Nädal välismeedias 29. oktoober - 4. november 2007

AJAKIRJANDUS
USA, Suurbritannia, Saksamaa, Šveits, Prantsusmaa, Skandinaavia, Soome

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Küberkuritegevus, Poliitika, Majandus, Kultuur, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Reformilepe

Ireland is expected to hold a referendum on the EU's planned reform treaty in the first half of next year, Irish PM Bertie Ahern said. This time round Ireland, whose own constitution can only be amended by a referendum, is expected to be the only country to ask voters directly to back a treaty that needs to be ratified by all EU states if it is to take effect from 2009 as planned. A poll showed just 25 percent of Irish voters planned to back the planned reform treaty in a referendum, while 62 percent didn't know how they would vote or had no opinion. 13 percent surveyed intended to reject the treaty. The new treaty will reform the EU institutions. Ahern said a referendum bill would be presented in Ireland's parliament "early in the new year", which would need approval by lawmakers. He said campaigning would then begin among Irish voters to back the treaty. Ireland is generally seen as being among the region's most pro-European countries but that has not always guaranteed success at the ballot box in the past. Ahern said he was "not hugely surprised" at the number of people polled who did not know how they would vote. "We must ensure that the public clearly understand the question facing them and why it is important that they vote," he said. "The government will also be working hard to explain why, for our part, we are certain that the Lisbon Reform Treaty is in the interest of both Ireland and Europe." (Reuters, 10.11)

Välis- ja julgeolekupoliitika

EU is losing ground in its relationship with a resurgent Russia and should unite behind a new strategy to secure its interests with Moscow, a study by a new think-tank said. The European Council on Foreign Relations report said Russia had become the EU's most divisive issue since former U.S. Defence Secretary Donald Rumsfeld split "old" and "new" Europe. Europe's 1990s strategy of trying to democratise and westernise a weak and indebted Russia is now in tatters and individual member states have undercut a joint approach by striking national deals with Moscow. "Today, it is the Kremlin that sets the agenda for EU-Russia relations, and it does so in a manner that increasingly defies the rules of the game," said former German FM Joschka Fischer, the ECFR's co-chairman. Authors Mark Leonard and Nicu Popescu contend the EU should adopt a new long-term strategy of holding Russia to the rule of law and agree an early warning system for bilateral ties with Moscow to spare other European partners nasty surprises. But while they argue the 27-nation bloc has lost leverage through disunity, the study does not explain why big European powers that have built close energy and business ties with Russia would now be willing to change that approach. The report says the EU is divided between two dominant approaches to Russia - either managing a perceived threat by a policy of "soft containment", or embracing a potential partner in a process of "creeping integration" into the European system. It debunks the notion that this is an east-west split between tougher east Europeans, who lived under Moscow's shadow in the communist era, and more indulgent west Europeans. The authors brand Greece and Cyprus "trojan horses", whose governments often defend positions close to Russian interests, while they call Poland and Lithuania "new Cold warriors", overtly hostile and willing to use their veto to block EU negotiations with Moscow. But between those two extremes, they say there are several shades of behaviour. Germany, France, Italy and Spain have built special bilateral relationships with the Kremlin, sometimes undercutting common EU objectives. Ten small countries spanning east and west - Austria, Belgium, Bulgaria, Finland, Hungary, Luxembourg, Malta, Slovakia, Slovenia and Portugal - are "friendly pragmatists", who tend to put business before politics with Moscow. A further nine states - Britain, the Czech Republic, Denmark, Estonia, Ireland, Latvia, the Netherlands, Sweden and Romania - are "frosty pragmatists", critical of Russia on human rights and democracy but still keen to do business with it. EU should push for the implementation of all international agreements and standards to which Russia has committed itself and make Russia's participation in the Group of Eight conditional on its commitment to the rule of law. The other major industrial nations should meet at lower level in the G7 format, without Russia, if Moscow does not cooperate. EU states should give EC the right to pre-approve major energy deals and power to use EU competition regulations to investigate energy deals with Russia. EU should also use its Neighbourhood Policy to draw states such as Ukraine, Georgia, Moldova and Belarus towards Europe, it added. (Reuters, 7.11)

NATO, Julgeolek

NATO Secretary General Jaap de Hoop Scheffer condemned "in the strongest possible terms" a suicide blast in Afghanistan in which 40 people, including six lawmakers, were killed. "This attack, that claimed so many innocent lives, shows once again the true character of our opponents in Afghanistan," he said in a statement released by NATO's Brussels headquarters. "On behalf of all NATO Allies, I condemn today's bombing in Baghlan province, Afghanistan, which killed scores of innocent Afghans, including children, lawmakers and police." The suicide blast tore through the town of Pul-i-Khumri, 150 kilometres north of Kabul, as a delegation of VIPs was welcomed by scores of people, including children, for a visit to a sugar factory. There was no immediate claim of responsibility. It was the worst of a spate of suicide attacks to hit the country, most blamed on the Taliban, which is waging an intensifying insurgency joined by other extremist outfits. The NATO chief said he was sure "that these acts of indiscriminate violence will not undermine the resolve of the Afghan people to rebuild their country" The 26-nation Alliance "remains resolute in its determination to assist them to establish peace and security in Afghanistan," he added. (Afp, 6.11)

NATO sharply criticised Georgia for declaring a state of emergency and closing independent media after six days of anti-government protests, saying the move ran counter to the Atlantic alliance's values. Separately, the EU urged peace to be restored "without infringing democratic principles or fundamental rights, including the freedom of the media". NATO Secretary-General Jaap de Hoop Scheffer issued an unusually strong rebuke to a U.S.-backed country which aspires to NATO membership in the near future. "The imposition of emergency rule, and the closure of media outlets in Georgia, a partner with which the alliance has an intensified dialogue, are of particular concern and not in line with Euro-Atlantic values," he said in a statement. De Hoop Scheffer said NATO was following events closely and with concern and he had asked NATO's Special Representative for the Caucasus to tell the Georgian FM that all sides must avoid violence and respect the rule of law. The EU's rotating presidency urged all parties to resolve the crisis by dialogue and "exercise the necessary restraint and refrain from using language and actions that could further deepen the political crisis." The EU delegation office in Tbilisi had been closed temporarily as a security precaution, a spokeswoman for the EU's executive Commission said. (Reuters, 8.11)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Inglisekeelses meedias leidsid põhjalikumat kajastamist USA ja Venemaa välispoliitika ning nende omavahelised suhted. Mõlemas riigis ootavad ees presidendivalimised ja muutused on õhus. Samas iseloomustab nii Ühendriikide kui ka Venemaa välispoliitikat praegu konfliktiderohkus nii kodupiiridele lähedal kui ka nendest kaugemal ning maailma avalikkus ootab üha kasvava ärevusega, kas ja kuidas need konfliktid leivad lahenduse enne riigipeade vahetumist. Muude teemade hulgas oli inglisekeelses ajakirjanduses enim juttu Saudi kuninga Abdullahi riigivisiidist Suurbritanniasse, mille käigus Saudi kuningas süüdistas britte väheses võitluses terrorismiga ning britid mainisid Saudide vähest tähelepanu inimõiguste kaitsele. Tähelepanu pälvib üha enam seni meedias varju jäänud majandushiiglane Indoneesia - riik, mille potentsiaal on küll varjatud, kui kindlasti tohutu.

