NATO, JulgeolekNATO is set to disappoint three western Balkans countries that were hoping to take the first step towards membership of the 26-nation U.S.-led defence alliance at a summit this month, diplomats say. There will be no invitation to Serbia, Montenegro or Bosnia to join NATO's Partnership for Peace at the Nov 28-29 summit in Riga, because of concerns about war crimes and timing issues related to Serbia's future, they say. (Reuters, 16.11)
The Czech Republic wants a clear signal to be given at NATO's Riga summit later this month if countries in the front line to join the military alliance will be offered membership soon, PM Mirek Topolanek said on Thursday. "We would like those countries which have the highest hopes (of membership) to receive a strong signal that in 2008 they can count on their invitations," Topolanek said, citing Croatia as one of those countries. (Afp, 16.11)
The US Senate unanimously endorsed the entrance of Albania, Croatia, Georgia and Macedonia into NATO in a measure passed weeks before a summit of the alliance in Riga. In an act passed late Thursday that included nearly 20 million dollars in new security-related assistance for the four countries, the Senate said it also was ready to consider Ukraine's entrance into the North Atlantic Treaty Organization. (Afp, 17.11)
NATO's evolving role and current operations in Afghanistan and Kosovo will top the agenda at its upcoming Riga summit, NATO Secretary General Jaap de Hoop Scheffer said in Bucharest on Thursday. "The summit is about the transformation of NATO, about how can NATO ... adapt, change in a period when threats and challenges are of a global nature, when terrorism is a global threat without a face," said Scheffer. (Afp, 16.11)
NATO's top commander in Afghanistan told US senators a defeat in the military mission here would be a "huge blow" to Europe and the United States and would not be allowed to happen. International Security Assistance Force commander General David Richards also apologised to the upper house of parliament for mounting civilian casualties in the fight against Taliban insurgents. "If we were defeated then of course it would be a huge blow to Europe, to America and most of of the free world," Richards said, under questionning fron senators about a failure to curb the insurgency, which has peaked this year. (Afp, 16.11)
The head of the NATO military alliance urged member nations to drop the restrictions they have placed on their troops in Afghanistan, saying this was hampering the ability to fight Taliban militants. NATO currently has around 31,000 troops in Afghanistan but some member nations have placed so-called caveats on what their soldiers can do. Some are not allowed to operate at night and others have been banned from fighting altogether. The caveats have upset the United States, Britain and Canada, who complain their troops are doing most of the fighting against the Taliban in southern Afghanistan. (Reuters, 17.11)
Turkey has frozen all military ties with France in protest over the French parliament's support for a bill making it a crime to deny claims of an Armenian genocide.. (Reuters, 15.11)
Turkey has assured NATO its move to freeze military ties with France in a growing diplomatic row will have no impact on alliance operations, a spokesman for the Western defence organisation said on Thursday. The two NATO allies work side-by-side in the Afghan capital Kabul as part of the NATO-led International Security Assistance Force (ISAF), which is battling a fierce Taliban insurgency in a mission NATO says is vital to its credibility. (Reuters, 16.11)
AJAKIRJANDUS
USA ja Suurbritannia ajakirjandus
USA ja Suurbritannia ajakirjanduses käsitletud teemade hulgas olid jätkuvalt kesksel kohal USA vahevalimiste tulemused, paljuski seoses sellega ka võimalikud muutused Iraagis. Korduvalt käsitleti USA Kongressi edasist toimimist. Iraagiga seotud teemadest oli kesksel kohal Baker-Hamiltoni komisjoni ettepanek kaasata Iraagi olukorra lahendamisesse naaberriigid Süüria ja Iraan.
