Nädal välismeedias 17. detsember 2007 - 6. jaanuar 2008

AJAKIRJANDUS
USA, Suurbritannia, Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, Skandinaavia, Soome

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Schengen, Küberjulgeolek, Majandus, Kultuur, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

Frontiers in east Europe fell away as nine states joined the EU's border-free zone. German Chancellor Angela Merkel, hailed as historic a move seen by many as a final lifting of the old Iron Curtain. The extension of the Schengen zone brought in Poland, Slovakia, Hungary, the Czech Republic, Slovenia, Malta, Latvia, Lithuania and Estonia. The move is expected to boost business and tourism, though some worry about a rise in crime or illegal immigration. "We are very pleased to be able to experience this genuinely historic moment," Merkel said at a ceremony in Zittau on the German border with Poland, noting the borders had caused much suffering in the past. (Reuters, 21.12)

EU will find it harder to monitor illegal migration routes and cross-border crime after nine new countries join its border-free zone. The head of the Frontex border agency, Ilka Laitinen, told that he was concerned by the loss of control at the EU's internal frontiers, not by the expansion of its external limits to the borders of Russia, Ukraine, Belarus and the Balkans. "We lose a very important indicator to follow and analyze paths of illegal migration and cross-border crime in Europe," he said. Laitinen said EU non-member Switzerland could join the zone in November 2008. He also said that Bulgaria and Romania, which became EU members earlier this year, would need to undergo regular security checks before joining the zone. (Reuters, 18.12)

Slovenia became the first former communist state to assume the rotating EU presidency, with Kosovo and ratification of the bloc's new constitutional treaty at the top of its agenda. The small central European state will hold it for six months before passing the baton to France on July 1. "The EU's presidency is moving... from the west to the east," Slovenian FM Dimitrij Rupel said after officially taking over the role from Portugal's FM Luis Amado in Madeira. "Ahead of us is an offensive of friendship, partnership, good neighbourliness, dialogue, respect, understanding and solidarity," Rupel said. A minnow among EU giants, with a population of only two million, Slovenia plans to use its position as a former Yugoslav state to act as a bridge between the EU and the Balkans, as a threatened proclamation of independence by Kosovo appears imminent. "One of our major challenges will be to unite the EU on this issue," Slovenian State Secretary for European Affairs Janez Lenarcic told AFP in a recent interview. Rupel said last week in Brussels that he wished to conclude the Kosovo question before the end of Slovenia's presidency on June 30, 2008. The breakaway Serbian province remains a tricky issue for the EU. At least 20 of the bloc's 27 member states are ready to recognize independence but some remain wary or opposed, notably Cyprus, Greece, Spain, Slovakia and Romania. Lenarcic added that Slovenia will do "whatever possible" to accelerate the process of EU accession for all former Yugoslav countries. Croatia has opened talks on 16 of the 35 policy chapters all EU candidates must successfully negotiate prior to membership, putting it at the top of the list of aspiring members. Meanwhile Serbia has only initialed a rapprochement accord with EC, with the EU holding back full signature unless Belgrade makes further efforts to track down war crimes fugitives. Slovenia also wants to be a driving force behind the ratification of the recently signed Treaty of Lisbon, aimed at streamlining EU decision-making, and has said it will be one of the first countries, after Hungary, to ratify it in early 2008. On the eve of the New Year, Slovenian center-right Prime Minister Janez Jansa said 2008 would be the year for Slovenia to "consolidate its reputation" in the EU and the on the world stage. "Before us lies a major challenge, one of the greatest Slovenia has faced since its independence," Jansa said. During the six month-mandate, Slovenia will host about 150 meetings, including 14 ministerial ones, out of the thousand events EU officials usually hold in one semester. The rest will take place in Brussels or Luxembourg. (Afp. 1.01)

Välis- ja julgeolekupoliitika

French President Nicolas Sarkozy said France could boost its presence in Afghanistan to help the Afghan army and police. "The top contribution for the French troops is to help the training and building of an Afghan army, an Afghan police, to assist in the creation of an Afghan administration, an Afghan judiciary," Sarkozy said. "What is certain is that we have not wanted to give the signal of departure, that would have been a despicable signal at a time when one sees the ravages inflicted by terrorism in the world," Sarkozy said. Sarkozy said a decision on French troop numbers was due in the next few weeks. (Reuters, 22.12)

Austria's defence minister criticised the EU for delaying a peacekeeping mission to Chad because it could not find helicopters for the operation. "It is a sign of incompetence on the part of the EU that the start of such an important mission is being dragged on because of ten helicopters," Minister Norbert Darabos told. "If the EU is serious about its role as crisis manager, then ten helicopters should not in fact be a problem," he added. (Afp, 22.12)

EU denied any connection to bags that Israel said were marked as containing EU aid "sugar" but actually filled with bomb-making chemicals bound for the Hamas-ruled Gaza Strip. The Israeli army said it seized 6.5 tonnes of potassium nitrate aboard a Palestinian truck travelling through the occupied West Bank en route to Gaza. Potassium nitrate can be used to make explosives and power homemade rockets. It can also be used as a fertilizer. The European Union is the largest provider of humanitarian assistance to the Palestinians. EU spokeswoman Alix de Mauny said the bloc distributes its food aid through U.N. agencies, rather than directly, and does not export any sugar to Gaza. "Based on the information received, it appears that these bags cannot be confused with any kind of EU humanitarian aid," de Mauny said. "We would consider it an isolated criminal act and we condemn it." (Reuters, 30.12)

EU must choose between signing an accord with Serbia and deploying a mission to Kosovo as a prelude to an independence declaration by the breakaway province, Serbia's PM said. In a written statement, Vojislav Kostunica said that when EU foreign ministers met on Jan. 28, the bloc would have to choose "whether it wants a whole... Serbia as a partner, or it wants to create a 'quasi state' on Serb territory". "The EU must choose... whether it will sign a Stabilization and Association Agreement with Serbia or, under United States pressure, send a mission to implement (a plan for) supervised independence of Kosovo, snatching part of Serbia's territory." Kosovo is expected to declare independence early this year. The statement echoes a Kostunica-sponsored parliament resolution that Serbia would shun offers of EU membership if the bloc recognizes Kosovo as an independent state. Kostunica indicated that instead of signing the agreement - a first step towards EU membership --Serbia might take a step back. If the EU took the "illegal decision" to send a mission to Kosovo, it would effectively be making "null and void" the initialling of the accord in December, he said. Government sources and EU politicians say such rhetoric has more to do with electioneering ahead of a presidential vote later in January than a real change of course. (Reuters, 3.01)

Majandus

EU environment ministers agreed to impose carbon dioxide emissions curbs on airlines from 2012, but environmentalists and EU lawmakers said the plans did not go far enough. Under the agreement, airlines flying not only within the EU but also to or from the 27 nation bloc will be included in Europe's emissions trading system, like other energy-hungry industries have been since 2005. EU governments will now have to find a compromise with the EP, which had sought an earlier start date of 2011 and also has to approve the plans in a second reading. (Afp, 20.12)

EU fisheries ministers netted a deal to cut reduce fishing quotas next year although environmentalists warned that the cuts did not go far enough to save stocks. The ministers agreed to cut cod quotas by between nine and 18 percent in the North Atlantic, EU's Portuguese presidency said. However, the cod cut is lower than the 25 percent the EC had been seeking initially and falls short of demands from environmentalists alarmed by dwindling stocks. Greenpeace marine policy expert Saskia Richartz slammed the deal, which she said "continues a three-decade long trend of ministerial incompetence that is dragging Europe's seas towards a point of no return. The deal also reduces the number of days fisherman can cast their nets at sea by 10 percent but this only covers cod caught in the Atlantic and so excludes the North Sea. (Afp, 19.12)

The European Central Bank is worried about inflation in the euro-zone and stands ready to counter it if necessary, ECB president Jean-Claude Trichet said. Inflation risks are clearly oriented higher, Trichet told, and the ECB was ready to counter such pressure, normally by raising interest rates. The ECB's current key interest rate stands at 4.0 percent. Trichet warned that a greater threat was posed by the possibility that wages would increase, a so-called second round effect, as people were squeezed by higher consumer prices. (Afp, 19.12)

NATO, Julgeolek

Russia is "extremely" concerned by the development of NATO and opposes further expansion by the Western military alliance, Deputy FM Alexander Grushko said, state-run RIA Novosti news agency reported. "We are extremely concerned over the direction in which the alliance will evolve," Grushko was quoted as saying. Grushko lashed out at NATO's steady expansion into former Moscow-dominated Eastern Europe, saying the policy "was a leftover from the time of the Cold War and today is not able to resolve a single real security problem". Instead, NATO's "open-doors policy" only "leads to a strengthening of antagonisms between different countries", Grushko said. (Afp, 26.12)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Aastavahetuse ajal toimus pea üle kogu maailma ärevaid sündmusi. USA ja Briti ajalehed kajastasid kordamööda nii jõuvahekordade muutusi Aafrikas, Schengeni ruumi laienemise pidustusi Euroopas, peaministri valimisi Ukrainas, presidendivalimisi Lõuna-Koreas kui ka Benazir Bhutto traagilist hukkumislugu. Traditsiooniliselt tehti kokkuvõtteid möödunud aastast ning pandi kõrvuti plussid-miinused.

