Nädal välismeedias 25.-31. detsember 2006

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Majandus, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Laienemine

Fireworks, VIP guests, street parties and live music are taking over Bucharest and Sofia on Sunday night (31 December) as two more ex-communist states make the historic step of joining the EU, but many of the perks of EU membership are to stay on hold for years. German EU presidency envoy Frank-Walter Steinmeier, enlargement commissioner Olli Rehn and several MEPs will shuttle between gala dinners at the two capitals on New Year's eve, while youth groups plan to erect a giant sign at the Giurgiu-Rousse bridge on the Danube river pointing to Brussels and saying "This way to the EU." The event – seen as the completion of the fifth EU enlargement which began in 2004 – will see the EU's population swell from 463 million people to 493 million, its economy grow from €10.8 trillion to €10.9 trillion (the biggest single market in the world) and create new EU borders with Moldova and the Black Sea. (Euobserver, 31.12)

Relieved Romanians and Bulgarians planned all-night street parties to see in the New Year and mark their countries' accession to the EU on Jan. 1. As they joined the EU ranks, some west Europeans were worried that the bloc might have overstretched itself. They feared further enlargement could hurt their job markets, even raising the crime rate if, for example, drug smuggling and people trafficking, rife in the Black Sea region, spread to the West. Other EU hopefuls in the Balkans and further south, such as former Yugoslav states, Albania and Turkey, may have to wait. "Now the door will be shut for a while, so Bulgaria and Romania should consider themselves very lucky," said Gergana Noutcheva, a research fellow at the Centre for European Policy Studies (CEPS) in Brussels. (Reuters, 31.12)

Austria welcomed the EU accession of Romania and Bulgaria, whose membership would create a "new economic area of the Danube", economics minister Martin Bartenstein said. "In addition to the two new members themselves, Austria and Germany will also fully benefit from this market which will reach from the Black Forest (in southwest Germany) to the Black Sea," he said in a statement. Austria is already the top foreign investor in both countries. (Afp, 31.12)

Välispoliitika

Germany will fight to revive international efforts for Middle East peace and relaunch the EU constitution when it takes over the presidencies of the EU and the G8. Berlin has set ambitious targets and achieving them will test the diplomatic powers of Chancellor Angela Merkel. She told Germans in a New Year's speech that the dual presidencies presented a unique opportunity to help shape Europe's future in a globalized world. "Only a united Europe can tackle the challenges of globalization including international trade but also violence, terror and war," she said. "A divided Europe is doomed to failure." (Afp; 31.12)

Majandus

The EU's energy chief, fearing a disruption of gas supplies to EU countries, urged Russia and Belarus to resolve their bitter pricing row to avoid any problems in early 2007. "The EC is following the situation very closely since it may affect gas supplies to the EU," EU Energy Commissioner Andris Piebalgs said in a statement. (Reuters, 28.12)

Slovenia to become first former communist state to join eurozone. "We are replacing something good (the Slovenian currency, the tolar) with something even better (the euro)," Slovenian Finance Minister Andrej Bajuk said. "The euro isn't important only for our economy, we also expect psychological benefits ...we are coming closer to the most developed part of the EU and this will give (citizens) confidence," Slovenian PM Janez Jansa told. (Afp; 31.12)

NATO, Julgeolek

Two Latvian soldiers were killed by a roadside bomb in Iraq, the first combat deaths suffered by the Baltic state there. Three other Latvian soldiers were wounded when the improvised explosive device (IED) went off as their Hummer vehicle drove past at around midday "Hatred and fanaticism have taken the lives of our soldiers," Defence Minister Atis Slakteris said. "We received this news right after Christmas, a time when, more than ever, we wish for peace, joy and harmony." (Afp, 27.12)

Saddam Hussein was hanged for crimes against humanity after Iraq's PM rushed through an execution that delighted victims of Saddam's harsh rule. The former president, toppled by the U.S. invasion four years ago, was shown going calmly to his death on the scaffold in images of his last moments broadcast on state television. (Reuters, 30.12) Saddam Hussein's Baath Party urged Iraqis to "strike without mercy" at U.S. occupiers and Shi'ite Iran to avenge the execution of Iraq's former president but warned them not to be drawn into a civil war. "Forget your organisational structures and take the stand of honour you deserve which is to take revenge for Saddam Hussein," said the statement, posted on the Web site www.albasrah.net. (Reuters, 30.12) Hanging former Iraqi president Saddam Hussein was "barbaric" and may turn him into a martyr, the EU's aid and development Commissioner Louis Michel said. "You don't fight barbarism with acts that I deem as barbaric. The death penalty is not compatible with democracy. Unfortunately Saddam Hussein risks appearing as a martyr, and he does not deserve that. He is not a martyr, he committed the worse things," Michel said. (Reuters, 30.12) U.S. President George W. Bush said Saddam Hussein's execution would not end violence in Iraq but Iraqi expatriates danced in the streets and some ordinary Americans welcomed his hanging as justice served. While Bush called Saddam's death an important milestone, he noted it came "at the end of a difficult year for the Iraqi people and for our troops," and said "difficult choices and more sacrifices" lie ahead in Iraq. (Reuters, 30.12) Saddam Hussein was buried in the dead of night in his home village in northern Iraq, where his body was washed and covered in a white shroud in observance of Muslim rite by a small group of fellow tribesmen. A crowded service was first held in Tikrit, Saddam's former power base, at a mosque built by the former leader in the 1980s. The body, which arrived in a U.S. military helicopter, was then taken to the village of Awja and laid to rest in a religious hall. (Reuters, 31.12)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Inglisekeelse meedia tähelepanu keskmes oli eelmisel nädalal taas Iraak. Arutleti Saddam Husseini surmamõistmise ning selle üle, mida tuleks olukorra parandamiseks ette võtta edaspidi.

