Nädal välismeedias 11.-17. detsember 2006

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Majandus, Kultuur, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

The enlarged EU is experiencing growing pains as newcomers defend their interests with increasing assertiveness. "EU decision-making has become more difficult because there are now obviously more interests around the table that have to be accommodated," said Hugo Brady, an analyst at the Centre for European Reform in London. Among the biggest differences between old and new members are attitudes to Russia, with the newcomers generally deeply distrustful of the intentions of Moscow. "For historical reasons, we have a different set of psychological-political interests compared with those in the old member states," said Wilhelm Schönfelder, Germany's ambassador to the EU. Gone is the cosy informal atmosphere which helped to craft political compromises among the original six and even the 15 members who had joined by 1995, a diplomat from an "old" EU state said. "The process is more formalised," he said. "The first year after enlargement went quite well with no major hiccups. Now it seems there is less restraint, exemplified by the Polish approach on the EU-Russia negotiations. We have a bit of a problem," a senior Commission official said. "But the mood is not yet exasperation," he added. The entry of Bulgaria and Romania is unlikely to exacerbate decision-making problems as the Balkan duo look keen to play a constructive role, at least initially, grateful to have been accepted into the bloc, another EU diplomat said. Newcomers must learn that "if you use your veto over an agreement that took a long time to reach, you will lose some political capital and when you next need it, you may not receive the support," said Brady. But most obstruction has come from Poland, which has not only vetoed the Russia talks, demanding that Moscow lift its embargo on Polish meat imports, but also tried unsuccessfully to block a sugar subsidy reform, a value added tax reform and a deal on transferring prisoners to their home countries. "It is a very disappointing approach by Poland. Very disappointing. We can no longer accept that one member state stops 24 others," EU Justice Commissioner Franco Frattini said. (Reuters, 12.12)

EU lawmakers approved the appointment of Bulgaria's and Romania's EU commissioners. Following vote in the EP, Bulgaria's Meglena Kuneva will assume the portfolio of European commissioner for consumer protection, while Romania's Leonard Orban will be the EU's first multilingualism chief. "Meglena Kuneva fully meets the personal requirements of integrity, independence and competence," the parliament said in a statement. "Mr Orban seems particularly qualified to handle such a difficult portfolio with true professionalism." (Reuters, 12.12)

Põhiseaduslepe

Countries that have ratified the EU’s constitution will discuss how to preserve as much as possible of the charter's substance, Spain and Luxembourg said in a joint letter. "The countries that have ratified the treaty have a particular interest in helping the German presidency to reach an agreement in June 2007 making it possible to relaunch the reform process preserving the substance of the text our countries ratified," the letter said. "The whole EU public is under the strong impression of the argument of those who have said "no". And we have to restore the dignity of those having said "yes"," Luxembourg PM Jean-Claude Juncker said. Finnish PM Matti Vanhanen said: "We cannot tear up the whole text and start again from scratch. Most member states would also like to retain if not the treaty as such at least as much of the substance as possible," he said. (Reuters, 14.12)

Laienemine

EU leaders sent a signal to Serbia that its future lies in Europe. "Serbia remains welcome to join the EU," the heads of state and government said in conclusions from their summit, and reaffirmed their "continued engagement with and support to Serbia's European course. The EU encourages the Serbian authorities to accelerate their efforts to meet the necessary conditions, notably full cooperation with the International Criminal Tribunal for former Yugoslavia," they said. (Afp, 15.12)

EU foreign ministers reached a deal on a common EU position concerning Turkey's EU accession negotiations, which will see eight of 35 policy chapters in its membership-talks frozen. The eight frozen chapters all concern trade and external relations, but the ministers also criticised Turkey's human rights record, especially on freedom of religion and women's and minority rights. (Afp, 12.12) EU leaders signed off on the agreement to slow Turkey's accession talks. FM Erkki Tuomijioja of Finland said that starting negotiations on the chapters that were not put on ice "would actually be in the spirit of the decision we have taken". EC President Jose Manuel Barroso noted: "We have clearly kept the door open for Turkey". (Afp, 15.12) No new criteria" would be set for candidate countries, Finnish PM Matti Vanhanen said. "We have to be open to those European states which are willing to share our values and are ready to fulfil all those criteria the EU has set. They should have a chance also to join us in the future," he said. "The Turkey issue has been difficult and we believed it would be the most critical issue for Finnish presidency," the PM said. "I didn't want to mix the Turkey issue and the general debate about enlargement together. There might be problems also in future, it is true. Because it will probably not be so easy to open new negotiating chapters with Turkey," he said. "It might be so that before the Turkish parliamentary elections, the speed of the negotiations will not be as fast as during the first year. But I hope that after these elections, we will again be at full speed," he said. (Reuters, 13.12)

The EU is ready to open new policy areas in Turkey's membership talks this year to show that a partial freeze on negotiations over Cyprus will not halt the process, Enlargement Commission Olli Rehn said. "Turkey is ready to proceed as soon as possible with the opening of chapters for which technical preparations have been completed," Rehn said. (Reuters, 12.12) Britain's PM Tony Blair underlined his support for Turkey's membership of the EU, saying the Muslim nation's strategic location could help to foster peace in the Middle East. "The reason why it is so important we devote energy and commitment to the process of Turkish accession is that it is not just important for Turkey itself but it is of fundamental importance to the future of Europe," Blair said. "Turkey is placed right between the Middle East and Europe and if we needed no other reminder of the strategic importance of Turkey to the EU it is what is happening in the Middle East today," he said. "I would like to urgently see this opening a new chapter happening, possibly under the Finnish presidency," Blair said. (Reuters, 16.12)

Cyprus, the Netherlands and France frustrated a bid by EU president Finland and the EC to move forward in Turkey's EU membership talks before the end of the year, diplomats said. (Reuters, 15.12) French conservative presidential frontrunner Nicolas Sarkozy said: "I am very pleased with the decision...You know my reticence on the subject. And I'm happy to see that these ideas are gaining ground. Angela Merkel, Jose-Manuel Barroso, Wilfried Martens, Jean-Claude Juncker, we are all in agreement that we need a Europe with borders," he said. If Turkey wants to come into Europe it must first recognise Europe is 25 countries not 24." "To speak about enlargement with Turkey when the European family is not yet unified, that makes no sense," Sarkozy added. Danish PM Anders Fogh Rasmussen said: "I don't think we could or should draw a line across Europe once and for all. The EU should be open for European countries that fulfil the necessary criteria." (Reuters, 14.12) The Cyprus government said it was satisfied with a EU agreement to sanction Turkey. "The conclusions of the EU foreign ministers' council to a large degree meet those basic aims that we had set," government spokesman Christodoulos Pashiardis said. He said the foreign ministers of Cyprus and Greece with help from other EU counterparts "fought a tough battle" to neutralise a bid by some bloc partners preferring a more lenient approach to Turkey's refusal to open its ports to Cypriot traffic. "We are not gloating over this result. But we are neither underestimating its significance... We're not saying this document is having us quiver with emotion, but it certainly doesn't leave us disappointed." (Afp, 12.12)

Turkish PM Tayyip Erdogan condemned the EU’s decision to partially suspend his country's accession talks. "This decision is unfair to Turkey. Despite our efforts, Turkey-EU relations are passing through a serious test," Erdogan said. "Our reform process will continue with the same decisiveness," said the PM. FM Abdullah Gul said the EU ministers' decision betrayed "a lack of vision". (Reuters, 12.12) Erdogan also said: "This decision fails to reflect the level that Turkish-EU relations have reached. It also contradicts the objective of full membership that we have determined together with the EU." Erdogan slammed "EU foreign policy" and criticized Brussels for failing to recognize Turkey's importance in a "global perspective." "In the absence of such vision, problems like Cyprus are damaging our relations," he said. But both Erdogan and FM Gul pledged to pursue reforms to align Turkey with EU political and economic norms. "Whatever the EU says, the reform process in Turkey will continue. Economic and democratic reforms must be achieved with courage and determination," Gul said. The row stems from Ankara's refusal to endorse the internationally recognized Greek Cypriot government that rules the south of the divided island. Turkey is also the only country to recognize the breakaway Turkish Republic of Northern Cyprus (TRNC). Ankara insists that its ports will remain off-limits to Greek Cypriot vessels until the EU keeps its promises to ease the TRNC's international isolation. Ankara accuses the Greek Cypriots of using their membership as leverage to extract concessions on Cyprus. "It has become obvious that the Greek Cypriots are capitalizing on the absence of a settlement" in Cyprus, Erdogan said. "We expect the EU to see this reality and push the Greek Cypriots towards a settlement in the shortest possible time." (Afp, 12.12)

Välispoliitika

Nobel laureate and former Polish President Lech Walesa called for a common European approach to Russia. Walesa said that Russia had exploited lack of unity in Europe to do what it liked in its trade with other nations and to impose policies such as its ban on imports of meat products from Poland. "Russia is taking advantage of it," he said. "Russia used to be an empire and it has always worked on the basis of having an enemy. What Russia is doing now is not smart. This behaviour is in the old style. Now they have lots of problems and they are trying to solve them by using their old methods," he added. "But the response should be solidarity in Europe, not confrontation. We should not confront Russia. We should explain our position and work together as Europeans." (Reuters, 12.12)

