NATO, JulgeolekNATO assumed responsibility for security across the whole of insurgency-hit Afghanistan when it took command in the east of the country from a U.S.-led coalition force. "This is a momentous day that again signifies the absolutely unshakable commitment of NATO to Afghanistan, both militarily and politically," the top NATO civilian official in Afghanistan, Daan Everts, told. The transfer of U.S. troops is the biggest deployment of U.S. forces under foreign command since WW II. The U.S. troop transfer had been expected later in the year, but alliance officials said battles with resurgent guerrillas in the south showed the urgent need to pool British, Dutch and Canadian troops under NATO with the U.S. forces. With the inclusion of the U.S. troops in the east, the NATO force in Afghanistan will number about 31,000 troops. The commander of NATO's Afghan force, General David Richards, said the unity of command the transfer brought would enhance the effectiveness of the overall operation. "There will be no loss of capability. Indeed, by bringing the residual U.S operation into the NATO one, it clearly strengthens the NATO one considerably," Richards told the news conference. Referring to fighting in the south since NATO took command there in July, Richards said the NATO force had shown its resolve to meet the challenges of its expanded mission. NATO forces mounted a two-week offensive last month to clear Taliban from the Panjwai district to the west of the southern city of Kandahar. About 8,000 U.S. troops remain in a separate force, concentrating on training Afghan forces and counter-terrorist operations while NATO hopes to focus on providing security for development. (Reuters, 5.10)
A British minister said his government will "stand ready to help" Ukraine as it works towards joining NATO. Adam Ingram, the armed forces minister, said that Britain would play a "key role" as the former Soviet state works to develop an "efficient, responsive, transparent and democratically accountable" military. "I am pleased PM Yanukovych announced recently that support for NATO operations remains a priority for his government," Ingram said, ahead of a two-day NATO-Ukraine defence ministers' meeting in Lisbon. "The NATO door remains firmly open but the final decision whether to enter rests with the Ukrainian people. "There are no deadlines or timetables but Britain, for one, stands ready to help the Ukrainian government as it continues to reform its defence and security sector." (Afp, 5.10)
NATO talks with Georgia play no role in the ongoing tension between Georgia and Russia, NATO Secretary-General Jaap de Hoop Scheffer said. "NATO has intensified dialogue with Georgia but I don't see any relationship between this dialogue and the current crisis," he told reporters at a NATO-Ukraine summit held in Sintra, a mountain town just outside of Lisbon. The NATO chief repeated his call to reduce the tension between the two countries. Asked if the military alliance should adopt a firmer reaction to the crisis, he said: "NATO shouldn't take on a direct role." (Afp, 5.10)
AJAKIRJANDUS
USA ja Suurbritannia ajakirjandus
USA ja Suurbritannia ajakirjanduses tõusis möödunud nädalal välispoliitilistest teemadest selgesti esile Gruusia.
