Nädal välismeedias 7.-13. jaanuar 2008

AJAKIRJANDUS
USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Skandinaavia, Soome

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Second Life, Küberjulgeolek, Majandus, Jaan Kross, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

EU must tread carefully over the next few months to avoid upsetting the push to get the bloc's new reform treaty in place, the new president of the EU said. "It is very important not to launch some discussions on the European level which could strongly interfere with the ratification debate in parliament or those countries that have a referendum," Jansa told reporters in Slovenia. "This is why the question of technical preparations for implementation of the treaty are also very sensitive," he added. (Reuters, 07.01)

Portugal will ratify the Treaty of Lisbon to reform EU institutions in parliament and not through a referendum, PM Jose Socrates said. Socrates told parliament there was no reason for a referendum on the new treaty, which was signed during Portugal's EU presidency in December. (Reuters, 09.01)

Tony Blair kindled speculation he was running to be the first president of EU by praising the bloc in a speech in Paris as France prepares to oversee the appointment process. At the invitation of French President Nicolas Sarkozy, Blair told a conference of France's centre-right ruling UMP party that EU countries could achieve more in key policy areas by acting together rather than as individual nation states, speaking in French. The post of president of the European Council is due to be created by the 27-nation grouping in the second half of 2008, when France will chair. (Reuters, 12.01)

Välis- ja julgeolekupoliitika

Most EU states want to wait until mid-February to launch a police and justice mission in Kosovo. The launch of the 1,800-strong mission in the breakaway Serb province had been pencilled in for Jan. 28. But several states are concerned that is just days ahead of the expected Feb. 3 Serb election run-off, dominated by debate over Kosovo. Postponing would also ensure it did not undermine a long-awaited signing of an agreement for closer ties with Serbia, which Brussels hopes to stage at a meeting of foreign ministers on Jan. 28, provided Belgrade meets the condition of full cooperation with the U.N. war crimes tribunal. (Reuters, 11.01)

Ekmeleddin Ihsanoglu, secretary-general of the Organisation of the Islamic Conference urges EU to tackle anti-Islamic radicalism in their own countries to avoid tensions with the Muslim world. He saw "warning signals" of rising Islamophobia and defamation of Islam in Europe that required attention. "We need to cooperate vis a vis these problems. Otherwise we are going to fall into the hands of radicals, and we don't want to be hostage to the radicals," he said after talks with senior EU and Belgian officials and lawmakers. (Reuters, 11.01)

Serbia's minister for the province Slobodan Samardzic said: "Relations between Serbia and the EU involving the Stabilisation and Association Agreement (SAA) have entered a serious crisis of confidence,"…"The crisis can only be overcome with additional guarantees from the EU that it will not bring into question Serbia's sovereignty and territorial integrity," he said, insisting that the EU had linked Serbia's European prospects to its intention to recognise Kosovo's independence." (Afp, 12.01)

Majandus

EU and the World Bank are discussing raising a major long-term loan to help poorest countries fund essential measures to combat climate change, the EU's development chief said. "I don't agree to use existing development funds to finance the fight against climate change in the least developed countries," Michel said. "My aim is to create a global loan with the World Bank - we are working with (World Bank President) Bob Zoellick - to help the LDCs (Least Developed Countries) fight climate change." (Reuters, 09.01)

EC will unveil plans in the coming months for a partnership between EU and China over Africa, EU Development Commissioner Louis Michel said. Michel said he would present the partnership plans after his first official visit to China in March amid mounting concern in Europe about the Asian giant's growing influence in the resource-rich continent. (Afp, 09.01)

EU's Trade Commissioner Peter Mandelson delays disputed dumping reform, saying EU governments were too divided on the issue: "I am not prepared to bring them forward unless and until greater consensus exists amongst the member states about the sort of reform they are prepared to embrace”. Jose Manuel Barroso has asked his team to avoid controversial moves while the 27 EU countries are ratifying a crucial reform treaty this year. (Reuters, 11.01)

EC launches a public consultation on the future of state broadcasters. It marks the start of a comprehensive review of the state of the sector since the adoption of its 2001 broadcasting communication. Competition commissioner Neelie Kroes said: "There are many ways the present broadcasting communication can usefully be improved to increase transparency and legal certainty." (Euobserver, 11.01)

Barroso tied the euro's current strength to that of the European economy, ahead of celebrations marking Malta's entry into the eurozone. "The success of the euro reflects the confidence in the European economy, the European economy has come back and the euro reflects that," Malta and Cyprus entered the eurozone January 1, bringing the number of countries now using the single European currency to 15. (Afp, 12.01)

NATO, Julgeolek

Poland's centre-right government will not agree to host a U.S. anti-missile site unless Washington commits to boosting Polish air defences, Defence Minister Bogdan Klich told Reuters. Klich said he would discuss Poland's demands, which also include a higher level of military cooperation, with Defence Secretary Robert Gates in Washington later this month. Klich travels to Washington to meet Gates on Jan. 14-16. (Reuters, 09.01)

Firebrand nationalist Dmitry Rogozin 44, former head of Russia's Motherland party appointed as Russia's permanent representative to NATO. Putin has signed a decree appointing Rogozin, who has called for Russia to rearm to counter the threat from the Western military alliance, he has recently said that if he got the job he would defend the interests of Serbia in Kosovo. (Reuters, 10.01)

If a US missile shield goes ahead in Europe as planned it will be a major shift towards a defensive strategy of deterrence in a new era of nuclear proliferation and rogue regimes, Benjamin Schreer, an analyst at the Berlin-based German Institute for International and Security Affairs told AFP. "With new terrorist threats and particularly the proliferation of ballistic missile systems and nuclear weapons, the West's offense-based security and deterrence strategy is no longer sufficient - a new mix including offensive and defensive elements is necessary," he said. (Afp, 11.01)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Ingliskeelse ajakirjanduse tähelepanu keskendus olukorrale Pakistanis, kus hukkunud Benazir Bhutto poeg tõotab saada riigi parema tuleviku loojaks. Veebruarikuusse kavandatud valimiste tulemused on selles osas vägagi otsustavad. Briti ajakirjandus käsitles Gruusia presidendivalimiste mõju riigi edasisele käekäigule ning leidis, et Saakašvili taasvalimine riigipeaks pigem soodustab Gruusia arengut. Inglisekeelse meedia üheks läbivamaks teemaks on viimasel ajal olnud USA presidendivalimiste eelhääletused ja kandidaatide omavaheline rebimine.

Pakistani ainus võimalus õiges suunas arenemiseks on 18. veebruarile kavandatud valimised. Kuid nende mõju riigi edasisele käekäigule sõltub paljuski sellest, kas endine peaminister ja Moslemite Liiga juht Nawaz Sharif, Pakistani rahvapartei ilma Bhuttota ning president Musharraf suudavad tulemustega nõustuda. Musharraf on nüüd probleemi keskne osa ja kuna ta on suutnud võõrandada endast suurema osa jõukamast keskklassist, on mõlemad osapooled teineteise suhtes kahtlustaval seisukohal. Bhuttode nimi on Pakistanis kõrgelt hinnas, perekond on vaatamata Benazir Bhutto hukkumisele säilitanud oma võimu rahvaparteis. Poliitiline teadlikkus kasvab ja sellega koos kasvab ka rahva soov hääletada. (Philip Bowring, IHT, 08.01) Bhutto 19-aastane Oxfordi tudengist poeg Bilawal võib kujuneda Pakistani tuleviku võtmeisikuks. Hiljutisel pressikonverentsil Londonis palus Bilawal ÜRO-lt abi oma ema hukkumise uurimisel, tuues põhjuseks läbipaistvuse puudumise Pakistani riiklikus uurimisprotsessis. Ta kinnitas, et diktaatorlus toidab äärmuslust ning kui USA lõpetab diktatuuri toetamise, suudab Pakistan ise edukalt võidelda ka ekstremismiga. Bilawal peab näitama üles usaldust oma parteisse ja Pakistani rahvasse. (Sarah Chayes, Amir Soltani Sheikholeslami, IHT, 11.01)

Nelja aastaga muutus Gruusia president Saakašvili rahva protestiliikumiste mahasurujaks ning võitis siis napi ülekaaluga hiljutised presidendivalimised. Valimised tunnistati rahvusvaheliselt kehtivateks ning Saakašvili kindlustas oma võiduga Läänele järgmiseks viieks aastaks Gruusia kui ainsa liitlasriigi Kaukaasias. 40-aastane Saakašvili on küll veel noor, kuid ta ei saa loota Lääne enesestmõistetavale abile, vaid peab kehtestama oma riigis kestva demokraatliku pluralismi. Seda hetkel Gruusias veel ei ole. (Juhtkiri, The Times, 08.01) Lääneriigid loodavad, et valimisjärgses Gruusias suudetakse rahutused ära hoida. Gruusia asub naftatrassil, mis hakkab peatselt pumpama päevas miljon barrelit naftat maailmaturule, kujunedes nii oluliseks vahelüliks Euroopa ja Venemaa vahelistes energiaküsimustes. (James Kilner, Margarita Antidze, The Independent, 08.01) Saakašvili on paisanud Gruusia radikaalsete reformide ajastusse ja muutnud viimaste aastatega riiki peaaegu tundmatuseni. Kui neli aastat tagasi rooside revolutsiooni aegu oli riik languse teel, siis täna areneb majandus kiiresti ja välisinvestorid tunnevad Gruusia vastu suurt huvi. Hiljutistel valimistel võitis Saakašvili 52%-ga, sest rahvas soovib, et heade muutuste aeg jätkuks. Samas mõjub napp edu võitudega harjunud presidendile omamoodi kainestavalt ja rahvas võib parlamendivalimistel hääletada ka tema erakonna vastu. (The Economist, 11.01)