Michael Rubin väidab Wall Street Journal’is, et muutused USA administratsioonis ei too kaasa oodatud lahendusi, kuna tehakse samu vigu, mida varemgi. Autor on seisukohal, et oleks väär süüdistada Iraagiga seotud ebaõnnestumistes vaid Rumsfeldi, kes president Reagani erisaadikuna aitas Lähis-Idas kaasa suhete tihendamisele Saddam Husseiniga Iraagi-Iraani sõja ning massimõrvade ajal. Uus kaitseminister Robert Gates ja Iraagi probleemi lahendada üritava komisjoniga seoses taas esiletõusnud James Baker, keda peetakse teistsuguse lähenemise esindajaks, olid samuti samal ajal administratsioonis olulistel kohtadel – Gates oli Reagani administratsiooni ajal CIA asedirektor ning Baker riigisekretär. Baker-Hamiltoni komisjoni soovitus Iraagi probleemi leevendamiseks parandada suhteid Süüria ja Iraaniga tähendaks vaid Saddam Husseiniga tehtud vea kordamist Süüria presidendi Bashar Assadi ja Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadiga. Paralleele on mitmeid – Hussein keeldus austamast Kuveidi iseseisvust, sarnast suhtumist näitab Süüria üles Liibanoni suhtes ja Iraan Iisraeli suhtes, samuti kordub massihävitusrelvade omamise ja arendamise sisuline ignoreerimine ning kõik kolm tegid või teevad ulatuslikke kulutusi relvastumisele. (Michael Rubin, Wall Street Jurnal, 13.11). Endine asekaitseminister, Rumsfeldi alluvuses töötanud Douglas J. Feith väidab The Washington Post’is, et Rumsfeld oli sunnitud lahkuma, kuna poliitilise debati käigus oli temast saanud negatiivne sümbol. Gatesi usaldataks rohkem isegi juhul, kui ta jätkaks Rumsfeldi strateegiat (Douglas J. Feith, The Washington Post, 13.11). 14. novembri The Daily Telegraph’i juhtkiri kritiseerib ettepanekut kaasata Iraan ja Süüria Iraagi probleemi lahendamisse, võrreldes seda abipalvega nõdrameelsetele, et need aitaksid hullumaja juhatada. USA vana vaenlase Iraani ning Ba’athistliku režiimi poolt valitsetava Süüria appikutsumises ei saa olla muud loogikat, kui äärmine meeleheide. Pealegi ei õnnestuks koostöö mainitud kahe vahel kuigi kaua, kuna esimest juhivad šiiidid, teist aga viimastele vaenulik sunniitlik valitsus (Juhtkiri, The Daily Telegraph, 14.11). Sama päeva The Times’i juhtkiri arvab, et Tony Blair peaks Iraagi kahe naabriga läbirääkimisi pidades mitte mingil juhul minema järeleandmistele ning nõudma neilt Iraagi asjadesse sekkumise, terroristide toetamise ning tuumarelva loomise lõpetamist. Süürialt oleks ajalehe arvates võimalik abi saada, Iraan on aga tunduvalt keerulisem juhtum (Juhtkiri, The Times, 14.11). The Economist arvab, et Süüria ja Iraani abile pole eriti mõtet loota esiteks sellepärast, et kummalgi neist pole palju Iraagi olukorra parandamiseks pakkuda, teiseks aga vastasseisu pärast USAga. Samas võib vaenlasega läbirääkimine viia ootamatu läbimurdeni, nagu Nixoni visiidi puhul Hiinasse või Yitzak Rabini otsusel alustada kõnelusi Yassir Arafatiga. Ka USA ja NSVL suhtlesid külma sõja ajal tihedalt, hoolimata ideoloogilisest vastasseisust. Iraaniga võiks edu saavutada ka selgesõnaline kinnitus, et ei soovitata kukutada valitsevat režiimi; sealjuures peab siiski lootma ka sellele, et Iraan vaid blufib Iisraeli hävitamise kohta. Kui Iraan aga üritab tuumarelva arendada mitte enesekaitse eesmärkidel, vaid soovides saavutada regioonis juhtrolli, pole läbimurret loota (The Economist, 11.-17.11.)
Valimiste tagajärgede kohta arvab John Fortier The Washington Post’is, et Kongress lõheneb varasemaga võrreldes veelgi enam. Konservatiivsemate vabariiklaste seas on juba kuulda olnud süüdistusi, et oma põhimõtetest ei suudetud piisavalt kinni pidada. Demokraatide hulgas jällegi tugevdab valijate mure Iraagi kampaania pärast ennekõike partei sõjavastase liberaalse tiiva positsioone. Tõenäoliselt ilmnevad Iraagi küsimuses juba õige pea ka teravad vastuolud vabariiklasest presidendi George W. Bushi ja demokraatide poolt kontrollitava Kongressi vahel (John Fortier, The Washington Post, 14.11). Esindajatekoja endine spiiker Newt Gingrich pakub WSJ’is välja kaks parteidevahelise koostöö varianti. Esimene neist oleks konservatiivne koalitsioon vabariiklaste ja konservatiivsemate demokraatide (Blue Dog Democrats) vahel Kongressis, mis aitaks leida vähendada ideoloogilisi erinevusi Valge Majaga ning mida kasutati president Reagani ajal. See aitaks küll olulisi seadusi läbi suruda, kuid põhjustaks liberaalide vastuseisu, tekitades demokraatide poolt kontrollitavas Kongressis pideva pingeseisundi. Teine tuleks kõne alla juhul, kui Bush otsustaks ikkagi minna koostööle liberaalidega. See aga võib põhjustada tema enda partei lõhenemise. Julgeolekuküsimustes otsiks esimene koalitsioon ilmselt vastuseid Ameerikat ähvardavatele ohtudele üldisemalt ja alles siis tegeleks Iraagiga, teine koalitsioon aga keskenduks kitsalt ennekõike Iraagile, mis oli valimiskampaania väga tähtis osa (Newt Gingrich, Wall Street Jurnal, 16.11). Gary J. Andres rõhutab The Washington Times’is samuti Kongressi lõhestatust, tuues näiteks sarnaseid olukordi lähiajaloost. 1990. aastal tõstis tollane vabariiklasest president George H.W. Bush demokraatidega saavutatud kokkuleppe tulemusena makse, mis ärritas paljusid vabariiklasi. President Clintoni tervishoiureformi järel, mis saavutati kokkuleppes vabariiklastega, kritiseerisid jällegi demokraadid Valget Maja. Võib arvata, et ka seekord hakkavad demokraadid reetmises süüdistama neid parteikaaslasi, kes Bushiga kompromissidele lähevad. Autor soovitab vabariiklastel mitte korrata viga, mille tegid demokraadid pärast 1994. aastal toimunud ja neile ebaedukaid valimisi – nad ei leppinud muutunud olukorraga ja keeldusid arendamast kahe partei vahelist koostööd (Gary J. Andres, The Washington Times, 16.11).