USA presidendi George W. Bushi poolt kaks aastat tagasi väljakuulutatud 10 aasta plaani kohaselt loobub Pentagon kolmandikust oma väljastpoolt USAd asuvatest sõjaväebaasidest ja toob ligikaudu 70 000 sõdurit ja 100 000 nende perekonnaliiget Saksamaal ja Lõuna-Koreas asuvatest baasidest kodumaale. Eesmärgiks on muuta sõjavägi kiiremaks ja paindlikumaks jõuks ning seetõttu ringlevad sõjaväelased edaspidi rohkem väiksemates strateegilise asukohaga operatsioonikeskustes, näiteks Bulgaarias, Rumeenias ja Kõrgõzstanis. Arvestades liialt suureks paisutatud USA sõjaväge, ähvardavat kodusõda Iraagis ja moslemite viha „ameerika imperialismi” vastu ja USA avalikkuse kasvavat vastumeelsust suurima sõjalise operatsiooni suhtes pärast Vietnami sõda, tähendab USA vägede paigutamine väiksematesse kaugematesse ja vähem nähtavalolevatesse baasidesse sobivat teed edasi. USA jaoks võib väiksem sõjaline kohalolek nii Iraagis kui ka mujal olla oluline faktor suurema julgeoleku saavutamisel (Stanley A. Weiss, IHT, 26.12.2006) Iraagis edu saavutamiseks peab USA üle minema konventsionaalselt sõjapidamiselt ebakonventsionaalsele ja karistama oma vaenlasi jälestusväärse taktika eest, mis sisaldab endas tsiviilelanike ja infrastruktuuri ründamist. Nii Iraagis kui ka mujal toimivad traditsioonilistest väeüksustest, relvadest ja taktikast paremini salajased operatsioonid ja luure, mida toovad lahinguväljale erioperaatorid, kes teevad tihedat koostööd kohaliku elanikkonnaga. Eesmärgiks on tekitada vaenlaste seas sellist hirmu, et murduks nende tahtmine jätkata mässu vabalt valitud Iraagi valitsuse vastu. Seni on erioperatsioonidega tegelevad üksused Iraagis suurema osa ajast tegelenud Saddami lähikondlaste, arvatavate massihävitusrelvade ning juhtivate mässajate ja terroristide otsimisega. Erioperaatorid (kõigist väeliikidest) on ettevalmistatud ka kohalike kultuuride ja keelte osas. See hõlbustab neil segunemist kohaliku elanikkonnaga ja Iraagi julgeolekujõududega ning koguda infot, mida saab kasutada vaenulike jõudude hävitamiseks. Lisaks võivad nad võita kohaliku elanikkonna südameid tsiviiltööga ja psühholoogiliste operatsioonidega Iraagi valitsuse vaenlaste vastu (Fred Gedrich ja Paul E. Vallely, The Washington Times, 28.12.2006) USA senaator, 2000. aastal Al Gore’i kõrval asepresidendiks kandideerinud Joseph Lieberman arvab, et Iraaki on vaja rohkem USA vägesid. Iraagi põhiprobleemiks pole tema arvates mitte Iraagi poliitilise tahte ega USA diplomaatiliste algatuste, vaid hoopis tavajulgeoleku puudumine. Seni, kuni mässajad ja surmarühmad terroriseerivad Bagdadi, ei saa oodata, et Iraagi värsked demokraatlikud institutsioonid hakkaksid toimima, samuti ei teki seetõttu rahvapoolset usaldust. Hirm, mida tekitavad jõugumõrvad ja massilised inimröövid, põhjustab selle, et mõjule pääsevad kõrilõikajad ja äärmuslased, keda ei huvita rahu ega leppimine. (Joseph Lieberman, The Washington Post, 29.12.2006)

Oli väga oluline näha, kas Saddam Husseini võimu alt vabanenud Iraak suudab võtta endise diktaatori vastutusele viisil, mis tekitab lootust parema tuleviku osas. Hoolikalt läbi viidud ja aus kohtuprotsess võinuks heastada osa kahjust, mida tema valitsemine tekitas. See võinuks ka luua pretsedendi õiguspõhimõtete toimimisest riigis, mida on aastakümnete kaupa räsinud omavolitsemine ja kättemaksuhimu ja panna aluse uuele rahvuslikule ühtsusele pärast pikaaegset manipuleerimist usuliste ja etniliste erinevustega. Võinuks. Aga seda ei juhtunud. Vigaderohke, politiseeritud ja vastuseise tekitava kohtuprotsessi tulemusena määrati Saddam Husseinile surmanuhtlus poomise läbi. Sel nädalal jättis apellatsioonikohus otsuse jõusse ja nõudis selle kiiret täideviimist. Enamusel iraaklastest on nüüd sedavõrd palju tegemist oma perekondade kaitsmisega ähvardava kodusõja eest, et neile tundub vähe korda minevat Husseini saatus või isegi nende endi tuhmuvad unistused uuest ja paremast Iraagist. (Juhtkiri, The New York Times, 29.12.2006) Saddam Husseini kohtuprotsessil esines tõsiseid vigu. Algusest peale õõnestas protsessi Iraagi valitsuse lakkamatu sekkumine. Veelgi enam, süüaluste õigusi rikuti korduvalt sellega, et kaitsele ei esitatud võtmetähtsusega tõestusmaterjale, ja kaitse õiguste piiramisega tunnistajate küsitlemisel. Enim häiris protsessi teise kohtuniku korduv ebasobiv käitumine. Jaanuaris astus esimene kohtunik tagasi protestiks juhtivametnike poolse avaliku kriitika vastu tema tegevuse suhtes. Need ebaõnnestumised varjutavad protsessi tähtsust. Esmakordselt pärast Nürnbergi protsessi oli terve repressiivse riigi valitsus kohtu all inimõiguste ränga rikkumise eest. See tekitas võimaluse tõstatada režiimi kohutavaid kuritegusid ja alustada arutelu neile aluse pannud poliitika ja otsuste üle. Rahvusvahelistele õigluse standarditele vastaval kohtuprotsessil oleks ajaloolisi fakte vaadeldud ja kontrollitud, panustatud ohvrite kogemuse avalikku mõistmisse ja loodud kindel alus demokraatia usaldusväärsusele. Sel protsessil aga ei suudetud erinevalt Nürnbergist luua viitepunkti, mis võiks iraaklastele selgitada, mis juhtus ja miks. (Richard Dicker, The Guardian, 29.12.2006)

SAKSAMAA

Saksakeelne ajakirjandus pööras aasta viimasel nädalal tähelepanu eeskätt Saksamaa välispoliitikale, “Tornado” hävitajate võimalikule missioonile Lõuna-Afganistanis, euro-ruumi laienemisele. Ilmus ridamisi Bulgaria ja Rumeenia teemalisi artikleid. Jätkuvalt oli huviorbiidis Venemaa välismajanduspoliitika.

Saksamaa Liitvabariigi välispoliitikal on 2007. aastal selge ja ühemõtteline, kuid kahjuks vale raskuspunkt. Tony Blair lootis samuti Suurbritannia ELi ja G8 eestistumisest palju, kuid G8 eesistumine osutus seebimulliks ning EL sattus sügavasse kriisi. Merkel seab G8 jaoks esikohale kliimamuutuse ja ELi jaoks põhiseadusleppe. Selle asemel tuleks aga hoopis tähtsustada makroökonoomilist stabiilsust ja energiajulgeolekut. Järgnevatel aastatel võib robustne rahvusvaheline finantssüsteem löögi alla sattuda, rahvusvahelist koostööd tuleks vääringu- ja finantskriisi puhuks tõhustada. Kuna Hiinata pole taolise strateegia väljatöötamine mõeldav, peaks G8 Hiinaga tihedalt koopereeruma. ELi jaoks on suhted Venemaaga kõige olulisem teema. Mingil juhul ei tohiks suhteid piirata või kahjustada, kuid praegu mängivad venelased eurooplasi kahepoolsete lepingute ja suhetega üksteise vastu välja. EL on aga maailma suuruselt teine majandusruum, ta peaks suutma Venemaaga jõupositsioonilt rääkida. See pole lihtne, kuid ometigi tuleb endale strateegilised eesmärgid seada – mitte sõltuda ühest tarnijast. Ka põhiseaduslepe on tähtis, kuid praegu tuleks küsida, mida on üldse võimalik saavutada? Prantsusmaal on nii vasak- kui ka parempoolsed parteid jõudnud konsensuseni, et 2008. aasta teisel poolel (Prantsusmaa eesistumise ajal) võidakse põhiseadusleppe küsimuses üksmeelele jõuda. (Wolfgang Münchau, FTD, 27.12) Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier arutleb koos evangeelse-luterliku kiriku nõukogu eestseisja, piiskop Wolfgang Huberiga olukorda Lähis-Idas, ELi laienemist ning usuvabadust Türgis. Steinmeier rõhutab, et üks põhjusi, miks Saksamaa oma eesistumise ajal põhiseadusleppe protsessi taaskäivitamisele panustab, on põhiseadusleppes sisalduv ühise välisministri ja tema ameti loomise idee. (Ansgar Graw, Die Welt, 24.12) Steinmeier külastas solvunud vene sõpru. Vahetult enne kohtumist Moskvas kuulutas Lavrov lääne ajakirjandusele, et läänes valitseb külma sõja meeleolu. Steinmeierile pole Venemaa lauskritiseerimine kunagi meeltmööda olnud, pealegi mõistab ta välismajanduspoliitikuna Venemaa strateegilist tähtsust Euroopale. Samuti püüab Steinmeier Moskvat Lähis-Ida ja Iraani umbsõlmede harutamisesse kaasata. Teisalt peab ta Venemaad hurjutama ja innustama inimõiguste küsimustes. Steinmeieri kohtumisele opositsiooniga ajakirjanikke ei lasta, välisministrit koos Garri Kasparoviga ühisele pildile ei jäädvustata. Ka Steinmeieri ja Lavrovi kahetunnisest kohtumisest ei imbu välja midagi, üksnes demonstratiivsed käepigistused. (Wulf Schmiese, FAZ, 24.12)

