Nädal välismeedias 22.-28. jaanuar 2007

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Pronkssõdur, Majandus, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Majandus

German Chancellor Angela Merkel launched a fierce defense of free trade as she laid out an ambitious agenda for her leadership of the G8 and the EU. Speaking in front of business and political leaders at the World Economic Forum in Davos, Merkel said that Germany would press for a new world trade deal, address the issue of African poverty and encourage international action on global warming. In a speech dominated by thoughts on economics and ecology, Merkel urged the US to commit to a new global pact on curbing carbon emissions, while welcoming US President George Bush's "sensible" proposal to cut US petrol use by 20% over the next decade. "We know that politics alone is not sufficient to prevent the further consequences of climate change," Merkel said. "We need a binding commitment, a binding regime that includes all of those who produce emissions," she added. Referring to Germany's role as president of the G8 group of industrialized countries, Merkel said free trade was an essential condition for economic growth in rich and poor nations. She called for flexibility from all sides in the five-year-old Doha round of trade negotiations, which are currently blocked because of differences between the US, EU and emerging countries. "The chances of success are there, without a doubt," the German premier said. "The positions of the US, EU, emerging and developing countries need to be narrowed even more." Merkel reserved some of her strongest words to rail against protectionism, which she said was an inappropriate response to the challenges of globalization. She cautioned that some developed countries might be tempted to retreat behind national borders and set up customs barriers to protect "their own weaknesses". "My clear and succinct answer is: No!" Merkel told the gathering. Merkel stressed that considerations of globalization and liberalization should also take Africa into account, which she planned to put on her agenda. "Another highlight of the German G8 presidency is the question of how Africa can be better integrated into the world economy," she said. A summit of the group of industrialized nations in June would also include "a new form of dialogue" with emerging countries such as Brazil, India, Russia and China, she pledged. As well as reiterating a promise to resurrect the European Constitu-tion, mothballed since its rejection by French and Dutch voters in 2005, she also said that she would press for closer economic ties between the EU and US. This would be discussed during a bilateral summit on April 30, she said. Merkel opened the World Economic Forum and is one of the star attractions at the four-day event, which serves as a networking and debating forum for global political and business leaders. The theme this year is shifting influence globally, which was partly reflected in the absence of big name US officials. (Afp, 24.01)

Põhiseadusleping

Danish PM Anders Fogh Rasmussen called for a new EU constitution to be in place by 2009 but said it was unsure whether Denmark would hold a referendum on a new treaty. "The Danish government's position is that a new constitution treaty should be agreed and in place before the 2009 EP elections," Rasmussen said during a weekly press conference. He added that Denmark wanted a new treaty to be hammered out but said his government had not yet decided whether it would hold a referendum on a new draft constitution for the 27-member bloc. "As long as we do not know what the final result of the negotia-tions on a new constitution result is, it is impossible to say whether or not a referendum will be necessary in Den-mark," he said. "We want a new treaty and we are of the opinion that the political compromises that we reached during the negotiations on the previous constitution are good," he said. "They represented a good basis for a constitution but we have to respect the outcome of the referendums in France and the Netherlands; we must respect the 'no' votes in those two countries," he said. Danes were to have voted in a referendum on the new constitution in September 2005, but postponed it indefinitely after French and Dutch voters rejected the draft earlier that year. "The 18 countries that have ratified the original constitution want it to become a reality, but on the other hand these member states, as well as the rest of us, have to accept the fact that two countries rejected it," Rasmussen said. "So we have to expect changes in any new constitution, but I dare not say what these are going to be at this point in time," Rasmussen added. (Afp, 23.01)

German Chancellor Angela Merkel said she was optimistic the European constitution could be revived despite hearing deep criticisms of the treaty during a meeting with Czech PM Mirek Topolanek. She aims to achieve an agreement by June on how to revive the treaty in some form by 2009. But several members, including the Czech Republic, want the document scrapped altogether and a new, simpler one drawn up to enable the EU to function effectively even after further possible enlargement. "I found that the PM presented a very interesting framework for detailed discussions from which I can say that it is a good basis to begin our work and I am actually very satisfied," Merkel told a news conference during her first official visit to the Czech capital. The constitution was meant to adjust the EU's decision making and institutions after rapid expansion from 15 to the current 27 members. It would have scrapped national vetoes in some areas and created a Euro-pean FM. Merkel herself has been critical of the document, but has set the goal of laying out a so-called roadmap to revive the constitution - instead of writing a completely new one - during the German EU presidency. Topolanek, echoing the criti-cisms of other EU countries who have panned the constitution, said the Union is not in crisis over the failure to adopt the treaty, and that economic and social reforms are just as pressing needs. "I believe the document should be more readable, more understandable, more transparent, especially for European citizens," Topolanek said adding he welcomed the German initiative. He also stopped short of repeating earlier comments that the constitution document should be scrapped altogether. Merkel, who agreed that the EU has other priorities as well, is likely to hear even stronger criticism of the constitution when she dines with President Vaclav Klaus, an outspoken opponent of closer European integration. Klaus said after meeting Pol-ish President Lech Kaczynski that the Constitution Charter in its present form is not to be used, it is not to be accepted. Klaus, whose position as president is mainly ceremonial, has proposed creating a looser "Organization of European States" to replace the EU. (Reuters, 26.01)

Germany's Hans-Gert Pottering, in his new role as European parliament president, said the constitutional treaty was "an instrument for the success" of the EU, according to newspaper El Mundo. Pottering said in an interview that the stalled treaty was "not perfect" but was "part of the solution". "The constitutional treaty is an instrument for our success ... I will do all that is in my power to ensure the core of it is honoured," said the German Christian Democrat, who took over his EU presidency on January 16. Pottering also told the newspaper he "profoundly believed" that - with the exception of Croatia's proposed entry - there could not be any further enlargement of the bloc in the absence of a constitution. "We cannot keep extending the union to the point where it collapses," he said, adding that those countries who want enlargement of the EU must first achieve the necessary consensus of their people. The comments came a day after a Madrid conference, organized by Spain and Luxembourg, where representatives of the 18 states who have given the green light to the EU constitution urged those countries yet to ratify to make their positions clear. (Afp, 27.01)

Välispoliitika

EC announced a package worth over 600 million euros for Afghanistan aimed at funding reforms in the justice and health sectors and tackling the narcotics trade. EU Commissioner for External Relations and European Neighborhood Policy Benita Ferrero-Waldner will formally present the proposals at an EU-Afghanistan meeting in Berlin. "The EU is keeping its promises to Afghanistan," Ferrero-Waldner said in a statement. "The one billion euro pledge we made after the fall of the Taliban has been honored, and with this new package we are demonstrating our continuing commitment to help Afghanistan build a more secure and prosperous future." The Berlin meeting's agenda includes the EU contribution to improving law and order in the country, counternarcotics, and regional developments including Afghan-Pakistan relations. The Commission's package, for the period 2007-2010, will be focused on three priority areas: reform of the justice sector, rural development including alternatives to opium poppy production, and health. The Commission is one of the top donors in Afghanistan and one of the few giving a multi-year commitment. "Afghanistan's problems cannot be solved without stronger governance and respect for the rule of law," said Ferrero-Waldner. "The key challenges are to extend the government's authority into the provinces, and to stamp out narcotics production which destabilizes the country politically and economically. “That is why our new package will put a special focus on strengthening public administration and in particular on reform of the justice sector." Over the next few months, the EU's executive arm plans to place experts in key justice institutions - the justice ministry, supreme court and the attorney general's office - to help draw up reform plans for Afghanistan's judiciary and legal services. "The aim will be to improve the qualifications, recruitment, and career structure for judges and prosecutors and to introduce a code of ethics," the EC said. The combined contribution from the joint EU budget and by EU member states to Afghanistan for the period 2002-2006 was 3.7 billion euros. (Afp, 26.01)

EU foreign ministers approved a mandate for talks with Ukraine on a wide-ranging cooperation pact after resolving differences on how to treat the ex-Soviet state's membership hopes, diplomats said. Poland and other backers of Ukraine's bid eventually to join the EU had wanted a mention of its "European aspirations" in the mandate, something opposed by France and other countries more wary about further enlargement of the 27-member bloc. Under a compromise worked out by the German EU Presidency, those aspirations were to be referred to in a non-binding statement to be released by EU foreign ministers. The statement, a draft of which was obtained by Reuters, will add: "A new enhanced agreement shall not prejudge any possible future developments in EU-Ukraine relations." The EC wants the mandate to start talks early this year on negotiations for a new cooperation agreement with Ukraine going further than existing ties and including a possible free trade deal. (Reuters, 22.01)

NATO, Julgeolek

NATO foreign ministers pledged to step up their efforts to confront an expected Taliban offensive in Afghanistan, following a US offer of extra aid, an alliance spokesman said. "Allies are going to step up their civilian, military and economic efforts, with increased pledges for funding... and more forces on the ground," NATO spokesman James Appathurai told reporters in Brussels. He said the member countries had welcomed a US offer to provide another 10.6 billion dollars in aid over the next two years, plus a commitment to keep more than 3,000 troops already in Afghanistan there for another four months. "Many allies around the table, I can't go into specifics, discussed increases that they are planning for this year," Appathurai said. "This was a demonstration that allies intend to seize the initiative in Afghanistan as we go into 2007," he said. NATO leads some 33,000 troops from 37 nations in ISAF, which is trying to spread the influence of the weak central government to more lawless regions beyond Kabul. Alliance commanders in the field have repeatedly called for more troops to better confront the Taliban, coupled with increased rebuilding efforts to encourage ordinary Afghans to turn away from the fundamentalist militia. (Afp, 26.01)