Prantsusmaa ajakirjandus
Prantsusmaa ajakirjandus keskendus möödunud nädalal peamiselt Aasia ja Vaikse Ookeani Piirkonna Majanduskoostöö Hanois toimunud foorumile, millest võttis osa ka USA president Bush. Lisaks kaubandusküsimuste arutamisele oli Bushi eesmärgiks Põhja-Korea ning Iraani tuumakriiside sanktsioneerimiseks Hiina ja Venemaa nõusoleku saamine. Kohtumist ilmestas veel Venemaale rohelise tule näitamine Maailma kaubandusorganisatsiooniga (WTO) liitumiseks. Prantsuse sisepoliitika väljapaistvamaks sündmuseks oli Ségolène Royali valimine Sotsialistliku partei presidendikandidaadiks.
Aasia ja Vaikse Ookeani Piirkonna Majanduskoostöö (APEC) Vietnami pealinnas aset leidnud foorumil olid peamisteks teemadeks Põhja-Korea saaga, võitlus terrorismi vastu ning ülemaailmse vabakaubandusläbirääkimiste taaskäivitamine. (Eric Leser, Le Monde, 17.11) Foorumil toimunud kaubanduspoliitiliste debattide tulemusena otsustati 21 liikmesriigi poolt vabakaubandustsooni loomine hiljemalt aastaks 2010. Kisaks kaubanduslikele aruteludele räägiti igapäevaseks kujunenud Põhja-Korea tuumakriisi teemadel. Piirkonna kõige võimsamad tööstusriigid, Hiina, USA ja Jaapan, on mures hävitavate relvade sattumise pärast natsionalistlike ning ideoloogilise fanatismi all kannatavate jõudude kätte, kelle tegevus takistab maailma majanduse arengu peamootoriks kujunenud regiooni arengut. (Francois Hauter, Le Figaro, 17.11) Foorumi muutis eriliseks USA president Bushi kõikuma löönud siseriiklik positsioon pärast seda, kui demokraatide edu vahevalimistel tõi endaga kaasa hukkamõistva suhtumise vabariiklaste administratsiooni liigselt sekkuvale välispoliitikale. (Francois Hauter, Le Figaro, 17.11) President Bushi isiklikuks eesmärgiks oli peale valimiskaotust tõestada, et tema häält võetakse kuulda ning et tal õnnestub ära hoida USA isoleerumine. Aasia liidrid soovisid välja selgitada, kas Bush ja tema liitlased soovivad endiselt jääda APECi eestvedavaks jõuks. Ameerika Ühendriikide diplomaatia lähiaja peamiseks eesmärgiks on Venemaa nõusoleku saamine Põhja-Korea ja Iraani sanktsioneerimiseks. Suure kauplemise tulemusena otsustas USA anda omapoolse nõusoleku Venemaa WTOsse vastu võtmiseks. (Eric Leser, Le Monde, 17.11) Seni ei ole USA välispoliitika Aasias ega ka mujal maailmas positiivseid tulemusi andnud: Iraan ja Põhja-Korea on Ameerika Ühendriikide agressiivset välispoliitikat silmas pidades veendunud, et nende iseseisvust on võimalik säilitada vaid tuumapommi abil. Bushi administratsiooni poliitika tulemusel on Põhja-Korea paranoia aina enam süvenenud. Nii Hiinal, kellest on saanud regiooni majanduslik mootor, kui ka USAl puuduvad ambitsioonid Põhja-Koreaga sõja alustamiseks. Ainsaks lahenduseks, eriti Lõuna-Korea jaoks, on USA ja Põhja-Korea vahel dialoogi alustamine. Saksamaa moodi ühinemine läheks Lõuna-Koreale kalliks maksma ning muudaks riigi ühe hetkega vaeseks. Hiina ülesandeks jääb Põhja-Korea veenmine USAga kõneluste alustamiseks. Vastasel juhul peab Hiina leppima Jaapani tuumarelvastumisega. Seega on nii Põhja- kui ka Lõuna-Korea saatuse kaardid Hiina käes. (Francois Hauter, Le Figaro, 17.11) APECi kohtumine oli eriline veel selle poolest, et see toimus Vietnamis. Tahes tahtmata andis see ameeriklastele põhjust Vietnami ja Iraagi sõja vahele paralleele tuua. Esimene neist kujunes samuti kurnavaks ning ebavajalikuks, kutsudes 1960ndatel aastatel esile ettenägematu