Kas ameeriklased valivad endale mustanahalise presidendi? Kuigi küsitlustulemused näitavad igal nädalal mõne uue soosiku edumaad teiste kandidaatide suhtes, tundub seni taunitud mustanahalisus olevat seekordsetel valimistel pigem eeliseks. Ameeriklased armastavad küll dünastiaid, mida tõendab nii George W. Bushi pärinemine poliitikute perekonnast kui ka kandidaat Hillary Clintoni abielu kunagise USA presidendiga. Ent praegu vajavad ameeriklased tõsiseid muutusi, ning Obama samasisuline valimisloosung töötab vägagi mõjusalt. Tundub, et esmakordselt ajaloos on mustanahaliseks olemisel eelised ning Obama erinev välimus rõhutab tema sisulist erinevust Clintonist ja Bushist veelgi. (Anne Applebaum, Washington Post, 08.01) Valge naine versus must mees: tõenäoliselt võidab Obama Clintonit. Obama paneb ameeriklased end tundma rahulolevana ning lubab väed Iraagist koju tuua. (David Aaronovitch, The Times, 08.01) Sellal kui ameeriklased peavad kodus otsustama muutuste poolt või vastu, külastab praegune president Bush Lähis-Ida riigipäid. Kui Palestiina president Abbas kinnitas möödunud nädalal, et rahu maailmas saab alguse Pühalt Maalt, siis Bush nentis, et kui palestiinlastele vaid antakse võimalus, siis nad töötavad rahu saavutamise heaks ning seepärast on ta rahul allkirjastatava rahulepingu üle oma ametist lahkumise ajaks. (Massimo Calabaresi, The Time, 10.01)

SAKSAMAA

Saksakeelne ajakirjandus keskendus rahvusvaheliste sündmuste kommenteerimise kõrval üldisematele mõttearendustele Saksamaa välispoliitikast Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide kontekstis.

Bundestagi liige ja parlamentaarne riigisekretär Saksamaa kaitseministri juures Christian Schmidt ning Bundestagi DCU/CSU fraktsiooni välispoliitika eestkõneleja Karl-Theodor zu Guttenberg märgivad ühiselt avaldatud artiklis, et globaliseeruv maailm muutub üha enam polütsentriliseks ja multipolaarseks ning on pidevas muutumises. Sellises maailmas suudab Saksamaa oma huvide eest seista üksnes juhul, kui tema poliitika on usaldusväärne, arvestatav ja usutav. Pärast külma sõja aegsete, hangunud ja kindlate jõuvahekordade purunemist on esile kerkinud vanad regionaalsed ja etnilised ning uued domineerimis- ning ümberjagamiskonfliktid. Sellises olukorras oleks vale oma huvid, väärtused ja nende kindlustamise teed lohakile jätta. Globaliseerumine pole üksnes majanduspoliitiline. Vaesus, taandareng, ülerahvastatus, põgenikud, küüditamised, kliimamuutused ning ressursikriisid võivad tänapäeval lühikese ajaga üleregionaalseteks paisuda. Nimetatud valdkondades on edu saavutamine võimalik üksnes rahvusvahelise koostöö kaudu. Mitteriiklikud institutsioonid ning rahvusvahelised ettevõtted omandavad üha rohkem mõjuvõimu, asudes kasvava faktorina senise riikidemaailma kõrvale. Taolise piiriületavad, elavad ning osalt ohtlikud tegurid iseloomustavad nii praegust olukorda kui ka lähitulevikku. Sellele vaatamata jäävad rahvusriigid rahvusvahelise poliitika põhilisteks tegijateks, jäävad rahvusvahelise õiguse kandjateks. Kaasaegsed konfliktid samas ei kulge enam riigipiire või kultuurilisi ja usulisi eraldusjooni pidi. Islamiterroristidel pole pinnuks silmas mitte Saksamaa sõprus USAga või missioon Afganistanis, vaid Saksa vaba ja demokraatlik ühiskonnakorraldus. Saksamaa julgeoleku ja heaolu kindlustamine, liberaalsed, kristlikud väärtused ja eetika ning enesemääramise põhimõtted jäävad ka globaliseerunud maailmas Saksa välis- ja julgeolekupoliitika nurgakivideks. Omahuvide kaitsmine ei tohi tähendada küünilist kasulõikamist. Geopoliitilised ja majanduslikud huvid ei tohiks kunagi õigusriigi ja inimõiguste põhimõtetega vastuollu sattuda, lühiajalised huvid põhiväärtustega vastanduda. Saksamaa ei ole enam üksnes kaubandusnatsioon, ta tunneb väljakutset üheskoos Euroopa, üleatlandiliste ja teiste partneritega ülemaailmsete probleemide lahendamises osaleda. Eemale tõmbudes kaotaksime rahvusvahelist prestiiži ja kalu. Ning lõppkokkuvõttes ei tooks me sellega kasu ei iseendale ega Euroopale. Me ei saa aktsepteerida „vabalt hõljuvat multilateraalsust” kui eesmärki, nagu selle oli seadnud Saksa välispoliitikale Joschka Fischeri valitsus. Vastastikune huvide tasakaal saab teoks üksnes suhteliselt kindlates raamides. ÜRO Julgeolekunõukogu peab tänase maailma reaalsusi peegeldama. Saksamaa peab vastavalt oma kasvanud vastutusele saama alalise koha Julgeolekunõukogus, seni kuni ühine alaline koht Euroopa Liidu jaoks kättesaamatuks eesmärgiks jääb. Euroopa ei saa ja ei tohi muutuda USA vastaspooluseks. Euroopa ei saa olla USA ja Venemaa suhtel ühesugusel distantsil, isegi kui Venemaa üheks võtmepartneriks on. Lääne algupära on euroatlantiline. Kuid lääne tüüpi ühiskonnad on tekkinud ka Aasias ning Ladina-Ameerikas. Globaliseerunud maailmas on lääs justkui klamber, mis Vaikse ookeani ja Kagu-Aasia rahvaid Euroopa ja USAga seob, peagi loodetavasti ka Aafrika ja Lähis-Ida kaudu. Horisondil võiks juba paista ülemaailmse integreeriva organisatsiooni loomine, mis institutsionaliseeriks läänelikel väärtustel põhineva rahvasteliidu. (Christian Schmidt, Karl-Theodor zu Guttenberg, FAZ, 7.01)

Suhtlemisel autoritaarsete režiimidega aitavad üksnes läbirääkimised, leiab 40-aastase staažiga diplomaat, Saksa LV esindaja ÜRO juures 2002-2006 Gunter Pleuger. Kes avalikult survet avaldab, teenib punkte üksnes kodupublikult. Suurem osa ÜRO 192st riigist on autoritaarsed, sellegi poolest osalevad nad rahvusvahelises kaubanduses ja sõlmivad lepinguid, koguni allkirjastavad rahvusvahelisi konventsioone. Neid on suuremaid ja väiksemaid, karmimaid ja demokraatlikumaid. Kuidas nendega ümber käia, ilma usaldusväärsust kaotamata ning põhiväärtusi reetmata? Ehkki ÜRO liikmesriigid kirjutasid 1993. aastal alla Viini konventsioonile, sellega inimõigusküsimuste rahvusvahelist iseloomu tunnustades, ning 2005. aastal tunnistati üldiselt rahvusvahelise üldsuse interventsiooniõigust teatud juhtudel, ei saa autoritaarsetele riikidele reeglina oma tahet peale suruda. Lähiajalugu näitab, et majandussanktsioonid ja ka sõjaline sekkumine pole lahendus. Mõningaid autoritaarseid riike vajatakse regionaalsete üldlahenduste leidmiseks, seega tuleb nendega läbirääkida. Iraan, Süüria ja Venemaa on sellised juhtumid. Euroopas on Euroopa Liit suutnud liitumisperspektiividega meelitada Lõuna-Euroopa ja Balkani riike demokraatiat eelistama. Hiina-Saksamaa nn õigusriiklik dialoog on ainus taoline projekt, sellest on rohkem kasu kui avalikust kriitikast Hiina aadressil. Järelandmine avalikule survele looks võitjaid ja allajäänuid, siin on mängus prestiiž. Peale selle kuritarvitavad autoritaarsed režiimid sageli välissurvet siseriikliku toetuse ja ühtsuse saavutamiseks. Tõelised muutused autoritaarsetes riikides toimuvad üksnes seestpoolt tuleva surve ja initsiatiiviga. Iraani puhul pole Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa, kes on valinud läbirääkimiste tee, veel mingit tulemust saavutanud seetõttu, et need riigid ei valda kõiki terviklahenduse jaoks vajalikke elemente. Kaasata läbirääkimistesse tuleb USA ja Venemaa. Lahenduseks oleks USA sanktsioonide lõpetamine, julgeolekugarantii (riigile, keda on regioonis ainsana massihävitusrelvadega rünnatud – Iraagi-Iraani sõja ajal), samuti regionaalne julgeolekustruktuur – midagi Lähis-Ida OSCE taolist, kus Iraan oma koha regionaalse suurvõimuna leiaks. (Gunter Pleuger, SZ, 9.01)