Briti meedia kajastas aasta viimaseil nädalail võimupööret Aafrika Rahvuskongressis ja Keenia kriisi. Alguses kardeti, et Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendi Thabo Mbeki ning tema rivaali Jacob Zuma vaheline võitlus rahvuskongressi juhi koha pärast kujuneb ebademokraatlikuks ja korruptiivseks. Kandidaadid olid erineva haridustausta ja ideoloogilise suundumusega, ent tõenäoliselt kujunes Zuma puhul üheks positiivseks faktoriks toetus Lõuna-Aafrika äriühingute kongressi ja kommunistliku partei poolt. Kas Zuma aga väärib Mbeki järglase ametit? Tõsi on, et Mbeki valitsus on pööranud liiga vähe tähelepanu Lõuna-Aafrika vaeseimale elanikkonnale. Ehk on aga mõlemad kandidaadid “mineviku mehed” ning Lõuna-Aafrika vajaks hoopis kedagi nooremat, otsustus-võimelisemat ja julgemat? (Juhtkiri, The Independent, 18.12) Jacob Zuma valimine Aafrika Rahvuskongressi etteotsa on märk tervest demokraatlikust valimisprotsessist ning seda riigis, mis on eeskujuks kogu Aafrikale. Kuid ebakindel olukord jääb Lõuna-Aafrikas püsima ning jääb loota, et Mbeki ja Zuma vahel ei teki vastuseisu, mis võiks valitsuse tasakaalust välja viia ning teha lõpu pikimale majanduskasvu perioodile pärast Teist maailmasõda. (Juhtkiri, The Financial Times, 19.12) Keenias 27. detsembril toimunud valimistest kardeti veelgi hullemat. Ida-Aafrika stabiilsuse ja õitsengu riiki - Keeniat - ümbritsevad sõdivad, separatismi- ja hõimukonfliktide küüsis vaevlevad riigid, kuid ka Keenia ise on pikka aega hädas olnud halva valitsuse, korruptsiooni ja hõimutülidega. Selle elanikkond on valdavalt vaene, heal järjel on vaid juhtide ladvik. Seekordsetel presidendivalimistel, kus kandidaatideks on vastakuti 76-aastane Mwai Kibaki ja 62-aastane Raila Odinga, on oluline, et kaotaja aktsepteeriks võitja võitu ning keenialased tõestaksid, et nad on võimelised korraldama rahumeelseid valimisi. Kui nii mitmetahuline ja vaene riik nagu Keenia suudab läbi viia tõelisi valimisi ilma sõjalise sekkumiseta, siis suudab seda ka iga teine Aafrika riik. (The Economist, 21.12) Keenia valimised võitis napi eduga Mwai Kibaki. Pärast president Kibaki tagasivalimist algasid tänavatel rahutused ning kohale toodi nii politsei kui ka sõjavägi. Keenia stabiilsus sõltub nüüd poliitiliste reformide kiirusest, ent loodetud eeskuju asemel on Keeniast saamas Aafrika uus tragöödia. (Juhtkiri, The Times, 31.12)

21. detsembril liitusid 9 uut riiki Schengeni passivaba liikumise ruumiga ning Euroopa kaotas viimase inimkätega loodud piiritähistuse Ida- ja Lääne-Euroopa vahelt. Samas tekivad uued piirid nende riikidega, kes Euroopa Liitu ei kuulu ja kust kardetakse lähiajal märkimisväärset immigrantide ja kurjategijate lainet. Eriti Ukraina on muutunud magnetiks illegaalidele Lähis-Idast, Liibanonist ja Iraagist, kes loodavad Läänes oma teenistust mitmekordistada. Piir Slovakkiaga on olnud eriti haavatav. (Roger Boyes, The Times, 19.12)

18. detsembril astus teistkordselt Ukraina peaministri kohale oranži revolutsiooni karismaatiline liider Julia Tõmošenko, millega näib olevat lõppenud kuudepikkune poliitiline ummikseis. Presidendi isamaaline partei leiab, et Tõmošenko on juhina “küpsenud” ning uus koalitsioon tõotab tulla stabiilne. Ekspertide arvates muutub Ukraina järjest euroopalikumaks, ent seda eeskätt tänu kodanikuühiskonnale, mis õpib toime tulema uues konkureerivas poliitilises olukorras. (Luke Harding, The Guardian, 19.12)

Detsembri lõpus toimunud presidendivalimised Lõuna-Koreas võitis ülekaalukalt ärimees Lee Myung-bak, kes teatas, et suurenenud majandusalane koostöö Põhja- ja Lõuna-Korea vahel sõltub sellest, kas Põhja-Korea täidab oma lubadused loobuda tuumarelvast. Lee on saavutanud Lõuna-Korea 20-aastase demokraatia suurimat majandusedu ning lubab tõsta riigi maailma suurimate majandusriikide edetabelis seniselt 13. kohalt seitsmendale. Tõenäoliselt üritab Lee parandada ka pingelisi suhteid Jaapani ja USAga ning toetada USA püüdlusi vabaneda Pyongyangi tuumaohust. (Juhtkiri, The Washington Post, 21.12)

Möödunud aasta lõpus vapustas demokraatlikku maailma Pakistani endise peaministri Benazi Bhutto ootamatu hukkumine ühes järjekordses pommirünnakus. Oktoobris eksiilist naasnud Bhutto tapja pole selgunud, kuid erinevad liinid viivad al-Qaida ja Talibani jõududeni. Bhutto kujutas endast Ida ja Lääne ühendajat ning tema kaotus on valusaks löögiks demokraatiale. (Roger Cohen, IHT, 30.12) Bhutto palus juba paar kuud tagasi USA võimudelt kaitset, ent USA keeldus väitega, et Bhutto kartused on asjatud ning president Musharraf tagab tema turvalisuse. Pärast teadet Bhutto surmast kinnitas USA president Bush, et kavandatud valimised tuleb pidada jaanuaris Pakistani demokraatia edendamise nimel, kuid Musharrafi kriitikute arvates oleks sellised valimised võltsid. (Robert D. Novak, The Washington Post, 31.12) Musharraf on Bhutto tapja selgitamiseks palunud abi Scotland Yardilt, ning kuna president ise on kaotanud igasuguse usaldusväärsuse, vajab ta nüüd nii palju abi kui võimalik. Samas usaldusväärsuse kaotus pole mitte ainult Musharrafi probleem, kogu Pakistani demokraatia on nõrk. Peale Bhutto surma valis tema partei uuteks juhtideks Bhutto abikaasa, keda on süüdistatud korruptsioonis, ning tema poja, kes on alles üliõpilane. Tee tõelise demokraatiani Pakistanis on veel väga pikk, ent see on ainus tee stabiilse riigini. (Juhtkiri, The New York Times, 06.01.2008)

Möödunud aasta viis märkimisväärsemat sündmust. Jaanuaris suurendas USA oma väekontingenti Iraagis, näidates selle sammuga, et USA kavatseb sinna veel kauaks jääda. Siiani on õhus küsimus, mis saab siis, kui USA viib oma lisaväed Iraagist välja? Veebruaris pidas Putin Münchenis oma vihase kõne, teatades kogu maailmale, et Venemaa on võtnud välispoliitikas uue suuna. Tõepoolest, terve aasta jooksul oli Venemaa tegus mitmel rindel alates Kosovost kuni energiapoliitikani. Augustis tabas maailma laenukriis, USA kinnisvaraturgudel valitsev kaos mõjutab ka teisi maailma riike. Novembris tõusis PetroChina maailma kõige väärtuslikumaks börsiettevõtteks. Märk sellest, et Hiina tähtsus maailmaareenil kasvab. Ning viiendaks – samuti novembris toimunud riigipööre Pakistanis ning eriolukorra väljakuulutamine. (Gideon Rachman, The Financial Times, 18.12)

SAKSAMAA, AUSTRIA

Saksakeelses ajakirjanduses käsitleti põhiteemadena kliimaleppeid, Venemaad, Lähis-Ida küsimusi, olukorda Afganistanis ja Kosovos. Schengeni ruumi laienemine oli aktuaalne peamiselt Kesk-Euroopa kontekstis, ehkki äramärkimist leiavad ka probleemid piiridel Venemaaga.

Idaeurooplased raputavad nördinult pead, kui kuulevad lääneeurooplaste hirmudest seoses Schengeni ruumi laienemisega. Uus idapiir on lääne abiga ülihästi kindlustatud ja varustatud moodsaima tehnoloogiaga. Ainus probleem on inimfaktor – uute liikmesriikide piirvalveametnikud teenivad vaid neljandiku sellest, mida teenivad nende Saksa kolleegid. Korruptsioonioht on suur. Poola siseministeeriumistki on mõista antud, et paljud piirivalve- ja tolliametnikud on lasknud end üle viia Saksa-Poola piirilt Poola-Ukraina piirile üksnes seetõttu, et nüüd valvavad nemad väravat „kuldsesse läände”. Ebakindlust tekitavad Vene ettevõtted Baltimaades, kellel on tihedad sidemed Vene allilmaga. Nende tegevust ei saa üksnes piiri kindlustamisega piirata. Veel enne 2004. aastat märkasid välisvaatlejad, et ka Läti ja Eesti vene poliitikud, kel olid sidemed Vene salateenistuse ja kriminaalstruktuuridega, eriti ägedalt Euroopa Liitu astumist toetasid. (Reinhold Vetter, Handelsblatt, 19.12)

Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier rõhutab ajaleheusutluses Euroopa ja Venemaa ning Saksa-Vene suhete küsimuse tähtsust talle isiklikult. Venemaa näol on meil tegemist suure ja olulise naabriga, kellega me peame suhteid arendama, olgu hinnang antud hetke valitsusvormidele selles riigis millised tahes. „Puhtaks demokraadiks” ei nimetaks vist ka Putin ise ennast. Venemaa on endiselt üleminekufaasis. Kuid Putini ajal on saavutatud stabiilsus, millele on andnud kõrge hinnangu koguni Venemaa üks häälekamaid kritiseerijaid – Gruusi president. Tema sõnul olla Venemaa alles Putini ajal muutunud juhitavaks. Muidugi ei maksa Venemaa sisepoliitilisi arenguid ilustada, me peame Putini suhtes olema ausad ning kasutama tema puhul selget sõnumit. Mis sest, et sellega ei saavuta me mingeid kandvaid muutusi Venemaal. (Günter Bannas, Die Presse, 17.12)

Venemaa on keelanud Briti Nõukogu regionaalbüroode tegevuse. Briti suursaadik Anthony Brenton Moskvas heitis Venemaale ette rahvusvahelise õiguse rikkumist, peaminister Brown nimetas otsust täiesti vastuvõetamatuks. Noorteorganisatsioon „Naši” kuulutas Brentoni „Venemaa vaenlaseks” juba 2006. aastal ning nõuab praegugi tema väljasaatmist riigist. Vene välisminister on andnud selgelt mõista, et tegemist on kättemaksuga Litvinenko-Lugovoj juhtumi eest. Lugovoj ise on Venemaal alustanud propagandat, justkui oleksid Briti Nõukogu bürood Briti salateenistuse pesadeks. Ka Litvinenko olevat Briti salateenistuste heaks Venemaa vastu töötanud ning lõpuks selle salaluure poolt ka tapetud. Vene-Briti suhetele on mõjunud negatiivselt samuti selliste ettevõtete nagu British Petroleum ja Shell väljasurumine Vene turult ning oligarh Berezovskile ja tšetšeeni vastupanuvõitlejatele asüüli andmine Londonis. Vene kindralstaabi juht Balujevski on lubanud, et teeb kõik endast oleneva uue külma sõja ärahoidmiseks. Kuid üksikute provotseerivate „nõelatorgete” kohta ei öelnud ta midagi. (Michael Ludwig, FAZ, 18.12)

Uued Vene ajalooõpikud kujutavad Stalinit suure ja andeka juhina. Stalinistlik terror tõrjutakse tasahaaval rahva teadvusest. Stalini haud Kremli müüri ääres on palistatud lilledega. Nii ajaloolased kui ka ajalooõpetajad lähevad üle repressioonide õigustamisele, mis on täiesti ilmselt Kremlist suunatud. Päevakorral on NKVD ja KGB „puhtakspesemine”, nõukogude salateenistuse kangelasliku ajaloo modelleerimine. FSB poolt ettevalmistatud aastapäevanäitus Felix Dzeržinskist, tšekistidest ning nende järglastest jättis riikliku terrori peatükid täielikult välja. Vastukaaluks teolisele ajalookontseptsioonile koostab ühing „Memoriaal”, eesotsas ajaloolase Sorokiniga, 100-köitelist sarja „Stalinismi ajalugu”. Muuhulgas on selles värskelt ilmunud Jelena Zubkova monograafia „Baltimaad ja Kreml”. (Florian Stark, Die Welt, 27.12)