The EU accused Iran and Syria of destabilising the Middle East. "The EC expresses its concern about the negative impact of Iranian policies on stability and security in the Middle East," a summit statement said. "Syria must end all interference in Lebanese internal affairs and actively engage in the stabilisation of Lebanon and the region," the leaders said. (Reuters, 15.12)

The EU called for the "immediate cessation of hostilities" in Darfur and urged Khartoum to provide protection from violence to all citizens. The leaders expressed "deep concern about the appalling security, humanitarian and human rights situation in Darfur", as well as the recent outbreak of violence in southern Sudan. The leaders called for "immediate cessation of hostilities" and underlined "the obligation of all parties to respect human rights and international humanitarian law". (Afp, 15.12)

EU leaders vowed to do more to help Afghanistan. "The EU stands ready to intensify its efforts," EU leaders said in a declaration. "Security and development in Afghanistan are mutually dependent," they stated, adding the bloc wanted to ensure development help reached all parts of the impoverished country. The leaders said they were interested in setting up a "Contact Group" to help coordinate support for Afghanistan, but noted that another body is already liaising between nations and organisations involved, from NATO's 32,000-strong security mission to World Bank programmes. "We have to realise that military means alone are not sufficient to stabilise the situation in Afghanistan," Danish PM Anders Fogh Rasmussen said. "It is necessary to enhance our reconstruction activities and here I see a strong role for the EU," he said. (Reuters, 15.12)

Majandus

EU lawmakers approved the bloc's 2007 budget. The EP set spending at 115.5 billion euros, 7.6% more than in 2006 and representing 0.99% of the bloc's annual economic output. The budget amounts to 126.5 billion euros. Spending on aid for poor regions, education, training, innovation, research and development as well as other measures to boost economic growth has been set at 54.9 billion euros, the biggest increase over 2006 at 15.4%. "In this budget a new way of thinking in Europe starts to be visible: there is a significant shift of resources towards competitiveness, innovation and economic progress," EU Budget Commissioner Dalia Grybauskaite said. Accounting for inflation and economic growth, and excluding funds for Bulgaria and Romania, which join the EU next year, the budget is smaller than that for 2006. (Reuters, 14.12)

The EU urged Russia not to ban its meat exports and warned against trying to isolate Poland through one-on-one trade deals with countries in the bloc. "There are no reasons for an embargo of EU meat and even less for bilateral agreements of members states with third countries on that issue," EC President Jose Manuel Barroso said. Germany and Ireland rebuffed attempts by Russia to cut private meat deals with them. Moscow also approached Italy, Lithuania and the Netherlands while Denmark was also expected to be on its list, EU officials said. Irish PM Bertie Ahern said his country was not ready to sign a bilateral deal with Russia. "This is a European matter. The Commission will carry out the negotiations and deal directly with the Russians," he said. Finnish PM Matti Vanhanen said: "I think that in this kind of question we have to act like a group. I am expecting member states to support each other." The EC told EU diplomats it would view any bilateral agreement with Russia as illegal. "This is something that goes to the heart of our commercial policy and there will be a single European approach to it," said Peter Power, a spokesman for EU trade chief Peter Mandelson. (Reuters, 14.12)

NATO, Julgeolek

French Defense Minister Michele Alliot-Marie announced that France would withdraw its special forces from Afghanistan. "We'll pull our special forces out of Afghanistan in the coming weeks," Alliot-Marie said. She was referring to some 200 French special forces stationed in eastern Afghanistan as part of Operation Enduring Freedom. The minister also announced that French instructors will be involved in the training of the Afghan army's special forces, "because we believe it is important that the Afghan army is able to enter battles with their own forces." She reiterated that France had decided to keep its air force, "which has been involved in NATO operations on several occasions", in the country on a long-term basis, as well as deploying two new helicopters. (Afp, 17.12)

British-led armoured columns of NATO troops launched one of the biggest operations in months in southern Afghanistan's Kandahar province. Hundreds of British, Estonian and Danish troops, backed by scores of armoured vehicles, crossed through the night from their base in neighbouring Helmand province and set up a desert camp north of the Arghindab River valley, which commanders say is a haven for Taliban guerrillas. "We're here on an intelligence-led mission against the Taliban," said operation commander Lieutenant-Colonel Matt Holmes. The offensive is one of the largest by NATO forces since the Canadian-led Operation Medusa in another part of Kandahar province in September, and the largest by British troops since heavy fighting in northern Helmand in the summer. (Reuters, 15.12)

Bosnia-Herzegovina signed a partnership agreement with NATO. Twelve years after the end of the Cold War forced NATO to intervene in a ravaged Bosnia "the dream of Bosnia Herzegovina has come true," said Bosnian Serb leader Nebojsa Radmanovic, who heads the country's tripartite presidency. Montenegro and Serbia were also set to enter the alliance's Partnership for Peace programme. (Afp, 14.12)

Kuwait signed an agreement to share certain types of classified intelligence with NATO. "This is a security pact to maintain confidentiality in the exchange of information between NATO and Kuwait," said Sheikh Thamer Ali al-Sabah, acting director of pro-Western Kuwait's National Security Agency. (Reuters, 12.12)

NATO laienemispüüdlused on viga ega vii rahvusvahelise julgeoleku paranemiseni, leidis Venemaa välisminister Sergei Lavrov. „Oleme veendunud, et inertsist tulenev laienemine ei ole argumenteeritud ning ei aita parandada NATOsse astuvate riikide, NATO ega ka Venemaa julgeolekut. Lavrovi sõnul võimaldab NATO praegu koostööd mistahes julgeoleku valdkonnas ilma, et selleks peaks alliansi liikmeks astuma. Teisest küljest tähendab NATOsse astumine Lavrovi hinnangul kollektiivse julgeoleku laienemist uutele liikmetele. „Siit tõuseb palju küsimusi. Kes võib kujutada ohtu Gruusiale või Ukrainale? Miks Tbilisi kiirustab NATOsse astuma: kas selleks, et anda reaalne panus piirkonna julgeolekusse või selleks, et lahendada kahepoolseid suhteid Venemaaga?”, märkis minister. (Interfax, 12.12)

AJAKIRJANDUS

USA, SUURBRITANNIA

Inglisekeelse meedia tähelepanu keskmes taas Iraak, ennekõike seoses Baker-Hamiltoni komisjoni (ISG) aruandega. Jätkuvalt arutleti mainitud aruandega seoses põhjalikult Iraani ja pisut väiksemal määral Süüria võimaliku kaasamise üle Iraagi probleemi lahendamisse.

Afganistanis toimuv on näide sellest, kuidas USA ja Iraani huvid võivad kõigele vaatamata kattuda. Iraan on pakkunud abi Afganistanile ja aidanud võidelda moonikasvatusega, et lahendada probleeme seoses omaenda territooriumil elava kahe miljoni heroiinisõltlasega. Üllataval kombel suhtus Iraan toetavalt USA vägede sissetungi Afganistanis. Iraani võimud vihkavad Talibani üheksa spionaažis süüdistatud Iraani diplomaadi tapmise eest Mazar-i-Šarifi linnas 1998. aastal – mis oleks peaaegu vallandanud sõja – ning Afganistani pärsiakeelse šiiidi vähemusgrupi hasaaride tagakiusamise eest. Samas tekitab Iraani kasvav mõju Afganistanis mitmete USA ja Afganistani esindajate sõnul ka probleeme – Iraani luurajate hulka riigis arvatakse üha suurenevat ning nad varjavad end hasaaride ning pärast Talibani võimult kõrvaldamist Afganistani naasnud enam kui miljoni põgeniku hulgas. Sunniitlikud riigid, näiteks Saudi Araabia, on vastumeelselt valmis nõustuma Iraani mõjuga Lääne-Afganistanis, ent nad muretsevad ka selle laienemise pärast sealt üle kogu Lähis-Ida. Juhul, kui Teherani tuumaprogramm peaks põhjustama pingete kasvu suhetes USAga, võib Iraan paljude Afganistani esindajate sõnul kasutada oma luurajaid ja nende afgaanidest liitlasi USA ja NATO jõudude vastu Afganistanis. Erukindral David Barno sõnul, kes juhatas eelmise aasta lõpuni USA jõude Afganistanis, on Iraan väga aktiivne ja võib tegutseda mitmel Afganistani jaoks kahjulikul moel. Teheran näeb Afganistani endiselt „osana suuremast konfliktist USAga” (Jay Solomon, The Wall Street Journal, 11.12)

