Nädal välismeedias 5.-11. veebruar 2007

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Julgeolek, Pronkssõdur, Majandus, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Majandus

The EU and a group of Gulf states must complete negotiations on a long-awaited pact to create a free trade zone, Chancellor Angela Merkel said. "I think that now is the time to come to an agreement," Merkel told an economic conference in the Arab emirate Abu Dhabi. "That would be a significant signal." (Reuters, 05.02)

The separation of energy producers and distribution networks in the EU is the biggest energy policy priority for the EC, Energy Commissioner Andris Piebalgs said. "First of all is ownership unbundling," Piebalgs told an energy conference here. The Commission believes that breaking the link between energy suppliers and the operators of distribution networks is required to introduce competition in energy markets. (Afp, 08.02)

Laienemine

Macedonia needs to make "substantial progress" on domestic reform before the EU can consider opening membership talks, EU Enlargement Commissioner Olli Rehn said. In strong comments after meeting PM Nikola Gruevski, Rehn criticized a slowdown in reforms and a political impasse between the government and ethnic Albanian opposition in the former Yugoslav republic. "The pace of reform has slowed down since the granting of candidate status," Rehn told reporters. "Substantial progress is needed before the EC can seriously consider recommending the start of accession negotiations." (Reuters, 08.02)

Keskkond

The EC laid out a broad new strategy to cut carbon dioxide emissions from cars. The Commission is proposing binding limits which automakers say will threaten jobs and lead to big price increases for consumers. The rules would require carmakers to reduce carbon dioxide (CO2) emissions from new cars to an average of 130 grams per km across the fleet by 2012. (Reuters, 07.02)

NATO, Julgeolek

U.S. Defense Secretary Robert Gates warned NATO that failure in Iraq and the chaos likely to follow would hurt all the allies, regardless of whether they had opposed or supported the 2003 invasion. "If the US and our partners in Iraq fail and there is chaos in Iraq, every member of this alliance will feel the consequences," Gates said at the Munich Security Conference, an annual gathering of world leaders. (Reuters, 11.02)

A speech by Russian President Vladimir Putin criticizing the US and NATO showed why it is important to expand the transatlantic military alliance, the Czech FM said. "We have to thank President Putin, who not only took good care (to create) great publicity for this conference, greater than we expected, but who clearly and convincingly argued why NATO should be enlarged," Karel Schwarzenberg told a security conference. (Reuters, 11.02)

Russia pledged a support package to help NATO crush a Taliban insurgency in Afghanistan while ruling out sending troops to the country it occupied for nine years during the Cold War. Russian Defence Minister Sergei Ivanov said after meeting NATO counterparts in the Spanish city of Seville that Moscow would provide intelligence and reconstruction aid, and confirmed plans to write off $10 billion of Soviet-era debt. "Russia has the most vital, visceral interest in ensuring that (the NATO-led) International Security Assistance Force makes a success of stabilizing the situation in Afghanistan," he told a news conference after the talks. (Reuters, 09.02)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Inglisekeelses ajakirjanduses arutatud teemadest tõusis ennekõike esile Venemaa, peamiselt seoses ettepanekuga luua OPECiga sarnane gaasi tootvate riikide ühendus ning uute süüdistustega Mihhail Hodorkovski vastu.

Kõige valjemalt on soovi gaasikartelli rajamiseks avaldanud Iraan. Jaanuaris tõdes usujuht ajatolla Ali Khamenei, et Venemaaga kahepeale omab Iraan umbes 40 protsenti maailma gaasireservidest. Samas ekspordib Iraan gaasi vähe, valdav enamus kulub koduseks tarbimiseks. Venemaa uurib muid võimalusi gaasikartelli loomiseks. Eelmisel kuul sõlmis riigi poolt juhitav gaasimonopol Gazprom kokkuleppe Alžeeria partneri Sonatrach’iga, millega viimasele anti võimalus osaleda Venemaal kaheksas võimalikus gaasi tootmise projektis. Samas jäi Alžeerias toimunud kohtumisest pigem mulje, et tehakse vaid lärmi, eesmärgiga varjata tegeliku sisu puudumist. Alžeerlased ei ole olnud kuigivõrd huvitatud gaasikartelli loomisest, samuti mitte Katar, mida Putin äsja külastas. (The Economist, 05.02) On põhjusi, miks gaasikartell ei saa toimida sarnaselt naftakartellile. Gaasi transporditakse peamiselt torujuhtmete kaudu ja mahutites on seda kallis säilitada, mistõttu nii müüjad kui ka ostjad sõltuvad pikaajalise kestvusega lepingutest. Venemaa pole ka OPECiga liitunud.. Ärevust seoses aruteluga uue kartelli teemal, eriti Euroopas, mis rohkem kui veerandi oma gaasist Venemaalt sisse toob, on tekitanud asjaolu, et Putinil on juba õnnestunud koondada suurem osa Venemaa energiatootmisest ja -müügist Kremli kontrolli alla. Olgugi, et Putin ja riiklik gaasimonopol Gazprom kinnitavad, et on usaldusväärsed tarnijad, näitab nende tegevus midagi hoopis muud. Nad hävitasid endale vastu seisva kodumaise naftakompanii Jukose, üritasid Ukrainat ja Valgevenet sundida loovutama oma osa endise N. Liidu torujuhtmevõrgustikust ning avaldasid survet Shellile, et saavutada kontroll Sahhalini gaasiprojekti üle. Putin peab mõistma, et Venemaa pikaajalised majanduslikud ja strateegilised huvid sõltuvad rahvusvaheliste reeglite järgimisest, mitte nende rikkumisest. Venemaa pole endiselt võimeline oma naftat ja gaasi ise tootma ja vajaminev ekspertiis asub peaaegu kogu ulatuses Läänes. (Juhtkiri, NYT, 09.02)

Kohtuveskid Vladimir Putini poolt juhitaval Venemaal jahvatavad kummaliselt, ent sel nädalal liigagi läbinähtavalt. Prokurörid esitasid Mihhail Hodorkovski vastu uued süüdistused, mis tõenäoliselt kindlustavad selle, et endine Jukose naftamagnaat ja Putini poliitiline vastane ei lahku Siberi vangilaagrist enne järgmisel aastal toimuvaid presidendivalimisi. Tema esimese kohtuprotsessi kulg ei ennusta paremat tulemust ka nüüd, kui Mongoolia piiri lähedal asuvas Tšitaas hakkab kohus arutama uut süüdistust rahapesus ja vara riisumises. See võib tema vanglakaristusele 15 aastat lisada. Hodorkovski algne süüdimõistmine ja kaheksaaastane vanglakaristus maksudest kõrvalehoidmise eest võimaldasid Jukose aktsiad tagatoa kaudu riigistada. Tal oleks võimalik olnud järgmisel aastal tingimisi vabaneda. Nüüd enam mitte. Oleks Vene uurijad vaid samavõrd pühendunud eelmise aasta oktoobris oma trepikojas maha lastud Anna Politkovskaja mõrva uurimisele. Pärast telekuulsuse Vladislav Listjevi mõrva 1995. aastal pole Venemaal ühtegi kuulsate isikute mõrvaritest kohtu alla antud. Nüüd takistab Kreml Suurbritannia võime eelmise aasta novembris Londonis poloonium-210 abil mürgitatud Aleksandr Litvinenko mõrvarite kohtu ette toomist. (Juhtkiri, WSJ, 07.02) Hodorkovskit nõustanud advokaat Robert R. Amsterdam väljendab Venemaa kohtusüsteemi suhtes üheselt mõistetavat seisukohta. Tema arvates on Vene režiim kaotanud moraalse õiguse mõista õigust. Kohtusüsteemi ärakasutamine, olgugi, et riigi kaitse all, on muutunud kriminaalseks. Maksu- ja keskkonnaseaduste valikuline rakendamine on meelisvahendiks nii kodu- kui ka välismaiste varade hõivamisel. Väljapressimine on saanud juurdunud meetodiks riigipoolsel omandamisel. Hodorkovski saatus on palju olulisem, kui mõistab enamus inimesi Läänes. Ka sellised juhtpoliitikud nagu Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso on Venemaa presidendiga kohtudes seda teemat tõstatanud. Diktaatorit see ei kõigutanud ja mõlemal juhul jäeti teema kokkuvõttes kõrvale. Seega on meil varsti oodata uut Hodorkovski kohtuprotsessi. Mõistkem seekord kindlalt, et Hodorkovski võitleb Venemaa tuleviku ja riigi suhete eest ülejäänud maailmaga. (Robert R. Amsterdam, WSJ, 09.02)

Endine KGB alampolkovnik võib oma Lähis-Ida visiidil nautida asjaolu, et vähemalt siin taastab tema riik külmas sõjas saadud kaotustest. Putini Venemaa pole enam sedavõrd oluline riik nagu ta varem oli. Tal pole enam N. Liidu klientriikide võrgustikku. Ta ei võistle enam Läänega revolutsiooniliste jõudude toetamise kaudu ega sõjalises võidurelvastumises. Ent Putin on osanud ära kasutada USA prestiiži langust maailmas. Sedavõrd on tal lihtsam taastada Venemaad kui vastukaalu ainsale ülivõimule. (The Economist, 08.02) Lääne poliitikaanalüütikud on prügikasti viskamas selliseid käsitlusi nagu „strateegiline partnerlus” ja arutavad „pragmaatilise hõlmamise” tagajärgede üle, kuid ilmnemas on lihtne tõde. Külm rahu, mille poole maailm tundub suunduvat, oleks mõlemale poolele katastroof. Kuid see on välditav. Vene ettevõtted saaksid laieneda, kui Euroopa ja USA kaotaksid kaubandustõkked, ent seni, kuni Vene tööstusgigandid oma jõhkral moel tegutsevad, ei ole tõkete langemist oodata. Iraanile tugevamate sanktsioonide kehtestamine põhjustab huvide konflikti (Vene huvid Kaspia mere ümbruses soodustavad Moskva ja Teherani vahel pigem koostööd kui võistlemist), kuid Kosovo küsimuses võib peale jääda pragmatism. Samuti on võimalusi rakettide ja radarite mujale suunamiseks, mis taastaks vastastikuse usalduse. Venemaa peab leidma oma koha maailmas ilma Lääne sekkumiseta, kuid peab ühtlasi hakkama käituma nii nagu teised. (Juhtkiri, The Guardian, 09.02)

SAKSAMAA, AUSTRIA

Saksamaa ajakirjandus koondas tähelepanu välisminister Steinmeieri probleemidele seoses Murat Kurnazi juhtumiga. Kirjutati ELi energiajulgeoleku ja säästmise poliitikast, Kosovo küsimusest, Iraagi ja Palestiina kodusõjast, USA ja Venemaa tülist seoses raketitõrjesüsteemide paigaldamisega Ida-Euroopasse ning Angela Merkeli visiidist Saudi Araabiasse.

Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier on sattunud ebamugavasse olukorda seoses Schröderi valitsuse ajal aset leidnud omavoliga terrorismis kahtlustatava, Saksamaa elamisloaga Türgi kodaniku Murat Kurnaz suhtes. Kurnaz viibis kahtlusalusena Guantanamo vangilaagris, kuid isegi pärast õigeksmõistmist keeldus Saksamaa talle endiselt sissesõiduluba väljastamast, mistõttu Kurnaz oli kaua aega jätkuvalt vahi all. Steinmeieri initsiatiivil soovitati tema lahkumist Türgisse. Miks seda ei toimunud, selgitab uurimine. Saksamaa riigivõimude ja salateenistuste mitmed avalikuks tulnud seosed USA terrorismivastase, kohati illegaalsete vahenditega peetava sõjaga on loonud tundliku tausta ka antud juhtumile. Juurdlus alles käib, kuid Steinmeier ei tunnista ennast milleski eksinuks. (Nico Fried, SZ, 30.01) Kohe kui Steinmeieri olukord muutus tõsiseks, sekkus asjade käiku Schröder. Kuid veidi hilja. Nüüd ei aita Steinmeierit enam miski, ta oli Schröderi ajal vastutav kontrolli eest salateenistuste üle. Kõik puna-rohelise valitsuse salateenistusteafäärid on seetõttu ühtlasi Steinmeieri afäärid. Schröderi ettevaatlikku ülestunnistust ja Steinmeieri õigustamist võib võtta kui tõendit omaaegse puna-rohelise valitsuse kahekeelsusest inimõiguste küsimuses. (Juhtkiri, FTD, 2.02)

Saksamaa valitsus otsustas saata „Tornado” tüüpi luurelennukid Lõuna-Afganistani. Valitsus peaks tunnistama, et see on sõjaline missiioon, ning mitte petma ennast. Afganistaniga seoses on Saksamaal niigi liiga palju illusioone. Sõda ei pea mitte ainult see, kes tulistab, vaid ka see, kes kohapealt luureandmeid edastab. See, kes ei taju Bundeswehri vastutust käimasolevas sõjas, see jätab saksa sõdurid kindlast seljatagusest ilma. Juba praegu on kõik erinevad missioonid Afganistanis allutatud sisuliselt ühtse juhtimise alla. Pealegi sõdivad Lõuna-Afganistanis juba ammu hollandlased, britid ja kanadalased, mitte üksnes ameeriklased. Sakslaste arvamus, et nad teevad kõik õigesti ja ameeriklased valesti, on väär. Afganistani välisminister toonitas hiljuti, et kui Lõuna-Afganistanis seisaks praegu Saksa väekontingent, oleksid tal samasugused probleemid nagu teistelgi võitlevatel väeüksustel. Põhja-Afganistan pole mitte seepärast rahulik koht, et sakslased seal on, vaid sakslased lihtsalt otsisid endale välja kõige rahulikuma ja ohutuma paiga. Tuleks oma seisukoht missiooni suhtes selgelt paika panna. Muidu saadetakse halb signaal: Saksamaa on liitunud missiooniga, millest sisemiselt distantseerub. Säärane suhtumine lõhestab NATOt. (Friederike von Tiesenhausen, FTD, 8.02)

Ametnikud ja ajakirjanikud on kurtnud selle üle, et Saksamaa kantsler pidas eesistumisele pühendatud kõne Euroopa Parlamendi eest Strasbourgis saksa keeles ning lasi alles mõned tunnid hiljem kõne inglise ja prantsuse keeles laiali jagada. See oli üks Saksamaa poolt väljakuulutatud initsiatiividest – võtta ELi institutsioonides laiemalt kasutusele ka saksa keel mitte üksnes ametliku keelena, vaid ka töökeelena. Saksa keelt emakeeleks pidavate ELi kodanike hulka arvestades oleks see igati õigustatud. Goethe instituudid kavandavad samasugust aktiivset keeleõpetamise poliitikat nagu seda on aastakümneid ELi ametnike seas teinud britid ja prantslased. Suurte kulutuste tõttu ei toeta Austria seda initsiatiivi, vaid pigem rõhub inglise keele ainukasutusele, mis oleks samas väidetavalt ka efektiivsem, kui kaks-kolm ametlikku töökeelt. (Regina Pöll, Die Presse, 31.01) Pärast seda kui Saksamaa kuulutas oma eesistumisaja üheks prioriteediks saksa keele laiema kasutuselevõtu ELi institutsioonides, on endast märku andnud ka prantsuse keele toetajad. Endine EP president Nicole Fontaine ja endine Poola välisminister Bronislaw Geremek kutsuvad üles kuulutama prantsuse keele ELi õigusloome ainsaks keeleks. Prantsuse keel sobivat selleks kõige paremini. Prantsuse keele positsioonide nõrgenemise argumenti välja ei käida. Samas lükkab inglise keel praegu prantsuse keelt kõrvale koguni Euroopa Kohtu asjaajamisest. (now, Die Presse, 8.02)

PRANTSUSMAA

Prantsusmaa ajakirjanduse tähelepanu pälvis ennekõike järjest enam hoogustuv presidendi valimiskampaania.

Keskkonnakaitsja José Bové on otsustanud kandideerida presidendivalimistel. Eelmisel sügisel pöördusid mitmed globaliseerumisvastased Bové poole palvega, et ta hakkaks nende presidendikandidaadiks. Ta vastas nagu alati – et ta ei kavatse kandideerida, kui peale trotskisti Arlette Laguiller’i veel sotsialistidest vasakule jäävaid kandidaate on. Pärast seda kui kommunistid ja rohelised oma kandidaadid esitasid, tõmbus mees tagasi. Samal ajal aga kuulutas maailma teadlaste koorekiht Pariisis, et tuli on lahti, et praegune arengumudel ähvardab meie planeeti. Kuidas võis globaliseerumisvastaste kogenud eestkõneleja sellises olukorras jääda käed rüpes istuma? Ta arvab, et teadlased toetavad tema argumente ning tema rivaalide nõrkused annavad talle poliitikas ruumi. Küsitluste järgi pole tal oodata rohkem kui kahe-kolme protsendi valijate toetust. Kaks stsenaariumi on võimalikud. Esiteks, ta ei pääse mõjule. Sel juhul loobub ta kokkuhoiu eesmärgil enne valimisi ikkagi kandideerimisest. Teine võimalus on, et oluline osa põhiseadusleppe vastu hääletanutest, kes toetavad antiliberaalset alternatiivi, leiab temas endale kõige sobivama esindaja. Sel juhul on tema lähimatel rivaalidel põhjust muret tunda. (La Chronique du Favilla, Les Echos, 05.02) Paremäärmuslane Jean-Marie Le Pen teatas, et loobub kandideerimisest, kuna riik takistab teda kandidaadiks esitamisel vajaliku 500 kohalike omavalitsuste volikogude ametniku allkirja kogumast. Kas see on bluff? Tundub, et Front National’i juht soovib presidendivalimisi mõjutada sel aastal mitte enam kandidaadi, vaid hoopis märtrina. Sellega üritab ta viidata asjaolule, et demokraatia on ebaõnnestunud ja Prantsusmaa rahvas alandatud. Paisates needusi kõigi selle “riigipöörde” eest vastutavate isikute poole, loodab ta parlamendivalimistel võtta revanši. Miks loobus Jean-Marie Le Pen vabatahtlikult lahingust? Et viia see läbi erinevalt, omal moel. Olukord on tunduvalt muutunud võrreldes 2002. aastaga. Põlvkondade vahetus poliitikas on toonud kaasa selle, et prantslasi ei ärritagi enam võimu monopoliseerimine teatud ringkondade poolt. Üllatusmoment, mida Le Pen eelmisel korral oskuslikult kasutas, seekord ilmselt enam ei toimiks. Kaks peamist kandidaati omavad mõlemad tublisti üle 20 protsendi valijate toetust ja see muudab Le Peni võimalused teise ringi pääseda nullilähedaseks. François Bayrou eduka kampaania tõttu on tõenäoline, et Le Pen saavutaks valimistel alles neljanda tulemuse. See oleks tema jaoks alandav. Nii või teisiti läheb tal halvemini kui 2002. aastal. Tagasitõmbumine valimistelt annab märku Le Peni poliitilise surma algusest. (Bernard Spitz, Les Echos, 08.02)

