Nädal välismeedias 12.-25. veebruar 2007

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Ilves Müncheni julgeolekukonverentsil, Valimised, Pronkssõdur, Majandus, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Põhiseaduslepe

German Chancellor Angela Merkel urged sceptical countries to get behind a revival of the EU's stalled constitution, saying rules governing the 27-nation bloc left it weak and incapable of action. Germany assumed the six-month presidency of the EU in January and has vowed to put forward a plan at a summit in June for relaunching the constitution, which was rejected in referendums in France and the Netherlands in 2005. The goal is to have all EU members ratify a new treaty by the time of fresh EP elections in mid-2009. "Europe's strength, its ability to act, must be safeguarded, and the facts show that under the treaty that is currently in force this is not possible," Merkel told the upper house of parliament, the Bundesrat. "Particularly in those countries where high scepticism exists, the message must be sent that the constitutional treaty represents an improvement over the current Nice Treaty." The constitution was aimed at streamlining decision-making in the EU to help it cope with its rapid expansion. A number of countries, including France, the Netherlands, Britain, the Czech Republic and Poland, have deep concerns about reviving a document which would give more powers to Brussels - for example by overhauling EU voting mechanisms and establishing a foreign minister for the bloc. Merkel, who has been meeting other European leaders in recent weeks to sound them out on what they want from a new treaty, told German state premiers in the Bundesrat that getting the treaty back on track was a "very difficult challenge". "But I also believe that it is time to move past the period of reflection," she said. "In 2009, we will have European elections and people will be asking themselves which Europe they are voting for." She said further enlargement of the bloc would not be possible without a new treaty and said current voting procedures were inadequate. (Reuters, 16.02)

Energiajulgeolek

The 27 EU nations moved toward a common energy policy, agreeing on cleaner fuel targets while watering down a proposal to force the break-up of the sector into production and distribution operators. "We have made a breakthrough and we have now adopted a draft energy action plan," said German Economy Minister Michael Glos, who chaired the meeting of EU energy ministers in Brussels. The EC proposed a raft of measures aimed at moving the bloc towards a common energy policy in a bid to tackle climate change and soaring energy prices as well as to provide a more level playing field for the industry. The ministers' meeting paves the way for an EU summit on March 8-9 that will concentrate on the energy issue. The EU 27 agreed here that bio-fuels should constitute at least 10 percent of fuels used in new vehicles by 2020, compared to just two percent in 2005. "There has never been such a strong measure for protecting the climate," said Glos. But that 10 percent target will be subject to bio-fuels being available in sufficient quantities for commercial use and for the necessary legal changes to be made. The ministers were less bold in a move to boost the use of renewable energy to 20 percent of the EU's total energy consumption by 2020, satisfying themselves with a non-binding objective. The current level is seven percent. European Union regulators want to split energy utility groups, in electricity and natural gas markets, into separate production and transmission businesses so as to make networks accessible to companies without their own grids. The proposal by the EU's executive arm divided the member states. In some EU members the production of electricity (11 countries) and natural gas (seven countries) is already separated from the transport and distribution side. Britain, Spain and the Netherlands are among those nations in favour of a formal split in functions. "We didn't reject and we didn't endorse," said EU Energy Commissioner Andris Piebalgs, "we endorsed the goal." He added that clarification was needed on what unbundling means. "Some members interpret it as (forced) privatisation," he said. The ministers agreed, without discussion, on other general objectives including a 20 percent reduction in gas emissions by 2020, the development of a crisis management system for the energy sector and to negotiate a new energy deal with Russia. (Afp, 15.02)

Välis- ja julgeolekupoliitika

European governments and secret services accepted and concealed secret U.S. flights of terrorism suspects across Europe, the EP said. EU lawmakers made the charge in a non-binding resolution concluding a year of investigations into allegations that the U.S. Central Intelligence Agency secretly held terror suspects in Europe and flew some to states that practise torture. The article adopted by deputies said the EP "condemns extraordinary rendition as an illegal instrument used by the US in the fight against terrorism. "(It) condemns, further, the acceptance and concealing of the practice, on several occasions, by the secret services and governmental authorities of certain European countries." Voting was continuing on the marathon resolution with numerous proposed amendments, including references to the alleged role of individual EU member states. The EU assembly has no legal powers on the matter and can only make recommendations. The vote followed a debate in which Socialists, liberals, greens and leftists condemned a "dirty war" waged with European complicity, while conservatives said the probe had yielded little hard evidence and was fuelled by anti-Americanism. (Reuters, 14.02)

The EU agreed to send a mission to help train local police in Afghanistan, whose government is struggling with an Islamist insurgency. "The mission will work towards an Afghan police force... that respects human rights and operates within the framework of the rule of law," the bloc's 27 foreign ministers said in a statement. Brussels diplomats have said more than 150 police officers and about 60 experts are likely to take part in the mission which, according to the statement, will help "address the issue of police reform at central, regional and provincial level". The estimated cost of the mission will be about 40 million euros for this year. So far, Germany has been helping train Afghan police, using about 40 experts. NATO has been pressing the EU to do more in Afghanistan as the alliance seeks find more troops for its force, which is facing stubborn resistance from Taliban insurgents. NATO commanders have in the past forecast the imminent end of the insurgency. However, more than 4,000 people were killed in violence in 2006, the bloodiest year since U.S.-led forces drove out the Taliban government in 2001. (Reuters, 12.02)

The EP called for the international community to impose sanctions against Sudan over its action in its strife-torn province of Darfur. The sanctions should be aimed at "all parties, including the government, which violates the ceasefire or attacks civilians, peacekeepers or humanitarian workers". Targetted economic sanctions should "include travel bans and asset freezes" and the threat of an oil embargo, the MEPS agreed. Sudan's oil revenues account from some 10 percent of its GDP. The resolution calls on EU governments "to make every possible effort to protect the people of Darfur from a humanitarian disaster," and to make equipment available in the region for the enforcement of the no-fly zone over Darfur - a region the Sudanese Government has been bombing. This bombardment constitutes "a flagrant breach of the Darfur peace accord," they said. The parliament also urged the UN "to clearly set a date for deployment of a UN-supported peacekeeping force to secure humanitarian aid corridors" even without Sudanese government consent. The MEPs also said China should cease to export arms to Sudan and "stop blocking decisions on targeted sanctions in the UN Security Council". French President Jacques Chirac urged Sudan to agree to a peace force for strife-torn Darfur at an Africa-France summit in southern France. Chirac described the conflict in Darfur as "a humanitarian catastrophe that is threatening the region." At least 200,000 people have been killed and more than two million displaced in Darfur since fighting broke out between rebel groups and government forces in February 2003, according to the UN. Khartoum agreed in December to allow the UN to provide technical and material support to an African Union peace force that has failed to stop the violence in Darfur. But Sudanese President Omar al-Beshir, who was attending the Cannes summit, is balking at the idea of UN peacekeepers in Darfur, where a government-backed Janjaweed militia is battling rebels. (Reuters, 15.02)

The European Commission announced a 17.5-million-euro humanitarian aid package to support victims of the conflict in Chechnya. Homeless families and other vulnerable groups in the restive Russian province will receive aid in a wide range of areas including shelter, water and sanitation, mine-risk education and "psycho-social assistance," via the EC Humanitarian Aid department (ECHO). "Although the conflict in Chechnya has receded, humanitarian needs remain acute," the EU's executive arm said in a statement. "Some 180,000 people, almost one quarter of the population, continue to be internally displaced. Many of them are returnees who have come back from Ingushetia over the past few years but could not go home because their houses were destroyed during the conflict," it added. Located in the Caucasus mountains between the Caspian and Black Sea, the small province of Chechnya has long been a symbol of resistance to Moscow and in the post-Soviet era has been a thorn in the Kremlin's side, as rebels have fought for independence, with massive losses on both sides. (Afp, 21.02)

Keskkond

EU environment ministers intend to set an ambitious, legally binding target for reducing greenhouse gas emissions by 2020, German Environment Minister Sigmar Gabriel said. He told a news conference that the 27 ministers had backed in principle a proposed unilateral cut in EU emissions of 20 percent by 2020 from 1990 levels, and the objective of cutting by 30 percent if other industrialised countries join in. "So as far as these two objectives are concerned, those are things we agree," he said. Gabriel, whose country holds the rotating EU presidency, said the targets would be binding. He said the goals would be based on 1990 as a reference year when calculating the cuts, but the EU would look in its internal discussions at using other base years for some new east European member states' emissions reductions. EU Environment Commissioner Stavros Dimas said he was sure a formula could be found to address concerns by some EU states on sharing the emissions cuts. Some states, particularly in Eastern Europe, want to use a base year that would make their required emissions cuts less severe. Gabriel said a burden-sharing agreement would be reached in which some states had to cut emissions more than others, but details would probably not be decided on Tuesday. (Reuters, 20.02)

NATO, Julgeolek

Senior Canadian military officials, who have long complained there are not enough NATO troops in southern Afghanistan, said that alliance force levels in the region are now adequate. Canada has 2,500 troops in the southern city of Kandahar and as recently as last October it said it could not maintain the mission without more support. But the official tone changed sharply after President George W. Bush said the US would keep higher troop levels in Afghanistan ahead of an expected surge in Taliban attacks and called on NATO to commit more troops. "The UN is putting in more forces, Britain is putting in more forces. We have sufficient force structure on the ground in the south at this moment to do the job that we have to do," said General Rick Hillier, chief of Canada's defence staff. Canada complains that it and a handful of other nations bore the brunt of fighting with the Taliban last year while other NATO members stationed their troops in quieter parts of Afghanistan and restricted what they could do. "Would we like to see more countries down there with us than the nine that are there? Of course we would," Hillier told reporters after speaking to a meeting of defence officials. "Right now we are in a much better position from NATO's perspective in my view now than we were a year ago." Since sending troops to Afghanistan in 2002 as part of the U.S.-led war on terror, Canada has lost 44 soldiers and a diplomat - most of them killed last year. Canadian Defence Minister Gordon O'Connor told the meeting that "I think... we'll be able to do our job in the south." NATO says it expects the Taliban to mount increased attacks once the snows melt but Hillier said he doubts that militants would repeat last year's tactics of trying to engage Alliance forces en masse. "We think we'll see a surge in Taliban operations... We don't believe for example that they will mass in conventional style warfare because when they do, they die," Hillier said. "They learned some painful lessons... when they tried to do that. We think they'll concentrate on suicide bombers, vehicle bombers, IEDs (improvised explosive devices) and small ambushes, hit and run attacks." Canada's Afghan mission is due to expire in February 2009 and PM Stephen Harper said on Friday that Ottawa would review its options closer to that date. (Reuters, 16.02)