Ameeriklased elavad uute presidendivalimiste ootuses ja loodavad, et valimistulemused vähendavad lõhet nende isikliku optimismi ja avaliku pessimismi vahel. Üldiselt on ühendriiklased oma eluga rahul ja õnnelikud. Koguni 86% ameeriklastest väidab, et nad on rahul oma tööga, 76% on rahul pere sissetulekuga ning 62% arvab, et nende olukord läheb järgmise viie aasta jooksul paremaks. Vaid 7% küsitletutest kardab, et nende käekäik halveneb. Uuringute tulemustest selgub, et 65% ameeriklastest on oma eluga üldjoontes rahul, mis on tänapäeva maailmas kõige kõrgem isikliku rahulolu näitaja. Teisest küljest on ameeriklased masendavalt pessimistlikud avalike institutsioonide toimimise suhtes. Vaid 25% ameeriklastest on rahul oma riigiga. Ameeriklase arvates tegutseb riik vales suunas ja valitsuse tegevused on enamasti tulutud. Suur lõhe rahulolu vahel isiklikus ja avalikus elus annab ühelt poolt tunnistust sellest, et rahvas januneb muutuste järele, ent teisalt ei oodata muutusi, mis hävitaksid inimeste endi saavutatud heaolu. Rahvas ootab, et riigijuhid tegutseksid, kuid on kriitiline ega usalda neid riskantsetes olukordades. Üha teravamalt tajub tavakodanik globaalseid ohte nagu terrorism, kasvavad tervishoiukulud, suurenev riigivõlg, illegaalne sisseränne, globaalne soojenemine ning Hiina ja India areng. Valitsus aga ei võta nende probleemide lahendamiseks midagi ette. Millist presidenti tahab siis ameeriklane? Sellist, kes pakuks välja strateegiaid globaalsete probleemide lahendamiseks ega tungiks tavainimese ellu. Valijad ei oota, et neid muudetaks, vaid et neid kaitstaks. (David Brooks, IHT, 31.10) Strateegiaid ja lahendusi vajavaid probleeme on mitmeid. Ameerika liitlasriigid ja üha enam ka ameeriklased ise ootavad vastust küsimusele, kas president Bush suudab lahkuda ametist ilma Iraaniga sõda alustamata? Bush kütab kõigi meeli aina üles. Sel kuul tõstatas ta “Kolmanda Maailmasõja” ohu, juhul kui Iraan peaks kuidagi tuumarelva ehitamise idee peale tulema. Iraagi invasioonist on möödas 4 aastat, kuid Bush keeldub endiselt raskest diplomaaditööst, tunnistamata oma tegevuse katastroofilisi tagajärgi. Maailm ei tohi lubada Iraanil omada tuumarelva, kuid pommitamised ei lahenda olukorda. Iraanlased ei talu enam oma korrumpeerunud valitsust, repressioone ega Iraani tituleerimist paariariigiks. Pommitamine teeks mulladest ja holokausti eitavast Ahmadinejadist rahvuskangelased ning tooks kaasa rahvusvahelise üldsuse raevu ja maailma naftahindade kõikumise. Riigisekretär Condoleezza Rice´ilt ja kaitseminister Robert Gates´ilt oodatakse lahendust diplomaatia ja sanktsioonide abil, kuid ka ülejäänud maailm peab hakkama Iraanile rohkem survet avaldama. Iraanile tuleb tuumarelvast loobumise eest pakkuda kindlat vastutasu ja julgeolekugarantiid. Kui õnne on, kuulab Bush tülpinud kindraleid ja muudab oma retoorikat. Küsimus pole ainult viimases 15 presidendikuus, vaid 15 kuus, mis viivad Iraani lähemale tõelise tuumarelva loomisele. (Juhtkiri, IHT, 29.10)

Venemaa on ametlikult lubanud kehtestada 2. detsembril toimuvatel duumavalimistel OSCE vaatlejatele "enneolematud" piirangud, vähendades oluliselt rahvusvaheliste vaatlejate arvu. Uute tingimuste kohaselt lubab Venemaa parlamendivalimistele vaid 70 vaatlejat. Neli aastat tagasi toimunud valimistel osales seevastu 400 vaatlejat. Moskva teatas, et vaatlejate missiooni ei keelustata, vaid lihtsalt korrigeeritakse vaatlejate arvu. Venemaa ei pea vajalikuks kutsuda valimistele tervet vaatlejate armeed, kuna väidab, et Vene valimissüsteem kuulub maailma kõige edasijõudnumate hulka. Vaatlejate arvu vähendamine annab Lääne silmis tunnistust Kremli kasvavast kontrollist valimisprotsessi üle. Juba praegu on Kreml surunud läbi muudatusi valimisseadustes, mis teevad enamike opositsionääride jaoks parlamendikohtade võitmise võimatuks. (Clifford J. Levy, IHT, 01.11) Kuigi enamik inimesi ei seosta Venemaad kuigi tihedalt inimõiguste kaitsega, tuleks igast Venemaa-poolsest sellealasest initsiatiivist kinni haarata. Ka president Putini kavast asutada Moskva rahastatav inimõiguste kaitse instituut Euroopa Liidus, eesmärgiga hoida silm peal sealsel inimõiguste kaitsel. Putin avaldas oma plaani viimasel ELi-Venemaa tippkohtumisel Portugalis, kus tema esindaja Sergei Jastrzhembski selgitas, et instituudi töö hakkab keskenduma rahvusvähemuste, immigrantide ja meedia olukorra monitoorimisele Euroopas. Venemaa on seni tegelenud peamiselt vene rahvusvähemuse väidetavalt viletsa olukorra vastu võitlemisega Eestis ja Lätis, ehkki Baltikumi venelased ise on eelistanud neid riike tagasipöördumisele ajaloolisele kodumaale. Kuid seda enam peaks Moskva inimõiguslased Euroopas saama valgustava kogemuse osaliseks. Nii või teisiti ei jää Euroopal muud üle kui võtta venelased ja nende rajatav instituut Brüsselis või Londonis vastu ning loota, et president Putin võtab inimõiguste kaitse ja poliitilise vabaduse teemadel kiiresti õppust. (Juhtkiri, The Wall Street Journal, 01.11)

Venemaa ja USA suhetes on taas üles kerkimas küsimus Euroopa tavarelvastuse piiramise leppe (CFE) osas. Lepingut, mida peetakse Euroopa julgeoleku nurgakiviks külma sõja lõpust saadik, püüavad päästa mõlemad osapooled. Kuid mõlema poole jaoks on väga palju kaalul. USA ja tema Euroopa liitlased eesotsas Saksamaa ja Prantsusmaaga üritavad president Putiniga kokkuleppeni jõuda, lootes, et kui NATO liitlased teevad järeleandmisi CFE osas, siis loobub Putin mõttest 12. detsembril lepingust välja astuda ning teeb omapoolseid järeleandmisi Kosovo, Iraani ja raketikaitsekilbi paigutamise osas. Julgeolekuekspertide arvates on sellised lootused naiivsed. Putin ei tagane oma tingimustest, milleks on Baltimaade ühinemine leppega ja 1999. aastal kohandatud lepingu ratifitseerimine kõigi lepingu osapoolte poolt. Siiani on kohandatud lepingu ratifitseerinud ainult Venemaa ja Valgevene. Putin soovib veel, et OSCE võimaldaks Venemaale rohkem paindlikkust liigutada oma vägesid ja sõjavarustust riigi lõunapiiridel. NATO sees on CFE küsimus tekitanud lahknevusi ida-lääne vahel, kuna Ida-Euroopa riike on taas haaranud ajalooline kartus, et Lääs teeb nad kauplemisel Venemaaga lihtsalt peenrahaks. (Judy Dempsey, IHT, 02.11)

Suurbritanniat külastas Saudi Araabia kuningas Abdullah ja tekitas brittide hulgas kära väitega, et Suurbritannia pole siiani piisavalt panustanud võitlusesse rahvusvahelise terrorismiga. Intervjuus BBC-le väitis Abdullah, et enamik riike, nende hulgas kahjuks ka Suurbritannia, ei võta terrorismi eriti tõsiselt. Kuninga sõnul olevat tema turvateenistus pakkunud infot 2005. aasta Londoni pommiplahvatuste ärahoidmiseks, kuid Briti võimud olevat seda ignoreerinud. Briti luureagentuur M15 lükkas kuninga süüdistused tagasi väitega, et pakutud info ei olnud terrorirünnakute jaoks olulise tähtsusega. Britid võinuks aga lasta 83-aastasel monarhil selgitada, kuidas viimane suhtub Saudi Araabiast lähtuvasse radikaalsesse islamisse, mis ujutab üle nii Briti kui ka muu maailma mošeesid. Suurbritannia tunneb radikaalse islami mõju oma nahal eriti tugevalt, kuna Briti mošeedest leitud äärmuslaste materjalid pärinevad suuremalt jaolt just Saudi Araabiast. (Juhtkiri, The Wall Street Journal, 31.10) Kuninga kolm päeva kestnud visiidil keskenduti kõnelustes peamiselt terrorismile ja Lähis-Ida rahuküsimusele, kuid ei puudutatud kordagi inimõiguste teemat. Saudi Araabia on Suurbritannia jaoks oluline liitlane Lähis-Idas nii oma strateegilise positsiooni, nafta, al-Qaida vastasuse kui ka mõjuvõimu poolest islamimaailmas. Samuti on Saudi Araabia brittide suurim kaubanduspartner Lähis-Ida regioonis. Analüütikute sõnul oleks britid aga pidanud kasutama võimalust ja küsitlema kuningat inimõiguste teemal Saudi Araabias. Briti valitsuselt oodati, et too paneb Saudi kuningat aru andma terrorismi lätetest ja riigisisesest usukultusest. Peaminister Gordon Brown oleks võinud kasutada kohtumist kuningaga selleks, et väljendada selgelt oma seisukohta - inimõiguste kuritarvitamine Abdullahi kodumaal on täielikult vastuvõetamatu. (Sarah Lyall, IHT, 31.10)