Soome välisminister Ilkka Kanerva meenutab ajaleheusutluses, et Euroopa Liidu ja Venemaa vahelised pinged on juba aastaid olnud OSCE üks põhiteemasid. Kosovo küsimuse lahendamise kõrval on just presidendivalimised Venemaal järgmine suur väljakutse. Kohtumisel Lavroviga sai toonitatud, et Venemaa peab end ise demokraatlikuks riigiks. Seda võiks ta tõestada, lubades valimisi jälgima kõiki välisvaatlejaid. Ja arvatavasti on Venemaa selleks valmis juhul, kui samasuguseid standardeid rakendatakse ka teiste riikide suhtes, näiteks USA presidendivalimiste puhul. (Reinhard Veser, FAZ, 10.01)

PRANTSUSMAA

Prantsusmaa ootab kannatamatult Euroopa Liidu eesistumisperioodi. Angela Merkel suutis tänu oma silmapaistvatele läbirääkimisoskustele teha Saksamaa eesistumisest tõelise eduloo ning prantslased ei taha olla kehvemad. Liikmesriikide poolset ratifitseerimist ootav reformilepe muudab ühisliidu mängureegleid ja võib arvata, et Prantsusmaa eesistumine jääb viimaseks vanade reeglite järgi teostuvaks. Prantsusmaa valitsuse südamesooviks on muuta ajalooline eesistumine meeldejäävaks ja näidata, et Suur Prantsusmaa on mängus tagasi.

Nimekiri prioriteetidest on juba praegu pikk. Neist neli on eriliselt esile tõstetud: immigratsioon, ühtne energiapoliitika, võitlus kliimasoojenemise vastu ja ELi kaitsepoliitika. Punase niidina läbib prantslaste programme “Euroopa kaitse” teema. Mõned prioriteetsed peatükid ei pruugi aga Prantsusmaa eesistumise alguseks olla veel piisavalt läbimõeldud ega küpsed laiemaks aruteluks. Eriti puudutab see ühise kaitsepoliitika kujundamist. Sarkozy sooviks luua NATOga konkureeriva püsiva struktuuriüksuse. Omalt poolt liituks Prantsusmaa NATO ühendatud struktuuridega, toetades USA ja Suurbritannia vägesid. Mida arvab sellest euroskeptikuna tuntud Gordon Brown? Juba 13. juuliks – vaid mõni päev pärast Prantsusmaa eesistumisperioodi algust – on kavandatud Vahemeremaade Liidu esmakohtumine. Sarkozy sooviks on luua liit, mis ühendab endas vaid Vahemerega piirnevaid riike. See idee ei ole meeltmööda Saksamaale, kes näeb plaanis ohtu Euroopa ühtsusele. Sakslaste arvates võiks Vahemeremaade Liidu koostöösse kaasata asukohast olenemata kõik riigid, kes selleks soovi avaldavad. Kas Prantsusmaal on ikka mõistlik avada oma ajalooline eesistumisperiood projektiga, mis tema peamist partnerit ELis sugugi ei vaimusta? (Catherine Chatinoux, Les Echos, 11.01)

Gaasijuhtme ehitamine Läänemerre viibib. Suurenenud kulud, hilinenud tähtajad – juba praeguseks hetkeks on kavandatav gaasijuhe tekitanud hulga probleeme. 1200 kilomeetri pikkuse juhtme ehituseks oli esialgselt arvestatud 5 miljardit eurot. Saksa-Vene ettevõtte Nord Stream juhi Dirk von Amelni sõnul kujuneb projekti maksumus suuremaks. Gerhard Schröder on hinnanud lõplikuks maksumuseks koguni 8 miljardit eurot. Schröder on juba kaks aastat juhtinud aktsionäride komiteed, mis kuulub 51% ulatuses Gazpromile, 20% ulatuses BASFile, 20% ulatuses EONile ja 9% ulatuses Hollandi Gasuniele. Tööde alguse hilinemine on esmajoones põhjustatud Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Rootsi vastuseisust. Rootslased peavad gaasijuhtmega kaasnevaks suurimaks ohuks võimalikke keskkonnamõjusid, näiteks Gotlandil asuvatele linnukaitsealadele. Taani suurimaks mureks on Teisest maailmasõjast merre jäänud miinid. Septembris keeldus Eesti loa andmisest merepõhjauuringuteks oma territoriaalvetes. Ometi on kõnesolev projekt Euroopa seisukohast väga oluline. Nord Streami kaks toru võimaldaks transportida Venemaalt Saksamaale 2x27,5 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Selline kogus võimaldaks katta ligikaudu veerandi terve Euroopa praegusest aastasest gaasivajadusest. Tulevikus kasvab vajadus gaasi järele tõenäoliselt veelgi. (Frederic Therin, Les Echos, 9.01.2008)

SKANDINAAVIA

Jaanuari teisel nädalal oli Skandinaavia meedias esikohal USA presidendivalimised. Norra meedias tõusis keskpunkti Põhiseaduse ühe paragrahvi muudatus, mis võimaldaks kergemini ELiga liituda. Muuhulgas käsitleti Kosovo iseseisvumise mõju ELi liikmesriikidele ning Keenia küsimust.

See, kuidas ameeriklased presidenti valivad, on haarav vaatemäng. Esmalt on vaja palju raha, et saada üldse võimalust kandideerida. Samas aga ei saa rahaga hääli osta, mida oli näha Iowa osariigis, kus vabariiklaste eeliskandidaati Mitt Romney ei aidanud viis-kuus korda kallim kampaania, võitis Mike Huckabee. Ameerika presidendi valimine on isiku küsimus. President peab seisma vastakuti katsumustega, mida ei ole valimislubadustes ja manifestis. Viis, kuidas George W. Bush reageeris 11. septembrile 2001, märkis ära kogu tema valitsemisaja – ja ka suure osa maailmapoliitikast. Loodetavasti ei pea tulevane president seisma vastakuti nii kohutava katsumusega. (Juhtkiri, Politiken, 04.01) Ameerikal tuleb H. Clintoni ja B. Obama puhul teha valik kahe erineva omaduse vahel. Hillaryl on vaid üks probleem - Barack Obama, kes on kui 2008. aasta Clinton. Noor senaator Illinoisist kehastab sama, mida 1992. aasta valimistel Bill Clinton – muudatusi, värskust, usku tulevikku. Hillary on juba Valges Majas kaheksa aastat elanud ja seega ka kursis seal toimuvaga. Valimine tuleb kahe hea asja - kogemuse ja uuenduse - vahel. (Niklas Ekdal, Dagens Nyheter, 05.01) Peale New Hampshire hääletustulemusi on H. Clintoni kampaania muutunud agressiivsemaks. „Sõnad ei ole sama, mis teod, ükskõik kui ilusana nad võivad kõlada. Me peame panema sõnad tegudesse ja seda olen mina 35 aastat teinud,” ütles Clinton, kui ta vaidles, et Obamal on vähe tulemusi ette näidata oma kolme aasta kohta Senatis. Agressiivsema kursiga võtab kunagine Esimene Leedi riski, kuid ta ise ja tema nõuandjad on leidnud, et see on nende parim võimalus takistada Obama võidukäiku. (Klaus Justsen, Jyllands-Posten, 07.01)

Norra Parempartei (Høyre) tegi ettepaneku muuta Norra Põhiseaduse 93. paragrahvi, mis vallandas Norra ELiga liitumise debati. Norra Storting arutab ettepanekut põhiseaduse muutmiseks, mis teeb vähemusel raskemaks blokeerida ELiga liitumist. Ettepanek ei ole nii selge kui võiks, kuid igatahes parem praegusest paragrahvist. Argument praeguse seaduse kasuks, kus ¼ Stortingi esindajatest saab blokeerida ELi astumist, on: Norra liitumine ELiga oleks radikaalsem kui liidust kõrvalejäämine. See on vaieldav poliitiline suhtumine situatsioonis, kus olles Euroopast üsna isoleeritud, oleme juba nii palju enda võimust EMÜ kaudu ära andnud. Seaduse muudatuse eesmärgiks on takistada uut kriisi, mis võib tulla rahvahääletuse järel, kus väiksem osa esindajaid Stortingis astuvad üle rahva soovist. Vähendada piiri, kus blokeeriv vähemus peaks olema 1/3 esindajatest, mõjub pragmaatilise lähenemisena. Loomulikult on alati võimalik mobiliseerida hulk Stortingi esindajaid, kelle Euroopa-foobia on suurem kui demokraatlikud instinktid, kuid vaevalt saadakse kokku kolmandik rahvasaadikuist. (Juhtkiri, Dagens Næringsliv, 07.01) Majanduse globaliseerumise ja EMÜ liikmelisusega on mõiste „rahvuslik suveräniteet” saanud uue tähenduse kui sel oli 1962. aastal, mil nn „ELi paragrahv” vastu võeti, ja oleme nõus, et paljud jah-argumendid on muutunud tugevamaks. Mõistame 2/3 enamuse ideed põhiseadusliku süsteemi harmoniseerimisest. Kuid on mõeldamatu, et Norra liituks ELiga rahvahääletuseta. Praegune ettepanek jätab palju ruumi rahvahääletuse poliitilise tõlgendamise kohta ning ei selgita selle mängureeglid. (Juhtkiri, Dagbladet, 08.01)

