Nädal välismeedias 14.-27. mai 2007

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Küberrünnakud, Poliitika, Pronkssõdur, Majandus, Kultuur, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

French President Nicolas Sarkozy made clear that breaking the EU's institutional deadlock is a more urgent priority than challenging Turkey's membership ambitions. A week after taking office, Sarkozy met EC President Jose Manuel Barroso to lay out his plans for a treaty to replace the EU constitution, rejected by French voters in a 2005 referendum. French officials indicated the "simplified treaty" was likely to dominate the talks rather than Turkey's EU accession negotiations, which Sarkozy firmly opposes. (Reuters, 23.05)

Laienemine

French President Nicolas Sarkozy said he had not changed his view that Turkey should not join the EU, but the issue should only be debated once the EU has reformed its institutions. "I believe Turkey does not have its place in the EU and I haven't changed my opinion," Sarkozy told a news conference during an inaugural visit to the EC. (Reuters, 23.05)

France supports a special partnership between the EU and Turkey but not full membership for the mainly Muslim country, the new state minister for European affairs said. France will "act in such a way to try to find ways to create a special partnership between the EU and Turkey," Socialist Jean-Pierre Jouyet, who was appointed to the rightwing government, told RTL radio. President Sarkozy opposes Turkish membership of the European Union, arguing that the country belongs in Asia and that the 27-nation bloc, which has taken in 12 new members since 2004, should consolidate its new borders. (AFP, 22.05)

Integration into the EU is the way forward for Balkan countries emerging from years of conflicts, central and east European presidents agreed. Czech President Vaclav Klaus hosted 14 other presidents from central and south-eastern Europe in the second largest Czech city for an annual summit. The gathering brought together the heads of eight EU members, including six that joined over the past three years, and of seven countries aspiring for membership. (Reuters, 26.05)

Välispoliitika

President Putin played down Russia's string of disagreements with the EU, insisting instead on the need for dialogue and mutual respect. On his first, albeit brief, visit to Luxembourg Putin, and his host PM Jean-Claude Juncker, insisted on the need to cool the tensions which have risen in EU-Russian relations in recent months. These particularly concern former Soviet satellites such as Estonia, Lithuania and Poland. (AFP, 24.05)

Criticism of Moscow, particularly over human rights, shows the West is losing the means to pressurize a resurgent Russia, President Putin said. Asked, during a press conference in Luxembourg, about the repeated criticism aimed at Russia's human rights record, Putin said it proved that there are "fewer and fewer ways to put pressure on Russia" because "we have rebuilt our economic and military potential". "There are very few levers nowadays to influence Russia, and the best way is to deal with her properly that is to say, like with other countries, to show respect," he told the joint press conference with Luxembourg PM Juncker. (AFP, 24.05)

The EU and African, Caribbean and Pacific (ACP) nations agreed to release a major aid package for the African Union peacekeeping force in strife-torn Darfur. The 40-million-euro package had been given the greenlight by EU foreign ministers earlier this month, but the move had to be approved by ACP nations as the money comes from a jointly managed fund. (AFP, 25.05)

Russian chess master turned dissident Gary Kasparov warned Europe that its giant eastern neighbour is heading for a "political crisis" by the end of the year, while urging the EU and G7 states not to give Putin propaganda ammunition. His remarks, made at the EP in Strasbourg, depict Putin's Russia as an ideology-free "corporation" with policies designed only to enrich the nomenklatura, no matter what the cost to ordinary Russians or international relations. (EUobserver, 25.05)

Pro-Kremlin youth group Nashi placed a specially made bell outside the Moscow offices of the EC to protest the detention of an Estonian who has been charged with organizing riots in Tallinn. The group said the bell would ring every 15 minutes from 7 a.m. to 8 p.m. until Mark Siryk is released. "Under the bell's chime, EC bureaucrats (will) remember that in free Europe there is a school-age political prisoner," Vasily Yakemenko, the leader of Nashi, told Itar-Tass. (DPA, 21.05)

NATO, Julgeolek

NATO wants to finally end tensions arising from its deadly 1999 bombing of the Chinese embassy in Belgrade and establish ties with China, a general with the alliance said. NATO Military Commission chairman General Ray Henault said the organisation was ready and willing to set up direct "military-to-military" relations with China, the official Xinhua news agency reported. (AFP, 24.05)

Turkey is blocking plans to enhance cooperation between NATO troops and a future EU police mission in Kosovo in protest at its treatment by the EU. The 27-nation bloc will take over policing of the breakaway Serbian province from the UN`s later this year if a U.N. plan granting Kosovo effective independence is passed. Some 1,500 EU staff will work alongside NATO's 16,000-plus peacekeepers and the two bodies want to avoid potential for conflict by setting out clear guidelines for how the two forces will cooperate. (Reuters, 22.05)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Alates liitumisest ELiga mais 2004 on endised kommunistlikud riigid, nagu näiteks Poola ja Leedu üritanud ühendust veenda loobuma oma traditsioonilisest tegevussuunast – Venemaaga heade suhete omamise prioriteediks seadmisest, mille on paika pannud sellised suured liikmesriigid nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia. Leedu kõrge ametniku sõnul on Moskva viimaste kuude lähenemine, mis sisaldab suuremat vastasseisu, muutunud EL jaoks keskseks teemaks ning seetõttu on vähenenud surve Poolale läbirääkimiste takistamise lõpetamiseks. Hiliseim muutus on Nicolas Sarkozy saamine Prantsusmaa presidendiks Jacques Chiraci asemel. Paljude EL ametnike arvates võtab Sarkozy Kremli suhtes jäigema seisukoha. Suhted Moskvaga on niigi pingestunud seoses Venemaa ja Eesti vahelise vaidlusega, millega kaasnes Eesti saatkonna sissepiiramine Vene protestijate poolt Moskvas ja kahe riigi vahelise rongiliikluse katkestamine. Ka Leedu kaebab, et Venemaa on 10 kuuks katkestanud tarned elektrijaamale. Venemaa väidab, et Poola lihatooted on ebasanitaarsed, et Eesti pani nõukogude sõjamemoriaali teisaldades toime „jumalateotuse”, ning et tarned läbi Leedu naftajuhtme katkestati seoses remonditööde vajadusega. (Daniel Dombay ja Fidelius Schmid, FT, 14.05) Suurbritannias elava endise vene oligarhi Boriss Berezovski arvates polnud Boriss Jeltsinil tahtmist ja võib-olla ka julgust nimetada kommunistlikku režiimi mitte vähem kuritegelikuks kui natsirežiimi. Samuti ei õnnestunud tal viia Venemaa ja venelased oma vastutuse tunnistamiseni kommunistliku režiimi kuritegudes. Ilma oma vastutuse tunnistamiseta ei suuda Venemaa rõhumist tunda saanud riigid, nagu näiteks Eesti ja teised Balti riigid, Venemaad enam kunagi usaldada. Hästi on teada ajalooline fakt, et NL võit Natsi-Saksamaa üle tähendas Ida-Euroopa riikide jaoks natside rõhumise asemel kestnud kommunistliku orjastamise algust. See kestis 45 aastat, tunduvalt kauem kui natsism. Seega kajab Putini lüüasaamine Eestis peagi vastu Poolas, Ungaris, Lätis ja teistes kohtades, kus varem kommunistliku partei ja KGB kuritegusid ülistati. Meie sõdurite haudade ärakasutamine pole mitte Eesti valitsuse halb käitumine, vaid ajaloolise tõe salgamine Kremli poolt. Vaid Venemaa rahvas saab öelda, kas nõukogude sõdur oli vabastaja või orjastaja. Kuni me pole enda süüd tunnistanud, jääb ta orjastajaks. Ja kui ülestunnistus tuleb, muutub sõdur ausaks, kuid eksiteele viidud võitlejaks. Olgu see mälestus igavesti õnnistatud. (Boriss Berezovski, The Daily Telegraph, 15.05)

Tuntud vene politoloogi Sergei Karaganovi arvates võib Vene-Euroopa suhete praeguse olukorra üle vaid hämmastust tunda. Vääritimõistmised ja väikesed probleemid on pälvinud rohkem tähelepanu kui palju sügavamad jagatud huvid. Need huvid on selged: vajadus tõkestada massihävitusrelvade levikut, võitlus terrorismi vastu, mis pärast USA vägede Iraagist väljaviimist muutub vaid raskemaks, ja vajadus neutraliseerida islamiekstremism. Kui Venemaa ja EL kaotavad aega seoses väheoluliste vastasseisudega, võivad mõlema positsioonid pikaajalises perspektiivis nõrgeneda. Suurema osa välismaailmast usub, et Euroopa konkurentsivõime võistluses mõju eest maailmas nõrgeneb, sest EL ühine välispoliitika võimaldab väikestel riikidel mõjutada Berliini, Pariisi ja Roomat. Samal ajal taastab oma tähtsust „raskekahurvägi”, näiteks sõjaline võimsus ja energia, milles Euroopa on nõrk. Venemaa, hoolimata oma majandusliku olukorra ja rahvusvahelise mõjukuse praegusest tõusust, peab vastamisi seisma paljude geopoliitiliste väljakutsetega, millega riik pikaajaliselt üksi tegeleda ei suuda, näiteks Hiina esilekerkimine või sõjaka islami tõus. Venemaa-EL strateegiline liit, mis hõlmaks energiaküsimusi, ei pruugi praegu olla poliitiliselt korrektne. Kuid see on mõlemale poolele sedavõrd kasulik, et seda tuleks uuesti arutada. (Sergei Karaganov, IHT, 16.05)

