NATO, JulgeolekNATO's credibility is at stake in its operation in Afghanistan, British PM Tony Blair said, urging allies to make a greater effort to help defeat the Taliban. Conservative opposition leader David Cameron suggested that such restrictions on the use of some countries' troops and equipment in the operation effectively left the NATO force fighting "with one arm tied behind its back. “We do raise the issue of the caveats the entire time. Several countries, for reasons to do with their own politics, are reluctant to remove them," Blair said. "However, what we will be saying is even if they retain some caveats on the deployment of their forces particularly in a fighting situation that nonetheless there is much more that could be done for example to give support to reconstruction and redevelopment." (Afp, 22.11)
Chancellor Angela Merkel vowed to keep German peacekeepers in Northern Afghanistan and resist attempts to transfer them to the more violent south. The German mandate stipulates that its troops be stationed in the north and help out in the south only on an ad-hoc emergency basis. "The German army will continue to assume its responsibilities under its current mandate, but I can envision no additional military responsibilities that go beyond the current mandate and I'd like to make that clear right here," Merkel said. "As far as I'm concerned, the theme of Afghanistan is too important to be reduced to a north-south debate at the NATO summit in Riga." (Reuters, 22.11)
The US Senate unanimously endorsed the entrance of Albania, Croatia, Georgia and Macedonia into NATO. The Senate said the act was also ready to consider Ukraine's entrance. "Lasting stability and security in Europe requires the military, economic, and political integration of emerging democracies into existing European structures," it said. Senate Foreign Relations Committee chairman Richard Lugar said the body supported "timely admission" into the alliance for the four Eastern European states. "If NATO is to continue to be the pre-eminent security alliance and serve the defence interests of its membership, it must continue to evolve and that evolution must include enlargement," Lugar said in a statement. "Potential NATO membership motivates emerging democracies to make important advances in areas such as the rule of law and civil society. A closer relationship with NATO will promote these values and contribute to our mutual security," he said. (Afp, 17.11)
AJAKIRJANDUS
USA ja Suurbritannia ajakirjandus
Inglisekeelses meedias oli nädala üheks põhiteemaks Venemaa, ennekõike seoses Aleksandr Litvinenko mürgitamisega. Teisena väärib äramainimist Süüria, mida käsitleti seoses lahenduste otsimisega Iraagi probleemile ja Liibanoni tööstusministri Pierre Gemayeli tapmisega.
21. novembri The Daily Telegraphi juhtkiri peab Litvinenko mõrva ilmselgelt Vene eriteenistuste kätetööks ning mainib, et tõendite puudumine koos Kremli-poolse kategoorilise keeldumisega tunnistada osalemist selles kuriteos teeb Venemaaga suhtlemise keerulisemaks. Juhtkirjas nõutakse, et nii välis- kui ka siseministeeriumile alluvad ametkonnad peavad kindlameelselt ja kõrgeimal tasandil teostama selles küsimuses uurimist ja nõudma Venemaa võimudelt kõiki vajaminevad selgitusi. Vastasel juhul on tegemist selge vihjega, et Suurbritannia kardab sattuda vastamisi Vene režiimiga, mis energiaressursside abil suurt osa Euroopast pantvangis hoiab. Ükskõik, mida tulevik ka Briti energiavarudele ei tooks, ei tohi riigist saada rahvusvahelist kõrilõikajate varjupaika. (Juhtkiri, The Daily Telegraph, 21.11) Vladimir Putini võimuletulekule järgnenud kuue aasta jooksul on haihtunud suur osa pärast NSVL lagunemist toimunud demokraatlikest edusammudest. Hoolimata Euroopa kasvavast sõltuvusest Venemaa energiaressurssidest on aeg lõpetada vaikimine. Oletades, et Litvinenko mõrva korraldas FSB, tuleb teha üks kahest ebamugavast järeldusest - kas seaduse ja korra kokkuvarisemine on korraldatud Kremli enda poolt või Kreml ei suuda FSBd kontrolli all hoida. Mõlemal juhul peab Vladimir Putin vastutama, kuna tema oli see, kes laiendas ulatuslikult FSB õigusi, taastades muuhulgas