Seni on Venemaa jõustruktuurid omavahel mõjuvõimu pärast kembelnud tagatubades. Nüüd hakkab üht-teist selguma. Mitmetest majandus- ja finantstegelaste väljaütlemistest meediaväljaannetes on ilmnenud, et parlamendi- ja presidendivalimiste taga on tegelikult äga võitlus erinevate klannide vahel nii naftadollarite kui ka mõju eest Kremlis. Vene meedias on avaldatud detailseid kirjeldusi selle kohta, milliste meetoditega võimud eraettevõtteid põlvili suruvad ja siis üle võtavad. Just asjaolu, et taoline informatsioon on sattunud meediasse, tekitab kahtlusi – Kremlis ja julgeolekustruktuurides puudub üksmeel, käib võimuvõitlus. (Katherine belton, FTD, 21.12)

PRANTSUSMAA

24 tundi pärast reformileppe allkirjastamist soovivad liikmesriigid näidata valmisolekut ühiseks tegutsemiseks. Riigipead kohtusid Brüsselis, et arutada Kosovo küsimust. „Me oleme üksmeelsed,. Euroopa ei ole lõhenenud”, rõõmustas Prantsuse president Nicolas Sarkozy. Ta lisas, et Kosovo tulevik ei ole mitte härrade Bushi või Putini eraküsimus, vaid Euroopa küsimus. Jose Manuel Barroso märkis, et reformileppele on pandud väga suured ootused. Ometi ei lahenda leping kõiki Euroopa probleeme, ta annab vaid tegutsemisvõime, mitte aga tahte tegutseda. (Pierre Avril, Le Figaro, 15.12)

Kosovo kriisi lahendamine saab olema otsustav katse Euroopale – kas ollakse võimelised kaasa rääkima olulistes maailma asjades? Probleem on selles, et Euroopa riikide seas puudub selles küsimuses üksmeel. Enamiku riikide jaoks on Kosovo iseseisvus „vältimatu”, nagu ütles seda Sarkozy. Tema sõnul tuleb teha kõik, et iseseisvumine toimuks rahulikult ja ilma sõjalise kokkupõrketa, austades kõigi osapoolte õigusi. Samas on Euroopas riike - näiteks Hispaania, Slovakkia, Rumeenia, Küpros - kelle arvates Kosovo iseseisvumine ei ole mõeldav, sest võiks kaasa tuua ettenägematuid tagajärgi. Riigipead jõudsid mõnes asjas siiski üksmeelele. Esiteks leiti ühiselt, et läbirääkimised Serbia ja Kosovo vahel on läbi kukkunud ning neid ei ole mõtet jätkata. Teiseks, praegune olukord ei tohi kauem kesta ja mingi lahendus tuleb leida ning kolmandaks - Euroopal tervikuna on lahenduse otsimisel täita võtmeroll. (Editorial, Le Monde, 16.12)

Horvaatia president Stipe Mesic viibis 17.-18. detsembril ametlikul visiidil Prantsusmaal. Tema sõnul on Horvaatia valmis tunnustama Kosovo iseseisvust, kui seda tunnustavad USA ja enamik ELi riike, sest Horvaatia ei taha nendele vastanduda ega sattuda rahvusvahelisse isolatsiooni. Mesic ei soovinud prognoosida, millal iseseisvusdeklaratsioon võidakse vastu võtta. Mesic: „Olgem ausad – Serbial ei ole ressursse, et oma autoriteeti Kosovo üle taaskehtestada. Serbia probleem on, et ta küll ütleb, mida ta ei soovi, jätab aga saladuseks selle, mida ta soovib.” (Christophe Chatelot, Le Monde, 19.12)

Balkani-ekspert Jacques Rupnik märkis ajaleheusutluses, et Kosovo iseseisvumine on kõige tõenäolisem stsenaarium, kuigi detailid ja kuupäevad ei ole veel paigas. Vaevalt teostub see enne veebruari. Serbia valimised toimuvad 20. jaanuaril ja rahvusvaheline üldsus on palunud, et Kosovo küsimusest ei kujuneks valimiste keskne teema. Tõenäoliselt kujuneks iseseisva Kosovo majanduslik olukord esialgu raskeks, tegu on endise Jugoslaavia vaeseima piirkonnaga. Objektiivselt on olukord viimastel aastatel küll paranenud, kuid inimeste rahulolematus on siiski kasvanud. Tuleb mõista, et iseseisvumine ei ole imelahendus – see on lihtsalt halbadest valikutest parim. (Marie Simon, L`Express, 20.12)

Mõne nädala eest ilmusid Mitrovica tänavatele ja majaseintele Putini plakatid. Ilma ühegi lause, ühegi kommentaarita. Nende päritolu ei tea keegi. Plakateid Putini pildiga leiab ka kauplustest ja kohvikuseintelt. Nagu pühapildid! Üks vanem pensionär ohkab: „Justkui Putin võiks meid päästma tulla… Meie eelistanuks hoopis prantslasi, nagu Esimese Maailmasõja ajal.” (Marc Semo, Liberation, 27.12)

SKANDINAAVIA

Skandinaavia meedias jätkus debatt keskkonna teemadel, Taani ajakirjandus pööras jätkuvalt kõrgendatud tähelepanu NATO Afganistani missiooni küsimusele. Kõrgendatud tähelepanu all olid ka Lissaboni lepingu allakirjutamine ja Lähis-Ida küsimused. Algasid arutelud USA presidendivalimiste temaatikas.

Taani Energia asepresident Lars Aagaard nendib, et on positiivne, et ameeriklased on nõustunud vähendama CO2 väljalaskmist teatud piirini, mis läheneb teiste rikaste riikide omaga Ta viitab ka sellele, et suured arengumaad on alustanud enda avamist kohustustele. ”Meid paneb muretsema fakt, et uuringute põhjal saavad globaalse CO2 väljaheidete kogused kõrgpunkti 10-15 aasta pärast, ja et Bali kokkulepe ei tee midagi tõusva joone vähendamiseks enne Kopenhaageni kohtumist,” ütleb Aagard. Folketingi keskkonnakomitee esimees Steen Gade on veel üllatunum: „See, et masin nüüd sõidab edasi 2009. aastasse, on parem kui läbikukkumine. Kuid on väga muret tekitav, et nii paljud majanduslikud ja poliitilised huvigrupid proovivad masina tööd takistada,” ütleb Gade. (Michael Rothenborg, Politiken, 14.12) Norra meedia suhtus Bali kohtumisesse kui veel ühte ÜRO juhtimisel läbi viidud jõuetusse kliimatippkohtumisesse. Veel üks hulk murelikke sõnu, lootusetuid debatte tehnilistest detailidest ja mõttetu vaidlus lõppdokumendi formuleerimise üle. Kuid jätkuvalt on tugevaid riike, kes soovivad hoolt kanda oma huvide eest, kindlustada, et neile ei tekiks konkurentsi ja et üks ei teeks rohkem kui teine jne. Ikka veel on palju neid, kes ei mõista, et tegemist on tõsise küsimusega. Tegemist ei ole regionaalse konfliktiga. ELi riigid, Norra ja veel üksikud riigid on võidelnud selle eest, et saada läbirääkimistesse mõningaid lihtsaid, peaaegu et iseenesestmõistetavaid sihte. Enamusest nendest on USA keeldunud. On palju teisigi riike, kes aruteludega kaasa ei tule, sh Venemaa, paljud arenguriigid, kuid USA on suurvõim. Paljud riigid on end USA selja taha peitnud. Aeg hiiresammudeks on läbi. Vajame tugevaimat poliitilist juhtimist kui varem. (Alf Ole Ask, Aftenposten, 14.12) Norra jaoks on kliima probleem oluline, mida näitab ka Norra peaministri Jens Stoltenbergi otsus võtta 2008. aastat isiklikuks õppeaastaks, kus ta reisib maailmas ringi, et õppida rohkem kliimakriisi kohta ja kuidas sellega tegelda. Juba jaanuaris läheb ta Norra uurimiskeskusesse Troll Antarktikas, et saada paremat ülevaadet kliimamuudatuste kohta polaaraladel. Aasta jooksul on planeeritud minna veel Indiasse, Himaalajasse, Kongosse ja Brasiiliasse. Kliimapoliitika on olnud valdkond, kus vahemaa sõnade ja tegude vahel on muretsemapanev. Meie lootus on, et Stoltenbergi kliimareisid inspireerivad rakendama konkreetseid ja ambitsioonikaid meetmeid selle vahemaa vähendamiseks. (Juhtkiri, Aftenposten, 31.12)

Taani ajakirjandus suhtub Afganistani missiooni skeptiliselt ja loodab, et paikapandav strateegia annab paremaid tulemusi. On karm tõsiasi, et mingeid reaalseid edukriteeriume NATO operatsioonis Afganistanis ei ole, isegi Taani panuse kohta. Otsus, et 2008. aasta jooksul koostatakse strateegia Taani missiooniks, on seega teretulnud – samas näitab see, et selline strateegia siiani puudus. Kui strateegia välja pakutakse, on oluline, et see saaks Folketingis enamuse, sest vastutatakse taanlaste elude eest. Enamik inimesi on juba skeptilised. Head eesmärgid iseenesest ei ole piisav argument. Just seetõttu, et Afganistan ei saaks olema viimane rahvusvaheline sõjaline operatsioon, kus on vajadus Taani toetuse järgi, on oluline, et põhi oleks paigas. Seni ei ole see nii olnud. (Juhtkiri, Politiken, 19.12) Kes viib läbi raske ja ohtliku töö Afganistanis? NATO liikmesriigid ei seisa järjekorras, et anda oma panust Talibaniga võitlemiseks, samas kui väike riik nagu Taani võtab endale tunduvalt suurema osa kui riigid, kellega me end tavaliselt samastame. Ja veel kõige ohtlikumas alas, Helmandi provintsis. Afganistanist ei ole lihtsat väljapääsuteed. Valitsuse avaldus Afganistani panustamise kohta näeb ette, et veel mitu aastat on vaja aidata elanikke ja kindlustada rahvusvaheliselt tunnustatud valitsust. Seetõttu on hea meel, et valitsus on nüüd avaldanud eesmärgipüstituse, mis lisaks sõjalisele osale sisaldab ka sotsiaalset poolt. Majanduslik kasv koos haridusprojektidega võivad panustada Talibani mõju nõrgenemisesse. Loodetavasti viib parem eesmärgipüstitus ja ülesannete struktureeritus Afganistanis Taani elanikkonna meelemuutusele selles olulises küsimuses. Antud hetkel on 52% elanikkonnast Taani osaluse vastu. See oleks halb, kui me hakkame mõtlema, et me ei saa maailmas muutusi esile tuua ja et see kõik on üldse liiga ohtlik. (Juhtkiri, Jyllands-Posten, 21.12)

