NATO, JulgeolekIraak
Germany may offer to train Iraqi soldiers at bases outside Iraq, Chancellor Angela Merkel said, following calls on European governments to do more to help stabilize the country. "I do not rule out that Germany could also take part in training Iraqi soldiers outside Iraq," Merkel told a news conference after a meeting with Egypt's President Hosni Mubarak. Merkel said while there were no concrete plans for such training activities as yet, officials from Germany's defence ministry were in contact with their Iraqi counterparts. Earlier, Germany's Social Democrat (SPD) Foreign Minister Frank-Walter Steinmeier rejected calls from Merkel's grouping of conservatives and from the U.S. ambassador in Berlin that Germany does more to support Iraq. "It (Germany's involvement) will remain at that which was decided by the previous government," Steinmeier was quoted as saying in an interview with Germany's Der Spiegel magazine. Steinmeier said Germany had already participated in cutting Iraq's debt, training police officers and helping with redevelopment projects. The U.S. Ambassador to Germany, William Timken, had called on Germany in an interview with Deutschlandradio Kultur to become more involved in Iraq. "We all know, not only the German but also the U.S. government as well as Europe all have an interest in having a functioning democracy in Iraq," Timken said. "There are many means of achieving this. It needs effort on all sides." (Reuters, 10.12)
NATO
U.S. General Bantz Craddock, the soldier who oversaw the Guantanamo prison for terrorism suspects, took over as NATO's supreme allied commander for Europe. Craddock, 57, formerly chief of U.S. Southern Command, replaced U.S. General James Jones at a ceremony at NATO's military headquarters in southern Belgium. The US typically appoints the NATO top commander of operations. Its civilian secretary-general, Dutchman Jaap de Hoop Scheffer, comes from Europe. Craddock will take charge of NATO's two largest operations, its 32,000-strong mission in Afghanistan and the 17,000-head security force in Kosovo, the breakaway Serbian province awaiting a U.N. decision early next year on its final status. As head of Miami-based U.S. Southern Command, Craddock oversaw operations at the detention facility for foreign terror suspects at the U.S. naval base at Guantanamo Bay, Cuba. European officials and human rights activists have expressed deep concerns over the treatment of prisoners at the camp. Prior to 2004, when he took the Southern Command post that oversees U.S. military interests in Latin America, Craddock served as former U.S. Defense Secretary Donald Rumsfeld's senior military assistant. U.S. Marine Jones, who is due to retire, was the commander who took NATO into Afghanistan in 2003 and oversaw the creation of the 20,000-strong NATO Response Force, a rapid reaction unit intended for deployment in trouble-spots at a few days' notice. In an interview with Reuters, Jones called for a shake-up of NATO's Cold War-era rules for financing missions abroad and complained that most of the alliance's 26 members were not living up to their defence spending commitments. (Reuters, 7.12)
Vene kaitseminister Sergei Ivanov teatas, et Venemaa ei hakka tegutsema NATO laienemise vastu. “Ma ei vaidle vastu mistahes riigi õigusele NATOsse astuda või mitte astuda. Ning Venemaa ei ole see, kes saaks või hakkaks sellele vastu tegutsema. See ei ole meie küsimus. Kuid NATO laienemine ei kindlusta ei nende riikide ega üldist julgeolekut.” (Interfax, 5.12)
AJAKIRJANDUS
USA ja Suurbritannia ajakirjandus
Seoses Baker-Hamiltoni komisjoni ehk nn Iraagi uuringugrupi järelduste avaldamisega on inglisekeelse ajakirjanduse tähelepanu keskmesse taas tõusnud Iraak. Autorid räägivad oluliste muudatuste vajalikkusest Iraagis, komisjoni järelduste kasulikkuse teemal ollakse üldiselt võrdlemisi kahtleval seisukohal. Arutletakse ka võimaluste üle kaasata Iraan ja Süüria Iraagi probleemi lahendamisse.
Iraagi praeguste probleemide alget võib näha suures osas kurdide ja šiiitide katses luua Iraagis kolmest lõdvalt seotud regioonist koosnev konföderatsioon nõrga keskvalitsusega. Selline lahendus oleks vastumeelt sunniitidele, kes jäetaks sel kombel ilma suuremast osast naftatuludest ning sellega ei tohiks leppida ka USA. Regioonide vaheliste sidemete lõdvenemise tulemuseks oleks riigi jagunemine, selle tulemus aga oleks omakorda kodusõda, milles jääksid kannatajateks vähemused. Türklased on juba ähvardanud pakkuda oma abi Iraagi põhjaosas elavatele turkmeenidele. Saudi Araabia aga, kes kardab Iraani mõju kasvu šiiitide seas, võib asuda toetama sunniite Iraagi lõuna- ja keskosas. Nii tugevneks radikaalsete islamistide positsioonid ja tekiks suurema sõja oht. Autori arvates ei saa sõjaohtu vältida Iraani ja Süüria abiga, sest kumbki neist kahest pole huvitatud stabiilsuse kindlustamisest USA-le vastuvõetava hinnaga. Oluline on sunniidid tõeliselt Iraagi režiimi kaasata – selleks oleks vaja, et Iraagi valitsus arutaks sunniitide olukorra parandamise teemat ja teeks ettepanekuid vastavasisulisteks muudatusteks põhiseaduses, tegeleks jõulisemalt šiiitide relvarühmituste vaoshoidmisega, pööraks tagasi kõige äärmuslikumad debaathifitseerimisprotsessid avalikus teenistuses, ja võib-olla ka teeks muudatusi valitsuse koosseisus. Võimalikud on kolm tulevikustsenaariumi. Üks oleks repressioonide abil üritada valitsusvastaseid maha suruda - see võiks toimida juhul, kui USA oma väed välja viiks ning annaks valitsusele mässajatega tegelemiseks vabad käed, ent vaevalt oleks USA nõus seda lubama. Teine variant oleks pikaleveniv konflikt, järkjärguline lagunemine ja väline sekkumine või koguni regiooni riikide vaheline sõda. Kolmas variant, mille edulootused pole küll väga kõrged, tähendaks toetuse avaldamist sunniitidele, otsides samas ühiseid lahendusi oma liitlastega regioonis – Jordaania, Türgi ja Saudi Araabiaga. Edu korral õnnestuks kaasata baathistid ja isoleerida al-Qaeda võitlejad. See ei tooks küll kaasa täieulatuslikku demokraatiat, ent annaks siiski garantii vähemustele ning takistaks ühe osapoole autokraatia esiletõusu. Samuti tunnustataks seeläbi erinevusi šiiitide seas, pakkudes abi neile, kes ei soovi näha šiiitlikke araablasi Iraani mõju all. Selle variandi eelis oleks ka see, et ebaõnnestumise korral ei kaotataks midagi, mida juba niigi kaotatud pole. (Donald L. Horowitz, The Wall Street Journal, 04.12) Iraani riikliku julgeoleku nõunik Ali Larijani ütles intervjuus välja, mis oleks Iraani kaasamise hind Iraagi probleemi lahendamisse – ajakava esitamine USA vägede väljaviimiseks Iraagist. Larijani sõnul oleks see märgiks unilateraalse strateegia muutumisest ning Iraan vastaks sellele kindlasti abistava käe ulatamisega ning kasutaks oma mõjuvõimu probleemi lahendamiseks. ÜRO Julgeolekunõukogus Iraani vastu uraani rikastamise eest kavandatavaid sanktsioone peab Larijani ebaefektiivseteks. Larijani väljaütlemised näitavad selgelt, kuidas Iraan olukorda käsitleb: USA on nõrgal, Iraan aga tugeval positsioonil ja igasugune lahendus Iraagi probleemile peaks seda olukorda peegeldama (David Ignatius, The Washington Post, 06.12) Samas väljaandes märgib Refugees Internationali president Kenneth A. Bacon, et Süüria on viimane Lähis-Ida riik, mis on lubanud oma territooriumile Iraagist pärit põgenikke. 1,8 miljonit Iraagi põgenikku on liikunud valdavalt just Süüriasse ja Jordaaniasse. Seetõttu on Süüriat vaja selles küsimuses abistada, sest UNHCRi ressursid jäävad napiks. USA abi Süüriale võiks olla siinkohal kasulik mõlemale poolele. (Kenneth A. Bacon, The Washington Post, 06.12)
