Nädal välismeedias 10.-23. september 2007
05.10.2007
VÄLISAGENTUURIDE UUDISED
Euroopa Liit, NATO, Julgeolek
Euroopa Liit, NATO, Julgeolek
AJAKIRJANDUS
USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Skandinaavia, Soome
EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Gaasijuhe, Majandus, Varia
French President Nicolas Sarkozy called for reform of the EU's common agricultural policy (CAP) when it takes over the presidency of the EU next year. He said the main principle he wanted the reform to be based on was the so-called community principle which gives European products a priority within the bloc. Other objectives would be to contribute to world food needs, preserve rural territories, fight climate change and preserve the environment, he said. (Reuters, 11.09)
French President Nicolas Sarkozy and German Chancellor Angela Merkel made a joint call for greater regulation of international financial markets after talks at a castle outside Berlin. In the latest of the regular meetings of the two countries Sarkozy put pressure on Germany to follow France's example of relying strongly on nuclear power for its energy needs. Merkel also said she supported Sarkozy's call for the creation of a pan-European "committee of wise men" to consider the future of the EU. Turning to foreign policy, Merkel and Sarkozy said France and Germany were prepared to jointly carry out training of Afghan soldiers and civil servants. (Afp, 10.09)
German conservative MEP Elmar Brok accused Britain of threatening to hold a referendum on the EU's reform treaty as a tactic to obtain wider concessions from partner states. "I am prepared to compromise substantially with Britain and Poland if I know there is a guarantee of ratification in those countries," said socialist MEP Klaus Hansch. "But we are doing the compromising and also handing out a blank cheque," on ratification, he said. (Afp, 11.09)
A battle between EU governments for more seats in the EP starts when the French conservative MEP Alain Lamassoure charged with drafting the future make-up of the influential assembly, delivers his plan. Spain, Poland and France are leading the scramble for the 14 extra seats due to be redistributed for EPt elections in two years' time when the number of parliamentarians goes down to 750 members from 785. (Reuters, 10.09)
EC will propose a way to prevent companies from outside the EU buying up power networks in the EU for non-commercial reasons, ECPresident Jose Manuel Barroso said. "We want to have a mechanism which, if needed, can be activated if behind the intervention of a company (there are) motives which are not commercial, which can influence security," he said. Barroso told he had discussed the issue with Russian President Vladimir Putin, but the EU measures would not be aimed against Russian state-owned companies alone. (Reuters, 13.09)
EU Home Affairs Commissioner Franco Frattini said he will present proposals to member states on Oct. 23 aimed at reversing a trend drawing skilled migrants to competitors such as the US and unskilled workers to Europe. Prime Minister Jose Socrates of Portugal, urged support for the proposal, saying it was crucial to meet labour shortages and curb illegal immigration and people trafficking. (Reuters, 13.09)
EC named outgoing Bavarian Prime Minister Edmund Stoiber as head of a taskforce aimed at cutting red tape for business. The panel will start work next month. (Reuters, 14.09)
EU is still not contributing fully to international efforts to bring peace and the rule of law to Afghanistan Daan Everts, the Dutchman who heads NATO's civilian presence in Afghanistan said. The accusation is the latest sign of tension between the two Western institutions in Afghanistan. (Reuters, 12.09)
NATO Secretary General Jaap de Hoop Scheffer told after talks with German Foreign Minister Frank-Walter Steinmeier that the organisation was not putting pressure on Germany to send troops to strife-torn southern Afghanistan. "It is unfair to criticise Germany... I am realistic, I understand the domestic political situation in Germany. "And it is not only in southern Afghanistan where there is danger. Germany has also had casualties in the north," Scheffer said. (Afp, 13.09)
NATO affirmed that it is happy with France's role within the alliance even though it is not fully integrated into the organisation's military structure. "France is a country that contributes a lot, is often among the countries that contribute the most, and that also means to our military operations," NATO spokesman James Appathurai told. (Afp, 12.09)
The NATO force in Afghanistan does not have enough troops or equipment to secure advances made against Taliban insurgents and to guarantee a successful end to its mission, a NATO Parliamentary Assembly Defence and Security Committee report concluded. The most pressing needs included more helicopters, intelligence and reconnaissance assets and trainers to build up the Afghan security forces, the report said. (Reuters, 14.09)
USA ja Suurbritannia ajakirjanduse viimaste nädalate valitsevateks teemadeks kujunesid kindral Petraeuse raport, Iraani tuumaprogrammi küsimus ning Venemaa sise- ja välispoliitilised sammud.
USA ajakirjandus pühendas septembri teisel nädalal enam tähelepanu USA kindral David H. Petraeuse ja suursaadik Ryan C. Crockeri kõnedele. Petraeus ja Crocker tunnistasid nädala algul Kongressile suunatud raportites, et Iraagi sõda on olnud nii poliitilises kui sõjategevuslikus plaanis edukas ning seda on vaja jätkata saavutamaks lõplikku edu. Ettekanded kinnitasid president George W. Bushi taotlusi Iraagi operatsiooni esialgse strateegia elluviimises, milleks on Bagdadi ja teiste elanikkonna keskuste stabiliseerimine ja rahvusliku poliitilise üksmeele saavutamine. Kuid paljud ameeriklased ei ole veendunud Iraagi sõja edukuses ning on pigem seisukohal, et Bushi Iraagi-poliitika pole andnud loodetud tulemusi. Petraeuse ja Crockeri ettekande kohaselt võib lähiajal oodata teatud arvu USA sõdurite äratoomist Iraagist, kuid kõikide sõjaväelaste lahkumine on esialgu mõeldamatu. (Juhtkiri, The Washington Post, 11.09.)
Nii USA kui Suurbritannia meedias leidis välispoliitiliste sündmuste seas enam kajastust Prantsuse välisminister Bernard Kouchner´i sõnavõtt. Kouchner´i sõnade kohaselt peaks maailm valmistuma sõjaks Iraaniga, sest tuumarelva olemasolu korral kujutab Iraan ohtu terve maailma jaoks. Kouchner´i sõnad on suurendanud pingeid Iraani tuumaprogrammi ümber pärast seda, kui USA väljendas selle suhtes oma vastuseisu. ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed ja Saksamaa kavandavad kohtumist Washingtonis, et arutada uut ÜRO resolutsiooni Iraagi suunaliste sanktsioonide osas. (Alex Spillius ja Tim Butcher, Daily Telegraph, 17.09.) Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy tõrjus teleusutluses siiski Kouchneri sõnu Iraanist lähtuva sõjaohu kohta ning teatas, et Prantsusmaa ei soovi sõda Iraaniga viimase tuumaprogrammi pärast. (Tony Karon, Time, 20.09.) New Yorgis toimunud ÜRO peaassamblee istungijärgul osalenud Iraani president Mahmud Ahmadinejad süüdistas oma sõnavõtus USAd ja Suurbritanniat agressioonides ning nõudis avalikult Iisraeli riigi hävitamist. ÜRO peasekretär Ban Ki-moon on avaldanud oma nördimust Ahmadinejadi sõnavõtu üle. USA poliitikud nõuavad, et ÜRO avaldaks Ahmadinejadile senisest tugevamat survet. (Juhtkiri, Washington Times, 18.09.)
Möödunud nädalate analüüsivamad kirjutised Venemaa teemal käsitlesid peamiselt valitsuskabineti laialisaatmist ja EL-i – Venemaa vahelisi suhteid. Venemaa president Vladimir Putin saatis valitsuskabineti laiali ning nimetas uueks peaministriks Viktor Zubkovi, kindlustades sellega oma mõjuvõimu ja strateegiate elluviimise jätku peale oma ametiaja lõppemist. Teadaanne tuli üllatusena poliitikaanalüütikutele, kes olid jälginud Kremli tegevust lootuses paljastada, keda Putin oma järglasena presidendikohale toetab. Asjatundjate sõnul on Zubkov aga oma vanuse ja madala profiili tõttu väga ebatõenäoline presidendikandidaat. (Gregory L. White and Andrew Osborn, WSJ, 13.09.) Venemaa rabas maailma teatega, et on katsetanud vaakumpommi ehk “kõigi pommide isa”. Vaakumpomm suudab tekitada sama tugevaid lööklaineid kui tuumapomm, kuid on Vene kindralite sõnul neli korda võimsam kui Ameerika analoogne variant nimega “kõigi pommide ema”. Samas on vaakumpommi eeliseks selle keskkonnasõbralikkus. Putini võimuletulekust saadik on Venemaa oma kaitsekulutusi neljakordistanud, lisaks on Kreml teada andnud armee moderniseerimise programmist, mis läheb maksma 100 miljardit naela. Uus pomm on järjekordseks tunnistajaks, et Vene sõjavägi on taas saavutanud tehnoloogilise täisvõimsuse. (Adrian Blomfield, The Daily Telegraph, 12.09.) Nädal peale vaakumpommi katsetust väljendas Venemaa oma vastuseisu Iraanile karmimate sanktsioonide kehtestamisele, ning süüdistas USA-d ja EL-i Teherani tuumakriisi lahendamise raskendamises. 11. septembril Moskvas toimunud Vene ja Prantsuse välisministrite kohtumisel kõneldi peamiselt Iraani tuumakriisist ja Kosovo staatusest. Venemaa soovib oma kontakte Iraaniga soojana hoida ning eelmisel nädalal külastas Moskvat Iraani Aatomienergiaagentuuri juht, et arutada plaani Venemaa gaasitransiidi kohta Iraani tuumajaama jaoks. President Vladimir Putin kavandab visiiti Teherani oktoobri keskel. Kosovo staatust puudutaval arutelul teatas Bernard Kouchner, et Kosovo on eelkõige Euroopa probleem, kõnelused Kosovo iseseisvumise üle ei tohi kesta igavesti ning vajadusel lastakse käiku ka karmimad sanktsioonid. Sergei Lavrov laitis Kouchner´i idee Euroopa sanktsioonirežiimist maha, teatades, et Venemaa pooldab läbirääkimiste jätkamist. (Katrin Bennhold, NYT, 18.09.)
Ajakiri The Economist teatas, et EL karmistab oma suhteid Venemaaga. Seni on EL süüdistanud väikeriike nagu Baltimaad ja ka hulljulge käitumisega Poolat pigem Venemaa kui strateegilise partneri provotseerimises ega ole väljendanud oodatud solidaarsust. Venemaa tunnetab oma võimu Euroopa lõhestamisel ning on algatanud endise idabloki riikidega mitmeid kahepoolseid dispuute, sealhulgas tüli Poola lihatoodete ekspordi osas, Leedu naftaeksport, Eesti sõjamälestusmärgi teisaldamine ning Tšehhi-Poola raketikilbi rajamise plaanid. Kuid ka suhted Venemaa ja Lääne-Euroopa riikide vahel on problemaatilised. Nüüd lõpuks on EL hakanud Venemaaga suhtlema ühiselt. Välisministrite mitteametlikul kohtumisel Portugalis oldi üksmeelel, et täna seisab Euroopa silmitsi uue Venemaaga, ning arvestades Venemaa hiljutist käitumist on aastast 1999 kehtiv strateegilise partnerluse plaan põhimõtteliselt ebaõnnestunud. EL ei saa Venemaad kui põhilist energiatootjat ja naaberriiki ignoreerida ega ka eitada tema rolli kriisikolletes nagu Põhja-Korea, Lähis-Ida ja Kosovo, kuid peab hakkama karmistama ja hoolikamalt läbi vaatama oma suhtlemist idanaabriga. (The Economist, 14.09)
Briti ajaleht Financial Times avaldas artikli EL-i sisserände teemal. EL-i justiitsvoliniku Franco Frattini sõnul peaks EL järgneva paarikümne aasta jooksul alandama sisserände kontrolli ning võtma vastu 20 miljonit võõrtöölist. EL ei tohiks enam takistada immigratsiooni, vaid peaks selle asemel hoopis toetama Aafrikast ja Aasiast Euroopasse tulevaid inimesi, kes riskivad töökoha leidmise nimel oma eluga. Immigratsioon võib aidata EL-il konkureerida Austraalia, Kanada, USA ja Aasia kasvavate jõududega. Oodatud on igasuguste oskustega töölised, kuid suurimaks väljakutseks on äratada erioskustega tööliste huvi. Kõige enam vajavad võõrtööjõudu vananeva elanikkonnaga riigid nagu Saksamaa, Itaalia ja Ungari. (Andrew Bounds, FT, 13.09.)
Veel leidis Suurbritannia meedias kajastust Belgia valitsuskriis. Belgia valimistest möödus septembri keskel sada päeva, kuid pikaleveninud valitsuskriis ning flaami ja vallooni erakondade vahelised lahkhelid võivad viia riigi jagunemiseni Flandriaks ja Vallooniaks. Belgia on läbi ajaloo olnud suurvõimude lahinguväljaks, nüüd ähvardab riigi stabiilsust oht seestpoolt. Üleriigiline valitsuskriis sai alguse poliitilisest ebaõnnestumisest ja nõrgast riigijuhtimisest. Flaamid moodustavad ligi 60% Belgia elanikest, valloonid alla kolmandiku. Erakonnad on jaotatud keele alusel, puudub mõlemat etnilist rühma ühendav partei. Valitsust ei ole suudetud moodustada seetõttu, et valloonid ei toeta flaamide soovi anda regioonidele senisest suuremad otsustusõigused. Olukorda raskendab asjaolu, et 10.5 miljoni elanikuga Belgias on parlamendis 11 erakonda. Ainus riigipea on kuningas Albert, kellel ei ole tegelikku võimu, puudub üks kindel juhtiv erakond. Arvamusküsitlused näitavad, et üle 40% elanikkonnast on iseseisva Flandria tekke poolt ning rahvas usub, et riik jaguneb peagi kaheks. (Ian Traynor, Guardian, 17.09.)