U.S. Secretary of State Condoleezza Rice brought pledges of extra troops and aid for Afghanistan to NATO talks and told allies they too must raise their game to see off the Taliban. But U.S. frustration at what Washington sees as a lack of com-mitment by European partners is unlikely to be assuaged immediately, with few signs that others will make big new offers of their own at the Brussels meeting. The Pentagon announced it was extending the tours of 3,200 troops in Afghanistan by up to 120 days. Given other troop movements, the move means that in the next few months it will have 2,500 more soldiers there than planned. Separately, Rice announced the Bush administration would ask Congress for $8.6 billion in new money to train and equip the Afghan army and police, and $2 billion for reconstruction projects. U.S. officials said they wanted allies to follow suit. "To achieve results, the international community needs to provide the necessary military and civilian components," said NATO Secretary-General Jaap de Hoop Scheffer. EU foreign policy Chief Javier Solana insisted European countries, which already count among the largest donors of aid to Afghanistan, would continue funding at the same levels. "And that's a lot," he told reporters as he arrived for the talks, called by Rice in a bid to inject more vigour into NATO's 32,000-strong peace effort and the slow reconstruction process. Afghan FM Rangeen Dadfar Spanta told Reuters the Taliban threat could be stamped out within three years if neighbouring Pakistan cooperated more in stopping cross-border incursions, and if more international funds were available. "If we bring all the necessary efforts together, if Pakistan cooperated in this process, I think the problem of the Taliban we can lose within two to three years," he said in an interview on the margins of the talks. (Reuters, 26.01)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA, PRANTSUSMAA

Nii inglise- kui ka prantsusekeelne ajakirjandus keskendusid ennekõike Iraagi teemale, seda sageli seoses USA presidendi George W. Bushi aastakõnega.

USA, Suurbritannia

Mida ütleks aastakõnes (State of the Union) progressiivne USA president? Muuhulgas ilmselt midagi taolist: „Kallid ameerik-lased, jätkem kõrvale erapoolikud huvid ja kujutagem ette USAd, mille kodanikud on rahul oma läbipaistva, ausa ja asjatund-liku valitsusega. Valitsusega, mis ei tegele läbimõtlematult sõjaliste seiklustega ja keskendub meid ähvardavatele tõelistele ohtudele. Iraagis toimuv on muutunud suureks tragöödiaks, mis kahjustab seda riiki sõjaliselt, majanduslikult, diplomaatiliselt ja poliitiliselt. Me ei saa homme oma vägesid välja tõmmata, aga samuti ei saa me tegeleda sõjalise operatsiooniga, mille tulevik on ebaselge. Ma teen ettepaneku alustada strateegilise ümberpaigutusprogrammiga, mis sisaldab endas ka meie vägede järkjärgulist väljatõmbamist 18 kuu jooksul. Selle plaani kohaselt vähendaksime oma sõjalist kohalolekut 8000 sõduri võrra kuus, kuni kõik sõjamehed on välja toodud. Selle üleminekufaasi jooksul Iraaki jäävad sõdurid ja merejalaväelased tegeleksid Iraagi vägede väljaõpetamise, terroristide väljajuurimise, piirivalve ning riigi majandusliku ülesehitamisega. Lisaks sellele peame lõpetama oma töö Afganistanis, hävitades Al-Qaida ja Talibani lõplikult. Seal peame me oma vägede kohalolekut vähendamise asemel suurendama. (Melody Barnes, The Washington Post, 22.01) Arvestades sõjalise väljakutsega, millega USA täna Iraagis ja Afganistanis vastamisi seisab ning arvestades panuste suurustega, tundub, et presidendil pole probleemidele pakkuda kaugelenägelikku vastust. Vägede suurendamisest 1,5% võrra aastas viie aasta jooksul ja merejalaväelaste lisamisest 3% võrra aastas nelja aasta jooksul ei pruugi jätkuda. 5. veebruaril esitab president 2008. aasta eelarve kava ja 2007. aasta erakorralise lisaeelarve taotluse. Loodame, et president selgitab, miks vägede suurendamisest sedavõrd väikeses ulatuses peaks piisama niivõrd suurte väljakutsetega toimetulekuks. (Juhtkiri, The Washington Times, 23.01)

Bushi aastakõne oli, nagu ikka, rahustava iseloomuga, kuid tema presidendivõim pole kunagi olnud nii kehvas olukorras. Tal tuleb teha tegemist demokraatide enamusega parlamendi mõlemas kojas ning rahulolematu avaliku arvamusega. Järgmise aastakõne ajaks on presidendivalimiskampaania juba täies hoos ja Bushi tähtsus on langenud. Kui tal on veel võimalus poliitikat kujundada, siis on see nüüd. Sel põhjusel oli ilmselt hea mõte jätta välispoliitika küsimused kõne teise poolde. Ta ei saa enam palju teha selleks, et kummutada Kongressi või avaliku arvamuse kahtlusi Iraagis küsimuses. Aastakõne eesmärk oli mitte niivõrd taas kord õigustada vägede suurendamist, kuivõrd rõhutada, et läbikukkumise tagajärjed oleksid valusad ja kaugeleulatuvad. Ja selles osas on Bushil kindlalt õigus. (Juhtkiri, The Washington Post, 25.01) Bush pühendas peaaegu poole oma aastakõnest Iraagile. Ta kaitses visalt oma tegevust, kuid eelmiste aastate optimism oli kadunud. Ja tema eneseõigustuste taustaks on sügava läbikukkumise tunnistamine. „Kurjuse telje” ülejäänud riikidest rääkis Bush vähe. Ta hoopis rõhutas, kuivõrd on Iraak moonutanud tema välispoliitikat, vaatamata sellele, et Põhja-Korea ja Iraan on tuumarelva saavutamise nimel edukalt tegutsenud. Ka väitis ta, et taganemine Iraagist tooks kaasa regionaalse kaose – mis on vastuolus te-ma varasema seisukohaga, et Iraaki sissetungimine tooks regiooni stabiilsuse, ja tunnistusega, et tema „realistlikel” kriitikutel oli enne sõda õigus olnud. Bushi kõne oli ennekõike meeleheitlik palve, et talle antaks rohkem aega. Kuid vaevalt ta seda aega saab. (The Economist, 25.01) Bushi kõne oli lääge kokteil vähestest kodustest reformidest, mida palistas üleskutse toetada veel kord tema uusi sõjaplaane. Ta jättis endast mulje kui presidendist, kes, küll veel mitte täitsa kasutuks muutununa näeb poliitikat endast juba eemaldumas, seoses presidendivalimiskampaania hoogustumise ja järeltulija valimisega. Ning ta jääb presidendiks veel peaaegu kaheks aastaks! (Juhtkiri, The Irish Times, 25.01)

Ebaõnnestumine Iraagis õõnestab ka parempoolsuse intellektuaalset ja moraalset enesekindlust. Reagani ja Thatcheri maailmavaade põhines jultunud usul oma sõjalisse võimsusse ja Lääne demokraatia moraalsesse üleolekusse. Külma sõja võitmisega 1989. aastal haaras parempoolsus endasse ülevoolava universalismi. Rõõmustavad rahvahulgas Prahas ja Balti riikides ning isegi Taevase Rahu väljakul hukkunud tudengid tundusid olevat kindlaks tõendiks, et kõik inimesed soovivad tõepoolest samu asju, et Lääne vabaduse ja õitsengu mudel on lõpmatuseni eksporditav (Gideon Rachman, Financial Times, 23.01) Võõrvägede Iraagis viibimise negatiivset efekti on alahinnatud. USA vägede uus juht Iraagis David Petraeus on öelnud, et „iga vabastav armee mängib mõnda aega ebaselget rolli enne, kui muutub okupeerivaks armeeks”. Ja USA väed Iraagis on ammu just selleks muutunud. Välisvägede sõdurite sissetungi inimeste kodudesse on araabiamaades eriti raske välja kannatada. Kurdi vägede tulek Bagdadisse teeb selle vaid raskemaks, kuna araablastele on ka nemad tegelikult võõrad. Nüüd, kui sõda on nii kaua vindunud, on raske ette kujutada Petraeust koju sõitmas Pax Americanale vastu seisnud barbarite alistamise eest teenitud loorberitega. (H.D.S.Greenaway, International Herald Tribune/The Boston Globe, 26.01)

Prantsusmaa

Oma seitsmenda aastakõne eel viibib Bush enda jaoks tundmatus olukorras. Eelmisel aastal katkestati tema kõnet aplausi-ga enam kui kuuekümnel korral. Sel aastal on oodata, et saab näha, kui vaenulikud on Kongressi mõlemad kojad vabariiklasest presidendi suhtes. Kaks aastat enne koha loovutamist, seistes vastamisi demokraatidest enamusega nii Senatis kui ka Esindajatekojas, ei pääse Valge Maja peremees enam talle meedia poolt külgekleebitud hädavarese sildist. (Philippe Gélie, Le Figaro, 23.01)

Keskmise ameeriklase jaoks on sõja tagajärjed peaaegu nähtamatud, kui välja arvata kahe kuulsa majandusprofessori – Kolumbia ülikooli professori, Nobeli preemia võitnud Joseph Stiglitzi ja Harvardi ülikooli avaliku sektori kulutuste alase spetsialisti Linda Bilmesi – arvutused. Aasta tagasi avaldasid nad uuringu, milles hinnati sõja kogukulu rohkem kui 2 triljonile dollarile. Nad rõhutavad, et Kongress uurib vaid lühiajalisi kulutusi, mitte pikaajalisi, nagu näiteks kohustust ravida enam kui 22 000 vigastatud ja invaliidistunud sõdurit. Professorid lisavad oma arvutustesse ka kaitseeelarvesse sisalduvad kulutused, majanduslikud kahjud ja osaliselt koguni naftahinna tõusu. Stiglitz selgitab: „Valitsus soovib meile selgeks teha, et võib muu-ta majandusseadusi. Nad tahavad meid veenda selles, et me ei pea valima, kas kulutame raha relvastusele või toidule, vaid et me võime saada mõlemat. Tegelikult aga võinuks sõja otstarbel kulutatud raha kasutada teisiti.” (Eric Leser, Le Monde, 23.01)

