Nädal välismeedias 3.-9. detsember 2007

AJAKIRJANDUS
USA, Suurbritannia, Saksamaa, Šveits, Prantsusmaa, Skandinaavia, Soome

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Schengen, Second Life, Majandus, Kultuur, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Välispoliitika

Africa and Europe's first summit in seven years ended without agreement on the key issue of trade, dealing a blow to efforts to forge a new economic partnership between the two continents. More than 70 European and African leaders were also at odds on how to deal with Zimbabwe, which was singled out along with Sudan by German Chancellor Angela Merkel for not respecting human rights. The two-day summit ended with an ambitious action plan and a promise to meet again in 2010. But the world's largest trading bloc and its poorest continent were at loggerheads over trade, which would be the basis for future economies ties. The EU is Africa's largest commercial partner, with trade totalling more than 215 billion euros in 2006. But EU officials and businessmen fear growing Chinese investment in Africa could displace Europe from the top spot. Beijing held a summit for African leaders last year, wooing them with multibillion-dollar trade investment contracts. The EU wants to replace expiring trade accords with so-called Economic Partnership Agreements or temporary deals, which anti-poverty groups have criticised for failing to provide protection for Africa's poor farmers and its fragile industry. "It's clear that Africa rejects the EPAs," Senegalese President Abdoulaye Wade angrily told reporters. "We are not talking any more about EPAs, we've rejected them...we're going to meet to see what we can put in place of the EPAs." Brussels insists on new trade deals by Dec. 31, when a waiver by the World Trade Organization on preferential trade arrangements for developing countries expires. EC President Jose Manuel Durao Barroso said Brussels was not strong-arming countries over trade, but said that in the case of no more interim deals "the preferential agreement will no more be applicable from Jan. 1, 2008." The EU was ready to continue talks. "What we are saying is let's have interim accords to avoid trade disruption," he said. While around a dozen African countries have recently agreed interim trade deals with the EU, most African leaders argue they need more time to prepare their weaker economies and societies for the impact of the end of preferential trade arrangements. Germany´s Merkel said EU leaders would discuss trade with Africa at an EU summit on Friday. "We are going to look again if Europe can be more flexible," Merkel told reporters, adding the Dec. 31 deadline was not fixed in stone. African Union Commission President Alpha Oumar Konare criticised the handful of interim trade deals signed. "Our dearest hope is that the interim accords don't tie down the rest (of the countries) and complicate things afterwards," he said. "If we build our partnership on the weakness of unity in Africa we'll have problems." Human rights and anti-poverty campaigners said they were disappointed by the meagre results at the summit. "If you wait seven years and then try to force through deals by the end of the year, you will inevitably end up with an exercise in grandstanding and not real progress...we think this is a waste," said Martin Kirk of British charity Save the Children. The atmosphere at the meeting had already been strained by differences of opinion over how to deal with Zimbabwe President Robert Mugabe. Merkel said Africa's image was being damaged by a lack of resolve to stop human rights abuses in Zimbabwe. African leaders insisted that Mugabe, who is seen by many in Africa as an independence hero, be invited to the summit, prompting British PM Gordon Brown to stay away. When asked by a Reuters reporter what his message to Europe was, a smiling Mugabe lifted his fist in the air in defiance. But the two continents, close neighbours through geography but worlds apart in terms of development, did sign a declaration committing them to establish a strategic political "partnership of equals". Their joint declaration promised cooperation on investment, development, human rights and peacekeeping. "We are resolved to build a new strategic political partnership for the future, overcoming the traditional donor-recipient relationship," the statement said. (Reuters, 9.12)

EU executive urged EU countries on to work harder at opening markets to neighbours outside the bloc and making it easier for citizens of those countries to obtain visas. EU External Relations Commissioner Benita Ferrero-Waldner also called for greater efforts to help neighbours tackle conflicts lingering from the Cold War and more support for reforms in sectors from energy to social policy. "The EU needs to show increased political commitment to foster economic integration and improve market access," she said in outlining her European Neighbourhood Policy (ENP) for 2008. Ferrero-Waldner said opportunities for the EU's 27 states to strike bilateral deals making it easier for citizens of neighbouring countries to visit were not being fully exploited. She said the Commission was moving towards pilot "mobility partnership agreements" that would offer citizens of states like Moldova and Morocco improved opportunities for legal migration to EU countries while also targeting illegal migration. "In the future, the EU will need an increasing number of migrant workers to fill the gaps in the labour market," Ferrero-Waldner said. EU and its neighbours held their first high-level meeting in September and called for closer ties, but EU countries differed on how to advance a relationship key to energy, trade and security cooperation. Some wanted to stress ties with eastern neighbours from the former Soviet bloc and others those of the Middle East and North Africa. They also differed on whether closer cooperation should be seen as a route to possible membership of the EU. French President Nicolas Sarkozy, who opposes Turkey's EU bid by arguing it is not geographically in Europe, has proposed a "Mediterranean Union" that would focus on curbing illegal migration and terrorism and promoting economic development. Such talk has heightened complaints from EU newcomers in Central Europe and their neighbours who see the EU as too focused on the Mediterranean at their expense. (Reuters, 5.12)

EU joined US in demanding Russia probe alleged abuses in an election won overwhelmingly by President Vladimir Putin's party, and Germany denounced the poll as undemocratic. European states expressed alarm over the outcome of parliamentary poll after rights watchdogs said the campaign had been marred by biased media coverage and abuse of government resources in favour of Putin's United Russia. But European reaction was tempered by what analysts said was acknowledgement that Moscow, whose cooperation the West seeks in international disputes from Iran to Kosovo, was increasingly impervious to criticism from outside. With almost all votes counted in the State Duma (lower house) election, Putin's United Russia had won 64.1 percent of votes - nearly six times as many as his nearest rival - amid allegations of electoral fraud and official obstruction of the work of international observers. "It is vital that the Russian Central Election Commission urgently investigates all allegations of electoral abuses," Britain's foreign ministry said in a statement, echoing a similar call from Washington. It expressed disappointment that ODIHR had not been able to observe the election. The ODIHR cancelled plans to monitor the poll after a row with Moscow over delays in issuing visas. France took a similar line, with a foreign ministry spokeswoman expressing the hope that Moscow would "shed light" on the allegations of voting irregularities. Sharper reaction came from German Chancellor Angela Merkel's government, seen as less close to Putin than that of her predecessor Gerhard Schroeder. "There can be no doubt. Measured by our standards, it was neither a free, fair nor democratic election," spokesman Thomas Steg told a regular news conference. FM Frank-Walter Steinmeier also criticised in unusually strong terms the election and demanded Russia clear up irregularities surrounding the vote. The Kremlin said the vote provided a ringing endorsement of Putin, who is now expected to try and hold onto the reins of power after his term ends next year. But critics accused authorities of ensuring victory was never in doubt. There was no immediate reaction from NATO or the EU Presidency, but the EU commissioner responsible for ties between Brussels and Moscow said there had been clear abuses. "We saw some violations of basic rights, notably free speech and assembly rights," EU External Relations Commissioner Benita Ferrero-Waldner told reporters in Berlin. EU wants to negotiate a new "strategic partnership" with Russia but is struggling to get to grips with an energy giant enjoying the fruits of high prices for oil and showing increasing assertiveness on the world stage. "This election campaign was an illustration of what certain ideologies in Kremlin call managed democracy. The emphasis is on the first part of the concept," Swedish FM Carl Bildt said on his website, citing biased reporting from "'made-to-order' TV channels" in Putin's favour. Graham Watson, leader of the liberal faction in the European Parliament, said the election process showed Putin was "a populist with the trappings of a dictator". "He is the same category as Hugo Chavez, only he is more dangerous," he added in a statement, likening Putin to the left-winger leader of oil-rich Venezuela. Analysts in Brussels said the landslide victory for Putin's party would likely mean the EU having to deal with an even more self-confident Kremlin that would pursue a policy of "divide-and-rule" over Europe's national governments. "I guess the attitude is one of unsurprised resignation," said Michael Emerson, Russian expert at the Brussels-based Centre for European Policy Studies. "I would guess that the first conclusion to be drawn by the EU countries is that they must carefully work together in their relations with Russia so that the image of weak division is not the one that prevails." (Reuters, 3.12)

NATO, Julgeolek

US Defence Secretary Robert Gates said he was pushing the world's countries for more commitment to Afghanistan's fight against growing extremist violence. Gates was here on a surprise visit to assess the international fight against the Taliban and their allies in Al-Qaeda, whom US officials say appear to have stepped up their activities here. "I feel like I am the salesman around the world for Afghanistan," Gates said during a visit to the Kabul Military Training Centre where army leaders told him they needed more mentors and equipment. "I asked the Chinese, the Koreans, Japan for more help," he said, adding he was also pressing countries in the 38-nation NATO-led International Security Assistance Force (ISAF) to "meet their promises". "Our enemy here is hardened and resilient, they will not go away easily and - as we were reminded last week by Osama bin Laden's message to Europe - our enemies are counting on us to lose our resolve," Karzai said. He blamed the increase on "terrorist hideouts outside Afghanistan" and support in some countries for "terrorist elements and Al-Qeada and professional murderers." … "Al-Qaeda is on the run, it's defeated, it's hiding... all they can do is come in and blow a bomb. That's desperation, that's not success," he said. The president said he was satisfied with international training and other support of the post-Taliban Afghan army but hoped his allies would expedite the delivery of air assets for the weak air force. Afghanistan's army has been built to about 50,000 men, but officials say at least twice that is needed to secure the volatile country. Army chief of staff Bismullah Khan told Gates at the training centre earlier that the Afghan forces could "do the job ourselves" but needed more advisors and mentors, and new weapons. "In the war on terror we are on the frontline," he said. Gates said progress in building the Afghan army was "quite impressive." "We are continuing to work with you and help you," he told Afghan officials at the centre. "We are also working very hard on the equipment side. We know there is an interest in small arms and mortars... We are also aware of the shortage of trainers," he said. "It is imperative to all of us that you be successful." (Reuters, 4.12)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Rahvusvahelises inglisekeelses meedias leidis möödunud nädalal kajastamist Bali kliimakonverents, mille eesmärgiks oli alustada uue kliimapakti loomist ajaks, mil aegub Kyoto protokoll. Nii USA kui ka briti ajakirjanduses pöörati palju tähelepanu kahe suure riigimehe saatustele: Venemaal võitis parlamendivalimised oodatult Vladimir Putini erakond ning Lääs näeb lavastatud valimistes Venemaa eemaldusmist demokraatiast. Ladina-Ameerikas lõi seevastu laineid Venetsueela riigipea Hugo Chavezi lüüasaamine referendumil, mida maailm tähistas ühe autokraatia äärel vankuva riigi esimese sammuna vabaduse poole. Meediakajastust pälvis ka Kosovo staatuse küsimus.