Kosovo inspireerib Euroopa iseseisvusliikumisi. See paneb mitmeid ELi riike, kelle sees on rahvuslikke enklaave, muretsema. See käib baskide ja Šotimaa kohta ning Belgia kohta, kus jätkub poliitiline kriis, mis sai alguse flaamikeelse elanikkonna soovist suuremale iseseisvusele. Kõige rohkem tekitab mõte Kosovo iseseisvumisest muret Küprosele, kus see võib inspireerida türklaste vähemust Põhja-Küprosel kuulutama end iseseisvaks, leides selles lahendust väga pikaajalisele konfliktile. (Jens Thomsen, Børsen, 08.01)

Töö poliitilise dialoogi saavutamiseks Keenias on saanud tagasilöögi. President Mwai Kibaki ja opositsiooniliidri Raila Odinga oodatud kohtumine oleks olnud nende esimene vestlus peale vaidlusi tekitanud valimisi, kus Kibaki taasvaliti. On selge, et osapooled vajavad rahvusvahelise kontrolli abi uue võimu jagamise kokkuleppe sõlmimisel. Kohtumine Kibaki ja Odinga vahel oleks olnud hea algus. Nüüd on aga poliitilised juhid loobunud võimalusest muuta negatiivseid arenguid. (Juhtkiri, Aftenposten, 09.01)

SOOME

Soome ajakirjanduses pöörati vaadeldaval nädalal enim tähelepanu kahe organisatsiooni – ELi ja OSCEga seotud teemadele. Aktuaalne oli ka julgeolekuküsimus, seda nii Põhjamaade koostöö kui ka energiajulgeoleku raames.

ELi eesistujamaaks saanud Sloveenial on päevakorras kaks olulist küsimust, mis on mõlemad vaieldavad ning annavad kahjuks võimaluse ebaõnnestumiseks. Sümboolselt on Sloveenia eesistumine oluline seetõttu, et riik on endistest kommunismimaadest esimene, kes ELi eesistujaks tõusis. Sloveenia jaoks on tähtsad teemad Kosovo ning taastuv energia. Esimeses küsimuses on Sloveenia asjatundja. Sloveenia käitus ise Kosovo kombel 1991. aastal, kui end vastupidiselt Jugoslaavia juhtkonna nägemusele iseseisvaks kuulutas. Sloveenial pole Kosovo küsimuses palju liikumisruumi, sest miski ei näita, et Kosovo tuleviku kohta oleks võimalik leida nii albaanlasi kui Serbiat rahuldavat kompromissi. Probleeme on ka ELi ühtsusega: Kosovo iseseisvuses kahtlejateks peetakse Küprost, Kreekat, Hispaaniat, Slovakkiat ja Rumeeniat. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 7.01) Praeguse olukorra jätkumine ei lahenda Kosovo probleeme nagu töötus, korruptsioon, kuritegevus, puudujäägid õigusriigi tegevuses ning sõltuvus välisabist. Kosovo elanikud tahavad endale ise paremat tulevikku ehitada. Kosovo on euroopa küsimus, mis mõjutab kogu Balkani arengut ja stabiilsust. Kosovo staatuse lahendamine on võti ka piirkonna riikide lähenemisele ELile. Oodatakse, et ka Kosovo elanikud ise võtaksid vastutuse oma probleemide lahendamise eest. Iseseisvus seda ainuüksi ei tee. (Jyrki Katainen, Turun Sanomat, 8.01)
Venemaa on OSCE tegevusse suhtunud üha kriitilisemalt ning on üritanud seda piirata. Venemaa arvates on OSCE oma algupärastest ülesannetest kõrvale kaldunud ja on nüüd sügavas kriisis. Need seisukohavõtud muudavad Soome eesistumise eriti raskeks. Suurim oht on, et Venemaa ja lääne vaheline vaidlus OSCE mõttest halvab kogu organisatsiooni tegevuse. Soome on läänelik demokraatia, kel pole mingit põhjust tingida OSCE praeguste põhimõtete üle. Demokraatia toetamine kõigis OSCE liikmesriikides pole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus. (Juhtkiri, Aamulehti, 7.01) Soome OSCE eesistumisprogramm üritab organisatsioonile elu sisse puhuda. Soome välisminister Ilkka Kanerva on saanud ülesande, mille ees nüüdisaja Soome poliitikud harva on seisnud. Kanerva esitles OSCE peakorteris Viinis Soome programmi, milles kordusid sõnad dialoog, koostöö, vastastikune mõju, tegutsemisvõime, sihikindlus. Võib öelda, et räägiti sellest, millest puudu on. OSCE on raskustes ning Soome põhiülesanne on organisatsioon kriisist välja tuua. Probleemide põhjuseks on Venemaa ja tema Kesk-Aasia naabrite ning lääneriikide erinevad arusaamad demokraatiast ja inimõigustest. Paljud loodavad, et just Soome oskab laveerida ida ja lääne vahel ning toob OSCEsse jälle tõelise koostöö tahet. (Juhtkiri, Kaleva, 11.01) Hoolimata ametlikest positiivsetest nootidest on Soome valmis ka kriisideks, mille tõenäosus on aasta jooksul suur. OSCE-l puudub selle aasta eelarve, organisatsiooni suurim operatsioon Kosovos on ohus, Venemaa üritab lõhkuda OSCE valimiste vaatlussüsteemi ning ainus OSCE raames sõlmitud sõjaline leping on külmutatud. (Kari Huhta, Helsingin Sanomat, 10.01) OSCE üritab kriise lahendada ja konfliktide tekkimist vältida diplomaatiliste vahenditega. Eesistujariigil jätkub tegevust, kuigi OSCE eesistumist ei saa näiteks võrrelda ELi eesistumisega. Organisatsioonide tegevusvaldkonnad ja mandaadid on selleks liiga erinevad. Soome eesistumisajal toimuvad mitmed tähtsad valimised, kuhu OSCE tahab oma vaatlejad saata. Soome ja kogu organisatsiooni jaoks on olulisimad märtsis toimuvad Venemaa presidendivalimised. Lisaks Venemaa valimistele pannakse Soome proovile ka Kosovos ja Lõuna-Osseetias. Mõlemas provintsis on mängus Venemaa huvid. Tarvis on Venemaa know-how´d. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 12.01)

Keegi pole tõsimeeli teinud isegi ettepanekut moodustada põhjamaine kaitseallianss. Kuid kaitsejõudude koostöö on kõikide Põhjamaade huvides. Rootsi välisminister Carl Bildt arutles kaitsekoostöö kasu üle välisreporteritega kohtudes. Rootsis ei äratanud see tähelepanu, aga Soomes avaldasid Bildti sõnade kohta arvamust nii president kui ka peaminister. Seda vaatamata asjaolule, et Bildt ei pakkunud välja uut ideed põhjamaise kaitsealliansi loomisest. Soomlastel on lihtsalt kombeks ülereageerida, kui keegi julgeolekupoliitika teemadel idas, läänes või kodumaal sõna võtab. (Juhtkiri, Kaleva, 7.01) Soome poliitikud kiitsid eelmise nädala lõpus seisukohavõttu, mille kohaselt on Põhjamaade koostöö olulisem kui NATO liikmesus. Yleisradio internetilehekülg väitis seisuloha taga olevat Rootsi välisministri Carl Bildti. Bildt aga eitas, nagu oleks ta võrdsustanud Põhjamaade koostöö ja NATO. Soome reaktsioonid Bildti väidetavale seisukohale võivad naabritelegi selgeks teha, kui innukalt soomlased oma julgeolekupoliitilistele arusaamadele tuge otsivad. Soome peaminister tõlgendas Bildti nii, et Rootsis pole julgeolekualane arutlus seotud NATOga ning soovitas sama ka Soomele. Välisminister Ilkka Kanerva jõudis aga enne arvamuse avaldamist oma Rootsi kolleegilt täpsemalt aru pärida ega seadnud põhjamaist koostööd NATO aseaineks. (Kari Huhta, Helsingin Sanomat, 8.01)

Vene-Saksa gaasijuhe on saanud ELi heakskiidu, kuid sellel on palju vastaseid, muuhulgas Rootsis ja Eestis. Soome suhtub gaasijuhtme ehitusse positiivselt, kui keskkond selle all ei kannata. Rootsis ja Eestis on nõutud ka sellise variandi kaalumist, et gaasijuhe kulgeks maad mööda läbi Balti riikide. Nord Streami loataotluste eest vastutava Dirk von Amelni sõnul ei kuulu aga see kontserni projekti: „Meie ülesandeks on viia torujuhe läbi Läänemere.“ (Katarina Baer, Helsingin Sanomat, 8.01) Nord Stream kavatseb välja selgitada, kas Rootsi majandusvööndisse plaanitavat gaasijuhtme teenindusplatvormi on üldse vaja ehitada. Teenindusplatvorm on rootslaste jaoks tundlik teema, isegi võtmeküsimus. Rootsi valitsus sai Nord Streamilt loataotluse gaasijuhtme ehituseks enne jõule. Pall on nüüd siis Rootsi valitsusel, kes on esialgu vait kui sukk. Dirk von Ameln on veendunud, et Rootsi valitsus ütleb projektile jah. Rootsis kritiseeritakse teenindusplatvormi, mida nähakse Vene laevastiku tulevase tugialana ning vaatlustornina Rootsi suunas. Kui teenindusplatvormi ei ehitata, vaibub Nord Streami arvates ka rootslaste kriitika. (Juhani Roiha, Turun Sanomat, 8.01)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Uudisteagentuurid