Pinged Gruusia ja Venemaa vahel on väldanud juba pikka aega. Territoriaalsed, etnilised ja religioossed vastuolud, kohalik poliitika, ideoloogia ning ajalugu on keerulisi suhteid teravdanud. Kuid samas on käimas külma sõja järgne Moskva ja Washingtoni vaheline heitlus strateegiliselt tähtsa Kaukasuse regiooni pärast. „Rooside revolutsioonist” alates on Gruusia president Saakašvili liikunud ELi ja NATO suunas, teda on toetanud iseäranis USA. Erilise tähendusega oli kindlasti USA president Bushi läinudaastane visiit Thbilisisse. (Simon Tisdall, The Times, 3.10) Vaid kaks aastat tagasi näis, et Venemaa on kaotamas võimu areaali üle, mis oli tema impeeriumi osaks olnud sajandeid. Selleks ajaks pagutas USA oma väed ümber energiajulgeoleku seisukohalt üliolulisse Kesk-Aasia piirkonda, kus Moskva püüdis taastada oma mõjujõudu. Läänemeelsed valitsused olid selleks ajaks võimu üle võtnud nii Gruusias kui ka Ukrainas, andes USAle põhjust rääkida demokraatlikust lainest regioonis. Vene võimud süüdistasid ameeriklasi revolutsioonide ärgitamises ning muretsesid avalikult, kas Washington ei plaani sõbralikuma valitsuse moodustamist Moskvaski. Nüüd on Venemaa asevälisminister Aleksander Jakovenko väitnud, et Venemaa ei taha olla provotseeritud, Venemaa tahab teiste riikide austust. Gruusia president Mihhail Saakašvili püüab enda sõnul anda endast parima, et vältida Venemaa provotseerimist mõtte või teoga (mis pole tal alati õnnestunud). Kui varem arutleti Gruusia saatuse üle vene keeles, siis praegu vesteldakse inglise keeles. (Marc Champion, Guy Chazan, The Wall Street Journal, 6.10) Gruusia peaminister Zurab Nogadieli leiab, et nelja Vene ohvitseri vahistamine Gruusias spionaažisüüdistusega on teeninud märksa enam rahvusvahelist tähelepanu kui NATO hiljutine kutse Gruusiale osaleda liitumisläbirääkimiste järgmises voorus või Gruusia kestev püüdlus ning reaalne tegevuskava ELiga liitumiseks. Nogadeli rõhutab Gruusia euroopalikke tavasid ja väärtusi, mainides, et loodetavasti märkab viimaks neid ka Venemaa, kes seni on tegutsenud hoopis teistel alustel (näideteks embargo gruusia põllumajandustoodetele ning õhu-, mere-, maa- ja postiühenduse sulgemine Venemaa ja Gruusia vahel). Thbilisi poolt vaadatuna püüab Moskva alavääristada väikest rahvast, kes soovib vabadust, õiglust oma küüditatud kodanikele ja olla sõltumatu mistahes teise riigi ideoloogiatest. Möödunud kuul avaldatud Maailmapanga raportist ilmneb, et Gruusia näol on tegemist kõige vähemkorrumpeerunud üleminekudemokraatiaga. (Zurab Nogaideli, International Herald Tribune, 6.10)
Prantsusmaa ajakirjandus
Antud nädalal vaagisid Prantsuse ja Belgia ajakirjandusväljaanded Gruusia ja Vene konflikti ning selle tagamaid.
Mida lähemale jõuab NATO novembri tippkohtumine Venemaa huviorbiidis oleva Läti pealinnas Riias, seda enam püüab Venemaa Gruusiale NATOga liitumise takistamiseks kaikaid kodaratesse visata. Alates Rooside revolutsioonist ja noore USA-meelse presidendi Mihhail Saakašvili ametisseastumisest on Gruusia Venemaa jaoks olnud justkui must lammas. Õli on tulle valanud Gruusia perspektiivide paranemine NATOga liitumiseks. (Juhtkiri, Pierre Rousselin, Le Figaro, 04.10) Venemaa president Putinile piisas nelja spionaažis kahtlustatava Vene ohvitseri vahistamisest Gruusias, et süüdistada oma endist satelliitriiki „riiklikus terrorismis” ning „pantvangide võtmises”. Puudu ei olnud ka põhjustest lennu-, posti- maantee- ning piiriühenduse äralõikamiseks ning grusiinidest illegaalse tööjõu Venemaalt väljaajamiseks. (Emmanuel Guillemain