Oma aastakõnes kutsus USA president demokraatidest vastaseid, kelle käes on Kongressi enamus, andma võimalust oma uuele strateegiale. Kuid edutult. Aastakõne peamisteks teemadeks olid Iraaniga seonduvad ohud, Iraaki ja Lähis-Itta sekkumise õigustamine ning järeleandmised sisepoliitikas. „Tegutseme kindlalt ja pöörame olukorra enda kasuks,” õhutas Bush , kaitstes oma otsust saata Iraaki veel 21500 sõdurit. Ta tegi demokraatidele ettepaneku luua koos vabariiklastega „Terroris-mivastase sõja konsultatsiooni erinõukogu”, et jagada ideid ning „näidata meie vaenlastele, et oleme ühtsed oma võidutahtes”. Iraani poolt toetatud šiiitide vastasseisu sunniitidega nimetas Bush „õudusunenäoks, mis haarab endasse kogu regiooni”. „Me ei ajanud Al-Qaidat Afganistanist välja selleks, et see end Iraagis koguda saaks,” ütles ta. Bushi jaoks, kes peab end visionääriks, on Iraak - otsustav ideoloogiline võitlus, mis kestab terve inimpõlvkonna. „Kas USA aitab Lähis-Ida ühis-kondadel vabaneda? Jah, see on meie kohus.” (Philippe Grangereau, Libération, 24.01)

Esimest korda USA ajaloos on Esindajatekoja spiikriks naine – Nancy Pelosi. Ta on demokraat, naeratav ja otsusekindel. George Bush avaldab tema suhtes austust ja soovib koostööd. Pelosi mängib oma osa suurepäraselt, tõustes aplodeerides püsti iga kord, kui presidendiga nõustub, kuid jääb istuma, kui kõne teises pooles jõutakse teda ärritava teema – Iraagini. Ja Pelosit võib mõista. See oli lausa hirmuäratav. President leidis taas endas USA teleekraanidel öid sisustavate telejutlustajate tooni ja hääle. Ta muutus apokalüptiliseks. Kas tsiteerime? „Kui USA armee taganeb Iraagist, kukutatakse sealne valitsus koheselt”. Milline ülestunnistus! Järgnev sobib hobuste dresseerimiseks. „Me võime arvestada eepilise võitlusega Iraani poolt toetatud šiiitide ning Al-Qaida ja endise režiimi pooldajate poolt toetatud sunniitide vahel. Vägivallanakkus võib haarata kogu riiki ja tõmmata konflikti terve regiooni. USA jaoks oleks see õuduste stsenaarium”. Õudust tekitas pigem president ise. (Dominique Dhombres, Le Monde, 25.01)

SAKSAMAA

Saksamaa meedia kajastas peaasjalikult selliseid küsimusi nagu ELi siseareng ja välispoliitika, olukord Afganistanis, Lähis-Ida, Kosovo staatus, valimised Serbias, suhted Venemaaga, globaliseerumine ja rahvusvaheline kaubandus.

Saksamaa endine välisminister H.-D. Genscher kiidab kantsler Merkeli ja välisminister Steinmeieri välispoliitilist aktiivsust. ELil lasub üha suurem vastutus mitmetes rahvusvahelistes küsimustes, kuna USA renomee on Iraagi sõja tõttu taandumas. Lähis-Ida on ELi vahetu naaber, Iraak on NATO riigi Türgi naaber. ELi huvid peaksid hõlmama Iraani, Iraaki ja kogu Lähis-Ida. Kujunevas multipolaarses maailmas on transsatlantilised sidemed stabiilsuse hoidmiseks ülimalt tähtsad. Selles kontekstis on hädavajalikud ka kõnelused Venemaaga, nii Lähis-Ida kui ka energiatarnete küsimustes. Euroopal on avanemas enneolematud võimalused enda kehtestamiseks. Euroopa tund on saabunud! (Hans-Dietrich Genscher, Der Tagesspiegel, 23.01)

Anthony Cordesman on üks lugupeetumaid julgeolekueksperte Washingtonis. Ta on töötanud nii kaitse- kui ka välisministee-riumis, NATO juures ning Lähis-Idas. Täna töötab ta Center for Strategic and International Studies juures. Tema hinnanguid ja nõuandeid kuulatakse, näiteks, Kongressis väga tähelepanelikult. Nüüd on see mees andnud hinnangu Saksamaa panu-sele Afganistanis, ning see on nii hävitav kui üldse olla saab. Novembris 2006 inspekteeris Cordesman Afganistani ning tegi järelduse: Afganistani politseijõudude ülesehitamise juhtivriik Saksamaa on täielikult äpardunud, olles kaotanud kolm aastat kallihinnalist aega. Sügisel 2006 andis sarnase hinnangu Saksamaale USA vägede ülemjuhataja Afganistanis Karl Eikenberry. Saksa ametnikud vastavad sellele ignorantsiga, väites, et see kõik on vaid diskussioon teemal – kas klaas on pooltäis või pooltühi. Politseinikke on karjuvalt vähe, nad on harimatud ja ebakompetentsed. Konflikt ameeriklastega seisneb selles, et sakslased on keskendunud juhtiv- ja keskastmetöötajate väljakoolitamisele, kes suudavad iseseisvalt politseid edasi arendada. Sestap on väljaõpe põhjalik ja aeganõudev. Tavalisi politseinikke aga ei jätku. Ei jätkunud isegi valimislokaalide julgestamiseks, ei jätkunud tagala kindlustamiseks Lõuna-Afganistanis, kus liitlased edasi tungisid. Selle peale hakkasid ameeriklased ise politseinikke välja õpetama. Selles osalevad koguni eraturvafirmade spetsialistid. Tänaseks on USA politseinike väljaõppeks eraldanud mitmeid kordi rohkem vahendeid kui Saksamaa. Peamiselt õpetatakse küll marssima ja tulistama. Nüüd ollakse ka Saksamaal jõutud ühe selgemini järeldusele, et Afganistan ei vaja üksnes vapraid ristmikupolitseinikke, vaid ka võitlusvõimelisi märuli- ja lahinguüksusi (itaallaste carabinieri eeskujul). Saksa valitsusel on koguni kava politseiväljaõpe ELi missiooniks muuta. (Nikolai Busse, FAZ, 22.01) On andmeid, et Saksa valitsus kavandas juba 2005. aasta sügisel luurelennukite saatmist Lõuna-Afganistani. Joschka Fischer oli lubanud parlamendile, et mandaati tuleb laien-dada. Seetõttu on praegune teater küsimuse ümber, kas saata luurelennukeid Lõunasse või mitte, täiesti arusaamatu ja mõttetu. Fischer oli koguni veendunud, et Saksa kontingendi mandaati tuleb laiendada elavluurejõu kasutamiseks. Praegune koalitsioonivalitsus, iseäranis kantsleriamet ja kaitseministeerium ei taha mandaadi uuendamist lubada, et mitte „avada ust“ NATO uutele võimalikele pretensioonidele. Väidetakse, et pragune mandaat sisaldab piisavalt erandeid missiooni laiendamise võimaldamiseks. (Stephan Löwenstein/Matthias Rüb, FAZ, 26.01)

Valgevene president Lukašenka andis päevalehele Die Welt intervjuu, mis on juba laineid löönud ka Venemaal. Selles märgib ta, et on maailma kõige avameelsem president. Lääs mõistab teda valesti. Võib-olla oleks tõesti pidanud mõnedes väl-jendites omal ajal tagasihoidlikum olema, tunnistab ta. Aga aatomirelvata ning naaberriigist majanduslikult sõltuv riigijuht ei saa ju olla diktaator! Meil on Euroopaga samad väärtused, tõdeb Lukašenka. Seda tõestab asjaolu, et hiljutise konflikti ajal Venemaaga kirjutas lääne meedia Valgevenest esimest korda objektiivselt. Jumal on õnnistanud Venemaad energiavarude-ga, Valgevenet aga geograafilise asendiga. Transiitmaa staatus pole küll nii tugev relv kui on Venemaal, kuid ka seda saab kasutada. Mitte keegi Valgevenes ei hakka mitte kunagi Vene gaasi 200 dollariga ostma. Valgevenel polegi seda Vene maavara vaja! Seda võib ka mujalt osta, ja odavamalt. Valgevene ei lase kunagi Venemaal ennast alla neelata. Liidusuhted saavad toimida ainult võrdväärsuse alusel. Valgevene riigi pühkimine maakaardilt ei tule kõne allagi. Ei taha Kremlist palka saada! Kui Venemaal mõisteti, et Valgevene ei anna niisama lihtsalt alla, hakati ühisraha – rubla – peale pressima. Venemaa kasutab brutaalselt ära oma energiatarnija võimu ning unistab taas maailmavallutamisest. Valgevene soovib, et EL oma siseturu Valgevene kaupadele avaks. Energiakonflikt Venemaaga näitas, et Valgevene vajab hädasti investeeringuid Euroo-past ja USAst. Osaliselt lääne omandis olevad transiidiettevõtted ei saaks nii karmide Vene rünnakute alla sattuda. Aga ka Venemaal juba põlevad nii mõnelgi silmad, kui juttu tehakse Valgevene riigiettevõtete erastamisest. Mitte kusagil maailmas pole opositsioonil ja valitsusel võrdväärsemat ligipääsu meediale kui Valgevenes. Politseijõudude kasutamises korrarikkujate vastu pole aga midagi imelikku, vaadake mis toimub Prantsusmaal ja Saksamaal! Angela Merkel võiks rohkem huvi tundma Valgevene vastu, nendib Valgevene president. „Tahame olla tublid õpilased ning näha välja nagu jõukad Rootsi või Saksamaa”. (Alexander Rahr, Die Welt, 25.01)

SKANDINAAVIA

Viimased kolm nädalat on Skandinaavia ajakirjanduses olnud väga sisutihedad. Rootsi ajakirjanduses küttis kirgi välisminister Carl Bildti optsiooniskandaal. Kogu Skandinaavia ajakirjandust läbivateks teemadeks olid ELiga seoses põhiseadusliku lepingu saatus ja areng ning energeetikaküsimus, lisaks valimised Serbias ja Kosovo saatus.

