Nädal välismeedias 26. november - 2. detsember 2007

AJAKIRJANDUS
USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Soome

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Küberkaitse, Majandus, Kultuur, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Majandus

A final decision on whether EU's flagship Nabucco gas pipeline can go ahead has been put back until early next year, the Austrian partner in the consortium, OMV, said. "The final decision will be made in the first quarter of 2008," instead of the end of this year, OMV gas chief Werner Auli told WirtschaftsBlatt daily. The 3,300-kilometre Nabucco pipeline, scheduled for completion in 2012, is to transport gas to the energy-hungry EU from the Middle East and Asia so as to reduce the bloc's reliance on Russian supplies. Supply interruptions after recent standoffs between Russia, the world's biggest exporter of gas, and key transit countries Ukraine and Belarus have stoked fears in Europe of an overdependence on Russian energy sources. But critics argue that Nabucco would need gas from Iran, holder of the world's second largest gas reserves, for the project to be profitable. Consortium partners, OMV of Austria, MOL of Hungary, Transgaz of Romania, Bulgargaz of Bulgaria and Botas of Turkey, do not agree. "We know the chicken-before-the-egg problem," Auli told the newspaper. "But we're practically fully booked already now," he countered. Earlier this week, a spokesman for EU Energy Commissioner Andris Piebalgs argued that the issue of Iranian gas was "irrelevant" for the realisation of the Nabucco pipeline. "Iranian gas is neither necessary nor desired for Nabucco's realisation at this stage," said Piebalgs' spokesman Ferran Tarradellas Espuny. EC is convinced that the Caspian Sea region can provide large amounts of gas for the Nabucco pipeline even without gas deliveries from Russia and Iran, the spokesman said. Another issue that has to be resolved is the search by Nabucco's current five partners for a sixth. Auli refused to say whether RWE of Germany or French giant Gaz de France might sign up to the project. WirtschaftsBlatt quoted insiders as saying that RWE had a better chance. (Afp, 30.11)

EU and Iraq reported significant progress towards a trade and cooperation pact after talks and a minister said Iraq's business climate would improve markedly next year. Mohammed Hamud Bidan, Iraq's deputy FM, told a news conference 90 percent of the negotiations had been concluded and improvements in the security situation in Iraq were creating better prospects for business. "I am sure from next year, everybody will be free to move in Iraq, even for investors to come to Iraq," he said. The two sides said they had concluded negotiations in areas including energy, the environment, science and technology, counter-terrorism, human rights and non-proliferation of weapons on mass destruction. Hugues Mingarelli, the EU's deputy director general for external relations, said another round of talks would be held at the end of February or in early March. He declined to predict when the negotiations would be completed. EU launched the talks a year ago seeking to stimulate investment in Iraq's war-ravaged economy and boost its WTO membership bid. The pact will cover trade in goods, services, customs, intellectual property rights and public procurement rules. The EU hopes it will help Iraq diversify away from reliance on its oil sector and correct a big trade imbalance. Two-way trade in 2006 was worth 6.3 billion euros, with Iraqi exports to EU - almost exclusively oil - worth 5 billion. Bidan said the trade pattern was linked to the security situation. "Now, or maybe next year, Iraq will be in a good condition to import and export, to have regular commercial and economic activity. Now is not the normal situation, but I am sure that for the next year everything will be different." EU has pledged 720 million euros for Iraqi reconstruction since 2003 and plans to provide another 200 million over the next three years. EU figures show the US had a 41 percent share of total Iraqi trade in 2004, compared to 21 percent for the EU and 11 percent for Turkey. (Reuters, 28.11)

Välis- ja julgeolekupoliitika

EU must abandon paternalism in Africa and strongly invest in the commodity-rich continent or risk being overtaken by China's "easy money", the bloc's development chief warned. "Forget it, Africa is not Europe's private hunting reserve. Europe is not alone in Africa, it will never be alone there anymore," Louis Michel said. "Africa is being courted by all the world powers," the European commissioner for development said, complaining that Europe was late because it looked at the poor continent as a burden rather than an opportunity. The 27-nation EU is Africa's largest trading partner, with trade totalling more than 200 billion euros last year. But resource-hungry China leapt into third place in 2006 with 43 billion euros and has massively stepped up investments.
The rising influence of China is one of Europe's biggest fears in its relations with former African colonies and a major reason for holding next week's summit. "The EU's relationship with Africa has to change, it must be more than a change...it must be a rupture," Michel told a conference in Brussels, saying governments should make it a priority to encourage businesses to trade in Africa. Ahead of the summit meant to forge a new EU-African "strategic partnership" with enhanced political, trade and development links, he warned Africa against what he called the risks of China's influence, saying Europe was a safer partner. "There is a great temptation for many African leaders to give in to the siren's call of easy money, with loans that risk dragging the beneficiary countries back into debt," he said, referring to China. "It is good to remind our African friends that on most international issues the best partnership they can get is with Europe," he said, stressing Europe was Africa's main donor with. 35 billion euros of aid last year and that this would increase. A number of African countries, especially in western and central Africa, fear that ongoing trade talks to replace preferential agreements deemed illegal by WTO will expose them to too much competition. But Michel said the real competition for African goods came from emerging economies like China and India. The deals would be a chance to boost trade with the EU and within Africa, he said. He said it was sometimes easier for China than the EU to deal with Africa because it had not been a colonial power there. "You have colonialism and the memory of history and you can't change that, and they will use it for some time," he said. "But if you don't propose a new partnership...you will never change that," he said, adding that the Lisbon summit presented a unique opportunity to do so. (Reuters, 30.11)

Europe is obliged to follow the US lead in Middle East peace moves but hopes to gain influence by helping finance the construction of a new Palestinian state, analysts said. Holding little or no sway over Israel, the EU has instead sent hundreds of millions of euros each year in humanitarian aid and will undoubtedly help fund the second of the "two states" outlined in the Middle East roadmap. "The EU is always the one, in some ways, to pick up the Palestinian tab," said Clara Marina O'Donnell, researcher at the London-based think-tank the Centre for European Reform. "If the EU wants to have more influence, it has to improve its image and its clout in Israel's eye. Israel still trusts particularly the US, and does not trust the EU, in some ways, to be a reliable actor or to deliver," she said. This could come via reconstruction. Through the Annapolis conference, which might help re-launch the long-dormant "peace process", the US has seized some initiative in a region where its image has been badly tarnished by the war on Iraq. Washington's influence on the way ahead was clear. "US will monitor and judge the fulfillment of the commitment of both sides of the roadmap," said a joint Israeli-Palestinian document committing them to pursue a peace deal by the end of next year. Yet with US President George W. Bush involved again, the EU appeared satisfied to play a more supportive role, committing to build on efforts it is already making, most of them financial. The EU runs a police mission and a border monitoring operation in the Palestinian territories, but its money has been in greatest demand: around one billion euros this year. After Annapolis, the EU affirmed its "engagement to further strengthen its ongoing programmes to foster the economic and financial development of a future Palestinian state through the continuation of assistance." However the Palestinians' representative in Europe, Leila Shahid, expressed regret that the EU had "dropped out" of the Middle East process "at a time when the Americans are coming back." Barah Mikail, at the Institute for International and Strategic Relations in Paris, said: "The only role the EU seems to be able to play is that of a milking cow and a builder of projects." But he warned that Europe needs to take a tougher line. "When the EU builds these projects and Israel destroys them, the EU never takes a firm stance condemning the destruction, so it does not win any respect," he said. However the 27-nation bloc has also prepared an "action plan", to improve security and law and order, allow people and goods to move more easily and hopefully boost economic activity. In the long term, Brussels wants to help resolve so-called "final status issues" like the thorny problem of Jerusalem as a future capital, and the return of Palestinian refugees. Middle East specialist Rosemary Hollis, from the Chatham House think-tank in London, believes the EU could still play a key role, drawing parallels to a European push to get Yasser Arafat's PLO involved in peace talks in the 1990s. "For all we know there is some behind the scenes stuff for the Europeans to do that will then become mainstream," she said. Shada Islam, Middle East specialist at the European Policy Centre in Brussels, agreed. "The Europeans have always played a secondary role in this process and that's not about to change," she said, describing the EU as "an invisible hero" who knows that, for the moment, it will not be able to play a prominent role. (Afp, 28.11)

