Nädal välismeedias 29. jaanuar - 4. veebruar 2007

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Pronkssõdur, Majandus, Kultuur, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

Germany will not push during its presidency of the EU for an EU-wide ban on the swastika and will leave the decision to punish Holocaust deniers in the hands of member states. Setting out plans for an EU-wide anti-racism law, Berlin said it would not seek to prohibit "specific symbols such as swastikas". (Reuters, 29.01)

Majandus

German Chancellor Angela Merkel's idea for a transatlantic free trade zone won strong backing from the EU's internal market chief. Charlie McCreevy, responsible for the EU's 10 trillion euro internal market welcomed the idea from Germany, which is president of the EU and the G7 group of leading industrialized nations. (Reuters, 01.02)

French Agriculture Minister Dominique Bussereau criticised EU Trade Commissioner Peter Mandelson, accusing him of going beyond his negotiating remit in a bid to revive global trade talks. Mandelson and about 30 other trade ministers agreed to kick-start long-stalled talks designed to get a deal for the WTO's so-called Doha round. (Reuters/AFP 29.01)

Välis- ja julgeolekupoliitika

The chief U.N. war crimes prosecutor for the former Yugoslavia appealed to the EU not to resume talks on closer ties with Serbia until it hands over a key genocide suspect. Carla del Ponte told a news conference that Belgrade had done nothing to arrest former Bosnian Serb military commander Ratko Mladic, who was still protected by the Serbian army, and resuming negotiations now would send the wrong signal. (Reuters/Afp, 31.01)

President Alexander Lukashenko, enraged by a row with Russia over energy prices, accused the Kremlin of trying to crush Belarus and vowed to "sort out" his fraught relations with European states. However, the EU's commissioner for external relations condemned Belarus authorities for closing the Minsk office of a prominent human rights group, the latest step in what Western nations see as systematic abuse of human rights. (Reuters, 30.01)

NATO, Julgeolek

Russia is alarmed by the growing military advantage enjoyed by NATO and the US in Europe, for which there appears no need, FM Sergei Lavrov was quoted as saying. "There are alarming developments. The balance of conventional weapons in East and West has shifted considerably," he said, noting most former members of the Soviet-aligned Warsaw Pact had joined NATO since the break-up of the Soviet Union. (Reuters, 03.02)

The Taliban will launch an offensive within months once the snows melt, but they are effectively a beaten force, according to the outgoing head of NATO forces in Afghanistan. British general David Richards says, before handing over command of 33,000 soldiers to the US on 4 February, that the Taliban were militarily trounced last year. (Reuters, 03.02)

Afghanistan runs the risk of becoming an exporter of terrorists if a NATO mission in the country fails, the organisation's Secretary General Jaap de Hoop Scheffer said. "We are in Afghanistan to fight the faceless threat that wants to destroy our society," Hoop Scheffer said in an interview with Spanish newspaper El Mundo, days before a NATO summit in Seville. "If we fail in Afghanistan the country will collapse and become a state that will export terrorists to the West." (AFP, 03.02)

The US, which has just doubled its combat troops in Afghanistan, took over command of the 33,000-strong NATO force in the country on 4 February amid warnings of a bloody spring offensive by the Taliban. The Taliban leader in a key southern district was also killed as part of a NATO offensive to recapture the town of Musa Qala from the rebels, the alliance and residents said. (Reuters, 04.02)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA, PRANTSUSMAA

Nii inglise- kui ka prantsusekeelse välismeedia põhiteemaks oli eelmisel nädalal lääneriikide suhted Iraaniga. Arutleti võimaliku sõja ja Iraani tuumarelvastumise üle. Prantsusmaa ajalehed käsitlesid ka president Jacques Chiraci vastuolulisi avaldusi islamivabariigi teemal.

USA, Suurbritannia

Ma vaatasin põnevusega president George Bushi seitsmendat aastakõnet, lootes kuulda sõnu, mis vähendaksid mu hirmu minu sünnikoha Iraani võimaliku ründamise suhtes USA poolt. Kõne aga kõlas kui mu halvim unenägu. Uus sõda tundub olevat puhkemas, mis vaid nõrgestaks Iraani niigi habrast demokraatiameelset liikumist ja tugevdaks režiimi, mida Washington kukutada soovib. See oleks juba teine kord pärast 1953. aastal USA toetusel toimunud riigipööret, kui USA ohverdab režiimi muutmise nimel riigi demokraatia ja inimõigused. (Behzad Yaghmaian, IHT, 29.01) Ahmadinejad on tõsistes raskustes omaenda kodus. Iroonilisel kombel võib just puhkemisohus rahvusvaheline kriis päästa tema presidendikoha, ja president ise mõistab seda liigagi hästi. Koduste raskuste kasvades võib just rahvusvaheline kriis aidata tal poolehoidjaid koguda ning halvimal juhul koguni veenda Iraani eliiti, et juhtkonna vahetamine tähendaks oma nõrkuse demonstreerimist. On tõsisasi, et Ahmadinejad on iseenda suurim vaenlane, aga USA „pistrikud” on tema parimad sõbrad. Kui Ahmadinejad peaks võimu kaotama, oleks põhjuseks pigem tema enda poliitiline võimetus kui rahvusvaheline olukord. Pole kahtlust, et on vaja enamat, kui vaid pealiskaudset muudatust, et panna Washington Iraani kuulama. Aga tõeliseks küsimuseks, mida märkas ka Baker-Hamiltoni komisjon, on: kas Washington on üleüldse valmis kuulama? (Ali Ansari, The Guardian, 30.01)

Nagu Baker-Hamiltoni komisjon soovitas, on parim võimalus takistamaks Iraagi usukonflikti levimist üle terve regiooni - kokkulepete sõlmimine Iraagi naabrite, sealhulgas Iraaniga. See ei tähenda, et Iraanil tuleks lasta oma mõju laiendada. See tähendab traditsioonilise piitsa ja prääniku meetodi kasutamist Iraani käitumise suunamiseks. See tähendab endale kindlaksjäämist tuumarelva leviku takistamise osas, samas üritades saavutada kokkuleppeid, mis piiravad Iraani mõju Iraagis ja Liibanonis ning seoses Hamasiga. Bushil on veel kaks aastat aega õppida, mis vahe on lepituspoliitikal ja diplomaatial (Juhtkiri, IHT/The Boston Globe, 01.02) Intervjuus The Wall Street Journal toimetusele ütles USA president George W Bush muuhulgas: „Ma olen alati arvanud, et peab uurima, kas Iraanis on inimesi, kellele valmistaks muret isoleeritus rahvusvaheliste rahandussuhete ja kaubandusvõimaluste osas. Selles riigis on ratsionaalseid inimesi, kes usuvad, et isolatsioon pole nende huvides, ja on piisavalt kaubandust, mida saab mõjutada rahvusvahelise koostöö abil. Mind julgustab asjaolu, et on neid, kes on hakanud kahtlema Ahmadinejadi võimekuses riiki juhtida… Minu juhitud valitsus keskendub surve avaldamisele nende tuumaprogrammile. Olen ennegi öelnud, Iraanil võiks olla tsiviilotstarbeline tuumaelektrijaam tingimusel, et vajalike materjalidega varustab ja neid kogub rahvusvaheline konsortsium.” (WSJ, 01.02) Tundub, et Bush mõistab Iraani sisepoliitikat väga valesti ja ignoreerib omaenda äsjast kogemust. Ühel haruldasel läbimõeldud juhul veenis rahandusministeerium vaikselt mõningaid panku ja investoreid kaaluma oma suhteid Teheraniga. Selle tulemusena on mõned Iraani usujuhid, kes on niigi mures naftatootmise tuleviku pärast, hakanud väljendama kahtlusi president Ahmadinejadi põlgliku suhtumise suhtes ÜRO Julgeolekunõukogu vastu. Bush aga on endiselt diplomaatiliste meetodite kasutamise vastu Iraani suhtes. Pole mingit garantiid selles osas, kas Ahmadinejadi oleks võimalik veenda, et olukorra jätkuv halvenemine Iraagis pole Iraani huvides. Aga teiste poliitikutega Teheranis võib see olla lihtsam. Bushi väljapressimistaktika võib tal mõnevõrra aidata toetajaid võita. Kuid katastroofiline sõda Iraagis on USA tõsiseltvõetavusele ja ressurssidele niivõrd rängalt mõjunud, et see taktika USA vaenlasi enam ei hirmuta. Ainsad, kes kardavad, on USA ja USA sõbrad. (Juhtkiri, The New York Times, 01.02)

