Nädal välismeedias 18. juuni - 1. juuli 2007

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Küberrünnakud, Poliitika, Majandus, Kultuur, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

EU leaders agreed a blueprint for a reform treaty early after persuading Poland to end a stand-off that nearly torpedoed the summit. The leaders endorsed a negotiating mandate and the convening of an Inter-Governmental Conference for a reform treaty to replace the EU constitution rejected in 2005 by French and Dutch voters. The deal could relaunch the political integration of Europe after two years of gloom and introspection. The new treaty will preserve key features such as the creation of a long-term president of the Union, a foreign policy chief with increased powers to represent the EU on the world stage, and a bigger say for the European and national parliaments. Leaders of several EU countries convinced Polish President Lech Kaczynski to accept a compromise version of planned changes to the bloc's voting rights in exchange for a long delay in their introduction. Chancellor Angela Merkel, chairing the summit at the end of Germany's presidency of the EU, had struggled to break Poland's opposition, eventually threatening to launch treaty negotiations regardless of Warsaw's objections. The Kaczynskis had shocked European diplomats ahead of the summit by evoking their country's mass destruction at the hands of the Nazis in World War II as an argument for it to get its way on the voting issue. Spelling out the compromise, Merkel said the double majority voting system would not be introduced until 2014 and would then be phased in over the next three years. Warsaw was also offered pledges of solidarity by the rest of the bloc in the event of future energy crises. Polish PM Jaroslaw Kaczynski declared that Poland had been a victor at the summit: "Poland really won. I have no doubt that during the night the position of Poland inside the EU was considerably strengthened," he told reporters in Warsaw. Britain, who had strong concerns about the treaty too, said it was confident the deal met all of its "red lines" on sensitive issues such as expanding EU powers over labour and justice. London won a convoluted exemption from the application of a legally binding EU Charter of Fundamental Rights in Britain. A spokesman for Prime Minister Tony Blair said the deal would not require Britain to hold a referendum on the treaty. But after British and Polish objections were overcome, the leaders wrangled long into the night over reservations by nine other states, angered at concessions made to the more Euro-sceptic nations. Outgoing Belgian PM Guy Verhofstadt proved most resistant. Merkel warned them not to unpick what she called a global package. The deal was vital to enable the EU to tackle challenges such as global warming, cope with its enlargement from 15 to 27 member states and create the conditions for future expansion, she said. Euro-sceptic critics fear a dilution of national sovereignty but many of the 18 countries that had ratified the constitution were dismayed to see the document watered down. (Reuters/Afp, 23.06)

PM Tony Blair ended his swansong appearance on the international stage on a high note. New French President Nicolas Sarkozy said he regretted the departure of man he might have done business with. "He was someone who sought consensus in Europe," Sarkozy said. Danish PM Anders Fogh Rasmussen said Blair deserved a very positive legacy. "Tony Blair has contributed in a very valuable way to European cooperation...he's really a pro-European," he said. But Blair has not killed off Euro-scepticism in Britain. The opposition Conservatives wasted no time calling for a referendum, saying the new reform treaty simply repackaged large parts of the EU Constitution rejected by Dutch and French voters in 2005. (Afp / Reuters, 23.06)

Italian PM and former President of the EC Romano Prodi accused nations like Britain and Poland of putting national interests ahead of European goals, and said Europe had lost the common spirit to move ahead. "As a European, allow me to be embittered for the spectacle I find myself in front of," he said. (Reuters / Afp, 24.06)

Portugal does not want to lose momentum from the EU agreement to reform its institutions but there will still be problems to draw up a new treaty, the bloc's next president said. Portuguese PM Jose Socrates, told parliament his country would hurry what he called the "complex" task of concluding a new treaty. "Our objective is clear; not to lose the dynamic of the agreement reached in Brussels and approve as quickly as possible a new treaty for the EU," Socrates told parliament in a speech outlining his priorities during the presidency. (Reuters, 27.06)

German Chancellor Angela Merkel received a standing ovation for ensuring that many of the innovations from the old EU constitution were retained in the bloc's new reform treaty. Members of the EP, spanning the political spectrum, warmly applauded Merkel as she summed up the achievements of Germany's six-month presidency of the EU. (Afp, 27.06)

Germany's FM said he regretted a bitter spat with Poland and concessions made to Britain on a new EU treaty during Berlin's six-month presidency of the bloc. Reviewing Germany's leadership of the 27-state union, Frank-Walter Steinmeier said he saw Berlin's tenure as a resounding success, putting the bloc on a path to greater global influence. But he acknowledged that the confrontation between Germany and Poland on voting rights under a new governing treaty for the bloc had put strain on bilateral relations and the European Union as a whole. (Afp, 27.06)

Germany is seeking to overcome tensions with Poland that reached a new peak during EU summit through dialogue, FM Frank-Walter Steinmeier said. After 26 EU leaders agreed on a compromise with Warsaw over the bloc's voting rights, Germany "can turn to strengthening German-Polish relations," he told German public television. Steinmeier said that Berlin "has the duty to patiently seek a dialogue with Poland, especially in difficult times," given the fact that both countries were linked by "a terrible 20th century history." (Afp, 25.06)

Poland plans to reopen a debate on a EU treaty deal, PM Jaroslaw Kaczynski said, setting his country on a new collision course with European partners. Incoming EU president Portugal told Poland not to even think of trying to reopen the deal, which was clinched in Brussels last week after a compromise to get Poland to drop its threat to veto the talks. (Reuters, 29.06)

Ireland seems likely to vote next year on a new EU treaty, although the government's chief law officer will be consulted before a final decision, a spokesman said. Ireland could potentially be the only EU country to vote on the new document agreed after a marathon Brussels summit. (Afp, 25.06)

British PM Tony Blair rejected calls for a referendum on a new EU treaty, saying it did not go as far as the bloc's doomed constitution which it replaced. Blair rebuffed the demands from opposition conservatives while briefing lawmakers on the outcome of EU summit in Brussels. (Afp, 25.06)

Laienemine

Serbia hopes to be ready to join the EU early in 2011, Deputy PM Bozidar Djelic said a week after Brussels and Belgrade resumed talks on closer ties. "We'll have a further four to five years when it will be open space for extremely deep, speedy, strong reforms once a series of elections in Serbia are over late this year. If we succeed in this, it means that Serbia - I have absolutely no doubt about that - will be EU-compatible and EU-ready at the end of the mandate of the current government, that is the beginning of 2011." He added that Serbia planned to sign a Stabilisation and Association Agreement (SAA) by the end of this year. (Afp, 20.06)

EU agreed to extend membership talks with Turkey to two new policy areas but held back on a third. The decision came after France prevented the bloc from opening the so-called negotiating chapter on economic and monetary policy to mark President Nicolas Sarkozy's opposition to eventual Turkish entry into the EU. "We decided on two chapters - statistics and financial control," the diplomat involved in preparatory talks said. (Reuters, 25.06)

Portugal affirmed that membership remained the goal of negotiations with Turkey rather than any limited partnership option. Lisbon made clear it did not believe the EU should take up French President Nicolas Sarkozy's call to debate the final borders of Europe and change the object of Ankara's entry talks. "All accession negotiations have one goal: accession, once all the criteria have been fulfilled," Manuel Lobo Antunes, secretary of state for European affairs, said. "Agreements signed by member states must be respected," he added of the decision to open membership talks with Turkey in October 2005. (Reuters, 28.06)

Turkey will push ahead to meet conditions to join the EU regardless of whether talks in some areas are kept on hold by Brussels, Economy Minister and chief EU negotiator Ali Babacan said. "Regardless of what chapters are opened, regardless of what chapters are closed, we will integrate our legislation as soon as possible, and we will wait (until the EU is ready for full Turkish membership)," Babacan told an investor conference. (Reuters, 25.06)

Turkish FM Abdullah Gul accused the EU of playing "petty games" with his country and of lacking a broad vision. (Reuters, 1.07)

Croatia's path towards membership of the EU took a leap forward with the opening of six new areas of entry negotiations. "Croatia is well on the way to joining us in the EU," said the German FM Frank-Walter Steinmeier, who chaired the talks. Zagreb expanded its accession talks to the right to provide services, company law, financial services, information society and media, statistics and financial control. (Reuters, 26.06)

Majandus

The collapse of talks between trade powers represented "a bad day for the multilateral system" which can never be offset by bilateral deals, EU Agriculture Commissioner Mariann Fischer Boel after the EU, the United States, Brazil and India failed to find a breakthrough in WTO negotiations. “The EU will never be able to offer anything at the bilateral level of the order we were prepared to do at the multilateral level," she said in a statement. (Reuters, 21.06)

Two European commissioners attacked French calls for protection against globalisation, with one saying competition was not "a dirty word" and another saying protectionism was as useless as a "Maginot line". New French President Nicolas Sarkozy stunned other leaders at a summit a week ago by demanding and winning the removal of a reference to competition from the EU's objectives in a new treaty outlining EU reforms. European Trade Commissioner Peter Mandelson said his experience in politics "has hardly made me 'naive'" and argued that the EU's position as the world's number one exporter showed how the bloc thrived on openness. Meanwhile, Competition Commissioner Neelie Kroes of the Netherlands said: "Protectionism 'helps' about as much as 'la ligne Maginot' did almost a century ago." (Reuters, 30.06)

EU nations agreed a deal setting conditions for US authorities to access personal information from the inter-bank transfer service SWIFT for use in anti-terror investigations. Under the deal, agreed by representatives of the 27 EU member states, data would be kept for five years and the US could only use it for counter-terrorism purposes. (Afp, 27.06)

EC criticised EU newcomers Bulgaria and Romania for insufficient progress in fighting corruption but decided they will face no sanctions for the time being. "High level corruption is still a point of weakness," EU Justice and Security Commissioner Franco Frattini told after the EU executive adopted reports on the poor Black Sea neighbours' performance on justice and home affairs. The reports on the two countries, were slightly toned down at the last minute for political reasons, Frattini acknowledged. (Reuters, 27.06)

Välis- ja julgeolekupoliitika

EU will resume direct aid to the Palestinians as part of efforts to support President Mahmoud Abbas's emergency cabinet, EU foreign policy chief Javier Solana said. "There will be part of the money that will be direct," Solana told reporters when asked if the EU would end an aid embargo imposed when militant Islamist group Hamas came to power in March 2006. "It is very important that he is able to construct a budget and through that budget he will be able to help both people in Gaza and the West Bank," he added. (Reuters, 18.06)

EU reiterated its backing for a UN plan for independence for the breakaway Serb province of Kosovo and called for stepped up efforts for a rapid solution via a UN resolution. A statement from the Council of 27 EU member states said they had confirmed their support for the plan drawn up by UN special envoy Martti Ahtisaari, which is bitterly opposed by Serbia and its Russian ally. (Reuters, 18.06) EU warned Kosovo against an "irresponsible" declaration of independence after Russia again rejected a Western-backed UN resolution that would effectively grant the move. EU Kosovo envoy Stefan Lehne said it "would be a huge step backwards" if Kosovo Albanian leaders were to take the issue into their own hands. Russia declared "unacceptable" the West's third draft of a resolution for the UN Security Council, which called for a further 120 days of Serb-Albanian talks. (Reuters, 21.06)