Edu võti Iraagis peitub toetuses Bagdadi šiiitide poolt juhitavale valitsuskoalitsioonile, mitte mingis sisepoliitilistel eesmärkidel kokkukuhjatud strateegilises sasipuntras. Siiski ei saa öelda, et Baker-Hamiltoni aruandest poleks kasu. Raport ei otsi kiireid lahendusi, vaid soovitab USA väed 2008. aastaks välja viia. See lisab kaalu USA president George W. Bushi väitele, et parem on, kui USA väed veel Iraagist ei lahku - kiirele väljaviimisele järgneks veresaun. USA värskel kaitseministril Robert Gatesil oli õigus, kui ta väitis, et Iraagi teemal uusi ideid pole. Aruande parim osa, mis soovitab USA vägedel koos Iraagi üksustega õppustel osaleda ja võidelda, on juba rakendust leidnud ja mõte oma efektiivsust tõestanud. Samuti ei ole midagi uut idees kaasata Iraagi probleemi lahendamisse Süüria ja Iraan, sügavalt eksliku põhjendusega, et need riigid oleks justkui huvitatud kaose vältimisest regioonis ning tahavad osaleda Lähis-Idas uue laiema korra loomises. Iraan väljendab pea iga päev rahulolu USA ebaedu üle Iraagis. Eriti eksib raport aga ettepanekuga „rahvuslikust leppimisest” ja sunniitide kaasamisest valitsusse – komisjon on ilmselt unustanud, et peamiseks probleemide tekitajaks on sunniidi mässulised. Riigidepartemangu nõunik Phillip Zelikowi on arvamusel, et üritades kaasata vägivaldseid sunniidi mässulisi rahuprotsessi, on USA mitte ainult ebaõnnestunud rahu saavutamisel, vaid ka ärritanud šiiite ja kurde, kellest enamus tervitas Saddam Husseini kukutamist. (Juhtkiri, WSJ, 07.12) Baker-Hamiltoni aruanne on Bushi jaoks poliitiliseks kattevarjuks ja võimaluseks „vett segada”. Baker-Hamiltoni komisjon räägib küll USA vägede väljatõmbamisest 2008. aastal, ent tegelikult jääks ka pärast seda veel kümneid tuhandeid USA sõdureid Iraaki, abistamaks kohalikke julgeolekujõudude. Raport sisuliselt süüdistab Bushi tema poliitika läbikukkumises, ent soovitused on sõnastatud piisavalt ähmaselt, et võimaldada presidendil jätkuvalt rääkida „edasiviivast teest”. Maailm nägi, kuidas Bush ise end nurka mängis ning seejärel väitis, et tegemist oli strateegilise otsusega. Kutsudes üles korraldama „regionaalset konverentsi” Iraagi küsimuses, tundub ka Iraagi peaminister Nuri Kamal al-Maliki üritavat luua kattevarju, et Bushi reaalsusesse tagasi tuua. See ettepanek võib viia Valge Maja loobumiseni oma vastuseisust läbirääkimistele Iraani ja Süüriaga. Iraagi raport, kus tihti kasutatakse sõnu „peaks” ja „võiks”, on sügavalt diplomaatiline dokument, mis võib Bushil erinevaid pooltoone kasutades aidata tõmmata USA tema poolt kaevatud august välja. (Juhtkiri, IHT, 08.12)
Saksamaa ja Austria ajakirjandus
Saksakeelses ajakirjanduses olid valdavateks teemadeks Liibanon ja Saksa välisminister Steinmeieri visiit Süüriasse, Bakeri komisjoni Iraagi-raport, Türgi liitumiskõnelused, Litvinenko mõrva asjaolude uurimine, samuti Venemaa siseolud, FSB tegevus ja välismajanduspoliitika. Prevaleerisid siiski NATO ja välismissioonide küsimus. Iraagi osas ollakse üldiselt seisukohal, et riigi stabiliseerimine sõltub suures osas Iraanist ning USA ei tohi lahkudes endast maha jätta kaost.
Rootsi ja Eesti välisminister kirjutavad päevalehes Die Welt, et Türgi vastuvõtmisel Euroopa Liitu muutuks EL konkurentsivõimelisemaks ja jõukamaks, paraneks julgeolek. Kas tahame Euroopale maailma konkurentsivõitluses tugeva aluse rajada või hoiame demokraatlikke naabermaid endast eemale? EL on juba Lõuna-Euroopa riikide liitumisest peale olnud majandusreformide ja demokraatlike muutuste katalüsaatoriks. Uute riikide liitumine on vanade liikmesriikide ettevõtetele ning uute riikide majandustele palju tulu toonud. Varasemate laienemiste positiivset tulemit ei saa vaidlustada. Ka Türgi liitumisest oleks Euroopa kodanikele suur kasu. Türgi on juba täna üks olulisemaid turgusid Euroopa kaupadele, 70 miljoni elaniku lisandumin tugevdaks juba meie siseturgu. EL on suures osas Türgist sõltuv migratsiooniprobleemide lahendamise, narkokaubanduse tõkestamise, energiajulgeoleku ja terrorismivastase võitluse alal. Mõistagi peab Türgi vastu tulema Küprose probleemi lahendamisel, aga saare ühendamine tuleb kõne alla ainult juhul, kui Türgi Euroopale läheneb. Igasuguste muude stsenaariumite puhul pannakse liiga palju mängu – nii Küprose, Türgi kui ka Euroopa Liidu puhul. (Carl Bildt / Urmas Paet, Die Welt, 5.12) Eesti ja Rootsi välisminister nõuavad liitumisläbirääkimiste jätkamist Türgiga. EL peab oma 2004. aasta lubadused täitma ning Küprose türgipoolse osa blokaadi lõpetama. Samas on praegune kriis vallandunud Türgi tahtmatuse tõttu oma sadamaid ja lennuvälju avada. (APA/dpa, Der Standard, 5.12)
Norra valitsusjuht Stoltenberg märgib ajaleheusutluses energiajulgeoleku küsimust kommenteerides, et selles osas võib Euroopa Norrale kindlasti loota. Näiteks kolmandik Saksamaa gaasitarnetest tulevad Norrast, gaasitarneid Euroopa Liitu on võimalik veelgi suurendada. Aga seda ei otsusta valitsus, vaid erafirmad. Norra spetsialistid usuvad, et 66. laiuskraadist põhjapoole asuvad tohutud maagaasivarud. Barentsi meri on hetkel veel läbiuurimata. Euroopa peab enesele selle regiooni tohutut potentsiaali alles teadvustama. Norra teeb antud küsimuses tihedat koostööd Saksamaaga. Koostöö Venemaaga toimib hästi, ehkki juba üle 70 aasta ei suudeta lahendada piirilepingu küsimust. See on regiooni edasise arengu seisukohalt suur probleem. (Claudia von Salzen, Der Tagesspiegel, 5.12)
Euroopa riikide kodanikud on üha skeptilisemad laienemise suhtes ning poliitikud järgnevad neile või isegi ärgitavad tagant. Liikmesriikide parlamentides oleks äärepealt Bulgaariale ja Rumeenialegi “ei” öeldud. Tõenäoliselt on lähematel aastatel üksnes Horvaatia see, kes veel praokil uksepilust läbi pääseb. Ei maksa siiski karta, et Türgi ukse taha jäämise tõttu NATO kannatada saab. Balkanimaadele avanenud NATO-perspektiiv näitab veel kord tendentsi, et allianss on laienemise osas ikka esirinnas ning EL tõmbub samuti kunagi järele. Millal aga NATO suure geopoliitilise hüppe teeb ning Georgia ja Ukraina vastu võtab, seda ette ei tea. Ukraina on NATO jaoks sama, mis Türgi ELi jaoks. Sellega seoses jätkub ka diskussioon - kui regionaalne ja ühtaegu globaalne peaks allianss olema? Kummaline on see, et Bush Riias oma tahtmist ei saanud ning NATOga tihedat koostööd kriisikolletes viljelevaid riike lõppdokumendis ei nimetatud (Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Korea, Jaapan). Kes end NATO käsutusse annavad, nendega võiks ju suhted mingilgi moel formaliseerida. Prantsusmaa arvab, et nende riikide sõjalisest ja rahalisest panusest “üksi ei piisa”. Väärtusi nad küll jagavad samu, kuid prantslased kardavad, et formaalseid liitlassuhteid pakkudes võib kogu lääs sattuda vastuollu Hiinaga. (Klaus-Dieter Frankenberger, FAZ, 4.12)
NATO peasekretär väidab oma artiklis, et allianss on praegu toimivam ja tegutsemisvõimelisem kui eales varem. Riia tippkohtumine polnud lihtsalt mingi rahvusvaheline foorum, vaid määras alliansi arengusuuna lähemateks aastateks ette. Tippkohtumise-eelne skepsis ei õigustanud end. Saavutati kõik, mida võis oodata – missioonide, kaitsevõime ja partnerluse küsimustes. Lepiti näiteks kokku, et ekstreemolukorras liitlased aitavad üksteist Lõuna-Afganistanis. NATO ülesandeks on Euroopa Liitu Afganistanis loodava kontaktgrupiga tihedamalt siduda. Riias otsustati üldiselt strateegiline partnerlus NATO ja ELi vahel sisukamaks muuta. Afganistan oli küll ajakirjanduse esilehekülgedel, kuid see polnud peamine, miks Riia tippkohtumine tõeliseks sündmuseks osutus. Nimelt otsustati Riias, et 2008. aastal saavad kõik Balkanimaad NATOlt ühel või teisel moel koostööettepaneku. (Jaap de Hoop Scheffer, Die Welt, 7.12)
Prantsusmaa ajakirjandus
Antud nädalal kujunes Prantsuse pressi jaoks põletavaimaks teemaks Bakeri-Hamiltoni raport ning selle võimalik roll Lähis-Ida tuleviku helgemaks muutmises.