Indoneesiast on saamas järgmine ÜRO Julgeolekunõukogu president, kuid maailma poliitikaareenil on Indoneesia siiani teiste suurriikide kõrval pigem varju jäänud. Milline roll on maailma suurima moslemite arvuga riigil maailmas? Indoneesia kui üks olulisemaid erinevate kaubaartiklitega varustajaid maailmas on jäänud rahvusvahelises poliitikas tagaplaanile, kuna riigijuhid pole suutnud oma häält globaalselt piisavalt kuuldavaks teha. ÜRO Julgeolekunõukogu etteotsa astumine vaevalt muudab Indoneesia rahvusvahelist profiili, kuid laseb suurriigil siiski mõneks ajaks fookusesse ilmuda. Elanikkonna arvu poolest neljas ja suurima moslemite arvuga riik Indoneesia on peale president Suharto valitsemise lõppu teinud 10 aasta jooksul läbi pea sama märkimisväärse arengu nagu Hiina ja India. Tänaseks on Indoneesiast saanud Kagu-Aasia kõige avatum, ulatuslikum ja detsentraliseeritum demokraatia. Samas pole riik suutnud ennast rahvusvaheliselt kehtestada. Indoneesia lennufirma ei tee isegi lende Euroopasse. Indoneesia ei ole siiani kuigi suures osas sõltunud Lääne tarbijate nõudlusest ning kuna valitsuse poliitika koondub peamiselt riigi siseasjadele, ei jõua riigi loodusressurssidest, soodsast asukohast ja tööjõulisest elanikkonnast saadavad tulud laiemale pinnale. Indoneesial oleks aeg astuda maailmaareenile. (Philip Bowring, IHT, 30.10)

SAKSAMAA, ŠVEITS

Tavapärastele (Afganistan, Iraak, Iraan) teemadega paralleelselt päevakorral kurdide küsimus, Saudi kuninga skandaalne visiit Suurbritanniasse, olukord Venemaal ning Euroopa ja Saksa välispoliitika.

Saksa ja Prantsuse välisministrid avaldasid tavarelvastusleppe teemalise ühisartikli („Euroopa ja tema julgeolek”), milles nad väljendavad muret Venemaa kavatsuste pärast loobuda lepingust. (F.-W. Steinmeier/B. Kouchner, FAZ, 29.10) Vt. Prantsuse ajakirjanduse ülevaade Le Figaro, 29.10.

Ümbertöötatud Euroopa leping on viletsam kui Põhiseaduslepe. Liiga kaua kestsid arutelud. Tulemus näeb välja nagu mineraalveepudel, mida on kuus päev lahti hoitud ja siis temast jooma hakatud. Ekslikuks osutus aastaid viljeldud saladiplomaatia idee, nagu suudaks põhiseaduse konvent kodanikele vastuvõetava dokumendi koostada. Kui nüüd uus lepe ratifitseeritakse ja see jõustub, pole ruumi muul kui pettumusel. Nõnda palju vaeva ja nõnda vähe tulemusi. Samas loob see lepe kaks institutsiooni, mis teevad Euroopa nähtavamaks nii oma kodanikele kui ka maailmas laiemalt. Võib-olla isegi mõjutavad maailma asju. N.o. Euroopa Liidu Nõukogu president ning Euroopa välisminister. Viimane saab ELi välispoliitika päevakorda oluliselt mõjutada. President jällegi esindab kõikide liikmesriikide valitsusjuhtide autoriteeti. Ning viis aastat on piisav aeg mõjusa agenda väljatöötamiseks, mis olulisi asju liigutaks. Kui nendele ametipostidele leitakse sellised isiksused, kes on piisavalt kavalad oma võimu sammhaaval ülesehitamiseks, püüab nende tegevus paratamatult palju rohkem tavakodanike tähelepanu kui kõik senine. Isegi Javier Solana on suutnud vastutöötamisele ja volituste piiramisele vaatamata oma mõjuvõimu kehtestada. Uutel ametipostidel on selleks võimalusi palju rohkem. Vana Maailm, Uus Võim. (Thomas Klau, FTD, 1.11)

Vene võimude läänevastase retoorika taustal torkab silma, kuivõrd usinalt lääneriikide juhid Moskvat meelitada püüavad Kosovo või Iraani küsimuses kaasa aidata. Diplomaatilisi lahendusi otsitakse seetõttu, et näiteks Iraani puhul oleks nii sõjaline konflikt kui ka tuumapommidega Iraan katastroofilised. Võimaliku diplomaatilise lahenduse keskpunkti aga seatakse enamasti Venemaa. Ilmselt peab lääs kahandama oma kriitikat Venemaa autoritaarsuse suhtes, lükkama Kosovo iseseisvumise edasi ning peatama NATO laienemise. Tihendada tuleks energiapoliitilist koostööd. Kellele see kõik nüüd liiga radikaalse reaalpoliitikana tundub, sellele öeldakse – Iraani probleem on nagu kõrvits, kõik muu selle kõrval - pähklipuru. (Klaus-Dieter Frankenberger, FAZ, 30.10)

Kommunismiohvrite mälestamine Venemaal kutsub venelastes esile vastakaid emotsioone. Suhtumine nõukogude aega pole ühene. Suur osa rahvast toetas omal ajal Stalini massihävituspoliitikat, kõikjal oli abilisi ja kaasajooksikuid. Kõik kartsid, mitte keegi – isegi timukad – polnud kaitstud riikliku terrori eest. Ainuüksi Moskvas lasti aastatel 1937-38 maha üle 40000 inimese. Miljonid kuulutati „rahvavaenlasteks”. Ja tänapäeval suhtub suurem osa venemaalastest Stalinisse pigem positiivselt. Vene riik toetab püüdlusi Stalini nimi puhtaks pesta. Samas külastas president Putin Butovo välja, kus NKVD „suure terrori” aastatel inimesi nottis. Nad olevat tema sõnul „mõttetu idee nimel surnud”. Õigused, vabadused ja isiksus olla need põhiväärtused, mida igasugune terroristlik režiim ignoreerib. Need on Putini sõnad. Oldagu poliitilises võitluses mõõdukamad. Inimõiguslased näevad selles pigem osavat PR-kampaaniat. (Michael Ludwig, FAZ, 31.10) Taolistes ettevõtmistes pole Putin varem kunagi osalenud. Paljudele vaatlejatele tuli tema osalemine kommunismiohvrite mälestamise päeval üllatusena. (gho., NZZ, 31.10)

PRANTSUSMAA

Prantsuse ajakirjanduses oli kesksel kohal heategevusorganisatsiooni L´Arche de Zoé tegevus Tšaadis. 103 Darfurist pärit – väidetavalt orvuks jäänud last – toimetati lennukiga Prantsusmaale, et leida neile uued kodud. Kohalikud ametivõimud nimetasid operatsiooni Darfuris “ebaseaduslikuks ja vastutustundetuks”. Kohapeal tekkis suisa paanika – abiorganisatsiooni tegevuse taga nähti isegi pedofiilia ja elundisiirdamise motiive. President Nicolas Sarkozy mõistis humanitaarorganisatsiooni tegevuse hukka. (Alain Barluet, Le Figaro, 29.10). Le Monde avaldas analüüsi, kus abiorganisatsiooni liikmeid ja nende tegevust nimetatakse “amatöörlikuks ja lihtsameelseks”. L´Arche de Zoé afääri tagamaid avades tutvustatakse artiklis varasemaid piirkonnale suunatud abiprogramme. (Jean-Philippe Rémy, Le Monde, 4.11)

