Nädal välismeedias 13.-26. august 2007

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Majandus, Varia

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Kahe nädala peamisteks teemadeks USA ja Suurbritannia ajalehtedes kujunesid Afganistan ja Iraak. Iraagi puhul pälvis tähelepanu USA presidendi George W. Bushi poolt väljatoodud võrdlus Iraagi ja Vietnami sõdade vahel.

On tõsi, et Talibani liikmeid on likvideeritud märkimisväärsel hulgal. Jõhkra välikomandöri - mulla Dadullah’ - tapmine oli mässulistele tugevaks hoobiks. Kuid sellised operatsioonid on olnud rängad ka afgaani tsiviilelanikele. Rahvusvaheliste jõudude tegevuse tulemusena hukkunud afgaane on pea rohkemgi kui Talibani poolt tapetuid. Kompensatsiooni tihti ei tule ja kui tulebki, siis pole see piisav. Sellised juhtumid diskrediteerivad läänt ja aitavad mässulistel toetuspinda leida. Ajaloolased saavad veel kaua vaielda, miks on meil Afganistanis nii kehvasti läinud. Tõenäoliselt tuuakse põhjusena esile, näiteks, sõjavägede tähelepanu keskendumine Iraagile, rahvusvahelise üldsuse murtud lubadused arenguabi osas ning ebareaalsed ootused Läänes. (Juhtkiri, The Independent, 14.08) Afganistani rahukonverentsi üheks läbimurdeks oli haruldane avalik ülestunnistus Pakistani presidendi Pervez Musharrafi poolt, et Talibani võitlejad on kasutanud oma hõimukaaslaste alasid Pakistanis peidupaikadena, kust algatada rünnakuid Afganistani vastu. Ent kuni Pakistan toetab Talibani elemente, keda ta peab vastukaaluks India mõjule regioonis, on sellisest avaldusest vähe abi. Muutus on selles osas küll võimalik, kuid vaid juhul, kui see moodustab osa suuremast kokkulepete kogumist, mis tasakaalustavad Pakistani ja Afganistani mõõdukate jõudude elulisi huve. Musharraf rõhutas kompromissi tähtsust, rääkides Talibani fanaatilisemate võitlejate isoleerimisest ja puštude toetuse saavutamisest – just sellest etnilisest rühmast on Taliban värvanud uusi võitlejaid. Tõepoolest, hõimujuhtide konverentsi (jirga) lõppavalduses öeldi, et 50 hõimujuhti mõlemalt poolt piiri kohtuvad edaspidi regulaarselt, et „edendada dialoogi rahu ja vastaspoolega leppimise nimel”. Et see strateegia töötaks, peab Musharraf ka enda poolt midagi panustama. Piiriülese sisseimbumise lõpetamine oleks võimatu ülesanne, kuid Pakistani luure on võimeline lõhkuma Talibani juhtimisstruktuuri. Pakistanile peab kinnitama, et Talibani-järgsest Afganistanist ei saa India mõju tugipunkt, puštudele antakse õiglane osa võimust riigis ning Afganistan tunnustab kehtivat piiri kahe riigi vahel. (Juhtkiri, The Boston Globe/IHT, 15.08) USAl ja liitlastel on plaanis peaaegu kahekordistada Afganistani armee sõdurite arvu - 70 000-ni, luua täielikult toimiv 82 000-meheline politseijõud ning panna alus Afganistani rahvuslikele õhujõududele veel enne 2008. aasta detsembrit. Kuid armee ülesehitamine on sõja ajal raske. Suure osa Afganistani vägedest moodustavad noored kirjaoskamatud deserteerimisaldid sõdurid. Vaid väheseid üksusi peetakse võimeliseks Talibaniga iseseisvalt võitlema. Kui USA loodab Afganistanis oma järjest tülikamas ettevõtmises edu saavutada, tuleb läbi viija muutusi. Maavägede vähesuse tõttu on USA ja NATO pannud oma lootused pigem tihtilugu ebatäpsetele õhu- ja suurtükirünnakutele. Afgaani sõdurid aga mõistavad kohalikku kultuuri ja suudavad elada sealsetes kogukondades, kogudes luureinfot ja luues tegelikku julgeolekut. USA suursaadiku William Woodi sõnul vähendab vajadust USA maavägede kohalolekuks iga efektiivselt võitlusvõimeline afgaani sõdur, kes suudab afgaanidelt saada olulisel määral toetust ja vähendada tsiviilkahjustuste tekitamist. (Aryn Baker, TIME Magazine, 16.08) USAl pole Afganistanis kunagi olnud piisavalt vägesid. Liiga vähene maavägede kohalolek on tinginud liigse sõltuvuse õhurünnakutest, mis on kaasa toonud palju ohvreid tsiviilelanikkonna hulgas. Iraagi missioon on algusest peale tõmmanud ära ressursse, mis võinuks Afganistanis otsustavaks saada, sealhulgas sõjaväe erioperatsioonid ja mässuvastased üksused. Afganistanis, mis on suurem ja rahvarohkem kui Iraak, on praegu 23 500 USA sõdurit, Iraagis aga umbes 160 000. Arenguabiga toimuv on sarnane. 2002. aastal lubas USA president George W. Bush mitte korrata oma isa viga, kes jättis afgaanid pärast Nõukogude vägede tagasitõmbumist 1989. aastal omapead riiki üles ehitama. Ta murdis seda lubadust. Arvestades rahvaarvu, on Afganistan saanud proportsionaalselt vähem USA arenguabi kui Bosnia, Kosovo või Haiiti. Pärast aastatepikkuseid palveid USA suursaadikutelt on sel aastal viimaks plaanis abi olulisel määral suurendada. Kuid suur osa rahast läheb julgeolekuga seotud valdkondadele ning ülesehitusele on jäetud selgelt ebapiisavad summad. (Juhtkiri, IHT, 20.08)

Iraagi endine peaminister Ayad Allawi pakub välja kuuepunktilise plaani, mis aitaks alustada Iraagis uut ajastut. Esiteks peaks Iraak olema täiemahuline partner USAle julgeolekuplaani väljaarendamisel, millega samm-sammult vähendataks USA sõjalist rolli Iraagis ning viidaks kahe järgneva aasta jooksul enamik USA sõduritest Iraagist välja. Teiseks tuleks Bagdadis ja kõigis konfliktipiirkondades kuulutada välja eriolukord ning Iraagi julgeolekujõud ümber formeerida, luues usulisi või rahvuslikke jõujooni mittejärgiva juhtimiskorra. Kolmandaks on vaja regionaalset diplomaatilist strateegiat, mille tulemusena ÜRO ja araabiamaad panustaks järjest enam Iraagi ülesehitamisse, et Washington seda koormat üksi ei kannaks. Praegu on peaminister Maliki Iraagi usaldusväärsuse araabiamaade ees kaotanud ning ei suuda seda taastada. Ka peab Iraak jõulisemalt tegema selgeks Iraanile, et see lõpetaks sekkumise Iraagi siseasjadesse ning veenma Süüriat Iraagis konstruktiivsemat rolli mängima. Neljandaks – Iraak peab olema üks, iseseisev ja föderaalne riik. Viiendaks peab kõik iraaklased kaasama poliitilisse protsessi, et lõpetada kogukondadevaheline vägivald. Kuuendaks peab rõhutama kõige põhilisema infrastruktuuri taastamise tähtsust. Pikema aja jooksul peab Iraak looma vabaturumajanduse, kus erasektor mängib olulist rolli. (Ayad Allawi, The Washington Post, 18.08) Iraagis kodusõja lõpetav rahulepe peab põhinema „viis pluss üks” plaanil: föderaal-regionaalsed suhted, jagatud naftatulud, poliitiline kaasamine (debaathifitseerimine uues kuues), sisside relvitustamine, demobiliseerimine ja taaskaasamine ning vähemuste õiguste tagamine. „Pluss üheks” on referendumi kavandamine Kirkuki küsimuses, mis on tagatud põhiseadusega, kuid võib vallandada surve Kurdi riigi iseseisvumiseks ja tõmmata konflikti Türgi. (Carlos Pascual ja Brian Cullin, The Washington Post, 23.08)

Kuude kaupa on USA sõjakriitikud rääkinud „teisest Vietnamist”. President Bushi otsus teha Vietnamist saadud õppetunnid oluliseks osaks USA edasisest kannatlikkusest Iraagis oli poliitiliselt hulljulge samm. Kuid ta tegi seda, sest avalik arvamus kodumaal, mis saatuslikul moel kiirendas USA vägede väljaviimist Vietnamist, võib teha sedasama Iraagi kampaania puhul. (Juhtkiri, The Times, 23.08) Aastaid vältisid sõja toetajad paralleelide tõmbamist Iraagi ja Vietnami vahel, nüüd aga tehakse seda innuga. Põhjuseks on see, et kuigi „pistrikud” kaotasid Vietnami sõja ning lõpuks ka vaidluse sõja teemal, usuvad nad, et poliitiliselt võideti lõpuks suurem lahing siis, kui Ronald Reagan võttis 1980. aastal teel Valgesse Majja omaks Bushile sarnase revisionistliku lähenemise Kagu-Aasia sõja osas. Kuude kaupa on paljud konservatiivid end ette valmistanud väitma, et Iraagi läbikukkumises on süüdi kampaania vastased, mitte selle arhitektid. Asjaolu, et Bush ise nondega ühinenud on, näitab selgelt, et president on tegelikult mõistnud, et seda sõda ta võita ei suuda ning loodab nüüd päästa oma ajaloolist pärandit. (Matthew Yglesias, The Guardian, 23.08)

SAKSAMAA

Saksakeelses ajakirjanduses domineeris Afganistani teema, samuti aus konkurents Euroopa siseturul ja ELi majanduspoliitika, Venemaa pretensioonid Põhjanabale ning Hiina majandus-poliitiline tõus.