A defence row between Turkey and Cyprus could endanger European security forces in Kosovo by preventing closer cooperation between the EU and NATO missions there, a top EU official said. Enlargement Commissioner Olli Rehn sounded the warning a day after the failure of internationally mediated talks between Belgrade and Pristina on the future of the breakaway Serbian province, whose ethnic Albanian leaders want independence. The EU is gearing up to take over responsibility for policing in Kosovo from the UN and had sought tighter cooperation between its 1,600-strong mission and the 16,000 NATO peacekeepers who will remain there. NATO-member Turkey blocked those plans in protest against a longstanding Cypriot veto of closer defence ties between it and the 27-member bloc, with which Ankara began entry talks in 2005. "Let's finally move on that issue. It's a real European problem. It's hurting the EU, its citizens and potentially our soldiers and policemen," Rehn said. "If there are representatives here from Turkey and the Republic of Cyprus, please take my point and pass it to your capitals," he said at an event in Helsinki. NATO and EU officials are braced for possible violence in Kosovo between the ethnic Albanian majority and minority Serbs. The two sides have sought to overcome the Turkish blockade with informal agreements on the ground governing how the two missions should interact in situations such as riots. Turkey's stance has also affected cooperation between NATO's 40,000-strong peace force in Afghanistan and a much smaller EU police mission of around 150 staff. Turkey wants Brussels to persuade EU member Cyprus to drop its veto over Ankara's bid to become an associate member of the European Defence Agency, the body set up to nurture EU-wide defence industry policy, diplomats said. It also wants to be consulted more on EU security policy, arguing it is already a major participant in EU-led missions - including Kosovo, with troops in the south of the province. (Reuters, 29.11)

NATO, Julgeolek

Turkish President Abdullah Gul reaffirmed Turkey's readiness and right to intervene in northern Iraq a day after the Turkish army said it had carried out an operation there against Kurdish rebels. Kurdish officials in Iraq insisted that there had been no Turkish military incursion, describing as baseless Ankara's claims that significant losses had been inflicted on Kurdish rebels. "The army was granted a mandate. This mandate is being used when the army deems it necessary," Gul told reporters before flying to Pakistan for an official visit. Turkey said it carried out an "intense intervention" against PKK rebels in northern Iraq sending in special forces after the cabinet authorised the army to carry out cross-border operations. The army said two PKK rebels had been killed in clashes in southeastern Turkey. Two more rebels were killed in clashes with troops in Siirt province. Deputy Prime Minister Cemil Cicek made clear that operations in northern Iraq would continue as the army saw fit. "The Chief of General Staff decides and will decide the necessity and timing of the operations. If the goal is met with one operation, then one operation will be done. If 10 operations are needed, then 10 operations will be done," he said in an interview with broadcaster Kanal24. A Turkish military official said about 100 special forces troops had crossed into Iraq and that long-range artillery and up to six helicopters had bombed a PKK camp after spotting a group of 50-60 rebels 20 km inside the border. But Jabbar Yawar, a spokesman for Kurdistan's Peshmerga security forces in Iraq, said there had been no incursion or shelling by Turkish forces into northern Iraq. He also said there were no casualties in the area. A PKK official, who asked not to be named, told Reuters in Sulaimaniya in northern Iraq that the Turkish military's claims were "lies and false allegations". Ankara has massed up to 100,000 troops backed by tanks, artillery and warplanes near the mountainous border with northern Iraq ahead of a long-awaited strike against Kurdish rebels who use bases in Iraq to launch attacks in Turkey. Turkish Prime Minister Tayyip Erdogan said the cabinet had authorised the armed forces to conduct a cross-border operation. Ankara has made many threats of military action but, under heavy U.S. pressure, has so far shown restraint. A senior military official based in southeastern Turkey told Reuters that weather conditions at the border were not suitable for a large land offensive. "Winter conditions do not allow for a broad land offensive. Future operations will probably be limited to air-strikes and artillery bombardment," the official said. Washington fears a major attack would create chaos in Iraq's most stable region and possibly further afield. About 3,000 PKK rebels, seeking a separate Kurdish homeland in southeastern Turkey, operate in northern Iraq. Ankara blames the PKK for the deaths of nearly 40,000 people since it began its armed struggle in 1984. (Reuters, 2.12)

President Vladimir Putin signed into law Russia's suspension of a Cold War treaty limiting military forces in Europe, drawing sharp criticism from NATO and USA. The signing came on the final day of campaigning ahead of parliamentary elections in which Putin has accused the West of trying to weaken Russia. "President Putin has signed the federal law on suspending Russia's adherence to the Conventional Forces in Europe Treaty," the Kremlin said in a statement. The treaty's demise highlights deteriorating relations between Moscow and NATO countries as Putin leads a drive to bolster Russia's clout on the international stage. NATO expressed regret and said questions about Russia's possible future military posture would be raised at a foreign ministers' meeting. "We hope that the Russian Federation will not take any unilateral action that undermines the integrity of the treaty," NATO spokesman James Appathurai said in Brussels. A senior US official said Russia's suspension of the arms treaty was a "mistake" and urged Moscow to return to the negotiating table for talks. "Russia has made a mistake in this unilateral behaviour of walking out of a major arms control treaty in Europe," US Under Secretary of State for Political Affairs Nicholas Burns told a news conference in Madrid. Following Putin's signature, the suspension will enter into force on December 12, but a senior Defence Ministry official said the decision would not trigger any immediate redeployment of Russian forces on its western flank. "The entry into force of the moratorium does not mean that Russia will immediately start redeploying troops on its flanks," said the unnamed official quoted by the Interfax news agency. "But we reserve the right to move our forces on our territory where we consider them necessary," he said. (Afp, 30.11)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Novembri viimasel nädalal kajastas USA ja briti ajakirjandus kahe maailmale väga olulise tippkohtumise kulgu. Annapolise rahukonverentsil kohtunud pea poolesaja riigi ja organisatsiooni esindajad ei suutnud küll saavutada käegakatsutavat tulemust, ent üks oluline samm rahu saavutamise suunas Lähis-Idas on siiski ühiselt tehtud. Kõlama jäi nii optimistide kui ka skeptikutegi arvamus, et rääkimine on ikka parem kui tapatalgud. Hiina ja Euroopa Liidu esindajate kohtumisel arutati kaubandussuhteid ja kaubanduskonkurentsi mõju majandusele. Ka detsembrikuu algul toimunud parlamendivalimised Venemaal leidsid rahvusvahelises meedias intensiivset kajastamist.