Bali kliimakonverentsil, millele kogunes pea 190 riiki, on peateemaks globaalne soojenemine. Viimase aasta jooksul on kliima soojenemise osas palju ära tehtud, heaks tunnistuseks sellest on regionaalsed lepingud kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamiseks. Puudu on aga konkreetne rahvusvaheline strateegia. Bali kliimakonverentsi eesmärgiks seati 2012. aastal aeguvale Kyoto protokollile järgdokumendi ehk uue ülemaailmse kliimapakti algatamist. Läbirääkimiste edu sõltub otseselt sellest, kas USA on peale aastatepikkust viivitamist valmis Euroopa eeskuju järgima ning kehtestama kontrolli kasvuhoonegaasi emissioonile. USA jaoks tähendaks see esimest sammu suurriigi usaldusväärsuse taastamise suunas ajal, mil kogu ülejäänud maailm ootab USAlt juhirolli täitmist. (Juhtkiri, IHT, 03.12) Kliimamuutused muudavad poliitilist kliimat: need ei ole enam tuleviku probleem, vaid puudutavad paljusid riike otseselt juba praegu. Austraalia uus peaminister Kevin Rudd on lubanud seada globaalse soojenemise oma ametiaja üheks prioriteediks. 83% hiinlastest on andnud oma toetuse kliimamuutustega võitlemise poolt. Hiina plaanib aastatel 2006-2010 parandada energiaefektiivsust 20% võrra, suurendada taastuvate energiaallikate kasutuse määra 15% võrra ning jätkata laiahaardelist metsauuendusprogrammi. Ka USAs kasvab avalikkuse teadlikkus probleemi tõsidusest. President Bush peab mõistma, et kliimamuutustega tegelemine on muutunud prioriteetseks küsimuseks ning lahendust ei leita ilma USA, Hiina ja India kaasabita. (John F. Kerry, Jonathan Lash, IHT, 03.12)

Venetsueela president Hugo Chavez tunnistas möödunud nädala algul nappi kaotust rahvahääletusel, mis korraldati tema võimu laiendavate põhiseadusmuudatuste üle. Chavezi kaotus tähendab aga võitu mitte ainult Venetsueela, vaid terve Ladina-Ameerika regiooni jaoks. Chavezi opositsionäärid tähistasid oma esimest võitu üheksa aasta jooksul, ning ka Venetsueela üliõpilaste panust Chavezi reformiprogrammi nurjumises ei tohi alahinnata. Ent samas teavad demokraadid, et tõenäoliselt ei anna Chavez veel lõplikult alla ning hakkab üritama kas riigisiseselt või väljaspool oma revolutsioonipüüdeid ellu viia. (Juhtkiri, Wall Street Journal, 04.12) Autokraatia äärel seisva riigi jaoks oli Chavezi kaotus märk vabaduseajastu algusest ning Ladina-Ameerika isehakanud karismaatiline juht sai oma rahva poolt teenitult alanduse osaliseks. Samal ajal toimunud parlamendivalimised Venemaal andsid aga vastupidise tulemuse ning autokraatse Venemaa jaoks on Putini erakonna võit pigem kaotuse märk. Venemaa suhe demokraatiaga on endiselt hägune ning Putinil jääb nüüd üle veel vaid otsustada, millised põhiseadusemuudatused sisse viia, et kindlustada oma jätkuv roll “rahva isana” ka kolmandaks ametiajaks. (Juhtkiri, The Daily Telegraph, 04.12) Rahvusvahelisel üldsusel tuleb edaspidi jätkata surve avaldamist Chavezile, kelle reformikava nurjumine on näidanud, mis juhtub, kui valijad eelistavad õigusriiki diktaatori tujudele. Ka Venemaa valijaskond peaks välja selgitama, mis Venetsueelas õigesti läks ning mis nende oma kodumaal siiani valesti on. (Juhtkiri, New York Times, 04.12) Lääs ei tunnista Vene parlamendivalimiste tulemuste õigsust ning peab valimisi Venemaa uuema ajaloo kõige riukalikumalt korraldatuteks, kuid Putini jaoks lõppesid need siiski oodatult. Putini poliitilise mängu esimene osa tagas talle küll suure tegevusruumi, kuid ei lahendanud põhiküsimust, mida teha edasi. Ilmselgelt soovib ta jääda võimu juurde ning seda ootavad temalt nii Vene rahvas kui ka Venemaa saatus, mida ohustavat vaenulikud välisjõud. Putinil on kaks võimalust: ta võib üritada muuta põhiseadust või määrata enda asemele presidendiks nö järglase, olles kindel oma populaarsuses ja võimes juhtida riiki mistahes ametikohalt. Putini mängureeglid näevad ette otsuse salajashoidmist viimase minutini, lõppmäng toimub märtsis. (David Hearst, The Guardian, 04.12)

Nädala lõpul koondus maailma tähelepanu Balkani poolsaarele. Balkan, mis 1990. aastatel oli Euroopa veriseimate sõdade tandriks pärast Teist maailmasõda, on lähiaastail olnud võrdlemisi rahulik regioon, ent see rahu on vaid näiline. Oluline on, et Serbia ja Venemaa mõistaksid kasu stabiilsusest ja headest suhetest Euroopa ja USAga, mitte vanade vaenude ülesõhutamisest. Aasta algul väljatöötatud kompromiss tunnistab nii Kosovo albaanlaste iseseisvuspüüdlusi kui ka serbia vähemuse kartusi tagakiusamise ees. Kosovo etniliste albaanlaste juhid on oma nõusoleku andnud, kuid kahjuks pole seda teinud Serbia valitsus ega selle patroonid Moskvas. (Juhtkiri, New York Times, 06.12) Seega on Kosovo küsimus jõudnud viimaste aastate kõige otsustavamasse faasi. Rahvusvahelised püüdlused Serbia ja Kosovo albaanlaste liidrite vahelise kokkuleppe saavutamise nimel nurjusid juba nädala eest ning Kosovo juhtide ühine katse iseseisvuda ilma rahvusvahelise toetuseta, eriti ilma ELi toetuseta, võiks kasu asemel tuua vaid kahju ning lükata Kosovo äärmuslaste meelevalda. Olukord jääb endiselt lahtiseks. (Juhtkiri, The Financial Times, 09.12)

SAKSAMAA, ŠVEITS

Saksakeelses ajakirjanduses domineerisid möödunud nädalal Venemaa sise- ja välispoliitikaga seotud teemad.