Saksa ja Prantsuse välisministrid avaldasid tavarelvastusleppe teemalise ühisartikli, milles nad väljendavad muret Venemaa kavatsuste pärast loobuda lepingust. Külma sõja lõpust alates on Euroopa sammhaaval saavutanud suurema stabiilsuse ja kontrolli oma julgeoleku üle. EL on panustanud turvalisusse nii oma kontinendil kui kaugemal. Autorite arvates tuleks senist liini jätkata – ühiseks prioriteediks olgu Euroopa võimekuse kindlustamine. Nad viitavad 2003. aastal vastu võetud Euroopa Julgeolekustrateegiale, milles on määratletud järgmised ohutegurid Euoopas: terrorism, massihävitusrelvade levik, piirkondlikud konfliktid, läbikukkunud riigid. Siiski ei tohi Kouchneri ja Steinmeieri arvates alahinnata ega unustada teisi julgeolekuriske, millest olulisemaid on tavarelvastuse kontroll ja riikidevahelised suhted Euroopas. Vene riigiduuma otsus tavarelvastusleppest loobumise kohta teeb Kouchneri ja Steinmeieri väga murelikuks. Sellest leppest taganemine võib suure tõenäosusega tuua kaasa uue võidurelvastumise, luua uusi vastasseise. Kas oleme uue külma sõja lävel? Et vältida konflikte, millest uskusime Euroopa alatiseks vabanenud olevat, peavad kõik riigid näitama üles suurt paindlikkust. Artikli autorid kutsuvad Venemaad avalikult üles loobuma otsusest astuda välja tavarelvastusleppest. Prantsusmaa ja Saksamaa on haaranud ühiselt initsiatiivi, eesmärgiga päästa Euroopa tavarelvastuslepe. Välisministrid avavad oma ühisartiklis ka leppega seonduvaid tagamaid. 1999. aastal adapteeritud dokument saab uutele liikmetele avatuks alles siis, kui selle on kõik allakirjutanud riigid ratifitseerinud. Lääneriigid on seadnud ratifitseerimise sõltuvusse nn Istanbuli kohustuste täitmisest Venemaa poolt, mille sisuks on vägede väljaviimine Moldovast ja Gruusiast. Saksamaa ja Prantsusmaa välisministrid kutsuvad kõiki leppe osapooli üles dialoogile ja koostööle, et leida tekkinud keerulisele olukorrale positiivne lõpplahendus. (Bernard Kouchner, Frank-Walter Steinmeier, Le Figaro, 29.10)

Suurt meediakajastust on leidnud sündmused Kurdistanis. Üha pingestuva olukorra kohta regioonis on avaldanud ülevaateid kõik suuremad prantsuse päevalehed.

Keerukust lisab kurdide olukorrale see, et nad on justkui “neljaks kistud” Türgi, Iraagi, Iraani ja Süüria vahel. Autonoomne Kurdistan Iraagis on USA jaoks strateegiliselt oluline liitlane, sealtkaudu kulgevad USA vägede jaoks olulised transporditeed. Türgi jällegi on oluline jõud NATOs. Türgi avalikkus nõuab Kurdistani Tööpartei (PKK) sisside mahasurumist. Kas konflikt kujuneb akuutseks sõjakoldeks või võetakse Türgi poolt appi muud survemeetmed, et sissid alla suruda? Türgi ei ole sõjategevusest tegelikult huvitatud, seda eelkõige majanduslikel kaalutlustel. Teisalt teeks otsese sõjategevuse tülikaks piirkonna looduslik eripära, sest rasketehnika ja suurte sõjamasinatega ei ole ohtlikel mägiteedel manööverdamine lihtne ülesanne. Mis saab edasi? (Marc Semo, Jean-Pierre Perrin, Liberation, 2.11)

Türgi peaminister Recep T. Erdogan on jäänud oma väljaütlemistes kindlaks: “Türgi on valmis maksma ükskõik millist hinda, et hoida oma õigusi ja riigi terviklikkust.” Probleemi võti peitub türklaste arvates Iraagi Kurdistani presidendi, Massoud Barzani isikus. Barzani on ühtlasi ka Washingtoni ja ELi poolt terroristlikuks organisatsiooniks peetava PKK juht. USA riigisekretär Condoleezza Rice nimetas Ankaras Türgi välisministri Ali Babacaniga kohtudes PKK-d “Türgi, Ameerika Ühendriikide ja Iraagi vaenlaseks”. Babacan omalt poolt kinnitas, et “sõnade tegemise aeg on möödas ja tegude aeg on käes.” (Marc Semo, Liberation, 3.11)

SKANDINAAVIA

Skandinaavia ajakirjanduses pälvis enim tähelepanu Euroopa Liit. Samuti kirjutati palju Venemaast, tema positsioonist maailmas ja kasvavast rollist. Küllalt palju köitsid tähelepanu kliimamuutustega seotud küsimused, seda ehk kõige rohkem Norras.

Islandi pea- ja välisministrina kõnelesin ma sellest, et Island peaks Euroopa Liidule lähenema. Minu jaoks pole kahtlustki, et Euroopa koostöö on oluline. Seetõttu on pettumus lugeda, kuidas Euroopa liikumise juht Erik Boel kirjutab halvasti sellest, kuidas Põhjala Euroopasse suhtub. Tegemist on halva stiiliga ning asi ei muutu paremaks, kui EB (Europabevægelse – Euroopa liikumine) igal aastal Põhjamaade Nõukogu kokkusaamise ajal, lauasahtlist ilmselt ikka selle sama paberi välja tõmbab. Siiski on nimekiri põhjala koostöö tulemustest pikk. Põhjamaade Nõukogu suurimaks prioriteediks on näidata üles initsiatiivi globaliseerumisega seotud võimaluste ja väljakutsete ära kasutamiseks. Peamiselt pöörame tähelepanu kliimale, energiale, keskkonnale, teadusele ja haridusele, keskendudes sealjuures Põhjalale. Esimene üleilmastumisfoorum planeeritakse pidada 2008. aasta aprillis Stockholmis. Juba praegu on NordForsk rajanud mitmeid erinevate teemadega tegelevaid uurimiskeskusi. Jätkame tööd piiride ületamisel. Suure väina regioonis, kus ma praegu elan, on vajadus piirideta Põhjalast eriti hästi jälgitav. Viiendik meie eelarvest – 850 miljonit taani krooni – suunatakse tegevusse Balti riikides ja Loode-Venemaal. Uus Läänemere regiooni MTÜ-programm on lisanud täiendavaid koostöövõimalusi Põhjala, Poola, Baltikumi, Loode-Venemaa ja Valgevene vabatahtlike organisatsioonide vahel. Koostöös Euroopa Komisjoniga jätkab Põhjamaade Ministrite Nõukogu umbes 550 noore valgevenelase õpingute toetamist European Humanities University`s Vilniuses. EB oleks pidanud Oslo kohtumisest osa võtma. Nõnda oleks kuuldud ka Põhjala peaministrite ja parlamentide liikmete vahel peetud diskussiooni kliimaväljakutsete teemal. Mõningatel kokkutulnutel on Põhjalast väär ettekujutus kui alternatiivist Euroopa koostööle. Enamus näeb Põhjalas siiski võimalusi koostöövormideks, mis tugevdavad Euroopa koostööd. (Halldór Ásgrímsson, Jyllands-Posten, 31.10) Rootsi valitsus tutvustas äsja valdkondi, millele eesistumise ajal keskendutakse. Kuid mida Rootsi õigupoolest oma Euroopa-poliitikaga taotleb, on senini ebaselge. Esimest korda pärast liitumist ELiga, on inimeste seas rohkem ELi toetajaid kui vastaseid. Arengud, mis selguvad Ühiskonna ja Informatsiooni Uuringute (FSI) uurimisrühma tööst, tuleb võimuloleval valitsusel, kelle enda populaarsus pidevalt langeb, rõõmuga vastu võtta. Mitte nii palju sellepärast, et sellele valitsusele EL meeldib, vaid pigem sellepärast, et see teeb kahe aasta pärast eesistumise ajal eesmärkide esitlemise lihtsamaks. Kui on olemas kaaskodanike toetus, on ka kindlam tegutseda. Kuid mida Cecilia Malmström, Carl Bildt ja Fredrik Reinfeldt tegelikult tahavad? Kuidas näeb Rootsi võimalusi edasiminekuks, või riskeeritakse hoopis tagasiminekuga? Göran Persson kirjutab oma raamatus, et 2001. aasta eesistumise kolm võtmeteemat – keskkond, laienemine ning tööhõive – sobisid igati oma aega. Ta kirjeldab 2001. aasta eesistumisprogrammi kui „sotsiaaldemokraatia klassikalist produkti”. Tagantjärele tarkus? Kuid usaldusväärse märgiga. Kolm prioriteetset valdkonda olid toeks nii valitsusele kui ka sotsiaaldemokraatidele. Lisaks hakkasid valijad ELi liikmestaatuses rohkem kasutegureid nägema. Selge see, et parempoolsetel on mida õppida parteilt, kes oskas vaatamata sisevastuoludele Euroopast kasu lõigata. Esitada ettepanek ning jätta see nõnda iseenda eest kõnelema, ei ole mingi poliitika. Nõnda kasvatab valitsus üksnes oma praegusi raskusi. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 27.10) Pärast rohkem kui 35 aastat Eis räägivad taanlased EList jätkuvalt kui millestki „seal all Brüsselis”. Tuleb Tønderist läbi sõita, rannikule jõuda ja saksa kiirtee peale keerata, sest seal asub lõpuks see Liit. Tõsi on, et minnes kolleegidega kohtuma, tuleb Anders Fogh Rasmussenil mitmeid riigipiire ületada, et lõpuks Brüsselisse helepunase marmorfassaadiga nõukoguhoonesse jõuda. Kuid need on füüsilised raamid, tegelikult asub EL Taanis! Ning Hollandis, Portugalis ja Maltal? Otsused, mis Brüsselis vastu võetakse, on kõige otsesemalt osa rahvuslikust poliitikast. EL sünnitab igal aastal hulgaliselt uusi ettepanekuid alates sõiduautode pidurite töötingimustest kuni kemikaalide kasutamise keelustamiseni mänguasjade valmistamisel. Mitmeid ettepanekuid on mõjutanud Taani ministrid, europarlamendi liikmed, ettevõtjad ja huvigrupid. Rahvuslikku demokraatiat on raske väljakujunenud Euroopa koostööga ühendada, kuid proovima peab alati. EL asub Taanis ja Taani ELis (Rebecca Adler-Nissen, Jyllands-Posten, 31.10)

SOOME

Soome ajakirjandus keskendus Oslos toimunud Põhjamaade Nõukogu tippkohtumise kajastamisele ning ELi ja Soome suhetele.