EL juhtide uue põlvkonna jaoks on arvamus, et Venemaa on Euroopa loomulik osa, oma aja ilmselt ära elanud. Seda asendab karm pragmatism. Kuid mõlemad pooled peavad arvestama, kuhu selline „ebakriis” välja viib. Me ei soovi Venemaad eemaldada sellistest lepingutest nagu tavarelvastuslepe, mis on hoidnud alal rahu. Järgmine konventsioon, millest Venemaa võib loobuda, on Euroopa inimõiguste konventsioon, tulemusena ei saaks Venemaa kodanikud oma riiki Strasbourg’is kohtusse kaevata. Mõlemal poole huvides on omada reeglitel põhinevaid suhteid ja see tähendab meie jaoks vajadust hoolikalt järele mõelda enne reeglitest loobumist. Just nimelt seda on aga teinud USA, kes kuulutas välja plaanid raketitõrjesüsteemide ehitamiseks venemaa piirile, mis tähendab ballistiliste rakettide vastase lepingu enneaegset surma. (Juhtkiri, The Guardian, 17.05)

On mõistetav, et Venemaa jaoks on suhted endiste vasallriikidega keerulised. Nood on ülitundlikud igasuguse iga surveavalduse vihje suhtes, samas kui Moskva süüdistab neid Venevastaste meeleolude õhutamises Lääne-Euroopas. Probleemiks on, et Putin annab neile selleks ka põhjuseid. Venemaa tundub arvavat, et ELil ei ole paljuga kaubelda. Paljud liikmesriigid eesotsas Saksamaaga sõltuvad Venemaa energiaressurssidest. Nad soovivad teha äri suuri naftavarusid omava Venemaaga. Samuti soovivad nad vältida Venemaale lisaõigustuste andmist ÜRO Kosovo iseseisvaks kuulutamise plaani tõkestamiseks. Kuid tegelikkus on, et Venemaa vajab EL turgu samavõrd, kui EL vajab Venemaad. Selle sõnumi peab Putinile edastama. (Juhtkiri, FT, 17.05)

Venemaa on tugev, iseseisev ja õitsev riik, mida ümbritsevad vaenlased, kes tahavad õõnestada Venemaa geopoliitilist võimu. Eesti ja Poola sugused tülinorijad üritavad rikkuda Venemaa palju olulisemaid suhteid korralike Euroopa riikide, näiteks Saksamaa ja Prantsusmaaga. Värsked EL liikmesriigid tegutsevad maailmakorra ülikriitilise ja ülbe diktaatori USA juhiste kohaselt. USA väidab end olevat demokraatia, ent on lähemal pigem Kolmandale Reichile. Selline oleks lühidalt ja mõnevõrra liialdatuna Kremli nägemus Euroopast. Seda võimendab omalt poolt riiklik meedia ning seda jagavad paljud venelased. Ning just selliste mõtetega tervitas Venemaa president Vladimir Putin 14. mail USA välisministrit Condoleezza Rice’i. Seitse aastat tagasi väitis viimane, et Venemaa on nõrk ja ebakindel riik. (The Economist, 19.05)

PRANTSUSMAA

Tippkohtumine Samaras, Volga jõe võluvate kallastel, andis võimaluse Euroopal ja Venemaal lahti pakkida vastastikuste suhete musta pesu hunnik. Angela Merkeli ja José Manuel Barroso poolt “otsekoheste sõnavõttudega” pihtide vahele võetud Vladimir Putin leidis ennast tõrjumas Euroopa süüdistusi Venemaa autoritaarsuse ja süveneva äärmusluse teemadel. “Kui ajakirjanikud on tapetud ja ei teata, kes on selle eest vastutav, siis see on tõsine probleem,” rõhutas Barroso viidates Anna Politovskaja mõrvale. Merkel omalt poolt väljendas rahulolematust , et teatud opositsiooniparteide esindajatel oli raskendatud Samarasse saabumine. Kord naljatledes, kord sisemisest raevust kaamena vastas Putin sellele kriitikale samaväärse kogupauguga, süüdistades Saksamaad meeleavaldajate arreteerimises enne G8 tippkohtumist ning Eesti võime hiljutiste rahutuste käigus hukkunud venelase tapmises. “Inimene suri Tallinnas politsei silme all,” kuid EL ei näikse sellest hoolivat, põrutas Putin. Läbirääkimised EL-Venemaa strateegilise partnerlusleppe üle ei saanud alata, sest Putini väitel “Peab EL ennekõike lahendama oma sisemised probleemid”. (Lorraine Millot, Libération, 19.05) Samaras välja öeldud sõnad annavad tunnistust EL-i ja Venemaa süvenevast vastasseisust. Putini autoritarism ja Venemaa presidendi tegevus endistes N. Liidu satelliitides on tekitanud olukorra, kus Moskva ja Brüsseli vahel lahvatanud tulekahju on üha raskem kustutada. Viimati süttis tülileek vägivallatsemise pärast Balti riigis, kui teisaldati nõukogude aegne monument. Eestis ja Lätis elava vene vähemuse teemast on kujunenud poliitiline püssirohutünn. Asi pole enam lepingutes, lubadustes või läbipaistvuses, vaid õigustes ja oskuses koos elada külg külje kõrval nendes EL-i ja NATO liikmesriikides, isegi kui selleks on vaja appi kutsuda oma lääne partnerid. Teine leek põleb gaasilõhnaliselt. Moskva loomulikult vajab Euroopa turgu oma energiaekspordiks ning energiakriisi puhul oleks lõppresultaat mõlemale osapoolele saatuslik. Samas teab Venemaa ka seda, et Brüssel, otsides pikaajalisi lahendusi keskendab oma energia ja finantsid gaasijuhtmete ehitamisele, kaotades nii kontrolli transiidi üle. Erinevate probleemide valguses oleks aeg EL-il ja USA-l Venemaaga maha istuda visandamaks uut “suurt plaani”, mis annaks võtme, kuidas jagada suurt vene energiapirukat. (Richard Werly, Le Monde, 18.05) EL-Venemaa tippkohtumise avamisel mänginud folklooriansambel ei eksinud ühegi noodiga, seevastu järgnenud kõnelustel ei mängitud ühtse ansamblina. Olgugi, et Putini Euroopa asjade nõunik Sergei Jastržembski kinnitas, et “rääkida EL-i ja Venemaa suhete kriisist on suur liialdus”, sarnaneb pingete teravnemine Brüsseli ja Moskva vahel külma sõja aegsele vastasseisule. Jätkuvalt mürgitab EL-Venemaa suhteid Poola lihaembargo. Poola välisministri Anna Fotyga sõnul “on raske leida sõbralikku ühist keelt riigiga, kes kohtleb mõningaid EL-i liikmeid teise kategooria riikidena.” EL peab hakkama tasapisi aru saama, et vene ainuvalitsejad on alati pidanud Ida ja Kesk-Euroopat oma mõjusfääri kuuluvaks. Nii et tohigi suured riigid nagu Saksamaa, Itaalia või Prantsusmaa, keda huvitavad peaasjalikult energiakoostöö ja majandust puudutavad küsimused, unustada “väikeste” vastuväiteid ja hirme tulenevalt suhtluses Venemaaga. (Richard Werly, Le Monde, 19.05)

Prantsuse ajakirjanduses leidsid enam kajastamist president Nicolas Sarkozy kohtumised Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barrosoga ja Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga. Äsja ametisse astunud presidendi visiidid annavad tunnistust Prantsusmaa soovist aktiivselt Euroopa poliitikas kaasa lüüa ning EL-i põhiseadusleping ummikseisust välja tuua. Euroopa teemaatika on see, millele Nicolas Sarkozy diplomaatia on hetkel keskendunud. Suudab ta EL-i välja tuua august, kuhu organisatsioon on kukkunud peale “ei” referendumit 2005.aastal. Läbikukkumise korral on just Prantsusmaa see, kelle poole näpuga näidatakse, sest on ju president alates valituks osutumisest 6.mail kinnitanud, et Euroopast peab kujunema hetke prioriteet. Lihtsustatud leppe projekt loodab parandada EL-i institutsionaalset funktsioneerimist. Idee, mis pole küll leidnud ühehäälset heakskiitu, kuid mingit teist lahendust pole samuti suudetud välja pakkuda. Sarkozy’l on õnnestunud võimule tõusta ajal, mil Euroopa on muutuste keerises. Saksamaa eesistumine Angela Merkeli taktikepi all on lõppemas, peatselt annab Tony Blair võimu üle Gordon Brownile, samal ajal kui ka USA ja Venemaa sisenevad valimiseelsesse perioodi. See on hetk, mil Prantsusmaal on võimalus taaskehtestada oma koht Euroopas ja oma nägemus Euroopast maailmas. Esimene kuu presidendina on otsustav. (Pierre Rousselin, Le Figaro, 23.05) Saanud presidendiks, on väljaütlemised EL-i teemal saanud erilise rõhuasetuse. Merkeliga kohtudes väljendas Sarkozy ihu ja hingega oma valmisolekut mängimaks olulist rolli EL-i ummikseisust välja juhtijana. Brüsselis loodab ta aga veenda José Manuel Barrosot, et Prantsusmaa on naasmas uue hooga Euroopa poliitikasse ning et Prantsusmaa presidendi üleskutse äratamaks Euroopa on rohkemat kui pelgalt poliitiline loosung. Eurooplased ootavad. Presidendikandidaadina rääkis Sarkozy “mini-lepingust”, mis tänastes väljaütlemises on asendunud “lihtsustatud leppega”, väljendiga, mis sobib paremini Euroopa lepingukriisist välja juhtimiseks. Kui aga täielikult hüljata sõna “põhiseadus”, olgugi, et 18 riiki on selle juba ratifitseerinud, peaks siiski välja pakkuma variandi, mis kõigile oleks vastuvõetav. Ambitsioonikas põhiseadusliku lepingu kava, mille prantslased ja hollandlased tagasi lükkasid vastandatuna Brittide propageeritud miinimumprojektiga, kust oleks kaotatud nii “põhiõiguste peatükk” kui ka kõik, mis võiks viidata föderalismile, ennustab keerulisi läbirääkimisi. (Françoise Crouïgneau, Les Echos, 23.05) Täna Euroopa, Türgi ülehomme. Nicolas Sarkozy väljendas kohtumisel Barrosoga oma selgeid prioriteete, selgitades, et Türgi EL-i kandidatuuri küsimus jääb praegu tahaplaanile, esmajärjekorras tuleb lahendada institutsionaalsed probleemid: “Ma ei kavatse Türgi-debatti kõrvale lükata, kuid täna on pakilisemaid lahendust nõudvaid teemasid.” Mis puudutab kolme uue peatüki avamist Türgiga EL-iga läbirääkimistel, siis Prantsusmaa ei hakka draamat tekitama ning otsust vetostama. “Peatükkide avamine on tehniline toiming, nende sulgemine poliitiline, “selgitas Sarkozy, andes mõista, et Türgi teema on hetkel teisejärguline. (Charles Jaigu, Le Figaro, 24.05)

