Nädal välismeedias 26. veebruar - 4. märts 2007
14.03.2007
VÄLISAGENTUURIDE UUDISED
Euroopa Liit, NATO, Julgeolek
Euroopa Liit, NATO, Julgeolek
EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Valimised, Pronkssõdur, Majandus, Kultuur, Varia
Keskkond
Chancellor Angela Merkel urged EU leaders to approve bold steps to combat climate change at a summit, but said Germany was not prepared to shoulder the same heavy burden of emissions cuts as it has in the past. In a speech to the Bundestag lower house of parliament, Merkel voiced support for European Commission proposals to cut greenhouse gas emissions in the 27-nation bloc by 20% by 2020 and 30% if other big industrial nations join in. EU leaders are due to meet in Brussels on March 8-9 to agree a long-term energy strategy. As holder of the bloc's rotating six-month presidency, Merkel will lead the talks. "If we continue on our current track, global greenhouse gas emissions will increase by 55 percent by 2030 compared to 1990," Merkel said. "We cannot close our eyes to the fact that this will have significant consequences." But she said Germany could not make the same ambitious emissions pledges it made under the Kyoto Protocol. In the collapse of East Germany's industrial base after reunification, Germany agreed under Kyoto to a 21 percent emissions cut between 1990 and 2012. "Despite the fact that we represent only 20 percent of the (EU) population and about one-fourth of its emissions, the German government committed under Kyoto to 75 percent of the (EU) reduction because of German unification," she said. "In the next period this cannot be repeated." Merkel is hoping an environmental agreement within the EU can set the stage for a broader international consensus on combating climate change at a Group of Eight summit she will host in June. In addition to agreeing a cut in emissions, EU leaders are expected to agree a binding target on biofuels. Divisions remain over whether to set a separate fixed goal for boosting renewable energy sources - an issue Merkel did not touch on in her speech. Merkel also backed a Commission proposal to cut carbon dioxide emissions from cars, but made clear German makers of big, luxury automobiles should not be penalised under such a plan. (Reuters, 1.03)
Põhiseaduslepe
German Chancellor Angela Merkel's bid to revive the EU constitution is off to a rocky start as charter opponents tussle over a declaration on European values that was supposed to smooth the path to treaty talks. German officials are playing down differences between member states ahead of a March 24-25 summit in the German capital where European leaders will unveil the so-called "Berlin Declaration" and celebrate the 50th anniversary of the bloc's founding. The chancellor hopes the statement, which will look back on the bloc's achievements and sketch out a vision for the future, can highlight the common values and goals of its members and give the constitution debate vital momentum. But Germany has been forced to row back in recent weeks on the wording - a worrying sign for Merkel as she begins to tackle the far more formidable challenge of forging consensus on a new treaty. "Discussions on the content of the declaration so far have underlined the biggest danger of all: that instead of highlighting what unites the peoples and countries of Europe, it will expose the differences between them," the Brussels-based European Policy Centre think-tank said. European diplomats have said the document will contain no mention of the constitution, as Merkel had initially hoped. A German drive to include 2009 as a target year for getting a new treaty ratified has also been abandoned in the face of opposition from sceptical countries such as Poland. "Neither the word 'constitution' nor the target year of 2009 will be in the declaration," an EU diplomat told Reuters. Instead, watered down wording about making the EU effective and capable is likely. It would provide for simpler voting and a foreign minister to represent Europe on the global stage. Over the past weeks, Merkel has begun laying the groundwork for a new treaty, meeting leaders from sceptical countries like Britain, the Czech Republic and the Netherlands, as well as French presidential hopefuls Nicolas Sarkozy and Segolene Royal. Officials in Warsaw and Prague have said they are uncomfortable with the 2009 deadline and Poland's FM has suggested reopening talks on the voting system. Dutch PM Jan Peter Balkenende said last month he saw no need for a constitution and German officials are worried British PM Tony Blair may have trouble committing to a new treaty at a June summit because he is expected to hand over to suspected Eurosceptic Gordon Brown shortly thereafter. A summit in Brussels this week which will focus on EU energy, environmental and economic policy may offer some clues on Merkel's chances of forging consensus within the bloc. (Reuters, 7.03)
Majandus
Russian authorities threatened to halt imports of meat from EU countries which are not accompanied by detailed sanitary reports by March 31, Russia's food monitoring agency said. "If the required material is not provided by any country in the EU, Rosselkhoznadzor will be forced to halt transport into Russia of animal products from that country," the Russian food monitoring agency said in a statement. The statement referred to a letter the agency sent to the EC requesting that every EU country provide Russian authorities by March 31 with data from 2006 and plans for 2007 on "monitoring the content of banned and harmful substances" in live animals and meat products. Russia is a major market for EU meat exports, a business worth hundreds of millions of euros to European farmers every year, but Moscow has complained increasingly of low quality produce and poor standards. The statement listed dozens of cases of salmonella and other bacteria found in shipments from Belgium, France, Germany and the Netherlands, and said there were "frequent cases" of "sub-standard meat products" being exported to Russia. The agency said it had asked veterinary services in several EU countries last year to improve checks and prevent such cases but added that shipments "that do not correspond to Russian veterinary standards" are continuing in 2007. Moscow has already banned meat imports from Poland because of a number of alleged violations - a row that prompted Warsaw last year to veto the start of vital talks between the EU and Russia. (Afp, 2.03)
Gulf Arab states and the EU are likely to finalise a free trade deal by June, the secretary-general of the Gulf Cooperation Council said. "We will be meeting in April for a drafting round in Riyadh and we hope to conclude our negotiations (then)," Abdul-Rahman al-Attiya told reporters on the sidelines of a conference in the United Arab Emirates capital Abu Dhabi. The two sides will hold a joint ministerial meeting on May 8, also in the Saudi capital, Attiya said. "We hope that after the drafting committee meeting and the other meeting in Riyadh we will finalise things," he said. The Gulf Cooperation Council is a loose political and economic alliance which includes Saudi Arabia, Kuwait, the United Arab Emirates, Qatar, Bahrain and Oman. Talks between the bloc and the EU began in 1990 but were slowed by the GCC agreeing only in 1999 to move towards forming a customs union and a new EU negotiating strategy adopted in 2001 to include the services sector in the talks. EU Trade Commissioner Peter Mandelson said on Feb. 25 restrictions on investment and access to the services sector continued to stand in the way of a free trade deal. But many of these issues were resolved at a meeting in Brussels, Attiya said. "I was pessimistic earlier (but) now I am optimistic because we have almost completed negotiations two days ago in Brussels," he said. "There are only minor issues relating to services and investment and they are negotiable." The EU is the GCC's top trade partner, while the Gulf group ranks number six for the 27-nation EU. (Reuters, 5.03)
Välispoliitika
The EU held out the possibility of engaging gradually with a Palestinian unity government that responds to international demands but cast doubt on resuming direct aid near-term. The comments by EU External Relations Commissioner Benita Ferrero-Waldner and other officials came as Palestinian factions meeting in the Gaza Strip said the line-up of their unity government should be unveiled. The power-sharing deal, signed earlier this month by Palestinian President Mahmoud Abbas's Fatah faction and the Islamic militant group Hamas, has widened divisions within the Quartet of Middle East mediators. Russia broke ranks with its Quartet partners, the United States, the EU and the UN, by telling visiting Hamas leader Khaled Meshaal that Moscow would try to influence Western powers to lift their crippling aid embargo of the Hamas-led government. But Russia still urged Hamas to recognise Israel. The EU has so far shown little sign of backing away from the Quartet's core demands that the new Palestinian government recognise Israel, renounce violence and accept interim peace deals, though the bloc has shown more flexibility than the US and Israel. Ferrero-Waldner, at the start of a visit to Israel and the occupied West Bank, said the unity government should "respond" to the Quartet's demands and then the EU will "judge this government by its actions." European officials and Western diplomats said the EU's review of the new government's programme and actions would take time and a temporary aid mechanism, which bypasses the Hamas-led government, would remain in place for as long as needed. The comments dimmed Palestinian hopes for a quick resumption of direct EU assistance once the unity government is formed. But with Israeli FM Tzipi Livni at her side, Ferrero-Waldner said: "We have to start to have some preliminary thoughts and reflections on how we could engage, gradually maybe, a government if it responds to the Quartet principles." The Quartet cut off direct aid to the Palestinian Authority after Hamas came to power in a January 2006 election. The unity government deal between Hamas and Fatah contains a vague promise to "respect" Israeli-Palestinian pacts. But it did not commit the incoming government to abide by those pacts, nor to recognise Israel and renounce violence. After talks in Gaza with Palestinian Prime Minister Ismail Haniyeh of Hamas, Fatah leaders said the two groups would unveil by Friday their choices to fill key posts in the unity cabinet. "The two groups are convinced that the formation of the government must be sped up... before anyone can try to undermine the Mecca agreement," said Abdel-Hakim Awad, a Fatah spokesman in the Gaza Strip. Neither side revealed their choices, though the key position of finance minister has already been accepted by Salam Fayyad, a U.S.-educated economist with close ties to the Bush government. Awad said the two groups have not yet agreed on who would serve as interior minister, a critical post with oversight over several large Palestinian security services. Awad said the two names Hamas presented for the interior post were not acceptable to Fatah. "Therefore, new names need to be presented," he said. Hamas said a cabinet list could be submitted to Abbas, when the moderate president is expected to meet Haniyeh in Gaza. The EU plans to expand aid to its so-called Temporary International Mechanism, which provides allowances to Palestinian workers, and is proposing new channels to help some Palestinian institutions. (Reuters, 27.02)
The EU's executive is to urge the bloc's 27 countries to end fragmentation and duplication of international aid projects by agreeing to coordinate, a draft proposal shows. OECD figures show EU countries provided about $56 billion of aid in 2005, twice as much as the US. The EC brought an additional $9.4 billion. "Excessive fragmentation of development assistance has led to dispersion, duplication and even contradiction in aid activities, reducing potential impact," the draft proposal says. The EC wants each EU state to focus on two areas in each country it helps, re-allocating remaining money to projects led by other donors or grants for the countries. It says EU states should coordinate on which countries they help, to make sure there is no duplication and that all countries in need of aid are remembered. "Too many donors are concentrating on the same countries and the same sector," the draft says, pointing to Mozambique where more than 25 donors are fighting AIDS and Somalia and the Central African Republic are left almost to themselves. "Developing countries can often hardly cope with the many missions, the unnecessary administrative costs, the overlaps and duplication," the draft proposal says. (Reuters, 28.02)
EU states have agreed to extend sanctions on Belarus for another year and to delay a review of restrictions on Uzbekistan until May, officials said. The delay in the Uzbek review, which had been scheduled this month, should be rubber-stamped by FMs of the 27 EU states, while the extension of Belarus sanctions will be formalised at the end of this month, the officials said. The EU imposed visa bans and asset freezes on more than 30 Belarussian officials, including President Alexander Lukashenko, over the latter's re-election in polls last March which it denounced as blatantly rigged. It restricted military sales, banned visas for 12 top Uzbek officials and partially suspended bilateral dialogue in November 2005 after accusing Uzbekistan of using indiscriminate force to quash a revolt in the town of Andizhan in May 2005. EU governments extended the sanctions on Uzbekistan for six months last November but agreed then to review them after three months. Maisy Weicherding, a Central Asia expert at human rights group Amnesty International, termed the decision to delay that review positive. But she expressed concern that EU president Germany was still placing too much emphasis on improving energy ties with Uzbekistan rather than on human rights in a strategy it is drawing up to boost EU ties with Central Asia. "We felt human rights didn't really figure in a draft political strategy we have seen," she said. "We feel they are an integral part as governments in the region, especially Uzbekistan, have been using very repressive policies." Witnesses say hundreds of people were killed on May 13, 2005, among them women and children, when troops opened fire on a protest in Andizhan. Uzbekistan blamed the riot on Islamist extremists and said most of the dead were armed insurgents. (Reuters, 1.03)