Möödunud nädala üheks tippsündmuseks kujunes kauaoodatud Annapolise rahukonverents, millest võtsid osa tervelt 49 riigi ja organisatsiooni esindajad. Konverentsi on selle eel ja järel saatnud rahvusvahelise üldsuse peamiselt pessimistlikud pilgud, kuna peamised osapooled - Iisrael ja Palestiina - ei suutnud pikka aega kokku leppida isegi selles, mida täpselt konverentsiga saavutada tahetakse. Annapolis ei sümboliseeri mitte ajastu lõppu, vaid ajastu algust. Kohtumise rahvusvaheline iseloom, maailma riikide toetus ja Araabia riikide aktiivne osavõtt võivad olla esimeseks sammuks teel Lähis-Ida rahu suunas. (James Carroll, IHT, 27.11) President Bushi jaoks tähendas Annapolis katset päästa oma nimi ja minna ajalukku rahutoojana. Nii nagu president Clinton üritas Lähis-Idas lepitust tuua seitse aastat tagasi ja ebaõnnestus, nii võttis nüüd ka president Bush peale aastatepikkust ignoreerivat suhtumist üles Lähis-Ida rahuküsimuse. (Alex Spillius, The Daily Telegraph, 27.11) Enamik Euroopa riike, eriti britid, on Annapolise kohtumise tulemuslikkusesse suhtunud vägagi skeptiliselt, koguni irooniaga. Juba nädalaid enne kohtumist teatas meedia, et Annapolisest võib oodata vaid USA järjekordset diplomaatide fotoshowd, ning tõepoolest meenutasid kohapealsed üliranged turvameetmed üsnagi tõetruult Hollywoodi filmidekoratsioone. Lootust, et rahukonverents pole pelgalt fiktsioon, jääb häirima mulje, et kõige suurem puudus rahu jaluleseadmisel on vähene hea tahe, seda eelkõige president Bushi puhul. (Tim Butcher, The Daily Telegraph, 27.11) Kokkuvõttes tunnistavad kõik, et rääkimine on igal juhul parem kui tapmine, ning Annapolise kohtumise üheks suuremaks võiduks oli juba ainuüksi see, et seal seisid silm silma vastas enam kui 40 riiki, nende hulgas Saudi Araabia ja Süüria. (Juhtkiri, The Times, 27.11) Annapolises saavutati miinimum: Iisraeli ja Palestiina lubadus alustada koheselt läbirääkimisi, eesmärgiga sõlmida rahuleping 2008. aasta lõpuks. Annapolise tõelisi tulemusi saab maailm näha alles selle kaudu, kas ja kuidas Iisrael ja Palestiina suudavad edasisi kõnelusi jätkata. (Juhtkiri, IHT, 29.11)

Pekingis toimus kümnes Hiina-ELi tippkohtumine. Suhted Hiina ja ELi vahel on viimase 15 aasta jooksul kiirelt arenenud, ent nüüd on neisse tekkinud ka omajagu uusi pingeid. Eriti viimase aasta jooksul on Euroopa riikide suhtumine Hiinasse väga järsult muutunud. Peamisteks põhjusteks võib tuua tööjõu üha kasvava tellimise Hiinast Euroopasse ja Euroliidu kiiresti suureneva kaubandusdefitsiidi. Samuti on negatiivsele suhtumisele kaasa aidanud Hiinast tulevad teated tööstusspionaaži kohta ja väidetavad küberrünnakud Saksamaa, Suurbritannia ja USA riigijuhtimissüsteemide vastu. Muret tekitab inimõiguste olukord, eriti Hiina-Tiibeti suhted, mida on teistest teravamalt kritiseerinud uued Euroliidu liikmesriigid Ida-Euroopas, iseäranis Tšehhi, Poola ja Balti riigid. (David Shambaugh, IHT, 27.11) Kõige suuremat peavalu valmistavad Euroopale kaubandussuhted Hiinaga, sest Hiina kui ELi suuruselt teine kaubanduspartner surub Euroopa ettevõtetele peale ebaõiglaselt suure konkurentsi. Euroopa ettevõtted näevad Hiinast tulenevas kaubanduses ohtu oma olemasolule, ebavõrdsust süvendab ka kunstlikult nõrgana hoitud jüaan. Hiinat süüdistatakse samuti Euroopa intellektuaalse omandi varguses ja tervisekaitsenõuete eiramises tarbekaupade valmistamisel. Möödunud tippkohtumisel loodeti leida olukorrale lahendust, ent olulist arengut ei saavutatud. Tõenäoliselt oleks Euroopa ettevõtete jaoks üks võimalus suunduda Hiina suurlinnadest väljapoole, avastamaks väiksemate linnade potentsiaali, kus suureneb tarbijate ostuvõime, areneb kinnisvaraäri ning kasvab välis- ja sisekapitali juurdevool. (Martin Adams, IHT, 29.11)

Möödunud nädala lõpul toimunud parlamendivalimised Venemaal kulgesid oodatud ja kardetud kujul, tõestades veel kord, et Venemaa ei ole demokraatlik riik. President Putin omab küll võimu nii armee, valitsuse, hääletamisprotsessi kui ka meedia üle, kuid tema Venemaa näis valimiste eel olevat vägagi meeleheitel ja ohustatud. Kuigi arvamusküsitlused ennustasid Ühendatud Venemaale suurejoonelist valimisvõitu, toimus enne valimiste päeva opositsiooni igakülgne mahasurumine küll märulipolitsei kumminuiade abil, küll potentsiaalse presidendikandidaadi Garri Kasparovi arreteerimisega. Kinni peeti ka teine presidendikandidaat Boriss Nemtsov ja kümneid teisi demokraatiameelseid aktiviste. Ilmselt ei usalda Putin eriti oma rahvast, kui ta tegeleb valimiste protsessi ja tulemuste kujundamisega. Karta on, et sama kordub ka järgmisel aastal peetavatel presidendivalimistel. Tundub, et USA, Euroopa ja Jaapan on võtnud Venemaa enneaegselt vastu juhtivate tööstusriikide eliitgruppi, lootes, et see suunab Venemaad demokraatliku arengu poole. Nüüd tuleb eliitkolmikul Venemaale selgeks teha, et Venemaa naasmine autokraatse traditsiooni juurde ei ole ülejäänud maailmale kuidagi vastuvõetav. (Juhtkiri, The New York Times, 27.11)

SAKSAMAA

Valimisvõitlus Venemaal, Lähis-Ida rahukonverents ning Euroopa Liidu riikide välispoliitika olid 48. nädala peamisteks välispoliitilisteks teemadeks saksakeelses ajakirjanduses.