õiguse välismaal tappa, ning seadis Kremli kõrgetele ametikohtadele mitmed sõbrad KGBst. Venemaal on toimumas midagi sünget, isegi kui Lääs eelistab seda mitte näha. Sõnavabadust on süstemaatiliselt kitsendatud, järjest repressiivsemate seaduste tulemusena on kahanenud inimeste arv, kes on valmis Kremlit kritiseerima. Putin on Venemaale toonud küll lühiajalise stabiilsuse, ent seda riigi kuritegelikuks muutmise hinnaga (Adrian Blomfield, The Daily Telegraph, 22.11) International Herald Tribune’i juhtkiri nendib: Pole üllatus, et Litvinenko mõrva osas langes kahtlus esmajoones Venemaa valitsusele ja president Putinile. Venemaa välisluure esindaja on küll teatanud, et Nõukogude ja Venemaa luureteenistused pole pärast 1959. aastat mitte kedagi mõrvanud. Pettumust valmistas aga Venemaa võimude külm ja ükskõikne reaktsioon tapmisele. Palju parem oleks olnud, kui Venemaa võimud oleks näidanud üles huvi inimeste tabamise vastu, kes tapsid Politkovskaja, Litvinenko ja teised, kelle ainsaks kuriteoks oli püüd Venemaad reformida. Tõeliseks probleemiks on see, et endist KGB agenti Putinit ei häiri sellised poliitilised mõrvad ning ta ei tee mitte midagi nende lõpetamiseks. Selle asemel on ta üritanud süüdistusi kõrvale suunata. Mingil hetkel peavad aga Vene võimud loobuma kaitsepositsioonist ja hakkama juhtumeid lahendama (Juhtkiri, IHT, 23.11)
Süüria kohta nendib Wall Street Journali juhtkiri: Kuigi James Baker väitis, selgitades soovi hõlmata Iraagi probleemile lahenduse otsimisel ka Süüriat ja Iraani, et rääkida tuleb ka nendega, kes su sõbrad pole, näitab Pierre Gemayeli mõrva korraldamine ühe “mittesõbra” tegelikku olemust. Ajaleht loeb ette tuntud liibanonlasi, keda viimastel aastatel ilmselt Süüria võimude korraldusel on rünnatud ning küsib seejärel: kuigi USA välispoliitika kujundajad peavad võtma maailma sellisena nagu see on, kas tõesti soovitakse saada sellise segadust ja surma külvava režiimi toetust. (Juhtkiri, WSJ, 22.11) The Timesi juhtkiri väidab, et Gemayeli tapmine oli küüniline katse õhutada kogukondadevahelist vägivalda. Atentaadi ajastus polnud sugugi juhuslik, sest just äsja olid ametist lahkunud kuus Süüriat pooldavat šiiidist ministrit ning plaanitud oli Hezbollah’ ja selle liitlaste meeleavaldus, nõudmaks „USA-meelse” valitsuse tagasiastumist. Vaid mõni tund pärast viimast tagasiastumist kuuest hääletas valitsus ÜRO tribunali poolt, mis määrati pidama kohut endise peaministri Rafik Hariri mõrvamises süüdistatavate üle. Hezbollah’le see mõrv sobis, kuna andis võimaluse oma mõju ja esindatust valitsuses veelgi suurendada. Kuivõrd Süüria mõrvaga seotud on, pole teada. President Assadi positsioon on pärast taganemist Liibanonist muutunud ebakindlaks ja praegu on tal - eriti olukorras, kus USA soovib Süüriat kaasata Iraagi probleemi lahendamisse - parem käituda mõistlikult ja mõõdukalt. Ent tema ümber armee- ja julgeolekujõududes on inimesi, kes Liibanonis kuritegelikul teel rikastusid ja soovivad sealt väljaajamise eest kättemaksu. Ka Hezbollah hulgas on jõude, kes on kategooriliselt igasuguse Läänele lähenemise vastu. Ohvriks jääb nendes vastasseisudes aga Liibanon. (Juhtkiri, The Times, 22.11) Pole veel sugugi kindel, kas Gemayeli tapmise taga oli tõepoolest Süüria. Kui aga uurimise tulemusena selgub, et oli, peab Damaskus maksma selle eest kõrget hinda – põlastus, sanktsioonid ja isolatsioon. Nüüd peab USA ja rahvusvaheline üldsus toetama Liibanoni peaminister Fouad Siniora’t. Ajaleht on seisukohal, et USA peab alustama dialoogi Süüriaga Iraagi ja rahu teemal. Kuid Süüria president Bashar al-Assad peab mõistma, et ÜRO tribunal Rafik Hariri tapmises kahtlustatavate üle ja Liibanoni iseseisvus pole asjad, mille üle kaubelda saaks. Lisaks USAle peaks ka Euroopa, Venemaa ja kõik Süüria naabrid selle sõnumi selgelt Süüriale edastama (Juhtkiri, The New York Times, 23.11)
Saksamaa ajakirjandus
Saksamaa press kirjutas eeskätt Lähis-Idast, iseäranis olukorrast Liibanoniis (majandusministri mõrvamise järel) ja lääne suhetest Süüriaga. Kandvateks teemadeks olid samuti Afganistan ja NATO, vähemal määral Litvinenko mürgitamise juhtum, tippkohtumise eel ka lääne suhted Venemaaga ning Poola veto.
