Nädal välismeedias 12.-18. märts 2007

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Pronkssõdur, Majandus, Kultuur, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

The Bulgarian parliament appointed Gergana Grancharova as new European affairs minister after her predecessor, Meglena Kuneva, became a EU consumer protection commissioner on Jan 1. Some 157 deputies from the 240-strong chamber voted in favour of deputy foreign minister Grancharova, 33, for the post and 54 were against. Bulgaria joined the EU at the start of 2007 and the rightist opposition argued the Balkan country did not need a minister to deal with the European issues any more. But PM Sergei Stanishev disagreed. "Choosing a new EU affairs minister demonstrates our will to meet the new challenges in the EU," he told the chamber ahead of the vote. Soft-spoken Grancharova, a senior member of junior coalition NMS party, was a deputy foreign minister in the previous cabinet of ex-king Simeon Saxe Coburg. A lawyer, she will be the youngest minister in the Socialist-led government. "Many of you say that the hard part of the job has been done by entering the bloc this January. But I say we have a lot of hard work yet to do," Grancharova said. Brussels has warned the poor Black Sea country it has to press ahead with reform and prove it can impose rule of law by jailing top criminals and corrupt officials or see serious sanctions from the bloc, including a withdrawal of EU aid. The appointment ends political bickering between governing partners, where the NMS demanded it should nominate a minister to replace Kuneva, also an NMS member, while the Socialists argued the post should either be closed or handed to them. (Reuters, 16.03)

Keskkond

The international community should seek to reach a deal in 2009 on cutting greenhouse gas emissions by 30 percent, EU Energy Commissioner Andris Piebalgs said. "Now we have decided ourselves how we will move... we should come to some kind of (international) agreement, in my opinion, in 2009," he told reporters at a business summit. EU leaders committed last week to a target of reducing EU greenhouse gas emissions by 20 percent by 2020 and offered to go to 30 percent if major nations such as the US, Russia, China and India follow suit. Making a deal in 2009 would give time for ratification the following year and for such a new emissions scheme to enter force in 2012, Piebalgs said. It would also be after U.S. President George W. Bush, who refused to ratify the Kyoto Protocol on climate change after he took office in 2001, leaves the White House. Environmental group WWF expects more countries to join the EU's emissions-cutting plan. "I am sure other countries will follow suit," senior WWF official Stephan Singer told the summit, with Norway, Japan and Switzerland likely examples. US would also step up efforts to cut emissions once a new president was in place, Singer added. Piebalgs reiterated that nuclear energy policy was a matter for national governments to decide. Nuclear energy helps to combat climate change, offers security of supply and would act as a bridge until more renewable energy was on tap, said Utz Claassen, chief executive of German utility EnBW. Germany has plans to phase out nuclear energy by the early 2020s, a step that would "ignore the fact that a premature exit from existing power plans would add 150 million tonnes a year of CO2", Claassen said. Piebalgs, who received a mandate from EU leaders to draw up new binding rules on renewable energy targets, said he expected a "green light" from the EP soon to draft binding measures. Earlier this week in the EU assembly the Green Party said it was skeptical about how targets on renewables would be enforced. Piebalgs said the measures would be in the form of a directive enforceable in the usual way, with legal action possible against those who fail to comply. EU states and parliament would have the final say on the draft measures. (Reuters, 16.03)

Välispoliitika

Greek Cypriots do not want to keep Turkish Cypriots isolated and have demonstrated this by tearing down a wall dividing the two communities in Nicosia, a Greek government official said. “It was a courageous decision and, why not, a clever move by President Papadopoulos to tear down the wall," government spokesman Theodore Roussopoulos told Reuters. "By this decision, he confirmed that Greek Cypriots do not want to keep Turkish Cypriots isolated." The division of the Mediterranean island remains a hurdle to Turkey's EU aspiration and a source of tension between NATO members Athens and Ankara. Greek Cypriots last week demolished a wall that has divided the heart of the medieval city for over 40 years and President Tassos Papadopoulos called on Turkey to remove its troops from the area before civilians could use the crossing. Diplomats have said EU member Cyprus had come under pressure from the EU's German presidency to make a goodwill gesture and the international community welcomed the move as a sign of possibly relaunching peace talks on the island. Turkey has not respondend to the call to remove its troops from the area and Turkish Cypriots said they would accept no preconditions. “Turkey implementing rules and criteria of a European democratic state, of a European society, is to every one's advantage - to the advantage of its citizens and neighbours," Roussopoulos said. Opinion polls also show Greeks are increasingly in favour of their centuries-old rival joining the European bloc. The EU partly suspended Ankara's accession negotiations in December over the Cyprus stalemate while EU-prescribed reforms have slowed down ahead of Turkey's presidential and parliamentary elections this year. (Reuters, 14.03)

EU's foreign policy chief Javier Solana urged Syria to do more to help stabilize Lebanon and Iraq during a visit that ended a two-year freeze on high-level EU contacts with Damascus. Solana said he had called on Syria to crack down on alleged smuggling of arms across the border into Lebanon and exert "maximum effort" to help implement a U.N. resolution requiring the disarmament of its Lebanese ally Hezbollah. "This is fundamental to reach peace, stability and independence of Lebanon," Solana said after meeting President Bashar al-Assad. Syria says Hezbollah is a resistance movement and is entitled to keep its arms as long as Israel holds what Damascus and Beirut regard as occupied Lebanese land. Solana met FM Walid al-Moualem and Vice President Farouq al-Shara before seeing Assad. Solana's tour of Lebanon, Saudi Arabia and Syria comes after France dropped its objections to EU contacts with Damascus, which a U.N. inquiry has implicated in the 2005 assassination of former Lebanese prime minister Rafik al-Hariri. The EU wants Syria to back the creation of a tribunal to try suspects in the killing. Moualem said: "We haven't said that we are against the tribunal. There are (Lebanese) differences about its statutes." Syria - which denies involvement in the assassination - is seen as key to unlocking the four-month political deadlock between the anti-Syrian majority in Lebanon and rival factions including its Hezbollah allies. Damascus has also links with players in Iraq. Solana said the EU supports Syria's peaceful campaign to regain the Golan, a mountainous plateau overlooking Damascus that has been the focal point of Syrian foreign policy. "We would like to work as much as possible to see your country Syria recuperate the territory taken in 1967," Solana told a joint news conference with Moualem. (Reuters, 14.03)

After another round of talks on key police reform in Bosnia failed the EU voiced disappointment over the stalled process, ahead of EU enlargement Commissioner Olli Rehn's visit to Sarajevo. "We are disappointed with the lack of progress achieved here," the spokesman for Bosnia's office of the EC, Frane Maroevic, told AFP. Rehn, due in Sarajevo as part of his tour of the region, is expected to "underline the need to move forward with the reforms," Maroevic said. The leaders of the ethnically divided post-war country ended late Wednesday another round of negotiations on the key police reform without success. The EU insists on the unification of police forces in the country's two entities, the Serbs' Republika Srpska (RS) and the Muslim-Croat Federation. "Every day that has been lost in the reform process represents a delay in the country's aspirations to move closer to the EU," Maroevic added. The Balkans country completed its final technical round of negotiations on the SAA in December, but was asked by Brussels to complete the desired reforms before being allowed to sign the agreement. Changes to the public broadcast system and improved cooperation with the UN's war crimes tribunal in The Hague are also required by the EU. The reforms had been expected to be completed last year. Bosnian Serb politicians, who generally oppose strengthening of central institutions, insist on retaining control of the police in Republika Srpska, while Croat and Muslim leaders want the police to be unified and put under the authority of the state. (Afp, 15.03)