Rootsi suurendab toetust Palestiina võimudele aastatel 2007-2008 u 1,37 miljardi kroonini. Et unistus iseseisvast, demokraatlikust ja elujõulisest Palestiina riigist saaks tõelisuseks, tuleb kombineerida rahukõnelusi ulatuslike pingutustega, et tugevdada Palestiina võime. Rootsi on juba ammu tugevalt seotud antud konflikti lahendamisega. Meil on head suhted mõlema osapoolega ja oleme külastanud Israeli ja Palestiina alasid viimase aasta jooksul neli korda. Rahvusvaheline kogukond mängib keskset rolli Palestiina institutsioonide tugevnemises, kuid osapooled ise omavad peamist vastutust. Palestiina võimu administratsiooni reformeerimine, nagu ka korruptsiooni vastu võitlemine, on vajalik. Et rahuläbirääkimised toimiksid ja viiksid tegeliku rahuni, on riigis vaja usaldust tõstvaid taktikaid ja koheseid edusamme. Osapooled peavad järgima rahvusvahelist õigust. Israel peab lubama kõrgendatud liikumisvabadust Palestiina sisealadel ja alade vahel - see on Maailmapanga hinnangul eelduseks töötava ja aktiivse Palestiina majandusele. Jätkuv Gaza sektori isoleerimine on kontraproduktiivne ja provotseerib ekstremistlikke jõude. Pärast aastat, mida võib iseloomustada vägivalla ja lootusetusega, avaneb nüüd tegelik võimalus positiivseteks muutusteks. Seda ei tohi lasta käest. Kõnelused peavad Palestiina riigi loomiseni. Nii edendame julgeolekut ka ELi lähipiirkonnas. Rootsi on valmis andma oma panuse. (Gunilla Carlsson, Carl Bildt, Svenska Dagbladet, 17.12) Ka Taani pidas Palestiina toetamist oluliseks sammuks rahu saavutamisel. „60. aastase kogemusega Lähis-Idas ei saa ma öelda, et olen optimistlik, kuid allaandmisest ei ole kasu. Me peame kasutama neid võimalusi, mis olemas on ja proovima uuesti,” ütles Taani välisminister Per Stg Möller, kes isiklikult oli tugevalt seotud läbikukkunud rahuplaaniga aastal 2002. Taani lubas anda 585 miljonit taani krooni kolmeks aastaks. (Jørgen Ullerup, Jyllands-Posten, 18.12)

Kosovo küsimusele lahenduse leidmine nõuab Euroopa Liidu ühtsust. Iseseisev Kosovo hakkab praktikas olema ELi protektoraat nii, nagu ta oli 1999. aastast ÜRO oma. ELi keskne kohustus on takistada rahutusi Balkanis ning see saab juhtuda kõige paremini läbi selle, kui Lääne-Balkan saab Euroopa koostöö üheks osaks. (Barbro Hedvall, Dagens Nyheter, 15.12) Kosovo staatus võib tulla mitmesugune. On olemas palju mudeleid. Võib (ja peaks) esitada küsimuse, kas Kosovo täielik iseseisvus on õige valik. Kosovo on segaasustus. Kõige hullem, mis võib juhtuda, on uus etniline puhastus pärast tegelikku iseseisvumist ning Kosovo territooriumi jagamine etniliste piiride järgi. Kosovo suur sõltuvus välisvägedest ja majanduse kohalolekust tekitab vaidlusi rahvusriigi mõtte printsiipidest – see, mis on ideoloogiline põhi võimaliku Serbiast lahkulöömiseks. Kosovo lahendus vajab kannatlikkust ja suuri panuseid mitmetelt osapooltelt. (Juhtkiri, Aftenposten, 16.12)

„Nüüd võib Euroopa pöörata oma tähelepanu suurtele küsimustele nagu kliima, energia ja heaolu,” ütles Portugali peaminister José Sócrates pärast Lissaboni lepingu allakirjutamist. Uus leping muudab EL koostöö efektiivsemaks ja laiendab liidu kompetentsiala uutele valdkondadele, sh energiapoliitika ja piiriülestele kuritegudele. Rootsi Riksdag ja teised rahvuslikud parlamendid saavad suurema võimu mõjutada otsustusprotsesse. (Mats Hallgren, Dagens Nyheter, 14.12) „Taani on ammu öelnud, et leping paneb paika koostööraamid mitmeks aastaks. Seega ei oota me muutusi,” ütleb Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen. „See on kindel signaal: nüüd on kindel alus, nüüd lähme edasi mitu aastat, enne kui hakkame sellega uuesti tegelema. Sest nüüd oleme lõpetanud igavesed diskussioonid ELi institutsioonide üle.” (Petrine Elgaard, Politiken, 14.12) EL riigid ei kavatse oma rahvalt küsida, mida nad arvavad, kartes saada eitavat vastust. See on hea argument neile, kes räägivad ELi demokraatia puudujääkidest. Kõik on nõus, et ELil on oluline roll energiajulgeoleku, kliima, immigratsiooni ja terrorismi temaatikas, kuid erimeelsused tulevad sellest, kuidas seda rolli tuleks täita. Kõige huvitavam Lissaboni leppe sõlmimise juures oli Gordon Browni käitumine. Brown leiab, et Briti erandid teevad rahvahääletuse ebavajalikuks. Tema argument on nõrk ja ta teab seda ka ise. Browni populaarsus on langenud. Oma ELi-vastasusega pakub ta üle. Suurbritannia eemalolek Euroopa lavalt muudab ELi. Uus leping annab ELile uue presidendi ja välispoliitika koordinaatori. Isiku valimine ütleb midagi ka poliitilise suuna kohta. Et ELil oleks rahvusvaheliselt mõju, on oluline ka see, keda valitakse koordinaatoriks. Mõju ELis võidetakse kõigepealt kohalolekuga. Kas Sarkozy on olnud Brüsselis kaks, kolm või neli korda? (Alf Ole Ask, Aftenposten, 14.12) EL omandab tähelepandamatult järjest rohkem föderatsiooni jooni, nagu see on USAs. Otsuseid selle kohta, mida liitlasriigid teha võivad, tehakse liidu pealinnas. Nüüd hääletatakse elanike arvu järgi, nt on Saksamaal 15 korda rohkem hääli kui meil. Seega võivad seadused, mis on meie soovile täiesti vastu, olla vastu võetud kõigele vaatamata. Sellest hoolimata ütlevad valitsuse juriidilised eksperdid, et me ei anna oma suveräänsust ära. Ma ei usu, et enamus taanlasi nende juristidega nõus on. (Ole Gerstrøm, Jyllands-Posten, 24.12) Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen eitab Schengeniga seoses hirmu kuritegevuse või illegaalsete toodete saabumise eest Taani. Fogh märgib, et kõik uued liikmesmaad on läbinud laiahaardelise hinnangu nii piirikontrolli, mere, õhu kui politsei töömeetodite suhtes. „Need riigid, kes nüüd Schengeniga liitusid, täidavad kõiki nõudeid,” ütleb Fogh Rasmussen. Schengeni koostöö eesmärgiks olla just organiseeritud kuritegevusega võitlemine, ebaseaduslik immigratsiooni, narkootikumide ja inimkaubitsemisega tegelemine läbi parendatud politsei koostöö. Taani peaminister näeb Schengeni koostööd kui loomulikku osa ELi siseturul koos vaba liikumisega, mis teeb seadusekuulekate kodanike elu kergemaks. (Jesper Kongstad, Jyllands-Posten, 20.12)

Skandinaavia meedia leiab, et USA presidendivalimised on olulised, kuna valitud president märgib ka valitud poliitilist suunda. Peale seitset aastat George W Bushiga on maailm õppinud, et erinevus kahe Ameerika presidendikandidaadi vahel võib tähendada erinevust eri maailmade vahel. Isikuline võim, mis tuleb kaasa maailma võimsaima rahva presidendi positsiooniga, on kindlasti suurem kui ühe isiku võim mõne teise riigi poliitikul. Demokraadist president saab tugeva mandaadi lõpetamaks Bushi epohhi kui vabariiklaste oma, ja maailma lootused uuele Ameerika esinäole on tugevamalt seotud demokraatide kahe juhtiva presidendikandidaadiga - Hillary Clintoni ja Barack Obamaga. Mis neid eristab? Clinton võib olla USA esimene naispresident koos kõige sellega, mida see sümboliseerib, kuid ta on ka teine Clintonite perekonna president, koos selle sümbolite ja poliitilise pagasiga. Barack Obama oleks esimene mustanahaline president. Sümboolselt olulisem, eriti ümbritsevale maailmale, oleks ehk see, et Barack Obama saaks esimeseks presidendiks USAs. Tema keskmiseks nimeks on Hussein ja tal on isiklik kogemus islamiga, mis võib mõjuda nt Pakistanis elava noore muslimi maailmanägemusele. (Göran Rosenberg, Dagens Nyheter, 20.12)

SOOME

Detsembri viimastel nädalatel ning jaanuari esimesel nädalal leidsid soome ajakirjanduses kajastamist mitmed huvitavad teemad ning põletavad küsimused. Algas USA presidendivalimiste pikk protsess, seoses aasta vahetumisega vahetusid kahe olulise organisatsiooni eesistujariigid: ELis andis Portugal teatepulga üle Sloveeniale, OSCE eesistujamaaks on jaanuarist alates Soome. Nii ELi, OSCE kui kogu rahvusvahelise üldsuse jaoks on eriti tähtsaks küsimuseks Kosovo võimalik iseseisvumine.

