökorda. Uus Lissaboni leping annab ELile selge hääle rahvusvahelises poliitikas ja tugevdab tööd rahu ja julgeoleku heaks. Läbi erinevate ELi välispoliitikate - nagu diplomaatia, julgeolek, kaubandus, humanitaarabi ja rahvusvahelised läbirääkimised - kokku sidumise, saab EL tugevama hääle oma partnerriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide juures. Seega saab EL võimaluse maailmaasjades rohkem kaasa rääkida. (Margot Wallström, Svenska Dagbladet, 13.01)

SOOME

Soome ajakirjandus kajastas Soome juhtpoliitikute visiite. Kommenteeriti ka OSCEga seotud probleeme ning Saksamaal kõva kära tekitanud Nokia tehase sulgemist Bochumis.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon OSCE võitleb Soome eesistumise ajal oma tähenduse eest. OSCE eksistents pole küll veel ohus, kuid tegemist on ikkagi suure väljakutsega riigile, kes oli osaline organisatsiooni loomises. OSCE asutati Helsingis julgeoleku- ja koostöökonverentsil 1975. aastal. Kõige tuntavama kriisi põhjuseks on Venemaa katse lammutada need väärtused, mida enamus OSCE liikmesriikidest – Soome kaasa arvatud – peab organisatsiooni tuumaks. Soome ülesandeks on arutleda Venemaa nõutud uuenduste üle, ilma et ohustataks varem kokkulepitud põhimõtteid. Ühe lähenemisviisi järgi oleks Soomel kõige targem teha võimalikult vähe, kuna väljakuulutatud nn reformiplaanid on tegelikult katse lammutada. Kui Soome piirdub vigade vältimisega, väheneb OSCE tähendus. Konfliktide ärahoidmiseks loodud organisatsioon pole Euroopa põhipiirkondades eriti nähtav. Euroopa äärealadel on OSCE aga keskne ja tihti ainus päästerõngas. OSCE ülesanded demokraatia valvekoerana ning teiste organisatsioonide poolt tähelepanuta jäävate tülide lepitajana on piisavad organisatsiooni jätkuva olemasolu põhjendamiseks. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 17.01) CSCE-(Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi) idealism on muutunud OSCE-realismiks. Organisatsiooni tegevusala on laienenud. Erilise tähelepanu all on demokraatia edendamine, kuna asutajaliikmetele on lisandunud üle 20 liikmesriigi, millest enamus kuulus endisesse idablokki. Nende riikide tõttu on valimiste vabaduse ja aususe kontrollimine muutunud varasemast olulisemaks. Poliitilisi probleeme põhjustavad liikmesriigid ise. Ennekõike Kaukaasias on nn külmutatud konflikte, mida OSCE pole suutnud lahendada liikmesriikide erapooliku poliitika tõttu. OSCE tegevuses peegeldub mitmel viisil ka Venemaa tõusev eneseväärikustunne. (Raimo Väyrynen, Kaleva, 18.01) Uuesti suurvõimuks pürgiv Venemaa pole enam rahul oma positsiooniga OSCEs ega organisatsiooni traditsiooniliste toimimismudelitega. (Hannu Ollikainen, Aamulehti, 18.01)