EU foreign policy chief Javier Solana said his talks with Iran's nuclear chief were constructive and he hoped for another round in three weeks. Larijani said Iran wanted to settle its nuclear dispute with the West through diplomacy, adding that his meeting with Solana was good. Asked whether a new UN sanctions resolution could end his talks with Solana, Larijani said: "If some adventure-seeking countries want to interrupt the process of diplomacy, this may have some effects." (Reuters, 24.06)

Cuba's communist government rejected calls from the EU for negotiations to improve relations and said talks can only happen when the EU scraps sanctions imposed on the island in 2003. Cuba also sent a stern warning to the EU for suggesting that the temporary transfer of power from Fidel Castro to his younger brother Raul constituted a "new situation." (Reuters, 23.06)

Incoming EU president Portugal urged EU countries to remain united in their approach to Kosovo as talks on the province's future status drag on. "What we would not like to see indeed is Europe divided on this issue," Secretary of State for European Affairs Manuel Lobo Antunes told reporters as he unveiled the agenda for Portugal's EU presidency. "It's urgent that we come to a common position on Kosovo." (Afp, 28.06) Britain, France and the US, circulated a revised draft in the UN Security Council on Kosovo's supervised independence from Serbia but Russia remains opposed, diplomats said. The text sought to mollify Moscow by stating explicitly that Kosovo is a unique case resulting from the disintegration of the former Yugoslavia and "shall therefore not be taken as a precedent by the Security Council." It still offers a 120-day pause to allow Belgrade and Kosovo's Albanian majority to resume talks for a mutually acceptable solution after which key provisions of UN mediator Martti Ahtisaari's plan for "supervised independence" to the Albanian-majority Serbian province would come into effect "unless the Security Council expressly decides otherwise." (Afp, 28.06) NATO Secretary-General Jaap de Hoop Scheffer warned Russian President Vladimir Putin that blocking independence for Kosovo could allow the Serbian province to slide into instability. De Hoop Scheffer said he had urged Putin at a meeting in the Kremlin to allow a UN Security Council vote on the province's future and that he was concerned over delays. (Reuters, 26.06)

EU aims to set up a strategic partnership with Africa to meet the continent's most important needs and match growing Chinese influence there, officials said. "We are looking for new, high-level relations. We want it to be a strategic partnership," Portugal's State Secretary for European Affairs, Manuel Lobo Antunes, told reporters. "We want to respond to individual problems that arise in Africa," he added. (Afp, 28.06)

France hosts a meeting of senior officials from more than a dozen countries aimed at providing funds and other support for international efforts to stabilise Sudan's violent Darfur region. Sudan agreed earlier this month to a combined UN and AU peacekeeping force of more than 20,000 troops and police, but many diplomats doubt it will keep its word. (Reuters, 25.06)

Cuba was right to reject calls from the EU for negotiations to improve relations until the EU scraps sanctions against the island, Cuban leader Fidel Castro said in an editorial. In his latest commentary Castro also criticized the EU as a political project in disarray and suggested that Brussels had been duped by the US into taking a hard line with the Caribbean country. "The EU has been led by Washington into a dead-end with no honourable exit," Castro wrote. (Reuters, 28.06)

German Chancellor Angela Merkel said that Tony Blair's mandate as the new Mideast envoy would be limited and that he would report to the international "Quartet" and not the other way round. Merkel said the former British prime minister was uniquely suited to the job. When asked about complaints by some Quartet members that Blair was pitched as envoy by Washington without their involvement, Merkel said the EU had given Blair its explicit support but had insisted on retaining the power with the other members to set its agenda. (Afp, 28.06)

NATO, Julgeolek

NATO Secretary General Jaap de Hoop Scheffer called for an investigation into the killing of 25 civilians in a NATO air strike in Afghanistan's Helmand province. The incident comes amid rising disquiet about the number of civilians being killed by foreign forces in Afghanistan. (Afp, 23.06)

The Italian defence minister Arturo Parisi said the government will call on NATO to take the consequences of the "unjustified" killing of civilians during operations by international troops in Afghanistan. "I will contact the NATO secretary general to tell him that investigations are not enough and that he must begin taking the consequences," he told the Italian press. (Afp, 24.06)

Canadian PM Stephen Harper said he would seek consensus with opposition foes on whether Canada should continue its mission in Afghanistan beyond 2009. (Afp, 23.06)

Russia faces no threat from expansion of NATO and the planned deployment of US anti-missile defences in Poland and the Czech Republic, NATO Secretary General Jaap de Hoop Scheffer said during a visit to Russia. NATO chief rejected Moscow's claim that the planned US system, which would consist of 10 interceptor missiles and a tracking radar, posed a danger to Russia. The system only aims to stop potential missile attacks from Iran or North Korea and "will not affect Russia's (nuclear) capability in any way," de Hoop Scheffer said. (Afp, 25.06)

Russia warned NATO against unilateral policies that could destabilise security on the European continent, but agreed to keep talking on deep divisions between the former Cold War foes. Jaap de Hoop Scheffer held talks with President Vladimir Putin and FM Sergei Lavrov on bitter disputes ranging from US plans for missile defence to Western backing for independence in Kosovo. Russia and NATO need to ensure "each other's security and not take steps aimed at strengthening someone's security at the expense of someone else," Lavrov said at a Russia-NATO Council meeting in Moscow. (Afp, 26.06)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Möödunud nädalate jooksul oli üheks enimarutatud teemaks USA ja Suurbritannia ajakirjanduses Venemaa ning tema keerulised suhted lääneriikide ja oma naabritega.

Ameeriklaste silmis jääb Venemaal demokraatiast puudu. Kuid Venemaa rahvas naudib täna pretsedenditu ulatusega avatust ja vabadust. Kas Venemaa 16-aastane demokraatia on samal tasemel kui USA oma? Muidugi mitte, ja kuidas saakski olla, arvestades, et USA on seda arendanud juba 400 aastat. Loomulikult on aeg-ajalt esinenud ebaõnnestumisi ja tagasilööke. Nagu iga teismeline, eksib ka 16-aastane demokraatia aeg-ajalt. Kuid inimesena, kes elas ja kannatas kommunistliku diktatuuri all ning kes nüüd suure osa aastast Venemaal veedab, võin ma kinnitada, et see riik pole veel kunagi oma ajaloo jooksul olnud niivõrd vaba. Täna näen ma vabadusi, mis nõukogude ajal oleksid olnud mõeldamatud: vabadus reisida, ettevõtteid asutada, ühineda poliitilise parteiga vastavalt oma valikule ja pühenduda sellele religioonile, mida soovid. (Edward D. Lozansky, The Washington Times, 22.05)

Kas me oleme teel uue külma sõja poole, küsivad mitmed närvilised eurooplased. Ilmselgelt elame ajajärgul, mil Venemaa üritab domineerida oma endises mõjusfääris Kesk- ja Ida-Euroopas ning toimub konkurents rahvusvaheliste energiaressursside pärast. USAle ja tema liitlastele kujutab see endast strateegilist väljakutset. NATO ja ELi uued liikmesriigid ühinesid nende liitudega vabatahtlikult, olles eelnevalt selleks tungivat soovi avaldanud just sellepärast, et kartsid Vene revanšismi. USA jääb nende äsjasaavutatud vabaduse garanteerijaks ning on seetõttu saanud hulga väärtuslikke ja lojaalseid liitlasi. Venelastele omakorda meeldib asjaolu, et Putin on Venemaast teinud taas mõjuka osaleja rahvusvahelisel areenil. Samuti meeldib neile tema autoritaarne stiil. Venemaal edeneb ettevõtlus, valitsus saab suuri naftatulusid ning majandus kasvab 8% aastas. Putinit toetatakse kodumaal enam kui ühtegi teist viimase aja Vene riigijuhti. (Helle Dale, The Washington Times, 23.05) Lääne riigijuhid on Venemaa uuest suunast üha enam häiritud. Neid on vapustanud vaatepildid sellest, kuidas tuhanded märulipolitseinikud suruvad jõhkralt maha väikese osalejatearvuga protestimeeleavaldusi, mida on korraldanud järjest enam nõrgenevad opositsiooniparteid. Võidupäevakõnes võrdles Putin USAd Natsi-Saksamaaga. Kreml jälitab agressiivselt oma vaenlasi nii kodus kui ka välismaal ja kasvatab sõjakat noorteliikumist kui oma natsionalistliku visiooni elluviijat. Venemaa naabrid mõtlevad järjest murelikumalt, keda neist võidakse rünnata järgmisena. (Owen Matthews ja Anna Nemtsova, Newsweek, 25.05) Lisaks labasele lömitamisele ja pürotehnilistele tülidele on ka teisi võimalusi. Kremlile peab ütlema, et too ei oma automaatset vetoõigust globaalses diplomaatias, isegi mitte oma endises mõjusfääris ja ka siis mitte, kui seda üritatakse ÜRO Julgeolekunõukogus. Naaberriike, näiteks nagu ebaõiglase kaubandusembargo ohvriks langenud Gruusiat, küberrünnakute alla langenud Eestit ja eriti sel aastal olulisi parlamendivalimisi pidavat Ukrainat peab aitama Venemaa surve tõrjumisel. Arvestades seda, et Putinil on piisavalt mõjuvõimu endale järglase valimiseks, peab Lääs keskenduma pikaajalistele meetmetele, näiteks veel olemasolevate iseseisvate meedia- ja lobigruppide toetamisele, isegi kui Kreml neid seepeale spioneerimises süüdistab. See on parim nii Venemaa kui ka maailma jaoks. (The Economist, 31.05)