Nagu ka ISG aruandes on öeldud, peab Teherani ja Damaskuse kaasamine moodustama osa Iraagi probleemi lahendamiseks vajaliku regionaalse konsensuse loomisest. Eesmärk peaks olema Iraagi naabrite kaasamine kokkuleppesse, mille kohaselt de facto jääb Iraak lõdvalt seotud konföderatsiooniks, de jure aga kokku ikkagi üheks riigiks. Et saada Iraanilt abi, peab Lääs saavutama kokkuleppe Iraani tuumaprogrammi osas. Et lepe oleks vastuvõetav kõigile Iraani juhtidele, peab see sisaldama endas tuumarelva leviku keelustamise täpset järgimist ning tunnustamist - Iraanil on õigus piiratud määral ja range rahvusvahelise järelevalve all uraani rikastada. See aga ei tähenda mitte mingil juhul Iraani tuumarelvaga leppimist, seda enam, et Iraan tundub soovivat pigem omada potentsiaali tuumarelva tootmiseks kui tuumarelva ennast. Selline süsteem halvaks Iraani tegevuse 18 kuud kuni viis aastat enne tuumarelva valmimist ja annaks seega rahvusvahelisele üldsusele aega reageerida, kui Iraan taganeks tuumarelva leviku keelustamise leppe täpsest järgimisest. (Anatol Lieven, Financial Times, 13.12) Iraani ja Süüria kaasamine ei ole lihtne. Damaskus ja Teheran tahavad küll USAga teistsuguseid suhteid, kuid vaevalt on nad nõus USAle vastu tulema, kui nad usuvad, et too neid nõrgestada soovib. Süüria ei kavatse takistada oma kahte allesjäänud mõjutusvahendit – Hamasi ja Hizbollah’i enne oma konflikti lahenemist Iisraeliga. Samuti ei lõpeta Süüria Liibanoni asjadesse sekkumist seni, kuni usub, et ainsaks võimalikuks alternatiiviks süüriameelsele Liibanoni valitsusele oleks ägedalt süüriavastane Liibanoni valitsus. Ja Iraani abi Iraagi stabiliseerimisel pole mõtet oodata seni, kuni USA islamivabariiki õõnestada üritab. Kummagi riigiga ei ole lihtne hakkama saada. Teatud jõud Süürias võivad vastutasuks koostöö eest soovida poliitilist domineerimist, vabu käsi majanduslikuks isetegevuseks Liibanonis või pääsemist vastutuse eest Rafik Hariri mõrvamise osas; Iraan aga takistuste kaotamist oma tuumaprogrammi arendamisele ning oma mõju laiendamisele regioonis. Veenev katse kaht riiki kaasata oleks mitte niivõrd läbi mainitud vastastikuste soovide rahuldamise, mis osutuks ilmselt võimatuks, vaid otsida tuleks Iraagi ja kogu regiooni jaoks lõpplahendust, mis poleks ühegi osapoole esimene valik, kuid millega kõik suudaksid leppida. Sealjuures peaks USA nõudma, et Hariri mõrva uurimine jätkuks ja Liibanoni siseasjadesse ei sekkutaks ning rõhutama, et Iraani tuumarelvastumine on lubamatu. Samas on vaja ka selgitada, et mõrva uurimise eesmärgiks pole Süüria režiimi destabiliseerimine, vaid tulevaste pahategude ärahoidmine; et iseseisev Liibanon poleks läänemeelne ja süüriavastane, ning et Iraani õigust tuumaprogrammile austatakse tingimusel, et ei takistata rahvusvahelisi inspektsioone. Süüria ja Iraan omalt poolt aga kasutaksid oma sidemeid, mõjutamaks Hamasi kehtestama laiaulatuslikku vaherahu, Hizbollah’i hoiduma võitlusest ning avaldama survet nii sunniidi kui ka šiiidi rühmitustele Iraagis, et saavutada riigis leppimine. (Robert Malley ja Peter Harling, Financial Times, 14.12) Süüria välisminister Wallid Moallem näitab üles üllatavalt positiivset suhtumist Baker-Hamiltoni aruande suhtes. Tema sõnul ei ole Süüria USA vastu, vastupidi – riik soovib osaleda regionaalses dialoogis, mis nende arvates küll teenib USA huve. „Me kas töötame stabiilsuse nimel või regioonis puhkevad usulised kodusõjad ja mõjule pääsevad äärmuslased”, ütleb Moallem. Intervjuus The Washington Postile avaldas Moallem toetust peaaegu kõigile ISG aruande punktidele. Moallem tegeles 1991. aastal, olles siis Süüria suursaadik Washingtonis, koos ISG ühe juhtfiguuri James Bakeri, USA tollase välisministriga Iisraeli ja Süüria vahelise konflikti lahendamiseks kokkukutsutud (ja lõpuks ebaõnnestunud) Madriidi rahukonverentsi diplomaatiliste küsimustega. Septembris Bakeriga taaskohtudes ütles Moallem talle, et ka Süüria sooviks on taastada USAga 1990. aastate algul valitsenud vastastikune usaldus. Moallemi sõnul ei soovi Süüria vastutasuks oma panuse eest Iraagi stabiliseerimisse mitte mõjuvõimu Liibanonis, vaid „kinnitust Süüria stabiilsusega seotud heade kavatsuste kohta”. Ka väidab ta, et Süüria on juba alustanud ISG soovituste täitmist, taastades diplomaatilised suhted Iraagiga ning arendades koostööd piirikaitse alal. „Me ei tee seda mitte USA rõõmuks, vaid Süüria ja Iraagi huvides”. Seda, kas Moallem räägib tõsiselt rahust Iisraeliga, stabiilsuse toomisest Iraaki ja kompromissist Liibanoni osas, saab teada vaid ühel viisil – Moallemi poolt väljapakutud ideid tuleb lähemalt uurida (David Ignatius, The Washington Post, 15.12)

Iraagi juhtkond kritiseerib teravalt ISG aruannet. Iraagi kurdist president Jalal Talabani on vastu järeleandmiste tegemisele Ba’athi partei liikmetele ja teistele sunniitidest mässajatele – sealjuures on ta ise aidanud kaasa mitmete mõjukate sunniidi liidrite kaasamisele poliitilisse protsessi. Teine kurdi juht Massoud Barzani sekundeerib presidendile väitega, et „ISG soovib autasustada neid, kes on poliitilise protsessi vastu ning on toime pannud vägivallaakte”. Nii Talabani kui ka peaminister Nuri al-Maliki nõunikud on vastu soovitusele tuua Iraaki rohkem USA sõjalisi nõunikke, väites, et oluline oleks lasta Iraagi armeel iseseisvalt tegutseda – praegu on armee käed aga seotud ja otsuseid võtavad vastu ameeriklased. Šiiidi juhid on jällegi vastu ettepanekutele arutada põhiseaduse muutmist. Iraagi poliitikute üldine arusaam tundub olevat, et „targad mehed” USAs üritavad Iraagi valitsust Iraagi valitsuse enda käest päästa. „Aruanne näitab mentaliteeti, et mille kohasel meisse suhtutakse kui kolooniasse, kus meie iseseisvust varjutades oma tingimusi kehtestatakse”, arvab Talabani. (Juhtkiri, The Wall Street Journal, 15.12)

SAKSAMAA

Saksakeelne meedia kirjutab eeskätt Euroopa Liidu arengutest ja Türgi küsimusest. Välispoliitika osas on tähelepanu keskpunktis Lähis-Ida, Iisrael ja Liibanon, samuti Iraak ja Afganistan. Avaldatakse mõistmatust, miks ei võta rahvusvaheline üldsus midagi ette olukorra lahendamiseks Darfuri piirkonnas.

Saksamaa valmistub eesistumisteks - Euroopa Liidus järgmise aasta esimesel poolel ning G8 – 2007. aastal. Liidukantsler Angela Merkel kutsus koalitsioonikaaslasi ja opositsiooni üles tegema ühiseid jõupingutusi eesistumiste õnnestumiseks. Mööduval aastal läks Saksamaal korda kogu maailma vaimustada õnnestunud jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldamisega, nüüd avanevad uued võimalused. Märtsis 2007 tähistatakse Rooma lepingu 50. aastapäeva. Seetõttu ootab liidukantsler selleks ajaks juba konkreetseid tulemusi. Teise olulise teemana nimetab Merkel kliimapoliitikat. Laienemine ja ELi naabruspoliitika jäävad endiselt prioriteetseiks, välispoliitiliselt suurim ülesanne on aga Lähis-Ida rahuprotsessi edendamine. EL, ÜRO, Venemaa ja USA peavad siinkohal oma jõud taasühendama. (Lt./Bc., FAZ, 15.12) Angela Merkel on alates jaanuarist 500 miljoni eurooplase eestkõneleja. Siseküsimustest on olulisel kohal ühise efektiivse energiaturu loomine ning eurobürokraatia vähendamine. Kuid nii EL kui ka G8 nõuavad ka välispoliitilist aktiivsust. Nende küsimuste eest vastutab Merkeli meeskonnas kantsleri nõunik välis- ja julgeolekupoliitilistes küsimustes Christoph Heusgen., Javier Solana endine kabinetiülem. ELi-poliitika eest vastutab juba Helmut Kohli aegadest kantslerit nõustanud Uwe Corsepius. Üks Merkeli initsiatiividest on transsatlantilise majandusruumi loomine, mille eestvedajaid tema meeskonnas on olnud Matthias Wissmann – ELi komisjoni esimees Bundestagis. Kuid Merkel (CDU) ei juhi välis- ja ELi poliitikat Saksamaal sugugi mitte ainuisikuliselt. Oma nägemus on ka välisminister Steinmeieril (SPD). Nad mõistavad teineteist üldiselt hästi, aga viimasel ajal on koostöö kuidagi logisenud. Moskva ja Ankara suunal valitseb nüüd “kodurahu”, kuid Steinmeieri meeskond muutub taas valvsaks, kui Merkel peaks järsku tekkima kiusatus sisepoliitilist kaalu välispoliitilise säraga täiustada. (Ansgar Graw, Die Welt, 15.12)