The EU confirmed a plan to cut its EUFOR peacekeeping contingent in Bosnia, as security improves in the former Balkans hotspot. The move would see force numbers drop to around 2,500 troops this year from 6,500 currently, the outgoing director general of the EU Military Staff (EUMS) Lieutenant General Jean-Paul Perruche told reporters in Brussels. "EUFOR will reconfigure progressively but will also maintain the capacity to reverse the effects of the force reduction for an period of six months and to re-establish a more robust military presence if needed," the 27 EU nations said in a statement. In conclusions from talks in December, EU foreign ministers noted that "the security situation in (Bosnia) has evolved enough to permit the council (of ministers) to decide in principle on a transition" to lower troop numbers. (Afp, 28.02)
Plans for a US anti-missile system in the Czech Republic and Poland and for a similar NATO defence shield are in no way meant as a move against Russia, a senior NATO official said. "It is very clear that any possible future NATO system, like any US national system, would not be designed to have any impact on the military capabilities of the Russian Federation," NATO Assistant Secretary General John Colston said. "Indeed, it would be technically impossible for any such system to have a significant impact on Russian capabilities," he told reporters after chairing a meeting of the NATO-Russia Council on defence and military co-operation during the period 2008 to 2012. The council, which brings together officials from the 26-nation alliance and Moscow, held a one-day meeting in the former Soviet republic Lithuania, which joined NATO in 2004. Washington's plan to establish a radar station in the Czech Republic and an underground missile silo in Poland has sparked an angry reaction from Moscow, which is wary of US encroachment in its communist-era stamping ground. Noting Russia's concerns, Colston stressed "the commitment of the US to ensuring the fullest possible transparency in relation to their plans." The US has stressed that the defence shield is not directed against Russia but is intended to protect against attack from countries such as Iran or North Korea. Colston said that the same would go for any new NATO system. "What we are considering is designed solely to deal with the potential for an attack from states choosing to threaten the use of weapons of mass destruction," he said. The US is the prime mover in NATO, but its talks with the Czech Republic and Poland - which joined in 1999 - fall outside the scope of the alliance. However, Colston said, NATO is pondering linking its own missile defence to the planned US system. "I am sure that one of the major factors which the alliance is to take into account this year is the possible interaction between the US missile systems, potentially based in Europe, with a possible NATO system. But no decisions have been taken yet," he said. (Afp, 28.02)
A U.S. plan to base a missile defence system in Eastern Europe triggered friction among NATO allies as the Czech Republic rejected criticism of talks with Washington over its possible participation. Czech PM Mirek Topolanek defended his country's deliberations on hosting the radar component of such a shield after Luxembourg FM Jean Asselborn attacked the U.S. plan as threatening to cause new tensions with Russia. "As for the 18 EU member states who host U.S. military bases, it is not up to them to comment on the existence of such a presence in the Czech Republic," Topolanek told reporters after talks at NATO headquarters. Along with the Czech-based radar system, the US also wants to site a missile battery in Poland as part of a shield that would shoot down missiles fired by what Washington calls "rogue states" such as Iran and North Korea. NATO countries agreed at a summit last November to pursue low-level discussions on whether the alliance should take part in such a shield but no decisions are expected any time soon. Many European allies are concerned about the huge potential cost, while others fear it will damage European ties with Russia and question whether a threat from long-range missiles exists. "For me it is incomprehensible that after the end of the 20th century and the fall of the Berlin Wall anyone should start escalating again," said Luxembourg's Asselborn of concerns that the plan could prompt Moscow to point more missiles at Europe. "We'll have no stability in Europe if we force Russia into a corner... We should help Poland and the Czech Republic to rally around a European position," he told reporters before EU FMs briefly discussed the issue in Brussels. German FM Frank-Walter Steinmeier, whose country holds the EU presidency, said the Czech and Polish ministers told their counterparts deliberations in their countries were still at a preliminary stage. He said the issue should be a matter for NATO and the NATO-Russia Council. EU FM chief Javier Solana said the Poles and Czechs wanted to coordinate their response to the U.S. proposal with their European partners. An opinion poll last week showed nearly two thirds of Czechs opposed hosting the radar system. The Prague government is due to respond in coming weeks to the U.S. request to open talks on the system. It has spoken in favour, but may face problems getting any proposal through parliament. NATO Secretary-General Jaap de Hoop Scheffer said he was confident that divisions among allies could be resolved. "It will be an interesting debate and one that will end in consensus," he told a joint news conference with Topolanek. Britain has voiced an interest in taking part in any U.S. system but other allies are far from sure they want a role. German Defence Minister Franz Josef Jung called last week for talks on a NATO-wide shield but Social Democrat junior partners in Chancellor Angela Merkel's ruling coalition have warned any such move could start a new Cold War with Russia. (Reuters, 5.03)
USA, SUURBRITANNIA
Inglisekeelne välismeedia keskendus ennekõike Iraagile. Peamisteks teemadeks olid teostuma hakanud uus Iraagi strateegia ning Süüria ja Iraani kaasamine Iraagi probleemi lahendamisse.
USA senaatori, 2000. aastal Al Gore’i kõrval asepresidendiks kandideerinud Joseph Lieberman arvab, et uus strateegia on hakanud vilja kandma. Mitmeid alasid, mida USA ja Iraagi julgeolekujõud pärast mässajatest ja äärmuslastest puhastamist ei suutnud enda käes kaua hoida, on suudetud paremini kontrollima hakata, samuti tegutsevad USA jõud nüüd efektiivsemalt koostöös Iraagi vägedega väikestes baasides üle kogu Bagdadi. Samas ei tohi nüüd hakata eeldama, et kõik läheb hästi – sama vea tegi Bush pärast Saddami kukutamist: Ka mitmed sõjavastased tunduvad mõtlevat, et kõik läheb kohe paremaks juhul, kui me keset lahingut järsku tagasi tõmbume ja väidame, et meie taganemine vähendab terrorismi ja kogukondadevahelist vägivalda Iraagis. (Joseph Lieberman, WSJ, 26.02)
Peamiselt räägivad Iraani ründamisest need, kes olid Iraagi sõja algatamise juures. Endine CIA direktor James Woolsey väitis jaanuaris: „Hitler mõtles seda tõsiselt, et juudid tuleb hävitada, see oli Mein Kampfis kirjas. Me peame tõsiselt suhtuma sellesse, mida Ahmadinejadi-sugused oma järgijatele räägivad.” Endine kõrge Pentagoni ametnik Richard Perle jällegi väljendab arvamust, et tuumarelvi omav Iraan võib kahju tekitamiseks kasutada oma terroristide võrgustikku ning pole aega oodata, millal lõpuks ilmnevad kõik vajalikud tõendid. Mõjukas vabariiklane Newt Gingrich, kes on üks oma erakonna võimalikest presidendikandidaatidest, väitis, et „USAl peaks olema selge eesmärk – Iraani režiimi vahetamine”, sest Iraan on „maailma üks suuremaid terroristide toetajaid”. 2002. aastal kirjutas Gingrich: „Küsimus pole selles, kas peaksime Saddami kukutama. Küsimus on selles, kas me peaksime ootama seni, kuni Saddam annab terroristidele bioloogilise, keemia- ja tuumarelva.” Ründamise pooldajad räägivad, et katsed Iraani vaos hoida ei anna tulemusi. Sama rääkisid nad Iraagi kohta. 1997. aastal rääkis Weekly Standardi toimetaja William Kristol: „Saddami ohjeldamise asemel, mis on ebaõnnestunud, peaksime me suunama oma jõupingutused tema võimult eemaldamisele”. Üheksa aastat hiljem nõudis Kristol sõjalist rünnakut Iraani rajatiste vastu ja küsis: „Kas keegi arvab, et tuumarelvaga varustatud Iraani saab ohjeldada?” Enamuse elukutsete puhul toob ebaõnnestumiste jada kaasa negatiivsed tagajärjed. Sama kehtib inimeste kohta, kes pooldavad ebaõnnestunud sõdu. Vaata, kes räägivad Iraani ründamise poolt, mõtle nende tausta üle ja hoia neist kaugele eemale. (Gideon Rachman, FT, 27.02)
Rahu toomine Iraaki, kaasamata naaberriike Süüriat ja Iraani, kust on pärit suur osa vägivalla allikaist, pole kunagi ligilähedaseltki võimalik tundunud. Ümarlauakõneluste pidamine nende kahega kinnitab, et millegi rahutaolise saavutamine Iraagis pole tõenäoline ainult okupeerivate jõudude abiga. USA väidab kahtlemata, et kõva kriitika Iraani ja Süüria aadressil on andnud vajalikke diplomaatilisi tulemusi, seades need kaks riiki piinlikku olukorda ja suurendades nende valmidust läbirääkimistes osalemiseks. See võib ka ju nii olla. Kahtlemata on nii Teheran kui ka Damaskus mures seoses kokkuvarisenud Iraagi mõjuga neile. Ometi, kuidas Bushi valitsus seda ka ei näitaks, tegemist on siiski alandava taganemisega. Samas on see vajalik. (Juhtkiri, The Daily Telegraph, 28.02) Teade, et USA hakkab Iraagi tuleviku küsimuses pidama läbirääkimisi Süüria ja Iraaniga, tuli üllatusena ja tundus täispöördena. Ent vaadates tagamaid, muutub see mõistetavaks. USA Iraagi vägede ülemjuhatajat kindral David Petraeust nõustavad ohvitserid on jõudnud järeldusele, et kui USA kuue kuuga sõda võita ei suuda, seistakse silmitsi lüüasaamise ja vägede väljaviimise vajadusega. Kui lisatud 21 500 sõdurit ei suuda Iraagis kiiret pööret tuua, pöördub avalik arvamus kodumaal tema vastu. See julgustaks Kongressi otseselt ründama valitsuse poliitikat. Seega on kindral Petraeuse aeg otsa saamas veel enne, kui tema lisajõud on suutnud korralikult tegutsema hakata. (Juhtkiri, The Guardian, 01.03)
SAKSAMAA
Kliimamuutused, USA raketitõrjesüsteemide võimalik paigaldamine Ida-Euroopas, Afganistan ja Kosovo olid ELi teemaliste arutelude kõrval olulisemad teemad saksakeelses ajakirjanduses.
ELi liikmesriigid teevad liiga vähe selleks, et Euroopa seadusi kiirelt oma rahvuslikku seadusandlusesse rakendada. Euroopa saab võidelda bürokraatia ja seadusandlike aktide hulga piiramisega vaid juhul, kui olemasolevaid seadusi ja määrusi tõsiselt võetakse. Vastasel juhul on Brüssel lihtsalt hambutu papist tiiger. (Charlie McCreevy, FTD, 27.02)
Julgeolekuekspert Rober Kagan nendib ajaleheusutluses, et USA peab valmistuma pikemaajaliseks kohaloluks Afganistanis ja Iraagis. Robert Kagani jaoks ei ole sõda Iraagis viga. Tänane maailm oleks võimuloleva Saddam Husseiniga palju ohtlikum ja ebastabiilsem paik. USA viga oli selles, et ei mõistetud esimesest päevast alates tänavajulgeoleku ja administratiivstruktuuride toimivuse olulisust. Ning algusest peale oleks vägede arv pidanud olema tunduvalt suurem. Täieliku kontrolli saavutamine olnuks otsustav tulevaseks eduks. Omal ajal Jaapanis pidid ameeriklased iga väiksemagi sammu rahumeelse demokraatia kehtestamise suunas ise läbi suruma. Iraagis on asjalood olnud veidi teistsugused, kuid siin jällegi ei tundnud rahvas end nii läbi ja võidetuna nagu jaapanlased, sestap suhtutakse ameeriklastesse sageli trotsivalt kui okupantidesse. Lootust annab asjaolu, et praegune USA vägede ülemjuhataja Iraagis tahab midagi ära teha ega kipu pidevalt Iraagist minema nagu eelmine. Need, kes nõuavad vägede kiiret väljatoomist, näevad kord seda, et pärast USA lahkumist Iraagist hakkavad juhtuma asjad, mis sunnivad meid taas sisse tungima. Seda peab siis tegema ka demokraadist president. Rumsfeldi sõjataktika on osutunud valeks ka Afganistanis, ka seal oli vägesid liiga vähe, kuid õnneks ei kuule läänes eriti sageli nõudeid väed välja tuua. Mis puudutab demokraatia levitamist, siis ei ole see olnud sõdade eesmärgiks. Kuid mida pakkuda asemele? Isegi näiliselt stabiilsel Saudide dünastial on vastaseid, kes tekitavad ebastabiilsust. Sestap palub USA ka oma liitlast Saudi Araabiat riigivalitsemisel rohkem demokraatia elemente rakendada, mis lõppkokkuvõttes neutraliseeriks mingilgi määral äärmuslasi. Küsimus on üksnes julgeolekus, püsivas julgeolekus. Eurooplased pakuvad sõjale alatasa alternatiiviks „rohkem läbirääkimisi”. Aga kui need kestavad lõputult ning lõpuks vastane teeb mida tahab? Ükskõik millise USA presidendi ajal tuleb kord ikkagi hetk, mil Iraani „Ei”-sid enam ei aktsepteerita. (Uwe Schmitt, Die Welt, 26.02)
Miks USA nüüd ikkagi peab läbirääkimisi Süüria ja Iraaniga? Seda diplomaatilist pööret nõudsid paljud, kuid ennustasid vähesed. Iraagi valitsuse initsiatiivil toimub „naabrusteemaline konverents” Iraagi tuleviku küsimustes. Ka välispoliitika veteran Henry Kissinger nõudis hiljuti - on saabunud aeg korraldada rahvusvaheline konverents Iraagi tuleviku küsimuses. See annaks ka parima võimaluse ja raamid Iraani ja Süüriaga otsekõnelusi pidada. Baker-Hamiltoni grupi raport kutsus üles Iraanile ja Süüriale julgeolekugarantiisid andma, et nende suhtumine Iraagis toimuvasse muutuks. Need riigid tahaksid küll näha USA põrumist, kuid kindlasti ei soovi nad ebastabiilse ja ettearvamatu riigi teket oma piiridel. Bushi administratsioon pole raporti põhimõtteid päris omaks veel võtnud, kuid esimene samm on juba tehtud. (Thomas Kleine-Brockhoff, Die Zeit, 1.03)
Riikidevaheliste suhete toon Skandinaaviamaade ja Venemaa vahel on karmimaks muutnud. Vene saadik Rootsis Alexandr Kadakin nimetas Rootsi raadios esinedes „idiootlikuks” Läänemere gaasijuhtme ümber toimuva diskussiooni. Rootslased kardavad nimelt, et Venemaa laiendab torujuhtme kaudu oma mõjuvõimu Läänemere ruumis. Ajal mil Rootsi ja EL toetavad miljardite eurodega abiprogramme Venemaal, teenib Venemaa hiigelkasumeid nafta ja gaasi müügist ning laiendab oma poliitilist ja majanduslikku mõjuvõimu. Venemaa on demonstratiivselt märku andnud, et ei vaja enam abiprogramme, sest abistab juba ise miljardite dollaritega vaesemaid riike. Davosi kohtumisel nentis Venemaa majandusminister Gref: „Me juba ise abistame, ja abistame neid, kes tõesti seda abi vajavad…” Jäi kõlama väljaütlemata mõte: „… ja soovitame seda teha ka teil.” Venemaa tahab olla suurvõim ega vaja enam abi. Norra ja Rootsi sõjaasjatundjad on samuti tooni muutnud, nimetades Venemaad üle pikkade aastate taas sõjaliseks ohuks. Pärast vastavate kaitseanalüüside avalikustamist oli kummagi riigi poliitikutel palju tegemist, et hajutada jutte uuest külmast sõjast. Norra kaitseminister Anne-Grete Ström-Erichsen on ise öelnud, et tooni muutumine karmimaks suhetes Venemaaga on isegi hea, sest võimaldab (erinevalt Külma Sõja aegadest) nüüd vähemalt otse ja ausalt omavahel suhelda. (Gunnar Herrmann, SZ, 27.02)
PRANTSUSMAA
Prantsuse ajakirjanduses olid vaadeldava nädala keskseteks teemadeks riigi välispoliitilised suunad, mida peegeldasid ka presidendi kandidaatide väljaütlemised. Ühe teemaarendusena leidis kajastamist Euroopa põhiseadusliku lepingu tulevik ning Prantsusmaa roll tuleviku Euroopas ja maailmas.