Tuleks küsida, miks Venemaa üleüldse G8-sse kuulub. Majanduse suuruse järgi vaadates ei kvalifitseeru ta sinna mingil juhul. Riik võeti sinna Boriss Jeltsini ajal lootusega, et liikmelisus aitab edendada demokraatiat. Ometi on see vabadus, mis tollal tärkamas oli, nüüdseks hääbunud. Venemaal on kõik algelise diktatuuri tunnused: opositsioonipoliitikute tagakiusamine, sõltumatute meediakanalite sulgemine ning teisitimõtlejate võltsettekäänetel arreteerimine. G8 liikmelisus peaks tähendama Putini režiimi usaldusväärsust, ent oma tegudega on režiim selle kaotanud. On aeg naasta G7 juurde. (Juhtkiri, The Daily Telegraph, 04.06) Kas Putin juhib Venemaad fašismi suunas? Ajaloolised paralleelid on küll ahvatlevad, kuid ekslikud. Tegemist ei ole 1920. ega isegi mitte 1932. aasta Saksamaaga. Jah, Venemaa tunneb end rahvuslikult alandatuna, nagu tundis Saksamaa pärast 1918. aastat. Kuid see on jätkunud juba 16 aastat. Nostalgia N. Liidu suhtes ei ole nostalgia ebaõnnestunud majandussüsteemi suhtes: see on igatsus aja järele, mil Venemaa oli tugev ja juhtis impeeriumi, mis oli arvatavalt võrdne USAga ning kardetud suurvõim. Paljud arvavad, et Ukraina või Gruusia ei peaks tegelikult olema iseseisvad. Kui aga naftahinnad peaksid nüüd järsku langema ja Venemaa ootamatult vaesuma, siis võib Weimari kummitus taas liikvele pääseda. Peame lootma, et raha leevendab viha ning Venemaa hoiab oma marurahvuslased ja nende kibestumuse vaos. (Michael Binyon, The Times, 05.06) Endine USA presidendi rahvusliku julgeoleku nõunik Zbigniew Brzezinski arvab, et praegustes tingimustes peaks USA järgima Moskva suunal rahulikku, strateegilist ja teatraalsusevaba poliitikat, mis aitaks kindlustada, et tulevikus jõuaks kainemalt mõtlev Kremli juhtkond arusaamisele - tihedamalt USA ja ELiga seotud Venemaa oleks õitsvam, demokraatlikum ja territoriaalselt kindlustatum. USA peaks vältima hooletuid ärritajaid, nagu näiteks kohmakalt esiletõusnud algatus paigutada raketitõrjebaasid Venemaa lähedusse. Samuti ei tohiks kergekäeliselt tagasi lükata Moskva vaateid Iraani küsimusele, kui Venemaa just ei näe, et tema parimates huvides oleks USA-Iraani sõda. Kuid USA peaks kindlakäeliselt reageerima, kui Venemaa üritab survestada oma naabreid. USA peaks kannatlikult jätkama Ukraina lähendamist Läänele, nii et Venemaa peaks kas järgnema või siis riskima isolatsioonijäämisega euroatlandi riikide ja võimsa Hiina vahel. Ja ennekõike peaks USA lõpetama oma sõja Iraagis, mis kahjustab USA võimet omada intelligentset ja kõikehõlmavat välispoliitikat. (Zbigniew Brzezinski, TIME Magazine, 07.06)

USA vabariiklaste üks tõenäolisemaid kandidaate tulevastel presidendivalimistel John McCain arvab, et Euroopa ja USA võiksid järgida Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli üleskutset luua transsatlantiline turg ja kutsuda Venemaa sellega ühinema, juhul kui viimane suudab vastata õiguskorra toimimise ja majandusvabaduse põhinõuetele. EL võiks kujundada jagatud energiapoliitika, mille abil oleks võimalik hallata Venemaa nafta- ja gaasiimporti ning tagada impordist sõltuvate majanduste energiajulgeolek. Me peame kõik kiirendama programmide teostamist, mis toetavad Venemaal põhivabadusi ja õiguskorda, selle asemel et neid programme kärpida, nagu USAs on välja pakutud. Me peaksime laiendama oma stipendiumi- ja vahetusprogramme, et luua sidemeid Venemaa juhtide uue põlvkonnaga. Oma kuulsas essees 1947. aastal kirjutas George Kennan: „Venemaa väline käitumine on poliitilise süsteemi tulemus, ent kindel ja ühene Lääne vastus nõukogude agressioonile tooks lõpuks kaasa agressiooni tootnud režiimi pehmenemise.” Tänapäeva Venemaa pole see vastane, kes ta oli tollal, osaliselt seetõttu, et ta otsustas lõpetada külma sõja ning leppida Läänega. Nüüd tundub Venemaa liikuvat vanal suunal. Maailma suurte demokraatiate kindel ja ühtne vastus Venemaa agressiivsele käitumisele võiks pehmendada vaenulikke elemente Moskva poliitilises süsteemis, näidates Venemaa juhtidele teed demokraatliku koostöö poole. See kirjutaks Venemaa ajalukku uue peatüki, selle asemel, et vana taasavada. (John McCain, FT, 13.06) Kiitus Pascal Lamyle otsekohesuse eest vastuses Vladimir Putini kriitikale WTO suhtes ja Moskva pahameele tõelise põhjuse väljaütlemise eest. Putin nimetas Lamy poolt juhitavat WTOd „arhailiseks, ebademokraatlikuks ja jäigaks”. Tema sõnul tuleks maailmale kasuks uus kord, mis põhineks tõusvatel majandustel nagu Venemaa. Lamy vastas õige pea pärast Putini avaldust, et Kremli juht „ei öelnud talle, et WTO on sedavõrd vanamoodne, arhailine ja ebademokraatlik, et Venemaa loobub soovist liituda selle organisatsiooniga.” See tabas märki. Venemaa on üritanud WTOga liituda alates 1993. aastast ning Putin seadis eesmärgiks liituda enne oma ametiaja lõppu järgmisel aastal. Kreml on sageli ülesnäidanud pettumust läbirääkimiste kulgemise kiiruse üle. Läbirääkimised sisaldavad endas mitmeid kahepoolseid kokkuleppeid peamiste kaubanduspartneritega, kes juba kuuluvad WTOsse ning seejärel mitmepoolset lepingut terve organisatsiooniga. Läbi aastate on Moskva süüdistanud mitmeid liikmeid katsetes õõnestada liitumisprotsessi. (Juhtkiri, WSJ, 15.06) Intervjuus International Herald Tribune’ile arvas Zbigniew Brzezinski, et pole vaja praeguseid erimeelsusi Venemaaga üle dramatiseerida ning jutt tagasiminekust külma sõja aegadesse on liialdus. Pikemas perspektiivis pole Venemaal muud võimalust kui järk-järgult siduda end euroatlandi riikidega. Vastasel juhul leiab Venemaa end üksi vastamisi Hiinaga ja üksi vastamisi euroatlandi süsteemiga. Kuigi praegu ollakse endas väga kindlad tänu võimele eksportida palju energiat, on tegemist üksnes ajutise olukorraga. Arvestades vähenevat rahvastikku ja inimeste lahkumist Kaug-Idast, on Venemaa tõeliseks saatuseks Läänele lähenemine. Kuna Ukraina liigub Lääne poole, EL ja lõpuks ka NATO suunas, sillutab see ka Venemaale teed Läände. Ilma Ukrainata on Venemaa suurvõimulikud huvid ennekõike nostalgia, mitte aga tegelik poliitika. - Samas intervjuus osalenud endise USA välisministri Henry Kissingeri arvates tegutseb Putin raamistikus, mille on vorminud Gorbatšovi aegne loobumine Venemaa ajaloolistest positsioonidest ning Jeltsini aegne korruptsioon ja alandus. Vaevalt, et Putin soovib ametist lahkuda olukorras, kui suhted USAga on külma sõja meeleolus. Siiski pole tegu strateegilise vastasseisuga USA ja Venemaa vahel ning seda ei tohiks selleks ka muuta. Venemaale ei tohi anda vetoõigust vägede paigutamise suhtes NATO territooriumil, kuid peab mõistma nende jaoks tundlikke teemasid ja seega peaks nende osas pidama ka dialoogi. Ettepanek Aserbaidžaani radarijaama osas on ülimalt huvitav, mitte küll aseainena Poolas toimuvale, kuid suhtumisena, mis näeb Iraani kui julgeolekuprobleemi, millega USA ja Venemaa saavad koos tegeleda. (Charlie Rose’i intervjuu Zbigniew Brzezinski, Henry Kissingeri ja Brent Scowcroftiga, IHT, 19.06)

See, et Poola viimaks nõustus EL liikmesriikide häälte jaotuse muutmisega 2017. aastaks, vaevalt Saksamaale just edu tähendas. Pigem olid lepingu alased läbirääkimised Saksamaa jaoks probleem Venemaa suurenenud surve tingimustes endiste Idabloki riikide suhtes. Endisest nõukogude mõjusfäärist tuli ELile ja eriti Saksamaale sõnum - mõlemal on probleeme solidaarsusega ning neid ei võeta tõsiselt kui uute liikmesriikide suveräänsuse garanteerijaid. Viimane on aga nende riikide peamine probleem, arvestades Venemaa ähvardusi ja jõupoliitikat seoses energiavarustuse ja raketitõrjega. Ühe ELi väikseima liikmesriigi - Eesti - president Toomas Hendrik Ilves selgitas asjaolusid intervjuus ajalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung. Ta küsis: „Miks on sellistel riikidel nagu Poola raske leppida väljapakutud EL põhiseaduslepinguga? Sellepärast, et on ELi liikmesriike, kes väidavad omavat Venemaaga erisuhteid, ning teisi ELi riike, kes tunnevad seetõttu, et neist mööda vaadatakse.” Ilvese sõnul tähendab see, et paljudel riikidel pole ELi vastu piisavalt usaldust, andmaks käest kontroll välispoliitika osas, kvalifitseeritud enamushääletusel võivad maksvusele pääseda hoopis teised liikmesriigid, kellel on teised mured ja huvid. (John Vinocur, IHT, 26.06) Putini režiimi huvitab ennekõike iseenda turvalisus. Venemaa huve tihti ei arvestata. Esmapilgul tundub Putini režiim kõigutamatu. Venemaa oli suurim kasusaaja 2000. aastate tarbimisbuumist, sisemajanduse kogutoodang kasvab 6-7% aastas, reservid suurenevad. Putini ajal on keskmine palk kahekordistunud ja teda toetab üle 70% rahvast. Sellele vaatamata on Putini režiim võrdlemisi habras. See püsib ebaõiglasel sotsiaalsüsteemil ja sallib vabadust vaid osaliselt. Oma ilmsete kuritegude põhjalikuma uurimise suhtes on see juba äärmiselt haavatav. Putin on süstemaatiliselt elimineerinud teised võimukeskused. Tulemusena valitseb bürokraatia, ilma ühiskonna sekkumiseta, aga ka ilma selle toeta. Neis tingimustes on Putini režiimi läänevastane poliitika tegelikult täiesti mõistetav. Rõhutades oma õigust kamandada riike, mille üle kunagi domineeriti, nagu näiteks Ukraina ja Gruusia, tekitab Venemaa mitmeid mõttetuid konflikte, mida saab kasutada Vene rahva tähelepanu kõrvalejuhtimiseks massilisest korruptsioonist, mängides primitiivsetele rahvuslikele instinktidele. Sellise poliitika edu märgiks on Venemaal kasvav ksenofoobia ja rünnakud tumedanahaliste võõramaalaste vastu tänavatel. Läänevastane poliitika on kasulik ka seetõttu, et see garanteerib Lääne tähelepanu. Riigi kontrolli all oleva televisiooni abil saab seda näidata kui Venemaa suuruse taastõusu. Samuti loob läänevastane poliitika pinnase ohjeldamatule demagoogiale, mida saab kasutada venelaste võime õõnestamiseks teha isegi kõige lihtsamaid moraalseid eristusi. Hiliseim näide oli Putini märkus õpetajate delegatsioonile, et mitte keegi ei tohi üritada panna Venemaad süüd tundma 1937. aasta suure terrori eest, „sest teistes riikides on juhtunud veelgi hullemaid asju”. (David Satter, WSJ, 29.06)

SAKSAMAA, AUSTRIA

Saksakeelne ajakirjandus käsitles põhjalikult Saksamaa suhteid Poolaga ning ELi tippkohtumisega seonduvat, välismissioonide küsimusi, suhtumist Venemaasse ning Lähis-Ida probleeme.

