Nädal välismeedias 8.-21. jaanuar 2007
28.01.2007
VÄLISAGENTUURIDE UUDISED
Euroopa Liit, NATO, Julgeolek
Euroopa Liit, NATO, Julgeolek
EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Pronkssõdur, Majandus, Kultuur, Varia
Siseareng
Two EC vice-presidents spoke out in favour of each EU member state having a seat in the bloc's executive body, saying it would guarantee equality in the 27-member union. "It's very important that the EC represent all member states, big or small," Sweden's Margot Wallstrom told reporters in the Estonian capital. "What you may win in efficiency with a smaller commission you will lose in the credibility of the Union for its citizens," she said. Siim Kallas of Estonia also said the principle of a commissioner per member state should continue. "The 25-member commission works very well, and it will also be like that with a 27-member one," Kallas said. Last week, Vice-President Verheugen of Germany suggested making the Commission slimmer by having smaller member states taking up deputy commissioner seats. "Our colleague Guenter Verheugen was probably trying to come up with ideas of how to make the commission more efficient," Wallstrom said. "We have to address that, but I cannot agree with dividing member states into big and small," she said. "Each member state should have somebody accountable in Brussels, as they help increase the feeling of people that they have a say in European affairs." …"The European Commission is the only place in the EU where all member states have equal representation," Kallas said. "Once you do away with that, a new entity would need to be created." (Afp, 12.01)
A key ally of German Chancellor Angela Merkel, conservative Hans-Gert Poettering, was elected president of the increasingly influential EP. The German conservative takes the mantle for the next two and a half years from Spanish socialist Josep Borrell under a rotating deal struck between the assembly's two largest groups at the beginning of the legislature's tenure in 2004. Parliament has gained growing sway as co-legislator with the council of EU governments on a range of policies from internal market rules to the environment and transport. Poettering defeated three rivals - Green Italian MEP Monica Frassoni, Danish eurosceptic Jens-Peter Bonde and Francis Wurtz, a member of the European United Left group. The Christian Democrat stood down last week after seven years as chairman of the centre-right European People's Party, the parliament's largest group and which includes the governing parties of France and Germany. He was replaced by French politician Joseph Daul, a key supporter of French Interior Minister Nicolas Sarkozy. (Reuters, 16.01)
Välismajanduspoliitika
Senior officials from Germany and Russia warned against pursuing any free trade agreement between the EU and US, which might endanger a broader multilateral deal under the WTO. Chancellor Angela Merkel has vowed to pursue a common transatlantic market during Germany's presidency of the EU and reiterated in a speech to the EP in Strasbourg such a deal was in the interests of the bloc. But Deputy Economy Minister Bernd Pfaffenbach, Merkel's top economic adviser for G8 summits, said a transatlantic free trade agreement (TAFTA) could be dangerous because it could alienate partners and harm the Doha round of multilateral trade talks just as it is regaining momentum. "It is true I see this critically if it leads to an exclusive club," he told reporters in Berlin. "In this sense, I have said it would be very dangerous for the Doha round and I'm convinced of that." Pfaffenbach, who was speaking alongside his Russian counterpart Igor Shuvalov, said he expected Germany to discuss closer economic ties with the US at an EU-U.S. summit scheduled for April 30. But he said the scope for dismantling trade barriers between the partners was very limited. "There really isn't much to do there. You really have to look hard to find areas where progress can be made," he said, citing intellectual property and the cutting of regulations as two possible areas. Shuvalov said Russia, which is not a member of the WTO, supported the Doha round of trade talks and might have problems with a parallel deal. "Naturally we don't want any parallel agreements that are directed against Russia," he said. "Of course we would never support that." Merkel has also said she supports the Doha round and does not want the pursuit of a transatlantic common market to endanger those talks. (Reuters, 17.01)
Migratsioon
Germany's EU presidency wants member nations to get tough on illegal immigration, Interior Minister Wolfgang Schaeuble said, outlining plans for increased police cooperation and data exchange.
As the EU extends further eastwards, thanks to new members Bulgaria and Romania, "the German presidency will put a lot of emphasis on fighting illegal immigration across the Mediterranean but also from the east," Schaeuble told visiting Brussels-based journalists. High on the agenda, Schaeuble said, will be the idea of "circular migration" - methods for minimising the brain drain from poor countries of origin by promoting the return of professionals after a period in the West. "We are all fully convinced of the need to closely cooperate with the countries of origin and transit," Schaeuble said. "We must also fight this terrible situation that people are dragged on to boats which are not fit to travel into the Mediterranean Sea." (Afp, 11.01)
Lithuania, Latvia and Estonia are to establish a joint battalion, expected to be ready in 2010 to take part in operations of the NATO Response Force, the Lithuanian defence ministry said. The three countries are to contribute equal numbers of troops to the battalion-size unit, which will comprise about 500 soldiers. The NATO Response Force was declared at full operational capability by the military alliance's Secretary General Jaap de Hoop Scheffer at a summit in the Latvian capital, Riga, in November. The force is described by NATO as "a highly ready and technologically advanced force... that the alliance can deploy quickly wherever needed" for operations ranging from evacuations to disaster relief, counter-terrorism, and which can "act as an initial entry force' for larger, follow-on forces". NATO member countries commit units to the Response Force for a six-month period, which is preceded by a training exercise that also lasts six months. (Afp, 12.01)
Poland said it was still in talks with the US about the possibility of allowing it to base an anti-missile system on its soil, and had no comment on a report that a final deal had been agreed. Washington is investing $10 billion a year in developing the system, which would use rockets to shoot down hostile missiles. Diplomats say Poland is considered one of the best potential locations for rocket batteries. The Czech government said the US had asked permission to build a radar base on its territory which would form part of the defence system. Plans to deploy the anti-missile shield on Polish soil have met with strong criticism from Russia, which sees the move as an attempt by the US to destabilise the balance of power in central Europe. Moscow has warned it will take unspecified measures against Poland, a member of the Russian-dominated "Warsaw Pact" military alliance until the fall of communism, if it accepts the defence system. Polish news agency PAP reported that Washington had informed both Warsaw and Prague that a definite decision on the placing of the missile system on Polish and Czech soil had been made. The PAP report quoted the Slovak FM as saying Washington's decision had been communicated to Poland and the Czech Republic. A spokesman for the Polish FM declined to confirm this. "Consultations concerning that issue have been going on for months," FM spokesman Andrzej Sados said. "The Polish government doesn't have an official position on that issue. We need more consultations, which we are conducting with our American friends through diplomatic channels," he added. (Reuters, 21.01)
NATO appealed to Saudi Arabia to consider entering a cooperation agreement with the Western alliance, citing shared interest in stopping weapons proliferation in an apparent reference to Iran. "I do want to stress here today that NATO would very much value the participation of Saudi Arabia," NATO Deputy Secretary-General Alessandro Minuto Rizzo said at a meeting with Gulf Arab states in the Saudi capital. He was referring to the Istanbul Initiative of 2004, when the 26-nation alliance launched a drive to establish closer links with Middle East and North African countries. The initiative received a cool response at the time because it was seen in the framework of the U.S. administration's drive to spread democratic reforms in the region after the U.S.-led invasion of Iraq in 2003 toppled Saddam Hussein. But Washington's allies in the Arab world, particularly in the Gulf, are now worried about the influence of Shi'ite Iran in Iraq and elsewhere in the predominantly Sunni Muslim region. The US accuses Tehran of seeking to set up a covert nuclear weapons programme, a fear shared by Saudi Arabia, the world's biggest oil exporter and key U.S. ally. Iran denies this saying its nuclear programme aims to generate power. Saudi Arabia fears that U.S. troops will leave Iraq prematurely, allowing Iran to consolidate its influence and leaving Sunni Arabs at the mercy of Shi'ite militias, analysts say. "We share a number of common challenges - how to curb the proliferation of weapons of mass destruction, how to counter extremism... how to deal with the destabilising effects of failed states," Rizzo said. A number of Arab countries have warmed to the initiative, which offers NATO expertise and help in defence planning, border control and combating militant groups, as well as participation in military exercises. "I believe it will be in the interests of Saudi Arabia to exploit this potential," Rizzo said. Bahrain, Kuwait, Qatar and the United Arab Emirates have joined the initiative. But analysts say Saudi Arabia, which is boosting its military to counter a perceived threat from Iran, is concerned over what NATO would want in return. Islamic militants linked to al Qaeda behind a wave of violence to topple the Saudi royal family have cited the presence of U.S. troops in the kingdom from 1990 to 2003 as one reason for their campaign. (Reuters, 21.01)
Israeli cabinet minister Avigdor Lieberman called for NATO to deploy forces in Gaza after what he predicted would be an "inevitable" Israeli military operation in the coastal strip, a spokeswoman said. Lieberman, a far-right minister responsible for strategic affairs, had urged when he was named to the cabinet in November that Israel recapture part of Gaza. Israel quit the Palestinian territory in 2005 after a 38-year military occupation. Lieberman's spokeswoman, Irena Etinger, confirmed Israeli media reports that he had raised the issue with visiting U.S. Secretary of State Condoleezza Rice in a meeting. "He said a military confrontation in Gaza is inevitable" to fight Palestinian militants smuggling weapons from neighbouring Egypt and firing rockets at southern Israel, Etinger said. She said he added that "the results of such a (military) action should be the entry of 30,000 NATO forces to deploy in Gaza" so as to prevent a further armed build-up. Etinger would not say what Rice said in response. A spokesman for Israeli PM Ehud Olmert had no immediate comment. Olmert had been cool last year to suggestions made by some Europeans to post peacekeeping troops in Gaza as part of an overall ceasefire. A Nov. 26 truce that applies to Gaza but not the occupied West Bank has largely held. Israel has generally objected to proposals to deploy foreign forces in Gaza or the West Bank, out of concern such a presence would limit its ability to go after militants. But the Jewish state did agree to a deal mediated by Rice in late 2005 to post European observers to help secure a reopened border crossing between Gaza and Egypt. Deputy Defence Minister Efraim Sneh of the leftist Labour party rejected Lieberman's idea. NATO troops in Gaza "wouldn't provide a solution but rather worsen the problem" because Islamic militants would likely regard them as an enemy, just as they do Israel, Sneh told Israel Radio. (Reuters, 14.01)
Japan told NATO it would not shy away from sending troops abroad for peacekeeping and was ready for closer ties with the alliance within the limits of its pacifist constitution. Visiting NATO headquarters as part of a trip to major European capitals, PM Shinzo Abe said Japan would try to aid NATO's battle against insurgents in Afghanistan by stepping up humanitarian and other non-combat assistance. Officials said there was no talk during the meetings of Japan deploying troops to Afghanistan now, but Abe told NATO officials Japan was discussing a legal framework allowing its self-defence forces to take part in peace missions in future. "While adhering to the principles of the constitution, Japanese will no longer shy away from carrying out overseas activities involving the self-defence forces if it is for the sake of international peace and security," Abe said in a speech to NATO ambassadors in Brussels. A close U.S. ally, Japan has been stretching the limits of its constitution, which bans the maintenance of a military but has been interpreted to allow forces for self-defence. It ended a 600-strong non-combat troop mission to Iraq last July, completing its riskiest overseas deployment since WW II without firing a shot or suffering casualties. (Reuters, 12.01)
USA, SUURBRITANNIA
Ingliskeelse ajakirjanduse põhiteemadeks olid vaadeldaval kahel nädalal Iraagis toimuv, ennekõike seoses George W. Bushi poolt väljakuulutatud uue strateegiaga, ning ELi suhted Venemaaga seoses energiajulgeolekuga.