Soome välisminister Erkki Tuomioja võtab kokku Soome eesistumispoolaasta. Välispoliitikat silmas pidades oli kõige keerulisem asjaolu, et EL peab igas võimalikus küsimuses positsiooni väljendama, alates terrorist Sri Lankal, lõpetades inimõigustega Kõrgõstanis. Eriti Liibanoni kriis oli väga õpetlik. Keegi ei võta ELi tõsiselt, kui ei kõnelda ühel häälel. Lõpuks seda ikkagi suudeti. ELil on palju laiemaid välispoliitilisi ja kriisireguleerimise mõjutusvahendeid kui ühelgi teisel rahvusvahelisel organisatsioonil, sestap pole sõjaväeline moment see kõige olulisem. Mis puudutab Venemaad, siis oskab see riik teistest paremini riikidevahelisi erihuvisid üksteise vastu välja mängida. Kuid arvatavasti pole ka Venemaal midagi Euroopa vastu, kes ühel häälel kõneleb. Läänemere gaasijuhtme projekti pole Soome kunagi poliitiliseks pidanud, olles ka ise sellest aastaid tagasi elavalt huvitatud olnud. Kuid oht merekeskkonnale on olemas, see on projekti ainus probleemne koht. Türgi puhul tuleks lõpetada jutud privilegeeritud partnerlusest, sest Türgi on võtnud suuna liitumisele ja vastavalt on peetud ka läbirääkimisi. Privilegeeritud partnerlus pole midagi muud kui olukord, kus ELi partnerriik on kohustatud kõik ELi reeglid üle võtma, kuid ei tohi otsustamisest osa võtta. Norral on säärased suhted ELiga, kuid ta on teinud vastava otsuse ise. (Gunnar Herrmann, SZ, 23.12)

Saksamaa eesistumise ajal peab Euroopa ometi kord õppima käituma globaalse mängurina. Maailma ootab Saksamaalt palju. Lähis-Ida, Balkani umbsõlm, Türgi küsimus, Doha läbirääkimiste voor ning energiajulgeolek, suhted Venemaa ja Kesk-Aasiaga – Steinmeier ja Merkel peavad sooritama imesid. Nad ei pea üksnes Euroopa sisemise ja välispoliitilise toimimisvõime taastama, vaid ka uusi rõhke seadma. Arvestades eesseisvat võimuvahetust Prantsusmaal ja Suurbritannias on Saksamaal praegu võimalus vastutus endale võtta ning ELi välis- ja majanduspoliitilisi positsioone tugevdada. Muidugi püütakse Saksamaal ootusi maandada ning vaigistada. Asjata! Euroopalt oodatakse, et ta oma majandusliku võimsuse poliitikasse rakendab. Iseäranis Lähis-Idas, kus USA on “ausa maakleri” positsioonid kaotanud, on ELil šansse oma mõju maksma panna. Koos USAga suudaks EL välja töötada arengustrateegia, mis mõjutaks sündmuste kulgu positiivses suunas Liibanonist Afganistanini. Kui julgeolekupoliitikas on ELil raske ühisel häälel rääkida, siis majandus- ja kaubanduspoliitikas võiks ta n-ö esimest viiulit mängida. Maailmas ollakse pettunud selle üle, et EL ei käitu seni oma kaalule ja mõjukusele vastavalt. Hariduse, teaduse ja arengu finantseerimine võiks Euroopa konkurentsivõimet kohandada kaasaegsetele oludele. Transsatlantilise vabamajandustsooni idee aga oleks vale samm - hale katse USAd ja Euroopat Hiina tööstusliku konkurentsi eest ühiselt kaitsta. Tulevik peab kuuluma WTOle. (Carola Kaps, FAZ, 29.12)

PRANTSUSMAA, BELGIA

2006. aasta viimastel nädalatel kirjutas Prantsuse ajakirjandus Bulgaaria ja Rumeenia liitumisest ELiga, Sloveenia ühinemisest eurotsooniga ning üha süvenevast ühisraha-skeptilisusest.

Bulgaaria ja Rumeenia vastuvõtmine ELi kujutab endast lõppetappi 2004. aasta laienemisele, mis sümboliseeris Külma sõja lõppu ning euroopaliku mudeli võitu kommunistliku režiimi üle. Kuna Bulgaaria ja Rumeenia, kes peavad liitumisel oluliseks “klubisse kuulumist”, ei ole mitmes valdkonnas laienemiseks päris valmis, hoitakse neil teravalt silma peal. Teisalt on praegu ebasoodne aeg. Pärast 2004. aasta suurejoonelist laienemist asendus eufooria prantslaste ja hollandlaste eestvedamisel hirmu ja väsimusega. Nüüd peab EL tõestama, et laienemisprotsess ei kulge kiirustades ning ei ole kontrolli alt väljunud. Isegi kui laienemine pidurdub, jääb selle põhieesmärgiks majanduskasvu genereerimine ning stabiilsuse säilitamine. (Juhtkiri, Le Monde, 27.12) Rumeenia president Traian Basescu peab ELi vajalikuks eelkõige demokraatia tagamisel. Samuti näeb ta ELil suurt rolli rahutu Musta mere regiooni stabiliseerimises, eriti võitluses narko-, relva-ja inimkaubanduse vastu ning Lõuna-Osseetia, Abhaasia, Transnistria ning Põhja-Karabahhi konfliktide lahendamises. (Intervjuu Rumeenia president Traian Basescuga, Mirel Bran, Le Monde, 27.12)