Endise USA riigisekretäri, vabariiklasest James Bakeri ning demokraadist Lee Hamilton komisjoni raport Iraagi kohta ei muuda elu Iraagis. Samuti ei sisalda see võluplaani antud olukorras USA maine säilitamiseks. Küsimus on hoopis: kas Bakeri raport suudab Washingtoni rahustada? Selle roll seisneb pigem mängureeglite paikapanemises Washingtoni välispoliitika kujundamiseks 2008. aastani. (Pierre Rousselini juhtkiri, Le Figaro, 06.12) Bakeri ja Hamiltoni raport on justkui süüdistusakt. Raport toob esile selle, mida oleks pidanud tegema, selle asemel, et anda ülevaadet sellest, mis on juba saavutatud. Samuti kutsub raport administratsiooni üles oma eesmärke Lähis-Idas selgemalt defineerima, ning mis peamine – Iraagist lahkuma. Raporti mõju avaldub enam Bagdadis kui Washingtonis. “Tarkade” ettepanek asju Lähis-Idas diplomaatiliselt ajada on tingitud soovist, et USA lõpetaks viimased kolm aastat kestnud üksildase ratsaniku ajastu. Vastupidiselt administratsiooni senisele “kurjuse telje” poliitikale, kutsutakse raportis üles Iraani ja Süüriat mängu kaasama. Selle idee realiseerumine Valges Majas kujutaks endast kultuurilist revolutsiooni, mis on siiski vähetõenäoline. Kui raporti autorid arvasid, et suudavad Washingtoni poliitikas muutusi esile kutsuda, siis nad eksisid. President Bush nimetas raportit “väga konstruktiivseks”, kuid ei pidanud vajalikuks ühegi sealesinenud soovituse edasisaatmist Pentagonile. Kuigi olukord Iraagis on halb, jääb Bushi eesmärgiks võidu saavutamine. Samuti ei ole Bakeri ja Hamiltoni ideele garanteeritud rahvusvahelise üldsuse heakskiitu. Kas usaldada seni halbade kavatsustega naabreid ning vaikivat Euroopat? (Philippe Gelie, Le Figaro, 08.12) Enam pole õige aeg tunda uhkust avalikkuse teavitamise pärast: “USA käitumine Iraagis on vale”. Selle asemel tuleks võimalikult ruttu aidata administratsioonil vastu võtta häid otsuseid ning pühendada end kord seatud eesmärkide saavutamisele. Kuigi Prantsusmaa mõistis Iraagi sõja juba kolme aasta ees hukka, ei pääse Prantsusmaa Iraagi küsimusse sekkumisest. Diplomaatiale tuleb kiiremas korras teed sillutada, enne kui Washington jätab Lähis-Ida poliitika hooletusse või jätkab ilma globaalse strateegiata senist teed. Kuna Bakeri idee Iraani ja Süüriaga dialoogi alustada teenib head eesmärki ning George W. Bush ei ole seni paremat esitanud, väärib see kaitsmist. Prantsusmaa on algusest saadik koos Suurbritannia ja Saksamaaga Iraani tuumaprogrammi kõnelustes osalenud. Paraku tuleb tunnistada Iraani võimu regioonis. Päevani, mil Iraan võib Afganistani ja Iraagi enda võimule allutada, ei ole enam kaua aega jäänud. Selgusetu on vaid, kuidas ja millal Iraan seda teostab. Kahjuks on Prantsusmaa Süüriaga suheldes sõnakehv olnud. Süüriaga ignoreerimine ei lahenda midagi, hoolimata sellest, et võrreldes Iraaniga on Süüria roll marginaalne. Ilma suhtlemiseta ei ole võimalik tajuda Süüria rolli Liibanonis, kelle iseseisvuse ümber mäng käib. Iisraeli ja araablaste konflikti lahendamiseks on vaja Iisraeli ja Süüriat läbirääkimislaua taha. Ilma vastutasuta ei ole Süürial mingit motivatsiooni Hamasi ja Hezbollah’d (meile) positiivses suunas mõjutada. Washingtoni poliitikas peatselt saabuvat pööret ning ameeriklaste pühendumust probleemi lahendamisse arvestades, peab Prantsusmaa tegema kõik, mis on tema võimuses, et Vahemere regioonis rahu saavutada. (Pierre Rousselin’i Juhtkiri, Le Figaro, 08.12) Süüria pealinnas Damaskuses võeti Bakeri raport tunduvalt positiivsemalt vastu. Regiooni tundva James Bakeri raport vastab igati süürlaste ootustele. Süüria, kes soovib, et lääs tunnistaks riigi rolli regioonis, loodab Iisraelilt tagasi saada Golani kõrgendikke, mille Iisrael okupeeris 1967. aastal, pakkudes vastutasuks sunniitide maharahustamist Iraagis. Süüria suhted Prantsusmaaga on pärast Liibanoni ekspeaministri Hariri mõrvamist jäänud allapoole igasugust arvestust. Damaskuse initsiatiivil on mitmed Euroopa riigid Prantsusmaad üleskutsunud Süüriaga suhteid taastama. Süüria president abi Khaled Mahjoubi sõnul on Prantsuse president Chiraci Süüria-poliitika - mis ei arvesta kummagi rahvaga - tingitud Chiraci isiklikest eelistustest. Nimelt oli ta tapetud Hariri Chiraci hea sõber. Süüria-vaenulik poliitika, mis põhines koostööl langusteel olevate USA neokonservatiividega, võib prantslastele tulevikus kalliks maksma minna. (Pierre Prier, Le Figaro, 08.12) Le Monde’i juhtkiri suhtub Bakeri raportisse tunduvalt leebemalt, nimetades seda tabavalt “Bushi poliitika hukkamõistuks nii Lähis-Idas kui ka USAs”. Raporti järgi on olukord Iraagis ülimalt tõsine: olukorra lahendamiseks ei olemas ühtki võluvalemit ning mitte keegi ei või garanteerida, et mistahes meetodite rakendamine pidurdaks sügavamasse kaosesse vajumist. Hoolimata kriitikast annab üleskutse USA senise välispoliitika radikaalseks muutmiseks administratsioonile diplomaatilise õppetunni. Nüüd jääb vaid üle küsida, kas Valge Maja võtab soovitusi kuulda ning kas need suudavad olukorda Iraagis ja Lähis-Idas muuta? President Bush, kes tõotab ajalukku minna kui president, kes vastates saatuslikule sündmusele - 11. septembrile, muutis maailma veelgi halvemaks, peab kiiresti inspiratsiooni ja uute ideede vajalikkust märkama. (Juhtkiri, Le Monde, 07.12)
Skandinaavia ajakirjandus
Viimasel kahel nädalal on Skandinaavia ajakirjanduses olnud kaks peamist teemat – NATO Riia tippkohtumine ja arengud USA Iraagi-poliitikas.