Venemaa toetas Valgevenes vägivalla ja pettuse abil võimul püsivat diktatuuri ning ei tohiks üllatuda selle üle, et sama režiim nüüd ausat mängu ei mängi. Juba aastaid on olnud selge, et Lukašenka režiim püsis vaid seetõttu, et suutis odavale Vene gaasile toetuvate riiklike soodustuste abil suure osa rahvast kinni maksta. Arvestades režiimi iseloomu ja haavatavust, võib arvata, et Venemaa ei saanud arugi, et surub gaasihinna tõstmisega Lukašenka vastu seina. (Robin Shepherd, Financial Times, 09.01) Seni kui Gazprom jääb sedavõrd läbipaistmatuks, ei tea Euroopa riigid kunagi, kas nende peamine gaasiga varustaja tegutseb piisavalt Euroopa tuleviku jaoks oluliste strateegiliste reservide loomise nimel. Poliitilise lahingu, mida Kreml on pidanud Venemaa energiasektori kontrollimise eesmärgil, tulemuseks on olnud riigi nafta- ja gaasitootmise kasvu järsk vähenemine. See on Euroopa jaoks probleem. Brüssel peab Moskvalt nõudma läbipaistvust, sümmeetriat ja õigusriigi põhimõtete järgimist. Lõplik eesmärk oleks Euroopa ja Vene energiaturgude ühendamine. Gazprom võib Euroopa Komisjoni toetuse saada vaid tingimusel, et Vene energiaturg ka Euroopale avatakse. Tulemuseks oleks see, et rahvusvaheliste partnerite poolt austatud Venemaa saaks teretulnud koha Euroopa energiaturul. (Robert R. Amsterdam, International Herald Tribune, 10.01) Putini väljapressimisele peab vastu seisma. EL ja G8 praeguse eesistujariigi valitsusjuht Angela Merkel peab haarama juhtrolli. Sellised energiatarnekatkestused ei tohi muutuda iga-aastaseks traditsiooniks, olgugi, et tänu Euroopa soojale talvele on gaasihoidlate reservid piisavad ja seega pole katkestuste mõju kuigi suur. Sellegipoolest peab G8 Putinile ütlema, et kui ta soovib istuda maailma juhtriikidega ühise laua taga, peab ta reegleid järgima – vastasel juhul kaotab Venemaa oma liikmestaatuse. (Juhtkiri, The Daily Telegraph, 10.01) Venemaale meeldib väita, et ta on usaldusväärne partner, kuid Moskva on seda vaid siis, kui ise tahab. Poliitiliste mängude ning halva juhtimise ja väheste investeeringute tõttu ähvardav gaasinappus Venemaast küll usaldusväärset muljet ei jäta, eriti kui sa hoolid rohkem tarbijatest kui tootjatest. Soodsad lepingud Gazpromi taoliste Vene energiahiidudega võivad küll meeldida nende Lääne partneritele, ent sellised ähmased ja jäigad kokkulepped tarbijatele ei sobi. Sel põhjusel on Euroopa Komisjoni energiastrateegia teine osa niivõrd oluline. Selle eesmärgiks on kasutada ELi raha ja poliitilist mõjuvõimu, et ehitada üksteisega ühenduses olevaid torujuhtmeid ja elektrikaableid, näiteks nagu need, mis ühendavad Saksamaad, Poolat ja Leedut või Prantsusmaad ja Hispaaniat. (The Economist, 11.01)
Võib rääkida uuest külmast sõjast – kuvandisõjast. Kreml näeb end Lääne meedia poolt juhitava agressiooni ohvrina. Teisisõnu, Kreml väidab sisuliselt, et Lääs on Venemaa kallale ässitanud karja noori ja verejanulisi koeri – oma uued liitlased endiste N. Liidu liikmete ja satelliitide hulgast – kes hauguvad ägedalt, samas kui peremehed seisavad eemal ja hõõruvad rahuoluga käsi. Kreml aga on nördinud ja hingepõhjani solvatud nagu laps. Ta pole ju midagi valesti teinud! (Viktor Erofeyev, IHT, 21.01)
USA liialt varajane lahkumine aitaks kindlasti kaasa radikaalsete meeleolude kasvule šiiitide seas. Neil poleks muud valikut kui pöörduda Iraani ja Hizbollah’ poole abi saamiseks võitluses sunniidi terroristide vastu. Šiiitide demokraatiameelsed jõud eesotsas suurajatolla Ali Sistaniga satuksid suurde hätta. Järgmisena võib Iraagis võimule tulla šiiitlik diktatuur, mis alustaks etnilist puhastust ulatuses, mida pole nähtud India ja Pakistani eraldumisest peale. (Juhtkiri, The Wall Street Journal, 08.01) Iraagi asepresidendi Tariq al-Hashimi sõnul on ameeriklastel mõistagi raske toetada strateegiat, mis pikendab USA vägede kohalolekut Iraagis ning iraaklased ei soovi takistada nende kojunaasmist. Aga sellist otsust ei tohi teha autopommide ja inimröövide hirmus. Vägede enneaegne väljaviimine tekitaks Iraagis julgeolekuvaakumi, millega Iraagi julgeolekujõud veel toime tulla ei suuda ja mille hõivaksid äärmuslased. See ei teeniks ei Iraagi ega USA huve. Oluline on leida strateegia, millega vähendataks sektantlust ja tugevdataks rahvuslust. Selle strateegia keskmesse peaks kuuluma Iraagi relvajõudude taastamine, reformimine, väljaõpetamine ja korralikul tasemel relvastamine. Samuti peaks üle vaatama Iraagi põhiseaduse, eesmärgiga tagada keskvalitsuse tugev võim, samas välistades peaministri diktatuuri. Peaministri praeguseid volitusi peaks muutma, et kaasata valitsemisse kõik huvirühmad. Samuti on vajalik saavutada õigusriigi põhimõtte järgimine. (Tariq al-Hashimi, The Washington Post, 10.01) Bush otsustas mitte järgida Baker-Hamiltoni komisjoni ettepanekut minna läbirääkimistele, kuna seda võidaks tõlgendada nõrkuse märgina. Selle asemel üritab ta demonstreerida USA kindlameelsust, saates Bagdadisse lisavägesid, võttes kinni Iraagis tegutsevaid Iraani agente, saates Pärsia lahte veel sõjalaevu ja tehes salajast koostööd Saudi Araabiaga, et toetada Liibanoni peaministri Fouad Siniora poolt juhitavat valitsust šiiitliku rühmituse Hizbollah’ vastu, keda abistab Iraan. Praegu on selline tegutsemine eriti riskantne, arvestades šiiitide ja sunniitide vahelist konflikti Lähis-Idas. Iraaki hävitab sektantlik sõda ja Liibanoni ähvardab teine samasugune. Seda arvestades on USA strateegiat raske mõista: oleme Iraagi šiiitliku valitsuse liitlased võitluses sunniitidest mässajate vastu ja Liibanoni sunniitliku valitsuse liitlased šiiitidest mässajate vastu. (David Ignatius, The Washington Post, 17.01)
Endise NATO vägede ülemjuhataja Wesley Clark’i arvates on Iraagi konflikti lahendamise peamine element sekkuvate naaberriikide vaoshoidmine. Ent selle jaoks on vaja enamat kui piiripunkte ja ähvardavaid sõnavõtte. Administratsioon vajab Iraagi jaoks uut strateegiat enne, kui Iraan saavutab võimekuse toota tuumarelvi. USA peab, välistamata küll sõjalisi vahendeid, tegema algatuse otsediplomaatias, et lahendada omavahel seotud probleemid: Iraani soov saavutada regionaalne juhtroll ja tuumarelvastus, võitlus mõju eest Liibanonis ja Iisraeli-Palestiina konflikt. Meie vastaste isoleerimine pole toiminud. (Wesley K. Clark, The Washington Post, 08.01) Iraagi probleemile pole sõjalist lahendust, sellega saab toime tulla vaid poliitiliste vahenditega. Ametist lahkuva, USA Iraagis asuvate vägede juhataja kindral George Casey sõnul ei suuda 20 000 lisasõduri toomine sündmuste käiku sõjalisest seisukohast lähtudes oluliselt muuta. Baker-Hamiltoni aruanne näitas, et varasemad USA ja Iraagi vägede ühisoperatsioonid Bagdadis ei toonud edu. Vägivald vaid kasvas, sest mässajad varjusid enne operatsiooni ja naasid hiljem. Kõrgelthinnatud USA uurimisinstituudi Project on Defence Alternatives arvates peaks USA selleks, et järgida edukalt „puhasta, hoia ja ehita üles” tüüpi strateegiat, kasutama Iraagis praegusest kaks korda enam – ligi 300 000 sõdurit ja seda veel 15 aasta jooksul, arvestades sealjuures veel 8000 sõduri kaotamisega. Seda kulutust aga Pentagon endale lubada ei saa, see tekitaks USAs valimisprotestide asemel tõelise mässu. (Jonathan Steele, The Guardian, 12.01)
SAKSAMAA
Saksakeelne meedia käsitles kahe nädala jooksul järjepidevalt Lähis-Ida temaatikat, vaagis uut Iraagi-strateegiat, Luftwaffe missiooni Afganistanis ning arutles Saksamaa eesistumisega seotud ELi siseelu, energiapoliitika ja kaubandusprobleemide üle.
Põhiseadusleppe ümber käib varjatud lehmakauplemine. Kinniste uste taga aetakse mingit “saladiplomaatiat”. Vastavalt küsitlustele, mille viis läbi Euroopa Komisjon, pooldab Põhiseaduslepet 63% ELi kodanikest ning koguni 73% Saksa LV kodanikest. Seega on Berliinil käes head trumbid oma eesistumisperioodil. Isegi Hollandis ja Prantsusmaal on meeleolud muutunud (vastavalt 59% ja 66% pooldajaid). Samas soovivad pooled küsitletutest uusi läbirääkimisi ning ei poolda vana leppeteksti. 18 riiki, kus lepe on juba ratifitseeritud, ei taha sellest midagi teada. Rituaalid ja retoorika peavad uuele leppele teed rajama. Kulisside taga, kaugel avalikkusest ja realiteetidest, toimub midagi. Põhimõtteks aga näib olevat kujunenud “muuda pealkiri ning jäta sisu samaks”. Senist teksti veidi lühendatakse ning sorteeritakse ümber, kuid põhiteesid jäävad samaks. EK asepresident Margot Wallström on Saksa poliitikute säärast lähenemist avalikult kritiseerinud. (fri., FAZ, 9.01) Saksamaa kantsler Angela Merkel pidas Strasbourg’is ELi eesistumise avakõne, pealkirja all “Euroopa hingeks on tolerantsus”. Merkel ei öelnud seda otse, kuid parlament mõistis, et uus Põhiseaduslepe valmistatakse ette Berliinis. Igatahes lootus, et lepe veel käesoleval aastal valmis vermitakse, on tärganud paljudel. Samas kritiseeriti Merkelit selle eest, et ta kavatseb Euroopa-poliitikaid “tagakambrites” ajada. Merkelile langes siiski osaks vaimustatud aplaus, kui ta rõhutas, et asjade praeguse seisu juures edasist laienemist enam ei toimu. (Michael Stabelow, FAZ, 18.01) Merkel pidas EP ees märkimisväärse kõne. Mitte Saksamaa eesistumisprogramm polnud üllatav, vaid kantsleri püüe Euroopa kodanike ja Euroopa põimumisprotsessi lepitamise ning mineviku ja tuleviku sobitamisega algust teha. (K.F., FAZ, 18.01) Angela Merkel peab 2007. aastaga jõudma nii riigisiseste reformide kui ka ELi eesistumisega mingitegi tulemusteni. Sellest sõltub tema kui poliitiku saatus. 2008.-2009. aastal on ta käed mitmete valimistega seotud. Merkel on prioriteetide tippu asetanud Põhiseadusleppe, mis ei peaks seal sugugi olema. Võiks ju lihtsalt kokku leppida uutes otsustamisprotseduuri reeglites. Rohkem konkurentsi kaubanduses, madalamad tarbijahinnad, suurem mobiilsus ning rohkem julgeolekut on tähtsamad kui Põhiseaduslepe. (Christoph B. Schiltz, Die Welt, 18.01)
Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier kirjutab oma SZ-artiklis Saksamaast Euroopas ja Euroopast maailmas. Ta rõhutab, et kogu maailma poliitiliselt vastutavad ringkonnad vaatavad imetluse ja lugupidamisega ELi suunas. Ladina Ameerikast Aasiani küsivad kõik: “Kuidas on see teil õnnestunud?” ning “Mida meie kontinendil sellest õppida oleks?” Isegi USA vaikne muie on kadunud. Muuhulgas märgib Steinmeier laienemise kohta Ida-Euroopasse: “Oleme kõik kuulnud jutte Poola torumehest, kes lääne inimese töö endale võtab... Tahaksin vastu kosta: Kust tulevad siis kõik need veomasinad, mis Poola ja Tšehhi piiril hiigeljärjekordades nendesse riikidesse pääsu ootavad? Mida on nad endale peale laadinud? Ikka toodangut, mis Saksamaal tehtud ja pakitud. Laienemine on loonud palju rohkem uusi töökohti kui Poola torumees neid ära võtnud on.” Venemaa kohta märgib Steinmeier: “Tulevikuliit Venemaaga pole vähemtähtis küsimus kui laienemine. Venemaa pole mingi ideaalne demokraatia ning tal pole ka pikka demokraatlikku traditsiooni. Kuid meie kõigi huvides on euroopalike väärtuste kinnistamine Venemaal ning selle maa tihedam liitmine meie kontinendiga”. (Frank-Walter Steinmeier, SZ, 14.01) Avalikul vestlusõhtul “Euroopa jutud” Müncheni residentsiteatris märkis välisminister Steinmeier, et nii Türgi kui ka Venemaa etendavad alanud sajandil Euroopa jaoks poliitiliselt ja majanduslikult võtmerolli. (Christiane Schlötzer, SZ, 15.01)
Venemaa väljapressimistele vastuseismiseks otsib kogu Euroopa alternatiivseid energiaallikaid. EK nendib, et ilma uue energiapoliitikata on EL 25 aasta pärast ettearvamatute energiatarnijate küüsis. Nabucco gaasitrass, Alžeeria gaasivarud, EL kui ühtne ostja (500 miljoni pealine klient!), alternatiivsed energiaallikad, kokkuhoid – need kõik on lahendusteks. Kas liikmesriigid on valmis miljardilisi investeeringuid tegema, on esialgu lahtine. Kuid ühine energiapoliitika peaks asjad liikuma panema. Seni vindunud protsess peaks ometi kord hoo sisse saama. Diskussioon lubab tulla huvitav. Eriarvamusi on tuumaenergia küsimuses ning suhtumises Venemaasse. (Jeanne Rubner/Alexander Hagelüken, FAZ, 9.01) Euroopa ühise energiaruumi reaalsus on rahvuslike üksiküritajate ajad minevikku jätnud. EK energeetikavoliniku Andris Piebalgsi ettepanekud ühtse süsteemi loomiseks on vastandiks Saksamaa mõningatele provintslikele ja parteipoliitilistele katsetele vastu seista ning jalga taha panna. Süsteemi ühtlustamine ning energiatarnijate "killustamine" kindlustaks Euroopa varustamist energiaga ning madalamad hinnad. Ja seda kõike on vaja sugugi mitte sellepärast, et Euroopa oskaks kõike paremini, vaid seetõttu, et rahvuslikud egoismid on osutunud tänapäeval mõttetuks, kalliks ja riskantseks. (Alexander Graf Lambsdorff, Die Welt, 9.01)
PRANTSUSMAA
Prantsusekeelse ajakirjanduse põhiteemaks kujunes Iraagis küsimus ning ELi suhted Venemaaga.