SOOME

Samara tippkohtumise tulemused olid lahjad. See ei olnud üllatav: osapoolte suhted on halvemad kui kunagi varem pärast külma sõda. Samara kohtumine oli suurtes küsimustes juba ette ebaõnnestumisele määratud. Uus koostöölepe ei edenenud, kuna Poola Ja Leedu ei andnud selleks luba. Eestit ärritab Venemaa sekkumine Eesti siseasjadesse. ELis tõlgendatakse Venemaa käitumist kui püüdu ELi ühisrinnet rikkuda, et ELi ääreriigid näeksid, et suured neid ei kaitse. See aga hirmutab uusi ELi riike kuna nad otsisid läänest just nimelt julgeolekut ja solidaarsust ning pääsu endise vallutaja mõjupiirkonnast. Nüüd mõõdeti nende soovide reaalsust Samaras esimest korda. EL kinnitas oma toetust liikmesriikidele. Sellele peaks järgnema kaks asja. Esiteks, et uut lepet pidurdavad muudaksid meelt ja alustaksid läbirääkimisi võimaluste üle edendada oma asja uue põhilepingu kaudu. Teiseks, ELi solidaarsust ei tuleks otsida kogu ühendust pingestades ja raputades. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 22.05) EL ja Venemaa otsivad ühist alust väga ebakindlas olukorras. Neil on mitmeid ühiseid huvisid, kuid teisest küljest väga erinev pilt maailmast. Ka ELis ei ole mingit ühist maailmapilti, ega mitmes küsimuses ka ühist poliitikat. See annab Venemaale võimaluse proovile panna ELi ja laiemalt kogu lääne ühtsuse. Samaras suutis EL suhteliselt ühise rinde säilitada. Üheks probleemiks on see, et Venemaa tahab arendada eeskätt kahepoolseid suhteid. Teisest küljest on hea, et tüliks olid sellised konkreetsed teemad nagu liha ja mälestusmärgid. See näitab, et konflikti ei taheta teravdada suhete alusteni. Konflikti piiramine näitab, et osapooltel on ka ühiseid huvisid. Nii EL kui ka Venemaa on sõltuvad nafta ja gaasi turu prognoositavast toimimisest. Kas ELi ühtsus peab vastu? (Raimo Väyrynen, Turun Sanomat, 22.05) Tippkohtumine oli tulemuste poolest tühine. Nii EL kui ka Venemaa arvavad, et neil on tüliküsimustes õigus. ELil on endisest ühtsem Venemaa poliitika. Siiani ei ole venelased tõsiselt suhtunud poliitiliselt hajutatud liitu, kuna selleks pole olnud vajadust. Nüüd tasub venelastel strateegia uuesti üle vaadata. Kui ühist ELI välispoliitikat ja solidaarsust ei ole, ei kuulata ka ELi või selle liikmesriike. Kohtumisel püüdis Putin vastata süüdistustele vasturünnakuga, mis aga ei töötanud. Pall on nüüd Putini käes. Kui Venemaa tahab arendada suhteid ELiga, tuleb tal liha impordi keeld tühistada ja ELi tõsiselt suhtuda. Otsuse tegemine ei ole lihtne, kuna Putinil on piinlik järele anda N. Liidu endise satelliitriigi ja ELi nõudmistele. Venemaa naabriks on aga suur ja ostujõuline majanduslik võim, mis kasvab ka poliitiliselt. Tõrksus suhete arendamises kahjustab lõpuks vaid Venemaad. Praeguse suhtumisega sülitab Putin oma varvastele. (Petteri Tuohinen, Helsingin Sanomat, 19.05) EL ja Venemaa jäid oma positsioonidele kindlaks. ELi ja Venemaa suhetes rõhutatakse liigselt erinevusi. Selle asemel peaks püüdma rõhutada ühiseid huvisid ja sõltuvust üksteisest, näiteks energiapoliitikas. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 19.05)

Kirde-Afganistanis Maymanas sai teeäärse pommi plahvatuses surma Soome rahuvalvesõdur. Soomlased on tegelenud rahuvalvamisega juba üle 50 aasta ja erakordselt väikeste kaotustega. Oma osa võib olla ka õnnel, kuid peapõhjuseks on ennekõike rahuvalvajate hea koolitus ja reaalsuse taju. Soome rahuvalvaja surm ei ole üllatav. Olukord Afganistanis on halvenenud, seda ka varem rahulikuks peetud põhjaosas. Soome opositsioonijuhid ja Rohelised nõudsid juba valitsuselt selgitusi Afganistani julgeolekuolukorra kohta. Selgituse või raporti nõudmine ei ole põhjendamatu, kuna olukord Afganistanis on muutunud. Aastal 2002, kui parlament käsitles rahuvalvajate osalemist ISAFi vägedes, oldi soomlasi saatmas eeskätt riigi taasülesehitamisele. Nüüd peetakse Afganistani lõuna- ja idaosas sõda, mis ähvardab levida ka Põhja-Afganistani. Olukorra uuestihindamine oleks omal kohal. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 25.05) Afganistani rahuvalveoperatsiooni jätkamine on vajalik, kuigi riskid võivad veelgi suureneda. Soomlased ei ole seal mitte sõdimas, vaid ühiskonda ülesehitamas. Seersant Petri Immonen on esimene soome rahuvalvesõdur, kes Afganistanis surma sai. Soomlased peavad nüüd olema endisest tähelepanelikumad. Afganistanist lahkumine ei tule kõne alla ja seda ei ole ka kaalutud. Afganistani üldine olukord annab kahjuks vähe optimismi uskuda, et olukorra stabiliseerumist oodata võiks. (Juhtkiri, Kaleva, 25.05) Hiljemalt pärast 2006. aasta suve veriseid kokkupõrkeid on olnud teada, et Afganistani missioon ei ole kerge ning lõplikku edu oodata ei maksa. Soome 100 rahuvalvajat on Afganistanis ennekõike kahel põhjusel. Missioon - Afganistani ühiskonna stabiliseerimine seadusliku valitsuse juhtimisel - on iseenesest auväärne ja ÜROlt on mandaat olemas. Teiseks väljendab Soome panus solidaarsust teistele kaasatud demokraatiatele ja kogu läänelikule väärtusmaailmale, kes on ülesande enda kanda võtnud. Missioon ja Soome osa selles on meile siiski meelepärane vaid siis, kui on olemas tõelised eeldused õnnestumiseks. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 25.05) Läänemaailma kõikuv Afganistani-poliitika toidab nende soove, kes on valitsuse vastased ja annab hoogu rünnakutele, mille eesmärgiks on kõigutada läänemaailma otsustavust jätkata Afganistani toetamist. Radikaalsed islamistid jälgivad teraselt Euroopa riikide arutelusid Afganistani operatsioonide ümber. Ükskõik, kes Maymanas tehtud rünnaku taga oli, on selge, et Maymana tragöödia on osa suuremast paradoksist: mida tõhusam Afganistani valitsus saab olema, seda rohkem on tal kõigutajaid. (Christian Jokinen, Helsingin Sanomat, 26.05)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Küberrünnakud

Uudisteagentuurid

Estonia rejected EU criticism of its handling of cyber-attacks which have pounded the Baltic EU member since the end of last month, forcing it to bar access to many state websites. Hillar Aarelaid, head of Estonia's computer emergency response team CERT, said comments made by the head of an EU agency promoting a shared network of environmental data that Estonia should have used "fairly basic procedures" such as firewalls to ward off cyber-attacks, showed ignorance of the extent of the cyber-assaults on the Baltic state. "If it had been so simple to use elementary firewalls, we would have done it," Aarelaid said. (EUbusiness, 22.05)

EU Justice Commissioner Franco Frattini called Tuesday for broader European cooperation to tackle cyber-attacks like those that have pounded Estonia this month. "We do need cooperation on that, we do need a strategy on prevention," he said, as he unveiled a new strategy drawn up by the European Commission to improve the EU's fight against cyber crime. He said 128 separate strikes had hit Estonia's computer systems in the first two weeks of May in what was an unprecedented attack. This was a "coordinated attack against a state, not only against a ministry, not only against a bank - that of course of happened in the past - but against a state," he said. (AFP, 22.05)

EP members called on Russia to assist investigations into cyber-attacks against Estonian websites occurring after the decision to remove a Soviet war memorial from central Tallinn. The resolution said the attacks have often originated from abroad and "have come from Russian administration IP addresses." It also called on the European Commission and EU member states to assist in analysing the attacks and to look into how they can be prevented in the future. European parliament members also condemned "attempts by Russia to exert economic pressure on Estonia." (AFP, 24.05)

The massive wave of cyber attacks which have hit Estonia's websites are a security issue which concern NATO,the Alliance's Secretary General Jaap de Hoop Scheffer. "These cyber attacks have a security dimension without any doubt and that is the reason that NATO expertise was sent to Estonia to see what can and should be done," he told a meeting of lawmakers from NATO member states. "Does this have a security implication? Yes, it does have a security implication. Is it relevant for NATO? Yes, it is relevant for NATO. It is a subject which I am afraid will stay on the political agenda in the times to come," he added. (AFP, 25.05)

USA ajakirjandus

USA sisejulgeolekuministeeriumi teatel on vaja USA arvutivõrgustikku kindlustada al-Qaeda häkkerite vastu. Eesti kogemus pakub ainulaadset võimalust jälgimiseks, kuidas sellised rünnakud toimuvad. Eesti valitsus hoidub küll otsesõnu Venemaa valitsust süüdistamast, kuid on samas rõhutanud, et Moskva pole üles näidanud ei huvi rünnakute lõpetamise vastu ega Vene riigiametnike võimaliku rünnakutes osalemise süü uurimise vastu. Justiitsminister Rein Langi väitel ei vaevu Venemaa ametnikud isegi telefoni vastu võtma, kui nende poole pöördutakse. Riigikogu liikme Silver Meikari teatel on olemas selged märgid Venemaa riigi osalemisest rünnakutes ja et seda on temale vestlustes kinnitanud ka mitmed julgeolekuasutuste töötajad.