Kas lääs kaotab Afganistani samuti, nagu on USA kaotanud Iraagi? Tsiviilohvrite arv kasvab. Selles olla süüdi Taliban, al Qaeda ja koguni Iraan. Kuid sõltumata süüdlasest, usaldus rahva seas kahaneb ning tolerants terroristide suhtes suureneb. NATO kooskõlastab oma aktsioonid üksnes maapealsete rünnakute puhul, õhurünnakute eel seda ei tehta. NATO peaks omaenda sõjapidamisreegleid Afganistanis tõsisemalt järgima – see on ainus võimalus lüüasaamisest pääseda. Pealegi, NATO ilustab sõjalist olukorda. Talibani naasmine ja kasvav aktiivsus tõestab, kuivõrd rabe on „üksteist vastastikku stabiliseerivate, pidevalt laienevate stabiilsustsoonide” kontseptsioon. (Markus Bernath, Der Standard, 19.06) Afganistanis käib propagandasõda – kohalikud kaebavad liitlasvägede hoolimatuse üle tsiviilelanikkonna suhtes, liitlased nimetavad seda liialdamiseks. Afgaanid on maruvihased. Isaf peastaabis heidetakse meediale ette kiirustamist sündmuste kajastamisel. Toimub võidujooks sensatsioonilisele teabele. Mis tegelikult juhtus, ei huvita hiljem enam kedagi. Tsiviilelanikkonnale tuleks ka paremini selgitada, kuidas käituda liitlassõdurite ja sõjaväekonvoide läheduses, et mitte ilmaasjata vahejuhtumeid provotseerida. NATO peasekretär rõhutab, et liitlasväed ja Taliban esinevad erinevates moraali kategooriates – ühtedel juhtuvad õnnetused ja vead, teised tapavad rahulikku elanikkonda valimatult ja tahtlikult. (Friedeike Böge, FAZ, 22.06)

Poola välispoliitikal pole Euroopa Liidus just hea renomee. Kuid rahvuslike huvide kaitsmine on ka Lääne-Euroopas elavnemas ning Vene-poliitikas on Poola olnud kaugelt läbinägelikum kui vanad liikmesriigid. Kui hea välispoliitika on realistlik välispoliitika, siis viljeleb Varssavi juba aastaid hulga paremat välispoliitikat kui Berliin, Pariis või Brüssel. Varssavi on kutsunud üles otsustavusele Venemaa-poliitikas (mitte agressiivsusele), lääs aga rääkis dialoogist, strateegilisest partnerlusest ja „läbinisti demokraatlikust” Putinist. Poola välispoliitika kõige iseloomulikumaks tunnusjooneks on tema järjepidevus. Tegelikult pole ju midagi muutunud: jäikuses Brüsseli suhtes, USA-sõbralikkuses ja Venemaa-skepsises pole midagi uut. Kuid Schröderi ajal kasvas poolakate seas hirm, et sakslased hakkavad taas üle nende peade toimetama. Kõige olulisem on siinkohal irriteeriv energeetikaprobleem. Gaasijuhtme vastu ei protesteeritud mitte niivõrd sellepärast, et Poolast mindi mööda, vaid eelkõige seetõttu, et Saksamaa majanduspoliitika sattus karjuvasse vastuollu ELi ühtse energia- ja välispoliitikaga. Venemaa ignoreeris Brüsselit teadlikult ning rõhus eelkõige kahepoolsetele suhetele. Venemaa „must propaganda” esitab Poolat kui revanšistlikku, natsionalistlikku ja retrospektiivsusse hangunud maana. Moskva käsitleb Kesk-Ida-Euroopas endiselt oma tagahoovina, omades ambitsioone kogu Euroopale. Naeruväärne on etteheide Poolale, justkui tema bilateraalsed erisuhted USAga kahjustaksid Euroopa huve. Ei Poola valitsus, president ega ka rahvas ei ole läbinisti euroskeptilised. Ka mitte Vene-vaenulikud. Kultuuri, poliitika ja spordi vallas on Venemaa Poola meedias esindatud palju positiivsemalt kui omal ajal N. Liit. Kas Poola-Vene suhted paranevad, sõltub eelkõige sellest, kas Moskva oma latentset agressiivsust oma kunagiste sõltlasriikide suhtes talitseda suudab. (Ulrich Schmid, Der Standard , 19.06) Marek Cichocki, Poola presidendi nõunik ELi küsimustes, märgib leheusutluses: Poola ei seisa mitte oma egoistlike huvide kaitsel, vaid on huvitatud eeskätt võrdõigusliku hääletusmehhanismi toimimisest, kus ka väiksemad liikmesriigid tunneksid, et omavad mingitki sõnaõigust. See vastab täielikult sellele ELi ideaalile, mis Poolal oli enne 1989. aastat. (Gerhard Gnauck, Die Welt, 20.06) Poola alahindab Saksamaa püüdlusi ajaloolisele leppimisele. Vendade Kaczynskite arvates elaks maailmasõjaaegsete natsirepressioonideta Poolas praegu 66 miljonit inimest ning Poola oleks kõrgeltarenenud maa. Seetõttu peab Saksamaa leppima Poola ebaproportsionaalselt suurema sõnaõigusega ELis. Kaczynskid lähtuvad sealjuures päriliku süü kontseptsioonist, ehkki kristluses säärast asja ei esine. Vastutus on pärilik, kuid mitte süü. Tänu Saksamaale on Poola praegu ELis ning naudib Saksa maksumaksja toetusmiljardeid, Saksa kantslerid ja presidendid on minevikus toimunu eest andeks palunud ning kahetsenud. Kas saab öelda, et sakslased ei tunneta vastutust? (Thomas Urban, SZ, 22.06) Kantsler Merkel on oma eesistujatööd hästi teinud ning ELi-laevukese karilt minema päästnud. Selleks tuli üht-teist üle parda heita, olulisimat substantsi siiski kaotamata. Poolaga seoses jääb küsimus, kuidas saab olla nii, et kuus aastakümmet pärast maailmasõda, mil Saksamaa on ELi suurim rahastaja, ei anta talle hääleõigust, mis tema panusele ja kaalule vastaks? (Berthold Kohler, FAZ, 25.06)

PRANTSUSMAA

Prantsuse ajakirjandus keskendus möödunud nädalatel peamiselt Palestiina konfliktile ja Euroopa Ülemkogul saavutatud kokkuleppele uue reformilepingu suhtes.

Vanad head Euroopa Ülemkogud on kui ettenägematute lõpplahendustega filmid: psühhodraama ei lahene enne kui viimastel minutitel. Alles 23. juuni varastel tundidel jõudsid 27 liikmesriigi riigipead kokkuleppeni. Nicolas Sarkozyl on mille üle rahulolu tunda ning ta ei jätnud juhust kasutamata, et kuulutada, millist silmapaistvat rolli oli Prantsusmaa etendanud lõpptulemuse saavutamises. Nii nagu kõigile Euroopa kompromissidele kohane, pöördus ka seekord igaüks tagasi koju pisikese võiduga. Saksamaa säilitas topeltenamuse, mis tagab talle suurima häältearvu, Poola saavutas selle, et uus süsteem ei jõustu enne kui järk-järgult, alates 2014. aastast. Britid ei pea võitlema enam inimõigusi käsitleva peatüki vastu ja Prantsusmaa initsiatiivil kustutati viide “vabale ning moonutamata konkurentsile”, mis ähvardaks avada ukse „utraliberalismi jäledusteks”. (Éditorial, Le Monde, 24.06) Kui Tony Blair kauples oma riigile välja harjumuspärased lepingulised mööndused, siis vennad Kaczynskid ähvardasid muutuda Brüsseli tippkohtumise deemoniteks, minnes isegi niikaugele, et tulid välja argumendiga Poola Teise maailmasõja suurtest ohvritest. Kuid nende kangekaelsus ja häbematuseni küündinud meetod pidada telefoni teel pidevalt omavahel läbirääkimisi, ei tasunud ära. PSL-s sisalduv topeltenamuse nõue jäi püsima. On küll pisut absurdne, et uus süsteem ei rakendu enne kui kümne aasta pärast. Kuid olulisem kui lepingust välja jäänud viited sümbolitele või arutelu selle üle, et Euroopa välispoliitikat ei koordineeri mitte “minister” vaid “kõrgem esindaja”, on see, et Euroopa saab nüüd välja murda tardumusest ja suunata pilgu kaugemale sisemistest institutsionaalsetest vaidlustest. Oleks aeg, et EL võidaks tagasi oma kodanike usalduse ja tegeleks valdkondadega nagu immigratsioon, majandus- ja energiapoliitika ning rahvusvahelised küsimused. (Pierre Rousselin, Le Figaro, 25.06) Olgugi, et reformilepingu kavas suudeti kokku leppida pilluvad mitmed Euroopa liidrid teravaid kriitikanooli lõpplahenduse suunas. “Poliitikuna olen rahul sellega, et jõuti kompromissile, mis võimaldaks EL-il kriisist väljuda, kuid euroopa-meelsena pidin alla neelama mõru pilli, nähes, mis näitemängu seal (Ülemkogul) mängiti. Teatud poliitikud tulid Brüsselisse mandaadiga külmutada Euroopa arengutee, ja neid respekteeriti. Kahekiiruseline Euroopa on nüüd möödapääsmatu paratamatus,” arvas Itaalia peaminister Romano Prodi. (Jean-Jacques Bozonnet, Rafaële Rivais, Jean-Pierre Stroobants, Le Monde, 26.06) Taas ümberlõigatud Euroopa kostüüm. Angela Merkel pidas klassikalise meetodina lõputuid läbirääkimisi uut reformilepingut blokeerida ähvardavate partneritega. Poola vennad Kaczynskid jäid pea lõpuni vankumatuks, kuni viimaks soostusid Saksamaale järele andma hääletussüsteemi osas, sedagi loomulikult kompromissi valguses. Kuid teinegi veenmismeetod, tunduvalt kavalam ja märkamatum, aga ka silmakirjalikum, kätkeb endas pinnapealset näilikku mängureeglite muutmist ilma, et sügavuti midagi muutuks. See mis ilukirurgiliselt põhiseaduleppest kärbiti, oli selleks, et rahule jääksid euroskeptikud. Tegelikud aluslepingud, nagu ka stabiilse pikaajalise eesistumise sisseseadmine ja ELi laienemist arvestav hääletussüsteem, jäid siiski kehtima. (Catherine Chatignoux, Les Echos, 26.06)

Gazas toimuv poliitiline, sotsiaalne ja humanitaarkatastroof on jätkuks lõputule agooniale projektis, mida nimetatakse ühtse Palestiina riigi loomiseks ning Lähis-Ida rahuprotsessiks. Suure vaevata on võimalik leida Lähis-Ida konflikti väliseid süüdlasi: Iisrael, Iraan ja Hamas. Iisrael - süüdlane okupatsioonis ja vägivallas; Iraan - igavesest igavesti süüdi fanaatilises teokraatias ja läänevastalisuses, ning lõpuks radikaalne islamistlik terroriorganisatsioon Hamas. Kuid on ka varjatud süüdlasi - need, keda saab süüdistada pigem tegematajätmistes. Ka Euroopa, ühe osalisena Lähis-Ida rahuprotsessi kvartetis, võtab endale vastutuse, keeldudes dialoogist Hamasiga, kellest lääneriigid on resoluutselt ära pööranud, suunates oma energia vaid Fatah’ile ja Abbassile. EL’il on kõik trumbid, alustamaks poliitilist dialoogi, kuid selle asemel on taganetud humanitaarabiprojektide selja taha. Kui kvarteti eesmärgiks on stabiilne olukord regioonis ning pikaajaline rahu, siis radikaalse Hamasi kaasamine on vältimatult vajalik. Vastasel korral jääb Hamas blokeerituna Gaza sektorisse ning Jordani jõe läänekallas ja Gaza jäävad alatiseks üksteisest ära lõigatuks, kaob igasugune võimalus stabiilseks rahuks regioonis. (Daniel, Libération, 26.06)

SKANDINAAVIA

Skandinaavia meedias oli vaatluse all Euroopa Liidu reformilepinguga seonduv, Lähis-Ida küsimused ja Tony Blairi sobivus rahusaadikuks, samuti Afganistani missioon. Suhtumine uude ELi reformilepingusse oli Skandinaavia meedias vastuoluline. Kaheldi, kas liikmesriigid jõuavad üksmeelele. Lähis-Ida teemadel arutleti sealse konflikti olemuse, rahu võimalikkuse ning selle saavutamise tingimuste üle.