Iisraeli ja Palestiina vaheline kokkulepe alustada konkreetseid läbirääkimisi „kahe riigi lahenduse” saavutamiseks on suur samm edasi. President Bush on sellega kirjutanud USA välispoliitika ajalugu. Viimased kolmkümmend aastat tulutuid püüdlusi rahu saavutada annavad aluse pessimismiks, kuid eks lähimal ajal selgub, mis Annapolise lepetest saab. Esialgu jääb üpris segaseks, kui suurt toetust Olmert ja Abbas kodus omavad. Eriti Abbas peab nüüd püüdma meelitada leppimatuid Hamasi poolehoidjaid orahuplaani toetama. USA jaoks on aga kohtumise käik iseenesest tohutu suur välispoliitiline võit. Vaatamata arvamustele, et USA maine on Iraagi sõja tõttu kahjustatud ja usaldusväärsus nõrgenenud, suutis president Bush koondada aukartustäratava ühisrinde iisraeli-palestiina lahendust toetavatest riikidest. Kogunenud riike võib vaadelda ka faalanksina Iraani vastu. Iraani oht oli just see, miks mitmed mõjukad araabia riigid koondusid USA ja ELi selja taha. Isegi Süüria on loobunud koalitsioonist Iraaniga, kuid loodab Euroopa ja USA garantiisid oma mõjuvõimule Liibanonis. Selline lahendus, kui see nõrgestab Iraani mõju, meeldiks isegi Iisraelile. Säärane diil oleks aga surmalöök Liibanoni noorele demokraatiale… Palestiina probleemi ei saa enam Iraagi küsimusest lahus vaadelda. Araablaste lootused, et pärast seda, kui ameeriklased seal verise nina saavad ja lahkuvad, taastub status quo, olid ekslikud. Ebaõnnestumine Iraagis hoopis tugevdaks Iraani positsioone. Kohtumine Annapolises ja olukorra stabiliseerumine Iraagis on ühe medali kaks külge. Pealegi, kui USAl õnnestub lahendada nii Iraagi kui ka Palestiina küsimus, võib juhtuda see, mida eurooplastel – kes Bushi pidevalt „idioodiks” ja „hullumeelseks” pilganud on - raske mõista: Bushist võib saada USA läbi aegade üks edukamaid presidente. Iraagile ja Palestiina probleemi lahendamisele lisanduksid hiljutine enneolematu lähenemine Indiaga, Põhja-Korea tuumarelvitustamine ning Liibüa loobumine massihävitusrelvadest. (Richard Herzinger, Die Welt, 28.11)

Saksamaal käib sisevaidlus Hiina-poliitika ümber, Prantsusmaa teeb samas Hiinaga edukat äri. Ja see on Saksamaa jaoks vägagi hea. Paljud ettevõtjad ja diplomaadid löövad häirekella, samas asjatult. Suurem osa Sarkozy tehingutest ei tule sugugi Saksamaa arvelt, vaid hoopis toetab saksa tööstust. Sakslastele on kasulik, kui Sarkozy on Pekingis edukas. Airbus või tuumakontsern Areva, kes said Hiinalt hiigeltellimusi, omavad tugevat saksa osalust. Head suhted Hiinaga on Prantsusmaale hädavajalikud ÜRO Julgeolekunõukogus ning Aafrikas. Saksamaa jaoks ei mängi need mingit rolli. Kui Merkel ja Sarkozy on kavalad ning jätkavad senist diplomaatilist „tööjaotust”, tuleb see lõppkokkuvõttes kasuks kõikidele eurooplastele. (Juhtkiri, FTD, 26.11) Sarkozy teeb edukat ära hiinlastega, kuid ei maksa selle eest nii kõrget poliitilist hinda nagu Chirac. Oma kõnes eitas Sarkozy otsustavalt Taiwani õigust iseseisvusreferendumile. Rahulolev naeratus Hiina ametiisikute nägudel kadus aga kohe, kui teemaks tulid inimõigused. „Prantsusmaa väärtustab õigusriiki”, märkis Sarkozy. Ning avaldas lootust, et Hiina ühineb inimõiguste hartaga. Kogu oma ametiaja jooksul pole Jacques Chirac kunagi Hiina presidendi juuresolekul midagi taolist öelnud. Küll aga Angela Merkel. Lahku lähevad Prantsusmaa ja Saksamaa vaated relvaembargo ja Tiibeti küsimuses. Tavaliselt Sarkozy-kriitiline Le Monde olla tunnustavalt nentinud: „Erinevalt Chiracist ei kavatse Sarkozy tõusvale maailmavõimule tingimusteta järgi anda.” Nicolas ja Angela – lõpuks omaeti käsi-käes. (Ruth Berschens, Handelsblatt, 28.11)

UNISEFi saadik Mia Farrow heidab Hiinale ette Sudaani massimõrvade rahastamist. Olümpiamänge ja tähelepanu koondumist Hiinale tuleks ära kasutada tähelepanu juhtimiseks olukorrale Darfuris. Genotsiid on kallis ära, üle poole Hiinalt nafta eest saadud vahenditest läheb massimõrvade korraldamiseks. Peale selle takistab Hiina Sudaani küsimuse tõhusat lahendamist ÜRO Julgeolekunõukogus. Ka USA, ELi, ÜRO ja NATO jaoks tervikuna on Darfuri küsimus jastkui kartul, mida üksteisele veeretatakse. Rahvusvaheline üldsus peab kas nüüd otsekohe midagi ette võtma või tunnistama, et ollakse äpardunud, nagu omal ajal Ruandas. (Nina Mareen Spranz, Die Welt, 30.11)

PRANTSUSMAA

Prantsusmaa ajakirjanduses leidsid enim kajastamist president Nicolas Sarkozy Hiina-visiit ning sisepoliitilised arengud Venemaal.

Oma esimesel riigivisiidil Hiinasse kutsus Nicolas Sarkozy Pekingit üles „suhtuma suurtesse maailma asjadesse harmoonilisemalt”, eelkõige oli selle all silmas peetud maailma majandussuhteid. Raha, rahvusvaheline kaubandus, keskkonnakaitse, olukord Birmas – kahetunnine õhtusöök Hiina rahvavabariigi presidendi Hu Jintao seltsis meenutas ping-pongi matši. Avameelselt tõstatas Sarkozy ka võõrustajaile valusaima küsimuse, nimelt jüaani nõrkuse. Sarkozy teatas, et tema arvates peaks suurel riigil olema tugev valuuta. Keskkonna küsimustes kutsus Sarkozy Hiinat üles vastutustundlikkusele. Suur majanduskasv ei tohi tulla üleilmse keskkonnakahjustuse, loodusvarade ammendumise ja kliimasoojenemise hinnaga. “Hiina on peategelane maailma ajaloo suurimas moderniseerumis-seikluses. Kuid sellega kaasnevad lisaks õigustele ka vastutus ja kohustused.” Sarkozy poolt jutuks võetud inimõiguste kohta kinnitas Hu Jintao, et surmanuhtluste arvu kavatsetakse vähendada. Konstruktiivne dialoog seega. (Alain Barluet, Le Figaro, 26.11) Hiinas teeb president Sarkozy reklaami prantsuse ettevõtetele. Sarkozyd saadavad visiidil mitmed majandustegelased ja korporatsioonide juhid. Areva´l ja Airbus´il on suured tellimused juba kokku lepitud. Areva sai tellimuse kahe EPR-tüüpi tuumakeskuse loomiseks, tehingu koguväärtuseks 8 miljardit eurot. Airbus peab Hiinale tootma 160 lennukit, koguväärtusega 12 miljardit eurot. Teised prantsuse suurettevõtted allkirjastavad lepped visiidi viimasel päeval. Nende seas raudtee-ettevõte Alstom. Alcatel-Lucent loodab saada taskusse tehingu GSM võrkude laiendamiseks. Sanofi-Aventis luua uued gripivastased vaktsiinid Hiina turu tarbeks. Riigipeade tasemel oli juttu ka võimalikust koostööst tuumajäätmete käitlemiseks, mille tarbeks tuleks ehitada tehas. Projekti esialgne maksumus oleks 15 miljardit eurot. (Perrine Crequi, Le Figaro, 26.11)