Eriti viimase kuu jooksul on USA poliitika tähendanud piitsa ja prääniku asemel eelkõige mõõkade täristamise poliitikat. Vaevalt, et selline vaenulikkus annab soovitud tulemusi. Esiteks puudub meie ärplemisel sisu. USAl pole tõsiseltvõetavaid tuumapoliitika ennetamise vahendeid, eriti nüüd, kui oleme Iraagis hädas. Samuti on raske kaasata ülejäänud maailma tõeliselt mõjuvate sanktsioonide rakendamisse. Ühtlasi loob USA vaenulikkus Ahmadinejadi propaganda jaoks vajaliku välise ohu, mille abil ta saab varju jätta kodused ebaõnnestumised. Selline tegevus jätkab Kuubast ja Birmast kuni invasioonieelse Iraagini kasutatud ebaefektiivsete sanktsioonide jada. Alternatiivne strateegia võiks alata diplomaatia eelistamisest vastandumisele. Iraan võiks lõpetada uraani rikastamise, samas kui USA ei kasutaks karistavaid meetmeid. Lõplik kokkulepe hõlmaks Iraani-poolset austust tuumarelva leviku takistamise lepingu suhtes ning USA poolt nii rahvusvaheliste kui ka bilateraalsete sanktsioonide lõpetamist. (Jacob Weisberg, Financial Times, 01.02) USA sõjaväe esindajad räägivad, et otsust avalikustada seosed Iraani mõju ja USA inimkaotuste vahel Iraagis, mida on avastatud, on korduvalt edasi lükatud, sest ollakse mures Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi reaktsiooni ja selle pärast, mida USA järgnevalt ette peaks võtma. Selles pildis on niivõrd palju valesti, et ei teagi, kust alustada. Just nimelt Ahmadinejad peaks olema mures maailma ainsa ülivõimu reaktsiooni pärast seoses nende avastustega. Ebameeldival kombel ei taha valitsus aga seda mõista. (Barry Casselman, The Washington Times, 02.02)

Prantsusmaa ajakirjandus

Otsust Iraani ründamise osas pole veel langetatud. Aga, nagu ütles meile üks USA ajakirjanik, valitsus liigub casus belli suunas, ilma et oleks näidanud vähimatki tõendit Iraani sekkumisest Iraagis. RAND Corporation’i rahvusvahelise ja kaitsepoliitika keskuse direktor, endine USA välisministeeriumi kõrge ametnik James Dobbins näeb siin ohtlikku etteruttamist: „Valitsus viis Iraaki vägesid juurde, et varjata oma läbikukkumist, ning suurendab survet regioonis samal põhjusel - et maskeerida oma globaalse poliitika ebaõnnestumist. Kui Bush tunnistab oma läbikukkumist Iraagis, süüdistab ta selles kindlasti iraaklasi ja iraanlasi.” (Philippe Gélie, Le Figaro, 29.01) Teheranis levivad kuulujutud USA rünnakuähvardustest kiiresti. Muuhulgas võimendab neid Washingtoni otsus saata Pärsia lahele teine lennukikandja. Pealinnast küll veel lahkuma ei kiputa, kuid kasvavat rahutust on tunda ka poliitikute hulgas. Iraani Tarkade nõukogu sekretär ja Iraagi-Iraani sõja ajal Pasdaran’i (revolutsiooni valvureid) juhtinud Mohzen Rezai teatas: „Iraani rahvas on uue vastuseisu äärel”. Mõned päevad varem oli ta intervjuus ühele Dubai riiklikule päevalehele rääkinud „vältimatust konfliktist”. (Delphine Minoui, Le Figaro, 30.01) Vastuseisudel põhinev poliitika on viinud tupikseisuni. Sõjaväelise sekkumise oht kasvab ja rahvuslikud tundmused kuumenevad. Me peame kasutama kindlat, läbimõeldud ja multilateraalset lähenemist. Me peame selgelt rõhutama, et Iraan ei tohi ületada punast joont, mida kujutaks endast tuumarelva kasutuselevõtt. Samas peame ka otsima võimalusi selle riigi taaskaasamiseks rahvusvaheliste suhete süsteemi. Võimulolev režiim pole igavene ja me peame valmistama ette tingimused suhete normaliseerimiseks Teheraniga. Kontrollitud ligipääs tsiviilotstarbelisele tuumatehnoloogiale võiks olla tingimus, mida Iraani valitsus aktsepteeriks, et loobuda täielikult tuumarelvade omandamise ambitsioonidest, ratifitseerida tuumarelva leviku piiramise lepingu lisaprotokoll ja anda IAEAle kontrollimiseks vabad käed. (Jack Lang ja Louis Gautier, Libération, 30.01)

Prantsusmaa välisminister Philippe Douste-Blazy arvab, et mõned hiljutised arengud võivad panna Teherani järele mõtlema. Selleks on presidendi toetajaskonnale osaks saanud ebaedu valimistel; Iraani, muuhulgas ka riigi tuumaprogrammi tabav kriitika; samuti sanktsioonide ja veelgi enam riigi suureneva majandusliku isoleerimise juba tuntavad tagajärjed. Nüüd on pall iraanlaste käes. Kuid palju sõltub ka rahvusvahelise üldsuse võimest säilitada oma ühtsus, mis oleks peamine jõud Iraani veenmisel, et see teeks õigeid valikuid. Peame jääma kindlaks oma põhimõtetele ja nõudmistele, kuid samas avatuks dialoogile - olema valmis sanktsioone lõpetama, kui Iraan nõustub lõpetama oma vastaka tegevuse. Iraanil on palju võita talle pakutavast koostööst, kui ta lõpetab oma tuumategevuse, ning palju kaotada, kui ta seda veelgi suurendab. Iraani võimud peavad mõistma, et keeldudes diplomaatilisest lahendusest riskivad nad ise teiste võimaluste kasutamisega nende vastu. (Philippe Douste-Blazy, Le Monde, 31.01)

Jacques Chirac oli oma väljaütlemises ettevaatamatu. Le Nouvel Observateurile, New York Timesile ja International Herald Tribune’ile antud intervjuus ütles Chirac: „Kui me räägime Iraanist - milleks talle tuumapommi vaja on? Teheran tehtaks maatasa, kui Iraan tuumarelva kasutada üritaks.” Juba järgmisel päeval kahetses Chirac oma sõnu ja kutsus ajakirjanikud teiseks intervjuuks uuesti kokku. Ta väitis, et loomulikult ei tahtnud ta rääkida Teherani hävitamisest. „Kui ma räägin võidurelvastumisest, ei taha ma esile tõsta ühtegi riiki ja kui ma seda eile tegin, siis poleks ma seda teha tohtinud. Ma tegin seda arvates, et see jääb kõrvaliseks jutuks.” Ent kui kahe intervjuu tekstid avalikkuse ette jõudsid, tekitas see furoori. Tekkinud oli tulekahju, millele Washingtonis veel õli juurde valati. (Alain Barluet, Le Figaro, 02.02) Chirac teatas, et kui Iraan üritakski tuumapommi (ilmselt siis Iisraeli vastu) kasutada, ei jõuaks see isegi 200 meetri kõrgusele atmosfääri, kui Teheran oleks juba maatasa tehtud. Mõistes viga, üritas ta päev hiljem oma sõnu siluda, ja kui ajalehed avaldasid kättesaadud info, mõistis presidendi kantselei „häbiväärse poleemika” hukka. Veel enne ametiaja lõppu on selgunud: Chirac ei tohi kunagi eemalduda oma märkmetest, kohtumistel ajakirjanikega on need tal suurte tähtedega alati silma ees. Isegi kui vestlused ajakirjanikele on parasjagu „off” (mis ajakirjanduslikus žargoonis tähendab, et sel ajal väljaöeldud sõnu ei tohi otse tsiteerida), järgib president oma märkmeid. Kuid vastates kahele Iraani puudutavale küsimusele, jättis Chirac olemasolevad märkmed paraku kõrvale. (Antoine Guiral ja Olivier Costemalle, Libération, 02.02)

SKANDINAAVIA

Mis saab Kosovost? Kuidas ohjeldada kliimasoojenemist? Need on küsimused, mida esitas vaadeldaval nädalal Skandinaavia ajakirjandus.