Erimeelsused Kosovo staatuse suhtes on tekitanud piirkonnas ja selle lähiümbruses pingeid juba peaaegu kakskümmend aastat. Jugoslaavia lagunedes tugevdas Serbia 1990. aastatel albaania enamusega provintsis oma haaret. Kosovo saatust on peaaegu kümme aastat määranud ajutised otsused, ning Kosovo riiklikku staatust puudutavaid lahendusi pole praegugi kerge leida. Rahvusvahelise üldsuse jagunemine ja Kosovoga seotud suurriigipoliitika on raskendanud kummagi osapoole jaoks rahuldava lahenduse leidmist. USA on juba pikalt toetanud Kosovo albaanlaste iseseisvuspüüdlusi, samas kui Venemaa on asunud Serbia selja taha. ELi tugev roll Kosovo-tüli lahendamisel pole nõutud mitte ainult seetõttu, et Kosovo asub ELi piiril. Lahendust peab toetama selline majanduslik ja poliitiline tugisüsteem, mida vaid EL on võimeline pakkuma. Kosovo olukorra lahendamine on ELi jaoks osutunud samas äärmiselt raskeks ülesandeks. ELi põhimõtteks on olnud leida olukorrale lahendus, mis rahuldaks mõlemaid osapooli. See on aga ilmselt võimatu, kui üks osapooltest on oma eesmärgiks seadnud riikliku iseseisvuse ning teine seisab sellele vastu. Kosovo-küsimus eeldab ELilt just seda võimekust, mille vältimatust mainiti ka äsja allkirjastatud reformileppes. (Teija Tiilikainen, Turun Sanomat, 18.12) ELil on ajalooline võimalus kindlustada Balkanil püsiv rahu. ELi roll on oluline just seetõttu, et ÜRO ebaõnnestus Kosovos. ELi roll suureneb ka seetõttu, et USA on oma positsiooni Balkanil kaotanud. Rahvusvaheline üldsus ja USA on aastaid toetanud Kosovo albaanlaste iseseisvuspüüdlusi. See on viinud olukorrani, kus albaanlased ei pea Serbia osana jätkamist võimalikuks. Kosovole oleks iseseisvus justkui ette lubatud. Teisalt vajab nii Serbia sise- kui ka välispoliitika lahendust Kosovo-küsimusele. Mida teeb Serbia, kui Kosovo iseseisvub? EL ei saa tühistada ÜRO JN varasemat otsust, millel põhineb Kosovo praegune staatus Serbia seadusliku osana. Arvatavasti kaebabki Serbia Kosovo iseseisvust tunnistavad riigid kohtusse, seades Kosovo iseseisvuse niimoodi kahtluse alla. Rahumeelsel viisil tegutsedes looks Serbia endast pildi kui demokraatlikust õigusriigist. (Rinna Kullaa, Pilvi Torsti, Helsingin Sanomat, 21.12) Kõik viitab sellele, et Kosovo kuulutab õige pea välja iseseisvuse. Serbia on selgeks teinud, et ei kavatse Kosovo eraldumist heaks kiita. Serbial on ka mõjuvõimas liitlane – Venemaa. Detsembris toimunud Ülemkogul otsustas EL Kosovosse saata politseimissiooni, et võtta üle juhtroll Kosovo tuleviku organiseerimisel ning suurendada stabiilsust piirkonnas. Tegelikult on see ainult kosmeetiline operatsioon. Euroopas on arenemas konflikt, millest võib tekkida piirkondlik kriis ning mis võib kõvasti kahjustada lääneriikide ja Venemaa suhteid. Kosovo võib end iseseisvaks kuulutada enne Venemaa presidendivalimisi. Selge on see, et valimiskeerises on Venemaa juhtkonna huvides näidata end pigem tugevana kui teha mööndusi. (Juhtkiri, Kaleva, 27.12) Serbial on Kosovo iseseisvuse vastu üks õiguslik ja üks ajalooline argument. Kosovo oli Jugoslaavia eksistentsi ajal formaalselt Serbia osa, lisaks peavad serblased ala oma maa ajalooliseks südameks. Parimad moraalsed ja poliitilised argumendid toetavad iseseisvumist. Serbia kaotas kõik õigused provintsi üle enne 1999. aasta sõda ning sõja-aastatel. Kui Jugoslaavia moodustanud riigid iseseisvusid, hoiti Kosovot vägisi Serbia võimu all. USA ning ELi Kosovo sõltumatust toetavad riigid on seisukohal, et Kosovo juhtum on ainulaadne ning see ei sobi pretsedendiks separatismile mujal. Samuti väidavad nad, et ÜRO JN resolutsioon nr 1244 aastast 1999 lubab Kosovol iseseisvuda ilma erilise uue otsuseta. Mõlemas väites on põhjust kahelda. Juhul kui Kosovo iseseisvub ilma JN õnnistuseta, sobib see juhtum argumendiks kindlasti igale eraldumisest mõtlevale etnilisele vähemusele. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 29.12)

Soome ajakirjanduses jätkus arutelu Välispoliitika Instituudi (Upi) NATO-raporti ja julgeolekupoliitika teemal. Upi NATO-raport võtab aluse Soome poliitikutelt, kes üritavad vähendada Soome ja NATO suhete tähendust. Kõigis raportites on üks ühine joon: julgeolekupoliitilisi otsuseid tehes tuleb hüpata liikuvale rongile, sest keegi ei tea, mida tulevik toob. Ka Euroopas pole variantideks igavene rahu ja maailmasõdade sarnased suurkatastroofid. Nende vahele jääb hall tsoon, mis toob üllatusi välis- ja julgeolekupoliitikas. Upi-Raportis on liiga vähe tähelepanu pööratud ühele olulisele asjale - NATO eemalepeletavale jõule. NATO riikide sõjaline võimsus on nii suur, et nende ründamine ei meelita kedagi. (Olli Kivinen, Helsingin Sanomat, 18.12) Sotsiaaldemokraatide esimehe Eero Heinäluoma arvates pole vaja Soomel arutleda NATO-liikmesuse üle – ELi julgeolekugarantii on piisav. Kuid ELi julgeolekugarantii suudab tagada vaid NATO. EL pole suuteline planeerima või ellu viima ühist kaitset. Ja miks ta peakski, kui suur osa liikmesriikidest on NATO liikmed. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 18.12) Raske on võtta seisukohta Soome võimaliku liitumise kohta NATOga, sest ei või teada, milliseks see sõjaline liit muutub. Keskne on alliansi kahetine olemus: ühelt poolt on see kaitseallianss, teisalt rahvusvaheline kriisireguleerimisorganisatsioon. Suurema osa NATO tegevusest moodustab praegu kriiside reguleerimine üle maailma. Suurt tähelepanu on pööratud NATO liikmesriikide erimeelsustele suhtumises neisse kriisidesse. Ühisvastutuse tundes on selgeid puudujääke. Soomes peetavas arutelus tuleb selgeks teha NATO tõeline olemus. Kui selle liikmeid kooshoidev ühtekuuluvustunne osutub piirkondlike kriiside ees aeg-ajalt puudulikuks, on siis jätkuvalt ja kindlasti tegemist kaitsealliansiga? Kas vastastikust julgeolekugarantiid võib võtta tõsiselt? (Jaakko Blomberg, Helsingin Sanomat, 20.12) Juba varem oli teada, et praegune valitsus ei esita taotlust NATOsse pääsemiseks. President Haloneni seisukoht polnud samuti üllatus, kuid hea oli kuulda selget „ei”-d, sest Halonenil on otsuse langetamisele märkimisväärne mõju. Arutelu on vajalik maailmas toimuvate muutuste tõttu. Euroopas on oodata uusi ühtse julgeolekupoliitika ettevõtmisi ning USAlt on oodata eurooplaste panuse suurendamise nõudmist. See vähendab ELi ja NATO vahet. (Kari Huhta, Helsingin Sanomat, 21.12) Mõnikord on räägitud NATOst, EList ja Põhjamaade koostööst kui konkureerivatest ettevõtmistest. Need kolm pole aga üksteise aseained. Pigem nad täiendavad üksteist, olles kõik Soomele tähtsad ning arendamist väärt. Soome peab osalema kogu sellises julgeolekualases koostöös, mis suurendab rahvusvahelist stabiilsust ja lisab Soomele julgeolekut. (Ilkka Kanerva, Turun Sanomat, 4.01)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Soome ajakirjandus

Eesti kaitsejõud jäävad Iraaki veel 2008. aastal, otsustas Riigikogu. Otsus polnud aga nii üksmeelne kui varem: poolt hääletas 53 ja vastu 29 saadikut. Viiendat korda võeti otsus vastu hoolimata rahva vastuseisust. Kaitseminister Jaak Aaviksoo arvates on aga missioonil osalemine Eestile kasulik. „Iraagi konfliktile lahenduse otsimises osalemine on kindlasti parandanud Eesti-suguse väikeriigi julgeolekut,“ põhjendas Aaviksoo. „Vastutustundetu ja enneaegne oleks Iraagist lahkuda praegu, kui riik ei suuda veel ise oma julgeolekut tagada,“ ütles Riigikogu väliskomisjoni esimees Sven Mikser. Kriitikute arvates olid juba Iraaki mineku põhjendused valed: massihävitusrelvi ei leitud, välisüksusi peavad iraaklased aga okupantideks. Iraagi-arutelus kasutati uut sõnavara. Nüüd räägiti Riigikogus Iraagis käivast sõjast, sõnu „rahutagamisoperatsioon“ ja „kriisireguleerimine“ ei kasutatud. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 20.12)

10 protsenti Eesti maavägedest osaleb rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides. Iraagis ja Afganistanis on surnud neli ning haavata saanud 40 Eesti sõdurit. Kaotused on suhteliselt suured, sest korraga on Iraagis 37 ja Afganistanis 120 Eesti sõdurit. Eesti sõdurid on Bagdadi ümbruses tegevad olnud 2003. aastast. Ülesannete hulka on kuulunud patrullimine ning majade läbiotsimine. Afganistanis on oldud samuti 2003. aastast, kuid panust on märgatavalt suurendatud viimasel aastal. Iraagist saadavast kogemusest peab Eesti Kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna jaoskonnaülem Sten Reimann olulisimaks rahvusvahelist koostööd. „Samu rahvusvahelise koostöö vorme on võimalik kasutada ka Eesti kaitsmisel,“ ütleb Reimann. Eesti armee on Iraagis osalenud sõjalises operatsioonis, mida toetasid õhujõud – see poleks Eestis võimalik. Iraagi sõda on näidanud Eesti seaduste puudulikkust. „Seadus määrab kaitsejõudude tegevuse rahu ning sõja ajal. Riigis valitseb rahu, kuid armee on sõjas,“ ütleb Reimann. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 20.12)

Balti riikidest pole vaid Eestil Venemaaga piirilepingut. Eelmisel aastal jooksis lepingu jõustumine karile, kui Venemaa ei aktsepteerinud preambulat, mille Riigikogu lisas piirilepingu ratifitseerimisseadusele. Pronkssõdurikriisi järel on asjatu loota, et Eesti või Venemaa oleks äkki tõsimeelselt valmis uueks ürituseks. Eestil on südamel ajaloo tõsiasjad. Kuid sunniviisiline liitmine 1940 ei muutu ju millekski muuks, kui see lepingu tasemel maha vaikitakse. Piirilepingu sõlmimine hambaid näitamata ei tähenda, et ajalugu muutuks või see unustataks. Kui pronkssõduritüli algas, tegutses Soome aktiivselt, tõstes küsimuse ELi tasemele. Nüüd kui Lätil on Venemaaga piirileping, on Eesti väga üksi. Eesti vajab Soomelt tuge ja julgustust, et järgida Läti eeskuju. Kompromiss on parem kui lepingu puudumine. (Kyösti Karvonen, Kaleva, 20.12)