Putini seisukohtadega mittenõustumine ei ole Venemaal võimalik. Vastumeelsus teisitimõtlejate suhtes ei ole kuidagi ratsionaalselt seletatav. Alates esimestest päevadest Kremlis naudib Putin populaarsust. Tema käsutada on kõik võimu instrumendid: politsei, õigussüsteem, sõjavägi, meedia, suured energeetikaettevõtted, mis täidavad riigikassat. Ta võtab vastu seadusi, mis kindlustavad tema parteile parlamendis enamuse ja jätavad mängust välja väiksed, liberaalsed erakonnad. Kartes valimisi - isegi neid, mida ta ei saa kaotada - võtab ta oma positsiooni jätkuvaks kindlustamiseks kasutusele vanad, nõukogudeaegsed meetodid: propaganda, teisitimõtlejate kõrvaldamine, õigussüsteemi instrumentaliseerimine poliitilise võimu teenistusse. (Juhtkiri, Le Monde, 27.11)

Venemaa-ekspert ja analüütik Marie Mendras nendib ajaleheusutluses, et 2. detsembri valimiste puhul ei ole tegu õiguspäraste valimistega. Opositsiooni jõuline allasurumine võtmeisikute arreteerimise näol on võtnud uued mõõtmed. Juba kolm aastat ei ole ükski tõsiseltvõetav oponent saanud ligipääsu televisioonile. Ei saa enam olla kahtlust, et Putin kavatseb jääda võimu juurde ka pärast oma ametiaja lõppu. Küsimus on vaid, millises funktsioonis? Ta on mitmeid kordi väljendanud mõtet, et neljaaastane mandaat on riigi juhtimiseks liiga lühike aeg. Ühtse Venemaa juhtfiguure Sultjugov on teinud ettepaneku luua “rahvusliku juhi” positsioon. Küll sobiks see Putinile hästi! Võimalikke stsenaariume on teisigi. Kas see on Venemaa näilise demokraatia lõpp? Otsustav pööre toimus juba aastatel 2004-2005. Putini tagasivalimine 2004 ei olnud enam vaba ja ausa hääletamise tulemus, Putin valis enda n-ö vastaskandidaadid oma äranägemise järgi. Juba Hodorkovski arreteerimine, tragöödia Beslanis jm näitasid suunda, kuhu poole Venemaa liigub. Kahju, et Euroopa seda kõike vaikselt pealt vaatab. Vähim, mida saab teha, see on juhtida tähelepanu ebaausale mängule. Üheainsa valiku olukorras on juhi populaarsus suhteline. Venemaa ei ole veel muutunud täielikult suletud riigiks, nagu oli seda nõukogude ajal. Tuleb otse öelda, mida asjast tegelikult arvame, vaatamata sellele, et Venemaa on saanud mõjukamaks, vaatamata sellele, et tal on loodusvarasid. (Helene Despic-Popovic, Liberation, 27.11)

SOOME

Soome ajakirjanduses pöörati erilist tähelepanu USAs Annapolises toimunud Lähis-Ida rahukonverentsile ning Venemaa Riigiduuma valimistele, samuti kajastati Soome läbirääkimisi EKga Soome kohalike põllumajandustoetuste ehk 141-toetuste üle.

1990. aastate optimismilaines üritati lahendust leida ka Lähis-Ida pikaajalisele probleemile – Iisraeli ja palestiinlaste suhetele. Head kavatsused ei viinud tookord tulemusteni ning rahu saavutamine Lähis-Idas pole senini õnnestunud. USA korraldatav rahukohtumine Annapolises Marylandis on üks paljude hulgast. Ühendriikide indu võib võtta kui külma kalkulatsiooni: president Bush üritab oma karjääri ebaõnnestumiste kõrvale saada vähemalt ühe positiivse teo. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 26.11) Loomulikult ei korralda Bush rahukonverentsi ainult oma maine parandamiseks. Iisraeli ja palestiinlaste pika konflikti lahendamine annab võtme mitme teisegi probleemi lahendamiseks piirkonnas. (Juhtkiri, Aamulehti, 26.11) 2001. aastal pidas Iisraeli ja palestiinlaste suhteid käsitleva kõne USA toonane president Bill Clinton, kes väitis, et Lähis-Ida probleemid püsivad muutumatuna, tegeldagu nendega kohe või pärast aastatepikkust verevalamist: „Neid probleeme ei lahenda aeg. Lahenduse saab tuua vaid raske otsus uuest, teistsugusest tulevikust.“ Annapolise kohtumiselt ei oodata erilisi tulemusi ainuüksi nõrkade osapoolte pärast. Iraagi sõda on nõrgendanud George Bushi jalgealust nii kodu- kui ka välismaal, eriti Lähis-Idas. Kohtumise teised osapooled pole samuti tugevad liidrid: Iisraeli peaminister Ehud Olmert on seotud korruptsiooniskandaalidega, palestiinlaste president Mahmud Abbas pole aga kaugeltki mitte kõigi palestiinlaste juht. Läbirääkimiste ebaõnnestumine võib viia Hamasi mõju suurenemiseni Palestiina poliitikas ning Iraani tugevnemiseni piirkonnas. (Pekka Mykkänen, Helsingin Sanomat, 27.11) Annapolise konverentsi saatis suhteline edu: kutsutud tulid kohale, avalikult üksteist ei sõimatud ning Iisrael ja palestiinlased said hakkama ühise deklaratsiooniga. Kohtumine andis tõuke püsiva rahu suunas. President Bushi valitsuse jaoks aga oli konverents propagandavõit. Suur osavõtt on tunnistus USA jätkuvast võtmepositsioonist Lähis-Ida arvukate kriiside lehndamisel. Esialgu vastumeelsed araabia maad olid esindatud ministrite tasemel. Iisraeli ja palestiinlaste ühise deklaratsiooni sisu on aga nii ebamäärane, et sellele suuri lootusi rajada ei saa. Konflikti osapooled lubasid kohe ellu viia 2003. aastal heakskiidetud nõudmised: palestiinlastel on kohustus terrorism maha suruda, Iisrael peab lõpetama oma asunduste laiendamise ning likvideerima ebaseadusliku asustuse okupeeritud aladelt. Abbas on aga alati olnud oma kohustuste täitmiseks liiga nõrk ning Iisrael liiga üleolev. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 29.11) Iisraeli jaoks on võtmeküsimus julgeolek, palestiinlaste jaoks okupatsiooni lõppemine ja iseseisvuse saavutamine. Mõlemad osapooled on rahu ja turvalisuse ära teeninud, kuid sama tuleb pakkuda ka teisele poolele. (Ilkka Kanerva, Turun Sanomat, 30.11)