Saksa valitsuse pressisekretär Thomas Steg kinnitas pressikonverentsil, et Bundeswehr võidakse saata Lõuna-Afganistani üksnes väga kriitilises olukorras ja erandkorras. Tony Blair oli eelnevalt Helmandi provintsis viibides nentinud, et sellel iseäralikul kõrbealal otsustatakse 21. sajandi maailma julgeoleku saatus. Saksa valitsus ja parteid on korduvalt kinnitanud, et parlamendi poolt Bundeswehrile antud mandaadi raames täidab Saksamaa oma kohustused 100%. Mandaadi muutmiseks ei jätku praegu Bundestagis ilmselt enamushääli. Bundestagist kostab, et rahvusvaheline üldsus teab ja hindab liiga vähe Saksamaa panust Põhja-Afganistanis, nii sõjalist kui ka humanitaarset. (Peter Blechschmidt, SZ, 21.11) Sakslased on sattunud võimsa surve alla. Mitteformaalselt kostab, et “sakslased peavad taas tapmist õppima” ja üldse olevat nad suured luuserid. Kui see jääks õlleõhtute tasemele, siis võiks Saksa valitsus end vabamalt tunda. Kuid asi on hoopis tõsisem. Etteheide, et sakslased pole solidaarsed Lõuna-Afganistanis raskeid lahinguid pidavate brittide ja kanadalastega, kaalub palju. Liiga palju, et seda lihtsalt ignoreerida. Etteheited on ka liiga emotsionaalsed, selleks et neid oleks võimalik pelga saavutusteloeteluga Põhjas pareerida. Võib juhtuda, et kui NATO Afganistanis tõesti põrub, võidakse selles just sakslasi süüdistama hakata. See hirm ajab valitsusringkonnad närvi. Tuleks küsida Brüsseli planeerijatelt ja sõjaväelastelt, kuidas see juhtus, et olukorda Lõunas nõnda valesti prognoositi? Nüüd ollakse seisus, kus omal ajal abijõuna Afganistani saabunud allianss võitleb hoopis omaenese ellujäämise nimel. Sama toimub ka Iraagis, kus liitlasvägede arv ületab ometigi viiekoekordselt Afganistani kontingenti. Rohkem poliitilist tähelepanelikkust ja vähem vigu sõjategevuses, mitte aga rohkem vägesid! (Martin Winter, SZ, 21.11) Saksamaa endine välisminister imestab, et liitlased sääraseid etteheiteid teevad. Saksamaa on Afganistanis suuruselt kolmanda väekontingendiga ja täidab kõiki oma kohustusi suure hoolega. Probleemideni Idas ja Lõunas pole viinud mitte vähesed sõjajõud, vaid hilinenud abi- ja ülesehitusprogrammid. Põhjas on sakslased sellega algusest peale tegelenud ning kohaliku elanikkonna poolehoiu võitnud. Samasugust kontseptsiooni ja ettenägelikkuse puudumist tajub praegu kogu NATO. Kuid NATOt vajame me kõik! (Hans-Dietrich Genscher, Der Tagesspiegel, 21.11)
Rahapuudus võib soomlased NATOsse ajada. Soome kaitseminister Kääriäinen on oma ütlemistega andnud ajendi elavaks diskussiooniks. Tema väitel on Soomel kaks valikut – kas kaitsekulutusi drastiliselt tõsta (seitsme aastaga 100%) või liituda NATOga. Oma vanast neutraliteedipoliitikast on Soome tegelikult juba ammu loobunud. Soome lööb kaasa ELi kiirreageerimisüksustes, NATO kutsub Soomet ühismanöövritele ja osalema alliansi kiirreageerimisjõududes. Samas 59% soomlasi on NATO-vastased. Pole küll päris selge, kas kaitseminister tahab tõepoolest liikmestaatust või pelgalt kaitsekulutuste tõstmist nõuda ja õigustada? (Hannes Gamillscheg, Frankfurter Rundschau, 21.11)
Prantsusmaa ajakirjandus
Möödunud nädalal kajastas Prantsuse ajakirjandus lisaks EL-Vene tippkohtumisele mitmeid vaatenurki Euroopa Liidu sise- ja välispoliitikas: toodi paralleele ELi keerulistes suhetes Türgi ja Venemaaga. Käsitleti Prantsusmaa rolli muutumist ELis ning avaldati huvitavaid mõtteid Venemaa WTOga liitumise teemal.
Helsingis toimunud Vene-ELi tippkohtumist häiris uusliikmete vastuseis, mille põhjustas Venemaa aasta kestnud impordikeeld Poola lihatoodetele. Poola otsustas kasutada oma vetoõigust, nurjamaks uue partnerluslepingu sõlmimist. Poola nõudis veel, et Venemaa ratifitseeriks 1994. aastal allakirjutatud Energiaharta ning Transiidiprotokolli. Poola blokaad näitab, et suhted Moskvaga on laienenud ELi raames saanud ülitundlikuks teemaks. Uued liikmesriigid soovivad, et liit karmistaks oma tooni Venemaa suhtes, kes on neile minevikus palju kannatusi põhjustanud. See aga on vastumeelt vanadele liikmesriikidele, kes (Saksamaa näitel) eelistavad Venemaaga bilateraalset suhtlemist, rahuldamaks oma kaubandushuve ning energeetilist varustatust. (Philippe Ricard, Le Monde, 27.11) Üks Prantsuse diplomaat seostas Poola vetot vendade Kaczynskite püüdega sisepoliitiliselt eelseisvateks kohalike omavalitsuste valimisteks populaarsust koguda, demonstreerides oma muskleid endise okupandi ees. (Jean Quatremer, Liberation, 24.11)