d’Echon, Liberation, 03.10) Riigiduuma spiikri Grõzlovi sõnul on plaanis peatada kahe riigi vahelised rahavood, takistamaks Venemaal „illegaalselt töötavatel ning maksudest eemalehoiduvatel” grusiinidel kodumaale raha saata. (Fabrice Nodé-Langlois, Le Monde, 05.10) Lisaks majanduslikele sanktsioonidele kasutab Venemaa surveavaldamiseks kaht viimast Gruusiasse jäänud sõjaväebaasi, mille abil ta toetab separatistlikke Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vabariike, kes elatuvad Venemaa toetustest ning soovivad Gruusiast lahku lüüa. (Juhtkiri, Le Monde, 05.10) Gruusia avalik ahistamine olukorras, kus Venemaal tõstab pead ksenofoobia ning mošeede ja sünagoogide põletamine, kahjustab eelkõige Venemaa rahvusvahelist mainet. Isegi kui Mihhail Saakašvilil ei olnuks põhjust Vene ohvitseride spionaažis süüdistamiseks, oleks raske mõista Venemaa raevukate rünnakute tegelikke motiive. Tõsi on, et viimasel ajal on oma energilist tugevust demonstreeriv Venemaa püüdnud tugevdada kontrolli oma endiste mõjualade üle. Vastupidiselt Moskva lootustele võib Gruusia „karistamise” efekt endistele Nõukogude osisriikidele mõjuda Venemaale kahjulikus suunas. Isegi kui need riigid jääksid Venemaale truuks, eelistaksid nad kaitset leida lääneriikide või Hiina rüpest. (Boris Toumanov, La Libre, 04.10) Venemaa ihaldab Gruusiat selle strateegiliselt tähtsa askoha tõttu. Gruusia üle kontrolli kaotamine võtaks Venemaalt võimaluse Kaspia mere regioonist pärit gaasi ja muude fossiilsete kütustega ise äritseda. (Juhtkiri, Pierre Rousselin, Le Figaro, 04.10) Kuigi Venemaa on alati võimeline Gruusiat ründama, mille iseseisvust ta siiani tunnistada ei taha, ei ole ta seda siiski teinud, kartes selle sammu mõju Venemaa alla kuuluvatele Kaukaasia riikidele. Hoolimata pikast ajaloost, on Gruusia iseseisvuse aeg olnud lühike - vahemikus 1918-1921 ning alates 1991. aastast. Selle püsimiseks tuleb Gruusiat aidata. (Juhtkiri, Le Monde, 05.10) President Saakašvili tegi õigesti, võttes kuulda nõu, mille kohaselt tuleks vältida liigset provotseerimist. Praguses olukorras, kus Venemaa õhutab Abhaasias ja Lõuna-Osseetias avalikult separatismi, võib igasugune Gruusia-poolne ülepakkumine „külmutatud konfliktidele” tõsiseid tagajärgi tekitada. Gruusia tsiviliseeritud käitumine kohustaks lääneriike Venemaalt läbimõtlematute sanktsioonide lõpetamist nõudma. (Juhtkiri, Pierre Rousselin, Le Figaro, 04.10) „Rooside revolutsiooni” aegne endine Gruusia välisminister – prantsuse-saksa päritolu Salomé Zourabichvili, kellest nüüdseks on saanud opositsiooni liider, usub, et Venemaa blokaad suurendab president Saakašvili rahvusliku partei populaarsust. Venemaaga tülitsemisest tulenevad kahjud ja kulud maksab kinni rahvas, kes ei saa sellises olukorras iseseisvumisest mingit kasu. Oma liigselt šovinistliku poliitikaga ässitab Saakašvili üles vanad Vene deemonid. (Thierry Oberlé, Le Figaro, 06.10) Gruusia arvates paraneksid suhted Venemaaga siis, kui too tunnustaks Gruusiat nii nagu ta on – sõltumatu partnerina. Moskva meelest ei ühti „sõltumatuse” idee Gruusia-USA üha süvenevate suhetega. Tbilisi Instituudi direktori Guia Nodia sõnul on Gruusia ametivõimudel hirm, et Venemaa soovib Gruusiat riigipöörde läbiviimise eesmärgil siseriiklikult õõnestada. (Emmanuel Guillemain d’Echon, Liberation, 03.10)
Skandinaavia ajakirjandus
Skandinaavia ajakirjanduses on läbivate teemade keskmes viimase kahe nädala jooksul olnud ELi laienemine, seoses otsusega võtta Rumeenia ja Bulgaaria liidu liikmeks, ning Gruusia-Vene pingestunud suhted.