Pärast laulja Johnny Halliday Prantsusmaalt lahkumist kõrgete maksude pärast avalikustas Nicolas Sarkozy oma majandusprogrammi põhiteesid, muuhulgas eesmärgi seada 50 protsenti sissetulekust ülempiiriks, mida võib inimeselt maksudena sisse nõuda. Sellega jätkab ta tegelikult oma erakonna tegevust, sest 2002. aastal lubas Jacques Chirac makse viie aasta jooksul kolmandiku võrra vähendada. Tegelikkuses langesid maksud 20 protsenti, millega Prantsusmaa maksukoormus muutus võrreldes teiste suurte tööstusriikidega üheks madalamaks. Näiteks USAs on maksukoormus sissetulekule palju suurem kui Prantsusmaal. Samal ajal tekitab maksuküsimus pingeid sotsialistide hulgas. Ségolène Royal lükkas tagasi Francois Hollande’i ettepaneku käia välja lubadus tühistada parempoolsete poolt tehtud maksukärped üle 4000 euro kuus teenivatele inimestele. Saab tuua paralleeli ajaloost: Laurent Fabius oli avaldanud arvamust, et maksuküsimus võib vasakpoolsetele probleeme tekitama hakata ning tema poolt mõjutatud Lionel Jospin hakkas toetama maksude vähendamist. 2002. aastal lubas Jospin vähendada elamumaksu poole võrra – ja ajalugu näitas, kuivõrd edukas see oli. (Eric Aeschimann, Libération, 06.02) Ausalt öeldes on mõlemal peamisel presidendikandidaadil tegemist erakordselt ebamugava valimiseelse kontekstiga. Kõik arvamusuuringud viitavad samadele probleemidele – hoolimata majandusliku olukorra paranemisest ollakse endiselt rahulolematud kõigis valdkondades. Muret valmistab tööpuudus, ebapiisav ostujõud ja julgeolekuprobleemid. Skeptilisus poliitika suhtes pole vähenenud pärast põhiseadusleppe referendumit. Toetus süsteemivälistele jõududele on seega endiselt tugev. See ahvatleb José Bové suguseid vasakkandidaate katset tegema. Poliitilise spektri teisel äärel konkureerivad Front National ja UDF. Esimene üritab mõnevõrra rohkem tsentrisse liikuda, et valijates vähem ärevust tekitada, teine jällegi radikaliseerub, et võistluses rohkem esile tõusta. Ja tuleb tunnistada, et François Bayrou’l läheb hästi. Praegu õnnestub tal võita kahesuguseid poolehoidjaid: süsteemivastaseid 6. vabariiki luua soovivaid mässajaid ja vasaktsentriste, kellele ei sobi Ségolène Royal’i väljaütlemised ja tegevus. (Françoise Fressoz, Les Echos, 09.02)

Jacques Chirac rääkis esmakordselt ajast, mil ta enam võimul ei ole. Teleintervjuus France 2-le rääkis president oma perest ja rollist, mida tema abikaasa on mänginud kogu tema karjääri jooksul. Intervjuu lõpul küsiti Chirac’ilt, mida ta kavatseb teha siis, kui poliitikast ja presidendiametist lahkub. President vastas: “Kui mul sellist vastutust enam pole, eks ma siis üritan Prantsusmaale ja prantslastele muul moel kasulik olla”. Riigipea rõhutas, et “ta pole inimene, kes elaks minevikus”. “Ma pühendusin täielikult missioonile, mis mulle Prantsusmaa teenimiseks anti. Seda võib heaks kiita või kritiseerida, kuid ma üritasin alati tegutseda prantslaste ja oma ettekujutuse nimel Prantsusmaast,” ütles ta. (Philippe Goulliaud, Le Figaro, 09.02)

SKANDINAAVIA

Vaatluse all oleval nädalal kirjutati Skandinaava ajakirjanduses peamiselt Venemaast ning sellega seonduvast.

Norra endine suursaadik Moskvas Dagfinn Stenseth seab oma Aftenpostenis ilmunud artiklis kahtluse alla demokraatia võimalikkuse Venemaal. N. Liidu lagunedes 15 aastat tagasi loodeti näha „uut” Venemaad, loodeti, et ka seal areneb demokraatia samas suunas nagu Läänes. Need lootused olid puhas illusioon. Anna Politkovskaja ja Alexander Litvinenko mõrvad näitavad selgelt kätte praeguse Venemaa olemuse. Mihhail Gorbatšovi ja Boriss Jeltsini aegsel Venemaal püüti küll läbi viia reforme, kuid võimuvõitluse mängudes tõi see rahvale rohkem häda kui kasu, mis tegi Vladimir Putini võimule tuleku väga lihtsaks. Riigiduumast sai Putini käepikendus. Moskva on tõeline maailmalinn, kuid provintsid on täielik ääreala. Putin üritab oma mõjusfääris hoida endiste N. Liidu alasid, selliseid nagu Baltikum, Kaukaasia, Kesk-Aasias, Ukraina ja Valgevene. Ebakindlus seoses Venemaa edasiste arengutega ei ole kusagile kadunud. Ehkki tänavu toimuvad Riigiduuma valimised ja järgmisel aastal presidendivalimised, ei kao Putini võim kusagile. Putinile järgneb mõni Putini mees. Nii liigubki Venemaa autoritaarse valitsemise suunas. (Dagfinn Stenseth, Aftenposten, 9.02) Teise kõnealuse teemana seoses Venemaaga ei saa kuidagi üle ega ümber Kosovo staatuse küsimusest. NATO kaitseministrite kohtumisel Sevillas arutati Afganistani operatsiooni edasiste arengute kõrval ÜRO saadiku Martti Ahtisaari esitatud Kosovo raportit. Kõik NATO liikmesriigid on ühehäälselt Kosovo iseseisvumise poolt, kuid kohtumisel viibinud Venemaa kaitseminister Sergei Ivanov väljendas selgelt Venemaa vastuseisu sellele plaanile. Ivanovi sõnul võib Kosovo iseseisvumine esile tuua ahelreaktsiooni, kus teised regioonid, kes iseseisvust taotlevad, kasutavad sama võimalust. Nii viitas ta Gruusia venekeelsetele provintsidele, mis on juba iseseisvusreferendumil oma eraldumissoovi avaldanud, kui ka Tšetseeniale, mis Venemaa enda küljes on. (Jesper Kongstad, Jyllands-Posten, 10.02) Müncheni julgeolekukonverentsil kritiseeris Putini tugevalt USAd, kes üritavat saavutada uue külma sõja ülespuhumisega ainuvõimu maailmas. Ta kritiseeris NATOt ja ELi, pidades ainsaks arvestatavaks organisatsiooniks ÜROd. Välisminister Lavrov üritas Putini väljaöeldut pisut leebemalt väljendada, öeldes, et Venemaa ei ole nõus otsustega, mis tehakse ilma Moskvat kaasamata või millega Moskva seotud ei ole. Kas võib taas rääkida külmast sõjast? Tegu on Venemaa ja Lääne vaheliste erinevate arusaamadega maailmast juba vähemalt viimase kümne aasta jooksul. Näiteks võib tuua Kosovo küsimuse, USA raketikilbi rajamise plaani ja samuti Iraani tuumaprogrammi. Lääne ja Venemaa suhete külmenemise märgiks on ka Lääne rahulolematus Venemaa eemaldumisega läänelikust demokraatiast Putini presidendiks olemise ajal. Siin Euroopas peaksime me aga klapid silmilt võtma ning nägema, et meie erimeelsused Venemaaga – Kosovo ning energiapoliitika – on väga väikesed, võrreldes külma sõja ajaga, ning neile probleemidele on läbirääkimistega võimalus konstruktiivseid lahendusi leida. Küll aga peaks USA aru saama, et tema 1945. aastast kuni 2001. aastani kestnud poliitika peab muutuma. Ta peab maailma kriisidesse haarama ka oma partnereid, sest Venemaa, nagu ka EL, Hiina ja India, on tähtisad koostööpartnerid lahenduste leidmisel globaliseerunud maailma kriisidele. Uus Venemaa president peaks nii Venemaa kui ka Euroopa huvides vaigistama külma sõja retoorika. (Bangt Ole Nielsen, Berlingske Tidende, 12.02)

SOOME

Soome ajakirjanduses leidis elavat vastukaja Münchenis toimunud julgeolekupoliitika konverents ja Venemaa kaitsekulutuste suurendamise kava.