2006. aasta lõpuks on ELi suhted kahe suure idanaabri - Türgi ja Venemaaga muutunud keeruliseks. Liitumisläbirääkimisi Türgiga on varjutanud viimase vastuseis avada Küprosele oma sadamad ja lennujaamad. Venemaaga püüab EL uuendada partnerluslepingut, mida takistab Venemaa keeldumine oma energiaturule ligipääsu lihtsustava Energiaharta ratifitseerimisest. Selline mõlemal rindel ebaõnnestumine seab kahtluse alla ELi usaldusväärsuse. EL soovib oma mõjujõudu kasutada kahe suurvõimuga sidemete tugevdamiseks ning seda ilma järeleandmisteta enda vajaduste, julgeoleku või huvide koha pealt. Selle kõige eesmärgiks on Euroopa idapiirile stabiilse tsooni loomine tuleviku konfliktide vältimiseks. Lisaks suhete keerulisusele ELiga on Venemaal ja Türgil veel palju muudki ühist. Näiteks on mõlemas, Euroopast kiviviske kaugusel olevas riigis pead tõstmas natsionalism, mis Türgis on suunatud kurdide vastu ning Venemaal tšetšeenide suunas. Separatismi õhutamises süüdistatakse “väliseid jõude”. Seetõttu piiratakse ajakirjandusvabadust ning teisi inimõigusi. Läänevastaste jõudude tugevnemine ei soosi dialoogi. EL peab leidma vahendid oma kahe naabriga usalduslike suhete taastamiseks, sest nii Türgi kui ka Venemaa ei kavatse siinkohal ohje enda kätte võtta. Pealegi on Türgi ja Venemaa vahel märgata omavaheliste suhete olulist paranemist. Sõltumata Türgi liitumisest või mitteliitumisest, on eurooplaste eesmärgiks stabiilsed suhted ning rahu islamimaailmaga, mille suhtes on oma roll mängida nii Türgil kui ka Venemaal. (Thomas Ferenczi, Le Monde, 24.11)
Endine Briti Euroopa asjade minister Denis MacShane kirjeldab siseprobleemides vaevleva ning stagneeruva Prantsusmaa rolli tuhmumist ELis. Eurooplaste silmad jälgivad pingsalt kriisis vaevleva riigi arenguid, lootes, et need toovad kunagise asutajaliikme ellu muutusi. Välismaailma jaoks meenutab Prantsusmaa aina enam IV vabariiki, mida ilmestas poliitiline ebastabiilsus. Nii kooris kaeblevad poliitikud kui ka Pariisi eliit on aina enam hõivatud oma privileegide säilitamise kui rahva tuleviku peale mõtlemisega. Põhiseadusliku lepingu tagasilükkamisega alistus Prantsusmaa euroskeptikute - Philippe de Villiers’i ja Arnaud Montebourg’i koalitsiooni - ees. Järgmisel aastal tähistab EL Rooma lepingu 50. aastapäeva. Ilma Prantsusmaata ei saavutaks EL järgmisel 50 aastal edu. Seetõttu loodavad paljud sotsialistide presidendikandidaadile Ségolène Royali peale, et ta viiks nii prantslased kui ka terve kontinendi taas positiivse arengu teele. Mitmete riikide - nagu Hispaania, Soome, Iirimaa - edust ei piisa Prantsusmaa, Itaalia ja Saksamaa stagnatsioonist tulenevate kahjude hüvitamiseks. Sotsiaalset Euroopat ei saa rajada ebastabiilsele pinnasele. Viimased kümme aastat on EL maksnud Prantsusmaa ja Saksamaa vanamoelisuse eest kõrget hinda. Samas, sisemiselt nõrk Prantsusmaa ei ole kunagi väliselt nii tugev olnud kui praegu. Talendikamad prantslased on läinud ookeani taha paremaid palu jahtima. Kõige paremini läheb nendel prantslastel, kes on oma kodumaalt lahkunud. (Denis MacShane, Le Figaro, 27.11)
WTOga liitumine võib Venemaale kalliks maksma minna. Kuigi USA jaoks oli Venemaale Kaubandusorganisatsiooniga liitumisele nõusoleku andmine tagasihoidlik sündmus, siis Venemaale, eriti president Putinile oli see märksa tähtsam. WTOga liitumine oli president Putini valitsemisaja üks prioriteete. Samas läheb reaalse liitumiseni veel aega, sest Vene ettevõtjad ei ole ammugi valmis lääne konkurentsiga rinda pistma. Arvestades, et Vene majandus aina kaugeneb läänelikest standarditest, väheneb majanduse konkurentsivõime veelgi. Juba praegu põhineb Vene majanduskasv sisetarbimise märgatavas tõusust, mida finantseeritakse vähestele inimestele osaks saanud nafta müügist tuleneva rahaga. Kuidas saaks Vene majandus end konkurentsivõimelisemaks muuta, kui välisinvestorid pelgavad Venemaale investeerida, kartes lokkavat korruptsiooni? Samas peab USA president Bush siiski saama veel viimase nõusoleku Kongressilt, kus võimutsevad vabakaubandusesse kriitilisemalt suhtuvad demokraadid. (Georges, Quioc, Le Figaro, 24.11)
Soome ajakirjandus
Soome ajakirjanduse tähelepanu keskpunktis oli Helsingis toimunud Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine.