Soome riigi juhtkond suurendas tõsiselt oma rahvusvahelist ja välispoliitilist kapitali: riigivisiite tegid nii president, peaminister, välisminister kui ka rahandusminister. Kuigi pisike Soome pole viimastel aastakümnetel suuri välispoliitilisi probleeme põhjustanud, tahab valitsus olla endisest aktiivsem välissuhete arendamises ning rahvusvaheliste küsimuste arutelus. Suurendusklaasi all on olnud Soome-USA suhted. Teada tõsiasi on, et Soome president käis viimati Valges Majas visiidil 2002. aastal. George W. Bush on esimene president pärast Jimmy Carterit, kes pole oma ametiajal Soomet külastanud. Kõrgetasemeline suhtlemine Soome ja president Bushi valitsuse vahel on olnud mõõdukas. Igal juhul on Matti Vanhaneni praegune valitsus võtnud koostööaltima positsiooni Ühendriikide suhtes. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 17.01) Tundub, et Valge Maja väravad ei avane president Tarja Haloneni ees USA praeguse valitsuse ajal. Peaminister Matti Vanhanenil aga õnnestus väravatest sisse pääseda. USA president George W. Bush oli küll Saudi-Araabias, kuid asepresident Dick Cheney päevaplaani mahtus pool tundi kohtumiseks. Soome välispoliitika põhimõtteks on endiselt hoida suhteid igal suunal. Bushi valitsus ei paki veel oma asju, nii et Soomest vaadatuna on Vanhaneni visiidil küll tähendust. Cheneyt tundus enam huvitavat Soome idanaaber. USA jaoks on Soome väike riik, kellega ei seostu probleeme. Nii tahetaksegi kuulda, kuidas Soome poliitikud Venemaa arengut tõlgendavad. Selles võib peituda ka Soome tugevus – eeldusel, et Vene olusid tõesti tuntakse. Visiiti vaadeldes jääb õhku küsimus, mis oli tõeline Soomet puudutav sõnum, mis kord Valgesse Majja pääsedes kohale viidi? (Juhtkiri, Kaleva, 17.01)

Soome suurettevõtte Nokia otsus sulgeda Saksamaal Bochumis mobiiltelefonitehas on tekitanud Saksamaal tõelise tormi. Tehase töötajad, piirkonna ja Nordrhein-Westfaleni ametiühingud ning liidumaa poliitiline juhtkond on sulgemise tugevalt hukka mõistnud. Töötuks on jäämas 2300 inimest. Nokia viib tootmise üle Rumeeniasse, kus tootmiskulud on selgelt madalamad. Aeg näitab, millised on otsuse tagajärjed ettevõtte ja selle toodete mainele ning nõudlusele. Bochumi tehas pole kindlasti viimane, millest tootmine suurema kasumi eesmärgil uutesse ELi liikmesriikidesse üle viiakse. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 18.01) Nokia otsus Bochumi tehas sulgeda on üldise globaliseerumise taustal vaid pisike köhatus, kuid see võib jätta negatiivse jälje riikidevahelisse suhtlusesse. Soome-Saksa suhete eest peaks aga hoolt kandma. Saksamaa on Soome suurim kaubanduspartner nii ekspordi kui ka impordi alal. Majandussuhteid arvestades räägitakse Soomes Saksamaast arusaamatult vähe. See peaks olema märk, et suhted on korras. Seda kummalisem tundub, et kuulsaimat Soome ettevõtet hakatakse seostama juhtumiga, mida sakslased võivad põhjendatult nimetada „majanduslikult rumalaks ja sotsiaalselt vastutustundetuks.“ Nokia võib kaudselt mõjutada ka midagi suuremat. Bochumi näitel võib hakata arutlema ELi laienemise põhiliinide ning ettevõtete toetuste üle ELis. (Matti Litukka, Aamulehti, 18.01) Saksa liidumaad on poliitiliselt tugevad, samuti ametiühinguliikumine. Saksamaal on kõrgetasemeline kvaliteedikontroll ning suurepärane logistika. Seepärast on raske sakslastele möödaminnes põhjendada, miks tootmine viiakse üle riiki, kus need tingimused puuduvad. (Juhtkiri, Kauppalehti, 18.01) Nokia põhjendas oma otsust vajadusega parandada tootmise konkurentsivõimet. Rumeenias maksab mobiiltelefonide valmistamine Saksamaaga võrreldes vaid murdosa. Nokia saabus Bochumisse 1989. aastal, ostes raskustes vaevleva televiisoritehase. Nii võib öelda, et ettevõte pikendas Bochumi tehase eluiga 20 aasta võrra. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 19.01)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