Bulgaaria ja Rumeenia said loa liituda ELiga alates järgmisest aastast. Küll aga ei pakuta kahele uuele liitujale õnnitluseks šampanjat, nii nagu seda tehti viimase 10 liitujaga, kui Dublinis korraldati Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele suur festival. Neile kahele pakutakse hoopiski kahtlusi ja siiani lahendamata küsimusi, mis on tekkinud ELi varasema ajaloo jooksul. Võib aga öelda, et EK “jah” Bulgaariale ja Rumeeniale lõpetab ühe segadusi ja uuendusi täis ajajärgu, mis sai alguse Berliini müüri langemisega. Ka Stasbourgis ei oldud seda otsust vastu võttes just peomeeleolus. Nii EK kauaoodatud raporti kahe Euroopa vaesema riigi liitu vastuvõtmise kohta kui ka enamus poliitikuid on ülikriitilised nendes riikides valitsevate probleemide üle, nagu näiteks korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus. EK poolt on Bulgaaria ja Rumeenia „klubisse” lubamine tohutu vastutulek. See kasvatab ELi 27 riigist koosnevaks ning tõstab liidu rahvaarvu 480 miljonini. Erinevalt teistest ELiga liitunud riikidest, on Rumeenia ja Bulgaaria pandud kolmeaastasele katseajale, mil neile võidakse esitada majandussanktsioonid. Seda ennekõike juhul, kui ei suudeta täita ELi poolt esitatud nõudeid korruptsiooniga võitlemisel. Mõlemad riigid peavad iga poole aasta tagant esitama raporti seoses probleemsete küsimuste lahendamisega ning igal aastal kolme aasta jooksul teeb EK omapoolseid kokkuvõtteid olukorrast neis riikides, mis on ka alus sanktsioonide kehtestamiseks või mittekehtestamiseks. Praegused liikmesriigid peavad aga taas kord üle vaatama oma tööturu ja selle avamisega seotud küsimused seoses väga odava tööjõuga neis kahes riigis. EK president Jose Manuel Barroso tervitas Bulgaariat ja Rumeeniat seoses positiivselt langetatud otsusega, kuid märkis, et pärast kahe riigi lisandumist tuleks laienemisega seotud küsimustes aeg maha võtta. Seda tuleks teha seni, kuni EL on suutnud ennast seesmiselt korrastada, võttes vastu uued mängu- ja hääletamisreeglid. See jätaks praeguseks mängust välja nii Balkanimaad kui ka Türgi. Taanis on aga juba varasemast ajast levinud arvamus, et ELi laienemisele ei tasuks mõelda enne 2010. aastat. Bulgaaria ja Rumeenia ELiga liitumise lõplik otsus võetakse vastu oktoobri keskpaigas, mil toimub ELi tippkohtumine. (Jesper Kongstad, Jyllands-Posten, 27.09; Ole Bangt Nielsen, Berlingske Tidenede, 27.09)