Hoolimata ELi põhiseadusliku lepingu vastuvõtmise nurjumisest ning kõrge töötuse taseme ja laienemishirmu püsimisest, jätkab EL oma kodanike vajaduste rahuldamist. 2007. aasta toob endaga kaasa roamingu-teenuste odavnemise, teenustedirektiivi, Bulgaaria ja Rumeenia liitumise ning euro kasutuselevõtu Sloveenias. Samuti teisi muutusi, mis peaksid eurooplaste igapäevaelu paremaks muutma. Suurem osa nendest ettevõtmistest kujutab endast pikkade vaidluste tulemusena kujunenud mitmepalgelise poliitika vilja. Kuid, kas need sammud, mis on saavutatud kompromissi teel ning otseselt ei rahulda ühegi inimese vajadusi, suudavad inimesi Euroopa otstarbekuses veenda? Kuigi need sammud on vajalikud, ei suuda need maskeerida Euroopa nõrkust ning põhjendada Euroopa eksisteerimise otstarbekust. (Thomas Ferenczi, Le Monde, 28.12)

Uue aasta algus saabus “Balkani väikesele Šveitsile” Sloveeniale koos euroga. Sloveenia on ainsana uutest liikmesriikidest jõudnud euro kasutuselevõtmiseni ning võib nüüd triumfeerida enne järgmist laienemisvooru, mis tõotab tulla jõulisem. Teised uusliikmed olid hädas inflatsiooni või suure eelarvedefitsiidiga ning ei vastanud seetõttu kvalifikatsioonikriteeriumitele, mis nende arvates on ebaõiglased. Nad leiavad, et vanade liikmesriikide väljatöötatud liitumiskriteeriume ei saa kohaldada dünaamiliselt arenevatele majandustele ning et hindade tõus on järelejõudmisfaasis täiesti loomulik nähtus. Samuti kardavad nad, et liigselt range poliitika võib pärssida nende majanduslikku arengut. Lisaks heidavad nad vanadele liikmesriikidele ette karmust reeglite suhtes, mida nad ise ei järgi. (Philippe Ricard, Le Monde, 28.12)

Ühisraha populaarsuse vähenemine selle peamiste kasutajate seas lööb ELis häirekella. Seekord ei ole süüdi vüksnes Prantsusmaa, vaid ka teised riigid nagu Saksamaa ja Itaalia. Euro puhul kritiseeritakse pigem nurjunud ootusi kui saavutatut. Kindlapeale on euro tehniline edasiminek, mis lihtsustab raharinglemist ning suurendab kokkukuuluvustunnet. Paraku ei ole see suutnud täita oma loojate eesmärki: elavdada integratsiooni. Praegusel momendil ei tekita avarii teinud europrojekt enam kellegi kõhus liblikaid. Selleks, et euro taas entusiasmi tekitaks, peab olema sama edukas nagu Sloveenia. (Pierre Haski juhtkiri, Liberation, 28.12) Euroopa kodanikele tähendas euro võimalust lihtsamini reisida, hindu võrrelda ning tugevdada ELi positsiooni maailmas. Peamiselt pooldavad eurot noored, haritud ning tööga rahulolevad inimesed. Kui võtta arvesse sotsioloogilisi hinnanguid, viitab kõik sellele, et usalduse saavutamine euro suhtes on veel väga kaugel. (Jean Quatremer, Liberation, 28.12)

Samaaegselt euro viienda sünnipäeva ning kolmeteistkümnenda eurotsooni liikme lisandumisega, kogub Saksamaal, Prantsusmaal ning Itaalias jõudu ühisraha-vastasus. Selle üldlevinud põhjuseks tuuakse hindade tõusu, kuid suuremas plaanis võib seda seostada ELi üldise, spiraalse allakäiguga. Skeptitsism euro suhtes on kõigi ELi ebaõnnestumiste vili: põhiseadusliku lepingu läbikukkumine; luhtunud Lissaboni strateegia, mis pidi EList 2010. aastaks maailma kõige konkurentsivõimelisema majandustsooni looma, kliiniliselt surnuks kuulutamine; ettevõtluse siirdumine uutesse liikmesriikidesse. Paraku kogub euro-vastasus maad just suurtes liikmesriikides, kelle majandused ei ole piisavalt dünaamilised. Avatud majandusega väikeriikide seisukoht euro suhtes on endiselt soosiv. (Martin Buxant, La Libre, 29.12)

SKANDINAAVIA

Aasta viimasel kahel nädalal oli Skandinaavia ajakirjanduse huviorbiidis ELi eesistujariigi ülesannete edasiandmine Saksamaale, pingete kasv Aafrika Sarvest Tšaadi ning Kesk-Aafrika Vabariigini.

Alates 1. jaanuarist on Saksamaa ELi eesistujariigiks ning Angela Merkel Saksamaa liidukantslerina saab kriisi äärele jõudnud liidu enda õlgadele. Merkelit saab aga olema igal pool ja tema roll Euroopa juhtimisel saab olema suur. Tõsi, kahe teise suurriigi, Prantsusmaa ja Suurbritannia riigijuhid Jacques Chirac ja Ja Tony Blair on küll oma ametipostidel alles, kuid nende „parim enne” kuupäev on läbi saanud. Nad elavad järelhüüde mõtteis, mitte aktiivses igapäevapoliitikas. Samas on möödunud keerulise aasta jooksul Kristliku Demokraatliku Liidu juht Merkel näidanud üles tugevust välispoliitika vallas, ja seda mitte üksnes oma sotsiaaldemokraadist eelkäijale Gerhard Schröderile vastandudes. Diplomaatiliselt head mängu – kombinatsioon vana kooli tarkusest, mis on Kristlike Demokraatide Liidu ladvikul – läheb Merkelil kõva pähkli purustamiseks tema eesistumisperioodi ajal vaja. Nimelt on tema eesmärk ELi põhiseaduslepe taas ellu äratada. Eesmärgiks on poole aastaga leida nii praegusele lepingule “jah” ütelnuile kui ka “ei” ütelnuile ning ELi skeptilistele riikidele nagu Poola, Suurbritannia ja Tšehhi sobiv tasakaalustatud kesktee, mille edasiarendamine jääks juba järgmisele eesistujale Portugalile. Ka Taani peaminister Andres Fogh Rasmussen kinnitas oma kohtumisel Merkeliga, et ELil on aeg edasi liikuda ning kriisist väljuda. Uue ajakava järgi peaks lõplik lepingutekst valmis ning ka vastu võetud olema pärast Prantsusmaa presidendivalimisi, kuid enne EP valimisi ja uue EK koosseisu määramist 2009. aastal. Lisaks põhiseadusleppele tuleb Merkelil veel tegeleda nüüdseks juba 27 liikmesriigi esindamisega, Venemaaga majanduslike ja energeetikaküsimuste lahendamisega. Ka on Merkelil ELi välispoliitika suunal ellu kutsuda uued Lähis-Ida rahuläbirääkimised ning koostöö parandamine USAga. Seda kõike on palju, ka Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier on eesootava töö kohta öelnud, et me ei saa teha imesid kuue kuuga, aga proovida ju võib. (Claes Avidsson, Svenska Dagbladet, 21.12; Juhtkiri, Berlingske Tidende,21.12; Jesper Kongstad, Jyllands-Posten, 31.12)