1988. aasta Tartu rahu aastapäeval ajas miilits Tartus meeleavalduse laiali koerte ja kumminuiadega. Sel aastal on Eesti ajakirjandus üritanud välja selgitada, milline oli Andrus Ansipi roll koerte inimeste kallale ässitamises. Ansip oli toona EKP Tartu rajoonikomitee osakonnajuhataja. Vastukäivat infot meeleavalduse kohta tuli mitmelt poolt, Ansip ise eitas oma osalust, selgitades, et polnud siis kummalgi poolel. Praegu jagab Eestis poliitilist võimu üsnagi suur rühm nõukogude võimu vastustajaid vana võimueliidi ning noorte ja muudelt elualadelt tulnutega. Eestis on palju poliitikuid, kes alustasid karjääri kommunistlikus parteis. Edgar Savisaar oli 1989. aastaks jõudnud Nõukogude Eesti asepeaministri ja plaanikomitee esimehe kohale. Siim Kallas tegutses Rahva Hääle peatoimetajana. Valijad suhtuvad nende minevikku mitmeti: innukat tegevust nõukogude ajal ei kiideta heaks, kuid samas mõjutasid need poliitikud tugevalt Eesti iseseisvumist. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 28.12)

Schengen

Uudisteagentuurid

Estonia, Latvia and Lithuania's membership of Europe's borderless Schengen zone is a bonus for hundreds of thousands of ethnic Russians, many of them "non-citizens". For Baltic-resident Russians the change is largely symbolic, because they have since January 2007 enjoyed similar free-travel rules to those gained by Estonian, Latvian and Lithuanian citizens when the countries joined the EU, although they do not have the same right to work in other EU member states. An individual member state's entry ban on "undesirable" foreigners applies across Schengen. That may become a tool for Estonia, which over the past year has banned a string of young pro-Kremlin activists who came from Russia to protest against a decision to shift a Soviet-era war memorial from the centre of Tallinn to a military cemetery. Under Schengen rules, a ban on entering Estonia would also stop activists from Russia from taking sun-kissed holidays in Spain or Portugal and that could prove a turn-off for would-be protesters. (Afp, 21.12)

Ingliskeelne ajakirjandus

Schengeni pidustuste puhul olid lumistel riigipiiridel kohal presidendid ja peaministrid. Schengeni tsooni kuulub nüüdsest 24 riiki ja 400 miljonit inimest. Kriitikute arvates tähendab ELi piiri nihkumine Venemaa, Valgevene ja Ukraina külje alla salakaubveo, inimkaubanduse ja ebaseadusliku rände kasvu. Samas võimaldab liitumine Schengeniga reisida ilma piirikontrollita kogu 4000 km teekonna alates Tallinnast kuni Lissabonini välja. See peaks andma hoogu juurde nii turismile kui ka kaubandusele. Schengeni ruumil on nii pooldajaid kui ka vastaseid: paljud slovakid ja teised idaeurooplased on piiride kadumise üle rõõmsad, kuid austerlased ja sakslased on vähem entusiastlikud, kartes kuritegevuse kasvu. Austria kantsler Alfred Gusenbauer toetab Schengeni ruumi laienemist vaatamata enamiku austerlaste vastuseisule ning väidab, et Schengen ei tähenda mitte kriminaalsust, ebakindlust ega hirmu, vaid kujutab endast hoopis senisest suuremat rahu, turvalisuse ja stabiilsuse ruumi. (Daniela McLaughlin, The Independent, 21.12) Schengeni ruumi uusi liikmeid tervitas ka Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso, kelle sõnul on piirikontrolli kõrvaldamisega on ületatud takistused teel rahu, vabaduse ja ühtsuse suunas kogu Euroopas. Barroso ise osales Schengeni pidustustel Saksamaa idapiiril asuvas Zittau linnas koos Saksamaa kantsler Angela Merkeli ja Poola peaminister Donald Tuskiga. Schengeni ruumi laienemine on pannud paljusid kartma kuritegevuse kasvu, mistõttu Euroopa Komisjon on kulutanud 1 miljard eurot turvalisuse tõstmisele Schengeni idapiiridel. ÜRO põgenikeagentuuri teatel on viimastel kuudel kasvanud märgatavalt asüülitaotlejate arv Ida-Euroopa riikides. Näiteks Poola on pidanud tegelema 2007. aasta jooksul 5000 asüülitaotlusega, millest 3500 laekus pärast juunit. (Charles Hodson, Robin Oakley, CNN.com, 21.12) Schengeni ruumi laienemine näitab, et Euroopa on üle saamas Külma sõja aegsest jagatusest. Samuti on see märk Euroopa majandusliku ühendamise kiirenemisest. Ühtses Euroopas sõltub poliitika otseselt majandusest. Sellised arengud Euroopas ei ole kindlasti meeltmööda Venemaale, kes näeb ühtses Euroopas julgeolekuohtu ning vastab sellele kasvava rahvuslusega või tihendades suhteid teiste majandushiiglastega nagu Hiina ja India, et säilitada maailmas jõudude tasakaalu. Euroopa riikide vaheline üha tihenev majanduskoostöö on võimaldanud ELil mitte ainult tugevneda, vaid ka kindlal sammul laieneda. (The Island, 28.12)

Saksamaa ajakirjandus

Enne Narva silda ulatub veokite järjekord mitme kilomeetrini. Alates liitumisest Schengeniga on Narva ning veel paar ülekäiku Soomes kõige idapoolsemad ning neid valvatakse senisest veelgi rangemalt. Olukord Läti-Vene piiril on veelgi hullem - kuni 2000 veokit seisab siin korraga reas. See, et Schengeniga liitumine Baltimaades olukorda leevendab, on soovunelm. Piisab vaid pilguheitmisest Soome piiripunktidele, kus valitseb samasugune korralagedus. Soome president Tarja Halonen tõstis kohtumisel Venemaa presidendi Putiniga antud teema prioriteetseks. Ei kõrgtehnoloogia ega Schengeni andmebaas ei aita, probleemiks on Vene tollitöötajate korruptsioon. Kuid ka Baltimaade poolel on probleeme personaliga. Ent see leeveneb sisepiiride kaotamisega ning biomeetriliste passide kasutuselevõtuga. (Hannes Gamillscheg, Frankfurter Rundschau, 21.12)

Prantsusmaa ajakirjandus

Seoses Schengeni ruumi laienemisega viibis Eestis EK president Jose Manuel Barroso. Tallinnas pidas Barroso kaitsekõne Nord Streami gaasitorule. Barroso selgitas, et toetab gaasitoru rajamist ning avaldas kahetsust, et küsimuses puudub üksmeel. Tema hinnangul tagaks uus gaasijuhe Euroopale mitmekesisema energiaga varustamise. Barroso kutsus Eestit üles toetama gaasijuhtme rajamist, seda enam, et lubatud on maandada kõik kaasnevad keskkonnariskid. Eesti president Toomas Hendrik Ilves juhtis tähelepanu Läänemere statuudile, viidates, et Läänemere näol on tegu Euroopa Liidu sisemerega ning sellega seotud küsimused peaksid olema arutlusel ELi sisepoliitikana. (Celine Bayou, Regard sur l´Est, 20.12)

Soome ajakirjandus

Ametliku kiidulaulu kõrval on kuulda hoiatavaid hääli. ELi piirivalveagentuuri Fronteks juht Ilkka Laitinen on mures piirikontrolli kadumise pärast. „Me kaotame üsna tähtsa indikaatori, mille abil jälgida ja analüüsida illegaalset sisserännet ning kurjategijate liikumist Euroopas,“ ütleb Laitinen. Soome siseministeeriumi värske raport rõhutab, et Schengeni ala laienemine lisab vajadust kontrollida välismaalasi siseriiklikult. Europol ei näe aga muretsemiseks põhjust. (Ilkka Timonen, Aamulehti, 20.12)

Kui Eesti liitus 2004. aastal ELiga, kardeti Eesti kuritegevuse kandumist Soome. Politsei rahustas inimesi tookord, et Eesti kurjategijad on juba aastate eest Soome jõudnud. Kui Eesti on liitumas Schengeni ruumiga, arvatakse, et kasvab Subutexi salavedu. Eestist Soome tulevad narkootikumid on hästi kohale jõudnud ka enne piirikontrolli kadumist. Schengeni ala idapiir siirdub ida poole, Balti riigid saavad Euroopa vaba liikumise sisemaaks. Tekib küsimus, kui hästi peavad Balti riikide piirid Venemaaga ning Poola piir Valgevene ja Ukrainaga. (Ilkka Timmonen, Aamulehti, 20.12)

Soome-Eesti piir muutus üleöö maailma üheks kergemini ületatavaks piiriks. Ainus alaliselt piirile jääv amet on toll. Soome piirivalveameti sõnul võib kontrolli kadumine alati mingisuguseid probleeme tekitada. Politseipeainspektor Robin Lardot kinnitab, et muretsemiseks pole põhjust. „Eesti on olnud ELi liige juba mitu aastat ning kuritegevusega võideldakse seal samamoodi nagu teistes liikmesriikides. Pealegi tähendab Schengeni leping ka piiriüleseid kontrolloperatsioone ja ühiseid andmebaase. (Perttu Kauppinen, Helsingin Sanomat, 21.12)

EK president José Manuel Barroso kohtus Tallinnas Eesti peaministri Andrus Ansipi ja Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega. „Nüüd võib reisida vabalt Lissabonist Tallinna ja Helsingist Ateenasse,“ kiitis Barroso Schengeni viisaruumi laienemist. Eestis on muret tuntud illegaalse sisserände võimaliku kasvu pärast. Barroso kinnitas, et Schengeni ala laienemine ei vähenda turvalisust, vaid lisab seda. Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide jaoks on Schengeniga liitumine ka sümboolselt tähenduslik samm, saamaks täieõiguslikuks lääneriigiks. Tõlkija Eva Lillel peaks olema Eesti-Soome piiriületuste rekord, sest tema alustas Eesti-reise 1964. aastal nagu Kekkonengi. „Kõige hirmsamad olid passikontroll ja toll. Kotis oli alati midagi üleliigset: kohvi, kangaid, riideid, Parnasso, Suomen Kuvalehti, saapasse peidetud Helsingin Sanomate lehekülg, millel oli midagi keelatut,“ meenutab Lille. Alguses toimus passikontroll laeval. Hiljem võis Lille tuules mööda pääseda sadama pikkadest passijärjekordadest. Piiriületamise veteranil olid nipid selged. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 21.12)