Rahvusvahelise ajakirjanduse veergudele jõudsid uued arengud Kosovo iseseisvumis-püüdluste suhtes. Nii USA kui briti ajakirjandus väitsid üksmeelselt, et Kosovo iseseisvuse tunnustamine tooks kaasa vaid Serbia isolatsiooni ja Lääne-vaenulikkuse. Sõja lõppemisest saadik 1999.a. on Euroopa üritanud integreerida Serbiat NATO-sse ja EL-i. Euroopa on nõudnud serblastelt sõjakurjategijate väljaandmist, kuid Serbia on seda nõuet vaid osaliselt täitnud. Kosovo tunnustamine Lääne-riikide poolt tähendaks nüüd, et EL ei toeta serblasi. Kosovo tunnustamisega kardetakse kaasnevat etteaimamatut sündmuste arengut ja tõenäosust, et Serbia ei ühine EL-iga. Lääneriigid on avaldanud soovi lahendada Kosovo küsimus lähitulevikus. USA on teinud ettepaneku Kosovo iseseisvuse tunnustamiseks ja ärgitab Euroopa riigipäid ajama sellesuunalist poliitikat. ELi ametnikud soovitavad leida kompromissi etniliste albaanlaste ja serblaste vahel ning soovivad näha Serbiat tulevikus lääneriigina, kuid Kosovo tunnustamine võib tuua kaasa pigem Lääne-vaenulikkuse. (Nicholas Wood, IHT, 17.09.)
Majanduspoliitika valdkonnas kirjutas briti ajaleht Financial Times, et Ungari kavandab taas Nabucco, 3300 km pikkuse gaasijuhtme projekti elluviimist. Kaspia mere regioonist Austriani ulatuva gaasijuhtme rajamise plaanile on oma toetust avaldanud nii EL kui USA, kuid selle aasta alguses jäi asi katki, kuna Ungari soovis selle asemel osaleda hoopis Nabucco konkurentjuhtme rajamises koostöös Gazpromiga. Gazpromi projekt näeks ette gaasijuhtme Blue Stream 2 rajamist pikendusena Blue Stream juhtmele, mille kaudu juhitakse gaasi Venemaalt Türgisse. Kuna Blue Stream 2 lõpeks Lääne-Ungaris, muutuks Ungari tänu sellele senisest transiitmaa staatusest oluliseks energiakeskuseks. Eelmisel nädalal teatas aga Ungari peaminister, et toetab täielikult Nabucco rajamist ja Venemaast sõltumatute gaasivarude leidmist. (Ed Crooks, FT, 18.09.)
Prantsuse ajakirjanduses oli 38. nädalal keskseks teemaks Prantsusmaa suhted Iraaniga ning tuumaprogrammi jätkumise problemaatika. Rohket kajastamist leidsid ka riigisisesed reformikavad.
Teherani keeldumine uraani rikastamise katkestamisest on tekitanud lääneriikides ärevust. Väidetavalt võib islamiriik juba mõne aasta pärast olla varustatud aatomirelvaga. Pierre Rousselini hinnangul “viib iga nädal võitluses tuumaprogrammi katkestamise eest lähemale “katastroofilisele valikule” – Iraan tuumariigiks või sõda Iraani vastu?” Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy väitis, et ÜRO tegevus Iraani tuumaprogrammi ohjamisel ei ole olnud piisav ja kutsus Julgeolekunõukogu üles kehtestama tuumakütuse jätkuva tootmise eest karmimaid sanktsioone. Prantsusmaa ise on haaranud initsiatiivi, näidates eeskuju sellega, et on palunud Prantsuse firmadel külmutada oma investeeringud Iraani. Siiski on ka Julgeolekunõukogu antud küsimuses mõningaid samme juba astunud. Alates 2006. aasta detsembrist on kehtestatud majandussanktsioone, mille mõju Iraani majandusnäitajatele on olnud märgatav. Ometi ei piisa ÜRO meetmetest Iraanile surve avaldamiseks, sest Rahvusvaheline aatomiagentuur on andnud Iraanile lisaaega oma aatomi-katsetuste kohta selgituste andmiseks. (Pierre Rousselin, Le Figaro, 18.09) Prantsuse välisminister Bernard Kouchner kutsus nii prantsuse kui rahvusvahelises avalikkuses esile vastakaid reaktsioone väitega, et Euroopa riigid peavad suhetes Iraaniga olema valmis halvimaks. Kouchner täpsustas: “Halvim - see on sõda.” Ka tema hinnangul – sarnaselt Sarkozyle - peaks lääneriigid tõsiselt kaaluma jõulisemate majandussanktsioonide kehtestamist Iraanile. Kouchneri avaldused olid veelgi radikaalsemad. Ta ähvardas Iraani sõjaga juhul, kui viimane oma tuumaprogrammi ei lõpeta. Rahvusvahelise aatomiagentuuri juht Mohammed ElBaradei ei kiitnud Prantsusmaa teravaid seisukohti heaks, lükates tagasi spekulatsioonid võimaliku sõjalise sekkumise osas ja kutsudes kõiki osapooli üles säilitama rahu. ElBaradei: “Ma ei näe praegusel hetkel Iraani tuumaprogrammis selget ohtu.” Ka Saksamaa ja Austria püüdsid pingeid leevendada, väites, et sõjaohust rääkimine on praegusel hetkel alusetu. Seevastu ameeriklaste reaktsioonid Kouchneri avaldustele on olnud toetavamad ning ka hollandi kolleegi näol võib Prantsuse välisminister arvestada teatava toetusega. Tekkinud diskussiooni eesmärgiks ei olevat siiski õhutada vaenu, vaid pigem teadvustada olukorra tõsidust. Prantsuse peaministri Francois Filloni reaktsioon Iraani tuumaprogrammi küsimusele: “Võimaliku sõja vältimiseks tuleb kasutada kõiki mõeldavaid vahendeid.” Tema hinnangul on just Prantsusmaa roll juhtida kõiki osapooli tekkinud olukorras rahumeelsele lahendusele. (Juhtkiri, Le Figaro, 18.09)
37. nädala Skandinaavia ajakirjanduse välispoliitilised meelisteemad olid Venemaa, Iraak ja energiaga seonduv. Palju erinevaid lähenemisnurki pakuti ka Euroopa Liidu teemadel. Mõnevõrra vähem, kuid siiski märgatavalt, kajastati Lähis-Ida problemaatikat . Seoses 6 aasta möödumisega rünnakust New Yorgi maailmakaubanduskeskusele peatuti terrorismi küsimustel. Norra meedia paistis silma mitmete käsitlustega Norra ja NATO/ELi suhetest.
Venemaal rünnatakse järjest enam etnilisi vähemusi. Teema on aktuaalne detsembris toimuvate parlamendivalimiste eel. Käesoleva aasta 8 kuuga on registreeritud 350 rünnakut, mida võib nimetada „rassistlikel motiividel” toimepanduks. President Putin on isiklikult üles näidanud muret toimuva suhtes. Samal ajal on Putin andnud valitsusele ka korralduse kaitsta „vene päritoluga rahvast” „teise etnilise koosseisuga” rühmade eest. Üle poole rahvastikust toetab „Venemaa venelastele” hüüdlauset ning kui rahva poolt valitud esindajad juhinduvad sellest, mis populaarne, siis ei muutu suhtumine kunagi, selgitab inimõiguste grupp SOVA. (Niels Jürgensen; Jyllands-Posten; 10.09) Berlingske Tidene kirjutab juhtkirjas praegusel Venemaal laialt levinud revisionismist. Juhtkiri palub lugejal ette kujutada situatsiooni, kus Saksamaa liidukantsler peab kõne, kus küll tunnistab, et natsistliku korra ajal toimus kohutavaid asju, kuid paljud riigid on toiminud palju jõhkramalt, näiteks USA Vietnamis. Veelgi enam, et saksa tipp-poliitikud asuvad ründama uurijaid, kes „võõramaise raha eest” maalivad Saksamaa 20.sajandi ajaloost sünge pildi. See kõlab kohutavalt ja andestamatult. Kuid kui vahetada Saksamaa Venemaa ja liidukantsler president Putini vastu, ei ole pilt väga kauge sellest, mis tänasel Venemaal toimub. See annab meile tunnistust sellest, millises suunas Putini Venemaa liigub – vastupidises suunas demokraatiale, avatusele ja vabadusele. (Juhtkiri: Berlingske Tidene; 10.09) Teisipäevases Svenska Dagbladetis kirjutab Totaalkaitse uurimisinstituudi uurijate grupp sellest, et Venemaalt lähtuvat ohtu ei saa maha kanda. 2015. aastani viiakse ellu taasrelvastumisprogrammi. Sõjalist survet on rakendatud Gruusia vastu ning Eesti vastu korraldati massiivne infotehnoloogiline rünnak. Venemaa praktiseerib oma arusaama demokraatiast, turumajandusest ja õigusriigist ning nõuab selle tunnustamist. Venemaa tahab, et teda koheldaks tõsise partnerina, samal ajal jagamata ühiseid väärtusi. See aga loob aluse kasvavale vastuseisule. Ei ELi ega NATO liikmestaatus ei ole mingiks kõrgemale ulatuvaks kaitsevalliks, näitas küberrünnak Eesti vastu, kus prooviti naaberriigi keskseid kommunikatsiooniliine paralüseerida. Alles siis, kui Venemaa saavutab strukturaalse ja väärtuslikel alustel rajaneva poliitilise stabiilsuse, võib sealt tuleneva ohu maha kanda. (Jakob Hedenskog, Carl Holmberg, Jan Knoph, Robert Larsson, Jan Leijonhielm, Ingmar Oldberg, Fredrik Westerlund; Svenska Dagbladet; 11.09)
Norra ja Rootsi kaitsealane koostöö on poliitiline kompott. Laialt vaadates on nendel riikidel, kellega Norra integreerub, ühine kaitsepoliitika. Rootsi on nende riikide seas ainuke riik, kes pole NATOs, kuid praktiliselt on alliansiga seotud sama tihedalt kui Norra ELiga. Rootsi võtab samadest sõjalistest operatsioonidest osa ning samal ajal on Norra kanaliks ELiga suhtlemisel. Kuid fundamentaalseid juhtimisprobleeme ei lahendata sellise praktilise koostööga. (Janne Haaland Matlary; Aftenposten; 07.09) Välisminister Jonas Gahr Støre sõnul hakkab Norra oma Põhjala naabritega rohkem julgeolekualast koostööd tegema. Uues julgeoleku situatsioonis on võimalik tugevdada koostööd Norra, Rootsi, Taani, Soome ja Islandi vahel. Vaatamata NATO liikmelisusele, mis on Norra julgeoleku jaoks otsustav, töötab valitsus paralleelselt koos Põhjala riikidega igapäevasemate küsimuste nagu keskkond, transport ja energia kallal. (Aftenposten; 12.09)
38. nädala Skandinaavia ajakirjanduses kajastati kõige enam Euroopa Liiduga seonduvat. Nii finantsküsimusi, suhteid USA, Venemaa ja islami maailmaga kui ka palju muud. Teiseks esile kerkivaks teemaderingiks tuleb pidada USAd puudutavaid küsimusi. Vaadeldi erinevaid presidendikandidaate ja arenguid Iraagis. Kolmandaks Põhjala ajakirjanike meelisteemaks kujunes islam ja tema positsioon ning suhe Läänega. Mitmel pool vaadeldi islami olemust seoses Rootsis hoogu kogunud karikatuuri-skandaaliga.