9. jaanuaril teatas Angela Merkel, et tema teavitamatajätmine naftajuhtme „Družba” sulgemisest, mis katkestas osaliselt nafta transportimise Saksamaale, Poolasse, Ungarisse, Slovakkiasse ja Tšehhi Vabariiki, on lubamatu. Selline juhtum „lõhub eurooplaste usaldust Venemaa vastu”. Merkel kinnitas, et isegi külma sõja ajal oli Venemaa alati usaldusväärne tarnija. (Philippe Ricard ja Marie Jégo, Le Monde, 11.01) Mitmed analüütikud peavad Angela Merkelit 35 aastat tagasi Willy Brandti poolt alustatud idapoliitika suurepäraseks asjatundjaks. Erinevalt oma eelkäijast Gerhard Schröderist keeldus Angela Merkel Vladimir Putinit „veendunud demokraadiks” nimetamast, olgugi, et pidi temaga mõned päevad hiljem kohtuma. (Christian Makarian, L’Express, 18.01) Eurooplased peavad aru saama, mida tähendab vastuseismine suurte Vene energiaettevõtete ambitsioonidele. Need ettevõtted on poliitilise võimu käepikendus. Kui eurooplased reageerivad hajusalt nagu seni, pole neil varsti muud valikut kui nõudmistele alluda. Ühine energiapoliitika ja kooskõlastatud Venemaa-suunaline strateegia on vajalikumad kui kunagi varem. (Juhtkiri, Le Monde, 10.01)
Pole eriti tõenäoline, et Kongress keelduks pikendamast sõjalisel otstarbel tehtavaid rahaeraldusi. Esiteks on need kulutused seotud ka Iraagi majandusliku ülesehitamisega, teiseks jääksid nad vastutavaks kaose eest, mis Bagdadis rahavoo katkestamisel kindlasti järgneks. Kui USA väed lähemas tulevikus Iraagist lahkuksid, lahvataks vägivald, mida ka tugevdatud Iraagi väed ohjeldada ei suudaks. Mis veelgi tähtsam, see kindlustaks Iraani domineerimist regioonis. Teheranist läbi Bagdadi ja Damaskuse Beirutisse ulatuv „šiiidi poolkuu” oleks tõeline oht ning tähendaks Läänele ülimalt alandavat lüüasaamist. (Yves Thréard, Le Figaro, 08.01) USA pole veel valmis regionaalseks kauplemiseks Iraani ja Süüriaga, mida soovitas Baker-Hamiltoni aruanne. Seetõttu valis president Bush teise võimaluse, mis meenutab Afganistani. Nii Iraagis kui ka Afganistanis on USA loobunud demokraatia jõuga kehtestamisest ja isegi nende territooriumide kontrollimisest. Afganistanis on sõjapealike võimu all kogu maa, väljaarvatud Kabul, mida NATO abiga juhib president Karzai. Iraaki viidavad lisajõud lähevad valdavalt Bagdadisse. Bushi teguviis paneb arvama, et Bagdadis sarnaselt Kabulile kontrolli saavutamisega üritab ta päästa oma mainet enne selle koletu sasipuntra üleandmist järgmisele presidendile vähem kui kahe aasta pärast. (Chronique de Favilla, Les Echos, 16.01) Bushi administratsioonil on rasked ajad – vabariiklased kaotasid parlamendienamuse, arvamusküsitluste järgi toetab presidenti vähem inimesi kui kunagi varem. Iraak ja Lähis-Ida liiguvad aga mööda allakäigu keerdtreppi. Bush ei suuda neid probleeme üksi lahendada. Siinkohal muutub oluliseks Euroopa abi ja võimalik juhtrolli haaramine. See võiks aidata parandada suhteid Euroopa ja USA vahel, anda uue hoo rahu saavutamisel regioonis ning võimaldaks ELil tasakaalustada ühelt poolt suurima Lähis-Itta majanduslikult panustava osaleja rolli ning teiselt poolt oma nõrka ja piiratud poliitilist mõju selles regioonis. (Ana Palacio, Le Figaro, 19.01)
SOOME
Soome ajakirjanduse tähelepanu köitis peamiselt USA presidendi George W. Bushi uus Iraagi-poliitika ning Euroopa uue energiapoliitika kujunemine.
USA presidendi George W. Bushi esitatud ettepanekud läbimurde saavutamiseks Iraagi sõjas ei ärata suurt usaldust. President Bush ei tahtnud ikka veel loobuda Iraagi olukorra must-valgest iseloomustamisest, kuigi selle ekslikkus on juba pikka aega ilmne. Presidendil on õigus - Iraagi jätmine saatuse hoolde looks eriti ohtliku olukorra strateegiliselt tähtsas piirkonnas. Sellest hoolimata ei andnud Bush mingit vihjet selle kohta, kui avaldatud programm ei peaks oodatud tulemust tooma. Bushi „uus strateegia” toetub ohtlikult soovunelemisele. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 12.01) President Bushi kõne oli soovunelemine. See ei pakkunud mingeid lahendusi, kuidas ameeriklased võiksid Iraagist lahkuda. Selles ei ole jälgegi James Bakeri töörühma ettepanekutest. Kaos Iraagis on nüüd selline, et keegi ei oska öelda, kas mõni teine variant võiks paremini töötada. Bush võttis vastutuse vigade eest enda peale, sellest hoolimata usub ta õnnestumisesse, kuigi tõendid näitavad, et on tehtud üks vale otsus teise järel. Mõni teine juht tunnistaks juba, et selline poliitika ei tööta, kuid Bush jätkab teekonda tundmatusse. (Juhtkiri, Kaleva, 12.01) President Bush möönis lõpuks, et USA poliitika Iraagis on ebaõnnestunud. Iraagi sõda tuleb president Bushi sõnul võita, kuna taganemise tagajärjed oleksid katastroofilised. Ainsaks võimaluseks on Iraaki jäämine ja sõja jätkamine. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 12.01) Bushi kõne tähelepanuväärseim osa puudutas Iraani ja Süüriat. Paljud peavad Iraani-vastast tegevust rünnaku ettevalmistamiseks. On ka võimalik, et USA üksnes hirmutab Iraani ja Süüriat. Ähvardustes on samu jooni, millega omal ajal laiendati ja venitati Vietnami sõda. (Pekka Visuri, Turun Sanomat, 18.01) Samal ajal kui mujal valmistutakse võitluseks kliimamuutustega, tundub, et president Bush valmistub võitluseks Iraani vastu. Mõlemas asjas võib ta korda saata veel palju halba. Ei ole olemas nii suurt viga, et sellest suuremat poleks võimalik teha. Sõja ettevalmistused Iraani vastu tunduvad olevat hoos. Bushi kõne Iraagi küsimuses oli tegelikult Iraani kõne. USA presidendi militaarne ja sünge kõne jääb ajalukku USA suurepärase demokraatia ühe süngeima hetkena. (Markku Heikkilä. Kaleva, 17.01) Kui keegi usub, et pärast uut sõjalist ponnistust ja Iraagist lahkumist tekiks ühtne Iraak, kus rahvas elab üksmeeles, on ta elanud paar viimast aastat Kuu peal. Rahvusvahelise diplomaatia üks võtmesõnu on stabiilsus. Kuid Lähis-Ida ühes olulisemas naftariigis valitseb kaos ning stabiilsust on endisest vähem. See tekitab tõsist peavalu. Iraagist võib lahkuda, kuid Iraagist ei pääse. (Tomi Ervamaa, Helsingin Sanomat, 12.01)
Suhtumine tuumaenergiasse jagab ELi liikmesriigid vastasleeridesse. Tuumaenergia kasutamine laieneb kogu maailmas: Hiina ja Venemaa kavatsevad ehitada kümneid uusi tuumajaamu, ELis on selleks valmis Prantsusmaa ja Suurbritannia, ka Balti riigid ja Poola on sõlminud esialgsed kokkulepped uue tuumajaama rajamiseks. Soomes ei ole kuuenda tuumajaama ehitamisele poliitilisi takistusi. Kyoto lepingu ja kliimamuutusega seotud kohustuste täitmine on ilma tuumaenergiata endisest raskem. EK energiapoliitika raporti kohaselt on prioriteediks number üks võitlus kliimamuutustega. Raporti peamine sõnum on - kindla ja odava energia aeg on möödas! Eesmärgiks on vähendada 2020. aastaks ELi kasvuhoonegaaside heitkoguseid viiendiku võrra. Oli märgata, et EK peab tuumaenergia rolli oluliseks kasvuhoonegaaside vähendamisel. EK esitatud ettepanekud on põhjendatud ning energiaküsimuste tõstmine ELi tähtsaimate küsimuste hulka õige. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 9.01ja 14.01) Soome poliitikud on muutunud tuumaenergia suhtes soosivamateks tänu Venemaa president Putinile, kes hakkas naaberriike energiaga kiusama, ning tänu sellele, et Soomes on hakatud aru saama - Kyoto lepingu täitmine ei õnnestu ilma tuumaenergiata. Jää on hakanud tuumaenergia suhtes sulama ka mujal maailmas. Kuuenda tuumajaama rajamisega on kiire, ostja turg on kiirelt muutumas müüja turuks. (Lauri Helve, Kauppalehti, 19.01) EK energiapoliitika on hasartmäng Euroopa konkurentsivõimega. Kui EL ei suuda kaasata teisi majandusblokke võitlusesse kliimamuutustega, saab auahne energia- ja kliimamuutuste programmi elluviimine olema väga raske. (Juhtkiri, Kauppalehti, 12.01) Venemaa tülid naabritega avavad viimaks ometi EK volinike ja liikmesriikide juhtide silmad reaalse energiapoliitika suhtes. Idealistlikumadki ELi juhid on sunnitud tõdema, et kasvav sõltuvus Venemaa energiast kujutab endast riski ning tuumaenergia peab kuuluma valikuvõimaluste hulka. Tuumaenergia ja bioenergia ei välista teineteist, mõlemaid saab ja tuleb arendada paralleelselt. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 10.01)
Uudisteagentuurid
Estonia will not renounce preamble to the bill on ratification of the sea and land border treaty with Russia. Estonian FM Urmas Paet made such statement to Eesti Paevaleht newspaper. According to him, the question of the border with Russia was not subjected to any change, and no change is expected in the near future either. In his turn, Chair of the Riigikogu Foreign Affairs Committee Enn Eesmaa called "unusual" Moscow's decision to withdraw its signature from the treaty. Meanwhile, Paet noted that Estonia in this situation could only remind Russia from time to time about Estonia and European Union's position on the border treaty issue without exerting significant pressure upon the neighbour country. At the same time, as the newspaper says, the neighbouring Latvia is allegedly ready to renounce its one-sidedly introduced declaration to the Russian-Latvian border treaty, in accordance with which the Latvian side could pretend for Pytalovo District in Russia's Pskov Region, which, in the newspaper's opinion, can result in signing the Russia-Latvia border treaty. The border treaties were signed by Russian and Estonian foreign ministers on May 18, 2005. While ratifying the border treaties, Riigikogu enclosed a preamble into the border treaty that referred to the Tartu Peace Treaty of 1920. The amendment, according to the Russian FM, can become a ground for territorial claims to the Russian Federation. (Afp, 9.01)
Estonia said it would only back a ban on the swastika if the ancient symbol is used to incide hatred. Germany, which holds the EU rotating presidency, has said it wants the 27-nation bloc to introduce a ban on the display of Nazi symbols, including the 5,000-year-old Hindu swastika, which, in a slightly modified form, became the insignia of the Nazi Party. "The Estonian Justice Ministry admits there is a problem, but our position today is that use of the swastika should be banned only if it is accompanied by incitement of hatred," Estonian Justice Ministry spokesman Mart Siilivask told AFP. "We can be more specific after we get Germany's concrete proposals but it's clear today we do not favour a blanket ban." The Estonian parliament is currently debating a bill which would make it a crime to display Soviet- or Nazi-era symbols in public, if they are likely to fuel hatred between different ethnic or social groups. The bill would ban the display of the flags of the Soviet Union and Nazi Germany, and other official symbols of the two "occupying regimes" of Estonia. Nazi Germany occupied Estonia and its Baltic neighbours at the start of World War II, and the three countries were forcibly incorporated into the Soviet Union at the close of the war, in 1945. (Afp, 18.01)