NATO, Julgeolek

US plans to install part of a missile shield in Europe, despite Russian hostility, have accelerated debate at NATO about developing a similar system. In a sign of developments, NATO and Russia will discuss the US shield - to be set up in Poland, the Czech Republic and the Caucasus - in two meetings on April 19 at the level of ambassadors and technical experts. "These two meetings of the North Atlantic Council and NATO-Russia Council are important because experts from capital cities will, with the 26 ambassadors (27 with Russia), take stock for the first time," a NATO diplomat told AFP. Until now, US officials have informed rather than consulted Russia, which is skeptical about Washington's real intentions, and the scheme is also reviving old worries in Europe. "The deployment in Europe of an anti-missile system is raising as many fundamental questions as nuclear arms did at the time of the Cold War," a European diplomat said, on condition of anonymity. "It could, like those times, change the strategic balance and alter the political climate." Last year NATO completed a feasibility study which concluded that Europe does face the threat of missile attack and that it is technically possible to build a defence system, but no action has been taken on it. The diplomat said the US shield "influences relations across the Atlantic, relations between NATO and Russia, among the (NATO) allies themselves, and finally influences the system that NATO is studying separately." German Chancellor Angela Merkel insisted again that NATO was the forum to discuss the US plans, but most allies agree that it is a bilateral matter for the countries involved and not one to be debated at the alliance. "There is a procedural problem. First the three countries must finish their discussions. Then NATO can study the question," a Spanish diplomat said. In the meantime, diplomats say, the military alliance should analyze the ramifications that any future NATO missile shield might have, and ensure that all 26 member countries are protected. Those are the threat analysis, the cost - estimated at between 15-23 billion euros - and the dangers posed by falling debris or radioactivity, should a nuclear warhead be hit. Other issues include how the US shield might be integrated into NATO's, what the rules of engagement would be and who would have final responsibility to press the launch button. All these factors have made NATO extremely cautious about how it moves ahead because, as well as annoying Moscow, there could be important fallout if the system is "badly sold" to the public. Some alliance members, Norway and Canada among them, have opposed making statements about the feasibility study for fear of panicking their publics, diplomats told AFP. That was one of the reasons that NATO leaders quietly ordered in November a "general analysis" of the political and military implications of such a project, which will be discussed by alliance defence ministers in June. This approach has annoyed countries like Britain and Denmark, which are already hosting part of the US system. "It's a question that is dividing the alliance," one diplomat conceded, adding that "in the months to come we will have to make sure that no stone is left unturned" in this debate. (Afp, 16.03)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Nii venelased kui ka ameeriklased süüdistavad Venemaal toimuva pärast USAd. Ühe versiooni järgi on USA süüdi selles, et toetas president Boriss Jeltsinit. Teine versioon süüdistab USA-d selles, et endistel N. Liidu satelliitriikidel lubati ühineda NATOga – see haavas venelasi ja põhjustas tagasilöögi. Need teooriad on kohati tõesed, aga kohati ebaloogilised. Tõsi, venelased kannatasid pärast kommunismi kokkukukkumist. Kuid sama lugu oli Eesti, Ukraina ja Poolaga. Demokratiseerumine polnud kuskil kerge ja ilus. Küsimus on, kuidas need riigid suutsid teisele poole üle tulla, aga Venemaa jäeti süüdlasi otsima. Mis NATOsse puutub, siis ühel pool on näiteks 1,3 miljoni elanikuga Eesti, kes ühines NATOga, mis on sarnaselt mõtlevate demokraatlike riikide allianss. Teisel pool on Vladimir Putin, kes tühistab kohalikke valimisi, piirab ajakirjandust ja paneb oma poliitilised vaenlased kinni. Normaalselt arenev Venemaa näeks hea meelega oma naabruses demokraatlikke riike, kes arendavaid suhteid Läänega. Kuna aga Vene liidrid defineerivad riigi võimsust läbi riikliku kontrolli, siis eelistavad nad suhelda vaesunud ja sõltuva Valgevenega. (Fred Hiatt, The Washington Post, 12.03)

Olles seotud Iraagiga, on USA administratsioon ja avalikkus pööranud vähe tähelepanu Venemaa väljakutsetele Euroopa stabiilsuse suhtes. President Putin püüab taas kord pärast N. Liidu kokkuvarisemist võimuhaaret saavutada. Samal ajal rakendab ta kodumaal autoritaarset ning jõhkrat poliitikat. Kosovo suhtes on Venemaa öelnud, et ei poolda midagi, millele Serbia vastu on. Kui see tähendab katset lasta Martti Ahtisaari plaan veega alla, siis haihtub ka rahu Kosovos ja võimalik, et lahti läheb uus sõda. Selle asemel, et hoida ära vägivalda Kosovos, näib Moskva nautivat võimalust esitada väljakutse lääneriikidele, eriti Saksamaale ja USAle. Condoleezza Rice on küll öelnud Moskvale, et USA toetab Ahtisaari plaani, kuid enne, kui president Bush jõuliselt ei sekku, jääb võimalus, et Venemaa ei saa sõnumist aru. Sõnum peab olema lihtne: kui Moskva blokeerib Ahtisaari plaani, siis sellele järgnev kaos on Moskva süü ning mõjutab Venemaa suhteid Läänega ka teistes valdkondades. Moskva jutt vennalikest slaavi-serbia tunnetest on nonsenss. Olles mitmeid aastaid tegelenud venelastega Balkanil tean, et Vene liidritel pole mingeid tundeid serblaste suhtes. Venemaa kasutab Kosovot lihtsalt taktikalistel kaalutlustel, et panna enda taas maksma rahvusvahelisel areenil. (Richard Holbrooke, The Washington Post, 13.03)

USA suurim strateegiline väärtus ei ole mitte sõjavägi, vaid hoopis ülikoolid. Kõrgharidus on ilmselt viimane valdkond, kus USA maailmas domineerib. Me avastame oma sõjalise jõu piiratust Iraagis, Hiina ja India konkurentsi majanduses ning samuti tajume finantssüsteemi tundlikkust äkiliste välismuutuste suhtes. Kuid USA ülikoolid on jäänud kullastandardiks. Tegu on ülemaailmsete ülikoolidega, mis oma kaubamärgiga meelitavad kõige helgemaid päid. Hariduse jõud võib olla USA parim lootus probleemidest jagu saada. Pärast Iraagi sõda on maailma avalik arvamus näidanud usaldamatust ameerikalike väärtuste suhtes. Erandiks on haridus. Ameerikalikke ülikoole ja kolledžeid tekib kõikjal nagu seeni pärast vihma. (David Ignatius, The Wall Street Journal, 12.03)

SAKSAMAA

Saksamaa ajakirjandus kirjutas terrorismiohust Saksamaal, lootusetuse meeleoludest Iraagis, Kosovo umbsõlmest, kliimapoliitikast, Venemaa kohalikest valimistest ja USA raketitõrjesüsteemide paigutamisest Ida-Euroopasse.