Prantsusmaa, eesotsas president Nicolas Sarkozyga, on asunud aktiivselt tegutsema, et tagasi võita keskne koht ELis. Oma esimesel ELi tippkohtumisel selgitas Sarkozy, et Prantsusmaa on Euroopas tagasi ning 2005.aasta rahvahääletus on unustatud. Prantsusmaa on valmis mängima juhtivat rolli, mida ta on Euroopa koostöö algusest saati ka teinud. Muu hulgas kätkeb uus suund ka senise prantsuse protektsionismi ümbervaatamist, mis tähendab prantsuse ettevõtete kaitsmist väljast lähtuva konkurentsi vastu. Küsimuse all on tugev Euroopa, kes suudaks globaalsel turul Hiina, India ja USA vastu seista. (Dagens huvudledare; Dagens Nyheter; 15.09) Samas on kostunud teateid selle kohta, et prantsuse-saksa partnerlus on häälest ära. Prantsuse ja saksa meedias antakse ühemõtteliselt mõista, et president Sarkozy ja kantsler Angela Merkel ei salli teineteist. Seda sellepärast, et Sarkozy olevat rahutu iseloomuga ja Merkel vastupidiselt häirimatu flegmaatik. Pariisi-Bonni (nüüd Pariisi-Berliini) telg on pärast Teist maailmasõda olnud jõuline ja tihe tänu kahe riigi liidrite isiklikele suhetele. Kuid Merkel ja Sarkozy pole veel suurt ja ühendavat teemat leidnud. (Kent Olsen; Jyllands-Posten; 15.09) Kummaline, et EL suhtub Venemaasse ja Türgisse nõnda erinevalt, eriti arvestades riikide kultuurilist tausta. Hetkel on käimas debatt Türgi ELi liikmelisuse osas – Türgi liikmelisust kaldutakse toetama, kui suudetakse islamist mööda libiseda. Samas on raske ette kujutada, et mõni kõrge ELi esindaja kutsub Venemaad ELi juhul kui Venemaa loobub poliitilisest ekstremismist. Teisalt on Euroopa kultuuri raske Venemaa panuseta ette kujutada – Tšehhovi, Dostojevski, Stravinski ja teisteta oleks Euroopa kultuur justkui amputeeritud. Türgi kultuur on aga orientlik ning sealseid ilminguid saab mõista islami ja mitte kristluse kaudu. EL ei taha lubada religiooni sisseimbumist oma toimetustesse, samal ajal aga on Türgi eesotsas partei, kelle jaoks islam ja poliitika kuuluvad kokku. (Jørgen Grimstrup; Jyllands-Posten; 19.09) Leitakse, et Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldt on Rootsis lahvatanud Muhamedi-kriisiga, kus karikaturist Lars Vilks kujutas prohvetit koera kehaga, hästi toime tulnud. Kuigi kunstnik ise on läinud surmaähvarduste tõttu põranda alla, toetab EL Rootsi võime. EL on mõista andnud, et Rootsis valitseb sõnavabadus ning samas on peaminister väljendanud vastutust 400000 Rootsi moslemi ees. Räägiti ka valmidusest dialoogiks. Nüüd peab sõltumatu kohtunik otsustama, kas pilt oli riigi seadustega vastuolus. (Petrine Elgaard; Politiken; 19.09)
President Bush on väga palju tähelepanu pööranud sellele, et levitada demokraatiat. Skeptitsism Bushi administratsiooni meetodite suhtes on näha USAs endas. Vähe on neid, kes leiavad, et USA peaks demokraatia levitamisele pühenduma. Antipaatia, mida USA välispoliitika põhjustab, on paljuski tingitud Bushi isikust, arvab Carnegie uurija Thomas Carothers. „Järgmisel presidendil on tõeline võimalus muuta negatiivset kuvandit, mis maailmal USAst on.” USA peaks vähem tähelepanu pöörama militaarsetele interventsioonidele ja rohkem survet avaldama autoritaarsetele partneritele nagu Egiptus ja Pakistan. Oma „sõjas” terrorismi vastu tuleb austada inimõigusi. (Per Ahlin; Dagens Nyheter; 18.09) Külma sõja ajal öeldi tihtipeale, et venelasi tuleb hoida väljas, sakslasi madalal ja ameeriklasi lähedal. Selline eesmärgiseade varjutas ka mitmeid kriise (Suess, de Gaulle, Vietnam jt.), mis külma sõja ajal atlantilistes suhetes ilmnesid. Bill Clintoni ajal olid suhted Euroopa ja USA vahel head, kuigi ka siis oli päevakorral mitmeid valulisi küsimusi. 11.septembri sündmustel olid eeldused olla ühendavaks jõuks. Peagi aga ilmnes, et võitlus terrorismi vastu mitte ei ühenda Euroopat ja USAd vaid tekitab pigem pingeid ning lõhenemist. Euroopa riikide suhtumine ei muutunud skeptiliseks mitte üksnes Bushi vaid kogu USA suhtes. Bush oli justkui kõige sümboliks, mis USA juures halb. Nüüd on aga suhted USA ja Euroopa vahel palju paremad kui aastail 2002-2005. Eurooplased pidid Bushiga suhtlema hakkama, meeldis see neile või mitte. Bush omalt poolt võttis uue tooni. Koostöö Pariisi ja Washingtoni vahel on paranenud. Samuti on uus Saksamaa kantsler Merkel USA suhtes palju positiivsemalt meelestatud kui tema eelkäija Schröder. Siiski pole terrorismi-vastane sõda nõnda tugevasti riike kokku liitev kontseptsioon nagu külm sõda. (Geir Lundestad; Aftenposten; 17.09)
Soome ajakirjanduses leidis suurt vastukaja Soome kaitseministri Jyri Häkämiehe kõne Washingtonis, milles ta nimetas Venemaad Soome suurimaks julgeolekupoliitiliseks väljakutseks. Tähelepanu pälvis ka Venemaa föderaalse finantsmonitooringu teenistuse juhi Viktor Zubkovi nimetamine peaministriks. Meedia kajastas ka Poola presidendi Lech Kaczynski visiiti Venemaale ning Euroopa Liidu ja Venemaa vahelisi suhteid.
Soome kaitseminister Jyri Häkämies pidas Washingtoni visiidi käigus kõne, milles ta nimetas Soome kolmeks peamiseks julgeolekuväljakutseks: „Venemaa, Venemaa, Venemaa”. Sellise retoorika kasutamine on oivaline viis hoida kuulajad ärkvel. Üksikasjaliku ja üldiselt suurepärase kõne terviku seisukohast ei ole tõdemus nii märgatav kui kontekstist välja rebituna. Sellest hoolimata on see suhteliselt ehmatav hinnang valitsusliikme suust kuuldes. Sellega ei ole harjutud. Teisest küljest võib küsida, et kui see kord on tõsi, siis miks ei võiks seda otse öelda. Kas see on tõsi? Mõnede arvates on, kuid kindlasti mitte Soome valitsuse arvates nii nagu Häkämies seda esitas. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 11.09) Venemaa on hakanud käituma varasemast eneseväärikamalt ning lääs on hakanud rääkima Venemaa ettearvamatusest, isegi ohust, millele tuleks otsustavalt vastata. Õigem oleks Venemaa tugevnemisele vastata andes Venemaale tema positsioonile vastav väärtus ning võtta läbirääkimispartnerina jälle tõsiselt. Kaitseministri kõne geopoliitika naasmisest Põhja-Euroopasse esindab tüüpilist sõduri mõtteviisi ning loob kergesti väärkujutusi. Põhjamaad on Venemaa ühed parimad naabrid. Venemaa naftatransport ja keskkonnakaitse vajaduste suurenemine vaid rõhutavad vajadust endisest tugevamast koostööst. (Erkki Pennanen, Helsingin Sanomat, 16.09) President Tarja Haloneni arvates annab Jyri Häkämiehe kõne põhjust imestada Soome välispoliitika suuna üle. Välisminister Ilkka Kanerva arvates aga annab kõnest tekkinud arutelu rohkem põhjust imestamiseks kui kõne ise. (Jarmo Huhtanen, Helsinign Sanomat, 16.09) Kaitseminister Jyri Häkämiehe Washingtoni kõnest sündinud kära näitab masendavalt, kui raske on Soomes arutleda välis- ja julgeolekupoliitika üle. Kommentaarid kinnitavad, kui uskumatult sügavale soomlastesse on jäänud soometumise aegne keelekasutus. Aruteludes – ka välis- ja julgeolekupoliitilistes raportites – hoidutakse selgetest väljaütlemistest lootuses, et karu läheb ära, kui teda ei mainita. (Olli Kivinen, Helsingin Sanomat, 11.09) Kõnest tekkinud kära on oma tühjuses ja ägeduses aasta ülekaalukamalt suurim poliitiline mull. Küsimus ei ole välispoliitikas, kõnest ei leidu ka luubiga vaadates midagi, mis esitaks väljakutse Soome traditsioonilisele poliitikale. Häkämies kaitses vapralt hinnangut Venemaa kohta, kuid andis alla pärast ebaasjalikke etteheiteid, valedel põhjustel kritiseerimist ja kõne põhjal tehtud kaugeleulatuvaid järeldusi, millel ei ole midagi tegemist tegelikkusega. See ei tee au Soomes käivale arutelule. On liig oodata, et poliitikud erakondlikust kuuluvusest hoolimata kaitseksid ministri õigust kõneleda. Tundub, et nad muretsevad rohkem Venemaa pärast kui lääne sõnavabaduse ja tõe pärast. Venemaa on olnud Soomele väljakutse aastasadu. (Risto Uimonen, Kaleva, 16.09) Ministri kõnet võib kergelt valesti tõlgendada nagu oleks Venemaa Soome jaoks kasvav sõjaline oht. Häkämiehe sõnul on „Venemaa, Venemaa, Venemaa” julgeolekuväljakutse „täna” – nagu iseseisva Soome ajaloos oleks olnud mingi aeg, mil suure idanaabriga ei oleks olnud vaja arvestada. Kuigi seda välja ei öelda, ei ole Soome kaitsejõudude olemasolule palju muid motiive olemaski olnud. Selles suhtes ei ole midagi muutunud. Rääkides geopoliitika tagasitulekust on Häkämiehel õigus. Jõukamaks muutuv ja eneseväärikust tugevdav Venemaa suurendab sõjaväge ja otsib oma kohta maailmapoliitika mõjutajana. Soome kaitseministri arvates ei ole Venemaa hetkel vastutustundeline tegutseja. See on julge avaldus riigi kohta, mis on NATO struktuuridesse tugevamalt integreeritud kui Soome, mis on avatum kui N. Liit kunagi oli ning mille kaubandus kasvab mühinal. (Juhtkiri, Kaleva, 9.09)
Venemaa peaministri vahetus ei toonud lahendust presidendimängu. President Vladimir Putin ei kasutanud võimalust teada anda, keda ta presidendi ametipostil enda järglaseks soovib. Kui Putin kavatseks teha Viktor Zubkovist Venemaa riigipea, oleks tegemist väga suure üllatusega või ajutise lahendusega. Presidendi sõnum oli, et ta hoiab ohjad ja poliitilise mängu kaardid tugevalt enda käes. Kui valituks oleks osutunud Sergei Ivanov, oleks see võinud olla võimu edasiandmise esimene, kuid määrav samm ning Putinist oleks saanud lahkuv juht. Seda president ei soovinud ning see äratab huvi. Kui Putin tahaks tugevat järglast, oleks aeg ettevalmistusteks. Jääb mulje, et ta ei taha tugevat järglast, kui üldse enda järglast. Putin on öelnud, et järgib põhiseadust, kuid seadus ei luba kolmandat üksteisele järgnevat ametiaega - kuid mitte kolmandat ametiaega pärast vaheaega. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 14.09) Viktor Zubkovi nimetamine peaministriks on tavalisest suurem üllatus Venemaa poliitikas. Putinil on kindlasti olemas käsikiri duuma ja presidendivalimisteks. Presidendi valimine Venemaal tundub olevat omapärane demokraatia ja monarhia segu: ametis olev president praktiliselt valib järglase. Putini mõjuvõimu näitab see, et riigis lihtsalt oodatakse, kellest ta oma järglase teeb. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 14.09) President Putin ei paljastanud kas tal on oma lemmikkandidaat presidendi ametipostile. Suhteliselt tundmatu Viktor Zubkovi nimetamine peaministri kohale tähendab, et Putin võib viimase hetkeni salajas hoida seda, kelle ta ehk nimetab presidendikandidaadiks. Kuigi Zubkov ei välistanud võimalust presidendikandidaadiks saamise kohta, oleks see suur üllatus. Putini käiku võiks isegi tõlgendada kui vihjet, et ta ei tahaks nimetada oma presidendikandidaati. Kui see nii oleks, astuks Venemaa demokraatia sammu edasi. Kindel on vaid see, et Putin hoiab ohjad kindlalt enda käes. (Juhtkiri, Kaleva, 14.09)
Poola presidendi Lech Kaczynski esimene visiit Venemaale oli selles suhtes eriline, et president ei kohtunud Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Kaczynski ei läinud Moskvasse ja Putin ei vaevunud minema Katõni külla, mille Poola president oli valinud oma visiidi sihtkohaks. Kui Poola eesmärgiks oli suhete parandamine, ei saa visiidi toimumise aega pidada kuigi hästi valituks. 17.september on sama kuupäev, mil N. Liit ründas 1939.aastal Poolat ning ka sihtkoht on seotud Poola ja Venemaa ajaloo ehk süngeima sündmusega, Katõni massimõrvaga. Poola presidendi Katõni metsas lausutud sõnad kõlasid Venemaal tühjusesse ja visiiti praktiliselt ei kajastatud, mis oligi kahtlemata president Putini soov. Ametlik Venemaa tahab üha sagedamini ajaloo rasketest aegadest vaikida. (Juhtkiri, Kaleva, 19.09) Poola president valas soola haavadele reisides N. Liidu rünnaku 68.aastapäeval Katõni massimõrva mälestusmärgi juurde. Oma esimese visiidi käigus ei kohtunud ta ühegi Venemaa kõrgeima ametnikuga. Poolas toimuvad järgmisel kuul ennetähtaegsed parlamendivalimised. Kaczynski žesti võib tõlgendada kui osa valimiskampaaniast ja seda see selgelt oligi. President esines siiski ka leplikult, rõhutades, et kummagi riigi praegused juhid ei ole vastutavad selle aja kuritegude eest. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 21.09)
ELi ja Venemaa suhetes on viimastel aastatel olnud palju hõõrumisi. Esiteks on suhteid koormanud probleemid ELi uute liikmete, Poola ja Balti riikidega. Probleeme on tekitanud ka Ukraina ja Gruusia poliitikaga seotud küsimused, Kosovo küsimus ning lisaks sellele on Venemaa keeldunud vastu võtmast lääne õpetusi inimõiguspoliitikas. Tundub, et ELil ja Venemaal puudub ühine keel. Pärast nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist läks Venemaal aega enne kui ta leidis oma identiteedi külma sõja järgses maailmas. Venemaa seisukohast läks külma sõja vastastel erakordselt hästi, USA hegemoonia oli kõikumatu, NATO jõudis Venemaa piirini ning Lääs tugevdas ühtsust ka majanduslikult ja poliitiliselt. Kui Venemaa nüüd, pärast kümmet nõrka aastat, otsib kohta rahvusvahelises üldsuses, räägib ta keelt, mis on selle ajaga muutunud suhteliselt võõraks tema eurooplastest naabritele. Uus iseteadev Venemaa on hakanud uuendama külma sõja järgset rahvusvahelist süsteemi, et muuta see endale meelepärasemaks. Lääs on hämmastunud, kuna ei ole pikka aega harjunud nii ulatusliku ja sihipärase oma huvide ajamisega Venemaa poolt. Lääne – ja eriti ELi – hämmeldust suurendab see, kuidas Venemaa kasutab sõjalisi ressursse välispoliitiliste eesmärkide edendamiseks. Samal ajal, kui suurele osale ELi liikmetele on prioriteediks rahvusvaheline kriisihaldamine, on Venemaa sõjaline ilme kui pilt minevikust. Uuenenud Venemaaga suhteid kujundades oodatakse ELilt nüüd väga täpset kaalutlemist. EL on lootnud sellele, et majanduslikud ressursid meelitavad Venemaad ja panevad koostööd tegema. Venemaa kiire majanduskasv esitab sellisele mõtteviisile nüüd väljakutse ning EL on endale üllatuseks märganud, et sõltub Venemaa energiavarudest. EL peab end sisemiselt korrastama, et olla Venemaale tugevaks ja võrdväärseks partneriks. See eeldab kõigi liikmesriikide ELi ühtse poliitikaga liitumist ja oma erihuvide tagaplaanile jätmist. See eeldab ka suhetes USAga ELi poliitika rõhutamist Venemaa küsimustes. EL ei tohiks lasta end provotseerida Venemaa karmist keelekasutusest, kuna Venemaa ja ELi piir on kõigest hoolimata Venemaa stabiilseim piir. Igapäevase koostöö tugevdamisega kindlustatakse, et Venemaa teeb tulevikus ELiga koostööd. (Teija Tiilikainen, Turun Sanomat, 18.09)
Uudisteagentuurid
Estonia's government is more popular than any government before since the restoration of independence according to EMOR poll. However, the poll indicated that the government is less popular with ethnic Russians. On a 10 point scale, the government got a 6.4 percent rating from Estonians and 4.6 percent from Russians. (Afp, 13.09)
The Estonian government postponed a decision on whether to allow surveys in Estonian waters for a future Baltic Sea gas pipeline project. "The general attitude about the pipeline project is very negative in our society, but we can't make the decision upon emotions. All aspects, including foreign politics and environment will be considered," the prime minister Andrus Ansip said. Estonian authorities have promised to give a final answer by the end of September. (Afp, 13.09)
Rahvusvaheline ajakirjandus
Kui paarikümne aasta eest peeti küberrünnakute võimalust veel ulmeliseks, siis tänapäeva maailmas on need saanud reaalsuseks. Venemaa küberrünnakut Eesti vastu selle aasta maikuus on käsitletud Moskva esimese otsese rünnakuna NATO liikmesriigi vastu. Samas jättis NATO rünnakute ümber leviva kahtluse tõttu neile konkreetselt reageerimata. Hiljuti esitasid Saksamaa, USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia süüdistused Hiinale valitsusasutuste arvutivõrkudele suunatud küberrünnakutes. Infotehnoloogia osatähtsuse kasvuga kaasneb paratamatult arvutisüsteemide haavatavuse risk ning Hiina ja Venemaa pole tõenäoliselt ainsad riigid, kus küberründega tegeletakse. Selgusetuks jääb, kuidas küberrünnakute ohvriks langenud riik reageerima peaks. (Nick Amies, Deutsche Welle/World, 14.09)
Eestit, Lätit ja Leedut väisas Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee president Rene van der Linden. Visiidi eesmärgiks oli arutada erinevaid küsimusi inimõiguste kaitse, demokraatia ja rahvusvähemuste teemadel. Linden kritiseeris Eesti ja Läti vähemustepoliitikat ning avaldas halvakspanu Pronkssõduri teisaldamise pärast. Baltikumis on Linden juba varasemast ajast tuntud tugeva kriitika poolest ning muuhulgas on ta heitnud Balti riikidele ette fašismi leviku tõusu. Eesti meedia seletab Lindeni Eesti-vaenulikke avaldusi Lindeni perekonna ärihuvidega Venemaal ja näeb selles paralleeli samuti Kremlist sõltuva Gerhard Schröderi kriitikaga aprillirahutuste ajal. (Aleks Tapinsh, Monsters and Critics, 17.09.)