EL ei tohi ühtegi riiki enam vastu võtta enne kui uus Põhiseadus on jõustunud. Enam ei ole aeg sobiv poliitiliselt korrektseteks viisakusteks. Üksikutel liikmesriikidel on liiga suur võim ühiseid otsuseid blokeerida ja omakasu välja pressida. Praegu, näiteks, on EL Poola sisepoliitika pantvang. Piiramatu laienemine degradeerib ühenduse tavaliseks vabamajandustsooniks ilma poliitilise ühtsuseta. See on britilik mudel – EL peab ühendama võimalikult palju riike, kes on omavahel nõrgalt integreeritud. See - on poliitilise nõrkuse kindel retsept. Aeg on küps selleks, et Saksamaa ja Prantsusmaa hakkaksid otsima uut “tuuma”. (Alexander Hagelüken, SZ, 15.12)

Moskva Eliidiuuringute Keskus on teinud kindlaks, et 78% praegusest Venemaa erinevate valdkondade eliidist on oma karjääri teinud kas armees, luures või julgeolekuteenistuses. Teiste sõnadega, neli tipppoliitikut viiest on praegu ühel või teisel moel seotud salateenistuste või militaarstruktuuridega. Erinevalt Saksamaast või teistest Ida-Euroopa riikidest pole Venemaal riik julgeolekutöötajatest vabanenud ning KGB suhtes pole täheldada mingit põlgust. Truuduse kommunistlikele ideaalidele on kõik need tegelased edukalt vene õigeusu või rahvusluse vastu välja vahetanud. Samas kontrollivad nad endiselt kõiki eluvaldkondi ning üritavad n-ö riigivastaste jõududega arveid klaarida. Vastavalt oma erialale, peavad nad leidma vaenlasi, kellega võidelda. Ja neid leitakse, olgu selleks siis siseriiklikult kas teadlased või looduskaitsjad – neid kuulutatakse pikemalt mõtlemata spioonideks. Välispoliitiliselt jällegi – baltlased, kes venelasi keeleliselt rõhuvad. Poolakad, kes saadavad Venemaale riknenud liha. Grusiinid, kes praakveini toodavad. Ja kõik nad on muidugi ameeriklaste sabarakud. Venemaa on täna taas vaenlastest ümber piiratud, kes teda nõrgestada tahavad. Tugevus on ju vormikandjate peamine argument. Nende kreedo on: üksnes siis, kui Venemaa on tugev – teda kardetakse. See ongi juba peaaegu saavutatud – Venemaad kardetakse. Venemaal kontrollib kõike julgeolek. Lääne unistus on täitunud – Venemaal on taastatud stabiilsus. (Markus Wehner, FAZ, 17.12)

PRANTSUSMAA, BELGIA

Prantsusekeelne ajakirjandus kajastas põhjalikult Euroopa Ülemkogu, mis keskendus peamiselt ELi laienemisteemade arutamisele.

Seekordse Euroopa Ülemkogu triumfeerijateks olid Prantsusmaa ja Saksamaa, kelle eestvedamisel otsustati rakendada karistusmeetmeid Türgi suhtes. Nendeks oli 36-st liitumispeatükist kaheksa kaubandust puudutava peatüki külmutamine, milleks andis ettekäände Türgi keeldumine Kreeka-Küprosele oma sadamate ja lennujaamade avamisest. Kuni 2005. aasta referendumini oli Prantsusmaa Türgi suurim sõber Euroopas. Täna kuulub Prantsusmaa kõige Türgi-vaenulikumate riikide esinimistusse koos Küprose ja Austriaga. Mõningal määral lõhestunud Saksamaa seisukoht ühildub kantsler Merkeli partei Türgi-vastasusega. Türgi liitlasteks jäävad Suurbritannia, Hispaania, Itaalia, Skandinaavia riigid ning suurem osa uutest liikmesriikidest. Kohe pärast Ülemkogu suundus Briti peaminister Tony Blair oma eelseisnud Lähis-Ida visiidi raames Türki, kus ta püüdis pehmendada ELi suletuse-sõnumit. Blairi visiit oli viimase kümne aasta kõige liitumisvastalisemale Ülemkogule pinnuks silmas. (Alexandrine Bouilhet, Le Figaro, 15.12) ELi riigijuhid soovivad enne laienemist liitu reformida. Järjekordsete liikmete – Bulgaaria ja Rumeenia – vastuvõtu eel on riigijuhid tõsiselt kahtlema hakanud ELi võimekuses uusi liikmeid integreerida. Isegi EK laienemisvolinik Olli Rehn tõdeb üldist laienemisväsimust. Vastupidist on raske väita. Viimase kolme aasta jooksul on EL kahekordistunud, on alustatud liitumisläbirääkimisi Horvaatia ja Türgiga, uksele koputavad Makedoonia, Serbia, Bosnia-Herzegoviina, Montenegro ja Albaania ning peatselt lisanduvad neile Moldova, Ukraina, võib-olla Valgevene… ELi põhiseadusliku referendumi läbikukkumine Prantsusmaal ja Hollandis kujutas endast vastuseisu liiga kiirele ja lõputule laienemisele. Prantsuse välisminister Philippe Douste-Blazy arvates tuleb Lääne-Euroopa avalikkusele selgitada, et laienemine ei kujuta endast ohtu Euroopa mudelile. EK sõnul ei ole inimesed veel mõistnud ELi rolli noorte demokraatiate stabiliseerimises. Jääb loota, et eelseisev Saksamaa eesistumine taastõstatab institutsioonide reformimise vajalikkuse. Ajakava on ettemääratud: kui EL tahab muudatusi enne 2009. aasta parlamendivalimisi ning uue komisjoni ametisseasumist läbi viia, tuleb põhiseaduslik leping vastu võtta 2007. aasta lõpus – 2008. aasta algul ning jätta vajalikku aega ratifitseerimisteks. (Jean Quatremer, Liberation, 15.12) Skeptikute arvates seaks Türgi liitumine ELiga kahtluse alla Euroopa kolm peamist missiooni. Nendeks on stabiilne majandusareng ning sotsiaalne kindlus, globaalses konkurentsis püsimine ning naaberregioonide stabiilsus. Türgi liitumine tekitaks suurt majanduslikku ning sotsiaalset ebavõrdsust ELis, liigne mitmekesisus viiks kaoseni. Vastutasuks lubavad türklased aga teistsugust, paremat Türgit. Türgi välisministri arvates on tegemist kapitaalse ümberkujundamisega, milleks on vaja kannatlikust, töötahet ning pühendumust. Küsitluste kohaselt kogub eurovastasus Türgis jõudu. Ka valitsus on ette võtnud mitmeid samme, uuendamaks oma sidemeid Lähis-Ida, Venemaa ja Kesk-Aasiaga. (Thomas Ferenczi, Le Monde, 14.12) Le Monde’i juhtkirja kohaselt oli osade liitumispeatükkide külmutamine poolik lahendus, mis jättis ELi positsioonid ebaselgeks. Hoolimata Türgi euroopalikust arenguteest, ei täida PM Erdogani juhitud valitsus Türgi kohustusi. Üheks nendest on ELi tolliliiduga ühinemine, mida takistab Türgi soovimatus (Kreeka-) Küprost tunnustada. Seega soovib Türgi ühineda liiduga, mille üht liiget ta ei tunnista. Süüst puhas pole ka Küpros, kes eelistas saare ühendamisele üksi ELiga liituda. Nüüd on neil igas küsimuses veto-õigus, mis võimaldab neil kõiki Türgi ja Põhja-Küprosega seotud plaane läbi kukutada. Ka rahvusvahelise üldsuse passiivsus Lõuna-Küprose korralekutsumises lükkab Küprose ühendamise määramatusse tulevikku. Liitumisläbirääkimiste alustamine Türgiga sai võimalikuks vaid seetõttu, et liitumise vastased olid juba eelnevalt veendunud nende läbikukkumises ning lootsid, et ka türklased tüdinevad ning eelistavad liikmelisusele privilegeeritud partnerlust. Kui Euroopa mõistab oma vajadust Türgi partnerluse järele, siis võib loota, et ausus ning reaalsustaju käivad lõpuks vajalikud kaardid välja. (Juhtkiri, Le Monde, 13.12) Kõneluste osaline külmutamine ei kujuta endast veel liitumisläbirääkimiste lõppu. Euroopa juhid kinnitasid veel kord, et keegi ei soovi edasisi laienemisi küsitavaks tunnistada. Nii Euroopa kui ka Türgi vajavad teineteist ning see tõdemus on heaks endeks Türgi vastuvõtmisele tulevikus. (Thomas Ferenczi, Le Monde, 14.12)

ELi Ülemkogu õhtusöögilauas tekkis vajadus kahe lisatooli järele – Bulgaaria PM Sergei Stanishev ja Rumeenia president Traian Basescu tarbeks. Bulgaaria ja Rumeenia „kohalejõudmine” märgib viimast kiiret laienemist. Horvaatia ja veelgi enam Türgi suhtes ollakse rangemad. Neil seisavad teel ELi ees rasked ajad. Kiire laienemine, nagu 2004. aastal, on välistatud. Paljud riigid, sealhulgas Belgia, soovivad laienemises pausi. Mitmed liikmesriigid ning EK toonitavad, et liiga suure liikmeskonnaga EL ei suudaks endistel alustel jätkata. Belgia PM Guy Verhofstadt tõdeb, et iga riigi liitumisel on üks veto-hääl juures, mistõttu muutub otsuste vastuvõtmine iga korraga raskemaks. Peagi algava Saksamaa eesistumisperioodi valguses loodab kantsler Merkel institutsiooniliste muudatuste kalendri paikapanemist. Muudatuste ebaõnnestumine oleks aga ajalooline läbikukkumine. (Christophe Lamfalussy, La Libre, 15.12)

SKANDINAAVIA

Skandinaavia ajakirjanduse olulisimaks teemaks kujunes Euroopa Ülemkogu, kus arutleti peamiselt ELi laienemise teemadel.