Eestile tuli riigiametnike teatel appi ka FBI. Büroo suunas reporteri kõne USA saatkonda Eestis, kust öeldi, et saadaval pole mitte kedagi, kes võiks rääkida USA abist Eestile. Valitsuse IT-nõuniku Linnar Viigi arvates on rünnakute näol tegu millegagi, mida analüüsitakse põhjalikult, sest see kujutab endast täiesti uut riskitaset. „21. sajandil ei tähista riigi mõiste mitte ainult territooriumi ja õhuruumi, vaid ka elektroonilist infrastruktuuri. Siin pole tegu mingi virtuaalmaailmaga, see on osa meie iseseisvusest. Ja sellised rünnakud olid katse viia riik tagasi koopasse ja kiviaega.” (Peter Finn, The Washington Post, 19.05)

Suurbritannia ajakirjandus

Kolmenädalane massiliste küberrünnakute laine väikese Balti riigi Eesti vastu, mis on teadaolevalt esimene seda tüüpi kampaania ühe riigi vastu, tekitab Läänes ärevust. NATO on kiirelt asunud uurima küberagressiooni ja selle tagajärgi. Eelmise kuu lõpul puhkes Venemaa ja Eesti vahel seni kõige ägedam tüli pärast N. Liidu lagunemist, seda seoses Tallinna kesklinnast nõukogude sõjamemoriaali mujale viimisega. Riiki on massiliselt rünnatud küberrelvadega, mistõttu mitmete ministeeriumide, poliitiliste parteide, ajalehtede, pankade ja firmade koduleheküljed on lakanud toimimast. EL ja NATO kavatsevad küll tõstatada probleemi kohtumisel Vene võimudega, ent hoiduvad Venemaa otsesest süüdistamisest. 1,4 miljoni elanikuga Eesti, kus elab arvukas vene vähemus, on üks Euroopa kõige arenenuma arvutitehnoloogiaga riikidest ning e-valitsuse arendamise pioneer. Olles tugevas sõltuvuses arvutitest, on riik ka väga haavatav küberrünnakute suhtes. Peamisteks sihtmärkideks on olnud Eesti presidendi ja parlamendi, peaaegu kõigi ministeeriumide, riigi kuuest suurest meediakanalist kolme, kahe suurima panga ja kommunikatsioonidele spetsialiseerunud ettevõtete võrguleheküljed. Eestlased, kellel on tehnoloogiliste oskuste osas kõrge maine, on suutnud kaitse rünnakute vastu kiiresti toimima saada, peamiselt sulgedes ligipääsu internetilehekülgedele välismaalt. Postimehe, mis on üks kahest riigi peamisest ajalehest, toimetaja Merit Kopli sõnul on küberrünnakud kahtlemata poliitilise taustaga ja pärit Venemaalt. Venemaa suursaadik EL juures Vladimir Tšižov ütleb, et Venemaa või selle valitsuse süüdistamine on tõsine väide, mida ei tohi teha alusetult. Ühtlasi süüdistab ELi topeltstandardites EL ja NATO liikme Eesti toetamise eest, Poolat ELi pantvangis hoidmise eest läbikäimises Venemaaga ning Eestit ja teisi Ida-Euroopa riike, mis varem Venemaa huvisfääri kuulusid, „vanade haavade avamise ja ajaloolise viha eest N. Liidu vastu”. Eesti kaitseministeeriumi pressiesindaja Madis Mikko sõnul ollakse õnnelikud, et on suudetud see üle elada. Viis aastat tagasi asutatud NATO küberterrorismi vastane esimene kaitseliin NCSA oli kriisi puhkemise ajal kohtumas Seattle’is. Paar spetsialisti saadeti koheselt Tallinna. (Ian Traynor, The Guardian; The Daily Telegraph 17.05)

Eesti kutsub NATOt üles välja arendama ühtset strateegiat küberterroristide vastu pärast seda, kui arvatavalt Vene päritolu häkkerid vallandasid kolmanda rünnakutelaine peamiste valitsuse, pankade ja meediaväljaannete võrgulehekülgede vastu. Mõned Eesti ametnikud on väitnud, et kampaania taga on Venemaa valitsus. Eesti on üks enimarenenud arvutitehnoloogiaga riike maailmas. Eesti küberkaitse koordineerimise komitee juhataja Mihkel Tammet arvab, et tegu on teatud liiki terrorismiga. „Terrorismi eesmärgiks pole riigilt varastamine või riigi vallutamine. Nagu nimigi ütleb, on eesmärgiks pigem hirmu külvamine. Kui kõrgelt arenenud infotehnoloogiaga riigis pole võimalik viia läbi igapäevaseid tegevusi, näiteks pangatehinguid, tekitab see inimestes hirmu”. Arvatakse, et häkkerid on rünnakuteks mobiliseerinud ligi veerandi maailma arvutitest, kuhu on robotsüsteemide abil sisse tungitud. Seetõttu on tõeliste süüdlaste leidmine pea võimatu. Ei teata, kas Kreml oli asjaga seotud või mitte, kuid mõnede vaatlejate arvates võis ülespuhutud Eesti-vastane hüsteeria julgustada rahvuslikult meelestatud häkkereid omaalgatuslikult tegutsema. Tuhanded tavainimesed usutakse olevat kampaaniaga ühinenud pärast seda, kui kümnetele Vene võrgulehekülgedele olid üles pandud juhised, kuidas korraldada DOS-rünnakut. (Adrian Blomfield, The Daily Telegraph, 18.05)

USA asevälisministri John Negroponte sõnul on vaja valmistuda sellisteks rünnakuteks, nagu need, mida sooritati Eesti võrgulehekülgede vastu – tulevikus muutub see tõenäoliselt üha tõsisemaks probleemiks. „Küberterrorism on muutumas üha suuremaks probleemiks, kuna „selliste tehnoloogiate tundmine muutub üha paremaks ning infotehnoloogiasse kaasatakse üha enam osalejaid.” Negroponte ei kommenteerinud väiteid, kas rünnakuid võiks seostada Venemaa valitsusega. Enne kohtumist teiste EL liikmesriikide ministritega ütles Eesti kaitseminister Jaak Aaviksoo, et sabotaaži „ei saa käsitleda kui huligaansust, tegemist oli rünnakuga riigi vastu.” (Financial Times, 18.05)

NATO peasekretäri Jaap de Hoop Schefferi arvates on hiljutised sündmused näidanud, et küberrünnakute eest pole kaitstud mitte ükski liikmesriik. NATO arendas küberrünnakute vastase kaitse välja 2004. aastal, kui tajuti liikmesriikide vastaste elektrooniliste rünnakute riski. NATO peakorterit Brüsselis on korduvalt rünnatud, kuid tulemusteta. Ühe ametniku sõnul pole NATO arvutitel, erinevalt Eesti omadest, füüsilist ühendust ja mingeid pistikuid kasutada ei saa, seega pole need rünnakute suhtes haavatavad. 1999. aasta õhurünnakute ajal Serbia vastu sattus NATO kodulehekülg elektrooniliste rünnakute alla, kuid eksperdid suutsid arvutite kahjustamise ära hoida. (Tony Halpin, The Times, 18.05)

Prantsusmaa ajakirjandus

Tallinna ja Moskva vahel lahvatanud kübersõja kahjud Eestile on rängad. Rünnaku all kannatasid kaks panka, ajalehed, mitmed valitsusasutuste ja poliitiliste parteide veebilehed. Internet ja infokanalid on muutunud lahinguväljaks, peegeldades kahe riigi vahelist diplomaatilist kriisi, mille päästis valla Eesti otsus demonteerida Punaarmee auks püstitatud monument. Peale 27. aprilli teavitasid Eesti valitsusasutused arvukatest inforünnakutest veebiserveritele, mille eesmärgiks oli halvata internetiühendus. Vastureaktsioonina tundusid olevat sattunud sihiku alla ka mõned Vene infokanalid nagu ajaleht Kommersant ja raadio Ehho Moskvõ. Kes on need kaugustest ründavad varjusõdurid? Praeguseni on vaid üks küberpiraat arreteeritud, noor eestimaalane, kes avalikus foorumis kutsus üles ründama Eesti valitsusasutuste veebilehti. Kas on tegemist vaid eesti ja vene häkkerite vahelise vastastikuse mõõduvõtuga? Mõned näevad rünnakute taga Kremli kätt. Otseselt Kremlit süüdistamata, teatas Eesti justiitsminister, et osa rünnakuid tulenevad Vene ametivõimude arvutitest. Mõned päevad hiljem oli kord välisministri käes, kes nõudis Moskva poolset vabandust küberrünnakute pärast. Eesti president Toomas Hendrik Ilvese sõnul ei ole Euroopas kombeks organiseerida küberrünnakuid teise riigi ametiasutuste veebilehtede pihta. (17.05, Le Figaro, Laurent Suply)

