NATO, JulgeolekMilitary forces battling Taliban-led unrest in Afghanistan are increasingly targeting the insurgency's hard-line leaders, believing the foot soldiers can be persuaded to drop the fight. ISAF spokesman in Kabul, Major Dominic Whyte, said the new approach was "twin-track". "That basically means there are some Taliban out there who want the Taliban regime and will not negotiate and they will not stop fighting until they are killed or captured," he said. President Hamid Karzai has made regular appeals to this level of Taliban to sign up to a government reconciliation scheme launched in 2004 that offers amnesty if fighters pledge to lay down their arms. The government said in October more than 2,000 Taliban and other Islamic fighters had taken up the offer, which excludes the uprising's leaders such as Taliban chief Omar. (Afp, 2.01)
U.S. commanders in Iraq expect to have handed over full control of the country's security and armed forces to the Iraqi authorities by the end of this year. Major General William Caldwell, a spokesman, told a news conference that Iraq's military and police planned to buy hundreds of armoured vehicles, as well as helicopters, under a $150 million agreement signed last month with the United States. Describing 2007 as the "Year of Transition", Caldwell said that by summer all 11 Iraqi army divisions to have been formed by that time would be directly under the command of the Iraqi government and by autumn all of Iraq's 18 provincial governors would be in charge of security in their regions. "By the end of this year, the dynamics will be entirely different," he said. The timetable he sketched out is longer than one Iraqi PM Nuri al-Maliki forecast after he took office eight months ago, when he said Iraqi control of the divisions and provinces could be complete by the spring or summer. However, it is in line with remarks in recent months by General George Casey, the U.S. commander in Iraq, about when he believes Iraqi forces will be able to cope largely without U.S. help. Caldwell said the United States would continue to provide logistical and intelligence support, as well as work to ensure the "loyalty" of some units of the Iraqi forces - many in Saddam Hussein's once dominant Sunni Arab minority accuse some of being loyal not to the government but to sectarian Shi'ite militias. "Iraq's security forces must not only continue to improve their capabilities but must also work to gain the confidence of all Iraqi people," Caldwell said. He urged the Shi'ite-led government to make "hard compromises" for national reconciliation and to reach out to Sunnis after Saddam's televised hanging angered many Sunnis. (Reuters, 3.01)
AJAKIRJANDUS
USA, SUURBRITANNIA
Uue aasta esimesel nädalal oli inglisekeelse meedia tähelepanu keskmes taas Iraak – seekord seoses Saddami hukkamise, sellele eelnenud kohtuprotsessi ja tagasivaadetega tema võimuloleku ajale Iraagis.
Enamik maailma mõrvardiktaatoreist ei satu kunagi sellisel kombel kohtu alla. Stalin ja Mao surid oma voodis, Hitler pääses timuka käest enesetapu läbi, Nicolae Ceausescu aga laskis kättemaksuhimuline jõuk pärast pealiskaudset kohtuprotsessi maha. Idi Amin ja Pol Pot kõrvaldati võimult, ent elasid karistust kandmata kõrge vanuseni. Slobodan Milosevic anti kohtu alla, ent ta suri enne kohtuotsuseni jõudmist. Teised, näiteks Castro ja Kim Jong Il on aga jätkuvalt võimul, terroriseerides oma kaasmaalasi. Saddami hukkamine ei lõpeta vägivalda Iraagis, aga riigi tuleviku seisukohalt on see siiski oluline. See kinnitab enamusele šiiitidest, et Saddami aeg on lõpuks ometi ümber – mõõdukamad neist saavad nüüd minna kompromissile sunniitidega valitsuse moodustamisel. Saddami mõnitamine timukate poolt oli maitsetu, ent näitas pingeid, mis seoses tema surmaga vabanesid. (Juhtkiri, WSJ, 02.01) Iraagi riik, mille oli Saddam loonud, lagunes täielikult. Kohalike suhtumist iseloomustab hästi Bagdadi majaseintele ilmunud loosung: „Parem Saddami türannia kui ameeriklaste kaos”. Vangistuses olles ja vigadest kubiseval kohtuprotsessil hakkas kardetud diktaator uuesti oma sunniitidest toetajate seas populaarsust võitma. Tema jälestusttekitav poomine ja hukkamise ebasobiv ajastamine moslemite ohverduspühale süvendas sunniitide solvumist veelgi. Saddami viimases teates maailmale – kirjas, mis avaldati pärast tema surmamõistmist inimsusevastaste kuritegude eest – võttis ta endale märtrirolli, kutsudes iraaklasi üllal kombel üles ühinema ja andestama