Peale põhiseadusliku lepingu läbikukkumist on ELi tulevikku puudutatud teemasid arutatud diskreetselt, ka laienemist. Seekordse riigipeade ja valitsusjuhtide kohtumise tulemus oli ootuspärane – EL hoiab uksed uutele liikmesriikidele, s.h Türgile, avatuna. Kuid siiski pole liitumine enam nii lihtne, sest liitumistingimuste täitmist hakatakse järgima punkti pealt. EL ei hakka edaspidi andma mingisuguseid liitumistähtaegu enne, kui liikmeks pürgivate riikidega on kõik liitumisläbirääkimiste peatükid suletud. Taani välisministri Per Stig Mølleri sõnul võiks EL tõesti olla suurem, ELi uksed olgu avatud, ent siiski tuleb tasakaalu hoida, s.t - nii liituda soovivad riigid kui ka EL peavad kõigepealt oma kodutöö ära tegema. (Jesper Larsen, Ole Bangt Nielsen, Berlingske Tidende, 16.12) Otsus jätta ELi uksed edaspidistele liitujatele kõiki kriteeriumeid täites avatuks ei ole siiski ühtne otsus, vaid kompromiss. Tulevane võimalik Prantsusmaa president, praegune siseminister Nicolas Sarkozy on laienemise, eriti just Türgi liitumise äge vastane. Suurbritannia peaminister Tony Blair ning ka Rootsi uus peaminister Fredrik Reinfeldt on aga laienemise ja Türgi liitumise pooldajad. Saksamaa liidukantsler Angela Merkeli koalitsioonivalitsus ei ole selles küsimuses ühel meelel. See näitab, et tegelikult on ELi sisemine lõhenemine niivõrd suur, et murendab juba oma enda alustalasid. Vastuolude rõhutamise asemel võiksid riigijuhid hoopis erimeelsustele lahendusi otsida. Sinnamaani kuni vanad ja suured liikmesriigid ei ole ühtsed, ei ole võimalik leida ka üldist ja ühtset ELi välispoliitilist suunda. (Marianne Björklund, Ingrid Hedström, Dagens Nyheter; 15.12; Juhtkiri, Jyllands-Posten, 17.12)

Nagu juba eelpool kirjutatud, peab EL ise laienemiseks seesmiselt valmis olema. EL on riikideülene organisatsioon ning ühtsusele aitaks kaasa põhiseaduslik leping, mis kaotaks üksikute riikide ambitsioonid ning annaks võimaluse demokraatlikumale otsustusprotsessile. Seetõttu arutati Ülemkogul ka lepingu saatust, mille 18 liikmesriiki on juba ratifitseerinud, kaks on öelnud “ei” ning mõned on teema külmutanud, nagu näiteks Rootsi ja Taani. Esimese sammuna lepingu kriisist päästmiseks pandi paika uus ajakava, mille järgi uus leping peab olema valmis 2009. aasta suvel toimuvateks Euroopa Parlamendi valimiseks ja uue EK määramiseks. Saksa liidukantsler Merkel on Saksamaa eesistumise ajaks järgmisel poolaastal võtnud eesmärgiks põhiseaduslik leping varjusurmast äratada. Peale Prantsusmaa ja Hollandi “ei”-d on sakslastele selge, et praegust lepingut niisugusel kujul vastu võtta ei saa, kuid uude lepingusse tahetakse praegusest siiski võimalikult palju üle võtta. (Jesper Larsen, Ole Bangt Nielsen, Berlingske Tidende, 16.12; Juhtkiri, Jyllands-Posten, 17.12).

Peamiselt Taani eestvedamisel arutati ülemkogul ELi panust Afganistani abistamisse. Selles küsimuses ollakse ühel nõul. EL aitab kaasa Afganistani majanduse ülesehitamisele. Lisaks sellele on praegu Saksamaa juhtimisel Afganistanis ELi uurimisgrupp, mille ülesandeks on välja selgitada võimalused Afganistani abistamiseks politsei ja õigussüsteemi väljaarendamisel. Sellesse projekti on väljaspoolt ELi kaasatud Norra. (Jesper Larsen, Ole Bangt Nielse,, Berlingske Tidende; Alf Ole Ask, Aftenposten, 15.12)

SOOME

Soome ajakirjanduse tähelepanu keskmes oli ELi tippkohtumine Brüsselis ning hinnangud Soome eesistumisajale.
ELi laienemine on saavutamas geograafilist äärmuslikku piiri. ELi jätkuval kasvul hakkab kütus - kodanike toetus ja ELi juhtide soov - otsa saama. EL keskendub nüüd enda tegevuse arendamisele. Selliseid järeldusi võib teha Ülemkogu meeleolu ja otsuste põhjal. Tippkohtumise poliitika ei sulge uksi uute liitujate ees, kuid annab selge signaali selle kohta, et mõistlik isekus on sellest hetkest alates ELile lubatud. See peaks aitama ELil geograafilisi piire kergemini määratleda. Vigadest tuleb õppida. Kuigi laienemine on olnud edukas, ei saa samamoodi jätkata – hindamata ELi vastuvõtuvõimet ja kuulamata kodanike soove. Tippkohtumisel tehtud suunamuutused on õiged. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 16.12) Soome eesistumisperiood ELis möödus hästi, valitsuse endakiitmine on seekord omal kohal. Soome võib nüüd jääda rahulikult ootama järgmist, rohkem kui kümne aasta pärast saabuvat eesistumist. PM Matti Vanhaneni valitsuse suurim töövõit oli kemikaaliseaduse läbiviimine oskuslike kompromisside abil. Punkte võib anda ka teenuste direktiivi eest. Teiste hinnangul on Soome eesistumisaja olulisemaks õnnestumiseks välisminister Erki Tuomioja tegevus Liibanoni kriisi ajal, kus Soome suutis ühendada ELi rivid eriti raskes olukorras. Soome tugevdas ELi rolli Lähis-Ida rahuprotsessi elavdamisel ja Liibanoni olukorra stabiliseerimisel. Kahjuks jääb see mitmetes eesistumisaja lõppraportites Türgi ja Küprose probleemide varju. Türgi läbirääkimistest oodatigi läbimurret algusest peale liiga lootusrikkalt. Soomele võib anda hea hinde ka seetõttu, et mitmed ELi konfliktid maandati ning rutiinsete küsimustega tegeleti tõhusalt. Samas näidati, et EL töötab ilma eriliste kangelastegudetagi. Põhiseadusleppe osas tegi Soome head eeltööd. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 16.12) Soome valitsus on rahul eesistumise tulemustega. Teiste antud hinnang võib olla mitmekesisem. Brüsseli tippkohtumine näitab hästi kogu Soome eesistumise stiili: hoiti madalat profiili, kuid asjad liikusid edasi. EL unustab kiiremini need koosolekud ja eesistumised, kus umbsõlmi ei teki. (Juhtkiri, Kaleva, 16.12) Kemikaaliseaduse heakskiitmine Euroopa Parlamendis kinnitas lõplikult kemikaaliameti paigutamise Helsingisse. Kemikaaliseaduse ja teenuste direktiivi heakskiitmine on Soome eesistumisaja tähtsamaid üksiksaavutusi, lisaks sellele, et Soome näitas, et oskab juhtida ELi tegevust ka raskete poliitiliste pingete korral. Soomel olid ilmselt realistlikud eesmärgid, arvestades ELi praegust olukorda. Soome saavutas suurima osa eesistumisele seatud eesmärkidest. (Juhtkiri, Kauppalehti, 14.12)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Uudisteagentuurid

Venemaa presidendi abi Sergei Jastržembski leiab, et EL on natsismi heroiseerimise küsimuses “poliitiliselt korrektne”: „Ilmselgelt on teemasid, mille suhtes näitab EL üles osavõtmatust. See puudutab ka venekeelse elanikkonna olukorda Lätis ja Eestis. Kahjuks ilmutab EL siinkohal poliitilist korrektsust ning põhjendamatut häbelikkust,” sõnas Jastržembski. (RIA Novosti, 16.12)