Schengeni leping sõlmiti 22 aastat tagasi ning selle tähendus on kasvanud Euroopa ühinemise tugevnedes. Tähtsaim verstapost oli Berliini müüri langemine 1989. aastal. See tähendas Ida-Euroopa riikide vaimset ja majanduslikku vabanemist Moskva taktikepi alt. Liikumisvabadus suurenes N. Liidu lagunedes. 1999. aastal integreeriti Schengeni leping ELi raamistikku. ELi liikmete arvu kasvamisele on järgnenud Schengeni ala suurenemine. Kasvanud on ka Schengeni lepingu väärtus ELi kodanike silmis. Õigus ilma kontrollita piire ületada näitab, mida tähendab ELi integratsioon kõige paremas mõttes: kodanike võrdsust ja isiklike vabaduste kasvu. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 21.12)

Soome peaminister teeb sama, mida kuus miljonit reisijat igal aastal: sõidab laevaga Helsingist Tallinna. Vanhanen võib värskelt kogeda, mida tähendab äsja toimunud Eesti liitumine Schengeni ruumiga. Schengeni leping muudab sisepiirid märkamatuks, kuid tugevdab välispiire. Liikumisvabaduse negatiivne külg on see, et samamoodi pääseb viisaruumi ka kuritegevus: narkootikumivedu, salakaubandus ja inimkaubandus. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 21.12)

Schengeni ruumi laienemine ehitab ühtset Euroopat tõhusaimal võimalikul viisil - inimeste vaba liikumise abil. Kaob veel üks eraldusjoon uute ja vanade liikmesriikide vahelt. Muutus tähendab ELi välispiiride tähtsustumist. Schengeni ruumi laienemise kasu ületab mitmekordselt sellega seotud riske. EL ei kavatse sulguda. Piire ei saa täielikult avada, kuid korralike inimeste jaoks ei peaks ELi alale pääsemine olema liiga raske. Probleeme võib tekkida näiteks Lääne-Balkanil, kus juba kaua aega on ELi viisa saamist liiga raskeks peetud. See ei sobi hästi kokku ELi püüdlustega piirkonnale poliitiliselt läheneda. (Juhtkiri, Kaleva, 21.12)

Schengeni ruumiga liitumist tähistati Tallinna sadamas kaks korda, B- ja D-terminalis. Peod olid erinevad kui öö ja päev. B-terminalis oli öö, pidutsejateks reisijad; D-terminalis päev, sündmuse tähistajaks ELi juhtkond. B-terminalis olid reisijad arvestanud sabasseismisega, kuid pääsesid keskööl puhkpilliorkestri saatel piirivalveputkadest mööda. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 22.12)

Küberjulgeolek

Ingliskeelne ajakirjandus

Rahvusvahelised küberkuritegude alased uuringud hoiatavad, et tulevikus peetakse sõdu interneti teel. Kübersõja oht on suur, kuna valitsused ja organiseeritud grupid püüavad lihvida teineteise järel luuramise oskusi ning rünnata mitmesuguste e-relvadega ühiskonna kriitilisi sõlmpunkte. Arvutiturbefirma McAfee aruandest selgub, et viimase 12 kuu jooksul on rünnatud valitsuse infosüsteeme nii Austraalias, Uus-Meremaal, USA-s, Saksamaal, Indias kui ka Eestis. Ennustuste kohaselt saab virtuaalne luure aastal 2008 üheks põhilistest interneti teel levivatest ohtudest. Internetiluures osaleb hinnanguliselt 120 riiki ning aruande järgi on Hiina peamiseks küberkuritegude allikaks. Samasuguste tulemusteni on jõudnud ka USA ja Saksamaa valitsuste infoallikad. Küberrünnakud ohustavad nii rahvuslikku julgeolekut, finantsturge, lennuliiklust korraldavaid süsteeme, valitsuste infovõrke kui ka elektriteenuseid, rääkimata inimeste usaldusest. Üle maailma on valitsused hakanud ellu rakendama ettevaatusabinõusid, et vähendada oma riigi haavatavust. Küberturbeekspertide arvates jääb 99% küberrünnakutest valitsuste infosüsteemidele märkamata. Kuid Eestile suunatud küberrünne aprillis 2007 ei saanud jääda nähtamatuks. McAfee aruandes nimetatakse Eesti juhtumit esimeseks tõeliseks näiteks sellest, kuidas rahvusriigid kasutavad oma kübersõjarelvade võimalusi. (Conrad Walters, The Sydney Morning Herald, 24.12) Arvutiajastul võib erinevus sõja ja kuriteo vahel olla tihti vaid tõlgendamise küsimus. Elektrooniline rünnak ei jäta endast maha kraatreid ega veriseid laipu. Kuid majanduslikud kahjud võivad osutuda palju tõsisemateks. Viimase 15 aastaga on küberruum muutunud väga aktiivseks ning selle võrra ohtlikumaks, terved riigid sõltuvad arvutivõrgust kommunikatsiooni, majandustransaktsioonide ja info säilitamise vallas. Arvutid ja arvutivõrgud on samas tõhusad sihtmärgid kurjategijatele. Seega: 21. sajandil tähendab rünnak riigi elektroonilise infrastruktuuri vastu tõelist sõda. Seda teavad nii pankurid kui ka luureagentuurid ning selle raske reaalsusega peavad rinda pistma ka diplomaadid ja tipp-poliitikud. Maailm sai esimest massilist ja organiseeritud küberrünnakut tunda 2007. aasta aprilli lõpul Eestis. (Austin Bay, Strategy Page, 01.01.2008) Enne aprillikuud oli Tallinnas sõjaväekalmistul seisev sõjast räsitud näoga Punaarmee sõdurit kujutav pronkssõdur mälestusmärk neile, kes võitelsid Teises maailmasõjas, ent nüüd on temast saanud uus, informatsiooniajastu rahvusvaheliste konfliktide sümbol. Pärast pronkssõduri teisaldamist sõjaväekalmistule kevadel 2007 algasid küberrünnakud Eesti internetilehekülgedele ning maailmas hakkas reaalsuseks saama kübersõja oht. Nüüd on ka Kanada luureeksperdid avaldanud aruande, mille kohaselt Ottawa peaks kasutusele võtma ettevaatusabinõud potentsiaalse küberrünnaku ärahoidmiseks. Aruande kohaselt võib eeldada, et iga poliitiline või diplomaatiline vaidlus võib nüüdsest endas sisaldada olulist online-komponenti. Kuigi Eestile suunatud küberrünnakud polnud veel lõplikult hävitava mõjuga, piisaks vaid veidi suuremast pingutusest, et korraldada palju laastavam rünnak. (Stewart Bell, National Post, 02.01.2008) Dublinis asuv Rahvusvaheliste ja Euroopa Uuringute Instituut väidab, et kübersõda muutub seda tõenäolisemaks, mida enam majandus, valitsus ja ühiskond muutuvad sõltuvaks internetist. Iiri arvutiturbeeksperdid on ühel nõul, et riigid peavad õppima Eesti juhtumist, kuna küberrünne Eesti kui ühe maailma juhtiva e-riigi vastu oli üks esimesi näiteid kogu riiki hõlmavast kübersõjast. (Emmet Ryan, Electric News, 04.01.2008) Eestile suunatud küberrünnakud peaksid USA valitsuse jaoks toimima hoiatusena, sest riikide virtuaalset infrastruktuuri ohustavate häkkerite oskused paranevad üha kiiremini ning küberkurjategijad võtavad kasutusele üha uuemaid e-relvi. (Dan Goodin, Channel Register, 04.01.2008)

Kultuur

Uudisteagentuurid

Jaan Kross, the most translated writer from the Baltic state of Estonia and often nominated for the Nobel prize for literature, died. Kross's name appeared almost every year as one of the nominees for the literature prize, but the award eluded him. Imprisoned by both the Nazi and Soviet authorities and exiled to Siberia for 9 years by the Soviet authorities, Kross was a writer whose life mirrored that of his country. One of his best-known works was "The Tsar's Madman", which examined the dilemma faced by those who stand up to an authority they believe to be wrong. Set in the Tsarist era, it was an historical allegory for life in the Soviet Union. Kross was born in 1920 and read law. He worked as a teacher for two years before being arrested in 1946 and deported to Siberia to suffer the same fate as thousands of other Estonians. After his time in the gulag, during which he taught himself several languages, he was released in 1954. (Reuters, 27.12)

Estonians paid tribute to the Baltic state's most celebrated contemporary author Jaan Kross, following his death in the Estonian capital Tallinn aged 87. "Jaan Kross suffered at both the hands of the Nazis and the Soviets, he was imprisoned and deported," Estonian President Toomas Hendrik Ilves said in comments published by Postimees daily. "The similarity of actions of those two criminal regimes made the writer often sneer later in his life on that similarity and to see it depict the irony of history."…"Words were weapons for Jaan Kross and he had admirable skill to beat the enemy with his own weapon," Estonia's ministry of culture, Writers' Union and Museum of Estonian Literature said in a joint statement. "In the totalitarian society during the Soviet era, this was unthinkable in any other way." He has been often credited for the rejuvenation of the genre of the historical novel. Most of his works take place in Estonia and usually describe the relationship of Estonians and Baltic Germans and Russians. (Reuters, 28.12)

Seitsmenda rahvusvahelise Maroko filmifestivali peaauhind läks Eesti autori Veiko Õunpuu filmile “Sügisball”. “Me ei räägi samas keeles, kuid me mõistame sama keelt – see on universaalne inimlikkuse keel”, ütles filmi produtsent Katrin Kissa auhinnatseremoonial. Võidutrofee andis üle prantsuse filminäitleja Catherine Deneuve. Maroko festivalil võistles kokku 15 filmi. (Afp, 15.12)

Ingliskeelne ajakirjandus

Jaan Kross sai tuntuks eeskätt oma Eesti saatust kujutavate teostega. Kõigi oma 16 romaani jaoks ammutas Kross inspiratsiooni ajaloost, püüdes oma loomingu kaudu taastada Eesti rahvuslikku mälu. Nõukogude tsensuuri ja mõttetut idealismi kajastav romaan ”Keisri hull”, mida peetakse mitte ainult Krossi enda loomingu, vaid ka kogu Euroopa kirjanduse üheks meistriteoseks, tegi kirjaniku nime tuntuks ka inglisekeelsele lugejaskonnale (tõlge ilmus 1992). Kirjaniku elutee ja isiklik käekäik peegeldasid tema riigi ja rahva saatust. Ta tõlkis eesti keelde klassikuid nagu Shakespeare, Lewis, Balzac ja Carroll, ning avaldas 1958. a. oma esimese luulekogu ”Söerikastaja”. Alates 1970. aastast hakkasid ilmuma kirjaniku ajaloolised romaanid, mis tegid ta kuulsaks algul Nõukogude Baltikumis, seejärel juba ka Läänes. Peale Eesti iseseisvumist osales Kross lühemat aega Eesti poliitikaelus, võttes osa Eesti esimese põhiseaduse väljatöötamisest, 72-aastaselt oli ta parlamendi vanim liige. Alles mõned aastad tagasi avaldas Kross mälestusteraamatu, milles kirjutas oma elust liigutavalt ja ilma viha pidamata. (Ian Thomson, The Independent, 29.12)