NATO ei tohi Afganistanis kaotajaks jääda. Praegu peavad NATO väed nii võitlema kui ka tagalat kindlustama, mis jätab eesliini suhteliselt hõredaks. Brüsselis tuletatakse ikka jälle meelde peasekretäri Riias öeldud sõnu: „Me võime endale lubada võitlusüksusi, kes tegelevad ka ülesehitustööga, kuid mitte ainuüksi ülesehitusega tegelevaid üksusi.” Endiselt laekuvad briti, kanada ja hollandi väejuhatajate (vähem ameeriklaste) kaebused vägede nappuse kohta. Tuletatakse meelde, et allianssi liikmed on kohustunud kandma kõiki riske ja kohustusi võrdselt. „Stabiliseerimise” ja „võitlusega” tegelevate rahvuslike üksuste vahel peaks toimuma pidev vahetus. Siis on kõik üksused Afganistanis lahingukogenud ning Talibanil pole neid enam kusagil üllatada võimalik. NATO ei või kaotada võitmatuse kuulsust. Et Iraagi katastroofi vältida, vajavad NATO väed Afganistanis rohkem korratagamisvõimelisi ehk tsiviilkompetentsiga üksusi. Talibanil ei ole riigis kindlat positsiooni, muidu poleks nad maad 2001 kahe kuuga kaotanud. Probleemiks on aga Pakistan, see paradoksaalne moodustis – lääne liitlane ja Talibani tugibaas. (Herbert Kremp, Die Welt, 13.03) Saksa „Tornado”-hävitajate saatmine Afganistani on tekitanud Bundestagis vastuseisu. Väidetakse, et allianssi praegune tegevus ja doktriin erineb kardinaalselt 1955. aastal paika pandud Saksamaa liitumistingimustest. Siinkohal tehakse suur viga – nimelt ei põhine Afganistani missioon mitte NATO-lepingul, vaid ÜRO otsustel. Selle järgi ei ole NATO missioon pelgalt ülesehitav, vaid robustselt sõjaline, kindlustamaks ÜRO ja teiste rahvusvaheliste instantside töötajate ning kogu maa tegevusjulgeolekut. Samas võitleb Bundeswehr juba kümmekond aastat üle kogu maailma terroriga just 5. artiklile tuginedes, mille NATO aktiviseeris pärast 2001. aasta septembrirünnakuid, ning seda Bundestagi heakskiidul. NATO strateegia ja doktriin pole muutunud vaikselt ega salamisi - pärast 11. septembrit on toimunud mitmeid tippkohtumisi, kus otsused võeti vastu avalikult ja kooskõlastatult. (Christoph Schwennicke, SZ, 14.03)

NATO ei taha raketitõrjet üksnes ameeriklaste pärusmaaks jätta ning töötab välja oma süsteemi. Angela Merkel püüdis Varssavi visiidi käigus Poolat kahepoolsest relvavendlusest USAga välja meelitada. Saksamaa meelest kuulub raketitõrje küsimus Euroopas üksnes NATO kompetentsi. Idee NATO raketitõrjesüsteemist Euroopas sündis 2002. aastal ning vastav kava valmis 2006. aastal. 10000 leheküljel kirjeldavad relvatööstuseksperdid ja sõjanduseksperdid kõiki vastavaid võimalusi. Riia tippkohtumine kuulutas kava teostatavaks ning käskis asjatundjatel küsimusega edasi tegeleda. Mis aga Venemaa osaluse Euroopa raketitõrjesüsteemis ebatõenäoliseks teeb, on Poola usaldamatus Moskva suhtes. Sestap Varssavi eelistabki bilateraalseid suhteid Washingtoniga. (Martin Winter, SZ, 14.03) Raketitõrjesüsteemide paigaldamise kavad ulatuvad juba 2002. aastasse, mil Moskva ja Washingtoni vahelised suhted olid veel päikeselised ning terrorismivastase võitluse kampaania alles hoogu võtmas. Need kavad ei saa puhttehniliselt kuidagi Venemaad ohustada ega ka Vene raketipotentsiaali tõrjuda. Ning venelased teavad seda. Sestap on arusaadav, et ameeriklased venelaste „nördimust” ei mõista. Sealjuures toimus ainuüksi 2006. aastal koguni kümme ekspertide kohtumist, kus ameeriklased venelasi üksikasjalikult raketitõrjekavade kohta valgustasid. Ameeriklastel on tekkinud juba kahtlus, et venelased kasutavad USA raketitõrjekava ära konventsionaalsetele vägedele kehtestatud piirangutest loobumiseks. (Reymer Klüver, SZ, 14.03)

PRANTSUSMAA

Vaadeldaval nädalal leidis enam kajastamist Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci otsus mitte kandideerida presidendivalimistel, mis ühtlasi võimaldas analüüsida kauaaegse riigijuhi vigu ning tegemata jätmisi. Samuti pöörati Rooma lepingute 50. aastapäeva eel tähelepanu EL tulevikuprobleemidele.

Jätmas selja taha 40 aasta pikkust poliitikukarjääri, millest 12 on ta riiki juhtinud presidendina, rääkis Jaques Chirac oma lahkumisavalduses väärtustest rohkem kui aastate jooksul korda saadetud tegudest. Kahel korral järjepanu on ta nautinud meisterlikku võitu presidendivalimistel ning mõlemal korral armetult põrunud valitsedes. 1995. aastal tüüris ta Prantsusmaa kriisi, mis väljendus ühiskonda õõnestavas töötuses ning rahva sügavates kahtlustes Prantsusmaa identiteedi ja rolli üle maailmas. 2007. aastal jätab ta maha kriisis vaevleva Prantsusmaa - riigi, mis endiselt räsitud tööpuudusest, saamatu kohanemaks käesoleva sajandi väljakutsetega. (Laurent Joffrin, Libération, 12.03) Kahteteist aastat presidendina jäävad meenutama kaks poliitilist läbi kukkumist - parlamendi enneaegne laialisaatmine 1997 ning „ei“ Euroopa põhisleppele 2005. Mõlemal puhul tuli ilmsiks, et Chirac ei suutnud mõista tuleviku Euroopa olemust ning Prantsusmaa osa selles Euroopas. Nüüd, oma lahkumise eelõhtul, justkui lootuses tagasi teha kaotatut, räägib ta pidulikult: „On ülimalt oluline jätkata Euroopa ülesehitamist. Kaalukausil on meie tulevik.“ Miks ei rääkinud ta seda varem! Samas on paradoksaalne, et ajaloost on raske leida presidenti, kes oleks olnud maailmale sama avatud kui seda oli Chirac. Teisel ametiajal kehtestas ta ennast välispoliitikas, keeldudes kategooriliselt pooldamast sõda Iraagis, mille tulemusel pidi taluma rohkeid USA poolseid kriitikanooli ja süüdistusi lääneriikide koalitsiooni nõrgestamises. (Françoise Fressoz, Les Echos, 12.03) Kuid rääkides siseriiklikest reformidest iseloomustab kaheteist aastast valitsemisperioodi vaikus. Teda jäävad meenutama avalikud väljaütlemised ning hinnangulised žestid, nagu näiteks Vichy valitsuse kuritegude tunnistamine ja kahetsemine ning keeldumine koostööst paremäärmusliku Rahvarindega, kuid mitte sotsiaalset ebavõrdsust leevendavad ning muutusi lubavad seadused. (La Chronique de Favilla, Les Echos, 13.03)