Vene saatkond Eestis avaldas kahetsust kriitika suhtes, mis on tabanud dokumentaalfilmi „Eesti – ajaloo ristteel”. „Me ei saa avaldamata jätta kahetsust selle suhtes, et filmis esitatud seisukohad, mis erinesid ametlikust käsitlusest, said terava ja kategoorilise kriitika osaliseks,” kommenteeris saatkond. (Interfax, 14.12)

Suurbritannia ajakirjandus

Kunagi oli Amnesty International erapooletu ja apoliitiline ühendus, mis keskendus poliitvangide küsimusele. Eestlasest keemiaprofessor Jüri Kukk suri vanglas 25 aastat tagasi lootusega, mida vähesed jagasid, et tema võõrriigi okupeerimine lõppeb. Ometi see juhtus. Pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal sai Eestist postkommunistliku maailma täht. Kiirelt kasvav majandus, õigusel põhinev riik ja jõuline demokraatia avaldavad muljet, eriti arvestades probleemi, millega tegemist tuli: pealesurutud nõukogudeaegse migratsiooniga. Kurjuse impeeriumi kokkuvarisemisel jäi Eestisse sadu tuhandeid endisi koloniste, kellele kodakondsuse andnud riik oli lakanud olemast. Nii mõnigi riik oleks nad välja saatnud. Pärast Teist Maailmasõda kasutasid seda lahendust mitmed Ida-Euroopa maad. Hoolimata oma poliitilistest vaadetest või kodakondsusest saadeti brutaalsetel tingimustel „koju” paljud sakslased ja ungarlased. Eesti, samuti nagu naaberriik Läti andsid seevastu kutsumata külalistele vaba valiku otsustada, kas nad soovivad minna tagasi Venemaale, jääda ja võtta omale Vene kodakondsus, jääda ja võtta kohalik kodakondsus – eeldusega, et nad õpivad ära kohaliku keele, või jääda oma uuele kodumaale mittekodanikena, omades õigust töötada, ent mitte hääletada. Tundub igati aus ja õiglane. Aga algselt kutsus see esile protestikisa „diskrimineerimise” vastu – mitte ainult Venemaal, vaid ka Lääne inimõigusorganisatsioonides. Eestlased ei andnud järele. Nad väitsid, et „nullvariant” ehk kodakondsuse andmine kõigile saabunutele oleks katastroof, mis ei jätaks mingeid võimalusi eesti keele positsiooni taastamisele avalikus elus ning tugeva ja enesekindla rahvusliku identiteedi taasloomisele. Ning neil oli õigus. Enam kui 100 000 nõukogudeaegset migranti on õppinud ära eesti keele ja saanud kodakondsuse. 1992. aastal polnud kodakondsust 32% elanikkonnast. Nüüd on see osakaal langenud 10%-ni. 1990. aastal üritas artikli autor konarlikku eesti keelt kasutades Tallinnas postmarke osta. Müüja vastas järsult: „Govorite po-tšelovetšeski!” (rääkige inimeste keeles). See oli tõeline diskrimineerimine. Eestlased ei saanud emakeelt kasutada omaenda pealinnas. Nüüd on ka see muutunud. Mõistlikud inimesed võivad vaielda keeleseaduse detailide, keelekursuste toetuste sobiva taseme ning kodakondsuse saamise reeglite üle. Mitte kuskil pole olukord täiuslik. Ent Eesti süsteem toimib silmnähtavalt. On erakordselt raske pidada seda mõne rahvusvahelise inimõigusorganisatsiooni jaoks oluliseks küsimuseks. Ent just nimelt seda on üritanud teha Amnesty International. See organisatsioon on avaldanud mahuka aruande „Keelelised vähemused Eestis: diskrimineerimine peab lõppema”, milles nõutakse nii Eesti keele- kui ka kodakondsusseaduse radikaalset muutmist. Aruanne on mitmes mõttes üllatav. See on halb töö, ebaajalooline ja tasakaalustamata. See kajastab Kremli propagandat viisil, mida eestlased peavad kurjakuulutavaks ja solvavaks. Ent kõige hämmastavam on siinkohal Amnesty piiratud ressursside ebaotstarbekas kasutamine. Otse Eesti lähedal asuvad Valgevene ja Venemaa, kus toimuvad tõelised inimõiguste rikkumised. Ometi on nende probleemide kajastamine A.I. poolt nõrk, aegunud või seda lihtsalt pole. A.I.-st tundub olevat saanud üks järjekordne vasakpoolne survegrupp, mis lööb lärmi globaliseerumise, relvakaubanduse, Iisraeli ja koduvägivalla teemadel. Hoolimata sellest, et nende vaated on iganenud ja etteaimatavad, tundub kummalisena, et nad on liikunud poliitilise spektri juba niigi tihedalt täidetud ossa. Oli aeg, mil Jüri Kuke ja teiste Gulagi vangide päästmise nimel ühinesid A.I. kampaaniatega kõikvõimalike poliitiliste vaadetega ja ka apoliitilised inimesed. Nüüd seda enam ei juhtu. (Economist, 14.12)

Soome ajakirjandus

Eesti toetab üha aktiivsemalt Gruusiat, Ukrainat ja Moldovat. Nende riikide praegune olukord meenutab Eesti taasiseseisvumise algusaastaid. Eesti tegevus Gruusias, Ukrainas ja Moldovas on ELi laiema välispoliitilise programmi – naabruspoliitika - osa. Eesti kindel lemmik on Gruusia. Eestlasi meelitab see, et Gruusia president Mihhail Saakašvili nimetas Eestit esimesena uuenduste eeskujuks. Eestile see roll sobib. Mart Laari sõnul on Eestil kogemusi: „Tunneme olukorda ja teame sellest väljapääsu”. Laari ja Eesti soovitus on keskenduda oma reformidele ja mitte kulutada nii palju energiat Venemaale. Venemaa ei ole konkreetselt Eesti tegevust ega ka ELi naabruspoliitikat arvustanud, kuid Venemaa ELi suursaadik on arvustanud üldiselt ELi uusi liikmesriike tegevuse pärast Gruusias. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 18.12)

Venemaa ajakirjandus

Endine diplomaat, Vene välisministeeriumis Eesti temaatikaga tegelenud Mihhail Demurin kommenteeris väljaandele Stoletija olukorda Eestis. Tema hinnangul on peamine erinevus SRÜ ning Balti riikide vahel see, et viimased ei tunnista kuulumist N. Liitu ning väidavad, et olid sel perioodil „okupeeritud”. „Rahvusvahelise õiguse seisukohast see kontseptsioon tõsist kriitikat ei kannata,” ütleb Demurin. „Okupatsiooni” kontseptsioonil on poliitiline tagamaa ning see täidab kahte ülesannet: esiteks - rajada etnokraatia, jättes kodakondsusest ilma enamus neist, kes ei esinda „peamist rahvust”. Teiseks, tagada ressursside jaotus etnilistel alustel. „Enne Eesti, Läti ja Leedu astumist Euroopa Liitu ja NATOsse lubasid Lääne poliitikud, et baltlased hakkavad „headeks”, kuid kõik läheb täpselt vastupidi,” kirjeldab Demurin toimuvat. „Pole tarvis korrata, et nendes riikides on kõik ultranatsionalistlikult meelestatud. Ajaloolasi ja ühiskonnategelasi, kes püüavad minevikule kainelt vaadata, kiusatakse taga.” Demurini hinnangul on Venemaa Balti riikidega suheldes mittejärjekindel ning pehme. „Kahjuks on paljude Vene ärimeeste ja poliitikute jaoks suureks ahvatluseks hallid transiit-ja finantsskeemid Balti riikides, mis märgatavalt vähendavad Tallinna, Riia ja Vilniuse mõjutamiseks kasutatavate meetmete efektiivsust,” rääkis ta. Endine diplomaat avaldab ka kahetsust, et 1990. aastatel said Venemaa huvid Balti riikides kahjustada. „Kõike seda on vaja parandada. Aeg ja riiklikud huvid ei oota.” (Tatjana Zubareva, Stoletie, 15.12)

Ekspert Online avaldas intervjuu N. Liidu kangelase Arnold Meriga, teemaks pronkssõdur, nõukogude sümboolika ja natsionalism Eestis. „Viimase kolme-nelja aasta jooksul on parempoolsed, ma ütleksin ultranatsionaalsed jõud hakanud valijate toetust kaotama,” selgitas Meri. Seetõttu oli vaja kiiresti midagi ette võtta. „Üks trumpässadest on natsionalism. Nii algas venevastase hüsteeria õhutamine. Sattus kätte pronkssõdur? Hästi! Mindi pronkssõdurit ründama. Nüüd on veel okupatsioonirežiimide sümbolid…” (Vjatšeslav Ivanov, Ekspert Online, 11.12)