Rootsi välisminister Carl Bildt on mures Aafrikas tekkinud konfliktide pärast. Lisaks hoiatas ta võimaliku suure sõja puhkemise eest kogu “Aafrika Sarvel”. „Me näeme konfliktide laienemist kogu vööndis, Kesk-Aafrika Vabariigist kuni Somaaliani,” kommenteeris Bildt. (Håkan Johansson, Dagens Nyheter, 24.12) Nn Aafrika Sarves on olukord muutunud pingeliseks. Somaalia sisekonflikt haaras endasse ka Etioopia, mis jõululaupäeval pommitas Somaalia lennuvälju. Ühest küljest on Somaalias toimuv ilmaliku ja religioosse Somaalia valitsuse omavaheline konflikt. Teisalt on see ka muslimite omavaheline konflikt, kus fundamentalistlikud jumalasõdalased ja mullad soovivad rajada Talibanile sarnast organisatsiooni Somaalias, kuid teised separatistlikud muslimid pooldavad Iraani, Sudaani, Liibüa või isegi al-Qaeda sarnast võimu. Teisest küljest on konfliktid seotud juba ammusest ajast riikide geograafiliste piiridega, mis tekkisid koloniaalvalduste ajajärgul ning ei arvestanud etnilisi ja religioosseid erinevusi. Selleks, et vältida tõelise sõja puhkemist, tuleks Somaaliasse viia rahuvalveväed, kuid siiani on üksnes Uganda oma abi pakkunud. (Juhtkiri, Svenska Dagbladet, 28.12; Per Jönsson, Dagens Nyheter, 29.12) Teine probleemne riik selles vööndis on Sudaan, täpsemini tema provints Darfur, kus toimuv konflik on kestnud juba neli aastat. Nüüdseks on probleemid laienenud ka naaberriiki Tšaadi. Alates 2003. aastast on piirkonnas hukkunuid umbes 200 000 inimest ning miljonid on oma kodudest põgenenud. ÜRO on aga siiani seal toimuva kodusõja suhtes üsna ükskõikseks jäänud. Konflikt on tekkinud riiki elama asunud araablaste ning põliselanike vahel, selle konflikti põhjuseks on raha ning energiaressursid. Probleemi lahenduseks oleksid sanktsioonid, mis paneksid ehk Sudaani presidenti Omar Hassan al-Bashiri mõistma, et tema valitsusel on kohustused kõikide riigi kodanike ees, nii araablaste kui ka põliselanike ees. Mõjuvaimas oleks naftaembargo. Probleemiks on siinkohal üksmeele saavutamine ÜROs, kuna Hiina, kes ostab 2/3 Sudaani naftast, võib Julgeolekunõukogus seesugusele otsusele veto panna. Proovida aga tuleb. (Juhtkiri, Jyllands-Posten, 27.12)

SOOME

Soome ajakirjandus andis aasta viimastel nädalatel hinnanguid lõppevale Soome ELi eesistumisperioodile.

Kui eesistumisaega hinnata selle järgi, kui hästi ELi süsteem Soome eesistumise ajal töötas, on hinded head. Kui aga hinnata eesistumist suurte poliitiliste saavutuste järgi, siis ei olnud Soome periood kuigi edukas. Parima hinde võib Soomele anda selle eest, kuidas Soome leidis väljapääsu esilekerkinud või tõstatatud probleemidest – näiteks läbirääkimised Türgiga. Soome sai hästi hakkama ka välispoliitikaga, näiteks ELi kiire ja usutav reageerimine Liibanoni kriisile. Üksikute eri valdkondade otsused tõid Soomele nii plusse kui ka miinuseid. Kemikaaliseaduse heakskiitmine oli tähtis otsus ning viimase hetke kompromissi saavutamises oli Soomel oluline osa. Ka teenuste direktiivi eest võib anda hea hinde. Miinuseid tõid tööajadirektiiv ning läbimõtlemata katse vähendada ametnikekohti Euroopa Komisjonis. Soome keskmiseks hindeks on kindlasti hea. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 19.12) Nagu PM Matti Vanhanen tõdes, tuli võite ja kaotusi. Lõppkokkuvõttes sujus töö üldjoontes hästi. Juba seda võib pidada saavutuseks, et ELi üleüldine madalseis ei süvenenud, kuigi ei paranenud samuti. Soome poolt vaadates oli ehk tähtsaim saavutus see, et Soome on ELi silmis nüüd mõõdukas ja kogenud, tavaline ja peaaegu ”vana” või vähemalt keskmiselt vana liikmesriik, mitte aga kauge imelik Põhjamaa. Eesistumise hindamise teeb raskeks see, et suur osa tööst ei jõua avalikkuse ette. Sellisele väikesele riigile nagu Soome on eesistumine raske ülesanne. Eesistumine paljastas ka ühe nõrga koha Soome ELi poliitikas. Matti Vanhanenist ei ole saanud tugevat ja silmapaistvat euroopalikku juhti. (Olli Kivinen, Helsingin Sanomat, 19.12) Soome eesistumine jääb ajalukku väljakutsete poolest välissuhetes ning suurte saavutuste ja ka suurte pettumuste poolest. ELi välispoliitika oli Soome eesistumisaja suur katsumus. Soome ülesanne oli hoida EL ühtsena ja samas kindlustada ELi tegevus rahvusvahelistes olukordades. ELi reageerimist Liibanoni kriisi ajal on ka rahvusvaheliselt tunnustatud. Lähis-Ida olukorra teravnemise ajal suutis Soome saavutada ühtse poliitika. ELi suhted Venemaaga olid Soome eesistumise üks prioriteete ning juba teist korda oli Soome sunnitud tunnistama oma jõuetust nende suhete arendamisel. Venemaa-suhete teravnemise pärast ei saa süüdistada eesistujariiki, kuid olukord näitas ELi ja Venemaa suhete probleemide mitmekesisust. Soome saavutused ELi laienemisprotsessis tekitavad vastuolulisi tundeid. On küsitav, kas Soome eesistumise ajal tehtud otsust Türgiga peetud läbirääkimiste osalise külmutamise kohta võib pidada saavutuseks. (Teija Tiilikainen, Turun Sanomat, 19.12) Pessimistid ütlesid Soome eesistumisaja alguses, et eesistumist võib pidada õnnestunuks, kui EL ei taandu eesistumise ajal. Seda kindlasti ei juhtunud. Vatupidi, liiguti edasi ilma suuremate deklaratsioonideta ja keskenduti tööle. Eesistumine tugevdas Soome positsiooni. (Matti Vanhanen, Turun Sanomat, 20.12) Soome eesistumisaeg ei lähe ajalukku, kuid seda võib pidada hästi sujunuks ja vastutustundlikuks. Soome eesistumiselt ei oodatud kangelastegusid. Suurim väljakutse oli rutiini haldamine. Liibanoni kriisiga tegeleti meisterlikult. VM Tuomiojale oli eesistumine senise poliitilise karjääri tipp. Ameerika suunal ei ole Tuomioja ja ka teiste Soome poliitiliste juhtide kontaktid siiski päris korras. Kordaläinuks võib lugeda avalikkuses ehk liiga vähe tähelepanu pälvinud hea töö ELi Põhjadimensiooni uuendamisel. Soome jättis hea päranduse järgmisele eesistujale Saksamaale. (Juhtkiri, Kaleva, 27.12) Soome eesistumine on möödas. Hindeid on antud nii häid kui halbu. Kuid kas sellest on ka midagi õppida? Üks õppetund on seotud isikute valikuga. Õnneks oli välisministriks kogenud Erkki Tuomioja, kes oli oma ülesannete kõrgusel. Peaministri roll jäi aga võrreldes eelmise eesistumisajaga kaugeks - suurte ja mõjuvõimsate liigasse Vanhanen ei tõusnud. Lisaks õpetas eesistumine seda, et koostöö Euroopa Komisjoniga on väga oluline ning ELi asjades on ülitähtis ettevalmistustöö. Kõige tundlikum ja tähtsam õppetund on ehk see, et Soome otsuste tegemise süsteemi tuleks uuendada: Soome tegevus ELi suunal tuleb jätta valitsusele ning president peab sellest kaugenema. (Paavo Rautio, Helsingin Sanomat, 3.01)