Kas Venemaa võiks üllatada demokraatia teele pöördumisega? Praegu tundub selleks olevat väga vähe võimalusi. Riigis valitseb n-ö suunatud demokraatia, millel on niisama vähe ühist demokraatiaga kui varem oli rahvademokraatial. Ametlik Venemaa on andnud endast parima, et Riigiduuma valimised oleksid võimalikult ebademokraatlikud. Ometi pole lääneriigid Venemaa demokraatia puudulikkust eriti kritiseerinud. Eesti EP liige Tunne Kelam ütles õigesti, et kasu peal väljas olevad lääneriigid on paljuski süüdi selles, et Venemaa ei arene enam demokraatlikult. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 27.11) Venemaa poliitiline elu hakkab üha enam meenutama karmi üheparteisüsteemi. Loodeti, et president Putini kevadel lõppev teine ametiaeg tähendab poliitika avanemist ning toob suuri muudatusi majandusstruktuuridesse. Oodati, et majanduse areng annab võimaluse ühiskonnas ja majandusalal tegutseva keskklassi tekkeks, kes nõuaks näiteks õigussüsteemi ja kohtumõistmise kaasajastamist. Nii pole aga läinud. (Juhtkiri, Kauppalehti, 27.11) Venemaa poliitiline süsteem võib väljapoole täitsa õige paista: on valimised, kus on ühele kohale palju kandidaate, on valitsus ning valimistel valitav president. Tegelikult on kogu süsteem vaid tühi koor: tõeline võim ei tule altpoolt, nagu läänemaistes demokraatiates, vaid ülalt. (Veikko Vuorikoski, Aamulehti, 27.11) Venemaa on juba pikka aega iseseisvat arengujoont rõhutanud, ning mitte ilmaasjata. Duumavalimistele eelnenud kampaaniad näitasid, et Venemaal ongi kõik teistmoodi. Kõigepealt muutus duumasaadikute valimine rahvahääletuseks president Putini võimulpüsimise üle. Kremli põhiline mure seisneb valimisaktiivsuses: kui tegemist on hääletusega Putini toetuseks, oleks ebameeldiv, kui toetus ei oleks küllaldane. Oluline on siiski see, mis juhtub pärast duumavalimisi. (Anne Kuorsalo, Aamulehti, 29.11) Putinile on soodne valimistulemus väga oluline: selle toel kavatseb ta juhtida ka märtsikuiseid presidendivalimisi endale sobivas suunas. Venemaa poliitilise süsteemi tervise seisukohalt on Putini käitumine negatiivne, kuigi ta rõhutab oma tegevuse vastavust seadusele. Tundub, et praegusel Venemaal on kõrgema võimu loovutaja ja selle vastuvõtja üks ja sama isik. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 30.11) Venemaa hääletab valimistel lisaks Putini võimule ja parlamentaarsele kummitemplile ka süsteemi üle, mille jaoks pole koostöö lääne demokraatiatega mingi väärtus omaette. Putini süüdistusi ja ähvardavaid hoiatusi ei saa põhjendada üksnes valimiskampaaniaga. Samal ajal loob Venemaa endale OSCEs ning teistes rahvusvahelistes organisatsioonides uut rahvusvahelist positsiooni. Üks kampaania põhiidee kõlab: Venemaa on selline nagu tahab ja teised võivad oma suu kinni panna. Paljud panevadki. Maailmapoliitikas võib oodata jälle reaalpoliitika perioodi. OSCE peaks aga olema see koht, millest reaalpoliitika rulliga üle ei sõida. (Kari Huhta, Helsingin Sanomat, 30.11)

Põllumajandus ja selle tulevik on olnud Soome jaoks hell teema iga kord, kui on peetud mingisuguseid integreerumise läbirääkimisi. Põllumajandust on üldiselt püütud jätta kohaliku otsustusõiguse alla. Tähtis hetk oli 1994. aastal, mil otsustati Soome liitumise üle Euroopa Ühendusega. Toonane peaminister Esko Aho pidi näitama, et Soome põllumajandus hakkab saama selliseid toetusi, mille abil ta püsib elujõulisena ka ühendusega liitudes. EK suhtus sellesse algusest peale tõrjuvalt. Siiamaani vaieldakse selle üle, kas läbirääkimistel lepiti kokku vaid üleminekuperioodi toetustes, nagu väidab komisjon, või „tõsiste raskuste korvamises”, nagu ütlevad soomlased. (Juhani Suomi, Kaleva, 27.11) Soome põllu- ja metsamajandusminister Sirkka-Liisa Anttila ja ELi põllumajandusvolinik Mariann Fischer Boel leppisid kokku, et Lõuna-Soome põllumehed saavad 141-toetusi veel kuus aastat. 2008.–2011. aastani väheneb toetus keskmiselt 2,7% aastas. Soome peaminister Matti Vanhanen on otsusega rahul: see vastab ELi üldisele põllumajanduspoliitikale, mis liigub talude toetamise süsteemi suunas. „Raske on põhjendada kohalikke toetusi, mis põhjustavad ületootmist ja häirivad turgu,“ rõhutas Vanhanen. (Annamari Sipilä, Kristiina Yli-Konervo, Helsingin Sanomat, 28.11; Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 29.11) Selge on, et Soomes näritakse 141-läbirääkimiste lõpptulemuse kallal. Kuid mõelgem sellele ELi dünaamikast lähtudes. Anttila tegi tõsist tööd. Volinik Boel on olnud kogu aeg Soome kohalike toetuste vastu, nii et selles mõttes on lõpptulemus hea. Toetuste tulevik on aga lahtine. Siin loodab Soome LFA toetusele, kuid fakt on, et Soomele pole raha veel lubatud. ELis tuleb kogu aeg tööd teha, muidu ei saa midagi. Ning veelgi olulisem: vaidlemine on ELis normaalne, seda ei tohi karta. See ei lõpe. (Annamari Sipilä, Helsingin Sanomat, 28.11)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Soome ajakirjandus

Tallinnas peetud EP teemahommikul „Euroopa ilma Venemaata?“ räägiti Eesti ja ELi Venemaa-poliitikast. EP liikme Tunne Kelami meelest on kasu peal väljas olevad ELi suured liikmesriigid põhjustanud suures osas Venemaa loobumise demokraatlikust arengust. Oleks rassistlik mõelda, et venelased ei suuda arendada euroopalikku demokraatiat ning Venemaad peaks sellepärast kohtlema kui erijuhtumit, kellelt ei peagi nõudma demokraatia edendamist nagu paljudelt teistelt riikidelt. Kelami arvates peaks Eesti välispoliitika põhieesmärgiks lähiajal olema Läänemere piirkonna ühise strateegia väljaarendamine üheskoos teiste Läänemeremaadega. „Väikestel riikidel on väiksed huvid, kuid võimalus ja kohustus rõhutada rohkem väärtusi ja põhimõtteid ning meenutada neid suurtele riikidele,“ ütles Kelam. Kelami meelest on ELi suurim probleem ühtse Venemaa-poliitika puudumine ning valed raskuspunktid. EL saab Venemaa demokraatlikku arengut mõjutada vaid siis, kui seab ELi-Venemaa suhete arendamisele selged tingimused. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 26.11)