US National Security Adviser Stephen Hadley urged NATO members to increase spending on alliance efforts in Afghanistan, warning that failure of the mission there undermine European and US security. Hadley, who held talks in Brussels with NATO Secretary General Jaap de Hoop Scheffer, said failure in Afghanistan would be a "tragedy". "Both Europe and North America are increasing their contribution to the NATO mission. We are working together to ensure that if there is a spring offensive that it is a spring offensive of NATO against the Taliban which will help advance the security of that country," Hadley said at NATO headquarters in Brussels. "It is important that that mission succeeds so that Afghanistan does not become again a safe haven for terror," he added. "To fail would be a tragedy for the Afghan people but it would also threaten the security of both European and North America," he warned. Hadley called on NATO member states to "step up in terms of our spending, in terms of developing the right kind of capability and showing the kind of solidarity that this alliance of multiple countries can work together to achieve a common mission". A 33,000-strong NATO-led International Security Assistance Force is deployed in Afghanistan as part of efforts to tackle a growing Taliban insurgency and expand the influence of the weak central government. Hadley and the NATO chief also discussed other key areas of concern including Iran, Iraq, the Middle East, Kosovo and relations with Russia, Hadley, a key adviser to US President George W. Bush, told reporters. (Afp, 21.02)

Russia's military is capable of firing missiles at Poland and the Czech Republic if they agreed to host a U.S. missile shield, Russia's Strategic Forces commander said, but added it was for the Kremlin to decide. President Vladimir Putin has described Washington's plans to deploy elements of its Missile Defence System in the two central European states as a threat to Russia's national security which would damage the strategic balance of forces on the continent. "So far we have seen nothing being done, only intentions being talked about," General Nikolai Solovtsov told. "But should the Polish and Czech governments decide (to host the U.S. missile shield), the strategic missile forces will be capable of having these installations as their targets if a relevant political decision were made," he added. NATO spokesman James Appathurai, responding to the general's comments, said in a statement: "The days of talk of targeting NATO territory or vice versa are long past us. This kind of extreme language is out of date and uncalled for." Solovtsov said Russia's resurgent military industrial complex was strong enough to produce a new generation of missiles, which could penetrate the U.S. missile umbrella. He said massive investment in the military industrial complex under Putin made possible the creation of new weapons to match the U.S. project. "Missile producers - that is around 500 enterprises - will be capable to meet any tasks in the next few years," he said. Solovtsov said missile factories could produce in few years a new supersonic missile invisible to the U.S. missile shield or restart production of intermediate range missiles, if Moscow decided to quit a 1987 pact with Washington banning them. "Russia is ready for any scenario now," he said, reiterating several times during the news conference that the military would only follow decisions by politicians. Solovtsov rejected suggestions that the row over the U.S. missiles in Europe could restart an expensive arms race. "During the Cold War we competed by boosting the number of missiles, launching pads," Solovtsov said. "I do not think we will go again along this path. We can now solve the task through quality of weapons, rather than through their quantity." (Reuters, 19.02)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Inglisekeelse pressi põhiteemadeks olid kahel nädala kestel ennekõike Venemaa presidendi Vladimir Putini kriitika USA aadressil ja vastukajad Põhja-Koreaga tuumaprogrammi osas saavutatud kokkuleppele.

Putini sõnad olid midagi enamat kui tüüpiline familiaarne ja rohmakas loetelu Bushi valitsuse väidetavatest „kuritegudest”. Rääkides publiku ees, mille hulka kuulusid mitmed Euroopa riigijuhid, Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja ka ameeriklased, ründas Putin NATOt ja kogu läänt. Ta ütles, et endiste N. Liidu mõjualuste riikide kaasamine Atlandi ühendusse destabiliseeris Euroopat ja ähvardas Venemaad. “Kelle vastu on see ekspansioon suunatud?” küsis Putin. Peale seda, kui Nikita Hruštsov 1960. aastal ÜROs kingaga vastu lauda tagus, pole ükski rahvusvaheline kogunemine saanud kogeda sellist jäist puhangut Moskva poolt. (Gerard Baker, The Times, 12.02) Vastulöök saabus kohe küsimuste-vastuste voorus, mille jooksul arvustati teravalt Putini ebademokraatlikku tegevust, inimõiguste eiramist ja Iraani tuumaprogrammi toetamist. See jätkus ka koridorides pärast tema lavalt lahkumist. Mis lootused Putinil ka ei olnud seoses esiletõusmisega uue partnerina julgeolekudialoogis, ta hävitas need kõik selle tähelepanuväärse ennastsalgava sammuga. (Tod Lindberg, The Washington Times, 13.02) Ka kõige tulisem Bushi unipolaarse soovunelma eurooplasest kriitik ei saanud jätta märkamata Putini silmakirjalikkust. Putin, kes taunib jõu kasutamist, on seesama Kremli juht, kes seisab Venemaa brutaalse sõja taga Tšetšeenias. Teiste riikide siseasjadesse sekkumise arvustamine tuli mehelt, kes toetab separatistlikke liikumisi kahes Gruusia ja ühes Moldova provintsis. Ühepoolset surveavaldamist kritiseeris sama president, kes katkestas gaasitarned Ukrainale eelmisel ja Valgevenele sel talvel. Jutt “ühestainsast võimu ja otsustuste tegemise keskusest” sobib suurepäraselt süsteemile, mille Putin on Venemaal üles ehitanud. Tema KGB veteranide sisering kontrollib energia- ja pangandusettevõtteid, meedia põhiosa, provintside kubernere, kohtuvõimu ja Venemaa seadusandlust. Kui kaasaegses maailmas on üldse keegi, kes mõistab, mida kujutab endast unipolaarse süsteemi juhtimine, siis on see Vladimir Putin. (Juhtkiri, IHT/The Boston Globe, 14.02)

Erinevalt Euroopast ja Jaapanist, kes vaid mõnede eranditega jagavad USA muresid, jääb Venemaa alati omama geopoliitilisi huve oma vahetus naabruses, mõjutades oma tegevusega ka Lähis-Ida ja Hiinat. See ei tähenda, et Lääs peaks kriitikata leppima nende huvide nimel tehtavate spetsiifiliste otsustega, nagu näiteks grusiinlaste väljaajamisega Venemaalt. Aga isegi kui venelased võtaksid omaks Lääne liberaalsed väärtused, nagu president Bush soovib, võib juhtuda, et nende juhid määratlevad oma huve iseseisvalt. (Padma Desai, WSJ, 16.02) Putin räägib kui kaasaegne juht, kes üritab oma riiki üles ehitada, kuid tegelikkuses tahab ta koos oma semudega vaid endale rikkusi haarata. Olles õõnestanud demokraatiat, omandiõigusi, ajakirjandusvabadust ja õigusriigi põhimõtteid, võttes üle Jukose (ja pannes omaniku Siberi vanglasse) ja teised suurfirmad, peavad tema ja ta sõpruskond kuidagi võimust kinni hoidma või riskima selle kaotamisega juhul, kui nad ei suuda korraldada võimu üleminekut õige inimese kätte. Välispoliitika vallas on Putin muutunud koos USAga Afganistanis Talibani vastu koostööd tegevast probleemidelahendajast USA ja selle liitlaste takistajaks. (Anders Aslund, The Washington Post, 18.02) Küsides, kelle vastu on suunatud NATO laienemine, jätab Vladimir Putin kõrvale teise, hoopis valusama küsimuse: miks usaldavad Venemaa naabrid Venemaad sedavõrd vähe? Ta ei esita seda küsimust, sest vastus oleks liialt valus. Venemaa naabrid soovivad ise NATOga liituda, NATO ei suru end neile peale. Põhjus on selles, et Venemaa tõi neile minevikus rõhumise ja massimõrvad, mida nüüd teostatakse ka Tšetšeenias. Kas Venemaast võib üldse kunagi saada avatud ühiskond, mis suudaks olla Lääne avatud ühiskondade sõber? Nobeli preemia laureaadi, majandusajaloolase Douglass Northi ja tema kaastööliste, kes avaldasid äsja mahuka uurimustöö Venemaa kohta, sõnul on vaja täita kolm eeltingimust: eliidi allutamine õiguslikule korrale, eliidi alaliste organisatsioonide loomine ja efektiivse poliitilise kontrolli kehtestamine sõjaväe üle. Venemaal jääb praegu sellest palju puudu ja võib-olla ei saavutatagi seda kunagi. Abi oleks naftahindade langemisest, mis vähendaks tulusid ja sunniks ette võtma reforme. Ka Lääs peaks kaasa aitama. Lääs peab kindlaks jääma oma põhiväärtustele ja selgitama Venemaale, et NATO laienemine on Venemaa ajaloo tagajärg, mitte aga oht sellele, milleks Venemaa peaks tahtma saada: stabiilsele, toimiva õiguskorraga, avatud ja majanduslikult õitsevale ühiskonnale. Muidugi võib Venemaa selle asemel valida vastasseisu ja eemalehoidmise, aga see oleks halb kõigile, sealhulgas Venemaale. (Martin Wolf, FT, 21.02) Putin, kes on N. Liidu lagunemist nimetanud “20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks”, otsib nüüd meeleheitlikult võimalusi taastada Venemaa kui ülivõim. Naftahinna kiire tõus ja naftatoodangu ulatuslik kasv on talle abiks olnud, nüüd aga mängib Venemaa oma tugevaimale trumbile – maagaasile, ning räägib OPECi stiilis gaasikartelli moodustamisest. Tuumaarsenal ei olnud piisavalt mõjukas argument N. Liidu lagunemise takistamiseks ning ei ole ka nüüd piisav Venemaa kui ülivõimu taasloomiseks. Putin on tark ja teab, et kui Venemaa, mis tema eluajal ei suuda veel majanduslikult võistelda Euroopa, Jaapani, Hiina ja USAga, võib oma staatust tõsta vaid energiaallikate abil. Skeptikud on toonud esile rea põhjusi, mis gaasikartelli asutamise raskeks teevad, eriti oluline on siinkohal mõjulepääsemiseks vajalik aeg. 1960. aastal loodud OPEC näitas oma jõudu alles 13 aastat pärast selle loomist. (Juhtkiri, The Washington Times, 23.02)