Suurbritannia ajakirjandus
Kaotatud on sajanditepikkune traditsioon, mille kohaselt Briti suursaadikud ja kõrged esindajad, kes aitavad korraldada kuninganna riigivisiite, said automaatselt rüütlistaatuse. Esimestena said traditsiooni murdumist tunda Läti, Leedu ja Eesti suursaadikud, vastavalt Ian Bond, Colin Roberts ja Nigel Haywood. Kuninganna külastas Balti riike viie päeva jooksul oktoobris, see oli tema esimene visiit endistesse N. Liidu vabariikidesse. (Michael Evans, The Times, 15.01)
Kes oleks osanud arvata et peaaegu 20 aastat pärast kommunismi kokkuvarisemist tuleb Ida-Euroopa endiste emigrantide hulgast kolm presidenti – Eestis, Lätis ja Leedus – ning pool tosinat ministrit. Esimestel aastatel pärast režiimimuutust läks naasnud emigrantidel hästi, sest neil oli kontakte ja mõjuvõimu ning mõnikord ka vahetud teadmised süsteemidest, mida nende koduriigid soovisid kasutusele võtta. Kohalikud suhtusid tagasitulnutesse seguga imetlusest, kadedusest ja põlgusest. (Economist, 11.01)
Saksamaa soovib seaduse tasemel keelustada natslikud sümbolid ja holokausti eitamise. Justiitsminister Brigitte Zypriesi poolt esitatava kava järgi võib kuni kolmeaastase vanglakaristuse mõista igaühele, kes avalikult eitab kuue miljoni juudi tapmist natside poolt. ELi 27 liikmesriigist on kümnes holokausti eitamist karistav seadus juba olemas ning Läti ja Eesti on keelustanud kommunistlike sümbolite avaliku kasutamise. (David Charter, The Times, 15.01)
Prantsusmaa ajakirjandus
23. septembril 2006 valiti Toomas Hendrik Ilves Eesti presidendiks. Nüüd juhib Lisaks Balti naabritele Lätile ja Leedule ka Eestit president, kes suurema osa oma elust on elanud Põhja-Ameerikas. Rootsis sündinud ja USAs üles kasvanud endine Raadio Vaba Euroopa ajakirjanik Ilves soovib eemaldada oma kodumaalt viimasedki nõukogude aja jäljed. Suhted Venemaaga on aga keerulised ja nende keskmes on just nimelt nõukogude okupatsiooni pärand, nagu näitab vaidlus langenud nõukogude sõduritele Tallinnasse püstitatud mälestusmärgi eemaldamise plaanide ümber. Eesti pank märgib 2006. aasta majanduskasvuks 11,8%. See toetub suurele sisenõudlusele, mida omakorda toetab nominaalpalga 14-16%-line tõus ning peamiselt Soomest ja Rootsist pärineva väliskapitali sissevool. Eelarve on ülejäägis. Ülekuumeneva majanduse tingimustes aga püsib inflatsioon kõrgel 4,4% tasemel ning seetõttu ei saa Eesti veel liituda euroga. Tööpuudus jällegi langeb kiiresti ja selle tase võib saavutada umbkaudu 5%. Eestit on emigratsioon tabanud küll vähem kui Lätit või Leedut, aga tööjõupuudus tekitab mõnedes valdkondades muret. Heale majanduslikule olukorrale vaatamata on probleemiks avalik tervishoid. Eestis on Euroopa kiireim HIV-positiivsete arvu kasv. Seda tendentsi süvendab veelgi seksiturismi hoogne areng. (Le Monde’, eriväljaanne nr 70 jaanuar 2007)
Taani ajakirjandus
Venemaa saatis ametliku hoiatuse oma naabermaale Eestile seoses plaanidega eemaldada monumendid, mis püsitati nõukogude ajal võitluses Natsi-Saksamaa vastu Teises Maailmasõjas langenud sõdurite mälestuseks. Eesti parlament võttis eelmisel nädalal vastu seaduse, mis võimaldab nõukogude sõjamonumentide mahavõtmise ning sõjahaudadesse maetud nõukogude sõdurite säilmete ümbermatmise. Paljud eestlased peavad nõukogude sõdureid vallutajateks, mistõttu on aset leidnud nõukogude sõjamonumentide vastu suunatud vandalismiakte. Venemaa on varem avaldanud protesti plaanide suhtes püstitada mälestusmärke eestlastele, kes võitlesid N. Liidu vastu Natsi-Saksa eliitüksuse Waffen-SS-i liikmetena. Eesti saadik Moskvas, Marina Kaljurand, kutsuti Vene VMi vestlusele, kus teatati, et plaanid mälestusmärke eemaldada, näiteks eesmärgiga nad erinevatesse surnuaedadesse üle viia, kahjustavad kahe maa vastastikkuseid suhteid tõsiselt. „Me peame nõudma, et mälestusmärgid jääksid sinna, kus need on,“ ütles Venemaa välisminister Sergei Lavrov. „Peame lootma, et terve mõistus takistab pühaduseteotust monumentide suhtes.“ Eesti, kus elab 25-protsendiline venelaste vähemus, liideti nagu teisedki Baltimaad 1940.aastal väevõimuga N. Liiduga. Sellele järgnes nõukogude võimu poolt läbi viidud halastamatu ja verine terror arvatavate poliitiliste vastaste suhtes. Riik sai vabaks alles pärast N. Liidu lagunemist 1991. aastal. (Niels Jürgensen, Jyllands-Posten, 19.01)
Konflikt nõukogude sõdurite mälestusmärgi pärast teravneb. Vene VM hoiatas Eesti saadikut Marina Kaljuranda tõsiste tagajärgede eest, kui Balti riik eemaldab nõukogude sõdurite mälestuseks püstitatud monumendi Tallinnas. „Sellist tegu Eesti võimude poolt saab tõlgendada kui blasfeemilist tegevust ning nendele sõduritele, kes vabastasid maailma fašismist, püstitatud monumendi mõnitamist,“ ütles Vene VMi esindaja. Tallinna ja Moskva vahelised suhted, mis on mitmel korral teravad olnud, on taas halvenenud. Eestlastele on see monument aastakümneid kestnud nõukogude ülemvõimu märgiks. Eesti peaminister lükkas kriitika tagasi ning rõhutas: „Me võtame Eesti elu reguleerivaid otsuseid vastu iseseisvalt.“ (ritzau/AFP, Politiken, 18.01)
Soome ajakirjandus
Moskva peab natsimeelseks Eesti kavatsust punalippude avalik kasutamine keelata. Eesti põhjendab otsust sellega, et nõukogudeaegsete sümbolite kasutamine õhutab rahvastevahelist viha. Eesti ja Venemaa suhted on olnud vähesõbralikud kogu uue iseseisvumisaja jooksul. Moskvast tulev kriitika on hoogu juurde saanud enne märtsis toimuvaid valimisi. Eestis on üle 100 000 venelase, kellel on õigus parlamendivalimistel hääletada. Eesti kodakondsuse saanud venelased toetavad Vene erakondade asemel rohkem Eesti erakondi. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 17.01)
Venemaa ajakirjandus
Kommersant koos telekanaliga PBK viis läbi arvamusküsitluse, kus uuriti venelaste suhtumist lähivälismaal elavatesse rahvustesse. Kõige positiivsemalt suhtuti venelastesse, viimasel kohal olid aga eestlased, kellele järgnesid lätlased ja grusiinid. Kommersant põhjendab venelaste negatiivset suhtumist eestlastesse sellega, et nemad tahtsid esimesena lahku lüüa N. Liidust. (Kommersant, 15.01)
Uudisteagentuurid
Estonian PM Andrus Ansip rejected Moscow's criticism of plans to move a Soviet war memorial, and reminded Russia that Estonia was a sovereign state that makes its own decisions. "We make our own decisions on how to regulate life in Estonia," Ansip, whose country was forcibly incorporated into the Soviet Union at the end of World War II, told reporters. Russia's lower house of parliament criticised a new Estonian law that would allow the removal of a Soviet memorial in the capital Tallinn, which Russians see as a monument to victory in World War II but many Estonians regard as a symbol of occupation. Russian campaigners believe that the remains of a number of Soviet soldiers may be buried beneath the statue, and Russian FM Lavrov has called the new law "blasphemous". But Ansip defended the law and rejected accusations that moving the memorial would show a lack of respect for Soviet Red Army soldiers who died in Estonia fighting to drive out the Nazis. "We have an international obligation to treat war graves with respect," Ansip said. "But we can't talk of respect when people are treading on a grave, when rallies are held there, people drink vodka and some are waiting for a trolley-bus," he said. The controversial monument, a large bronze soldier, stands at a busy public transport stop in central Tallinn where Soviet war veterans and supporters of the monument gather regularly for political expression. "We need to have excavations at the monument," Ansip said. "If there really are bodies buried there, they need to be reburied in a suitable place, namely a cemetery," Ansip said. "When the grave is gone, there is no need for a tombstone there." Like its Baltic neighbours, Estonia was occupied by Nazi Germany at the start of World War II and then swallowed up into the USSR of Joseph Stalin in 1945. (Afp, 18.01)
USA ja Suurbritannia ajakirjandus
Eesti parlament hääletas sõjamemoriaalide ja sõdurite haudade seaduse poolt. Kriitikute sõnul on seaduse tegelikuks eesmärgiks nõukogudeaegsete monumentide eemaldamine. Riigis elavad etnilised venelased, nagu ka Venemaa seadusandjad ja ametnikud on ettepaneku hukka mõistnud. Eesti langes Teise maailmasõja ajal Nõukogude võimu alla ning paljude selle riigi elanike jaoks sümboliseerivad need monumendid okupatsiooni ja totalitarismi. (Steven Lee Myers, The New York Times, 11.01)
Sõltuvalt isiklikest eelistustest, haridusest ja ajaloolisest kogemusest võib nõukogude sõduri pronkskuju Tallinnas vaadata Eesti pealinna vabastajana fašismist või „tundmatu vägistajana” nõukogude sõjaväevormis, kelle saabumine tähistas ühe okupatsiooni lõppu ja teise algust. Eesti parlament ajas Venemaa vihale sõjahaudade seadusega, mis võimaldab pronkssõduri oma praeguselt kohalt äärelinna teisaldada. Stalini-aegse välisministri, natsidega 1939. aastal läbirääkimisi pidanud Vjatšeslav Molotovi lapselaps Vjatšeslav Nikonov võrdleb seda sellega, “kuidas Hispaania inkvisitsioon hävitas antiikseid tekste ja monumente”. Vene parlamendi ülemkoja liige, välispoliitiline raskekaallane Mihhail Margelov nõuab diplomaatiliste suhete peatamist. Probleemi tõstatas Reformierakond, kes soovib enne märtsis toimuvaid valimisi tõestada oma patriotismi. Nüüd seisavad kõike nõukogulikku põlgavad eestimaalased vastamisi teiste eestimaalastega, kes austavad Punaarmee vaprust. Eesti ei vaja praegu seda tüli ning ei tohiks kulutada niigi nappi diplomaatilist kapitali oma käitumise kaitsmiseks välismaal. Enamus lääneriike arvab, et sõjahauad tuleb depolitiseerida, ent ka siin vaieldakse faktide üle. Eesti väidab, et pronkssõduri all ei ole nõukogude sõdurite säilmeid, Venemaa jällegi, et on. Võimalik, et Eesti parlament kuulutab 22. septembri – kuupäeva, mil Punaarmee vallutas Tallinna – “vastupanuliikumise mälestuspäevaks” ning kuulutada nii natslikud kui ka nõukogude sümbolid kuritegelikeks. Nii ongi ehk õige. Aga on palju teisi asju, millele poliitikud peaksid rohkem tähelepanu pöörama. Näiteks Eesti raudteede kahtlane taasriigistamine, vohav korruptsioon, võõravaenulikud migratsiooniseadused ning rumal retoorika parteipoliitikas. Patriotism ei pruugi olla “kaabakate viimane pelgupaik”, ent kattevarjuks sobib küll. (Economist, 18.01)