Afganistanis rünnati Saksa politseinikke, neist kolm hukkusid. Pole raske läbi näha Talibani kalkulatsioone – mida rohkem ohvreid, seda rohkem kõhklusi. Ei tohi liiduvalitsus ega liiduparlament järele anda terroristidele, kui nad pantvange võtavad või terrorirünnakuid sooritavad. Neid arvestusi ei tohi läbi lasta. Samas peab olema täiesti klaar, milleks sakslased seal on, sellistes kontrollimatutes tingimustes. Küsimusele on lihtne vastus – Afganistanist ei tohi enam kunagi kujuneda maa, kust lähtub terrorismioht ja totalitaarne ideoloogia. Afganistanist tagasitõmbumine sarnaneks paanilise põgenemisega vastutusest. Kes kuulutab allaandmise keelt, see seab end ühte ritta mõrvavate islamistidega. Teisalt on demokraatliku ühiskonna jaoks mõistetavalt raske sääraseid katsumusi pikema aja jooksul kanda ning vajaliku tulemuseni jõuda. Afganistanis on võimalik võita üksnes visaduse ja tahtejõuga. (Klaus-Dieter Frankenberger, FAZ, 16.08) Taliban on leidnud endale uued sihtmärgid – saksa pantvangid ja rünnakuohvrid. Mõrvatud politseiametnikel polnud sõjategevusega mingit pistmist, aga see ei tähenda Talibanile vähimatki. Mis eesmärk oli saksa inseneri tapmisel, kes tuli tsiviilelanikkonda aitama? Kuid täiesti vale reaktsioon oleks praegu hakata debateerima vägede väljaviimist. Neid tuleb hoopis tugevdada ning teha paremat koostööd kohalike võimudega. Talibani võitlustaktika puhul on täheldada „tehnilist arengut”, enesetaputerroristide asemel minnakse üle kaugjuhitavatele pommidele, nagu Iraagis. Saksamaa kohaloleku hind on kõrge, kuid see on rahu hind! (Juhtkiri, FTD, 26.08) Taliban on sel suvel läinud üle rünnakule, kuid sellegi poolest – läbirääkimised Talibani mõõdukama tiivaga tooksid rahu Afganistanile lähemale. Ühe vähem sooritab Taliban otserünnakuid välismissioonide positsioonidele, rohkem panustatakse guerillataktikale. Selles asümmeetrilises sõjas on Talibani palju raskem võita. Sarnaste olukordade jaoks on käibel vanasõna: kui sa ei suuda vastast võita, tee ta oma kaasmängijaks. On olemas võimalus terroristid puštunite rahvusgrupist isoleerida ning kaasata Talibani mõõdukamad jõud, lõhestades nõnda Talibani kui tervikut. Väljavaateid selleks on, tänapäeva Taliban ei põhine enam rangetel usureeglitel, tapetakse suvaliselt, naisi võetakse pantvangi, hõimukoodeksi ei järgita. See, et Taliban bin Ladenile ulualust pakkus, lõppes sellega, et liikumine lihtsalt neelati al Qaeda poolt alla. See peaks aja jooksul viima sisemiste vastuoludeni. Mõõdukate ja leplikumate Talibani juhtide kaasamisega saaks Afganistani ülesehitamisele seni kaotatud puštuni alad tagasi võidetud. (Peter Münch, SZ, 27.09)
Venemaal ilmunud uus õpetajate käsiraamat asetab Stalini ühele pulgale Peeter Suur ja Bismarckiga. Kreml on sealjuures kaasautoriks, instrueerides – kuidas stalinismi ja külma sõda lahata. Putin tegeleb meelsasti nõukogude ajaloo interpreteerimisega. Võimud teevad kõik, et Stalinist võimsa ja targa väejuhi kultust taastada. Putin on korduvalt õigustanud Molotov-Ribbentripi pakti, mis viis Poola jagamise ja Baltimaade okupeerimiseni. See olevat olnud ainus viis N. Liidu julgeolekut tagada. Kogu riigis püstitatakse taas mälestusmärke suurele Stalinile. Volgogradis avati Stalini muuseum. Linnas nimega Orjol said Stalini nime kandvad väljak ja tänav oma nime tagasi. Stalinistlike kuritegude ilustamine on Venemaal argipäev. Valitsusmeelne telekanal NTV näitas kevadel 40-osalist seriaali Stalini surmaeelsest perioodist, kus kuritegudest pole sõnagi, suurt juhti kujutatakse kui heatahtlikku ja armastavat intellektuaali. (Andrzej Rybak, FTD, 22.08)

PRANTSUSMAA

Prantsuse ajakirjandus pööras enim tähelepanu USA ja Prantsusmaa suhetele, Prantsusmaa välisministri Iraagi-visiidile ja Afganistani probleemidele.

Suvises õhkkonnas peetud Nicolas Sarkozy ja USA presidendi George W. Bushi kohtumine USA läänerannikul on põhjustanud meediakära ja sundinud küsima, kas on tegemist “läbimurdega” Prantsuse välispoliitikas? Sarkozy valimine presidendiks oli eriti just USA-s seotud suurte ootustega. Bush-i meeskonna hinnangul kuulub Sarkozy, nagu ka Angela Merkel, “Euroopa uute riigipeade” kategooriasse, kelle eesmärgiks ei ole iga hinnaga vastustada USA poliitikat maailma areenil. See, millised suhted Sarkozy USA-ga sisse seab, mõjutab otseselt Prantsusmaa positsiooni tema huvipiirkondades Aafrikas, Marokos või Lähis-Idas. Pealegi on veel Iraani küsimus, millele Sarkozy on siiani vähe tähelepanu pööranud. Kuid kui Teheran keeldub koostööst ÜRO Julgeolekunõukoguga tuumaprogrammi küsimuses, siis võimalust, et ameeriklased kaaluvad sõjalise jõu kasutamist, ei saa keegi välistada. Siiani on presidendi välispoliitika keskendunud kahele selgele suunale. Ühelt poolt taaskehtestada Prantsusmaa positsioon Euroopas, mille riik kaotas 2005. aasta referendumi läbikukkumisega. Teisalt pöörata tähelepanu regionaalsetele kriisikolletele piirkondades, kus Prantsusmaa omab strateegilisi huve. Seega välispoliitilises suunas ei saa veel rääkida “läbimurdest”, vaid pigem mõõdukast kallutatusest USA poole. (Natalie Nougayrède, Le Monde, 12.08) Sõbralikus ja perekeskses miljöös hamburgerite ja hot-dogidega maiustanud USA ja Prantsusmaa presidendid saatsid maailmale sõnumi: pärast nelja aastat tüli kiskumist Iraagi teemal soovivad Washington ja Elysée üheskoos rahvusvahelisi probleeme lahendada. “Kuid kas peame nüüd kõigega nõustuma? Ei, sest ka kõige paremates peredes tuleb ette lahkhelisid,” selgitas Sarkozy. Tegelikkuses on kahe riigi vahelises suhtluses Sarkozy presidendiks valimisega muutunud vaid stiil ja toon, poliitika põhialused on samad. Hoolimata mürgisest vastasseisust Iraagi küsimuses, on viimaste aastate transsatlantiline koostöö püsinud tihe. Võitluses terrorismi vastu, Afganistanis ja Liibanonis on Pariis ja Washington Chiraqi aegadelgi partnerid olnud. Sama kehtib NATO kohta. (Marc Semo, Libération, 13.08)