Venemaa presidendi Vladimir Putini sõnavõtt Münchenis toimunud julgeolekupoliitika konverentsil tekitas tähelepanuväärset segadust ja väga varieeruvaid tõlgendusi. Jutud agressiivsest, koguni ähvardavast toonist ja külma sõja kajast annavad küll vale pildi Putini sõnadest. See-eest oma otsekohesuses olid need kõike muud kui riigijuhi normaalne pidukõne. Putini märkused näitavad, et Venemaa ja USA on üksteisest taas kaugenenud. Putin arvustas sõjalise välisjõu kasutamist rahvusvaheliste küsimuste lahendamiseks. Putini arvates peaks sõjalise jõu kasutamine põhinema vaid ÜRO otsusel, mitte NATO või ELi otsustel. Seega Venemaa kurdab selle üle, et ta ei ole kaasatud NATO ja ELi sõjaliste operatsioonide üle otsustama. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 13.02) Soomet Münchenis esindanud kaitseminister Seppo Kääriäinen oli päri Putini hinnanguga relvastumise hoogustumisele, kuid ei võtnud seisukohta võistluse algataja suhtes. Soome NATO-debati kontekstis ei leidnud Kääriäinen Putini kõnest uusi mõtteid. Mitmeid konverentsil osalejaid pani imestama Putini nägemus, mille kohaselt on laienev NATO ohuks Venemaale. Eesti kaitseministeeriumi kantsler Lauri Almann ei ole sellega nõus. ”On kahetsusväärne, et Venemaa meelest kujutavad naaberdemokraatiaid talle ohtu”. (Ilkka Ahtiainen, Helsingin Sanomat, 11.02) Putini valitsemisajal toimunud võimu tsentraliseerimist meedia ohjamist ja julgeolekuorganisatsioonide võimu suurendamist võib põhjusega arvustada, kuid ühes asjas on Putin olnud teadlik isevalitseja. Lõppude lõpuks on teda huvitanud venelaste majanduslik heaolu ja jõukus ning seda toetav sise- ja välispoliitiline stabiilsus, mitte poliitiline klammerdumine N. Liidu varemetesse või sõjalised seiklused välismaal. Kritiseerides USAd ja tema liitlasi Iraagis karmikäeliste ja agressiivsete katsete eest vormida maailma lääne maailmavaadete järgi – katsetest, mis Putini arvates suurendavad kaitsetust maailmas – oli tal õigus. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 12.02) Venemaa kaitsekulude suurendamine tundub olevat vastus USA poliitikale. See võib tekitada külma sõja õhkkonna, mis arvati olevat juba lõplikult minevik. Euroopa seisukohast on probleemiks see, et Venemaa uus poliitika tundub olevat vähemalt osaliselt vastureaktsioon USA kavatsusele paigutada raketibaasid Poola ja Tšehhi. Usalduse võimalik muutumine umbusalduseks peegeldub ka Euroopasse. Venemaa uued plaanid ei ole suunatud Soome vastu, kuid muudavad Soome sõjalist keskkonda. Sellega tuleb julgeolekupoliitilises arutelus arvestada. (Juhtkiri, Kaleva, 10.02) Majanduslik kasv võimaldab Venemaal nüüd sõjalist jõudu suurendada. Samal ajal Venemaa suhted USAga halvenevad ja Moskva julgeolekupoliitilised avaldused omandavad endisest ründavama tooni. Venemaa kaitseminister Sergei Ivanov vääratas keelekasutusega väites, et Läti ja Eesti NATO-liikmelisus on ”muutnud” nende demokraatia arengut ja teinud nendest riikidest hoiatava näite Gruusiale. Tänapäeva Venemaa kõrgetasemeliselt esindajalt ei ootaks esinemist demokraatia õpetajana teistele. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 10.02) Venemaa ei ole enam kinnine riik. Globaliseerumine on avanud piirid ja levitanud informatsiooni. Venemaa muutub nii nagu teisedki riigid. Kuid kuidas ja kui kiiresti? Peame teraselt jälgima, mis Venemaal toimub. (Max Jakobson, Helsingin Sanomat, 10.02)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika. Varia

Austria ajakirjandus

Javier Solana round table, kus arutatakse regionaalseid kriise ja ELi uusi välispoliitilisi sihte, on saanud täiendust. Nüüdsest esindab Solanat inimõiguste küsimustes Riina Kionka. Eelkõige on ta eestlane, mistõttu võtab ta osutatud au kui tunnustust kogu Eestile. Kuid ta suhtub samas ka kriitiliselt oma kodumaasse. Eesti on tänu välissurvele (ÜRO, OSCE, EN) vähehaaval taganenud diskrimineerivast suhtumisest oma vene vähemusse. Ilmselt on Riina Kionka üheks ülesandeks lähemal ajal tegeleda ka Eestis vastvõetud seadusega, mis lubab nõukogude mälestusmärke maha võtta ning langenud nõukogude sõdureid ümber matta. Kionka esindab noorte baltlaste põlvkonda, kes on välismaalt kodumaale ümber asunud ja seal karjääri alustanud. (Markus Bernath, Der Standard, 5.02)

Soome ajakirjandus

Arvamusuuringu kohaselt kavatseb lähenevatel parlamendivalimistel hääletada vaid 42 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Kodanike valimisaktiivsust püütakse tõsta juba eelmiste kohalike valimiste ajal kasutatud hääletustehnikaga. Varem võib oma hääle anda arvuti kaudu kasvõi kodus. Valimiste ametlikul koduleheküljel on võimalik juba nüüd internetihääletust harjutada. Veebruari lõpus algaval eelhääletusel saab osaleda kodus või töökohas või ükskõik mis tahes kohas, kus on arvuti. Internetihääletuseks on vaja ID-kaarti ehk isikutunnistust ning lisaks sellele arvutiga ühendatavat seadet. Internetihääletusel osalenu saab hääletada ka valimispäeval 4. märtsil oma piirkonnas, sel juhul internetis antud hääl tühistatakse. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 8.02)

Julgeolek

Uudisteagentuurid

NATO should be clearer about its planned enlargement into the troubled Balkan region in order to keep potential members on the path of reform, alliance newcomer Estonia said. "NATO must make sure it sends out clearer signals than so far over enlargement," FM Urmas Paet told reporters following a meeting of Baltic and Balkan countries in the Estonian capital. (Afp, 06.02)

Soome ajakirjandus

Eesti suursaatkonnas Helsingis korraldati kokkusaamine, kus saatkond ja Soome NATO-sõprade ühendus Suomen Atlanti-Seura arutlesid julgeolekupoliitika ja Soome NATO-suhete teemal. Üritusel tehti kokkuvõtteid eestlaste kogemustest kaks aastat kestnud NATO kontaktsaatkonnaks olemisest. Seal, kus kogunevad NATO sõbrad, on üks ühine mure. See, et Soomes ei ole avatud ja eelarvamusteta debatti julgeolekupoliitika teemal. Kuigi debatt käib, on avatust nõudvate probleemiks see, et arutelu järeldused on tihti valed. Eelarvamusteta debati nõudmine tähendabki seda, et toetataks NATOga liitumist. Projekti aeglane edenemine ilmneb jõuetu frustratsioonina ja süüdistustena arutelu puudumisest. Keskseks küsimuseks on - mida on NATO-l Soomele pakkuda? Kas Soome kohal on sellised julgeolekuohud, millele sõjaline liit võiks vastuseid anda? Tundub, et olulisemad sõnavõtud Soome-NATO suhetest tulevad piiri tagant – idast ja lõunast. Venemaa president Vladimir Putin hoiatas, et võimalik NATOga liitumine ei paranda suhteid Venemaaga. Eesti suursaadik NATO juures Harri Tiido sõnul on Soome NATOga liitumine Eesti huvides. Tiido usub, et soomlased ei taha liituda Talvesõja traumade tõttu, kuna ka siis ei tulnud keegi appi. See ongi tõsi, soomlased tõrjusid N. Liidu rünnaku peamiselt oma jõududega. (Antero Eerola, Kansan uutiset, 7.02)

Kaitseministeeriumi poolt tellitud uurimusest selgub, et 88 protsenti eestlastest peab kaitseküsimustes Soomet Eestile tähtsaks koostööpartneriks. Lisaks sellele peab 83 protsenti eestlastest Rootsit sama oluliseks partneriks, see-eest USA kohta arvab nii vaid 67 protsenti. Eestisse vihameelselt suhtuvatest riikidest esimesel kohal on Venemaa – idanaabrit peab vihameelseks 41 protsenti vastanutest. Uuring näitab, et Eesti venelastest 75 protsenti, rohkem kui kunagi varem, usaldab Eesti kaitsejõude, eestlastest arvab sama 87 protsenti. Vaid 14 protsenti vastanutest peab sõjalist rünnakut Eesti vastu võimalikuks. Eesti NATO-liikmelisust toetab 75 protsenti ja sellele on vastu 17 protsenti vastanutest. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 11.02)

Pronkssõdur

Suurbritannia ajakirjandus

ELis on taassündinud natslik riik ja selle „pühadustteotavad” juhid on võtnud omale südameasjaks Kolmanda Reichi ülistamise ja Venemaa solvamise. Räägitakse sanktsioonidest ja koguni riigisisesest relvastatud vastupanust. Nii vähemalt arvatakse Moskvas, kus poliitikud - alates president Vladimir Putinist - on hukka mõistnud väikese Balti riigi Eesti valitsuse. Lumisel väljakul väljaspool Tallinna vanalinna keskaegseid müüre seisab Venemaa ja endise nõukogude vabariigi vahelistes suhetes tekkinud pingete põhjus. Pronkssõdur püstitati Tallinna 60 aastat tagasi. Riigi venekeelse vähemuse jaoks sümboliseerib see kuju vabastamist ja natsismi purustamist, eestlastest enamuse jaoks aga pool sajandit kestnud jõhkrat nõukogude okupatsiooni. Eelmisel kuul andis Eesti parlament esialgse heakskiidu seadusele, mis võimaldab viia kuju linna ääres asuvale sõjaväekalmistule koos lähedalasuva bussipeatuse alla väidetavalt maetud 13 Vene sõduri säilmetega. See käik on ärritanud Venemaad. Välisminister Sergei Lavrov mõistis hukka „Eesti valitsuse pühadustteotava suhtumise fašismi vastu võidelnute mälestusse”. Vene parlamendi ülemkoja esimees Sergei Mironov kritiseeris seadust kui „esimest sammu neonatsismi legaliseerimise suunas sellel maal”. Eelmisel nädalal võttis Riigiduuma ühehäälselt vastu resolutsiooni, mis süüdistab Eesti parlamenti „fašismi ülistamises” ja kutsub Putinit üles kehtestama majandussanktsioone. Eesti poliitikute jaoks on see järjekordne näide Kremli suhtumisest endistesse nõukogude vabariikidesse, mis on üritanud järgida läänemeelset poliitikat. Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu olid esimesed endise N. Liidu riigid, kes murdsid välja Kremli mõju alt ning lõpetasid oma üleminekuaja 2004. aastal ELiga liitudes. See asjaolu teeb Moskvale endiselt meelehärmi. Järjest rohkem Eesti poliitikuid usub, et viimaks on kätte jõudnud aeg oma endistele valitsejatele vastu hakata. Kuid ka osad eestlased arvavad, et see tegevus on mõttetult provokatiivne. Tüli pronkssõduri ümber on tõstatanud ebamugavaid küsimusi seoses Eesti keeruka mineviku ja venekeelse vähemuse vastuolulise kohtlemisega. Teise Maailmasõja ajal okupeeriti Eesti kolm korda – esimesena tuli N .Liit 1940. aastal, kehtestades terrorirežiimi, mille tagajärjel tuhanded hukkusid või saadeti Siberisse ja GULAGi. Kui aasta hiljem Saksa sõjavägi Tallinnasse marssis, tervitasid paljud eestlased neid lilledega – sellest peale on Moskva poolt kostnud süüdistusi koostööst natsidega. 1944. aastal vallutasid Nõukogude väed taas Eesti ja jäid sinna kuni kommunismi kokkuvarisemiseni. Siiani vaidleb enamus eestlastest vastu venelaste väidetele, et nõukogude armee vabastas Eesti. Juhtiv eesti rahvuslane Tiit Madisson, kes veetis kuus aastat Vene vangilaagris „nõukogudevastase propaganda eest”, räägib: „Kui Nõukogude armee sisenes Tallinna, olid sakslased juba lahkunud. Maha võeti Eesti lipp, mitte natside haakrist. N. Liit tappis kaheksa korda rohkem eestlasi kui sakslased. See oli vallutamine, mitte vabastamine.” Valitsus lükkab tagasi Venemaa süüdistused fašismi ülistamises, viidates uuele seaduseelnõule, mis keelab nii natslike kui ka nõukogude sümbolite kasutamise. (Adrian Blomfield, The Daily Telegraph, 05.02)