Estonia, Latvia and Lithuania hailed the outcome of the presidential poll in fellow ex-Soviet state Georgia, where an official tally showed pro-Western leader Mikheil Saakashvili on course for victory. In a statement, Estonia's President Toomas Hendrik Ilves congratulated the Georgian people for choosing a "democratic, fair and transparent path" out of the political crisis that sparked snap vote. "This shows that Georgia has stood by a European choice," Ilves said. The three Baltic states, which like Georgia regained their independence from the crumbling Soviet Union in 1991, are staunch friends of the Caucasus republic.They have given strong backing to Saakashvili's drive to strengthen ties with the European Union and NATO, which they joined in 2004.(Afp, 07.01)

Venemaa ajakirjandus

Kremli-meelse ühenduse Naši enam kui 700 liiget korraldasid Moskvas piketi, kuna neil ei võimaldatud siseneda Eestisse ega Soome. Noored protestijad olid vihased Eesti peale, kuna riik on otsustanud jagada teiste Schengeni riikidega infot sissepääsu keelugu Vene kodanike kohta. Eesti ei luba riiki siseneda mõnedel Naši aktivistidel, kes osalesid möödunud aastal Eesti-vastastes aktsioonides. Protestijad väidavad, et kuna Eesti jagab oma musta nimekirja teiste Schengeni riikidega, ei ole neil Eesti fašismi tõttu võimalik enam üldse Schengeni ruumi siseneda. (Russia Today, 09.01)

Second Life

Ingliskeelne ajakirjandus

Kolmemõõtmeline virtuaalne keskkond Second Life on maailm, mille mõtlevad välja ja loovad selle elanikud ise. Üle 11 miljoni registreerunud kasutajaga online-maailm ahvatleb osalema ka riike ja reisikorraldajaid. Second Life´is saab külastaja liikuda sihtkohaks valitud linna tänavail, ajada teiste külastajatega juttu ning isegi lennata Supermani kombel üle majakatuste. Kes jalutamisest ja vaatamisväärsustest ära tüdineb, võib minna virtuaalsele ostutuurile, maksta saab Second Life´i oma valuutas. Paljud riigid on loonud Second Life´is oma keskkonna, mis arvatavasti äratab ka päriselus turistide seas rohkem huvi. Mõned riigid loodavad virtuaalmaailma populaarsusest otsest kasu lõigata. Näiteks Rootsi on rajanud oma virtuaalse saatkonna, mille kaasaegse kujundusega hoone näeb välja nagu Rootsi tegelik saatkond Washingtonis. Virtuaalsaatkonnas on kohal ametnikud ning huviliste jaoks on väljas infoportaal. Second Life´is tegutsevad ka vähem ambitsioonika kujundusega väiksemad saatkonnad. Riikidel nagu Makedoonia, Malta ja Maldiivid avaneb siin võimalus end tutvustada suhteliselt väikeste kuludega. Möödunud kuul avas oma saatkonna Second Life´is ka Eesti, mille ultramodernse arhitektuurilahendusega hoone esindab riigi püüdlusi kiire e-arengu suunas. Hoone kavandaja Daniel Vaariku sõnul on virtuaalsaatkond Eesti jaoks loogiline samm, kuna eesmärgiks on ulatuda Eestist väljapoole, et leida e-tehnoloogiast ja e-valitsusest huvitatuid ning arendada e-teenuste alast diskussiooni. Second Life´is on kodu leidnud ka mitmed reisiagentuurid, nagu näiteks noorte reisikorraldaja STA, mille operaatorid aitavad broneerida reisi reaalajas ja –maailmas. Second Life võlub sellega, et seal võib kohtuda erinevat maailmavaadet esindavate inimestega. Just nagu reisides reaalses maailmas. (Daniel Greenberg, The Washington Post, 06.01)

Küberjulgeolek

Ingliskeelne ajakirjandus

Ida-Euroopas on arenemas uus rohujuuretasandil põhinev poliitiline tegevus, milles on ühendatud inetud võtted kuritahtliku tehnoloogiaga. Uurijad väidavad, et avastasid hiljuti mitmeid uusi robotvõrkudega seotud rünnakute juhtumeid, mis kaasnesid poliitiliste sündmustega. Eelmise aasta kevadest saadik, mil Eesti langes DOS-rünnakute ohvriks, on eksperdid vaielnud selle üle, millist rolli mängisid rünnakute puhul poliitilised tegurid. Kui seni arvati, et Eesti rünnakute põhjuseks oli Pronkssõduri teisaldamine ja Vene kodanike rahulolematus sellega, siis nüüd ollakse arvamusel, et selline ründamismudel ei leia mitte ainult Eesti puhul tõestust, vaid on muutunud populaarseks ka mujal. Raske on öelda, kes on selliste poliitiliste tagamaadega küberrünnakute algatajateks, kuid hiljutiste Venemaal ja Ukrainas toimunud rünnakute seos valimistega on selge. (Matt Hines, Info World, 08.01)

2008 – kas esimene kübersõja-aasta? Sõja olemus on põhjalikult muutunud sellest ajast saadik, kui Eesti arvutisüsteeme tabasid kevadel 2007 küberrünnakud. Ükski riik ei tunnistanud rünnakuid omaks, kuid uuringute andmeil pärinesid rünnakud erinevatest kohtadest üle kogu maailma. Eesti valitsuse väitel tulid vähemalt mõned neist naaberriigist Venemaalt. Eesti küberründe juhtum on teadaolevalt esimene suuremõõtmeline koordineeritud rünnak ühe riigi ja rahva infosüsteemidele. Eestit tabanud DoS-rünnakud on oma loomult mõneti primitiivsed, kuid võivad väga efektiivselt häirida infovahetust. Internetilehekülgi rünnati nii palju kordi, et need ei suutnud enam avaneda. Juhtum on seda imestamapanevam, et Eesti puhul ei ole tegemist vaese arengumaaga, vaid teerajajaga infotehnoloogia alal. (Andrey Kobilnyk, First Science, 13.01)

Küberkurjategijad kavandavad arvutirevolutsiooni, mis võib põlvili suruda kogu interneti. Enamus arvutikasutajaist ei tea, et nende arvuti võib parasjagu tegelikult olla kuritahtlike häkkerite meelevallas või et selle abil keegi rämpsposti välja saadab, inimeste isiklikke andmeid kogub ja seda küberrünnakute korraldamiseks kasutab. Probleem, mis sai alguse mõned aastad tagasi arvutiviiruste levikuga, on nüüd kasvanud nii loomult kui mahult. Globaalsed küberkurjategijate rühmad on kontrolli saavutanud hinnanguliselt enam kui 300 miljoni ettevõtetele ja eraisikutele kuuluva arvuti üle. Igal hetkel kasutatakse neid väljapressimise, lasteporno levitamise ja miljonite rämpskirjade väljasaatmise eesmärgil. Nende tegevus võib maha võtta terve riigi interneti – ning ongi seda juba teinud. Olukord on muutunud nii ohtlikuks, et mõnede ekspertide arvates võib aastal 2008 kätte jõuda lausa interneti viimnepäev. (Nick Clayton, Scotsman, 07.01)

Veebilehe PC World ennustuste seast aastaks 2008 leiab muuhulgas oletuse, et Hiina loob rahvusvahelise intsidendi, häkkides sel aastal taas mõne riigi valitsuse infosüsteeme. Ent peale Hiina võib esile kerkida teisigi küberkurjategijaid, nagu näiteks eelmisel aastal Eesti riigi arvutisüsteemid rajalt maha võtnud Vene häkkerid. Briti luureagentuurid hoiatavad, et vähemalt 20 välisluureagentuuri tegutsevad aktiivse luurega küberruumis, süüdistatavate eesotsas on Venemaa ja Hiina. Kindel ennustus on, et me elame ja surfame üha kardetavamas maailmas. (Dan Tynan, The Washington Post, 07.01)