Venemaa ja Gruusia vahel on tekkinud tõsine kriis. Nende kahe riigi suhted pole olnud just mitte kõige soojemad juba alates N. Liidu lagunemist, kuid läänemeelse Šaakasvili valimine ”Rooside revolutsiooni” käigus Gruusia presidendiks 2003. aastal muutis suhted üsna pingeliseks. Praegune spiooniskandaal on viinud suhete teravuse haripunktini. Praeguse olukorra peapõhjuseks võib pidada Gruusia-NATO lähedasi suhteid ja Gruusia valmidust alliansiga ühineda. Lisaks on Gruusia lubanud oma territooriumile kaks USA sõjaväebaasi. Venemaa omalt poolt aga pole nõus oma sõjaväebaase Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast välja viima. Olukord kulmineerus nelja spionaažis süüdistatud Vene ohvitseri arreteerimisega. „Nad tundsid erilist huvi Gruusia sõjaväevõimekuse ja NATO-integratsiooni plaanide vastu,” kommenteeris sõdurite kinnipidamist Gruusia siseminister Vano Merabisjvili. (Niels Jürgensen, Svenska Dagbladet, 30.09; Simon Kruse, Berlingske Tidende, 03.10) Venemaa reaktsioon arreteerimistele oli uskumatu. Esmalt lahkusid Tbilisi vene saatkonna diplomaadid, kirjeldades Gruusiat kui röövlite maad. Vene kaitseministri sõnul norivat Gruusia sõjalist konflikti ning president Putin võrdles tagatipuks Šaakasvilit Gruusiast pärinevate N. Liidu kunagiste juhtfiguuride Stalini ja Beriaga. Lisaks kehtestas Venemaa transpordiblokaadi ning jättis isegi postiliikluse seisma. Peale sellist Venepoolset survet käitus aga Gruusia endiselt väga diplomaatiliselt, andes vahistatud ohvitserid üle OSCE esindajatele, kes nood Venemaale transportisid. Venemaa jätkab aga endiselt omapoolse surve avaldamist. (Bengt Albsons, Dagens Nyheter, 3.10; Simon Kruse, Berlingske Tidende, 3.10)
Kas tõesti on Venemaa üha enam liikumas ida suunas - oma ideede, printsiipide ja käsitluste poolest, on ta täielikult lääne demokraatiale vastu? Üha enam ja enam tundub see nii olevat. Viimaste päevade jooksul on Venemaa tugevalt oma vastuseisu näidanud Poolasse planeeritavate USA raketibaaside vastu, ehkki Poola on NATO liige. Samuti kasutab Venemaa ebanormaalset jõudu Gruusia vastu, mille ainsaks põhjuseks tundub olevat Gruusia läänemeelsus ja lähedus NATOga. Lisaks tuleb Venemaa poolt veel teisigi murettekitavaid manöövreid, nii demokraatia kui ka strateegia vallas. President Putini lubadused selles osas midagi ette võtta on jäänud siiski vaid lubadusteks ning endiselt valitseb Venemaal nn ühemehedemokraatia. Lääneriikide sõrmevibutamine ei etenda mitte mingisugust rolli. (Juhtkiri, Berlingske Tidende, 4.10)
Soome ajakirjandus
Soome ajakirjandus keskendus möödunud nädalal Venemaa ja Gruusia vahelisele konfliktile.