Oslos toimunud Põhjamaade Nõukogu tippkohtumine peegeldas käimasolevaid suuri muutusi. Traditsiooniline Põhjamaade koostöö ja omavahelised tülid jäävad minevikku, uut sisu koostööle otsitakse ennekõike väljastpoolt Põhjalat. Aruteludel keskenduti peamiselt kliimamuutustele ja globaliseerumisele, mille suhtes ollakse üldiselt samadel seisukohtadel. See jättis harmoonilise pildi Põhjamaade koostöövalmidusest. Soome, Rootsi ja Taani on siiski seotud ELi ühtse kliimapoliitikaga, milles nende sõnaõigus ei ole keskne. Põhjamaade koostöö rõhuasetus on muutunud, nüüd keskendutakse ka teemadele, milles algselt koostööd ei tehtud, ehk siis sõjalisele ja julgeolekupoliitilisele koostööle. EL on muutnud mitmed põhjamaised struktuurid ja koostöövormid mittevajalikeks. Põhjamaade Nõukogul on igal juhul oma roll foorumina, mis peegeldab igaühe ettekujutusi, mida peaks ja mida soovitakse koos teha. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 2.11) Põhjamaade koostöö on kaunis ja tulemuslik senikaua, kuni ei käsitleta rahaga seonduvat. Oslos oleks tulnud rääkida Soome põllumajandustoetustest, suhkrutootmise tulevikust ja energiaallikatest. Sõbrad peaksid suutma rääkida ka rasketest asjadest. See võiks äratada kodanike huvi põhjamaise vastu, nüüd jääb mulje, et poliitikud saavad kokku vaid selleks, et üksteisele selga patsutada. Kui Soome ja Rootsi ELiga liitusid, loodeti, et tekib põhjamaine blokk, kuid seda ei ole tegelikult juhtunud. Põhjamaad on tihti ühisel meelel, kuid sama tihti leiab Soome liitlase Balti riikidest. Põhjamaisus ongi rohkem kultuuriline ja väärtustel põhinev. (Seppo Ylönen, Kaleva, 2.11) Põhjala riikide koostööd on nimetatud aneemiliseks ja ELi tingimustes mittevajalikuks. Oslos toimunud tippkohtumine näitas, et ühistel eesmärkidel ja nägemustel on endiselt oma koht. Põhjamaade peaministrid esitasid Venemaale väljakutse aktiivsemaks tegutsemiseks kliimamuutuste tõrjumisel. Sõjapidamise klassikaline tarkus on, et miski ei ühenda paremini kui ühine vaenlane. Õnneks ei ole Venemaa Põhjalale sõjaline oht – kuid seda enam on ta väljakutse kliimamuutuste alasele koostööle. ELi ja NATO leeridesse jagunenud Põhjamaad tunduvad olevat leidnud konkreetse projekti, milles oma oskusi ära kasutada. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 1.11)

President Tarja Haloneni sõnul vajab Soome Euroopa-poliitika täpsustamist. On vaja uut arutelu, kuna „mängureeglid ja ehk ka stiil on muutumas”. Soome peamine eesmärk on olnud pürgida ELi keskmesse. Haloneni sõnul ei ole enam seda keset, seega tuleb mõelda, kuidas edaspidi ühendust mõjutada. Halonenil on õigus, EL muutub, kuna uus lepe mõjutab võimusuhteid. Soome valitsus ei ole uusi suundi tutvustanud. Ministrid on küll pidanud kõnesid, kuid ühtne ettekujutus puudub. Välisminister Ilkka Kanerva sõnul tegutseb Soome aktiivselt ELi rahvusvahelise rolli tugevdamiseks, kuid rahvuslike huvide tekkides tuleb osata olla piisavalt tugev. Soomes pool aastat tegutsenud Välispoliitika instituudile võiks jätta ELi arengu ja Soome tegevuse hindamise. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 5.11) Soome välispoliitikat, eriti suhteid suure idanaabriga, on püütud arendada laialdasele üksmeelele toetudes. Välisminister Ilkka Kanerva kinnitab, et kõik peamised välispoliitilised otsused tehakse ka tulevikus samal printsiibil. Keskerakond toetab endiselt traditsioonilist välispoliitikat ja sõjalist mitteliitumist, nagu ka suurem osa SDPst. See-eest Koonderakonna noorem sugupõlv seab üha enam kahtluse alla nii liitumatuse kui ka traditsioonilise välispoliitika. Poliitikasse, ka välispoliitikasse, tuleb noorem sugupõlv, kellele konsensus ei ole püha asi. Uues julgeoleku- ja kaitsepoliitika raportis võib viiteid uue välispoliitilise sugupõlve poliitikale juba näha olla. Tasub meeles pidada, et vanal poliitikal on oma head küljed ning selle abil ja seda tasapisi uuendades on üllatavalt hästi edasi liigutud. Vägisi ja ilma laialdase toetuseta ei tasu proovida. Soome kasvatab mainet ELi ja Venemaa vaheliste suhete soojendajana. Kui see on uue sugupõlvega kaasnev uuendus, siis on see väga teretulnud. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 4.11) ELi uue reformileppega saab EL presidendi ametikoha. Kuigi lepet ei ole veel ratifitseeritud, on ka Soomes viimane aeg alustada oma kandidaadi otsimist. Erkki Liikanen ei vajaks ELis tutvustamist ning ta ei ole suu peale kukkunud. ELi tarkade meeste rühma on Soome oma kandidaadi juba leidnud. See on Jorma Ollila. (Risto Uimonen, Kaleva, 3.11) Soome seisukohast oli reformilepe üks harvadest positiivsetest uudistest EList. Suhkrureformi ja „141” toetuse puhul ei ole Soome huve ja tingimusi veel piisavalt mõistetud. On tõsi, et Soome peaks vajadusel olema tugevam ja kaitsma oma rahvuslikke huve. Siiski on tähtis, et ei unustataks Soome ELi liikmelisuse peamist eesmärki. EL on sellise väikese riigi jaoks nagu Soome ainuke võimalus natuke mõjuvõimu saada. Kergesti seda võimu ei saa, väikesel riigil on väikese riigi mõjuvõim. ELi rolli tugeva ja globaalse tegijana tuleb hoida. Soome huvides on tugev ja ühtne EL. (Piia-Noora Kauppi, Kaleva, 2.11)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Küberkuritegevus

Ingliskeelne ajakirjandus

Üha koordineeritumad küberrünnakud mitmete maailma riikide suunas on tugevasti kasvatanud NATO liikmesriikide infrastruktuuride elektrooniliste kaitsevõimaluste tähtsust NATO päevakorras. Elektrooniline sõjapidamine kerkis esile pärast küberründeid Eesti ja USA arvutisüsteemide vastu tänavu mais ja oktoobris. Arvutispionaaž ja sõjaväesüsteemide häkkimine on konflikte põhjustanud juba külma sõja aegadest saadik. Kuid nüüd on küberrünnakud muutunud üha tugevamaks ja organiseeritumaks, püüdes lõpptulemusena destabiliseerida ohvriks valitud riiki kauge maa tagant. Eesti Kaitseministeeriumi IT- ja kommunikatsiooniosakonna direktor Mihkel Tammet seletas, et Eesti langes organiseeritud ja hästi rahastatud küberrünnete ohvriks. Kõige efektiivsemad olid rünnakud rahandussektori vastu, sest need viisid mõneks ajaks rivist välja kahe suurema panga internetiteenused. Üldjoontes olidki küberrünnakud suunatud eeskätt teenindussektori vastu. Maailmal on Eesti kogemustest palju õppida, sest tulevikus võivad küberründed tabada praktiliselt iga riiki. (Tom Young, What PC?, 01.11) Eestit kevadel tabanud küberrünnakud võivad tabada kõiki teisi riike, hoolimata nende asukohast või suurusest. Tänapäeva interneti puhul pole võimalust, kuidas peatada massiivset DDoS (Distributed Denial of Service) rünnakut. Sellist rünnakut on lihtne korraldada ja selles osaleb väga palju arvuteid. Kui selline massrünnak tabab ühe riigi arvutisüsteeme, siis kulub sellel riigil päevi, et süsteem taas tööle saada. (Artikkel pakub arvutitundjatele ülevaadet võimalustest, kuidas kaitsta väiksemat arvutivõrku, näiteks ühe organisatsiooni süsteeme, DDoS rünnaku eest. – Toim.) (Roger A. Grimes, Computerworld, 03.11)