Rootsi välisministri Carl Bildti ümber on taas käimas skandaal. Esmalt oli see seotud Putini võimu all oleva Gazpromi aktsiate omamisega, nüüd on aga Bildtile muret tegemas Vostok Nafta (mis on üks Gazpromi osanikest) juhatuse liikmena saa-dud optsioonid, mille müügist sai ta 4,8 miljonit rootsi krooni. (Juhtkiri, Svenska Dagbladet, 09.01) Svenska Dagbladetis vastab aga Bildt parlamendi väliskomisjoni aseesimehe Urban Ahlini esitatud süüdistavatele artiklitele, et Ahlin on toimuvast valesti aru saanud ning optsioonide andmine juhatuse liikmetele on väljaspool Rootsit täiesti tavaline. Bildt lubas oma optsioonid nii kiiresti kui juriidiliselt üldse võimalik aktsiateks teha ning need seejärel maha müüa. „Ma ütlesin oktoobris, et teen seda ja nüüd siis ongi tehtud.” (Urban Ahlin, Svenska Dagbladet, 07.01 ja 08.01; Carl Bildt, Svenska Dagbladet, 08.01) Siiski ei peaks Bildti seotust Vostok Naftaga vaatama ainult raha ja eetika seisukohast. Muret tekitab Vene-Saksa gaasijuhe ning see, kui erapooletu on Bildt peale optsioonide saamist sellele hinnangut andes. Gaasijuhe mõjutab nii Rootsit kui ka teisi Läänemere riike. Nii Rootsi kaitseminister Mikael Odenberg kui ka parlamendi kaitsekomisjoni sotsiaaldemokraatide esindaja Ulrica Messing on gaasijuhet teravalt kritiseerinud ning nimetanud seda julgeolekuohuks riigile. Carl Bildt kui Rootsi välispoliitika esinda polevat selles küsimuses aga üldse sõna võtnud. Bildt on juba korra seoses Vostok Nafta optsioonidega komistanud, loodetavasti ei komista ta seoses Rootsi välispoliitika optsioonidega, mis on seotud oma koduümbrusega. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 11.01)

Euroopa põhiseaduslepe on surnud. Surnud on ta vähemalt niisugusel kujul, nagu ta täna olemas on. Lepingut on aga siiski vaja, uut, saavutamaks lõpuks ometi Euroopa ühtsust. Liit liigub iga poolaastaga üha praktilisema koostöö suunas nii kliimapoliitikas, energiaküsimustes, transpordis, valuutas, piirivalves kui ka välispoliitikas. Et koostööd veelgi paremaks muuta, on uue lepingu väljatöötamine väga oluline ning see peab olema jõuline ja konkreetne, mis looks ühtsele Euroopale selged raamid. (Juhtkiri, Berlingske Tidende, 28.01; Juhtkiri, Aftenposten, 29.01) Saksamaa kantsler Angela Merkel on enda õlgadele võtnud raske ülesande anda uut jõudu põhiseadusleppe protsessile, tekitada uus diskussioon selle ümber. Positiivne tulemus võib teha Merkelist ühe markantsema poliitiku ELi ajaloos. Loodetavasti tekib nüüd sügavam diskussioon ka võimukandjate ja kodanike vahel, tõsine debatt lepingu ja seeläbi kogu ELi tuleviku ümber. (Tom Jensen, Berlingske Tidende, 21.01) ELile oleks vaja kodanikke ning pluralistlike heaoluühiskondadega riike. EL peaks olema ühtne ning suutma kogu süsteemi kontrollida. Kahjuks ei ole ELis mitte ühtegi riiki, mida võiks eeskujuks võtta. Angela Merkelil näib olevat visioon, missugune võiks EL välja näha. Kuid ehk peaks Merkel selle saavutamiseks põhiseadusleppe üldse unustama ning uue Prantsusmaa presidendiga võimaluse leidma, mil moel võiksid Brüsseli institutsioonid 27 riigi koostöös toimida. (Erik Holm, Politiken, 24.01)

Venemaa näitas taaskord oma võimu. Gaasikriis Valgevenega näitab selgelt, et Venemaa, olles pärast N. Liidu lagunemist kaotanud sõjalise võimsuse, kasutab võimu näitamiseks relvana oma maavarasid, ennekõike gaasi ja naftat. Venemaa on ühe aasta jooksul lisaks Valgevenele oma võimu näidanud ka Ukrainas ja Gruusias. Need sündmused mõjutavad ELi ener-giajulgeolekut. (Thomas Gür, Svenska Dagbladet, 13.01) Venemaa jõupoliitika tulemusena on ELis jõutud arusaamiseni, et Euroopa energiaga varustamine tuleb Venemaast vähemsõltuvaks muuta. Oma energiapoliitika väljatöötamisel ei peaks EL lähtuma mitte ainult sõltuvuse vähendamisest, vaid üritama leida ka alternatiivseid energiaallikaid. Lisaks tuleb energiaturul hoida konkurentsi, kindlustamaks, et suurkompaniid ei tekitaks energiamonopole. Kuid siiani on nii Prantsusmaa kui ka Sak-samaa energiaturu avamisel väga jäigad olnud. EL on juba ligi pool aastat üritanud liberaliseerida Euroopa energiaturgu, kuid edutult. Venemaast sõltumatumaks muutmine on muutunud igas riigi siseasjaks. Kuid ELil ei ole vaja 27 erinevat väi-kest energiaturgu, vaja on ühtset Euroopa turgu, mis seisab ühise energiapoliitika kaitsel ning räägib valjult ja selgelt ühel häälel (Juhtkiri, Jyllands-Posten, 13.01)

Serbias toimusid parlamendivalimised, mille tulemusel ei muutunud praktiliselt mitte midagi. Samaks on jäänud ka ülesan-ded seoses Serbiaga: tuua riik ELile võimalikult lähedale ning lahendada Kosovo probleem. Kui atraktiivne on Euroopa Liit? Selle atraktiivsuse paneb Serbia kindlasti proovile. Ida-Euroopas on peaaegu kõik maad soovinud ELiga liituda. Serbia valimiste tulemusi vaadates on serblastel hoopis omad eesmärgid ja arusaamad, sest vaevu kolmandik elanikkonnast valis ELi-meelseid erakondi. Ka PM Koštunica on siiani ELi vastasust ülesnäidanud, olles väga passiivne kindral Ratko Mladić’i otsin-gutes ning Haagi tribunalile väljaandmises. Nüüd, peale valimisi, sõltub Mladić’i juhtumi käsitlemisest kogu Serbia edasise arengusuuna valik. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 23.01) Probleeme on Kosovo staatusega. USA ja pool EList on eraldiseisva riigi loomise poolt, kuid teine pool EList ei ole sellest väga vaimustuses. Siiski on lootust probleemi lahendamiseks, kui Marti Ahtisaari avaldab Kosovo tulevast staatust analüüsiva raporti. Probleemiks on veel Venemaa, kes ÜRO Julgeolekunõuko-gus ettepanekutele veto peale võib panna. Venemaa võib Kosovo iseseisvumise tulemusel nõuda ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamist. Loota tuleb siiski parimat. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 29.01; Ulf Andenæs, Aftenposten, 25.01)

SOOME

Soome ajakirjandus kajastas möödunud nädalal peamiselt Soome parlamendi tulevikukomisjoni raportit Venemaa võimali-kest arengustsenaariumidest ja USA presidendi George W. Bushi aastakõnet.