VENEMAA

Vene politoloog, Välis-ja kaitsepoliitika nõukogu esimees Sergei Karaganov kiitis Vene diplomaatiat ning loetles suuremaid õnnestumisi. „Aasta oli raske, aga kokkuvõttes edukas,” nendib ta oma arvamusloos. „Tehti vigu, kuid tänu heale diplomaatiale oli õnnestumisi selgelt rohkem.” Karaganov tõstis esile ÜRO Iraani suhtes vastu võetud resolutsiooni, mis tagas Venemaa geostrateegilised ning majanduslikud huvid ning võttis ära seaduslikud võimalused Iraani suhtes jõu kasutamiseks. Kordaminekuks pidas ta USA nõusolekut Venemaa WTOsse astumiseks, selle kirjutas ta samuti oskusliku diplomaatia arvele. „Venemaa jätkas oma majanduslikku ja poliitilist kohalolekut Aasias ning kasvatas aktiivsust Lähis-Ida suunal. Sellise aktiivsuseta ei saa pretendeerida esmaklassilise suurriigi või maailma liidri rollile energeetika valdkonnas,” tähendas Karaganov. Ka mainis ta suhete paranemist Kiieviga ja pidas tõenäoliseks, et targa poliitika korral maetakse Ukraina võimalus NATOsse astumiseks. Teiste tendentsidena nimetas Karaganov Iraagi-fiaskost tulenevat USA jätkuvat nõrgenemist, Euroopa Liidu positsioonide nõrgenemist rahvusvahelises poliitikas ning Hiina tugevnemist, mis on Venemaale kasulik. Ka Iraani edusammud tuumavõimekuse suunas muudavad Venemaad mõjukamaks. (Sergei Karaganov, Rossiiskaja Gazeta, 27.12)

Põhja-Euroopa maad on mures energiasõltuvuse pärast Venemaast ning võtavad turu kaitseks vastu poliitilisi otsuseid, mis ei ole majanduslikult kasulikud. Eelmisel kuul teatas Rootsi valitsus, et ei toeta nn Rootsi haru ehitamist Vene-Saksa gaasijuhtmele, kuigi seda taotlesid Rootsi töösturid. Detsembri alguses vähendas Eesti oma seotust Venemaaga, kui Soome ja Eesti vahele paigaldati elektrikaabel. Projekt maksis peaaegu 200 miljonit eurot. Ekspertide arvates maksab Soome elekter kaks korda rohkem kui Vene oma ning kaabli paigaldusel olid poliitilised eesmärgid. „Vene kammitsatest” vabanemine lõppes sellega, et Soome kaubandus-ja tööstusminister Mauri Pekkarinen ütles ära Vene firmale „United Power”, kes tahtis rajada 1000 MW kaablit Soome lahe põhja, Keglovost Kotkasse. Pekkarinen põhjendas seda nõnda, et tegutses vastavalt parlamendi enamuse tahtele, kes muretsevad sõltuvuse pärast Venemaast. (Aleksei Smirnov, Novõje Izvestija, 26.12)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Uudisteagentuurid

Aasta lõpus andis Eesti välisminister Urmas Paet intervjuu agentuurile Interfax. Enim käsitleti piirilepingute teemat, selle valguses hindas välisminister läinud aastat Eesti-Vene suhetes keeruliseks. „Kui aasta algus oli mingil määral optimistlik – kirjutasime alla maismaa- ja merepiiri puudutavad lepingud, siis aasta teine pool oli samm tagasi. Vene poole taganemine piirilepingutest kustutas meie ootused,” nentis Paet. Veel puudutati Põhja-Euroopa gaasijuhtme rajamist. Urmas Paeti sõnul ei ole sellega seoses siiani tehtud objektiivset keskkonnaanalüüsi, samuti pole informatsiooni, kuidas gaasitoru mõjutab Läänemere-äärseid riike. „Meie huvides oleks, et toimiks infovahetus ning et mereäärsed riigid, sealhulgas Eesti, saaksid sellest osa võtta,” lausus Paet. Välisminister kommenteeris ka viisarežiimi lihtsustamist ning Venemaalt kompensatsiooni nõudmist nõukogude okupatsiooni eest. „Ei parlament ega valitsus ole kompensatsiooni osas otsust vastu võtnud. Kompensatsiooni nõudmise osas pole otsust, kuid pole ka otsust kompensatsiooni mittenõudmise kohta,” märkis välisminister. (Arkadi Prisjažnõi, Interfax, 28.12)

Estonia has invited the OSCE to monitor the Baltic country's parliamentary elections next March, the world's first national vote by Internet, officials said. "Voting on the Internet is novel in the whole area of the OSCE," Estonian FM Urmas Paet said in a letter to the OSCE's election observation unit. (Afp, 27.12)

Venemaa ajakirjandus

Eestis, mida peetakse kõige liberaalsemaks riigiks maailmas, hakati ajakirjanikke taga kiusama. Võimud panid kinni ajalehe Pravo i Pravda, kus kritiseeriti peaminister Andrus Ansipit. Valitsust kritiseerinud ajakirjanikes tekitas nördimust peaministri visa soov eemaldada Tallinna kesklinnast nõukogude vabastaja monument, mis püstitati hukkunud sõdurite mälestuseks, kes vabastasid Eesti fašistlikust okupatsioonist. Olukorra paradoks seisneb aga selles, et kriitika avaldanud ajaleht kuulub valitsuskoalitsioonis olevale Keskerakonnale. Selle juhtkond ehmus ajakirjanike julgusest ning teatas, et neil pole artikli ega karikatuuriga mingit pistmist. Nad palusid peaministrilt vabandust ja lubasid tiraaži tagasi võtta. Pärast seda algas Eestis tõeline ajujaht artikli kirjutanud ajakirjanikele. Isamaa ja Res Publica Liit nõudsid Kaitsepolitseilt Pravo i Pravda väljaandjate vastutuselevõtmist. Üllataval kombel suhtusid teised Eesti meediaväljaanded rahulikult kolleegide kiusamisse. Telefonivestluses andsid kohalikud ajakirjanikud mõista, et ei näe midagi skandaalset võime karmilt kritiseerinud ajalehe sulgemises. Nende sõnul ei omanud Pravo i Pravda õigust valitsust kritiseerida. Omanik võib ajalehe kinni panna, kui heaks arvab, ning see ei kujuta demokraatiale ega sõnavabadusele mingit ohtu, selgitasid ajakirjanikud, kes oma nime avaldada ei tahtnud. (Nadežda Sorokina, Rossiiskaja Gazeta, 25.12)