Pärast läbikukkunud põhiseadusliku lepingu referendumit 2005 aastal on Prantsusmaa roll EL-s selgelt marginaliseerunud, samas kui Saksamaa on oma positsioone tugevdanud. Prantsusmaa suunal süveneb skeptitsism: Mida prantslased siis lõppude lõpuks tahavad? Kuidas raputada Prantsusmaa üles tardumusest, mille on põhjustanud põhiseaduslikule lepingule “ei” ütlemine? Selge on see, et laienenud 27 liikmeliseks, ei suuda EL institutsioonid praegusel kujul enam edukalt funktsioneerida. Selleks, et EL suudaks globaliseeruvas maailmas edukalt Hiina ja USAga konkureerida, on eelkõige vaja otsida võimalusi praegusest ummikseisust väljumiseks. Ühe võimalusena võiks kaaluda põhiseadusliku lepingu osade eraldi käsitlemist - tuleks keskenduda dokumendi esimesele osale, mis käsitleb institutsionaalset reformi. Esimeses osas sisalduvad ettepanekud, nagu eesistumise perioodi pikendamine, välisministri ametissemääramine, volinike arvu vähendamine ning EP ja rahvuslike parlamentide koostöö tõhustamine, peegeldavad Prantsusmaa Euroopa suunalise poliitika põhiteese. (Valéry Giscard D’estaing, Les Echos, 27.02) Presidendikandidaatide väljaütlemised põhiseadusliku lepingu teemal on põhjustanud vastakaid arvamusi Euroopas. Nicolas Sarkozy poolt propageeritud idee “mini-lepingust” või “lihtsustatud leppest” on põhiseaduslikule lepingule “JAH” öelnute seas saanud suure kriitika osaliseks. “Mini-leping avaks Pandora laeka”, kinnitab Andrew Duff, põhiseadusliku lepingu täiendatud ja parandatud variandi pooldaja. Ka need 18 Euroopa riiki, kes on lepingule “jah” öelnud kinnitavad oma poolehoidu „põhiseaduslik leping pluss” versioonile, mis täiendaks praegust dokumenti sotsiaalsete ja keskkonda puudutavate teemade lisamisega ning defineeriks ELi laienemist puudutavad küsimused. Ametlikult pooldab sellesuunalist arengut ka eesistujamaa Saksamaa. Ning kuigi Sarkozy väidab olevad veennud Berliini “mini-lepingut” pooldama, jääb Saksamaa välisminister Frank Waleer Steinmeier kriitiliseks: ”Tema mini-lepingu idee ei paelu enam kedagi. Prantslastel on ebameeldiv harjumus tahta alati kõike lihtsustada”. (Alexandrine Bouihet, Le Figaro, 01.03)
Presidendikandidaat Sarkozy avaldas oma peamised välispoliitilised tõekspidamised. ELi poliitikast rääkides rõhutas Sarkozy taas institutsionaalse reformi vajadust, eriti selles osas, mis puudutab ühehäälsuse nõuet kõigilt 27 liikmesriigilt. “Ei ole mõeldav, et üks liikmesriik, või kaks, võiksid takistada Liidu arengut”. Teravalt kritiseeris Sarkozy Iraani tuumaprogrammi: “Võimalus, et Iraanist saaks tuumarelva omav riik, on vastuvõetamatu. See avaks tee regiooni massirelvastumisele ning tähendaks pidevat ohtu Iisraelile ja kagu Euroopale. Ei peaks kõhklema Iraanile sanktsioonide kehtestamise vajalikkuses. Usun, et need oleksid tõhusad.” USA ja Euroopa partnerlusest rääkides leidis presidendikandidaat, et sõbralikud suhted USAga on maailmapoliitikat tasakaalustavad, kuid USA ei tohiks liialt Euroopa poliitikasse sekkuda. “George Bush on avaldanud poolehoidu Türgi ELiga liitumisele. Mina nii ei arva! Türgi ei ole Euroopa riik. Kallid sõbrad ameeriklased, lubage Prantsusmaal ja Euroopal vabalt otsustada!” (Le Figaro, François Hauter, 01.03)
SKANDINAAVIA
Vaadeldava nädala põhirõhk Skandinaavia ajakirjanduses lasus kahel sõjatandril – Iraagil ja Afganistanil.
USA on tänaseks juba viis ja pool aastat pärast New Yorgi kaubanduskeskuste ja Pentagoni rünnakut terrorismiga võidelnud, kuid igal pool, kus USA läheb sõjaga terrori vastu, peab ta taganema. Nii pidi ka USA peale esimesi tagasilööke Afganistanis rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, nii ÜROlt kui ka NATOlt, poliitilist tuge otsima. Tänaseks on NATO veendumusel, et Afganistan vajab suuremat tuge tsiviilsüsteemile, ent see suunamuutus võib olla saabunud liiga hilja. See ei tähenda, et sõjaline osa võitluses terrorismiga tuleks maha kanda, kuid me kõik teame, et ühtegi võitlust ei saa võita üksnes sõjalisi võtteid kasutades. (Juhtkiri, Aftenposten, 28.02) Vaatamata sellele, et Rootsi pole NATO liige, on Afganistanis ka Rootsi sõdureid. Nüüd soovib Rootsi valitsus oma panust suurendada ning saata sinna lahingulennukeid. Kindlasti tunneks iga rootslane ennast puudutatuna, kui neilt lennukeilt heidetud pommid tapaksid süütuid külaelanikke, naisi ja lapsi. Afganistan ei vajavat enam võõrvägesid, mistõttu kutsub Afganistani ekspert Peter Hjukström koos teiste selle ala spetsialistidega üles kõiki Rootsi parteisid lennukite Afganistani saatmise kavale ei ütlema. Rootsi peaks saatma hoopiski rohkem humanitaarabi. Afganistan vajab lepitust, vabadust ja ülesehitamist. On ülim aeg anda Afganistan afganistanlastele tagasi. (Peter Hjukström, Gösta Hulten, Maj Britt Theorin, Svenska Dagbladet, 28.02) Dagens Nyheter’i 1. märtsi juhtkiri on sellele täiesti vastupidisel arvamusel. Hetkel on Afganistanis 250 sõdurit, varsti pisut veelgi rohkem, aga seda on ikkagi vähe. Näiteks rajas rahvusvaheline abiorganisatsiooni Oxfram koole enam kui viiele miljonile poisile ja tüdrukule, kuid kahjuks langes 200 kooli 2006. aastal rünnaku ohvriks, rünnakute käigus tapeti 20 õpetajat. Kui Kosovos oli iga 50 elaniku kohta üks rahuvalvaja ja Ida-Timoris keskmiselt 85 inimese kohta üks rahuvalvaja, siis Afganistanis on 800-900 inimese kohta üks rahvusvahelise rahuvalvejõudude (ISAF) rahuvalvaja. Need, kes propageerivad rohkem rootslasi mitte Afganistani saatma, mõtlevad poliitiliselt ja moraalselt valesti. Rahuvalvureid on tsiviilelanike kaitseks rohkem vaja. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 1.03)
Rootsi välisminister Carl Bilt kirjutab, et Rootsi peab andma Iraagile nii palju abi, kui on võimalik. Riigis, mis on elanud ainult ühe vähemuse diktatuuri all, on vaja üles ehitada riigi infrastruktuur ning riigiasutused, mida kõik riigi osapooled aktsepteeriksid. Demokraatliku, stabiilse ja ühtehoidva ühiskonna väljakujundamine Iraagis on kogu Euroopa jaoks väga oluline. Seetõttu vajakski riik uut kompromissi, mis peegelduks põhiseaduses ning oleks aktsepteeritav kõikide rahvus- ja religioossete gruppide poolt. Lisaks tuleks riigi erinevad huvigrupid kaasata nende organisatsioonide tegevusesse, kes on Iraagi stabiilsuse tagamisel abiks. Võib-olla ei lähe alati kõik nii nagu peab, aga me peame siiski andma endast kõik võimaliku, et Iraaki aidata. (Carl Bildt, Dagens Nuheter, 1.03) Taani valitsus on otsustanud oma väed Suurbritannia eeskujul Iraagist välja viia. Seevastu Taani endise välisministri Uffe Ellemann-Jensen nägemuse järgi peaksid Taani sõdurid Iraaki jääma. Seda kuni ajani, mil Iraagi oma jõud suudavad iseseisvalt oma riigi probleemidega hakkama saada. Taani on seniajani olnud NATO üks väga usaldusväärne jõud, kelle vägedega on saanud alati kõige teravamates kriisikolletes arvestada. Nüüd siis otsustati Iraagist lihtsalt minna. Kui midagi on alustatud, siis Taani sõdurid on alati näidanud, et nad on vastupidavad kuni lõpuni. Samasugust sitkust ootaks Taani poliitikutelt ka nüüd. (Uffe Ellemann-Jensen, Berlingske Tidende, 27.02)
SOOME
Soome ajakirjanduse tähelepanu all olid Läänemere gaasijuhtme ehitamise võimalikud keskkonnamõjud ning ÜRO kõrgeima kohtu otsus, mille kohaselt ei saa Srebrenicas toimunud genotsiidi eest pidada vastutavaks Serbia riigiorganeid.