Majandus

Venemaa ajakirjandus

Delovoi Peterburg kirjutab, et Vene turistid armastavad endiselt Tallinna. Vaatamata Eesti võimude karmidele avaldustele Venemaa suunal, on Vene turistide arv Eestisse aastaga kahekordistunud. Eksperdid leiavad, et Balti poliitikute väljaütlemised siiski vähendavad turistide külastusi. „Balti riikidesse turismireisi planeerides küsivad meie kliendid, kuidas seal venelastesse suhtutakse,” räägib Marina Tsai Moskva turismiagentuurist Formula otpuska. „Ent Eestisse suhtutakse kui euroopalikku riiki, turismireisid sinna on väga populaarsed.” (Delovoi Peterburg, 12.12)

Rootsi ajakirjandus

Di.se’st on saanud ekspordiartikkel. Nüüdseks on sellel kolm koopiat – Eestis, Lätis ja Leedus. Eesti ärilehe nimi on Äripäev, mis di.se eeskujul valmistab kohalikku interneti ärilehekülge. Kõik kolm ärilehte on oma riigis suurimad ning kuuluvad Bonnier Business Press’i alla. „Me oleme Eesti ajakirjandusturult saanud tugeva positiivse vastukaja,” ütles Igor Rotov, Äripäeva peatoimetaja. „Kõige enam hinnatakse ajalehe formaati ja müügisüsteemi.” Äripäev on Baltikumi kolmest lehest suurima tiraažiga, milleks on 21 500 eksemplari. (Dagens Industri, 14.12)

Kultuur

USA ajakirjandus

Oregoni osariigis Salemi linnas on kinos võimalik näha Eesti multifilmi „Lepatriinude jõulud”. Eesti režissöörid Heiki Ernits ja Janno Põldma on teinud kena multifilmi, mis peaks tänu oma kargetele ja värsketele piltidele ning veidrale suhtumisele meeldima nii täiskasvanutele kui ka lastele. Lugu keskendub kahele noorele lepatriinule Miale ja Timile, kes on ilmselgelt teineteisesse armunud, ent on häbelikud. Tim kutsub lumisel õhtul Mia külla oma puu otsas asuvasse majja, soovides vahetada kingitusi. Nende romantilise õhtu rikub ära miski, mis tundub kui maavärin ja mõlemad poevad riidekappi peitu. Selleks ajaks, kui nad taas aru hakkavad saama, mis toimub, on nende puu viidud linnakorterisse ning kaunistatud säravate ehete, kaunistuste ja tuledega. Nad tahavad vaid koju tagasi minna, ent selle uue maailma erinevad värvikad putukad ei saa aru, millest Tim ja Mia räägivad. Nad kukuvad vaibale ja kohtuvad siis mustlastega sarnaneva perekonnaga, kelle koerale tehakse ülesandeks viia neid „lumisesse kohta” – lift viib nad külmkapi sügavkülmikusse, kus putukad käivad uisutamas. Kummalised seiklused jätkuvad, kui nad kohtuvad moekunstnikust putukaga, kes korraldab moedemonstratsiooni ja pakub, et võib neid metsa viia, ent selgub, et see mets asub vaid postkaardil. Lõpuks ühinevad nad grupi putukatega, kes ootavad jõuluvana – punasesse ja valgesse riietatud kiitsakat tegelast, kellega on kaasas putukast päkapikk. Loo moraal tundub olevat selles, et jõuluvana võib unistusi täide viia. Kuigi film on oma rohkem kui 50 minutilise kestvuse tõttu pisut veniv, on see meeldiv euroopaliku kõrvalmaitsega meelelahutus. (Ron Cowan, StatesmanJournal – Salem, Oregon, 14.12)

Saksamaa ajakirjandus

Anu Tali Müncheni kammerorkestri eesotsas, kaks tundi hiljem – ovatsioonid, braavo-hüüded, entusiasm. Poodiumile astub taas keskendunud näoilmega võluv blond daam – 1972. aastal Tallinnas sündinud Eesti dirigent. Väga skandinaavialik koolitus – ei midagi liigselt glamuurset, ei midagi titaanlikku või käskivat. Tali ei tule lagedale tüüpiliste klassikutega, vaid pakub näiteks puhtalt skandinaavialikku - elavaid Põhjaamade heliloojaid. Samuti Tüür Eestist ja Vasks Lätist – väga ebaharilik repertuaar. Skeptikud saavad petta – Tali programm on ülimalt elav, temperamentne ja põnev. Müncheni kammerorkester sai kõigega bravuurikalt hakkama, Anu Talist inspireerituna. (Wolfgang Schreiber, SZ, 16.12)

Prantsusmaa ajakirjandus

Prantsuse keelde tõlgitud Eesti kultuskirjaniku Jaan Krossi teos „Paigallend” pakub lugejale harvaesinevat delikatessi. Oma sihvaka siluetti, kõrgi oleku ning intellektuaalsusega on Ullo alati intrigeerinud oma klassikaaslasi 20. aastate Eestis. Ka aastaid hiljem otsustas Jaan Kross oma veidra lapsepõlvesõbra eluteed lähemalt uurida ning teda oma raamatu peategelasena kujutada. Teos kujutab endast vägagi diskreetselt esitatud härra Ullo lugu läbi Eesti aja, natsismi ja kommunismi. Jäist, distantseeritud alatooni kasutades ning erapooletuse taha varjudes avaneb Ullo justkui veekraan ning jutustab loo oma elust. Ealeski ei loobu ta oma robotlikust maskist. Kommunismist õppis ta seda, et kirja kirjutamist alustav inimene peab alati arvestama sellega, et kirja adressaat ei pruugi olla esimene lugeja. Teoses ilmneb taas kirjaniku lämmatavalt neutraalne kirjutamisstiil. Härra Ullo õlul ei ole ühtki pattu peale selle, et ta ilma vastuhakuta oma elu ajaloo juuksekarva otsa riputada lasi. Kahtlemata ei lasknud sellest põhjustatud häbi tal elurõõme nautida. Tema kohtumised naispoolega polnud sugugi lõbusad ning piirdusid vaid asjaajamiskäikudega. Tema ametikarjäär viib teda ministeeriumist pesumajja ning sealt kohvritehasesse. Oma lapsepõlve meenutab ta veel helgemana, kuid edasine osutub millekski halliks. Krossi detailidest kubisev biograafia kujutab endast vaevarohket uurimist mälust kadunud paradiisis. (Robert Laffont, Télérama, dets. 2006)

Varia

Uudisteagentuurid

Former Soviet republics and China head the global list for prevalence of multi-drug-resistant tuberculosis (MDR TB), a study says. Kazakhstan had the highest prevalence, with 14.2 % of TB cases having MDR strains, followed by the Tomsk region in Russia (13.7 %), Uzbekistan (13.8 %), Estonia (12.2 %), Liaoning province in China (10.4 %), Lithuania (9.4 %), Latvia (9.3 %) and Henan province in China (7.8 %). (Afp, 15.12)

Ingliskeelne ajakirjandus

Gruusia inglisekeelne igapäevaväljaanne The Messenger räägib sellest, kuidas üheksa Gruusia erinevate väljaannete ajakirjanikku käisid Avatud Ühiskonna Fondi idaprogrammi Partnerlus üle piiride poolt rahastatud Gruusia ja Eesti ajakirjanike vahetusprogrammi raames Eestis. Gruusia Meedianõukogu (mille liige on ka The Messenger) ja Eesti Johannes Mihkelsoni Keskus organiseerisid vahetusprojekti, aitamaks ajakirjanikel vastastikku riikidega tutvuda. Programm usub, et efektiivne suhtlemine ja teadmiste vahetus on demokraatliku arengu aluseks. Keskne mõte on: mida enam mõistetakse teisi maid, seda enam suudetakse harida oma maa rahvast. Grusiinid ja eestlased valiti teineteist külastama, kuna mõlemad teadsid üksteisest vähe. Gruusia Meedianõukogu valis erinevatest ajalehtedest, raadio- ja telekanalitest välja üheksa ajakirjanikku, kes 1.-7. detsembril külastasid kolme Eesti linna: pealinna Tallinna, Tartut ja Pärnut. Reisi jooksul külastasid ajakirjanikud Eesti juhtivat ajalehte Postimees, raadiojaama KUKU, Eesti Panka, Eesti parlamenti ja endist Eesti peaministrit ja praegust Gruusia presidendi Mikheil Saakašvili majandusnõunikku Mart Laari. Kõik külastatud rääkisid oma kogemustest seoses Euroopa integratsiooniga, EL naabruspoliitika plaanidega, demokraatiaga ja ajakirjandusvabadusega. Kolme linna külastus sisaldas endas ka ringkäike linnades ning rahvuslike muuseumide, ülikoolilinnakute, parkide ja kohvikute külastamist. Samuti kohtuti Eesti gruusia diasporaa esindajatega. Tallinnas said Gruusia ajakirjanikud meeldiva üllatuse osaliseks. Nad istusid väikesesse kohvikusse, et juua pisut kakaod ja süüa kooki (mõlemat valmistati kohapeal). Kui nad hakkasid omavahel gruusia keeles rääkima, astus nende juurde üks kohviku töötajatest ja ütles, et ta on grusiin. Ta elab Tallinnas, sest tema ema on eestlanna. Ajakirjanikud olid väga üllatunud ja rõõmsad, et kohtusid Eestis grusiiniga. Enamus ajakirjanikke arvas, et kolm Eesti linna oma kitsaste, juba jõuluehteis tänavatega ning väga sõbralike inimestega lõid sel kaunil maal suurepärase kombinatsiooni. Oktoobri algul külastas 12 Eesti ajakirjanikku kuue päeva jooksul Gruusiat. 18. detsembril avatakse Tbilisis ametlikult Eesti saatkond ning lähitulevikus avatakse ka Tallinnas Gruusia saatkond. (Diana Dundua, The Messenger, 14.12)