Veebiväljaandes Russkie.org kirjutab Mihhail Petrov inimsusevastastest kuritegudest, mis Saksa okupatsiooni ajal pandi Eestis toime juutide, mustlaste ja venelaste vastu ning mälestusmärkidest, mis on püstitatud Saksa mundris võidelnutele. Artiklis „Tavaline neonatsism” toetutakse väljavõtetele Inimsusevastaste Kuritegude Rahvusvahelise Uurimiskomisjoni raportist. „Pilt „vabadussõjast” muutub üha inetumaks,” märgib autor ning loetleb üles erinevaid kuritegusid, mida Omakaitse või politseipataljonid toime on pannud. „Maarjamäe memoriaal, mis on püstitatud „vabadusvõitlejate” mälestuseks, on selles mõttes mälestusmärk „Omakaitsele”, 20. Eesti SS-diviisile ning 36., 286. ja 288. politseipataljonile, keda komisjon peab süüdlasteks genotsiidis ning inimsusevastastes kuritegudes.” Artikkel lõpeb järeldusega: Maarjamäe memoriaal on riikliku poliitika väljendus ning see riiklik poliitika on selgelt vastu Lennart Meri patronaaži all töötanud rahvusvahelise komisjoni järeldustele. (Mihhail Petrov, Russkie.org, 26.12)

Majandus

Suurbritannia ajakirjandus

Vastavalt firma Aon Consulting igaaastasele Euroopa pensionibaromeetrile kuuluvad kaks ELiga 2004. aasta mais liitunud riiki - Eesti ja Läti - ühenduse nelja (arvestades osakaalu sisemajanduse kogutoodangust) suurima pensioni maksva riigi hulka, edestades Hollandit ja Suurbritanniat, kes jäid vastavalt viiendaks ja kuuendaks. Läbiviidud uuringu kohaselt osutus parimaks pensionimaksjaks ELi 25 liikmesriigi hulgas Taani. Suurbritannia on kuuendal kohal, olgugi, et riiklik pensionisüsteem on ELis kõige kitsim. Demograafiline olukord on soodne – inimesed ei lähe pensionile nii vara kui mitmes teises EL liikmesriigis; samuti on Suurbritannias ajalooliselt tugev erapensionifondide süsteem, samuti riigipensionide piisav määr. Aon Consulting’u peastatistiku Donald Duvali sõnul on Eesti ja Läti hea tulemus üllatav, ent tuleb arvestada ka sellega, et suremus on neis riikides kõrge ja pensionile minnakse võrdlemisi hilja. Seetõttu võib riik maksta enda jaoks vastuvõetavate kulutustega küllaltki heldelt riiklikku pensioni. Kui neis riikides suremus väheneb – seda tendentsi soosib ELi-liikmelisus – siis võib pensionide maksmine muutuda probleemiks. (Nevill Boyd Maunsell, Birmingham Post, 27.12)

Skandinaavia ajakirjandus

Tallinna Autobussikoondis tellib Scanialt 65 uut bussi, praegu on bussipargil on juba umbes 200 Scania bussi. Bussid valmistatakse Scania tehases Poolas ning toimetatakse tellijale 2007. ja 2008. aasta jooksul. (Dagens Industri, 28.12)

Eesti laevakompanii Tallinnk on kasvanud ning võtnud üle juhtpositsioonid kogu Läänemerel, teistele laevakompaniidele on jäänud vaid jäägid. Varasemat laevade üleküllust on korrigeeritud ning ümberstruktureeritud. Konkurentsivõimelisi kompaniisid on ostetud ja müüdud ning vanad laevad on läinud mahakandmisele või üleviidud teistesse vetesse. Nii antakse ka “Meloodia” 1. jaanuarist vähemalt kümneks kuuks Hispaania laevakompaniile rendile. Selle asemele tuleb uus universaalparvlaev, mis veab korraga nii sõidukeid, kaupa kui ka inimesi. Alates 9. jaanuarist pikendatakse Rostock-Helsingi liini Tallinnani. Läänemere põhjaosas on laevakompaniil veel tohutu arengupotentsiaal. AS Tallink Grupp’i investeerimissuhete esindaja Peeter Roosi sõnul investeeritakse edaspidi laevastikku, nii reisilaevadesse kui ka pikka maad sõitvatesse transpordilaevadesse. Tallink Rootsi turunduse ja müügi direktor Tapani Kaukanen näeb laevades mitte ainult transpordivahendit, vaid kohta, kus pidada konverentse ja seminare või veeta väikest puhkust. Kuna Baltikumi ja Põhjamaade vaheline kaubavahetus on oluliselt kasvanud, tellis Tallink uue ro-ro tüüpi universaalparvlaeva, millel on eriti suured kauba- ja autotekid. Nõnda ristitigi novembris Helsingis uus alus nimega „Star”, mis saab hakkama jää lõhkumisega ja on kiire, läbides Tallinn-Helsigi vahelise lõigu kahe tunniga. Laevale mahub kahe kilomeetri pikkune autokolonn ning 1900 reisijat, kellel on sõidu ajal võimalus aega veeta neljas restoranis, kahes baaris või hoopis 1500 ruutmeetril asuvates poodides. (Conny Petterson, Dagens Nyheter, 30.12)