patsifismilaine. Hoolimata Valge Maja püüdlustest võrdlust tagaplaanile suruda - andes mõista, et Iraagis sõdivad sõdurid on vabatahtlikult armeesse astunud, USA kaotused on väiksed ning et, võrreldes 1960. aastate liikumisega, ei ole ühtki sõjavastast liikumist tekkinud - suutis Bushi rivaalist endine Vietnami sõjaveteran (John Kerry) ameeriklased Iraagi sõja vastu pöörata. Nagu kõik raskustesse sattunud Ameerika presidendid, võib George Bush oma viimased kaks ametiaastat reisimisega sisustada, et vältida kontakti vastumeelse Kongressiga. Nii ongi novembrikuu lõpp sisustatud Balti riikide külastamisega ning Riias toimuva NATO tippkohtumisega. (Eric Leser, Le Monde, 17.11)
Endine Prantsusmaa Euroopa asjade minister Michel Barnier kritiseerib hiljuti Sotsialistliku Partei presidendikandidaadiks valitud Ségolène Royali seoses selgete nägemuste puudumisega Euroopa tuleviku osas. Kuigi Royal esindab sotsialistide ELi põhiseaduslikku lepingut pooldavat leeri, ei ole ta kunagi selgesõnaliselt lepingu saatuse kohta arvamust avaldanud. Tema arvates peab selle küsimuse üle otsustama rahvas. Umbmääraseks jääb ka tema kõige kuulsama väljendi „Euroopa läbi tõendite” (L’Europe par la preuve) tähendus. Paljud Royali väljakäidud ideed on juba realiseerunud. Olgu nendeks siis taastuvenergia kasutamine või põllumajanduspoliitika muutmine. Seega tundub, nagu esitaks ta kiire improvisatsiooni korras Francois Mitterand’i või Jacques Delors’i seisukohti selleks, et pääseda presidendiks kandideerimisega kaasnevatele elulistele küsimustele vastamisest. Viimaste sekka kuuluvad kindlasti Euroopa piiride selgeks määramine, Euroopa projekti tulevik ja institutsiooniline uuendamine. (Michel Barnier, Le Monde, 10.11) Royali arusaam Euroopa taastamisest taandub prantslaste igapäevaelu mõjutavate projektide elluviimisele. Tema prioriteetideks on võitlus töötuse ja delokaliseerumise vastu (tootmise siirdamine odavama tööjõuga riikidesse) ning teadusesse investeerimine. Põhiseaduslikku lepingut kujutab ta ette kui teksti, mis lühidalt annaks ülevaate sellest, kes ja kuidas otsustab. Türgi ELiga liitumise otsustamise jätaks Royal rahva otsustada. Samas peab ta Türgi liitumist võimalikuks 10-15 aasta pärast, juhul kui Türgi vastab liitumiskriteeriumitele. Royali välispoliitikat puudutavad ideed peegeldavad altermondialistlikku seisukohta. (Toetab globaliseerumist, pidades demokraatlikke väärtuseid, õiglast majandust, keskkonnakaitset majanduslikest huvidest tähtsamaks – Wikipedia.) Nimelt räägib ta „õiglasest rahvusvahelisest korrast” ja eetilistest väärtustest kinnipidamisest. Samuti loodab ta utoopiliselt lahendada Lähis-Ida konflikti ning võidelda ebavõrdsuste vastu. (Nathalie Dubois, etc, Liberation, 09.11)
Skandinaavia ajakirjandus
Möödunud nädalal oli üheks kõige olulisemaks teemaks Rootsi ajakirjanduses Vene-Saksa gaasijuhtme rajamisega seotud küsimused.
Planeeritav Vene-Saksa gaasijuhe läbi Läänemere on Rootsis tekitanud mitmeid küsimusi. Üheks esmaseks mureks on gaasijuhtme mõju Läänemere keskkonnale, mis on niigi ülitundlik ning mille kalavarud järjest vähenevad. Gaasijuhtme rajamine tekitab ohu, et mere põhja maetud raskemetallid võivad hakata pinnale kerkima. Samuti on II maailmasõjast mere põhja jäänud kümneid tuhandeid lõhkemata miine, iidseid keemilisi sõjarelvi ja vana laskemoona, mis enne gaasijuhtme ehitama hakkamist tuleks kõrvaldada (Stefan Edman, Svenska Dagbladet, 14.11).