Putini jaoks polnud valimiste puhul tegu demokraatliku mandaadi saamise, vaid üldrahvaliku referendumiga tema autoritaarse kursi jätkamiseks. Valimiste eel oli palju juttu „kodanikukohusest”, kuid võimurite jaoks polnud kodanike valimaminek õigus, vaid kohustus. Kodanikud täitsidki oma kohust, ehkki valikut neil polnud. Polnud opositsioonil vaba ligipääsu meediale, ei kohkunud võimud tagasi ähvardustest ja otsesest survest. President kutsus otsesõnu üles Ühtset Venemaad valima. Vajalik see kõik aga polnud sugugi, isegi õiglaste tingimuste juures oleks Putini partei valimised võitnud. Putin lasi võimaluse mööda, seda toetust demokraatlikult fikseerida lasta. See tõestab, et tähtis polnud võit, vaid ülisuur toetus. Ta on kogu maa propagandaga üleujutanud – ilma temata langevat venemaa kaosesse. Karta on, et usub sellesse ka ise. Sel põhjusel võib ta ette võtta ohtlikke eksperimente Venemaa riigikorraga, näiteks installeerida marioneti Kremlis. Ning seejärel presidendi institutsiooni degradeerida, nagu oli N. Liidus. Tekiks nõukoguliku näoga kapitalism. Vahetult enne valimisi ütles Putin valijatele, et loodab nende peale. Nüüd jääb valijatel loota, et Putinil mõistust jagub. (Daniel Brössler, SZ, 3.12) Schröder on Putinit pesuehtsaks demokraadiks nimetanud. Nüüd me nägime, milline demokraat ta on. Schröder on oma tööandjast pimestatud. Putin teab juba, kuidas inimestele meeldida ja end sõbrana müüa. Schröder ja tema valitsus läksid liimile. Nüüd on meie sõltuvus Venemaast veelgi tõusnud, oleme sama haavatavad nagu Ukraina või Valgevene. Schröder tahtis hoida ühesugust distantsi USA ja Venemaa suhtes… kuid USA on demokraatia, Venemaa seda pole. Seada diktatuur demokraatiaga samale pulgale on ebamoraalne ja ohtlik. (Christoph Keese /peatoimetaja/, Die Welt, 3.12) Putin ja tema pooldajad on valimisi manipuleerinud, pehmemat või karmimat survet avaldanud, hääli ostnud, opositsioonile jalga taha pannud ning toimetanud nii, nagu seda pika aega N. Liidus tehti. Nüüd võib Kremli partei tulemusi mandaadina esitada. Schröderi hinnang Putinile – too olevat „pesuehtne demokraat” – pole kunagi nii absurdselt mõjunud kui nüüd. Parteidesüsteemile tegi Putin igatahes šahh-matt. (Juhtkiri, FTD, 3.12) Groteskne on kogu asja juures see, et keegi pole veel näinud ega aru saanud, mida kujutab endast „Putini plaan”, mida toetavat Ühtne Venemaa. Putinile on justkui välja antud tšekk ilma konkreetse summata, eks näis, mida ta sisse kirjutab. Imestama paneb aga, miks Putin ja tema toetajaskond nõnda närvilised ja agressiivsed olid? Iga opositsionääri ja kriitikanoole peale reageeriti ülitundlikult ja valulikult. Samal ajal kui keegi ei sea tõsiselt kahtluse alla Putini populaarsust, mis tuleneb riigi majanduslikust edust. Ka ilma surve ja manipulatsioonideta oleks ühine Venemaa suure edumaaga valimised võitnud. Kremli põhiidee oli nende valimiste puhul leninlik „Usalda, aga kontrolli”. Venemaal juurdunud traditsiooni kohaselt ei usaldata argumentide veenmisjõudu, isegi mitte majandusedu kui kõige ilmekamat argumenti. (K.M., NZZ, 3.12) Nii nagu Putin räägib saksa keelt, olemata sealjuures sakslane, valdab ta „demokraatia keelt”, olemata demokraat. Venemaal toimus midagi valimiste sarnast. Valimiste päeval oli kõik muidugi omal kohal – valijad, sedelid, valimiskastid, jaoskonnad. Küsimusi tekitab pigem see, mis toimus valimiste eel. Võitja partei pole ei vasak- ega parempoolne, pigem rahvuslik-etatistlik. Kus kasulik, ollakse liberaalmajanduslike vaadetega, kus vaja haaratakse nafta- ja gaasimonopoli ja sõjaväevõimu järele. Lubatud on üksnes see, mis ei ohusta Ühtset Venemaad. Mis aga ohustab Ühtset Venemaad, seda otsustab Putin. Oleks Putin üksnes võimumängur, oleks ta ettearvestatav, kuid karta on, et ta on siiski rahvuslane. Ainuisikuline võim, suured energiavarud ja rahvuslus aga võivad kogu kontinendi destabiliseerida. Euroopa jaoks pole muud valikut kui Venemaaga edaspidigi kontakte hoida. Meenub ütlus: tilk tilga haaval uuristab vesi kivisse augu. (Kurt Kister, SZ, 4.12) Vaatamata Euroopa resoluutsele reaktsioonile Venemaal toimunu suhtes, ei võtnud keegi nii karmilt sõna nagu Saksa kantsler. Uskumatu, et alles eelmine valitsus hoidis risti vastupidist joont. Samas toonitas Merkel koostöövajadust Venemaaga, millest on Euroopale kasu üksnes siis, kui ELi liikmesriigid ei lase korruptiivsel moel endid üksteise vastu välja mängida. (Juhtkiri, FTD, 4.12)

PRANTSUSMAA

Luureraporti hinnangul ei ole Teheran suuteline – isegi kui ta seda sooviks – tootma piisavalt tuumapommi tarbeks kuluvat plutooniumi, vähemalt mitte enne aastat 2015. Tõenäoliselt puudub Iraanil huvi tuumapommi loomiseks, sest raporti kohaselt lõpetas Iraan oma tuumarelvaprogrammi juba 2003. aastal. USA riigijuhid rääkisid veel oktoobri keskel “kolmanda maailmasõja võimalikkusest.” Ja et ohtu mitte alahinnata, kinnitas ka Prantsuse välisminister Kouchner septembris Washingtonis, et “mitmete ekspertide hinnangul ei kulu Iraanil rohkem kui 8-9 kuud, et aatompomm valmis teha.” (Philippe Grangereau, Liberation, 4.12) Vaatamata värskelt avaldatud raportile Iraani tuumaprogrammi kohta, kinnitas president Bush, et tema strateegia jääb muutumatuks. “Iraan oli, on ja jääb ohtlikuks, kui omandab tuumarelva loomiseks vajalikud teadmised ja oskused.” Tekib küsimus, miks räägiti nii palju Teherani poolsest tuumaohust, kui luureraporti andmed lükkavad need kahtlused ümber. President Bush õigustas end öeldes, et talle ei ole raportit varem tutvustatud. Olukord on delikaatne, sest seab kahtluse alla Valge Maja usaldusväärsuse tema partnerite silmis. (Philippe Gelie, Le Figaro, 5.12) Samal ajal, kui kuue riigi – Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa, Hiina ja Saksamaa esindajad kogunesid selleks, et arutada Iraani vastaseid sanktsioone, avaldas USA luureraporti, millest selgub, et Iraani tuumaprogramm ei kujuta endast ohtu teistele riikidele. Prantslaste jaoks on tegu äpardusega – on ju suvest saadik püütud veenda oma kaaslaseid Euroopas, et olukord on tõsine ja ühiselt seistakse kohutava valiku ees: “kas Iraani pomm või Iraani pommitamine”. (Natalie Nougayrede, Le Monde, 6.12)

Reformid Venemaal on viimase nelja aasta jooksul seiskunud. Ebavõrdsus vaeste ning tekkiva keskklassi vahel on karjuv. Viimane põeb “kõige uue tarbimise buliimiat”. Kommunistlikust minevikust lahtisaamiseks on vaja aega, kuid autokraatia ja organiseeritud kuritegevus ei lase Venemaal minevikuvarjudest vabaneda. Suhetes Euroopa Liidu ja USAga on Venemaa kord koostööaldis, seejärel näitab rusikat. Skisofreenilised meelemuutused iseloomustavad Venemaa käitumist igapäevaselt. (Juhtkiri, Les Echos, 3.12) Venemaa riigiduuma koosseis peab looma illusiooni mitmeparteilisusest. Mida hakkab Putin peale oma valimisvõiduga? Duumas ülekaalu omades oleks ilmselt kõige lihtsam viia sisse muudatused Põhiseadusesse, et tagada endale õigus kandideerida märtsis toimuvatel presidendivalimistel. Kuid taoline käik tooks ilmselt kaasa suhete lõpliku halvenemise lääneriikidega. Putin ei saa võimult lahkuda ilma Venemaa poliitilist süsteemi “ümber kujundamata”. See omakorda võib viia nõukoguliku süsteemi taaskehtestamiseni. (Boris Toumanov, La Libre, 4.12) Samal ajal kui Putin tähistab oma ”võitu”, kritiseerib OSCE Venemaal toimuvat, nimetades valimistulemusi ebausaldusväärseiks. “Need valimised ei vastanud mitmetele OSCE ja EN kriteeriumitele” teatas Göran Lennmaker, OSCE Parlamentaarse Assamblee president Moskvas antud pressikonverentsil. Isegi Vene pressis ilmus arvukalt kahtlusi valimiste legitiimsuse kohta. Näiteks päevaleht Gazeta nimetas valimiste päeva sarkastiliselt “sosinate päevaks” – hääletuspunktides nimelt olnud kuulda “õpetlikke sosinaid” selle kohta, missugune partei on kõige õigem, kellele anda oma hääl. Küünilisus, manipuleerimine, farss – need on sõnad, millega iseloomustas valimisi lääne ajakirjandus. Skeptilist hoiakut väljendasid ka mitmete riikide valitsused. (Editorial, La Libre, 4.12)

SKANDINAAVIA

48. nädala Skandinaavia ajakirjanduse välispoliitiliseks meelisteemaks oli traditsiooniliselt Euroopa Liit. Kõneldi nii reformilepingust, Aafrika tippkohtumisest, Sloveenia eesistumisest, kliimast, suhetest Hiinaga ning ilmus ka mitu artiklit Nord-Streami gaasijuhtme projektist. Norra meedia pööras palju tähelepanu Afganistani missioonile ning Norra ning NATO suhetele. Ka Taani lehtedes ilmus mõnevõrra tavalisest rohkem mõtteavaldusi Taani kaitsepoliitika tulevikust ning osalusest Afganistani sõjas. Seoses Annapolise rahukohtumisega räägiti aga võrdlemisi palju Lähis-Ida probleemidest.