Kas võib loota, et ELi pealinnade psühholoogilisele sõjale järgneb vaherahu? Kas nädala tippkohtumiselt võib vähemalt loota minimaalset vastastikust usaldust? Kas on võimalik ennetada leppe takistamist poolakate, brittide ja hollandlaste poolt? Kui nii, siis muudab Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ELi psühholoogilist kliimat, mis oleks järjekordne „triumf Merkeli moodi”. „Merkeli-meetod” järgib vanaaegset traditsiooni, kus on oluline osa ametnikel ning kus ei ole mingit vajadust demokraatliku dialoogi ja avatuse järgi. Selline taktika võib toimida sissepoole suunatud ELis. Intravertne EL kuulub aga minevikku. Peagi ootab meid uus maailm, maailm pärast Putinit ja pärast Bushi. Selles uues globaalses keskkonnas on EL sunnitud võtma vastu kasvava rahvusvahelise vastutuse. Siis ei piisa enam taktikalistest vabandustest. (Rolf Gustavsson, Svenska Dagbladet, 17.06) Globaalse arengu poolt tekitatud uute nõuete täitmiseks on EL kõigile oma liikmetele asendamatu vahend. Me vajame praegu rohkem kui varem hästi funktsioneerivat ELi. Põhiseadusleping tugevdab elanikkonna õigusi kogu Euroopas tunduvalt ning on märkimisväärne eestvõitleja kliima ja globaalse soojenemise küsimustes. Globaalset maailma saab mõjutada läbi institutsioonide. Kaasaegses maailmas ei ole täielikul iseseisvuse ja enesemääramise ideel enam mõtet ja ei ole seda tegelikult enam ammu olnud. (Erik Boel, Ellen Trane Nørby, Berlingske Tidende, 21.06) EL-projektile rahvalt legitiimsuse saamiseks on vajalik pidada Euroopa-teemaline debatt. Rahvahääletus võib olla representatiivse demokraatia kasulikuks lisaks, kindlustades esmalt põhjaliku debati taanlaste EL liikmesmaaks olemisega seotud põhiküsimuste üle. Teiseks on rahvahääletus tavakodanike võimalus oma hääl kuuldavaks teha ja astuda vastu poliitikutele, kes on rahvast eemaldunud. Kas rahvahääletuse korraldamiseks on põhjust, seda näitab tulevase ELi põhiseadusleppe täpne tekst. (Juhtkiri, Jyllads-Posten, 22.06) Poola käitumine enne tippkohtumist on kui revanšism, mis lagundab Euroopa riikide koostööd ELis. Euroopa arengu oluline osa viimase poole sajandi jooksul on olnud vennalike suhete loomine ning sõdade-ajaloo seljataha jätmine. (Barbro Hedvall, Dagens Nyheter, 22.06) Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen leidis, et poolakad peavad mõistma - solidaarsus peab olema kahepoolne. (Jakob Sorgenfri Kjær, Politiken, 22.06) Põhiseadusleppe tulemusi kommenteeris Taani PM järgmiselt: „See on väga hea tulemus. Ebakindlus, mis on Prantsusmaa ja Hollandi rahvahääletustest saati olnud, on nüüd möödas ning EL võib edasi tegutseda. Nüüd saab anda Euroopa arengule uue tõuke ning koostööle lisandub uus dünaamika. On hea, et põhiseaduskontseptsioonist on loobutud.” (Claus Kragh, Ole Bang Nielsen, Uffe Tang, Berlingske Tidende, 23.06)

Rahvusvahelises debatis püsib mantra, et konflikt Iisraeli ja palestiinlaste vahel on põhjus, miks mitte ainult Lähis-Idas, vaid peaaegu kõigis Araabiamaades jätkuvad rahutused. Kui see konflikt leiaks lahenduse, saavutaks regioon rahu ja maailm oleks vabastatud igavesest kriisikoldest. See on suur müüt. On tõsi, et araabia režiimid on palestiinlasi korduvalt alt vedanud kogu selle aja kui Iisrael on eksisteerinud. Nad oleksid võinud aidata majanduslikult või võinud vastu võtta asüülitaotlejaid, nagu seda on teinud Euroopa ja USA. Vahel tundub, et araabia maailm hoiab Iisraeli konflikti elus, kuna see on siseriiklikult kasulik. Siit aga jõuame algpunkti. Iisrael on regioonis ainuke demokraatlik riik. Rohkem kui varem on Iisrael meie vastustusel. (Juhtkiri, Jyllands-Posten, 16.06)

Tony Blairi rahusaadiku positsiooni Lähis-Ida konflikti lahendamises suhtutakse üldiselt positiivselt. Taani välisminister Per Stig Møller leiab, et võimalus saavutada kokkulepe Iisraeli ja palestiinlaste vahel on praegu suurem kui kunagi varem ning leiab, et Tony Blair on tänu oma kogemusele Põhja-Iirimaaga parim isik küsimuse lahendamiseks. (Lone Theils, Berlingske Tidende, 27.06) On hea ja mõistlik kasutada Tony Blairi ära praegu, kui ta on maailma suurim riigimees. Tegelikkuses aga ei saa Blair tuua muutusi, kui ei muutu poliitiline maastik. (Juhtkiri, Berlingske Tidende, 27.06) Kui rahutooja Tony Blair tahab mõjutada Lähis-Ida, peab ta esmalt mõjutama USAd. Peaministrina ta seda ei suutnud. (Juhtkiri, Berlingske Tidende, 17.06)

Kriitika Taani osaluse suhtes Afganistanis suureneb – kas ei ole tegemist lootusetu sõjaga, kus ei ole põhjust võidelda? Tegelik probleem seisneb pigem siiski selles, et NATO Euroopa maad on roninud selle sõjaga seonduva eest peitu, samas enamasti nõustudes, et kaotust peab iga hinna eest vältima. Kui kõvasti võib teiste peale karjuda, kui ise ollakse peidus? See on aga just see, mida paljud Euroopa riigid on Afganistani küsimuses teinud. See on probleem, millega tuleb tegeleda, aga mitte nõuda tagasitõmbumist konfliktist, mida me lihtsalt ei saa jätta lahendamata. (Tom Jensen, Berlingske Tidende, 17.06)

SOOME

Soome ajakirjandusele pakkus suurt huvi Euroopa Ülemkogu ning Suurbritannia valitsusjuhi vahetus.

Pärast tippkohtumist näeb ELi põhiseaduslik lepe välja nagu lapse pakitud jõulukink. Paber on kortsus, kuid sisu on alles. Optimist ütleks, et parem see, kui läbirääkimiste ebaõnnestumine ja mitmeks eri rütmis arenevaks tuumikuks lõhenemine. Suur osa ELi innukamatest tugevdajatest on leppe heaks kiitnud ning just nemad olid sunnitud järele andma. Teisalt – sisu ei muutunud kuigi palju. Pahimatele riiukukkedele - Poolale ja Suurbritanniale - tehti järeleandmisi, mille tegelik tähtsus on siiski vähene. Tõrksate riikide põhjendustel ei olnud otseselt mingit seost ELiga. Poola nõudmiste taga on ajalugu, Suurbritannia nõudmiste ainuke mõistlik põhjendus oli leida viis, kuidas uue leppe üle ei oleks vaja korraldada rahvahääletust euroskeptilises riigis. Nagu ikka, pöördusid kõik juhid kodumaale tagasi võitjatena. Kuid Poola „võit” võib osutuda petlikuks: riik kulutas hetkega viimasegi sümpaatia- ja solidaarsuskapitali ELis, saagides oksa, millel istub. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 25.06) Tippkohtumisest jäi ebameeldiv järelmaik. Euroopa peaks enda huvides olema ühtsem kui kunagi varem, kuid nagu näha, kõik seda ei soovi. Isekuse pärast kannatab kogu Euroopa. Eriti Poola juhtide Lech ja Jaroslaw Kaczynski käitumine oli andeksandmatu. Vennad peaksid märgama, et tegid tohutut kahju riigi mainele ja huvidele. Poola on nüüd käratseja, kelle nägemusi ei hinnata. Kohtumise lõpptulemuseks on ELi tegevuse tõhustamine, kuid uutest kokkulepetest pole kasu, kui kõik liikmesriigid ei taha ühtsemat Euroopat. (Petteri Tuohinen, Helsingin Sanomat, 25.06) Poola ei saavutanud käratsemisega midagi, kuid hankis endale palju uusi vastaseid. Poolal võib tulevikus olla väga raske leida liitlasi, vähemalt nii kaua, kuni kaksikvennad on võimul. Poola juhtum näitab, et 27 liikmesriigiga liidus võib edasiminek olla võimatu, ükskõik, millised oleksid hääletamisreeglid. Asemele tuleb mitmekihiline liit, mille tuumikus leiab oma koha loodetavasti ka Soome. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 25.06) Teija Tiilikainen Soome välisministeeriumist on tippkohtumise tulemusega rahul. Tiilikaineni arvates saavutas Soome kohtumisel oma peamised eesmärgid. Turu Ülikooli professor Esko Antola seevastu nendib, et Soome eesmärkide saavutamist on raske hinnata, kuna eesmärke ei toodud enne kohtumist selgelt välja. Antola arvates ei rahulda saavutatud kompromiss õigupoolest kedagi. (Jukka Vahti, Helsingin Sanomat, 25.06) ELi põhiseadusliku leppe uuendamise esialgne eesmärk oli lihtsustada laienenud ELi otsuste tegemist ja suurendada ELi usutavust liikmesriikides. Saavutatud kompromiss ei täida tingimata neid eesmärke. Segase kokkuleppe abil pääses EL siiski raskest kriisist välja, kuid mitmed uuendused lükkuvad liiga kaugessee tulevikku. (Juhtkiri, Kauppalehti, 26.06) ELi sõbrad võivad lõpptulemusega rahule jääda, kuid mitte viisiga, kuidas see saavutati. Uus leping on tegelikult märkimisväärselt keerulisem dokument, kui selle alusdokument - põhiseadusleping. Nüüd on aeg peatuda ja keskenduda olulisimale. ELil on muudki teha kui riielda liikmesriikide vaheliste võimusuhete üle. Tippkohtumise tulemus oli parim, mida selles olukorras võis saavutada. EL ei saanud endale ebaõnnestumist lubada; see oleks tõenäoliselt viinud praegusel kujul eksisteeriva ELi lagunemiseni ja tuumik-Euroopa tekkimiseni. (Alexander Stubb, Helsingin Sanomat, 27.06)