Edukas ELi liikmesriik Eesti vaevleb riigis elavate eestlaste ja venelaste kogukondade vahelise kultuurilise, keelelise ja haridusliku lõhestatuse käes. Septembri alguses otsustas Eesti valitsus ellu viia eesti keele õpetamise edendamise plaani, mille kohaselt hakatakse venekeelsetes koolides õpetama vähemalt ühte õppeainet riigikeeles. Eestis elavate venelaste seas, keda on umbes neljandik kogu elanikkonnast, tekitab valitsuse plaan pahameelt ning tunnet, et nende õigusi oma kultuurile ja identiteedile kärbitakse. (Chris Yeomans, cafebabel, 12.09.)
Möödunud nädalal tekitas meedias mitmel pool kõneainet Eesti valitsuse plaan edendada eesti keele õpet Eestis elava vene keelt kõneleva vähemuse hulgas. Pärast aprillirahutusi hoogu juurde saanud integratsiooniteema ja aastaid aktuaalsena püsinud küsimus riigikeele oskuse vajalikkusest on tekitanud erinevaid vastukajasid Eestis elavate venelaste seas. Rahvastikuminister Urve Palo sõnul ei kavatse valitsus taganeda taasiseseisvumise järgselt vastu võetud otsusest kaitsta ja säilitada eesti keelt rahvusliku pärandi ja vabaduse sümbolina. Vene meedia kaldub Eestit aga tihti süüdistama diskrimineerimises rahvuse alusel ning leiab, et Eestis elavatel venelastel pole eestlastega võrdseid võimalusi tööturul ega hariduse omandamisel. Valitsuse uus plaan näeb ette eestikeelsete koolitundide edendamist venekeelsetest koolides. (Joel Alas, Transitions Online, 12.09)
USA ajakirjandus
USA ajaleht uurib Eesti näite varal, kas ajastul, mil enamik pangateenuseid, hääleandmine valimistel ja igapäevane ost-müük on kolinud internetti, võiks Ühendriike ähvardada kübersõda. Kui Eesti on maailmas tuntud oma kõrge infotehnoloogia taseme poolest, kus paljud teenused on kättesaadaval internetis, siis Venemaa poolt lähtuvad küberrünnakud selle aasta kevadel kujutasid endast suurt ohtu kogu riigi funktsioneerimisele. Eesti kogemus võib igal ajal korduda kusagil mujal, ning sellest on näha, kui haavatavad ja kaitsetud on tänapäeva riigid tegelikult küberrelvade ees. Ka USA on mures oma julgeoleku pärast, ehkki siiani pole USA riigikaitsesüsteemide vastased rünnakud kunagi olnud otseselt seotud riigi sponsoreeritud kübersõjapidamisega. Küberrünnakute organiseerijate tuvastamine ja rünnakuteks ette valmistumine on raske, kuid teostatav põhimõtteliselt samade meetoditega kui teiste internetiga seotud ohtude puhul. (Robert McMillan, The Washington Post, 20.09.)
Suurbritannia ajakirjandus
Ajakiri Economist avaldas artikli kommunismiohvrite mälestamise teemal, tuues ära president Toomas Hendrik Ilvese üleskutse jäädvustada kõikide Eestist pärit kommunismiohvrite nimed rajataval memoriaalil. Ilvese sõnul ei tea me kahjuks tänaseni kõigi kannatanute nimesid, kuid meie töö on need välja selgitada ja nimi nime haaval kivisse raiuda. (Economist, 21.09.)
Norra ajakirjandus
Juudid on Baltikumis tagasi – 66 aastat pärast seda kui piirkond juudivabaks kuulutati. Pisut Tallinna keskusest kõrvale jäävasse piirkonda on rajatud uus sünagoog. Uut sünagoogi peab kohalik juudi kogukond maailma kõige ilusamaks. 16. mail lendas Shimon Perez isiklikult Lähis-Idast kohale, et hoone avada. Kõrval istusid Eesti president ja peaminister. “Me oleme oma sünagoogi üle uhked. Me arvame, et see on hoone tulevikule,” ütleb rabi Schmuel Kot Magasinile. “Enne Teist maailmasõda oli Eesti juutide jaoks paradiis. Eesti oli esimene riik maailmas, kes andis juutidele 1925. aastal autonoomia. Juudi kogukond õitses ühes koolide ja spordiühingutega. Meil oli hea elu,” jätkab Kot. “1939. aastal jagasid Hitler ja Stalin Ida-Euroopa omavahel ära. Stalin saatis kohe 500 Eesti juuti lehmavagunites Siberi töö- ja surmalaagritesse.” 1941. aasta detsembris, kolm kuud pärast natsi-okupatsiooni algust, teatas piirkonna salapolitsei juht Martin Sandberger, et on tapetud 963 juuti. Eesti oli "judenfrei". "Enne sõda elas Eestis 4000 juuti. Stalin võttis 500. Sakslased võtsid paar tuhat. Ülejäänud põgenesid koos Punaarmeega Leningradi," jutustab Kot. Kuigi sakslased kaotasid ja sõda lõppes 1945. aastal, ei olnud kerge uuesti alustada ning vana taastada. NSVLiit oli uuesti Eesti, Läti ja Leedu okupeerinud ning ei sallinud religioosset tegevust. Olud muutusid lahedamaks 80ndate lõpus seoses Gorbatšovi perestroika poliitikaga. Nüüd elab Eestis 3000, Leedus 5000 ja Lätis 9000 juuti. Vilniuses on kolm sünagoogi ning Riias on juudid taas tegevad finantssfäärides. "See sünagoog on juutide elu tulevik Eestis. Me tunneme ennast kindlalt. Pole aga lihtne 60 aastast mööda vaadata. Kuid me liigume samm-sammult," ütleb Schmuel Kot. (Odd Helge Brugrand; Dagbladet; 20.09)
Taani ajakirjandus
Venelane, kes elab Eestis, on õnnelik venelane. Vähemasti kui küsida Eesti presidendilt, 53aastaselt sotsiaaldemokraadilt Toomas Hendrik Ilveselt. President peab harva kõnet, ilma et ta puudutaks suure idanaabri teemat. Kui ta kõneles juunis Washingtonis uuest Euroopast, lõpetas ta uhkelt, öeldes, et mainis Venemaad vaid korra. „Kui see on tõsi, et demokraatlikud riigid ei lähe üksteise vastu sõtta, mida teeb siis G8-s, suurte demokraatlike tööstusmaade klubis, riik, kes ähvardab suunata relvad Euroopa suunas?“ küsis ta ja mõtiskles edasi: kas G8 alustalaks pole ehk midagi muud, kui ühine arusaam demokraatlikest mängureeglitest.
Uus, agressiivne toon paneb eurooplased muretsema. Esmalt ähvardas Venemaa, et kui USA viib täide plaanid rajada raketikilp Poola ja Tšehhi, suunatakse raketid Euroopa suunas, seejärel peatati tavarelvastusleping; lisanduvad konfliktid Suurbritanniaga peale Litvinenko mõrvamist ning briti ja norra õhuruumi rikkumine ja viimaks blokeeris Venemaa ÜRO Julgeolekunõukogus Kosovo staatust puudutava kokkuleppe. Omaette teema on energiapoliitika, kus Venemaa on korduvalt kasutanud gaasijuhtmeid välispoliitilise instrumendina. „Eesti probleemid on ka EL-i probleemid,” kõlas EL-i presidendi seisukoht. Ta viitas sõjamälestusmärgi teisaldamisele Eestis, mis tõi kaasa venelaste tormilise reaktsiooni.
„Nii Eesti kui Taani on olnud Saksamaa poolt okupeeritud. Tänapäeval respekteerime me ometi Saksamaad. Miks? Sest Saksamaa on oma vigu tunnistanud. Venemaa ei ole seda kunagi teinud, oma minevikule ei ole kunagi silma vaadatud,” ütleb Ilves ja viitab sellele, et Venemaa tähistab igal aastal detsembris KGB asutamise aastapäeva. Kas me kujutame ette reaktsiooni, kui Saksamaa tähistaks Gestaapo asutamise aastapäeva? „Vaevalt küll,” vastab ta ja leiab, et see peaks ühtlasi selgitama, miks eestlased teisaldasid palju poleemikat tekitanud sõjamonumendi. „Teie ju ka ei tahaks, et siin seisaks monument SS-i või Wehrmachti auks,” konstateeris ta. Eesti president jõuab kurva tõdemuseni, et praegu ei ole sobiv aeg demokraatia laienemiseks. Küsimus on hoopis demokraatia kaitsmises. „Nüüd võivad need meie hulgast, kes on ühinenud EL-i ja NATO-ga, tunda end kindlamalt kui siis, kui me ei kuulunud neisse organisatisoonidesse, sest nüüd oleme me kaitse all. Aga mida teha nende demokraatlike riikidega, kes ei kuulu neisse organisatsioonidesse? Gruusia, Ukraina või Moldovaga, rääkimata sellest, mis juhtuks, kui mõni väike Kesk-Aasia riik peaks demokraatlikuks saama?” Vastuseks küsimusele on see, et Gruusiale peaks NATO-s koht leiduma, samas kui Ukraina jaoks ei ole EL-iga liitumine lähima 10 aasta jooksul kuigi tõenäoline.