Kahjuks ei õnnestunud Martti Ahtisaaril panna punkti Kosova tulevase staatuse küsimusele. Nagu oligi oodata, tegi Ahtisaari ettepaneku anda Kosovole kaugeleulatuv iseseisvus (mitte küll täielikku iseseisvust), mis võimaldaks Kosovol ühineda ka rahvusvaheliste organisatsioonidega. Peale ettepaneku esitamist ei ole aga olukord varasemaga võrreldes muutunud - Serbia ei taha endiselt Kosovot loovutada ning Kosovo omakorda on nõus vaid täieliku iseseisvusega. Rootsi välisminister Carl Bildt manitses Belgradi ja Pristinat konstruktiivselt Ahtisaari plaani läbi töötama ning olema avatud konkreetsete lahenduspunktide arutamisele. Vaatamata sellele on raske optimismi üles näidata, sest Venemaa on öelnud, et tema ei toeta mitte ühtegi Kosova tulevikku puudutavat kava, mis ei ole Serbiale vastuvõetav. Tema veto ÜRO Julgeolekunõukogus lõpetaks igasugused sellesuunalised püüded. Siinkohal tekib aga küsimus, kas ühel riigil ikka on võimalik üksi neljateistkümne ülejäänud riigi ühine otsus peatada. Praegusel hetkel ei jää aga muud üle kui tõdeda, et vaatamata Ahtisaari pingutustele ei saanud ÜRO Kosovo probleemiga hakkama, vähemalt mitte veel. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 03.02)

ÜRO ja Maailma Meteoroloogiline Organisatsioon (WMO) kliimamuutuste paneel(IPCC) avalikustas kliimaraporti, milles tulevik ei paista kuigi helge. Maailma kliima soojeneb, selle taga on peamiselt kasvuhoonegaasid. Nüüd on küsimuseks, mida maailma riigijuhid kavatsevad ette võtta. EL on igal juhul võtnud eesmärgiks toota aastaks 2020 20% kogu vajaminevast energiast taastuvatest energiaallikatest. Rootsi keskkonnaministri Adreas Carlgreni sõnul on riigi valitsusel kõrged ambitsioonid, mis puudutavad heitgaaside õhku paiskamise vähendamist, seda nii riiklikul kui ka ELi tasandil. Igal juhul on selle raporti avalikustamisega lõppenud etapp, kus debateeriti kliimasoojenemise üle. Nüüd tuleb hoopiski arutada, kuidas me saaksime oma elulaadi muuta – individuaalselt ja kollektiivselt –, et peatada katastroofe tulevikus. (Juhtkiri, Svenska Dagbladet, 03.02; Rolf Gustavsson, Svenska Dagbladet, 04.02) Ehkki kliimasoojenemise peamiseks süüdlaseks võib pidada inimest, ei saa me kuidagi takistada looduses toimuvaid protsesse - maakoore vulkaanilisest tegevusest tekkivaid heitgaase või päikesekiirguse intensiivsust. Oma tegevusel peame aga küll silma peal hoidma, et vältida IPCC raporti ennustatavaid katastroofe. USA president Georg W. Bush näib olevat üks USA presidente, kes näeb kliimasoojenemises probleeme, kuid tema rahvast on raske oma suurtest ja palju kütust nõudvatest autodest loobuma panna. Ehk paneb siiski palju kahju toonud jaanuarikuu külmalaine USA elanikke rohkem keskkonnaprobleemidele mõtlema. (Juhtkiri, Jyllands-Posten, 03.02)

SOOME

Soome ajakirjanduses tekitas elavat vastukaja Venemaa presidendi Vladimir Putini seisukoht Soome ja NATO suhete kohta ning ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma (IPCC) aruanne.

Kui otse küsida, võib saada otsekohese vastuse. Nii juhtus soome ajakirjanikuga, kes küsis Venemaa presidendilt Vladimir Putinilt, kuidas Soome NATO-liikmelisus mõjutaks Soome ja Venemaa suhteid. Putini vastus oli, et sõjaliste infrastruktuuride lähenemine Venemaa piirile Soome territooriumi kasutades ei edenda riikidevaheliste suhete õhkkonna parandamist. Soome poliitikud reageerisid vastusele rahulikult. Nii peaminister kui ka välisminister kinnitasid, et Putini sõnum ei sisaldanud midagi uut. Venemaa negatiivne suhtumine on teada ja see ei mõjuta Soome otsuseid. Kuigi külmast sõjast on möödas palju aega, istub see sügaval soomlaste alateadvuses ning samasugust ajaloo koormat kannab ka Venemaa president, kelle hinnang NATOle ei erine nõukogudeaegsest ettekujutusest. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 3.02) Soome juhid ja enamik rahvast ei pea NATOga liitumist vajalikuks ega aktuaalseks. Sellest hoolimata huvitab soomlasi Venemaa suhtumine Soome võimalikku NATOga liitumisse. Osadele annab see hea põhjuse NATOga mitte liituda, teistele võimaluse näidata Venemaale, et otsuse tegemine on vaid Soome enda asi. Putini stiiliks on anda selge vastus selgele küsimusele. President Putini vastuses ei olnud midagi uut ega ebakorrektset. On juba aeg üle saada nii Venemaa kui ka NATO allergiast. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 4.02) Venemaa presidendi Vladimir Putini seisukoht Soome NATOga liitumise suhtes on täiesti loomulik. Muidugi toetab Moskva võimaluste piires arengut, kus kaks tema läänepoolset naabrit, Valgevene ja Soome, vabatahtlikult ”lähisvälismaa” positsioonile lähenevad. See annab ju Venemaale võimaluse säilitada minevikust pärit sõnaõigus naabrite asjade suhtes. See on üha tähtsam, kuna Soome lahe ja Läänemere strateegiline positsioon kasvab tänu energiatransiidile. (Olli Kivinen, Helsingin Sanomat, 6.02) Kui Soomes räägitakse NATOst, on teemaks tegelikult Venemaa. Ja sellest hoolimata tundub, et aruteludes püütakse sõna Venemaa vältida. Nagu ikka veel elataks külma sõja ajal, mil pidi ette vaatama mida idanaabrist rääkida. Põhjusi, miks Soome ei peaks NATOga liituma on mitmeid. Üks nendest on see, et ei ole soovi kuuluda samasse sõjalisse liitu USAga, kelle ebaseadusliku rünnaku tagajärgi Iraagis on kurb ja paha vaadata. (Susanna Niinivaara, Helsingin Sanomat, 6.02) Venemaa negatiivne suhtumine Soome NATO liikmelisusesse on muutumatu. Tõsi on ka see, et Venemaa ei saa takistada Soomet NATOga liitumast. Kui need kaks asja ühendada, moodustab see ebamäärase olukorra, kus NATO arutelu Soomes kestab aastaid kuhugi välja jõudmata. Üks põhjus on ka see, et Venemaa reaktsiooni ei taheta tegelikult katsetada. Kuidas aga Venemaa seisukoht mõjutab Soome otsustajaid ja rahva suhtumist NATOga liitumisse? Kindlasti on sellel oma mõju, Moskval ei ole isegi vajadust otseselt Soome siseasjadesse sekkuda. (Juhtkiri, Kaleva, 4.02) Putini vastus oli selline, mille oleks ükskõik millise riigi juht sarnases olukorras võinud anda. Ükski riik ei tunne heameelt naaberriigi liitumise üle sõjalise liiduga, mis kujutab endast ohtu. Venemaal ei ole ükskõik, mis Soome teeb. Veel vähem ükskõik on Soomele Venemaal toimuv. Praegune olukord on siiski parem kui varasem – ELi kuuluval Soomel on mänguruumi muutunud Venemaa kõrval. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 3.02) Soome välispoliitika uurimise fondi dotsendi Markku Salomaa hinnangul ei ole Venemaa Soome NATOga liitumise vastu, vaid soovib, et soomlased teeksid selge otsuse NATO suhtes. Halvim Venemaa seisukohast on jutud NATO-optsioonist, mis ärritavad venelasi ning mistõttu peavad nad kõigeks valmis olema. Soomel on kaks varianti: absoluutne, tõeline liitumatus nagu Austria ja Šveitsi puhul, mis eeldab kõrvalejäämist ELi välis- ja kaitsepoliitilisest koostööst või selle tõsist piiramist ning lisaks hoopis teistsugust panustamist iseseisvasse kaitsesse; teine variant on NATOga liituda. Selle poolt räägib Salomaa hinnangul julgeolekukeskkonna muutumine ning see, et mingit välissuhetega seotud põhjust NATO tõrjumiseks ei ole. (Pekka Hakala, Helsingin Sanomat, 2.02)