Soome parlamendi tulevikukomisjon on visandanud Venemaa arengu kolm erinevat stsenaariumi aastani 2017. Esimese stsenaariumi kohaselt areneb Venemaa positiivselt ja demokraatlikult, globaalse energiapoliitilise mõjutajana. Teise variandi - ”mosaiik-Venemaa” - kohaselt jaguneb Venemaa mitmeks erinevaks kihiks ega ole enam ainult energia ekspordist sõltuv. Kolmas võimalus on, et Venemaa muutub tugeva keskvõimuga riigiks, kus rahvuslik eneseteadvus kasvab ja demokraatia põhimõtteid tallatakse jalge alla. Komisjon ise ei avalda oma seisukohta, milline neist variantidest kõige tõenäolisem on. See on liigne ettevaatlikkus, kuna Venemaa on selgelt valinud kolmanda tee. Soome ei saa Venemaa valikuid mõjutada, seega jääb Soome rolliks kohanemine. Ükskõik, millise valiku Venemaa teeb, peab Soome sellega toime tulema ja suhted Vene-maaga korras hoidma. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 28.01) Hiljutise HS-Gallupi kohaselt seavad soomlased suhted Venemaa-ga tähtsusjärjekorras ELi, globaliseerumise ja NATO suhetest ettepoole. Komisjoni valitud kümne aasta perspektiiv on nii lühike, et selle aja jooksul ei saa kuigi suuri muutusi toimuda. On ebareaalne, et Venemaal võiks tugevneda demokraatlik mitmeparteisüsteem ja õigusriigi põhimõtetele toetuv kodanike ühiskond ning et korruptsioon kaoks. Majanduse arengus on kiiremad ja tuntavamad muutused reaalsemad kui selleks leidub poliitilist tahet ja valmisolekut. Raport annab palju head informatsiooni Venemaa kohta. See-eest Soomet puudutavad järeldused ja ettepanekud ei paku eriti uusi ideid. Kui palju kordi on juba tõdetud, kuivõrd nõrgaks on Venemaa-tundmine Soomes jäänud. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 27.01) Kuigi Soome ja Venemaa suhted on olnud head 60 aastat, on hirm Venemaa ees mõjutanud Soome otsuseid. Soomel ei ole eriti võimalusi Venemaa tulevikusuundumusi mõjutada. Soome peab end Venemaa asjatundjaks. Kuigi raport ongi pisut liiga leebe, hoiatab see põhjendatult, et Soome on oma positsiooni kaotamas. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 27.01) Vene-maad võib nimetada suurriigi positsiooni energiarelva abil tagasisoovivaks juhitud demokraatiaks. Komisjon oleks võinud otsekohesemalt arutleda - mida tuleks teha, et see areng enam ei süveneks, vaid avaks tee tõeliselt demokraatlikule Vene-maale. Küsimus, mida ei juletud küsida, kõlab nii: Kuidas Soome ja EL võiksid tugevdada Venemaa demokraatia arengut? Selle ülesande lahendamiseks on vaja kogu ELi, mis ütleks ühel häälel: strateegilised partnerid - EL ja Venemaa - saavad teha tihedamat koostööd vaid ühistele väärtustele tuginedes. (Heidi Hautala, Turun Sanomat, 26.01)

President George W. Bushi aastakõne olulisim moment oli see, millele ta ei viidanud ainsagi sõnaga. See on nimelt tema radikaalselt nõrgenenud positsioon suurriigi sise- ja välispoliitilise juhina. Toetus presidendile on pisut üle või isegi alla 30%. Usaldus Iraagi strateegia suhtes on kokku varisenud. Bushil on järgi kaks ametiaastat, kuid tema võimalused tõsiste poliitiliste algatuste tegemiseks on peaaegu kõik kasutatud. Positiivseim oli kõnes ehk varasemast pisut tõsisem suhtumine energiapoliitika probleemidesse. President Bushi peamine eesmärk ei ole mitte niivõrd kliima soojenemisega võidelda kui sõltuvuse vähendamine Lähis-Ida naftast. Kahjuks heidab Iraagi sõda varju kogu ülejäänud poliitikale. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 25.01) Bush ei oleks Bush, kui ta ei oleks endiselt sitkelt kaitsnud Iraagi poliitikat. Kuigi suur osa kõnest puudutas Iraaki ja terrorismivastast sõda, sisaldasid värskeid mõtteid presidendi energiapoliitilised seisukohad. Oma stiilile truuks jäädes seostas Bush kliimamuutuste probleemid rahvuslikku julgeolekut ähvardavate ohtudega. Presidendi arvates on USA liiga kaua sõltunud importnaftast, mis teeb superriigi vihameelsete valitsuste ja terroristide poolt haavatavaks. Lähitulevik näitab, kas president Bushi kõne on pelgalt püüd juhtida arutelu ebamugavalt Iraagi teemalt kõrvale või on see tõsine suunamuutus senisele Valge Maja osavõtmatule keskkonna- ja energiapoliitikale. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 25.01)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika. Varia

Uudisteagentuurid

Estonia plans to build an embassy in China to facilitate ties with the Asian economic giant and emerging superpower, FM Urmas Paet said. "It's highly important to promote political and economic links with a country where the future is born," said Paet. "We have reached an agreement with the Chinese side that Estonia will get a plot of land in central Beijing where we can build our embassy," Paet told Estonian Radio from China, where he is on an official visit. "I can see the embassy building ready in two or three years," he said. Estonia has had an accredited ambassador to China since 2002, but its diplomats work from a hotel room. "Estonia and China have common interests in communications technologies, and transit trade, including in sea and rail transport," Paet said. Chinese businesses are particularly attracted by Estonia, which joined the EU in 2004, because of its location on the Baltic Sea, he said. (Afp, 25.01)

Soome ajakirjandus

Riigikogu alustas punalippude keelamist käsitleva seaduse eelnõu arutamist. Justiitsminister Rein Lang rõhutas parlamendis, et natsisümbolite ja nõukogude okupatsiooni aegsete sümbolite kasutamine on kuritegu vaid siis, kui sümbolite kasutamise eesmärgiks on õhutada viha ühiskonnas. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 25.01)

Viisanõudest loobumine annab 600 000 Balti riikides elavatele määratlemata kodakondsuseta isikutele endisest suurema liikumisvabaduse ELi liikmesriikides. See tähendab, et näiteks Eestis elavad venelased võivad reisida Soome ilma viisata, kui neil on olemas Eestis välja antud reisidokument. (Jussi Orell, Turun Sanomat, 24.01)

Pronkssõdur

Uudisteagentuurid

Plans by Estonia to relocate a prominent Soviet-era war memorial, seen by Estonians as a symbol of Soviet occupation, do not mean the Baltic republic supports fascism, the country's ambassador said. Ambassador Marina Kaljurand rejected high-level Russian accusations that removal of the memorial to the Red Army in the centre of the Estonian capital Tallinn amounts to support for Nazi Germany. "Nazism never has been and never will be glorified in Estonia," she told journalists in Moscow. The bronze statue of a Soviet soldier "has become a symbol of occupation" by Moscow that lasted more than four decades after WW II, she said. Acknowledging the growing diplomatic row between the two neighbours over the monument, Kaljurand said her government needed to do more to consult with society. "Politicians and the government still need to do a lot both to explain the law" allowing the statue removal "and to listen to all who want to say something about it so that... those who fought fascism won't be offended and neither will their relatives, people living in Estonia or anyone else," she said. Russian officials believe that the remains of Soviet soldiers may be buried under the statue and some members of Russia's parliament have called for sanctions on Estonia, which is now a member of the EU and the NATO military alliance. Kaljurand said that if there were soldiers buried there it was an inappropriate place for their remains as the monument had become a place for political gatherings. "Everyone has the right to say what they want but it shouldn't take place there on account of people buried there - if there are people buried there," she said. Kaljurand insisted that Estonia wanted good rela-tions with its giant neighbour, with whom it has regularly been at logger-heads. She welcomed Russian approval for long-delayed plans to improve transport links between the two countries, including a ferry between the Estonian city of Tartu and the Russian city of Pskov across Lake Peipsi. "There's nothing Estonia wants more than democratic, happy, rich, satisfied neighbours to our east, west, south and north," she said. (Afp, 23.01)

Hundreds of Russians demonstrated in Moscow against Estonia's decision to pull down a monument to Soviet soldiers. Es-tonian PM Andrus Ansip said he and many Estonians considered the bronze statue of a Red Army soldier in Tallinn a monument to a ruthless occupier and wanted it moved. Russian politicians said they were outraged, however, and war vet-erans and political activists rallied peacefully in protest. "We are living monuments to the war," red and white banners pro-claimed, above rows of young Russians dressed as WW II. The Soviet Union annexed Estonia in 1940 and repressed a strong pro-independence movement. Hundreds of civilians were sent to Soviet labour camps and many were killed. Estonia was occupied by the Nazis in 1941 for three years before the Red Army reclaimed it in 1944. (Reuters, 24.01)

Gazing solemnly on a small park in the Estonian capital, a bronze soldier in Soviet Army uniform, head uncovered and rifle slung on his back with barrel pointing to the ground, stands at ease. But this larger-than-life monument to Russia's Red Army dead is a tense symbol for Estonia - which spent 50 years under Soviet dominance and is keen to face westward as a mem-ber of the EU - in relations with its neighbour Russia. The statue has been the target of protests and Estonia wants to move it to a cemetery. The dispute illustrates how Estonia and the other three Baltic states still exist under a Soviet shadow, their ties with Russia often snarled by the past. Latvia and Estonia still have no formal border with Russia and Lithuania has been criticized by Moscow for seeking reparations for damage during the 50 years of Soviet rule. Estonian PM Andrus Ansip has said a cemetery would be a more suitable site for the monument, arguing it poses a public order problem because it is often the focus for local veterans and Russian-speakers on Russia's May 9 Victory in Europe celebrations. On these occasions, the area in front of the lone soldier becomes a sea of red carnations as a mark of respect. Over the years the gatherings have become more boisterous, with the Soviet flag being raised by those nostalgic for the old days. Estonians have a mixed view of that history: invaded by both Nazi German and Soviet forces in the war, they had men on both sides of the conflict. The Soviet era also saw the deportation of tens of thousands of Estonians to Siberian labour camps. Some are resentful that such a memorial exists in the centre of Tallinn: last year, nationalists protested at the monument and vandals painted the statue with stripes in white and blue, two of the colours of the Estonian tricolour flag. "Estonian-Russian relations are a bit like a forest," said Estonian FM official Simmu Tiik. "In the top of the trees there are high winds, but at ground level the ants are busy doing many practical positive things." He noted that even with no formal border treaty between the countries, state limits were clearly marked and functioned effectively. But Michael Emerson, senior research fellow at the Brussels-based Centre for European Policy Studies, said the Russia-Baltic relationship was playing into wider talks between the EU and Moscow for a cooperation pact. All irritants in ties have to be taken into account, he said, especially as any treaty must be backed by all EU states. "They (Baltic-Russian differences) have to be taken seriously." (Reuters, 25.01)