Prahas süüdistas Ilves oma EL-i partnereid, et kitsalt riiklikel huvidel lastakse juhtida suhteid Venemaaga. „Kiirelt teenitud euro kaalub rohkem kui põhimõtted ning demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi tunnustamine. /…/ On selge, et meie tegutsemisvabadust piirab kiire majanduskasvu ootus, korruptsioonist rääkimata – pealegi veel valitsustasandil, mida sõjajärgne Euroopa pole varem kogenud. Euroopa kodanikke mürgitatakse, riigid leiavad end kübersõjast, energiaga varustamine lonkab, toimub väljapressimine ning nüüd ähvardatakse lausa rakettidega.” Ja nagu Toomas Hendrik Ilves konstateerib: „Ka Saksamaa on väike riik, kui peetakse läbirääkimise Gazpromiga.” Ilves on innukas eestkostja, et EL saaks ühise energiapoliitika ja et välispoliitikas võetaks kasutusele enamushääletus. Presidendi sõnul aitaks see takistada Venemaa strateegiat lõhestada EL-i kahepoolsete kõnelustega. Ilves sõnastab demokraatlike riikide ees seisvat valikut järgmiselt: kas neil on julgust välja öelda, et vabade ja ausate valimiste puudumise korral võetakse midagi ette, või nad peaksid järgima pärast millenniumivahetust valitsevat mentaliteeti, mis seab esikohale isikliku ja riikliku kasumi. (Jette Elbæk Maressa; Jyllands-Posten; 11.09)
Kas Taani on kübersõjaks valmis? Riikide vastu võidakse korraldada IT-rünnakuid patriootilistel motiividel. Käesoleval aastal Eesti vastu suunatud rünnak oli just üks säärane. Kus “denial of service” viis mitmed avalikud süsteemid rivist välja. Rünnak lähtus Venemaalt, kus võimud ei olnud oletatavasti otselt juhtuvaga seotud, kuid lubasid sel juhtuda ja ei teinud midagi, et ründajaid tabada. Rünnak oli Eesti jaoks väga ebameeldiv. Seoses Eesti vastu toimunud rünnakuga kinnitas Politsei luureteenistuse (PET) juht Jacob Scharff, et Taani on valmis, muuhulgas ka tänu koostööle teiste riikide luurega. Selle seisukoha seadsid mitmed eksperdid kahtluse alla. (Mads Bang; Computerworld; 10.09)
Soome ajakirjandus
Euroopa Komisjoni asepresidendil Siim Kallasel on ees keeruline töö – Kallas tahab ELi otsustajaid ja ametnikke pommitavad lobitegijad endisest suurema kontrolli alla saada. Lobitöö tegijaid on Brüsselis umbes 15000 ja Kallas kavatseb nende jaoks luua registri. Poliitiline otsus selle kohta on juba olemas. Üks põhilistest küsimustest on see, kas register peaks olema kohustuslik või vabatahtlik. Otsustada tuleb ka see, kes hakkab uut registrit pidama ning kas lobitegijad peavad andma infot oma klientide ja neilt saadava raha kohta. Kallase poliitika on, et ka raha ja kliendiinfo tuleb registrisse kanda. Lobitegijate mõjuvõimu vastu lobitööd tegeva organisatsiooni Corporate Europe Observatory (CEO) arvates on register möödapääsmatu, et suureneks ELi otsuste tegemise läbipaistvus. (Annamari Sipilä, Helsingin Sanomat, 6.09)
Kas Soome kaitseminister Jyri Häkämies on muutunud eestlaseks? Eestis otsustajad räägivad Venemaast otsekohesemalt kui Soomes ning Häkämiehe lause Venemaa kohta ei ületanud Eestis uudistekünnist. Kuidas siis Eestis suurest naabrist räägitakse? Eesti kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots ütles peagi pärast ametisse astumist möödunud aasta detsembris Eesti Päevalehele antud intervjuus, et „tagasihoidlikult öeldes on meie naabriks ebasõbralik riik. Ja vahekord Venemaaga on tõesti suurim julgeolekuprobleem”. Hiljutises Reutersi intervjuus märkis peaminister Andrus Ansip, et „me ei saa sulgeda silmi selle ees, mis praegu Venemaal toimub. Noorteorganisatsioonid Naši ja Noor kaardivärgi on nagu Hitlerjugend Saksamaal, oleme sunnitud olema ettevaatlikud.” „Kui juba kaebamiseks läheb, siis võiks president Putin kaevata ka selle peale, et meediavabadus Venemaal on pea olematu” ütles välisminister Urmas Paet suvel, kui Venemaa ähvardas Naši esindajate Eestist väljasaatmise pärast Euroopa Nõukogule kaevata. Eesti ajalehetoimetajad kasutavad Venemaa suhtes veelgi teravamat keelt, stiilis vastame sama mõõdupuuga. Välispoliitika Instituudi direktor Andres Kasekamp ütleb, et positiivselt võiks öelda, et ehk on Eestis valitsuse avaldused rahva arvamusele lähemal. Kasekampi hinnangul on Eesti 1990-ndate alguse kõvemast Venemaa reotoorikast üle läinud ettevaatlikumale Soome poliitikale. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 10.09)
Eesti venekeelsetes gümnaasiumites käivitub uue õppeaasta alates programm, mille eesmärgiks on alustada mitmete õppeainete õpetamine eesti keeles. Haridusministri Tõnis Lukase sõnul on muutuste peamine eesmärk vene noorte konkurentsivõime tõstmine Eesti tööturul ning parandada vene noorte võimalusi jätkata õpinguid Eesti kõrgkoolides. Muutused puudutavad vaid gümnaasiume, mitte kutsekoole, kuhu suur osa vene noortest pärast põhikooli lõpetamist suundub. Kõigil venekeelsetel koolidel on ka tulevikus õigus jätkata põhikoolis vaid venekeelset õpetust. Muudatused ei puuduta ka eragümnaasiume, kus võidakse õpetada ükskõik mis keeles – ministri sõnul on Eestis viis venekeelset eragümnaasiumi, ning just nendes on eesti keele õpetus väga kõrgel tasemel. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 3.09)
Eesti venekeelsed gümnaasiumid lähevad üle peamiselt eestikeelsele õppele. Sel aastal puudutab üleminek gümnaasiumi esimesi klasse, kus hakatakse Eesti kirjandust õpetama eesti keeles. Eestlased ja venelased elavad Eestis suhteliselt omaette ning keelt praktiliselt ei harjutata isegi Tallinnas elades. Osa noortest räägib omavahel inglise keeles. Eesti haridusministeeriumi eesmärk on lisada eestikeelset õpet venekeelsetes gümnaasiumites nii, et nelja aasta pärast 60 protsenti kohustuslikest õppeainetest õpetatakse eesti keeles. Eesmärgiks on parandada venekeelsete kooliõpilaste eesti keele oskust ning konkurentsivõimet tööturul. Üleminekuperiood algas Eesti venekeelsetes koolides rahulikult. Samasugune uuendus Läti koolides kolm aastat tagasi tõi kaasa laialdase protesti. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 4.09)
Eestlased on saanud kahel viimasel valimisel hääletada interneti teel kodus, töökohas või pargipingil istudes. Nüüd oodatakse, et järgmistel valimistel kasutaks internetti juba kolmandik hääletajatest. Ka arutelu mobiiltelefonide kaudu hääletamise üle on alanud. Interneti teel hääletamine on kaks viimast aastat olnud Eesti märk ning on toonud Eestile positiivset tähelepanu. Kiipkaardiga isikutunnistus on üle miljoni eestlasel ja inimesi õhutatakse kasutama kiipkaardiga varustatud isikutunnistust interneti teenuste kasutamisel. Eesmärgiks on 400 000 digitaalse allkirja andjat ja võimalikku hääletajat 2009.aastal. Eestis tulid hiljuti turule mobiil-ID SIM-kaardid, mis sisaldavad ka isiku mobiilset identiteeti. Mobiiliga hääletamise turvalisust uuritakse järgmisel aastal ja siis otsustatakse, kas valimistel võib mobiiltelefone kasutada. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 17.09)
Naši esindajad kavatsevad 22.septembrist alates korraldada Tõnismäel püsiva meeleavalduse, kus oleks alati kohal üks inimene möödakäijatele Naši eesmärke selgitamas. Noorteorganisatsioon oli aktiivselt seotud Pronkssõduri rahutustega aprillis. Eestis oodatakse pärast rahulikult möödunud suve, et puna-armee Eestisse saabumise aastapäevaga, 22.septembriga, ei kaasneks Tallinna kesklinnas meeleavaldusi. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 22.09)
Venemaa ajakirjandus
Eesti president Toomas Hendrik Ilves võrdles Nõukogude vägede kohalolekuaega Eestis Saksa vägede okupatsiooniga II maailmasõja ajal. President tegi oma avalduse Eesti esimese sõltumatu valitsuse auks, mille tegevus lõppes 22. septembril 1944. aastal. Ühtlasi lükkas ta ümber arvamuse selle kohta, et Nõukogude väed vabastasid Eesti fašistide käest. „Eesti seisukohalt pole vahet natside ja kommunistide vahel. Nii ühed kui ka teised tegutsesid jõhkralt ja represseerisid eestlasi. Ei natsid ega kommunistid ei lasknud demokraatial esile tõusta ja see on fakt, mida teab iga eestlane.” Lisaks teatas Ilves: „Tõde on see, et Punaarmee ja NKVD „vabastasid” Eesti just nagu Wehrmacht ja Gestapo enne neid.”
Moskval on uus põhivaenlane. Nüüd on selleks nii pindalalt kui ka rahvaarvult kõige väiksem Venemaa naaber – Eesti. Konflikti põhjuseks sai Eesti võimude väsimatu soov teisaldada II maailmasõjas langenud sõdurite mälestusmärk Tallinna kesklinnast äärelinna. Valitsustevahelise sõimu tagajärgedeks olid sajad läbipekstud ja üks surnukspussitatud inimene, rüüstatud Tallinn ja lõplikult rikutud suhted Venemaa ja Euroopa vahel. President Ilves ütles pronkssõduri teisaldamist kommenteerides: „Võimalik, et seda on ebameeldiv kuulda, kuid meie teadvuses sümboliseerib see sõdur küüditamisi, tapmisi ja riigi hävitamist, mitte vabastamist. Ühe bandiidijõugu – natsid – ajas välja teine bandiidijõuk – Nõukogude väed.” Seda mõtet on ühel või teisel kujul korranud ka mitmed teised Eesti poliitikud: peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Jaak Aaviksoo ning haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas (Kommersant-online, 18.09.)
Tallinnas toimus pikett Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri kaitseks. Klenski Nimekirja ja Öist Vahtkonda esindavad piketeerijad protesteerisid lisaks veel „Eesti 20. sajandi ajaloo moonutamise” vastu, nõudsid pärast pronkssõduri teisaldamist kuju selja tagant müürilt eemaldatud Isamaasõja ordeni tagasipanekut, võimude tegevusetuse lõpetamist Tõnismäe matmispaigast kadunud major Sõssojevi säilmete otsimise osas ja Omakaitse sõjakuritegude uurimist. 88-aastane Meri ise ei eita oma osalemist Hiiumaa saare rahulike elanike küüditamises, kuid väidab oma rolli olnud olevat hoopis erineva võrreldes sellega, milles teda süüdistatakse. „Mind saadeti Hiiumaale kontrollima, et küüditamise käigus ei esineks võimu kuritarvitamisi ega õiguste rikkumisi.” Samas aga rääkis Hiiumaal vanadekodus elav Õie Ojaäär ajalehele Postimees, kuidas 25. märtsi hommikul ilmusid küüditajad haiglasse tema ja ta vastsündinud tütre juurde ning just nimelt Arnold Meri viis ta endaga kaasa hoolimata vene arsti ägedast vastuseisust. Tütar suri poolteist aastat hiljem Siberis. Arnold Meri on Eesti esimese taasiseseisvumisjärgse presidendi, nüüdseks surnud Lennart Meri onupoeg. (Julia Tšernetsova, Novaja Gazeta, 19.09.)
Uudisteagentuurid
Eesti valitsus keeldus andmast Nord Streamile luba teostada merepõhja uuringuid, põhjendades sarnaselt teistele riikidele oma otsust kasvavate keskkonna- ja julgeolekuriskidega. Nord Stream teatas, et pöördub nüd tagasi esialgse plaani juurde rajada gaasitrass läbi Soome territoriaalvete. Eesti ja teised riigid lubavad pöörduda protestidega ELi poole. Tsiteeritakse Soome peaministrit, kes ütleb et “gaasijuhtme ehitamine on meie huvides. Kesk-Euroopa vajab seda, gaasijuhe tõstab Euroopa energiajulgeolekut”. Rootsi keskkonnaministeeriumi ametniku sõnul teevad Põhjamaad otsuse lähtudes keskkonnakaitsest, mitte poliitikast. Tsiteeritakse PM Ansipit, VM Paeti, Vene VM Lavrovi ning anonüümset Poola ametnikku, kes ütles et Varssavi ei ole kunagi aktsepteerinud ega ei aktsepteeri ka praegu tehingut Venemaa ja Saksamaa vahel. Välisminister Urmas Paet teatas AFP-le, et Eesti kavatseb pöörduda koos Läti, Leedu ja Poolaga Euroopa Komisjoni poole, et arutada gaasijuhtme küsimust. Eesti muutus gaasitrassi küsimuses rahutuks peale seda, kui Venemaa teatas võimalusest saata trassi kaitsma Vene mereväelaevad. Uudis lõpeb Endel Lippmaa kommentaariga, kes nendib et Venemaa jaoks on tegemist sõjalise projektiga. (Anneli Reigas, AFP, 20.09)
Venemaa välisminister Sergei Lavrov nõudis, et Eesti peaks vältima gaasijuhtme küsimuse politiseerimist ja tegema selle asemel Nord Streami projektiga koostööd. Samas avaldas ta, et pole veel päris kindel, et Eesti valitsus on kindlalt otsustanud uuringuid mitte lubada. (AFP, 20.09)
Eesti valitsus keeldus andmast Saksa-Vene konsortsiumile luba uuringuteks oma majandusvööndis. “Igal rannikuriigil on täielik suveräänsus ja õigus teha otsuseid oma rannikuvete kohta. Enamgi, meie hinnangul ei ole Läänemeri õige koht sellise toru jaoks,” ütles Urmas Paet. Uudise kohaselt Eesti keeldumine projekti ei peata, trass ei läbi lihtsalt Eesti vett. Artiklis tsiteeritakse ka NordStreami esindajat ning mainitakse mitmete riikide muret Läänemere delikaatse ökosüsteemi pärast. Mainitakse ka koalitsioonisiseseid erimeelsusi Eestis seoses uuringuloaga ning Eesti-Vene suhteid. Artikkel ilmus muuhulgas ka Guardian Onlines (AP, 20.09, Jari Tanner).