Spionaažis ei ole midagi uut ega jahmatamapanevat. Moskva ja Tbilisi vahelises tülis oli kõige huvitavam see, et mõlemad otsustasid sellest esimese astme kriisi teha. Gruusia tõmbus siiski peagi tagasi, kuid Moskva mitte. Venemaa sanktsioonidel Gruusia vastu on rohkem kättemaksuhimulise meeleavalduse iseloom. President Saakašvili juhib oma riiki lääne ja NATO liikmelisuse suunas. Venemaa näib pidavat seda enda huvide rikkumiseks. Tbilisi süüdistab Venemaad jätkuvas riigi siseasjadesse sekkumises ja separatismi õhutamises Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Moskva peaks järgima ELi üleskutset ja lõpetama koheselt sanktsioonid Gruusia vastu. Kui otsene tülipõhjus on kadunud, peaksid kaks suveräänset naabrit suutma taastada normaalsed suhted. Venemaa hoiakust õhkub koloniaalperemehe mentaliteeti, millele ei ole kohta tänapäeva Euroopas. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 4.10) Lääne-Euroopast vaadatuna on Venemaa ja Gruusia konflikt jätk nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise järgsele ajale, mil Kreml oli vastu NATO laienemisele Balti riikidesse ja hiljem oranžile revolutsioonile Ukrainas. Venemaal tundub olevat sõnum teistelegi, mitte ainult läänemeelsele president Saakašvilile. President Putini sõnul arvavad vist mõned, et võivad end mugavalt ja turvaliselt tunda välismaiste toetajate selja taha peites. Putin viitas ilmselt USAle ja NATOle. Venemaad ärritas NATO hiljutine otsus tõhustada koostööd Gruusiaga. Venemaa ei taha kohta kätte näidata mitte ainult Gruusiale, vaid teha kõigile selgeks, et Kaukaasia kuulub Venemaa huvisfääri. (Heikki Aittokoski, Helsingin Sanomat, 4.10) Moskvat ärritab Gruusia sihikindel orientatsioon läände ning soov liituda NATO ja ELiga, nii ebareaalne kui see ka pole. Gruusia vaatevinklist vaadatuna koormavad suhet suure naabriga minevikusündmused, aga ka muud, värskemad teemad. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia püüavad Tbilisi võimu alt lahkuda, Moskva suhteliselt avaliku toetuse abil. Nii piisaski väikesest sädemest, et viia riikidevahelised suhted endisest sügavamasse kriisi. Venemaa otsus kehtestada majanduslikud sanktsioonid on erakordselt tugev abinõu, relvana liiga tugev. Vaevalt et kiire kokkuleppe saavutamine on võimalik, kuna mängus on kahe riigi rahvuslik uhkus. Venemaa peaks lõpetama majanduslikud sanktsioonid võimalikult kiiresti, kui leiab, et on naabrit „piisavalt” korrale kutsunud. Tüli venimine ja süvenemine ei ole ka Moskva huvides. Pikemaajalisi võite ei saavutata väikestes naabrites hirmu tekitades. (Juhtkiri, Kaleva, 4.10) Tüli puhkemine Venemaa ja Gruusia vahel ei olnud ootamatu, kuna riikidevahelised suhted on olnud pingelised 2003. aasta Rooside revolutsioonist alates. Gruusia terav käitumine tundub veider. Tekib küsimus, kas Tbilisis on tehtud valearvestus lääne soovi kohta astuda igal juhul välja läänemeelse valitsuse poolel. Moskva reaktsioon näitab, et Venemaa jaoks on lõunapiiri strateegiline tähtsus eriti suur. Moskva soovib ilmselt kõigile selgeks teha, et ei salli uusi probleeme tundlikul lõunapiiril. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 3.10)
EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika
Uudisteagentuurid
Moscow's tough reaction to the arrest of four Russian officers in Georgia last week is a bid to discredit Tbilisi ahead of next month's NATO summit, former Estonian PM Mart Laar said. "The strong reaction by Russia is related to the upcoming summit of NATO where relations with Georgia will be discussed," Laar, who advises Georgia's President Saakashvili on Estonia's experience in Western integration. "Russia intends to discredit Georgia by showing it is an unstable and unreliable country," Laar said. "Russia is painfully upset by the fact that a country, which was once in Moscow's sphere of influence, has clearly asserted its independence and is striving towards the West," he said. The pressure being brought on Tbilisi after the arrests last week of four Russian officers, accused by the Georgians of spying, was "similar... to what Moscow did against Estonia a decade ago." "This is a familiar