Venemaa ja Saksamaa ühine Läänemere gaasijuhe tekitas algusest peale tugevat poliitilist vastuseisu Balti riikides ja eelmisest suvest alates ka Rootsis. Nüüd, kus projekti ajakava hakkab konkreetsemaks muutuma, keskendutakse gaasijuhtme keskkonnamõjudele, mille üle tunneb muret ka Soome. Mure on täiesti põhjendatud, kuna gaasijuhtme ehitaja on siiani suhtunud keskkonnamõjudesse pinnapealselt. Ehitamisele on seatud tavatult lühike ajakava. See eeldab ehitaja ning mereäärsete riikide avatud ja tihedat koostööd. Kahjuks on ehitaja antud informatsioon väga vähene ning selgitused peegeldavad väga hooletut suhtumist võimalikesse keskkonnamõjudesse. Soome keskkonnaametnike otsused ehitaja poolt esitatud keskkonnamõjude hinnangule olid väga kriitilised. Soome peab ehitaja esitatud hinnanguid liiga üldisteks ja vähesteks. Soome arvates oleks keskkonna seisukohast kõige vähem kahjulikum gaasitrassi marsruudi siirdamine umbes 15 kilomeetri võrra lõuna poole, kus mere põhi on tasasem ja hoovuste suhtes parem. Keskkonnaministeeriumi otsuses eeldatakse erilise tähelepanu pööramist asjaolule, et madal Soome laht on Läänemere üks haavatavamaid piirkondi. Soome on sellega näidanud, et Soome osaleb täielikult nõudmistes, mis puudutavad gaasijuhtme keskkonnamõjude igakülgset hoolikat selgitamist ja arvestamist. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 1.03) Gaasijuhtme ehitamise teele kerkib takistusi. Soomes, Rootsis ja Eestis suhtutakse kahtlevalt gaasijuhtme marsruuti ning esitatud keskkonnamõjude hinnangusse. Soome keskkonnaametnikud peavad Nord Streami koostatud keskkonnamõjude hinnangut puudulikuks. Sellest ei selgu näiteks, kuidas ja kus Soome lahe põhja kaevandataks. Soomes tekitab imestust ka gaasijuhtme kulgemistee. Asjatundjate arvates oleks vaid 15 km lõuna poole mere põhi tasasem ning annaks juhtmele parema põhja. Keskkonna kohta antud selgitust peetakse ka liiga üldiseks. Rootsi ja Eesti on esitanud samasuguseid arvamusi. Ametlikult on Rootsi vaikinud, kuid välisministeeriumi endine number kaks - Krister Wahlbäck - nõuab gaasijuhtme keskkonnamõjude palju põhjalikumat selgitamist. Eesti välisminister on samuti mures Läänemere olukorra pärast. Urmas Paeti sõnul nõuab Eesti lisaselgitusi gaasijuhtme keskkonnamõjude kohta. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 4.03) Soome laht on muutumas strateegiliseks sõlmpunktiks. Gaasijuhe suurendab Soome lahe tähtsust Venemaa jaoks. See tähendab Venemaa laevastiku kohaloleku suurenemist Soome lahel ja Läänemerel. Rootslasi on see juba ehmatanud. Soome jt Läänemere riigid on mures keskkonnamõjude pärast. Gaasijuhe peaks olema lähedamal Eesti, mitte Soome rannikule, kuna mere põhi on Soome pool ebatasasem. Eesti soovib aga, et gaasijuhe oleks Soomele lähemal. Sellest ehk ei teki siiski tüli riikide vahel. Mida tähtsamaks muutub Soome laht Venemaale, seda täpsemalt jälgib ja reageerib ta arengutele selle rannikul. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 3.03)
Poliitiliselt tahetakse Serbiat tõrjumise asemel kaasata Euroopa ühinemise arengusse. Serbia süüdimõistmine Bosnia genotsiidis oleks olnud tõsine tagasilöök nendele pürgimustele. ÜRO Rahvusvaheline kohus Haagis nimetas siiski Srebrenicas toimunud 8000 Bosnia mehe ja poisi surmamist genotsiidiks. Kohus ei leidnud piisavaid põhjendusi mõista Serbia riik selle eest vastutavaks. Vastutus juhtunu eest langes siiski Serbiale selles mõttes, et kohtu arvates oleks riik võinud ja pidanud juhtunu ära hoidma ning süüdlased kinni võtma ja saatma nad sõjakuritegude tribunali ette. Sellest võib järeldada, et Bosnia sai Haagis vähemalt moraalse võidu. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 28.02) Kohtuotsus ei rahuldanud ei serblasi ega Bosnia moslemeid. Tagantjärele võib spekuleerida, kas otsus oli poliitiline või mitte. Igatahes on selge, et Serbia süüdimõistmine genotsiidis oleks tekitanud riigis tugeva rahvusliku laine. See oleks tähendanud Serbia ja Lääne-Euroopa suhete endisest pingelisemaks muutumist. Serbia eraldatus oleks oluliselt tugevnenud. Rahvusvahelise kohtu otsus ei ole ehk Bosnia moslemite kannatusi arvestades õige, kuid loodetavasti kannustab see Serbiat omaks võtma paindlikumat suhtumist naabrite ja üleüldiselt lääne suhtes. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 28.02) Serbia jaoks on otsus osaline andeksandmine. Tehtut ei saa muuta olematuks, kuid kohutavate tegude eest ei süüdistata kogu riiki ega rahvast. See teeb tulevikuarengu lihtsamaks, juhul kui ka Serbia ise oskab õigesti tegutseda. Vahe minevikuga on usutav siis, kui Mladic on kinni võetud ning Haagile loovutatud. Kuni Mladici asukohta ei teata, jääb kahtlus, et teda varjatakse Serbias. (Juhtkiri, Kaleva, 28.02)
Uudisteagentuuris
Eesti esitas Venemaale noodi, milles avaldati soovi, et Venemaa võtaks vastutusele Eesti saatkonna juures eestivastastest aktsioonidest osavõtnud. „Eesti saatkonna juures asetleidnud pikett on järjekordne näide Vene poliitilise kultuuri tasemest,” nentis Eesti välisminister Urmas Paet. (Interfax, 26.02)
Amnesty International kritiseeris Eesti keelepoliitikat. 1. märtsil jõustuvad seaduseparandused vähendavad keeleliste vähemuste võimalusi tööturul, leidis inimõiguste organisatsioon peaminister Ansipile saadetud kirjas. Töötavad inimesed peavad ette näitama keeleeksami tunnistuse, kui nende keeleoskuse tase tekitab kahtlusi. Konstitutsioonierakonna kandidaadid nõudsid keeleinspektsioonilt, et viimane kontrolliks, kas president Ilves oskab riigikeelt kõrgemal tasemel. (Newsru.com, 28.02)
Eesti elanikest taotleb igal aastal Vene kodakondsust 2500 inimest ning see arv on olnud stabiilne viimased 3 aastat. Keskmiselt 200 Vene kodanikku aastas võtab end arvelt maha seoses siirdumisega Venemaale või mõnda teise riiki. Naturalisatsiooni korras saab aastas Eesti kodakondsuse 5000-6000 inimest. (Regnum.ru, 28.02)
Suurbritannia ajakirjandus
Sõltuvalt seisukohast võib fraas „kahekiiruseline Euroopa” olla nii ahvatlev kui ka hirmutav. Paljudele „vanade demokraatiate” juhtivpoliitikutele on see vägagi ahvatlev vahend liitu viimaste aastate jooksul olulisel määral mitmekesistanud uute riikide marginaliseerimiseks. Eesti leidlik president Toomas Hendrik Ilves on täheldanud, et kui EL peaks lõhenema, siis murdejooneks saaks eurotsooni piir. Kahekiiruseline Euroopa hävitaks ka lootuse kindlast ja ühtsest poliitikast Venemaa suhtes. Taaselustuvas vanas Euroopas domineeriksid ilmselt Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia (eeldades, et Suurbritannia hoiduks kõrvale nagu ikka). Need riigid peavad tülisid Kremliga kulukaks kõrvaltegevusteks. Poola ja Balti riikide hoiatusi ning rahulolematust peetakse tühipaljaks revanšismiks. Vana Euroopa lepiks sobival juhul meeleldi Venemaaga kokku nii energia kui ka muualastes küsimustes. Vene-Saksa gaasijuhe on vaid esialgne näide sellest, mida Poola ja Balti riigid hakkavad tunda saama juhul, kui kahekiiruseline Euroopa peaks välja kujunema. Uutele demokraatiatele oleks see hirmuäratav stsenaarium. Oodata võib nende vihast reaktsiooni, mis väljendub eurole ülemineku kiirendamises, endi kui reformiliidrite maine taastamises ning EL põhiseadusleppe vastuvõtmise aktiivses toetamises. (The Economist, 22.02)
Saksamaa ajakirjandus
Ajakiri Spiegel avaldas lühida usutluse president Ilvesega. Selles toonitab president, et läänes pole paljudele ikka veel pärale jõudnud praeguse Venemaa olemus. Moskva näeb ohtu demokraatiates oma piiridel, kuid korruptiivsetes autoritaarsetes režiimides stabiilsust. Euroopa saaks noori demokraatiaid aidata, pakkudes neile liitumisperspektiivi, kuid kahjuks on mitmetes Lääne-Euroopa maades tunda laienemisväsimust. Näiteks Ukrainale ja Serbiale on meil praegu vähe pakkuda, oleme kaotanud ühe oma olulisematest välispoliitilistest instrumentidest. Nad teavad väga hästi, et järgmist laienemisringi annab oodata. Säärases olukorras peame panustama heanaaberluse poliitikasse, mis sisaldaks ligipääsu struktuurifondideni ja ELi siseturule. Teise olulise punktina tuleks vastu võtta põhiseaduslepe, vastasel juhul moodustavad ELi suurriigid mitteametlikke „direktooriume”, kes kindlasti ei langeta otsuseid väiksemate ja nõrgemate kasuks. (Christian Gaidzik, Spiegel, 26.02)
Prantsusmaa ajakirjandus
Le Monde avaldas portreeloo president Toomas-Hendrik Ilvesest. See oli kümme aastat tagasi, kui äsja ametisse nimetatud välisminister Toomas-Hendrik Ilves tervitas oma Tallinna kabinetis gruppi ajakirjanikke. Sundimatult lauale toetuv, võidukas kikilips kaelas, sirge rühiga, New Jersey aktsendiga, mõjudes pingevabalt ning enesekindlalt. Seekord räägiti loomulikult palju Euroopa Liidust, hetke prioriteedist selles väikeses 1,5 miljoni elanikuga Balti riigis. Ka presidendina, ikka kannab ta vallatut kikilipsu ning teda iseloomustab otsekohesus ja pingevaba olek. 2006. aasta sügisese valimiskampaania ajal heitsid Ilvese vastased talle ette, et ta polevat “tõeline eestlane”, sest on liiga kaua elanud välismaal. Selles on omajagu tõtt. Härra Ilves ei tõstnud jalga Eesti pinnale enne kui 1984. aastal, mil ta turistina Eestit külastas. Sellest ajast on tal säilinud rusuvad mälestused: “Kohutav, räpane, rõhuv, masenduses inimesed.” Härra Ilvese esimeseks proovikiviks presidendina sai veto panek parlamendi poolt vastu võetud seadusele, mis lubanuks teisaldada Tallinna kesklinnas asuva nõukogudeaegse pronksist ausamba. Juba kuid on monument üles kütnud kirgi eestlaste ja venelaste vahel. Esimeste jaoks sümboliseerib pronkskuju nõukogude okupatsiooni, samas kui venelaste jaoks tähistab võitu fašismi üle. Pronkssõduri teema on teravalt üles kerkinud ka suhetes Moskvaga ning siin püüab president Ilves mängida lepitaja ning ajaloo lahtiseletaja rolli. President leiab, et kuju peaks jääma omale kohale, kuid ümber peaks kujundama rahva suhtumise monumenti. Ilvese sõnul võiks ausammas sümboliseerida eesti sõdurit, kes võitles Teises maailmasõjas. “Sõduri juurde võiks panna uue mälestustahvli, mis mälestaks Siberisse saadetud ema ja isa, ning Saksa armeesse mobiliseeritud ning rindel langenud venda. Selle asemel, et olla nõukogude monument, peaks pronkssõdur sümboliseerima eesti rahva kannatusi. (Le Monde, Oliver Truc, 02.03)
Taani ajakirjandus
Tihedad sidemed Taaniga on aidanud Eestil teed omariiklusele sillutada. Juba kuusteist aastat Eesti diplomaadina töötanud Eesti suursaadik Taanis Meelike Palli räägib intervjuus The Copenhagen Post’is nii Taani toetusest Eesti iseseisvumise taastamisel – Eesti avas juba aasta enne ametlikult iseseisvaks kuulutamist saatkonna Kopenhaagenis ning Taani tunnustas kiiresti peale Islandit Eesti iseseisvust – kui ka ajaloo sügavustesse ulatuvatest Taani-Eesti suhetest. „Eesti on alati olnud suurte jõudude sõjatallermaa, kuid meil on alati olnud õnne õigest hetkest kinnihaaramisel,” ütleb Palli. (Uzi Frank, The Copenhagen Post, 2.03)
Soome ajakirjandus