Varia

USA ajakirjandus

Eksperdid teenivad tuhandeid dollareid, luues kokteile restoranidele, baaridele ja ka uute toodetena. Kuid pole vaja teaduskraadi kokteilisegamises, et saada maha oma isikliku joogiga. Mida segada kokku uusaastaööks? Lena Nirk on üles kasvanud Rhode Islandil. Tema vanemad põgenesid Eestist enne Punaarmee saabumist Eestisse Teise Maailmasõja ajal. N. Liidu võimudel oli kombeks represseerida kohaliku intelligentsi esindajaid. Nirgi vanemad olid meditsiiniüliõpilased ja seetõttu oli tõenäoline, et selline saatus tabab ka neid. (Lena vanaisa, kes oli arst, ei põgenenud õigel ajal ja veetis järgnevad kümme aastat Siberis töölaagris). N. Liidu kokkuvarisemisel vabanes Eesti Venemaa võimust, ent alles selle aasta suvel külastasid Lena, tema abikaasa Don Gregory ja nende tütar Kaili oma esivanemate kodumaad. Nad tulid tagasi mälestustega ammukadunud sugulastelt, keda Lena lõpuks kohtas – ja paari pudeli kohaliku likööriga, mis lõhnab rummi, vanilje ja kaneeli järgi ning kannab nime Vana Tallinn. Et luua selle likööri abil uus kokteil, tegin koos pr. Nirgi ja hr. Gregory’ga mõned lihtsad katsed, segades Vana Tallinna kõigepealt rummiga, siis teiste piiritusjookidega, et teada saada, millega likööri maitse kokku sobiks. Avastasime, et parim oli viin, sest ühest küljest ei häirinud see likööri puuviljamaitset, samas aitas vähendada selle magusust. Aga edasi? Kuna Vana Tallinna pakutakse Eestis tihti koos kohviga, otsustasime segusse lisada pisut kohvilikööri. Pärast esimest sõõmu mõistsime, et olime teinud õige valiku – saime joogi, mis oli õrnalt maitsestatud, kenasti tasakaalustatud ja samas originaalne. See polnud siiski veel kõik. Me olime leidnud koostisosad, ent proportsioonid tuli veel paika panna. San Francisco baarimees kirjutas koos oma endise töökaaslase Rob Schwartz’iga hiljuti uue raamatu „Baari kunst”. Selles raamatus soovitavad nad sobiva retsepti leidmiseks nelja või viide kõrvutiasetsevasse klaasi valada sama jooki veidi erinevates variatsioonides. Maitstes kõiki, on võimalik mõista paremini, milline oleks parim viis tasakaalustamaks valitud koostisosad. Avastasime, et kolme koostisosa võrdse osakaalu puhul on tulemus väga hea, ent viina lisamisel õige pisut rohkem kui kolmandiku jagu oli tulemus perfektne. Kuidas seda jooki nimetada? Segu on uus, aga tuletab mõnevõrra meelde klassikalist Black Russian’it, mis on teatavasti viina- ja kohviliköör. Teistsuguses kontekstis oleksime andnud nime, mis viitab mingil moel Black Russian’ile. Arvestades aga Eesti ebameeldivat kogemust seoses N. Liidu tegevusega, tuli välistada viitamine kõigele venelaslikule. Selle asemel võtsime ette Lena perekonnanime. Paljud eesti nimed on oma alguse saanud metsaloodusest, nii ka Nirk. Don tõlkis seda inglise keelde sõnaga weasel. Lena naeris selle ilmselt vana perekondliku nalja peale ja arvas, et sobivamaks inglisekeelseks vasteks oleks ermine. Seega panime joogi nimeks The Weasel (No, Ermine). (Eric Felten, The Wall Street Journal, 30.12)

Soome ajakirjandus

Vastavalt Riigikogu Estonia uurimiskomisjoni lõpparuandele ei olnud Eesti ametkonnad teadlikud parvlaevaga Estonia toimunud sõjatehnika vedudest Rootsi. Komisjon lükkas seega ümber Rootsi sõjaväeluure toonase ülema Erik Rossander väite, mille kohaselt Eesti oli 1994. aastal palunud Rootsit analüüsima nõukogudeaegset relvatehnoloogiat. Rootsi kaitseministri Mikael Odenbergi sõnul on Rootsi valmis andma kogu Estoniat puudutava info üle Eestile. Rootsi ei soovi siiski Estonia juhtumi uut uurimist. (Jussi Niemeläinen ja Terhi Width, Helsingin Sanomat, 20.12) Estonia uurimiskomisjon esitas Riigikogule lõpparuande. Uurimiskomisjoni esimehe Margus Leivo sõnul küsitles komisjon 56 inimest ning kogus üle 500 lehekülje materjale, kuid ei suutnud selgitada, kes Eesti pool oli sõjatehnika veoga seotud. Leivo rõhutas, et komisjon ei leidnud sõjatehnika transpordi ja laeva uppumise vahel seost, kuid laeva salajane last võib olla üks põhjus, miks õnnetusega on seotud nii palju salatsemist ja kuulujutte. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 20.12) Riigikogu Estonia uurimiskomisjon ei suutnud selgitada, kas sõjatehnika veo ja parvlaeva Estonia uppumise vahel on seost või mitte. Uurimiskomisjon tegi aruandes valitsusele ettepaneku, et Rootsi annaks Eesti käsutusse kogu Estonia uppumist puudutava informatsiooni. Samuti soovib komisjon, et valitsus looks suurõnnetuste uurimiseks vajalikud õiguslikud mehhanismid, mida Eestis praegu ei ole ning valitsus tõhustaks nende isikute otsimist, kes pääsesid, kuid kadusid salapäraselt pärast õnnetust. Komisjon ei suutnud selgitada kahte olulist küsimust: kas Estonial oli uppumisööl salajane last ja kui oli, siis kas sellel ja laeva uppumise vahel on seost? Aruandes ei seata kahtluse alla rahvusvahelise komisjoni lõpparuannet, mille kohaselt laev uppus nõrga konstruktsiooni tõttu. (Jorma Rotko, Kaleva, 20.12)

Eesti ajakirjaniku ja režissööri Imbi Paju film „Tõrjutud mälestused” püüab käsitleda traumasid, mida nõukogude aeg viiekümne aasta jooksul Eestis põhjustas. Paju lähenemisviis on väga isiklik, kirjeldades peamiselt tema ema ja tädi saatust. Nõukogudeaegsest terrorist ei ole Eestis kombeks rääkida. Imbi Pajule on kõige tähtsam näidata kontrasti iseseisva Eesti ja nõukogude Eesti vahel ning paljastada mehhanismid, millega rahva vaimne selgroog murti. Imbi Paju arvustab uurijaid, sealhulgas ka soomlasi, selle eest, et nad kasutavad kriitikavabalt nõukogude allikaid ning annavad seetõttu vale pildi Eesti lähiajaloost. (Suvi Ahola, Helsingin Sanomat, 18.12)

Tallinnas korraldati sügisel mitmeid meeleavaldusi Sakala kultuurikeskuse säilitamise poolt. Sakala säilitamise poolt on ka Eesti Arhitektide Liit ja mitmed loomeliidud. Sakala kultuurikeskus on üks neist vähestest nõukogudeaegsetest ehitistest Tallinna kesklinnas, mille arhitektuuri on põhiliselt kiidetud, mitte kritiseeritud. Keskuse omanikuks on praegu ettevõte, millel on maja suhtes suured kavatsused. Ehitist soovitakse laiendada nii, et saal mahutaks kahte tuhandet inimest ehk kaks korda nii palju kui praegu. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 20.12)

Neljandik Eesti elanikest – 31% naistest ja 16% meestest – usub kummitustesse. Tallinna parim kummituste asjatundja on endine peaminister ja ajaloolane Mart Laar. Suviti toimuvad Laari juhtimisel kummitusretked vanalinnas, ja need on nii populaarsed, et sinna koguneb vahel mitusada inimest. Eestis kuulub katoliku kirikusse kuus tuhat inimest. Evangeelse luterliku kiriku maksu maksab aastas üha vähem inimesi, viimasel aastal alla neljakümne tuhande inimese. Teoloog Toomas Pauli sõnul näitavad küsitlused, et eestlased usuvad üleloomulikesse ja parapsühholoogilistesse ilmingutesse palju rohkem kui soomlased ja ka rohkem kui Eestis elavad venelased. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 23.12)

Soomlased ostavad Tallinnast oma jõululauale juustu ja jooke. Sadama lähedal Rimi Hypermarketis sisseoste teinud soomlased ei tulnud Tallinna ainult jõulutoite ostma, kuid Soome hindadega võrreldes odavamad juustud ja liha ning veelgi odavam alkohol meelitavad soomlasi Tallinna. (Juha Sirén, Helsingin Sanomat, 21.12)