Saksamaa ajakirjandus
Baltimaades lõhestavad vaidlused ajaloo küsimuste üle ühiskonda. Riias müüakse massiliselt kirjaga “CCCP” ning sirbi ja vasaraga T-särke ja mütse, vene noored kannavad neid uhkusega. Läti poliitikud peavad lubamatuks okupatsioonivõimude ja totalitaarsete režiimide säärast ülistamist, kuid midagi ette ei võta. Säilitamaks kodurahu. Venemaal ülistatakse N. Liitu, mille ajaloo tumedamad leheküljed vaikitakse süstemaatiliselt maha. Seda on tunda ka Baltimaades. Läti moodsaimad raamatupoed pakuvad praegu tosinat teost, mis pajatavad “kuulsusrikkast N. Liidust”. Põnevil jälgib Läti eliit oma põhjanaabrit Eestit. Nõnda kaugele nagu on Tallinn Pronssõduriga läinud ei taheta Riias minna. Rõhku pannakse pigem näitustele ja kooliõpikutele, et tekiks diskussioon. Lätlaste püüe objektiivsusele näib toovat tulemusi. Riia sõjamuuseumi väljapanek Teise maailmasõja ajaloost paneb mõtlema ja arutlema. Must-valget pilt ei esitata. Nõukogude sümbolite keeld tekitaks aga tarbetuid konflikte. Ka Eestis on üha rohkem hääli, mis kutsuvad üles vaoshoitusele. Tartu Ülikooli politoloog Heiki Paabo hoiatab, et sirp ja vasar võib keelamise korral protestisümboliks muutuda, millega riigivõime teadlikult provotseerima hakatakse. Paabo tõdeb, et suurem osa vene noortest Eestis on N. Liidu suhtes ükskõiksed. Üksnes vähemus kannaks tõesti meeleldi T-särki kirjaga “CCCP”. (Thomas Urban, SZ, 19.01)
Prantsusmaa ajakirjandus
Eesti riik soovib eemaldada 1947. aastal riigi pealinna püstitatud „nõukogude vabastaja” kuju. Selle tulemuseks võivad olla Moskva, kelle arvates väike balti riik tegi koostööd natsidega, majandussanktsioonid. Taas kord mürgitab ajalugu suhteid Venemaa ja 1991. aastal iseseisvunud väikese Eesti vahel. Eile võttis Vene Riigiduuma vastu resolutsiooni, millega ähvardati endist nõukogude vabariiki majandussanktsioonidega. 10. jaanuaril võttis Eesti parlament peaminister Andrus Ansipi õhutusel vastu seaduse, mis võimaldab kuju ja selle alla tõenäoliselt maetud 13 sõduri säilmed viia surnuaiale. Teisipäeval nimetas Venemaa välisminister Sergei Lavrov seda otsust „pühaduseteotuseks”. Ansip aga kinnitab, et soovitakse vaid kaitsta monumenti vaenulike väljaastumiste eest. Eelmise aasta 20. mail seda rüüstati. Peale rahvuslike meeleolude tõusu 1990. aastate algul on sajakonna 1944. aastal toimunud „vabastamise” puhul püstitatud monumentide suhtes korduvalt toime pandud vandalismiakte. Enamus eestlastest peavad nõukogude „vabastajat” okupandiks. 2005. aastal, Teise Maailmasõja lõpu 60. aastapäeva tähistamise eel teatas Andrus Ansip: „Selles sõjas polnud ei head ega halba osapoolt”. Natsi-Saksamaa poolel võidelnud sõduritele monumendi püstitamine tekitas Moskvas pahameelt. Eestlased olid, kes vabatahtlikult, kes sunniviisiliselt, võidelnud kahel pool rindejoont. Ent Vene välisminister Sergei Lavrovi sõnul on „vastuvõetamatu nii ajaloo unustamine kui ka Euroopa vabastajate võrdlemine nendega, kes fašistliku ideoloogia lipu all tegutsedes seda orjastada üritasid”. Eilses deklaratsioonis taunis duuma „natsismi ülistamist” Eesti võimude poolt. Kolme Balti riigi 2004. aastal toimunud liitumine NATOga ja seejärel ELiga vaid pingestas suhteid endise impeeriumiga. Vaidlusalused küsimused ei piirdu vaid sõjas langenutega. Eelmise aasta novembris, enne Venemaa-EL tippkohtumist väljendas Vladimir Putin muret seoses venekeelse vähemuse kehva integratsiooniga Eestis. Eile ähvardas Venemaa majandusarengu minister German Gref, et monumendi eemaldamise korral on sanktsioonid võimalikud, viidates seejuures 2006. aastal kehtestatud seadusele, mis võimaldab presidendil „äärmuslikus olukorras” selliseid meetmeid kasutada. (Fabrice Nodé-Langlois, Le Figaro, 18.01)
Vene Riigiduuma saadikud nimetavad Eesti uut seadust „riiklikuks vandalismiks” ja „katseks natsismi rehabiliteerida”. Mõned Vene parlamendiliikmed on koguni teinud ettepaneku tagada memoriaali säilimine Eesti pealinnas selle alla jääva maatüki ostmise abil. Teised jällegi ei taha jätta sõdurite säilmeid „Eesti natsionalistide pantvangi” ja kavatsevad nõuda Venemaa valitsuselt säilmete ületoomist Venemaale. Meenutagem, et mujal Kesk-Euroopas ja Saksamaal on suhtumine ajaloosse palju ettevaatlikum: Berliinis näiteks on nõukogude sõdurite mälestusmärk restaureeritud, märgiks, et sakslased tunnustavad nõukogude sõdureid kui osalisi fašismi hävitamisel. Vene saadikud on teatanud, et nad kavatsevad arutelu viia Euroopa Nõukogu Parlamentaarsesse Assambleesse. Konstantin Kossatšov aga soovib pöörduda Venemaa presidendi ja parlamendi poole, lootes, et need kohandavad majanduslikud ja ärisuhted Eestiga vastavalt Eesti suhtumisele oma territooriumil seisvatesse nõukogude sõdurite monumentidesse. Millist tegevusmeetodit ka ei kasutataks, Vene parlamendiliikmed on hoiatanud, et küll Venemaa juba oskab lahingutes langenute mälestuspaiku kaitsta. (Céline Bayou, Regard sur l’Est, 15.01)
76-aastane Aili Jõgi mäletab endiselt hästi nõukogude vägede saabumist Tallinnasse 1940. aastal. „Ma kartsin väga. Kõik kartsid. Nad hakkasid kohe inimesi arreteerima ja maha laskma.” See eesti naine elab 25 km kaugusel pealinnast. Ta avab albumi, milles on mõned tema noorpõlvefotod. 1945. aastal püstitas nõukogude võim puust monumendi Tallinnasse Tõnismäele, sõduritele, kes olid väidetavalt hukkunud Eesti vabastamisel. “Tegelikult maeti sinna kolm vene sõdurit, kes hukati rüüstamiste eest”, kinnitab naine. Aili Jõgi ei toetanud ei seda ega ka mitmete eesti monumentide lammutamist nõukogude võimu poolt. 14-aastasena, ühe sõbranna ja tema sugulase abil, kes andis neile kolm dünamiidipulka, lasi ta ööl vastu 8. maid 1946 monumendi õhku. Kaheksa päeva hiljem naine arreteeriti ja mõisteti kaheksaks aastaks GULAGi. Kuuskümmend aastat hiljem seisab umbes 50 meetri kaugusel Aili poolt õhitud monumendist selle asemele 1947. aastal püstitatud kuju, mis pole sugugi vähem plahvatusohtlik, vähemalt poliitilises mõttes. Tegemist on imposantse nõukogude sõduri pronkskujuga, kes on leina märgiks pea langetanud ja tundub mitte laskvat end häirida rahutustest, mida tema sealseismine põhjustab. Mitu kuud tagasi teatas peaminister, et kuju viiakse oma kohalt linnast väljas asuvale surnuaiale. Märtsis toimuvate parlamendivalimiste eel on sellest monumendist saanud eesti rahvuslaste ja suure, peamiselt pärast 1945. aastat Eestisse saabunud venekeelse kogukonna vaheliste pingete keskpunkt. Igal aastal kohtusid siin Eestis elavad Punaarmee veteranid. Nad näevad pronkskujus natsismivastase vastupanu ja ohvrite mälestamise sümbolit. Ajaloo irooniana olevat monumendi loomisel modelliks olnud eestlasest sõdur. „See kuju on sümbol, mis hirmutab paljusid inimesi”, arvab Aili Jõgi. „Venelased soovivad ainult endisi nõukogude vabariike destabiliseerida.” Novembris 2006 võttis parlament vastu seaduse, mis keelab kasutada sümboleid, „mis ülistavad Eestit okupeerinud armeesid ja riike,”, võimaldades seega kuju eemaldamise. President Ilves selgitab 1945. aastast rääkides: „Meie jaoks ei olnud võitu, oli vaid üks pikk õudusunenägu”, viidates nõukogude okupatsioonile ja küüditamistele. Peaminister teatas, et monumendi lammutamine ei toimu enne maid. Ajaloolase, endise peaministri ja taas sellele ametikohale kandideeriva Mart Laari arvates on mälestusmärgid pühad, kui tegemist on hauaga. Antud juhul ei teata kindlalt, kas kuju alla inimesi maetud on. „Aga see monument sümboliseerib nõukogude okupatsiooni ja seetõttu tuleb ta eemaldada.” Endine Pravda korrespondent ja venekeelse Konstitutsioonipartei nimekirjas kandideeriv Dmitri Klenski protesteerib: „Aga miks siis mitte lõhkuda kõik pärast sõda nõukogude võimu poolt ehitatud hooned? Kui venelased vaatavad seda kuju, tunnevad nad, et kuuluvad ühte gruppi, samas kui Eesti teeb kõik, et kujutada venekeelseid elanikke mitte eestimaalastena, vaid teise klassi kodanike, okupantidena. Ja mis okupatsioonist me üldse räägime? Eestlased astusid 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liitu.” Selle seisukohaga eestlased ei nõustu. See erinevus ajaloo käsitlemisel näitab lõhet, mis endiselt eraldab kaht kogukonda. Poolteist aastat tagasi puhkes vaidlus ühe teise monumendi ümber, mis oli pühendatud iEesti „vabadusvõitlejatele”. See oli SS-mundris sõduri kuju. Monument eemaldati ja püstitati eramaale. (Olivier Truc, Le Monde, 16.01)
Soome ajakirjandus
Peterburis asuva Eesti konsulaadi seina peale visati musta värvi. Peakonsul Lauri Bambuse sõnul uurivad kohalikud miilitsad juhtunut ning teo põhjus ja tegijad ei ole veel teada. Peterburis arvatakse, et konsulaadi ründamise põhjuseks võib olla Riigikogu otsus teisaldada Pronkssõdur kesklinnast. Suurele osale eestlastest meenutab Pronkssõdur okupatsiooni, venelaste arvates aga vabastasid nõukogude sõdurid Eesti fašistide käest. Lauri Bambus rõhutab, et hetkel ei ole teada rünnaku põhjust, ning ta ei kinnita, kas see võiks olla monumendiga seotud. Eesti esitab konsulaadi ründamise pärast Venemaale noodi. (Eija Loueniva, Turun Sanomat, 19.01)
Venemaa parlamendi alamkoda Riigiduuma ähvardab Eestit tõsiste sanktsioonidega, kui Eesti hakkab teisaldama nõukogude sõdurite monumente. Venemaa on sõjahaudade kaitse seaduse hukka mõistnud ning kavatseb küsimuse Euroopa Nõukogus tõstatada. Riigiduuma ähvardab külmutada kõik kontaktid nende poliitiliste jõududega, kes seaduse algatasid. Venemaa majandusminister German Gref soovib pigem Eestiga kokkuleppele jõuda kui sanktsioone rakendama hakata. (Kalle Schönberg, Turun Sanomat, 18.01)
„Aljošana” tuntud pronkssõdur on pingestanud eestlaste ja Eestis elavate venelaste suhteid. Uue seaduse kohaselt võib valitsus ilma kohaliku omavalitsuse loata säilmed ümber matta ja hauamonumendi ebasobivalt kohalt teisaldada. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 11.01)
Venemaa ajakirjandus