Inimene on ikkagi süüdi. Valitsustevahelise kliimamuutuste komisjoni (IPCC) raport andis ülevaate kliima soojenemisest ja selle tagajärgedest. Kui paneeli nägemus tõeks osutub, muutub maakera saja aasta jooksul tõesti palju. Ees ootavad probleemid, sest kokku tuleb sobitada tööstusriikide ja arengumaade huvid, kuid loodetavasti ollakse põhilises üksmeelel - käes on tähelepanuväärsete muutuste aeg. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 4.02) Enam ei ole kahtlejaid. IPCC raporti kohaselt on inimese osa kliima soojenemises 90-protsendilise tõenäosusega kindel. Helsingi Ülikooli professori Atte Korhola iseloomustab kliimamuutust kui inimkonna kõigi aegade suurimat väljakutset, mille kontrollimiseks vajatakse kõikide panust. Korhola on siiski optimistlik ja usub, et veel on aega tõsiste katastroofide ärahoidmiseks. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 3.02) Teaduslikud tõendid on piisavad, kogu tähelepanu tuleb nüüd suunata tegutsemisele. Olukorra hindamiseks ei ole olemas kliimamuutuste komisjonist pädevamat organisatsiooni. Raporti järeldusi ei saa seega pidada hirmutamiseks, vaid parimaks hinnanguks tegelikkuse kohta. Maakera soojenemine on tõsiasi, lahtine on arengu kiirus ja selle tagajärjed. Kuigi kliimast räägitakse rohkem kui varem, ei jõuta veel tegudeni. Toimuvaid arenguid looduses ei saa tagasi pöörata, kuid neid saab aeglustada. Ühtainsat imerohtu selleks ei ole. Kliimamuutuste piiramine kahjustab majandust ja majanduskasvu vähem kui selle tõrjumata jätmine, mis läheb kõikidele aja jooksul kalliks. (Juhtkiri, Kaleva, 5.02)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika. Varia

USA ajakirjandus

Intervjuus The Wall Street Journal toimetusega küsiti USA presidendi George W. Bushi käest muuhulgas, kas ta tunneb, et on Putini käitumist valesti hinnanud. Bush vastas: Putin on täitnud kõik lubadused, mida ta mulle andnud on. Meie läbisaamine võimaldab mul, näiteks, väljendada pettumust, kui ta Baltimaid jõhkralt kohtleb. Putin, nagu ka tema järglased, peab tegema valiku, kas tema huvid on seotud Läänega või mitte. Minu eesmärgiks on teda veenda, et on. Aga ta peab mõistma väärtusi, millel Lääne ühiskonnad põhinevad. (WSJ, 01.02)

Suurbritannia ajakirjandus

Pärast taasiseseisvumist tõkestati Balti riikides endiste KGB ohvitseride pääs riikide juhtivatele ametikohtadele. Leedus ja Eestis avati arhiivid, Lätis tehakse seda märtsis. Palju kardetakse Vene luure mõju. Võtmejuhtumiks oli Leedu presidendi Rolandas Paksase tagandamine sidemete eest Vene luurega. (Stefan Wagstyl, Financial Times, 29.01)

Soome ajakirjandus

Eesti NATO suursaadiku Harri Tiido sõnul ei ole Soomele saadetud kutset osaleda NATO kiirreageerimisüksustes. NATO riikide suursaadikute kohtumistel on sellest räägitud, kuid asi ei ole edenenud. Kui sõjalisse liitu mittekuuluvad riigid soovivad NRFi tegevuses osaleda, on NATO selleks põhimõtteliselt valmis. Tiido täpsustab, et NRFi üksused ei saa mingil juhul olla sõltuvad NATOsse mittekuuluvate riikide vägedest ning kui NATOsse mittekuuluvad riigid soovivad NRFis osaleda, oleksid nad lisajõududeks. Harri Tiido on paari viimase aasta jooksul pidanud aktiivselt loenguid soomlastele, kuna Eesti suursaatkond Helsingis on olnud NATO kontaktsaatkond Soomes. Aastavahetusel võtab selle ülesande enda peale Läti suursaatkond Helsingis. Tiidol ei ole Soome suhtes väikese venna kompleksi. Tiido ütleb otse, et Eesti huvidele vastaks Soome liitumine NATOga. (Seppo Ylönen, Kaleva, 2.02)

Pronkssõdur

Uudisteagentuurid

On 1 February Estonia delivered a defiant message to Russia, saying its reaction to plans to move a Soviet-era war memorial was "nonsensical". Estonian FM Urmas Paet said the Baltic country had no intention of changing its stance towards its giant eastern neighbour. "The rebukes from Moscow in recent weeks, making out that Estonia had started to change the outcome of World War II and was lending huge support to fascism, are so nonsensical that they do not merit discussion," Paet told reporters. (Afp, 01.02)

Taani ajakirjandus

Venemaa ja Eesti vahel on puhkemas tõsine diplomaatiline kriis, kuna Eesti parlament plaanib eemaldada vanad nõukogude sõjamälestusmärgid, mis on püstitatud Punaarmeele tema panuse eest Teises Maailmasõjas. Sajad valitseva Putini-meelse partei „Ühinenud Venemaa” ning Kremli-meelsete noorteorganisatsioonide liikmed „Noor Venemaa” ja „Naši” demonstreerisid Kremli müüri juures Eesti plaanide vastu. „See viib veelgi suuremate vastuoludeni vene ja eesti rahva vahel,” seisis ühel loosungil. „See on ajalooline viga,” ütles parlamendi ülemkoja esimees Sergei Mironov. Ülemkoda oli ühehäälselt Eesti plaanidele vastu. Eesti parlament võttis 10. jaanuaril vastu seaduse, mis võimaldab nõukogude sõjamonumentide eemaldamise ning selle juurde maetud Punaarmee sõdurite maiste jäänuste ümbermatmise. Moskva esitas koheselt Eestile ametliku hoiatuse. Paljud eestlased ja teised baltlased peavad Nõukogude sõdureid rõhujateks, mitte vabastajateks, ja see on põhjustanud vandalismiakte nõukogude mälestusmärkide vastu. Eesti, kus siiani elab 25% vene vähemus, liideti vägivaldselt N. Liiduga 1940. aastal, millele järgnes verine terror arvatavate poliitiliste vastaste suhtes. Riik sai taas iseseisvaks alles pärast N. Liidu lagunemist 1991. aastal. „Me peame nõudma, et mälestusmärgid jäävad paigale sinna, kus nad on,” ütles Venemaa välisminister Sergei Lavrov. Eesti saadikule Moskvas teatati, et otsus rikub kahe riigi vahelisi suhteid tõsiselt. Möödunud aastal reageeris Venemaa teravalt seoses „nõukogude veteranide ja kunagiste nõukogude ohvitseride tagakiusamisega” Eestis ja Lätis. „Me oleme sügavalt mures, et Tallinnas ja Riias kiidetakse jätkuvalt inimesi, kes tegid koostööd natsi okupatsioonivõimudega, ning antifašiste - sõjaveterane ja teisi, kes töötasid N. Liidu struktuurides - kiusatakse taga,” sõnas Venemaa asevälisminister Aleksandr Jakovenko pärast Läti natsionalistide kavandatud demonstratsioone austuse avaldamiseks „Läti kangelastele”, kes võitlesid Natsi-Saksa Waffen-SSis aastatel 1941-45. Venemaa on Baltimaade taasiseseisvumisest alates korduvalt protestinud selle vastu, mida nähakse suure vene vähemuse rõhumisena Eestis ja Lätis, ning saanud toetust inimõigusorganisatsioonilt Amnesty International, mis on nõudnud Baltimaade valitsustelt etniliste venelaste õiguste respekteerimist. (Niels Jürgensen, Jyllands-Posten, 26.01)