Üheks olulisemaks aruteluteemaks NATO tippkohtumisel oli Afganistan. Olukord on seal muutunud üsna kriitiliseks, sest Talibani võitlejate vastupanu on oodatust tunduvalt tugevam. Seetõttu avaldasid nii NATO peasekretär kui ka USA president Georg W. Bush üsna suurt survet mitmetele NATO liikmesriikidele nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia, et nad näitaksid üles suuremat solidaarsust ning saadaksid vajalikke lisajõude kõige vastupanurohkemasse piirkonda Lõuna-Afganistanis. Vaatamata verisele sõjale usub Jaap de Hoop Sheffer edule. Ta loodab, et Afganistani on võimalik selle riigi valitsusele 2008. aasta lõpus täielikult üle anda. (Jesper Kongstad, Jyllands-Posten, 29.11) Afganistaani sõda on alliansi proovikivi. NATO kaotaks seal sõja kaotades kogu oma usaldusväärsuse. Seetõttu sai sellest ka üks Riia tippkohtumise peateemasid. Afganistan on üks maailma ohtlikumaid maid, sügavalt religioosse ühiskonna ja suure sõjardite ning narkoparunite mõjuga. Alliansi ülesandeks seal on mängida tulevikus kõrgetasemelist mängu, kuid taganemisteed pole. Kui NATO peasekretäri plaan teha koostööd tsiviiljõududega, näiteks ÜRO, ELi, Maailmapanga jt, annab tulemusi, alles siis on NATO-l võimalus sealt lahkuda. (Nils Morten Udgaard, Aftenposten, 30.11) Tippkohtumisel räägiti ka uute liikmesriikide vastuvõtmisest. President Bush lubas, et NATO uks seisab Balkanimaadele, Georgiale ja Ukrainale lahti, kui nad on valmis alliansiga liituma. Georgia liitumist NATOga ei poolda mitte üksnes uued liikmesriigid, ja NATO on ka juba Georgiaga läbirääkimisi alustanud. Ainsaks probleemiks on võimalik konflikt Venemaaga seoses Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga. Siinkohal on USA ja Eesti näidanud üles initsiatiivi lahenduse leidmiseks, kuid küsimus on, kas Venemaa on sellest huvitatud. Üllatuslikult pakkusid aga 26 liikmesriiki partnerlust Serbiale, ehkki see ei ole Haagi tribunaliga piisavalt koostööd teinud kindral Ratko Mladici väljaandmiseks. Selle käigu taga võib näha NATO mõistmist, et püsiva rahu ja kindluse tagamine Lääne-Balkanil pole võimalik ilma sealse suurima ja mõjuvõimsaima riigi – Serbia - kaasamiseta. Serbiale pakutakse osalemist PfP programmis ja EAPC’s (Euro-Atlandi partnerlusnõukogu). Kümnele viimasele NATOga liitujale on just PfP olnud esimeseks sammuks NATO liikmelisuse saavutamisel. (Mikael Holmström, Svenska Dagbladet, 30.11) Tippkohtumine Riias näitas ka, miks Rootsi peaks NATOga liituma. Rootsi osaleb enamikus NATO operatsioonidest, k.a. Afganistanis. Siiski, olles vaid partner, mitte täieõiguslik liige, puudub Rootsil võimalus missioonide osas kaasa rääkida või avaldada omapoolset arvamust. Lihtne ei saaks liitumine aga olema, sest suhtumine NATOsse on üldiselt negatiivne ning ükski poliitiline jõud pole seda teemat ülesvõtnud, selleks et mitte oma toetajaid kaotada. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 30.11)
Iraagis on kodusõda. 3700 tsiviilisikut sai vägivaldselt surma ainuüksi oktoobris. Šiiitide ja sunniitide omavaheline võitlus võtab päevas umbes saja inimese elu. Siiski räägivad koalitsioonivägede esindajad vaid usulahkudevahelisest vägivallast. Tegelikult ei ole seal mitte ainult demokraatiavastaste vastupanu koalitsioonivägedele või omavaheline võimuvõitlus, tagamaad ulatuvad tunduvalt kaugemale. (Juhtkiri, Politiken, 1.12) Iraagi-poliitikas tuleb valida uus suund, mis üheaegselt tagaks rahu, vabaduse ja demokraatia. James Bakeri Iraagi-komisjon pakkus välja omapoolseid võimalusi sõja lõpetamiseks, kuid ei tulnud välja mingisuguse konkreetse plaaniga. Näiteks soovitatakse Iraagi valitsusele peale suruda kiiremat kontrolli ülevõtmist, et juba tuleva aasta teisest poolest saaksid koalitsiooniväed ennast suuremas või väiksemas ulatuses riigist välja tõmmata, kuid mingisugust kindlast ajamääratlust ei ole. USA peaks ennast usulahkudevahelistest konfliktidest distantseeruma ning need täielikult Iraagi valitsuse kontrollida jätma. Märgitakse samuti, et USA peaks tegema ÜRO ja ELiga ning Süüria ja Iraaniga. Raportist eristub selgelt Bush seeniori ja tema meeskonna ratsionaalne lähenemine. Kuid oleks väga üllatav, kui Bush juunior kõik Bakeri raportis tehtud ettepanekud vastu võtaks, sest see tooks kaasa täieliku kursimuutuse. (Juhtkiri, Berlingske Tidende, 1.12; Ulf Andenæs, Aftenposten, 8.12) Kas Iraani kaasamine aitaks tuua rahu Iraagi kaosesse, küsib oma Jyllands-Posten’i artiklis Lõuna-Taani Ülikooli lektor Lars Erslev Andersen. Enamik osapooli on veendunud, et Iraagi kriisi ei saa vaid sõjalise jõuga lahendada. Enamus neist, kes sellist arusaama jagavad, eriti just USA demokraadid, on veendunud, et selleks lahenduseks on Iraan: ühest küljest on Iraanil suur huvi kindlustada šiiitide võim Bagdadis; teisalt on võimalik, et Iraak langeb totaalselt vägivaldsesse kodusõtta, mis ka ei oleks Iraani huvides. Kas saab olla nii kindel, et plaan toimib? USA soovib demokraatlikku ja täiesti ilmalikku Iraaki, kus erinevad grupid kaasatakse poliitiliste protsessidesse. Iraani arusaam stabiilsest Iraagist on: šiiitide domineerimine ning islami õpetustel põhinev seadusandlus. Kindlasti ei teeks Iraan USAga koostööd midagi vastu saamata. Üheks nõudeks võib olla, et USA ei tohi mittemingisugustel tingimustel Iraani rünnata ning USA peab lõpetama Iraani “terrorismi keskpangaks” sõimamise. Bushi valitsus on valmis Iraagis toimuvale lõppu tegema ning seetõttu peab ta langetama raskeid otsuseid, s.h. kas siduda end Iraaniga või mitte. (Lars Erslev Andersen, Jyllands-Posten, 4.12)
Soome ajakirjandus
Soome ajakirjanduse peateemadeks olid James Bakeri töörühma raport olukorrast Iraagis, Türgi üllatav ettepanek enne Ülemkogu ja ELi põhiseadusleppe ratifitseerimine Soomes.