sissetungijatele nende juhtide hullumeelsus. Raske on öelda, mis jääb Saddami päranduseks. Paljud iraaklased, eriti kurdid ja šiiidid, rõõmustasid tema surma üle. Teised kehitasid paratamatu toimumisel lihtsalt õlgu. Aga palju oli ka neid, kes kurvastasid Husseini kõrvaldamise üle, mitte niivõrd imetluse pärast tema suhtes, kuivõrd küll suurte puudustega, ent vähemalt turvalise ja etteaimatava Iraagi pärast, mille nad kaotanud olid. (Economist, 04.01) Vaadake hukkamise ajastust. See viidi läbi usupühal. Muidu ei läheks see meile korda, aga see oli vastuolus Iraagi seadustega. Samuti polnud see kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduse kohaselt läinuks vaja allkirja presidendilt ja kahelt asepresidendilt, kes esindavad riigi kolme peamist etnilist gruppi (sunniidid, šiiidid ja kurdid). See säte mõeldi välja selleks, et vältida rahvusgruppide vahelisi arveteõiendamisi. President ei andnud oma allkirja, tuues ettekäändeks töökohustused. Siiski on tõsi, et Husseini poomine oli õiglane karistus, ja põhimõtteliselt polnud sellel seost rahvustevahelise vaenuga. Aga järgmise hukkamisega ei pruugi see enam nii olla. Selline pretsedent õõnestab surmanuhtluse sätet, jättes edaspidi võimalikuks kättemaksust ajendatud ja muidu ebaseaduslikud hukkamised. Maliki kiirustas kohtuprotsessi lõpetamisega ajal, mil arutati Saddami kuritegusid kurdide vastu. Endine diktaator poodi 148 šiiidi mehe ja poisi tapmise eest Dujaili külas. See oli hea alguspunkt suurema pildi maalimiseks tema kuritegudest. Aga seda pilti ei saa me kunagi näha, sest Saddam hukati siis, kui kohtuprotsess kurdidevastase genotsiidikampaania üle oli alles algamas. Huvitaval kombel oli šiiitide mõrvamine 1982. aastal kättemaks atentaadikatse eest, mille korraldas Dawa partei, kuhu kuulub ka praegune peaminister Nuri al-Maliki. Veerand sajandit hiljem rahuldas Maliki oma kättemaksuhimu. Aga Saddami üle ei mõisteta kunagi kohut kurdi genotsiidi, sooaraablaste tapmise, sõjakuritegude ja muu eest. (Charles Krauthammer, The Washington Post, 05.01)
USA sissetungi üheks tulemuseks oli senisest veelgi vähem kompromissialti poliitilis-ideoloogilise mõtteviisi loomine Iraagis. See tõi kaasa Iraani-meelsete poliitiliste jõudude esiletõusu – sissetung viis Iraagi sisuliselt Iraani mõjusfääri. Võiks lausa ette kujutada, kuidas George W. Bush antakse stalinistliku kohtu alla, kus ta tembeldatakse Iraani agendiks. Saddami režiim kujutas endast põlastusväärset autoritaarset riigivõimu, mis oli süüdi paljudes kuritegudes, valdavalt omaenda rahva vastu. Ometi peaks pöörama tähelepanu kummalisele, aga olulisele faktile, et kui USA esindajad ja Iraagi prokurörid loetlesid Husseini arvukaid kuritegusid, jätsid nad süstemaatiliselt mainimata selle, mis inimkahjude ja rahvusvahelise õiguse rikkumise osas oli kahtlemata tema suurim kuritegu: sissetungi Iraani. Miks? Sest USA ja enamus välisriike toetasid Iraaki selle kampaania ajal aktiivselt (Slavoj Zizek, The New York Times, 05.01)
Isegi need, eks avaldasid nördimust Saddami hukkamise viisi üle, nõustuvad, et ta oli elajas. Aga ta oli kummaliselt vanamoodne elajas. Me ei pruugi enam kunagi temasuguseid näha. Saddami eemaldamine ei tähenda kindlasti diktatuuride lõppu, võib-olla aga ühe diktatuuritüübi lõppu, mille sümbolid olid tüüpilised 20. sajandile – Winston Churchilli sigarid ja Homburgi kaabud. Saddamile meeldis uhkeldada. Tihti kandis ta sõjaväevormi (kuigi sarnaselt enamusele diktaatoreist ei sattunud ta kunagi lahingusse), samuti meeldis talle end gangsterlikku ülikonda riietada ja õhku tulistada. Et võita araablaste laialdasemat austust, lasi ta end kujutada Salah ad-Dinina, moslemist väejuhina, kes vabastas Jeruusalemma 1187. aastal ristisõdijaist. Salah ad-Din oli küll tegelikult kurd, aga sündinud Tikritis nagu ka Saddam. 20. sajandi diktaatorid, sellised nagu Hitler, Stalin ja Saddam nägid traditsioonilist religiooni oma modernistlike fantaasiate takistusena, autoritaarsest firmajuhist poliitik aga üritaks pigem kasutada religiooni oma huvides. Nagu ikka, maskeerivad tulevased türannid edu saavutamiseks end vahendeid valimata, aga tõenäoliselt näevad nad pigem meedianäljas miljardäride kui Saddam Husseini moodi välja. (Ian Buruma, Financial Times, 07.01)
SAKSAMAA
Saksakeelses meedias kujunes aasta esimese nädala peamisteks teemadeks Saksamaa eesistumine - Euroopa Liit ja G8 ning kantsler Merkeli pingutused rahvusvahelises poliitikas, samuti hinnangud Bulgaaria ja Rumeenia võimekustele.