USA ajakirjandus

Täna on raske meenutada lääneriikide 1990. aastate alguse vastuseisu Baltimaade väljavaadetele ühineda NATO ja Euroopa Liiduga. Tol ajal oli isegi Poola kaasamine vaieldav, ent Balti riikide liikmekssaamise püüdluseid peeti kui mitte lausa ohtlikeks, siis vähemasti hullumeelseiks. Õnneks pääsesid Lääne moraalne pühendumus ja strateegilised vajadused siiski võidule ning kui Baltikum poleks kahe suure liiduga liituda saanud, võidutseks siin regioonis praegu kahtlemata ebastabiilsus, madal turvalisus ja vähene majandusedu. Üheks tähtsaks sammuks Baltikumi arenguprotsessis on olnud USA-Balti harta, mis allkirjastati 10 aastat tagasi. Harta süvendas Baltimaade kindlusetunnet ja kohustas USAd aitama Eestit, Lätit ja Leedut nende integreerumisel Läände. USA sõnum oli, et Baltimaad peavad ise tegutsema, kuid Ühendriigid toetavad ja juhendavad neid. Eelkõige pidi USA kindlustama, et mitte keegi ei takistaks neid kolme riiki jõudmast lõpptulemuseni. Seetõttu ei saanud protsessile kriipsu peale tõmmata ei Venemaa ega Lääne skeptikud. Vastutasuks andsid Balti riigid oma panuse: nad pühendusid läänelikele väärtustele, poliitilistele ja majandusreformidele, vähemusrahvaste õiguste kaitsmisele ja regionaalsele koostööle. Harta aitas kaotada Baltimaade ajaloolist umbusku globaalsete julgeolekuorganisatsioonide nagu ÜRO ja OSCE suhtes. Praegusel hetkel seisab Lääs taas vastamisi suurte küsimustega, kuidas anda abi noortele demokraatiatele nagu Balkanimaad, Ukraina, Moldova ja Gruusia, kes kõik püüdlevad liitumise poole lääne struktuuridega. Lääne jaoks seisneb väljakutse selles, kuidas siduda neid riike Lääne ja läänelike väärtustega. Üleminekumaade reformiprotsesside jätkumiseks on vaja luua transatlantiline koostööraamistik. Seda suudeti kümme aastat tagasi Baltikumis, ning see võib juhtuda ka nüüd. (Maris Riekstins, Ronald Asmus, The Wall Street Journal, 16.01)

Soome ajakirjandus

Eesti venelaste olukorrast on Eestis viimase üheksa kuu jooksul räägitud rohkem kui viimaste aastate jooksul kokku. Üheksa kuud on möödunud Tallinna tänavarahutustest. Riik planeerib venekeelse telekanali loomist, venekeelsed ajalooõpetajad läbivad täiendkoolitust, vene gümnaasiumites on suurenenud eestikeelse õppe osakaal. Kõik on jälle sama hästi nagu enne tänavarahutusi. Eestlasi teenindatakse poes eesti, venelasi vene keeles. Eesti ja vene lapsed lasevad Tallinna mänguplatsidel koos liumäest alla. Välist rahu rikuvad vaid Interneti-portaalide kommentaatorid või sotsioloogid, kes avaldavad arvamusuuringute tulemusi. Eesti poliitikud alahindavad tihti äärmuslaste mõju suurtele gruppidele. Õhus on siiski märke, et ka juhtivpoliitikud pole täiesti kindlad rahuliku kooselu jätkumises. Tallinnas kardetakse pronksöö kordumist, kuid sellest ei räägita kõva häälega. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 15.01)