Eesti välisminister Urmas Paet andis BBC-le otseintervjuu. Saatejuhi sõnul on tegemist järjekordse tagasilöögiga Eesti ja Vene suhetes. Nord Streami pressiesindaja märkis saate alguses, et Nord Stream võtab otsuse teatavaks ning uuringute eesmärk oleks siiski olnud keskkonna riskidest parema ülevaate saamine. Samuti toonitas ta, et gaasijuhe oleks Euroopa energiajulgeoleku seisukohalt väga oluline. Välisminister Urmas Paet kinnitas korduvalt, et Eesti põhjendab oma otsust murega Läänemere keskkonna seisundi halvenemise ja uute riskide ja ohtude pärast, ning toonitas, et alternatiivina tuleks kaaluda maismaa gaasijuhet. Saatejuhi viimasele küsimusele, kas Paet aktsepteerib, et seda otsust nähakse Eesti ja Vene jahedate suhete kontekstis, avaldas välisminister lootust, et see siiski nii ei ole, ning kinnitas veelkord Eesti seisukohta. (BBC World Service Europe Today 21.09)
Eesti takistab Gazpromi toetatava gaasijuhtme rajamist. Mainitakse valitsuse otsuse põhjendamist julgeolekukaalutlustega, kuna ohustatud on Eesti suveräänsus ja rahvuslikud huvid. Lavrov on kinnitanud, et projekt teostatakse nii või teisiti. Oma külaskäigul Eestisse teatas Soome peaminister Matti Vanhanen, et juhul kui Eesti keeldub uuringute lubamisest, siis Soome on nõus loa andma gaasitrassi rajamiseks läbi Soome territoriaalvete. (Bloomberg.com, 20.09)
Eesti valitsus on otsustanud loa andmisest keelduda. Moskva reporter Peter Fedynsky sõnul muudetakse sellest tulenevalt tõenäoliselt gaasijuhtme marsruuti. Eesti Välisministeeriumi pressiesindaja Ehtel Halliste sõnul ei olnud loa andmisest keeldumisel määravaks mitmete kriitikute kartused, et gaasijuhtme ehitamisega võiks kaasneda Vene sõjaväelaevade sisenemine Eesti territoriaalvetesse. Mitmed Euroopa riigid on avaldanud muret, et gaasijuhe võib tekitada merealuseid keskkonnakahjustusi. Nord Stream kavatseb Eesti otsuse hoolikalt läbi vaadata, enne kui asutakse tegema edasiseid hinnanguid. Konsortsium jätkab samas tööd Läänemere–äärsete riikidega, et kindlustada gaasijuhtme õigeaegne valmimine. (Voice of America, 21.09)
Nord Stream teatab, et Eesti keeldumine ei peata projekti elluviimist. Nord Streami esindaja Irina Vasiljeva sõnul vajab Euroopa seda projekti ja kõik erimeelsused loodetakse pooltevaheliste dialoogide kaudu ületada. Vasiljeva sõnul on Nord Stream ainus võimalus lahendada Euroopas valitsev maagaasi nappus. ( RIA Novosti, 20.09)
Eestil õnnestub kõige paremini Venemaaga suhete halvendamine ning olukord kahe riigi suhetes on praegu sama mis pronksiöö paiku. Eesti otsus uuringutest keelduda võib viia selleni, et gaasitoru rajatakse Soome vetesse, kuna Soome ei ole tõenäoliselt tööde vastu. Nord Stream palus Eesti välisministeeriumilt luba merepõhja uuringute teostamiseks. 18. septembril soovitas Eesti Välisministeerium valitsusel luba anda, tuginedes analüüside vastustele ning kinnitades, et uuringute lubamine ei tähenda veel gaasijuhtme enda ehitamise lubamist. 20 sõltumatust uuringust 19 andisd olukorrale positiivse hinnangu, ainus negatiivne hinnang projektile tuli akadeemik Endel Lippmaalt. (Regnum, 21.09)
Saksamaa ajakirjandus
FAZi Kopenhaageni korrespondendi loos antakse edasi valitsuse otsus: keelduda uuringuteloa andmisest. Tsiteeritakse ka ministrit viitega eesti televisiooniintervjuule „meie seisukoht on alati olnud, et Läänemere läbi kulgev gaasijuhe ei ole aktsepteeritav. /…/ Oma majandustsoonis toalise juhtme ehitamist me ei luba.” Nimetatakse ära ka ministri ütlust, et Läänemeri on tunnistatud keskkonna ohustatuse poolest tundlikuks alaks ning seetõttu oleks soovitatav ehitada gaasitoru maa peal. Naaberriikide reaktsioonidest nimetatakse Poola negatiivset otsust ning Rootsis ja Soomes keskkonnaalaseid kõhklusi. Tsiteeritakse Soome PM Vahnaneni Tallinnas väljaöeldut, et Eesti võimaliku „ei” puhul, lubab Soome toru enda vetesse rajada. (FAZ, 21.09)
Artikkel nimetab allikana Valitsuse kodulehel olevat infot, mille järgi otsus uuringuteloa keeldumisest tehti Eesti „rahvuslikest huvidest” lähtuvalt. Eesti otsus andvat järjekordse tagasilöögi gaasitoru projektile. Eesti, kelle suhted Venemaaga olla väga pingelised, olla algusest peale selle projekti vastu olnud. NordStreami reaktsioonina mainitakse vajadust „Eesti otsust põhjalikult uurida”; mainitakse ka Vene VM Lavrovi manitsust, et loodetavasti oli otsuse ajendiks faktilised, mitte poliitilised asjaolud. Nimetatakse ka fakti, et Vene riigi poolt kontrollitava Gazpromi juhitud projekt tekitab Läänemereäärsetes riikides kahtlusi, millele lisaks tulevad ka keskkonnaalased tundlikud küsimused. Seega, leiab autor, on EIB osalus selle projekti finantseerimisel välistatud. (Nils Kreimeier, FTD, 21.09)
Uus tagasilöök vene-saksa gaasitoru projektile: Eesti valitsus lükkas maapinnauuringute võimaluse oma vetes tagasi. Välisministri kommentaar keeldumisest: me ei oleks toru ehitamisega oma vetesse kunagi nõus. Kommentaar ka Gazpromilt, kelle hinnangul ei mõjuta see ehitamise ajaplaani (alustatakse 2009) ning jätkatakse esialgse plaaniga läbi soome vete, mille juures ollakse sõltuvad Soome koostöötahtest. Eesti „ei” vaevab peale vaieldavat sõjamälestise teisaldamist veelgi enam Eesti-Vene suhteid. (Handelsblatt, 21.09)
Rootsi ajakirjandus
Eesti valitsus otsustas neljapäeva ennelõunal mitte anda luba Nord Streamile uurida merepõhja Eesti majandustsoonis. Nord Streami poolt rajatav gaasitoru kulgeb ka läbi Rootsi majandustsooni. Taotluse esitamist Rootsi valitsusele oodatakse detsembris. (Svenska Dagbladet; 20.09)
Taani ajakirjandus
Eesti ütleb ei Vene-Saksa gaasijuhtmele, mis on kavandatud mööduma Bornholmi lähedalt. Eesti valitsus keeldus Nord Streami taotlusest uurida eesti merepiirkonda seoses gaasitoru paigaldamisega Läänemerre. Eestlased keelduvad taotlusest, kuna projekt võib kahjustada keskkonda. ”Eestil ei ole muud valikut kui keelduda Nord Streami taotlusest, peamiselt arvesse võttes Vene-Saksa gaasitoruga kaasnevat suurt riski nii keskkonnale kui ka turvalisusele”, lausus Mart Laar Eesti valitsuse nimel. Vene-Saksa kontsern tahab ehitada 1200 km pikkuse gaasitoru, juhtimaks looduslikku gaasi Euroopa turule. Gaasitoru peaks mööduma Bornholmist põhja poolt. (Lene Jensen; DR: P4 Bornholm; 20.09)
Eesti valitsus ütleb ei Vene-Saksa gaasikontsernile Nord Stream, kes soovib uurida Eesti mereala. Uurimine peaks toimuma seoses gaasitoru paigaldamisega Läänemerre. Eilsel kohtumisel otsustas valitsus keelduda taotlusest, kuna projekt võib kahjustada merekeskkonda. (Kristeligt Dagblad; 21.09)
Soome ajakirjandus
Eesti valitsus ei anna Nord Streamile oma majandusvööndis luba uuringuteks. „Läänemeri ei ole gaasijuhtmele sobiv koht,” rõhutas välisminister Urmas Paet. Uurimisloa mitteandmist põhjendas Eesti muuhulgas sellega, et merepõhja puurimisega võiks Venemaa saada teavet võimalikest Eesti maavaradest. Eesti, Läti, Leedu ja Poola esitavad EKle oma ettepaneku, mille kohaselt gaasijuhe peaks kulgema maa peal. Riigid on ka solvunud sellepärast, et otsused neid puudutava gaasijuhtme kohta tehti nende selja taga. Martti Poutanen Soome keskkonnaministeeriumist peab Eesti valitsuse otsust kahetsusväärseks. Tema arvates olid Soome ametnikel pädevad põhjused juhtmele alternatiivse marsruudi uurimiseks. (Timo Siukonen ja Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 21.09)
Vene-Saksa gaasijuhe on Eesti jaoks raske küsimus. Erinevaid arvamusi on nii valitsusparteide kui ka uurimisinstituutide seas. Ägedates aruteludes on lisaks keskkonnaküsimustele esile kerkinud ka välis- ja julgeolekupoliitilised väljakutsed. Juhtme vastaste arvates on gaasijuhe ennekõike osa Venemaa püüdlustest taastada mõjuvõim Läänemerel. Projekti kaitsjad taas ütlevad, et Eesti ei suuda viia juhet mandrile. Venemaa gaasi ootavad mitmed ELi liikmesriigid, kellele tuleb olla lojaalne. Kui Eesti keeldub koostööst juba uuringute tegemise käigus, näitab Eesti end just sellise tülika väikeriigina nagu Venemaa soovibki. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 20.09)
Gaasijuhe sai uue mõlgi, Eesti ei andnud luba keskkonnauuringute tegemiseks oma majandusvööndis. Välisminister Urmas Paet ütles, et keskkonnamõjude uurimine oleks vaid lisanud põhjuseid gaasijuhtme ehitamisest keeldumiseks. Minister mainis ka, et valitsus oli otsustanud keelduda juba kaua aega tagasi. Nii otsus, kui ka välisministri avaldused olid kummalised, arvestades, et eelinfo kohaselt nii Paet kui ka president Ilves toetasid uurimisloa andmist. Tõsi küll, ka vastuseis oli tugev. Keskkonnamõjudest suuremaks probleemiks peavad eestlased seda, et Venemaa kavatseb kasutada Läänemere laevastikku gaasijuhtme ehitamiseks ja valvamiseks. Nord Stream ilmselt ei olnud vastuse üle üllatunud, alternatiive otsitakse nüüd taas Soome poolelt. Putin ja Schröder arvasid ehk alguses, et juhtme marsruut sõltub pelgalt poliitilisest survest. Eesti puhul see nii ehk oligi, kuid Soomes ja Rootsis peab peamiseks küsimuseks olema gaasijuhtme mõju juba saastunud Läänemerele. Tõsi küll, julgeolekupoliitilist seisukohta ei saa ka Soomes kõrvale jätta. Soomel on põhjust eeldada, et Soome lahele ei tooda sõjalisi jõude võimalike gaasijuhtme tööde jaoks. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 21.09)
Balti riigid ja Poola teevad ELile ettepaneku Vene-Saksa gaasijuhtme rajamiseks Läänemere asemel läbi Poola. Välisminister Paet ja peaminister Ansip rõhutasid, et keegi ei küsinud Eesti, Läti, Leedu ja Poola arvamust siis, kui gaasijuhtme projekti ettevalmistus kümme aastat tagasi algas. Eesti juhid ütlesid, et Vene-Saksa projekti on olnud kaasatud ka Soome ning et gaasijuhtme ehitamine Soome majandusvööndisse ei lahendaks neid tõsiseid riske, mille põhjal Eesti oma otsuse tegi. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 21.09)
Soome keskkonnaametnike sõnul on gaasijuhtme küsimus tagasi Soome poolel. Pärast Eesti otsust on Soome lahel projekti jaoks ruumi vaid Soome majandusvööndis. Soome on uurimisloa andnud, seega on see nüüd tõenäoliselt ainuke võimalus, arvas Eeva-Liisa Poutanen Mereuuringute ametist. Martti Poutanen Keskkonnaministeeriumist ütleb, et järgmine samm on Nord Streamil, ettevõte on Soomega rääkinud uurimisloast, mitte ehitusloast. Poutanen arvab, et ka projekti poliitiline pool kerkib esile, praeguste plaanide järgi ei ole Soomel juhtme suhtes majanduslikke huve. (Elina Tuukkanen, Turun Sanomat, 21.09)
Dotsent Alpo Juntunen Riigikaitse kõrgkoolist (Maanpuolustuskorkeakoulu) arvab, et gaasijuhtme ehitamisega suureneb Venemaa mõjuvõim Läänemerel, kuid Venemaa on igal juhul Läänemerel ülivõimas. Gaasijuhet oleks tõenäolisemalt kergem ehitada Eesti poolele, kuid riik ei andnud uurimistöödeks luba. Keskkonnaminister Paula Lehtomäki arvates on tegu vaid keskkonnaküsimusega, mitte julgeolekupoliitikaga. Dotsent Pekka Visuri Riigikaitse kõrgkoolist peab terrorirünnakut gaasijuhtme vastu väga ebatõenäoliseks ning peab samuti gaasijuhtme küsimust keskkonnaküsimuseks. (Tuomas Rimpiläinen, Turun Sanomat, 21.09)