Artiklis „Sõjamonumendid tekitavad kriisi” (26.01) viitab Jyllands-Posten peamiselt Venemaa-poolsetele arvamustele seoses nõukogude sõjamonumentide eemaldamise ning Punaarmee sõdurite ümbermatmisega. Teema on eelkõige seotud ühe monumendiga Tallinna linnasüdames. Monumenti ei taheta mitte hävitada, vaid viia Teise Maailmasõja mälestusparki ning maetud sõdurid ümber matta surnuaeda, nagu seda on teistes riikides tehtud. Probleemi keskmeks on monumendi sümboolne tähendus – see märgib Venemaa ülemvõimu Eestis, mida tähistatakse demonstratsioonidega 9. mail, Venemaa võidupühal, ja 22.septembril, mida peetakse Tallinna vabastamise kuupäevaks. Nendel üritustel domineerivad siiani sümbolid nõukogude ajast. Eesti vaatevinklist vabastasid küll nõukogude väed Eesti saksa vägedest, kuid samal ajal jäi Eesti ilma ka vabadusest, mis saavutati taas alles 1991. aastal. Peale selle keeldub Moskva tunnistamast Eesti okupeerimist ning sellele järgnevat ühendamist N. Liiduga. Moskva väitel toimus see vabatahtlikult. Kõiki, kes olid vastupidisel arvamusel ning selle tõttu rahvavaenlasteks tembeldati, peetakse nüüd natsideks. Unustatakse, et Eesti okupeeriti vastavalt Hitleri-Stalini paktile ning Hitler ja Stalin olid liitlased kuni 1941. aasta juunini. Eestlastel on sellest ajast palju kibedaid mälestusi, nende mälestusmärgid iseseisvusajast 1918-1940 hävitati, nad kaotasid umbes 20% elanikkonnast küüditamiste, hukkamiste või kodumaalt põgenemise läbi. Samal ajal toimus suur sisseränne Venemaalt, mis tõstis venelaste osakaalu elanikkonnast umbes 30 protsendini. Pärast N. Liidu lagunemist said selle riigi kodanikud Taanis ja teistes lääneriikides automaatselt Venemaa kodakondsuse, kuid Venemaa nõudis, et Nõukogude perioodil Eestisse asunud kolonistidele antaks Eesti kodakondsus. Seda on tõesti võimalik saada, kuid selleks on vaja teatud tasemel eesti keele oskust, mida paljud ei soovi omandada. Nad peavad seda diskrimineerimiseks ning nõuavad vene keele tunnistamist teiseks riigikeeleks. Probleem on keerulisem kui siinne selgitus kirjeldada suudab, eelkõige on tegemist küsimusega vene mõjuvõimu säilitamise ja tugevdamisega Eestis. Eesti on vastu Venemaa tahtmist ühinenud NATO ja Euroopa Liiduga, kuid kuna Eesti liitlastele on oluline säilitada hea läbisaamine Venemaaga, siis peale teatud mõistmise Eesti seisukohtade suhtes pole sellest suurt kasu. (Vello Helk, Jyllands-Posten, 31.01 )

Hollandi ajakirjandus

Vähe puudub, et eestlased ja venelased peavad jälle külma sõda. Pühaduseteotus, solvav, häbiväärne, hauarüüstamine! – need on sõnad, millega Vene poliitikud reageerivad Eesti seadusele, mis võimaldab Tallinna südalinnast eemaldada ühe Punaarmee monumendi ning sinna maetud nõukogude sõdurite säilmed mujale matta. Moskva sõnutsi pole sellel otsusel mingit soest „vajadusega ehitada ühinenud Euroopat”. Duuma nimetas seda seadust katseks „kustutada mälestust fašismi vastu võidelnutest” ning Tallinna „natsismikummardamise” tõestuseks. Sügavalt liialdatud reaktsioon, ütleb Tallinn, mõeldud eelkõige kodumaisele tarbijaskonnale. Nimetatud seadus on eestlaste sõnutsi kooskõlas rahvusvahelistele reeglitega. Kui need asuvad paigas, kus neid ei kohelda kohase lugupidamisega - ütleb uus seadus - võib olukord sundida säilmete ümbermatmisele. Andrus Ansipi sõnul peavad ausambad inimesi ühendama, kuid see ausammas külvab lahkmeelt. Eelmisel aastal esines tänavakokkupõrkeid Eesti natsionalistide vahel, kes tahtsid ausammast maha lõhkuda, ja etniliste venelaste vahel, kes tulid seda kaitsma. „Minu vanavanemad said Teises maailmasõjas surma,” tõlgendab aktivist Maxim Reva vene verd eestimaalaste tundeid. „Kui eestlased üritavad seda ausammast teise kohta viia, siis alustavad nad külma kodusõda”. Kuid paljudele Eesti kodanikele ei sümboliseeri see ausammas mõistagi mitte Eesti vabastamist, vaid okupatsiooni. Eesti kogemus sõjast on mitmetahuline. 1940. aastal okupeerisid maa sovetid, 1941. aastal tervitasid paljud eestlased natse kui vabastajaid. Mõlemad pooled sundisid eestlasi enda poolel võitlema. Sakslased panid seal kokku paar SS-pataljoni. „Vaid vähesed eestlased panid allkirja vabatahtlikult”, ütleb Eesti ajalookäsitlus. 1944 tulid sovetid tagasi, misjärel kümned tuhanded eestlased kadusid Siberisse ja sajad tuhanded venelased asustati Eestisse. Tänapäeval on Baltimaadel Vene poliitikale tihti sama efekt kui punasel rätikul härjale, ja vastupidi. Sisuliselt on asja taga Vene imperialistliku uhkuse haavatus ning ajalooliselt juurdunud balti viha venelase vastu. Nii imelik see muide polegi: kogu vesi maailmameredes ei suuda takistada näiteks seda, et 67 aasta möödudes on suhted Haagi ja Jakarta vahel äärmiselt õhukesel jääl. Eestlane on vahepeal vabaks saanud ning EL-i ja NATO liige. Lääne surve all on ta järkjärgult oma instinkti vene elanikkond maalt välja ajada vahetanud vähemuste õiguste kehtestamise vastu. Kuid püüded ajaloost jäänut maha kustutada, viivad uute pingeteni. Eelmisel nädalal oli lugemisel seaduseelnõu, mis määrab natsi- ja nõukogude sümboolika kandmise karistuseks maksimaalselt kolm aastat vangistust. Sirp ja vasar on Venemaal moenähtus, venelastele Eestis aga identiteedi tunnus. Nõukogude embleemide võrdsustamise natsi sümboolikaga laitsid nad (ja Moskva) raevukalt maha. Venelastele on oma identiteedi määratlemine peale nende riigi kokkuvarisemist väga vaevarikas. See ilmneb ikka ja jälle emotsionaalsest sapist, millega Moskva reageerib endiste nõukogude vabariikide väljaütlemistele, mis ei ole talle meelepärased. Kuid tüliküsimused nõukogude embleemide ja mälestusmärgi ümber panevad mõtlema, et ka eestlased maadlevad oma postkolonialistliku identiteediga. Mis saab edasi? Vene Riigiduuma kaalub, kui tarvis, kolmeteistkümnele ausamba alla maetud nõukogude sõdurile auväärse matmispaiga pakkumist Venemaal. Ning mälestusmärk? Kes teab, võib-olla saab Brüssel näidata head eeskuju kui Euroopa pealinn, mis on ehitatud lepitusele sünnijärgsete vaenlaste vahel. Eestis on see ausammas rõhumise sümbol. Kuid see jääb ka austusavalduseks natsi Saksamaa vastases võitluses langenud nõukogude sõduritele. Ning see sobiks Euroopa pealinna küll. (Arnout Brouwers, De Volkskrant, 18.01)

Venelased on maruvihased plaani peale Tallinna keskusest eemaldada üks Nõukogude ajast pärit sõjamonument. Eesti peaminister Andrus Ansip end sellest häirida ei lase. Ta ütles, et see ausammas oma tänasel kohal lõhestab rahvast, selle asemel et ühendada ning et suveräänne riik ei lase end mõjutada ‘Vene ähvardustest’. Ausammas aastast 1948 mälestab Eesti „vabastamist”, paljude eestlaste aga jaoks tähendas Punaarmee tulek 1944. aastal samamoodi okupatsiooni, mis vältas 1991. aastani. Venelased heidavad eestlastele ette, et need olevat sakslastele vabatahtlikku abi osutanud juutide tagakiusamisel ning hulgaliselt SS-i astunud. Suure vene vähemuse kohalolek Eestis lisab küsimusele tugeva emotsionaalse laengu. Kohalikud venelased mälestavad 9. mail selle ausamba juures nn Võidupüha, mis viib tihti tänavakokkupõrgeteni eesti natsionalistidega. Eesti parlament võttis vastu sõjahaudade seaduse, mis vastab Genfi konventsioonile ning tähendab, et tundmatud sõdurid maetakse ümber sõjaväekalmistutele. See seadus nägi ette monumendi paigutamise Nõukogude memoriaalile. Eesti parlamendis oli lugemisel veel üks seadus, mille järgi on nii haakristi kui ka sirbi ja vasara kandmine karistatav maksimaalselt kolmeaastase vabaduskaotusega. Ka see ajab venelased suurele vihale - sirp ja vasar on noortele venelastele rahvusliku uhkuse moodne sümbol. (NRC Handelsblad, 25.01)