Reaalsed Lähis-Ida rahuläbirääkimised algavad 12. detsembril. USA lubab jätkuvalt oma toetust ning Araabia riigid on esimest korda investeerinud protsessi, mis peaks 2009. aasta jooksul lõppema. Iisraeli peaminister Ehud Olmert ning Palestiina president Mahmoud Abbas on ulatanud teineteisele käe ning lubanud kõndida ühist teed mööda. Nende ühist soovi segada seisvat vett ning paika panna kindel sõiduplaan näitab seegi, et sisuliste läbirääkimistega prooviti kohe alustada. Kuigi ühisavaldus seab järgnevate kuude läbirääkimistele raamid, pole seal juttu suurimatest probleemidest. Nõnda pole seal sõnakestki Jeruusalemma tulevikust, piiriküsimustest või palestiina põgenike Iisraeli tagasiliikumise tingimustest. Selle asemel kinnitavad pooled, et verevalamisele tehakse lõpp ning algab uus ajastu, mida juhivad vabadus, julgeolek, õiglus, väärikus ning vastastikkune austus. Deklaratsioon sisaldab samuti lubadust võidelda terroriga, ükskõik, kas see lähtub palestiinlaste või Iisraeli poolelt. Head tahet rõhutatakse sellegagi, et lubatakse aktiivseid läbirääkimisi, millest nii Abbas kui Olmert ise osa võtavad. Kaunid lõpusõnad pole siiski midagi rohkemat kui üks plaan. President Bushi ja mitte vähem ka välisminister Rice`i jaoks tähendab kohtumine edu. Rice`i kaheksa visiiti Lähis-Idasse viimase poole aasta jooksul on sillutanud teed esimeseks läbimurdeks pärast seda kui Bill Clintoni vahendustegevus jäi seitsme aasta eest soiku. (Klaus Justsen, Jyllands-Posten, 28.11.2007) Hamas ei tunnista Iisraeli ning on seetõttu ennast Olmerti ja Abbasi dialoogist distantseerinud. Dialoog kahe poole vahel sai alguse juunis kui Hamas ajas Abbasi ja Fatah partei Gaza sektorist välja. Täna omab Abbas võimu üksnes Läänekaldal ning see on andnud Hamasile aluse deklareerida, et Abbasil pole õigust kõikide palestiinlaste nimel otsuseid vastu võtta. “Me ei luba oma nime kasutades kellelgi mõnd dokumenti või lepingut alla kirjutada juhul, kui see on meie rahvuslikele nõudmistele ohuks,” ütles Hamasi esindaja Mahmud Zahar Gazas toimunud demonstratsioonil, kus tänavaile ilmus 100000 inimest, et näidata välja oma viha Mahmoud Abbasi vastu. Hamas on määratletud (mh ka USA, EL ja Iisrael) kui terroristlik organisatsioon ning tea ei kutsutud Annapolise kohtumisele. Hamas palus Araabia maadel kohtumist boikoteerida, kuid pärast kritiseeris neid riike, kes otsustasid kutse ikka vastu võtta. Palestiinlaste lõhenemine on markatne ning seetõttu on Abbasi jaoks oluline naasta kohtumiselt tugevama positsiooniga kui sinna minnes. Abbas on surve all. Tal on vaja palestiinlastele tõestada, et Iisraeliga on rahu huvides mõtet läbi rääkida ning seeläbi valida mõõdukam tee Hamasi ekstremistliku suuna asemel. Vastasel juhul võib Abbas jääda ilma ka võimust Läänekaldal. (Sanne Gram, Jyllands-Posten, 28.11.2007) Olmert, Abbas ja Bush paistsid koos sõbralikud, tõsised ja lootusrikkad. Too pilt polnud võlts. Neil oli justkui sõnum, et me teeme asja korda. Iisrael saab kindlad piirid ja Palestiina saab oma riigi. Juudid saavad elada rahus ning palestiinlased saavad elada. Soovitakse lahendada tõeliselt raskeid küsimusi, mistõttu tuleb tegutseda rahusse uskudes. Peaminister Olmertil tuleb vastata opositsiooni küsimustele selle kohta, et justkui tegeleks riigi juht Iisraeli maha müümisega surnult sündinud rahuprotsessi raames. President Abbas peab aga omalt poolt üles näitama null-tolerantsi terrorismi suhtes. Samuti tuleb kooliõpikutest ning teistest avalikest materjalidest välja rookida Iisraeli vastased mõtteavaldused. (Juhtkiri, Svenska Dagbladet, 29.11) Iroonilisel kombel lõi sionism samal ajal ka iseenese vastandi. Enne 1948. aastat vaatles suurem osa mitte-juudi sisserändajatest Palestiinasse ennast kui laialivalguva araabia kogukonna subjekte. Too araabia kogukond oli aastail 1918-1948 briti impeeriumi ning enne seda mitusada aastat ottomani-türgi impeeriumi hallata. Iisraeli loomine äratas ka puhta palestiina natsionalismi, mis siiski oma poliitilise väljenduse leidis pärast 1967. aasta sõda. Ükskord peavad need kaks natsionalismiilmingut leidma teed koos olla. Peaaegu terve maailm loodab, et Olmert ja Abbas lubavad Annapolises sellega algust teha. (Per Jönsson, Dagens Nyheter, 28.11)

49. nädalal oli kõrgendatud tähelepanu all Venemaa duumavalimistega ning kliimaga seonduv. Lisaks pööras Taani ajakirjandus suurt tähelepanu Taani osalusele NATO missioonides ja pani kahtluse alla NATO solidaarsuse.

Venemaa on Vladimir Putini võimuloleku ajal demokraatiast eemaldunud. Austus inimõiguste suhtes on vähenenud ning toon ümbritseva maailma suhtes on agressiivne. Rootsi jaoks on selline areng ebameeldivaks meeldetuletuseks sellest, kui kiiresti võivad tingimused meie lähiümbruskonnas halvemaks muutuda. Putini eemaldumine Jeltsini demokraatiaprojektist on negatiivselt mõjutanud mitme ELi riigi turvalisust. Üheks näiteks on Vene energiapoliitika. Heaks näiteks on ka 2007. aasta kevadel Eestis toimunud IT-rünnak. Rootsil on topelt-põhjust õppida Eesti kogemusest. Esmalt näitab ülevaade Eesti IT-rünnakust, et ka meie oleme sellise rünnaku suhtes haavatavad. Meil puuduvad reglemendid ja kogemus sellise suurusega IT-rünnakuga toimetulekuks. Teisalt on kevadised juhtumised ebameeldivaks näiteks sellest, kui kiiresti konflikt Venemaaga võib eskaleeruda. Putini Venemaal on toon väikeriikide vastu teravnenud vastavalt sellele, kuidas austus inimõiguste vastu on vähenenud. Tänane „valimine” tugevdab seda trendi. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 02.12) Putin on Venemaal populaarne, mistõttu oleks tema partei võinud võita ka ausamate võtetega. Putinit võimu juures hoidmiseks pidi võit olema totaalne. Kuidas reageerib sellele valimisparoodiale Lääs? Pärast sellist valimisvõitlust ei vääri Putin Lääneriikide austust. Tuleb kaaluda Venemaa ja Lääne ning viimaste demokraatiat kinnitavate organisatsioonide (Euroopa Nõukogu, G8) vaheliste suhete katkestamist või peatamist. Kui Lääs ei võta kindlat seisukohta selle ajaloolise valimismanipulatsiooni kohta, viskavad nad mudaga meie endi demokraatia pihta ning petavad venelasi, kes hellitavad lootust oma demokraatlikust riigist. (Juhtkiri, Politiken, 02.12) Juhtkiri Aftenpostenis lisab, et ebademokraatlike meetodite kasutamine valimistel näitab Vene juhtkonna ebakindlust stabiilsuse kestvuse ja rahva toetuse suhtes. Valimised ei muuda aga Kremli suunda ega vähenda juhtkonna ebakindlust. See on kurb. Tugev, rahulik ja demokraatlik Venemaa on eelistatum kui tugev, ebakindel ja autoritaarne Venemaa. (Juhtkiri, Aftenposten, 02.12)

Suurt tähelepanu said kliimakonverentsi arutelud riikide võimalusest aidata kaasa kliimamuudatuste peatamise kohta. Seisame kohutavate kliimamuudatuste ees. Jens Stoltenberg võib muuta Bali kohtumise edukaks, kui ta vaid seda soovib. Ta peaks võtma initsiatiivi, et rajada fond, mis peataks Brasiilia metsade maharaiumist. Brasiilia metsaraie toodab aastas 1,4 miljardit tonni CO2, samas kui Norras on koguseks 54 miljonit tonni. Seega on oluline toetada Brasiiliat kasvuhoonegaaside heitekoguste vähendamisel. Stoltenberg peaks lubama Norra-poolseid summasid ja kaasama teisi riike. Ainuüksi selline initsiatiiv muudab kohtumise edukaks ja äratab üles apaatiast, mis meid muidu valdaks. Norral on raha, et tuua kaasa muudatusi, meil on võimalus näidata, et me tahame enamat kui lihtsalt ilusti rääkida. (Ole Mathsimoen, Aftenposten, 03.12) Maailma rikastest riikidest on Norra üks suurimaid elektrienergia kasutajatest ühe elaniku kohta. Põhjus suure kasutuse kohta on kõrge keskmine sissetulek, suhteliselt madalad hinnad ja elektri mõttetu raiskamine. Raiskamist aga ei karistata. Et tuuleenergia tööstus tahab kliimakriisi ära kasutada on ju midagi täiesti ettearvatavat, kuid et ka looduskaitseorganisatsioonid usuvad seda loogikat on arusaamatu. Maailmas, kus peamiseks probleemiks on energia liigne kasutamine, on energiakasutamise suurendamise subsideerimine perversne. Argumendiks tuuleenergia toetuste saamiseks ja ülesehitamiseks sellest huvitatud pooltelt on, et taastuvenergia on loodussõbralik. Tuuleenergia on küll loodussõbralik, aga selle ülesehitamine on niivõrd kulukas ja toob endaga kaasa dramaatilisi loodusesse sekkumisi. Seda näitavad ülesehitused Norras ja muudes riikides. Selle asemel, et veel midagi üles ehitada ja loodust kahjustada peaksime paremini toime tulema selle rohke energiaga, mis meil juba on. Kui me näeme seost sellel, mida toodetakse, mida kasutatakse ja impordil/ekspordil on meil suur energiapotentsiaal. (Anders Skonhoft, Aftenposten, 04.12) Rootsi valitsus süüdistab teisi ELi riike ebapiisava kliima parandamise eest vastutuse võtmise pärast, kuid samas proovib tingida alla ELi nõuet Rootsi osa taastuva energia kasutuse suurendamises. Rootsi ettevõtlus- ja energiaminister Maud Olofsson ütleb, et Rootsi on oma „kodutöö” varakult ära teinud, kuid riigid nagu Saksamaa ja Inglismaa oleksid võinud seda teha „palju-palju varem”. (Göran Eriksson, Svenska Dagbladet, 06.12)