Tõelist kübersõda pole siiani veel olnud, kuid milline see olla võiks, kui see juhtub? Seda ei tea tegelikult keegi, kuid olemasolevate ja teoreetiliselt võimalike küberründevahendite põhjal võib oletada, et kübersõjal on kolm liiki. Esimesena tulevad arvesse Hiina, Vene ja teiste riikide häkkerite tehnikad küberluure toetamiseks. Teiseks tuleb kübersõda, kus võidakse kasutada kõiki võimalikke küberrelvi. Seda pole siiani veel korraldatud, kuid tõenäoliselt on see vähem ohtlik kui rakettide tulistamine ja tankidivisjonide lähetamine. Seda laadi kübersõja näiteks peetakse Eesti vastu suunatud küberrünnet aprillis-mais 2007. Kolmandaks on nimetatud konventsionaalset sõda toetavat kübersõda. Selline asi on “elektroonilise sõjatehnika” nime all eksisteerinud aastakümneid, kuid interneti meeletu areng ja levik on selle viinud senisest palju kõrgemale tasandile. Edukas kübersõda sõltub vahenditest ja haavatavusest. Vahenditeks on ründajale kättesaadavad inimesed, tööriistad ja küberrelvad. Haavatavuse määra saab mõõta sellega, kui palju vaenlane suudab kasutada internetti ja arvutisüsteeme üldiselt. Nii Hiinal kui ka USAl on palju asjatundlikke internetieksperte. Kahjuks puudub maailmal tänaseni kübersõdade osas arvestatav kogemus ning ilma selleta on raske ennustada, mis siis ikkagi täpselt juhtuma hakkab, kui kübersõda puhkeb. Ennustada võib vaid, et kuna küberrelvade ohtlikkus aina suureneb, muutub ka kübersõja võimalus üha suuremaks. (Strategy Page, 07.01)

Veebruariks 2008 on virtuaalmaailma Second Life elanikkonna arv möödunud Aafrika mandri omast. Iseseisvusliikumine nõuab, et serverite kontrollimine antaks üle mängus osalejatele. Mängu omanik Linden Lab mõistab “küberterroristid” hukka, kustutab nende kontod ja konfiskeerib nende kujuteldavad varad. Nad kaevatakse kohtusse, süüdistatuna intellektuaalse omandi varguses ja inimõiguste rikkumises. Nende juht kuulutab end Second Life´i presidendiks ja lubab korraldada vabad valimised. Juhtub veel mitmeid kummalisi asju. (Sam Leith, Daily Telegraph, 29.12.2007)

Jaan Kross

Ingliskeelne ajakirjandus

Eesti kuulsaim kirjanik Jaan Kross sündis vaid kaks nädalat pärast Tartu rahulepingu sõlmimist, millega Nõukogude Liit kindlustas Eestile väidetavalt alatise iseseisvuse. Kakskümmend aastat hiljem, juunis 1940, naasesid Nõukogude väed Eestimaale ja okupeerisid selle. Oma loomingu kõrgperioodi elas Jaan Kross okupeeritud Eestis. Kraad Tartu ülikooli õigusteaduskonnast, aastad vangilaagris, tahtmatus põgeneda okupatsioonivõimude eest üle mere – need on vaid mõned märksõnad kirjaniku värvikast elust. Kirjanikutee uus ajajärk algas Krossil 1990. aastate teises pooles, mil ta võis lõpuks ometi kõigest avalikult kirjutada. Paljud, kes kirjanikku tema viimastel aastatel külastasid, nentisid tihti, et tema juures on tunda meelerahu ja puudub igasugune kibestumus. Krossi jaoks oligi looming mitte väljund kurtmiseks, vaid võimalus ülesaamiseks. (Neil Taylor, The Guardian, 07.01)

Kas Jaan Kross oli väärt Nobeli kirjanduspreemiat? Kindlasti. Eesti hinnatuima romaanikirjaniku Krossi lapsepõlv langes kokku vaba Eesti riigi lapsepõlveajaga. Ta käis samas koolis, millest hiljem kirjutas romaani “Wikmani poisid”, ning õppis hiljem Tartus õigusteadust. Õigusest sai Krossi loomingus läbiv teema. Üksteise järel ilmusid Krossi sulest tema kuulsad ajalooromaanid, neist tuntumad on “Kesiri hull” (1978) ja “Professor Martensi lahkumine” (1984). Kirjanik ise ei olnud poliitiku soonega, kuid poliitika tungis tema ellu ja Kross saadeti vangilaagrisse, just nagu tuhanded tema kaasmaalasedki. Krossi üks viimaseid teoseid, romaan “Paigallend”, ilmus Eestis esmakordselt aastal 1998 ja tõlgiti inglise keelde 2003. (Paul Binding, The Times, 10.01)

Prantsusmaa ajakirjandus

Suri Jaan Kross. Suur luuletaja ja romaanikirjanik ei saanudki Nobeli preemiat. Kross sai esmalt tuntuks oma luuletuste kaudu, romaanid ilmusid hiljem, alates 1970. aastaist. Neist kolm on tõlgitud ka prantsuse keelde. Robert Laffonti koostatud sarjas ”Pavillons” nägi trükivalgust Krossi tuntuim romaan ”Keisri hull”. Veidi hiljem tõlgitud ”Paigallendu” võiks aga pidada Krossi kirjanduslikuks testamendiks. (Liberation, 10.01.2008)

2005. aasta maikuus ajalehele L`Express antud intervjuus meenutas Kross oma naasmist vangilaagrist 1954. aastal: ”Stalin oli surnud. Küsisin endalt, kui kauaks võib Nõukogude impeerium jääda püsima. Vahest sajandiks? Püüdsin selle sajandi üle elada.” Õpitud erialal - rahvusvaheline õigus - ei olnud tollal midagi teha. Tegutsedes luuletaja ja esseistina leidis Kross oma tõelise kutsumuse hoopis ajaloolise romaani žanris. See oli kaval võimalus tsensuuri vältides kritiseerida valitsevat režiimi. Ajaloo kõrval on Krossi inspireerinud ka inimese ahastus ja tusk. ”Silmade avanemise päevas” süüvib ta inimese sisemusse, lahates tema psüühikat ja hinge peensusi. Vabanedes vangilaagrist sõnab üks tema tegelaskujudest: ”Kõige rängem ei olnud selle kõige juures mitte olukord iseenesest, vaid see, et seda peeti justkui normaalseks” (Patrick Kechichian, Le Monde, 6.01)

Skandinaavia ajakirjandus

Jaan Kross taaskujutas eestlastele nende endi ajalugu. „Paigallennus”, mis nüüd on ka rootsi keelde tõlgitud, jätkab ta uurimist kuni tänapäevani. Raamat on ülesehitatud mälestuspiltidele ja jutustustele, mida räägib osaliselt peategelane ise, osaliselt aga vana klassikaaslane Wikmani gümnaasiumist Tallinnas. Ullo Paerend on vastuvõtlik ja kindlameelne noor mees, kelle elu tasapisi, pea neljasaja lehekülje jooksul meie ees lahti rullub. Me võime jälgida teda lapsepõlvereisidest kuni inflatsiooni käes vaevleva Berliinini. Sotsiaalne allakäik algab, kui isal tekib suhe teise naisega ning ta jätab ema ja poja üksinda väikesesse Tallinna korterisse. Dramaatilistel 30. ja 40. aastatel teenib ta leiba erinevatel ametikohtadel ja kogeb lähedalt nõukogude ja saksa okupatsiooni. Kui me loeme Krossi, ilmuvad inimesed ja juhtumid selge tähenduseta nii, nagu see toimub tegelikkuses. Tundub, eti kirjanik ei teadnud hästi, mida ta otsis. Võtab aega raamatu viimase peatükini, mil tegelikkus selgub. Jaan Kross ei teinud kirjutamist endale kergeks. (Per Landin, Dagens Nyheter, 18.12)

Jaan Kross ei olnud lihtsalt Eesti tuntuim kirjanik, vaid maailmakirjanik. Ta elas üle nõukogude töölaagrid ja tuli tagasi, ning näitas rahvale oma kirjatööga lootust. Pilt köielkõndijatest ja nende joogist, mida näeme Krossi romaanis „Kolme katku vahel”, on kokkuvõte Jaan Krossi elust ja tema kirjatööst. Tema luuleloomine on just nagu köiel kõndimine, kust võib iga hetk maha kukkuda. Kõige rohkem oli see nii nõukogude võimu ajal, mil ta oli KGB huviorbiidis, muuhulgas Göteborgi raamatumessil 1988. Ise ütles ta kord: „Köiel kõndimisega on nii, et inimene unustab kergelt, kui ohtlik see on.” Jaan Kross oli ridade vahele kirjutamise meister. Ta oli nii ajaloolise tõe taaslooja kui ka Nõukogude Liidu kirjanik. See oli tõesti köiel kõndimine, vaatemäng, mida me varem näinud ei olnud ja enam kunagi ei näe. Jaan Krossi elu oli kui Eesti dramaatilise ajaloo kokkuvõte. Ta sündis noore Eesti vabariigi ajal, õppis Tartus juurat ning arreteeriti esimese Nõukogude okupatsiooni ajal. Järgneval saksa okupatsiooni ajal läks Jaan Korss Eesti leegioni värbamiskontorisse. Saksa armees avastati tema hea keeleoskus ja paigutati tõlgina Eesti tsiviiladministratsiooni. Seal tegi ta lisakoopiad kõigest, mida tõlkis ja saatis need läbi Soome kontaktide Eesti esindusele. Sakslased avastasid selle ja panid ta vangi, kuid ülekuulamine läks aeglaselt. Kui sakslased Eestist tagasi tõmbusid, lasti vangid vabaks Rahvuskomitee poolt. Ülekuulamisruumi kirjeldab ta oma romaanis „Paigallend”. Uue Nõukogude okupatsiooni ajal võeti ta jälle kinni ning saadeti Siberisse. Ta elas ka töölaagri üle. 1954 tuli ta tagasi Eestisse, kus abiellus lüüriku Ellen Niiduga. Tasapisi ehitas ta üles oma positsiooni kirjanikuna. Ta kirjutas ridade vahele köielkõndija suveräänse vabadusega. Raamatu viimastel lehekülgedel, kus Balthasar Russow oli peategelane, saame jälgida tema viimaseid tunde. Ta suleb silmad ja palub: „Vabandage mind minu surmavoodil, mu patud…et olin nii pime, nii enesekeskne, et selles hirmsas maailmas, kus te lasksite mul elada… olin piisavalt ülbe, et olla õnnelik.” (Christian Braw, Svenska Dagbladet, 29.12)