Viisteist aastat peale Eesti iseseisvuse taastamist on sel maal endiselt kaks teineteist täielikult ignoreerivat ühiskonda. Eestlased suhtlevad eestlastega, venelased venelastega. Mälestusüritus ausamba juures andis sellest järjekordselt tunnistust. Pronkssõduri säärikud on mattunud küünla valguses värsketesse roosidesse ja nelkidesse. Üks politseinik peab vahti. Miks? Kõik algas 9. mail 2006. Tol päeval pühitsesid venelased traditsioonitruult N. Liidu võitu Saksamaa üle. Pronkssõdur toimib keskse mälestamiskohana Eestis elavatele venelastele, kes moodustavad veidi rohkem kui 25 % Eesti 1,3-miljonilisest elanikkonnast. Nemad, nende vanemad ja vanavanemad asusid nõukogude ajal (1944-1991) suhteliselt heal järjel olevasse Eestisse ümber, kas siis vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Tööstuses, kaevandustes ja kalanduses ning Tallinna sadamas ei olnud tööst puudust. Migrandid tõid endaga kaasa ka Moskva väljamõeldud pildi ajaloost. Eestil tuleks justkui venelastele tänulik olla vabastamise eest. Postkommunistlik Venemaa ei taha tänase päevani midagi kuulda repressioonidest ega küüditamistest, mis algasid 1940/41 ja jätkusid 1944. Põliseestlastel on hoopis teistsugune vaade lähiajaloole. Nemad räägivad okupatsioonist Stalini võltsitud valimiste baasil ning nõuavad neile põhjustatud kannatuste tunnustamist – juba üksi suure razzia käigus 1949. aastal langes 20.000 eestlast, ehk kaks ja pool protsenti kogu elanikkonnast, terrori ohvriks. Viisteist aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist on maal endiselt kaks teineteisest täielikult lahus ja teineteist ignoreerivat ühiskonda. Eestlased suhtlevad eestlastega, venelased venelastega. Interaktsioon on haruldus. Noil 2006. aasta maipäevil leidsid Pronkssõduri juures aset kokkupõrked. Sajad etnilised venelased kogunesid 9. kuupäeval kõnealuses pargis mälestustseremooniaks, sealhulgas hulgake vanu veterane, seljas klassikaline nõukogude munder, ordenitahvel rinnal. Grupp sõjakaid eestlasi, nende hulgas osa lippude ja trummidega varustatud kantpäid, skandeeris üle tee asuva Rahvusraamatukogu treppidelt loosungeid ja saatmisi-sajatusi. Kaks nädalat hiljem organiseeris Eesti Rahvusliku Liikumise toetajaskond ausamba juures manifestatsiooni. Selle liikumise taga olev juhtiv jõud on Tiit Madisson, endine dissident ja holokaustieitaja. Proosa, milles ta gaasikambrite olemasolu kahtluse alla seab, on müügil igas supermarketis. Madisson pani augustis 2004 Lihulas, väikeses linnakeses Lääne-Eestis, Waffen-SS-i eesti liikmetele püsti ausamba, mille valitsus USA saatkonna ja juudi organisatsioonide survel maha võttis. Kliimaks järgnes 27. mail, mil venelased ja eestlased, hoolimata demonstratsioonikeelust, selle skulptuuri juures omavahel karvupidi kokku läksid. Sellest ajast peale on õhk Pronkssõduri ümber elektrit täis. Eesti peaminister Andrus Ansip on korduvalt mõista andnud, et soovib skulptuuri teisaldamist, kuna oma tänases paigas põhjustab see liiga palju probleeme. Ansipi karm jutt ei ole üllatav. 4. märtsi valimisi silmas pidades tahab peaminister ja tema liberaalne Reformierakond end vägagi meelsasti esitleda pühendunud patriootidena. Kuid kas pronkssõduri äraviimine ongi nii mõistlik otsus? Ega see järsku eestlasi ja venelasi üksteisest veelgi kaugemale ei vii? Selles konfliktis ei ole eesti intelligents ühesel seisukohal. Kaarel Tarand on kultuurilehe Sirp peatoimetaja, ta kirjutas igakuises lisas Diplomaatia: „Venemaal on kõik kümme korda hullem kui see, mida oskad oma pessimistlikumaski stsenaariumis võimalikuks pidada. Peale N. Liidu kokkuvarisemist on erinevad kommunistliku režiimi ausambad maha lõhutud või teisaldatud. Miks ei peaks seda olema võimalik teha Pronkssõduriga? Tehtagu seda siis juba nii ruttu kui saab. Moskva peab ükskord lihtsalt leppima sellega, et tema impeerium on kadunud.” Kirjanik Jaan Kaplinskil on teine arvamus: „Mina seda skulptuuri maha ei võtaks. See, kas see lõpuks eemaldatakse, ei sõltu muidugi minu tagasihoidlikust arvamusest, vaid mõnede mõjukate figuuride äärmiselt tagasihoidmatust arvamusest, kes on meelsasti heas kirjas natsionalistliku valijaskonna hulgas. Poliitikud peavad ükskord tarbetu provotseerimise järele jätma. Unustage see lootus, et Eesti venelased „meie” arusaama ajaloost ükskord üle võtavad, sealhulgas eesti SS-laste ja nende relvavendade, nagu teie Léon Degrelle, kummardamise. Degrelle raamat La campagne de la Russie 1941-1945 on tõlgitud eesti keelde. ‘Küllap tekib kunagi ka mingi nüansseeritum ajalookäsitlus, kuid see võtab veel paar põlvkonda aega. Meil tuleb oodata nooremat põlvkonda, kellel puuduvad traumaatilised kogemused Venemaaga,” leiab Kaplinski. Ta loodab, et vahepeal ilmub Eesti raamatupoodidesse tõsisemalt võetavat kirjandust holokaustist: „Me jätame praegu debati liiga suurel määral Madissoni ja tema käepikenduste hooleks. Olen tõlkinud Alberto Moravia raamatuid, nii et oskan neile holokaustist midagi ikka rääkida. Ma tunnen end ka Madissonist isiklikult solvatuna: minu esivanemad olid Poola juudid.” Kas Pronkssõdur ei saaks lihtsalt laiemat tähendust leida ning mälestuspaigaks olla nii eestlastele kui ka venelastele. Seda ideed kannab juba aastaid politoloog Rein Taagepera: „Paari aasta eest raiuti kiri, mis ütleb “Kõigi Teise maailmasõja ohvrite mälestuseks. Aga see on vaevalt loetav ning peaks olema ka vene, saksa ja inglise keeles. Viisnurga sõduri pea kohalt võiks küll ära võtta.” Ega Taagepera ettepanekule vastust tule. Nüüd, mil valitsus on hoogu andnud „totalitaarsete sümbolite” kandmise keelustamisele, on tunded veelgi enam möllama hakanud. Trahvid võivad ulatuda 3200 euroni. Sirp ja vasar võrdsustatakse seega haakristiga - venelaste silmis on räigem pühaduseteotus mõeldamatu. Kas president Toomas Hendrik Ilves ei saa vahekohtunikuks tulla? „Vaadake,” ohkab vabariigi president selle küsimuse peale oma kabinetis Kadrioru lossis, „Mina tahan rohkem sotsiaalset lõimumist. Meil tuleb siin venelastele öelda: teie ei kuulu Vladimir Putiniga ühele maale; teie kuulute meiega ühele maale. Kuid Eesti on suveräänne ja demokraatlik maa. Kui see skulptuur on Eesti elanikkonnale komistuseks, kuna see viib mõtted totalitaarsele minevikule ja kogu sellega seondunud viletsusele, siis on tal täielik õigus lasta see eemaldada. Oletame, et Holland oleks viiskümmend aastat natside okupatsiooni all olnud ja natsid oleksid igasugu ausambaid püsti pannu Wehrmachtile. Ma kujutan täitsa ette, et te tahaksite ka nendest lahti saada. Mõelge näiteks Rotterdami pommitamisele. Kuidas teie valitsus reageeriks, kui Saksamaa seejärel teataks: Kuidas te ometi julgete, me ju vabastasime teid!” (Jeroen Bult, De Groene Amsterdammer, 2.02)