Tallinnas algas kohtuprotsess nelja Eesti venelase üle, keda süüdistatakse aprillirahutuste organiseerimises. Riigiprokurör Laura Vaigu sõnul hakati rahutusi organiseerima juba aasta varem. Rahutuste organiseerimise eest võib Eestis karistada maksimaalselt viieaastase vangistusega. Rahutustele õhutamises ei süüdistata enam Vene riigi esindajaid. Rahutustega seoses on esitatud süüdistus vaid 85 inimesele. Suurem osa on süüdi mõistetud avaliku korra tõsises rikkumises, politseile vastuhakkamises ja seaduserikkumises rahutuste ajal. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 15.01) Eelmisel kevadel aprillirahutuste organiseerimises süüdistatavad eitasid oma süüd. Süüdistatavad õhutasid rahvakogunemistel, lendlehtedel, internetis ja meedias Eesti-vastaseid meeleolusid. Süüdistatavad võrdlesid intervjuudes Eestit natsi-Saksamaaga ning pronkssõduri teisaldamine seostati venelaste diskrimineerimisega Eestis. (Kai Juvakka, Aamulehti, 15.01)

Vene noorteliikumise Naši aktivistid avaldasid Moskvas Euroopa Komisjoni esinduse juures protesti organisatsiooni liikmetele Euroopa Liidus kehtestatud sisenemiskeelu vastu. Naši liider Nikita Boronikov avaldas arvamust, et organisatsiooni 100000st liikmest ei pääse varsti enam keegi ELi territooriumile, kui Eesti asja üle võib otsustada. Naši organisatsioonil on Eestis halb maine ning see on halvenenud veelgi pärast aprillirahutusi. Naši liikmed on vihased ELi ja eriti Eesti riigi peale, kes nende arvates kasutab valesti õigust kehtestada sisenemiskeeldu. Soome Vene saatkonna hinnangul on probleemid seotud üleminekuperioodiga. „Viisa oli antud enne Eesti liitumist Schengeni tsooniga, mõne aja pärast selliseid olukordi enam ei teki,“ ütles Soome suursaadik Moskvas Harry Helenius. (Mirja Sipinen, Aamulehti, 15.01)

Küberjulgeolek

Ingliskeelne ajakirjandus

Novembris 2007 avaldas küberturbefirma McAfee uuringuaruande teemal “Virtuaalse kriminoloogia raport – küberkuritegu: uus laine”. Uurides, kes või mis olid Lääne riikide valitsuste ja sõjavägede kodulehekülgedele suunatud küberrünnakute taga, jõudis McAfee järeldusele, et Hiina on alustanud Euroopa ja USA vastu uut sõda internetis – kübersõda. Küberrünnakud on viimasel aastal tabanud mitmete riikide arvutisüsteeme, nende hulgas Eesti omi. Virtuaalne spionaaž laieneb tulevikus üha enam ning muutub üheks suurimaks globaalseks küberturbe alaseks probleemiks aastal 2008. Uuringutulemused väidavad, et hetkel on 120 riigil ressursse sarnaste rünnakute algatamiseks. Kõige suuremaks ohuallikaks on Hiina. (Kelly O´Connell, IBLS Internet Law, 14.01)

Hiljutised heitlused küberruumis on andnud vihjeid selle kohta, mida võib tulevastelt virtuaaltaplustelt oodata. Näiteks on Hiinat nimetatud kaitseministeeriumide suunaliste kampaanialaadsete küberrünnakute allikaks ning Venemaa on peamine kahtlusalune kevadistes küberrünnakutes Eesti vastu. Küberruum ja selle turvalisus on USA juhtfiguuride mõtetes enam kui kunagi varem. Stratcom´i ülesanne on kaitsta riiki küberrünnakute eest ja hinnata, kui suured on strateegilised ohud. (Rebecca Grant, Journal of The Air Force Association, jaanuar 2008)