Eesti suurim kirjanik Jaan Kross jätab enda järele tühja ruumi. Enamik on nõus, et ta oli läbi aegade Eesti suurim kirjanik. Järelkajasid tema surmale on palju ja need on tugevad. Enn Nõu, Krossi kolleeg, Rootsi-Eesti kirjanik tutvus Krossiga juba 1967. aastal. Nõu kirjeldab Krossi kui „viimane Eesti gigant”. „Tema suurus seisnes selles, et ta suutis panna eestlasi end juustest üles tõstma ja mitte unustama oma rahvust. Eestil on keeruline ajalugu. Kross õpetas eestlastele, et neil on palju, mille üle uhke olla,” ütles Nõu. Seitse Krossi raamatut on tõlgitud rootsi keelde, millest tuntuim on „Keisri hull”, mis tuli välja 1983 väikesest kirjastusest Fripress. Kirjastuse asutaja Lennart Frick oli sügavalt kurb, kuuldes teadet Krossi surma kohta. „See tundub imelik, ta oli nii vitaalne mees. Jaan Kross oli Eestis sama oluline ja tähenduslik kui Eyvind Johnson oli Rootsis,” rääkis Frick. Frick peab silmas seda, et Krossi suurus seisneb tema oskuses kirjutada ridade vahele tõde, mida Nõukogude Liidu poolt ei avastatudki. Frick seletab: „Ta manööverdas elegantselt lausete vahel ja kasutas ajaloolisi romaane ühiskonnakriitikaks ning pääses seeläbi tsensuurist. Eestlastele, kes teda lugesid, oli tekstis peidusolev sõnum enesestmõistetav.” Enel Melberg, kes tõlkis Krossi raamatu „Paigallend” rootsi keelde, kirjeldab teda kui raskestitõlgitavat tänu tema geniaalsele stiilile: „Eesti keeles on võimalik ehitada tähendused üles vaid nimisõnu üksteise järgi seades ja seetõttu on seda raske tõlkida. Jaan Kross vältis kerget teed ja tal on pead pööritama panev stiil. Pidin tegema palju detektiivitööd, et mõista kõiki vihjeid” Lenart Frick usub, et huvi Jaan Krossi vastu ei kao: „Tõeliselt hea kirjandus ei sure, see elab kaua, väga kaua. Jaan Kross kuulub kindlasti nende paljude kirjanike hulka, kes elavad oma töödes kaua pärast oma surma.” (Peter Hammarbäck, Svenska Dagbladet, 29.12)

Majandus

Uudisteagentuurid

Estonian PM Andrus Ansip said the country will strive to adopt the euro in 2011, The inflation rate, at a nine-year high of 9.6 percent in December, “should decline rather quickly'' in the second half, helping the government fulfill the requirements for the currency switchover, Ansip, 51, said in an interview in the capital, Tallinn. Ansip predicted that tax increases on alcohol, tobacco and fuel in January will wane and efforts to cap lending will slow inflation. “Forecasting inflation for longer than two years ahead is generally a thankless job, but we are working with the goal that Estonia could adopt the euro in 2011,'' Ansip said. (Bloomberg, 09.01)

EC recently approved the Operational Programme for the Estonian Fisheries Industry for the period 2007-2013. The total eligible public expenditure of the programme is € 112 757 386, with EU assistance through the European Fisheries Fund (EFF) amounting to € 84 568 039. The programme covers the entire territory of Estonia which is designated as a whole as a convergence region (bymnews.com, 09.01)

Estonia Less Popular, but Still Top Destination for Finns Foreign leisure travel by Finns in November was up by 17 percent from a year earlier. The most popular destination remained Estonia, which was less popular yet still accounted for one-sixth of all overnight stays Overnight visits to Estonia dipped by nine percent, while those to other countries rose by five percent. (Yle, 09.01)

Soome ajakirjandus

Eesti pöörane majanduskasv peatub ilmselt veel selle aasta kevadel. Eesti Konjunktuuriinstituudi juhtiva teaduri Leev Kuuma sõnul aeglustus Eesti majanduskasv eelmise aasta viimases kvartalis tunduvalt. Arvatakse, et ekspertide hinnang majandusele langeb kevadeks 3,8 punktini, majanduskasv peatub. Kuuma hinnangul on majanduskasvu aeglustumine hea, kui see tähendab praegusest väiksemat ja mõistlikumat laenuvõtmist. Kui aga põhjuseks on ekspordi vähenemine, pole aeglustumine sugugi hea. Ülikiire majanduskasvu tõttu on Eesti viimastel aastatel kannatanud nii tööjõupuuduse kui ka kiiresti tõusvate palgakulude käes. (Anne-Riitta Isohella, Taloussanomat, 10.01)

Varia

Uudisteagentuurid

Estonian police revealed that the conviction in June 2007 of an Internet fraud gang was the product of an investigation into a trio in Britain sent to jail for inciting terrorism. "The investigation was opened in 2006 after a request from our colleagues in London, who suspected that individuals in Estonia might have helped terrorists in London to launder money," police spokeswoman Irina Mikson told AFP. However, the individuals at the centre of the Estonian probe turned out to be common cyber-criminals rather than terrorist sympathisers. The investigation revealed that none of the Estonian residents involved knew that they were dealing with terror suspects," Mikson said. (Reuters, 10.01)

Life sentence for jogger's killer. A loner who murdered a Harrods shop worker Egeli Rasta before burying her body in a shallow grave has been jailed for life. (BBC, 11.01)

Ingliskeelne ajakirjandus

USA-s ei kohta just tihti reklaamlauset “See on eestimaine!”. Kuid pärast seda, kui 45-aastane Bob Mauge oli avastanud, et talle Eestist kingituseks toodud Vana Tallinna ürdilikööri Ühendriikides kusagil ei müüda, otsustas ta asja ise käsile võtta. Tema jaoks sai napsupudelist ainukordne võimalus ning nüüd, kaks aastat hiljem, on Mauge ainus Vana Tallinna sissetooja USAs. Napsu saab osta 27 dollari eest peaaegu tosinast poest Chicago ümbruses. Toode ei meelita küll just hordidena uusi ostjaid, kuid neli kuud pärast esimest kaubalaadungit on Mauge´i müük hakanud kiirelt edenema. Kuigi Eestis armastatakse Vana Tallinna nautida lisanditeta või jääga, siis Mauge on leidnud, et Chicago elanikele meeldib see siiski rohkem kokteilina. Kuigi Mauge´il on raske oma äri laiendada ja ta näeb selle nimel kenakesti vaeva, leiab ta siiski, et Vana Tallinn on seda väärt ning et tegemist on just sellise napsuga, mis väärib rahvusjoogi tiitlit. (Nathaniel Zimmer, Southtown Star, 06.01)

Kettaheite maailmameister Gerd Kanter unistas lapsepõlves hoopis karjäärist NBA liigas ja lõi seinale Michael Jordani posteri. Tema lootused korvpalliässaks saada purunesid, kui spordikool ta ukse taha jättis. Korvpalluriks polnud ta küllalt hea ega ka küllalt pikk. Kettaheite avastas Kanter enda jaoks tükk aega hiljem, ning 2007. aasta lõpuks oli ta teostanud sellel alal ka oma uue unistuse, asudes senise maailmameistri leeduka Virgilijus Alekna kohale. Kanter teab aga, et Alekna ohustab maailmameistri positsiooni endiselt ning võib juba järgmisel aastal oma kohta tagasi nõudma tulla. Kanteri enda jaoks tõi maailmameistri tiitel kaasa küll Aasta Sportlase aunime koduses Eestis ja hulgaliselt intervjuusid Osakas, ent sisuliselt võit tema elu ei muutnud. Kanter on endiselt 100%-liselt pühendunud oma eesmärkidele, milleks on uus maailmarekord ja olümpiavõit. (Steve Landells, IAAF, 08.01)