Kas alanud on riikide vaheline kübersõda? Eesti valitsus, kes süüdistab oma jõulist Vene naabrit küberrünnakute organiseerimises, on selles veendunud. Häkkerite rünnakud on viimastel aastatel sagenenud, kuid harvad on riikide pihta suunatud ründed. Sattunud esimese riigina küberrünnakute ohvriks, otsis Eesti vastuseisus Venemaaga toetust nii EL-ilt kui NATO-lt. “Eesti võimud kinnitasid meile, et küberrünnakud tulenesid Venemaalt, meil pole mingit põhjust seda mitte uskuda. Eesti valitsus pöördus meie poole, et NATO avaldaks Eestile poliitilist solidaarsust ning võimaldaks ühtlasi tehnilist abi, kinnitas üks NATO diplomaat. Eesti pretsedent laieneb kogu NATO-le, sest järgmine kord võivad rünnakute ohvriteks olla teised riigid. Väike EL-i liikmesriik on küberrünnakute suhtes eriti haavatav, sest internetiühenduse veatust toimimisest sõltuvad nii riiklikud kui ka eraettevõtted. (Laurent Zecchini, Le Monde, 20.05)

Poliitika

Rahvusvaheline ajakirjandus

Tuntud Vene politoloog Sergei Karaganov arvab, et Vene-EL suhetes domineerivad vastastikused arusaamatused ja väikesed probleemid palju sügavamate jagatud huvide üle. Üheks selliseks probleemiks on ka Eesti. Brüssel on otsustanud Tallinna de facto toetada pronkssõduri teisaldamise osas, mida paljud Moskvas näevad kui katset Teise maailmasõja ajalugu ümber kirjutada. Venemaa on jõudnud järeldusele, et mida riik ka ette ei võtaks, ollakse kui neetud – ikka süüdi. See on omakorda mõjunud halvasti Euroopa-poolse kriitika moraalsele jõule, isegi, kui see kriitika tegelikult õigustatud on. (Sergei Karaganov, IHT, 15.05)

Suurbritannia ajakirjandus

Euroopa praegune ajalookäsitlus ei meeldi uutele EL liikmesriikidele. ELi kuulub nüüd hulk endisi kommunistlikke riike, kelle jaoks, nagu üks Brüsseli ametnik on tabavalt öelnud, „pole Strasbourg sümbol ega 1945 maagiline aasta”. Kõige värskemaks tüliks on Eesti ja Venemaa vaheline vastasseis seoses nõukogude sõjamonumendi teisaldamisega Tallinna kesklinnast. Baltimaad ajastasid Stalini kuritegude alase teadvustamise valesti – rassismi ja ksenofoobiat käsitlev direktiiv polnud sobiv vahend. Kuid see ei vabanda põlglikku silmade pööritamist, millega sageli tervitatakse uustulnukate avaldusi ajaloolistest vastasseisudest. Eesti sõjamemoriaali teemalise vaidluse ajal teatas Saksamaa suursaadik EL juures rõõmsalt, et Berliinis asuvad endiselt nõukogude sõjamonumendid ja isegi Lenini kujud – just nagu see oleks sobiv võrdlus. (The Economist, 17.05)

Kremli kõrge ametnik Sergei Jastržembski purustas lootused EL-Venemaa tippkohtumise konstruktiivseks kulgemiseks, nimetades „barbaarseks” Eesti eelmisel kuul tehtud otsust teisaldada vastuoluline nõukogude sõjamemoriaal ning hoiatas ning märkides, et EL „solidaarsus” selle Balti riigiga on võrdne sallivusega fašismi suhtes. Moskva tige reaktsioon Eestis nõukogude aja sümbolina käsitletava monumendi teisaldamise suhtes on teinud Läänes paljud nõutuks. (Adrian Blomfield, The Daily Telegraph, 17.05)

Prantsusmaa ajakirjandus

Inimõigused olid Euroopa-Venemaa tippkohtumise päevakorras. Lisaks teistele vastandumistele kerkis Samaras kõneaineks Eesti-Venemaa vaheline sügav diplomaatiline kriis, mille puhkemise põhjustasid nõukogude sõdurikuju teisaldamine ja massirahutused Tallinnas. “Eestis elavate venelaste inimõiguste rikkumine on vastuvõetamatu,” põrutas Putin, asetades Venemaa ohvrirolli. Ametlikult peab Eesti nõukogude ülemvõimu aastatel 1945-1991 okupatsiooniks, nagu ka perioodi 1940-1941, kui Molotov-Ribbentropi pakti raames anastas Punaarmee pisikese Balti riigi. Venemaa ja Eesti venelased omalt poolt ei talu, et sellega riivatakse nende panust Euroopa natsismist vabastamisel. EL jäi aga ühtseks. “Ühe EL liikmesriigi probleemid on meie kõigi probleemid,” selgitas José Manuel Barroso õigustades toetust Eestile. “On oluline mõista, et EL baseerub solidaarsusprintsiibil.” (Farbice Nodé-Langlois, Le Figaro; Le Monde 19.05)

Soome ajakirjandus

Eesti suursaadiku Helsingis Merle Pajula arvates tuleb Tallinna vandalismi ja huligaansust analüüsides ausalt peeglisse vaadata. Peegel annab täpsema ja diferentseerituma pildi kui meedia loodud tõlgendus. Suursaadik märgib, et Eesti venekeelse elanikkonna enamik ei ole sugugi riigi ametliku valitsusvõimu vastu, vaid tänavatel märatses ja röövis vaid väike osa venekeelsest elanikkonnast. Merle Pajula hindab venekeelse elanikkonna integratsiooni- ja naturaliseerimisprotsessi absoluutselt positiivseks. See on veel pooleli, kuid tulemused on 16 aasta jooksul olnud julgustavad ning tööd tuleb jätkata. Merle Pajula tunneb eestlasena ja Eesti esindajana Soomes suurt tänulikkust Soome riigijuhtide ja tavaliste kodanike vastu selle toetuse eest, mida soomlased rasketel hetkedel osutasid. Pajula sõnul on Eesti alati valmis läbirääkimisteks Venemaaga ning muudab pisut president Mauno Koivisto tuntud provokatsioonivõrdlust: kui manipuleeritakse, tuleb osata olla mitte manipuleeritav. Suursaadik Pajula ootab Venemaa valimistelt ennekõike stabiilsuse tugevnemist, tõelise kodanikuühiskonna tekkimist ja riigi haarde lõdvenemist ühiskondlike arutelude sisus ja suundades. (Jouko Grönholm, Turun Sanomat, 17.05)

Vaevalt oli tint jõudnud valitsusprogrammi paberil kuivada, kui peaminister Matti Vanhanen ja välisminister Ilkka Kanerva seisid välispoliitilise painaja ees. Peaministri ja välisministri avaldused tundusid esialgu vastuolulised, kuid neid võib siiski tõlgendada üksteist toetavateks. Soomele pakutakse meeleldi vahendaja rolli Eesti ja Venemaa suhete parandamisel. Nii palju kui ka tahaksime positiivselt mõjutada, ei ole Soome jõud piisav ning ka Eesti ei taha Soomet vahendajaks. EL on õige vahend, kuna Eesti on ELi liige ja ELil on, vähemalt põhimõtteliselt, ühtne Venemaa poliitika. Suhete normaliseerumine õnnestub vaid nii, et mõlemad rahvad austavad üksteise kannatusi, tundeid ja nende sümboleid. Sellelt aluselt oleks võinud rahu leida ka monumendi puhul. Venemaal on veel palju tööd teha, et tuua ajaloost esile ka väikeste, sõja jalus heidelnud rahvaste saatusi. Eestlastele taas meeldib vana ääreriigi poliitika ja Venemaad arvustades asetutakse meelsasti lääne esiritta. Venemaa üldine areng ei tõota Eestile head. Kõigest hoolimata nii Soomes, Eestis kui ka üldiselt ELis peavad suhted Venemaaga põhinema austusel riigi suurriigi positsiooni ja Venemaa rahva vastu. Venemaal on praegu rasked ajad. Venemaad ja Eestit tuleb julgustada omavahel läbi rääkima. Soome välispoliitikas annab monumenditüli põhjust mõelda põhiküsimuste üle. Need, kes nõuavad Soomelt erilist, EList eraldiseisvat Venemaa poliitikat, peaksid viimaks märkama bilateraalsuse piire. (Paavo Lipponen, Suomen Kuvalehti)

Pronkssõdur

Prantsusmaa ajakirjandus

Märtsivalimistel kaitseministriks saanud Jaak Aaviksoo möönab: “Veel kaks-kolm aastat tagasi ei meeldinud mulle mõte pronkssõdur teisaldada. Pole vaja ajalooga võidelda.” Kõik aga muutus alates 9. maist 2006, kui ilmselt manipulatsioonide ohvriks langenud vene kooliõpilased marssisid Tõnismäe monumendi juurde nõukogude lippudega. “Ausamba asetsemine tema praeguses kohas Tõnismäel ei olnud enam vastuvõetav, sest teda kasutati Eesti riigi huvide vastu.” 8. mail asetas PM Andrus Ansip monumendi ette pärja – esmakordselt! Nüüdsest on ausammas pühendatud kõigile Teises maailmasõjas hukkunuile, mitte enam “Tallinna vabastajatele”. (Olivier Turc, Le Monde, 14.05)