Prantsusmaa välisminister Bernard Kouchneri üllatusvisiit Iraaki annab tunnistust Prantsusmaa soovist kaasa rääkida Iraagi poliitikas. Selles žestis peegeldub Nicolas Sarkozy Prantsuse-USA lähenemispoliitika üritus, mis on peaaegu sama väljapaistev kui vastuseis USA sissetungile Iraaki 2003. aastal. Mis rolli loodab Prantsusmaa Iraagis mängida? Prantsuse Välisministeerium teatas, et visiidi eesmärk oli läkitada Prantsusmaa-poolne solidaarsussõnum iraagi rahvale ning ära kuulata erinevate kogukondade esindajad. Kouchner ise manitses iraaklasi kannatlikkusele, rõhutades, et iraagi rahva tulevik sõltub eelkõige neist endist. Täna ei ole enam mõtet osutada ameeriklaste tehtud valearvestustele ja vigadele, vaid panustada lahenduste otsimisele. Prantsusmaa kohalolek Lähis-Idas eeldab seda, et ei jääda erapooletuks ka Iraagi küsimuses. (Éditorial, Le Monde, 21.08) 1600 tapetud tsiviilisikut ainuüksi juulikuus, poliitiline ja sotsiaalne killustatus ning massiline pagemine riigist. Iraagi olukord on kasvamas ulatuslikuks humanitaarkatastroofiks, mida ei tohiks keegi ignoreerida. Mõnede opositsioonipoliitikute avaldused, nagu oleks välisminister Kouchneri visiit Iraaki Prantsusmaa välispoliitika ühildamine USA Iraagi poliitikaga, on absurdne. Tegevusetult neli aastat korrutada, et meil oli õigus, ei paranda Prantsusmaa rolli rahvusvahelisel areenil. USA otsib lahendusi, diskuteerides avatult näiteks Iraani ja Saudi-Araabiaga. On aeg näidata, et Prantsusmaa on vajaduse korral valmis osalema Iraagi stabiliseerimises. Lisaks visiidi sümboolsele tähendusele ning elementaarsetele solidaarsusavaldustele näitas Koucheri külastus, et eksisteerib tahe ära kuulata erinevaid osapooli: šiiite, sunniite ja kurde, kes vihaselt valitsuse moodustamise pärast võitlevad. (Pierre Rousselin, Le Figaro, 21.08)

Kuus aastat pärast Talibani kukutamist, hoolimata enam kui 50 000 välissõduri kohalolekust ning kümnetesse miljonitesse dollaritesse küündivatest rahasüstidest, vajub Afganistan aeglaselt kaose ja anarhia suunas. Karzai valitsuse võimetus kehtestada mingitki korda õhutab Talibani sisside verist vastupanu. NATO jõud abistavad korrumpeerunud valitsust, mis pole suuteline isegi oma rahvale tagama esmavajalikke teenuseid. Sõjalised võidud omavad vähest tähtsust, kui nendega ei kaasne inimeste igapäevaelu paranemine. Juba kuuendat järjestikust aastat võitleb riik iseenda maailmarekordiga oopiumi tootmises. Mässulised ja Taliban ei ole ainsad, kes oopiumitootmisest tulu saavad. Suuri hangeldajaid tuleb otsida Afganistani administratsiooni ja valitsusliikmete seast. Afganistanil on au olla ainus narkoriik maailmas, kelle privileegiks on nautida rahvusvahelist toetust. Arvestatavat edu tervishoiu ja hariduse vallas ohustab üldine ebakindlus, mis ei piirdu pelgalt Talibani-ohuga. (Éditorial, Le Monde, 04.08)

SKANDINAAVIA

Kahe vaadeldava nädala jooksul oli kõrgendatud tähelepanu all USA, seda nii Lähis-Ida poliitika, kui ka koostöösuhete vaatenurga alt. Samuti vaadeldi võimalusi alustada uut koostööd Venemaaga. Venemaa propaganda ja sümbolismide kasutamine on pälvinud Norras suurt tähelepanu ja tekitanud palju küsimusi.

Viimaks teeb George W. Bush hilinenud katse saada Iisraeli-Palestiina konflikt kontrolli alla. Sügisel soovib Bush teha „rahukohtumist”, mille eesmärgiks on ehitada üles Iisraeli kõrvale Palestiina riik. Seega on USA tunnistanud, et viimaste aastate lähenemine Lähis-Ida küsimusele ehk „tee rahuni” kava ei rahuldanud kedagi. „Tee” eeldas sammhaaval möönduste tegemist nii palestiinlastelt kui iisraellastelt (mida keegi neist ei saa või ei soovi teha) enne kui nad alustavad läbirääkimisi põhiküsimuste üle nagu piirid, palestiina põgenikud, Jeruusalemma staatus, juudi asundused. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 13.08) Briti parlamendiliikmed kutsuvad Suurbritanniat üles veenma palestiinlasi moodustama koalitsioonivalitsust. Norra aga ei soovi Hamasile ja Fatahile lepitust peale suruda. Kommunikatsioonijuht Anne Lene Sandsten välisministeeriumist ütleb, et temale on jäänud mulje, nagu pooldaks Abbas poliitilist teed, mis viib uutest rahuläbirääkimistest Iisraeliga eemale. Esimest korda üle pika aja räägitakse küsimustest, mis on seotud lõppstaatusega ning lõpliku rahulepinguga. On samuti selge, et president Abbas ei ole valmis alustama lepitusprotsessi Hamasega nüüd, pärast võimu ülevõtmist Gazas juunis. Kõige eelmainitu tõttu ei ole Norra vahendajarollil palestiinlaste vahel praegu head vundamenti. Selline protsess peab olema kahepoolselt soovitud. Norra oli esimene lääneriik, kes normaliseeris suhted Palestiina koalitsioonivalitsusega, kus peaministriks Ismail Haniyeh Hamasist. (Sissel Henriksen, Klassekampen, 14.08) George W Bushi sõnul tooks Iraagist taandumine endaga kaasa kohutavaid tagajärgi. Sellist argumenteerimist oleme Valgest Majast varemgi kuulnud. Kuid Bushi kõnes Kansas Cityis vanadele sõjaveteranidele oli midagi uut - nimelt võrdlus vägede tagasitõmbamisega Vietnamist. Et võita oma Iraagi-poliitikale toetust, jätkab Bush ajaloorevisionismi. OleksUSA jõud jäänud piisavalt kauaks Vietnami, oleks võinud sõda olla võidetud ja järgnevaid tragöödiaid oleks saanud vältida. Ei tohtivat sama viga korrata. Kuid tõde on selles, et USA leiab end nüüd Iraagis peaaegu sama lootusetust olukorrast nagu kunagi Vietnamis. Sõda ei saa võita, sest see on kaotatud juba kodupinnal. Bushi kõne ei muuda ameeriklaste arvamust. Varsti meenutatakse Iraagi invasiooni kui valesti planeeritut selle esimesest hetkest alates. (Mats Wiklund, Dagens Nyheter, 24.08)

Taani välisminister Per Stig Møller arutleb Taani välispoliitika suundade ning Taani, USA ja ELi suhete üle. USA on ja jääb domineerivaks jõuks maailmalaval. Seega annab hea suhe Taani ja USA vahel suurema võimaluse Taani mõjujõu suurendamiseks. Taani viljeleb välispoliitikat, mis annab Taanile võimaluse mõjutada toimuvat maksimaalselt, seades endale omi eesmärke. Nii oli Taani esimeste seas, kes saatis esmaabi Darfuri ning oli kutsutud mitteametlikule konverentsile ÜROs septembris, tänu millele Aafrika Liit pikendas oma kohalolekut regioonis. Riigi välispoliitika eesmärgiks on saavutada tegevusraamid iseseisvale siseriiklikule poliitikale. Need raamid tuleb seada vastavalt maailmale, kus elame ja kus soovime mõju avaldada. EL on Taani olulisemaid koostööpartnereid, Taani teeb välispoliitikat koos oma partneritega ELis. See ei tähenda aga seda, et Taani järgib ainult teiste arvamust. Me ajame iseseisvat poliitikat, leides ise lahendusi ja neid põhjendades, poliitikat, mille meleiame olevat õige. (Per Stig Møller, Berlingske Tidende, 14.08) USA võib küll olla maailma võimsaim demokraatia, kuid samas on ta riik, kus on lubatud arreteerida ja vahi all hoida inimesi, võimaldamata neile õiglast kohut; riik, kus on salajased vanglad; kus piinatakse vange ja seda mitte valearvestuste tõttu, vaid kõrgemalt saadud loaga. President Bushi ebapopulaarsus annab lootust, et piinamine ja seadusetus ei ole enam kauaks osa suurvõimu praktikast. Suur osa Euroopast järgib Bushi suunda. Meie eriarvamusi tuleks tuua välja senisest tugevamalt. Iga kord, kui meie juhid kohtuvad USAga, peaksime esitama küsimusi ja rõhutama, kui palju tegelikult mängus on. Seadusetus ja piinamine õõnestab vaba ja demokraatilise ühiskonna alustalasid. (Juhtkiri, Politiken, 14.08)