Merle Pajula, Eesti suursaadik Helsingis, arvab, et Eesti võiks osaleda Soomes kuuenda tuumareaktori ehitamisel. Pajula põhjendab Eesti huvi riikidevahelise stabiliseerunud energiakoostööga, mille näiteks on Soome lahes olev Soome ja Eesti merekaabel. Pajula nägemusel on energiakoostöö lisaks keskkonnakaitsele tähtsaim valdkond riike ühendavas Läänemere koostöös. N. Liidu kokkuvarisemine ja Läänemere vabanemine on Pajula arvates suurendanud Läänemere tähtsust ja loonud eeldused selle uuele kasvule. Tähtis oli ka ELi laienemine. Sellest alates on Eestit ja Soomet ühendanud ELi kuulumine, mis omakorda on muutnud Läänemere varasemast selgemini Soomet ja Eestit ühendavaks mereks. Läänemerega on seotud ka ühised mured. Pajula sõnul on nendeks mere saastumine ja suurenev laevaliiklus, mille tagajärjel kasvavad ka õnnetuste riskid. (Reima Luukkanen, Pohjalainen, 26.02)
Venemaa ajakirjandus
Eesti-Vene piiril peeti kinni auto, millest leiti 6,3 miljonit eurot Peterburi valimiskampaaniaks. Küsimus on selles, millise partei kassa liikus võimaliku vaenlase - NATO liikme - territooriumil. On pakutud, et salakaupa vedasid Vene valitsuse vaenlased – näiteks Jabloko. (Sergei Mihhalõtš, Novaja Gazeta, 01.03)
Uudisteagentuurid
Estonia's centre-right prime minister has begun talks to form a broad conservative coalition after winning elections, shunning his current left-of-centre coalition partner, a party official said. A spokesman for PM Andrus Ansip's Reform Party said Ansip had started talks with main nationalist bloc, Pro Patria-Res Publica, whose programme he has described as being closer to his own. Talks have also begun with a third party, the Social Democrats, which would give Reform and Pro Patria a majority. A right-of-centre coalition is likely to lead to further tax cuts and a perhaps harder attitude to ties with Russia. Both the centre-right parties backed the removal of a Soviet-era WW II monument from central Tallinn, a plan which Moscow has called blasphemous. The Reform Party of Prime Minister Andrus Ansip, which won 31 seats in election to the 101-seat parliament, wants to cut taxes further and keep the economy growing strongly after expansion of nearly 12 percent last year. If the talks prove successful, Ansip could drop his current main coalition partner, the Centre Party, despite having worked in a left-right coalition together since April 2005. Ansip benefited from strong growth figures and rising wealth to record the highest personal score for a candidate in any election at 22,000 votes in the Sunday ballot. The election gave the Centre Party 29 seats, Pro Patria-Res Publica 19 and the Social democrats 10 seats. (Reuters, 6.03)
USA ajakirjandus
Pehmes toolis hotellikohvikus kaminatule ääres avas Veljo Haamer sülearvuti ja logis end sisse riigi digitaalsete valimiste leheküljel. Oma internetis antud häälega aitas see ettevõtja veidi kaasa valimiste ajaloo tegemisele. Väikeses Balti riigis toimuvad esmakordselt kogu maailma ajaloos parlamendivalimised, milles saab osaleda ka interneti abil. Arvutiteadlased on selles küsimuses erinevatel seisukohtadel. Ametnike sõnul ületas ootusi üle 30 000 antud e-hääle, mis moodustas veidi üle 3,5 protsendi registreeritud valijatest. Eesti riikliku valimiskomisjoni sekretariaadi liige Arne Koitmäe selgitab, et eesmärgiks on teha asjad inimestele lihtsamaks ja suurendada osalust. „Seni pole keegi suutnud tõestada, et e-hääletamine suurendab osalust, seega jääb see küsimus vastamata. Kuid see annab inimestele lisavõimaluse.” Väike Eesti katsetab ideed, mis endiselt valmistab muret suurematele riikidele – kas internetihääletus on usaldusväärne ja piisavalt turvaline? Kohalikul tasandil on e-hääletust proovitud Inglismaal, Prantsusmaal ja Hollandis, märtsi lõpus korraldab Havai osariik kohalikel valimistel internetihääletuse. USA kaitseministeerium katsetas e-hääletamist, ent loobus sellest projektist 2004. aastal pärast aruannet, mis sisaldas arvutispetsialistide hoiatusi, et e-hääletus kujutaks end häkkerite jaoks kerget sihtmärki. Sama mure on ka seoses Eesti süsteemiga. Johns Hopkinsi ülikooli professor Avi Rubin, kes oli üks 2004. aasta aruande autoritest, teatas e-kirjaintervjuus, et kardetud ohte Eesti e-valimistelt ei avastatud. Kuid hoiatades siiski, et Eesti süsteemi tehnilisi detaile ta ei tunne. Eesti üritab suuresti kõrgtehnoloogiliste edusammude abil nõukogude minevikku selja taha jätta. Enamus avaliku sektori teenustest on interneti abil kättesaadavad, Tallinnas leidub traadita interneti levialasid kohvikutes, baarides, parkides ja isegi linnalähirongides. Internetitelefon Skype leiutati eestlaste poolt. Pangateenuseid kasutatakse siin läbi interneti tunduvalt rohkem kui pangakontorites kohapeal. Riigi e-hääletusprojekti juht Tarvi Martens küsib: „Kui usaldad internetti oma raha, miks mitte usaldada sinna ka oma häält?” 2005. aastal kohalikel valimistel esmakordselt katsetatud süsteem nõuab ID-kaardi olemasolu, mis 1,3 miljoni elanikuga riigis on olemas umbes miljonilil. Kaardilugejaid saab osta poest ja e-teenuste kasutamiseks saab seda pankadest tasuta. Haamer tutvustab mulle hääletusprotseduuri, mille käigus tuleb kasutada kaht salasõna, ja mis on tunduvalt lihtsam kui USA valimiste keerulised pabersedelid. Registreeritud hääled krüpteeritakse ja nad püsivad arhiivis kuni valimispäevani. Digitaalhäälest jääb maha jälg, mida saab valimisjärgsete probleemide korral kasutada. Arendajad on teinud palju tööd, et kindlustada süsteemi turvatus ja usaldusväärsus. Viimaste aastate jooksul on läbi viidud ulatuslikke katsetusi. Süsteemi auditeeris KPMG ja kõigi poliitiliste parteide esindajad olid kutsutud vaatlema. Arvutiteadlased on internetihääletuste osas võrdlemisi skeptilised, ent valimisi uurivad politoloogid suhtuvad tunduvalt positiivsemalt. Utah’ ülikooli õppejõud Thad Hall väidab, et ka pabersedelitega valimistel esineb mitmeid probleeme. Valimispunktide tööd saab häirida, valimissedeleid saab varastada ja võltsida. Pikad järjekorras valimispunktides võivad anda samu tulemusi nagu serveri tõrked. USA kogemused ebaselgete ja märgistamata valimissedelite, vaieldavate ülelugemiste ja kehvade valimismasinatega on näidanud, et internetivälised süsteemid on täiuslikkusest kaugel. Halli sõnul on riske igas süsteemis. „Enamus e-valimistega seostavatest riskidest esineb ka pabersedelite puhul. Vähemalt on Eestis olnud pilootprogrammid ja kõik on läbi mõeldud”. Koitmäe sõnul uurimine jätkub. Süsteemi jälgitakse, ennetamaks häkkimist, rünnakuid ja vigu. Kuid seni on ametnikud kindlad, et nende nägemus hääletamise digitaalsest tulevikust on õigel teel. „Pole võimalik luua 100 protsenti kindlat süsteemi. Kuid meie süsteem on nii turvaline kui olla saab,” arvab Koitmäe. (John Borland, Wired News, 02.03)
Suurbritannia ajakirjandus
Paljude eestlaste jaoks on optimism riigi ajalugu arvestades mõistetav. 1991. aastal vabanes Eesti N. Liidu võimu alt ja liitus 2004. aastal NATO ja ELiga. Riik on olnud tõeline postkommunistlik edulugu, mis on muuhulgas läbi viinud ülemineku vabaturumajandusele, meelitanud ligi välisinvesteeringuid ning kehtestanud madalad maksud üksikisikutele ja ettevõtetele. Tartu Ülikooli politoloogiaprofessor Rein Toomla arvab, et inimeste soov parema elu järele on mõistetav. „Viieprotsendiline inflatsioon pole sugugi nii kõrge, mäletan, kui 1990. aastate algul oli see üks protsent päevas.” Kuid sisuka majandusalase debati puudumine tekitab muret. Enn Soosaar muretseb, et Eesti rahvusvaheline positsioon võib suurel määral langeda ning usaldus meie poliitilise juhtkonna vastu väheneda. Loodetakse, et maailma esimene internetihääletus valimistel aitab valijaskonda aktiviseerida, kuid enamuse vaatlejate arvates muudab majanduslik edu inimesed poliitika vastu ükskõikseks. Äsjaavaldatud Eesti 2006. aasta inimarengu aruanne jõudis järeldusele, et eestlasi huvitab pigem luksusautode ja kinnisvara ostmine kui ühiskonna edendamine. Enn Soosaar küsib: „Nähes uusi autosid ja maamaju ning omades madalat sissetulekut, mõtleb inimene, et miks ei võiks temalgi seesama olla. Kui seepeale tuleb populistlik poliitik ja ütleb, et tema ka saab sulle seda anda, siis on sel kindlasti tagajärjed. Ma loodan vaid, et ei tule tagasilööki.” (David Ibison, Financial Times, 03.03)
Väike Balti riik Eesti, mille parlament kuulutas kord ligipääsu internetile üheks põhiliseks inimõiguseks, on saanud esimeseks riigiks, kus on parlamendivalimistel võimalik internetis hääletada. Rohkem kui 30 000 inimest hääletas interneti abil enne valimispäeva. Valijad kasutasid riigi poolt välja antud ID-kaartidest, mida kasutatakse umbes 4€ maksva elektroonilise lugeja ja kahe sisestasid salasõna abil. Eesti teatab, et julgeolekuprobleeme aitab ära hoida sellist tüüpi mikrokiipidega kaartide kasutamine ning võimalus hääletada mitu korda – iga uus hääletus tühistab eelmise. Vaatlejate hinnangul oli hääletus 1,3-miljonilise elanikkonnaga riigi edu märk. 1991. aastal, kui riik eraldus N. Liidust, polnud pooltel elanikel telefoni. Pealinnas Tallinnas on nüüd rohkem tasuta traadita interneti levialasid elaniku kohta kui pea üheski teises linnas maailmas. Valitsuskabinet peab istungeid internetis ja enamus inimestest kasutab internetipankade teenuseid. Internetihääletust on katsetatud Suurbritannia ja Iirimaa kohalikel valimistel, ent turvariskide tõttu pole jõutud laialdasema kasutuseni. (Kate Connolly, The Guardian, 03.03)
Saksamaa, Austria ja Šveitsi ajakirjandus
Eesti võimaldab oma valimisõiguslikel kodanikel online-hääletamist. Bundestagi valimine hiire abil pole lähitulevikus mõeldav. Eestlastel meeldib uus tehnoloogia – nad pargivad ja ostavad lotopileteid mobiiltelefoniga ning maksavad makse ja teevad pangatehinguid internetis. Väikesel noorel demokraatial on igatpidi lihtsam reforme ja tehnoloogilisi uuendusi läbi viia. Sakslased kardavad julgeolekuriske, sestap mingit poliitilist diskussiooni mõeldavate e-valimiste üle ei peetagi. Eestis minnakse riskile teadlikult. Ning näiteks internetipanganduse praktika näitab, et kartused on ülapaisutatud. (pte/art, Die Welt, 27.02; pte, Der Standard, 25.02)
Eesti peaminister Ansip hääletas internetis ja kutsus kõiki valima. Tema üleskutset järgis 30275 eestlast. (Apa, Der Standard, 26.02; 1.03)
Eestlased on jälle kord milleski esimesed. Nõukogude anekdootides jõudsid eestlased oma pikaldase loomu tõttu alati igale poole liiga hilja ja liiga aeglaselt. Üks jäi rongist maha, teine unustas rongist maha astuda… N. Liidust aga astuti küll õigeaegselt välja. Anekdoodid valetasid, nagu näitab Eesti iseseisvumisjärgne tormiline areng. Eestlased olid esirinnas infotehnoloogiliste uuenduste ja majandusreformide vallas, nüüd korraldavad nad e-valimiste maailmaesietenduse. (Eduard Steiner, Der Standard, 26.02)
Lahe hiireklõps ristikeste tõmbamise asemel – ka see on demokraatia! Enne Eestit said võimaluse parlamenti online valida vaid hollandlased, seda küll üksnes välisriigis viibides. Ka Austria on varsti jõudmas sama kaugele. Austria valitsusprogrammis on sees punkt, mis kohustab uurima e-hääletamise kõiki võimalusi. Esialgu puuduvad Austrias selleks nii poliitilised kui ka tehnilised eeldused. Vaja läheb ID-kaarte kodanikel ning sertifitseeritud tarkvara. Sertifitseerimine on aga aeganõudev ja tülikas protsess. Tuleb vastavalt ka Põhiseadust muuta. Julgeolekuprobleemid, millest palju räägitakse, on aga selgelt ülepaisutatud. Õige tarkvara korral ei ole mingit ohtu. Eestis tarkvara ei sertifitseerita, küll aga eelnes praegustele e-valimistele rida teste ning omavalitsuste e-valimised. (Philipp Aichinger, Die Presse, 3.02)