Gaasijuhe saaks alguse Venemaalt Viiburist ning lõppeks Saksamaal Greifswaldis. Kokku oleks gaasijuhtme pikkus ca 1200 km, millest pea pool, 500 km, paigaldataks üsna Gotlandi lähedale. Tegu on küll rahvusvaheliste vetega, kuid Rootsi majandustsooniga. Kuna Rootsi rannik ei jää väga kaugele, on juba Vene ärimehed tundnud huvi gaasijuhtme haru vedamise vastu Bråvikenisse, mis asub Nyköpingust pisut lõunapool. Eelmine, sotsiaaldemokraatlik valitsus tegi aga suuri edusamme tuleviku energiaarengu suunas, mis oleks keskkonnasäästlik ja –sõbralik. Odava naturaalgaasi kasutuselevõtt lööks aga jalad alt võimalusel kiiremini biokütuse kasutamisele üle minna. Lisaks tekitaks see liiga suure Vene gaasi mõju Euroopale. Venemaa demokraatia negatiivse arengu tulemusi nägime me juba möödunud talve Vene Ukraina „gaasisõjas”, mis tõstatab küsimuse Venemaa usaldatavuse kohta. (Stefan Edman, Svenska Dagbladet, 14.11; Juhtkiri, Dagens Nyheter, 15.11).
Ühe olulisima küsimusena tõstatub aga julgeolekurisk. Rootsi valitsuse arvates võib gaasijuhe tekitada julgeolekupoliitilisi konflikte. Gaasijuhet võidakse kasutada Rootsi kohta andmete kogumiseks ja see võib viia NATO-riikide ja Venemaa vahelise jõukatsumiseni. Ühe ohuna nähakse Gotlandi laidude lähedusse planeeritavas 70 meetri kõrguses hooldusplatvormis. „Sellest saaks uus Vene saar vaid mõne miili kaugusel Rootsi territooriumist. See on ideaalsesse kohta paigutatud platvorm, millelt luureandmeid koguda. Iga riik on huvitatud sellest, et teise riigi silmad ja kõrvad ei oleks ligemal, kui see absoluutselt vajalik on,” kommenteeris Svenska Dagbladet’i allikas. Tänapäevase tehnoloogia juures on võimalik gaasijuhtme külge kinnitada ka sonarid, mis võimaldaksid praktiliselt kogu Läänemere ulatuses identifitseerida iga laeva ning selline võimalik olukord tekitab Rootsi kaitseväele suurt muret. „Keegi ei saa ennast isegi mitte ümber pöörata ilma, et venelased teaksid. Läänemeri jagatakse uuesti ümber ja seda niisugusel viisil, mida me peale külma sõja lõppu näinud ei ole,” kommenteeris Dagens Nyheter’le Rootsi Kaitsekõrgkooli professor Bo Huldt. Uurijad on ka gaasijuhtme teisi võimalikke julgeolekuriske välja toonud. Näiteks Robert Larsson Kaitseuuringute Instituudist (Totalförsvarets forskningintsitut) kommenteeris:„Venelastel on ju siiski vägivalla poliitika oma väljaspool elavate kodanike kaitseks.” (Mikael Holmström, Svenska Dagbladet, 14.11; Tove Nandorf, Dagens Nyheter, 15.11)
Soome ajakirjandus
Soome ajakirjanduse tähelepanu keskmes olid USA sise- ja välispoliitikas toimuvad muutused pärast vahevalimisi kongressi esindajatekojas ning Poola, ELi ja Venemaa suhted. Energiaküsimused ja Läänemere gaasijuhtme rajamine leidsid samuti Soome leheveergudel vastukaja.