Põhja-Koreaga saavutatud kokkulepe ei maini üldse plutooniumi, mida see režiim on tootnud, samuti mitte kaheksat või enamat aatompommi, mida sellel arvatakse omavat. Ka ei viita see uraani rikastamise programmile ega ei täpsusta rahvusvaheliste inspektorite võimalusi tutvuda riigi tohutu maaaluste seadeldiste võrgustikuga, saamaks tõendeid, kus tuumaprogramm võiks paikneda. Bushi valitsuse ametnikud väidavad, et nende arvates on kogu Kimi tegevus kontrolli all. Usutakse, et „60 päeva deklaratsioonis” räägib ta seoses tuumareaktori oodatava sulgemisega olukorrast ausalt. Aga kui ei räägi? Selle kokkuleppe üheks ohuks on traditsioonilise relvakontrolli protsessi alustamine, mille käigus Kim võib venitada ja protesteerida, samas kui USA teeb veelgi enam järeleandmisi, olles rahvusvahelise meedia poolt süüdistatud kinnisideede järgimises ja ebarealistlike nõudmiste esitamises seoses pealetükkivate inspektsioonide või kogu Kimi plutooniumi konfiskeerimisega. Samal ajal tugevdavad kütusetarned ja lubadused diplomaatilise tunnustamise kohta Kimi režiimi, võimaldades tal näidata kokkulepet kui oma tuumaväljapressimise edukat tulemust. Ajastus on seda iroonilisem, et Kimi positsioon pole seoses USA poolt kehtestatud rahanduspiirangutega Põhja-Korea rahvusvaheliste pangatehingute vastu väidetavalt veel kunagi olnud hapram kui praegu. (Juhtkiri, WSJ, 14.02) Enne kui Põhja-Korea loobub oma relvadest, on vaja veel palju läbirääkimisi, ja mingeid garantiisid pole. Kauplemist võidakse üritada uuesti alustada või siis paar tuumalõhkepead alles jätta. Pyongyangi aastaid toetanud naabrid Hiina ja Lõuna-Korea üritavad leida õigustust igale tagasilöögile. Seega peab Bushi valitsus olema kokkuleppe peamine jõustaja. Selleks peab USA ise end hästi ülal pidama. Bush peaks alustama sellega, et käsib oma abidel (ka asepresidendil) diplomaatiale pühenduda, ükskõik kui raske see nende jaoks ka poleks. (Juhtkiri, NYT, 14.02)

Põhja-Korea sai suurema osa sellest, mida algselt soovis – suhete normaliseerumise, välisabi, sanktsioonide lõpetamise – ja pomm on neil endiselt alles. Pyongyang nõustus külmutama oma plutooniumil põhineva programmi, ent pole veel tunnistanud uraani rikastamise programmi. See probleem tekitaski 2002. aastal kriisi. Siiski peaks kokkulepe viima Põhja-Korea relvitustamise teele. Vaesunud riik saab oma peamise tuumareaktori sulgemise eest ettemaksuna 50 000 tonni rasket kütteõli. Kui 60 päeva jooksul kinnitavad seda ka rahvusvahelised inspektorid, peab Põhja-Korea esitama deklaratsiooni kogu oma tuumavarustuse kohta. See peaks sisaldama ka viidet uraani rikastamise kohta. Tagada, et Pyongyang lõpetab kogu oma tuumategevuse olukorras, kus suur osa sellest on peidetud mäealustesse tunnelitesse, oleks ülimalt keeruline. Meil on sellega juba tegemist tulnud. Paljud asjad võivad valesti minna. Kuid präänikuks on veel lisaabi 950 000 tonni kütuseõli näol. Vaenlasega otse- ja kahepoolselt rääkimistest võib seega abi olla. Ka tõestab saavutatud kokkulepe, et rahvusvahelist survet saab avaldada mitmepoolselt. Pangaarvete sulgemine Macaus polnud üksnes USA tegevus, olulist rolli mängis siin oma endise liitlase vastu Hiina. Ennekõike on aga tõestatud, et paariariigi relvitustamiseks pole vaja sõjalist kokkupõrget. (Juhtkiri, The Guardian, 14.02) Hoolimata Pekingis saavutatud kokkuleppest ei loobu Pyongyang oma pommist. Lubatud kütuseõli vastu loobutakse üksnes lagunevast tuumareaktorist ning tootmiskompleksist, millest niikuinii enam kasu pole. Jääb faktiks, et Kim Jong Il’ile tähendab pomm elukindlustust. Miski ei saa seda kompenseerida. Siiski on ka lootust. Washington on juba käivitanud strateegia, ennetamaks Põhja-Korea tuumalööki ning tuumamaterjalide levitamist teistele paariariikidele. Bushi valitsus on luubi alla võtnud tosinajagu riike, kus saaks otsida ja takistada Põhja-Korea tuumasalakaubavedu. Kui Pyongyang nüüd vastavalt Pekingi lepingule lõpetab oma nähtava tuumaprogrammi, kaotab see allika, kust tuleks uut materjali relvastuse jaoks. Ja Põhja-Korea ettekavatsetud tuumarünnaku ennetamiseks on nii Lõuna-Koreal kui ka USAl valmis nii ründamiseks kui ka vastulöögi andmiseks. (Bennet Ramberg, IHT, 16.02) Saavutatud kokkulepe pakub välja “varajase lõikuse” plaani. Condoleezza Rice’i sõnul oli tegu hea esialgse sammuga. USA ja selle läbirääkimispartnerid viisid edukalt läbi diplomaatilise testi. Järgnevad kaks kuud näitavad, kas loodud kaval on ka sisu. Rice nõustus välisministrite kuuepoolse kohtumisega, kus osaleb ka Põhja-Korea minister. Saame näha, kas Bushi valitsus ja tema liitlased suudavad käivitada teise faasi, mille kestel võivad lõpuks ilmneda ka diplomaatilisel teel saavutatud tulemused. (Philip Zelikow, The Washington Post, 20.02)

SAKSAMAA, AUSTRIA, ŠVEITS

Saksakeelses meedias oli huviorbiidis Müncheni julgeolekukonverents, USA raketitõrjekilp Ida-Euroopas, vägede väljaviimine Iraagist, Afganistan ning Kosovo ja Serbia tulevik.

Nõnda jõhkralt ja vastikult nagu Putin Münchenis pole ammu ükski Kremli peremees lääne ja eelkõige USA vastu sõna võtnud. Putin lootis vist, et tema ameerikavastasus leiab toetust laiades massides, kuid oma tooniga kahjustas ta hoopiski iseenda mainet. Kes kasutab naftat ja gaasi poliitilise surveabinõuna ning ähvardab nüüd veel ka võidurelvastumisega, pole muud kui etteennustamatu, ning teda tuleb karta. Kõik, mille üle Kremli peremees kurtis (Venemaa väidetav poliitiline ja majanduslik isoleerimine), muutub tegelikkuseks, kui ta suvatseb poliitilist jääaega etendada. Venemaa on vaieldamatult maailma üks suurvõimudest, kuid tema ühiskonnamudel – erinevalt USAst või Euroopast, erinevalt Hiinast ja Indiast – ei köida kedagi. Vastikud sõnavõtud, kus nõutakse „rohkem respekti”, ei muuda seda tõsiasja karvavõrdki. (Juhtkiri, FTD, 12.02) Kui suur on uue võidurelvastumise oht? Asjaolu, et kaitseminister Ivanov Vene armee sõjalist valmisolekut ikka jälle Nõukogude ajaga võrdleb, teeb kõhedaks. Gorbatšovi poliitikat nimetab ta „riigi nõrgestamiseks”. Tegelikkuses pole Putini sõjakus millegagi tagatud, Vene armee on moraalselt vananenud, relvastus samuti, uuendused ei võta kuidagi hoogu. (Claudia von Salzen, Der Tagesspiegel, 12.02) Tänased kommunikatsiooniprobleemid Moskva ja lääne vahel tuletavad meelde aega, mil venelased Afganistani marssisid. Tollal võtsid mudžaheedid USAlt relvastust ja nõu vastu, kuid hoiatasid, et lääs on Afganistanis samas kirjas nagu nõukogude okupandid. Tollal ei tahtnud keegi seda kuulda ega mõista. Tagajärgedega tegeleb praegu NATO. Nii nüüdki. lääs kultiveeris pikka aega soovunelmaid Venemaast kui tsiviliseeritud riikide perre kuuluvast riigist, vaatamata „juhitud demokraatia” ning „range võimuvertikaali” retoorikale, mida ei võetud kuigi tõsiselt. Kuidagi tuli ju sõltuvust Vene energiakandjatest ja omi investeeringuid Venemaal õigustada. Tragikoomiline on see, et silmaklapid kiskus lääne kolleegidelt peast Putin ise. (Elke Windisch, Der Tagesspiegel, 12.02) USA kaitseminister Gates, vana külma sõja „kala” jäi Putini kõnest hoolimata rahulikuks ja üleolevaks. See kõne olevat teda koguni „nostalgiaga” täitnud. Mida aga siiski pole, see on külm sõda. Putini natsionalistlik retoorika läheb Venemaal hästi peale. Tšetšeenia sõda enam pole, on vaja uusi hoobasid oma populaarsuse hoidmiseks. Kuid vaevalt tahab Putin oma võimu aluseks olevale majanduslikule tõusule jalga taha panna, ning vajab ta ju selle tõusu jätkumiseks eelõige lääneriike. (Hans-Rudolf Kamer, NZZ, 12.02) Saksa poliitikute reaktsioon Putini kõnele oli vaoshoitud. Kohe püüti kõne tähendust madaldada. See olevat eeskätt vene publikumile suunatud. Sakslased püüdsid juuksekarvu täis taldrikust veel veidi suppi leida. Ja see on ka mõistetav. Saksamaale on igati kasulikud head suhted Venemaaga. Juba Müncheni konverentsil, eriti sakslaste ridades, oli sageli kuulda sosistamisi, et Putin ei eksivatki nii väga. Selle asemel, et otse Münchenis Putinile sama avameelselt vastu vaielda, otsustati kaks päeva pärast konverentsi lõppemist pressiesindaja suu läbi teatada – Saksamaa polevat mõnede Putini mõtetega nõus. (Berthold Kohler, FAZ, 13.02) Räägitakse, et Putin olevat valitsemisest väsinud ega kavatse 2008 presidendiks kandideerida. Kuid mida lähemale jõuab valimiste päev, seda aktiivsemaks ja erksamaks muutub Putini tegevus. Lustlikult kehastab ta Venemaa taassündi. Tegelikult ei öelnud ta Münchenis midagi sellist, mida poleks juba varem rääkinud. Üksnes toon oli uus. Mantrat „multipolaarsest maailmast” kordab Moskva juba aastaid. Mitte üheski punktis, milles Putin läänt süüdistab, pole Venemaa ise sugugi puhas. Venemaa kannatab lagunenud impeeriumi fantoomvalude käes. Venemaa jaoks oleks lahtiütlemine nõukoguliku mineviku varjukülgedest sama oluline nagu teedeehitus või kõrgtehnoloogia areng. Selle asemel pakub Putin venelastele nostalgilisi mälestusi omaaegsest suurvõimust. Lääs küsib nüüd hämmeldunult iseenda käest, mida on ta Venemaal valesti teinud. Küsimus – mida on teinud Venemaal valesti Putin? – ei tohiks samuti ununeda. (Daniel Brössler, SZ, 13.02) Putini ambitsioonid kõlavad ähvardavalt, kuid ei ole kooskõlas 21. sajandi realiteetidega. Lääs oli šokeeritud... Liidukantsler Merkel ja tema ministrid sisuliselt ignoreerisid kõnet, USA kaitseminister tegi Putini kõne kulul nalja. Tegelikult ei kandnud see kõne meid tagasi mitte külma sõja aegadesse, vaid pigem 19. sajandisse. Oma kõnega ei ajanud Putin õudu peale mitte üksnes läänele, vaid ka kõikidele oma naabritele. Usaldus on välispoliitikas põhikapitaliks, see maksab rohkem kui leninlik "kes keda" ("kto kogo") põhimõte. Seda peavad ka bushistid õppima. 19. sajandi stiilis võimupoliitika on vastutustundetu. Baltlasi või bulgaarlasi pole keegi sundinud NATOsse astuma. Venemaa võiks veidi rohkem arvestada naaberrahvaste ajalooliste hirmudega, kui ta sellest enda puhul nõnda palju rääkida armastab. (Josef Joffe, Die Zeit, 15.02) Külma sõda ei tule. Küll aga käib taas vana võimude tasakaalu ja mõjusfääride mäng. Geostrateegilised huvid, liitlased ja sõltlased on märksõnadeks. Seda mängu on Venemaa Ivan Julma aegadest peale mänginud, enamasti edukalt. Miks ei peaks 21. sajandki edu tooma? Venemaa käitub jah vanamoodsalt, kuid ignoreerida Venemaa arvamust ei tohi. Lääs ei saa endale lubada Venemaa kaotamist. Vajame teda kliimaküsimuste, energiajulgeoleku, terrorismi- ja uimastitevastase võitluse, organiseeritud kuritegevuse, kosmoseprogrammide ja Hiina kasvava mõjujõu tõttu. Ning Venemaa vajab läänt täpselt samadel põhjustel. Kõik muu on tühi žestikuleerimine ja spekulatsioonid. (Michael Stürmer, Die Welt, 19.02)