USA ajakirjandus

Tallinna kauni vanalinna lähedal väikeses pargis seisab pronkssõdur, vaadates, kiiver käes, kurvalt lumist maapinda. Juuresolev eesti- ja venekeelne kiri teatab lihtsalt: „Teises Maailmasõjas langenutele”. Tunduvalt silmatorkavam on selle ümber puhkenud lärm. Sel kuul lõi Eesti parlament PM Ansipi eestvedamisel seadusliku aluse pronkssõduri eemaldamiseks ja selle paigutamiseks kas sõjaväekalmistule või siis Soome lahe ääres asuvasse memoriaalparki. Seaduse toetajate sõnul on monument mälestusobjekti asemel muutunud pingete allikaks. Ning see vastab tõele. Kuigi eemaldamist pole veel teostatud, on sellesuunaline tegevus toonud kaasa Venemaa nördimuse ja koguni ähvarduse kehtestada sanktsioonid. Pidevalt ähvardav naaber väidab pronkssõduri suhtes omavat ajaloolist omandiõigust, kui mitte lausa poliitilist ülemvõimu. Venemaa VM Lavrov mõistis Eesti otsuse hukka kui pühaduseteotuse. Veelgi kaugemale läks Vene parlamendi alamkoda, kes süüdistas Eesti valitsust „natsismi heroiseerimises”. Ülemkoja juhataja Sergei Mironov aga ütles, et Eesti on „teinud esimese sammu fašismi ja neonatsismi legaliseerimise suunas”. Eestlastele meenutab Vene reaktsioon totalitaarse N. Liidu ausse tõstmist. N. Liit okupeeris Eesti, Läti ja Leedu maailmasõja eelõhtul ning pärast natside väljaajamist uuesti 1944. aastal. Reformiera-kondlasest justiitsministri Rein Langi sõnul meenutab Vene ametlik propaganda talle 1930. aastate Saksamaad. Reformi-erakond soovib monumenti eemaldada. Näiliselt on seaduse taga soov kaitsta pronkssõdurit ja selle alla (võib-olla) maetud 13 sõdurit. Aga ka toetajad tunnistavad, et sellest probleemist on saanud osa Eesti jätkuvatest pingutustest mitte ainult eemalduda oma nõukogude minevikust, vaid ka vabaneda kestvast Venemaa mõjust. Langi sõnul püstitati monument 1947. aastal, „sümboliseerimaks Venemaa ülemvõimu” ning seega ei oma see kohta EL ja NATO liikmeks saanud iseseisvas Eestis. Ent hoolimata vabast ja edukast majandusest on Eesti endiselt lõhestatud riik. 1,4 miljonist elanikust umbes 25% on etnilised venelased, kes Konstitutsioonipartei venelasest juhi Andrei Zarenkovi arvates elavad paariatena poliitilises kastisüs-teemis. Vaid mõned nädalad enne 4. märtsil peetavaid valimisi võttis parlament vastu seaduse, mis viis Eesti seadusandluse vastavusse Genfi konventsioonidega. President Toomas Hendrik Ilvese poolt kinnitatud seadus nõuab sõjas hukkunute austamist. Mõlemad pooled näevad seda kui vajalikku esimest sammu monumendi eemaldamisel ning sellest on saanud kampaania keskne küsimus. Hr Ilves rõhutas intervjuus, mis peeti teise Eesti vallutaja Peeter Suure auks ehitatud paleekompleksis, et monumendi osas pole lõplikku otsust tehtud. Ent president ütles ka, et monumendi asukoht on saanud protestijate kogunemiskohaks, kus etnilised venelased tegutsevad riigi poliitika õõnestamise eesmärgil „märkimisväärse toetuse, abi ja julgustusega” Vene saatkonnast. Protestid keesid üle eelmise aasta 9. mail. Kokkupõrge lisas hoogu neile, kes nägid pronkssõdurit mitte sõjamemoriaalina, vaid okupatsiooni sümbolina. „Me ei taha, et meie minevik meid takistaks”, ütles pre-sident Ilves. „Me tahame mõelda, kuhu me läheme ja mida me teeme, kuid kõik halb meenub taas, kui korraldatakse provotseeriv demonstratsioon, mis ülistab N. Liitu ja nõukogude võimu. Inimesi ärritab sirbi ja vasaraga punalippude nägemine.” Venemaa on väitnud, et monumendi all väidetavalt asuvate säilmete väljakaevamine rikuks Genfi sõjahaudade konventsiooni. Hr Langi sõnul pole nende kohta kindlaid tõendeid. Sinna maetud inimesed võisid surma saada mujal ning nad võidi siis sinna tuua. Ta lisas, et asukoha teeb ebasobivaks trollipeatus. Seda aga ei kavatse keegi eemaldada. Rahvusvaheliste Kaitseuuringute keskuse direktor Kadri Liik väitis, et Venemaa reaktsioon on tüüpiline, arvestades riigi kommet tülitseda naabritega ajaloo teemadel, mis on, tema sõnul, isiklikult oluline Venemaa presidendile Vladimir Putinile, kes üritab taasluua rahvuslikku identiteeti nõukogude pärandile toetudes. Liigi sõnul venelased solvuvad, kui kaheldakse nende nägemuses ajaloost. Sealjuures viitas ta venelaste soovimatusele tunnistada, et N. Liit okupeeris Eesti. „Nad peaksid rääkima mündi teisest küljest”. Paljude jaoks aga ei kehasta pronkssõdur mitte midagi poliitilist. Jelena Borissova käis monumendi juures ning pani kuju kätele ja jalamile nelke. Ta süütas monumendi juures küünla ning lõi vene õigeusu kombel risti ette. Ta ütles, et kaotas sõjas isa ja kaks venda. „Kuuskümmend aastat on möödunud. Milleks seda muuta?”, küsib ta. „Nende sõduritega ei saa võidelda. Nad on juba surnud.” (Steven Lee Myers, The New York Times, 25.01)

Saksamaa ja Austria ajakirjandus

Eesti ja Venemaa vahel eskaleerub tüli nõukogude sõduri mälestusmärgi ümber Tallinna kesklinnas. Venemaa süüdistab Eestit olukorra tahtlikus teravdamises, ähvardab majandussanktsioonidega ning juba loobus silla ehitamise arutamisest Narva ja Jaanilinna vahele. Eestis on selle monumendi üle tuliselt vaieldud juba aastaid, sest see sümboliseerib eestlaste jaoks rõhumist ja okupatsiooni. Nõukogude propaganda nimetas Eesti hõivamist 1944. aastal “vabastamiseks”. Mälestusmärgi teisaldamist takistab oletus, et sinna on maetud sõjas langenud. Andmed maetute kohta on niivõrd vastuolulised, et on tekkinud kahtlus – Punaarmee ja KGB propagandaosakonnad on selle kõik võltsinud. Ja isegi kui on keegi maetud, siis on hauad praegu täiesti sobimatus kohas. Konflikt teravnes möödunud aasta mais. Politsei pidi monumendi mitmeks kuuks kaitse alla võtma. (Th., FAZ, 23.01)

Eestlased klaarivad sovettidega arveid, venelased protestivad. Baltimaade tundjad kirjeldavad eestlasi kui kivistunud ilmega pragmaatikuid, veidi põikpäiseid ja introvertseid, kuid külmalt arvestavaid suurepäraseid äriinimesi. Pronksmehe teisaldamist põhjendavad eestlased avaliku julgeoleku tagamisega. Reformierakond arvestab sealjuures, mõistagi, eesseisvate valimistega. Venemaa süüdistused Eesti vastu tõestavad eestlaste meelest veel kord, et Putini riigis elab nõukogude vaim edasi. Teise maailmasõja käsitlusega ei satu Venemaa vastuollu mitte üksnes Eestiga, vaid ka teiste Baltimaade rahvaste ja Poolaga. (Eduard Steiner, Der Standard, 23.01)

Taani ajakirjandus

Venemaa sõidab julmalt naaberriigist üle seoses Eesti parlamendi plaanidega eemaldada Punaarmee mälestusmärgid. „Natsismi ülistades on demokraatia mõeldamatu,” ütles Venemaa suursaadik ÜRO juures, Vitalij Tšurkin. „See on miljonite natsikuritegude ohvrite teotamine. Iga riik, kes tunnistab end kandvat demokraatlikke ning humanismi ideaale, peaks jälestama natsikurjategijate kangelasteks muutmist.” Ilma otseselt Eestit mainimata mõistis ta hukka „teatud riigid”, kes üritavad „natsismist vabastamise” teha leinapäevaks, eemaldades monumendid, mis on pühendatud natsismi vastu võitlejatele, ja rajades samas mälestusmärke „natsismi toetajatele”. Lisaks tõstatas Vene suursaadik ka juutide hävitamise küsimuse. „Meil ei ole mingisugust õigust holokausti tragöödiat maha salata, kui soovime vältida selle kordumist,” ütles ta. (Niels Jürgensen, Jyllands-Posten, 27.01)

Eestis tahetakse ümber paigutada pronksskulptuuri, mis peaks mälestama langenud nõukogude sõdureid. Ahaa, ütlevad mõned Vene riigiduuma poliitikud: sellest on ju näha, et eestlased soovivad pigem austada natse, kuna võitlesid nendega samal poolel. Keset Tallinna väljakut seisab üks sõdur. Ta seisab sirge seljaga, kuid ta pea on pisut ettepoole kaldu ning ühes käes hoiab ta kiivrit. Ta peaks mälestama nõukogude sõdureid, kes langesid Teises maailmasõjas kui natsismi ohvrid. Sõdurist on saanud Eesti ja Venemaa vahelise konflikti keskpunkt , nende kahe riigi lahutaja. Ühel pool on Vene duumasaadikud, kes nimetavad eestlasi natsismi pooldajateks, teisel pool eestlased, kes soovivad sõjaaega minevikku jätta. Tänini ei ole ümberpaigutamise tähtaega välja öeldud, kuid vaevalt see juhtub vaikselt ja märkamatult öö varjus. (Karen Secher, DR P1, 23.01)