Juunis 1940 sisenesid Nõukogude väed kolme Balti riiki. N. Liit ja natsistlik Saksamaa ei olnud sõjas. Nad olid liitlased. Molotov-Ribbentropi pakt oli allkirjastatud 10 kuud varem. Selle mitte-kallaletungi lepingu salaprotokollid nägid ette Poola jagamise ja Balti regiooni jäämise nõukogude mõjusfääri. Ajavahemikul, mil Hitleri ja Stalini vaheline allianss püsis - kuni Barbarossa plaani käivitumiseni 22. juunil 1941. aastal, värvati sunniviisiliselt N. Liidu sõjaväeteenistusse, lasti maha või saadeti asumisele enam kui 120000 Balti riikide elanikku. Peale natsiarmee väljatõrjumist balti regioonist 1944. aastal, küüditasid nõukogude võimud veel enam kui 200 000 baltlast sunnitöölaagritesse Siberisse. Tuhanded inimesed, kes keeldusid elamast kommunistliku rõhumise all, pagesid 1944. aastal läände. Nendest põgenike kogukondadest, kes leidsid varjupaiga Põhja-Ameerikas, põlvnevadki kolme Balti riigi praegused presidendid. Eesti ja Leedu presidendid on pärit USA-st, Läti president on kasvanud Kanadas. See minevik ja need mälestused on aprilli lõpus Eesti ja Venemaa vahel lahvatanud kriisi südames. Teisaldatud nõukogude sõdurikuju sümboliseeris eestlastele okupatsiooni ja nõukogude võimu kuritegusid. Juhtunu on andnud võimaluse testida EL-i väärtust, sest tõstatab riigi suveräänsuse küsimuse ning tema õiguse ja vabaduse oma ajalugu ise kirjutada, niisugusena nagu ta soovib. Samuti tõstatab kriis EL-i solidaarsusküsimuse, võime avaldada toetust liikmesriigile ajal, mil ta on tugeva välissurve all. Pronkssõduri teisaldamisele järgnesid mitmed Venemaa-poolsed Eestit ründavad meetmed: saatkonna piiramine, suursaadiku ründamine, Eesti valitsusasutuste pihta suunatud inforünnakud. 9. mail, kui ikka polnud märgata pingete alanemist, kuulutas Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso: „EL on solidaarne Eestiga - riigiga, kes ei peaks mingit ohtu kujutama Venemaa taolisele suurvõimule”. Vahepeal aga süüdistas Vene VM Sergei Lavrov EL-i ja NATO-t “ajaloo ümberkirjutamises” ning “püha mälestuse rüvetamise julgustamises”. Ükski Venemaa riigijuht ei ole poole sõnagagi väljendanud kahetsust Molotov-Ribbentropi pakti pärast või avalikult tunnistanud 50 aastase Nõukogude ülemvõimuga kaasnenud kannatusi. 2005. aastal kuulutas Sergei Jastržemski: “Balti riikide okupatsiooni pole olnud,” avaldades nõnda tõe nõukogude ajaloonägemusest. (Natalie Nougayrède, Le Monde, 19.05)

Tallinna Siselinna kalmistu ei ole kunagi varem ligi meelitanud nii palju külastajaid. Nüüd seisab seal pronkssõdur, langetatud päi, ilme kandmas kurbuse pitserit. Skulptor Enn Roosi loodud kangelases ei ole stalinismiaegsetele monumentidele omast võidukat aupaistet. Ühe legendi järgi inspireeris kunstnikku iseseisva Eesti maadlustšempion, 1936. aasta olümpiavõitja. Nägude sarnasus on hämmastav. “Sõduri teisaldamisega sülitati venelaste hinge,” kuulutab Öise Vahtkonna üks asutajatest Dimitri Klenski. Klenski, endine Pravda korrespondent Tallinnas, nimetab praeguse valitsuse tegevust “totalitaarseks”. “Pole midagi imestada. Seitsmesaja aasta jooksul ei ole olnud Eesti riiki, ei kuningat, ei kultuuri - vastupidiselt suurele Venemaale.” Tartu ülikooli õppejõud Eva Toulouze leiab, et venelased, kes asusid Eestisse ajavahemikul 1948-1990, on eksitavate arvamuste küüsis. Nad on veendunud, et just nemad tõid barbaritele tsivilisatsiooni. Kui eestlased 1991. aastal taasiseseisvusid, hakkasid nad end energiliselt nõukogude minevikust vabastama. Venelaste jaoks oli Eesti iseseisvumine kui järsk unest ärkamine. Pronkssõduri teisaldamisega kaasnenud mässu laiaulatuslikkus annab tunnistust välisest toetusest. Mässule eelnenud nädalatel kohtus Venemaa saatkonna vanemnõunik Sergei Overtšenko mitmel korral Öise Vahtkonna liidri Dimitri Linteriga, kes nüüdseks on vahi all, süüdistatuna massirahutuste organiseerimises. (Sylvaine Pasquier, L’Express, 23.05)

Sellest on enam kui aasta, kui peaminister Andrus Ansip teatas, et nõukogude soldatikujule Tallinna kesklinnas peab leidma “sobivama koha”. See koht on lõpuks leitud: surnuaial. Oleks arusaadavam, kui president Toomas Hendrik Ilves otsustanuks monumentdi teisaldada. Temal on Venemaale ja nõukogude perioodile palju ette heita, sest 1944. aastal pages Ilvese perekond Punaarmee eest Rootsi ning ta pidi poole oma elust välismaal mööda saatma, naastes alles peale taasiseseisvumist. Kuid president ei nõudnud pronkssõduri teisaldamist, kuna mõistis suurepäraselt, et vene vähemuse arvamus “Nõukogude okupatsioonist Eestis” erineb ametlikust positsioonist. Vastupidi, Ilves kutsus üles “mitte kasutama pronkssõdurit poliitilistel eesmärkidel.” Kuid miks siis härra Ansip jäi endale kindlaks? Vastupidiselt presidendile on peaministril nõukogude minevik. Tartus sündinud ja kasvanud Ansip oli Kommunistliku Partei liige. Täna püüab ta iga hinnaga minevikku maha salata. Lihtsaim seletus peaministri ägedale soovile vabaneda nõukogudeaegsetest monumentidest on tahe kindlustada poliitilist positsiooni. Ta panustab rahvuslikule kaardile, eriti nüüd, kus venelaste parteid parlamendivalimistel lüüa said. Taastõstatanud pronkssõduri teisaldamise mõtte, kogus Ansip valimistel rekordilise arvu hääli. Isegi riigi ajaloo kõige populaarsem president Arnold Rüütel ei ole kunagi saanud taolist tulemust. (Elena Chesternina, Courrier International, 22.05)

Saksamaa ajakirjandus

Eesti-Vene ajalootüli: ei mingit võidupüha. (Artikkel kirjeldab olukorda Tõnismäel 9. mail.) Möödunud aastatel korraldasid mõningad äärmuslased siin kasvava agressiivsusega Eesti-vastaseid meeleavaldusi. 9. mai tähistamisest sai sisuliselt Eesti iseseisvuse vastane demonstratsioon. Enam ei tulnud siia veteranid, vaid eeskätt noored. Vahel koguni Stalini piltidega. Eestlastel sai mõõt täis. Kuju viidi kalmistule, kus sellele asetas nüüd pärja koguni peaminister ise. Järgnevalt antakse lühiülevaade Teise maailmasõja keerdkäikudest ja iseseisvuse hävingust, küüditamistest ja tagakiusamistest. Mainitakse peaaegu kogu Eesti ohvitserkonna hukkamist. Eesti poliitikute arvates oli Pronkssõdur vaid ettekäändeks, et muskleid näidata. Eesti poliitikute sõnul ei ole mõtet venelastega üldse vaielda, nad lihtsalt ei võta omaks neid kuritegusid ja tõsiasja, et olid anastajad. Pärast Eesti siseasjadesse sekkumist, propagandalainet, häkkerite rünnakuid, saatkonna piiramist ja saadiku ründamist oli rahvusvaheline üldsus sunnitud Eestile solidaarsust avaldama. (Siegfried Thielbeer, FAZ, 10.05)

Soome ajakirjandus

Tallinna monumenditüli näitas, et Eesti on vabanenud N. Liidust, kuid Venemaa mitte. Venemaal on endiselt jõus ekslik ajalookäsitlus. Pronkssõdur oli okupeerijatele üks nende propagandasüsteemi ilusamaid valesid: okupatsiooni märk ongi võit fašismi üle! Kahju, et Venemaa on pärinud sellise arvamuse oma üheks riigi ikooniks ning nõuab okupatsiooni tunnuste austamist väljaspool oma riigipiire. Pronkssõdur on oma aja toode. Eestlaste silmis on see võõra võimu esindaja, mitte inimene, vaid sõdur, kes tahab oma naeratusega peita teisitimõtlejate tagakiusamist, kollektiviseerimise vastaste likvideerimist ja üle 30 000 inimese küüditamist Siberisse. Riik muutub tõeliselt alles siis, kui vahetuvad mälestusmärgid, mida austatakse. (Heikki Kujanpää, Turun Sanomat, 12.05)

Eesti välispoliitika spetsialistid arutavad, mis tegelikult Pronkssõduri tüli taga on. Üldine tõlgendus on seotud venelaste kadunud identiteediga. Venemaad ei kardeta enam ja see on muidugi kõige suurem solvang. Ega venelased ei ole kunagi nõudnudki, et naabrid neid armastaksid, piisab kui kardavad. Venelaste identiteedist on järgi kaks asja: võit Teises maailmasõjas ja õigeusukirik. Pronkssõduri teisaldamine sobivamale kohale on seega lihtsalt ettekääne lärmi löömiseks. Teisest küljest näitab see ka seda, kui palju Venemaa enesehinnang on seoses kõrgete nafta hindadega kasvanud. Kui Eesti kolm aastat tagasi NATOga liitus, kehitas Venemaa vaid õlgu. Pronkssõduri teisaldamine on aga viinud majandussanktsioonideni. Ka venelastel endal ei ole mälestusmärkide asjus puhtad paberid. Kui Eesti okupeeriti, võeti maha sajad vabadussõja mälestusmärgid. Vaid üks säilis ja see asub Vormsi saarel. Venelased ja nende eestlastest abilised ei osanud rootsi keelt ning uskusid saarlaste lugu hukkunud kalameestest ning jätsid mälestusmärgi rahule. (Jorma Rotko, Kaleva, 14.05)

Arvamusuuring näitab, et soomlased suhtuvad rahulikult Venemaa ja Eesti monumenditülisse. Kolm neljandikku peab Venemaa tegevust valeks. See ei ole üllatus. Suur riik sekkus väikese naabri siseasjadesse ja rikkus omas riigis diplomaatilisi mängureegleid. Sellise tegevuse kiidab heaks vaid neli protsenti vastanutest. Arv näitab Soome enda stalinistide praegust arvu. Neljandik nägi vigu ka Eesti tegevuses. Süda on Eesti poolt, kuid mõistus ütleb, et oleks võinud ka teisiti teha. Iga kolmas kardab, et tüli nõrgendab Soome ja Venemaa suhteid, kaks kolmandikku ei näe aga selliseks kartuseks põhjust. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 15.05)