Mitte sakslased ise, vaid partnerriikide valitsused ootavad Saksamaa eesistumistelt (EL ja G8) väga palju. Vaieldamatult on usaldus Saksamaa juhtimis- ja reformimisvõime suhtes meelitav. Kuid see usaldus on ka teatavas mõttes koormaks ning võib teatud asjaoludel muutuda pettumuseks. Ka parima tahtmise juures pole praegu kellelgi jõudu ega aega (poole aastaga!) imesid korda saata. Rahvusvaheline olukord ja selle arengud on juba korduvalt näidanud, et eesistumiskavadesse võib alati korrektiive tekkida. Ootamatud kriisid panevad jala taha tegeliku eesistumisprogrammi teostamisele. Miks peaks seekord teisiti olema? Kummaline on see, et olukorras, kus EL on nii laienemise kui ka integreerumise osas palju saavutanud, on respekt ja usaldus ühenduse suhtes langenud. Põhiseadusleppe reanimeerimine on riskantne, kuid lugupidamise ja tunnustuse saavutamine täiesti võimalik. Välispoliitiliselt lubavad mõlemad eesistumised juhtida ning nõuavad juhtimist. Saksamaa ei pea üksinda midagi tegema, vaid koordineerima kogu ühenduse jõupingutusi, näiteks püüetes Venemaad demokraatlikule arenguteele suunata või Lähis-Ida umbsõlme lahendada. (Klaus-Dieter Frankenberger, FAZ, 2.01)
Saksamaa elab maailmamajanduse võimalikult takistamatust integreerumisest. Angela Merkeli võimekus G8 klubi juhtida on väljaspool kahtlust ning üldtunnustatud. Talle annab veelgi kaalu juurde ELi eesistumine ning sisepoliitilised muutused teistes klubi maades. Kas Venemaa vastuvõtmine G8 liikmeks oli õige, jääb veel aastateks suureks küsimuseks. G8 laienemisele tuleb kindlasti vastu seista, sest kui Hiina ja India vastu võtta, kus on järgmine piir? G8 on siiski demokraatia ning liberaalse turumajanduse väärtuspõhimõtetel rajanev usaldusklubi. G8+ kontseptsioonil põhinevad läbirääkimisvoorud eesseisval tippkohtumisel on aga proovimist väärt. (Andres Mihm, FAZ, 2.01)
Suurem osa eurooplasi paneks ilmselt kantsler Merkeli lausele „USA ja Euroopa jagavad samu väärtusi” suure küsimärgi taha. Kuid Merkel ei kannata seda, et kumbki pool üksteisest üha kaugeneb. Sestap see ettepanek transsatlantiliste kaubandussuhete tihendamiseks. Kui see toimima peaks, on sellel ka poliitilised tagajärjed. Küsimus on vaid, kas Merkel leiab Washingtonis piisavalt heasoovlikke ning võimekaid partnereid, kes tema üritusse investeeriksid. (Klaus-Dieter Frankenberger, FAZ, 4.01)
Bulgaaria ja Rumeenia raskeim ülesanne liitumisele järgnevatel aastatel ei saa olema sugugi konkurentsivõime parandamine ühisturul, vaid võitlus korruptsiooniga. EL rahade aus ja korrektne jagamine on nende riikide edasisele arengule elutähtis. EL on endale juurde saanud veel kaks USA-sõbralikku „transsatlantilist” liiget. Liberalismi-uuringute keskuse Sofias juht Iwan Krstew märgib, et lõhe „vana” ja „uue” Euroopa vahel meelsuse osas tekkis palju varem – juba 1968. aastal, mil Lääne-Euroopa oli ameerikavastane ja antikapitalistlik ning Ida-Euroopa ameerikasõbralik ja kommunismivastane. (Michael Martens, FTD, 2.01) Mis mõte on Saksamaal? Läbi aastasadade on olnud ebaselge, mis asi see Saksamaa õieti on, millised on tema piirid ning milline valitsemisvorm seal kehtima peaks. Kuid mitte keegi pole tulnud mõttele, et Saksamaad pole üldse tarvis. Samuti on ELiga - keegi ei oska öelda, kus täpselt on tema piirid. Suurem osa eurooplastest on küll euroskeptikud, kuid mitte keegi ei sea tõsimeeli kahtluse alla ELi olemasolu vajalikkust. Kui toimus 2004. aasta laienemine, ilmus küll paar ilufotot folkloorist ja poliitilisest personalist, kuid sisuliselt ei tunnetanud eurooplased toimuvat. Laienemisse suhtutakse kui paratamatusse, mitte kui edusse. Ei olda vastu, küll aga skeptilised. Ehkki EL on kõikide jaoks pigem kasulik kui kahjulik, tekitab tema suurus usaldamatust. Euroopa vajab selgeid toimimise reegleid, kuid üks ühine organism ta küll pole. Põhiseadusleppe loojad pole piisavalt pingutanud, et murda väärarusaam, nagu kujutaks see dokument endast konstitutsioonile võrdväärset põhiseadustikku. Oleks väga teretulnud, kui sellesse küsimusse võimalikult kiiresti selgust toodaks. (Thomas Schmid, Die Welt, 2.01)
PRANTSUSMAA
Aasta esimesel nädalal kirjutati Prantsuse pressis ootustest eelseisva Saksamaa eesistumisperioodi suhtes – Euroopa Liidu põhiseaduslikust lepingust ning energiapoliitikast.