Demokraatide valimisvõiduga lõpeb üks ajajärk USA ajaloos. Pärast kuus aastat kestnud välis- ja sisepoliitilist häireolukorda president George W. Bushi ametiaastatel, on USAs taas käes argipäev. Muu maailma silmis on selline areng hea, kuna Bushi poliitika on mitmeti kahjustanud riigi mõjuvõimu ja viinud paljud USA sõbrad kaugemale riigist, mida britid hiljutises arvamuseuuringus pidasid Bushi juhtimisel maailmarahule ohtlikumaks kui Põhja-Koread. USAl seisab ees tagasipöördumine välispoliitika püsivamate põhimõtete juurde, mille kohaselt tasub USAl juba enda huvides kasutada eesmärkide saavutamiseks sõjalise jõu asemel peamiselt nö pehmet jõudu. USA seisukohast võib Bushi aega pidada kaotatud ajaks. On käivitunud aeglane, kuid stabiilne tagasipöördumine mõistlikuma välis- ja sisepoliitika juurde, millest saab kasu ka muu maailm. (Pirkka Kivenheimo, Turun Sanomat, 18.11) USA poliitiline patiseis võib jätkuda, ka valimiste võitjatel ei ole retsepti Iraagi sõja lahendamiseks. Demokraatide võit tähendab, et enamik hääletajaid on küllastunud Iraagi sõda puudutavatest valedest ja kaotustest. Siiski ei ole demokraatidel lahendust, kuidas sõjast eemalduda. Iraagi suhtes jääb valikuvariante üha vähemaks: USA võib Iraaki saata rohkem vägesid, püüda julgustada Iraagi võimulolijaid end rohkem kokku võtta, või proovida leida lähenemisvõimalus Iraani või Süüriaga, või siis lahkuda Iraagist saba jalge vahel. (Juhtkiri, Kaleva, 20.11) Valimistulemus näitab, et paljud ameeriklased ei taha teada või ei soovi tunnistada president Bushi poliitika mõju riigi demokraatiale ja ühiskonnale ning kogu maailmale. Demokraatide edu tähendab, et Bushi järgijäänud kaks ametiaastat saavad senistest olema väga erinevad. Washingtoni poliitiline õhkkond on selgelt muutunud, kuid alles aastate pärast on võimalik näha, kui palju suudavad demokraadid riigi suunda mõjutada. On siiski selge, et Euroopa liitlaste pilkamine ja mõõdukate vabariiklaste diskrimineerimine on lõppenud. (Olli Kivinen, Helsingin Sanomat, 14.11)
Poola pani veto Venemaa ja ELi läbirääkimistele uue partnerluslepingu sõlmimiseks. Poola soovib järeleandmisi kahes talle olulises küsimuses: esiteks, et Venemaa tühistaks keelu Poola toiduainete impordile ning teiseks, et Venemaa ratifitseeriks energiatarnete kokkuleppe, enne kui hakatakse arutama ELi ja Venemaa partnerlus- ja koostöölepingut. Poola arvates püüab Venemaa hajutada ja valitseda ELi eelkõige energiakaardiga mängides ning ELi riikidega kahepoolselt suheldes. Teiste ELi riikide nägemus Venemaast ei ole nii eelarvamuslik ning seetõttu on soovitav kompromiss leida. Poola, ELi ja Venemaa vahelises tülis on palju ajaloost ja kultuurist tulenevat koormat, millega EL lähiaastatel suhetes Venemaaga tegelema peab. Kibestumine ja eelarvamused ei aita kaasa heade naabrussuhete loomisele. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 20.11) ELi ühtsus Venemaa ees juba lõheneb. Poola näitas, kui õhukesel jääl ELi üksmeelsus on. Kuigi Poola tegevus kahjustab kogu ELi, ei ole selline käitumine üllatav. Poola president Lech Kaczynski tahab tõsta oma populaarsust ning EL ja Venemaa sobivad selleks hästi. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 14.11) Oli ette teada, et EL saab Poolast omapärase liikmesriigi. Mitmetel ELi uutel liikmesriikidel on Venemaaga erinevaid ajaloolisi poliitilisi tülisid lahendada. Näiteks võib tuua Eesti ja Venemaa piirileppe, kuid Eesti ei ole piiritülist teinud kogu ELi mõjutavat probleemi. Vanade tülide lahendamiseks tulekski leida mingi muu lahendus kui kogu ELi halvamine. (Juhtkiri, Kauppalehti, 17.11) Poola käitumine näitab, et riigi juhid ei saa aru ELi mängureeglitest või ei hooli neist. Ühe riigi isepäine soolo toob kahju kõigile teistele. Kui Poola oma käitumist ei muuda, kannatab eelkõige EL ja ka Soome eesistumine. Impordikeeld Poola toodetele tuleb lõpetada ja selles osas võiks EL Poolat toetada. Poola tegevus annab hoogu Venemaa nägemusele, et EL ei ole tugev läbirääkimispartner. (Juhtkiri, Kaleva, 16.11) Poolat süüdistatakse selles, mida vanad ELi liikmesriigid on alati harrastanud - oma huvide eelistamist Euroopa arvel. Soome seisukohast on Poola käitumine raskendav seetõttu, et ELi ja Venemaa suhete parandamine oli Soome eesistumise üks prioriteete. Nüüd see on ohus ja eesistumist ähvardab ebaõnnestumine. (Petteri Tuohinen, Helsingin Sanomat, 15.11)