Gaasijuhtme draama sai jälle uue pöörde. Üleüldse tundub, et projekt on muutunud elust endast suuremaks küsimuseks, kui arvestada, et samasuguseid gaasijuhtmeid on ehitatud edukalt mitmetes teistes vetes. Ka Eesti julgeolekupoliitilised põhjendused räägivad pigem Balti riikide ja Poola sügavast jätkuvast poliitilisest eelarvamusest kõigi Venemaa ettevõtmiste vastu, kui gaasijuhtme argipäevast. Balti riikides ja Poolas tundub lisaks sellele elavat püüd sundida ELi abil Venemaad ja Saksamaad muutma gaasijuhtme asukohta nii, et juhe kulgeks maad mööda vähemalt Poola kaudu. On kindel, et Eesti otsus ei suurendanud ei sakslaste ega venelaste soovi viia projekt sellesse juba nüüd vihameelselt suhtuvate riikide territooriumile. (Pirkka Kivenheimo, Turun Sanomat, 21.09)
Üldine suhtumine Gazpromi on Eestis negatiivne. Venemaa kiire rikastumine on rõõmus uudis, kuid sama hoogsalt toimuv militariseerimine ning üleolev ja ähvardav suhtumine ei ole julgustav ega vähenda eestlaste hirme Venemaa eesmärkide suhtes. On huvitav jälgida mitme Eesti poliitiku ja riigimehe seisukoha muutumist. Osa Eesti poliitikutest peab Reformierakonna nõusolekut hinnaks Saksamaa ja ehk ka mõnede teiste Läänemeremaade toetuse eest Pronkssõduri tüli ajal. Peaminister Ansip kinnitas, et keegi ei ole survet avaldanud. Põhjus, miks Nord Streami palve tekitas nii laialdase vastuolu ei tulene vaid gaasijuhtmega seonduvast tehnikast. Üks suurimaid julgeoleku riske tuleneb sellest, millest Gazpromi juhid ja ka president Putin räägivad avalikult alles sel aastal: Venemaa saadab sõjalaevad Läänemerele gaasijuhtme ehitamist ja hiljem selle tegevust turvama. Tundub, et soomlastel on praegu vaid üks hea põhjus juhtme ehitamiseks Soome majandusvööndisse. Keskkonnakaitset arvestades on Soomel Eestiga võrreldes märgatavalt rohkem asjatundjaid ja ressursse projekti jälgimiseks. Küsimus Soome juhtide nõusolekust Venemaa gaasijuhtme projektis tuleks esitada nendele poliitikutele, kes otsustasid asja üle ilma kõikehõlmavate uurimisteta projekti keskkonna- ja julgeolekuküsimustes. Need riskid ei mõjuta mitte ainult neid, kes asja üle otsustasid, vaid meid kõiki, kelle arvamust keegi ei küsinud. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 20.09)
Eesti teatas, et Eesti pool ei saa juhtme marsruuti isegi mitte uurida. Seega läheb juhe kas läbi Soome majandusvöödi, või ei lähe see kuskilt. Peaminister Matti Vanhaneni arvates on see puhtalt keskkonnaküsimus. Seisukoht on õige, kuid sellest tuleb lõpuni kinni hoida. Kui keskkonnamõjude hinnang tõestab, et juhtme ehitamine on liiga riskantne, tuleb sellest ka kinni pidada. Tõenäoliselt ei ole hinnang gaasitoru vastu, vaid toob esile need tingimused, mida järgides tuleks toru ehitada. Projekti õnnestumise seisukohast on Soome nüüd võtmepositsioonil. Eesti arvates on gaasijuhtmel poliitiline ja sõjaline mõõde. Viimase võib rahulikult lugeda lihtsalt eelarvamuse arvele. Kui Venemaa tahab opereerida Läänemerel sõja- ja allveelaevadega ning luuretegevusega ei vaja ta ettekäändeks gaasijuhet. Soome laht on kitsas, saladusi seal palju ei ole. Poliitiliselt ja majanduslikult on juhe igal juhul märkimisväärne. Eesti merepõhi oleks võinud juhtme paigaldamiseks paremini sobida. Nüüd seda ei uurita. Kui gaasijuhe on Vanhaneni arvates pelgalt keskkonnaküsimus, siis olgu ta seda korralikult. Ehitamine annab võimaluse esile tõsta Läänemere kohutava olukorra ning nõuda kõigilt mereäärsetelt riikidelt tegutsemist. Siis oleks juhtmest kasu ka teistele, mitte ainult ostjale ja müüjale. (Juhtkiri, Kaleva, 23.09)
Eesti ei anna Nord Streamile luba uuringute teostamiseks Eesti majandusvööndis. Eesti valitsus põhjendas otsust sellega, et kuna uurimused annaksid teavet maavarade asukohast ja suurusest, on riigil õigus sellest keelduda. Valitsuse otsust tervitati Eestis, kuna ka opositsioon oli samal arvamusel. Eesti Välispoliitika Instituudi juht Andres Kasekamp tõdes siiski, et uurimistest keeldumisega kaotas Eesti asja suhtes sõnaõiguse. Eestis peeti arutelu gaasjuhtme üle pikalt ja tundeliselt. Kuigi tegemist ei ole Saksamaa ja Venemaa valitsuste vahelise projektiga on seda võrreldud Molotov-Ribbentropi paktiga. Aruteludes on välja toodud ka mure keskkonnamõjude üle. (Jorma Rotko, Kaleva, 21.09)
Uurimiste keelamine annab hoogu Eesti ja Venemaa infosõjale. See on kestnud juba kaua ja oli eriti tugev Pronkssõduri kriisi ajal. Venemaa on pikalt püüdnud selgitada lääne kaubanduspartneritele, et Eesti on väike poolfašistlik tülikas riik, kes otsib võimalust endast parematele kodaraid ratastesse visata. Vene infomasinad on nii tõhusad, et see oleks võinud õnnestuda, kui Venemaad ennast ei koormaks Tšetšeenia, poliitilised mõrvad, välismaalaste viha jms. Merealusel gaasijuhtme projektil on ka geopoliitiline mõõde. Eestis käies kiitis peaminister Matti Vanhanen gaasijuhet ning ütles, et ei saa aru, mida halba see võiks tekitada. Nord Stream pöörabki nüüd ilmselt pilgu sõbralikuma Soome poole. Gaasijuhe oli algselt Neste ja Gazpromi ühisettevõte North Transgas Oy. Kui Eesti keeldumine toob nüüd juhtme koos oma võimalike tagajärgedega Soome rannale, on see vaid õiglane. (Jorma Rotko, Kaleva, 21.09)
Eesti ei hooli gaasijuhet oma vetesse. Nord Streamil ei lubata isegi mitte teha uurimistöid Eesti majandusvööndis. Eestlaste arvates ei tohiks juhet üleüldse Läänemere põhja ehitada, kuna merepõhi on liiga haavatav sellise projekti jaoks. Eesti otsus ei peata gaasijuhtme projekti. See tähendab vaid, et kui juhe ehitatakse, kulgeb see Soome majandusvööndi kaudu, nii nagu algselt oli kavandatud. Välisminister Paet nähvab, et projekti tulevik sõltub Nord Streamist ja nendest riikidest, kes on selle planeerimises osalenud juba kümme aastat. Läänemere gaasijuhe kuulub ELi kesksete energiaprojektide hulka, kuid Eestis tekitab see sügavat eelarvamust. (Raisa Karsikko, Aamulehti, 21.09)
Eesti lükkab keeldumisega gaasijuhtme projekti tagasi Soome poolele. Nord Stream on juba uurinud Soome majandusvööndi merepõhja, kuid Soome keskkonnaametnikud soovitasid uurida ka võimalusi Eesti majandusvööndis, kus merepõhi on tasasem. Juhtme paigutamine tasasele põhjale vähendaks merepõhjas teostatavaid töid ja ka keskkonnakahjud oleksid väiksemad. Eesti viivitas mitu kuud uurimisloa andmist kaaludes. (Kalle Schönberg, Taloussanomat, 21.09)
Eesti valitsus peab otsustama kas anda luba Nord Streamile uurimistöödeks Läänemerel Eesti majandustsooni kuuluvas piirkonnas. Isamaa ja ResPublica liit ei toeta loa andmist, seevastu Reformierakond on viimastel päevadel märku andnud, et Nord Streami palvega võiks nõustuda. Eestis esitatakse arvamusi, et Reformierakonna positiivne seisukoht gaasitrassi suhtes on see hind, mida Saksamaa ja ehk mõni teinegi Läänemere riik ootab Eesti peaministrilt selle toetuse eest, mida Eestile Pronkssõduri tüli ajal osutati. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 13.09)
Venemaa ajakirjandus
Venemaa välisminister Sergei Lavrov teatas, et teab, et Eesti valitsuses on inimesi, kes on selles projektis valmis kaasa lööma mitte ideoloogiast, aga tervest mõistusest lähtudes. Lavrovi sõnade kohaselt viib terve mõistus Eesti riigijuhid nii või teisiti selleni, et tehakse lõpuks gaasijuhtme projekti alal koostööd, mitte ei blokeerita seda poliitiliste motiividega (Nezavissimaja Gazeta, 20.09.)
Pärast kolm ja pool kuud kestnud arutelu otsustas Eesti valitsus mitte lubada Nord Streamil Viiburist Greifswaldi plaanitava gaasijuhtme ehitamiseks vajalikke merepõhjauuringuid oma majandusvööndis. Otsusele eelnes elav arutelu. Välisministeerium näiteks soovitas valitsusel uuringute jaoks luba anda. Kuid valitsus otsustas teisiti, sest mainitud uuringud võivad avalikustada andmed Eesti merepõhjas asuvate maavarade koguste kohta. Uuringute lubamise vastu astusid järsult kõige erinevamad poliitilised jõud, nii valitsuskoalitsiooni kuuluv Isamaa ja Res Publica Liit kui ka opositsiooni kuuluvad Keskerakond ja Rohelised. Samas pakub ärimees ja endine peaminister Tiit Vähi oma Sillamäe sadamat võimalikuks ehitusplatvormiks. Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Andres Kasekamp aga arvas intervjuus: „Eesti peaks taotlusele andma positiivse vastuse. Lisaks suhetele Venemaaga ei tohi siinkohal unustada meie Euroopa partnerite energeetikaalaseid huve, seda enam, et me ise räägime pidevalt EL ühtse energiapoliitika vajalikkusest.” (Julia Tšernetsova, Novaja Gazeta, 20.09.)
Esinedes telekanalis Rossija avaldas välisminister Sergei Lavrov veendumust, et projekt viiakse ellu, ja et sellest on Euroopa esmajärguliselt huvitatud ning et selles peitub Euroopa energiajulgeoleku kindlustamise võti. Eesti meediaväljaannete teatel viis välisminister Paet nädala alguses valitsusele dokumendi, milles soovitati nõustuda Nord Streami taotlusega. Valitsus aga ootas kolmapäevase Euroopa Komisjoni avalduseni, milles tehti ettepanek keelata välismaistel ettevõtetel gaasijuhtmete ja elektrivõrkude omamine EL territooriumil ilma vastava nõusolekuga Brüsselist. Seejärel esines Eesti oma demaršiga. Peaminister Ansip ütles, et ükski valitsuse liige polnud taotluse tagasilükkamise vastu ning mingit arutelu ei toimunud. Välisminister Paet arvas, et parem, kui gaasitoru ehitataks maismaale ning lisas, et EL vajab ühtset energiapoliitikat. Seda teemat rõhutas ka Lavrov, kuigi teises mõttes. Nimelt rõhutas ta, et „ei ole vaja jagada Euroopat enamuseks ja vähemuseks, vanaks ja uueks. Venemaa austab ELi kui ühtset struktuuri. Sellel struktuuril on kasvu- ja laienemisraskused, mis esinevad alati, kui keegi geograafiliselt, poliitiliselt ja majanduslikult laieneb. Kuid Venemaa huvides on ühtne Euroopa.” Lavrov lisas, et seetõttu usub ta kokkuvõttes üleeuroopalise huvi maksvuselepääsemist (Aleksei Grivatš, Vremja Novostei, 21.09.)
Eesti valitsus sisuliselt keelas Põhja-Euroopa gaasijuhtme ehitamise oma majandusvööndis. Ajalehe teatel olid mitmed eksperdid veendunud, et Tallinna otsusele avaldasid tugevat mõju Soome ametnike negatiivsed seisukohad gaasijuhtme küsimuses. Soomlased teatasid kevadel, kui soovitati toru marsruuti Eesti poole nihutada, et ehituse käigus võivad kahjustada saada Läänemere põhjasetted. Soome geoloogiliste uuringute instituut aga arvas, et merepõhjas ettevõetavad tööd muudavad lahe põhja sedavõrd, et see võib mõjuda merehoovustele, keskkonnainstituut hoiatas aga ohtlike ainete eest merepõhjas ja põhjasetete segipaiskamise eest. Artikli lõpus aga on öeldud, et Helsingi pole siiski veel keeldunud põhjauuringuteks luba andmast. (Nadežda Sorokina, Rossiiskaja Gazeta, 21.09.)
Ametlikult põhjendati keeldumist sellega, et võib lekkida info Eesti merepõhja loodusvarade kohta. Kuid Eesti välisministeeriumis oli ette valmistatud otsuseprojekt, millega soovitati uuringuteks luba anda, „lähtudes pikaajalistest perspektiividest”. Mõni päev hiljem kinnitas välisminister siiski, et juba ammu oli otsustatud öelda „ei”. Kaitseminister Jaak Aaviksoo arvas: „Ütleme „ei” ja siis vaatame, mis edasi saab”. Siseminister Jüri Pihl oli seisukohal, et gaasitoru rajamine tekitab nii või teisiti probleeme. Eesti Gaasi peadirektor Tiit Kullerkupp üritas kaasmaalasi veenda, et Nord Stream ei kujuta endast mitte mingisugust ohtu ja esitas retoorilise küsimuse, et miks karta gaasijuhtmega seoses Vene allveelaevu, mis niikuinii edasi-tagasi sõidavad. Soosivat suhtumist näitas ka mõjukas ettevõtja Tiit Vähi. Kuid nende arvamused valitsusele ei mõjunud. Nord Streami pressiesindaja Irina Vassiljeva arvas, et Eesti keeldumise tõttu minnakse tagasi esialgse marsruudi juurde, kasutades Soome majandusvööndit. Soome peaminister Matti Vanhanen aga teatas külaskäigu ajal Tallinna, et tema riik on valmis andma kõik vajalikud load. (Vladimir Vodo, Kommersant, 21.09.)