Lipud ja sümbolid on rahvusvahelises poliitikas jätkuvalt olulised kui riigi ja ka riigitegelaste isikliku prestiiži näitajad. Venemaal on suur vajadus end maksma panna peale nii pikka vaheaega. Sümbolite kasutamisega võib Moskva saavutada nii mõndagi. Nii meedia kui ka poliitikud, kes varem pole eriti huvitatud olnud ei põhjaaladest ega ÜRO mereõiguselepingust, räägivad järsku suurtes tähtedes mingist „võidujooksust Põhjapoolusele”. Näite toomiseks sobib mainida pommitajate patrull-lende Norra merel või ka tüli Eestiga nõukogude mälestusmärgi ümber Tallinnas. Mälestusmärgid, antud juhul „Pronkssõdur”, on samuti potentsiaalsed sümbolid. Sümbolipoliitika ei tohiks kaua toimida. Musklimängud pommitajatega, väikse naabririigi läbisõimamine või lipu asetamine merepõhja võib anda nii siin kui seal tagasilöögi. Venemaa võis seekord teha endale karuteene, ehkki lipuaktsioon ei tähenda Kontinentaalse Mandrilava Komisjonis midagi. Ümbritsev maailm on põhjaalade suhtes nüüd teadlikum ja see ei pruugi just Venemaale kasulik olla. (Kjell Dragnes, Aftenposten, 14.08) Norra välisminister on palunud rahvast kokku hoida, et teha põhjaalade strateegia tegelikkuseks. Praegu paistab olevat selleks parim aeg. Venemaaga ühiste uuringute ja sõjalise koostöö võimaluste otsimine paistab olevat järgmine loomulik samm, et toetada uut arengut Arktika õiguste diskussioonis. (Jessica Shadian, Daniel Fjærtoft, Aftenposten, 16.08)

SOOME

President Martti Ahtisaari juhitud valitsusväline organisatsioon Crisis Management Initiative korraldas Soomes Iraagi teemalise konverentsi, milles osalesid Iraagi erinevate rahvusrühmade esindajad. Iraagi kaootilist olukorda arvestades on kõik head nõuanded kindlasti vajalikud ning selles suhtes võib arvata, et CMI konverents vastas ootustele. Tuleb siiski meeles pidada, et olukord Iraagis ei ole veel pikka aega soodne läbirääkimisteks, ükskõik kui palju head tahet probleemi lahendamiseks leitakse. Nii kaua kuni lääneriikide väed on Iraagis, on sinisilmne uskuda, et praeguse verevalamise põhiprobleemi lahendaksid vaid iraaklaste omavahelised läbirääkimised. Püsiva rahu saavutamise esimene tingimus Iraagis - nii vastumeelne kui selle tunnistamine on, eriti Washingtonis ja USAle toetuvates riikides - on see, et USA saab aasta pärast uue presidendi, kes ei ole iraaklaste silmis isiklikult vastutav Iraagi ründamise eest. Kui uus president algataks viivitamatult järk-järgulise Iraagist lahkumise, võiks alata iraaklaste oma, rahvuslik leppimine. Seni on Iraagi tulevik USA ja selle liitlaste käes ning püsivat arengut olukorra lahendamiseks ei teki. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 3.09) Mitmed president George Bushi pikaaegsed lähedased abilised on areenilt lahkunud, hiljuti lahkus ka justiitsminister Alberto Gonzales. Oma kohal püsib asepresident Richard Cheney. Kahurid ja odad ohverdatakse, et kuningal ja lipul, Bushil ja Cheneyil, õnnestuks võimuloleku viimastel kuudel saada ajalooraamatusse kirja vähemalt midagi positiivset. Vanade sõprade ja usaldusmeeste vallandamine annab selge vihje president Bushi lähiaja strateegiast. Demokraatliku partei saavutatud enamus Kongressis on viinud presidendi kitsikusse ja tal puudub poliitiline kapital abiliste aitamiseks. Vihje annab ka Bushi Vietnami-võrdlus. Bush püüab luua ettekujutust, et USA on võidu lävel ja vaid koduse rinde toetuse kadumine võib selle nurjata. Seda tõele mittevastavat käsitust kasutati ka Vietnami sõja lõpus. President Bushi ametiaja lõpu strateegia keskne osa on hoida lootust Iraagi suhtes. Administratsioon panustab Iraagis USA vägesid juhatava kindral David Petraeuse ja suursaadik Ryan Crockeri aruandele. (Olli Kivinen, Helsingin Sanomat, 4.09)

Soomes said nõudmised avalikustada nn „Tiitineni nimekiri” uut hoogu pärast seda, kui Soome endine president Mauno Koivisto soovitas nimekirja avalikustada. Koivisto arvamusel on kaalu, kuna ta ise 1990. aastal otsustas koos Soome kaitsepolitsei (Supo) toonase juhi Seppo Tiitineniga nimekirja salastada. Soome diplomaat Alpo Rusi, keda Supo 2002. aastal kahtlustas spionaažis Ida-Saksa salapolitsei Stasi heaks, nõudis nimekirja avalikustamist. Tiitineni nimekirjas on nimed, mis Supo sai Lääne-Saksa julgeolekuteenistuselt. Nn Rosenholzi materjal on hoopis teise tasemega kui Tiitineni nimekiri, sisaldades koodinimesid ja nende taga olevaid isikunimesid. Sellisest nimekirjast leiti ka Alpo Rusi nimi. Sellest tekkis spionaažikahtlus, mis aga kinnitust ei leidnud. Ning kuna süüdistuseks piisavalt materjale kokku ei saadud, lõpetati juhtumi uurimine 2003. aastal. Alpo Rusi kaebas Soome riigi alusetute süüdistuste eest kohtusse. Protsessi käigus avalikustas Rusi advokaat nimekirja 12 inimesest, kes Rusi andmetel on teinud tihedat koostööd Saska DV Soome suursaatkonnaga aastatel 1969-75. Tiitineni nimekirja avalikustamisel tekib küsimus seal olevate inimeste seaduslikust kaitsest. On tõsi, et Supo eksimused Rusi juhtumis on nõrgendanud Supo usutavust. Avalikustamise otsust tehes on siiski hea küsida, mis on õigusriigis tähtsam: nimekirjas olevate inimeste seaduslik kaitse või kodanike uudishimu rahuldamine. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 4.09) Kui Tiitineni nimekiri otsustatakse avalikustada, tuleb rõhutada seda, et nimekirjas olevate inimeste puhul ei ole seadusevastast tegevust täheldatud. Avatus on parim viis maandada kahtlustusi külma sõja aegsete kontaktide suhtes. KGB suhtes on see rong vist juba läinud. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 4.09) President Mauno Koivisto üllatav esiletulek ja Soome parlamendi peasekretäri Seppo Tiitineni toetus on uus märkimisväärne pööre Tiitineni nimekirja üle käivas arutelus. Nimekirja avalikustamisega ei saa enam viivitada, algsete otsustajate seisukohta ei saa tähelepanuta jätta. Ühes kaalukausis on üldsuse huvid ehk ebamugava kõmu lõpetamine ja teises üksikinimeste huvid. Koivisto ei pea omal ajal tehtud otsust enam pidavaks ning on märganud, kuidas kõmu jätkumine mõjub Supo usutavusele ja Alpo Rusi mainele. Koivisto tahab ilmselt ka oma käed puhtaks pesta ja takistada ajalookirjutajaid süüdistamast teda nimekirja salastamise pärast. On fakt, et nimekirja salajashoidmisega ei võideta enam midagi. Kõmu jätkuks ja tüli nimekirja üle kestaks veel kaheksa aastat, kuna kaheksa aasta pärast muutuksid dokumendid nii või teisiti avalikuks. Üldsuse huvid nõuavad Tiitineni nimekirja avalikustamist. Ka Supo vajab uut starti. Vanu Stasi materjale on avalikustatud mitmetes teistes riikides ilma probleemideta. Miks ei võiks see ka Soomes õnnestuda? (Juhtkiri, Kaleva, 4.09) Tiitineni nimekirja avalikustamist ja Rosenholzi materjalide andmist, näiteks, vaid teadlaste kätte ei tuleks võtta kui kättemaksu nende soomlaste vastu, kelle tegevust külma sõja ajal võib pidada mitteisamaaliseks või isegi kuritegelikuks. Igal rahvusel on õigus ja kohustus minevikuga arveid klaarida. (Juhtkiri, Aamulehti, 4.09)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Rahvusvaheline ajakirjandus