Rooma lepingute 50. aastapäeva eelõhtul diskuteeriti ajakirjanduses Euroopa ühtsuse teemal. Euroopa Komisjoni valitud loosung „Koos - aastast 1957“ pühitsemaks Rooma lepingute 50. aastapäeva sündmusi, vaevalt reaalsust peegeldab. ELil seisab ees rida väljakutseid, tõestamaks oma ühtsust, eriti mis puudutab Euroopa põhiseadusleppe, sotsiaalpoliitika ja edasise laienemise teemasid, mille puhul liikmesriigid on siiani paljuski eriarvamustel. Kõrged riigitegelased soovivad pigem rääkida ebamäärasest Euroopa ideest kui konkreetsetest lahendustest ummikseisule. „25. märts on päev, mil vaatame tagasi saavutatule, Euroopa eduloole, ning suuname pilgud tulevikku. Euroopa esindab ühiskonnamudelit, mida seob vabale konkurentsile tuginev majandus koos sotsiaalse ja ökoloogilise vastutusega“, selgitas Saksamaa välisminister Steinmeier. (Jean Quatremer, Libération, 15.03) Presidendivalimiste eel on üha rohkem räägitud Prantsusmaa rollist tuleviku Euroopas ning prantslaste meeleoludest ja suhtumistest ELi. Prantslasi köidab küll teoorias kõrgelennuline Euroopa ühtsuse idee, kuid riskid, mida see endas kannab, muudavad neid umbusklikuks. Neile meeldib visioon Euroopast, mis vastandub USA majanduslikule ja poliitilisele ülemvõimule, kuid kui selle jõulise esilekerkimise eeltingimuseks on Türgi ühinemine ELiga, siis on prantslaste meeleolud pigem negatiivsed. (Stéphane Marchand, Le Figaro, 14.03)

SOOME

Soome ajakirjanduse peateemaks oli möödunud nädalal Soomes toimunud parlamendivalimised, palju tähelepanu pöörati ka USA kavatsusele paigutada raketitõrjesüsteem Euroopasse.

Soome parlamendivalimised võitis napi enamusega Keskpartei konservatiivse Koonderakonna ees, kolmanda koha said sotsiaaldemokraadid. Valimiste suurvõitja on Kooderakond. Keskpartei sai parlamendis 51 ja Koonderakond 50 kohta. On raske ette kujutada, et Koonderakond võidaks koalitsiooniläbirääkimistest kõrvale jätta. Koonderakond ja Keskpartei said enamiku parlamendi kohtadest ning tõenäoline on parempoolse valitsuse moodustamine. Kooderakonna ajaloolise võidu suurus üllatas, uuringud sellist edu ei ennustanud. Tundub, et valimistel kordus viimaste presidendivalimiste aegne Niinistö-fenomen, mida näitab ka Sauli Niinistö isiklik häälterekord - üle 60 000 hääle. Keskpartei jäi napilt suurimaks parteiks ning tema valimistulemus ei ole halb. Matti Vanhanen on populaarne peaminister. Sotsiaaldemokraatidele oli valimistulemus tõsine tagasilöök, milleks nad valmis ei olnud. Kaotus läheb Eero Heinäluoma arvele. Viletsa valimistulemuse tõttu võivad sotisaaldemokraadid vabatahtlikult opositsiooni jääda. Keskpartei ja Koonderakond võivad võtta koalitsiooni Rootsi rahvapartei. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 19.03) Koonderakonna tõus parlamendi suuruselt teiseks parteiks oli suur üllatus. Keskparteile oli nelja koha kaotus ja napilt suurimaks parteiks jäämine mõru lüüasaamine. Valimistulemuse valguses on raske leida põhjendusi senise koalitsiooni jätkamiseks. Sotsiaaldemokraadid on sunnitud tunnistama suurt kaotust, initsiatiiv on nüüd Keskpartei ja Koonderakonna käes. Kuigi lõpuks sõltub kõik sellest, millised erakonnad saavutavad üksmeele valitsuse koosseisu ja programmi suhtes, on lähtekohti arvestades läbirääkimiste juhil Matti Vanhanenil ees raske ülesanne. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 19.03) Millel põhineb Koonderakonna edu? Vähemalt näitab see seda, et Koonderakonna teemad on hääletajatele olulised. Valimistulemus on üllatav, kuna Vanhaneni valitsus on oma tööga hästi hakkama saanud, on raske leida põhjendusi Koonderakonna purustavale võidule. Igatahes dramaatilised valimised. Kuid kas tulemusel on ka tegelikku mõju poliitikale? (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 19.03) Koonderakonna võit on nii selge, et erakonnale kuulub kindel koht valitsuses. Sauli Niinistö isiklik valimistulemus on Soome uus rekord, mille väärtust tõstab see, et see on saadud ühes valimispiirkonnas. Valimiskaotus on kõva löök esimest parlamendivalimiskampaaniat juhtinud Eero Heinäluomale. Keskparteid lohutab see, et partei jäi hoolimata valitsuses olemisest suurimaks erakonnaks ning et Matti Vanhanen saab õiguse alustada valitsuse moodustamist. Läbirääkimised võivad osutuda raskeks, kuigi valimistulemuse põhjal peaks lahendus olema ilmne - moodustada Keskparteil ja Koonderakonnal põhinev valitsus. (Juhtkiri, Kaleva, 19.03)

NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer hoiatas ajalehes Financial Times, et raketitõrjesüsteemide küsimus ei tohi jagada allianssi a- ja b-klassi liikmeteks. Külma sõja aegsed, pooleldi juba unustatud küsimused tuumarelvadest kerkivad esile NATOs, kuigi selleks ei ole tegelikult põhjust. Ka Venemaa on ärritunud, kuigi plaanitav kilp ei kujuta Venemaale ohtu. Iraani ja Põhja-Korea jaoks on võimalikud tuumalõhkepeaga ründeraketid vaid hirmutamisvahendiks, kuid need võivad suurendada nende välispoliitilist seiklusjanu. See kaitseks neid vastuaktsioonide eest. NATO raketitõrjesüsteem ei teeks Iraani ja Põhja-Korea pomme olematuks, kuid võtaks neilt nähtavaima ja kiireima kättemaksuvahendi. Kuigi propagandast võiks teha ka teisi järeldusi, ei ole uus raketikilp mõeldud mitte niivõrd üllatusrünnaku, kuivõrd ennekõike kättemaksu-rünnaku takistamiseks. Kavatsetav süsteem on liiga nõrk, et tõrjuda Venemaa mõõtmatut tuumaarsenali, kuid Venemaa poliitilise mõju piiramiseks võiks see sobida. Moskva ei eksi siis täielikult, kui peab kava enda vastu suunatuks. Euroopa seisukohast on kõige kurvem NATOs taasilmnenud lõhestatus. Eriti Saksamaad ärritab, et naabrid nõnda Washingtoni küljes ripuvad. Saksamaa peaks siiski peeglisse vaatama ja meenutama oma poliitilisi ja energiakokkuleppeid Kremliga. Varssavi tõrksus on Berliini ülbuse tagajärg. NATO Euroopa liikmetel pole kedagi teist kui iseennast süüdistada selles, et ei suudeta idasuunalist energiapoliitikat harmoniseerida USAle suunatud julgeolekupoliitikaga. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 18.03) Suhtumine USAsse ja USA ettevõtmistesse lõhestab jätkuvalt Euroopa NATO liikmeid. Väga suured need erimeelsused ei ole, kuid nad tekkisid juba siis, kui Saksamaa ja Prantsusmaa keeldusid USA, Suurbritannia ja teistega koos Iraagis sõdimast. Tavalisest põnevamaks teeb seekordse tüli Venemaa. Kui Venemaa on teatanud, et kavandatavad raketitõrjesüsteemid kujutavad Venemaale ohtu, siis on see realiteet. Vana Euroopa on olnud valmis realiteeti tunnistama ning nõuab läbirääkimisi Venemaaga. Uuele Euroopale, või vähemalt osale sellest, annab aga Venemaa reaktsioon veelgi suurema põhjuse raketid vastu võtta. Raketid tulevad, hoolimata sellest kas vana Euroopa on selleks valmis või mitte. (Ilkka Ahtiainen, Helsingin Sanomat, 17.03) Suurbritannia otsus uuendada tuumaarsenali, hoolimata laialdasest vastuseisust, näitab, et tuumarelvade aeg ei ole möödas. Aasta tagasi ülistas president Jacques Chirac Prantsusmaa tuumarelva ning nüüd on Venemaa häiritud USA Euroopasse laienevast raketitõrjesüsteemist. Muutunud maailm on mitmel moel endine ning tuumarelv on vankumatu ja mõõduka hinnaga võimuvahend. Seepärast on asjatu loota, et Iraan ja Põhja-Korea loobuksid niisama lihtsalt pommi hankimise kavatsustest. (Jaakko Kangasluoma, Helsingin Sanomat, 15.03) Suured riigid teatavad üksteise järel kavatsustest suurendada relvajõude. Näiteks Suurbritannia, kes teatas tuumaarsenali uuendamise plaanist, või USA, kes kavatseb paigutada raketitõrjesüsteemid Venemaa piiri lähedusse, ning Venemaa, kes kavatseb kulutada aastaks 2015 uute relvade peale 142 miljardit eurot. Samal ajal räägib Venemaa suurriigi positsiooni taastamisest. Kõik see, koos võimu tsentraliseerimisega tekitab rahutust mitmetes naaberriikides. Kuid Soome juhtidel ei tundu olevat mingit vajadust olukorra kriitiliseks vaatlemiseks ega välis- ja julgeolekupoliitika ümberhindamiseks. YLE uuringu kohaselt arvab siiski 59 protsenti Soome rahvusvahelise poliitika uurijatest ja diplomaatidest, et Venemaa pürgimused ja muu areng annavad selleks küllaldaselt põhjust. Vastajate arvates peaks kogu EL ümber hindama oma suhted Venemaaga. Vastuolu asjatundjate ja poliitiliste juhtide arvamuste vahel on nii suur, et on vaja põhjalikku arutelu riigi välis- ja julgeolekupoliitika teemal. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 16.03)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Uudisteagentuurid

Nearly two decades after the fall of communism, Europe's former Soviet republics and satellites are still grappling to root out former communist collaborators in their midst. But even with a new law obliging some 700,000 Poles over the age of 35 to come clean about whether they worked with the communist-era SB secret police, critics questioned if the long-running drive by ex-communist Europe to deal with the spectre of the past has a hope of succeeding. "The hearings will still be going on in 10 years," said Andrzej Krawczyk, who was forced to resign as an aide to Polish President Lech Kaczynski after he was accused of collaborating with the SB. "And then, 30 years after the end of communism, will we understand how the system worked?" said Krawczyk, who was cleared of the charges by a Polish court. In Lithuania, which like its neighbours, Estonia and Latvia, was a Soviet republic from the end of World War II until 1991, KGB collaborators have to confess their activities or face penalties, including being banned from public office. Latvia and Estonia require candidates for public office merely to make a declaration - called an "oath of conscience" in Estonia - about whether they collaborated with the KGB. In Estonia, which claims to have laid to rest its communist past, the identities of 1,200 people who took the "oath of conscience" were never made public. Others, who have been shown by ongoing investigations to have worked with the KGB, but failed to own up, are named and shamed in the state gazette. In former East Germany, holders of federal and regional government offices, lawmakers, judges, top civil servants and, oddly, high-ranking sports officials have to submit to background checks to see if they worked with the Stasi secret police. The Czech Republic has a law obliging high-ranking civil servants to obtain a certificate from the interior ministry attesting to their clean past. But at least one ex-collaborator with the communist-era StB secret police has managed to skirt the law. Former StB agent Pavol Mihal, who is now the head of the Czech branch of international police organization Interpol, got his certificate by changing one letter in his first name when he filled in the security check application. When the ruse was found out, the interior ministry ordered the certificates of all police chiefs around the Czech Republic to be re-examined. Mihal's Interpol job is on the line, too. Romania only requires public officials to swear an oath about their communist past, but criminal charges can be brought against anyone who lies about collaborating with the Securitate secret police. On the other hand, those who confess to having worked with the Securitate risk nothing more than public ignominy. In Germany, trying to cover up a Stasi-collaborator past could lead to an official being sacked or forced to resign, as was the case in September last year of the boss of the prestigious Hotel Adlon in Berlin. Lithuania's Raimundas Rainys, who was a lawyer for a private company, and Antonas Gasparavicius, a barrister, lost their jobs in 2000 and 2001 after being exposed as former KGB agents. Both were awarded damages in 2005 by the European Court of Human Rights, which found that state-imposed restrictions on employing former KGB agents in the private sector were not justified. The body set up in Romania to run background checks on officials, the CNSAS, has shown one government minister, several lawmakers and a few journalists to have been collaborators. No one has been punished, but many of the accused lost their jobs. The control the secret police had over societies across the communist bloc, and the inaccessibility of archives, have made rooting out former collaborators a formidable task. In Lithuania, more than 1,500 people have confessed to having had contact with the KGB, but experts believe that is a fraction of the real figure. Some 1.3 million Securitate files have been handed over to Romanian officials since 2005. Latvian officials have information on just 4,000 of the 24,000 Latvians who have been identified as KGB agents, the rest believed to be in archives that were taken to Moscow at the end of the Soviet occupation. (Afp, 16.03)