Eesti poliitikud hävitavad fašismi vastu võidelnute mälestusmärke ning hellitavad SS-laste monumente. President Toomas Hendrik Ilves näitas oma sümpaatiat: pärast fašismi vastu sõdinute monumente eemaldada lubava seaduse vastuvõtmist Riigikogus kiitis president selle heaks vähem kui ööpäeva jooksul. Leht kirjutab, et ka PM Andrus Ansip reageeris seaduse jõustumisele rõõmuga, teatades, et 1947. aastal püstitatud monumendi demonteerimine algab mais. Eesti radikaalid räägivad, et nõukogude sõdurid olid okupandid, aga SS-leegionärid langesid vabaduse eest. Mis tähendab, et kohalike natsionalistidele tuleb anda veel üks selgitus. Miks vabariigis likvideeritakse fašismi vastu võidelnute mälestusmärke, kui samal ajal igal pool Euroopas restaureeritakse ja säilitatakse memoriaale, kus puhkavad nõukogude sõdurid? Siiski ei jaga kõik Eesti poliitikud radikaalide positsioone. Olukorda püüdis näiteks parandada Keskerakonna fraktsiooni esimees Ain Seppik, kes teatas, et vastuvõetud seadus ei puuduta pronkssõdurit. (Juri Stroganov, Parlamentskaja Gazeta, 15.01)
Vene parlamendi ülemkoja liige Sergei Ivanov arvab, et Eesti samastas end sõjahaudade seadust vastu võttes natsidega. „See otsus on provotseeriv ja nördimapanev. Eesti parlamendisaadikud samastasid end natsidega,” ütles Ivanov. Tema hinnangul solvab see otsus nende Eesti kodanike mälestust, kes andsid selle riigi iseseisvuse eest oma elu. „Eesti võimude katsed ajalugu ümberkirjutada, pannes ühte ritta fašistid ja nõukogude sõdurid, on hukkunute mälestuse üle irvitamine,” lisas Ivanov. (Pravda.ru, 10.01)
Reportaaž aastavahetusest Tallinnas ja vene turistidest: „Neil teisaldatakse sõdur-vabastaja monumenti. Seal sülitatakse näkku, kui kuuldakse vene keelt. Keelatud on koguni oktoobritähekest rinda torgata. Selle eest pistetakse koguni vanglasse. Pioneeriräti kandmise eest lasevad tõenäoliselt maha.” Neid õudusjutte enne sõitu Tallinnasse kuuleme kõikjalt. Ja mis sest! Tallinnas panime pähe punast värvi MK logoga (nõukogude sümboolika!) mütsid pähe. Kas võtavad kinni? Üks eesti vanahärra ütles Oleviste kiriku juures, et müts sobib meile hästi. Kuid võimude tähelepanu äratamiseks tuleks otsida üles mõni haakristiga nats ning korraldada temaga koos pikett või meeleavaldus, ja võimalikult vali! Siis ehk tõesti reageerib keegi... Meil hakkas häbi ning me võtsime mütsi otsekohe peast. Enesest lugupidamiseks peavad eestlased kedagi ikkagi põlgama. Kui varem ei sallinud nad venelasi, imperialismi pärast, siis nüüd ei salli nad inglasi, agressiivsuse tõttu. Ja veel ei salli nad soomlasi, alkoholismi pärast. Sadama lähedal poriloigus norisev purjus soomlane ning ümbruskonna trööstitu esteetika tekitas aga meie turismigrupis küll tohutut nostalgiat kodumaa järele... (Jekaterina Sažneva, Moskovskii Komsomolets, 15.01)
Uudisteagentuurid
The electricity companies of Estonia, Latvia and Lithuania set up a working group with their Polish counterpart to look into including Poland in a project to build a new nuclear power plant in Lithuania. The heads of the four energy companies held daylong talks in Warsaw over a plan to replace the ageing power facility in Ignalina. The talks were held amid a new energy row that has affected the EU, after Russia cut off the flow of oil to the EU through Belarus, with which Moscow is locked in a bitter dispute over transit fees. The cut-off, which came a year after Russia closed the spigots that carry gas through Ukraine to the EU, has again highlighted the need for all nations to diversify their sources of energy. After the talks in Warsaw, Sandor Liive, chairman of the board of Eesti Energia, said Estonia had dropped most of the reservations it had expressed last month about bringing Poland on board the nuclear construction project. "After today's meeting we have better knowledge of the Polish energy company and a clearer perception of the added value that Poland's participation would bring to the project," Liive said in a statement. "Definitely, there are advantages in Polish participation in an already started nuclear project," he added. In December, Lithuanian PM Gediminas Kirkilas announced that Poland would join the project, but the leaders of Estonia and Latvia expressed reticence about bringing a fourth party on board. Now the head of Lithuania's energy company reiterated Vilnius's eagerness to include the Poles. "We see Polskie Sieci Elektroenergetyczne as a strong partner and are interested that this company should join the project," Rymantas Juozaitis, head of Lietuvos Energija, said. A feasibility study conducted last year by the Baltic energy companies predicted the new nuclear facility would not come on stream before 2015, leaving a six-year gap between the closure of Ignalina and the inauguration of the new plant. During that time, the Baltic states, and especially Lithuania, which derives 80% of its electricity needs from Ignalina, will have to seek energy sources elsewhere. The feasibility study also showed that a new single-reactor plant with a capacity of 800 Megawatts, or a two-reactor, 1,600-Mw facility would require an investment of 2.5 billion to four billion euros. Jacek Socha, head of Polish electricity group PSE said the total investment by all four parties could run up to five billion euros, and said the new plant's capacity could be as much as 3,200 Megawatts. The new nuclear facility would be just one step towards reducing the Baltic states' reliance on Russia for their energy resources. (Afp, 19.01)
The ruling party in Estonia rejected allegations by a US businessman that it asked for a one-million-euro bribe to facilitate a deal to return the Baltic state's railway company to state ownership. PM Andrus Ansip, who heads the Reform Party, said the accusation was "groundless", while other party officials said it was aimed at derailing the ruling party from its front-runner position, six weeks before Estonia's parliamentary elections. "I can also see the helping hand of our political opponents in bringing these absurd allegations to light. They are worried about our good ranking in pre-election polls," Reform Party's vice chairman Meelis Atonen said. Earlier Edward Burkhardt, chief executive of a consortium that bought a two-thirds stake in Estonian Railways five years ago, said in an interview on Estonian television that the Reform Party had asked for one million euros to ensure the state buy-back of the railway was successful. Burkhardt said he had not been approached personally but his Estonian colleagues had been. "They were asked by the Reform Party to make a one-million-euro contribution to ensure Reform's support for the renationalisation," Burkhardt said. "That was refused." In November 2006, the Estonian authorities agreed to pay 2.35 billion kroons (150 million euros, 194 million dollars) to buy back a 66-percent stake from Burkhardt's Baltic Rail Services (BRS) consortium, which had taken over Estonian Railways five years earlier. BRS had paid one billion kroons to acquire its controlling stake in the railway. The termination of the deal was initiated by the Estonian state, which accused Baltic Rail Services of failing to fulfil its privatisation obligations. Estonia has been ranked the most corruption-free country in central and Eastern Europe by international fraud watchdog Transparency International. (Afp, 18.01)
Suurbritannia ajakirjandus
Kas Ida- ja Kesk-Euroopa, mis muutuvad järjest rikkamateks, võtavad Lääne-Euroopa soovil peagi kasutusele astmelise tulumaksu? Proportsionaalne tulumaks on olemas olnud üle sajandi ja kehtib vähestes riikides üle maailma, tuntuim neist on Hongkong (alates 1948. aastast). Iseäranis palju toetajaid on proportsionaalne tulumaks aga leidnud Ida-Euroopas, kus esimesena võttis selle 1994. aastal kasutusele Eesti. 2007. aastal tegi seda regiooni üheksanda riigina Makedoonia. Tegelikult pole nimetus „ühetaoline” nende maksusüsteemide kohta päris korrektne, sest teatud miinimumosa sissetulekust ei maksustata. Ainsa riigina kaotas maksureformi käigus maksuvaba miinimumi Gruusia, kelle maksumäär on ka regiooni madalaim – 12 protsenti (nüüd, tõsi küll, kasutab sama määra ka Makedoonia). Nii üksikisiku kui ka ettevõtte tulumaksu määrad erinevad riikide vahel suuresti, mitmed riigid on pärast maksureformi langetanud ettevõtte tulumaksu. Eesti, Slovakkia, Rumeenia ja Makedoonia on otsustanud maksustada mõlemat allikat sama määraga. Ka dividendide maksustamine on erinev, Eesti maksustab ainult väljajagatud dividende. (Economist, 18.01)
Balti riikidest tundub Läti majandus olevat kõige haavatavam, seoses ohtliku tasakaalustamatusega – ennekõike jooksevkonto defitsiidi tõttu, mis ulatub 24,2%-ni (eelmisel aastal oli see 12,9%) ja moodustab sisemajanduse kogutoodangust 19,3%. Eesti majanduskasvu näitaja, mis on ligikaudu sama suur kui Lätil, ilmselt enam ei tõuse ja Leedu majandus areneb rahulikumas tempos. Läti uus valitsus tundub majandusriskide osas põhjendamatult optimistlik olevat. Kinnisvarahinnad, mis Eestis ja Leedus 2006. aastal stabiliseerusid, jätkavad Lätis kasvamist kiirusega 2% kuus. (Economist, 12.01)
Konsultatsioonifirma Aon Consulting võrdles riikide keskmisi pensioneid keskmise palgaga ning selgus, et kõige kehvemat pensioni makstakse sellest võrdlusest lähtudes Suurbritannias. Suurbritannia pension sai aga „jätkusuutlikkuse” edetabelis neljanda koha. Esimesele kohale tuli Taani, teisele Eesti, kolmandale Läti. Aruandes öeldi: „Mida väiksem on riigi poolt makstav pension, seda jätkusuutlikum see on”. (Gabriel Rozenberg, The Times, 08.01)
Eesti valitsus lõpetas riikliku raudteeettevõtte kahekolmandikulise osa taasriigistamise, lõpetades pika vaidluse. Müügile eelnes peaaegu pidev valitsusepoolne surve Eesti Raudteest kaht kolmandikku omavale eraettevõttele BRS. Uus valitsus muutis reegleid selles osas, kui suures ulatuses peab Eesti Raudtee oma hallataval teedevõrgul tagama ligipääsu teistele – peamiselt Vene – rongioperaatoritele. Mõlemad osapooled teatasid novembris, et BRS müüb oma osa, ent tehing lõpetati alles sel pühapäeval, mil valitsus maksis BRSile 200 miljonit $ 66-protsendilise osaluse eest, mille ettevõte oli algselt ostnud 58 miljoni $ eest. Pittsburghist pärit, kasvava majandusega riikidesse investeeriva ettevõtte Railway Development Corporation (mis oli osanik BRSis) direktori Henry Posneri sõnul võitsid tehingust sellega tegelenud Eesti poliitikud, investorite jaoks oli tegu viigi ja Eesti rahva jaoks kaotusega. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar väitis novembris, et probleeme tekitasid kahe poole vahelised erinevused tõlgendamisel. „Me ei saanud kuidagi nõustuda BRSi arusaamaga erastamislepingust, nende käsitlusega tariifidest, investeerimispõhimõtetega ja palju muuga,” ütles ta. USA raudteeettevõtja Edward Burkhardt, kelle juhitav firma omas veidi alla 28% BRSist, ütles, et kuigi BRS teenis rohkem kui oli oma osakute eest maksnud, oli saadud summa ikkagi liiga väike. BRSi osa Eesti Raudtees hinnati tema väitel kahe aasta eest 340 miljonile eurole (440 miljonit $). Standard ja Poor’s krediidianalüütiku Robert Baini sõnul eiravad või alahindavad investorid sageli infrastruktuuri investeerides sageli poliitilisi või õigusloomega seotud riske. Tema arvates on raske ennustada, mis keerulises olukorras juhtuda võib. „Sa võid ju vaadata lepingut, ent neis riikides ei lange valitsuse ütlused ja tegemised alati kokku.” Henry Posneri sõnul on võimatu tagada lepingu täielik kaitse poliitiliselt motiveeritud muutmise vastu. BRS polnud erastamislepingu allakirjutamisel tema arvates siiski lihtsameelne, sest ettevõte jättis endale võimaluse pöörduda vaidluse korral Stockholmi Kaubanduskoja vahekohtuinstituudi poole. Seda võimalust BRS ka kasutas ning see aitas jõuda valitsusega kokkuleppele, teatas ettevõte. Burkhardt sõnul oli valitsus algul lootnud, et saavad BRSist lahti sama summa eest, mille eest osakud erastamisel ostetud olid. (Robert Wright, Financial Times, 17.01)