Põhjamaade sõjaväelased näevad Venemaas taas ohtu ning nõuavad suuremat keskendumist regionaalsetele julgeolekuprobleemidele. Norra sotsiaaldemokraadist kaitseminister Anne Grete Strom nendib, et peame olema valmis negatiivseteks arenguteks. Oslo kaitseuuringute keskus nendib - Venemaa kujutab endast taas sõjalist ohtu. Rootsi kaitseväe peastaabi juhtivanalüütik Stefan Gustafsson märgib: „Strateegiline pilt on muutunud, peame siin Põhjalas järgi vaatama, millised ressursid meil olemas on juhuks, kui pinged regioonis peaksid kasvama.” Otsest rünnakuohtu mõistagi pole. Kuid Põhjalas on naftat ja gaasi. Kui nende üldine nappus aastakümnete pärast kätte jõuab, võib olukord drastiliselt muutuda. Soome jälgib naabrite debatti huviga, kuid ei kavanda kaitsepoliitikas muutusi. Välisminister Erkki Tuomioja märkis, et Soome on nii või teisiti orienteeritud territoriaalkaitsele. Soomel on suhetes Venemaaga nii pikaajalised kogemused, et seal ei muututa nõnda kiiresti eufooriliseks ega närviliseks nagu teistes lääneriikides. (Hannes Gamillscheg, Der Standard, 20.02)

PRANTSUSMAA

Prantsusmaa ajakirjanduse tähelepanu keskmes oli jätkuvalt ennekõike presidendivalimiste kampaania. Valdavalt oli juttu vastasseisust kahe juhtiva kandidaadi – Nicolas Sarkozy ja Ségolène Royali vahel, aga ka võimalikust üllatajast François Bayroust.

Ségolène Royali peamiseks mureks on oma pooldajate ülesärgitamine. Arvamusküsitlustes ilmnev mahajäämus Sarkozyst peaks teda aitama – vasakpoolsed oskavad alati raskes olukorras end koguda. Tõeline väljakutse on mujal – vaja on koondada Prantsusmaa elanike enamus tema poolt arendatud mõtte ümber solidaarsusest, sest tegelikult eristab vaid see teda oma vastasest. Royal ja Sarkozy on pärit samast poliitikute põlvkonnast. Nad on jõudnud samadele järeldustele: prantsuse süsteem on end ammendamas ning üksikute vigade parandamisest enam ei aita. Oma poliitikategemise viisis on mõlemad väga pragmaatilised. Erinevad on vaid nende nägemused ühiskonnast - Sarkozy usub individuaalsusesse, mis põhineb teenetel; Royal aga kaitseb ühtsuse väärtusi ja on veendunud, et vaid sotsiaalselt kindlustatud Prantsusmaa suudab liikuda edasi. (Françoise Fressoz, Les Echos, 12.02) Ségolène Royal peab sissetuleku maksustamise küsimuses lõpetama kahemõttelisuse. Tema nõunikud toetavad elamumaksu progressiivset vähendamist. Nad on korduvalt teinud ettepaneku asendada see ühe astme lisamisega progressiivsesse tulumaksu. Muuhulgas tundub, et nõunikud on andnud korralduse mitte enam keerutada tulumaksu teemal. See poleks mitte rahanduse reformimine, vaid maksusummade kogumise ja haldamise meetodi lihtne muutmine. Paljud teised riigid kasutavad seda, sellel on tehnilisi eeliseid. Siin peitub aga suur ebamugavus – kuidagi on vaja sissetuleku maksustamine muuta vähem valulikuks, sest töötajatele jääb mulje, et maksud arvatakse juba tööandja poolt maha ning neile on seetõttu vastumeelne makse maksta. Ségolène Royalil on kombeks rõhutada prantsuse erandlikkust, samas kui meie piirid on avatud, me osaleme oma EL partneritega samal siseturul ning rahalisi vahendeid on järjest lihtsam mujale üle viia. Seda tõsist probleemi, mis tegelikult asub iga rahandusstrateegia keskmes, on täielikult ignoreeritud. Teeseldakse, et ei nähta kapitali väljavoolu tulemusena tekkinud tohutuid kahjusid. (Philippe Marini, Le Figaro, 15.02)

Nii globaliseerumisvastane José Bové, sotsiaalliberaal Dominique Voynet, trotskist Arlette Laguiller kui ka paremäärmuslane Jean-Marie Le Pen on vaatamata oma tuntusele raskustes kohalike omavalitsuste valitud esindajatelt 500 nõutud allkirja kogumisega enne 16. märtsi. See mure on ühine nii vasak- kui ka parempoolsete jaoks. “Väikestel” kandidaatidel puudub oluline valitud esindajate võrgustik, mistõttu presidendipaleesse pürgimiseks vajalikku 500 toetusallkirja on keeruline saada. Väärtusliku toetuse saamiseks ja allkirjade esitamiseks konstitutsioonikohtusse on aega veel vaevalt kolm nädalat. (Christophe Forcari, Libération, 13.02)

Charles De Gaulle on selle kampaania jooksul olnud enimtsiteeritud suurkuju. Nicolas Sarkozy väidab: “Gaullism on teatud moraalsus, veendumus, et Prantsusmaa on tugev vaid ühendatuna”. Aga ka Ségolène Royal viitab De Gaulle’ile, nimetades teda “meheks, kes taastas Prantsusmaa”, eriti aga “meheks, kes 1969. aastal määratles “raha võimu” kui ohtlikuma vaenlase”. Nüüd kasutab seda võimalust ka François Bayrou. Tema, 1962. aastal gaullistidega tülli läinud kristlike demokraatide mantlipärija arvates on kindrali pärandis mõistagi nii kasutamiskõlblikku kui ka kõlbmatut. “Temas oli midagi suurt, mida Prantsusmaa ülimalt vajab”, hüüatab UDFi esimees. Bayrou näeb end De Gaulle’i ainsa pärijana, kes suudab vabariigi taasühendada, ületades lõhe parem- ja vasakpoolsuse vahel. Kas sellega üllatused lõppevad? Oh ei, ka Jean-Marie Le Penil on oma sõna öelda. Loomulikult on temal seoses Alžeeria sõja ning marssal Pétainiga omad mälestused, ent ta kinnitab: “Oma patriootlikes mõtetes olen ma gaullist”. Ent De Gaulle’ile retoorika on oma ajakohasuse kaotanud. Ajal, mil poliitiline maastik oli stabiilne ning nii parem- kui ka vasakpoolsed võisid oma valijaskondades võrdlemisi kindlad olla, tõi edu kõigepealt oma leeri mobiliseerimine enne valimiste esimest vooru ning parem- ja vasakpoolsete vahelise lõhe ületamine kahe vooru vahel. Selle tulemusena muutus võitjakandidaat valimisõhtul kõikide Prantsusmaa elanike presidendiks. Nüüd aga on poliitiline maastik oma struktuuri kaotanud ning prantslaste meel on sedavõrd muutlik, et endine ilus kord ei enam toimi. Nüüd peab ühendamist mängima hakkama juba enne esimest vooru. Vastasel juhul ei saa ka favoriidid teise vooru pääsemises kindlad olla. 2002. aastal sai Lionel Jospin selles osas valusa kogemuse. Sarkozy on selles mängus kõige agressiivsem, väites, et soovib kõrvaldada lõhe parem- ja vasakpoolsuse vahel, ning seda, et vasakpoolsed olla töölisklassi maha jätnud. (Françoise Fressoz, Les Echos, 15.02)