ELis on harjutud, et vahetevahel tekivad läbirääkimistel ummikud, mis võivad viia ELi sisemiste kriisideni. Seekord oleks aga liialdus väita, et Poola keeldumine anda mandaat ELi ja Venemaa läbirääkimisteks oleks tekitanud kriisi. Kõige rohkem oli pettunud Soome, kes peab ELi ja Venemaa suhete arendamist oma leivanumbriks, ning kellele oleks läbirääkimiste alustamine olnud poliitiline tipphetk peagi lõppevale eesistumisele. Kiusatus Poolat süüdistada on suur, eriti Soome seisukohast vaadatuna, kuid sellise olukorra tekkimise põhjused on sügavamad. ELil on halb jätta üksinda üks liikmesriikidest, kes tunneb, et on vastu seina surutud. Kuigi Soome ei saanud tähistada ELi ja Venemaa ametlike läbirääkimiste alustamist, saavutas Soome eesmärgi Põhjadimensiooni viimisest varasemast kindlamale põhjale. Enam ei ole küsimus üksnes ELi poliitikas, võrdsete partneritena liituvad siia Norra ja Island, nagu ka Venemaa. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 25.11) Energia on Venemaa peaaegu ainus trump rahvusvahelise poliitika areenil. Tänu naftale ja maagaasile on Venemaa suutnud tagasi võita vahepeal juba kaotatud eneseväärikuse suurriigina. EL on Venemaa jaoks oluline koostööpartner, kuid Venemaa seisukohast on laienenud EL endisest raskem ja ettearvamatum läbirääkimispartner. Poola soolo enne tippkohtumist näitas seda ehedalt. Venemaa muutumist tugevamaks läbirääkimispartneriks ei jälgita ELis siiski mitte ainult mõistva suhtumisega. Eriti Poolas ja Balti riikides suhtutakse president Putinisse üha kriitilisemalt. On siiski ülekohtune arvustada Putinit seetõttu, et ta kaitseb läbirääkimislaua taga oma riigi rahvuslikke huve ning püüab uuesti tugevdada Venemaa rahvusvahelist positsiooni. (Erkki Pennanen, Helsingin Sanomat, 26.11) ELi ja Venemaa tippkohtumisest ei saanud sellist kulminatsiooni Soome ELi eesistumisele, millisena see kahtlemata mõeldud oli. Ühist ELi rinnet rikkudes toimis Poola pigem Venemaa kasuks. Poola ja Venemaa tülil on aga kahjuks ka laiem tähendus. Helsingi tippkohtumine näitas, et ELil ei ole ühist välispoliitikat. Venemaale on kasulik, et EL on hajutatud ega leia ühist keelt. Venemaa tahab ka edaspidi jätkata bilateraalseid läbirääkimisi, sest nii on talle soodsam. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 26.11) Tippkohtumine möödus tasaselt ning kohtumise suhtes ei olnud enam kellelgi suuri ootusi. Vähemalt ei rikkunud Poola ja Venemaa vaheline tüli ELi ja Venemaa suhteid. (Juhtkiri, Kaleva, 25.11) Julgeolekupoliitikat, energiapoliitikat ja Soome suhteid Venemaaga ei saa enam üksteisest eraldada. NATO-optsiooni sulgemine, samal ajal kui Soome koondab ühist ELi energiarinnet, on julge välispoliitika. Lahti tippkohtumine muutis Soome ja Venemaa suhteid. Soome oli esimest korda ajaloos ühise rühma koondaja sellises küsimuses, mis Venemaa määratluse kohaselt on eluliselt tähtis ning milles Venemaa ja ELi eesmärgid võivad üksteisest märkimisväärselt erineda. Soome poliitika tagajärjed on märkimisväärsed. Energiapoliitilise tuumiku koondajaks asudes sai Soomest ELi ja NATO moodustatud geopoliitilise terviku lahutamatu osa. Energiapoliitikast sai riigi julgeolekupoliitika osa. Seda ei ole Soomes märgatudki. Soome on irdunud traditsioonilisest poliitikast Venemaa suhtes, kuid NATOga ei ole liitutud. On aeg teha analüüs Venemaa ja energiaküsimuste tähtsusest Euroopa ja Soome julgeolekule ning sellest, kas sõjalisele liitumatusele leidub enam ühtegi usutavat argumenti. (Risto E.J.Penttilä, Helsingin Sanomat, 26.11)
EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika
Uudisteagentuurid
Welcome to the Baltics, three nations, which despite EU and NATO membership and strong democratic and economic development are in many ways locked in Cold War thinking. Estonian PM Andrus Ansip vowed to remove a prominent and divisive symbol of the Soviet era in his country - a heroic bronze statue of a Red Army soldier, square-jawed, muscular, battle-ready. Latvian President Vaira Vike-Freiberga was forced to publicly deny accusations that she once had ties to Russia's KGB secret police. In Lithuania, relations with Moscow remain raw after it expelled a Russian diplomat in October for spying. Latvian President Vike-Freiberga has hailed the NATO summit as a chance to sweep away final bitter memories of Soviet dominance in Latvia. "This has never been Soviet soil. This has always been Latvian soil," she said. This declaration followed a veiled warning to East European nations from Russian President Vladimir Putin, who wrote in the FT that they risked new rifts by treating Russia as an enemy rather than a strategic partner. Observers think the summit could fan tensions with Russia, if leaders raise NATO expansion, especially for other former Soviet states. "Ukraine and Georgia moving towards joining NATO would probably not improve relations with Russia since Latvia is hosting the summit," says Latvian lawmaker Nil Ushakov. (Reuters, 23.11)