Prantsusmaa ajakirjandus

Artiklis “Ameerika valmistub kübersõjaks” kirjeldatakse USA valmistumist võimalikeks küberrünnakuteks. Muu hulgas selgub, et sõna “kübersõda” kasutati USAs ühes julgeolekuraportis esimest korda juba aastal 1993. Juttu on ka Eestis aset leidnud küberrünnakutest, mis näitasid kogu maailmale, et ohtu tuleb tõsiselt võtta. Autor kirjeldab konteksti, kus Eestis toimunud küberrünnakud aset leidsid. Eestit, kui Maailmapanga andmetel IT teenuste osas väga kõrgel kohal (kohe peale USA-d) olevat riiki tõstetakse tunnustavalt esile. Eesti vastu suunatud rünnakute jäljed olevat viinud FSB-sse. Michel Wynne US Air Force'ist annab artiklis kommentaare, kinnitades, et "Just Venemaa oli see, kes otsustas esimesena küberrünnakuid alustada". NATOs käsitletakse küberjulgeoleku teemat üha suurema tähelepanuga. Autor nendib, et teatud ebaseaduslikud organisatsioonid pakuvad küberrünnaku teenust, mida võivad kasutada nii riigid kui ka erafirmad. Kui ELis räägitakse alles informaatika-alasest julgeolekust, siis ookeani taga valmistutakse juba Web War I-ks. (Arnaud de la Grange, Le Figaro, 29.10)

Poliitika

Uudisteagentuurid

Eestit külastas Prantsuse Euroopa-asjade riigisekretär Jean-Pierre Jouyet. Kohtumisel välisminister Urmas Paetiga arutati muuhulgas energiajulgeolekuga seonduvat. Paeti sõnul peaks ELi riigid kaaluma võimalusi võtta senisest enam kasutusele tuumaenergia, vältimaks sellega liigset sõltuvust naabritest. “Me loodame, et Euroopa mõistab – energiapoliitika on osa julgeolekupoliitikast. On oluline, et ELil oleks ühtne energiapoliitika, et oleks alternatiivseid energiakandjate tarnijaid.” (Afp, 2.11)

Ingliskeelne ajakirjandus

Pärast aprillirahutusi avaldas Eesti Päevaleht kahe venelanna artikli sellest, millised inimesed moodustavad kohaliku vene elanikkonna ja miks nad reageerisid Pronkssõduri teisaldamisele just niimoodi. Artiklis oli muuhulgas kasutatud paljude vene blogipidajate ideid. Selgus, et Eestis ja teistes Balti riikides elavad venelased ei tunneta ennast ei venelaste ega ka kohaliku rahvuse esindajatena, vaid nad jäävad kusagile Euroopa ja Venemaa vahele. See tunne, et “me oleme erinevad”, on Baltikumis levinud juba mõnda aega. Varasemates uurimistes on esile kerkinud terminid “eurovenelased” ja “balti venelased”, mis väljendavad ühest küljest siinsete venelaste kohakuuluvustunnet, kuid teisalt ei luba neil endid siiski päris eestlasteks-lätlasteks-leedulasteks nimetada nende oma emakeele, kultuuri ja maailmavaate tõttu. Baltimaad on toonud endaga Euroliitu kaasa ühtekokku 1,6 miljonit vene keelt rääkivat elanikku, kellest paljud on väidetavalt identifitseerinud ennast eelkõige kui “eurooplased”, elades Euroopa Liidu liikmesriigis, austades kohalikke traditsioone, säilitades emakeele ja järgides argielus “euroopalikke” väärtusi. Üha laienevad võimalused reisida, töötada ja õppida piirideta Euroopas tõenäoliselt ainult tugevdavad seda trendi. (Scott Spires, Russia Profile, 01.11)

Prantsusmaa ajakirjandus

Analüüsime N. Liitu kuulunud riikide suhtumist nõukogude aega ja kommunismi kuritegudesse. Kui Balti riikides või Ukrainas on neid küsimusi juba mõnda aega avalikult arutatud, siis Venemaal on teema jätkuvalt pigem tabu. Ometi on Suurest Oktoobrirevolutsioonist möödunud juba 90 aastat! Endised N. Liidu liikmesriigid mõistavad ja tõlgendavad ajaloosündmusi erinevalt. Näiteks Eestis andis valituses möödunud aprillis käsu demonteerida 1947. aastal püstitatud mälestusmärk punasõdurile. Selle sündmusega kaasnenud rahutustes hukkus üks ja sai vigastada 44 inimest, neist 13 politseinikku. Venemaa välisministeeriumi esindaja oli demonteerimiskava nimetanud «teotavaks ja ebainimlikuks». Kuigi toetus kommunistlikule parteile on N. Liidu lagunemisest alates olnud Venemaal tühine, ei saa väita, et ideed N. Liidu järjepidevusest oleks kuhugi kadunud. (Alain Guillemoles, La Croix, 3.11)

Soome ajakirjandus

Peaminister Andrus Ansipi arvates peaksid kõik olema mures Venemaa arengu pärast. "Muidugi olen mures Venemaa arengu pärast. Vaid kolm aastat tagasi oli riigi osakaal Venemaa majanduses 50 protsenti, nüüd on see tõusnud 70 protsendini," lausus Ansip Oslos, kus kolm Balti peaministrit kohtusid oma Põhjamaade ametivendadega. Selles küsimuses, kuidas president Putini võimulejäämine mõjutab olukorda Balti riikides, olid peaministrid arvamuse avaldamisega ettevaatlikud. Üksnes Ansip mõtiskles sel teemal. "See on väga huvitav küsimus. Räägitakse, et see toob Venemaale stabiilsuse, kuid mulle meeldib demokraatia rohkem." Ansipi sõnul soovib Eesti siiski Venemaaga häid suhteid. "Me soovime häid, pragmaatilisi suhteid kõigi naabritega ja loodan, et ühel päeval on meil sellised suhted ka Venemaaga." (Kalle Koponen, Helsingin Sanomat, 30.10)

Jätkuvalt on arutelu all gaasijuhtme rajamise teema. Välisminister Urmas Paet väljendas oktoobri lõpus Soome ajalehele Helsingin Sanomat Eesti soovi, et Nord Stream rajaks gaasitoru mööda maismaad, mitte Läänemere põhja. Põhjuseks on eeskätt oht merekeskkonnale, kuna Läänemeri on väga tundlik piirkond. Paeti sõnul on küsitav, miks Nord Stream ei soovinud uurida alternatiivset võimalust rajada gaasijuhe maismaale ning miks kavatsetakse rajada juhe, mis võib mõjutada Läänemerd ettearvamatul viisil. Venemaa ja Euroopa vahele on juba rajatud mitu maismaajuhet ning uus gaasitoru võiks kulgeda nendega paralleelselt. Eestis ollakse hetkel arvamusel, et gaasitoru kavandatakse merepõhja, et vältida koostööd teatud Euroopa riikidega nagu Poola, Leedu ja teised Baltimaad. Gaasitrassi planeerimise töödesse, mis on kestnud juba kaua aega, ei olnud nimetatud riike varem kaasatud. Paet väljendas ajalehele imestust ka Venemaa otsuse üle kasutada gaasitoru valvamisel oma sõjalaevastiku abi. Eesti avalik arvamus on väljendanud sellele otsusele teravat vastuseisu. Soome jaoks on Nord Streami gaasijuhe eelkõige keskkonnaga seotud küsimus ja selle rajamisest keeldumiseks peab leiduma mõjuvaid keskkonnakaitset puudutavaid põhjusi. Saksamaa on seni olnud seisukohal, et kuna Euroopa Liit toetab gaasijuhtme rajamise projekti, siis Eesti peab erimeelsuste korral pöörduma vastavate instantside poole. (Helsingin Sanomat, 29.10)