Taani ajakirjanduses pöörati suurt tähelepanu Taani osalusele Afganistanis ja kutsuti üles NATO liikmesriike suurendama oma panust. „Me ei läinud Afganistani, et vaid oma lippu lehvitada. Me läksime, sest tahtsime anda oma panust ja tuua kaasa muudatusi.” Nii põhjendas möödunud kuu NATO-kohtumisel Taani kaitseminister Søren Gade seda, miks Taani sõdurid osalevad ohtlikel operatsioonidel Iraagist Lõuna-Afganistanini. Taani poliitikute kriitika NATO liitlaste suhtes ning teatav frustratsioon on arusaadav, kuid nagu üks teine NATO liikmesriik toonitas: „…teadis Kopenhaagen, millesse ta end segas.” (Ole Bang Nielsen, Berlingske Tidende, 30.11) Taanlased, britid, eestlased, hollandlased ja kanadalased kannavad koos Ameerika koormat, samas kui sakslased ja teised on valinud rahulikuma panuse Põhja-Afganistanis. On oluline, et ka seal viibivad rahutagamisväed, kuid suured riigid peaksid olema võimelised kandma rohkem ülesandeid. Kui euroopa riigid hülgavad NATO ja ei anna vajalikke sõdureid, võib aktsioon areneda kriisiks. Me ei tohiks afgaane hüljata nüüd, kui nad on saanud tulevikuks veidi lootust. (Juhtkiri, Berlingske Tidende, 02.12) Taani välisminister Per Stig Møller nõuab NATO välisministrite kohtumisel Brüsselis kõikide riikide solidaarsust. „On oluline, et kõik näitavad üles solidaarsust ja soovi oma osa täitmisel, kui NATO alustab operatsioone nagu ISAF Afganistanis,” ütleb ta enne kohtumist. Ta ootab, et kõik NATO riigid kinnitavad oma valmisolekut anda jõude, lahendamaks sõjalisi ja tsiviilülesandeid eriti keerulistes tingimustes. Afganistanis on kokku pea 700 taani sõdurit, mis on peaaegu sama palju kui on saatnud Hispaania. Hispaanias on aga kaheksa korda suurem elanike arv kui Taanis. Puuduv solidaarsus on NATOt sisemiselt lõhestamas ja võib viia selleni, et koalitsioonijõud Afganistanis varisevad kokku. (Jesper Kongstad, Jyllands-Posten, 07.12)

SOOME

49. nädala esimesel poolel arutleti soome kirjutavas meedias Venemaa valimistulemuste üle, nädala teine pool kulges Soome iseseisvuse 90. aastapäeva tähistades.

Kui ühe partei toetus kasvab 37%lt 64%le, on selge, et tegemist pole normaalsete valimistega. See tehti täiesti avalikult valijatele selgeks ka Vene Riigiduuma valimiste ajal. Kõik president Putinile antud hääled läksid Ühtsele Venemaale. Valimistulemus vastas arvamus- ja lävepakuküsitluste tulemustele. See tundub vähendavat kahtlusi, et häältelugemisel peteti. Selle asemel kasutati valimistulemuse kindlustamiseks kollektiivset hääletamist. Nüüd on õhus küsimus, mil viisil kavatseb Putin oma poliitilise tuleviku huvides ära kasutada Ühtse Venemaa tohutut edu, mis põhineb peaaegu ainult tema enese populaarsusel. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 4.12) Carnegie-keskuse teadlase Lilija Ševtsova arvates tahab Putin tõusta kõrgemale nii praegusest politilisest süsteemist kui ka märtsis valitavast presidendist. See nõrgendaks presidendi võimu ning tekitaks poliitilise eliidi seas võimuvõitlust. Nii kaotaks Venemaa stabiilsust, mida Putin valijatele lubas. Teiselt poolt võiks poliitiline võimuvõitlus viia Venemaad poliitilise mitmehäälsuse suunas. Enne duumavalimisi hakati Putinit kutsuma rahvuslikuks liidriks. Valimised jätsid võtmeküsimuse lahendamata: mida kavatseb rahvuslik liider rahva usaldusega peale hakata? Putini suurim probleem on, et põhiseaduse järgi ei või ta märtsikuistel valimistel kandideerida. Ise on ta korduvalt rõhutanud, et tema pärast ei tule põhiseadust muuta. Samas poleks suur osa venelastest olnud vastu, kui põhiseadust oleks õigel ajal muudetud, et Putin kolmandat korda järjest presidendiks saaks. Lääs oleks hädaldanud, et Venemaa demokraatia allamäge veereb, kuid maailmaturud oleks rõõmustanud stabiilsuse üle. (Susanna Niinivaara, Helsingin Sanomat, 4.12) Venemaa duumavalimised sujusid Kremli käsikirja järgi. Ühtne Venemaa täitis eesmärgi ning kogus kaks kolmandikku häältest, mis võimaldab parteil oma jõududega näiteks muuta põhiseadust. Putin on rahvale hea tsaar. Kuid tsaarid pole tavaliselt oma troonist vabatahtlikult loobunud. Spekuleeritud on selle üle, et Putinist saab peaminister, kellele siirdataks seaduse muudatusega presidendi praegused õigused. Või siis saab Putinist rahvuslik liider, mida iganes see ka ei tähendaks. Putini pakutav presidendikandidaat selgub enne jõule, ehk saab siis selgemaks ka Putini uus positsioon Vene riigi juhtide hulgas. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 4.12) Venemaa valimiste paradoks seisneb selles, et samal ajal kui need tugevdasid Putini positsiooni siseriiklikult, võivad need kõigutada tema jalgealust väljaspool Vene piire, kus on kaheldud valimiste aususes ja demokraatlikkuses. (Juhtkiri, Aamulehti, 4.12) Venemaal on sündimas süsteem, kus institutsioonidel on kõige enam kõrvalroll ja kus ülim juht on ise enda institutsioon. Selline riik on tugev nii kaua, kuni juhiks tõstetud inimene on edukas, tegutsemisvõimeline ja elab. Pärast teda valitseb taas teadmatus. Venemaa olukord mõjutab oluliselt nii riigi rahvusvahelist positsiooni kui siseriiklikku arengut. Venemaa ja lääneriikide vahele on juba lõhe tekkinud. Putini jaoks ei paista see aga olevat negatiivne ega kahjulik Venemaa huvidele. Vastupidi – välispoliitiliste tülide kiskumine paistab talle meelepärane olevat. Putinluse hind võib kodumaal veelgi kõrgem olla. Ühe isiku võim hakkab toitma kaht negatiivset nähtust: politseivõimu ja isikukultust. (Pentti Sadeniemi, Helsingin Sanomat, 5.12) Putini poliitikat on lihtne mõista, kui tajuda, et Putin käitub alati oma sõnadele vastupidiselt. Oma esimesel ametiajal tundus Putin olevat autoritaarne uuendaja, kes viis ellu märkimisväärseid turumajanduslikke uuendusi. Teisel ametiajal on aga Putin olnud ainult autokraat, kes pole teinud mingeid mainimisväärt majanduslikke või sotsiaalseid uuendusi. (Anders Åslund, Helsingin Sanomat, 7.12)

Vaevalt et paljud väliseksperdid oleksid 90 aastat tagasi julgenud arvata, et äsja iseseisvunud Soomet saadab edu. Toona oleks võinud Soomet iseloomustada kui nõrka riiki, mis oli sügavasti kaheks jagunenud, välisabist sõltuv ja vaene. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 6.12) Sõjast räsitud Soome tegi läbi hämmastava tõusu põhjamaiseks heaoluühiskonnaks. Nüüd on Soome üks maailma tugevamatest ja vanimatest demokraatiatest, kus loodi eeldused soolisele võrdõiguslikkusele riigitasandil juba enne iseseisvumist. Soomlased kuuluvad maailma jõukamate rahvaste hulka, Soome on kõige vähem korrumpeerunud riik maailmas ning selle haridussüsteem tunnistati juba kolmandat korda maailma parimaks. Kuid vaatamata sellele pole Soome veel sugugi valmis ega saagi valmis. Globaliseeruvas maailmas ei sõltu Soome tulevik vaid meist endist, kuid erilisi ohte pole 10 aasta perspektiivis näha. (Juhtkiri, Kaleva, 6.12) Soome ajalugu räägib sellest, milline on piiririigi positsioon. Ning see positsioon on tajutav veel praegugi. Soome liitus ELiga, et tagada oma positsioon läänemaise ühiskonnana. Praegu käiv keskustelu Soome NATO-liikmesusest liitub ka eelnevaga. Kuidas tagab Soome ida ja lääne piiril parimal võimalikul moel oma iseseisvuse? Ühest vastust sellele küsimusele ei ole, kuid sõjaline julgeolek pole Soome tuleviku mõttes praegu kõige põletavam teema. Pigem tuleb tegeleda suurte väljakutsetega nagu kliimamuutused. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 6.12) Soome identiteedis on ka ELi liikmena veel näha struktuurilist väärastumist. Riik, mis on olnud läänemaise demokraatia eelkäija ja kaitsnud seda iga hinnaga, positsioneerib end läänes ikka veel väljapoolt tulijana. Isegi professoritasemel paigutatakse Soome ida ja lääne vahele. Soome lääneriigiks olemisel unustatakse rootsluse tähendus ning ELis ollakse, nagu ei osataks olla. (Paavo Lipponen, Turun Sanomat, 7.12) Iseseisva Soome algus oli raske ning rahvas lõhestatud. Seetõttu tundub lausa imena, et Soome säilis 1920.- 1930. aastate äärmusliikumiste paines iseseisvana. Mitmed teised samal ajal iseseisvunud riigid liikusid neil aastatel diktatuuri suunas. Näiteks Balti riikides lakkas demokraatliku ühiskonna toimimise seisukohalt oluline parteitöö 1930. aastate algupoolel. Kui Teine maailmasõda algas, oli Euroopas 17 diktatuuri ja vaid 12 demokraatlikult juhitud riiki. Iseseisva Soome ajaloos joonistub välja kolm suurt liini: parlamentaarse demokraatia loomine, kaitsmine ja tugevdamine; põhjamaise heaoluühiskonna ülesehitamine; tahe osaleda demokraatliku maailma rahvusvahelises koostöös. (Jukka Mikkola, Turun Sanomat, 7.12)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Skandinaavia (soome-rootsi) ajakirjandus