Kui N. Liit lagunes, keeldusid Eesti võimud andmast riigi 1,3-miljonilisest elanikkonnast umbes kolmandiku moodustavatele venelastele automaatset õigust kodakondsusele. Seda võimaldati vaid neile, kes sooritasid edukalt testi, mis tõestas, et nad oskavad eesti keeles 3000 sõna. 130 000 venelasest on nüüd saanud Eesti kodanikud, umbes samapalju on jäänud kodakondsuseta isikuteks, kes kasutavad ajutisi passe, mis võimaldavad neil hääletada vaid kohalikel valimistel. „Vastavalt Eesti seadustele pean ma endiselt tõestama oma lojaalsust riigile,” räägib pronkssõduri kaitseks loodud venekeelsete elanike ühenduse Öine Vahtkond liige Igor Grabovski. „Ma ei tee seda põhimõtteliselt!” Eesti on süüdistanud venekeelseid elanikke väheses soovis integreeruda. Vene kogukond lükkab selle väite tagasi, teatades, et nad on marginaliseeritud, ning osutades asjaolule, et nende sissetulek on vaid kaks kolmandikku eestlaste omast. Paljud tunnistavad, et neil pole eestlastest sõpru, sest nad on „kultuuriliselt madalamalseisvad”. Öine Vahtkond ütleb, et pronkssõduri eemaldamine oleks Eesti vene kogukonna jaoks „viimane piisk”. (The Daily Telegraph, 05.02)

Rootsi ajakirjandus

Ühest monumendist on saanud Eesti kahe erineva ajalookäsitluse sümbol. Oli siis Punaarmee riigi vabastaja või okupeerija? „Miks siin niipalju lilli on?”, küsib üks vanem daam esmalt eesti keeles ning seejärel kohmakas vene keeles. Mõni päev tagasi ei leidunud Pronkssõduri ääres ei lilli ega küünlaid, kuid ma ei oska talle mingisugust seletust anda, miks need jälle sinna pandud on. Eestis räägivad kõik uuest seadusest - seadusest, mis võimaldaks selle nõukogude monumendi oma praeguselt asukohast Tallinna keskel ümber paigutada, nii et lõppudelõpuks saaks selle all olevad säilmed surnuaeda ümber matta. Vene Riigiduuma sooviks aga oma väikese naabri vastu majandussanktsioone rakendada. „Neid on väga palju, kellel on Pronkssõduri püstitamise ajast valusad mälestused. Rahval, kes suruti nõukogude okupatsiooni alla,” ütleb vanadaam. Ühe karvamütsiga mehe lähenedes ütleb daam vaiksemalt: „Ma olen selle poolt, et monument ära viidaks. See ei peaks siin seisma.” Kuid ka karvamütsis mees soovib oma arvamust avaldada. „Ma ei saa aru, miks eestlased seda kuju ära tahavad viia. See on ju mälestusmärk neile, kes vabastasid eestlased ja ka meid sakslaste käest,” ütleb mees vene keeles. Selleks meheks osutub Stanislav Tšerepanov, partei Vene Erakond Eestis esimees. „Venelaste ja eestlaste vahel ei saa vahet teha. Kõik kannatasid Stalini rõhumise ja küüditamiste all. Venelased on tema tegude eest sama vähe vastutavad kui eestlased selle eest, mida sakslased tegid,” ütles ta. Pronkssõdur asub keset Tallinna väljakut, mida ümbritseb kolmest küljest tihe liiklus. Mõned seisatavad, et seda vaadata, mõned kiirustavad mööda. Üks mees seisatab ja räägib konarlikus vene keeles oma üleelamistest nõukogude ajal. „Ma pidin minema 1949. aastal paadiga Rootsi, kuid kahjuks jäi see võimalus ära. Seejärel saatis Stalin mind Siberisse, kust pääsesin alles 1953. aastal, mil Stalin suri. Kuid mitte kõigil ei õnnestunud seda aega üle elada ja tagasi tulla.” Üks Gotlandile põgenejate paat asub Pronkssõdurile üsna ligidal, Okupatsioonide Muuseumis. Sealses väljapanekus on esemeid nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsioonist. „Ei ole saladus, et uuel seadusel on Pronkssõduriga seos,” ütles DNile Eesti kaitseminister Jürgen Ligi. Kohast on saanud postsovjetlike miitingute ja demonstratsioonide paik, mis võib Tallinna elanikele solvav olla. „Me oleme olnud nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni all, kuid venelastel oli meie maa laastamiseks tunduvalt rohkem aega. Kui nad 1944. aastal Eestisse tulid, ei olnud see mitte vabastamine, vaid üleminek ühe okupatsiooni alt teise alla.” Okupatsioonide Muuseumi keldris leidub endiste N. Liidu juhtide kujusid, mõnel on puudu sõrmed, mõnel käsi, ning paljude arvates kuuluks ka Pronkssõdur siia. Teised, nagu ka juudi päritolu professor Michail Bronstein, näevad, et kuju peaks oma kohale alles jääma, kuid juurde tuleks ehitada uus, oma poegi leinava naise kuju, et kohast saaks mälestuspaik kõikidele. On oodata, et mälestusmärgist saab 4. märtsil toimuvate parlamendivalimiste eel kuum suutäis. Kuid valitsuskoalitsioon soovib seda vaigistada. „Me ei taha, et Pronkssõduri ümberpaigutamisest saaks valimiste küsimus,” ütles kaitseminister Ligi. Parlamendi spiikri Toomas Vareki sõnul on kogu lugu omandanud liiga suured mõõtmed. „Seaduseelnõu ei ole ju veel vastu võetud. Reaktsioonidega on liiale mindud. Samas on ka venelastel vaja oma valimistele mõelda.” (Mette Risa, Dagens Nyheter, 8.02)