Estonia is a pioneer - it is the only country in the world to offer formal e-voting for its 920,000-strong electorate. Estonians were able to cast their first mouse-click ballot in local elections in October 2005, and will get their next chance in a parliamentary poll next March. Ivar Tallo, director of Estonia's E-Governance Academy, is convinced that Internet voting will soon be widespread. He pointed to the rapid rise of online tax declarations - in 2000, only 9% of Estonians chose the Internet option, but the figure had jumped to 82% by last year. "It's not a surprise that new e-services are not used immediately. To attain this, we must fight against the conservatism which lies in us, it is difficult to change our habits," said Tallo. "In Estonia, only 12 to 15% of e-voters, who were themselves only 2% of total voters, said they would probably not have voted otherwise," said Alexander Trechsel, a Swiss professor based at the European University Institute in Florence, Italy. Ülle Madise, an advisor to the Estonian parliament, said that supporters of e-voting don't see the Internet as a magic wand. "I have never thought that those who never vote will vote, but it may convince voters who are lazy or busy," she said. (Afp, 24.11)
US President George W. Bush will be presented with a shining example of Estonia's technological prowess when he is gifted a Skype phone, officials said. "The Skype programme with its free Internet calling service, which is now used by 140 million people around the world, was born in Estonia," Martin Jaško, media adviser to Estonian PM Andrus Ansip said. "Our gift to President George W. Bush - the new Skype phone that enables users to make phone calls using the Skype system, without a computer - is rich in symbolism. "Skype is an excellent example of how a good idea from a small country like Estonia, with its tiny population of 1.3 million, can achieve vast success all over the world," Jaško said. (Afp, 24.11)
Sweden and Estonia slammed Russia for using trade as a tool to wield influence on some countries and said Poland needed support in a row with Moscow. "Russia uses trade as a measure against some countries," Swedish FM Carl Bildt said after holding talks with his Estonian counterpart Urmas Paet. "There seems to be some political pattern in what they are doing," Bildt said, adding: "Poland is right to raise the issue." Russia has "problems with wine and mineral water from Georgia, meat from Poland, and salmon from Norway," said Paet. "Poland needs support in the trade dispute, and we share their concerns. This tendency to link trade with politics is not acceptable," Paet said. The ministers said they did not see Poland's actions as "blocking the talks" but as a justified measure to raise an issue of broad concern. "Poland has raised a debate that needs to be continued," Bildt said. "I don't really see it as blocking the start of negotiations" between the EU and Russia, he said. "I don't think that would be justified". (Afp, 22.11)
Suurbritannia ajakirjandus
Vene välisluure SVR avalikustas dokumente, mille väitel kiitsid Suurbritannia ja USA heaks nõukogude okupatsiooni Balti riikides. 400-leheküljelise kogumiku toimetaja, kindralmajor Lev Sotškov ütles The Guardianile, et Suurbritannia ja USA "mõistsid suurepäraselt", et Baltimaid oli vaja kui puhvertsooni N. Liidu jaoks, kuna oli ilmne, et Saksamaa rikub mittekallaletungilepet ja ründab N. Liitu. Churchill olevat Sotškovi sõnul näinud naabermaade okupeerimisele vastuseisu mitteavaldamist pragmaatilise otsusena, mitte küll eriti meeldiva, ent siiski vajaliku sammuna, takistamaks Saksamaa edasitungimist. Tema väitel sai Saksamaa jõud sõjas mõnevõrra varem otsa tänu sellele, et sakslased pidid tungima läbi N. Liidu võimu alla langenud Baltikumi. Moskva väidab, et tema armee päästis Baltimaad natsismist, Balti riigid aga on alati kindlalt väitnud, et nad okupeeriti ja assimileeriti Teise Maailmasõja lõpul vägisi N. Liidu koosseisu. Dokumentide kogumik esitati Venemaa parlamendi alamkojale ja selle avalikustamine vihjab Moskva soovile tekitada probleeme Lääne-Euroopa ning äsja ELi ja NATOga liitunud Balti riikide vahel. Kremli suhted kõigi kolmega on pingestatud. Praegu on Venemaa ärritunud Eesti valitsuse plaani peale teisaldada monument 1944. aastal Tallinna "vabastanud" nõukogude sõduritele. Enne seda kestis Baltimaades kolme aasta jooksul natside okupatsioon, mille ajal mõned baltlased liitusid Waffen-SSiga. 