Eesti teeb enda kuulsaks kui riigi, mis asub kusagil High-Tech ja keskaja vahel. Vaevalt oleks keegi neid esimest korda pärast liitumist ELiga 2004. aastal toimuvaid valimisi tähelegi pannud, kui mitte e-hääletamine, mis tekitas elavat rahvusvahelist huvi. Eesti on alati eeskuju näidata tahtnud. Mõnede aastate eest tegi ta seda oma maksusüsteemiga. (Helmut Steuer, Handelsblatt, 3.02)
Üksikasjalik ülevaade valimiste käigust, tulemustest ja e-hääletamisest. (Siegfried Thielbeer, FAZ, 3.03; Agentuuriuude uudised, NZZ, 4.03)
Prantsusmaa ajakirjandus
Eestist saab esimene riik maailmas, kus seadusandliku kogu valimistel on inimestel võimalik anda oma hääl elektroonilisel teel. Hajutamaks nende inimeste kartusi, kes kahtlevad interneti hääletuse turvalisuses, võimaldab seadus neil uuesti hääletada valimispäeval. Euroopas toimuvate valimiste läbiviimist vaatlev OSCE on siiski pisut kõhkleval seisukohal selles, mis puudutab uue hääletamismeetodi turvalisust ja jälgimist. „Peame kindlaks tegema, kas tarvitusele on võetud kõik meetmed, et garanteerida elektroonilise hääletuse läbipaistvust ja erapooletust. Kerkib ka küsimus interneti hääletuse turvalisusest. Elektrooniline hääletamine eeldab valija usaldust uude meetodisse“. E-riigi Akadeemia Sihtasutuse direktori Ivar Tallo sõnul ei ole mingit põhust interneti hääletust umbusaldada. „Eestlased teevad pangaülekandeid internetis, täidavad maksudeklaratsioone interneti vahendusel. Miks peaksid nad kahtlema internetihääletuses?“ (Maakonnalehed: Le Républicain Lorrain, Nord Éclair, Charente Libre, Le Progrès. Le Télégramme, L’Est Républicain )
Belgia ajakirjandus
Valimiskampaaniate keskmesse kerkisid sellised konkreetsed ja utoopilised lubadused nagu näiteks kolmekordne palgatõus ametnikele, kahekordne pensionitõus ja 10 000 korteri ehitamine noortele peredele. „Mõnda inimest huvitas, et mis see kõik maksma läheb, kuid neid ei olnud eriti palju...“ tunnistas Tartu Ülikooli politoloog Vello Pettai. (La Libre, S.Vt. 02.03)
Rootsi ajakirjandus
Esimest korda kogu maailmas võivad valijad hääletada läbi interneti. „Me ei tea kusagil mujal midagi sarnast toimunud olevat,” ütleb Epp Maaten Eesti valimiskomisjonist. Õhtupoolikul, kui eelhääletada saab veel paar tundi, on juba 26 000 inimest e-hääletanud. See on umbes kolme protsendi ringis kogu valijate hulgast. Eestlased said esimest korda e-hääletada 2005. aasta kohalike omavalitsuste valimistel. Siis e-hääletas 9317 inimest. „Nüüd on juba kolm korda nii palju e-hääletanud. See on kiire areng,” sõnab Maaten. „ID-kaart on peaaegu kõigil, kaardilugeja maksab 50-60 rootsi krooni,” ütleb Maaten, kes näeb süsteemil tulevikku. (Thomas Hall, Dagens Nyheter, 1.03)
Eestis on rekordiline majanduskasv, mis möödunud aastal oli 11,6%. Nüüd trumpavad valitsuserakonnad - Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit - enne valimisi teineteist lubadustega kõrgematest palkadest ning kõrgemast elustandardist lootuses, et majandusedu jätkab samal rajal. „Majanduskasv on küll olnud kiire, kuid Eesti ei ole rikas riik. Seetõttu on palgad, pensionid ja muud rahakotiga seotud küsimused Eesti valijale väga olulised,” kommenteeris Rein Toomla TÜ politoloogia osakonnast. „Eesti vaatevinklist on valimislubadused suured. Võrreldes aga vanade ELi liikmesriikidega on Eestil veel palju ette võtta,” märkis Toomla. Tugevad majandusnäitajad on teinud ka opositsioonil vastuargumentide leidmise raskeks. (Thomas Hall, Dagens Nyheter, 3.03)
Taani ajakirjandus
Kui Taani poliitikud ekslikult arvavad, et Taani on maailma juhtiv IT-rahvas, siis peaksid nad heitma pilgu sellele, mis toimub hetkel Eestis. See noor demokraatia on nimelt juba paika pannud infrastruktuuri, mis võimaldab läbi viia riigi esimesed digitaalse hääletamisega parlamendivalimised. Selline olukord oleks võinud Taanis olla meie enda demokraatia hüvanguks juba 10 aastat tagasi, tolleaegse kodanikukaardi projekti abil. Eestis võivad kodanikud kasutada kiipkaarti otseteena digitaalsete valimiskastide juurde. Selline jutt on aga Taanis ikka veel tulevikumuusika. Puhttehniliselt vaadates on kiibil põhinev kodanikukaart kahtlemata alati olnud kõige parem ja turvalisem lahendus. Praegusel tarkvaral põhinev Taani digitaalne allkiri on ainult samm sellise moodsa IT-infrastruktuuri poole, mida me võime kadedusega Eesti poole kiigates näha. On hea võimalus lasta end Eestist inspireerida ja parandada 10 aasta vanune viga, mis tehti poliitilise otsusega matta kodanikukaardi idee maha. (Kurt Westh Nielsen, Computerworld, 2.03)
Pooleteise aasta jooksul toimuvad Eestis teist korda olulised valimised interneti teel – seekord parlamendivalimised. E-valimised on möödapääsmatud, sest arvutipõlvkond peab demokraatias kaasa lööma, ütleb Eesti valimiskomisjoni esimees. See näeb veenvalt lihtne välja, kui Heiki Sibu l– Eesti valimiskomisjoni esimees – demonstreerib, kuidas Eesti valijatel on esimesena maailmas võimalik hääletada riiklikel parlamendivalimistel interneti teel. Kasutades oma isiklikku kiibil põhinevat ID-kaarti ja kahte erinevat pin-koodi võib Heiki Sibul ja kuni 900 000 registreeritud valijat mõne minuti jooksul Riigikogu 101 liiget valida. E-valimiste näol on tegemist eelkõige veel noore Eesti demokraatia kindlustamisega. „Meil on arvutipõlvkond, suhteliselt noored inimesed, ja me peame vaatama, kuidas me äratame nendes huvi demokraatiast osavõtu suhtes. Me usume, et e-valimised on üks vastustest,“ ütleb Sibul. Eestlased on näinud, kuidas valimistest osavõtt alates 1992. aastast on järjest vähenenud. Üheks probleemiks on seejuures sõna „partei“, mis on paljude eestlaste silmis kuritarvitatud. „Partei“ äratab mälestusi nõukogudeaegsest ainuvalitsevast kommunistlikust režiimist ning ei ole paljude silmis millegi positiivsega ühendatud. Viis aastat tagasi tekkis võimalus sisestada oma maksudeklaratsioon interneti teel ja nüüd kasutavad seda võimalust 80% Eesti maksumaksjatest. Sellega võrreldes kasutavad maksuandmete muutmise võimalust interneti teel Taanis 71%. „Inimesed nõuavad aina rohkemaid võimalusi interneti kasutamiseks, nii mugavusest, kui ka sellepärast, et kommunikatsioon toimub tänapäeval just sel viisil. Inimesed arvavad, et kui nad saavad maksudeklaratsiooni esitada internetis, siis miks nad ei peaks saama hääletada parlamendivalimistel,“ ütleb Sibul. Valmisseadus, mis võimaldab e-valimisi, võeti vastu 2002. aastal, pärast tuliseid vaidlusi parlamendis. Täpselt samamoodi nagu ka Taani seadusandlus ette näeb, kehtib Eestis põhimõte, et valimistoiming peab olema vaba ja salajane. Kuid kuidas seda põhimõtet tagada, kui inimesed istuvad oma elutoas arvuti taga? Kas mees ei vaata üle õla, kui naine hääletab, ja võibolla jagab isegi juhtnööre kindlal moel hääletamiseks? Tegelikult oli see väljakutse niivõrd määrav, et omaaegne Eesti president Arnolt Rüütel koguni Ülemkohtu poole pöördus, et uut valimisseadust edasi lükata ja pärida selle demokraatlikkuse järele. Ülemkohus otsustas siiski, et e-valimised on kooskõlas Eesti põhiseadusega. Ülemkohtu otsust peab vaatama selles valguses, et e-valimised toimuvad hoopis teisel moel kui paberil hääletades. Elektrooniline hääletamine ei toimu esiteks valimispäeval, vaid kolme päeva jooksul alates 6 päeva ja lõppedes 4 päeva enne ametlikku valimispäeva. Teiseks, mis on eriti oluline, võib valida interneti teel nii palju kordi, kui soovitakse. Alati loeb viimane antud hääl. Lõpuks võib ebakindluse või kahtluse korral minna valimispäeval valimisjaoskonda pabersedeliga hääletama ja sellega muuta elektrooniline hääl kehtetuks. „Süsteem on just nii tehtud, et vältida välispidist survet ja hoida valimistoimingut salajas. Inimesele antakse piisavalt võimalusi salajaseks hääletamiseks õige ajahetke leidmiseks,“ ütleb Sibul. Eestlased on ka välja töötanud IT-infrastruktuuri, mis pakub optimaalseid võimalusi turvaliste ja kõigi kodanikeni ulatuvate e-valimiste läbiviimiseks. Süsteemi nurgakiviks on kiibiga ID-kaart. Teiseks on sellele sisse ehitatud digiallkiri, mida saab kasutada kogu avalikus sektoris. „Üldiselt ütleksin ma, et elektroonilised valimised on paberil hääletamisest turvalisemad, sel on vähem vigu. Me säilitame kõiki logifaile iga üksiku valimistoimingu osa kohta. Nii et kui juhtub midagi ootamatut ja valimistoiming katkestatakse, on meil võimalik kontrollida, mis arvutiga juhtus,“ räägib Sibul, kes rõhutab, et ta ei ole täheldanud ühtki e-valimistega seotud pettust. (Lars Ole Løcke, Peder Bjerge, Computerworld, 2.03)
Soome ajakirjandus
Eestlased hääletasid valitsevate erakondade poolt. Peaminister Andrus Ansip rõõmustas valimistulemuse üle ning tema sõnul näitab tulemus seda, et rahval läheb hästi. Eesti praegune poliitiline suund tundub saavat parlamendivalimistel kinnitust, kuna esimest korda pärast iseseisvuse taastamist on peamised valitsevad erakonnad saavutamas valimisvõitu. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 5.03)
Eesti peaministri Andrus Ansipi Reformierakond tõusis riigi parlamendi suurimaks erakonnaks. Toetus erakonnale kasvas võrreldes eelmiste valimistega üle kümne protsendi. Keskerakond jäi täbaralt teiseks. Hääletusaktiivsus oli 61 protsenti, mis on suurem kui eelmistel valimistel. Eestis vahetub tavaliselt võim valimistel, nüüd aga on võitjateks peamised valitsevad erakonnad. Reformierakonda ja Keskerakonda peetakse pragmaatilisteks erakondadeks. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 04.03)
Savisaart peetakse autoritaarseks juhiks ning tema suhteid ärimaailmaga ja Venemaaga kahtlaseks. Sotsioloog Juhan Kivirähk ei usu, et autoritaarsuse ja korruptsiooni kartus oleks kuhugi kadunud. Enne valimisi toimunud korruptsiooniskandaalid sõid kõige rohkem Rahvaliidu mainet. Viimase viieteistkümne aasta jooksul on kolm suurimat erakonda oma positsiooni kindlamaks muutnud. Keskerakond, Reformierakond ja Isamaa püsivad, ükskõik, mis ka ei juhtuks. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 04.02)
President Toomas Hendrik Ilves lubas, et kui Keskerakond saab kõige rohkem hääli, palub ta esmalt Savisaarel uus valitsus moodustada. Eesti ajakirjandus kutsus kõiki valimistel osalema ning tegi etteheiteid erakondadele tühjade rahalubadustega rahva petmise eest. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 04.03)
Majandust ähvardavad tulevikuvisioonid ei talitse Eesti poliitikute valimislubadusi. Juhtivate erakondade toetuse taga on riigi majanduse areng, mida võib nimetada suurepäraseks. Eestil läheb hästi, kuid medalil on ka teine külg. Eesti ühiskonnas on tõsiseid probleeme, kõik ei ole majanduskasvu viljadest osa saanud ning see on tekitanud lõhe rikaste ja vaeste vahel. Võiks arvata, et Eestis arutletakse aktiivselt ühiskonna kitsaskohtade üle, seetõttu on hämmastav, et tähtsaim teema tundub olevat endiselt Pronkssõduri võimalik teisaldamine. Võiks arvata, et poliitikud ja hääletajad muretsevad kiirest majanduskasvust tulenevate ohtude pärast. Majanduseksperdid on põhjendatult esile tõstnud selle, et Eesti majanduse praegune edu põhineb paljuski välismaisel rahal ja laenudel. Suur osa eesti poliitikutest on selles suhtes kurdid. Valimislubadustega ei hoita kokku. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 2.03)