Eestit külastanud endine Soome parlamendi esimees põhjustas ägeda arutelu. kui kritiseeris Eesti Venemaa-poliitikat. Lipponen seadis kahtluse alla Eesti tegevuse Gruusias ja Ukrainas, sest see tekitavat pingeid suhetes Venemaaga. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson tõdeb oma blogis, et Lipponen on Eesti välispoliitika praktiliselt maatasa teinud. Välispoliitika Instituudi direktor Andres Kasekamp ütles, et Gruusia ja Ukraina on Eesti saatusekaaslased, kelle suhtes ei saa ükskõikseks jääda. Lippose nägemus esindab tema arvates aga tüüpilist Soome välispoliitilist mõtteviisi. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 27.11)

Välisminister Urmas Paet kaitses Soome-visiidil Eesti välispoliitikat. Tema sõnul pole Eesti koostöö Ukraina, Gruusia ja Moldovaga suunatud Venemaa vastu – Eesti toetab neid maid, kuna nad palusid Eestil jagada oma kogemusi, mis saadi liitumisel ELi ja NATOga. Teisalt tahab Eesti toetada nendes riikides toimuvaid uuendusi ja demokraatia tugevnemist. Soome välisminister Ilkka Kanerva andis mõista, et Eestit pole põhjust kritiseerida. (Tanja Aitamurto, Helsingin Sanomat, 28.11)

Kui küsida noorsooorganisatsiooni Naši käest, siis peaks Venemaa oma tõrkuvate naabrite Eesti ja Gruusia suhtes kasutusele võtma karmimad meetmed. „Eestis on jõude, kes tahavad riikide suhteid rikkuda. Eestil on probleeme rahvusliku identiteediga,“ ütleb Naši aktivist Vitali Trofimov. Trofimov möönab kaudselt, et Naši oli Eesti valitsuse Interneti-lehekülgede vastu suunatud rünnakute taga. (Katja Boxberg, Aamulehti, 29.11)

Küberkaitse

Ingliskeelne ajakirjandus

Briti ajalehtedes ilmus novembri viimasel nädalal mitu artiklit küberkuritegevusest ja uuest ähvardavast ohust – külmast kübersõjast. Ajaleht The Times avaldas arvutiturbefirma McAfee, NATO ja FBI koostöö tulemusena valminud küberturbe alase raporti analüüsi, mille kohaselt Suurbritannia arvuteid on rünnatud tervelt 120 riigist üle kogu maailma. Raporti väitel on Suurbritannia juba haaratud külma kübersõja heitlusesse ning küberrünnakud kujutavad ennast lähituleviku kõige suuremat ohtu rahvuslikule julgeolekule. Vahendeid kübersõja pidamiseks on arendatud juba aastaid, nüüd hakatakse neid ellu rakendama. Raporti kohaselt on küberrünnakud arenenud algselt uudishimu rahuldamiseks mõeldud käeharjutustest hästirahastatud ja organiseeritud operatsioonideks poliitilise, sõjaväelise, majandusliku ja tehnilise luure eesmärgil. Kõige aktiivsem küberrünnakute korraldaja on Hiina, ent veel 120 maailma riiki kasutavad sarnaseid võtteid. Kaitseministeeriumid üle kogu maailma on juba hakanud koostama juhtnööre tulevikus puhkeda võiva kübersõja puhuks. Kübersõja esimene ohver oli kõigile teadaolevalt Eesti, sellele järgnesid rünnakud Pentagonile ja mitmetele teistele riikidele. (Rhys Blakely, Jonathan Richards, The Times, 29.11)

Viimase 12 kuu jooksul on tulnud teateid küberrünnakutest valitsusasutuste vastu nii USAs, Saksamaal, Indias, Uus-Meremaal kui ka Austraalias. Hiina on seni jätkuvalt eitanud oma osalust. NATO ekspertide sõnul olid Eestile suunatud küberrünnakud uued oma komplekssuse ja koordineerituse poolest. Rünnakuseeria oli hoolikalt ajastatud, kasutatud oli erinevaid tehnilisi võimalusi, rünnakud olid suunatud kindlatele sihtmärkidele. Ründajaid ei tuvastatud ega peatatud, vaid nad lõpetasid ise oma tegevuse. (Rachel Williams, The Guardian, 29.11)

Majandus

Uudisteagentuurid

Estonia's largest textile firm, Kreenholm, announced it had stopped using cotton from Uzbekistan amid media claims that the Central Asian republic has been forcing children to pick it. "We have suspended the use of cotton from Uzbekistan until it is clear that child labour was not used in Uzbekistan's cotton fields," Matti Haarajoki, general manager of Kreenholm, told reporters. The decision came after Marimekko, a top textile and clothing design corporation in neighbouring Finland, said that it would stop buying cotton goods from Kreenholm. Marimekko's move followed reports in Nordic media that a Kreenholm partner company in Uzbekistan was using child labour. Similar reports about Uzbekistan's record have also surfaced in Britain. Last month, the BBC broadcast a documentary by an undercover reporter which showed footage allegedly proving that Uzbekistan was forcing children out of school and into the cotton fields. The BBC alleged that major Western manufacturers and retailers were selling products made from Uzbek cotton picked by children. The ex-Soviet republic this year eliminated its last communist-style collective farms but has been criticised by human rights groups for using child labour. The Uzbek government has rejected the claims, saying child labour is banned. Uzbekistan is the world's second largest cotton exporter and sixth largest producer. The main importers of Uzbek cotton are Bangladesh, China, Iran, Pakistan, Russia, South Korea and Vietnam. Kreenholm, which also trades under the name Krenholm, belongs to the Swedish group Boras Wafveri AB. The company, which has a staff of 2,645, is one of the main employers in Narva, a city near the Russian border in northeast Estonia. (Afp, 27.11)

Soome ajakirjandus

Paljudes Tallinna valuutavahetuspunktides lõppesid nädalavahetusel eurod otsa, sest kuulujutud krooni devalveerimisest panid inimesed Eesti kroone vahetama. Paanika levis enamjaolt venekeelse elanikkonna hulgas. Eesti Pank reageeris olukorrale sõnumiga, milles kinnitas krooni kursi püsimist. Rahandusminister Ivari Padar ütles, et valeinformatsiooni on levitatud tahtlikult ning süüdlased tuleb välja selgitada. (Raisa Karsikko, Aamulehti, 27.11)

Kreenholmi tekstiilitehas katkestas puuvilla tarnimise Usbekistanist, sest kahtlustatakse, et seal kasutatakse laste tööjõudu. Marimekko - Kreenholmi üks suurematest Soome klientidest - ütles samal põhjusel ära oma tellimused Kreenholmile. Kreenholm on palunud oma kõigilt rahvusvahelistelt tarnijatelt garantiid, et puuvilla pole korjanud lapsed. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 28.11)

Eesti spetsialistid suhtuvad rahulikult soome ajakirjanduse väidetesse Eesti krooni devalveerimisriskist. Eestis kehtib valuutakomiteesüsteem, milles keskpanga roll on väike. Seaduse järgi pole Eesti Pangal õigust krooni kurssi muuta. Asjatundjate sõnul pole valuutakursi muuutmiseks Eestis poliitilist tahet. Eestis pole oma toorainel põhinevat eksporttööstust, millele devalveerimine kasu võiks tuua. Selle asemel saaks devalveerimine saatuslikuks kodumajapidamistele, kuna 78% pangalaenudest on seotud euro või muu valuutaga. Devalveerimine eeldab töötuse suurt kasvu ning rahva meeleavaldusi. Välisanalüütikud on krooni devalveerimisriski põhjendanud ennekõike Eesti suure, üle 13% tõusnud maksebilansi puudujäägiga. (Kai Juvakka, Aamulehti, 29.11)