Aprillis teatas Eesti valitsus oma plaanist teisaldada natside vastu võidelnud venelastele ja eestlastele pühendatud kuju ja selle juures asuvad hauad. 27. aprillil viisid Eesti ametnikud nõukogudeaegse memoriaali üle pealinnast väljas asuvasse parki. See otsus vallandas etniliste venelaste märatsemise. Nad protesteerisid Tallinna tänavail ja blokeerisid Moskvas Eesti saatkonna. Ja üsna haruldasel kombel viisid mõned oma meelepaha üle internetti. Kell 2 öösel vastu 27. aprilli algasid esimesed rünnakud, kella 6-ks olid Eesti võrguleheküljed tugeva surve all. Vaid mõne tunniga kasvas Eesti-suunaline internetiliiklus ligi 1000 protsenti. Rünnakud toimusid lainetena järgmise kahe nädala jooksul. Võrguturbespetsialisti Gadi Evroni sõnul oli tõendeid, et osa rünnakust oli organiseeritud, näiteks esialgne rämpsposti levitamine. Algselt naljatas Evron, et süüdi on KGB, kuid lisas siis, et pole kindlaid tõendeid, et rünnaku taga on Venemaa. Ometi nimetas ta seda esimeseks kübersõjaks, mis häiris silmatorkavalt kaubandust ja argielu. Erinevalt USAst ja paljudest teistest riikidest on Eesti 1,4 miljonit elanikku üks maailmas enim internetti kasutavaid rahvaid, mistõttu mitme päeva jooksul olid inimeste igapäevased toimingud häiritud natsionalistlike vaidluste tõttu teise riigiga. Tegemist polnud lihtsalt rünnakuga valitsuse vastu, see mõjutas ka tavainimest tänaval. Paljud eestlased sõltuvad internetist seoses tavateenustega, näiteks toidu, veevarustuse ja gaasi eest maksmisel. Evron arvab, et mida enam tehnoloogiat on riigis, seda sõltuvam riik on tehnoloogiast ja sellega seoses ka seda haavatavam. Ta lisas ka, et kriitiliseks infrastruktuuri osaks pole mitte valitsus, vaid era- ja ärisektorid. (CNET Reviews, 18.08) Rünnakute üheks positiivseks tulemuseks oli suurem üleilmne tähelepanu kübersõjaohule. Võrgustike ja teabeühenduse eest vastutava asekaitseministri endine peamine abi dr. Linton Wells II arvab, et Eestit tabanud rünnakud moodustavad „veelahkme laiema teadlikkuse osas kaasaegse ühiskonna haavatavusest”. (Jim Melnick, The Boston Globe/IHT, 22.08)

Eesti võimud süüdistavad endise presidendi onupoega genotsiidis tema rolli eest tsiviilisikute küüditamisel Siberisse 1949. aastal. Süüdimõistmisel võidakse 88-aastast Arnold Meri karistada eluaegse vanglakaristusega. Võimud süüdistavad Meri 251 Eesti tsiviilisiku küüditamise organiseerimises Hiiumaa saarelt Siberisse Novosibirski regiooni, kus 43 neist surid. See väljasaatmine toimus süngel stalinistlike repressioonide ajal pärast II maailmasõda, mil Eesti ametlike andmete kohaselt 20 700 eestlast viidi KGB poolt väevõimuga Venemaale. Kohtuprotsessile pole määratud veel kuupäeva, kuid tõenäoliselt halvendab see juhtum Eesti ja Venemaa niigi kehvas seisuus suhteid veelgi. Aastatel 1992-2001 Eesti presidendiks olnud Lennart Meri onupoeg on kaua kaevanud, et riik on nimetanud teda reeturiks ning et tema vastu esitatud süüdistused on ebaõiglased ning ajalugu valesti käsitlevad. Meri advokaadi sõnul selgitab Meri oma tegevust sellega, et ta saadeti kompartei poolt KGB tegevust kontrollima ning teda ei saa seega nimetada KGB kaasosaliseks, pigem hoopis vahemeheks, kes kaitses inimeste õigusi. Eesti kaitsepolitsei komissar Martin Arpo, kes tegeleb sõjakuriteojuhtumite uurimisega, ei pea sellist selgitust aga tõsiseltvõetavaks. (C.J. Chivers, IHT, 22.08)

USA ajakirjandus

Mais rünnati Eestit. Tankide ja lennukite asemel olid rünnakuvahenditeks fiiberoptilised kaablid, mis niivõrd suure internetikasutajate hulgaga riigi vastu on pea samavõrd ohtlikud. NATO, kes seni oli muret tundnud vaid vaenlase garnisonide ja raketilaskeseadeldiste pärast Euroopas, avastas end nüüd palkamas liitlastest arvutinohikuid, et saavutada kaitset 21. sajandi relva – botneti vastu. Eestit rünnati viisil, millega rikuti riigi suveräänsust, mainimatagi riigi kodanike inimõigusi. Väikese, 1,4 miljonilise elanikkonnaga riik töötab pea tervenisti arvutite abil. Internetitelefoni Skype’i leiutanud riigis on hulgaliselt traadita netiühenduse levialasid. Eestlased teevad pangatehinguid, hääletavad ja maksavad makse interneti kaudu. Eesti on oma kõrge võrkuühendatuse üle sedavõrd uhke, et 2000. aastal võttis parlament vastu seaduse, millega kuulutati ligipääs internetile inimõiguseks. Seega peaks küberrünnakute vastu huvi tundma ka ÜRO Inimõiguskomisjon ja Amnesty International. Omamoodi algaski kogu see probleem inimõigusküsimusest, seda vähemalt külma sõja ajaloolaste poolt määratletud mõttes. Aprillis otsustas Eesti valitsus pärast pikka siseriiklikku debatti teisaldada pronkssõduri kuju, mis oli püstitatud Eesti natsiokupatsioonist nn vabastamise auks Punaarmee sõdurite poolt. Etniliste eestlaste seas tekitas kuju ebameeldivaid tundeid. Oluline on näha pronkssõdurit sellena, nagu ta tõepoolest oli – imperialistlik propaganda, mitte tõsimeelne sõjas langenute mälestamine. Nõukogude võimule meeldis rajada ad hoc matmispaiku kõige nähtavamatele kohtadele okupeeritud linnades. Tallinnasse rajati selline Tõnismäe künkale. Juba enne Eesti iseseisvumist 1991. aastal oli näha, et Kremli satraabid ei järginud ka ise oma näpunäiteid kodumaa austamise osas. Tõnismäele ehitati bussipeatus ja tiheda liiklusega ristmik, mis tegi asukoha vene äärmuslastele kergesti ligipääsetavaks. (Michael Weiss, Reason Magazine, 17.08)

Suurbritannia ajakirjandus

Venekeelset internetti lugedes jääb Eesti kohta mulje, et tegemist on natsimeelsete poolt juhitud põrguga, kus kehtib groteskne aparteiidisüsteem, mida EL silmakirjalikult toetab. „Nats” ja „aparteiid” on tugevad sõnad, mida tuleks väljaspool algset konteksti kasutada ettevaatlikult, ja veelgi parem kui üldse mitte. Enamikes diskussioonides on heaks tavaks, et esimene isik, kes teist natsiks nimetab, on vaidluse automaatselt kaotanud. Ei natsimeelsus ega aparteiid pole Eestit iseloomustavate sõnadena sobivad. Kontaktide keelamise asemel eestlaste ja venelaste vahel võimud hoopiski soodustavad neid ja suhtlus kahe rahvuse vahel toimub vabalt. Mitmetel Eesti tipp-poliitikutel, sealhulgas presidendil ja ühe suurima erakonna juhil on vene perekonnasidemeid. Natsiokupatsioonile vaadatakse tagasi õudusega. 1939. aastal jäi Eesti haamri ja alasi vahele ning ükskõik mida ka ei tehtud, ees ootasid vaid kannatused ja häving. Kremlit häirib see, et eestlased, nagu ka mitmed teised idaeurooplased, näevad Punaarmee saabumist 1944.-45. aastal mitte vabastamise, vaid kui ühe hirmsa okupatsiooni asendamisena teisega. Arvestades seda, kuidas N. Liit kohtles Eestit aastatel 1939-41, pole üllatav, et okupeerijate vastu võidelnuid nähakse Eestis kangelastena. Kuid need inimesed polnud natsid, nagu ka need, kes täna neid austavad ja ülistavad. Ka ei lepi eestlased oma sõjaeelse riigi hävitamisega. Venemaa võib arvata, et 1991. aastal anti Baltimaadele suuremeelselt iseseisvus. Kuid Balti riigid näevad seda kui oma iseseisvuse tagasivõitmist. Selles osas toetab neid enamus lääneriike, kes ei tunnustanud nõukogude anneksiooni 1940. aastal ning jätkasid mõnel juhul Balti diplomaatide tunnustamist mahajäetud saatkonnahoonetes. Seda arvestades, saabusid sajad tuhanded nõukogude migrandid Eestisse ebaseaduslikult okupeeritud territooriumidele. Taasiseseisvunud Leedu andis neile automaatselt kodakondsuse. Ent Lätis ja Eestis, kus demograafiline olukord oli tunduvalt ebakindlam, nõuti kodakondsuse saamiseks lihtsa keele- ja ajalootesti läbimist. Rahvus ei puutunud asjasse – ka enne okupatsiooni elas Eestis venelasi, nende järeltulijad said kodakondsuse automaatselt. Süsteem on toiminud edukalt – ligi 150 000 inimest on saanud Eesti kodakondsuse ja vaid 8,5% on veel kodakondsuseta. Võrrelduna enamiku Euroopa riikide kodakondsusseadustega on Eesti süsteem võrdlemisi vastutulelik. Igatahes on selle aparteiidiks nimetamine mitte ainult mõttetu, vaid ka rumalalt solvav riigi jaoks, kes on ajaloolisele ülekohtule vastanud intelligentselt ja vaoshoitult. (The Economist, 16.08)