1939. aastal väitis Churchill avaldatud dokumentide andmetel, et Suurbritannia huvides on N. Liidu mõju kasv Baltimaades, millega vähendataks Saksamaa domineerimist regioonis. Kaks aastat hiljem väitis ta siiski, et sõja ajal tehtud territoriaalsed muudatused ei tohiks kestma jääda ilma "asjassepuutuvate osapoolte vaba tahte ja nõusolekuta". Churchill olevat olnud raevunud sellepärast, kuidas nõukogude armee kohtles tsiviilelanikkonda Baltimaades ning keeldus hiljem tunnustamast neid riike kui N. Liidu osi. Küsimuse peale, millist reaktsiooni ootab Sotškov dokumentide kogumikule Baltimaadelt, vastas küsitav: "See on nende probleem. MIna võin vaid öelda, et SS kuulutati Nürnbergis fašistlikuks organisatsiooniks, ent neis riikides marsivad inimesed endiselt selle lipu all". SVR esindaja Sergei Ivanovi sõnul ei olnud kogumiku avaldamise aeg seostatud mitte Riia tippkohtumise, vaid "ilmselt monumentide mahavõtmisega Baltimaades. (Tom Parfitt, The Guardian, 24.11)
Edward Lucas räägib murettekitavatest arengutest Venemaal ning nendib, et Venemaa ei vaja enam Lääne raha ning Putin on viimasel ajal mõistnud, et kui tal on Läänelt midagi vaja, saab ta selle. Venemaa on oskuslikult suutnud lääneriike üksteise vastu välja mängida. Selle vastu tegutsemiseks soovitab autor mitmeid abinõusid, muuhulgas ka kindlat toetust Venemaa vaateväljas olevatele riikidele, näiteks Poolale, Gruusiale ja Balti riikidele. Neil riikidel tuleb alatasa tegemist vihkamiskampaaniatega Venemaa meedias, väljapressimisega seoses energiaressurssidega ja omavoliliselt kehtestatud sanktsioonidega nende kaupadele Venemaa poolt. Liiga tihti ütleb EL, et probleemid uute liikmesriikide ja Venemaa vahel on "vaid bilateraalse iseloomuga". Tulevikus peab sõnumiks olema: kui jändad Eestiga, jändad kogu Euroopaga. Need riigid on lääneriikide võitluskaaslased ja nad tunnevad Venemaad palju paremini kui lääneriigid. Selle asjaolu tunnistamine on Läänes kulgenud visalt. (Edward Lucas, The Times, 25.11)
Majandus
Uudisteagentuurid
Unemployment in Estonia dropped to 5.4% in the third quarter, continuing its downward trend, the national statistics office said. "Unemployment has decreased since 2001, but in last two years the decrease has been especially rapid," the statistics office said. "In the third quarter of 2004 the unemployment rate was still at 10%, so in the third quarter of the current year, it is nearly two times smaller," it said. (Afp, 22.11)
Suurbritannia ajakirjandus
Sunday Times räägib viiest riigist, kus tasub kinnisvara osta ning mainib nende hulgas ka Eestit. Eelmisel aastal toimus Eestis Euroopa kõige järsem kinnisvara hindade tõus - 28%. Kasvu kiirendasid välismaalastest ostjad, kes otsisid odavaid pakkumisi riigis, mida teenindavad hästi odavlennufirmad. Tallinna vanalinnas asuvaid kortereid soovivad paljud osta, ent võluvas rannalinnas Pärnus on endiselt võimalik osta maja vähem kui £30000 eest. (The Guardian/Observer, 26.11)
Prantsusmaa ajakirjandus
Euroopa vaevleb sotsiaalse ja fiskaalse harmoniseerimatuse all. Prantsuse siseminister Nicolas Sarkozy kritiseerib majanduslehele Les Echos antud intervjuus Eestit, rõhutades Euroopa sotsiaalse ja fiskaalse ühtsuse puudumist. “Eesti võib mitte maksustada reinvesteeritud kasumit, kuid me peame tulumaksumäära alandamise osas saavutama üksmeele,” ütles siseminister. “Muuseas, ei meeldi mulle, et teatud riigid on piisavalt rikkad, et rakendada null-protsendilist maksumäära, samas piisavalt vaesed, et meie käest toetusi küsida ning meie tööstust ära meelitada. See on fiskaalne ning sotsiaalne dumping!” (Eric Moleux, Les Echos, 9.11)
Soome ajakirjandus
Veokite järjekorrad Eesti ja Venemaa piiril on viimastel päevadel kasvanud kümne kilomeetri pikkuseks. Osa juhtidest peab järjekorra pikenemise põhjuseks Venemaa poliitilist survet. Narva linna lähedal oodatakse Venemaale pääsu mõnikord isegi viis-kuus päeva. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 25.11)