Kui François Bayrou valitakse presidendiks, võib ta nimetada peaministriks kellegi sotsialistide hulgast. Ta tunnistas Libérationile: “Minu ettekujutus peaministrist oleks Jacques Delors nooremal kujul.” Sotsialist Jacques Delors oli enne Euroopa Komisjoni presidendiks saamist Prantsusmaa rahandusminister ajal, mil presidendiks oli Mitterrand. Bayrou sõnade kohaselt kaalub ta nelja-viit kandidaati, kelle hulka kuuluksid näiteks Dominique Strauss-Kahn, Bernard Kouchner, Jean-Louis Borloo ja Michel Rocard, see nimekiri aga pole veel lõplik. Tema kampaania on hakanud mõju avaldama Royali kampaaniaga rahulolematute vasakpoolsete valijate hulgas. Küsitlustulemused on tsentristlikule kandidaadile järjest soodsamad. Esimeses voorus ennustavad küsitlused talle nüüd juba 16 protsenti valijate toetust, teises voorus aga arvatakse teda olevat võimeline seljatama nii Sarkozy`d kui ka Royal`i. (Jean-Dominique Merchet ja Nathalie Raulin, Libération, 20.02) Kas vasakpoolsed on õppust võtnud neid 2002. aastal tabanud lüüasaamisest? Tundub, et on. Ségolène Royali olukord on tunduvalt erinev Lionel Jospini omast 2002. aastal. Mitmed minevikuvead on parandatud. Jospin alustas kampaaniat liiga enesekindlalt, uskudes, et läheb Jacques Chiraciga vaid eetikaküsimustes vastamisi. Ségolène Royal pole kunagi alahinnanud Sarkozy poolt esindatud uuenduslikkuse jõudu. Jospin jättis arvestamata üleilmastumisele jalgu jäänud elanikkonnakategooriate ebakindlustunde ja sotsiaalse pettumuse. Royal suunas oma kampaania aga selgelt sotsialistide, UMP ja Front Nationali lahingutandriks muutunud tiheda asustusega alade tagasivallutamisele. Jospini ja Royali kampaaniatel on vaid üks ühisjoon – probleemid seoses visiooniga. Jospin, kes oli rahul oma tööga peaministrina, näitas üles võimetust enda avamisel uutele suundadele. Royalil on enda nägemuse esitamisega raskusi. Seda mitte seepärast, et tal see puuduks, vaid hoopis seetõttu, et ta pole seda veel suutnud sobituda sotsialistide tegevusega. (Françoise Fressoz, Les Echos, 21.02)

SKANDINAAVIA

Vaatluse all olevatel nädalatel oli Skandinaavia ajakirjanduses endiselt tähtsal kohal arutelu võimaliku uue külma sõja alguse üle seoses Venemaa presidendi Vladimir Putini väljaütlemistega Müncheni julgeolekukonverentsil.

Nii Dagens Nyheteri kui ka Jyllands-Posteni 17. veebruari juhtkirjad oleks justkui ühest sulest kirjutatud. Mõlemad nendivad, et Venemaa presidendi Vladimir Putini rünnak USA vastu üllatas nii USAd kui ka Euroopat. Putini rünnakut USA ühepolaarse maailma vastu võeti kohe kui uue külma sõja ennet. Kuid pisut järgi mõeldes, võib kõnes näha täiesti teistsugust eesmärki. Putin tahab taastada Venemaa suurvõimu ja tähtsust rahvusvahelisel areenil. Ta teeb seda enesekindlusega, mille annab Venemaa kasvav mõju rahvusvahelisel energiaturul. Eelkõige pidi Putini öeldu saatma sõnumi, et Venemaa on tagasi ja ei soovi olla üksnes kõrvalosatäitja rollis, millesse N. Liidu lagunemine ta jättis. Fakt on, et venelasi ärritab ja frustreerib USA soov Poolat ja Tšehhi Vabariiki kaasata USA raketikilbi loomisse. Venemaa ei soovi mingit NATO laienemist oma piiride suunas ning Vene sõjaväekindrali signaal oli mõeldud hoiatuseks poolakatele ja tšehhidele. Üldises plaanis ei ole aga konflikt USA ja Euroopaga Venemaa huvides. Nii näiteks soovib Venemaa ilmselt Iraani tuumaohust rääkides teha koostööd taktikalises raketikaitses. Kuid ennekõike soovib ta tagasi võidelda rahvusvahelist positsiooni, mis tal oli N. Liidu ajal. Kuid nüüd on eesmärk majanduslik, mitte sõjaline. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 19.02; Juhtkiri, Jyllands-Posten, 19.02) Norrale kui Venemaaga piiri omavale riigile võib Venemaa tugeva keskvõimu väljaarendamine tunduvalt kahjulikumaks osutuda kui seda oli külma sõja aeg. ELi 27 liikmesriiki moodustavad ühtse terviku Venemaaga suhete arendamisel, valvates teineteise seljataguseid, Norra jääb aga sellest välja. Ka ei ole enam Norra territooriumil külma sõja aegseid USA sõjaväebaase, mis suurema kindlustunde tekitasid. Norra on hetkel rohkem üksi kui kunagi varem. (Nils Morten Udgaard, Aftenposten, 19.02) Peale Müncheni tippkohtumist seadis Putin kohe sammud Saudi-Araabiasse, mis on üleüldse kõige esimene Venemaa riigipea ametlik külaskäik sellesse maailma suurimasse naftariiki. Sellega andis Kreml mõista, et tal on suured plaanid kujundamaks välja suhteid islamimaailmaga, mis võimaldaks luua vasturinde USA kasvavale domineerimisele maailmas. Samas näitas ka Saudi Araabia poolne tipptasemeline vastuvõtt, et Lähis-Ida ei olegi nii tugevate Washingtoni mõjudega, kui seda siiani arvata võis. Lisaks on Venemaale hetkel väga oluline nii strateegiliselt kui ka energeetika vallas tugevdada oma positsiooni Kesk-Aasia endistes N. Liidu islamiriikides. Kui Venemaa suudab suurema osa islamimaailmast enda liitlaseks koondada, omades samal ajal suurriigina Hiinat oma selja taga, ongi temast saamas suurt osa maailmast mõjutav riik. Kõik sõltub Kremli võimekusest. (Niels Jürgensen, Jyllands-Posten, 16.02)

SOOME

Soome ajakirjanduse tähelepanu oli läinud nädalatel suures osas suunatud Lähis-Idas toimuvale.

USA välisminister Condoleezza Rice kohtus Iisraeli peaministri Ehud Olmertiga ja palestiinlaste presidendi Mahmud Abbasiga. Mingeid konkreetseid tulemusi kohtumisel ei olnud, kuid Rice lubas peagi uuesti tulla. Nn kvarteti ehk USA, Venemaa, ELi ja ÜRO kohtumise tulemused olid samuti lahjad. Kas Lähis-Idas ei ole midagi uut? Midagi siiski on. Washington on esimest korda pika aja jooksul näidanud vähemalt huvi tegeleda probleemiga avalikult. Siiani on president George W. Bushi poliitika keskendunud vaid kitsalt olukorra jälgimisele ning toetuse näitamisele mistahes Iisraeli valitsuse otsustele. USAd ei motiveeri mitte lõplik rahu tagamine, mille võimalustesse USA ei usu ja mille hinda – Iisraelilt nõutavate järeleandmistega – ta ei taha maksta. Eesmärgiks on pigem koguda toetust “araabia riikide kvartetilt” ehk Egiptuselt, Saudi Araabialt, Jordaanialt ja Araabia Ühendemiraatidelt. USA vajab nende riikide toetust Iraagi kriisi haldamiseks ning Iraani suurenenud mõju vastu. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 25.02) USA välisministri Lähis-Ida reis näitab, et diplomaatilised pingutused püsiva rahu saavutamiseks Iisraeli ja Palestiina vahel on suurenenud. Rahuprotsessi eest on siiani vastutanud USA, kuid nüüd tundub, et EL on suurendamas oma vastutust Lähis-Ida rahu tagamisel. Seda näitab Berliinis korraldatud kvarteti kohtumine, kus USA, EL, Venemaa ja ÜRO püüdsid olukorrale väljapääsu leida. ELi profiili suurenemine tuleneb ennekõike Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli aktiivsusest. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 22.02) Suurbritannia otsusel vähendada vägesid Iraagis ja sealt ehk täielikult järgmisel aastal lahkuda on rohkem sümboolne kui praktiline tähtsus. Vägede kojutoomine samal ajal kui USA suurendab oma vägesid näitab, et London ei usu enam ühisesse üritusse. London ja Washington ei tunnista avalikult poliitilisi erimeelsusi, brittide lahkumist põhjendatakse Basra piirkonna suhteliselt rahuliku olukorraga. Tegelikult peetakse Suurbritannias Iraagi poliitikat veaks, millest tuleks kiiresti vabaneda. Vägede väljaviimise otsus on masendava tegelikkuse tunnistamine. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 23.02) Taas kord möödus üks Iraanile antud tähtaeg ilma et riik oleks allunud ÜRO tahtele. Iraani kangekaelsus ja ükskõikne suhtumine rahvusvahelisse organisatsiooni vähendab ÜRO autoriteeti. Tähtaja ületamine suurendas vähemalt USAs nõudmisi Iraani vastaste sanktsioonide tõhustamiseks. Iraagi sõja tõttu populaarsust kaotanud president Bushile on tuumarelva ihkava Iraani karistamine ahvatluseks. Rünnak oleks siiski suur viga. Poliitilised ja sõjalised tagajärjed oleksid ettearvamatud. Diplomaatilisi vahendeid ei tohiks hüljata ka siis, kui kehtivad sanktsioonid koos sõjalise jõu näitamisega hakkavad just mõjuma. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 24.02) Iraani ja USA vahelised suhted muutuvad üha pingelisemaks, samal ajal kui Iraagis valitseb kaos. Kui osapooled ei suuda läbirääkimisi pidada, on tõsise konflikti oht suur. ÜRO seatud tähtaeg tuli ja läks. Keegi ei tundunud isegi tõsiselt ootavat, et Iraan oleks nende tingimustega nõustunud. Küsimus ei ole enam pelgalt diplomaatilises mängus. Panused suurenevad kogu aeg. Avalikult eitatakse kõiki ettevalmistusi rünnakuks, samal ajal tundub olevat valmidus õhurünnakuks ilmne. Mõlemad osapooled mängivad tulega ja mõlemad võitlevad mõjuvõimu eest Iraagis ning laiemalt kogu piirkonnas. Nüüd on saavutatud hetk, kus konflikt võib puhkeda ilma, et keegi seda päriselt otsustaks alustada. Iraani ja USA konflikt oleks aastakümnete suurim rahvusvaheline katastroof. Selle vältimiseks on olemas lihtne vahend: läbirääkimised. Kuid Teherani ja Washingtoni esindajad ei mahu sama läbirääkimistelaua taha. Iraan peaks tegema järeleandmisi tuumaprogrammis. USA peaks aga andma Iraanile julgeolekutagatised ning lõpetama vahetu sõjalise ähvardamise. Lahendusi on, kuid soovi nendeks mitte, ning suund on hoopis vastupidine. Pinge kasvamise eest on vastutavad mõlema riigi juhid. (Juhtkiri, Kaleva, 24.02)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Ilves Müncheni julgeolekukonverentsil