Pärast Venemaa ja Ukraina gaasitüli tajuti Läänes, et piisav ja stabiilne energiaga varustamine on Euroopa ja kogu maailma tuleviku põhiküsimusi ning et suurenev sõltuvus Venemaa energiavarudest on probleem. Külma sõja lõppemine surus Venemaa põlvili, kuid energiahinna tõus on toonud Venemaa võrdse partnerina tagasi läbirääkimislaua taha. Venemaa energiapoliitika on sama tõhus kui endise impeeriumi valitsemine puna-armee abil. Maagaas ja nafta on tõhusad relvad maailmapoliitikas. Ehk ongi sel aastasajal energia Lääne koostöö uus valdkond. (Janne Virkkunen, Helsingin Sanomat, 19.11) 1990-ndatel arutati Soomes samuti Läänemere gaasijuhtme teemal, kuid siis ei räägitud võimalikest keskkonnakahjudest ega poliitilistest või sõjalistest ohtudest, nagu praegu tehakse Balti riikides, Poolas ja Rootsis. Poola ja Balti riigid, kelle arvates püüab Venemaa gaasijuhtme rajamisega saavutada sõltumatust Poola ja Balti kaudu läände suunduvatest gaasijuhtmetest, käivitasid Läänemere gaasijuhtme vastu poliitilise kampaania. Nendel riikidel on ajalooline kogemus Saksamaa ja Venemaa kokkulepete ohvriks langemisest. Soomel ja Rootsil on õigus selgitada gaasijuhtme võimalikke keskkonnakahjusid kuna gaasijuhe läbib mõlema riigi majandusvööndit. Gaasijuhtme ehitamise peatamine tundub keskkonnamõjudele viidates ebatõenäoline. (Erkki Pennanen, Helsingin Sanomat, 20.11) Läänemere gaasijuhe kohutab rootslasi mitte võimalike keskkonnakahjude vaid oma riigi julgeoleku pärast. Soomes gaasijuhtme julgeolekupoliitilistest riskidest palju ei räägita ja Soomes ei peeta sobivaks esitada avalikult suurt naabrit puudutavaid kahtlusi. See ei tähenda, et Soome ei valmistuks võimalikeks sõjalisteks riskideks. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 20.11) Venemaa-Saksamaa gaasijuhe võib tekitada kaebuste tulva mitmetes riikides. See ei mõjuta gaasijuhtme ehitamise ajakava kuna surve Lääne-Euroopa energiaga varustamiseks on suur. Soome ei suudaks gaasijuhtme ehitamist takistada ja selleks ei ole ka soovi. Gaasijuhe on ELi ja Venemaa tähtsaim koostööprojekt. (Juhtkiri, Kauppalehti, 17.11)
EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika
Soome ajakirjandus
Eestis valmistutakse pagulaste sisserändeks lähipiirkondadest. Kavandatava pagulaspoliitika põhirõhk on hetkel riigisisese vastuvõtu suutlikkuse lisamisel. Eestis on 30 pagulaste majutuskohta, kuid neid tahetakse kriisiolukordade jaoks lisada. Riik peab olema valmis vastu võtma senisest suuremal hulgal pagulasi. Eestis arvatakse, et kui riik muutub jõukamaks, võib see samas muuta maa ka pagulastele atraktiivsemaks. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 20.11)
Majandus
Prantsusmaa ajakirjandus
Eesti Keskpank tõstis 2006. aastaks prognoositud majanduskasvu prognoosi 11,8 %-ni. Eelnevalt oli selle aasta majanduskasvuks prognoositud 8,1 % ning 2007. aastaks 7,6 % . (Le Monde, 10.11)
Uudisteagentuurid
Estonian authorities on Friday signed a deal to buy back a 66-percent stake from the consortium that took over Estonian Railways in five years ago. "The agreement enables the state to terminate the privatisation deal of Estonian Railways and buy back the shares that belong to Baltic Rail Services," Economy and Communications Minister Edgar Savisaar told reporters. "The state will pay 2.35 billion kroons (150 million euros, 192 million dollars) to Baltic Rail Services," Savisaar said. Both sides also agreed to end lawsuits stemming from conflicts over the privatisation. (Afp, 17.11)
Soome ajakirjandus
Aadria mere rannik huvitab välismaiseid investeerijaid. Horvaatia ja ELi läbirääkimiste algamine on lisanud huvi vabaaja veetmiseks mõeldud eluasemete soetamise vastu. Aadria mere puhta veega rannik huvitab ka Eesti investeerijaid. Kohalikes kinnisvarafirmades isegi imestatakse, et eestlastel tundub olevat rohkem raha kinnisvarainvesteeringuteks kui näiteks soomlastel. (Tuula Koponen ja Pentti Väistö, Kaleva, 16.11)