Tony Blairi aeg Suurbritannia peaministrina oli edukas, kui välja arvata Iraagi sõda. Blair muutis Suurbritannia tänapäevasemaks ühiskonnaks. Blairi valitsemisajal oli majandus pärituult ja töötus püsis madalana. Gordon Brown pääseb lõpuks Blairi varjust Suurbritannia juhiks, kuid uue peaministri probleemiks saab leiboristide võimuperioodi pikkus. Brown peab usutavalt näitama, et tema on see, kes suudab Suurbritannia uuendamist jätkata. Avakõnes rääkis Brown uuenduste vajalikkusest ja soovist valijaid kuulata. On see aga usutav, kui kõneleja on tuntud kõrgi ja paljuski sissepoole suunatud poliitikuna? Gordon Browni Euroopa-poliitika võib omandada teise tooni. Brown ei ole otseselt euroskeptik, kuid teda ei ole ka pea üldse nähtud ELi kohtumistel. Tony Blair oli peaministrina osav, kuid aeg ja eriti Iraagi sõda vähendasid tema usutavust. Brownil ei ole palju aega ning tal jääb puudu Blairi võimest inimesi valitseda ja nendega rääkida. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 28.06) Tony Blair on rahusaadikuna ja probleemide lahendajana klass omaette. Ta on suurepäraste kogemuste ja puhta taustaga Euroopa riigijuht. Ta on ka hea esineja ning osav suhtleja. Lahkuva peaministri CVs on vaid üks piinlik moment: Iraagi sõda. Muidu on raske leida midagi, miks Blair ei võiks rahvusvahelise projektijuhina edukas olla. On siiski üks amet, kuhu Blair ei sobi. Temast ei või saada ELi esimest presidenti, sest see oleks talumatu Blairi ametipärijale Gordon Brownile. (Annamari Sipilä, Helsingin Sanomat, 27.06) Browni ülesanne on ebainimlikult raske, poliitika loogika järgi isegi võimatu. Rahvas väsib kord kõigis riikides pikaajalistest juhtidest ning tahab muutusi. Brown on teadlik uudsuse puudumisest, seda oli näha ka tema avakõnest, milles tähtsaimaks kasutatud mõisteks oli „muutus”. (Juhtkiri, Kaleva, 27.06)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Küberrünnakud

USA ajakirjandus

Kõik tehnikast või sõjandusest huvitatud inimesed on juba üle kümne aasta kuulnud, et tulekul on kübersõjad. Sõda pidav riik võib arvutitehnoloogia abil väidetavalt hävitada oma vaenlase pangad ja teised ettevõtted, halvata valitsuse tegevuse ja katkestada telefoniühenduse. Ükskõik millist kuju kübersõda ka ei võta, enamuse ekspertide sõnul ei ole Eestis juhtunu sobiv näide. Küberrünnakud vallandusid ilmselt seoses pingetega valitsuse plaani ümber teisaldada nõukogudeaegseid mälestusmärke. Algselt süüdistas Eesti rünnakutes Venemaad, ent lõpuks lepiti siiski mõttega, et võib-olla oli tegu siiski hoopis tehnikahuviliste aktivistide, nn häktivistide rünnakuga. Ometi käsitlesid paljud julgeoleku- ja meediaringkonnad Eestis toimunut kui konfliktide ajaloo ammuoodatud uue peatüki algust. Tegelikult polnud ei rünnakutes kasutatud tehnoloogias ega võtetes midagi uut ega ka mitte sellist, mida suudaks toime panna vaid väga mitmekülgseid vahendeid omav võimas valitsus. Eesti vastu kasutatud põhiline rünnakumeetod mitte ei hävita arvutit seestpoolt, vaid lihtsalt tekitab sissepääsu ette niivõrd palju rämpsu, et tavakülastajad, näiteks panga kliendid ei pääse ligi. Strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute tehnoloogiaspetsialisti James Andrew Lewise sõnul oleks seetõttu rumalus väita, et Eesti suruti põlvili. Tema arvates riskeeriks Venemaa liialt paljuga, kui jääks sellist rünnakut korraldades vahele. California Berkeley Julgeolekukonsultandi Ross Stapleton-Gray arvates võib sellisel puhul tulemuseks olla sõjaohu kasv. (John Schwartz, NYT, 24.06)

Saksamaa ja Austria ajakirjandus

Eesti ja USA koopereeruvad küberrünnakutega võitlemiseks. Eesti president Ilves kutsus selleks looma Eestisse vastavat NATO üksust. Infotehnoloogiliselt kõrgeltarenenud riigid on taoliste rünnakute suhtes eriti tundlikud. Ilves ei süüdistanud konkreetselt kedagi, kuid Eesti valitsusametnikud on vihjanud Venemaale. Seni toimunud rünnakute taustal USA, Iisraeli ja Taani vastu olid Eesti-suunalised rünnakud kõige ulatuslikumad. Samuti avaldas Ilves Eesti kodanike nimel mõistmatust, miks pole ikka veel viisavaba režiimi, miks USA suurimad liitlased peavad taluma suurimaid raskusi USAsse sõitmisel. (dpa, Frankfurter Rundschau, 26.06; apa, Der Standard, 26.06; Faz.net, 27.06) President Bush arvab, et rahvusvaheline üldsus peaks rohkem tähelepanu pöörama küberrünnakute ohule. Vestluses president Ilvesega ta rõhutas, et rünnakud ministeeriumite ja rahandusinstitutsioonide vastu puudutavad meid kõiki. Kumbki president vältis Putini seostamist Eesti-vastaste rünnakutega. (Katja Gelinsky, FAZ, 27.06) Eesti peab end kübersõja esimeseks ohvriks ning nõuab NATOlt tegutsemist. Armeed polegi vaja, arvab kaitseminister Aaviksoo, et ühele riigile kahju tekitada, piisab ühest arvutist. Eestlased soovivad küberkaitsekeskust Eestisse, sest tulevased rünnakud võivad olla senistest hullemad. Tõhusaks võitluseks vajame häid rahvusvahelisi leppeid ja reegleid. Osalesid ju rünnakutes Eestis vastu enesegi teadmata miljonid arvutid üle maailma, USAst Vietnamini. (Hannes Gamillscheg, Die Presse, 27.06)

Prantsusmaa ajakirjandus

Intervjuu arvutispetsialist Athine Karatzogianni’ga, kes selgitab kübersõja ohtusid ja tulevikku Eesti näite põhjal. Küberkuritegevust on täheldatud alates 1990. aastate keskpaigast, kuid esmakordselt oli ühe riigi elektrooniline infrastruktuur pideva pikaajalise organiseeritud rünnaku all. Teisalt on huvitav märkida, et „esimese kübersõja“ märklaud oli just interneti pioneer Eesti - riik, mida ka „e-stoniaks“ kutsutakse ning kuhu plaanitakse 2008. aastaks luua uus NATO küberkaitsekeskus. Eesti juhtumi varal saime tulevikuks olulise õppetunni. See oli häirekell. Eestis asetleidnud küberkonflikt osutas rahvusvahelise kogukonna vajakajäämistele, eriti selles osas, mis puudutab küberrünnakute täpsemat defineerimist ning kiiret reageerimist. Kas lähtusid laiaulatuslikud rünnakud Venemaa valitsusasutustest, olid nende taga Venemaa arvutihuligaanid või hoopis, kõige tõenäolisemalt, Eestis elavad venelased, on raske tõestada. Ometi oleme sunnitud nentima, et NATO ei tõlgenda veel elektroonilisi rünnakuid sõjaliste aktsioonidena. Hoolimata selle rünnaku olulisusest, ei teinud NATO muud kui saatis kohale oma eksperdid, selgitamaks, mis juhtus. Peaks toimuma väga ulatuslik elektrooniline Pearl Harbour, et kaalutaks küberrünnakute võrdsustamist sõjalise rünnakuga. (Laure Belot, Jean-Pierre Stroobants, Le Monde, 18.06)

Tallinna kesklinna ärihoones asuvas väikeses büroos käsutab Hillar Aarelaid uut tüüpi armeed. Tema sõdurid? Arvutid, mis rivistatuna laudadele kuulekalt ja töiselt surisevad. Tema relvad? Tarkvara, mis kaitseb spam-rünnakute, viiruste ja muu virtuaalagressiooni eest. Tema lahinguväli? Internet. CERT (computer emergency response team) Eesti juhataja Hillar Aarelaiu meeskond hoolitseb selle eest, et internet normaalselt funktsioneeriks. Alates 27. aprillist on Aarelaid ja tema elektroonilised väeosad pidevas lahinguvalmisoleku seisukorras. Rünnakud, mis lähtusid suuremas osas Vene serveritest, on mitmekordistunud, külvates paanikat pisikese Balti riigi internetivõrgus. Moskva tõrjub ametlikult süüdistusi, nagu viitaksid rünnakud valitsusele ja FSB salateenistusele, aga mõned Eesti vaatlejad on veendunud, et just Venemaa on käivitanud ajaloo esimese kübersõja. „Ennegi on nähtud küberrünnakuid, kuid uudne on märklaudade rohkus. Valitsuse veebilehed, kaks suuremat panka, ajaleht, mitmed koolid ja isegi avalikud foorumid on kannatanud rünnete all. Agressorite seas on nii isiklikku arvutit relvana kasutavaid netihuligaane kui ka professionaalseid häkkereid,“ selgitab Aarelaid. Kas on ulatuslike rünnakute taga Moskva? „Ma ei saa sellele kindlat vastust anda. Kui mets võtab tuld, siis on raske selgeks teha, kas tegemist oli iseenesliku süttimise või tahtliku süütamisega. Üks on kindel, Eesti riik tema terviklikkuses oli märklauaks,“ leiab Aarelaid. Riigikogu liige reformierakondlane Silver Meikar on veendunud, et nii tänavarahutused kui ka veebirünnakud olid pikalt ette planeeritud, eesmärgiga riik tasakaalust välja viia: „See plaan kukkus läbi osalt tänu rahvusvahelisele survele ning EL-i poliitilisele ja tehnilisele toetusele.“ (Michel de Pracontal, Le Nouvel Observateur, 20.06)