Saksamaa ajakirjandus

Kesk-ja Ida-Euroopa riigid kritiseerivad teravalt Putini kõnet Müncheni julgeolekukonverentsil. „On rahutukstegev, et Venemaa näeb demokraatiates oma piiridel ohtu”, ütles Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Seetõttu peaks EL ühtsemat joont Venemaa suhtes ajama: „Venemaale meeldib eelistada riikidevahelisi kahepoolseid suhteid”. Eelkõige just noored NATO ja ELi liikmesriigid näevad Putini jutluses provokatsiooni, sest Putin ründas läänt nende vastuvõtmise eest lääne kaitsestruktuuridesse. Igal juhul on Putini kõnega seoses kasvanud uustulnukate lootus, et lääs muudab oma suhteid Venemaaga. „Seebimull on lõhkenud”, teatas Poola kaitseminister Aleksander Szczyglo, „Venemaa on oma tõelist palet näidanud”. President Ilves on imestunud lääne šokeeritud olekust: „Taolist retoorikat kasutab Putin meie vastu juba pikemat aega”. (Nils Kreimeier/Fidelius Schmid, FTD, 13.02)

Idaeurooplased ei mõista Putini kriitikat NATO laienemise suhtes. Eesti president Ilvese sõnul polnud Putini kõnes erilist sisu, kuid oli terav toon, mis teeb rahutuks ning meenutab vanu aegu. Ilves ei arva siiski, et lääs peaks üheainsa kõne põhjal oma poliitikat Venemaa suunal kardinaalselt muutma. Ilves ei usu ka, et EL oma energiapoliitika lähemal ajal ühtlustab, selleks oleks vaja energiaturu liberaliseerimist liikmesriikides. Venemaale heidab Ilves ette vähest minevikumõtestamist. Nõukogude perioodi jälgimate tahkudega eelistatakse mitte tegeleda. Eesti seevastu tahab sirbi ja vasara keelustada ning nõukogude mälestusmärgid kas hävitada või vähemalt mujale viia. (Gudrun Dometeit, Focus, 14.02)

Pärast Putini kõnet Müncheni julgeolekukonverentsil olid paljud üllatunud selle teravuse ja kompromissituse pärast. Kuid mitte Eesti president Ilves: „See on seesama retoorika, millega ELi uued liikmesriigid juba pikemat aega on kokku puutunud.” Putin on seni oma vahetute naabritega veidi teist keelt rääkinud kui lääneriikidega. Nüüd on see kahepalgeline poliitika lõppenud. Samas pole usutav, märgib Ilves, et maailm oleks uue külma sõja lävel. EL ei saa, Ilvese sõnul, Venemaa suunal suurt midagi korda saata, sest Venemaa eelistab bilateraalseid suhteid liikmesriikidega. ELi liikmesriigid peaksid mõistma, et soleerimine suhetes Venemaaga kahjustab ELi huvisid. (Claudia von Salzen, Der Tagesspiegel, 14.02)

Putini kõne oli parimaks ajendiks ELi Venemaa-poliitikat ühtlustada, arvab president Ilves. Kõne toon meenutas nõukogude aegu, mil kompartei juht suvatses oma argumentide kinnituseks kingaga vastu poodiumi taguda. EL peaks eriti tugevalt koostööd tegema ühise energiapoliitika vallas, sest see on Venemaa välispoliitika üheks trumbiks. Seni on Moskva „jaga ja valitse” poliitika olnud üsna edukas. Saksa Liitvabariigi kantsleriameti pressisekretäri sõnul ei jaga Saksamaa Putini kriitikat NATO laienemise osas, kuid jätkab koostööd Venemaaga nagu seni. (Frank Herold, Berliner Zeitung, 14.02)

President Putin esitas USAle väljakutse. Kuid tema eesmärgiks on eelkõige kiilu löömine Euroopa ja USA vahele. Putin ütles selgelt välja selle, mis on olnud tegelikult Venemaa välispoliitiliseks orientiiriks juba pikemat aega. Venemaale ei saa ette heita seda, et ta seisab eeskätt oma huvide eest ning need huvid konkureerivad suures osas USA ja ELi huvidega. Murelikuks teeb aga see, et Venemaa kuulutab oma eesmärke nõnda vaenulikult ja püüab neid saavutada USA ja kogu lääne arvelt. Putinist on häbematu see, et ta heidab USAle ette kaitseotstarbeliste õhutõrjerakettide ülesseadmist Ida-Euroopas, samas kui Venemaa ise omab ja müüb Iraanile oma keskmaarakette. Seega loob ise selle ohu, mille tõrjumiseks Ida-Euroopasse raketid tuuakse. Eesti president Ilves ei mõista, kuidas saab raketitõrjesüsteemi radarite ülesseadmine Venemaa jaoks ohtlik olla? Kui tahetaks tõrjuda Vene rakette, siis tuleks raketitõrje üles seada mitte Poolas või Bulgaarias, vaid Põhja- ja Baltimaades. Ilves arvab ka, et Lääne-Euroopas ei mõisteta Ida-Euroopa rahvaste ajaloolispoliitilist kogemust. Ei saada, näiteks, aru, mida tähendab nõukogude julgeolekuorganite sünnipäeva pidulik tähistamine Putini Venemaal. Siinkohal tuleb märkida, et Ilves pole mingi natsionaalpopulist, nagu vennad Kaczynskid, vaid sotsiaaldemokraat. Tema usaldamatus Venemaa suhtes ei tulene paranoilisest ja demagoogilisest maailmapildist, nagu seda Poola vennaste puhul. Putini püüded USAd ja Euroopat lahutada viivad seega pigem Euroopa enda lõhenemiseni. Ilves ei arva, et Venemaa ohustab Baltimaid praegu või ohustaks läänt uus külm sõda, kuid „jäiseks rahuks” Venemaaga tuleb valmis olla. (Richard Herzinger, Die Welt, 15.02)

Valimised

Rootsi ajakirjandus

Eestist saab maailma esimene riik, kus on võimalik parlamendivalimistel läbi interneti hääletada. Rootsil seevastu pole taolisi plaane. Eestis on leitud viis, kuidas interneti teel hääletada – rahvusliku ID-kaardi ja kaardilugejaga saavad eestlased ka paroolid, millega läbi interneti hääletada saab. Rootsi võimud on sellise hääletamisviisi osas skeptilised. Eesti Saatkonnast Stockholmis öeldi, et taolise valimisviisi turvalisuse ümber on küll debateeritud, kuid enamasti ollakse positiivselt meelestatud. "Loomulikult leidub erinevaid seisukohti, kuid enamik arvab, et see on väga leidlik ja modernne," ütles konsul Sven Tölp. (Amanda Billner, Dagenas Nyheter, 22.02)

Taani ajakirjandus

Eestist saab maailma esimene riik, kes võimaldab üleriigilistel valimistel läbi interneti hääletada. Sellise otsuseni jõuti peale katsetusi kohalike omavalitsuste valimistel 2005. aastal. Lisaks korraldas valimiskomisjon hiljuti katse, kus valiti "metsa kuningat" - sellest võttis osa ligi 4000 eestlast. (Jesper Kaufholtz, Ehverv På Nettet - Jyllands-Posten, 23.02)

Norra ajakirjandus

Eestlased viivad läbi elektroonilise hääletuse. Eestist saab esimene riik, kus on läbi viidud parlamendivalimised interneti kaudu. Esimesed e-valimised peeti 2005. aasta kohalike omavalitsuste valimistel. Hiljuti korraldasid võimud proovivalimised, kus valijad said võimaluse interneti teel hääletada, millisest loomast saaks metsakuningas. Kohalike omavalitsuste valimisel kasutas e-hääletamise võimalust ligi 10 000 inimest. (Einar Takla, Dagens Næringsliv, 24.02)
Eestis võib kuni 40 000 kodanikku anda parlamendivalimistel oma hääle elektrooniliselt. Norras on juba mitu aastat teatud maakondades e-hääletamist testitud. Ka Taani valitsus on e-hääletamise oma IT-arenguplaani sisse kirjutanud, kuid tehtud pole midagi. Nii saabki Eestist esimene riik, kus on võimalik parlamendi valimistel oma hääl elektroonselt anda. (Ann Kristin Benzen, Digi.no, 26.02)

Tšehhi ajakirjandus

Eesti parlamendivalimistel on esmakordselt maailmas võimalik valida interneti vahendusel. Oma kogemused e-valimistest on juba näiteks Suurbritannial, Šveitsil ja USA-l, kuid seal ei toimunud parlamendivalimisi. Asjatundjad kinnitavad, et just väikesed maad nagu Eesti või Šveits on internetivalimiste osas edukamad. Eesti puhul on tegu ka noore demokraatiaga, kus muudatusi põhiseaduses ja seadusandluses on lihtsam läbi viia. See kõige väiksema rahvaarvuga Balti riik on tuntud oma entusiastliku lähenemisega uutele tehnoloogiatele. Tšehhi eksperdid valmistavad samuti ette e- valimistega seotud projekti. “Sellised valimised on meie oludes reaalsed”, ütles Brno Tehnikaülikooli professor ja arvutispetsialist Vladimir Smejkal. “Valmistame üliõpilastega ette midagi taolist nagu Eestis, kuid probleem on selles, et ükski tšehhi poliitiline partei pole sellistest valimistest huvitatud”, lisas Smejkal. E-valimiste juurutamine nõuaks revolutsiooni valimisseadustes. Selle kasuks astus hiljuti välja vaid Unie svobody-DEU partei, kellel pole aga antud hetkel peaaegu mingit võimu. (sd/lds, Lidove Noviny, 26.02) E-stonia - interneti suurriik! E-valimistest hakati Eestis rääkima juba aastal 2001 ja aasta hiljem andis riik välja elektroonilised isikutunnistused, kusjuures eelmise aasta kevadel oli tunnistus juba 930 000 inimesel 1,4 miljonist Eesti elanikust. Eestis on 39% kodudest interneti ühendus - ainult Sloveenia on uutest ELi liikmesriikidest selles suhtes eespool. Võrdluseks võib tuua näitajad, kus ELi keskmine on 48% ja Tšehhis oli eelmisel aastal Statistikaameti andmetel internetiga ühendatud 29% kodudest. Vaatamata nappidele rahalistele vahenditele hakkasid pangad juba aastal 1997 oma klientidele pakkuma online teenuseid. Samuti nagu põhjamaade kodanikud, võivad ka eestlased maksta parkimistasu või osta bussipileti mobiiltelefoni vahendusel. Eestis on palju traadita ühendusega internetikohvikuid. (čtk/ef, Lidove Noviny, 26.02)