Prantsusmaa ajakirjandus

Jäädes Pariisist kolme lennutunni kaugusele, mõjub keskaegne pärl - Tallinn justkui filmilavana. Oma väravate, sillutatud varjuliste tänavate, käikude, gooti kirikute ning pastelset tooni paekiviehitistega Tallinna vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandisse. Hoolimata 800-aastasest okupatsioonist on eestlased suutnud säilitada oma rahvuse. 13. sajandil vallutasid Tallinna taanlased, kes 14. sajandi keskel asendusid sakslastega. Edasi rootslased kuni 17. sajandi lõpuni, mil võimule tulid lõpuks venelased. 1992. aastal sai Eesti iseseisvaks. Erinevate võõrvõimude kohalolek on linna välimusele oma jälje jätnud, mis väärib igati avastamist. Linnas on nii stalinistlikke paleesid kui ka Aleksander Nevski katedraal Toompeal, samuti linna vanim kirik - luterlik Toomkirik. Linna, mis koosneb 48 m merepinnast kõrgemal asuvast Toompeast ning alamlinnast, ümbritseb keskaegne müür, millest on säilinud 2/3. Müüri varjus müüvad arvukad käsitöökaupmehed villaseid kampsune, sokke, mütse jms, mis aitavad käredaid talvesid üle elada. Arvukad restoranid ja baarid pakuvad oma külastajatele unustamatuid elamusi. Mitte kaugele linnamüürist on kerkinud „väike Manhattan”. Pärast iseseisvumist on 440 000 elanikuga Tallinn hakanud näitama oma uut nägu. Bürood, kaubanduskeskused, pangad ning lärmakad alleed annavad aimu, et ollakse jõudnud 21. sajandisse. Tallinnas nagu ka teistes põhjamaistes linnades on kombeks külaliste meelitamiseks jõuluturge korraldada. (Elsa Dafour, L'Indépendant, 25. 11)

Kohati keskaegne, kohati moderne Eesti pealinn Tallinn pakub üllatavat esteetilist kontrasti ning linnamelu. Kahtlemata ebaharilik sihtkoht. Kolm tundi sõitu ning ees ootavad kaheksa sajandit! Balti mere ääres asuv Tallinn kandis Revali nime kuni 1918. aastani, mil Eesti iseseisvuse saabudes otsustati linnale anda tema legendaarne Taani alla kuulumisaegadest pärinev nimi Taani linn – Tallinn. Kolm poolsaart, millel linn paikneb, annavad Tallinnale liblika tiibade kuju, piirdudes ühelt poolt Pirita, teisalt Rocca al Marega. 1991. aastal taasiseseisvunud Eesti ajalugu on käinud üle kivide ja kändude. Kommunismi jäljed kaovad vähehaaval, kuid mõned stalinistlikud hooned, ehitatud natside pommitamisel hävinute asemele, on seal siiani. Ülevaate 13. sajandist 20. sajandini kestnud okupatsioonide mõjust eesti rahva saatusele annab Okupatsioonimuuseum. Tallinna strateegiliselt hea mereäärne asukoht on põhjust vallutusteks andnud paljudele sissetungijatele – taanlastele, sakslastele, rootslastele, venelastele. Kahe maailmasõja vahelisel ajal sai Eesti iseseisvust nautida, kuid langes seejärel taas „vabastaja” nime all esinenud N. Liidu rüppe. Kuigi erinevad vallutajad on Tallinnale oma jälje jätnud, on eestlased, hoolimata vere segunemisest, suutnud hoida oma rahvust. Vanalinn jaguneb alam- ja ülemlinnaks, mida ühendavad omavahel Pikk Jalg ja Lühike Jalg. Keskajal elasid merepinnast 48 meetri kõrgusel asuval Toompeal vaimulikud ning kodanikkond, alllinnas aga kaupmehed. Kuni 16. sajandini oli Tallinn Põhja-Euroopa rikkaim linn ning kaubanduskeskus. 12 kirikut annavad aru erinevate religioonide segunemisest. Neist kuulsaimad on 13. sajandi alguses luterlikule kloostrile ehitatud Toomkirik, Vene tsaari Aleksander III ajal ehitatud Aleksander Nevski katedraal, II maailmasõjas hävinenud ning restaureeritud Niguliste muuseum-kirik, mis peidab endas kuulsat Bernt Notke maali „Surmatants”. Toompea lossis resideerib Eesti parlament. Oleviste kirik oli kuni 16. sajandini Euroopa kõrgeim kirik. Vanalinnast kaugemale jääb Kadrioru Peeter Suure loss ning lossipark, kus asub hiljuti valminud Kumu kunstimuuseum. Vanalinna igapäevaelu ilmestavad arvukad poekesed, restoranid ja baarid. Raekoja platsil tegutseb üks vanemaid apteeke Euroopas. Itaalia, Türgi, Hispaania jt restoranide seas ei hakka silma just eriti palju Eesti köögi restorane. Kõige enam on kanda kinnitanud turismitööstus. Vaid 500 perekonnal on veel võimalus elada keskaegsete müüride vahel. Elamispinna puuduse tõttu on üürid kõrged ning vaba korterit pea võimatu leida. Keskmine palk jääb 600 € piiresse. Kuigi nooremad põlvkonnad mäletavad Nõukogude ajast vähe, on vanemal põlvkonnal hulganisti mälestusi. Nende jaoks olid paremad ajad kahe maailmasõja vahel. Väljaspool vanalinna eksponeerib Tallinn oma kaasaegset nägu – „väikest Manhattanit”. (Elsa Dafour, Marianne, 2-8. 12)

Rootsi ajakirjandus

Eesti „Estonia” huku uurimise valitsuskomisjonis on tohutu skandaal seoses lõppraportiga, milles eitatakse kõiki teadaolevaid fakte Eesti seotusest sõjamoona transportimisel „Estonial”. Nüüd süüdistavad endise komisjoni liikmed teineteist valetamises. Evelyn Sepp, „Estonia” komisjoni ja Riigikogu Põhiseaduskomisjoni aseesimees, ütles, et Trivimi Velliste, „Estonia” komisjoni liige ja välisminister laeva huku ajal septembris 1994, andis komisjoni viimasel koosolekul tunnistuse. „Ta üksnes tunnistas, et loomulikult teadis ta sõjamoona transportimisest kogu aeg ja loomulikult teadis ta ka nimesid,” ütles Sepp. Kui Rootsi poolt möödunud aastal paljastati, et oli toimunud vähemalt kaks sõjamoona ülevedu, siis tegi Eesti parlament komisjonile ülesandeks välja selgitada Eesti-poolsed koostöötegijad. Lõppraportis kavatseb komisjon avalikustada selle, et peale 56 inimese intervjueerimist ei ole suudetud ikka veel identifitseerida ühtegi inimest ega ametkonda Eestis, kes oli sõjamoona veoga 1994 aasta septembris reisilaeval „Estonia” seotud olnud. Evelin Sepp väidab, et teised vana komisjoni liikmed kutsusid Trivimi Vellistet üles nimesid välja ütlema, et need saaks üles märkida. Velliste aga eitab Sepa öeldut. Velliste kuulub parlamendis rahvuslikku Isamaaliitu. Sepp on vasakpoolse Keskerakonna liige. Velliste hinnangul on Sepa väljaütlemised üks oda järgmise aasta märtsis toimuvast valimiskampaaniast, kuid ta ütleb ka, et ehk mõistis Sepp teda valesti. „Ma rääkisin julgeolekupoliitilisest koostööst Eesti ja Rootsi vahel ning samadest huvidest,” ütles Velliste. Sepp on aga oma kuuldus kindel, ka selles, et Velliste ütlused on protokollis ja lindil olemas. „Ma pean järgi mõtlema, mis saab olema meie järgmine samm. See ei ole minu isiklik küsimus. See on küsimus kõikidele Eesti võimuorganitele ja ennekõike kogu ühiskonnale,” ütles Sepp. (Tomas Bengtsson, Arne Bengtsson, Dagens Nyheter, 15.12)

Soome ajakirjandus

Eestis pakub kõneainet pahatahtlik suhtumine Eesti numbrimärkidega autodesse Helsingi lähiümbruses. Roihuvuori parklas süüdati kahe Eesti ehitaja autod põlema ning ühel autol rikuti klaasid. Eestis kahtlustatakse, et nii valatakse välja viha välismaise tööjõu vastu. Helsingi politsei arvates ei ole siiski hetkel põhjust arvata, et kahju püütakse tekitada just nimelt Eestist pärit autodele. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 12.12)