Soome ajakirjandus

Okupatsiooniaja kibedad mälestused kerkivad esile Pronkssõduri saatuse ümber käivas arutelus. Kui Tallinnas metsa raiu-takse, siis laastud lendavad Moskvasse. Igavene tuli on juba ammu kustunud, kuid etnilised ja poliitilised sädemed köevad ning lendavad üle riigipiiride. Radikaalsemaid sõnavõtte monumendi kohta on väljendanud president Putinit toetav noorsooühendus „Naši”, kes arvab, et neil on õigus iseseisva Eesti siseasjadesse sekkuda. Sõjahaudade kaitse seadus võimaldab juba nüüd Pronkssõduri monumendi alla jäävate nõukogude sõdurite säilmete ümbermatmist. Monumendi saatuse üle otsustades peab Riigikogu täpselt kaaluma, kas monumendi teisaldamisega teostuks rahva tõeline tahe või on monumendi teisaldamisest saanud poliitiliste punktide kogumise vahend. On siiski selge, et „Naši” rühmad ja nende taustajõud ei määra, mis otsuseid Riigikogu lõpuks teeb. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 29.01)

Ühtedele sümboliseerib Pronkssõdur okupatsiooni, teistele vabanemist. Riigikogus vastu võetud sõjahaudade kaitse seadus sai tugeva vastureaktsiooni Venemaalt. Konflikti algpõhjuseks on erinevad nägemused Balti riikide liitmisest N. Liiduga 1940 aastal. Vladimir Putini Venemaa on vältinud selge seisukoha väljendamist Saksamaa ja Venemaa vahel 1939 sõlmitud mittekallaletungi lepingu ja selle salajase lisaprotokolli tähenduse suhtes Balti riikide ajaloos. Putini administratsioon ja Duuma on ka muidu kasutanud ajalookaarti püüdlustes Venemaa au ja mõjuvõimu taastada. Just uue Venemaa võim on tekitanud selle, et Pronkssõdur paistab eestlaste silmis sama vastumeelne kui 60 aastat tagasi. Eestlaste jaoks ei ole Pronkssõdur kunagi meenutanud vabadust, vaid okupeerimist. Monumendi ümber toimuv näitab seda, et inimesed ja ühiskonnad loovad identiteedi kogemuste, mälestuste, ajaloolise teabe ja kirjelduste põhjal. Demokraatlikus ühiskonnas peab riik tagama kõigile etnilistele, poliitilistele ja sotsiaalsetele rühmadele õiguse oma nägemusele. Kedagi ei saa keelata mäletamast ega mäles-tamast seda, mida ta tähtsaks peab. Demokraatia tähendab ka seda, et erinevaid nägemusi sobitatakse ja vastandamist leevendatakse eelkõige arutelude teel. Selline projekt, kus monument muudetaks selliseks, mis austaks kõiki sõja ohvreid, aitaks luua silla erinevate rahvusrühmade vahel ning aitaks aru saada sellest, et ajaloos on väga vähe absoluutset tõde. (Pertti Grönholm, Turun Sanomat, 29.01)

Venemaad ärritab Eesti kavatsus teisaldada Prokssõdur Tallinna kesklinnast. Viissada president Putinit toetavat noorteühenduse „Naši” liiget koos Ühtse Venemaa esindajatega korraldasid Eesti vastu meeleavalduse, millel osalenute arvates püüab Eesti monumendi teisaldamisega ajalugu ümber kirjutada. Venemaa Riigiuuma arvates on Eesti uus seadus „jätk natsismi ülistamisele ja selle ideoloogia õigustamine”. Vene parlamendi ülemkoda võttis vastu pronkssõduri teemalise pöördumise, milles kutsus rahvusvahelisi organisatsioone, Euroopa Nõukogu ja NATOt takistama eestlaste kavatsusi nõukogude mälestusmärk teisaldada. Venemaa VM on teatanud Eesti suursaatkonnale Moskvas, et monumendi teisaldamisel on tõsised tagajärjed Venemaa ja Eesti suhetele. Eesti on püüdnud kogu jõust oma nägemust Moskvale esitada. Eesti suursaadik Moskvas Marina Kaljurand rõhutab, et Eesti ei ole ülistanud natsismi ning soovib Venemaaga häid suhteid. Kaljuranna sõnul tuleks Venemaaga rohkem asju arutada, praegu esitab kumbki pool oma nägemuse, kuid dialoog puudub. (Susanna Niinivaaram, Helsingin Sanomat, 25.01)

Kokkupõrke paigaks eestivenelaste ja eesti äärmuslaste vahel muutus pronkssõduri ümbrus alles eelmisel kevadel ning peale seda hakkas Eesti peaminister kavandama monumendi teisaldamist. Venemaal on endiselt raske tunnistada, et Eesti ei kuulu enam Venemaa mõjupiirkonda. Iga riik kehtestab oma seadused ise, samuti otsustab iga riik ise, kus ja kelle auks monumendid on. See peaks olema ilmselge, ja ka Euroopa Nõukogu peasekretär on seda seoses pronkssõduriga tõdenud, kuid Venemaa pole seda tunnistanud. Nüüd ei ole küsimus enam üksnes selles, kas pronkssõdur tähistab võitu fašismi üle, Eesti okupeerimist või Teises maailmasõjas langenuid. Küsimus on ka selles, kes otsustab, kus mälestusmärk peaks seis-ma. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 25.01)

Venemaa ajakirjandus

Pronkssõduri puhul on kaks lähenemist ning mõlemad on õiged. Ettepanekud eemaldada nõukogude sõduri monument on tekitanud Venemaal terava reaktsiooni. Eesti ei tahtvat mõista, kes vabastas ta fašismist. Selles seisukohas on tõtt, kuid see ei ole veel kogu tõde. Süüdistused varjavad ajaloofakte, mida on vaja mõista selleks, et aru saada, miks Eesti taolise sammu tegi. 1939. aastal jäi Eesti Molotov-Ribbentropi pakti alusel N. Liidu mõjusfääri. Kuni sõja puhkemiseni Saksamaa ja N .Liidu vahel arreteeriti Eestis 7000 inimest. 14. juuni 1941 saadeti põhjapiirkondadesse 10 000 eestlast – õpetlased, insene-rid, ärieliit, poliitikud. 25. märtsil 1949 küüditati veel 20 000 inimest. Perioodil 1944-1953 arreteeriti umbes 10 000 inimest ning 1500 tapeti. Sellised on faktid, tõlgendada võib neid mitmeti. Nõukogude armee sõduri jaoks oli Eestis sõdimine eelkõi-ge sõdimine natsistliku Saksamaa vastu. Kuid eestlaste jaoks tähendas natsismist vabanemine uut orjastust. Nad tundsid endal stalinlike repressioonide kogu raskust, nagu ka venelased, ukrainlased, Krimmi tatarlased, ingušid ja tšetšeenid. Kuid eestlaste jaoks oli see võõraas võim. Süüdistada Eestit selles, et ta mõtestab ajalugu iseseisva riigi positsioonidelt lähtudes saab ainult see, kes ei tea Teise maailmasõja ajalugu või see, kes otsib lihtsalt konflikti naaberriigiga. (Aleksander Podrabinek, Novaja Gazeta, 22.01)

Pronkssõdur on Eestis elavate venelaste viimane kaitsepiir. „On Eesti iseseisvuse ajalugu ja pronkssõduri lugu,” kirjutab leht. „Tema peale kallati prügi, soditi värvidega, joonistati haakriste ja lubati õhku lasta. Aga tema elas üle. Ja 9. mail Tallinn õhkab vaimustusest – pronkssõdur on lillede meres. Üritused provotseerida Venemaad sanktsioonidega ähvardama on mingi taktika. Kuid millega see on seotud? Rahvusliku põikpäisusega? Primitiivne. Lähenevate valimistega? Liiga lihtne. Kuid mõtlema paneb see, et Euroopa ei ole eestlasi nende hauakaevamises korrale kutsunud. (Galina Sapožnikova, Komsomolskaja Pravda, 23.01)

Seadus, mis lubab Eesti võimudel demonteerida nõukogude monumente, on negatiivse reaktsiooni esile kutsunud mitte ainult Venemaal, vaid ka laias rahvusvahelises üldsuses. Paljudes maades vaadatakse seda kui neonatsismi ilmingut. Eesti revanšiste üritas maha jahutada isegi Euroopa Nõukogu peasekretär Terry Davis, kes ütles oma avalduses, et hukkunud sõduritesse tuleb suhtuda lugupidamisega. (Dmitri Semenov, Krasnaja Zvezda, 26.01)

Majandus

Uudisteagentuurid

US conglomerate General Electric is interested in a project to build a new nuclear power plant in Lithuania, officials said. "PM Gediminas Kirkilas today had a meeting with representatives of General Electric, who said the company wants to take part in the construction of the new nuclear plant," the prime minister's spokeswoman said. "The prime minister said that an open tender is to be announced for the construction of the new reactor and invited General Electric to take part in it," she told AFP. German energy giant E.ON has already expressed interest in the project to build a new nuclear facility in Lithuania to replace the ageing Ignalina plant, while France's Areva group, Canada's AECL, and Mitsubishi of Japan have said they are ready to supply nuclear technologies to build the new facility. (Afp, 23.01)