Eile, kui sotsioloog ja väikese uurimisfirma omanik Andrus Saar soovis pangaarvelt interneti vahendusel maksta oma makse, avanes tema kuvaril aken küsimusega, kas ta sooviks osaleda parlamendi e-valimistel. Andrus ei kõhelnud, liikus hiirega valimisaknasse ja edastas oma valijahääle. “Mul pole palju aega, mistõttu olen e-valimiste pooldaja. Arvuti taga kaotan minuti, valimisjaoskonda minnes kaotaksin ma pool tundi”, teatas Saar oma Tallinna kesklinna kontorist. Eestlased usuvad oma valimistesse. Nad on harjunud moodsa tehnoloogiaga ning kuuluvad Euroopas sellel osas eeskäijate hulka. Mitte juhuslikult ei loodud Eestis esimest Skype versiooni populaarsest internetitelefonist. Riigiametnikud töötavad enam-vähem paberiteta. Mobiiltelefonide vahendusel ostetakse sõidupileteid või makstakse makse. Kui eestlane maksab maksud interneti vahendusel, peab riik talle tagastama ülekulud 5 päeva jooksul. Internet on kättesaadav ka Eesti kaugeimas külakolkas, küll mõnikord vaid ajal, kui on avatud sealne raamatukogu või kool. Eestile tuli väga kasuks Soome lähedus, kus räägitakse eestlaste sugulaskeelt ja kus tänu Nokiale võidutseb infotehnoloogia. Soome polnud vaid inspiratsiooni allikas, vaid on ka rahastamisallikas. Paljud soome telefoniettevõtted, software-firmad ja call-keskused asuvad Eestis. (Martin Ehl, Hospodarske Noviny, 27.02)

„Kommunism tapab” - Pikk artikkel Mart Laartist, dissidentidest Eestis, vene vähemusest, radaritest, e-valitsusest, uuest kandideerimisest peaministriks. Eesti endine peaminister Mart Laar oli esimene poliitik, kes võttis tarvitusele ühtse maksustamise. Seejärel sõitis ta mööda maailma ringi, andis nõuandeid ja võitles kommunismi vastu, umbes samuti nagu N. Liidu ajal. Ei säästa ta ka tänapäeva Venemaad ja tema ähvardusi Tšehhi ja Poola suhtes USA rakettide pärast. (Luboš Kreč/Tomaš Menšik, Tyden, 26.02)

Pronkssõdur

Uudisteagentuurid

"Parliament has given its political assessment that the monument does not fit where it stands now," Prime Minister Andrus Ansip told reporters. A senior Russian member of parliament warned after the vote that removal of the memorial would have "catastrophic repercussions on relations, especially in the trade-economic area." Konstantin Kosachyov, head of the Russian lower house of parliament's international affairs committee, also warned that Russia will "never understand and never forgive" if the monument is moved. Estonia was taken over by Moscow after the Red Army drove out occupying German forces at the end of World War II, and only regained independence in 1991 as the Soviet Union collapsed. The law passed by parliament bars the construction of a monument or structure which "glorifies the occupation of the Republic of Estonia or mass reprisals in Estonia" or which "can pose a threat to public order." It specifically mentions the Soviet war monument in Tallinn. Russia sees the statue as a monument to the defeaters of fascism, but to many Estonians, the Soviet-era war monument represents not liberation from the Nazis, but the long occupation by the USSR that followed. The Russian ambassador to Estonia, Nikolai Uspenski, said moving the statue would be "monstrous, unacceptable" and tantamount to condoning fascism. Prime Minister Ansip had set the legislative wheels in motion under the law when he proposed the statue be removed to prevent threats to public order, following a skirmish between supporters and opponents of the monument. After that incident, police sealed off the area around the monument for several months. (Afp, 15.02)

Estonian President Toomas Hendrik Ilves said: "I have decided not to promulgate the law on the removal of a forbidden edifice, passed by parliament today," Ilves said in a statement. He slammed as irresponsible the lawmakers who had voted for the law, saying they knew full well that it was unconstitutional and had been "driven by a desire to use the so-called 'Bronze Soldier' to draw attention to them, not to find an effective solution." Prime Minister Andrus Ansip has made removal of the monument a focal point of his Reform Party's election campaign. Marked by mass deportations and other human rights abuses, the Soviet occupation of Estonia lasted until 1991. The new law would allow structures "glorifying the occupation of the Republic of Estonia or mass reprisals in Estonia" or which "pose a threat to public order" to be moved. It specifically mentions the Red Army monument in Tallinn. Andres Kasekamp, director of the Estonian Foreign Policy Institute, stressed that Estonia did not plan to demolish the statue, just to move it. "It is important to note that the monument is not going to be destroyed. It will simply be moved to a different location, such as a cemetery, which is less prominent and therefore less likely to offend Estonians, and also shows more respect for the war dead," he told AFP. Ansip had set the legislative wheels in motion last year when he proposed the statue be removed to prevent threats to public order, following a skirmish between supporters and opponents of the monument. "The Bronze Soldier is in the wrong place, with people waiting there for a bus, getting together to drink vodka or hold parties," the prime minister said. Historian Marek Tamm said the new law showed Estonia has not come to terms with its past. "World War II has not ended in Estonia, but goes on as a struggle with the monuments of the past," Tamm told AFP. "Instead of settling accounts with just one evil, Nazism, Estonia needs to settle historical accounts with two evils - Communism and Nazism," he said. (Afp, 15.02)

Estonia's president vetoed a law passed by parliament to remove a Soviet-era Red Army monument from the capital Tallinn, a plan which had sparked strong Russian criticism. Parliament had given final approval to a bill requiring the government to move the bronze statue of a Red Army soldier to a cemetery within 30 days of the law coming into force. Russia said such a move would be "an act of blasphemy". President Toomas Hendrik Ilves said the amendment requiring the government to remove the monument was against the constitution. Politicians had known this beforehand, he said in a statement, and he would not promulgate the bill. "... some politicians were driven by a desire to use the so-called 'Bronze Soldier' issue merely to draw attention to themselves, not by a wish to find an effective solution," he said, linking the row to the build-up to a March 4 election. A flurry of legislative activity on sensitive issues linked to the Soviet-era has prompted allegations that nationalist parties are trying to score points ahead of the election. The decision by Ilves was likely to take the immediate heat out of the row with Russia. However, Estonia already has a law on war graves that may still lead to the removal of the statue. Russia regards removing the monument as an act which dishonours Soviet soldiers who expelled the Nazis from Estonia at the end of WW II. The plan has highlighted lingering resentment over what Estonia views as a 50-year occupation by the Soviet Union. Parliament has also passed a law to make Sept. 22, which marked the liberation of Tallinn from Nazi forces in 1944, a commemoration of resistance to the Soviet Union. (Reuters, 15.02)

Estonian police broke up a scuffle near a controversial Soviet war monument in Tallinn that authorities want to get rid of, a spokesman said. "Police separated two groups of people who held unsanctioned gatherings near the monument," police spokesman Taavi Kullerkupp told AFP. About 20 members of the radical Estonian National Movement had gathered at the statue, which depicts a Red Army soldier, to lay a barbed wire wreath in memory of the thousands who died during five decades of Soviet occupation. The Estonian nationalists claim they were attacked by members of a separate group, who had gathered to pay tribute to Red Army troops on Soviet Army Day - marked in Soviet times on February 23 and still a national holiday in Russia. "We wished to lay a wreath to the victims of the Soviet occupation but were attacked by a crowd of Russians," the Estonian National Movement said in a statement. Police spokesman Kullerkupp said there had been a "loud discussion and a small scuffle." Misdemeanour proceedings have been opened, he said. (Afp, 23.02)

EU anti-hate law sparks debate on Nazi and Soviet crimes. With Germany reviving its proposal on EU-wide minimum sentences for incitement to racial hatred and genocide denial, some EU states are taking a firm anti-communist stance demanding that totalitarian regimes become part of the bill's scope. Estonia, Poland and Slovenia – all carrying the burden of a communist past – demand that denial of the crimes of totalitarian regimes, including communism, should be explicitly mentioned in the text, with one EU diplomat saying "the aim is to achieve morally equal treatment of the crimes of the Nazis and communism." But even the camp of post-communist countries is divided over the issue, with, for example, Slovak justice minister Stefan Harabin saying "we cannot place the two [fascism and communism] on the same level." According to diplomats, some EU capitals favour the idea of having a separate proposal on political crimes, as the current German proposal is linked to hatred based on race, colour, religion, descent or national or ethic origin. German justice minister Brigitte Zypries, speaking on behalf of Germany's presidency of the EU, was reluctant to reveal details of debate which saw no real progress on the issue as yet. But she said that "all EU states want to give a strong signal of being ready to combat racism and xenophobia" adding there is unanimous support for "a legal instrument" to be put in place. The current draft proposal outlines two groups of acts that should be punishable by one to three years' of imprisonment throughout the 27-nation bloc. The first group of offences includes "publicly inciting to violence or hatred, even by dissemination or distribution of tracts, pictures or other materials". The second one prohibits "publicly condoning, denying or grossly trivialising crimes of genocide, crimes against humanity, war crimes and crimes defined by the Tribunal of Nuremberg" which means an indirect reference to the Holocaust. "Incitement to discrimination" has been removed from the scope of the package, the German EU presidency's paper states. According to German justice minister "not any act of racism and xenophobia is a criminal act" stressing the importance of "respect for freedom of expression." The German initiative has also seen the Poles attempt to add-on a clause saying that using the phrase "Polish death camps" in the media should be banned, as it suggests Poles, not German Nazis, built and ran the camps on occupied Polish land. "If one talks about Polish camps it's a serious deformation [of the facts]," Polish deputy justice minister Andrzej Duda told Rzeczpospolita after the 15 February meeting. The Polish embassy in Washington made an official complaint to the White House over use of the phrase by CNN and the Associated Press on 13 February. Earlier EU proposals on how to harmonise sentences for hate crimes were rejected twice in 2003 and 2005, due to national differences over the scope of freedom of speech and historical perception. Back then, Italy had requested there should be no specific reference to the Holocaust and the UK opposed any interference with its current rules, saying Holocaust denial is in line with freedom of speech unless it specifically incites racial hatred. The issue of historic crimes has recently spilled into the EU foreign policy arena, with an emotional exchange of words between Croatia and Italy over WWII-era killings and reprisals in Croatia's Istria peninsula. EU candidate Croatia even fears the row could damage its EU entry talks, after a European Commission spokeswoman this week called the Croatian outburst "inappropriate" but did not censure Italian statements. In Estonia, a draft new law permitting the demolition of Soviet monuments in the country - including the iconic Bronze Soldier in the capital - has seen Moscow accuse Tallinn of neo-fascism and threaten sanctions against the small EU state. (EUobserver, 19.02)