Endine peaminister Paavo Lipponen on seganud peegelsiledat vett, mil nimeks Eesti välispoliitika. Nädalavahetusel toimunud seminaril seadis ta küsimuse alla Eesti eriliselt soojad suhted Ukraina ja Gruusiaga. Eesti parlamendi väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on Lipponeni sõnad justkui Eesti välispoliitika poleks midagi väärt, hukka mõistnud. See oli problemaatiline liialdus. Välisminister Urmas Paet kaitses külastades Helsingit Eesti lähedasi suhteid mitte üksnes Ukraina ja Gruusiaga vaid ka Afganistani ja Moldovaga. Paeti järgi on need riigid Eestilt nõu küsinud. Kuna nad on Eestit toetanud, on eestlastel moraalne kohustus ka neid aidata. Paet rõhutas, et koostöö ei ole kellegi vastu suunatud, liiati Venemaa vastu. Kuid nii saadakse sellest lihtsalt Moskvas aru. Paeti kolleeg Ilkka Kanerva ütles Lipponeni sõnu kommenteerides, et igal rahvusel on oma ajalugu ja tee, mida tuleb respekteerida. Ta lisas samuti, et Venemaad ei maksaks Euroopast eemale hoides isoleerida. Soome välisministri poolt öeldu kandis Eesti, Venemaa ja Lipponeni tasakaalustamise vaimu. Mõistagi valib Eesti oma joone. Kuid intellektuaalse aususe nimel peab too joon olema avatud, heanaaberlik ja sõbralik. (Juhtkiri, Hufvudstadsbladet, 28.11)

Rootsi ajakirjandus

Elava ajaloo foorum loodi 2003. aastal Göran Perssoni initsiatiivil, et levitada teadmisi massimõrvadest. Tegeldakse näiteks foobiatega islami suunal, kuid eelkõige siiski hirmuga kommunismist rääkimisel. Pärast valitsuse vahetumist möödunud aastal, andis uus valitsus asjatundjatele selgesõnalise ülesande kindlaks teha kommunismi inimsusvastased kuriteod. Aasta on möödunud ning foorumi koduleheküljel antakse teada, et Eesti, Läti ja Leedu olid nõukogude ajal “kuuletuvad riigid.” Küsisin professor Vytautas Landsbergise arvamust. Landsbergis on Leedu vabanemise aja kangelane, riigi uue iseseisvusaja esimene president ning praegune Europarlamendi liige. “Leedu oli seadusevastaselt okupeeritud riik, mida võib ka kirjeldada kui Euroopa viimase impeeriumi üht kindlat tüüpi koloonia. Kuuletuv riik on õige määratlus teiste seas kommunistliku Poola, kuid mitte Balti riikide kohta, mis okupeeriti ning inkorporeeriti vägivaldselt NSVLiitu.” (Claes Avidsson, Svenska Dagbladet, 26.11)

Soome ajakirjandus

ELi puuduv poliitiline juhtimine ja välisasjade olematu strateegia paneb Balti riigid ajama piiririigipoliitikat ning otsima tuge Ameerika Ühendriikidelt. Balti riikide majandused on ELis ühed kiiremini kasvavad, Eesti demokraatia tugevneb jõudsalt. Probleeme on Balti riikides korruptsiooni, kuritegevuse ja inimkaubandusega. Lätit peetakse teatud küljest ohtlikuks koguni tervele ELile. See paistab välja ka Eesti ebalevast suhtumisest Läti Schengeni-liikmesusse. Kõige aktiivsemalt on Baltimaadest rahvusvahelistel foorumitel sõna võtnud Eesti. Mitmete Eesti poliitikute Gruusia- ja Ukraina-suunalisel tegevusel on aga piiririigipoliitika jooni. Koos Poolaga tahetakse moodustada oma, mitteametlik Venemaa naaberriikide ühendus. ELi suured liikmesriigid peavad ajama ühtset poliitikat, võtma selgema vastutuse liidu naabrussuhete eest. USA president George Bush on käinud Baltikumis mitmeid kordi, ELi suurte riikide juhtidest aastaid aga mitte keegi. See on skandaalne. Balti riike tuleb selgesti toetada, mitte hukka mõista nende Venemaa-poliitikat. (Paavo Lipponen, Suomen Kuvalehti, 49/2007)

Turus peeti Läänemere teemalist seminari. Saastunud Läänemere päästmiseks loodava sihtasutuse Baltic Sea Action Group ninamees Ilkka Herlin arvab, et kõige efektiivsem viis Läänemerd päästa on toetada heitvete puhastamist Balti riikides ja Poolas. Kõige probleemsem piirkond on Kaliningrad, kus lastakse heitveed merre puhastamata. Riigikogu asespiiker Kristiina Ojuland lähenes Läänemere tulevikule majandusliku dünaamika vaatenurgast: „Läänemere piirkond tuleb muuta investoritele ahvatlevamaks, maksusüsteem peab olema veel ligitõmbavam.“ Läänemeremaadelt ootab Ojuland suuremat koostööd transpordi- ja innovatsioonialal ning küberrünnakute tõrjumises. (Jari Heino, Turun Sanomat, 9.12)

Schengen

Uudisteagentuurid

EU interior ministers gave final approval to eight central European states and Malta to join Europe's border-free Schengen area on December 21. The ministers had endorsed the decision last month, but had to await parliamentary approval before taking the final legal step to abolish border controls with the countries. The nine - the Czech Republic, Estonia, Hungary, Latvia, Lithuania, Malta, Poland, Slovakia, and Slovenia - will bring to 24 the number of nations in the so-called Schengen area when their land and maritime borders are opened. "It's the end of a process that began with the fall of the Berlin Wall 18 years ago," said German Interior Minister Wolfgang Schaeuble. They will join the 15 current signatories of the Schengen Treaty - the 15 oldest EU members minus Britain and Ireland plus non-EU nations Norway and Iceland. Passport controls and obligatory security checks are set to end at airports in the newcomer states from the end of March next year. (Afp, 6.12)

Second Life

Uudisteagentuurid

Tech-savvy Estonia Tuesday launched an embassy in the Internet fantasy world Second Life, with features ranging from highbrow exhibition halls to a canine news anchor, the foreign ministry said. Estonia, a European Union minnow nation of 1.3 million people, had its appetite whetted after Baltic Sea neighbour Sweden opened a virtual diplomatic mission earlier this year, said ministry official Marten Kokk. After a restricted official launch Tuesday, Estonia's embassy was to open to all Second Life users Wednesday. Second Life is a commercial online virtual world in which people - and animals - are represented by animated avatars and can do everything from social activities to shopping. It has pulled in several million regular users since it was established in 2003 by San Francisco-based Linden Labs. Second Life is drawing a growing number of companies that use it as a marketing vehicle, and has also sparked interest from political parties and countries for which the virtual world can also be a publicity tool. The embassy has an exhibition floor, dedicated to the 90th anniversary of Estonia's first two-decade period of independence from Russia, which is being marked in February. It will also host virtual press conferences and lectures. Besides the serious side, the virtual embassy also keeps to Second Life's often offbeat flavour. It includes a news zone where the anchor is a dog - and not just any old hound, but a traditional Estonian "Eesti hagija" breed. Estonia has been an IT pioneer since regaining independence from the crumbling Soviet Union in 1991 after a five-decade occupation. In March, it held the world's first parliamentary election in which voters could cast Internet ballots. In the real world, Estonia's limited resources enable it to post diplomats to only 40 countries. The foreign ministry also wants the Second Life embassy to act as a conduit for information to countries where it has no staff. (Afp, 4.12)

Ingliskeelne ajakirjandus

Eesti avas 4. novembril kolmanda riigina maailmas oma saatkonna interneti fantaasia-maailmas Second Life. Eesti sai innustust Rootsilt, kes avas oma saatkonna Second Life´i virtuaalkeskkonnas aasta algupoolel. Second Life on loomisest saadik kogunud üha suuremat populaarsust ja praeguseks külastab seda regulaarselt mitu miljonit kasutajat üle maailma. Eesti saatkonnal on Second Life´is riigi 90. aastapäevale pühendatud näitusesaal ning seal hakatakse korraldama virtuaalseid pressikonverentse ja ja loenguid. Kuna Eestil ei ole reaalses elus võimalik saata diplomaate enam kui 40 riiki, siis loodetavasti aitab virtuaalsaatkond kaasa info edastamisele ka neis riikides, kus Eestil hetkel veel esindus puudub. (Brisbane Times, 5.12)

Soome ajakirjandus

Eesti avas lisaks tavalistele esindustele ka virtuaalsaatkonna. Virtuaalkeskkonna Second Life saatkonna tähtsaim töötaja on koer, kes vahendab Eestist huvitatuile päevasündmusi ja värskeid uudiseid. Virtuaalse saatkonna põhiülesandeks on jagada üle maailma võimalikult palju informatsiooni Eesti ajaloost, poliitikast, majandusest ja kultuurist. Sihtrühmaks on põlvkond, kes leiab kergesti tee Second Life tüüpi Internetilehekülgedele, kuid kes vaevalt otsiks infot Eesti kohta välisministeeriumi või teiste ametite ametlikelt kodulehekülgedelt. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 6.12)