Saksamaa ajakirjandus

Arnold Meri kujutab enda süüdistamist arusaamatusena. Ta olevat 1949 deporteeritavaid üksnes kaitsta tahtnud. Keda küüditatigi, olevat olnud kulakud, bandiidid ja kodanlikud natsionalistid. Ehkki 10 300 neist olid naised ja 5700 lapsed. Venemaa pole kunagi ohvritele kannatusi kompenseerinud. Meri puhul on olemas ligi 80 tunnistajat. Küllap teravdab protsess kõrgelt dekoreeritud massimõrvari üle niigi halbu suhteid Eesti ja venemaa vahel. (Siegfried Thielbeer, FAZ, 24.08)

Prantsusmaa ajakirjandus

88 aastane eestlane Arnold Meri on Eestis kohtu all süüdistatuna "genotsiidis". Teda ähvardab kümne aasta pikkune vangistus. Ordenitega pärjatud Punaarmee sõdurit ja endise Eesti Vabariigi presidendi onupoega süüdistatakse koostöös nõukogude võimudega ning 241 kaasmaalase küüditamisele kaasa aitamises 1949. aastal. 241-st küüditatust 43 ei naasnud Siberist enam kunagi. 1949. aasta küüditamine toimus koos põllumajanduse kollektiviseerimisega ning paljud ohvrid olid talupojad, kelle talud konfiskeeriti. Eestis toimub pidev debatt nõukogude perioodi ümber, mis varjutab riigi suhteid naabri Venemaaga, kes süüdistab seda Balti riiki “revisionismis”. Punaarmee auks püstitatud monumendi teisaldamine Tallinnas tekitas kahe riigi vahel rohkelt poleemikat ning kutsus esile Moskva vihapurske. (Y.S., Le Figaro, 23.08)

EL demonstreerib tahtmatust reageerida kriisidele, mis tekivad Venemaal oma naabritega. Kui Kodori orgu ründasid eelmisel kevadel Vene helikopterid, ei vaevunud ELi juhid reageerima. Isegi siis, kui ELi ja NATO liige Eesti oli ilmselgelt Kremlist tulenenud elektroonilise rünnaku märklaud, oli reaktsioon arglik ning tagasihoidlik. Ei saa enam rääkida info puudumisest. Lääneriikide juhid teavad suurepäraselt, kust pärinesid lennukid, nagu nad seda, kust said alguse inforünnakud Eesti vastu. Kuid mingil põhjusel ei pea Venemaa tegema muud kui vaid kategooriliselt eitama kõiki süüdistusi ning sellest piisab nende ümberlükkamiseks. (Svante Cornell, Le Figaro, 21.08)

Naši ei ole muud kui Komsomoli pisut kaasaegsem versioon: samad värvid, samad sümbolid, väikesed punased taskumärkmikud, kuhu noorte organisatsiooni liikmed peavad märkima oma osalemise meeleavaldustel ning kirja panema propagandistlikud ettekirjutused. Kuulumine organisatsiooni tagab juurdepääsu töökohtadele valitsuses või riigiettevõtetes. Mõningad Naši liikmed moodustavad paramilitaarseid üksusi, kes astub välja Putini-vastaste vastu. Aprillis, mil Eesti otsustas teisaldada Punaarmee auks püstitatud monumendi, ilmusid “spontaanselt” Eesti Moskva saatkonda piirama noored Naši liikmed, takistasid ligipääsu hoonele ja rebisid saadiku autolt Eesti lipu. Hiljem ründasid našistid pressikonverentsi ajal Eesti suursaadikut Moskvas Marina Kaljuranda. (Alain Sanders, Présent, 15.08)

Norra ajakirjandus

Venemaa on teinud maailma raskeimate sõjaliste võistluste Erna retk vastu ühe protesti teise järel. Nendel võistlustel osaleb ka Norra. Vene Riigiuuma väliskomitee väidab, et Erna retk on eestlaste püüe kirjutada ajalugu ümber ja ähvardab sellega Euroopa kohtusse minna. „Meie jaoks on tegemist sõbraliku ja relvavendadevahelise võistlusega,” ütleb Norra Heimevernet grupi esindaja major Harald Rist Aamoth. Eestil, nagu järjest rohkematel Euroopa riikidel on Venemaaga jahedad suhted. Segadused naaberriikide vahel algasid pärast pronkssõduri eemaldamist sel kevadel Tallinnas. Meeskonnajuht major Ole Hermod Sandvik võtab samuti võistlusest osa. Ta ütleb, et on teadlik Erna grupiga seotud ajaloost, kuid osalejad ei lase end propagandasõjast Eesti ja Venemaa vahel segada. (Odd Helge Brugrand, Dagbladet, 15.08)

Soome ajakirjandus

Arnold Merit süüdistatakse genotsiidis hiidlaste küüditamise eest 1949. aasta märtsis. Süüdistuse kohaselt juhtis ja kontrollis Arnold Meri 1949 aastal Hiiumaal toimunud küüditamisi. Meri on tunnistanud oma osalemist küüditamistes, kuid mitte selles rollis, mille eest teda süüdistatakse. Arnold Meri on Eesti tuntuim küüditaja, president Lennart Meri sugulane, kes kogu Eesti iseseisvuse aja on nõukogude süsteemi õigustanud. Meri on 15. eestlane, keda pärast Eesti iseseisvuse taastamist süüdistatakse 1949. aasta massiküüditamistes osalemise eest. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 23.08)

Eestis on puhkenud uus monumenditüli seoses valitsuse sooviga püstitada vabadusesammas. Üldine vastuvõtt on olnud hämmastav, lehtedes avaldatakse iga päev sambavastaseid kirjutusi. Kriitikat saab nii monumendi suurus, risti kuju kui ka aegunud stiil. Tugevuseks peetakse seda, et see vastab keskpärasele maitsele. Järgmisel aastal täitub 90 aastat Eesti Vabadussõja algamisest ning seda kavatseti tähistada monumendi püstitamisega. Seni on monumendikonkursid lõppenud tulemuseta maitseerinevuste tõttu, viimane neist viis aastat tagasi. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 2.09)

Majandus

Prantsusmaa ajakirjandus

ELi uusliikmed Eesti, Läti ja Leedu, keda aeg-ajalt ka Balti draakoniteks kutsutakse, on saavutanud küllaltki hea integreerituse Euroopa majandusega. Olgugi et keskmine sissetulek ühe inimese kohta on veel kordi madalam võrreldes EL-i vanade liikmesriikidega, võiksid kõrged majanduskasvu näitajad meelitada prantsuse eksportööre ja investeeringuid. Iseseisvuse taastamisest alates on Balti riigid käivitanud mitmeid reforme, mis on võimaldanud parandada majanduste konkurentsivõimet. Erastamised, pangandussüsteemi reform, fiskaalpoliitika moderniseerimine: Balti riikide töötusmäärad on madalaimad EL-is ning tarbimisharjumused lähenevad Euroopa eeskujule. Ainuüksi eelmisel aastal suurenes piikonna kaubavahetus ülejäänud maailmaga 25% võrra (60% sellest moodustas kaubavahetus ELiga). Kasv oli suures osas stimuleeritud Euroopa struktuurfondidelt saadud rahadega ning otseste välisinvesteeringutega. Atraktiivne investeerimiskeskkond on parandanud ka prantsuse ärimeeste positsioone Balti riikides, kuid UbiFrance poolt korraldatud seminaril Pariisis tõdeti, et prantsuse investeeringute maht piirkonnas on veel tagasihoidlik. Kõige põhjapoolsem - Eesti - kuulub arusaadavalt skandinaavia mõjusfääri, hõivates ainulaadse positsiooni Venemaa ja Euroopa vahel. Eelmisel aastal oli Prantsusmaa kaubamahtude poolest üheksas Eestisse eksportija, kaugel maas Soomest, Saksamaast ning Venemaast. Investeeringute osas asetub Prantsusmaa 20. kohale. Otseinvesteeringud Prantsusmaalt Eestisse moodustasid vaid 0.4% välismaistest otseinvesteeringutest. (Florence Pijaudier-Cabot, Industries, Juuli 2007)