Kuigi USA endise välisministri James Bakeri töörühm väldib otseseid süüdistusi president George W. Bushi vastu, on hinnang Bushi poliitikale Iraagis ja kogu Lähis-Idas täiesti hävitav. Bakeri raporti sisu oli paljudele pettumus. Ettepanekutes on palju mõistlikku ja vajalikku, kuid ei midagi, mis kasvataks usaldust lõpliku edu saavutamisesse. Raporti tähtsaimaks saavutuseks võib jääda see, et see on lõplikult muutnud Iraaki puudutava arutelu lähtekohti Washingtonis. Bushi administratsioonil on võimatu tagasi pöörduda vana propaganda juurde, mis reaalsusest hoolimata püüdis näidata olukorda Iraagis roosilisemalt ning väitis, et USA on teel võidule. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 8.12) Raportis sisalduvate ettepanekute kiire täideviimine ei ole tõenäoline. Aga sõnum on selge: USAl ei ole mingit võimalust üksi Iraagi küsimust lahendada. President Bush peaks laskma ette valmistada tõelisi ettepanekuid kogu Lähis-Ida probleemi lahendamiseks. Rahvusvahelise Iraagi läbirääkimisfoorumi loomine võiks anda võimaluse edule. Bushi seisukohast annab raport ameeriklastele võimaluse väärikalt sõjatandrilt lahkuda. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 8.12) Bakeri raportis on palju mõistlikke ettepanekuid. Mingi lahendus väljakannatamatule olukorrale tuleb leida, isegi kui see tähendaks USA senise poliitika vääraks tunnistamist. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 8.12) President Bushil on Iraagi küsimuses jäänud vaid halvad valikuvõimalused. President peab kas tunnistama senise poliitika ebaõnnestumist või siis peab USA jääma Iraaki isegi aastakümneteks. Radikaalne poliitika muutus paljastaks, et senine taktika on ebaõnnestunud. (Juhtkiri, Kaleva, 8.12) Bakeri raport on tõenäoliselt põhjendamatult optimistlik, kuna seal arvatakse, et Iraagi võib päästa kas naaberriikide - Iraani ja Süüria - toetus või see, et Bagdadi valitsus saadakse tegevusvõimeliseks ähvardusi kasutades. Vaevalt, et Baker on nii sinisilmne, aga optimism on hetkel USAs poliitiliselt vältimatu. (Pentti Sadeniemi, Helsingin Sanomat, 10.12)
Türgi tegi ettepaneku, et ta võiks avada ühe sadama ja ühe lennuvälja Küprose laevadele ja lennukitele. Seda on väga vähe, sest EL nõuab kõigi Türgi sadamate ja lennuväljade tingimusteta avamist. Ei oleks üllatav, kui suhtumine Türgi ettepanekusse hajutaks taas kord ELi rivid. Türgi liitumisläbirääkimiste jätkamine kohtab üha suuremat vastuseisu. Vaevalt, et Türgi teeks rohkem mööndusi, seda eeskätt sisepoliitiliselt hapra olukorra tõttu. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 9.12) See, et Türgi valitsus lubas astuda sammu lähemale ELi nõudmistele, oli üllatus nii ELile kui ka osale Türgi valitsusest. Türgi hoidus näitamast, et tegemist on vahetuskaubaga. Kaval oli see samm ka selle poolest, et Türgi arvates on pall ELi käes ja nüüd on ELi kord vastu tulla. Ja igal juhul sundis Türgi käik esile tulema nendel, kes mööndustega ei nõustu. Selle käiguga püüdis Türgi valitsus mängida endale paremaid kaarte ka kodumaal. Kuigi Türgi toimib rohkem taktikaliselt kui sisuliselt, peab EL haarama õlekõrrest. Aeg hakkab diplomaatia jaoks otsa saama. Kui läbirääkimised külmutatakse, võib ELil olla raske leida üksmeelt selles, millal ja mis tingimustel need jälle alustada. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 9.12) Türgi ja ELi suhete halvenemine oleks mõlemale poolele ja kogu Euroopa tulevikule kahjulik, kuid tundub, et osad isegi soovivad seda. Soome juhtide ajalooline väljakutse on leida kompromiss, mis jätaks Türgi liikmelisusele ukse lahti. (Juhtkiri, Kaleva, 11.12) Türgi ettepanek oli ühtaegu nii siiras käeulatus kui ka kaval bluff. Midagi tuli teha, et ei saadaks liiga karmi karistust Küprose teema venitamise pärast, kuid teisest küljest ei ole Türgi jaoks kuigi tähtis, kas EL võtab pakkumise vastu või ei. Türgile oli tähtis paljastada Küprose jäärapäisus ajal, mil ELis süüdistatakse Türgit järeleandmatuses. Ettepanek oli tehtud siiski osalt ka südamega. Türgi valitsus on tõesti mures kogu protsessi pärast. (Ayla Albayrak, Helsingin Sanomat, 8.12)
Soome parlament Eduskunta kiitis ELi põhiseadusliku leppe ratifitseerimise heaks häältega 125/39, seega saab Soomest 16. põhiseadusleppe ratifitseerinud riik. Soome peaminister Matti Vanhanen usub, et otsusel on positiivne mõju leppe laiemale heakskiitmisele ELis. Leppe kohaselt loovutab liikmesriik endisest rohkem otsustusõigust ELile, kuid tasub meeles pidada, et ka Soome ise on otsustamas, kuidas seda võimu kasutada. Soomel ei ole põhjust igatseda taga ELi liikmelisusele eelnenud aegu. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 6.12)
EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika
Saksamaa ajakirjandus
Brandenburgi liidumaa päevaleht kirjutab Eesti sümboolikaseadusest ja vastuoludest Venemaaga. Võrdluseks tuuakse restoran “Nostalgia” Riias, kus on välja pandud Lenini büst, punalipud jm sümboolika. Keset pealinna, ja see ei sega kedagi. Hoopis teised on lood Eestis. Kõiksugu taolised naljad, nagu ka SSSR-kirjadega T-särgid võivad peagi politsei huvivälja sattuda. Nõukogude lipu lehvitamise eest võib sel juhul saada kolm aastat vanglakaristust. Kui see seadus vastu võetakse, tuleb kõik nõukogude mälestusmärgid riigis kõrvaldada. (Tsiteeritakse Vene VM protestiavaldust.) Eestlaste vaatevinklist polnud tegemist vabastamise, vaid verise ja seadusevastase okupatsiooniga. (Paul Flückiger, Märkische Allgemeine, 3.12)
Rootsi ajakirjandus
Nõukogude ajal rõhusid venelased eestlasi. Nüüd aga diskrimineeritakse venelasi. Eesti keele oskamise nõuded on liiga jäigad ning neid tuleks kergemaks muuta. Niisuguse kriitika esitas Eesti valitsusele inimõiguste organisatsioon Amnesty International oma viimases raportis. Küllap olnuks tööpuudus ja viletsus Eesti venekeelsetes piirkondades tõesti märkimist väärt, kuid Amnesty läheb oma kriitikas kaugemale, soovides venekeelse elanikkonda tunnustamist rahvusvähemuseks. Kuid Eestis ja üleüldse kogu Baltikumis on kontekst mõistagi hoopis midagi muud. Ajaloolisel vene vähemusel - nendel venelastel, kes elasid iseseisvas riigis enne Teist maailmasõda - on juba täieõiguslikud kodanikuõigused. Võitlemas on aga need grupid, kes kolisid sisse nõukogude ajal, moodustades praeguseks umbes neljandiku rahvastikust. Kui mõelda nagu Moskva, siis oli venelaste Baltikumi asumine seaduslik ning sellest johtuvalt peaksid nad automaatselt saama kodakondsuse ja rahvusvähemuse staatuse. Kui aga pidada siia jäänud venelasi okupantideks, nagu seda teevad eestlased, muutub küsimus tunduvalt keerulisemaks. Ümbritseva keskkonna survel on eestlased valinud pragmaatilise tee: nad lubasid venelastel jääda, kuid kodakondsuse saamiseks on vaja eesti keele oskust ja põhiseaduse tundmist. Keelenõue on olnud suhteliselt viljakas: integratsioon liigub tasapisi õiges suunas. Oluline roll oli ka ELiga liitumisel - üha enam nn kodakondsusetuid taotlevad Eesti kodakondsust. Ei ole kahtlust, et see protsess on raske ja võtab aega. Siiski peaks Amnesty nägema, et Eesti ühepoolne järeleandmine ei ole mingi realistlik alternatiiv. (Karin Rebas, Dagens Nyheter, 8.12)
Soome ajakirjandus
Eesti toetab ELi ja NATO laienemist Balkanile ja endistele N. Liidu aladele. Riigikogus välispoliitika suundadest rääkinud välisminister Urmas Paeti sõnul ei peaks ELi laienemisel praktiliselt olema mingisuguseid geograafilisi piire. Paet pidas tähtsaks samuti Ukraina, Moldova ja Gruusia toetamist. Välisministri arvates oleks ELi laienemise peatamine ohtlik, kuna ELiga liituda soovivad riigid võiksid sel juhul teha valikuid, mis oleksid Euroopale kahjulikud. Aasia rolli kasvades ja Venemaa aktiivsema tegevuse puhul on oluline, et EL suudaks kasutada rohkem jõudu oma huvide saavutamiseks. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 8.12)