Eestis toimunud parlamendi eelvalimiste populaarseim hääletuskoht oli internet. Üle 30 000 eestlase tegi ajalugu hääletades arvuti ja isikutunnistuse abil. Hääletamine võttis aega minuti. Kõigepealt pani hääletaja arvutisse isikukaardi, valis internetist vabariigi valimiskomisjoni kodulehekülje ja valis nupu hääletan. Arvuti küsis neljakohalise pin-koodi ja kuvarile ilmus kandidaatide nimekiri, kust ühe valides küsis arvuti veel korra koodi. Peale seda teatas arvuti, et on hääle vastu võtnud ning pakkus võimalust anda uus hääl, mis tühistaks eelmise. Kui inimene internetis antud valikut kahetseb, võib ta valimispäeval uuesti valima minna. Traditsiooniliselt antud hääl tühistab siis internetis antud hääle. Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe Heiki Sibula sõnul on internetis hääletajaid kolm korda rohkem kui kohalike omavalitsuste valimistel 2005 aastal. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 1.03)
Ennenägematult suured valimislubadused ja ebamääraselt rahastatud valimiskampaaniad varjutavad parlamendivalimisi Eestis. Rahvas ei usu siiski suuri lubadusi. Õiguskantsler Allar Jõks kaebas kogu parlamendi riigikohtusse, kuna teadaolevalt liigub pea iga erakonna valimiskampaanias raha, mille päritolu on ebaselge. Jõksi sõnul tuleks Riigikogul vastu võtta erakondade rahastamise läbinähtavust tagav seadus. Ebamääraselt rahastatud valimisreklaamide kaudu antakse meeletuid lubadusi. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 28.02)
Venemaa ajakirjandus
Eesti on nüüd esimene riik maailmas, kus saab parlamenti valida Interneti teel. Enam ei kehti vabandused nagu halb ilm, ei viitsi või ei taha. Valida saab nüüd ka toasusse jalast võtmata. Piisab arvutist, internetist, ID-kaardist ja selle lugejast. E-valimistel oli ka hulk vastaseid – selline süsteem võib sattuda häkkerite rünnaku alla või tähtsal hetkel kokku kukkuda. Peamine vastuargument – keegi ei saa inimest kontrollida. Järsku on tal püstol kuklas või saab õige valiku eest raha? Aga tehniliselt on kõik lihtne. (Valentin Zvegintsev, Moskovskii Komsomolets, 02.03)
Uudisteagentuurid
Look up from the medieval Old Town square of Estonian capital Tallinn and one of the first sights that grabs the eye is a large Russian Orthodox Cathedral. The domes and elaborate Byzantine architecture are a contrast to the cool, white walls of an Estonian Lutheran cathedral nearby, but serve as a reminder of the long history of domination of Estonia by its large Russian neighbour. As Estonia nears parliamentary elections on March 4, that history has invaded the present. Estonia and Russia are embroiled in a dispute over a Soviet-era war memorial, which nationalist politicians want removed. Russia has said this would be "blasphemy" to the memories of those who fought fascism in WW II. Another legacy of the Russian era - which extends from the Tsarist days when the Orthodox cathedral was built to the 50 years of post-World War II Soviet rule - is a Russian-speaking minority still trying to find its place in the new Estonia. Nina, who, like many people in this part of the world does not want to give her last name when questioned by reporters, said life for her was normal. "There are no problems," she said as she left the Russian cathedral on a snowy afternoon. However, when pressed, she echoed complaints often heard among the roughly 300,000 Russian-speakers left in Estonia after the collapse of the Soviet Union in 1991. She resents the lack of an automatic right to citizenship and the need to pass language exams to become a citizen. "To get Estonian citizenship we need to know the constitution and pass language exams and there are checks on this. It costs money to take language courses and there are checks on this knowledge," she said. "I have a 20-year-old son and he was born in Estonia and he does not have Estonian citizenship and he should have it." When Estonia regained its independence after five decades of what it describes as Soviet occupation, it only recognised the citizenship claims of those who had been citizens in 1940, when Soviet forces first marched in, and their descendants. So while Estonians automatically received citizenship and the right to vote, most Russian-speakers had to go through a naturalisation process, including Estonian language exams. Most of the Russian minority came during the Soviet era and had little need of Estonian, a Finno-Ugric language very unlike Russian, a fact which has become a problem after independence. Roughly a third of Russian-speakers have naturalised, a third took citizenship of the Russian Federation and a third live on aliens' passports, with the right to reside. Russia has long claimed Estonia is guilty of discrimination, charges Tallinn denies. It has said it has eased the citizenship path for children and actively works to boost integration. However, Amnesty International raised the issue in December in one of the harshest reports on Estonia in years. It said Russian-speakers often found themselves de facto excluded from the labour market and education system. In a follow-up letter on Feb. 27, Amnesty also urged Estonia to curb the activities of the Language Inspectorate, which it called repressive and punitive. The inspectorate was created to ensure that minimum language requirements are met and can make unannounced raids. With Estonian lawmakers proposing several pieces of legislation in recent months that Moscow sees as anti-Russian, existing tensions between the countries have worsened. The war memorial, a bronze statue of a lone soldier looking mournfully down at the ground, has become a particular irritant. Nationalists in parliament, backed by the Reform Party of PM Andrus Ansip, passed legislation to get the statue moved to a cemetery from the centre of town, seeing it as a reminder of Soviet rule. However, President Toomas Ilves, linking the move to the feverish pre-election atmosphere, vetoed the bill. Where all this has left the sentiments of Russian-speakers ahead of the election is not clear. (Reuters, 28.02)
Eesti valmistub lahendama nõukogude sõdurite monumendi probleemi rahumeelselt, ütles Eesti president Toomas Hendrik Ilves Interfaxile. Ta tuletas meelde, et pani veto parlamendis vastuvõetud seadusele, mis oleks lubanud monumendi Tallinna kesklinnast ära viia. „Me teeme seda tsiviliseeritult, mitte nii, nagu näiteks Stavropolis,” ütles Ilves. Tema sõnul võtsid Vene võimud kahe päeva jooksul Stavropolis maha Teise maailmasõja monumendi ilma igasuguse seadusliku aluseta selleks, et ehitada sinna kaubanduskeskus. „Meie nii ei tee,” ütles Ilves. (Interfax, 27.02)
USA ajakirjandus
Münchenis tegi Vladimir Putin jahmatamapaneva avalduse, väites, et „USA sõjalise jõu peaaegu takistamatu kasutamine” põhjustab seda, et teised riigid üritavad enesekaitseks luua tuumarelva. Usaldusväärsust napib nii sõnumil kui ka selle väljaütlejal. 2005. aastal väitis nende sõnade autor, et N. Liidu lagunemine oli „sajandi suurim geopoliitiline katastroof”. Kindlasti pole miljonid idaeurooplased sellega nõus. Siiani võitlevad nad selle nimel, et vabaneda Nõukogude ahelate viimastest jäänustest. Alles hiljuti näitasid rahulolematust üles eestlased ja poolakad, kes soovisid teisaldada mälestusmärke, mille oli püstitanud Ida-Euroopast natsid välja ajanud nõukogude võim. Varssavis tahab Poola valitsus minna veelgi kaugemale, püstitades Ronald Reagani kuju ja nimetades ümbritseva väljaku tema kui vabadust enim sümboliseeriva mehe järgi. (James G. Zumwalt, The Washington Times, 18.02)
Venemaa ajakirjandus
Hitlerlik Saksamaa sai endale tänase Eesti näol liitlase, kirjutab varem Vene Välisministeeriumis Balti küsimustega tegelenud Mihhail Demurin. Esiteks, Eesti parlamendis võeti vastu keelatud rajatiste teisaldamise seadus, millele president pani veto. Teiseks, Eestis keelati tähistada 22. septembril Tallinna vabastamise aastapäeva. Kas seda võib nimetada Vene poliitika läbikukkumiseks Eesti suunal? Kindlasti. Nende asjadega tegelevate ametnike saamatust näitab mitte ainult see, et need seadused parlamendis vastu võeti, vaid juba see, et neid üldse parlamendis arutati. (Mihhail Demurin, Moskovskie Novosti, 23.02)
Ähvardame Eestit sõjaga ja pronkssõduri juures seisame öösiti valves. Aga me ei tea, et meie enda juures on sooja koha leidnud eestlastest hullemgi vaenlane. Stavropoli krai kuberner Aleksander Tšernogorov käskis maha võtta sõdurite monumendi. Seisis keset linna, kedagi ei seganud. Aga võeti keset päeva maha. Miks sellest keegi kära ei tõstnud? Aga seepärast, et poliitilist kapitali see juurde ei anna. Teine asi on Eestiga sõdimine. (Aleksei Bulatov, Tvoi Denj, 27.02)
Uudisteagentuurid
Estonian FM Urmas Paet joined international calls for a far-reaching environmental probe to assess the impact of a gas pipeline that German and Russian companies plan to build in the Baltic Sea. "We need to be absolutely clear that the environmental impact has been properly studied and that the project poses no risks," Paet told reporters here. "There should be no such hurrying... There are more big question marks at the moment than answers." Russian gas giant Gazprom and German firms BASF and E.ON agreed in 2005 to build a 1,200-kilometre pipeline beneath the Baltic Sea, bypassing the Baltic states and Poland as it carries Russian natural gas to Germany. "The question is whether such a pipeline fits into the environmentally fragile Baltic Sea," Paet said. "There should also be discussion about the route the pipeline would take." Paet is the latest in a string of officials, whose countries would be affected by the pipeline, to voice concern in recent weeks over possible impact on the environment of the project. The Finnish environment ministry said the developer of the project, Nord Stream, has given "no environmental justification for choosing" the undersea route currently proposed for the pipeline. Last week, Swedish FM Carl Bildt called for "all the time required" to be taken to ensure a probing environmental study is carried out before the pipeline is built. And the previous week, Latvia said an environmental impact study would help allay fears the pipeline might disturb tonnes of chemical weapons dumped in the Baltic Sea by the former Soviet Union following WW II. (Afp, 1.03)