Majandus

Uudisteagentuurid

As EU scrambles to beef-up energy security, one of its smallest members has big plans to diversify energy sources and boost electricity exports to other Baltic region EU states. Thanks to its status as the world's leading oil shale producer, tiny Estonia is self-sufficient and a net exporter of electrical power derived from its number one natural resource. While the reliance of Russia's neighbouring Leningrad region on Estonian energy exports dates back to the Soviet era, Estonia is now looking to supply the Nordic and Baltic markets. Last January Estonia took the shrewd step of connecting its electrical power grid to fellow-member Finland via the Estlink energy cable. The move significantly expanded the scope for Estonian electricity exports. More such links are in the works, according to Juhan Parts, Minister of Economy and Communications. Only now are moves finally being made to establish stronger energy ties among the three states and with their new EU neighbours to the north and south. The Balti and Eesti power plants in Narva, on Estonia's border with Russia, fire Estonia's ambitions to become a leading light in electrical energy in the Baltic region. The recently modernized Soviet-built stations are the world's largest oil shale-fired electrical power facilities. They play a crucial role in Estonia's economy, making it one of the few EU states boasting electricity self-sufficiency. Estonian expertise in producing energy from oil shale has not passed unnoticed even in the oil-rich Middle East. Jordan, which holds 4.0 percent of the world's oil shale reserves, has asked Estonia to share its expertise. But not everyone is happy. Burning oil shale, and plans to boost exports of electricity generated by it, irritates the Estonian Green party. Environmentalists warn of the health risks of sulphur dioxide emissions from Balti and Eesti. "Estonia is acting like some diamond-selling under-developed country," say Green Party statements blasting Estonia's oil shale-fuelled electrical exports. Power from a planned nuclear station to replace Lithuania's Soviet-era Ignalina plant could be sent both north to Latvia and Estonia and possibly south to Poland via an "energy bridge." On the renewable energy front, Estonia recently launched a plan to build the largest wind park in the Baltic States. "The aim is to increase the share of wind power, currently one percent, to 20 percent by the year 2020," Raine Pajo, the technical director of Estonia's national energy company Eesti Energia, told AFP. "We plan to sell energy to two million customers in the Baltic Sea region by 2015," Pajo added, which would be a four-fold jump from today. Experts believe diversification and the development of a regional power grid plugging the Baltic States into the wider EU network can only serve consumers' best interests. "We believe that regional market-based cooperation on energy will also decrease the cost of energy," Jaanus Arukaevu, head of the energy trading division of Eesti Energia told AFP. "We can together use more wind energy of the Baltic States, hydro energy of Scandinavia and increase regional cooperation on nuclear power." "I am certain that five years from now every Finn will be able to buy electricity directly from Estonia if they wish," Arukaevu said. (Afp, 4.12)

Ingliskeelne ajakirjandus

Maailmas on kätte jõudnud väikeriikide ajastu. IMFi koostatud riikide edetabelis jääb neljal rikkamal riigil esiviisikus elanikkonna arv alla 5 miljoni ning Ülemaailmse Rahuindeksi kohaselt on paljudes väikeriikides väga rahulik elada. Viiest maailma suurima elanikkonna arvuga riigist on vaid USA rikas riik, Brasiilia, Hiina, India ja Indoneesia kuuluvad ikka veel arenevate maade hulka. Väikeriigid on homogeensemad, nende ühiskonnad hoiavad rohkem kokku ning väärtustavad tervishoidu ja haridust. Neile on oluline nende iseseisvus. Balti riikidele ei pööratud palju tähelepanu, kui nad kuulusid N. Liitu. Seevastu vabal Eestil on selge rahvuslik identiteet, mis toob riigile palju kasu turismi ja investeeringute arendamisel. (Gideon Rachman, Financial Times, 03.12)

Eesti kuulub maailmas tehnoloogiliselt kõige edasijõudnumate riikide hulka. Novembri lõpus külastas peaminister Andrus Ansip USA-s Silicon Valley keskust San Jose´d, et edendada suhteid kahe maailma tugevama tehnoloogiakeskuse vahel. Ansip avas San Jose´s ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tehnoloogiasaatkonna. Saatkonna ülesandeks on tutvustada Eestis olevaid investeerimisvõimalusi ja tehnoloogilisi saavutusi. Eestil on silmapaistev telekommunikatsioonide infrastruktuur ning meie pühendumust innovatsioonile tõendab ehk kõige paremini populaarne internetitelefon Skype, mille sünnikodu on Tallinnas. Äritegevus on Eestis nii avalikus kui ka erasektoris suunatud veebipõhisele asjaajamisele, 98% pangatehingutest sooritatakse elektrooniliselt. 65% elanikkonnast kasutab ID-kaarti ning 2006. aastal esitas tuludeklaratsiooni interneti teel enam kui 80% eraisikutest. San Jose linnapea sõnul on Eesti areng ühe EL-i kõige dünaamilisema majandusriigina märkimisväärne edulugu. (Marketwire, 01.12)

Baltimaade kinnisvaraturul valitseb juba mõnda aega langus ja kiiresti langevad kinnisvara hinnad sunnivad ka teisi Ida-Euroopa riike oma kinnisvaraturu olukorra üle mõtlema. Palgakasv ja juurdepääs kõikvõimalikele laenudele on Balti riikides viimastel aastatel aidanud kaasa kiirele majanduskasvule, ent nüüd püütakse taltsutada sellega kaasnenud inflatsiooni. Hoiatused eesootava majanduse kokkuvarisemise eest on põhjustanud kinnisvaratehingute järsu vähenemise ja kinnisvarahindade languse. Eesti, Läti ja Leedu võisid peale liitumist Euroopa Liiduga kiidelda liidu kõige kiiremini kasvava majandusega, ent liiga kiire palgakasv, hoogne laenamine ja üha suurenev tarbimine on viinud Baltikumi majanduslanguseni ja sundinud muuseas edasi lükkama ka euro kasutuselevõtmise tähtaega. (Dan McLaughlin, Irish Times, 06.12)

Balti Tiigriks ristitud Eesti on vaatamata oma traagilisele ajaloole suutnud saavutada märkimisväärset edu. Keskaegsete tornide ja looklevate kitsastänavatega vanalinnast vaid jalutuskäigu kaugusel asub 21. sajandi ikooni Skype´i kaasaegne büroo. Näib olevat raske uskuda, et ülipopulaarne Skype, mida praegu kasutab 246 miljonit inimest üle maailma, on tundmatute, vaiksete, noorte eestlaste kätetöö. Balti riikide esilekerkimine kiiresti arenevate majandusriikidena algas pärast iseseisvuse saavutamist 1991, Eesti on läbi viinud kõige radikaalsemaid reforme ja kogenud kõige kiiremat edu. 1,3 miljoni suuruse elanikkonna poolest jääb Eesti alla Taiwani Taichungi maakonnale, ent majanduskasvu osas edestas Eesti möödunud aastal koguni Hiinat. Eesti edu aluseks võib pidada väikeriigi eeliseid. Valitsus suudab reforme lühikese ajaga ellu rakendada, ettevõtted panustavad operatiivsesse uuenduslikkusesse ning rahvas kohaneb kiiresti. Peale kiiruse on Eesti eduloos oma koht ka naaberregioonil Skandinaavial, eelkõige Soome eeskujul. Eestlaste ettevõtlik meel ja loomuomane soov saavutada eesmärke mitte võimu, vaid vaimu abil, on viinud väikeriigi maailma suurte ja vägevate hulka. (Hsiao-wen Wang, CommonWealth Magazine, 21.11)

Prantsusmaa ajakirjandus

Prantsuse tolliameti andmeil kasvas Prantsusmaa eksport Eestisse eelmisel aastal 69,3%, ulatudes 311 mln euroni. (Lätis ja Leedus vastavalt 225 ja 416 mln eurot). Praegusel hetkel ekspordib oma tooteid Baltikumi erinevatel hinnangutel 300-500 Prantsuse ettevõtet. Suure energia- ning transpordiettevõtte Alstom jaoks on laienemine Baltikumi turgudele esimese järgu prioriteet. Alstomi esindaja Bruno Hatt nimetab Baltikumi majandust dünaamiliseks ja siinset energia- ning transpordivajadust suureks. Prantslaste majandushuvi puhul on olulise tähtsusega ka Baltikumi strateegiline asend Venemaa naabrina. Hatti hinnagul on ettekujutus kolmest Balti riigist Kesk- ja Lääne-Euroopas laialivalguv. Ilma teemasse süvenemata seostatakse neid ühelt poolt Põhjamaade, teisalt Poolaga. Vähesed teavad täpsemalt siinset majanduslikku ja sotsiaalset olukorda. Alstomi suured plaanitavad projektid transpordi alal on raudteeühenduse loomine Poolast Tallinna, nn Rail Baltica Link. Olemasolevad raudteeühendused tuleks renoveerida, veerem uuendada. Linnaliikluses tuleks uuendada või asendada mitmed trammiliinid. Energiaturul loodetakse kaugemas tulevikus jõuda elektri tootmiseni. (Sophie Schneider, Echanges Internationaux, sügis 2007)

Soome ajakirjandus

Veel selle aasta jõulude ajal peetakse Eestis, eriti aga majanduskasvu südames Tallinnas ja Harjumaal rõõmsat tarbimispidu. Neist jõuludest saab 15 aastat kestnud kõrgkonjunktuuri lõpp-punkt. Eestlased ise mõtisklevad, kas järgmisel aastal jätkub mõõdukas, kuid kindel majanduskasv, või seisab ees kõva kukkumine. Palgasurve on tööturul endiselt tugev, reaalpalga kasv ületab sel aastal kõvasti tootlikkuse kasvu. Eesti Panga arvates oli majanduskasvu kõrghetke puhul tegemist ELi liikmesusest tingitud üksiknähtusega. Ettevõtete tootlikkus ja rentaablus tõusis, kui kaubavahetus lihtsustus. Teiseks integreerus Eesti finantssüsteem varasemast tihedamalt Põhjamaade omadega. Kasvu kiirendas ka tööturu avanemine. Hetkel tuleb küsida, kas Eesti majandust ootab pehme või kõva kukkumine. (Jorma Pöysä, Kauppalehti, 5.12) Eesti majanduse 15. aasta pikkusele eduloole ähvardab järgneda nukker periood. Reaalpalgad tõusevad sel aastal 15 protsenti, samal ajal kui tööjõu tootlikkus kasvab 6 protsenti. (Juhtkiri, Kauppalehti, 7.12)