Prantsusmaa ajakirjandus
Eestlased teavad, et igas klubis peavad uustulnukad näitama end heast küljest ja leppima sellega, et neid jälgitakse erilise hoolega. Sel põhjusel vaadeldakse Läänemere kallastelt ELiga äsja liitunud Rumeeniat ja Bulgaariat tunduvalt osavõtlikumalt kui Lääne-Euroopas. 2006. aasta kevadel ütles üks Pariisis resideeruv Eesti diplomaat kahe uue riigi liitumise kohta: „Me toetame oma Bulgaaria sõpru, kes pole veel kõiki probleeme lahendanud, et Euroopa Komisjoni aruanne oleks positiivne. Uued riigid peavad käsile võtma Komisjoni nõudmistele vastavad reformid. Ka meil oli enne 2004. aastat raskusi, ent kõigi tingimuste täitmise üritamine on meile andnud palju motivatsiooni ja julgust!” Omal ajal puutus Eesti kokku samade takistustega nagu Bulgaaria ja Rumeenia ning Eesti liitumine tekitas Brüsselis samasuguseid kahtlusi. Ometi on Eesti teinud suuri edusamme demokraatia ja rahanduse läbipaistvuse valdkondades. Tundub, et Euroopa vääris teatud ohvreid. Eeskätt seadusandlus oleks niikuinii pidanud varem või hiljem muutuma, kuid need muutused, mida Brüsseli normide saavutamiseks läbi viidi, saabusid kiireminigi, kui enne arvati. Ka volinikud küsisid: „Kas Eesti väike majandus suudab vastu pidada Euroopa Komisjoni nõudmistele?”. Selle väikese, 1,3 miljoni elanikuga riigi majandus, mida võib suuruse poolest võrrelda keskmise Euroopa linna või ühe Prantsusmaa regiooniga, on vägagi muljetavaldav: vastavalt IMFi andmetele peaks Eesti SKT 2007. aastal jõudma 18 miljardi dollarini, mis on kolm korda rohkem kui Korsikal ja ligikaudu võrdne Limousin’i regiooniga. 2004. aastal ELiga liitunud endistest kommunistlikest riikidest on Eesti läbi viinud kõige radikaalsemaid, ent ka kõige tulemuslikumaid majanduslikke struktuurireforme. Selle väga avatud riigi majanduslik edu meelitab ligi olulisi välisinvestoreid, eriti Soomest ja Rootsist, ning elavdab kõrgtehnoloogia sektorit, mis aitab Eestil esile tõusta. Skype, mis tänapäeva telekommunikatsioonimaailmas revolutsiooni teeb, loodi Tallinnas. Samuti tunnevad eestlased uhkust selle üle, et kuuluvad maailma kõige vähem korrumpeerunud riikide hulka – OECD poolt koostatud edetabelis asub Eesti parimas viiendikus. Selles valdkonnas usuvad eestlased, erinevalt enamusest lääneeurooplastest, et bulgaarlased ja rumeenlased on õigel teel. Lääne-Euroopa riikides kardetakse, et nendes riikides lokkav korruptsioon võib neilegi halba mõju avaldada. Demokraatia, inimõiguste ja võrdsuspõhimõtete osas arvavad paljud eestlased, et Bulgaaria ja Rumeenia on saavutanud Brüsseli poolt nõutud taseme. Eesti väidab end olevat valmis aitama kõiki ELi uusi liikmeid moderniseerumisel. Praegu abistab riik koostööprogrammi raames Lõuna-Kaukaasia riike – Gruusiat, Armeeniat ja Aserbaidžaani. Uue idalaienemisega kaasneb entusiasm, mida lääneeurooplased sedavõrd ei jaga. Osaliselt on põhjuseks Lääne mõistmatus idapoolse reaalsuse suhtes. Vaatamata oma suurepärastele poliitilistele, majanduslikele ja sotsiaalsetele saavutustele on Eesti euroga liitumise küsimuses delikaatses olukorras. Väikese riigi majandus, mis kasvab aastas 9-10%, toob paratamatult endaga kaasa suurema inflatsiooni kui aeglasema kasvuga riikides. Ent arvestades seda, et riigivõlg jääb alla 5% rahvuslikust kogutoodangust, valuutakurss on fikseeritud ning intressimäär on otseselt seotud Euroopa Keskpanga vastava näitajaga, vastab riik ülaltsiteeritud diplomaadi sõnul Maastrichti kriteeriumidele juba alates 2003. aastast. Kõrge kütusehinna ja energeetilise sõltuvuse tõttu ei ole Eesti valitsusel palju manööverdamisruumi. Kas sellised takistused ei kahanda siis eestlaste entusiasmi? „Ei. Eestisugusel väikeriigil on tunduvalt enam võita ELi sees kui sellest väljas. Euroskeptikud saavad argumendina välja tuua ainult oma rahasse puutuva. Iseseisvuse esimeseks tõsiseltvõetavaks märgiks oli Eesti krooni taas kasutuselevõtmine 1992. aastal. Ma mäletan suurepärast tunnet, mis mind valdas, kui ma seda raha esmakordselt käes hoidsin… Eestlaste arvamus pole selles küsimuses ühtne. Pole ühehäälset toetust, aga pole ka ühehäälset vastuseisu euroga liitumisele. Kuid krooni vahetuskurss euroga on fikseeritud ning pärast euro kasutuselevõttu Euroopas kasutame me sisuliselt eurot. Rahanduslikust seisukohast vahet ei ole.” Eestlaste entusiasm Euroopa suhtes ei tundu kahanevat. Ka rumeenlastel ja bulgaarlastel on lähiaastatel võimalik seda jagada. (Fred Hilgemann, Regards sur l’Est, 15.01)
Suurbritannia ajakirjandus
Arvestades, et riigis elab kõigest 1,3 miljonit elanikku, on Eesti kirjanikel suur rahvusvaheline mõju. „Keisri hullu” autor Jaan Kross on rahvusvaheliselt tuntud. Tõnu Õnnepalu on tõusev täht. Ent rahvuslikku klassikat, Anton (Hansen) Tammsaare „Tõde ja õigust” pole kunagi tõlgitud inglise keelde. See on suur puudus – sama, mis jätta inglise keelde tõlkimata Thomas Mann, Cervantes või Stendhal. „Tõde ja õigus” on viies köites avaldatud suurepärane lugu, mis hõlmab taluelu tsaariaegses Eestis, Vene revolutsiooni ja iseseisva Eesti riigi loomist. Maailm, mida seal kujutatakse, tundub meie omast olevat sama kaugel kui Atlantis. Kuid kidakeelsed, mõtlikud ja usaldusväärsed eestlased on koheselt äratuntavad. Romaan on tõlgitud saksa ja soome keelde. Räägitakse, et kunagi oli see tõlgitud ka inglise keelde, kuid tõlge hävis sõja ajal laevahukus. Nüüd on kaks USA eestlast Inna Feldbach ja Alan Trei tõlkinud esimese köite ja saatnud laiali näidispeatükke nende sõnul „vohavast ja taltsutamatust” teosest. Neid avaldab üks kirjandusajakiri ja teised peatükid on saabunud New Yorki Random House’i ja Londonisse Arcadia Pressi. See teos tekitab sõltuvust ja loodetavasti arvavad sama ka kirjastajad. See oleks väärt lisand Bratislavas arutluse all olevasse Suurte Raamatute nimekirja. (The Economist, 12.01)
USA ajakirjandus
Tallinna servas asuv kuue jala paksuste seinte ja armetute kongidega Patarei merekindlus on olnud paljude okupatsiooniaegsete jõhkruste vaikseks tunnistajaks. 1840. aastal ehitas selle kindluse Vene tsaar Nikolai I ning nii Natsi-Saksamaa kui ka Nõukogude Liit kasutasid seda vangla ja hukkamispaigana. Kuid ühel reede õhtul sagis kindluses sadu noori, kellest osa rääkis eesti, osa vene keelt. Nad olid tulnud öisele techno reivile. Patarei projektijuhi Andrus Villemi sõnul oli see esimene omataoline eksperiment. Villem soovib kindlusest teha kunstikeskuse. Pidu oli kui Eesti metafoor. Totalitaarse võimu alt vabanenud riik naudib ebatavaliste otsustega eksperimenteerimist. 1991. aastal N. Liidu lagunedes oma iseseisvuse taastanud Eesti võttis esimese endise liidu vabariigina kasutusele oma raha ja proportsionaalse tulumaksu, mille on nüüd eeskujuks võtnud paljud Ida-Euroopa riigid. Samuti on see riik üks tehnoloogiliselt arenenuimaid kogu maailmas. Mobiiltelefoni abiga on võimalik maksta parkimise ja bussipiletite eest või kontrollida oma laste tunniplaani. Traadita interneti punkte leidub kõikjal ja riigi parimaks visiitkaardiks on Skype – internetitelefonihiiglane, mille eBay ostis 2,6 miljoni $ eest. See summa on pisut suurem kui kogu Eesti majanduse kogutoodang 15 aasta eest. Nüüd on riigi majandusareng üks kiiremaid Euroopas, aastane majanduskasv üle 11%. Eesti on ainus ELi uusliikmetest, kes omab eelarveülejääki ning riigivõlg kahaneb kiiresti. Muidugi on ka probleeme: töötus on sedavõrd kiiresti langenud, et ettevõtetel on raske töötajaid leida. Skype’i Eesti operatsioonijuhi Sten Tamkivi sõnul on see parim aeg riigi ajaloos. Eestis töötab Skype’i heaks 250 inimest ja arvatakse, et tööjõuturg jääb tühjaks, kui arv jõuab 350ni. Tööandjad käituvad kenasti. Riigi suuruselt teises linnas Tartus kaardistustarkvara müügiga tegelevat firmat juhatav Teet Jagomägi ütleb pooltõsiselt: „Igal õhtul ma enam-vähem seisan uksel ja küsin lahkuvatelt töötajatelt, et kas nende päev möödus hästi ja kas nad ka homme tagasi tulevad.” Investor Allan Martinson peab Eesti tõeliseks innovatsioonieeliseks kiirust. „Me kohaneme ruttu ja läheme uuendustega kiiresti kaasa,” arvab ta. Näiteks läks kogu rahandussüsteem 1990. aastate keskel üle elektroonilisele pangandusele, jättes vahele tülika tegelemise tšekkide ja teiste paberitega. Kummalisel kombel on riigi majanduslik ühtsus möödunud 15 aasta jooksul kulgenud paralleelselt poliitilise lõhestatusega. Alates 1991. aastast on võimul olnud 12 valitsust. Ja riik ravib endiselt sügavaid haavu. Riigi elanikkonnast umbes kolmandiku moodustavad etnilised venelased, kellest paljud kuuluvad nõukogude võimu poolt separatistlike meeleolude allasurumise eesmärgil sissetoodud perekondadesse. Peale iseseisvumist on tuhanded venelased sooritanud eksami, samaks Eesti kodakondust naturalisatsiooni korras. Umbes 130 000 inimest ehk ligikaudu 10% elanikkonnast pole seda siiski veel saanud. Ometi pole uus põlvkond olnud huvitatud etnilisest rivaliteedist. Eestile iseloomulikult on paljud poliitikas ja äris juhtkohti omavad inimesed nooremad kui 40-aastased ning puutumata nõukogude pärandist. Mitmed neist ostavad Tallinna lähedusse kerkivaid maju, sageli laenu abil. See tekitab pankurites muret kinnisvaramulli pärast. Enamus eestlastest, kelle elustandard kiirelt kasvab, loodavad, et buum jätkub. Siiski tuleb lahendada üks probleem – tööjõupuudus. Eesti on siiski näidanud, et oskab improviseerida. Sten Tamkivi arvab: „Meie riik on väike, seega peame me olema efektiivsed.” Seni on Eesti hästi toime tulnud. (Peter Gumbel, TIME, 11.01)