Saksamaa eesistumine võib Euroopa Liidule tähendada väljatulekut koomast, millesse EL 2005. aastal langes. Jacques Chiraci presidendimandaadi lõppemine annab Prantsusmaale ja tema partneritele uue võimaluse dialoogi alustada. Kuigi järgmised kuus kuud ei pruugi otsustavad olla, on saabunud aeg ettepanekute tegemiseks. Presidendivalimised on nii kandidaatidele kui ka Prantsusmaale võimaluseks oma ettepanekuid täpsustada, enne kui Euroopa Parlamendi valimised Brüsseli pea peale keeravad. ELi põhiseadusliku lepingu heakskiitnud riigid kavatsevad jaanuari lõpus Madriidis lepingu kaitseks välja astuda. Märtsis tähistatakse Rooma lepingu 50. sünniaastapäeva. Sakslastel on head põhjused olla põhiseadusliku lepingu suurimad toetajad. Leping, kuhu sakslaste eestvedamisel lisati ka põhiõiguste harta, võimaldab sakslastel proportsionaalselt valida ning täpsustab Brüsseli, Berliini ning liidumaade vahekorda. Euroopa, mille reformimisvajadust suurendab globaliseerumine, vajab lisaks põhiseaduslikule lepingule energia- ning majanduspoliitika koordineerimist, samuti efektiivset eelarvepoliitikat. Kahjuks eelistab Saksamaa energeetika vallas Venemaaga kahepoolselt asju ajada, mõtlemata ülejäänud Euroopale. Euroopa päästmiseks tuleb prantslastel oma partneritega rohkem koostööd teha ning aktsepteerida enamiku liikmesriikide arvamust põhiseadusliku lepingu osas. Saksamaa peab proovile panema Euroopa julguse ning vältima ELi halvatuse tõsinemist. Julgust Merkelile! (Juhtkiri, Le Monde, 02.01) Viiskümmend aastat tagasi sõlmiti tolleaegse Prantsuse välisministri Robert Schumani eestvedamisel ELi üks tähtsamaid lepinguid - Rooma leping. Tänu Prantsusmaale suutis sõjajärgne Euroopa end taas leida. Pool sajandit oli Prantsusmaa Euroopa eesrindlik liider, tehes aktiivselt koostööd Saksamaa, Itaalia, Belgia ja Luksemburgiga. Kui nüüd jälgida ELi põhiseadusliku lepingu ümber toimuvat, siis võib öelda, et Prantsusmaa on Euroopa kreeni ajanud. Päris kindlasti on see osaliselt põhjustatud vaieldamatust demokraatia privilegeerimisest, mis võimaldas prantslastel põhiseaduslikule lepingule „ei” öelda. Pärast Prantsuse „ei’d” Euroopa takerdus, populism lõi särama ning natsionalistlikud jõud tõusid esile. (Alain Duhamel, Liberation, 03.01)
Endine Briti välisminister Denis MacShane avaldab oma kirjutises lootust, et Saksamaa eesistumine tähendab ELile uue lehekülje pööramist. Eelkõige ootab ta Saksamaalt edusamme energiapoliitika vallas. Võitlus kliima soojenemise vastu ning energiaressursside kindlustamine on tuleviku-eurooplastele elutähtsad. Ainult tuumaenergia võib eurooplastele tulevikus energeetilised väljavaated garanteerida, vähendades kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist ning energeetilist sõltuvust hüdrokarbuuridest. Imelik, et teadusriigina tuntud Saksamaa eelistab tegutsemise asemel tagasihoidlikult abi küsida. Kui sakslased vaid suudaks Euroopa energeetilisi huve enda huvidele eelistada, läheks see Saksamaa eesistumine ajalukku. Kahjuks ja õnneks ei ole Saksa kantsleril Angela Merkelil eesistumise ajal võimalust konsulteerida Prantsusmaa ja Inglismaaga. Prantsusmaa valib endale uut presidenti ja parlamenti ning Inglismaal võtab Gordon Brown peaministri ameti Tony Blairilt üle. Positiivne on see, et harjumuspärase Prantsuse-Saksa domineerimise puudumine võib kaasa aidata teiste liikmesriikide initsiatiivikusele. Berliin peaks püüdma vältida kiusatust põhiseadusleppele elu sisse puhuda. Mõnede lehekülgede kustutamine, sotsiaalsete hüvede täiendamine, uue lepingu väljatöötamine ei muudaks midagi, sest nii või teisiti sarnaneks see tekstile, mille paljud eurooplased on tagasi lükanud. Euroopa sattus valele teele pärast seda, kui andis populistlikele jõududele võimaluse oma tuleviku üle otsustada. Nicolas Sarkozyl on õigus selles osas, et tulevikus ei peks asjade üle otsustama referendumitel. Prantsuse sotsialistid ning Briti konservatiivid aga pooldavad endiselt referendumit. Mõned soovivad Euroopas kõrgemaid sotsiaalstandardeid, see tõukaksid ELi pikkadeks aastateks majanduslikku stagnatsiooni. Teised soovivad viidet kristlusele. Uute läbirääkimiste alustamine oleks Pandora laeka avamine. Iga Euroopa pealinn sooviks oma ideid läbi suruda. Tuleb tunnistada, et Euroopal ei ole võimalik edasi areneda senikaua, kuni parlamendid saavad taas otsustamise kohaks. ELi ülesehitamine nõudis mitukümmend aastat kannatlikku tööd. Uue sajandi algusest saadik on Euroopa midagi saavutamata palju aega kaotanud. Saksamaa on võimeline Euroopat muutma. (Denis MacShane, Le Monde, 29.12)
Prantsusmaa peaks taas kord järele mõtlema, milliseid suhteid ta USAga tahab. Eelkõige jääb see tulevase presidendi ülesandeks. Juba pikemat aega ei kohtle USA oma liitlasi võrdväärselt. USA ei kavatse praegu ega ka tulevikus panustada keskkonnakaitsesse, rääkimata arengumaade toetamisest. USA maailmajuhtimisstiil, mis teenib enda ettevõtjate huve ning julgeoleku kindlustamist, on Ühendriikidele maailmas palju vaenlasi tekitanud. Siiski peaks Prantsusmaa USAga koostööd tegema sellistes elutähtsates valdkondades nagu keskkonnakaitse, kaubandus, arenguabi, võitlus terrorismi ning narkokaubanduse vastu. Tulevikus peaksid kahe riigi bilateraalsed suhted lisaks militaarkoostööle sisaldama ka käegakatsutavamaid vahendeid demokraatia ja arengu kindlustamiseks. Siinkohal on oluline Prantsuse tulevase presidendi USA poliitika - see ei tohi olla liiga sõbralik ega ka automaatselt vaenulik. (Jacques Attali, L’Express, 04.01)
SKANDINAAVIA
Aasta esimese nädala tähtsündmuseks oli ELi laienemine - Rumeenia ning Bulgaaria ühinemine klubiga, mis leidis kajastamist ka Skandinaavia ajakirjanduses.