Samade laevakompaniide reisilaevad kasutavad Soome ja Rootsi vahel sõites keskkonnasõbralikumat kütust kui Soome ja Eesti vahel. Rootsi vetes on majanduslikult kasulikum kasutada kütust, mille väävlisisaldus on väike. Tallinki Silja Line laevad kasutavad Soome ja Rootsi vahel sõites kütust, mille väävlisisaldus on 0,5%. Tallink kavatseb Rootsi liinil jätkata 0,5-protsendilise väävlisisaldusega kütuse kasutamist, kuigi Rootsi tv4 uudistes väideti teisiti. Eesti ja Soome vahel sõitvatel Tallinki reisilaevadel kasutatakse kütust, mille väävlisisaldus on 0,5% suurem kui Rootsi ja Soome vahel sõitvatel laevadel. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 22.11) Tallink ja Silja Line on pidevalt sunnitud oma imagot kaitsma. Rootsi tv4 väidete kohaselt kavatseb Tallink hakata kasutama Silja laevadel odavamat, kuid kõrgema väävlisisaldusega kütust. Tallinki ja Silja Line teatel ei pea väited paika. (Juhani Roiha. Turun Sanomat, 22.11) Tallinkile kuuluv Silja Line on taas avalikkuse tähelepanu all Rootsi tv4 väidete tõttu, mille kohaselt kavatseb laevakompanii hakata Silja laevadel kasutama senisest kõrgema väävlisisaldusega kütust. Kuigi Tallinki teatel ei pea selline väide paika, on valged laevad lühikese aja jooksul saanud juba teise pleki külge. On palju kergem mainet rikkuda kui luua, rääkimata kaotatud maine taastamisest. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 23.11)
Varia
Ingliskeelne ajakirjandus
TIME Asia ajakirjanik Peter Gumbel käis Eestis ja leidis oma üllatuseks, et ka siin toodetakse veine. Veinispetsialistid üritavad sageli tabada veiniklaasist mustsõstra, tsitruse ja teiste puuviljade ja marjade aroomi. Kui nuusutate eesti punast veini ja tabate sealt mustsõstra lõhna, siis olete ilmselt õigel teel. See väike Balti riik asub viinamarjade kasvatamiseks liiga kaugel põhjas, ent toodab veine marjadest, mida riigi metsades ja aedades ohtralt leidub. Selliseid veine toodetakse samamoodi nagu viinamarjaveine - peale korjamist marjad purustatakse ja mahla kääritatakse alumiiniumvaatides. Parimad marjasaagid jäetakse enne pudelisse villimist seisma vahel aastakümneks või veelgi enamaks. Pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal on veinitööstus taaselustatud. Veinitootjaid on vähe, ent nad arenevad, katsetades uute marjasegudega ning üritades välja töötada kuivemate ja kergemate lauaveinide valikut. Traditsioonilised magusad dessertveinid on pidulikel puhkudel endiselt populaarsed. Autor käis veini maitsmas Põltsamaa Veinikeldris, mis on Eesti vanim veinitootja. Ta proovis kolme veini. 1985. aasta Lossiveini, mis on tehtud mustikatest, soovitab autor juua kergelt jahutatuna. See vein on uue põlvkonna kuivadest veinidest parim ja sobib hästi ulukiliha kõrvale. Värvilt on see vein "rõõmus Beaujolais punane" ning pärast seda, kui esialgne puhta alkoholi maitse kaob, tuleb esile mahlakas mustikamekk. Seda kasutatakse ka kohalikes luteriusu kirikutes armulauaveinina. Veidi üle 10 aasta valminud Põltsamaa Tõmmu mustsõstra- ja õunavariant on prestiižikad veinid, mida pakutakse erakorraliste sündmuste puhul. Värv on tumepunane nagu ungari veinidel, maitse meenutab algul portveini, ent seejärel tõuseb esile mullane järelmaitse, mis ebameeldival kombel suust kuidagi ei kao. Kirsisuudlust tehakse mustsõstrasegust, millele on lisatud kirsiaroomi. Värv on roosakaspunane, lõhna poolest meenutab kirsibrändit. Maitse on puhas ja üllatavalt kerge, pole mudast järelmaitset. Sellest veinist võiks saada kokteilide koostisosa, mis peenemates baarides laineid lööb. (Peter Gumbel, TIME Asia, 20.11)
Soome ajakirjandus
Erinevalt soomest on paljudel Eesti meestel enne neljakümnendat eluaastat seljataga pikk ja prestiižne juhtimise kogemus. Sportland Internationalin 35-aastane tegevdirektor Üllar Jaaksoo ei ole erand. EBRD kutsus Jaaksoo 1990. a-tel juhtima Hoiupanga ja Hansapanga ühendamist. Välismaised investeerijad palkavad meelsasti Eestist noori, kes tunnevad lääne majandust ning oskavad keeli. Eesti noored on ka oma-algatuslikumad kui vanemad sugupõlved, keda nõukogude süsteem sellise omaduse eest pigem karistas. Noorte kiire karjääri taustaks on Eestis 1990. a-te alguses toimunud muutused: Eesti iseseisvus, piirid läände avanesid ning sotsialism teisenes kapitalismiks samal ajal kui maa siirdus arvutite aega. Noorte eeliseks oli ka see, et nad ei olnud korrumpeerunud ja bürokraatliku nõukogude süsteemi poolt rüvetunud. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 4.11)
Eesti edeneb arvutite kasutamises Euroopas kõige kiiremini. Näitena võib tuua interneti teel hääletamise, mida kõik soovijad said proovida Eestis aasta tagasi toimunud kohalike omavalitsuste valimistel. Valimistel hääletas interneti kaudu suhteliselt väike arv inimesi - 10000. Nendest 60% kasutas internetti esimest korda elus. Eesti progressiivse valimissüsteemi loonud Tarvi Martens on hääletamise esmakogemustega rahul, kuid hääletamise süsteemi kavatsetakse järgmisteks valimisteks täiendada. (Seppo Ylönen, Kaleva, 3.11)