Veebiväljaanne Ecoclub avaldas intervjuu Eesti matkakorraldaja ja ökoturismisõbra Aivar Ruukeliga. Ruukel on aastast 1994 tegutsenud Soomaa Rahvuspargis matkakorraldajana ning on mitmete ühingute asutajaliige, samuti kuulub ta erakonda Eestimaa Rohelised. Ruukeli sõnul ei ole ressursside säästliku kasutamise mõte Eestis uudne, vaid sedamööda kuidas Eesti on pärast iseseisvumist kiirelt arenenud, on ka tegeldud Eesti seaduste kohandamisega Euroopa Liidu seadustega. Meil on küll head seadused, kuid küsimus on enamasti nende elluviimises. Ökoturism on Ruukeli sõnul säästva arengu tööriist, ning Eesti oli üks esimesi riike maailmas, kes võttis aastal 1995 kasutusele Säästva Arengu Seaduse. Kahjuks pole me veel suutnud jõuda märkimisväärsete edusammudeni sellel alal. Eesti Ökoturismi Ühendus, mis loodi 1994 ja mille esimees Ruukel on, ühendab ökoturismi sõpru ja korraldab vastavateemalisi seminare ning partnerlusprojekte. Ruukel leiab, et reisimine naaberriikidesse ja kohtumine teistest kultuuridest pärit inimestega aitab neid paremini mõista ja kahandab hirmu võõraste ees. Turism aitab kaasa rahu loomisele maailmas ja paremale kultuuridevahelisele läbisaamisele. Ruukeli enda lemmikreisisihtkohaks on Venemaa. (ECOCLUB.com, 11.01) Ecoclub intervjueeris ka Mart Reimanni, kes samuti tegutseb matkajuhina ja ettevõtjana, on Eesti Ökoturismi Ühenduse juhatuse liige ning on andnud külalisloenguid ökoturismi alal nii Soome, Norra, Hollandi kui ka USA ülikoolides. Reimann väidab, et Eesti jaoks on turismi suurim väljakutse marketing – teha meie riik rahvusvahelisel tasandil paremini tuntud reisisihtkohaks. Ehkki Eesti kuulub oma ajaloo, kultuuri ja majanduse poolest tugevalt Põhja-Euroopa riikide juurde, lasub meil siiski endiselt ka okupatsiooniaja vari ning maailmas seostatakse meid siiani eeskätt Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopaga. Teiseks suureks väljakutseks on hoida Eesti rahvuslikke traditsioone ja ehtsaid kultuurinähtusi Euroopa Liidu seaduste kahjuliku mõju eest. Selles valguses muutub üha raskemaks ülesandeks pakkuda turistidele Eesti rahvustoite ja majutada neid palkmajades. Kuna Eesti ühiskonnas on praegusel hetkel kõige kuumemaks teemaks integratsioon, siis leiab Reimann, et turismil on integratsiooniprotsessis mängida küllaltki positiivne roll. Turismisektoris kohtab tihti venelasi ja eestlasi koos töötamas. Venelased on oma avatud meele ja temperamentsusega kohati palju paremad võõrustajad kui aeglased ja reserveeritud olekuga eestlased. (ECOCLUB.com, 11.01)

Saksamaa ajakirjandus

Hiljuti lavastasid Hamburgi teadlased parvlaev Estonia huku. Uurijad avastasid, et parvlaev liikus tormisel merel liiga kiiresti ning meeskonna katsed laeva tasakaalustada põhjustasid hoopis selle kummulimineku. Tänaseni levivad kahtlused, et traagilise õnnetuse taga olid kriminaalsed jõud. 1997.aastal avalikustatud uurimisraporti tulemused on andnud alust teooriatele, et parvlaev võis tegelikult sattuda ka rünnaku ohvriks. Nüüd on Hamburgis alustatud õnnetuse simuleerimisega, tulemused loodetakse avaldada märtsi lõpul. Uuring ei puuduta mitte ainult õnnetuse põhjuste selgitamist, vaid viitab ka erinevatele järeldustele seoses reisijateveoga. Üks kindel järeldus on see, et Estonia-suguste autosid ja reisijaid vedavate parvlaevade evakueerimisprotsess on ebaadekvaatne. Uuringus osalevad teadlased on vastu teooriale, nagu võinuks Estonia hukutada plahvatus pardal. Selle asemel väidavad nad, et parvlaevale said saatuslikuks kiirus, kõrged lained ja manöövrite sooritamine. (Ulrich Jaeger, Spiegel Online, 10.01)

Skandinaavia ajakirjandus

Marina Fjodorovna Tarassova sai narviklase autiitli («Årets Narviking 2007»). Marina on Eestist. Ta on olnud juhtkoreograaf, balletimeister ja seejärel muusika, tantsu ja esteetika osakonna juht Narviki sõpruslinna Kingissepa kultuurimajas. Marina külastas Narvikit esimest korda 1990. aastal ja sai häid kontakte innukate kohalike inimestega. 10 aastat tagasi võeti ta Narviki kultuurikooli tööle kui balletiõpetaja. Muuhulgas on ta vastutanud Tantsude päeva eest. Ta on andnud suure panuse Tšaikovski balleti „Pähklipureja” lavastamisele Narvikis 2004. ja 2007. aastal. Auhinna eesmärgiks on austada inimest, kes on toetanud või muutnud Narviki materiaalseid, kultuurilisi väärtusi ja optimismi. Auhind on rajatud ajalehe Fremoveri poolt 1996. aastal. (Fremover, 27.12)

Haigla Fyn Svendborgis saadab oma röntgenipildid läbi Interneti radioloogidele Eestis, kus radioloogid aitavad Fyni haigla röntgenpilte analüüsida. Regionaalkonsultantide juht Carl Holst usub, et telemeditsiin muutub tulevikus oluliseks osaks tervishoiusüsteemis. „See siin on näide sellest, et haiguste ravimise meetodite parandamine ei ole ainult meditsiini küsimus, vaid sõltub ka infotehnoloogia arengust,” ütleb Holst. Ta viitab sellele, et telemeditsiin annab võimaluse laiendada ravivõimalusi näiteks nende jaoks, kes elavad väikestel saartel Lõuna-Taanis (Karim Pedersen, Computer Reseller News, 19.12)

Väike Eesti pealinn on rohkem kui spad ja poodlemine. See on Põhja-Euroopa Las Vegas. Juba ammu pole norralased Tallinna tõeliselt avastamas käinud. Seda maagilist vanalinna oma keskaja arhitektuuriga, Baltikumi parimat poodlemise kohta, odavate, kuid kõrge kvaliteediga hotellide ja restoranidega ning elava ööeluga. Kui lähed Tallinna ükskõik millisel nädalavahetusel, kohtad paljusid oma rahvuskaaslasi. Järjest rohkem neist soovivad enamat kui täita oma kohvreid heade ostudega või hoolitseda keha eest tervisekeskustes. Norralased Eestis kasvava hasartmängu-turisminduse tippklassis. Norralaste seas on eriti populaarsed pokkeriturniirid. Tallinna kasiinode kliendid on segu lootusrikastest kohalikest ning rootslastest, soomlastest ja norralastest, kes on teel öistesse pidustustesse või sealt juba tagasiteel. Mõned kulutavad sajase, kuid mõned võtavad asja tõsiselt. Olympic Entertainment Group on meelega püüdnud kujutada oma kasiinosid "Las Vegas" – stiilis. See tähendab, et kasiino külastamisega kaasneb omajagu glamuuri. Kasiinode matemaatilised seadused on kindlasti omanike poolt, mida näitab ka fakt, et ettevõtte omanik Armin Karu on peale 14 aastat tegevust Eesti rikkaim mees. Kasiino on suurim Baltimaades, kuid laieneb nüüd juba ka Poolasse. Eesmärgiks on olla suurim kasiinooperaator Baltikumis ja Kesk-Euroopas ning 2010. aastaks aktiivne kümnes riigis. (Jan Gunnar Furuly, Aftenposten, 09.01)

Soome ajakirjandus

1927. aastal lõid Eesti Kaitseliitu kuuluvad naised organisatsiooni Naiskodukaitse. Eeskujuks võeti Soome Lotta Svärd organisatsioon, selle tegevust otseselt aga ei kopeeritud. Naiskodukaitsel oli vähem osakondi, kuid lisaks tegutses organisatsioonis ka oma laulukoor, mida Soome lottadel polnud. Naiskodukaitse mõte oli kaitsta kodu ja isamaad. Kui N. Liit 1940. aastal Eesti okupeeris, lõpetati Kaitseliidu ja Naiskodukaitse tegevus. Organisatsiooni liikmeid saadeti Siberisse ning selle juhtfiguurid hukati. Vormiriietus peideti või põletati nagu kõik Eesti iseseisvusaega meenutavad esemed. Pärast Eesti taasiseseisvumist loodi Naiskodukaitse ja Kaitseliit taas kui vabatahtlikud kaitseorganisatsioonid. (Sanna Räihä, Kaleva, 9.01)

Tallinna pensionär Tiiu Tamm oli elanud 14 aastat oma Mustamäe üürikorteris, kui sellest 1994. aastal tema oma korter sai. Vastiseseisvunud Eestis oli omandireform käima lükatud ning nõukogude ajal ehitatud maja üürnik sai korteri ühekorraga endale. Erastamine oli iseenesest mõistetav, muid variante polnud. Tallinnas oli 1990. aastate alguses 112 000 linna- ja riigikorterit, mille erastasid enamjaolt tolleaegsed üürnikud. Lisaks tagastati 12 000 korterit endistele omanikele. Omandireformi tulemusena on Eesti eluasemetest 96 protsenti erakätes. Ometi ei saanud kõikidest inimestest õnnelikud korteriomanikud. Omandireformi tulemusel elab Eestis tuhandeid sundüürnikke, kes peavad sel aastal oma korterist välja kolima. Sundüürnikke ei saanud korterist välja tõsta, samuti ei ole tohtinud nende üüri tõsta. Sundüürnikele on nende olukord tähendanud ebakindlust, majaomanikud pole aga madalate üüride tõttu saanud tihtipeale oma maju korras hoida. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 13.01)