ELis muutus alates 1. jaanuarist üsna palju – Saksamaast sai uus eesistuja riik, Sloveenia läks esimese ekskommunistliku riigina üle euro kasutamisele, kuid mis peamine - ELis on nüüd 27 liikmesriiki. 1. jaanuari ööl liitusid ühendusega endised kommunistlikud riigid – Rumeenia ja Bulgaaria. (Juhtkiri, Svenska Dagbladet, 1.01) Sellega lõppes ka üks ajalooline peatükk ELi laienemises. EL ulatub oma 27 liikmesriigiga, milles elab pea 500 miljonit inimest, Läänemerest Musta mereni. Norralaste väikest tähelepanu sellele sündmusele võib mõista, kuna Norra ise on otsustanud laienemisse mitte oma panust anda, kuid ka mitmed teised ELi liikmesriigid ei olnud selle sündmuse puhul rõõmsalt lippe lehvitamas. (Juhtkiri, Aftenposten, 2.01) Nõnda kirjutab ka Berlingske Tidende ajakirjanik Bangt Ole Nielsen Rumeeniast ja Bulgaariast kui ELi „kolmanda klassi reisijatest”. Ehkki poliitikud on seni üldiselt laienemisprotsessile viidanud kui edukale ettevõtmisele, on nüüd olukord muutunud, sest puuduvad igasugused märgid, et Balkani duot võiks saata samasugune edu, nagu näiteks Hispaaniat alates tema liitumisest. Bulgaaria PM Sergei Stanisjev näib küll täis olevat meeletut entusiasmi ning loodab järgmiseks aastaks olla sama edukas kui seda omal ajal olid esimese aastaga Hispaania ja Iirimaa. Kuid Brüsselis ollakse tunduvalt skeptilisemad. Tegelikult on selge, et Rumeenia ja Bulgaaria jäävad nii majanduslikult kui poliitiliselt tunduvalt maha „vanadest” liikmetest, samuti ka pea kolm aastat tagasi liitunud Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest. Nii näiteks moodustab nende riikide sisemajanduslik koguprodukt (SKT) vaid 30% ELi keskmisest ning vaid 20% „vanade” ELi liikmete SKTst. Ka Hispaania SKT moodustas liitudes vaid 1/3 ELi üldisest SKTst, nüüd - pärast pea kahtekümmet aastat liikmesriigina - on SKT 80% ELi keskmisest. Kuid niisugust rahasüsti nagu Hispaania või ka teised temaga samal ajal liitunud riigid (Iirimaa, Portugal, Kreeka) said, ei ole Rumeenial ja Bulgaarial või Poolalgi lootust mitte kunagi saada. Tänaseks on ajad sootuks teised. Lisaks paneb tohutu korruptsioon neis riikides EKd tõsiselt raha jagamist jälgima. Ka ei ole rumeenlastel ja bulgaarlastel lootust niipea ilma passi näitamata ELis ringi liikuda. Kui 2004. aastal liitunud riigid ühinevad Schengeni-ruumiga 2008. aastal, siis keegi pole isegi mõelnud, et Rumeenia ja Bulgaaria võiksid kasvõi ajutiselt Schengeniga liituda. (Bangt Ole Nielsen, Berlingske Tidende, 08.01)
SOOME
Soome ajakirjanduses leidis aasta esimesel nädalal elavat vastukaja Saddam Husseini kohtuotsuse täideviimine.
Inimväärikuse kui fundamentaalse väärtuse seisukohast ei ole hukkamine kunagi õige, isegi mitte Saddam Husseini puhul. Maailmas on siiski mitmeid riike, kus surmanuhtlus on lubatud. Kuna Iraak ja USA on nende hulgas, oli Saddami hukkamine vältimatu. Aga ka sel juhul ei ole ükskõik, kuidas otsus tehakse ja täide viiakse. Saddami puhul olnuks oluline, kui vahe õiguse ja võitja õiguse vahel oleks säilitatud võimalikult selge. Sama oluline oleks olnud säilitada vahe juriidilise karistuse ja poliitiliste kirgede juhitud kättemaksu vahel. Kumbki ei õnnestunud. Poliitilised tagajärjed võivad olla sellele vastavad. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 3.01) On õige, et Saddam Hussein oli sunnitud vastutama oma tegude eest ja et ta hukka mõisteti. See-eest on küsitav, kas oli tark tegu Saddam surma mõista, sest see teeb ta peamiselt sunniitide seas märtriks ning see omakorda ei ole kuigi hea tulevikku silmas pidades. Viis, kuidas kohtuotsus täide viidi, oli halvasti läbi mõeldud. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 3.01) Saddami hukkamine on samm tagasi, mitte edasi. Hukkamise viis näitab praeguste võimulolijate nõrkust, mitte uue süsteemi tugevust. Palju suuremat julgust oleks nõudnud teistsugune käitumine. Juhtunu on kui keskaja pimedate aegade kaja. Riiklikku hukkamõistu ei tohiks kuskil heaks kiita, veel vähem kiita, nagu tegi president Bush. Kahjuks võis Saddam kogu oma koleduses olla viimane asi, mis kõiki iraaklasi ühendas. Ta oli ühtse riigi ainuke sümbol, ja pärast seda lähenetakse kiiresti kodusõjale, mitte ei liiguta demokraatia suunas. (Markku Heikkilä, Kaleva, 3.01)
EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika
Uudisteagentuurid