Taani ajakirjandus

Pärast 60-aastast tagasihoidlikku pargisseismist on Pronkssõdur teinud komeedina karjääri kui poliitiline lõhkeaine ikka veel teravas konfliktis baltlaste ja vene vähemuse vahel. Kes on vabastajad, kangelased ja demokraadid? Ja kes on okupandid, kurikaelad ja fašistid? Eesti ja Venemaa vahel käib võitlus oluliste rollide üle ajaloos. Draama keskmes on Tallinna kesklinnas asuv nõukogude pronkssõdur, mille koht oleks Eesti valitsuse arvates pealinnast kaugel. Pronkssõdur seisab väikeses pargis bussipeatuse taga. Oma langetatud õlgade ja kiivriga, mida ta käes hoiab, ei meenuta ta just rahvusvahelise kriisi peategelast. Kuid nukker sõdurikuju nõukogude univormis on tekitanud tugevaid reaktsioone nii Eesti kui ka Venemaa poolel. See on vallandanud vastastikused süüdistused varjatud fašismis ja mineviku totalitaarsete režiimide ülistamises. See on toonud Moskva tänavatele natsionalistlikud demonstrandid ning pannud valjuhäälseid duumaliikmeid ähvardama väikest naabermaad majanduslike sanktsioonidega. Eesti poliitikud on kutsunud Venemaad neurootiliseks eksimpeeriumiks, mis püüab kohmakalt sekkuda sõltumatu riigi sisepoliitikasse. Eestis ei ole kuju lihtsalt ajalooliselt vastuoluline. Väike park, kus kuju seisab, on viimastel aastatel muutunud näitelavaks, kus toimuvad kokkupõrked Eesti suure vene rahvusvähemuse ja Eesti natsionalistide vahel. Koht peegeldab Eestit poolitavaid sügavaid eriarvamusi ajaloolist. Kuju tähendab vastavalt vastajale kas “nõukogude vabastajat” või “tundmatut vägistajat”. Venekeelsetele on Pronkssõdur ülistus nõukogude sõduritele, kes ajasid natsid Eestist välja. See-eest paljudele etnilistele eestlastele on kuju 50-aastase nõukogude okupatsiooni pimeduse sümbol. “Mälestusmärgid peaksid inimesi kokku tooma, kuid see mälestusmärk selles kohas ja sellisel ajahetkel lõhestab ühiskonda. Ma olen veendunud, et see ei peaks seal olema,” kõlas hiljuti Eesti PM Ansipi kokkuvõte probleemist. Punaarmee võidu aastapäeval Natsi-Saksamaa üle, mida nõukogude traditsiooni kohaselt tähistatakse 9. mail, toimus eelmisel aastal kokkupõrge kus mõnisada riigi vene rahvusvähemusse kuuluvat demonstranti kogunesid kuju juurde punaste nõukogude lippude lehvides. Nad kohtusid seal eesti rahvuslastega, kes vastasid värvipoti ja sõimuga. Samasugused sündmused leidsid aset 22. septembril, kui vene vähemus tähistas Tallinna taasvallutamist Punaarmee poolt 1944. aastal. Rahutused käivitasid elava poliitilise debati, kus umbes iga neljas elanik on vene keelt kõnelev ja kus vene vähemuse poliitilised õigused on olnud Eesti ja Venemaa ning osaliselt ka ELi valupunktiks. Debatt lõppes muuhulgas “Sõjahaudade säilitamise seaduse” vastuvõtmisega, mis teeb võimalikuks nõukogude aja mälestusmärke mujale viimise või täieliku eemaldamise. Teised tegutsemisvõimalused on samuti kaalumisel. See puudutab seadust, mis keelab nii natsi kui ka nõukogude sümbolite avaliku kasutamise, kui see “häirib avalikku korda”. Praeguse hinnangu kohaselt teeks see iga-aastase kokkutuleku kuju juures, kus lehvitatakse aktiivselt sirbi ja vasaraga, ebaseaduslikuks. Seaduseelnõu on toonud kaasa kulmukergitused mitmes ELi riigis, kes hoiatavad sõnavabaduse piiramise eest. Eesti poliitikud on veendumusel, et nõukogude aeg on võrreldav natsiaegsete kuritegudega. “Noored venelased ei kogune seal mitte selleks, et lehvitada Vene lippe, vaid nõukogude lippe. Eestlaste jaoks on nõukogude lipp sama kui natside oma. Mõlemad okupatsioonid pandi toime ühetaolise totalitaarse režiimi poolt,” ütleb Eesti Reformierakonna esimees, kes on üks seaduseelnõu väljapakkujatest. Kuju nimetus on ametlikult “Nõukogude vabastaja”, kuid paljude eestlaste jaoks on “vabastamine” N. Liidu poolt puhas vale. Baltimaades vahetas nõukogude okupatsioon välja natsiokupatsiooni. “See on sama, nagu sallida Iisraelis monumenti saksa “vabastajale,” kirjutab üks veteranide grupp Pronkssõduri eemaldamise toetuseks. Venemaa poolt vaadatuna näevad asjad teistmoodi välja. Siin ülistatakse siiamaani Punaarmee võitu natsismi üle kui üht kaasaegset Venemaad ühendavat sümbolit. President Putini valitsemisajal on iga-aastased sündmuse tähistamised võtnud peaaegu samad dimensioonid kui nõukogude ajal. Hiigelsuured sirbi ja vasaraga sõjamälestusmärgid on siiani kõikide Venemaa linnade peaväljakutel. Eesti viimane seadus on seetõttu esile kutsunud Venemaa võimude agressiivse halvakspanu. Vene arusaama kohaselt on võit Teises Maailmasõjas püha. Inimeludes mõõdetuna maksis N. Liit kallimalt kui ükski teine riik võitluses Hitleri vastu ning sealt alates on võit “Suures Isamaasõjas”, nagu vene keeles seda nimetatakse, olnud riigi tugevuse ja ühtsuse ikooniks. “Vene retoorika on agressiivne, sest Venemaal on vaja tugevdada oma rahvuslikku identiteeti ja seetõttu kaasata nõukogudeaegne võit oma minapilti,” ütleb ajaloolane ja Århusi ülikooli euroopa-uuringute osakonna lektor Lars Hovbakke Sørensen. Just sellepärast valivad Vene poliitikud väljendi ”fašistlik”, kui nad kirjeldavad sündmusi Eestis. Viimased tülid Eesti ja Venemaa vahel raskendavad juba niigi pingelist suhet Venemaa ja endiste Balti liiduvabariikide vahel veelgi. Suhe on eriti pingeline suure vene vähemuse küsimuses Eestis ja Lätis, kus elab siiamaani tuhandeid etnilisi venelasi, kellel pole kodakondsust, kuna nad keelduvad täitmast karme nõudeid keeleoskusele ja ajalootundmisele. Samas on Venemaa aastaid jala ette pannud lõpliku piirileppe sõlmimisele Eestiga. “Venemaa on end välispoliitiliselt lihtsalt lootusetult ülal pidanud. Välja võib tuua, et venelastel kulus oma vägede Baltimaadest väljaviimisega mitu aastat peale nende iseseisvumist. Samal ajal kasutavad eestlased ja lätlased teatud määral ajalugu kui ettekäänet vene vähemuse halvasti kohtlemiseks. Nii käib kogu asi nagu nõiutud ringis,” sõnab Erik André Andersen, ph.D. Aasia-uuringutes. “See on protsess, millega me Taanis siiani pärast viit aastat Saksa okupatsiooni vaeva näeme. Eestlased olid okupeeritud 50 aastat, see jätab sügava jälje,” ütleb Erik André Andersen. Võib öelda, et Pronkssõduri jaoks, mis on seisnud omal kohal suhteliselt märkamatult aastakümneid, on viimastel kuudel tegu komeeditaolise karjääriga. Kuid kui isegi tema esinemine rahvusvahelisel areenil tähendab lõpuks lahkumist ning linnast väljaviimist, ei tähenda see, et tema koht tühjaks jääb. Vene poliitiline noorteliikumine on tõotanud püsti panna elava monumendi. See seisneb liikumise liikmetest koosnevat vahtkonda, riietatud nõukogude univormi – muidugi sirbi ja vasaraga. (Simon Kruse, Berlingske Tidende, 5.02)

Norra ajakirjandus

Aftenpostenis ilmus samuti 8. veebruaril Dagens Nyheteris avaldatud Mette Risa artikkel, mille juurde ta on lisanud järgmise lõigu: Mõni päev tagasi ümbritsesid Pronkssõdurit lilled ja küünlad. Kuju, mis on seal seisnud juba 60 aastat, on paljudele eestlastele pea 50 aastat kestnud okupatsiooni märgiks. Eesti parlament tegi jaanuaris ettepaneku paigutada monument Tallinna kesklinnast ümber sõjaväe surnuaeda Tallinna külje all. Venemaa reageeris sellele jämedalt. Välisminister Sergei Lavrov süüdistas Eesti valitsust „teotavas suhtumises nende vastu, kes võitlesid fašismiga”. Parlament Moskvas, Riigiduuma, võttis ühehäälselt vastu resolutsiooni, kus süüdistatakse eestlasi ”fašismi heroiseerimises”. Kõige kaugemale läks oma ütlemistes Riigiduuma esimees Sergei Mironov, kes Suurbritannia ajalehes Telegraph nimetas Pronkssõduri ümber paigutamise algatust „esimeseks sammuks natsismi legaliseerimise suunas” Eestis. (Mette Risa, Aftenposten, 11.02)

Venemaa ajakirjandus

Hukkunud sõdurite matmiskohad ja neile püstitatud monumendid on puutumatud, teatas Taani ajalehe Nordschleswiger peatoimetaja Sigfried Matlok, kommenteerides Eesti võimude kavatsust eemaldada pronkssõdur. (Regions.ru, 06.02)

Moskva linnaduuma saadikud „Ühtse Venemaa“ fraktsioonist mõistsid otsustavalt hukka Eesti parlamendis vastu võetud Sõjahaudade kaitse seaduse. Saadikud pöördusid Eesti parlamendi poole avaldusega, milles on öeldud, et selliste seaduste vastuvõtmist vaadeldakse kui fašismi taassündi. Moskva duuma asespiiker, „Ühtse Venemaa“ fraktsiooni liider Andrei Metelskii selgitas, et isegi kui Eesti võimud teatavad, et nad ei kavatse nõukogude sõdurite monumente demonteerima hakata, on õiguslik alus selleks nüüd ikkagi olemas. (Jana Gardenis, Rossiiskaja Gazeta 08.02)

Euroopa vene kogukondade liit teatab, et võimalik pronkssõduri teisaldamine Tallinnas võib osutuda ohtlikuks pretsedendiks. Selge on see, et monumendi teisaldamise ajaks valitakse öö vastu esmaspäeva. Enne valimisi on sellisteks kuupäevadeks 18.-19. ning 25.-26. veebruar. Oldagu valvsad. (regnum.ru, 05.02)

Majandus

Uudisteagentuurid

Estonian Railways plans to launch a freight service from the Baltic country's capital to China, in order to grab a slice of rising trade between northern Europe and the Asian giant. "We intend to open a direct freight service between Tallinn and Almaty so that we could transport container goods from Tallinn via Kazakhstan to Shanghai in China," Estonian Railways marketing director Rene Varek said at a transit trade conference. Estonian Railways, which is state-owned, plans over coming years to increase the total volume of rail container transport it carries from the current 10,000 containers per month to 500,000 a month. (Afp, 07.02)

The Estonian capital's airport kicked off a 76-million-euro project to enable it to cope with rising passenger numbers and bring it into line with EU travel rules. "The projects launched today will give Estonia a modern airport with up-to-date infrastructure and efficiently functioning air traffic," Rein Loik, chief executive of Tallinn International Airport, said in a statement. (Afp, 09.02)