Pronkssõdur ei ole mistahes mälestusmärk, vaid võimu sümbol. Eesti ja Venemaa suhtumine on seepärast väga erinev. Hirm ja kannatus ning paatos ja uhkus sobivad halvasti kokku. Lisaks jõudis Pronkssõdurist Eesti uue iseseisvuse ajal saada lühikese aja jooksul Eesti venelaste identiteedi sümbol. Monumendi teisaldamisel põrkusid ajaloosündmused, tugevama jõud, rahvaste õigus erinevale ajalookäsitlusele ja uue identiteedi loomine. Tagantjärele on kerge arvustada Eestit selles, et vene vähemust ühiskonna ülesehitamisel arvesse ei võetud. Üks võimalus jäi kasutamata siis, kui Eesti ajaloost, millest nõukogude ajal oli keelatud rääkida, keskenduti rääkima vaid eesti, mitte vene keeles. Tasub siiski meeles pidada, et viimased viisteist aastat on Eestis olnud üleüldse kiirete uuenduste ja ühiskonna ülesehitamise aeg. Igapäevaeluga hakkama saamine on suurimale osale inimestest jätkuv võitlus hoolimata sellest, kas nad on eestlased või venelased. Eri maades ja linnades paiknevate mälestusmärkide puhul on küsimus iga rahva õigusest oma ajaloole ning vabadusest. EL ja rahvusvaheline üldsus peab neid lääne väärtusi aktiivselt hoidma. (Riho Grünthal, Helsingin Sanomat, 22.05)

Eesti valitsuse suurim viga oli teisaldada monument just enne võidupüha. Monumendi esmane tähendus ei ole mälestada okupeerimist, vaid võitu natsi-Saksa üle. Kui EL arvestaks rohkem seda seisukohta, saaks ta paremini aru Venemaast. N. Liit oli küll algselt ise süüdi, kuna sõlmis Saksamaaga lepingu ning okupeeris väikese naaberriigi, kuid ka soomlased sundisid saamlased Lappi tugevama õigusega. Kui oli teada, et monumendi teisaldamine tekitab tüli, siis miks seda oma kohale ei jäetud? Eesti on suveräänne riik, kuid Venemaa ärritamine ei ole mõistlik ning võib tulevikus kätte maksta. (Ari Kallio, Turun Sanomat, 26.05)

Venemaa ajakirjandus

„Venemaalased elasid oma kibestumist N. Liidu lagunemise pärast Eesti peal välja”. Artikkel rahvaküsitlusest, milles pooled vastanutest pooldasid dipsuhete katkestamist Eestiga. Illustratsiooniks Tallinna Raekoda ja pildiallkiri: ”Pisike Tallinn ei osanud aimatagi, et ta peab hakkama vastust kandma kõikide liiduvabariikide eest.” Sotsioloog Lev Gudkov: „Venemaalased pole võimelised mõistma võõraste ühiskondade probleeme, olukorda muudaks üksnes uus eliit ja teistsugune intellektuaalne kliima.” (Novõje Izvestija, 23.05)

Artikkel „Tallinna palsam haavadele” - ajakirjaniku kohtumistest 9. mail Pronkssõduri jalamil. (Pildiallkiri väidab, et nüüdsest on sõjaväekalmistu muutunud kõikide langenute memoriaaliks, nii saksa kui ka nõuk. poolel langenutele.) 9. mai hommikul räägib venekeelne kohalik raadio ainult iluuisutamisest, kuid rahvas mõtleb millelegi muule. 8. mail korraldasid Eesti võimud Pronkssõduri juurde tõelise palverännaku, mida pole viimase 15 aasta jooksul veel kunagi tehtud. Enamik inimesi arvavad, et aprilli sündmused olid kellegi poolt osavalt lavastatud. Mõned kiidavad takka märatsejaid, mõned on kriitilised. Eesti ametnikud ja ärimehed räägivad anonüümselt välja, et kogu selle asja taga on tegelikult Läänemere gaasijuhe: Moskva otsis ettekäänet sanktsioonide kehtestamiseks ja väljapressimisteks. Vene memm-veteran meenutab, kuidas Tallinna äärelinnas 1944 metsavennad teda ründasid ja sõbratari tapsid. Autorite üllatuseks aga ütleb ta, et „ammu oli aeg Pronkssõdur kalmistule viia, kes aga kisa tõstab, mingu Venemaale…Teada on, mis seisus on kalmud Venemaal ja palju pensionärid seal raha saavad.” Eesti politsei vaatas kogunemistele kesklinnas läbi sõrmede ning oli rahu ise, vaatamata sõjalauludele ja leegitsevatele Võidupäeva-meeleoludele. (Itogi, 23.05)

Majandus

Rahvusvaheline ajakirjandus

Läti, Eesti ja Leedu pisikesed majandused on endise nõukogude bloki suurimad edulood. Nüüd aga võib suur osa nende raskelt kättevõidetud arengust ohus olla, seda osaliselt tänu reeglitele, mida nad peavad Euroopa ühisrahaga liitumiseks järgima. Nõudmine, et nad hoiaks oma rahvuslike valuutade väärtuse euro lähedal, on kaasa aidanud Baltimaade niigi võimsa majanduskasvu veelgi suuremale hoogustumisele. See tekitab neis kolmes riigis ülekuumenemise ohu. Viimased poolteist aastakümmet on Balti riigid reforminud oma majandust vastavalt Rahvusvahelise Valuutafondi juhistele. Veebruaris langetas reitinguagentuur Standard & Poor’s Läti väljavaated negatiivsele tasemele, hoiatades ülekuumenemise eest, mis võib levida ka Leetu ja Eestisse, kus sarnaselt Lätile on kinnisvarahinnad kiiresti tõusnud, aga eurolaenuintressid püsivad võrdlemisi madalal. 1990. aastate algul pärast vabanemist 50 aastat kestnud nõukogude plaanimajandusest vallandus Balti riikides äärmuslik kapitalism – kärbiti riiklikke toetusi, kaotati mitmeid makse ja kehtestati proportsionaalne tulumaks. Tulemusteks olid kahekohalised majanduskasvunäitajad, välisinvesteeringute tulv ning liitumine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga, NATOga ja 2004. aastal ELiga. (Joellen Perry, WSJ, 15.05)

Soome ajakirjandus

Praegu on loobutud mõttest rajada laevaliiklus Turu ja Kuressaare vahel. Lennuliikluse avamine Turu ja Eesti vahel on Turu lennuliikluse arendamise eest vastutava Pekka Jaakkola sõnul alles mõtte tasandil. Jaakkola arvates ei ole Turul vahendeid ühenduse loomiseks ning huvi asja vastu võiks otsida Eesti poolt. Ka mitu korda karile jooksnud mõttest avada laevaliiklus Turu ja Kuressaare või Turu ja Tallinna vahel ei ole päriselt loobutud. (Tuomas Rimpiläinen, Turun Sanomat, 17.05)

Eesti valitsus otsustas tõsta alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi järgmisel aastal. Alkohol muutub järgmise aasta algusest juba varasema otsuse põhjal 10 protsenti kallimaks. Valitsus otsustas tõsta alkoholiaktsiisi veel 20 protsenti järgmise aasta juulis. Tubakaaktsiis tõuseb jaanuaris ja juulis nii, et vastab ELi nõutud miinimumile. Rahandusminister Ivari Padar põhjendas aktsiiside tõstmist ennekõike rahva tervisega. Soome rahandusministri Jyrki Kataineni arvates ei mõjuta Eesti alkoholiaktsiisi tõus alkoholi hinda Soomes. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 25.05; 28.05) Viina hind jääb aktsiisi tõstmisest hoolimata madalamaks kui Soomes. Seetõttu peab Soome oma aktsiisi tõstmisi täpselt kaaluma. Sadama koridoridesse pole raskeid viina- ja õlukoormaid kandvaid soomlasi tagasi vaja. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 27.05)

Kultuur

Prantsusmaa ajakirjandus

Tallinna uue sünagoogi avamine on kohalikule juudikogukonnale sümboolselt tähendusrikas ja väärtuslik. “Sellega algab uus ajajärk eesti juudikogukonna elus”, selgitab Hanon Barabaner, üks umbes 3000st juudikogukonna liikmest. Rabi Shmuel Kot räägib kõhklemata uue sünagoogi pidulikust avamisest kui “imest”. Kas ei kuulutatud Eesti mitte 1941. aasta detsembris natside poolt “juudivabaks? Eestisse kohale jäänud juutidest umbes 1000 hävitati. Osa neist, kellel õnnestus natiside eest pageda, pöördusid 1944. aastal tagasi. Nõokogude võim aga ei ennistanud juutide kultuuriautonoomiat, mille Eesti Vabariik oli kehtestanud kahe maailmasõja vahel. Tallinna pommitamises hävinenud vana sünagoogi ei taastatud. “Kaotasime kõik - oma traditsioonid, kultuuri, ajaloo”, kinnitab Hanon Barabaner. Perestroika mõjude all vankuvas N. Liidus olid Eesti juudid esimesed, kes asutasid oma kultuuriseltsi 1988. aastal. Karu tänaval avas oma uksed Tallinna Juudi Kool. Kuni uue sünagoogi avamiseni koonduski Eesti Juudi Kultuuri Seltsi tegevus Karu tänava koolihoone ruumidesse. “Kas usklikud või mitte, kõik juudid on uhked uue sünagoogihoone üle, see kannab endas teatavat romantilisust,” arvab juudikogukonna president Alla Jakobson, lootes, et uus valgusküllane ja modernne hoone meelitab kohale neid, “kes senini meie kogukonna jaoks on kadunud olnud.” Vene keel on peamiselt kasutusel nii usutalitustel kui ka koolis. Eesti päritolu juute kurvastab keeleküsimus. Vene keelt kõneleva kogukonna suhtes on eestlased selges vähemuses. “Me ei saa oma lapsi Juudi Kooli saata,” möönab kahetsusega Elhonen Saks. Siiski ei saa rääkida tõelisest vastuseisust kahe kogukonna vahel, olgugi, et pronkssõduri ümber toimunu on pakkunud elavat kogukonnasisest diskussiooni. (Jérome Marcilly, Le Figaro, 25.05)