Saksamaa ajakirjandus

See on lihtsalt hämmastav, millise iseenesestmõistetavusega rahvusvahelised organisatsioonid Eestile kodakondsuspoliitika osas õpetusi jagavad. Igale venelasele on Eestis lubatud taotleda kodakondsust. Iseenesest pole venelased mingi autohtoonne vähemus, kelle keelt ja kultuuri tuleks iseäranis kaitsta. Tegemist on sisserändajatega, kelle ülesandeks oli, vähemalt osaliselt, riigi kultuurilist palet moonutada. Või on rahvusvaheliste organisatsioonide eesmärgiks Eesti ühiskonna lõhestamine liiga varajase ja kiire kodakondsuse jagamise kaudu? Kas arvestatakse kõikide rahvusvaheliste tagajärgedega, sh Eesti-Vene poliitiliste suhete arenguga? Oldagu ettevaatlik Eesti kodakondsuse jagamisel isikutele, kes ennast pigem venemaalastena tunnevad. (Hanno Meissner, FAZ, 14.03)

Soome ajakirjandus

Eesti ja Venemaa suhete küsimuses on Eesti president Toomas Hendrik Ilves jõudnud järeldusele, et eestlased ei saa suhete iseloomu mõjutada. Need on head siis, kui Venemaa nii otsustab. Pronkssõduri teisaldamise üle käiva tüli osas Vene valitsus liialdab. Küsimus ei ole Ilvese sõnul selles, et 50 aastat nõukogude okupatsiooni eestlasi rõhuks, vaid selles, et „Venemaa president avaldab eestlastele survet”. Soome ja Eesti suhted on Ilvese arvates samasugused nagu tema sõprus president Tarja Haloneniga, st eriti soojad. Eesti on esimesed aastad ELis olles õppinud seal tegutsema, nüüd soovib Ilves, et Eesti tegutseks ELis endisest aktiivsemalt. President kritiseerib ELi põhjamõõtme poliitikat, kuna see on liigselt keskendunud üksnes Venemaale. Eriti murelikuks teeb Ilvest Läänemere olukord. (Ilkka Timonen, Aamulehti, 10.03)

Sametiga kaetud tugitoolis istub kikilipsuga mees, kelle kohta võiks arvata, et ta kuulub briti härrasmeeste klubi püsiklientide hulka ning kelle inglise keel on perfektne, täis irooniat ja teravusi. Eesti presidendiks on nüüd poliitik, kelle olemus on sõbralik, kuid sõnavõtud otsekohesed. Soome ja põhjamaad on Ilvesele mitmes mõttes eeskujuks, nende suunas peaks tema arvates ka Eesti liikuma. Omal ajal rääkis Ilves sellest, et Eesti peaks püüdma eralduda Balti riikide rühmast ning liituma „igavate põhjamaadega”. Sellest mõttest ei tagane Ilves ka praegu. Aeg näitab, kas Eesti ja Venemaa suhted võivad normaalsemateks muutuda. Eesti välisminister Urmas Paet arvas mõne aja eest, et suhted võivad paraneda siis, kui Venemaa juhtide põlvkond vahetub. Ilves seda ei usu, uus põlvkond võib tähendada halvemaidki suhteid, kuna noor põlvkond on rahvuslikum kui 15 aastat tagasi. Kuid Eesti on juba õppinud olukorraga toime tulema. Väiksele riigile jagatakse alatasa nõuandeid selle kohta, kuidas midagi teha, näiteks kuidas korraldada suhteid Moskvaga, rahvusvähemuste küsimuses ja majanduspoliitikas. Eesti on teinud otsused siiski oma tahte kohaselt. Eesti probleemideks on majandust ähvardav ülekuumenemine, mis tõstab inflatsiooni kõrgele ja mis omakorda on takistuseks euroga liitumisele. (Pekka Mikkola, Kaleva, 11.03)

Eesti president Toomas Hendrik Ilves hoiatab ELi riike soleerimise eest suhetes Venemaaga. Ühtsuse proovikiviks on Gruusia, kellele Venemaa survet avaldab. Brüsselis tunti Ilvest kui otsekohest ja sotsiaalset intellektuaali, kes ei peitnud end liturgia taha ning oli populaarne vestluskaaslane. On arvatud, et presidendiamet sunnib Ilvest oma sõnu rohkem kaaluma, kuid Ilves kavatseb ka presidendina rääkida nii nagu mõtleb. Soome juhid on pärast Lahti tippkohtumist püüdnud kinnitada, et ELi ühtne Venemaa-poliitika on astunud märkimisväärse sammu edasi. Ilves kahtleb selles ning on veendunud, et ELi poliitika Venemaa suhtes ei astu ühe hooga uude ajajärku. Selleks, et tulemusi saavutada, peavad ELi riigid tugevdama ühtset poliitikat, ka välissuhetes. ELi Venemaa-poliitika üheks proovikiviks on Gruusia, keda Venemaa tahab oma mõjupiirkonnas hoida. Ilvese sõnul on murettekitav, et ELi naabruses on riike, kes näevad demokraatlikke arenguid oma naabruses kui ohtu oma julgeolekule. Lisaks suurtele ELi riikidele on ka Soome suhetes Venemaaga enda kasuks mänginud. Ilvese arvates on ELi põhjamõõde muutunud liigselt idasuhete arendamise vahendiks. Ilvese arvates on kahjulik, kui põhjamõõdet nähakse vaid kui ühe liikmesriigi kahepoolsete suhete vahendit Venemaa suunal. „Kui on tegu ELi põhjamõõtmega, tuleb keskenduda Läänemere piirkonna probleemidele, mitte naabrussuhetele. Kõik muu on ELi kodanike eksitamine”. (Jarkko Vesikansa, Suomen Kuvalehti, 14.03)

Eesti president Toomas Hendrik Ilves näeb Eestit ELi ja NATO tuumikus. 1,4 miljonilise elanikkonnaga riigil ei ole üksi võimalik mõjutada maailmas toimuvat. Ka mitte suhteid suure naaberriigi Venemaaga. ELi liikmetena on Eesti ja Soome tihedamini seotud kui kunagi varem. Ilves on laiema ja tihedama koostöö poolt ELis. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 14.03)

Oulu elanike tihedad ja lähedased kontaktid Eestiga on osa linna ajaloost. Eesti liitumisel ELiga on suhted arenenud uuel tasemel. Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilves külastab esimese riigivisiidi käigus Helsingit ja Oulut. Reisi sihtkohtade valik räägib iseenda eest. Seekord saabus president Soome Eesti mereväe laevaga, nii nagu saabusid Eesti juhid Soome enne Teist maailmasõda. Oulu ja selle elanike suhted, eriti kultuurisuhted Eestiga on osa linna ajaloost. Oulu hakkas sihikindlalt Eestiga suhteid arendama juba 1960. aastatel. Need suhted olid eriti olulised ajal, mil Eesti kontaktid välismaailmaga olid väga piiratud. Oulu ja Eesti suhteid 1960.-1990. aastatel võib pidada ainulaadseteks. Tänapäeval on näiteks Technopolis, ülikool ja üldse uus tehnoloogia need asjad, mis huvitavad modernset Eestit ning kus Oulul on, mida pakkuda. (Juhtkiri, Kaleva, 15.03)