Majandus

Uudisteagentuurid

Oslos kohtusid Põhja-Euroopa ja Balti riikide peaministrid, arutamaks keskkonnakaitse küsimusi ja võimalusi CO2 emissioonide vähendamiseks. Kohtumisel lepiti kokku ambitsioonikates eesmärkides. Seoses ELi liikmekssaamisega on kolm Balti riiki juba pidanud astuma märkimisväärseid samme saastamise vähendamiseks. Näiteks Leedu on vähendanud CO2 emissioone 1990.aastaga võrreldes koguni 67%. Eesti vastav näitaja on peaminister Andrus Ansipi sõnul 52%. Peaministritelt küsiti arvamusi ka Saksa-Vene gaasitoru kohta. Üldiselt oldi avaldustes mõõdukad ja diskreetsed, vaid Ansip kordas juba varem väljendatud vastuseisu projektile. Ka Soome peaministri Matti Vanhaneni hinnangul peaks “gaasijuhtme ehitamisel arvestama selle mõjusid keskkonnale”. (Afp, 29.10)

Ingliskeelne ajakirjandus

Aserbaidžaani välisminister Elmar Mammadjarov teatas Bakuus 29. oktoobril toimunud pressikonverentsil Eesti välisministri Urmas Paetiga, et Aserbaidžaani ja Eesti vahelised poliitilised suhted on heal tasemel ning mõlemad riigid on huvitatud omavaheliste majandussuhete arendamisest. Mammadjarovi sõnul arutati konverentsil Mägi-Karabahhi konflikti lahendusi, ning koostöövõimalusi Euroopa Liidu ja GUAM-iga. Eesti toetab Mägi-Karabahhi konflikti rahumeelset lahendamist. Paet väljendas konverentsil ka Eesti toetust naftatrassi rajamise projektile, mis ühendaks Kaspia merd Läänemerega. Eesti toetab täielikult ELi energiapoliitikat ja vajadust mitmekesistada energiatarne võimalusi Euroopa suunal. Paet kutsus Aserbaidžaani välisministri Eestisse ametlikule visiidile. (S. Agayeva, Trend Capital, 29.10)

President Toomas Hendrik Ilves kirjutab innovatsiooni vajadusest Euroopas, et suuta säilitada konkurentsivõimet ja ära hoida Euroopa üldist allakäiku. Eesti suutis raputada endalt okupatsiooniajastu ahelad ja astuda uude ajastusse, rajades kõrgetasemelise infotehnoloogilise infrastruktuuri, millega väikeriik edestas enamikku Euroopat juba 1990-ndate keskel. Samas kaasneb IT arenguga nii avaliku kui erasektori kahanemine, kuna suure osa inimeste tööst teevad nüüd ära arvutid. Nüüd on Eestil aeg hakata looma ise uusi tehnoloogiaid, sest Eesti, nii nagu ülejäänud Euroopagi, on teaduse alal maha jäämas. Kui Euroopa ei suuda lähima aja jooksul äratada noorte teadlaste hulgas suuremat huvi teaduse ja tehnika arendamise vastu, võib see osutuda saatuslikuks kogu Euroopa konkurentsivõimele. Et seda ei juhtuks, tuleb meil hakata tegutsema pigem varem kui hiljem. (Toomas Hendrik Ilves, Journal of Turkish Weekly, 30.10)

Rootsi ajakirjandus

Kesk- ja Ida-Euroopa majanduskonjunktuur jätkab lähiaastatel veel tugevana, seda vaatamata tagasihoidlikule globaalsele nõudlusele. Sellise järelduseni jõuab SEB oma hiljutises raportis Eastern European Outlook. Kuid tarbimise ja investeeringute kiire kasv vähendab mõningaid kõrgeid intresse ning manitseb ettevaatlikumale krediidiandmisele. Ülekuumenenud Eestis ja Lätis toimub SEB hinnangul pehme maandumine. Mikael Johansson SEB-st on seda meelt, et Eestis on pidurdumine raskem kui oodatud ning riiki ootab kohanemisperiood, mil majandus kasvab 6-7%. „Meie peastsenaarium näeb siiski nii Eesti kui ka Läti jaoks ette pehmet maandumist. Endiselt kõrge krediidikasv jätkab alanemist.” Kirjutab Johanson. (TT/Direkt, Svenska Dagbladet, 10.10)

Kuigi majanduskasv pidurdub kõikjal Ida-Euroopas, on hoo raugemine SEB prognoosi kohaselt suurim Eestis. Kaubandusbilansi defitsiit, laenud ja kõrge inflatsioon võtavad oma osa. Majanduskasvu ime liigub nüüd lõunasse. Järgmisel aastal saavad umbes 9% kasvuga liidrisärgi selga Ukraina ja Slovakkia. Eesti viimaste aastate kahekohaline kasvuprotsent väheneb SEB arvates 4%-ni. Siiski ei ennustata Eesti majanduse kokkuvarisemist, samas kasvu märkimisväärne aeglustumine võib poliitikutele tähendada valulist ärkamist. „Meie arvates on nad arengute osas liiga optimistlikud,” lausus SEB analüütik Mikael Johansson. (Nils Åkesson, Dagens Industri, 10.10)

Taani ajakirjandus

Karens Minde projekti odavate elamuasemete esimesed elemendid saabuvad kaubalaevaga Eestist. Jutt käib ridamajadest, mis püstitakse Karens Mindesse Kongens Enghave kvartalisse Kopenhaagenis. Karens Mindes toimuv ehitus on esialgu pilootprojekt, mis demonstreerib majade disaini. Lähiaastatel jätkab praegust projekti vedav Odavate Elamuasemete Fond [Fonden for Billige Boliger] soodsate elamute rajamist mitmetel Kopenhaageni era- ja kommunaalomanduses olevatel kruntidel. Tüüp-maja visandas arhitektuuribüroo ONV Arkitekter. Büroo direktor Søren Rasmussen kinnitab, et tüüp-maja võib olla näide heast arhitektuurist isegi siis, kui teda toodetakse suurtes kogustes. Probleemiks on see, et jätkuvalt toodetakse massiliselt viletsaid maju. (Marie Bering, Jyllands-Posten, 26.10)

Soome ajakirjandus

Laevakompanii Tallink 2006-2007 majandusaasta tulemus oli hea. Ettevõtte puhaskasum oli 83 miljonit eurot. Tallink Grupi juhatuse esimehe Enn Pandi sõnul jätkatakse järgmise majandusaasta jooksul tegevuse restruktureerimist, et ettevõtte kasumlikkust veelgi suurendada. Tallinki tulemuse võrdlemine eelmise aastaga on raske, kuna ettevõte ostis Silja Line juunis ja Superfast Ferriesid 2006. aasta märtsis. Kontserni EBITDA suurenes 175 miljoni euroni ja müügitulu oli 760 miljonit eurot. Tallinkiga reisis 6,9 miljonit reisijat ning ettevõtte töötajate arv suurenes 3500lt 6300ni. Hansapanga analüütik Sander Danil peab Tallinki tulemust positiivseks. Danili hinnangul on Tallinkil hästi läinud ka Soome liinidel ning see trend jätkub Galaxy Turu ja Stockholmi liinile toomisega. Tallinki võlg on endiselt üle miljardi euro ja see ei ole võrreldes eelneva perioodiga oluliselt vähenenud. (Liisa Enkvist, Turun Sanomat, 30.10)

Kultuur

Ingliskeelne ajakirjandus

Kui paljud meist suudavad leida maailmakaardilt üles Eesti ja teavad selle esmapilgul tähtsusetu väikeriigi kohta midagi olulist? Kui paljud meist teavad, et see maailma üks väikseimaid riike on korraldanud ajaloo ühe erakordseima ja ainulaadseima revolutsiooni? Et see väike Baltimaa võitis Nõukogude Liitu – lauluga? See pole liialdus, vaid tõsiasi. Dokumentaalfilm “Laulev revolutsioon” jutustab laulurahva loo. (Brent Bozell III, Townhall.com, 02.11)