Eestis arutletakse, kas USA presidendi George W. Bushi visiit oli suure au osutamine või lihtsalt viisakusvisiit. Eesti ei näe liitlassuhteid vaid ühepoolse kasusaamisena. Eesti ja teised Balti riigid on näide sellest, kuidas demokraatiat võib ehitada demokraatlikult. Välisminister Urmas Paeti sõnul oligi visiit ennekõike tunnustus Eestile koostöö eest demokraatia edendamisel. Presidentide kohtumisel ei käsitletud üldse Eesti ja Venemaa suhteid, vaid keskenduti maailmapoliitikale. Eesti soovib säilitada USA tingimusteta usalduse ja seotuse Eesti kaitsmiseks igas olukorras. Seepärast soovisid vastuvõtjad jätta Bushile võimalikult sõbraliku mulje Eestist. (Kai Juvakka, Suomen Kuvalehti, 7.12)
Amnesty International süüdistab Eestit venekeelse vähemuse diskrimineerimises. Samasuguseid süüdistusi on Eestile ja Lätile esitanud Venemaa ametivõimud. Amnesty Euroopa ja Kesk-Aasia osakonna juhataja David Diaz-Jogeix ei soovinud kommenteerida, kas Amnesty peab Venemaa jätkuvaid süüdistusi õigustatuteks. Eesti on kriitika tagasi tõrjunud ning peab Amnesty raportit ekslikuks ning osaliselt vananenud andmetel põhinevaks. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 8.12)
Venemaa ajakirjandus
Moskovskie Novostis ilmunud arvamusloos leitakse, et Eesti on võtnud Venemaa “nõukogudevastasele sihikule”, Eesti parempoolne eliit mängib selgelt suhete teravdamisele Moskvaga. “Huvitav, et “nõukogude okupatsioon” mõiste, mis olla “märksa hullem” olnud natslikust okupatsioonist, on praeguse Eesti valitsuse venevastase retoorika ja rahvuslikult mõtleva valijaskonna mobiliseerimise nurgakivi.” Autori meelest ei tohiks antud olukorras Venemaa juhtkond oodata, et Eesti poliitikud meelt muudaksid ning nende venevastasus muutuks vaoshoitumaks. Eesti valitsus on üle “punase joone” läinud ning sellele ei saa Kreml läbi sõrmede vaadata. (Vladimir Simindei, Moskovskie Novosti, 08.12) Amnesty International raportit venekeelse elanikkonna olukorra kohta Eestis refereeris Natsionalnõe Interesõ. Eesti ei tunnusta jätkuvalt venekeelset elanikkonda keelelise vähemusena. (NI, 07.12)
Julgeolek
Uudisteagentuurid
Russia continues to be the biggest security threat to Estonia, the new army chief of Estonia said. "To put it mildly, we have an unfriendly country as our neighbor," Major General Ants Laaneots said in an interview with the Eesti Paevaleht daily. "We are a border state of NATO and the EU, whose security situation can't be compared to that of Belgium or Denmark," Laaneots said. Known for his shoot-from-the-hip style and straight talk, Laaneots was praised by the media for bringing up the still existent security risks posed by Russia. "While many people who address national security issues fashionably speak of 'the new security dangers' such as terrorism, Laaneots has not forgotten the old threats," the Eesti Paevaleht daily said in an editorial. For the new army chief, the biggest security risk for Estonia is not some far-away terror cell but "a country that starts beyond our eastern border and about which the only thing that is certain is that nothing is certain", the paper said. The new army chief started his military career in the Soviet army but became one of the founders of the Estonian defence forces in 1991, when Estonia regained independence from Moscow, nearly 50 years after it was forcibly incorporated into the Soviet Union. (Afp, 6.12)
Venemaa ajakirjandus
Kindralmajor Ants Laaneotsa seisukoht, et Venemaa on ebasõbralik riik, tekitas Venemaa poliitikute seas ja ajakirjanduses tugeva vastureaktsiooni. “Eesti valmistub sõjaks Venemaaga,” pealkirjastas artikli Izvestija. Vaenlastega on vaja võidelda. Aga kuidas? Kindralil on retsept juba valmis: täiendada kaitsejõudusid seal, kus on puudujääke. See tähendab adekvaatset tegutsemist looduskatastroofide, terrorismiohu aga ka sõjalise ohu puhul. (Izvestija, 07.12) “Venema ja Lääne vahelistes suhetes on näha “külma sõja aegseid” viirastusi,” kirjutas Gazeta.ru. “Üks NATO kaitseministritest nimetas Venemaad tõenäoliseks ohuks NATOle.” (Gennadi Savtšenko, Gazeta, 07.12) Nezavissimaja Gazeta kirjutas: Laaneotsa ametisseastumine poleks märkimist leidnud, kui Moskvas poleks reageeritud mõningatele Laaneotsa väljaütlemistele. “Diplomaatiliselt öeldes, selline väljaütlemine tekitab hämmastust, arusaamatust ja muret,” tsiteerib ajaleht Vene kaitseminister Sergei Ivanovi. Minister soovitas Laaneotsal pöörata tähelepanu pigem “fašismi heroiseerimisele Lätis ja Eestis ning sadade tuhandete mittekodanike olemasolule, mis ei vasta NATO ega ELi demokraatlikele standarditele.” Ivanovil on olnud võimalik tutvuda NATO strateegilise kontseptsiooniga, kus on Venemaad märgitud ühe ohu allikana. Peale selle ei ole saladus, et Eesti võimud liigitavad Venemaad ebasõbralike riikide hulka. Seega ei ole kindrali väljaütlemine mingi sensatsioon. (Julia Petrovskaja, Nezavissimaja Gazeta, 08.12)
Majandus
Uudisteagentuurid
Consumer prices in Estonia rose by 4.6% in November over 12 months, the national statistics office said. In the month, prices rose by 0.8% from the October level, statistics showed. The main areas affecting the price rise were expenditure on housing, and higher prices of motor fuel and flour products, the statistics office said. The Estonian central bank has forecast that inflation will be 4.4% this year - more than one percentage point beyond the target rate for countries wishing to join the euro-zone. The strict so-called Maastricht criteria for adopting the euro stipulate that countries must have an inflation rate no higher than the average of the three lowest rates in the EU, plus 1.5 percentage points. Inflation in the 25-nation European Union in October was 1.8%. Estonia initially wanted to join the euro-zone on January 1 next year, but in April delayed its bid by one year because inflation was running too high. At the beginning of this month, the Estonian Finance Minister Aivar Sõerd announced that the northernmost of the Baltic States would "abstain" from setting a date for adopting the euro, citing the difficulty posed by rapidly changing prices of offering reliable inflation forecasts. (Afp, 7.12)
The Estonian economy grew 11.6% in the third quarter of 2006 on a 12-month comparison, the national statistics office said, citing preliminary figures. In the same period last year, and on the same basis of comparison, gross domestic product in Estonia had grown by 10%. "Economic growth was most influenced by the fast growth of economic activity in the wholesale and retail trade," the statistics office said. "A big impact on economic growth was exerted by manufacturing, transport and storage and construction activities," it said. In the first and second quarters of the year, the Estonian economy had grown by 11.7%. The Bank of Estonia said economic growth was likely to slow sharply next year. "Economic growth is at its peak now, and all the risks related to strong domestic demand continue to be on the agenda," Andres Saarniit, an advisor to the central bank's policy department, said in a statement. Estonia's rapidly growing economy has driven up wages and seen higher than expected inflation, as the Baltic state races to catch up economically with older EU members. In a three-year economic forecast covering 2006-2008, the bank-projected Estonia's economy would grow by 11.8% in 2006 and by 8.3% and 7.6% in the next two years respectively. (Afp, 4.12)