Aasta tagasi keeldus Eesti alkoholiaktsiisi tõstmast, kartes, et see kiirendab inflatsiooni ja takistab liitumist eurotsooniga. Nüüd tõstab Eesti lisaks alkoholiaktsiisile ka muid aktsiise, sest inflatsiooni ei suudeta niikuinii pidurdada. Ehk on inflatsiooni kergem taltsutada järgmisel aastal, mil need aktsiisitõstmised on tehtud. Andkem siis hinnaindeksi manipuleerimine Eestile andeks. Ega see euroga liitujatele seatud inflatsioonikriteerium polegi mõistlik. (Osmo Soininvaara, Taloussanomat, 2.12)

Kultuur

Ingliskeelne ajakirjandus

Eesti lähiajaloo sündmuste põhjal vändatud film "Laulev revolutsioon" toob maailma publikuni karmid vaatepildid, mis tuhandetele eestlastele on kunagi olnud reaalsuseks. Lugu Eesti rahva visadest püüdlustest vabaduse poole läbi kogu pika okupatsiooniperioodi on kaua püsinud ülejäänud maailma eest varjatuna, kuid režissööridest abielupaar Jim ja Maureen Castle Tusty võttis väikese rahva suure ajaloo filmiks tegemise vaeva oma südameasjaks. Nõnda jõuavad kunagised sündmused tänaste vaatajateni igas maailma nurgas. (Kevin Mooney, Cybercast News Service, 30.11)

Et muusikal on jõud inimesi ühendada, seda kinnitab ka eestlaste jaoks nii oluline laulupidude traditsioon. Tunne, mis tekib, kui 100 000 inimest aplodeerib 20 000-häälsele koorile, ühendab eestlasi iseseisva ja vaba rahvana. Muusikaharidusele pühendatakse Eestis üha rohkem aega ja vaeva ning ühiskooridele on peale tänavu kevadel toimunud nn pronksiöid lisandunud ka teataval määral rahvusi ühendav roll, tuues eesti ja vene noori muusika abil teineteisele lähemale. Inimesed, kes üheskoos laulavad, ei saa olla teineteisega sõjajalal. (Maggie Hamilton, Choir and Organ, november/detsember, 2007)

Eesti muusikute noorema generatsiooni üks silmapaistvamaid tähti Mihkel Poll tunnistab ajakirjausutluses, et tal pole juba lapsest saadik olnud mingit kahtlust, et temast saab kord klaverikunstnik. Praeguseks on 21-aastane pianist kontserte andnud mitmetes välisriikides - Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Venemaal, Lätis ja Tšehhis. Reisimine ja teiste kultuuride kogemine on muusiku jaoks väga vajalik, sest selle kaudu mõistab muusik paremini ka muusikat, mida ta teeb. Mihkel Poll leiab, et näiteks Eesti klaverimuusikat on mitte-eestlasel palju keerulisem interpreteerida kui eestlasel. Muusik, kes tunneb rahva ajalugu ja on olnud üheks osaks sellest, tunnetab ka selle rahva muusikat mitte ainult oma peas, vaid ka südames. Polli jaoks on publiku roll kontserdi ajal väga oluline, sest publiku toetav ja tähelepanelik kuulamine annab esinejale laval palju jõudu. Sellistel kontsertidel, kus kuulajad saalis vaikselt ja süvenenult kuulavad, võib nõela kukkuminegi mõjuda plahvatusena. (Maggie Hamilton, International Piano, september/oktoober, 2007)

Ülevaade kahest Eesti teatrilavadel etendunud lavastusest. Erkki-Sven Tüüri ooper “Wallenberg” üllatas publikut nii lavastuslikust poolest kui ka uudsete võtetega. Ooperi lavale toomine polnud samuti tavaline. Nimelt ei saanud tuntud vene lavastaja Dmitri Bertman tänavu aprillis toimunud rahutuste tagajärjel Tallinnasse lavastama sõita. Et kogu projekt ei nurjuks, juhendas Bertman lavastuse proove veebiülekannete ja emaili teel. Õnneks sai lavastaja siiski ilmuda “Wallenbergi” esietendusele, ning eestlased võivad taas kord uhkust tunda nii oma särava muusikaande kui ka kaasaegsete e-lahenduste üle. Eino Tambergi romantilist ooperit “Cyrano de Bergerac” peetakse Tambergi parimaks ooperiks, ning hoolimata sellest, et tükk on valminud aastal 1974 - sügaval okupatsiooniajal, paelub ooper oma romantilise tooni ja tunneterohkusega. Loodetavasti leiab Tambergi “Cyrano” peatselt tee ka rahvusvahelistele lavadele. (Brendan G. Carroll, Opera Now, september/oktoober, 2007)

Varia

Ingliskeelne ajakirjandus

Möödunud nädala algul käivitus Argentiinas viimast korda operatsioon “Viimane võimalus”, mille eesmärgiks on üles leida ja kohtu alla anda natsi sõjakurjategijaid, kes põgenesid peale sõja lõppu Lõuna-Ameerikasse. Operatsioon käivitati meediakampaaniana Tšiilis, Uruguais, Argentiinas ja Brasiilias ning süüdimõistmiseni viivate teadete andjaid ootab rahaline preemia. Kampaania peaks heitma uut valgust Lõuna-Ameerika süngele ja häbiväärsele rollile natsikurjategijate sõjajärgse varjupaigana. Arvatavasti on üle ookeani Lõuna-Ameerika mandrile jõudnud kokku 150-300 kahtlustatavat sõjakurjategijat. Operatsiooni korraldajaks on Simon Wiesenthali Keskus, mis alustas kampaaniatööd Eestis, Lätis ja Leedus aastal 2002. (Uki Goni, Rory Carroll, The Guardian, 28.11)

Mis on kübersuudlus? Uus meedia sünnitab uusi akadeemilisi ajakirju. Hiljuti loodud ja peakorteriga Tšehhis resideeruv üllitis "Küberpsühholoogia: Psühholoogilise uurimuse ajakiri Internetist" (Cyberpsychology: Journal of Psychological Research on the Internet) kutsub arutlema virtuaalmaailmade erinevate tahkude üle, võttes aluseks keskkonna Second Life. Ajakirja esimeses numbris avaldatakse muuhulgas Eestis läbiviidud uuringu tulemused noorukite internetikasutamisest. (Christine Finn, Wired, 05.11)

Soome ajakirjandus

Kolm kuud enne Eesti tõelist iseseisvuspäeva algasid Tallinnas aasta läbi peetavad pidulikud üritused. Lisaks oma sünnipäevale tähistatakse üle Eesti ka Soome iseseisvuse 90. aastapäeva. Eesti peab oma iseseisvuse algusaastaks 1918. aastat. Taasiseseisvumise järel kohtlesid ka lääneriigid Eestit 1918. aastal sündinud riigina. Kogu Nõukogude okupatsiooni ajal tegutses Ameerika Ühendriikides iseseisva Eesti diplomaatiline esindus, mis ärritas kõvasti N. Liidu juhtkonda. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 29.11)