USA ajakirjandus

Rootsi Swedbank AB teatas, et ostab 735 miljoni $ eest ära Ukraina suuruselt 13. panga TAS-Kommerzbank. Toetudes oma võimsale kohalolekule Balti riikides, siseneb Swedbank nüüd uutele kiiresti kasvavatele turgudele. 2005. aastal võttis Swedbank Eestis üle Tallinnas baseeruva Hansapanga, mis omas Balti regioonis suurimat turuosa. Swedbanki tegevjuht Carl Erik Stahlberg ütles oma avalduses, et TAS on järjekordne samm Balti riikides saavutatud edust alguse saanud kasvu suurendamiseks. (Jenny Clevstrom, WSJ, 07.02)

Vaatamata intressimäärade kasvule jätkus mitmel pool Euroopas eelmisel aastal kinnisvarabuum. Enamusel turgudest hindade tõus võrreldes üle-eelmise aastaga siiski aeglustus. Aeglustumine oli kõige tuntavam buumijärgses Eestis ja Islandil. (Nina Koeppen, WSJ, 06.02)

Rahvusvaheline tööstusalane blogi Dailywireless valis eelmise aasta seitse intelligentseimat linna, kuuendana on mainitud Tallinna. Läänemere kaldal asuv Tallinn on 51 aastat N. Liidu osaks olnud Eesti pealinn. Ometi sai Eesti 2006. aastal EL liikmeks, saavutas kahekohalise majanduskasvunäitaja ning saavutas Rahvusvahelise Majandusfoorumi rahvusvahelise konkurentsivõimelisuse edetabelis 25. koha. Osana „Tiigrihüppe” programmist ostis valitsus hulgaliselt arvuteid ja veenis panku kasutama arvutipõhiseid liisinguprogramme. Riik rahastas ka pealinna teiste omavalitsustega ühendava tugivõrgu rajamist, mis nüüd toetab 90 protsendil Eesti territooriumist traadita internetiühendust (WiMax). (dailywireless.org, 05.02)

Me oleme harjunud väärtustama geniaalsust ja individuaalseid saavutusi. Mõistus tõrgub uskumast, et geograafia võib olla isiksusest olulisem tegur. Aga iPodi, Google’i, eBay’, Netflixi ja Silicon Valley kogemused näitavad, et sageli on sellest, kes sa oled, olulisem see, kus sa elad. Mõned aastad tagasi külastasin kolme tehnoloogiliselt kiirelt arenevat linna: Tallinna, Reykjaviki ja Helsingit. Need kolm põhjamaa linna tegid läbi suuri muutusi tänu mobiiltelefonide, sülearvutite ja interneti arengule. Nende tihe inseneride võrgustik tundus olevat pühendunud vahemaade vähendamist soodustavate vahendite loomisele. Lõppude lõpuks, kui vajadus on leiutamise ema, siis ennekõike just Euroopa külmal äärel elavatel vastupidavatel eestlastel, islandlastel ja soomlastel peaks olema vajadus vahemaid ületada. (G. Pascal Zachary, NYT, 11.02)

Suurbritannia ajakirjandus

Poola kinnisvarahinnad kasvasid eelmisel aastal 33 protsenti ja tõusid sellega Euroopa kasvuedetabeli tippu. The Royal Institution of Chartered Surveyors vaatles kinnisvarahindade kasvu 26 Euroopa riigis ja nimetas esiletõusjatena Taanit, Bulgaariat ja Eestit. (Rupert Jones, The Guardian, 06.02)

Norra ajakirjandus

Uued Norra praamid vahetavad välja vanad Eesti suurimate saarte vahel sõitvad praamid. See on Eesti laevakompanii SLK Saaremaa Laevakompanii plaan. Esimene praam antakse üle 2009 ja viimane 2012. SLK Saaremaa Laevakompanii, mis sõidab Saaremaa ja mandri vahet, plaanib investeerida kolme uude praami miljon eesti krooni. Norra laevatehasega Fiskerstrand sõlmiti hiljuti leping, mille alusel antakse esimene praam üle 2009 aastal ning see hakkab sõitma liinil Rohuküla – Heletermaa. (Boarding.no, 7.02)

Varia

Suurbritannia ajakirjandus

Kui easyJet hakkas kaks korda päevas Tallinnasse lendama, sai linn kahtlase „uue Praha” maine. Tallinna hakati pidama peopaigaks, mis tänu odava alkoholi kättesaadavusele on poissmeestepidude - kaasaegse elu kõige kohutavama nähtuse – soositud sihtkoht. Eesti oli Balti riikidest esimene, kes pärast N. Liidu kokkuvarisemist avas oma uksed külalistele. Poissmeeste-pidutsejate käitumisest tekitatud ärritus kohalike seas viitab sellele, et Eesti elanikud on hakanud oma külalislahkust kahetsema. Reedeõhtuti on linna ajalooline keskus Toompea täis kõrtsides kolavate ja karjakaupa mööda tänavaid hulkuvate brittide ja rootslaste horde. See pole ilus vaatepilt ning riivab silma seda enam, et Toompea on sedavõrd maaliline – nagu jalutuskäik teemapargis. Paljude hoonete kaunid kommikarva keskaegsed fassaadid on põhjalikult restaureeritud. Paljud poed müüvad kootud pükse, kindla kujuta linarõivaid ja armsaid puust mänguasju. „See on kui Disneyland, ainult et see on tõeline,” luksus mu selja taga üks järjekordsesse „iiri” pubisse koperdav peoloom. Jalg oli tal all küll tüma, aga jutt oli õige. Vanalinnas on tunda pingutatud uuendusi – Eesti soovib eemalduda nõukogude minevikust, ja kõnekas on siinkohal ka minu reisijuhis sisalduv lause: „Sidemeid Läänega tähistatakse, aga sidemeid Venemaaga mälestatakse”. Kaubandussuhted endiste nõukogude vabariikidega pole soositud, suur osa siinsest uuest rikkusest on tulnud tänu tehnoloogiale. Internetitelefoniteenus Skype leiutati just siin. Aleksander Nevski katedraali kuldsed kuplid Toompea künkal on kõige ilmsem meenutus kunagi toimunud venestamisest. 1900. aastal valminud kirik kehastas tsaari-Venemaa võimu baltisakslaste ja kohalike eestlaste üle. Kõik kaunid ikoonid ja sisemust kaunistavad mosaiigid toodi Peterburist. Vahel on kuulda pahaseid hääli katedraali sobimatuse kohta tugevalt eesti vaimuga Toompeale, soovitakse selle lammutamist või viimist vähem silmapaistvasse kohta. Selles vanalinna kohal säravas katedraalis on midagi trotslikku, ning kuigi Eesti tundub tahtvat eemaldada kõik tsaariajale ja ka nõukogude ajastule viitava, tekitaks selle eemaldamine liialt vaenulikkust Tallinna niigi kõrvaletõrjutud venekeelse vähemuse hulgas. Ent kogu selle kultuurilise taassünni ja turistide voolu juures on Eestis midagi mõistatuslikku, eriti kui sõita Tallinnast välja. See maa on tasane ja jätab palju enam skandinaavialiku kui vene mulje, olgugi, et Peterburi asub vaid viie tunni sõidu kaugusel. Vaid miilide kaupa vohavad hõbedased kased ja lopsakad rohused aasad hakkavad silma muidu kaunilt tühjal silmapiiril. Kui te eelistate Šoti mägismaad või Ida-Inglismaa ebaühtlast maastikku, siis ei pruugi see teile meeldida, ent mina eelistan tasast ja soist maapinda alati mägedele ja küngastele. Võite mind masohhistiks kutsuda, aga ma armastan selle üksildast melanhooliat. Hea mõte on külastada lääneranniku ääres asuvaid saari, isegi kui tulite siia vaid nädalalõpuks. Nad on umbes kahe tunni autosõidu kaugusel Tallinnast. Siin on 1521 saart, mõned neist pole enamat kui vaid tillukesed linnukolooniad. Mina käisin Muhus. Nime järgi võiks arvata, et tegemist on uue jaapani restoraniga Knightsbridge’il, kuid tegelikult on see Liivi lahte Läänemerest eraldava arhipelaagi suuruselt kolmas saar. Suurim saar Saaremaa asub Muhust edelas. Need kaks saart on ühendatud tammiga. Muhule jõuab läänerannikult praamiga 20 minutiga, kuid saar tundub asuvat valgusaastate kaugusel klaustrofoobilisest Tallinnast. See on väike külapiirkond, kus elab alla 2000 inimese. 16-aastane tüdruk Anna, kes viis mu sealoleku ajal ratsutama, selgitab, et saare elanikud on üksteisega tõeliselt lähedased ja üksteist toetavad, samas ilma liigse võõrahirmuta. Muhul on ka baar, aga Anna ei teadnud täpselt, kus; poodides on kaubavalik väike; riiete ostmiseks pidi ta Saaremaale minema. Aga ta loodab, et elab saarel kogu oma elu. Selline värskus ja eraldatus oli teretulnud pärast Tallinna kireva ööeluga tutvumist. See teeb ligitõmbava koha ka Pädaste mõisast, kus asub veekeskus ja hotell. Mõis ehitati 1870. aastal, aga mõisahoone oli seal juba varem - 1566. aastast. Eesti toit on rikkalik, vene köögi rasvaste, koorel ja lihal põhinevate joontega, kuid ilma tulise idaliku maitseta. Ma ei tahaks niipea korrata Tallinnas väljas, isegi heas restoranis söömise kogemust, ent Pädastes kasutab kokk peamiselt kohalikke koostisosi ning salatid ja juurviljad olid suurepärased. Menüü, mis sisaldab muuhulgas jaanalinnuliha, põrsakeelt ja õlles marineeritud põdracarpaccio’t, mõjuks taimetoitlasele tugeva šokina. Kohapeal köögis küpsetatud leib on imemaitsev. Enne ostmist hävimisohus olnud mõis on järk-järgult hakanud omandama oma algset nägu. Anna rääkis mulle, et talvel on Muhus väga külm. Hoolimata kliimasoojenemise ohust ei mäleta Anna ühtegi ohtra lumeta talve. „Tegelikult meeldib talv enamusele saare elanikest kõige rohkem,” ütles ta mulle häbelikult. „Siis pole siin ühtegi turisti. Saar on tervenisti meie päralt. Lumi ja jää on meie jaoks midagi enamat kui lihtsalt ilm. See on meil veres.” Me ratsutasime mööda randa, ja kui välja arvata luigeperekonnad, kes Läänemerel toitu otsisid, olid ümberringi vaid lage meri ja tasane märg rohumaa. Selle tühjuse liigutavus jäi minuga veel kauaks pärast naasmist Tallinna, et jõuda oma pühapäevasele, tagasi Londonisse viivale lennule, mis oli täis pohmeluses mehi. (Clover Stroud, The Daily Telegraph, 11.02)