Kultuur

Rootsi ajakirjandus

Eesti pakkus eelmise aasta raamatumessil palju ainest. Üks meeldejäävamaid seminare, mis seal toimus, kandis pealkirja “Eestlased + luule = tõde”. Seal astusid üles kolm poeeti - Asko Künnap, Jürgen Rooste ja Karl-Martin Sinijärv koos kirjastaja Jonas Ellerströmiga. Suurepärases “talkshows”, millesse oli segatud tõeline soov informeerida publikut oma väikese riigi eripäradest ja vihjatud eneseiroonia, pani publikumi soovima ise räägitud kirjanike teoseid lugeda. Eesti kirjanike kohalolek pani kuulajaid mõtlema, kui palju on Eesti kirjanduses ja enesemõistmises juhtunud 15 aasta jooksul, alates Emil Tode ajaportree “Piiririik” ilmumisest (rootsi keeles 1995). Romaan, mis tõlgiti 14 keelde ja oli omal ajal eesti kirjanduse visiitkaart, mis kirjeldab eksinud eestlasest intellektuaali Pariisis. Eesti kirjandus on Rootsis olnud tuntav eksiilis olevate kirjanike kaudu. Kaks prominentsemat neist on Marie Under ja Ilmar Laaban. Eesti-perekonnast on ka kaks Rootsi kirjanikku-tõlki - Enel Melberg ja Peeter Puide Tänu Ellerströmile on nüüd võimalus saada kiirkursust eesti luulest. Tema kirjastus annab välja üheksa luulekogumikku, mis annavad ülevaate alates romantilisest rahvaluulest kuni 20. sajandi klassikaliste luuletajateni ning tänapäeva noorte nimedeni. Nendesse luulekogumikesse on kogutud rikkalik kirjandus. (Michel Ekman, Svenska Dagbladet, 13.01)

Majandus

Soome ajakirjandus

Viimase kümne aasta jooksul hoogsa tõusu teinud reisijatevedu Tallinna-Helsingi liinil on paar aastat olnud tasases languses, kuid laevakompaniid usuvad peatset tõusu. Selleks on ka põhjust, sest märtsis alustab liinil Viking Line´i 2500 reisijale mõeldud Viking XPRS ning aprillis Tallinki veidi väiksem Superstar. Transpordimaht suureneb 10 protsendi võrra. Reisijate arv võib tõusta ka tänu sellele, et Balti riigid ühinesid Schengeni viisaruumiga. Samas võib Eesti kõrge inflatsioon vähendada Tallinna rolli soomlaste ostupaigana. (Esko Nurmi, Helsingin Sanomat, 19.01)

Varia

Uudisteagentuurid

14. jaanuaril algas kohtuprotsess nelja venelase üle, keda süüdistatakse Tallinnas toimunud aprillirahutuste korraldamises. Konflikt Eesti pealinnas sai alguse kesklinna paigaldatud monumendi demonteerimisest. Konflikti põhjus - teisaldatud monument - sümboliseerib venekeelse elanikkonna silmis võitu natsismi üle, eestlastele seevastu meenutab 50 aasta pikkust okupatsiooniaega. Dmitri Linter, Mark Sirõk, Maksim Reva ja Dmitri Klenski said süüdistuse massirahutuste korraldamises, mille käigus hukkus üks ja sai vigastada enam kui 150 inimest. Kohtualustele võib määrata karistuseks kuni viis aastat vabadusekaotust. Protsess peaks jõudma lõpplahenduseni jaanuari lõpus. Prokuratuuri väitel algas rahutuste ettevalmistamine juba enam kui aasta tagasi, kujundades inimeste meelsust ja luues sobivat õhkkonda rahutustega kaasatulekuks. Rahutuste planeerimisel kasutati ka Venemaalt lähtuvat abi. Ebaselge on, kas toetus pärines otse Moskva võimudelt või Venemaal tegutsevatelt äärmusliikumistelt. Üks süüdistatavatest, Eesti-vastatseid aktsioone korraldava Kremli-meelse noorteühenduse Nashi juht Mark Sirõk oli üks neist, kes osales 2007.aasta mais Moskva Eesti saatkonna piiramises. Möödunudkevadised sündmused viisid kahe riigi vahelised suhted sügavasse kriisi. Moskva on korduvalt süüdistanud ELi ja NATOsse kuuluvat Eestit venelaste õiguste rikkumises. (Afp, 14.01)