Soome ajakirjandus

Copterline ei rikkunud seadust, kui püüdis saada puudulike ja vastuoluliste dokumentidega oma kuuele piloodile lennuluba Tallinna-Helsingi liinile. Sellise otsuse tegi Vantaa politsei pärast 1,5-aastast kestnud uurimistööd. Politsei lõpetas uurimise juba mais, kuid avalikkust siis ei teavitatud. Copterline’i tegevjuhti, koolitusjuhti ja kuut pilooti kahtlustati võltsimises ja registrisse kandmisega seotud kuriteokatses. Lennundusamet palus politseil uurida, kas Copterline’i esitatud aruandeid on võltsitud või mitte. Politsei läbiviidud uurimise lõppotsuse kohaselt oli dokumentide puudulikkus ja vastuolulisus kergesti märgatav. Uurijad otsustasid, et keegi ei ole andmeid võltsinud, sest Copterline oli saatnud paberid lennundusametile midagi salgamata. (Lasse Kerkelä, Helsingin Sanomat, 30.08)

Varia

Suurbritannia ajakirjandus

Kaks Eesti ärimeest ostsid endale 800 000 naela eest Londonisse 1903. aastal ehitatud Balti börsihoone (Baltic Exchange), mis oli 1992. aastal IRA poolt lõhatud pommi läbi kahjustada saanud ja seejärel lammutatud. 45 suures konteineris toimetati hoone Paldiski sadamasse. Sinna jäetakse see kuni uuesti kokkupanemiseni Tallinnas. Rikkalike kaunistuste ja suurepärase sisekujundusega hoonesse kolib Eesti Meremuuseum. Hoone avastas internetikuulutuse kaudu Eerik-Niiles Kross, kes on üks kahest hoone ostnud äripartnerist. Koos naftamiljonäri Heiti Häälega ostis ta ära 1000 tonni rususid ja koostas 12 miljonit eurot maksva restaureerimisplaani. Enne lammutamist oli hoonest kataloogi jaoks tehtud umbes 5000 fotot lootuses, et ühel päeval püstitatakse see taas. Projektijuht Sander Pulleritsu sõnul ei saa hoonet üles ehitada uuesti täpselt endisel kujul, plaanis on hoonega ühendada uus arhitektuur, kuid vana fassaad rekonstrueeritakse sellisena, nagu ta enne oli ja taastatakse ka hoonesisene atmosfäär. Pullerits loodab, et hoone valmib 2010. aastaks. (David Charter, The Times, 18.08)

Eesti tähistab olulist sündmust oma ajaloos uute postmarkide tootmisega. 20 aastat on möödunud Hirvepargi demonstratsioonist, mida nüüd nähakse olulise etapina riigi iseseisvumise saavutamisel. Hirvepargi kogunemisel astusid eestlased julge sammu vabaduse poole ja uued margid tunnustavad seda vääriliselt. (Gibbons Stamp Monthly, 18.08)

Prantsusmaa ajakirjandus

2007. aasta kevad märgib Prantsuse-Eesti sõprussidemete tihenemist kahe linna - Võru ja Chambray-Les-Tours’i vahel. Chambray noored judokad osalesid mais Võrus toimunud sõpruslinnade spordimängudel. Samal kuul tervitati Eesti delegatsiooni Chambray-Les-Toursis, mil avati pidulikult Võru nimeline väljak. Avamistseremoonial viibis ka Eesti suursaadik Prantsusmaal Margus Rava. 16.-21 augustini viibib Eestis vastukülaskäigul Chambray-Les-Toursi linna delegatsioon, osalemaks Võru linna sünnipäevale pühendatud üritustel. Sagedased vastastikused külaskäigud on tihendanud kahe linna ning ka linnakodanike vahelisi sõprussidemeid. (La Nouvelle Republique, 09.08)

Prantsuse ajaleht Libération valis “Päeva meheks” purjuspäi autot juhtinud pimeda eestlase. Lapsepõlves nägemise kaotanud noor 20-aastane eestlane peeti politsei poolt kinni, kui ta alkoholijoobes ning kaassõitja juhendamisel Tartu linnas ringi sõitis. “Politsei tähelepanu köitis tema ühest tee äärest teise veerev auto,” selgitas Tartu politsei pressiesindaja Marge Kohtla. Mees teatas politseile, et talle meeldib autot juhtida ning ta istub rooli taha regulaarselt. (liberation.fr, Libération, 15.08)

Venemaa ajakirjandus

Kreml tekitas palju lärmi pronkssõduri kuju üleviimise tõttu Tallinna kesklinnast linnaservas asuvale sõjaväekalmistule. On aga teine monument, mis annab palju suurema ja detailsema pildi Eesti viimase 100 aasta ajaloost. Saaremaal Kuressaares asuv Vabadussõja monument kujutab endast haavatud sõdurit, kelle mõõk toetub kivile, mille küljes olevale pronkstahvlile on kantud 160 Vabadussõjas langenud sõduri nimi. 1940. aasta juunis oli see üks esimestest monumentidest, mille purustas riigi okupeerinud Nõukogude Armee. Natsi-Saksamaa okupatsiooni ajal 1942. aasta sügisel püstitati see taas, 1945. aastal aga lõhuti jälle võidukate nõukogude vägede poolt. 1990. aasta juulis taastati monument uuesti. Kremli propaganda süüdistab Eestit natsimeelsuses, kuid Kuressaare kindlus-muuseumis koheldakse mõlemat okupatsiooni võrdselt, muuseum on jagatud kahte ossa. Tallinnas asub Okupatsioonide muuseum, mille nimes on vabaduseta ajajärkude kohta kasutatud mitmust. Eesti on maksnud minevikuvõlad ja pakub värskendavat kontrasti Vladimir Putini poolt juhitud Venemaale. Eesti on juba osa Euroopast, avab end maailmale ja vaatab tulevikku, samas kui Venemaa suundub nõukogude mineviku taastamise ja isolatsionismi poole. Eestisse tulev venelane leiab palju kadestamisväärset: puhtus, paremad teed ja kaunis loodus. Nii riik kui ka EL toetavad väikeettevõtjaid. 16 aasta jooksul pärast vabanemist N. Liidu alt on riik läbi teinud jõudsa poliitilise, sotsiaalse ja ökoloogilise arengu. Ka tehnoloogiline areng on silmatorkav – isegi mainimata Eesti leiutajate poolt väljatöötatud internetitelefoni Skype ja riiklikke ID-kaarte digitaalallkirjaga, mille abil hääletati sel aastal parlamendivalimistel läbi interneti. Igas metsakämpingus tundub olevat internetti ühendatud arvuti ja isegi linnast väljas asuvad kohvikud omavad võrgulehekülge ja traadita netiühenduse leviala. (Sergei Tšernov, The St. Petersburg Times, 24.08)

Skandinaavia ajakirjandus

Ajalooõppejõud ja riigikogulane Aadu Must leiab, et Jossif Stalin kavandas eestlaste ja poolakate tapmist samal ajal kui Hitler tegeles repressioonidega juutide vastu. Stalin leidis, et kõik N. Liidu elanikud, kellel olid juured Eestis või Poolas, olid riigivaenlased. See tuleb välja dokumentidest, mida ta on nõukogude arhiividest leidnud. – Enne Punaarmee 20. juubelit 1938. aastal tuli poliitbüroost direktiiv, et kõiki eestlasi ja poolakaid tuleb võtta kui vaenlasi. 31. jaanuaril 1939 arutleti, kuidas seda probleemi lahendada. Üks variante oli välja koolitada agente, kes neid tapaks, väidab Must. Eesti piirist Venemaa pool elas 150 000 eestlast. Poliitbüroo direktiiv viis selleni, et paljud neist arreteeriti põhjuseta, peamiselt esitati spioneerimissüüdistus. Teine osa eestlastest ja poolakatest küüditati Siberisse. Eesti elas üle massiküüditamisi 1940., 1941., 1948., 1949. ja 1951. aastal. Viimane, 1953. aastal, katkestati, kuna Stalin suri, räägib Must. Eesti ajaloolased pakuvad küüditatute arvuks kuni 105 000, samas kui rahvaarv N. Liidu ajal vähenes 400 000 võrra. „Eesti-N. Liidu piirialal õppisid eestlased ruttu vene keelt rääkima, seda ka koduseinte vahel. Samuti muudeti perekonnanimed venepärasteks. Samal ajal asustati ümber suur hulk inimesi, ning olen kindel, et Stalin tahtis luua omaenda, „nõukogude rassi,” ütleb Aadu Must. Hitler ei olnud ainus, kes mõtles rassiteooriale. (Odd Helge Brugrand, Dagbladet, 11.08)