Suurbritannia ajakirjandus

5,1 miljoni elanikuga Šotimaad iseloomustavad suured valitsemiskulutused, kõrge tööpuudus ja madal tootlikkus. Šoti iseseisvusmeelse partei SNP võrgulehekülg argumenteerib, et Šotimaal läheks paremini, kui maa oleks iseseisev, siis suudetaks sarnaselt Iirimaale ligi meelitada investeeringuid. On mitmeid veel väiksema rahvaarvuga riike, mis on majanduslikult edukad. Näidetena maadest, kus „iseseisvus on toiminud”, tuuakse lisaks Iirimaale välja Austraalia, Eesti, Soome, Island, Montenegro, Uus-Meremaa ja Norra. (Niall Ferguson, The Daily Telegraph/Sunday Telegraph, 28.01)

Taani ajakirjandus

Rootsi välisminister Per Stig Møller kirjutab Børsenis ilmunud artiklis, et ELi laienemine 2004. aastal oli Taani jaoks üks tähtsamaid välis- ja julgeolekupoliitika sündmusi pärast külma sõja lõppu. Ida-Euroopa, sh ka Eesti liitumine ELiga tõi Taanile kaasa tohutuid majanduslikke võimalusi ekspordile, kuna Taani stiil ning tooted on Ida-Euroopas kõrgelt hinnatud. (Per Stig Møller, Børsen, 28.01)

India ajakirjandus

Läänemeremaad Taani, Eesti, Soome, Läti, Leedu ja Rootsi on ühendanud oma jõupingutused, meelitamaks India investeeringuid. „Meie konkurentsivõimeline ja korruptsioonivaba töökeskkond, oskuslik tööjõud, suurepärane infrastruktuur ja nii Lääne-Euroopa kui ka Venemaa lähedus teevad meie riikidest investoritele hea sihtmärgi,” ütles kuue riigi ühist India-delegatsiooni juhtiv Soome kaubandus- ja tööstusminister Mauri Pekkarinen. Need riigid soovivad investeeringuid masinaehituse, kommunikatsioonitehnoloogia ja loodusteaduste alal. Pekkarise sõnul pole Läänemere piirkonna riigid kehtestanud piiranguid investeerimisele ning on teinud seda kaupade impordi osas vaid väga vähesel määral. „India ettevõtted integreeruvad ELi ärikeskkonnaga probleemideta, kui nad liituvad sellega läbi Läänemeremaade”, kinnitas Pekkarinen. Tema sõnul täiendavad Läänemere regiooni maad üksteist – Taanis, Soomes ja Norras on kõrgetasemeline teadus ja tehnoloogia (Nokia on Soome firma!), samas Eesti, Läti ja Leedu võimaldavad madalaid kulusid. Nende riikide majandus on kasvanud viimaste aastate jooksul 5-6% aastas. Lätis ja Eestis on kasv olnud peaaegu 10%. (Madhur Singh, Hindustan Times, 22.01)

Varia

Uudisteagentuurid

Local artists and counterparts from France are joining forces in the Estonian capital Tallinn to help bring some light relief from the winter gloom that strikes the northernmost of the Baltic States every year. The Light features installations scattered across Tallinn's medieval Old Town. "We wish to explore the possibilities of making city space lighting more human and friendly," Indrek Leht, the chief Estonian organizer, told. "At the same time, we aim to help alleviate the depression that people are likely to develop because of the darkest time of the year here in Northern Europe." …"The Tallinn Light Festival is not only an artistic venture, it's also aimed at boosting people's morale," Leht said. The festival, which is this year into its seventh edition, is a joint venture with an equivalent in the southeastern French city of Lyon. A key street in the cobblestoned Old Town has been flanked for the occasion with pink lights and interactive light facilities, leading up to the promenades on the Baltic. "We chose the general pink lighting because some researchers have suggested pink lights act as a deterrent to crime," Leht said. French artists Benjamin Jacquemet-Boutes and Carolyne Wittendal, who work together under the name of Microclimax, have prepared an installation called G-LOV(V)E BOX for the Tallinn festival. "We offer people an opportunity to shake hands with light," Jacquemet-Boutes told. The installation consists of a lit-up wooden box decked with scores of latex gloves which are inflated and deflated by a ventilator. "When people walk by, they can shake hands with any of the hundred lit gloves," added Jacquemet-Boutes. "We bring light closer to people, so that they could embrace it," he said. "At the same time, the setting is ambivalent. It's a bit erotic - condoms are made from the same material - and also clinical, as latex gloves are used in laboratories to manipulate dangerous material." Jacquemet-Boutes said French cities have more intense lighting at night than Tallinn. "The big problem in Western Europe is that natural night darkness disappears in cities because of security and paranoid fear of crime and terror," he said. "But here, seeing the short daylight hours, I can understand why people are craving for light." Other installations include a respirator that emits light, not air, and virtual light balls bouncing off walls and trees. Although the theme of the festival is different each year, there is one regular feature: a fire performance with burning Christmas trees. Each January, people are urged to take their used Christmas trees to designated areas on the seashore or in parks. The trees are placed into heaps, forming wood sculptures, and then lit, while people sing around the huge bonfires. "This is a dignified end to Christmas trees, which have served us well during the festive season," Leht said. (Afp, 25.01)

"Women who had put off having children in the 1990s have now decided to do so," population analyst Ulle Valgma told AFP as the statistics department released data showing there were 500 more births last year than the previous year, putting the population at 1.342 million. Although the population decreased by 0.2% from 2005, the figures give statisticians reason for optimism because they show the shrinkage has slowed since 2004, when Estonia joined the EU. That year, the population of Estonia declined by 3,700 because of what is called "negative natural increase" in statistics-speak - simply put, more people died than were born. The following year, negative natural increase was down to 3,000, and it declined again in 2006 to 2,600. "The population decline has slowed because of the increasing number of births," Valgma said. "Women feel they can't postpone having a child any more because of their age, but we can also surmise they are encouraged by the positive development of the economy, which gives them more confidence." Estonia's population has dropped by 14.6% from 1.57 million in 1991, the year the Baltic state regained independence from Moscow after spending nearly 50 years as part of the Soviet Union. The immediate post-independence years were marked by economic upheaval and rampant inflation as Estonia moved from a centralized to a market economy, and ordinary Estonians' confidence in the future took a sharp knock. In 2003, the year before Estonia joined the EU, the population was 1.4 million and shrinking, prompting the United Nations Population Division to warn that unless Estonians had more babies, the population could be slashed by 46% by 2050. But since Estonia became a member of the EU with economic growth in the double digits, the doomsayers' voices have been dimmed. "International forecasts for us used to be quite gloomy," said Ene-Margit Tiit, a professor of statistics at Tartu University and leading authority on population studies. "But they are getting better each year. The latest UN study on population prospects says Estonia's population in 2050 will be over a million, not less, as was forecast a few years ago." Tiit agreed that a sense of economic security has pushed families to have more children. "Today, families who had delayed having children because of insecurity are having babies," she said. "The improved parental benefit system has also helped increase the number of births," she added. But she urged Estonians not to rest on their laurel-scented baby-wipes. "Although the doom and gloom period in Estonian population matters is over, this does not mean we can relax. Estonia is a small country and needs to pay special attention to this matter to ensure its future viability." (Afp, 23.01)

Prantsusmaa ajakirjandus

Euroopa Jalgpalliföderatsiooni UEFA presidendiks valiti 51-aastane endine jalgpallitäht Michel Platini, kes kogus 27 häält oma vastaskandidaadi, rootslase Lennart Johanssoni 23 hääle vastu. Düsseldorfi Stadthalles toimunud tseremoonial jäi ajakirjanikule silma Eesti jalgpallijuht Aivar (artikli järgi Alvor) Pohlak, kes kandis pööratud lambanahast vesti. Pohlak kommenteeris oma vestile osutades: „Näete, peale meie (ilmselt pidas ta lisaks endale silmas ka Taani jalgpalliliidu presidenti Alan Hansenit) kannavad siin kõik lipse. Me pole nagu teised, me räägime tõtt. Michel Platini käis Eestis ja kuulas meid ära. Johanssoni kamp võttis meiega ühendust alles veidi enne valimisi. Ma austan Johanssoni väga, kuid täna vajame me juhti. Ja Platini on juht.” (Libération, 27.01)

Soome ajakirjandus

Tallinna linn ja kultuuripärandi eest vastutavad ametid andsid välja eesti ja inglise keeles raamatu linna tegevuskavast Euroopa kultuuripealinnana aastal 2011. Mitmed Tallinna plaanid on seotud ka Turku kultuuripealinna projektidega. Näiteks avatakse Tallinna ja Turku vahel laevaühendus, laevadel korraldatakse mitmeid kultuurisündmusi, millega luuakse linnadevaheline „kultuurimeri”. Ühiste kultuurisündmuste nimekirjas on m. h. Pirita kloostri varemetes korraldatava Birgitta festivali kava esitamine Turkus. Seal esitatakse ka eesti heliloojate teoseid ning korraldatakse eesti muusikute kontserte. Tallinnal on Euroopa pealinnana kaks tunnuslauset: inglise keelne „Everlasting fairytale” ja „Linn, mis ei saa kunagi valmis”. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 28.01)

Skulptor Tauno Kangro võistlustöö "Kalevipoeg jõuab koju" võitis oodatult ideekonkursi Kalevipoja monumendi rajamiseks Tallinna. Kangro töö oli kolmest ideekavandist ainuke, mis vastas konkursitingimustele. Eesti Skulptorite Liit ja Arhitektide Liit boikoteerisid võistlust. Tallinna linn korraldab 27 meetrise kuju püstitamiseks Tallinna lahte ehitaja leidmiseks avaliku riigihanke. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 29.01)