President Toomas Hendrik Ilves tegi oma esimese riigivisiidi Soome. President Ilvese arvates on oluline tihendada kaitsekoostööd ELi ja NATO vahel. Ilvese arvates ei ole mõttekas, kui eksisteeriksid kaks paralleelset organisatsiooni, millel oleks teineteisega vähe kontakte. „Suured riigid võiksid ehk lubada endale kaksiksüsteeme, kuid mitte väikesed”, kritiseeris Ilves. Soome ja NATO suhetele ei soovinud president hinnangut anda. Presidentide kohtumisel käsitleti peamiselt Eesti ja Soome suhteid, Läänemere turvalisust ja energiaküsimusi. ELis on Eesti ja Soome huvid sageli kokkulangevad. (Piia Elonen, Helsingin Sanomat, 15.03)

Eesti presidendipaarile näidati Oulus, kuidas edukuse ja hea elu eeldusi saab luua ka väljaspool pealinna. Kuuetunnise visiidi käigus jõudis president Ilves külastada maavalitsust, ülikooli, linnavalitsuse hoonet, Kaleva kirjastust ja ettevõtet PKC Group. President Ilves püüab anda uut hoogu Eesti arengule, eriti innovaatilisust, ning visiit Oulusse tundus vastavat tema ootustele. Kõrgetele külalistele räägiti ka Oulu elanike tugevatest sidemetest Eestiga ja Eesti sõpradest. (Susanna Kemppainen ja Pekka Mikkola, Kaleva, 16.03)

Pronkssõdur

Suurbritannia ajakirjandus

Me ei vaata natside kuritegudele läbi sõrmede, kuid ka kommunism oli brutaalne. Konstantin Kossatšov väidab, et Eesti lubab toimuda SS-laste rongkäikudel, kuid plaanib maha võtta monumente nendele, kes langesid fašismiga võideldes. See pole nii. Ajalugu saab värvida erinevate värvidega. Venemaa ei taha tunnustada oma endise presidendi Boriss Jeltsini sõnu, kes 1992. aastal Ungaris ütles, et pärast fašismi alistamist laskus Ida-Euroopa kohale uus vägivaldne ideoloogia ning vabandas N. Liidu tegude pärast. Eesti tänavatel ei marsi neonatsid. Aga kuidas on võimalik, et 60 aastat pärast natsismi alistamist on Venemaa koduks rohkem kui 50 000 neonatsile? Sellised arengud annavad alust muretsemiseks, seda on isegi Vladimir Putin tõdenud. Euroopa huvides on aidata Venemaal oma minevikku ümber hinnata ja neonatsismiga võidelda. Eesti on valmis aitama. (Margus Laidre, The Guardian, 16.03)

Venemaa ajakirjandus

Millist reaktsiooni ootas Eesti president Toomas-Hendrik Ilves, kui ta nimetas Eestit vabastanud nõukogude sõdureid bandiitideks ning ütles, et pronkssõdur on eestlastele solvav, kuna see on monument massimõrvale. Õigluse mõttes olgu märgitud, et võimuvõitluse käigus mõistis Ilves hukka endise presidendi Arnold Rüütli selle eest, et too keeldus kutsest minna 9. mail 2005 Moskvasse. Samuti kutsus Ilves üles säilitama pronkssõdurit, mida Eesti natsionalistid tahtsid Tallinnast ära viia. Mis siis poole aastaga muutus. (Vagif Husseinov, Nezavissimaja Gazeta, 13.03)

Mälu on geneetiline. Aga mälukaotus – poliitiline. Eesti parlamendivalimised võitis erakond, kes seisis pronkssõduri eemaldamise eest Tallinnast. Sellega seoses väike ülevaade ajaloost. 2005. aasta augustis aitas partei „Ühtne Venemaa” Krasnojarski piirkond 18 Eesti kodanikul sõita laevaga mööda Jenisseid. Oma reisi pühendasid eestlased 1940-41 ning 1948-49 aastatel Siberisse küüditatute mälestuseks. Ühe peatuse ajal püstitati kõrgele kaldale 4-meetrine puust rist, mis on kaugele näha. Kohalikud elanikud ei tõstatanud küsimust omavoliliselt püstitatud risti eemaldamisest. Aga kui pronkssõdur Tallinnas ei püsi, siis pole ka puust ristil pikka iga. Mida vähem mälestusi minevikust on, seda vähem muresid? (Aleksei Tarasov, Novaja Gazeta, 15.03)

Majandus

Uudisteagentuurid

The Estonian economy grew by 11.4 percent in 2006 on an annual comparison, the fastest-ever rate of growth in the former Soviet republic, official data showed. "Gross domestic product increased by 11.4 percent at constant prices in 2006 compared to the previous year," the statistics office said in a statement. "GDP growth in 2006 was the fastest ever for Estonia, and it was based largely on the robust domestic demand," the statement said. Estonia's GDP growth was the second fastest in the 27-bloc EU, lagging just half a percentage point behind neighbouring Latvia, where the 11.9-percent annual economic growth seen last year was also fueled by strong domestic demand. The economies of the two former Baltic Soviet republics, which were among 10 countries to join the EU in 2004, have been growing at breakneck speed as they catch up on older members. (Afp, 12.03)

Taani ajakirjandus

Eestlased sarnanevad taanlastele paljudes asjades, mis teeb sellel maal viibimise lihtsaks. Valitsuse majanduspoliitika on liberaalne, mis koos jõulise majanduskasvuga ja kasvava ostujõuga muudab Eesti turu Taani ettevõtete jaoks atraktiivseks. 4. märtsil toimunud Eesti parlamendivalimised võitis peaminister Andrus Ansipi liberaalne Reformierakond. Uus valitsus jätkab ilmselt järjekindlat liberaalset turumajanduslikku liini, rõhuga kitsal avalikul sektoril ja tervel rahanduspoliitikal. Eesti majandus kasvab väga kiires tempos ja on oma aastase 10-12 protsendilise kasvuga üheks kõige kiiremini kasvavate majandusnäitajatega riigiks maailmas. Kiire majanduskasv annab tunda hindades ja palkades. Oodatav inflatsioon peaks olema 4 protsenti ning maksebilansi puudujääk üle 10% SKT-st. Tööpuudus on viimastel aastatel kiiresti langenud. Eelarve on positiivne ning riigivõlg 3,7 protsenti SKT-st on ELi madalaim. Viimastel aastatel on Eesti kogenud suurt kinnisvarahindade kerkimist - oma 50 protsendiga üks suurimaid maailmas, samuti plahvatuslikku ehitusbuumi. Eestil on ainulaadne maksusüsteem. Eestis ei ole välismaistele investeeringutele peaaegu ühtki takistust, ettevõtlus Eestis on suhteliselt probleemitu. Eesti seadusandlus on kohandatud EL siseturuga ning pangandus on kõrgesti arenenud. Puuduvad ka märkimisväärsed turvalisusprobleemid. Taani ettevõtted investeerivad Eestisse tublisti, olles seni keskendunud sellistele majandusharudele nagu puit, mööbel, metall, transport, logistika ja kinnisvara. Üle 190 Taani ettevõtte on loonud Eestis tütarettevõtteid ja müügikontoreid. Silmapaistvatest Taani investoritest on mainimisväärsed SAS, Falck, Danske Bank, Vest-Wood, Carlsberg ja Harboe. Suured ELi toetused on avanud Eestile võimaluse suurteks projektideks. Jõuline majanduskasv, suurenev ostujõud ning nõudlus loovad soodsaid müügivõimalusi paljudes majandussektorites. Taanlasena on Eestis lihtne viibida. Eestlased on taanlastega samal lainel ning üldiselt taanlased meeldivad neile. Eestlaste huumor meenutab taani oma, kuid tavaliselt on ikka töö enne ja pärast lõbu. Kohtumistel on tavapäraseks riietuseks ülikond ja lips. Hea mõte on ilmuda kohtumisele täpselt, sest õigeaegsust hinnatakse kõrgelt. Oluline on kõigiga kätt suruda ja visiitkaarte vahetada. Soovitav on ärikohtumistel olla avatud ja aus. Eestlased hindavad otsekohesust. (Jyllands-Posten, 16.03)