Cannes’i filmifestivali ametlikus programmis näidatud Kadri Kõusaare filmist Magnus. Meeldivalt üllatas noore eestlase film: portree enesetapumõtetega noormehest, kes veedab mõned päevad oma joviaalse ja mitte millegi ees kohkuva isaga. Isa püüab asjatult erinevate moodustega, nagu näiteks bordellikülastus, oma võsukesele eluvaimu sisse puhuda. Magnus visandab pisikese maailma, mis on raputatud moraalsest laostumisest, kuid samas peegeldab noore inimese lootusetult võimatuid otsinguid, et toime tulla depressiooniga. Film pakub üllatava karakteri isa tegelaskuju näol, kes laseb oma pojal surra, tunnustamaks ja austamaks poja valikut. (Jean-François Rauger, Le Monde, 23.05)

Soome ajakirjandus

Erkki-Sven Tüüri 6. sümfoonia esmaettekanne Estonia kontserdisaalis õnnestus hästi. Kuna venelased tähistasid sel päeval Teise maailmasõja lõppemist, mis aga eestlastele meenutab ka nõukogude okupatsiooni algust, siis kardeti Tallinnas rahutusi. Nordic Symphony Orchestra esines erimeelsusteta, kuigi dirigent Anu Tali ja mänedžer Kadri Tali orkestris on kolmandik eestlasi, paarkümmend venelast ja muusikuid Soomest, Rootsist ja Saksamaalt. Esitus oli ka muusikaliselt õnnestunud, Erkki-Sven Tüüri kuues sümfoonia on tugev ja tähelepanuväärne teos. (Vesa Sirén, Helsingin Sanomat, 11.05)

Kunstiajaloolise mõtiskluse selle üle, kas Eesti rahvuskangelane, olümpiavõitja Kristjan Palusalu oli Pronkssõduri modelliks või ei, võib nüüd lõpetada. Vähemalt kangelase enda ja tema tütre sõnade põhjal. Kristjan Palusalu tütre Helle Palusalu sõnul rääkis isa sellest talle 1960. aastatel. Võidupüha ei tähistatud siis nii suurelt, valitsuse liikmed viisid mälestusmärgi juurde lilli. Kristjan Palusalu oli öelnud, et kui nad vaid teaksid, et viivad lilli temale. Helle Palusalu sõnul oli ta isa Eesti kunstiakadeemias modelliks mitmeid aastaid, alates juba 1932. aastast ning ka pärast sõda kuni 1970-ndateni. (Pekka Hakala, Helsingin Sanomat, 12.05)

Tallinnas avati esimene sünagoogihoone, mis korvab Teise maailmasõja pommitustes hävinud sünagoogi. Sünagoogi avamisele saabus ka Iisraeli veteranipoliitik ja asepeaminister Shimon Peres. Modernne, kaarega katusega klaasehitis asub Tallinna kesklinnas, sadama ja ülikooli lähedal. Samas toimib ka kultuurikeskus. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 16.05)

Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul tahtis ta lavastada Leea Klemola "Kokkola" lihtsalt sel põhjusel, et see on hea näidend. Kokkola esietendus toimus Pärnus Endla teatris sel kevadel. Vihmari sõnade üle tasub mõelda. Pärnus etendust jälgides on kerge tajuda, kui vastuvõtlikult publik reageerib. Kokkola-pärane eluviis leiab tõelist vastukaja eestlaste seas. (Jouko Grönholm, Turun Sanomat, 23.05)

Igor Kotjuh on sündinud Võrus ning elab ka praegu selles rohelises väikelinnas koos naise ja pojaga. Ta räägib perfektset eesti keelt ja saab aru ka võro keelest, mida ta õppis lapsena paralleelselt vene keelega. Kotjuh on luuletaja, tõlk, ajakirjanik ja kirjastaja. Kotjuhi arvates võiks Eesti venekeelsete kirjanike teoste müük olla parem, praegu jätkub jõudu vaid reklaamiks Ida-Virumaal. Kotjuh debüteerib Petroskoi lehes Karelia soome keelde tõlgitud luuletustega, lisaks ka venekeelsetes lehtedes Venemaal ja ka eesti keeles, kuid Eesti venekeelsed lehed peavad vaba värssi teise klassi luulekunstiks. Alternatiivina avaldatakse luulet kord nädalas uuenevas internetipõhises ajakirjas Tuulelohe. (Hannu Marttila, Helsingin Sanomat, 22.05)

Varia

Suurbritannia ajakirjandus

The Guardian valis välja nädala neli võitjat ja viis kaotajat. Võitjate hulka loeti ka Eesti. Oodata tuli küll kaua, kuid lõpuks avati riigis pärast 60-aastast vaheaega esimene sünagoog. Viimase sellele eelneva olid natsid sulgenud 1944. aastal. Sünagoogi kõrval on koguduseliikmete jaoks avatud koššerrestoran. (The Guardian/Observer, 20.05)

Prantsusmaa ajakirjandus

16 aastat peale taasiseseisvumist tunnevad venelased, kes esindavad kolmandikku Eesti elanikkonnast, ennast diskrimineerituna. Kodakondsusseadus, mis kohustab läbima keeleeksami, on jätnud 125 000 inimest kodakondsuseta. Eestis sündinud Maia Meos, kes kannab T-särki kirjaga: “Ma pole turist, ma elan siin!” kuulub selle vene vähemuse hulka. Probleem on Maia sõnul selles, et venelasi, kes saabusid Eestisse peale Teist maailmasõda töötama Moskva poolt ülesehitatud tööstusettevõtetes, peetakse endiselt okupantideks. Sama kehtib nende Eestis sündinud laste puhul: “Kui protesteerid, siis meile vastatakse, et võite oma kohvrid pakkida ja Venemaale tagasi minna.” Pronkssõduri teisaldamisega kaasnenud rahutused tõid valusalt päevavalgele selle vähemuse frustratsiooni. Kodakondsuse saamise eelduseks on kolme aasta jooksul peale elamisloa välja andmist sooritatud keeletest ning Eesti ajaloo ja põhiseaduse tundmise eksam. Rohkem kui 140000 venelast on neile nõudmistele alistunud ja neist on saanud sinist passi omavad kodanikud, 125 000-st on saanud kodakondsuseta halli passi omanikud. Igor Ivanov näitab kolme risti oma ID-kaardil - kohta, kuhu märgitakse kodakondsus. Valimistest osavõtust või avalikus sektoris töötamisest on Igori jaoks olulisem põhimõte: “Minu kodumaa on Eesti.” 1991. aasta referendumil hääletasid tema vanemad iseseisvuse poolt, “sest nemadki tahtsid vabadust, nagu kõik teised.” “Siis polnud diskrimineerimist,” kinnitab Igor. Miks siis täna keeldub Eesti tunnustamast teda ühena omade seast? Tõnismäe Reaalkooli õpetajad kardavad keeleinspektori külaskäiku. “Sul võib olla kehtiv tunnistus, aga inspektor võib selle tühistada ja nõuda õpetajalt uue eksami sooritamist, “ selgitab kooli huvijuht Igor Kalakauskas. 2006. aastal leidis inspektsioon, et 89% kontrollitud õpetajatest ei vallanud piisaval tasemel eesti keelt. Kalakauskase arvates on tegemist ahistamisega. Järgnevatel aastatel käivituv koolireform, mille kohaselt eesti keeles õpetatavate ainete arv suureneb, sunnib arvatavasti paljusid vene koolide õpetajaid ametist lahkuma. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse vanemteadur Juhan Kivirähk kaitseb keelenõudeid, väites, et keeleoskus on integratsiooniprotsessi oluline faktor. Samas möönab Kivirähk, et “me ei oska vene keeles peituvaid võimalusi piisavalt hästi kasutada.” Vaid pooled ametlikud internetileheküljed pakuvad vene keelset versiooni ning inimesed, kes ei valda piisavalt eesti keelt, jäävad ilma väärtuslikust infost, mis võimaldaks neil kergemini integreeruda. Ka meedia ei aita integratsioonile kaasa. “Meil on valida kolme ajalehe, ühe raadiokanali ja 15 minutilise uudistesaate vahel,” kinnitab Kalakauskas. Selle tulemusena: “Venelased näevad maailma läbi Venemaa silmade, mis monumendi kriisi ajal veelgi süvendas lõhet kahe kogukonna vahel.” (Anne-Françoise Hivert, Libération, 18.05)

Soome ajakirjandus

Suurim osa Narva elanikest on nõukogude ajal idast Eestisse tulnud inimesed või nende järeltulijad. Iga teine Narva 67 000 elanikust on sündinud Eestis. Etnilisi eestlasi elab linnas vaid alla nelja protsendi. Linnapea Tarmo Tammiste sõnul on Narva suuruselt kolmas linn Eestis, kuid vaid 40 protsendil linlastest on Eesti kodakondsus. Eesti keelt õppivate ja kodakondsust taotlevate inimeste arv kasvab pidevalt. Rahvusest hoolimata on narvalased suured kodulinna patrioodid. Tammiste sõnul läheb Narval majanduslikult hästi. Töötute protsent on vaid 3,5 protsenti. Suurimad tööandjad on Kreenholmi tekstiilifirma ja Narva elektrijaam ning Baltijetsi tehas. Narvas on viimase kolme aasta jooksul loodud üle 4 000 uue töökoha. Narva on investeerinud ennekõike Soome, Rootsi ja Taani. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 26.05)