Massiivseid rünnakuid registreeriti 9. mail. 10. mail oli Hansapank sunnitud sulgema oma internetipanga mitmeteks tundideks. 15. ja 16. mail oli kord Ühispanga käes. Tegemist on tõelise nuhtlusega, arvestades, et 99% pangaülekannetest tehakse interneti teel. „Meie välismaal asuvad kliendid ei saanud internetipanga teenustele ligipääsu kaks päeva, Eesti kliendid pooleteise tunni jooksul. Lõpuks leidsime lahenduse, kuid kas see toimib ka järgmisel korral?“, küsib SEB Eesti Ühispanga infoturbe osakonna juhataja Kaido Raiend. Lohutades end sellega, et „piraadid ei pääsenud süsteemi sisse“, kardab Raiend ometi uusi inforünnakuid ja mitte vaid Eesti suunas. Kübersõja leek põles pikalt, kuid lõpuks kustutati. Ta paljastas läbipaistva ja avatud ühiskonna haavatavuse. Alarmeeritud uuelaadsest ohust, pöördusid Eesti ametivõimud oma ELi ja NATO partnerite poole. ELiga koostöös tahab Eesti luua seadusliku raamistiku, võitlemaks küberkuritegevusega, mida Eesti peab terrorismi üheks vormiks. „Võib vaid ette kujutada, mida võivad endaga tulevikus kaasa tuua järgmised, paremini ette valmistatud rünnakud,“ nendib välisminister Urmas Paet. NATO eksperdid töötasid külg külje kõrval Eesti ametivendadega. „Küberruum on lahinguväli. EL ja NATO peavad defineerima seadusliku baasi, mis võimaldaks eristada erineva tasemega küberkuritegevust,“ leiab kaitseminister Jaak Aaviksoo. (Marie Jégo, Le Monde, 28.06)

Poliitika

Rahvusvaheline ajakirjandus

Eesti president Toomas Hendrik Ilves selgitas Poola vastuseisu EL põhiseaduslepingule, viidates asjaolule, et mõned EL liikmesriigid üritavad omada erisuhteid Venemaaga, mistõttu mõned teised tunnevad, et selle tulemusena vaadatakse nende huvidest mööda. Seetõttu puudub paljudes riikides kindlus ning ei soovita otsustusõigust välispoliitika valdkonnas ELi kvalifitseeritud enamushääletusele anda, sest hääletuses võivad peale jääda teised liikmesriigid, kellel On teised huvid. (John Vinocur, IHT, 25.06)

Suurbritannia ajakirjandus

Isegi Läti uue presidendi Valdis Zatlersi kõige tulihingelisemad toetajad ei usu, et ta suudab astuda oma suurepärase eelkäija Vaira Vike-Freiberga jälgedes. Viimane oli kindlameelne polüglott, kes viis oma riigi nii ELi kui ka NATOsse. Kunagi olid postkommunistlikud riigijuhid suured ja rahvusvaheliselt tuntud kujud. Lech Walesa Poolast ja Vaclav Havel Tšehhimaalt on endiselt maailmakuulsad. Poola presidenti Aleksander Kwasniewskit imetleti välismaal tema diplomaatiliste oskuste tõttu. Reformimeelsed poliitikud, näiteks Mart Laar Eestist, Jegor Gaidar Venemaalt ja Mikulas Dzurinda Slovakkiast põhjustasid imetlust tänu oma fanaatilisele pühendumisele proportsionaalsele tulumaksule ja vabale turule. Nüüd aga on teisiti. Esile tõusevad vaid kaks riigijuhti – Venemaa president Vladimir Putin ja Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Putinit kritiseerivad paljud, ent kui ta räägib, siis teda kuulatakse. Rootsis sündinud ja USAs hariduse saanud Ilves on nüüd kõigi endiste Kremli Euroopa satelliitide eestkõneleja. See nutikas mees on ainus oma regiooni juhtivpoliitikutest, kellel on ka tegelik kogemus Brüsselist (ta on endine Euroopa Parlamendi liige) ja Washingtonist. Teda kuulab ka George W. Bush – mõlemad peavad talu (kuigi suurusjärgud on võrdlemisi erinevad) ning mõlemale meeldib sama tüüpi Stihli võsalõikaja. (The Economist, 21.06)

Vähesed teised riigid oleks NATO uute liikmetena sedavõrd teretulnud kui Rootsi ja Soome. Nende sõjaväel on heal tasemel ja sobiv, Rootsi puhul ultramoodne varustus. Nad asuvad geograafiliselt sobivas kohas. Ning ajastus oleks suurepärane – selge väljaastumine Venemaa agressiivsele jaga-ja-valitse tüüpi lähenemisele Euroopa suunal. Külma sõja ajal olid mõlemad riigid neutraalsed. Ent soomlasi ja rootslasi vihastasid Venemaa poolt õhutatud aprillirahutused Eestis ja Eesti saatkonna blokeerimine Moskvas, mille käigus rünnati ka Rootsi suursaadiku autot. Rootsi on Balti riike oskusteabe ja varustusega aidanud. Soome president Tarja Halonen aga suhtub NATOsse võrdlemisi jahedalt (talle ei meeldi George W. Bush) ja Venemaasse sõbralikult. Ta vihastas patriootlikud soomlased välja sellega, et nimetas lähedast etnilist sugulast Eestit ja Venemaad võrdse tähtsusega sõpradeks. Eravestlustes on valitsuse liikmed järsemad, ent nad ei soovi vastasseisu presidendiga. (The Economist, 28.06)

Balti riike võib võrrelda külma sõja aegse Lääne-Berliiniga – ka kolme peale kokku on nad NATOs sulgkaallased, halvasti kaitstud ja sümboolse tähendusega. Kuigi teoreetiliselt on Baltimaad NATO vihmavarju all, pakub allianss praktikas neile vaid veidi enam kui moraalset tuge. Meeleolu on ärev – ametnike teatel on Kreml salaja suurendanud Vene väekontingenti Pihkvas ning hiljuti on ilmunud välja sõjamängud, mille käigus harjutatakse Baltimaade vallutamist. Viimasel ajal on sagedased Kremli-poolsed õhupiiririkkumised rõhutanud kolme väikese riigi haavatavust. Väike NATO õhujõud küll üritab Baltimaade taevas patrullida ja riikides on suurepärane radarisüsteem, ent puudub õhutõrje sissetungijate vastu. Venemaa ähvardavad žestid, olgu siis tegelikud või kujutletud, on siiski pigem psühholoogiline kui füüsiline oht. Eesmärgiks on õõnestada Baltimaade enesekindlust, võib-olla õõnestada neid ka teistel rinnetel. Kõige tundlikum neist on energia. Baltimaad, kes sõltuvad Vene gaasist ja saavad tihti tunda katkestusi naftatarnetes, soovivad koostöös Poolaga ehitada uut tuumaelektrijaama. Aastapikkune tingimine on seni andnud vähe tulemusi, võib-olla seoses erineva religioosse taustaga – katoliiklikud Leedu ja Poola soovivad kindlat emotsionaalset pühendumist enne detailidele keskendumist, protestantlikud Eesti ja Läti aga tahavad detailid kirja panna enne, kui millessegi uskuda suudavad. Ka Venemaa soovib osaleda, Vladimir Putini sõnul on Vene firmad valmis tegema konkurentsivõimelise pakkumise. Kremlile on Baltimaade vähene ühtsus abiks. Alates 1990. aastast on Venemaa poliitika olnud suunatud ühe Balti riigi pööramisele teise vastu. Hetkel on suhted Eestiga jääkülmad, Läti aga naudib Kremli heakskiitu. Kui Eesti seisis mais vastamisi Venemaa halvakspanuga, olid Läti juhtpoliitikud põhjanaabri toetamise osas kõhkleval seisukohal, tegelik abi ja avalik sümpaatia olid siiski tugevad. Lääne-Berliin jäi alles tänu omaenda ja oma liitlaste tahtejõule ja ühtsusele – seda vajavad nüüd ka Baltimaad. (The Economist, 28.06)

Šveitsi ajakirjandus

Tallinnas on aprillikuu sündmuste jäljed peaaegu kadunud, kuid vajadus ühtse identiteedi ja dialoogi järele on tuntav. Toimunust ei räägita, kuid midagi on õhus. Kohalikud venelased ei kurda eestlaste agressiivsuse üle, kuid suhtumise muutumine on tajutav. Eestlased on muutunud natsionalistlikumaks, venelased šovinistlikumaks. Seni on eestlaste ja venelaste kooselu kulgenud äärmiselt rahulikult, ilma suuremate konfliktide ja vägivallata. Integratsiooni Sihtasutuse juht Tanel Mätlik ütleb, et usaldus on kannatanud, integratsioonitööd on nüüd raskem teha. Kuid alles nüüd on paljude eestlasteni jõudnud, milliste probleemidega puutuvad kokku rahvusvähemused. Sest senimaani elavad eri kogukonnad oma massimeedia, kultuuriasutuste ja omakeelsete koolide keskkonnas. Mihhail Lotman arvab, et venelased peaksid oma ohvrirollist lahti ütlema ning aktiivsemalt kohalikku ellu sisse elama. Et olukord muutuks, ei tule mitte paremaid õpikuid kirjutada, vaid õpetajaid paremini koolitada, märgib Mätlik. „Peame tegema kõik, et Eesti pass oleks midagi enamat kui üksnes sissepääsupilt ELi, ja seda kõikide kodanike jaoks”. (Ingrid Meissl Ǻrebo, NZZ, 22.06)

Soome ajakirjandus

Eesti president Toomas Hendrik Ilves ööbis Washingtoni visiidi käigus kaks ööd Valges Majas USA president George W. Bushi külalisena. Peagi pärast aprillis toimunud rahutusi Ilvesele kutse esitanud Bush on kiitnud Eestit osalemise eest rahvusvahelistes rahuvalveoperatsioonides ja rõhutanud Eesti rolli USA liitlasena. Bush ei osanud vastata eestlaste küsimusele viisavabaduse kohta. Samas Eesti on ameeriklastele juba ammu viisavaba. Eestlaste jaoks on Ilvese USA visiidil suur sümboolne tähendus. Bushi kutset ja otsust majutada Eesti president Valgesse Majja peetakse Washingtoni tugeva toetuse väljenduseks. Eestis hinnatakse USAd muuhulgas seetõttu, et Washington ei tunnustanud Teise maailmasõja ajal ning järel Balti riikide liidetmist N. Liiduga. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 27.06)

Majandus

Uudisteagentuurid

The Russian natural-gas monopoly Gazprom would have to sell its distribution assets in Eastern Europe if a plan under which the EU would force energy companies to separate production and distribution units as a means of increasing competition is approved. "Gazprom cannot own the distribution network of countries to which it supplies natural gas. They have to separate their activities," the EU's competition commissioner Neelie Kroes said. Gazprom, which is majority owned by the Russian state, owns several distribution companies in Eastern Europe, including 37% of Estonia's Eesti Gaas, 34% of Latvijas Gaze in Latvia and 37.1% of Lithuania's Lietuvos Dujos. (AP, 18.06)