Briti plaadifirmalt Chandos aasta lõpul ilmunud heliplaat «Kapp Family Orchestral Works» on pühendatud helilooja Artur Kapi, tema poja Eugen Kapi ja nõo Villem Kapi orkestrimuusikale. Kappe peetakse Eesti orkestritraditsiooni rajajateks ja säilitajateks riigi jaoks väga muutlikul ajaloo perioodil. Plaadil olevad lood on nauditavad ja väärt kuulamist nii kodus kui ka piiri taga. Kappide muusika toob kuulajani BBC Philharmonic Orchestra maestro Neeme Järvi juhatusel. (William Norris, Musical Criticism, detsember 2007)

Saksamaa ajakirjandus

Ellujäämise kunst rasketel aegadel – see on Jaan Krossi loomingu põhiteema. Sest tema elukogemus oli selleks sobivaim kui kellelgi teisel, välja arvatud ehk Solženitsõnil. Eestlased näevad temas lootustelaulikut ning tõe eest võitlejat. Tema nõukogude ajalgi kirjutatud teosed kandsid selget poliitilist sõnumit, nõnda et dissidendidki temast lugu pidasid. Käsitöömeistri poeg läks moodsa luule teed, sest oma väikese rahva rahvuslik ja keeleline ellujäämine oli tema südameasjaks. Ajaloolised tegelaskujud muutis ta kangelasteks (v.a. keskaegsed), need kujutasid endast aga piirilkõndijaid – vastupanu ja kohandumise vahel – ühes Euroopa piiririigis, millele on vähe tähelepanu pööratud. Valede ja vägivalla maailmas on tõde ainus vahend väärikaks eksistentsiks, oli Krossi veendunumus. (Robert von Lucius, FAZ, 29.12)

Šveitsi ajakirjandus

Eesti on paljuski Jaan Krossile tänuvõlgu oma identiteedi päästmise eest nõukogude okupatsiooni perioodil. Muidu sõnaahtrad eestlased leidsid end kirjanduslikult maailmakaardilt just tänu temale. Nagu Lennart Merile tänu leidsid nad end poliitiliselt maailmakaardilt. Nostalgiaohtu pole eestlaste seas kunagi esinenud, pigem on ohuks olnud teadmatuse ja unustuse vari. Krossi luuletused, romaanid ja esseed teenisid kõik ühte eesmärki – seda teadmatust ja unustamise ohtu kahandada. Tema teostest oli eestlastel kosutav ja lohutav lugeda, et läbi aegade on see rahvas ikka pidanud end tõestama, enda eest seisma. Euroopa on kaotanud humanistliku valgustuse ja sõltumatu internatsionalismi hääle, suure haritud euroopaliku jutustaja. (Cord Aschenbrenner, NZZ, 29.12)

Majandus

Uudisteagentuurid

Governments worldwide are preparing for an increase in attacks on crucial services. The report, issued by the software security company McAfee, says government computer systems in Australia, New Zealand, US, Germany, India and Estonia have been attacked in the past 12 months and it predicts growth in virtual espionage will be among the main online threats in 2008. An estimated 120 countries engage in online espionage and the report fingers China as a key perpetrator. Government sources in the US and Germany have made similar accusations in the past. (SMH, 24.12)

Singapore's agreement with Estonia for the avoidance of double taxation comes into effect on December 27. This is to promote greater bilateral flows of investment, trade, technical know-how and expertise between Singapore and Estonia and thus strengthen economic links. The agreement will specify clearly the taxing rights of each country on all types of income earned from 1 January 2008. The agreement was signed last year at the sidelines of the IMF-World Bank Annual Meetings held in Singapore. Singapore has also concluded agreements for the avoidance of double taxation with the other Baltic States, namely Latvia and Lithuania. (Afp, 26.12)

Soome ajakirjandus

Läänemere reisijateveo koguturg on aasta jooksul kahanenud 1–2 protsenti. Tugevaimas vastuvoolus seilab AS Tallink Grupp koos tütarettevõttega Tallink Silja. Tallink Grupi majandusaasta 1. kvartal septembrist novembrini näitab ettevõtte positsiooni nõrgenemist Soome-Rootsi liinil. Septembris-novembris kaotati eelmise aasta sama ajaga võrreldes üle 16 protsendi reisijatest. Reisijate hulka Helsingi-Tallinna liinil võib positiivselt mõjutada Eesti liitumine Schengeni ruumiga. (Kimmo Lundén, Kauppalehti, 19.12)

Varia

Ingliskeelne ajakirjandus

Esmakordselt Tallinna külastavale turistile näitab linn oma erinevaid palgeid. Vaatamist-imetlemist väärivad munakivisillutisega tänavad ja hästi säilinud gooti stiilis hooned vanalinnas. Ent nõukogudeaegsed linnaosad, mis jäävad tavalisest turistimarsruudist kõrvale, rusuvad rõõmutu ja halli majaderägastikuga, kus isegi inimesed näivad vanemad ja tõsisemad. Kaasaegne Tallinn oma klaaskõrghoonetega võiks aga võistelda mistahes teise maailmalinnaga, olgu selleks New York, Shanghai või Sydney. Ärikvartal annab tõestust Eesti majanduskasvust. Maailma taustal on Tallinn väike linn ja ühest kohast teise jõudmiseks ei pea jalutuskäigust loobuma. Tallinn on turvaline, kuid eriti ööpimedas pole mõtet liiga seiklushimuline olla. Mis puutub toidusse, siis Tallinn ei sobi taimetoitlastele. Kiirtoiduketid pakuvad korralikku valikut ning liha- ja kalasõpradel kõht tühjaks ei jää. Tallinna puhul on kindlasti märkimisväärne selle asukoht: Soome, Rootsi ja isegi Venemaa on siit vaid mõne tunni kaugusel. Seega parim paik uue põhjamaise seikluse alustamiseks. (Rathin Lahiri, The Economic Times, 21.12)

Surmaga lõppevate liiklusõnnetuste arv väheneb kogu Euroopas, kuid üha kasvava majandusega Balti riikides suureneb autode arv pidevalt ning nii on Eesti, Läti ja Leedu asunud juhtima ajakirja Forbes koostatud Euroopa Kõige Ohtlikumate Juhtide edetabelit. Edetabel on koostatud Euroopa Komisjoni 2006. aasta andmete ja Rahvusvahelise liiklusõnnetuste andmebaasi andmete põhjal, Eesti on Leedu ja Läti järel kolmandal kohal. Top 10s valitsevad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, neist Poolas, Sloveenias, Ungaris ja Tšehhis on igaühes 100 surmaga lõppenud liiklusõnnetust miljoni elaniku kohta. Leedus ulatub selliste õnnetuste arv aga lausa 200-ni. Balti riikide ohtlike teede põhjuseks võib pidada kaelamurdvat majandusedu, mis on toonud teedele suure hulga autosid, kuid pole suutnud parandada infrastruktuuri ega panustada juhtide hoolivamasse suhtumisse. Paljud juhid istuvad rooli taha purjus peaga, altkäemaksude ja korruptsiooni levik soodustavad seda omalt poolt. (Lionel Laurent, USA Today, 28.12)

Skandinaavia ajakirjandus

Balti riiki Eestit on esile tõstetud kui digitaalset pioneeri. Kohalikele endilegi meeldib väljend „e-Eesti”. 2007. aastal on umbes ühel miljonil inimesel digitaalne isikutunnistus, mille esmane eesmärk on toimida kui ID-kaart, samuti saab seda ametlikult kasutada digitaalse allkirja andmiseks ja elektroonilistel valimistel – veel üks uuenduslik projekt Eestist. Järgmise sammuna on lisatud isiklikud sala- ja pin-koodid ning kaart toimib kui maksekaart, seda näiteks ühistranspordis. Turvalisust lisavad kombinatsioonid funktsioonidest nagu pin- ja puk-koodid, sisseehitatud kiip koos visuaalse tunnusega, nagu see on krediitkaartidel. (Sten Løck, Børsen, 11.12)

Soome ajakirjandus

Eesti kirjanik Jaan Kross suri 27. detsembril Tallinnas 87-aastasena. Krossi eakaaslaste saatuseks oli olla väikese maa lühikese iseseisvusaja kadunud sugupõlv. 1938. aastal Westholmi lütseumi lõpetanud poisid sattusid varsti rindele või üritasid Krossi kombel pääseda sundmobiliseerimisest. Sõja üle elanud klassikaaslastest põgenes osa välismaale, osa küüditati. Kross oli sunnitööl kaheksa aastat. Tallinnasse tagasi pääses ta 1954. aastal ning tegutses sellest ajast alates vabakutselise kirjanikuna – aega silmas pidades üllatavalt vabana. Taasiseseisvunud Eestis osales Kross ka poliitikas, olles Riigikogu liige aastatel 1992–93, kuid pettus, kui rahvuslik üksmeel kadus. Eesti ning ka Soome Kirjanike Liit esitas Krossi mitmeid kordi Nobeli preemia kandidaadiks. Nüüd kuulub ka Kross nende suurte kirjanike rühma, kes pole kunagi saanud väärtuslikemat kirjandusauhinda. (Hannu Marttila, Helsingin Sanomat, 28.12)

Turu kirjaniku Harri Raitise jaoks olid Eesti ja Balti riikide tuntuim kirjanik Jaan Kross ning Eesti vabariik üks tervik. Vabariik kuulutati välja 1918. aastal, mõni aasta hiljem sündis Jaan. Jaan Kross kasvas nooreks meheks koos vabariigiga. Mõlemad olid saamas täisealiseks, kui nende areng vägivaldselt katkestati. Raitise arvates on Kross märgiks hariduse jõust. Westholmi lütseumis ja Tartu ülikoolis omandas Kross euroopaliku humanismi tugeva vundamendi, mis ei kadunud kunagi. Kross suutis täpselt määratleda need asjad, tänu millele säilitas eesti rahvas oma identiteedi 50 okupatsiooniaasta jooksul. Tõlkija Kalervo Mettala usub, et Kross ei saanud Nobeli preemiat poliitilistel põhjustel. Krossi võimalus auhinda saada kadus Eesti iseseisvudes. 1988. aastal sai Jaan Kross Soome Eeva Joenpelto auhinna. (Tuomo Karhu, Turun Sanomat, 28.12)

Jaan Krossi leinab kogu Eesti rahvas. Kross oli eestlaste jaoks peaaegu sama kui Väinö Linna soomlastele: ajaloo meeldetuletaja ning lugemiselamuste pakkuja. Jaan Kross ei kirjutanud ainult romaane, tema sulest ilmus ka luuletusi, novelle, näidendeid ja esseid. Krossi teoseid on ka palju tõlgitud. (Jorma Rotko, Kaleva, 28.12)