Estonia could pull out of a project to build a new nuclear power plant in Lithuania after Vilnius "unilaterally" brought Poland into the deal, officials here said. An aide to Estonia's economy minister said a new agreement between Lithuania and Poland had breached the original agreement, which could push Estonia to look elsewhere to diversify its energy supplies. "The Estonian government has to decide now whether to agree to this breach of our existing agreement by Lithuania," Heido Vitsur told reporters. "We have to decide whether to swallow this or go some other way in diversifying our energy supplies," Vitsur said. "Estonia has to weigh alternatives in nuclear projects elsewhere." The joint project for the power station in eastern Lithuania was originally a three-way affair between the Baltic States Estonia, Latvia and Lithuania. But last week Lithuania signed a deal with Poland to bring its neighbour into the project. Lithuania and Poland agreed to redistribute the stake each country would hold in the project: Lithuania would retain 34% and the other three countries 22% each. An official at Estonian energy firm Eesti Energia also objected that this went against the original agreement. "The energy companies of Estonia, Latvia and Lithuania agreed they would have equal shares in the Lithuanian nuclear project," Helen Sabrak, spokeswoman for the Estonian energy firm Eesti Energia, told AFP. "Changing this ratio can take place only consensually between the three firms," Sabrak said. "This is definitely not the case here. The three companies had spoken of possible involvement of a Polish energy firm but not of a new allocation of shares." The prime ministers Estonia, Latvia and Lithuania backed the project in February last year. It is intended to replace the ageing nuclear plant at Ignalina, which has two RBMK reactors, the type that exploded at Chernobyl in the then-Soviet Union in 1986, provoking the world's worst nuclear disaster. (Afp, 6.03)
Suurbritannia ajakirjandus
Läti majandus on pärast N. Liidust eraldumist kasvanud kiires tempos. Aga hiljuti on hakanud kostma ärevusttekitavaid signaale. Standard & Poor’s langetas hinnangu Lätile stabiilselt negatiivsele, mainides, et näha on selgeid ülekuumenemise märke ja kõrgendatud kriisiohtu juhul, kui tarvitusele ei võeta vastumeetmeid. Sellele ei pööratud tähelepanu, kuid siis avaldas Taani pank Danske veel enam murettekitava analüüsi, milles muuhulgas väideti, et puhkemisohus kriis Lätis võib levida ka kiiresti kasvava majandusega naaberriikidesse Eestisse ja Leetu ning veel edasi Ida-Euroopasse. Läti suurimaks mureks on 18-protsendiline jooksevkonto defitsiit, mis on vaid veidi kõrgem kui Eesti 12 ja Leedu 10 protsenti. Danske esindaja sõnul pole Läti kindlasti ainus Kesk- ja Ida-Euroopa riik, mis näitab ülekuumenemise ja majanduskriisiohu märke. (David Ibison, Financial Times, 01.03)
Saksamaa ajakirjandus
Musterriik Eesti möödus Portugalist. Ambitsioonid on tohutud – 15 aastaga tahab Reformierakond viia Eesti viie rikkaima Euroopa riigi sekka. Kunagine N. Liidu rikkaim vabariik on taas tõusuteel. Õhuke riik, tugev kroon, madalad maksud – on musterriigi tunnussõnadeks. Riigieelarve jaoks omab tulumaks vähe tähendust, moodustades vaid kümnendiku kogu eelarvest. Käibemaks ja tööandjate makstav sotsiaalmaks on palju olulisemad. Sestap pakutaksegi nõnda lahkelt tulumaksunivoo pidevat alandamist. Eesti majandusime varjukülgedeks on aga endiselt madal elatusmiinimum, sotsiaalsed probleemid, HI-viiruse massiline levik ja narkomaania. (Hannes Gamillscheg, Der Standard, 3.03)
Taani ajakirjandus
Eestis on auk. Auk on tööjõuturul, sest tööjõud voolab üle piiride riikidesse, kus palgad on tunduvalt kõrgemad. See on pisut üle 1,3 miljoni elanikuga riigile, kus kiirelt kasvav majandus vajab igat töökätt, suureks probleemiks. (Karin Larsen, DR, 2.03)
Soome ajakirjandus
Eestil läheb majanduslikult hästi – eelmise aasta majanduskasv oli 12 protsenti, töötus on alla 6 protsendi, riigi eelarve on nelja aasta jooksul kahekordistunud ja keskmine palk ületas eelmisel aastal 600 euro piiri. Majandusteadlased ja sotsioloogid hoiatavad poliitikuid võimaliku majandusliku tagasilöögi eest. Eesti praegune edu põhineb peamiselt välismaisel rahal ja laenudel ning majanduskriisi vältimiseks tuleks elada mõistlikult. Eesti inimarengu aruande kohaselt läheb Eestil majanduslikult hästi, kuid ühiskonnas on tõsiseid probleeme, mis vajaksid poliitikute tähelepanu. Eesti ühiskonna suurimad kitsaskohad on suurenev lõhe rahvastikurühmade vahel, narkootikumid ja HIV, samuti võrdõiguslikkus. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 27.02)
Saksamaa ajakirjandus
Nõukogudeaegsed varemed värvitu taeva all. Lehtedeta puudel kräunuvad kasside hordid. Koledad natsi-kääbused muundavad kõik allesjäänud inimesed vorstideks. Ainus värvilaik siin pildis – valgusreklaam „Sexshop”. Ja veri! Palju verd… Tere tulemast Maailma lõppu, tere tulemast pimeduseriiki! Tere tulemast Eestisse! …Tegelikult ei näe Eesti ligilähedaseltki välja selline nagu Priit Pärna krimkas „Franck & Wendy”. Kui see nõnda oleks, ei saadaks vist siinsed lapsevanemad oma maimukesi Eesti joonisfilmi „Leiutajate küla Lotte” vaatama. Käisime Lotte tegijatel Tallinnas külas. Lotte on siin kõikjal – poodides, postkontorites, ja isegi Riigikogus – seal olevat koguni tsitaate joonisfilmist kasutatud. „Lottes” on ka tunda poliitilisi tõmbetuuli, näiteks Stalini kuju tuletab kohe meelde (vähemalt täiskasvanutele) Pronksmeest. Joonisfilm ja Nukufilm on ainsad filmistuudiod, mis on üleminekuaja üle elanud. Eesti filmikunsti kasvav internatsionaalsus üksnes toetab Lääne kiidulaulu „E-stonia”-le, sellele tehnikast vaimustunud ja globaalselt mõtlevale riigile. Klišee „balti tiigrist” on juba ammu asunud klišee „laulev vabariik” asemele. „Leiutajate küla” pole mingi fantaasia, see ongi Eesti. (Cosima Lutz, Die Welt, 3.03)
Taani ajakirjandus
Helilooja Arvo Pärt saab järgmise Léonie Sonnings’i 600 000 taani krooni suuruse muusikapreemia. Muusikapreemia antakse üle 22. mail 2008. aastal koos Taani raadio sümfooniaorkestri ja Taani raadio vokaalansambli kontserdiga. (DR, 1.03)
Uudisteagentuurid
Estonia signed its biggest-ever arms procurement contract, a 64-million-euro deal with a consortium of MBDA France and Sweden's SAAB AB, to upgrade the Baltic state's air defences. "This air defence system defends Estonia's infantry against air attacks both in Estonia and when being deployed in NATO missions," Estonian Defence Minister Jurgen Ligi told reporters after signing the deal with representatives of the two groups. The air-defence system will include Giraffe AMB radars, Mistral missiles and other anti-aircraft devices. The first supplies of the purchase are scheduled to arrive in Estonia in the middle of 2008, and the procurement is set to be completed in 2009, Ligi said. The consortium's bid was chosen in December over US rival Raytheon. MBDA is jointly owned by BAE Systems of Britain, European aerospace and defence group EADS and Italy company Finmeccanica. (Afp, 1.03)
Suurbritannia ajakirjandus
Prantsusmaa on ainus Euroopa riik, mille rahvaarv jõudsalt kasvab. Peagi võib riigi rahvaarv kerkida EL suurimaks, möödudes Saksamaast. Halvimas olukorras on Euroopas Eesti, Läti ja Leedu, mille rahvaarv väheneb igal aastal kui sulav liustik. ÜRO uuringu kohaselt võib nende riikide rahvaarv sajandi keskpaigaks langeda poole võrra. (Ambrose Evans-Pritchard, The Daily Telegraph, 22.02)
Taani ajakirjandus
Eesti ei ole Taanist ees mitte ainult e-valimistega. See riik on juhtiv ka e-valitsemises. Linnar Viik on selle revolutsiooni üks peamistest tõukejõududest. Kuidas saab üks endine nõukogude vabariik nõnda hüpata otse digitaalsesse ajastusse? Enne vastuse saamist tulevad silme ette pildid lõpututest betoonhallidest majaplokkidest ja kulunud tööstushoonetest. Vaevalt tuleb see üllatusena, et Eesti programmeerijad on teinud kõige populaarsemad internetiprogrammid. Tuntud on sellised kaubamärgid nagu Skype, KaZaa ja Hotmail – neid kasutavad miljonid inimesed maailmas. Aga et Eesti avalik sektor jätab tehnoloogiliselt selja taha sellise riigi nagu Taani, näitab selle 1,4-miljonilise elanikkonnaga väikeriigi hoopis teist külge. Miks on Eesti esimene riik maailmas, mis viib läbi parlamendivalimised interneti teel? Kuidas on võimalik, et kõikidel eestlastel on elektrooniline kodanikukaart, mis toimib elektroonilise allkirjana nii pankades kui ka ametlikus suhtluses ja mujal? Mis on selle mõte, et iga eestlane võib internetist vaadata, mida riik tema kohta teab? Et saada vastuseid nendele ja paljudele teistele küsimustele, pöördus Computerworld professor Linnar Viigi poole – tema on üks Eesti digitaalse revolutsiooni loojatest. Olles Eesti valitsuse tehnoloogianõunik, oli ta arhitektiks sellele, mida eestlased kutsuvad tiigrihüppeks. Ta oli konsultant Vaata Maailma fondile, mis kahe aasta jooksul sponseeris tasuta internetikasutamise kursuseid 102 679 eestlasele. Viigi sõnul oli eluliselt määrav panustada ühiskonna digitaliseerimisesse, et ühiskond pärast nõukogude ajaga hüvastijätmist üles ehitada. Eestlased olid sunnitud uue tehnoloogilise infrastruktuuri ülesehitamisel alustama täiesti otsast peale. Eesti professori hääles võib aimata uhkust, kui ta mainib, et USA majandusteadlane Michael Porter ütles oma analüüsis - mitte ükski teine riik ei ole saavutanud nii kiireid tulemusi infoühiskonna loomisel nii madalate investeeringute juures elaniku kohta nagu Eesti. Aga kuidas see kõik on siis võimalik? Linnar Viik vastab, et osa seletusest on Eesti iseseisvumise väga soodne ajahetk. „Me hakkasime oma nii avalikke kui erasüsteeme ehitama juba uue tehnoloogia alusel.” Tema silmadesse ilmub kelmikas säde, kui ta vaatab üle laua kahe Taani ajakirjaniku poole. „Kui me pidasime Soome, Rootsi ja Taaniga läbirääkimisi viisavabaduse üle, siis me ei rääkinud neile, et meie piirivalve infosüsteem toetus IP-le. Me kartsime, et kui taanlased kuulevad, et Eesti piirivalvepunktid on üksteisega interneti kaudu ühenduses, siis ei saavuta me iial Taaniga viisavabadust.” Seega ei iitsatanud Eesti välisminister sellest midagi ning Taani delegatsioon ei küsinud õnneks ka süsteemide kohta. Kõiki ametlikke andmesüsteeme koordineeritakse ühe süsteemi kaudu, mida kutsutakse X-teeks. „X-teed on kodanikuteenuste tarkvaraprogrammide kogumikud, mille kaudu näiteks haigekassa, tervishoiuamet ja maksuamet saavad omavahel andmeid vahetada,” ütleb Viik. Kui need süsteemid annavad ametkondadele võimaluse otsida hulka andmeid iga üksiku kodaniku kohta, siis saavad ka inimesed selle süsteemi kaudu kontrollida, mida ametkonnad parajasti temaga seoses menetlevad. (Lars Ole Løcke, Peder Bjerge, Computerworld, 2.03)
Soome ajakirjandus
Soomes vangi mõistetud, kuid Eestisse karistust kandma saadetud eestlastest vangidel tuleb Eestis kanda palju pikemat karistust kui Soomes. Seetõttu on nad pöördunud Euroopa inimõiguste kohtu poole. Soomes oleksid vangid saanud enneaegset vabastamist taotleda pärast poole karistusaja kandmist. Eestis tuleb kanda karitust märkimisväärselt pikemat aega, enneaegset vabastamist saab taotleda alles siis, kui kaks kolmandikku karistusajast on möödas. Soome on Eestisse karistust kandma saatnud 15 kurjategijat. Euroopa inimõiguste kohus otsustab, kas Eesti ja Soome peavad maksma vangidele kompensatsiooni karistusaja ületamise eest. (Jukka Harju, Helsingin Sanomat, 1.03)
Välispoliitika
- Välispoliitika eesmärgid
- Julgeolekupoliitika
- Suhted teiste riikidega
- Äridiplomaatia
- Euroopa Liit
- Inimõigused
- Regionaalne koostöö
- Suhted rahvusvaheliste organisatsioonidega
- Välismajandussuhted
- Arengukoostöö ja humanitaarabi
- Strateegiliste kaupade kontroll
- Välislepingud
- Euroopa Inimõiguste Kohus
- Euroopa Liidu Kohus
© Välisministeerium
- Islandi väljak 1
- 15049 Tallinn
- TEL (+372) 6 377 000
- Üldinfo: vminfo@vm.ee
- Ametlikud dokumendid: post@vm.ee
- Konsulaar-ja viisaküsimused:: konsul@vm.ee