Tallinki juhtkond ei selgitanud pärast Eestisse tagasipöördumist oma käitumist Silja Symphonyl. Tallinki juhatus esitas elektronposti teel andekspalumise Silja Symphony töötajatele. Tallinna börsi koduleheküljel avaldati ka juhatuse avaldus, milles räägiti Tallinki juhtide ja nõunike peost ning kus avaldati kahetsust meedias avaldatud kirjelduse pärast juhtunu kohta. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 14.11)
Varia
Prantsusmaa ajakirjandus
Argipäevast põgenemiseks ei ole vaja tingimata maailma otsa joosta. Euroopa ja Venemaa piiril ning Balti mere rannikul asub Eesti, mis on sihtkohaks paljudele, kes soovivad uudset ning õnnestunud puhkust veeta. Eestlased on igati ära teeninud "laulva rahva" tiitli. Sell aastal tähistas Estonia rahvusooper oma sajandat sünnipäeva. Iga viie aasta tagant leiab aset vabaõhufestival, kus 100 000 pealtvaataja ees astub üles 30 000 koorilauljat. Riigi jaoks, mille elanikkond jääb 1,3 miljoni, on selline huvi muusika vastu märkimisväärne. Seostades laulmise rolli rahvusliku ärkamisega, tuleb tõdeda, et just hääle jõud vabastas Eesti 1991. aastal Nõukogude ikke alt. See lähiajaloos asetleidnud sündmus ühendab eestlasi ka praegu, mil tuleviku nähakse aina helgemana. Hoolimata madalatest sissetulekutest (keskmine palk 450 €) soovivad eestlased läänelikust eluviisist igati osa saada - tarbides ja sisseoste tehes nagu aastakümneid on tehtud Pariisis, Londonis või Roomas. Üks kolmandik rahvast elab Tallinnas, kus palgad on ettevõtluse koondumise tõttu kõrgemad kui Tartus või Pärnus. Mitte kaugel kivisillutistega Vanalinnast, mida rikastavad värvikad fassaadid, restoranid, käsitööpoed, asub Viru kaubanduskeskus, mis on Tallinna kõige elavamaks punktiks. Suure osa Eesti majanduskasvust, mis on enam kui 10 %, annavad finantssektor, IT- ja metsandustööstus ning turismitööstus. Taasiseseisvumisest saadik on tehtud suuri pingutusi eraomandi taastamiseks ning investeeringuteks, eriti turismisektorisse. 45 000 ruutkilomeetril asuv Eesti on atraktiivne ka oma hästi säilinud looduse poolest. 80% riigi pindalast moodustavad metsad, järved, sood ja saared. 2005. aastal külastas Eestit 2 miljonit turisti, kellest peamise moodustasid skandinaavlased. Neile järgnesid venelased, sakslased, britid ning prantslased. Kuigi prantslased moodustasid külalistest kõigest 5 %, veetsid nad Eestis enam aega. Märtsi lõpust oktoobri lõpuni võib Estonian Airiga Pariisist Eestisse otse lennata. Järgmisel hooajal plaanib lennufirma Tallinna ja Pariisi vahet neli korda nädalas lennata. (Louis-Cyril Tharaux, Tourmagazine, 23.10)
Eesti on Balti riikidest väikseim, modernseim ning kõige kiiremini arenenum. Eestist ei puudu nii maalilised maastikuvaated kui ka looduslikult kaunid kohad: võluvad kuurortlinnad, lossid, väiksed külakesed, metsad, sood ning peaaegu neitsilikud saared. Riigi pärliks on Tallinn oma kivisillutiste ning keskaegse linnamüüriga. Peale kirikute, varemete, kunstigaleriide ja butiikidega tutvumist on baarides ja restoranides meeldiv lõõgastuda. Veetes õhtuid baarides ning ööklubides, võite saada osa linna glamuursemast poolest. Sarmikale Tallinnale lisaks leidub Eestis veel kauneid randu ning külastajaid ootavate keskaegsete ehitiste varemeid. Lääne poole liikudes ootavad turiste ees kaunid saared oma tuuleveskite, tuletornide ning neitsilike randadega. Igal aastaajal pakub Eesti võrratu loodus aja veetmiseks arvukaid võimalusi - ratsutamist, lindude vaatlemist, suusatamismõnusid, ujumist, sauna.... (Metrofrance, 25.10)
Soome ajakirjandus
USA presidendi George W. Bushi visiit Tallinnasse toob kaasa suuri muutusi Tallinna linnapildis ja liikluses, ajades täiesti segamini pealinna argielu. Presidendi lossiks on valitud Tallinna kesklinnas paiknev hotell Radisson SAS, mis eristatakse ülejäänud linnast betoonimüüriga. Jalakäijate liikumist piiratakse võrkaedadega. Lähedal asuvad parkimismajad suletakse ja kogu liiklus seisatakse visiidi lõpuni. President Bushi visiit Eestisse toimub 27.-28.11.2006. (Ivo Laks, Etelä-Suomen Sanomat, 15.11)