Hallis, kooruva värviga hoones Pärnu maanteel asub korter, mille sisu vääriks eksponeerimist muuseumis. Natalia ja Mark Matsovi korteri riiulitel ja sahtlites seisavad Dmitri Šostakovitši kirjad, sümfooniapartituurid ja filmimuusika, mis on justkui unustatud maailma poolt, mis kunagi ei mõistnud seda salapärast Vene heliloojat. Aastakümneid pidasid nii venelased kui ka Lääs Šostakovitšit nõukogude propaganda hääletoruks. Ka tänapäeva Venemaal peetakse teda kas ebaoluliseks või siis konformistiks. Ent Matsov ja tema vend Mark usuvad kindlalt, et nende korteris seisva Šostakovitši arhiivi abil on võimalik helilooja maine päästa ja teha temast austustvääriv kunstnik. Ühel jäisel hommikul Eesti pealinnas lappas Natalia Matsov, kes on Šostakovitši lähedase sõbra, dirigent Roman Matsovi tütar, läbi kulunud kaustu, mis sisaldavad täiskirjutatud lehti ja partituure – hulga 1946. aastal saadetud kirju - enam kui 12 cm paksust kausta, mis sisaldab märkmeid Šostakovitši viimaste sümfooniate kohta ja telegramme, mida ta saatis Roman Matsovile 1953. aastal, kiites dirigendi esinemist Leningradis. 38-aastase Matsovi sõnul on arhiiv juba 30 aastat olnud tolmukorraga kaetud kastide ja kaustade hunnik, ja ta isegi ei tea, kui palju salvestisi selles leidub. Matsov teenib elatist Londonis ooperilauljana ning käib Tallinnas iga paari kuu tagant arveid maksmas ja korteri eest hoolitsemas. Eelmisel aastal möödus sada aastat Šostakovitši sünnist, Venemaal pandi seda vaevu tähele. Üheks vähestest austusavaldustest oli Moskvas septembris toimunud kontsert, mida juhatas kuulus tšellist Mstislav Rostropovitš. Venemaal vaadeldakse seda maailma üht enim vääritimõistetud suurt heliloojat kui Jossif Stalini tahtele allunud teenrit. Tema 2. ja 3. sümfooniat nähakse kui oode N. Liidule. Lisaks kirjutas ta muusikat mitmetele Kremli isandaid ülistavatele filmidele. Mark Matsov, kes sarnaselt oma õele on aastaid pingutanud selle nimel, et Šostakovitši partituuridele ja salvestustele sobiv kodu leida, arvab, et selline käsitlus on ekslik. Šostakovitš elas ajal, mil teisitimõtlemine ja loovus olid allasurutud ning leidis ellujäämiseks ainsa viisi, põimides vahel osavalt oma muusikasse teemasid, mis tõstsid mässu Stalini barbaarsuse vastu. Matsov tõstab esile helilooja üht kuulsaimat teost - 7. sümfooniat, mida on alati seostatud Leningradi blokaadiga. Paljud teadlased usuvad siiski, et tegelikult kirjutati see enne Teist maailmasõda ning sisaldas endas hukkamõistu Stalini režiimile. Matsovi sõnul näitas Šostakovitš tihti oma teostes režiimi poolt toime pandud õudusi. „Minu isa esitas seda sümfooniat alati justkui see oleks seotud Saksa sissetungiga – teisiti polnud võimalik. Aga ta kaasas sellesse alati osa Šostakovitši algsest mõttest. Arhiivi viimine muuseumi, kus seda uuriksid muusikateadlased, aitaks hajutada mitmed Šostakovitši kohta loodud negatiivseid müüte. Ent muuseumide huvi on madal. Rostropovitši poolt helilooja auks tema endisesse Peterburi korterisse rajatud muuseum on küll arutanud materjalivõtmist enda kätte, kuid Matsov kardab, et Venemaale viimise tulemusena arhiiv kaob. Arhiivi alalhoidmine pole olnud kerge, sest Natalia elab Londonis ja Mark Moskvas, lisaks on neil raskusi 400$ suuruse üüri maksmisega. Mark Matsovi sõnul võib omanik korteri lühikese ettehoiatamisega neilt ära võtta, see aga tähendaks arhiivi lõppu. (Alex Rodriguez, The Seattle Times, 12.01)
Suurbritannia ajakirjandus
Tallinn on oma vooruste ohver: pidevalt voorivad poissmeestepidusid pidavad britid ja odavat alkoholi jahtivad Soome ühepäevaturistid. Vaid tunnise sõidu kaugusel Eesti pealinnast idas on samavõrd väärtuslik koht – Lahemaa rahvuspark, kus joodikute asemel võib leida metsaradu, koski, järvi ja väikesi külasid. Kell 10 hommikul väljub buss Tallinnast Võsule, pilet maksab 2£ ja sõit kestab umbes tunni. Võsust tehke 20-minutine taksosõit kaugele Läänemerre ulatuvale Käsmu poolsaarele. Merekalda külalistemajas on võimalik ööbida puumajades vaatega Käsmu lahele, üks öö kahele inimesele maksab 18€. Kaheinimesemajakest on võimalik saada 38€/öö. Samuti saab üürida sõudepaate ja jalgrattaid. (Benji Lanyado, The Guardian, 13.01)
Prantsusmaa ajakirjandus
15.-16. veebruaril 2007 korraldab Gourin’i linna bretoonide ühendus BEAJ reisi Eestisse, Raasikule, kus kohtuvad Iisraelist, Prantsusmaalt, Hollandist, Palestiinast, Eestist, Jordaaniast ja Soomest pärit noored. Eestikeelne sõna „lumi” aitab pimedast talvest hoolimata meenutada valgust (pr. k. lumière). Raasiku küla noored kutsuvad külalisi osalema talverõõmudes ja -tegevustes. Käiakse ka Eesti pealinnas Tallinnas. Sellised kultuurivahetused võimaldavad süvendada teadmisi. Rahvuslikel õhtutel saab avastada Lähis-Ida ja Põhja-Euroopa eripärasid, vestelda, mänge mängida ja tantsida. (Le Poher, nr 10, 16.01)
Sotsioloog ning kommunismi- ja postkommunismialane ekspert François Bafoil on kirjutanud raamatu „Üleilmastumine, euroopastumine ja ühiskondlikud muutused. Kesk- ja Ida-Euroopa”, avaldades põhjaliku analüüsi Kesk- ja Ida-Euroopa riikides viimase 15 aasta jooksul toimunud ülemineku kohta. Raamat raputab vananenud arusaamu, mis Lääne-Euroopas nende riikide kohta levivad ning tuletab ELi rajanud riikidele meelde muutusi, mis on neist ida pool toimunud pärast kommunismi langemist. N. Liidu varemetele oma iseseisvust taas ehitama hakanud riigid üritavad toime tulla nii üleilmastumise kui ka eurointegratsiooniga kaasnevate raskustega. Sisukas ja väga informatiivne raamat keskendub 9 riigile, mis on jagatud kolme „blokki”: Baltimaad, Kesk-Euroopa idaosa (Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari) ning Balkanimaad (Rumeenia, Bulgaaria). Nende riikide erinevad arengudünaamikad jätsid oma jälje nii avalikule võimule, ettevõtlusele, põllumajandusele, ametiühingutele, erakondadele ja kodanikuühiskonnale. (Les Echos, 11.01)
Norra ajakirjandus
Fredrikstad leidis proovimängule uusi jalgpallureid, kaks Islandilt ja kaks Eestist. Eestist tulevad Teet Allas ja Andrei Sidorenkov, kes on vastavalt kaitsja ja poolkaitsja. Mõlemad mängijad on Tallinna FC Florast. Allas on 29 ja Sidorenkov 22 aastane. Mõlemad Raio Piiroja poolt soovitatud mehed on tugevad rahvusmeeskonna mängijad. (Rorar Lyngøy, Aftenposten, 09.01)
2006. aasta oktoobris reisis suur grupp paljude noorukitega Svelvikist ja esindajatega kultuuri- ja avalike suhete osakonnast Eestisse, et Haiba lastekodule üle anda kogutud riided, mänguasjad ning muu varustus. Reisil oli kaasas fotograaf Rikke Kristjansen, kelle fotodest protsessi algusest kuni lõpuni tehakse näitus. Lisaks on näitusel üleval ka laste endi tehtud pildid. (Haiba-projekti tegevusgrupp, Svelviksposten, 18.01)
Soome ajakirjandus
Soome ei nõua enam viisat ELi alalistelt elanikelt, kellel ei ole ühegi riigi kodakondsust ning kelle reisidokumendiks on välismaalase pass. Otsus puudutab peaaegu 100 000 Eesti ja 400 000 Läti elanikku. Eestis ja Lätis arvatakse, et otsus vähendab venekeelse elanikkonna motivatsiooni asukohariigi kodakondsust taotleda. Ilma kodakondsuseta on endiselt pea kümnendik Eesti ja ligi viiendik Läti elanikkonnast. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 17.01)
Õhkkond Eesti tervishoiu alal muutub pingeliseks. Arstid ja õed valmistuvad oma esimeseks ajalooliseks streigiks. Kui Haigekassa nõutud raha ei anna, algab streik kogu Eestis. Õed nõuavad 40% ja arstid 33% palgatõusu. Eestlaste eluiga on Euroopa mõõtmetes madal. Samal ajal on tervishoiu osa SKT-st langenud alla 5%. Uutes liikmesriikides moodustab tervishoid keskmiselt 6 ja vanades liikmesriikides 9% SKT-st. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 17.01)
Eesti tervishoiutöötajate liidu esindajad ja tööandjad jõudsid kokkuleppele tervishoiutöötajate streigi edasilükkamise osas. Tervishoiutöötajate palkade tõstmiseks püütakse leida lisaraha ning et läbirääkimised streigi ärajätmiseks jätkuvad. Eesti valitsus toetab Haiglate Liidu pakkumist, mille kohaselt palku tõstetaks 20% käesoleval ja järgmisel aastal. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 17.01)
Eesti arstid alustavad streigiga Tallinnas ning ähvardavad laiendada streiki kogu riigis, kui nende nõudmistele vastu ei tulda. Arstid nõuavad töötajatele suuremat palka ning lisaraha Eesti tervishoiusüsteemi tõstmiseks tänapäeva tasemele. Madalad palgad on pärast ELiga liitumist meelitanud sadu Eesti arste välismaale tööle. Sotsiaalministeeriumi esindaja Katrin Pärgmäe tunnistab, et arstide lahkumine riigist on probleem. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 10.01)
Kaire Trei ja Natalia Karkkonen lõpetasid poolteist aastat kestnud koolituskursused Kuopio Ülikoolis ning said loa tegutseda farmatseudina Soomes. Tänu koolitusele lõppesid Trei ajutised tööotsad ning Karkkonen sai võimaluse oma erialal töötada. Eestist ja Venemaalt Soome tulnud farmatseutide tugevuseks on lisaks heale keeleoskusele ka rohtude valmistamise oskus. (Sari Anttonen, Helsingin Sanomat, 10.01)
Soolise võrdõiguslikkuse volinik Margit Sarv on valvanud juba aasta soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamise üle Eestis. See on üks nendest seadustest, mille Riigikogu võttis vastu paljuski tänu ELi nõudmisele enne ELi laienemist 2004. aastal. Eestis laekub volinikule aasta jooksul nelikümmend kirjalikku avaldust. Margit Sarv võtab olukorra Eestis kokku nii: naistel on rohkem probleeme tööga ja esindatusega poliitikas, meestel eluiga. Meeste eluiga on Eestis kümme aastat lühem kui naistel. Naiste palk aga on neljandiku võrra meeste palgast väiksem. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 14.01)
Eesti kunstnikud vaatavad viltu Tallinna linna kavatsusele püstitada Tallinna lahte 21 meetrit kõrge Kalevipoja kuju. Linna poolt korraldatud konkursile jäeti tähtajaks vaid kolm võistlustööd. Lisaks Skulptorite ühingule on kavale vastu Arhitektide liit. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 9.01)
Välispoliitika
- Välispoliitika eesmärgid
- Julgeolekupoliitika
- Suhted teiste riikidega
- Äridiplomaatia
- Euroopa Liit
- Inimõigused
- Regionaalne koostöö
- Suhted rahvusvaheliste organisatsioonidega
- Välismajandussuhted
- Arengukoostöö ja humanitaarabi
- Strateegiliste kaupade kontroll
- Välislepingud
- Euroopa Inimõiguste Kohus
- Euroopa Liidu Kohus
© Välisministeerium
- Islandi väljak 1
- 15049 Tallinn
- TEL (+372) 6 377 000
- Üldinfo: vminfo@vm.ee
- Ametlikud dokumendid: post@vm.ee
- Konsulaar-ja viisaküsimused:: konsul@vm.ee