Selle aasta geiparaad Tallinnas möödus vägivallata. 300 osaleja hulgas oli rahvusvahelisi gei-aktiviste ja poliitikuid. Eelmisel aastal vigastasid ekstremistid 12 inimest. Käesoleval aastal proovis Tallinna politsei muuta paraadi marsruuti, põhjendades seda linnakodanike ja äritegevuse huvidega. Peale gei-aktivistide proteste jäädi algse marsruudi juurde. Mitu tuhat linnakodanikku ja turisti jälgisid paraadi, mis oli tugeva politsei ja eraturvafirmade kaitse all. Ainuke vastuhakk, mis paraadilistele tuli, oli demonstratsioonkogunemine, kus hõigati lööklauseid nagu „No pride!”. Tallinn Pride koordinaator Lisette Kampus ütles intervjuus PinkNewsile: on ebaõiglane uskuda, et kõik Eestis on homofoobid. „Vastased on väike radikaalne vähemus, kuid neil on tugev hääl.” (Reidar Engesbak, Blikk, 13.08)

Jaan Kirsipuu on olnud professionaalne rattur 1993. aastast alates ning üks Tor Hushovdi olulisimaid abisõitjaid, kui viimane aastatel 2005-2006 sõitis rattaga Crédit Agricole`i. 1998-2004 sõitis ta prantsuse meeskonnas Casino. Paljude aastate jooksul oli eestlane maailma parimate sprinterite hulgas ja võitis üle 130 võistluse oma karjääri jooksul. Ta on alustanud kaheteistkümnel korral Tour de France, saades endale neli etapiseeriat ja on sõitnud tuuri kollase juhiriietusega. Nüüd läheb ta Birkebeinerrittet võistluse stardijoonele, parimate eliitklassi ratturitega. (Nettbirken, 14.08)

Kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun loobub murdmaasuusatamisest vähemalt üheks hooajaks, kuna tal puudub motivatsioon terve aasta treenida. Selle asemel valis murdmaasuusataja reisi Floridasse, et õppida inglise keelt. Hiljutistest võistlustest Otepääl ei võtnud Kistina osa, vaatamata sellele, et need toimusid otse tema koduukse ees. Ta oli auhindade jagaja, koos äsjaopereeritud Andres Veerpaluga, kes plaanib naasmist eesoleval talvel. (Thomas Furuheim, Langrenn.com, 15.08)

Oma debüüdil eestlaste treenerina pidi Viggo Jensen läbi elama õudusunenäo, kui Andorra lõi 1:1 värava. Kuid lisaaja teisel minutil plahvatas Le Coq Arena ekstaatilises juubelduses, siis kui varasem AaB-ründaja Indrek Zelinski lõi värava. Nii sai täidetud nende eesmärk. Väikesele 1,5 miljoni suuruse rahvaarvuga rahvale oli võistlus oluline, mistõttu ka kirglikum kui paljud Taani võistlused. Peale värava löömist ja särki oma pea kohal juubeldades lehvitades teatas Zelinski Viggo Jensenile mõned minutid peale võistlust, et see oli tema parim koduvõistlus oma rahva eest. Andorralased mängisid klassikaliselt ibeeriapärase tarkusega, mis oli kasuks mees-mehe vastu duellides, kuid eestlased olid vaatamata kõigele paremas olukorras, seni, kuni kõik 11 meest mängus olid. Võib aru saada, miks eestlased on olnud kuulsatele vastasvõitlejatele probleemiks, sest kaitse on tugev. Nad säravad loovusega ja võimega vastupanu võita ning üllatada oma mänguga. See oli õhtu, kus jalgpall näitas oma kõikehaaravat võimet tekitada suuri tundeid, nendest olulisem - uhkus. Ja just see omadus on parim relv tulevastes suurtes võitlustes. (Niels Abildtrup, Fyens Stiftstidende, 23.08)

Soome ajakirjandus

Eestis on sel aastal liikluses hukkunute arv rekordiline. Viimastel aastatel hukkub liikluses umbes 200 inimest aastas, selle aasta esimese seitsme kuuga on surma saanud 110 inimest ja sügis on alles ees. On raske öelda, millest Eesti halb liikluskultuur tuleneb. Autod on uued ja kiired, teed aga vanad ja ohtlikud. Eestlaste suhtumine liiklusesse on omapärane. Auto ei ole sõiduvahend, vaid meetod, millega adrenaliini taset juhi vereringes meeldivalt kõrgel hoida. On tavaline, et juht on tarbinud alkoholi ning politseikontrolli eest hoiatavad vastutulijad tulede vilgutamisega. Autode arv on pärast iseseisvuse taastamist 16 aastaga suurenenud nullist nii, et kogu rahvas saaks korraga autoga sõitma minna ja tagaistmel jääks ruumi ülegi. Riigis on levinud arvamus, et liiklusreeglid neid otseselt ei puuduta. On siiski märgatud, et ka kalleim mersu ei võta 90 kraadist kurvi 150 km tunnikiirusega. Meedia on teinud rahvuskangelase Tartu noorest mehest Kristjanist, kes jäi kaks korda politseile vahele purjus peaga sõitmise pärast. Selles ei ole iseenesest midagi erilist, kui mitte arvetada, et Kristjan on olnud sünnist saadik pime. Kristjani kaardilugejateks on tema sõbrad, kes ütlevad kuhu keerata ja kas vajutada gaasi või pidurit. Riigikogus kiideti juba neli aastat tagasi heaks liiklusprogramm, millega püütakse vähendada liikluses hukkunute arvu sajani aastas. Siiani on see jäänud soovunelemiseks. (Jorma Rotko, Kaleva, 24.08)

Helsingi Juhlaviikot programmi kuuluva Euroopa teatri festivali Stage avab Von Krahl teatri etendus „Hamletid”. Hamleti pearolli mängiv Juhan Ulfsak on üks Eesti tuntumatest näitlejatest, kes on töötanud nii Euroopas kui ka Ameerikas. Ulfsak on soomlastele tuttav Kristian Smedsi „Kajakast” ja „Jänese aastast”, Pepeljajevi „Luikede järvest” ning mitmetest Von Krahli teatri külalisetendustest Helsingis. Kevadel mängis Ulfsak vahel isegi kahte rolli, Hamletit ja „Kajaka” Treplevit. Samal ajal kui Ulfsak esineb Helsingis, võiks ta olla Veneetsia filmifestivalil. Esimest korda valiti Eesti film - Veiko Õunapuu „Sügisball” - Veneetsia programmi ning Ulfsak mängib filmis ühte peaosa. (Kirsikka Moring, Helsingin Sanomat, 17.08)

Maamme-laulust tuttav viis kõlas vähemalt korra Osaka maailmameistrivõistlustel Nagai staadionil - siis kui Gert Kanter lõpetas leedulase Virgilijus Alekna pika valitsemisaja meeste kettaheites. Kanteri parim vise oli 68,94 meetrit. Aleknale oli kaotus raske ja haruldane: ta oli võitnud järjest 37 võistlust. Kanteri lugu on huvitav ja näitab, et kunagi ei ole liiga hilja alustada. Kanter võttis esimest korda ketta kätte alles 17-aastasena. Esimene vise oli 31,95 meetrit pikk ja veel 2000. aasta mais oli ta rekord vaid veidi üle 53 meetri. Kanter sai seitse aastat tagasi treeneriks islandlase Vestein Hafsteinssoni ning nende koostöö on olnud viljakas. Lisaks MMi tiitlile on Kanter võitnud nii MMi kui ka EMi hõbemedaleid ning parandanud oma rekordit iga aastaga. (Jarmo Färdig, Helsingin Sanomat, 29.08)

Pooled Mati Kohlapi teleri kanalitest näitasid laupäeval vaid lumesadu. Kohlapi kodu Suurupi majaka juures Eesti põhjarannikul on üks nendest 50000st majapidamisest, kus vaadati Soome televisiooni antenni vahendusel. Soome televisiooni võib endiselt vaadata suuremas osas Eesti kodudes kaabli vahendusel. Tänapäeva Eestis ei ole Soome televisioonil enam samasugust tähendust kui varem. Seda on märgata ka Tallinna noorte keeleoskuses. Eesti kavatseb digitelevisioonile üle minna nelja aasta pärast. Elioni andmetel on huvi digitelevisiooni vastu viimasel ajal kiiresti kasvanud. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 2.09)

Malaisia ajakirjandus

Sõidame Peterburist autoga Tallinna poole ja jõudes Eestisse, oleme valmis vabadust tähistama. Eesti on väga ilus. Rohelised künkad, korralikud teed ja moodsad tanklad teede ääres. Tunda on ka üldist elavust ja vabadusmeeleolu, pole sellist rõhutust, nagu Venemaal. Suundume Tallinna, kus näeme ajaloolist väljakut, kaunist kirikut ja uudishimulikke vaatajaid. Pargime auto mitmekorruselisse parkimismajja, mis meenutab meile Malaisiat ning veedame õhtu kohalikus karaokebaaris noorte naeratavate eestlastega. Milline muutus võrreldes Venemaaga. (Datuk Richard Curtis, The Star, 18.08)