Ingliskeelne ajakirjandus

Intelligent Community Forumil (ICF) valiti Tallinn juba teist aastat seitsme intelligentsema kogukonna hulka. ICF-i nimekirjas on seitse maailma linna reastatud oma majandusliku arengu järgi. Selle aasta valitute hulka kuuluvad Dundee (Šotimaa), Fredericton (Kanada), Gangnami rajoon Soulis (Korea), Kirde-Ohio (USA), Westchester New Yorkis (USA) ja Winston-Salem (USA). Tallinna puhul toodi välja linna edu kõrgelt arenenud e-süsteemide kasutamise osas. Kõik Tallinna keskkoolid on ühendatud internetiga, linnas on üle 600 avaliku internetipunkti, üle 100000 täiskasvanu on läbinud arvutikoolituse ning märkimisväärsed on nii e-riigi programmid kui ka Euroopa kõige kõrgetasemelisem ID-kaardi süsteem. Vaatamata sellele, et viimased Vene väed lahkusid Eestist alles 1994. aastal, on linn väga kiirelt arenenud ja 77% Tallinna investeeringutest pärineb välisinvestoritelt. (Smart Economy, 15.01)

Seni on India koolid oma kõrgete akadeemiliste standarditega kogunud kiiresti populaarsust Jaapanis. Kuid nüüd on India haridussüsteemi vastu näidanud huvi üles ka Eesti. Eesti parlamendiliikmed Mart Nutt ja Andres Herkel ning Tartu Ülikooli idamaade õppetooli juhataja Linnart Mäll külastasid Mumbaid. Nad kohtusid koolidirektorite, haridusosakonna töötajate ja teiste haridusametnikega ning tundsid huvi, kuidas toimivad koos sellised õppekeeled nagu hindi, marathi, urdu ja gudžarati keel. Eesti delegaadid olid üllatunud, kuuldes, kui palju keeli India koolilapsed õpivad. India lööb viimase ajal laineid infotehnoloogias, keskkonnakaitses ja ärijuhtimises, mistõttu välisriikide asjatundjad on hakanud India haridussüsteemi vastu senisest suuremat huvi ilmutama. Eesti delegaatidele pakkus huvi, kas kõiki keeli kasutatakse ka kõrghariduses ja tehniliste programmide puhul. (Priya Ramakrishnan, Daily News and Analysis, 15.01)

Rootsi ajakirjandus

Kiirus oli liiga suur, vöörivisiir liiga nõrk ja kui meeskond proovis karmides ilmastikutingimustes suunda muuta, oli katastroofi toimumine fakt. Sellise kokkuvõtte teeb Saksa teadlane, toetudes uppunud parvlaeva „Estonia” viimaste minutite simulatsioonile. Professor Olle Rutgersson, kes juhib ekspertuuringut, mille Rootsi riik „Estonia” juhtumi kohta tellis, ütleb, et ikka pole teada, miks laev kurssi nii tugevalt muutis. Rootsi võimude tellimusel on Hamburgi laevaehituskatselabori (Hamburgische Schiffbau-Versuchsanstalt - HSVA) teadlased läbinud arvutisimulatsioonil „Estonia” teekonna. Uuring on üks paljudest Rootsi riigi poolt alustatutest. Saksamaal toimunud simulatsioon näitas, et kui laev kreeni läks, oli evakuatsioon „Estonial” põhimõtteliselt juba võimatu. Professor Rutgersson arvab, et informatsioon selle kohta, millal õnnetus juhtus, tuleb üle kontrollida, sest tõendusmaterjalid näitavad, et õnnetus juhtus varem kui seni arvatud. Rutgersson ütleb, et uuring lõpetatakse kevadel ja loodetakse, et see oleks omamoodi lõpp „Estonia” debatile. „Samas teame, et sellele järgneb küsimuste voog. Seni, kuni me ei saa laeva juurde sukelduda, on asju, mida me ei saa kontrollida,” lisab Rutgersson. (Clas Svahn, Dagens Nyheter, 12.01)