Kultuur

Prantsusmaa ajakirjandus

Aasta tagasi avatud KUMU on edukas. Kadrioru pargi sügavusest kerkib KUMU hiiglasliku kivist, klaasist ja betoonist ehitisena, hämmastava kontrastina teistele neoklassitsistlikele puumajadele selles ühes vanimas Tallinna pargis. Olgugi avatud vaid aasta, on Eesti Kunstimuuseumil selja taga ligi sajandipikkune ajalugu, uus muuseumihoone pidanuks ilmavalgust nägema juba 1936. aastal. Teine maailmasõda ning hilisem nõukogude okupatsioon paiskasid need plaanid segi. Eesti taasiseseisvumisega taaselustati uue muuseumihoone ehitamise projekt ning 1994. aastal alustati Kumu ehitamist soome arhitekti Pekka Vapaavuori projekti järgi. Nüüd on esimest korda riigi ajaloos muuseumikülastajal võimalik tutvuda eesti kunstiga alates 18. sajandi lõpust tänapäevani. Vastakaid arvamusi on tekitanud nõukogude perioodi hõlmav väljapanek Rasked ajad. Kas peaks eksponeerima stalinlike kunstnike töid? “Mõistmaks eesti kunsti evolutsiooni läbi aegade, on oluline vaadelda ajalugu tema terviklikkuses,” kinnitab direktor Sirje Helme. (Marielle Vitureau, Libération, 14.03)

Varia

Austria ajakirjandus

Milline on kõige usaldusväärsem reisijuht Eesti pealinnas? Omaenda sülearvuti! Kes tahab teada, kuidas Olde Hansas mõdu saab või kuhu Pikk jalg viib, istub lähimale pargipingile ja surfab. Saksamaa või Austria on traadita interneti vallas Eestiga võrreldes arengumaad! Selle kõrval on Eestil ka väärikas vanalinn, Euroopas vanim apteek ja seal pakutav klarett. Raeapteegist vanemgi veel on dominiiklaste klooster. Keda vanalinn ära tüütab, võib minna jalutama Piirita kloostri varemetesse. Tallinna olusid arvestades mõjub väga modernselt Kadrioru barokkloss. (Florian Flieger, Der Standard, 12.03)

Soome ajakirjandus

Soomes ilmus Andreas Oplatka raamatu "Lennart Meri – Eestile elatud elu" soomekeelne versioon "Virolle eletty elämä". Hoolimata sellest, et Meri kirjutas tohutul hulgal tekste, ei kirjutanud ta memuaare. Mõnes mõttes Meri siiski "kirjutas" memuaarid. Oplatka raamat põhineb laialdastel ja detailsetel intervjuudel ja vestlustel, mis toimusid Meri ja Oplatka vahel 1997. aasta suvel ja 1998. aasta talvel Paslepas. Teos ilmus saksa keeles 1999 ja järgmisel aastal eesti keeles. Oplatka teos täiendab hästi neid seiku, mis on soomlastele tuttavad Kulle Raigi raamatust "Vikerkaare värvid – Lennart Meri elu". (Jouko Grönholm, Turun Sanomat, 13.03)

On raske mõista, miks Lennart Meri elu kirjeldava soomekeelse raamatu ilmumine nii kaua aega võttis. Soomel ja soomlastel on raamatus suur roll ning Merit tunti Soomes nagu oma poliitikut. Võinuks arvata, et Meri võrratu elulugu oleks koheselt avaldatud ka Soomes. Ehk ei saadud varem aru, milline aare Šveitsis oli avaldatud. Eesti kosmopoliidi elulugu võtab kokku kõik selle, mis 20. sajandi Euroopas oli parim ja mis halvim. See on jutustus haridusest, kultuuri ja elutahte jõust ning väikesest rahvast teiste jalus, kuid samal ajal räägib see rumalusest, rõhumisest, langusest ja pettustest. Väljamõelduna oleks selline elulugu liiga ebausutav. Need on jutustatud ja selle põhjal kirja pandud memuaarid – ning millisest elust! (Markku Heikkilä, Kaleva, 13.03)

Andreas Oplatka raamatu soomekeelse verisooni avaldamisel meenutati peamiselt Lennart Meri elujaatavat suhtumist. Suursaadik Merle Pajula sõnul on tal isegi raske olnud raamatut lugeda, kuna on näinud seda elu nii lähedalt. Suursaadikule on sügavalt meelde jäänud, kuidas Lennart Meri end täielikult Eestile pühendas. Pajula sõnul oli Meri avar ja vaba mõtteviis erakordne. (Pirkko Männikkö, Kaleva, 13.03)

Raamatu nimi ütleb juba kõige peamise, see on lugu mehest, kes võõra võimu all olevas riigis nägi juba varakult, et oli olemas võimalus iseseisvaks riigiks eralduda. Kuigi raamatu peamine tegelane on Lennart Meri, on see samal ajal Eesti rahva ajaloo ja saatuse teejuht. Kuigi Eesti on – või peaks olema – Soome lähedane naaber, tundub Meri memuaare lugedes, et lõppude lõpuks teame Eestist ja selle ajaloost suhteliselt vähe. Meri mälestused sisaldavad nii mitmeid asju ja perioode, et raamatut tasub lugeda mitu korda ning selle võrdlemine teiste samadel teemadel avaldatud raamatutega on ajaloolise tõe otsijatele rikkalik allikas. (Asko Karttunen, Kauppalehti, 13.03)

Eesti ajakirjandus arvustab karmilt Tallinna arste, kes aitavad Soomest Eestisse reisivatel narkoturistidel hankida narkootikumide aseainena kasutatavaid ravimeid, mille eest Soome turul makstakse palju rohkem kui Eestis. Eesti Ekspress avaldas artikli „Eesti pättarstid toidavad Soome narkoturgu”, kus avaldati ka narkootikumide kasutajatele kõige rohkem retsepte müünud arstide nimed ja pildid. Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna sõnul on mõni ebaeetilises tegevuses kahtlustatav arst kirjutanud sama palju retsepte kui Tallinna suurima haigla mõnisada arsti samal ajal. Eesti ja Soome vaheliste „seaduslike narkoreiside” lõpetamiseks on vaja mitme asjatundja sõnul mõlema riigi ametnike paremat koostööd ning muudatusi Eesti seadusandluses. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 16.03)