Venemaa ajakirjandus

Vene kapital annab Eestis tööd kümnetele tuhandetele inimestele. Jutt käib vaguniremondist, metallitööstusest, paberitootmisest ning laevaehitusest. Kõigil neil tööstusharude jaoks on eluliselt tähtis majanduslik koostöö Venemaaga. Eesti-Vene ettevõtjate ühenduse direktor Nadežda Stepanova rõhutas, et ei soovi Vene-poolsete sanktsioonide rakendamist ning avaldas lootust, et kummagi riigi poliitikud leiavad kompromissi. (Regnum.ru, 30.01)

Pronkssõdur on endiselt peamine teema, mis on Eestiga seoses Vene meedias üleval. PM Andrus Ansip on mitu korda öelnud, et ei usu Tõnismäel mingeid säilmeid olevat. Kui tõepoolest Tõnismäel vennashauda pole, siis muutuks Pronkssõdur automaatselt ei-tea-milleks Tallinna kesklinnas seisvaks pronksitükiks ning selle maha võtmist ei segaks enam midagi. MK-l õnnestus aga leida ENSV Kultuuriministeeriumi arhiividokumendid, mis käsitlevad pronkssõdurit ning seal puhkavaid sõdureid. Eesti võimud räägivad, et kui mingid dokumendid on olemas, siis neid ei saa Venemaalt niikuinii kätte. Ja jälle nad valetavad! (Moskovskii Komsomolets, 01.02)

Saraatovi duumasaadikud tegid peaminister Mihhail Fradkovile ettepaneku osta pronkssõdur Eestilt välja ja viia Venemaale. Siiani ei ole Vene võimud eriti muretsenud nende sõjahaudade pärast, mis on jäänud välismaale. (Nadežda Andrejeva, Novaja Gazeta, 01.02)

„Kuumad Eesti poisid igatsevad külma sõja järele,” pealkirjastas Izvastija oma artikli. Lugu räägib Mart Helmest ning tema Vene-suunalistest arvamustest. „Tänane Venemaa on kasvav monstrum, millist maailm pole veel ajaloos näinud,” refereeritakse Helmet, endist Eesti suursaadikut Venemaal. Ametlikult Tallinn tema väljaütlemisi ei kommenteeri, viidates sellele, et Helme ei tööta enam riigiteenistuses. (Jelena Šesternina, Izvestija, 30.01)

Majandus

USA ajakirjandus

Milton Friedmani 90-minutiline intellektuaalne biograafia „Valiku jõud. Milton Friedmani elu ja ajastu” kasutab laialdasi võimalusi, näitamaks Friedmani mõtete mõju. Iseseisvumise järel meeleheitlikult vabaturumajanduse poole pöördunud endise Nõukogude satelliitriigi Eesti endine peaminister Mart Laar räägib, et „ainus majandusalane raamat, mida ma lugenud olin, oli Milton Friedmani „Free to Choose”, aga selles sisaldus palju häid mõtteid ja ma võtsin suure osa neist kasutusele.” Sellised friedmanlikud reformid nagu ühtlase 23-protsendilise proportsionaalse tulumaksu kehtestamine (peagi langeb see 20 protsendini) on viinud Eesti viimases Majandusvabaduse indeksi edetabelis 12. kohale, ettepoole Taanist ja Hollandist. (John H. Fund, WSJ, 31.01) Hiljuti surnud USA majandusteadlase Milton Friedmani elust ja ideedest tehti dokumentaalfilm „Valiku jõud”. Film algab Eestis. Endine nõukogude vabariik, mille majandus on üks Ida-Euroopa edukamatest, võttis kasutusele ühe Milton Friedmani vastuolulisima idee – 24-protsendilise proportsionaalse tulumaksu. Selle süsteemi kohaselt ei maksa makse vaid kõige vaesemad. On näha, et see toimib just nii, nagu Friedman ennustas. (Kelly Jane Torrance, The Washington Times, 29.01)

Prantsusmaa ajakirjandus

Lääne-Euroopa pankade tung Ida-Euroopa turgudele on hakanud end ära tasuma. Maailmapanga hiljutise uuringu järgi saavutas Lääne pangandusgruppide poolt ostetud Ida-Euroopa pankade rentaablus 2005. aastal kõrgtaseme. Kõrgeim omakapitali tasuvus oli 27,1 protsendiga Läti pankadel, Tšehhi ja Ungari pankade järel olid neljandal kohal Eesti pangad 21 protsendiga. Välispangad mängivad olulist osa erasektori laenukoormuse kasvus, eriti seoses kinnisvaralaenudega. Keskmiselt tõusis see näitaja 24% aastas viimase kümne aasta jooksul. Eestis, Slovakkias ja Tšehhimaal on välispankade käes 100% pangandusturust. (Georges Quioc, Le Figaro, 02.02)

Kultuur

Soome ajakirjandus

Kolm aastat tagasi seisis ühes inglisekeelses lehes teade, et USA 16 parima sümfooniaorkestri peadirigentide seas on kaks soomlast ja kaks eestlast. Lisaks Neeme ja Paavo Järvile on Eestil teisigi rahvusvaheliselt tuntud klassikalise muusika tippe mitte ainult dirigentide, vaid ka heliloojate ja interpreetide hulgas. Uute Grammy auhindade kandidaatide nimekirjas on taas eestlased, näiteks plaadiga Da Pacem, kus Eesti filharmoonia kammerkoor esitab Paul Hillieri juhtimisel maailmakuulsa eesti helilooja Arvo Pärdi teoseid. Lisaks sellele on kaks orkestriplaati, mõlemal dirigeerib Paavo Järvi. Klassikalise muusika alal on lisaks Pärdile maailmamainega tegijaks tõusmas Erki-Sven Tüür, kelle ERSO esituses kõlava muusikaga plaadi annab välja prantsuse muusikafirma Virgin Classics. Nii nagu Soomest, on ka Eestist esile kerkinud erakordselt palju rahvusvahelise tasemega tegijaid. Suurepärane muusika on Eesti kaubamärk, kaua otsitud ”oma Nokia”, millega kaasnev kuulsus teeb parimal moel reklaami sellele väikesele rahvale. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 4.02)

Tallinnas Pirita kloostris etendus jaanuaris näidend, mis põhineb 1964. aastast Turkus elanud eestlase Salme Raatmaa poeemil «Pirita peegeldused” ning räägib Püha Birgitta elust. Liina Orlova lavastuses esineb mitmeid tuntud eesti näitlejaid, Birgitta rollis on Garmen Tabor ja kroonikuks Hans Kaldoja. Etendust toetab Rootsi suursaatkond Eestis. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 31.01)

Eestirootslased valivad oma kultuurinõukogu ning loodavad, et see tugevdab tulevikus eestirootslaste identiteeti ja positsiooni Eestis. Valimised viiakse läbi kolmes kohas – Tallinnas, Haapsalus ja Stockholmis. Tallinnas on registreeritud vaid 164 hääleõiguslikku, kuid see ei tähenda, et eestirootslasi ja nende järeltulijaid oleks nii vähe. Oma kultuurautonoomia võimaldab eestirootslaste olukorda ühiskonnas parandada. Kultuurinõukogu ülesandeks saab olema, muuhulgas, rootsi keele positsiooni tugevdamine, rootsikeelsete kohanimede kasutamine lisaks eestikeelsetele ning eestirootslaste kultuuripärandi säilitamine. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 4.02)

Varia

Suurbritannia ajakirjandus

Kus oleks kõige parem tähistada pulmaaastapäeva? Reisifirma Haslemere Travel tegevjuht Andrew Brownrigg soovitab lennata Eesti jahmatamapanevasse pealinna Tallinna ning veeta kaks ööd kaunis algselt kaupmehemajana ehitatud vanalinna hotellis Kolm Õde. Kaht ööd sviidis sisaldav „armunute pelgupaiga” pakett hõlmab ka hommikusööki, kolmekäigulist õhtusööki veiniga ja „üllatust” – kõike seda 610£ eest. (The Guardian/Observer, 04.02)

Inglismaal ja Walesis on vangide osakaal kogu elanikkonnast Lääne-Euroopa suurim, iga 100 000 elaniku kohta kannab 148 vanglakaristust. Saksamaal on see näitaja 95, Prantsusmaal 85, Itaalias 104, Hollandis 128 ja Hispaanias 145. Ka teistes UK osades on näitaja kõrge – Põhja-Iirimaal 84 ja Šotimaal 139. Ent ELi uutes Ida-Euroopa liikmesriikides on see veelgi kõrgem – Eestis 333 ja Poolas 230. (Philip Johnston ja Graeme Wilson, The Daily Telegraph, 29.01)