Vaja on leida gaasitoru jaoks uus marsruut. Nord Streami pressiesindaja Irina Vassiljeva ei osanud öelda, mida firma nüüd teeb. Vassiljeva teatel kavatsetakse nüüd analüüsida Eesti valitsuse poolt vastuvõetud otsuse detaile analüüsida, lisaks meenutas ta, et alternatiivse marsruudi võimalusi Soome lahes otsustas ettevõte Soome palvel ja majanduslike riskide vähendamise eesmärgil. Analüütik Vladimir Nesterovi arvates pole kitsas Soome lahes võimalik leida muid võimalusi. Kõne alla tuleks vaid maismaale ehitamine, mis viib projekti märgatava kallinemiseni. Samuti peab ta Eesti otsust poliitiliselt motiveerituks ja arvab, et teiste EL liikmesriikide surve järel võib Eesti meelt muuta. Ometi on Nesterovi arvates Eesti tegevus vastuolus Euroopa majandusühenduse pikaajaliste huvidega. (Vera Surženko, Vedomosti, 21.09.)
Pole välistatud, et Gazprom pöördub tagasi toru esialgse marsruudi juurde. Poliittehnoloogiakeskuse asepeadirektori Sergei Mihhejevi arvates teeb Tallinn algusest peale lobitööd toru maismaale ehitamise poolt, mille abil saaks seoses transiiditasudega Venemaale poliitilist survet avaldada. (Vladimir Zibrov, Komsomolskaja Pravda, 21.09.)
Energeetika- ja rahandusinstituudi presidendi Leonid Grigorjevi arvates on Eesti keeldumise näol tegemist poliitilise žestiga, avaldusega, et „me ei armasta teid isegi mitte niipalju, et teiega üldse mingit tegemist teha ja ei soovi seda küsimust isegi mitte arutada.” Tema arvates toob see poliitiline otsus aga Eestile majanduslikku kahju, sest kui gaasijuhe kulgeks läbi Eesti vete, saaks riik kaubelda. (Radio Majak, 21.09.)
Poliitilise konjunktuuri keskuse peadirektor Mihhail Vinogradov arvab, et Eesti võimude otsus oli suuresti mõjutatud poliitiliselt, mitte aga majanduslikult. Eesti üritab pärast suhete halvenemist seoses kevadise kriisiga leida võimalusi omalt poolt Venemaale surve avaldamiseks. Hüpoteetiliselt aga on Eesti valmis kompromissideks ja kasutab oma sammu kauplemiseks Vene poolega. Lähemal ajal on oodata kauplemist. Küsimus on selles, milliseid poliitilisi ja majanduslikke tingimusi soovib Tallinn vastutasuks kõigepealt uuringute lubamise, hiljem aga gaasitoru enda ehitamise eest. (Radio Majak, 21.09.)
Uudisteagentuurid
Estonian economic growth slowed to 7.6 percent in the second quarter of 2007 on an annual comparison. The Statistical office attributed the slowdown in the second quarter to weaker domestic demand and a considerable deceleration in exports. (Afp, 10.09)
Rahvusvaheline ajakirjandus
Ajaleht The Baltic Times kirjutab Balti riikide mobiilsideoperaatorite olukorrast. Sellel kui tarbijad nõuavad üha uuemaid tooteid ja teenuseid, satuvad firmad üha tihedamasse konkurentsi ning mobiilitööstus vaevleb kitsikuses. Hiljutine Eurobaromeetri uuring näitas, et Lätis ja Leedus on mobiiltelefoni kõnehinnad kõige madalamad ELis, Eesti on pingereas seitsmendal kohal. Madalad kõnehinnad on tingitud tihedast konkurentsist, millele pole lõppu näha. Samal ajal peab iga operaator endiselt suutma katta kütte-, elektri- ja palgakulusid, mis kõik pidevalt suurenevad. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu juhatuse liige Tõnu Grünberg kinnitab, et mobiilisektor on üks vähestest, kus hinnad on seni igal aastal langenud. (The Baltic Times, 19.09.)
Suurbritannia ajakirjandus
Rahvusvaheline reitinguagentuur Moody's Investor Service hoiatas Balti riike liiga suure jooksevkonto defitsiidi osakaalu eest. Moody´s langetas Eesti ja Läti reitingut positiivselt stabiilsele, põhjendades seda makromajandusliku ebastabiilsusega. Reitingu alandamisel on silmas peetud Eesti ja Läti pikaajalisi väljavaateid kõrge välisvõlgnevuse osas. (Joanna Chung, Robert Anderson, Financial Times, 13.09.)
Taani ajakirjandus
Seoses võiduga linnakohtus on seadus Kim Johanseni poolel, kui ta oma eesti autojuhtidele palju madalamat palka maksab kui taanlastele. Päevas teenivad eestlased ametiühingu 3F andmetel 375 krooni. 3Fi majandusleht teatas eelmisel aastal, et mitmed eesti autojuhid töötasid üksnes 375-kroonilise päevapalga eest. Asi lõppes sellega, et 3F teavitas sellest politseid. „Me oleme sügavalt mures selle pärast, millist tähendust võib Kim Johanseni õigeks mõistmine transpordisektori jaoks tähendada,” ütleb 3Fi sekretär Jørgen Aarestrup Jensen. Kim Johansen aga sõnab, et kõigega siin elus ei saa päri olla. „Meil oli vaidlus, see on tõsi, aga nüüd on linnakohus küsimust hinnanud ning me oleme muidugi väga õnnelikud otsuse pärast. Kuid tegemist pole millegagi, millest suurt numbrit teha. Pigem kasutame aega selleks, et firmaga edasi minna ja ei tee asjast meediasündmust,” selgitab Johansen ning lisab: „Taani kuulub ELi, kus igas riigis on omad olud – meil tuleb sellega leppida. EL on lubanud liikmesriikide vahel liikuda veoautodega ja nii ei saa järsku ütelda, et see on vale kui eesti autojuht saab eesti palka. Hispaania autojuht, kes toob koorma Taani, ei saa ju taani vaid hispaania palka. See on nende vaba aeg, pärast seda nad lahkuvad. Nad ei ela siin vaid oma kodumaal, oma peredega.” Küsimusele, kas selles pole midagi ebaeetilist, et Johansen maksab eestlastest juhtidele madalat palka, vastab ta, et võrreldes Eestiga saavad autojuhid võrdlemisi kõrget palka. Kuigi Johansen mõisteti õigeks pole kindel, kas küsimus on lõpetatud. Politsei kaalub asja andmist kõrgemasse kohtusse. (Dagbladet; 14.09)
Soome ajakirjandus
Peaminister Matti Vanhanen ei lükka tagasi Eesti püüdlusi osaleda Soome tuumaprojektis. Eesti püüab vähendada põlevkivi tootmisest tekkivaid süsihappegaase ning on huvitatud nii Leedu kui ka Soome tuumaprojektidest. Vanhaneni arvates on selge, et Põhjamaad ja Balti riigid on tulevikus ühtne energia piirkond ja ühisomand suureneb. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 11.09)
Tallinki suviste reisijate arv langes augustis 1,3 protsenti võrreldes eelmise aasta augustiga. Juuni-augusti reisijate arv kasvas 15 protsenti. Kokku tõusis Tallinki reisijate arv aasta jooksul aruandeperioodil 6,9 miljoni reisijani ning kasv oli 63,5 protsenti suurem kui aasta tagasi. Eesti ja Soome vahelises laevaliikluses suurenes Tallinki reisijate arv kaks protsenti. (Liisa Enkvist, Turun Sanomat, 14.09)
Rahvusvaheline ajakirjandus
Tallinnas peeti sel nädalal mälestustseremoonia USA diplomaadi Henry W. Antheili auks, kes hukkus lennuõnnetuses Soome lahe kohal 14. juunil 1940. 27-aastane USA diplomaat Henry W. Antheil vedas diplomaatilise kullerina tol saatuslikul päeval Soome lennukiga Kaleva Eesti sõjaväeluure materjale üle Soome lahe Tallinnast Helsinkisse, kus ta tegutses USA Helsingi saatkonna atašeena. Tallinnas toimunud tseremoonia, mis korraldati seekord H. Antheili 95. sünniaastapäeval, on juba teine mälestusüritus sel aastal, esimene tseremoonia toimus maikuus Washingtonis. Antheili perekonna jaoks on sellel väga suur tähtsus, kuna nad on juba aastakümneid taotlenud oma kadunud sugulase tunnustamist. Henry Antheili sünniaastapäeva tähistati seekord tema venna, George Antheili muusika kontserdiga. Tseremooniat filmis Eesti filmirežissöör Ants Vist, kes kavatseb vändata Henry Antheili ja teiste Kalevas hukkunute loo põhjal telefilmi. (Debra Friedman, NJ.com, 23.09.)
Taani ajakirjandus
Eesti sai kolmapäeval oma neljanda punkti jalgpalli EMi kvalifikatsiooniturniiril. Seda on huvitav mainida, kuna meeskonda tüürib hetkel kuulus taani treener Viggo Jensen, kes on olnud edukas mitmete meeskondade juures. Eestist ei kuule rahvusvahelise jalgpalliga seoses tavaliselt palju. Ega hakkagi kuulma, sest selle jaoks on Eesti liiga väike jalgpallimaa. Kuid just seepärast võibki Jensen balti riigis edu saavutada. (Marco de Los Reyes; Berlingske Tidene; 14.09)
Iiri ajakirjandus
Iiri päevaleht pühendab pika artikli Eesti Filharmoonia Kammerkoori Iirimaa-turneele, mis toimub 20.–25. septembrini ning mille käigus annab koor Kaljuste juhatusel eri kirikutes neli kontserti. Mayos ja Dublinis saab publik nautida Arvo Pärdi meistriteost “Kanon Pokajanen”, mille helilooja kirjutas Kölni katedraali 750 aastapäeva puhul 1998.a. Galway ja Drogheda kontserdikülastajate jaoks on kavas lisaks Pärdi teostele ka teiste Eesti heliloojate omad. (Michael Dervan, The irish Times, 18.09.)
Soome ajakirjandus
Pronkssõduri teisaldamisega ei lõppenud Eesti monumenditülid. Suve jooksul on erimeelsusi põhjustanud kaks Tallinnasse kavandatavat mälestusmärki: Vabadusesammas ja Kalevipoja kuju. Kalevipoja kuju juures ärritab kunstnikke ja osasid poliitikuid see, et projekt sai linnavalitsuse toetuse kiiresti siis kui mälestusmärgi idee autor ja hiljem selle teostajaks valitud skulptor liitus Keskerakonnaga. Vabadusesamba püstitamiseks on toetus olemas, kuid augustis avaldatud võidutöö tekitab erinevaid arvamusi. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 15.09)
Hoolimata sellest, et põhikoolis õppimine on kohustuslik kõigile alla 17-aastastele, jätab umbes tuhat last, suurem osa nendest poisid, õppimise pooleli. Probleem kerkib igal aastal kooliaasta alguses esile, kuid olukord ei ole muutunud. Haridusministeerium soovib nüüd seaduse muutmisega hakata karistama põhikooli pooleli jätvate õpilaste vanemaid. Riigi rahvastikuregister on veel puudulik ning kõigi lastega perede aadresse seal ei ole. Eestis on ka umbes 1500 kooliealist last, kes ei ole kooliskäimist alustanud. Eesti seadused võimaldavad koduõpetust, kuid vaid siis, kui selleks on ametlikult luba saadud. Haridusministri Tõnis Lukase sõnul on põhikoolist kadunud laste otsimine ja kooli tagasi saatmine ministeeriumi üks prioriteete. Eestis on kasutusel eliitkoolisüsteem, ning kooli saamiseks tuleb läbida rasked sisseastumiskatsed. Haridusministri arvates tuleks seda süsteemi tulevikus muuta. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 5.09)
Kommunistlik partei oli nõukogude ajal teatud kildkonna vahend erinevate eeliste saamiseks. Kolumnisti Enn Soosaare arvates elab selline suhtumine endiselt Ida-Euroopas, nii poliitikutes kui ka hääletajates. Samal ajal ei ole endised kommunistid üheski Ida-Euroopa riigis tunnistanud oma osa minevikusündmustes. Uues, populaarses raamatus „Isa ja Aeg” nimetab Soosaar selle üheks Ida-Euroopa keskseks probleemiks. „Kui nõukogude ajal püüdsid võimustruktuuridega seotud inimesed (Eesti iseseisvuse) algusaastatel minevikku unustada, siis 1990-ndate keskel taktika muutus. Algas enda õigustamine, mis jätkub ka nüüd.” Soosaar mõtiskleb ka rahvusliku enesevaatluse, oma osaluse tunnistamise ja kahetsuse üle. Eestis oli üle 100 000 kommunistliku partei liiget, sellest pooled eestlased. Praegu rõhutavad nad, et edendasid parteis Eesti vabastamist. Soosaare hinnangul on see tagantjärele loodud müüt. Eestis on vana suhtumine Soosaare arvates tugevamalt esindatud praeguste opositsiooniparteide, Keskerakonna ja Rahvaliidu, populismis. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 10.09)
Välispoliitika
- Välispoliitika eesmärgid
- Julgeolekupoliitika
- Suhted teiste riikidega
- Äridiplomaatia
- Euroopa Liit
- Inimõigused
- Regionaalne koostöö
- Suhted rahvusvaheliste organisatsioonidega
- Välismajandussuhted
- Arengukoostöö ja humanitaarabi
- Strateegiliste kaupade kontroll
- Välislepingud
- Euroopa Inimõiguste Kohus
- Euroopa Liidu Kohus
© Välisministeerium
- Islandi väljak 1
- 15049 Tallinn
- TEL (+372) 6 377 000
- Üldinfo: vminfo@vm.ee
- Ametlikud dokumendid: post@vm.ee
- Konsulaar-ja viisaküsimused:: konsul@vm.ee