Eestis tähistatakse nn Vabadussõja relvarahu aastapäeva. Mitmed ühiskondlikud organisatsioonid pöördusid elanike, riigi-ja munitsipaalasutuste poole ettepanekuga heisata riigilipud, süüdata küünlad ning teha kl 10.30 minutiline seisak. Selline traditsioon oli ka sõjaeelses Eesti Vabariigis. Kaitsejõudude ülemjuhataja Ants Laaneots asetas pärja Tallinna Reaalkooli õpilaste ja õpetajate mälestusmärgile, kes olid vabatahtlikena rindele läinud. 3. jaanuaril möödub 87 aastat relvarahust, pärast mida sõjategevust enam ei toimunud. 2. veebruaril 1920 kirjutati Eesti ja Venemaa vahel alla Tartu rahulepingule. Selle dokumendiga loobus Venemaa igasugustest õigustest Eesti suhtes ning tunnistas esimesena de jure Eesti Vabariiki. Eesti loeb seda dokumenti siiani kehtivaks, Venemaa käsitleb seda kui ajaloolist dokumenti. (Interfax, 03.01)
Eesti rahvusvähemustele meeldis president Toomas Hendrik Ilvese uusaastakõne poliitiline korrektsus. Niina Burkala Tartu slaavi kultuuriühingust leidis, et väljend „armsad kaasmaalased” tähendas selles pöördumises üleskutset eestlastele ja venelastele ulatada teineteisele käed. „Enamik Eesti elanikest on kakskeelsed. Eesti sureb välja, kui võimud hakkavad meid jagama põhirahvuseks ja ülejäänuteks,” ütles Burkala. Tartus toimuva Vene balli korraldajana loodab Burkala, et Ilves võtab vastu kutse hakata ürituse patrooniks. - Presidentide Lennart Meri ja Arnold Rüütli uusaastakõned algasid pöördumisega „kallid eestlased”, mis haavas Eestis elavaid teisi rahvusi. (Regnum.ru, 02.01)
Suurbritannia ajakirjandus
The Economist valis (Ida-)Euroopa eelmise aasta tõusvaks täheks Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese. See libedalt viisakas, taiplik ja küüniline poliitiline raskekaallane sündis Rootsis, sai hariduse USAs ja naases nüüd tähtsalt töölt Euroopa Parlamendist tagasi kodumaale, et aidata oma pisikesel kodumaal esile tõusta. Hr Ilves tegi 2006. aastal võimsa stardi Lääne sõnumite edastamisega Gruusia presidendile Mikhail Saakašvilile („Miša, kurat võtaks, jää vait!”), mulje avaldamisega George Bushile ja oma Rootsi välisministrist semu Carl Bildtiga sõbrustamisega ning on oodata, et 2007. aastal saab temast endiste N. Liidu mõjualuste riikide parim eestkõneleja. (The Economist, 4.01)
Taani ajakirjandus
Suursaadik Meelike Palli lapsepõlves oli Eestis jõulude tähistamine keelatud, kuid traditsioonid elasid salajas edasi ning nüüd rõõmustab teda kojuminek oma nelja lapse juurde klassikaliseks jõuluõhtuks. Meelike Palli kasvas Nõukogude Eestis. See oli vene okupatsiooni aeg. "Ideoloogilisel pinnal oli jõulude pidamine keelatud. Kui koolilapsi nähti näiteks kirikus, ootasid neid koolis suured probleemid. Me saime halva käitumise eest "musta märgi" külge. Ka jõulude tähistamine kodus võis tuua hulga probleeme koolis. Meie pidasime kodus jõule, kuid väga vaiksel moel. Jõulude ajal ei olnud vaba päeva ning kõik pidid järgmisel hommikul tööle minema, mistõttu oli tõelist jõulupidu raske pidada. See pani küll piirangud pidulistele, kuid enamik säilitas siiski traditsiooni. Seda nihutati uue aasta suunas ning peeti uusaastapeo asemel, jõuluvana asemel käis "Külmataat" külas," jutustab Meelike Palli, kes on alates suvest Eesti suursaadik Taanis. Keelata jõulud just seal, kust võib-olla valgustatud puu algupära pärit, on tõeliselt groteskne. "Vanad üleskirjutised mainivad seda traditsiooni juba 1441. aastal, mil jõuluajal pandi Tallinnas üles valgustatud kuusepuu." "Minu vanematel lasus tugev kommunistliku partei surve, et nad sinna astuksid, kuid nad ei teinud seda. Ka mina ei liitunud noorkommunistidega ning see tekitas hulgaliselt probleeme. Nad üritasid mind hirmutada ähvardustega, nagu: "Sa ei saa mitte kunagi ülikooli, kui ei hakka kommunistlikuks nooreks." Kuid need olid vaid ähvardused," jutustab filoloogia lõpetanuid nelja lapse ema. "Perekonnast sai kaitsev kindlus. Oli ka tihedalt seotud sõprade ring, kellele sain loota ja kellega vabalt rääkida." Kasvamine võõra valitsuse all oli põhjuseks, miks Meelike Palli kandideeris Välisministeeriumisse. "Et teha tööd meie riigi taasülesehitamise nimel, juhtida see sinna, kuhu see tegelikult kuulub - Euroopasse – see on olnud minu missioon," ütleb ta. 1992. aastal, aasta peale taasiseseisvumist, määrati ta Eesti VM poliitika osakonda, alates 2003. aastast ELi osakonna peadirektoriks. "Mul ei ole kunagi olnud karjääriunistust saada suursaadikuks, see lihtsalt juhtus nõnda. 