Prantsusmaa ajakirjandus

Lääne-Eestis laiub 15 000 ruutkilomeetril looduskaitseala, mis hõlmab osa mandrist, Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi saared ja tuhatkond väikesaart. See on suurepärane pelgupaik rändlindudele. Siin peatub üle 230 liigi, näiteks hallhani, naaskelnokk, sookurg ja kühmnokk-luik, aga leidub ka püsiasukaid nagu kiur või hüüp, kelle laul kõlab kui udupasun. Teeradade võrgustik viib läbi männi-, kuuse- ja kasemetsade ning rannal asuvate liivaluidete. See arhipelaag on vaevalt mõne tuhande aasta vanune ja tõuseb 3 mm aastas; suur osa siinsetest saartest on mõne tuhande aasta pärast ühendatud mandriga. (Terre Sauvage, veebruar 2007)

Venemaa ajakirjandus

Eesti viib venekeelse hariduse üle küll riigikeelele, ent venekeelne vähemus võib eelistada inglise keelt. Eesti alustas venekeelsete koolide reformiga, mille käigus viiakse riigikeelele üle 60% gümnaasiumi õppeainetest. Selle ametlik eesmärk on aidata mitte-eestlastel paremini kohanduda. Keelereformi teine eesmärk on säilitada eesti keel tingimustes, kus põlisrahvus on välja suremas. Kuid nende eesmärkide täitmine ei ole tõenäoline ning rahvusvähemuste assimileerimine on raske. Noored venelased lihtsalt ei taha hakata eesti keele päästjateks. Euroopa tööturul tekkinud olukorras on lihtsam õppida ära inglise või mõni muu Eurooa Liidu keel ning sõita mõnda teise Euroopa Liidu riiki, kus elatustase on palju kõrgem. „Kas õpid ära eesti keele ja töötad Eesti palga eest või õpid ära inglise keele ja töötad Euroopa palga eest,” tsiteerib autor Eesti Tööandjate Keskliidu juhti Enn Veskimäge. (Vjatšeslav Ivanov, Ekspert.ru, 29.01)

Soome ajakirjandus

Kopli poolsaare tipus sõitis madalikule tanker Weserstern, pardal ligi 10 000 tonni diisliõli. Õli ei ole merre valgunud ning Eesti ametivõimude sõnul lekkeohtu ei ole. Mani saarele registreeritud laeva omanik on Saksa firma Rigel Schiffahrds. (Jukka Perttu, Helsingin Sanomat, 31.01) Kopli poolsaare lähedal karile sõitnud tankeri Wesersterni karilesõidu põhjus ei ole veel teada. Tankeri põhjas on auk, kuid piirivalve andmetel ei ole õli merre voolanud. Laeval on topeltpõhi ning seetõttu ohtu keskkonnale ei ole. Laev oli teel Rootsi Karlshamni, lastiks 10 000 tonni diiselõli, millest kolmandik on kavas välja pumbata. Tankerid on põhjustanud paari viimase aasta jooksul Eestis mitmeid keskkonnaprobleeme. Aasta tagasi tappis tundmatu tankeri poolt saastatud merevesi kümneid tuhandeid linde merel ja rannikul. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 31.01) Tankeri Wesersterni last pumbatakse väiksemasse tankerisse. Wesersternis oli karile sõitmise ajal kümme tuhat tonni diiselõli ning teadaolevalt ei ole piiskagi õli merre pääsenud. Eestlased on suhtunud õnnetusse rahulikult, ametivõimud jälgivad olukorda. ELFi projektijuhi Agni Kaldma sõnul näitab karilesõit, et tankeritega juhtub pidevalt õnnetusi. ELF on kritiseerinud valitsust saamatuse pärast naftatõrjefondi loomisel. Eesti naftatõrjevalmidus ei ole veel sellel tasemel, milleks riik on end rahvusvaheliselt kohustanud. (Anna Karismo ja Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 1.02)

Malaisia ajakirjandus

Esmakordsele külastajale võib Tallinn mõjuda võluvalt. Jalutuskäik läbi Tallinna vanalinna on kui reis ajas mõne sajandi võrra tagasi. Pole ime, et vanalinn on lisatud UNESCO Maailmapärandi nimekirja. Tallinna ainulaadne võlu peitub ennekõike keskaegse miljöö ja ehituskunsti hästisäilinud täielikkuses. Looklevad munakivisillutisega tänavad ja vanamoelised hooned, mis pärinevad 11.(?)-15. sajandist, on suurepäraselt säilinud tänu Tallinna võimsatele kaitserajatistele, mis kaitsesid linna hävitamise eest sõdades, ning puuhoonete puudumisele, mis aitas vältida tulekahjusid. Saamaks parimat vaadet linnale, tuleb minna Toompea künkale, kus külalistele on linna suurepärase panoraami nautimiseks rajatud mitmeid vaateplatvorme. Läheduses asub Toompea linnus, keskaegne kindlus, mis on Eesti üks vanemaid ja suursugusemaid arhitektuurirajatisi. 13. ja 14. sajandis ehitatud kindlus seisab järsul paekaljul 50 m kõrgusel merepinnast. See on väikese Eesti iseseisvuse võimas sümbol. Eestit valitsesid sajandite jooksul erinevad rahvad (taanlased, sakslased, rootslased ja venelased). Toompea lossis asub nüüd Eesti parlament ja riigi lipp lehvib 48 meetri kõrguse Pika Hermanni torni otsas. All-linnas asub Raekoja plats, mis on juba seitse sajandit olnud Tallinna elu keskpunkt. Juba enne raekoja ehitamist asus seal turuplats, mida kasutati nii pidustusteks kui ka hukkamisteks. Ka tänapäeval on kohvikutega ääristatud väljak linnaelu keskpunkt. Raekoja plats on traditsiooniline keskpunkt Vanalinna päevadele, mis kujutavad endast keskaegse karnevali kaasaegset versiooni. Festival taaselustab mitmeid keskaegseid traditsioone, sealhulgas paraade ja rüütliturniire (just nimelt, piigivõitlusi!) ja papagoilaskmise turniiri (loomaarmastajad ei pea muretsema, see on vaid vana legendi taasesitamine). Vanalinnas asub ka Neitsi Maarja kirik, mis on Eesti peamine luterlik kirik. See on üks Tallinna kolmest toimivast keskaegsest kirikust. Kiriku seinu kaunistavad Eesti aadliperekondade vapid. Aastakümneid kestnud nõukogude võim on jätnud oma jälje. Riik liideti nüüdseks kadunud N. Liiduga Teise maailmasõja lõpus. Nõukogude ajast on endiselt alles käegakatsutavaid märke, näiteks KGB peakorter, mis nüüd meenutavad võimsat režiimi, mis kunagi kontrollis Eesti elu iga aspekti. 1710. aastast kuni 1917. aastani oli Tallinn tsaarivalitsuse all. Vene kombed, arhitektuur ja Vene õigeusk mõjutasid Tallinna arengut 18. ja 19. sajandil olulisel määral. Selle aja kõige paremini säilinud jäänukiteks on tsaari võimsuse ja ekstravagantsuse sümbolid, näiteks Aleksander Nevski katedraal – rikkalikult kaunistatud õigeusu kirik, mis ehitati Tallinnasse 19. sajandi lõpul, kui Venemaa viis vallutatud aladel läbi venestamispoliitikat. Väljaspool linna on Eesti suurepärane paik loodusearmastajatele. Lahemaa rahvuspark, mis asub Tallinnast umbes 80 km idas ja hõlmab soid ja väikesi järvi, on loodusesõpradele kohustuslik. Rohkem kui viiendikku Eesti territooriumist katavad sood. Kahetunnise sõidu kaugusel Tallinnast asub väike ülikoolilinn Tartu. Ainulaadne vaatamisväärsus on siin Peipsi pargased – puust veesõidukid, mida kunagi kasutati kaubaveoks. Sellised pargased on siseveekogudel sõitnud üle 600 aasta, kuid maailmasõdade ajal enamus neist hävis. 2005. aastal hakkasid kohalikud ehitama pargaste jäljendeid, mille abil sõidutatakse Emajõel turiste. See on meeldiv sõit ja sellest ei jää vähimalgi määral merehaigeks. (Teh Eng Hock, The Star, 04.02)