Estonia took a key step towards loosening Russia's energy grip on the Baltic States with the inauguration of an undersea electricity cable linking it with Finland. Although the Estlink cable was laid mainly to provide the Nordic countries with electricity produced in Estonia, Latvia and Lithuania, it has been hailed as a key step in ensuring energy security for the Baltic States. "The new link enhances greatly the energy security of Estonia," Estonian Minister for Economic Affairs Edgar Savisaar said at the Estonian opening ceremony of in Harku. "The existence of Estlink will enable us to manage energy in a better way should our cooperation with the Russian energy system collapse," Savisaar said. The Baltic States are still linked to the Russian electricity grid, as they were during Soviet rule, which lasted from the end of World War II until 1991, and also rely heavily on Russia for supplies of natural gas and oil. At the end of last month, Moscow announced huge hikes in the price of natural gas to the former Soviet republics in the Baltics, and Belarus, underscoring the importance of reducing dependence on Russia for supplies of fuel and electricity. The cost of Estlink, which measures 100 km, was around 110 million euros. It was built by Swiss-Swedish group ABB. Estonia derives nearly all of its electricity from oil shale - rocks which contain matter from which petroleum can be extracted by distillation. "Today we made history. We have, for the very first time connected power grids of the Baltic States and Finland," said Indrek Aarna, chairman of the management board of Nordic Energy Link. EU Energy Commissioner Andris Piebalgs said at the inauguration that the Estlink cable had a key role to play in ensuring power supply continuity. "In today's world, the security of supplies is critical," Piebalgs said at the inauguration ceremony in Estonia. "The Estlink cable builds more security of supply for the Baltic states but also for Finland." Partners in the Estlink project are the national energy companies of the three Baltic States - Eesti Energia of Estonia, Latvenergo of Latvia and Lietuvos Energija of Lithuania - and Pohjolan Voima and Helsingin Energia of Finland. (Afp, 4.12)
Inglisekeelne ajakirjandus
International Herald Tribune kirjutab EL uute liikmete sammudest euro kasutuselevõtu suunas ning mainib mitmel korral ka Eestit. Sel aastal loobus kiiresti kasvava majandusega Eesti kavast võtta euro kasutusele 2007. aastal ning võib hea õnne korral jõuda selle eesmärgini aastal 2009. Baltimaades, kus rahvuslikud vääringud on juba seotud euroga, on poliitikud veendunud, et eurotsooniga liitumine on palju parem kui sellest väljajäämine. Londonis asuva Euroopa Reformikeskuse majandusspetsialist Simon Tilford arvab, et debatis, mis toimub väikeste riikide majanduste tuleviku üle, on palju vähem kitsarinnalisust. Ometi seisavad väikesed riigid vastamisi oma probleemi - inflatsiooniga. Balti riikides, kus majanduskasv jääb sel aastal vahemikku 8-12%, on tööpuudus madal ja energiahinnad tõusevad, inflatsioon on aastas 3,5-6,5%. Et saada eurotsooni liikmeks, peab inflatsiooni vähendama tunduvalt alla selle taseme. Kuna nende valuutad on seotud euroga, ei saa need riigid kasutada teiste riikide kombel oma rahanduspoliitikat inflatsiooni vähendamiseks. Inflatsiooni oleks võimalik tunduvalt vähendada makse ulatuslikult suurendades ning suure eelarveülejäägi korral, ent selle hinnaks oleks majanduskasvu pidurdumine. Majandusasjatundjate sõnul puuduks sellistel sammudel nii majanduslik kui ka poliitiline mõte. Seega on need riigid otsustanud teise võimaluse - ootamise - kasuks, olgugi, et nad tunnevad muret oma võimetuse pärast kontrollida seda, mis takistab neid eurotsooniga liitumisel. Eesti peaministri Andrus Ansipi sõnul eksivad need, kes on loonud endale illusiooni, et riikide valitsused suudavad inflatsioonimäära kujunemist täielikult kontrollida. (Carter Dougherty, IHT, 4.12)
Baltimaad on vähendanud oma sõltuvust Venemaa energiatarnetest, avades esimese ühendusliini, mis seob neid ELi elektrituruga. 150 km pikkune Estlink võimaldab elektrienergia transporti ühelt poolt Balti riikide ning teisalt Soome, Rootsi, Taani ja Norra vahel. Eesti, Läti ja Leedu on pikka aega olnud "elektrisaar", ära lõigatud ülejäänud EList. Veealune kaabel, mis kulgeb Eestis asuva Harku ja Soomes asuva Espoo vahel, on võimeline vahendama kuni 350 MW ulatuses elektrit. Balti riigid said esimeste hulgas tunda, kuidas Venemaa kasutab energiaturgu poliitilise survevahendina. Kolm aastat tagasi blokeeris Venemaa Läti Ventspilsi kütuseterminali viiva torujuhtme, jättes ekspordisadama sõltuvusse kallist raudteetranspordist. Sellele vaatamata on energiaühendus Balti riikide ja Moskva vahel võrdlemisi tugev. Kolm Balti riiki pole seni kokku puutunud Vene gaasi impordi peatamisega, nagu juhtus Ukrainaga, ega ka selliste kahjulike tendentsidega Moskva-suunalistes suhetes, nagu juhtus Gruusiaga. Gruusia peab edaspidi ilmselt Vene riigi kontrolli all olevalt Gazpromilt saadava gaasi eest maksma topelthinda. (Sarah Laitner, Financial Times, 5.12)
Artiklis Ida-Euroopas majandusalast kõrgharidust pakkuvatest õppeasutustest mainitakse ka Tallinnas asuvat Kõrgemat Kommertskooli (EBSi). EBS kasutab autori sõnul ära oma kohalikke sidemeid, eriti ajaloolisi suhteid hiiglasliku naabri Venemaaga. "Kui me arendame spetsiifilisi mooduleid, on need seotud Eesti ainulaadsete eelistega - turism, äritegevus Venemaaga, äritegevus Läänemere regioonis, ärikeel ja -kultuur ning spetsialiseerumine vene keeles," räägib EBSi rahvusvaheliste suhete prorektor Nicola Hijlkema. EBS, mis asub ühes üleminekufaasis olevatest postkommunistlikest riikidest, pöörab erilist tähelepanu süsteemi muutumise organiseerimisele - see uuendus oli suuresti üliõpilastelt ja partnerfirmadelt saadud tagasiside ning eristumissoovi tulemus. "See on suur väljakutse. Vähesed koolid on piisaval määral aru saanud vajadusest erineda teistest", sõnab professor Hijlkema. (Kester Eddy, Financial Times, 4.12)
Prantsusmaa ajakirjandus
Internetist rahanduseni - ELi kasvutšempion on edukalt suutnud oma kaardid innovatsiooni peale mängida. Novembri lõpus esimese USA presidendina Eestit külastanud George W. Bush sai oma silmadega veenduda, et jutud eesrindlikust riigist, mille 1,4 miljonilisele elanikkonnale on ligipääs Internetile põhiseaduslikult garanteeritud, vastavad tõele. Teatud hilinemisega tõdes Bush, et 1994. aastal juurutatud maksusüsteem, kus ettevõtted on kasumi taasinvesteerimisel tulumaksust vabastatud, on lihtne ja läbipaistev. Idee ainulaadseks ning edukaks osutunud maksusüsteemi loomiseks sai, pärast Vene energiaembargot, Eesti peaministriks olnud noor ajaloolane Mart Laar, kes luges USA majandusteadlase Milton Friedmani raamatut "Free to Choose". Täna on Eesti ELi riikide seas Poola, Läti, Leedu ja Iirimaa kõrval üheks "draakoniks", omades kiireima majanduskasvu rekordit. Sisetarbimise ning ekspordi tõusust tingitud 12% kasv tekitab kadedust nii Prantsusmaal kui ka mujal. Kasvanud on ka tööhõive ning palgad. Eelmise sajandi lõpul oli töötus 14%, nüüdseks on see PM Andrus Ansipi sõnul kahanenud 4,9%-ni. Samas ähvardab palkade kiire kasv vähendada riigi konkurentsivõimet. Silmapaistev areng IT-valdkonnas on realiseerunud muuhulgas e-valitsusena. Valitsuse otsused saavad teoks vaid hiirekliki abil ning on koheselt kodanikele ligipääsetavad. 2005. aastal olid eestlased esimesed eurooplased, kes said elektroonilise ID-kaardi abil valimistel internetis hääletada. Parkimise eest saab mobiiliga tasuda, ka populaarne internetitelefon Skype on Eestis leiutatud. Eduloo eest tuleb ka lunaraha maksta: ülekuumenemisoht ning kõrge inflatsioon lükkavad edasi eurotsooniga ühinemise. Erinevalt teistest sama fenomeni all kannatavatest Balti riikidest, investeerib Eesti välismaale. Vähendamaks energeetilist sõltuvust Venemaast, otsustas Eesti, olles pikka aega põlevkivi kaevandanud, investeerida Jordaania põlevkivitööstusesse. 91% eestlastest peab viimase 15 aasta muutusi positiivseteks. (Sylvaine Pasquier, L'Express, 08.12)