1997.-99. aastal, kui ma rajasin saatkonda Lissaboni, oli mul suurepärased töösuhted Taani saatkonna kolleegidega. Ma mõtlesin juba siis, et oleks tore, kui minu karjäär viiks mind Taani – riiki, millega meil on ajalooliselt tihedad sidemed ning kes on olnud meie suurim toetaja ELi ja NATOga liitumisel." Valik langes Taanile mitte ainult seetõttu, et see meenutab talle mitmes mõttes Eestit. "Niimoodi vältisin ma lahkuminemise raskusi," ütleb habras naine, kes on oma nelja lapse isast lahutatud. "Loomulikult tunnen ma oma lastest puudust. Me oleme nagu kamp sõpru. See ongi välislähetuse kõige suurem raskus: et ületada vahemaa igaühega neist. Kuid internet aitab igatsusest kergemini üle saada – me chatime õhtuti." Lapsed Eva-Liisa, 28, Timo, 27, Jorma, 22 ja Matiias, 18, rõõmustavad vähemalt sama palju kui temagi kahenädalase jõulupuhkuse üle Tallinnas. "Me tähistame traditsioonilisi jõule, mis on suures osas samasugused nagu Taaniski. Me küpsetame ingverisaia, kaunistame aia tuledega, ehime jõulupuu ja valmistame jõuluroogasid: seapraadi või kalkunit, sülti, ja vähesoolast heeringat sibula ja hapukoorega. Lisaks sellele ootab mu pere, et küpsetaksin rootsi jõulukringli, see on muutumatu traditsioon," jutustab ta. Edasi jutustab Meelike Palli traditsioonist oma lapsepõlve jõulude ajal. „Et saada kingitusi, pidime me laulu, tantsu või luuletuse ette lugema. See ei olnud mingisugune lihtne jõuluriim, ei, me pidime luuletuse pähe õppima ja selle ette kandma, paljud olid tõeliselt pikad, eesti ja maailma luule paremik,” lisab Meelike Palli, kelle isa oli kirjanik ja tõlk. Kingitused olid tihti väikesed. „Kingi saamine iseenesest, mis sellest et väikese, oli tunduvalt olulisem kui selle hind ja aitas kaasa kogu atmosfäärile, tõi eufooriat jõuluõhtusse. Kingituste puhul pole oluline hind või suurus, vaid jõulutunne.” (Søndag, 51/2006)
Majandus
Uudisteagentuurid
2007. aastast kiirenes Eesti äriregistris uute ettevõtete registreerimise kord. Nüüdsest võtab ettevõtte registreerimine aega 2 tundi. Internetis saab ilma notari abita firma registreerida ning riigilõivu tasuda Eesti elanik, kellel on pangakaart või ID-kaart. Avalduse läbivaatamine võtab aega 5 päeva. Uue süsteemi puuduseks on see, et riigilõivu tasumine ja kohustusliku algkapitali kinnitamine käib ainult läbi Hansapanga. Edaspidi lubatakse teha need toimingud kättesaadavaks ka läbi teiste pankade. (Regnum.ru, 03.01)
Rootsi ajakirjandus
Mööda Soome lahe põhja kulgev elektrikaabel seob esimest korda Baltikumi ja Põhjamaade elektrivõrgu. „Nüüd kehtib viisavabadus ka elektrile,” ütles Eesti Energia peadirektor Sandor Liive. Uue kaabli võimsus on küll piiratud, kuid selle sümboolne tähendus on tunduvalt olulisem. Eesti, Läti ja Leedu liitusid ELiga 2004. aastal, kuid nende elektrivõrk oli siiani seotud vaid Venemaa elektrivõrguga, mis on jäänuk perioodist II maailmasõja lõpust 1945 kuni aastani 1991, mil nad kuulusid N. Liitu. Nüüd on see muutunud tänu pea saja kilomeetri pikkusele ja miljard krooni maksnud elektrikaablile Estlink. „See on esimene samm sidumaks Balti elektrivõrku Põhjamaade ja Kesk-Euroopa võrguga,” sõnas Liive DN-le kaabli pidulikul avamisel Tallinna külje all asuvas Harkus. Kuna Baltimaade elektrivõrgud olid tänini üksnes Venemaa võrguga seotud, oleksid igasugused õnnetusjuhtumid Vene poolel võinud viia pinge languseni Eesti, Läti ja Leedu elektrivõrgusüsteemis. Lisaks sellele on Baltikumis märgatud, kuidas Venemaa on endistele N. Liidu liikmesriikidele gaasi- ja kütusehinda tõstnud, nii mõnedki peavad seda energia kuritarvitamiseks jõuvahendina. Eesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Einar Kiseli sõnul on hea omada alternatiive. Peale Estlinki on plaanis rajada ka teisi energiasidemeid Baltikumi, Põhjamaade ja Kesk-Euroopa vahel. Eestlased plaanivad veel ühe kaabli rajamist Soome suunal ning Leedu kavandab kaablit Rootsi ja Poolaga. Leedus toodetakse suur osa elektrienergiat Tšernobõli tüüpi tuumajaamas Ignalinas, mis suletakse 2009. aastal. Selle asemele on kolmel Balti riigil plaan üheskoos uus tuumajaam ehitada. (Thomas Hall, Dagens Nyheter, 28.12)