Vene Riigiduuma krediidiasutuste ja finantsturgude komitee aseesimees Anatoli Aksakov kirjutas peaministrile saadetud kirjas, et AvtoVAZ sõltub turvarihmade ostmisel liigselt Eestist. „Sõltuda turvarihmade tarnetes Eestist, kes viimasel ajal ei aja Venemaa suhtes sõbralikku poliitikat, ei vasta Venemaa huvidele ning seab ohtu rahvusliku julgeoleku,” ütles Aksakov, kes ühtlasi tegi valitsusele ettepaneku kehtestada turvarihmadele tollimaks. (Regions.ru, 14.02)

Šveitsi ajakirjandus

Pronksmees on seotud nii Eestis kui ka Venemaal tugevate emotsioonidega. Venemaa näeb monumendis õigluse võitluse sümbolit ebaõigluse vastu. Eestlased meenutavad pool sajandit kestnud omariikluse kadu. Riigikogu võttis vastu veel ühe seaduseparanduse, mille kohaselt pole 22. september enam Tallinna vabastamise päev, vaid selle asemel tuleb meenutada hoopis Nõukogude vägede vastu võidelnud vabadusvõitlejaid. Rida Venemaa võimuinstantse, õigeusu kirik ja mitmed huvigrupid on avaldanud nördimust - hoiatatakse võimaliku suhete halvenemise eest. Lavrov rääkis koguni „riiklikust vandalismiaktist”. Et sõnade kõrval saab emotsioone ka tegudega väljendada, tõendasid vene noorteorganisatsioonide protestiaktsioonid Eesti esinduse juures Moskvas, on toimunud koguni vahistamisi. Venemaa ootab nüüd pinevil Lääne reaktsioone. Võitlus „fašismiga”, nagu seda formuleeris sotsialistlik historiograafia, on üks vähestest järelejäänud postsovetlikest väärtustest, millele veel orienteerutakse. Vastuvaidlemine ikka veel ehmatavalt ühekülgse ning endise propaganda suhtes kriitikavaba ajaloopildi vastu, millega Teist maailmasõda mälus hoitakse, on Venemaal tabu. Selline vastuvaidlemine kutsub refleksina esile umbusklikke ning enamasti maruliselt väljendatud reaktsioone, justnagu tahetaks „fašismi” rehabiliteerida ja Nõukogude võitu sõjas kahtluse alla seada. Üksnes nii võib seletada seda , miks nõnda valuliselt ja selliste emotsioonidega eestlaste kavadele reageeritakse. Vaatlejate sõnul peavad Eesti poliitikud silmas eelkõige eesseisvaid parlamendivalimisi. Kuid palju emotsioone on ka eestlaste poolel, need seostuvad iseseisvuse kaotamise ja Nõukogude võimutsemisega Eestis. Liiga palju emotsioone on takistuseks silla ehitamisele üle erinevate mälestuste kaevikute ning kallutab pilgu kõrvale tõeliselt päevakajalistelt küsimustelt. (Markus Akkeert, NZZ, 16.02)

Taani ajakirjandus

Venemaa ja Eesti vahelisi suheteid võib lähiajal ees oodata järsk halvenemine – Eesti parlament võttis vastu seaduse, mis võimaldab II maailmasõja järel püstitatud Vene sõjamälestusmärkide kõrvaldamise. Seadus on spetsiaalselt kohandatud Tallinna kesklinnas asuva pronkskuju eemaldamiseks. Sellest mälestusmärgist on saanud Eestis elavate etniliste venelaste kogunemispaik. Enamus neist kolis Eestisse nõukogude ajal, mida paljud eestlased näevad kui Moskva katset Eesti „venestada”. Parlamendi otsus tõstatab tõsised probleemid ajaloost. (Niels Jürgensen, Jyllands-Posten. 16.02)

Venemaa ajakirjandus

Vabastaja-monumendi diskussiooni sekkus USAs visiidil olev Leedu president Valdas Adamkus. Tema asus monumenti kaitsma, pidades seda ajalooliseks sümboliks. „Monument tuleb jätta oma kohale ja liikuda edasi, mitte tegeleda täiesti tarbetute asjadega,” ütles Adamkus ning rõhutas, et see on tema isiklik arvamus. Samuti meenutas Adamkus taas „nõukogude okupatsiooni” Baltimaades. Adamkuse USA-visiidi peateema oli Baltimaade energeetiline sõltumatus. (Andrei Terehhov, Nezavissimaja Gazeta, 15.02)

Monument võib oma kohale jääda. Kuni tänaseni on Eesti poliitikud öelnud, et ei tee Moskvale järeleandmisi. President Ilves aga arvas, et seaduseelnõus on mõned vastuolud Põhiseadusega. „Eesti-Vene suhetes on nõrku kohti ning uute tekitamine on mõttetu,” ütles USA politoloog Dmitri Simes. „Eesti president on endine USA kodanik ning ta saab aru, et konflikt Venemaaga selles küsimuses ei ole Ameerika avaliku arvamuse silmis kasulik.” (Jekaterina Kudaškina, Vedomosti, 15.02)

Venemaa peab vastama Eesti võimude väljakutsetele. Parlament võttis vastu keelatud rajatiste seaduse. Kohalikud natsionalistid ja parempoolsed juubeldavad, kuna selle seaduse abil saab 30 päeva jooksul Tallinna kesklinnast minema viia pronkssõduri, mis on üle poole sajandi olnud nõukogude sõdurite vennashaual. Vähe sellest, parlamendisaadikud muutsid ka Tallinna vabastamise päeva - 22. septembri - leinapäevaks. (Andrei Baranov, Komsomolskaja Pravda, 16.02)

Nõukogude sõdurite mälestusmärgi saatust ei otsustanud tualetti jooksnud saadik. Vabastaja monumenti kaitstakse Eesti parlamendisaadikute eest. Ainult president Toomas Hendrik Ilves, kes keeldus keelatud rajatiste seadusele alla kirjutamast, segas vahele vabastajate monumendi rüvetamisele. Nagu selgub, tegeldi seaduse vastuvõtmisel tualetidiplomaatiaga. Katse võtta maha nõukogude monumenti oli kahe vene parlamendisaadiku kätes, teatas Vladimir Velmann Keskerakonnast. Nendeks olid Tatjana Muravjova, kes läks tualetti ning Sergei Ivanov, kes viibis parajasti Strasbourgis. (Jekaterina Pjatunina, Jelena Kostjuk, Tvoi Denj, 15.02)

Majandus

Soome ajakirjandus

Soomes töötavate eesti ehitajate arv tõenäoliselt väheneb. Mitmed töömehed kõhklevad Soome tööleminekus, kuna palgad on Eestis märkimisväärselt tõusnud ja tööd piisab. Minekumõtteid vähendab ka aasta alguses muutunud soome maksusüsteem. Kui varem oli palk maksuvaba, siis nüüd peavad renditöötajad palgast makse maksma. Hinnavahe ruutmeetrilt ei ole enam nii suur, et Eestist tasuks Soome minna. (Pasi Anteroinen, Helsingin Sanomat, 17.02)

Varia

Uudisteagentuurid

The police in Estonia arrested 21 people suspected of carrying out a string of armed robberies of jewellery shops in Italy, officials said. "Under a European arrest warrant issued by an Italian court, the Estonian police arrested 21 people charged with a total of 15 armed robberies of jewellery shops in Italy," Kristiina Herodes, a spokeswoman for the Estonian prosecutor's office, told. The gang, made up of 34 Estonian nationals and one Lithuanian, netted jewellery worth three million euros (four million dollars) in attacks on shops including Tiffany and Cartier, Italian prosecutor Fabricio Giovanni Narbone told reporters here. The robberies took place in Milan and other cities in northern Italy, between 2004 to 2006. In addition to the 21 suspects held in Estonia, 11 more have been arrested in Italy and other countries, while three members of the gang are still on the run, the head of Estonia's criminal police, Elmar Vaher, said. The 21 people arrested in a two-day operation co-ordinated by Europol, will be transferred to Italy for trial. "It is expedient to surrender the Estonian citizens to Italy for a further investigation of the case, as the crimes took place there," Estonian Prosecutor General Norman Aas said in a statement. The arrests proved that "European cooperation works well," Aas added stating that while "Estonia's accession to the EU has brought about more opportunities for free movement for criminals, the accession has similarly widened the opportunities to successfully fight international organised crime." (Afp, 21.02)

Soome ajakirjandus

Soomes on muutunud populaarseks erinevate psüühikat mõjutavate ravimite toomine Tallinnast. Ametnike teada elab Soomes hulk inimesi, kes käivad regulaarselt mitmetelt Tallinna psühhiaatritelt rahustite retsepte hankimas. Laevakompaniid tunnevad osasid selliseid reisijaid ning saadavad nad juba ukse pealt tagasi. Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna sõnul on Eesti seadusandlus rahustite äri vastu jõuetu. Tallinnas tegutseva Soome politsei esindaja Ari Lahtela sõnul tuuakse Tallinnast Soome 7 000 Subutexi tabletti kuus. Soome politsei ja tolli kätte jääb aastas 25 000 tabletti. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 21.02) Helsingi Ülikooli keskhaigla psühhiaatria polikliinikus käib regulaarselt kliente, kes on saanud rahustite või Subutexi retsepti Tallinna arstidelt või Wismari haiglast. Soomlastel pole võimalik Tallinnas antavat võõrutusravi mõjutada või Tallinnas käivate soomlaste olukorda kontrollida, kuna koostööd ei ole. Eestist on huvi tuntud Soomes kasutusel oleva ja hästi toimiva nn apteekide lepingu vastu. Lepingu sõlmimisel saavad teatud ravimite kasutajad oma rohud teatud apteegist ning nende kasutus on kontrolli all. Ravimiturism ja ravimite ostmine internetist on kasvav nähtus. (Hannele Tulonen, Helsingin Sanomat, 23.02)