Austria ajakirjandus
Sõltuvust Venemaa energiatarnetest on Eestis, Lätis ja Leedus üsna raske vähendada, ehkki see on olnud oluliseks teemaks neis riikides juba aastaid. Baltlastel on hullematki tulnud üle elada kui praegune hinnatõus. 1990. aastal keeras Gorbatšov gaasikraanid Leedu suunas kinni. Ja seda külmal talvel! Nüüd keerati Leedu naftatöötlemistehasesse viiv naftajuhe kinni, sest naftatöötlemistehase müügi puhul oli peamiseks küsimuseks vene päritolu investorite eemaletõrjumine. Eesti katab Vene nafta ja gaasi kujul vaid umbes kolmandiku oma energiavajadustest, kuid oma ressurss - põlevkivi - on kohutavalt keskkonnavaenulik ja ebaefektiivne energiaallikas, seda vaatamata viimaste aastate investeeringutele põlevkivitehnoloogiasse. Leedul on probleeme vana tuumajaama ümberehitamisega. (Hannes Gamillscheg, Die Presse, 6.12) Poola osaleb Balti riikide poolt kavandatud tuumajaama rajamises, sealjuures soovib Poola jaama valmimist enne senikavandatud tähtaega (2015.a). Eesti ja Läti suhtuvad ajakava muutmisesse skeptiliselt. Huvitatust osaluseks projektis on ülesnäidanud ka Saksa, Rootsi ja Prantsuse ettevõtted. (APA, Der Standard, 9.12)
Taani ajakirjandus
Puberteedieas Balti riikide majanduskasv on seotud Venemaaga. Juba varasemast ajast on Eestit, Lätit ja Leedut Venemaaga ühendavates piiripunktides tuntud pikad veoautojärjekorrad. Enamasti küll Venemaa suunal muidugi. Ka ELi ja Venemaa vaheline kaubavahetus käib läbi nende riikide, kuid probleeme on tollidokumentidega. Eestlased ütlevad, et see on Vene poole viga. Eesti poolel kulub tollipaberite täitmiseks veerand tundi, kuid Vene poolel võtab see aega üheksa tundi. Selle tulemuseks on kolme päeva pikkused tollijärjekorrad. Ka Eesti kalurid said Venemaalt suure majandusliku tagasilöögi, mis puudutab nii väiksemaid kui ka keskmisi ettevõtteid. Nimelt otsustas Venemaa kalaimpordi läbi Eesti piiripunktide lõpetada. Venelaste sõnul on probleeme kalaproduktide dokumentidega, kuid eestlaste arvates näitavad venelased lihtsalt jõudu. (Svenning Dalgaard, Børsen, 4.12)
Soome ajakirjandus
Eesti majandus püüab hoida tasakaalu kiire majanduskasvu, laenude ja palgainflatsiooni vahel. Naabri majanduse heaolu on tähtis ka soomlastele. Eesti on osaliselt sundinud muutuma ka Soomet. Julgete ja eelarvamustevabade otsustega on Eesti sundinud Soomet mõtlema heaolu ehitusmudeli üle, seetõttu ei ole Soomel mingit põhjust suurvennalikuks suhtumiseks. Eesti inflatsioon on sel aastal u 4,5% ja seetõttu on Eesti sunnitud loobuma soovist pääseda euroriikide klubisse 2008. aasta algusest. See on kurb tagasilöök. Eesti majandus peaks nüüd hoo maha võtma, et ees ei ootaks äkiline peatumine. (Juhtkiri, Kauppalehti, 8.12)
Soomes Espoos ja Eestis Harkus tähistati eurovisiooni-hõnguliste tunnetega Balti riikide liitumist uue merekaabli kaudu Põhjamaade energiavõrku ning selle kaudu ELi teiste riikide võrkudesse. Kaabli pikkus on 105 km, merepõhjas on sellest 75 km. Täie võimsuse korral vahendatakse selle kaudu elektrit 350 megavatilise võimsusega. Projekti kogumaksumus on 110 miljonit eurot. Suurimad omanikud on Eesti Energia, Latvoenergo ja Lietuvos Energo. Alguses edastatakse elektrit lõunast põhja suunas, kuid kaabel toimib tehniliselt mõlemas suunas. (Esko Nurmi, Helsingin Sanomat, 5.12)
Eesti ja Soome vahele kavandatakse ka teist Estlinki sarnast merekaablit. Eesti Energia tegevdirektori Sandor Liive sõnul võib Eesti 2015. aastaks olla täiesti integreerunud Põhjamaade ja Lääne-Euroopa riikide energiavõrkudega. Eesti ja Soome vahele plaanitakse samuti gaasitrassi gaasitarneteks Lätist. Järgmise sammu Balti riikide integreerumisel ELiga astub Leedu, kes allkirjastab elektrikaabli ehitamise lepingu Poolaga. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 5.12)
Ehituskulud kasvavad Tallinnas rekordilise kiirusega. Materjalide hinnad on kasvanud poole aasta jooksul koguni 50%. Kruntide hinnad Tallinna kesklinnas on kasvanud ebarealistlikult kõrgele ning ehitajaid ja ehitusmaterjale pole piisavalt. Kallinemise põhjuseks on Eesti kiire majanduskasv, madalad maksud, kiiresti kasvavad palgad ja liberaalne laenupoliitika. (Veijo Sahiluoma, Kauppalehti, 7.12)
Kultuur
Soome ajakirjandus
Eesti ajakirjaniku ja režissööri Imbi Paju raamat „Tõrjutud mälestused” räägib eestlaste rahvuslikust tragöödiast, mis sai alguse 1939. augustis sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimisega. Paju kirjeldab raamatus nii ühiskonnas toimunud muutusi kui ka üksikisikute traagilist saatust. Ohvrite kannatustest rääkides on tekstis tunda ka kirjutaja enda piina. Eestis asetleidnud okupatsiooni, tagakiusamiste ja kogu tõe selgitamine on Imbi Paju sõnul endiselt raske, kuigi Eesti on olnud iseseisev juba 15 aastat. (Eeva Nikkilä-Kiipula, Turun Sanomat, 9.12)
Varia
USA ajakirjandus
Ametlike keelte hulk ELis üha suureneb. Jaanuaris liituvad ELiga Rumeenia ja Bulgaaria ning gaeli keelest saab inglise keele kõrval teine ELis ametlikult kasutuselolev Iirimaa keel. Seoses Bulgaaria liitumisega võetakse lisaks ladina ja kreeka tähestikule ELis ametlikul tasandil kasutusele ka kirillitsa. Hispaania on aga saavutanud selle, et baski, katalaani ja galeegi keeli tunnustatakse "poolametlike" keeltena. Viimased neli aastat ETV korrespondendina ELi juures töötanud Indrek Treufeldti suhtub ametlike keelte hulga kasvamisse võrdlemisi rahulikult. Treufeldt saab hakkama tööga inglise, prantsuse ja saksa keeles, lisaks oma emakeelele eesti keelele, mis on mõnevõrra sarnane soome keelega. Ka soome keelt oskab ta küllalt hästi. Tema soome keele oskus on pärit ajast, mil Eesti oli veel N. Liidu vabariik ja eestlased vaatasid tihti Soome televisiooni. "Soomekeelne “Dallas” oli meie aknaks Läände," ütleb Treufeldt. Lisaks kuulub 37-aastane mees viimasesse eestlaste põlvkonda, kes teenis aega nõukogude armees ja räägib seetõttu ka hästi vene keelt. Treufeldti sõnul on keeled spetsiifilisteks tööriistadeks reaalsuse mõistmisel ning tema arvates on mitu keelt parem kui üks. "Mitte keegi ei saa meid sundida tõlgendama reaalsust ühel universaalsel viisil. Meil juba oli see kogemus N. Liidus." (John Tagliabue, The New York Times, 6.12)
Rootsi ajakirjandus
Rahvusvaheline komisjon, mis uuris Estonia hukku, tunnistas, et laev vedas sõjamoona. Selle oli Eesti parlamendisaadikutele paljastanud juba uurimise eelmine juhataja Uno Laur. Ühes oma ettekandes Laur rääkis sellest, kuid laevaõnnetuse uurimise komisjon jõudis järeldusele, et sel polnud mingit seost laeva hukkumisega. Evelin Sepa, Eesti Estonia parlamendikomisjoni ase-esimehe sõnul rääkis Laur relvaveost komisjoni esimesel kohtumisel, kuid mõne aja pärast muutis oma seisukohti. 1997. aasta uurimise lõppraportis seda ei mainitagi. Uus Eesti parlamendikomisjon küsitles 56 inimest ja oleks pidanud oma raporti kolme nädala eest esitama. See erineb eelmisest tunduvalt. Margus Leivo ja Sepp on ühel meelel - ei saa olla kindel, kas õnnetuse ööl oli pardal sõjamoona last või mitte. Evelin Sepp soovib, et Eesti paluks Rootsil välja anda selle inimese nimi, kes tegeles sõjamoona transpordiga. Lisaks peaks tema sõnul Eesti, Rootsi ja Soome üle vaatama hauarahu küsimuse, et saaks minna vrakile uusi asitõendeid uurima. Uues raportis on ligi 500 lehekülge, enamasti intervjuud. Osadega neist pole laevaõnnetuse uurimise komisjon varem rääkinud. Peale sõjamoona vedude ilmnemist sai Eesti Estonia laevahuku komisjon ülesandeks välja uurida, kes olid Eesti-poolsed kaubitsejad. Margus Leivo hoiab küll raportit kõvasti käes, kuid puikleb küsimustest eemale, öeldes, et sensatsioonilisi uudiseid see ei sisalda. (Arne Bengtsson, Dagens Nyheter, 8.12)