Põhjamaad, s.h Rootsi, hakkavad elektrit importima läbi Eesti ja Soome vahel asetseva uue kaabli. „Musta” elektrit toodetakse Kirde-Eestis, Narva lähistel asuvas elektrijaamas. Elektrit saab saata mõlemas suunas, kuid esialgu impordivad Põhjamaad elektrit. Liikudes elektrijaamade poole Narva lähistel Kirde-Eestis pea Vene piiri ääres, on neid lausa õhus tunda. Nimelt põletatakse elektrijaamades põlevkivi. Selles osas on Eesti Euroopas ainulaadne. Põlemisel tekkiva süsihappegaasi, väävligaasi ja teiste keskkonnakahjulike gaaside eraldumine on väga suur. Elektrijaamad ehitati 1950. aastatel. Nüüd on asutud rajatisi moderniseerima ning heitgaaside hulk on vähenenud. EL andis Eestile üleminekuperioodi aastani 1016. Selleks ajaks peavad modernsed korstnad N. Liidu aegsed asendama. Eesti keskkonnaliikumine näeks meelsamini suuremat panustamist taastuvenergiale. Praegu moodustab taastuvenergia Eestis kogu energiatoodangust vaid 2%, 2010. aastaks peaks see olema 5%. Keskkonnainstituudi SEI juures töötav Tiit Kallaste sõnul peaks valitsus taastuva energia tootmisele suuremat tähelepanu pöörama, kuid põlevkivienergiale ta siiski alternatiivi ei näe. „See on küll „must” energia, kuid meil ei ole muid võimalus,” ütles ta. Uues elektrikaablis loodetakse näha ka keskkonnaparandajat. „Elektri impordist saadav tulu investeeritakse elektrijaamade moderniseerimisesse,” kommenteeris Eesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Einar Kisel. (Thomas Hall, Dagens Nyheter, 28.12)
Norra ajakirjandus
Elektrikaablil Estlink pole Balti riikide jaoks mitte üksnes praktiline tähendus, vaid ka tugev sümboolne väärtus, mis näitab, et need kolm riiki vähendavad järjest enam oma sõltuvust Venemaast ning seovad end Põhjamaade ja Euroopaga, mida tunnistab ka liitumine ELiga 2004. aastal ning ühinemine Põhjamaade Investeerimispangaga (NIB). Esialgu kasutatakse kaablit Harku ja Espoo alajaamade vahel elektri müümiseks Soomele, kuid see võib ka saada vastupidise ülesande, kui Leedus asuv Ignalina tuumajaam mõne aasta pärast suletakse. Estlink on kolme Balti riigi, Eesti Energia, Latvenergo ja Lietuvos Energia ning Helisingin Energia ja Pohjalan Voima ühisprojekt. (Atle Syvertsen, Aftenposten, 2.01)
Varia
Suurbritannia ajakirjandus
Guardian Unlimited valis 4. jaanuari päeva tsitaadiks 22-aastasena profisportlase karjääri lõpetada otsustanud, ka Eesti koondises mänginud jalgpalluri Ott Reinumäe sõnad: „Ma lihtsalt ei naudi enam jalgpalli. Ma ei taha, et see oleks mu elukutse”. (Barry Glendenning ja Paul Doyle, The Guardian, 4.01)
Soome ajakirjandus
Eesti Autoregistrikeskus on lubanud 2007. aasta algusest videokaamerad autodesse, millega sooritatakse autojuhilubade saamiseks sõidueksamit. Tänu sellele olen otsustanud sel aastal sõidueksamile minna, kuna ei karda enam, et mind eksamil läbi kukutatakse, nii nagu varem. Sõidutunde Tallinna liikluses on üle kolmesaja ja mul on olnud kolm erinevat sõiduõpetajat, kuid sõidueksam on jäänud sooritamata. Sõiduõpetajad pakkusid võimalust altkäemaksu andmiseks, 200 euro eest oleksin saanud sõidueksamist läbi esimese korraga. Praxise andmetel andis 2003. aastal iga kümnes inimene Eestis altkäemaksu dokumendi hankimise eest. Altkäemaksude andmine on nüüdseks vähenenud. Konjunktuuri Instituudi andmetel küsiti altkäemaksu kolm aastat tagasi 12% inimestelt, 2005. aastal aga vaid 8%. 2005. aastal maksis altkäemaksu 3%, altkäemaksu suurus oli keskmiselt 300 eurot. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 4.01)
Tallinnas võib leida veel eksootilisi paiku, mille olemasolu turistid ei aima ning kuhu suurem osa tallinlastest ei ole tõenäoliselt kunagi eksinud. Üks selline piirkond on ajalooline Kopli küla. Sellele, kes saabub Koplisse esimest korda ja kõnnib mööda 5. liini, meenutab kogu piirkond ehk unenägude küla. Mitmed eelmise sajandi alguses ehitatud puumajad on tulekahjudes kannatada saanud, paljud on maha lõhutud, on tühje maju ja osade majade esimeste korruste akende ees on trellid. Ainulaadse küla majades elab siiski veel palju peresid, kelle esiisad elasid seal juba enne Teist Maailmasõda. Kopli küla saab näha praegusel kujul veel vaid aasta, pärast seda ehitatakse sinna uus luksuslik elamupiirkond. 2007. aastal ähvardab Kopli elanikke väljatõstmine, vähestel on võimalus osta miljoneid kroone maksvaid eluasemeid. Mitmetele Kopli elanikele on uus elukoht mujal Tallinnas teretulnud, kuid paljud on sunnitud lahkuma vastu tahtmist. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 6.01)