Kultuur

USA ajakirjandus

Tänavuse 11. Pimedate Ööde Filmifestivali (PÖFF) juhatas 30. novemrbil sisse Briti filmirežissööri Michael Nymani bändi kontsert. Festivali raames toimub ka „Baltic Event”-i nimeline filmiturg, kus on esindatud filmid Lätist ja Leedust, aga ka Skandinaaviast, Venemaalt ning Ida-ja Kesk-Euroopast. Seekordne PÖFF kestab Tallinnas kuni 8. detsembrini. (Tom Birchenough, Variety, 03.12)

USA kirikukoori Seattle Pro Musica jõulukontsertide kavas “Virmalised II” on sel aastal Põhja-Euroopa maade muusika, eeskätt keskendutakse Eesti koorimuusikale. Seattle Pro Musica kunstilise juhi Karen P. Thomase sõnul on kooril plaanis esitada Balti riikide muusikat, ent ka Venemaa ja Ukraina heliloojate teoseid. Eesti muusikale keskendumise põhjusena toob Thomas välja asjaolu, et Eesti koorimuusika traditsioon on väga pikaajaline ja rikkalik. Paljud Eesti heliloojate tööd on Lääne jaoks kaua olnud kättesaamatud ning alles hiljuti jõudnud laiema avalikkuse ette. Sel hooajal kavatseb koor esitada Tormise, Kreegi ja Pärdi loomingut. Teoseid esitatakse originaalkeeles ning Thomas leiab, et eesti keel on oma vokaaliderohkuse poolest laulmiseks väga ilus keel. (R. M. Campbell, Seattle Post-Intelligencer, 06.12)

Varia

Taani ajakirjandus

Fyni saarelt pärit Eesti jalgpallikoondise peatreener oli lahkumiseks valmis. 60-aastane Viggo Jensen pöördub tagasi koju Tallinnast, kus ta on Eesti koondist tüürinud Euroopa meistrivõistluste valikmängudes. “Ma ütlesin mängijatele juba palju aega enne otsuse langetamist, et ma ei arvesta jätkamisega. Mul pole säärast kogemust enne olnud. Sai kaeda hoopis teistsugust kultuuri, kuid ma arvan, et oleks olnud väga ebareaalne ja keeruline leida ühiseid nimetajaid koostöö jätkamiseks,” ütleb Jensen. Ta teadis, millega ennast seob. “See on sootuks teine kultuur. Kui ma oleksin pidanud jätkama, oleksid pidanud õigetel ametikohtadel olema õiged inimesed ning ma usun täiesti ausalt, et minu nõudmistele on ebareaalne vastu tulla.” Jenseni käest on küsitud tema tuleviku kohta, kuid ta ei saa veel midagi kindlat vastata. Juttu on olnud väga eriilmelistest töödest. (Leif Rasmussen, Fyens Stiftstidende, 27.11)

Eesti pealinn astub kiirel sammul oma kommunistlikust minevikust eemale, täiesti omanäolise loomuse suunas. Tallinn paelub juba lennujaamast välja sõites. Takso keerutab mööda väikseid tänavaid, mida ääristavad Pipi Pikksuka filmist tuttavad puumajad. Seda tüüpi majad on ehitatud 1890-1940. aastateni ning viimasel ajal on eestlased neid enam hindama hakanud, sest mitmed hooned näivad olevat äsja renoveeritud. Rannikuäärne tee linna keskuse suunas meenutab Kopenhaagenit. Siin on kena ning tekib tahtmine üks jalutuskäik teha. Tallinna krooniks on südalinn. Niipea kui vanast linnamüürist sisse astuda, tekib tunne, et ollakse rännanud tagasi keskaega. Esmapilgul võib vanalinn tunduda turistliku põrguna, kuid seda ta siiski pole. Võrreldes teiste sarnaste paikadega, on Tallinnas loodud keskkond, kust saab tõelise keskaja elamuse. Kui aga lahkuda linnasüdamest ning liikuda mööda peatänavat näeb kauplusi, mis kauplevad kallite inglise voodiriietega ning New Yorgi stiilis disainer-mööbliga. Samas võib saada ka tõeliselt idaliku kogemuse osaliseks, kui pöörata sisse mõnda hoovi ning avastada sinna pargitud Lada. Linna keskturul saab aga aimu maa kommunistlikust minevikust. Venelased müüvad karusnahkseid mütse nii mõistliku hinna eest, et võib spekuleerida selle üle, kas on järsku tegemist “musta turu kaupadega”. Moodsate kaupluste ja ida-jäänukite segu annab tunnistust sellest, et viibitakse kiire arenguga maal. Areng hakkab silma ka siis kui lubada pilgul liikuda nii noortel kui vanadel. Kui ollakse enne Ida-Euroopas ringi reisinud, tuntakse ära too hall ja omadega läbi ilme, mis osadel vanema generatsiooni esindajatel on. Tallinnas näeb vanema ja noorema põlvkonna vahel teravat kontrasti. Noored räägivad kõigepealt inglise keeles, on avatud, väga targad ning teavad täpselt, mis on äge ja mis mitte. Teatakse, mis ilmas sünnib. Tallinn on ideaalne koht romantiliseks nädalalõpuks, kuid sobib ka pere väljasõiduks. Lastele ruumi ja tegevust jagub. Eesti õlu maitseb hästi ning selle nautimiseks leidub palju lõbusaid ja hubaseid kohti. (Pia Olsen, Rejseliv, 28.11)

Prantsusmaa ajakirjandus

Baltic Times´i põhjal kajastati Tallinna tuleviku planeerimist ajakirjas Regard sur l´Est. 40 kilomeetrine rannajoon ja 400000 elanikku, kaasaegsed büroohooned, inglise keel kõikjal kõlamas – niisugused kujutluspildid tekivad…. Tallinnas. Novembri lõpus kogunes töörühm arutlemaks linna tuleviku üle. Liiga väike ja liiga ekstsentriline, leiavad kohalikud otsustajad ja asjamehed. Linnavalitsus on liigselt politiseeritud, linnapea Savisaar on Keskerakonna juhtfiguur, Keskerakond aga suurim opositsioonipartei. Spekuleerides Tallinna tuleviku üle meenutatakse 20. sajandi esimese poole planeeringuid, näiteks Eliel Saarineni visiooni aastast 1912, mille kohaselt nähti ette linna kasvamist 665000 elanikuni. (Eric Le Bourhis, Regard sur l´Est, 24.11)

Soome ajakirjandus

Eestlaste vihkamise ja armastuse suhe soomlastesse on praegu armastuse poole peal. Mõjutajaks see, et soomlased tähistavad oma iseseisvuse 90. aastapäeva peaaegu samal ajal kui eestlased, ning see, et soome vabatahtlikud osalesid aastatel 1918–1920 Eesti Vabadussõjas. Soomlaste jaoks ehk kõige hämmastavama väljaütlemise tegi Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi, kes kirjutas oma süütundest Soome suhtes. Soome-Eesti suhteid on tihti võrreldud sugulussidemetega. Levinuim on Lennart Meri pakutud vanema-noorema venna suhe, kuid Hõbemägi kasutab teist võrdlust. Ta võrdleb Soomet hoolitseva emaga. Ainult ema suudab välja kannatada sellist tänamatust nagu eestlased on Soome suhtes üles näidanud. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 6.12)

Eesti ajaloos on palju poliitiliselt õrnu teemasid. Seepärast on nii mõistetav kui ka üllatav, et esimene Eesti ajaloo üldine ülevaade ilmus Soome lahe põhjakaldal. Seppo Zetterbergi „Eesti ajalugu“ tõusis kohe Tieto-Finlandia auhinna kandidaadiks. Jyväskylä ülikooli üldise ajaloo professor Seppo Zetterberg kirjutas „Eesti ajalugu“ kuus aastat, Eestit on ta uurinud 41 aastat. Zetterbergi mitmekesine teos vaatleb maa ja selle elanike ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eesti ajaloo valupunkte on Zetterbergi arvates kolm: president Konstantin Pätsi võimuloleku periood, Eesti hääletu alistumine N. Liidule ning eestlaste suhtumine Saksa okupatsiooni 1941–1944. (Jouko Grönholm, Turun Sanomat, 7.12)

Teise maailmasõja ajal liitus 3350 eestlast vabatahtlikult Soome sõjaväega. Neist moodustati jalaväerügement 200, mis osales Karjala maakitsuse tõrjelahingutes. Karjalas võitles ka Eesti soomepoiste seltsi üks asutajatest Raul Kuutma. „Soome armees ei võideldud mitte ainult Soome eest. Vaenlane oli sama. Me võitlesime ka oma maa eest, sest ilma vaba Soometa ei ole vaba Eestit. Ning ilma vaba Eestita polnud ka Soome päris iseseisev maa,“ ütleb Kuutma. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 8.12)

Soomendati romaani „Tõde ja õigus“ kolmas osa. A. H. Tammsaare romaanitsükkel on eesti kirjanduse alustala. „Tõe ja õiguse“ soomendamisajalugu on Soome tõlkekirjanduses märkimisväärne. 1930. aastatel soomendati sellest pentaloogiast vaid esimene ja viies osa. Viienda osa algusesse aga paluti Tammsaarel kirjutada kokkuvõte kolme keskmise romaani sisust. (Jouko Grönholm, Turun Sanomat, 7.12)