Rootsi ajakirjandus

Jaan Krossi uus romaan on komponeeritud kui dokumentaaljutustus Ullo Paerannast, eestlasest, kes sündinud 1920. aastatel. Intervjuu Ulloga visandab lugeja silme ette lummava saatuse ning on samal ajal sissejuhatuseks eelkõige sõjaaegse Eesti ajalukku. Kirjandus aitab suuresti aru saada teiste rahvaste täbaratest aegadest. Mul on eestlaste mõistmiseks raske ette kujutada paremat teejuhti kui Jaan Kross, kelle viimane romaan „Paigallend” [”På stället flyg”] kujutab endast ülevaadet Eesti lähiajaloost. Ullo Paerand, keda kirjeldatakse kui „minu vana sõpra”, on erakordne peategelane, kuna ta liigub Eesti jaoks olulistel aegadel selle riigi võimukoridorides. 1986. aastal saavad vanad sõbrad kokku ning Jaak mõistab, et ta peab Ullo loo kirja panema. Raamat on kokkuvõte intervjuude põhjal tehtud märkmetest. Samuti olen võlutud tõlkest, mis ei tähenda lihtsalt sügavate teadmistega autori interpreteerimist, vaid ka raamatu eesti keele vene varjundite rootsistamist, vokaalides orienteerumist (selles keeles on soome keelele sarnaselt vokaalidel suur osa) ning samuti luuletuste interpreteerimist rootsikeelseiks. Ullo saatusega paralleelselt kujutatakse samuti eesti saatust sõjaaastail. Esimest nõukogude sissemarssi 1940. aastal, mil Moskva surus Eesti „vabatahtlikult” N. Liidu koosseisu. Seejärel näeb lugeja lahti rullumas kummalist kiilu Eesti ajaloos – kui enamik eestlasi tervitab saksa okupatsioonivõimu kui vabastajat, siis samal ajal teab vähemus, kelle hulka ka Ullo kuulub, mille eest Natsi-Saksamaa tõeliselt seisab. Lõpuks veel üks nõukogude sissemarss 1944. aastal ning „vabastamine” saksa ikkest. Jaan Kross kujutab – nagu teised kirjanikud enne teda – sakslaste tagasitõmbumisele järgnenud ning nõukogude teisele okupatsioonile eelnenud mängu. Küsimus on päevades või tundides, kuid selle lühikese aja jooksul otsis Eesti võimalust maailmale meelde tuletada, et püüdleb iseseisvuse poole. (Erik Löfvendahl, Svenska Dagbladet, 09.10)

Soome ajakirjandus

Jätkusõja ajal oli Soome sõjaväes üle 3000 eesti vabatahtliku „soomepoisi”, kellest suurem osa teenis jalaväerügemendis JR-200. 1944. aasta augustis pöördus suurem osa poistest tagasi Eestisse, et osaleda seal koos Saksa armeega lahingutes nõukogude armee vastu. Saksa vägede taganedes läksid posid koju või olid sunnitud jääma Saksa vägedesse. Osa peitis end metsa ja jäi ootama sõja lõppemist. Pärnu sajaaastases teatris Endla esitatakse Mart Kivastiku näidendit „Kangelane”, mis jutustab soomepoistest. Lavastaja on Kalju Komissarov ning Viljandi kultuuriakadeemiast esineb näidendis rühm noori mehi, kellele „Kangelane” on heatasemeline debüüt. (Harri Raitis, Turun Sanomat, 04.11)

Varia

Uudisteagentuurid

Kesk-Euroopa riigid on valmis liituma Schengeni viisaruumiga, nii leidsid ELi liikmesriikide esindajad oma kohtumisel Brüsselis. Ainus riik, kes sai mõningase kriitika osaliseks, on Eesti. Raporti järgi väheneb Eestis piirivalvurite arv, mis tähendab seda, et riigil võib tekkida raskusi ELi välispiiri kontrollimisega. Vaatamata mõningatele tähelepanu vajavatele momentidele, tunnistati kõik Schengeniga liituda soovivad kandidaatriigid sobivaiks. (Afp, 31.10)

Prantsusmaa ajakirjandus

Maakonnalehes Courrier Bean et du Pays Basque ilmus usuliikumise Pax Christi liikme isa Esponde de Bayonne' Eesti visiiti kajastav põhjalik ja mitmekülgne artikkel. Kõlava pealkirjaga lugu – „Eesti, põhjamaine uks Euroopasse” - annab ülevaate Eesti keerulisest ajaloost ning püüab leida ühisosa Eesti ja Prantsusmaa vahel. Eesti ajaloost, samuti tänasest ühiskonnast parema pildi saamiseks on autor teinud intervjuu isa Vello Saloga. Eesti ühiskond on väga individualistlik, leiab Esponde. Selle kinnituseks toob ta mõned faktid: 90% esmasündinuist sünnib ja 60% lastest kasvab üles väljaspool abielu. Artikli autor leiab seoseid Eesti ja Prantsusmaa vahel peamiselt majandusvallas, täpsemalt ühistes transpordiprojektides, näiteks plaanitavad kiirtrammid Tallinnas on Prantsuse päritolu. Eraldi artiklikesena on esitatud Esponde vestlus Eesti Kirikute Nõukogu baski rahvusest asepresidendi Mgr Philippe Jourdaniga. Piiskop Jourdan täidab Eestis nii diplomaatilist kui ka kirikujuhi rolli, olles nimetatud siinseks katoliku kiriku piiskopiks paavst Johannes Paulus II poolt vaid kuu enne viimase surma. Piiskop Jourdaniga on juttu usuõpetusest, katoliku kiriku rollist Eestis, ateismi levikust ühiskonnas jm. (F. Esponde, Courrier Bean et du Pays Basque, 2.11)

Norra ajakirjandus

88 aastane Arnold Meri võib oma elupäevad vangis lõpetada, sest tema vastu on esitatud väga tõsine süüdistus. Pärast mitmeid aastaid kestnud uurimist, süüdistab politsei teda mõrvades ning inimsusevastastes kuritegudes. Mees pole ei maailmasõjaaegne nats ega Bosnia sõjakurjategija. Ta kuulub hoopis vasakusse tiiba. Ta on kommunist. Meri aitas Baltikumis Nõukogude okupatsiooni ajal Jossif Stalinil 251 süütut inimest Siberisse töö- ja surmalaagritesse saata. Eesti prokuratuuril kulus 12 aastat, et uurida Meri väidetavaid kuritegusid. Uurimise käigus kuulati üle 80 tunnistajat, kelle hulgas oli 74 küüditamise üleelanut. Meri pole kunagi Stalini abistamist eitanud, kuid ta ei uskunud, et elab seni, kuni tal tuleb tegude eest vastust anda. „Mind saadeti keskkomitee vahendajana Hiiumaale, kus jälgisin, et käik käiks seaduslikult ning ei esineks ülekohut,” ütles Arnold Meri eesti ajalehele Postimees. Meri pole Eestis siiski esimene, kes Nõukogude ajal toimepandud tegude eest luubi alla võetakse. Kui tema üle kohut pidama hakatakse, saab temast vabas Eestis kaheteistkümnes inimene, kelle üle okupatsiooniaegsete kuritegude pärast kohut mõistetakse. Ida-Euroopas tähendab kommunism paljude jaoks sama, mida meile Läänes natsism. „Eesti vaatepunktist pole natsidel ja kommunistidel vahet. Mõlemad olid brutaalsed ja surusid Eesti maha. Demokraatiasse ei suhtunud tolerantselt ei natsid ega kommunistid,” ütles Eesti president Toomas Hendrik Ilves. (Odd Helge Brugrand, Dagbladet, 11.10)

Soome ajakirjandus

Läänemere riikide arengut uurides üllatab Eesti taas kord oma eripäraga. 1990. aastatell üllatas Eesti iseseisvuse taastamisega, hiljem sellega, kuidas raskustest jagu sai. Eesti iseseisvuse taastamise järgsed aastad olid ühed raskemad, mida maailmaajalugu tunneb. Väike vaene riik pidi lisaks uuele ühiskonna- ja majandussüsteemile looma ka kõik iseseisva riigi institutsioonid. Ühiskonda tuli integreerida suur, end endiste võimulolijatega samastav rahvusrühm. Soomest oli abi nii mõningates kriisiolukordades kui ka uue ühiskonna ja majanduse ülesehitamisel. Eesti on siiski üllatanud Soome poliitikast erineva poliitikaga. Eesti ei ole püüdnud omandada Soome heaoluriigi mudelit, vaid on soovinud leida probleemidele oma oludele vastavad lahendused. Läänemere piirkonnas on - nagu kogu Euroopas – endiste sotsialismimaade ja vanade demokraatiate vahelised erinevused üha selgemad. Mitmete statistikate ja hinnangute järgi on Eesti siiski juhtum omaette. Eesti paigutub tihti kahe rühma keskele. Peale selle on Eesti vähemalt majandusuuenduste, vabaturumajanduse ja infoühiskonna arendamises Soomest ees. Eestlased kohanevad kiiresti uue olukorraga, oskavad ära kasutada võimalusi ja ennekõike oskavad leida probleemidele loovaid lahendusi. Kiire majanduskasv ja areng erinevatel elualadel on tõstnud eestlaste enesehinnangut ja andnud positiivse pildi välismaailmale. Soomest vaadates on põhjust olla hämmastunud ja imetleda mitmeid Eesti saavutusi. Teisest küljest on eestlaste väljakutsed ja probleemid ikka veel hoopis teised kui Soomes. Väikses riigis on palju suuri probleeme, millest osasid teravdab idast tulev „naabriabi”. (Urpo Kivikari, Turun Sanomat, 02.11)