Estonia's economy appears to have weathered a bitter row with Moscow over the removal of a Soviet-era war memorial, according to the Estonian central bank. "Political disruptions of the past two months between Estonia and Russia and Russian actions on limiting trade with Estonia have not had a significant impact on the Estonian economy as a whole," Bank of Estonia spokesman Janno Toots said. The limited impact of sliding trade with Russia also demonstrates how successfully Estonia has anchored its economy into the EU, the bank added. (Afp, 19.06)

Rahvusvaheline ajakirjandus

Kui juttu tuleb maksustamisest, tunduvad mitmed arenenud riigid järsku arengumaadena. USA maksusüsteem on üks kehvemaid maailmas ja Lääne-Euroopa riikide omad ei jää palju maha. Maailma Majandusfoorum jättis globaalse maksuefektiivsuse edetabelis USA viimasele kohale. Kui aga keegi soovib head näidet, kuidas lihtne ja läbipaistev maksusüsteem häid tulemusi annab, peaks külastama Eestit. Pärast taasiseseisvumist proovis see väike Balti riik õnne Läänega sarnase astmelise tulumaksuga. Edukaid inimesi karistati kõrgemate maksumääradega ning säästud ja investeeringud – tulevase õitsengu elumahl – kuulusid topeltmaksustamisele. Polnud just väheüllatav, et edu see ei toonud. Otsides uut lähenemist, mille abil elavdada oma majandust, kehtestas Eesti 1994. aastal 26%-lise proportsionaalse tulumaksu ja ei vaadanud enam tagasi. Koos teiste vabaturureformidega aitas proportsionaalne tulumaks Eestil saada üheks maailma kõige kiiremini kasvavaks majanduseks. Tallinn on nüüd kiirelt kasvav linn, mis on täis kalleid autosid, elegantseid poode, trendikaid restorane ja uusi ehitisi. Vahest veelgi muljetavaldavam on, et riik on süsteemi jätkuvalt reforminud. Maksumäär on alandatud praeguseks 22%-ni ja seda plaanitakse 2011. aastaks, protsendi võrra aastas, langetada 18%-ni. Eriti silmapaistev on Eesti ettevõtte tulumaksu reform. Riik likvideeris ettevõtte tulumaksu, selle asemel on nüüd lihtne rahavoolusüsteem, mis nõuab ettevõtetelt aktsionäridele jagatavatest dividendidest 22% kinnipidamist. Selle kõige tõttu pole üllatav, et Eesti on nüüd nn balti tiiger, kes kasvab kiiremini kui ükski teine nõukogude ajastu järgne süsteem. (Daniel J. Mitchell, WSJ, 20.06)

Soome ajakirjandus

Läänemere gaasijuhtme poliitika triivib, juhtme asukohta Soome lahel joonistatakse uuesti. Nord Streami tehnilise juhi Dirk von Amelni sõnul sõltub gaasijuhtme lõplik paigutus mitmest faktorist. Praegu uuritakse gaasijuhtme paigutamist lõunapoole - sel juhul läbiks gaasijuhe Eesti majandustsooni. "Nord Stream on palunud Eesti valitsuselt luba merepõhja uuringuteks, uuringu valmides selgub, kas see valik on keskkonnasõbralikum kui praegune," ütles Ameln. Gaasijuhtme rajamine on ka poliitiliselt probleemne, sest Eesti suhtub hankesse ettevaatlikkusega. Nord Streami uued visioonid selle kohta, kuidas ehitada gaasijuhe mere põhja ilma süvendustöid ja lõhkamisi tegemata, on veel pooleli. (Kirsikka Moring, Helsingin Sanomat, 19.06)

Tallink-Silja seiklused oma maine hoidmiseks meenutavad elevanti portselanipoes. Ägedale juhtide peole järgnesid muudatused juhtkonnas, kusjuures vallandamisi ei kommenteeritud. Kommentaarid jäävad ühepoolseks, kui meedia nagunii sündmusi kajastab ning käsitleb neid situatsioonist tulenevalt vaid ühest vaatenurgast. Kommunikatsioonistrateegia ja ettevõtte kultuur tunduvad praegu oluliselt muutuvat. Tallink Silja uuel kultuuril on tähtsust ka klientidele. Silja mainet ja brändi peeti aastaid Vikingiga võrreldes paremaks. Nüüd on olukord ilmselt pöördumatult muutunud. Kas maine hoidmisele tasub tõesti nii vähe tähelepanu pöörata? (Klaus Asanti, Kauppalehti, 21.06) Paar aastat tagasi tegi toonane Eesti suursaadik Helsingis etteheiteid, et soome meedia kohtleb Tallinki soome meedias erapoolikult. Reovete merre laskmine, juhtide normaalne käitumine kruiisil ja ägedad vallandamised rikuksid mistahes ettevõtte maine, kuid Tallink teeb kõike kõige keerulisemal moel. Eesti majanduse lipulaeva ebakindel seilamine näitab, kui oluline on professionaalne kommunikatsioon. Tallink on agressiivne vallutaja, kelle suuromanik, Eesti rikkaim mees Enn Pant, tahab teha Eesti majandusajalugu. Tallinki ja Silja ühendamine oli majanduslikult ainuke võimalus, kuid maine poolest võib see osutuda uputavaks sooks. (Jussi Kärki, Kauppalehti, 27.06) Tallink-Silja jätkab organisatsiooni muutmist ja juhtide vallandamist. Nüüd vallandati kaubavedude juht Johan Lindblad ja rahvusvahelise müügi eest vastutanud Matti Orama, mõlemal on Silja taust. Tallink Silja tegevjuht Keijo Mehtonen põhjendas vallandamisi ettevõtte juhtorganite koondamisega. Seda oleks võinud teha juba palju varem, kui selleks oleks olnud ühine nägemus. Vallandatute asemele tulevad inimesed omast organisatsioonist. (Liisa Enkvist, Turun Sanomat, 20.06)

Kultuur

Prantsusmaa ajakirjandus

Hea võimalus avastada enda jaoks osakest eesti kultuurist avaneb sel suvel Cagnes-sur-Meri linnakeses, kus kolm eesti kunstnikku eksponeerivad kaasaegset ehtekunsti. Ehte- ja sepakunsti osakonna juhataja Eesti Kunstiakadeemias Kadri Mälk on Euroopa üks innovaatilisemaid ehtekunstnikke. Ehted kannavad tema sõnul endas iidsetest kultuuridest pärinevat spirituaalset tähendust. Tema puhta ja elegantse joonega maagiliselt mõjuvates töödes on kasutatud nii hõbedat, valget kulda, musta teemanti, granaati kui ka kummi. Tanel Veerne esitleb oma sürrealistlikke skulpturaalseid ehteid ning Piret Hirv minimalistlikke sepistatud prosse. Kolmes kunstnikus ühineb salapära, õrnus ja teatav nukrus, mis on omane kaugele Eestile. Näituse avamisest võttis osa ka Eesti suursaadik Prantsusmaal Margus Rava, keda tervitas Cagne linnapea Louis Nègre. (Roselyne Chomiki, Nice Matin, 13.06)

Varia

Uudisteagentuurid

Having weathered the storm of massive series of cyber attacks, Estonia has found itself lecturing NATO's biggest players on the harsh realities of the cyber age. In the aftermath of the "cyber-war," NATO leaders gave a new priority to discussing issues of cyber defence, and the need for a solid legal framework in which to address it - debates in which Estonia's experience was of critical importance. "Today, Estonia is an opinion leader. We now have to do a lot of work to move to being a leader in the field," said Mihkel Tammet, head of communications and IT at the Estonian Ministry of Defence. On a battlefield in which a handful of men in armchairs can play as great a role as a tank brigade, NATO's third-smallest member could end up as one of its biggest players in the virtual arena. (dpa, 22.06)

USA ajakirjandus

Euroopa Parlamendi seadusandjad tekitasid õudu viina villimise traditsioonide austajates, otsustades, et viina võib lisaks teraviljale või kartulitele toota veel ka suhkrupeedist, õuntest ja viinamarjadest, kuni vaid viinapudelitel on korralikud sildid. Nn viinavöö riigid, kelle hulka kuuluvad Taani, Eesti, Soome, Läti, Leedu, Poola ja Rootsi, soovisid definitsiooni, mis lubaks viina teha ainult teraviljast, kartulitest ja melassist. (John Tagliabue, NYT, 20.06)

Suurbritannia ajakirjandus

Eesti pealinnal on kompaktne keskus, kus munakivitänavate labürint viib üles künkale keskaegsete kindlustuste ja kauni vene õigeusu kiriku juurde. Ka on linnas huvitav okupatsioonimuuseum, mis meenutab nõukogudeaegset survet ning suurepärane KUMU kunstimuuseum, kus on esitletud nii kaasaegsed kui ka vanemad tööd. Kuid Tallinna tuntakse enim poissmeeste- ja vanatüdrukutepidude järgi. Odavad lennud ja odav ööelu on osutunud edukaks noorte inimeste tõmbenumbriks. Nad ei tee linnale liiga, ent mõned tänavad võetakse sisuliselt pidutsejate hulkade poolt üle. Hollywoodi ööklubi on selliste lõbutsejate jaoks õige klubi. Seal on palju kauneid eesti naisi, supermeesteks ja ämblikmeesteks riietunud mehi, supermodellilikult riietunud ning üksi popdiiva kombel tantsivaid tüdrukuid, kõigil on lõbus. Kas need inimesed teevad halba? Ei tundu nii. Neil tundub lihtsalt olevat hea olla. Peatset abiellumist tähistavad inimesed käivad baarides ja klubides, mis on mõeldud just nimelt neile. Loomulikult on Tallinnas paar tänavat, kus britid domineerivad. Kuid Londonis on palju kohti, mis on turistide poolt üleujutatud. Nii see tänapäeval lihtsalt käib. Turismis liiguvad suured rahad. Ja pole kahtlust – Tallinn on poissmeestepeoks fantastiline koht. (Tom Chesshyre, The Times, 22.06)

Soome ajakirjandus

Seppo Zetterbergi raamat „Eesti ajalugu” on nägemuslik süntees eesti ühiskonna ajaloost muinasajast 2000. aastateni. Zetterbergi kompetentsus ja orienteerumine Eesti ajaloos viivad selgete tõlgendusteni. Teos on väga laiaulatuslik, kuid sujuvalt ja stiilselt kirjutatud. Eesti ajalugu on rikas ja ränk, täis julmust, nagu kõigil suurte riikide ja kultuuriruumidega piirnevatel riikidel. Eesti ajalugu näitab, et Eesti ühiskonda või poliitikat ei ole võimalik mõista minevikku tundmata. (Mirkka Lappalainen, Helsingin Sanomat, 1.07)

Turu ja Tallinna linnapead soovivad reisijateveo laevaliini käivitumist linnade vahel. Tallinna linnapea Edgar Savisaare sõnul on Helsingi tallinlaste jaoks juba igapäevane asi, kuid Turu kohta nii öelda ei saa. Turus on veel eksootikat. Savisaar külastas Turu linna seoses 2011 aasta kultuuripealinna projektiga. Savisaar ja Turu linnapea Mikko Pukkinen pidasid läbirääkimisi ka muude koostöövõimaluste üle Läänemere piirkonnas. (Katri Kangas, Turun Sanomat, 20.06)