Eesti kuritegevus on üks suuremaid Euroopas, selgus äsjaavaldatud aruandest. See põhines 18 erinevast riigist pärit rohkem kui 40 000 vähemalt 16-aastase isiku küsitlemisel nende hiljutiste kogemuste kohta kuritegevuse osas. Kõige halvemad tulemused olid Iirimaal, teisele kohale jäi Suurbritannia, järgnesid Eesti, Holland ja Taani. Kõigis nimetatutest oli tulemus rohkem kui 30 protsenti keskmisest kõrgem. Madalaimad näitajad olid Hispaanial, Ungaril, Portugalil ja Soomel. Eestit mainiti ka seoses „eetika-alaste” kuritegudega. Inimestelt küsiti, kas nad on pidanud viimase 12 kuu jooksul andma avalikule teenistujale altkäemaksu. Kõige rohkem jaatavaid vastuseid tuli Kreekast, Poolast, Ungarist ja Eestist ning kõige vähem Soomest, Suurbritanniast, Rootsist, Hollandist ja Iirimaalt. (Philip Johnston, The Daily Telegraph, 06.02)

Meie suurepärase pealinna linnapea Ken Livingstone sai oma pikale tiitlite nimekirjale täiendust. Eesti suurim gayklubi Angel, mis asub Tallinnas, nimetas ta aasta inimeseks. Braavo! (Jon Henley, The Guardian, 06.02)

Taani ajakirjandus

Eestis teeb aborti umbes sama palju naisi kui sünnitab. Lisaks sellele on kaitsevahendite ostmine kallim kui abordi tegemine. „Kõige rohkem kaks aborti aastas, mu tüdruk.” Nii kõlas emalik nõuanne Eestis, kui riik asus veel raudse eesriide taga. Kuigi eestlaste suhtumine ja teadmised seksist ja kaitsevahenditest on alates nõukogude aja lõppemisest tohutult arenenud, teevad eesti naised siiski tunduvalt rohkem aborte kui teised Euroopa naised. „Nad kasutavad aborti kui kaitsevahendit,” selgitab Jeffrey Lazarus, kes töötab Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) juures ennetustööga. Iga kümne Eestis ilmavalgust nägeva lapse kõrval kaob seitse loodet abordi tulemusel. Abort kui raseduse ennetamine on jäänuk nõukogude ajast ning seetõttu on ka abortide arv endistes NSV liiduvabariikides nii märkimisväärselt suur. Naaberriigis Lätis tehti 2004. aastal tuhande sünnikohta 674 aborti, Ukrainas oli see arv 618 ja Venemaal oli abordi tegemisest tingitud raseduse katkemisi rohkem kui sünde. Niivõrd kõrge abortide arv näitab vähest teadlikkust turvaseksist, arvab Lazarus. Kioskist kondoomide ostmise asemel abordi valimisega ei kaitsta ennast ühtlasi ka HI-viiruse ja süüfilise eest, see loob nende levikuks soodsa pinnase. 1999. kuni 2001. aastani sai Eesti kirja ebameeldiva maailmarekordi: uute HI-viirusesse nakatanute kõige kõrgem suhtearv. Täna näitab statistika, et iga viies noor on viimase aasta jooksul kondoomi kasutamata vahekorras olnud. Kas ei tähenda siis abort Eesti naistele mitte midagi? Küllap Eesti tütarlapsed tunnevad sama mida kõik teisedki Euroopa riikide tütarlapsed. Mõned on mures oma tervise pärast, mõned on hirmul oma vanemate reaktsiooni pärast, mõned on mures, et haigla teatab abordi tegemisest kooli, mõned mõtlevad ainult ”oh missugune loll ma olen olnud” ja mõned on väga õnnelikud. (Mette Iversen, Politiken, 11.02)

Norra ajakirjandus

Aftenpostenis kommenteeritakse Norra jalgpalliklubides proovimängudel osalevaid eestlasi. Kiidetakse endist FC Flora mängijat Joel Lindperet. (Torbjørn O. Karlsen, Andreas Steinsvink, Aftenposten, 6.02)

Soome ajakirjandus

Soome ja Eesti narkopolitsei ühisoperatsiooni nurjamises kahtlustatav endine ülemkomissar Vallo Jäärats kõndis riigikohtu uksest välja peaaegu vaba mehena. Jäärats ei tohi üksnes kodukohast lahkuda. Kohtuistungid Jääratsi vastu algavad uuesti kevadel. Ülemkohus ei vaidlustanud Jääratsi vastu esitatud karistuse sisu, kuid käskis protsessi otsast alustada. Jäärats on kõrgeim Eestis süüdi mõistetud politseinik ning kohtuprotsess on riigis suurt huvi äratanud. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 6.02)

Eestlased hindavad vabadust, naudinguid ja raha. Vabadus tuli, kuid mitte vastutus. Raha on, solidaarsust mitte. Enesekesksus õitseb ilma sallivuseta. Nõnda võib kokku võtta Eesti haritlaskonna mured riigi arengu pärast Estonia teatris peetud konverentsil. Euroopa võrdlusuuringu kohaselt on Eesti aastatel 1998-2006 muutunud äärmuslike muutuste ühiskonnast stabiilsust hindavaks maaks. Sama võrdluse kohaselt on eestlased muutunud üha enam naudinguid hindavateks ja eemaldunud vastutusest. Eestlaste suhe ELiga on väga praktiline. Eestis seostatakse ELiga ennekõike mõisteid puhkus, turism, töö, õppimine, reisimine ja liikumisvabadus. Kõige vähem assotsieeruvad eestlastel keskmise eurooplase ELiga seotud sõnad nagu koostöö, võrdõiguslikkus, ühised otsused ja seadusandlus. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 7.02)

Eesti mahavaikitud lähiminevik on viimasel ajal mitmel erineval foorumil esile kerkinud. Imbi Paju dokumentaalilm ”Tõrjutud mälestused” ja samanimeline raamat vapustasid soomlasi. Samadest inimlikest kannatustest räägib Sofi Oksaneni näidend ”Puhastus”. Soome Rahvusteatri Suomen Kansallisteatteri Willensaunas saab teatrikülastaja kogeda hirmu, jälgides draamat, kus naised on sõja, okupatsiooni ja oma aja maffia ohvrid. Paju film käsitleb teemat oma ema ja tädi valust lähtuvalt ning on seetõttu leebe ja lähedalt kaasaelatult tehtud. Ka Oksanen on kasutanud näidendi inimeste saatustes lähedaste jutustusi, kuid ta on ühendanud inimesi, aega ja kohti, muutes need fiktsiooniks. (Kirsikka Moring, Helsingin Sanomat, 9.02)

Tallinna linna peaarhitekt Ike Volkov esitas lahkumisavalduse. Volkovi arvates on Tallinna suur arhitektuuriline probleem see, et maa ei ole linna oma ning linna ametnikel on arhitektuuriprojektides vähe võimalusi oma nägemusi kaitsta. Sellest hoolimata saavad arvustuse osaliseks ametnikud, kui uus ehitis tundub sobimatu. Ehitajate, omanike ja ehitiste arhitektide roll ununeb. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 9.02)

Venemaa ajakirjandus

Eestist räägitakse praegu rohkem kui ühestki teisest maast. Andsime Eestile kergesti andeks, kui ta meie juurest minema läks ning nüüd on seal rekordiline majanduskasv – 9% aastas ja SKT elaniku kohta on 18 tuhat dollarit. Praegu on Euroopas kaks tiigrit – keldi tiiger Iirimaa ja Balti tiiger Eesti. Aga vene inimese jaoks ei ole kõige tähtsam mitte olevik või tulevik, vaid minevik, mille üle me uhked oleme ja mida ümber kirjutame. Võib imestada, miks Eesti nii ettevaatamatult meie konnasilmale astus. Kuid Eestil on meie konnasilmadega vähe pistmist, kaubavahetus Venemaaga moodustab kogu Eesti kaubavahetusest 8%. Venemaa on Eesti jaoks nagu Antarktika Uus-Meremaa jaoks: suur lumine maa külje all, kuid olulist tähtsust ta ei oma. Mul on Eestiga isiklik seos. Meie tudengigrupp kutsuti külla Tartu Ülikooli. Tartu meile meeldis. Tuleb öelda, et ei leidunud üliõpilasi, kes oleks õppinud vähem kui meie. Süüdi selles on Eesti ahvatlused. Eestis oli juba nõukogude ajal palju õlut – kalla aga. Ekskursioon Tartu õlletehasesse osutus defitsiidiga harjunud nõukogude tudengile šokiks. Eestis tajusime, et kui tahes suured teadlased me nõukogude inimesed ka poleks, õigesti elama me ikkagi kunagi ei õpi. (Sergei Leskov, Profile.ru, 05.02)