pattern to the Baltic states - Russia is trying to scare a country that is slipping out of what Moscow considers its sphere of influence," said Laar. "There were attempts by the Kremlin more than 10 years ago to show us as a small, aggressive, russophobic state which the West should have no dealings with," said the sometimes outspoken Laar. "Now, Russia is trying to create the impression that small Georgia wants to attack giant Russia," he said. Laar also chided the EU for ignoring Georgia and other states in the Caucasus region. "The EU has neglected Georgia and the whole Caucasus region for too long," he said. "The EU cannot close its eyes to what is abolutely impermissible in Europe of the 21st century - one country imposing a full economic and transportation blockade against another," Laar said, although he praised the EU for "speaking out against the Russian blockade of Georgia." (Afp, 3.10)
Soome ajakirjandus
Eesti presidendina ametisse astuv Toomas Hendrik Ilves soovib luua ühisrinnet uutest Euroopa riikidest ning viia Eesti lähemale ELi tuumikule. Ilvese sõnul on ELi uued liikmesriigid olnud üsna nõrgad, nende intellektuaalne panus on nõrk. Ilves soovib, et Eesti oleks ELis aktiivsem tegija. Ilves kiidab Soome Põhjamõõtme ideed, kuid on pettunud selle elluviimises. 1999. aastal Põhjamõõtme üle kokku leppides pidid sellest kasu saama kõik piirkonna riigid, kuid kõik on viimse sendini läinud Venemaale. Põhjamõõtme asemel räägiks Ilves meelsamini ”Läänemere mõõtmest”. Soomet ja Eestit eristab tänapäeval ka NATO. Ilves ei kavatse Soomet alliansi liikmeks meelitada, sest iga riik valib ise, mida teeb. Kuid Ilvese sõnul oleks kasulik, kui kogu Läänemere piirkond kuuluks NATO-sse. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 8.10) Ametist lahkuv president Arnold Rüütel tänas rahvast usalduse ja toetuse eest. Rüütel mainis, et Eesti viimaste aastate kiire areng ja majanduskasv on võimaldanud pensionide, lastetoetuste, vanemapalga ja maksuvaba tulu tõstmist, kuid Eesti tuleviku suhtes on siiski kõige tähtsam järelkasv. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 9.10)
Eesti keskkonnaminister Villu Reiljan esitas peaministrile lahkumisavalduse. Ametist lahkumise põhjuseks on hiljuti algatatud kriminaaluurimine Keskkonnaministeeriumi alluvuses tegutseva Maaameti tehingute osas. Rahvaliidu juhi Reiljani lahkumine ministri ametikohalt ei mõjuta peaminister Andrus Ansipi sõnul valitsuse koostööd ning Reformierakond jätkab koostööd Rahvaliidu ja Keskerakonnaga. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 7.10)
Majandus
Soome ajakirjandus
Eesti ettevõte Teho AS hakkab Soomes korras hoidma Kankaanpään ja Veteli teid. Eesti ettevõtte tulek Soome hämmastab. Tegevdirektor Heiki Anipai on rahul, et ettevõttesse on kahtlustest hoolimata tööle tulnud professionaalseid ja kogenud töötajaid. Konkurentsieelist ei püüta saavutada palkade arvelt, eestlastele ja soomlastele makstakse võrdset palka. (Jari Rantanen, Turun Sanomat, 6.10)
Varia
Uudisteagentuurid
Ivorian investigators probing a toxic waste scandal in the west African country are due to travel to Estonia, where the ship at the origin of the affair is impounded. The team will be composed of an investigating judge, two civilian prosecutors, a military prosecutor and experts from Ciapol, a local anti-pollution organisation. The Probo Koala ship, which in August had transported the toxic waste to Abidjan, Ivory Coast's economic capital, currently sits in Estonia where it was impounded by authorities. Estonian legal officials have said the vessel would remain impounded in Paldiski harbour, "for as long as needed to carry out all necessary criminal investigations." Ivorian legal authorities expect extensive investigation aboard the ship, which should allow the team to trace the exact path of the vessel and its cargo. Probo Koala, chartered by Trafigura, a Dutch-based multinational trading company, discharged 528 tonnes of toxic waste, reportedly a mixture of oil residue and caustic soda used to rinse out the ship's tanks, which was then dumped in Abidjan. An Ivorian company Tommy entrusted with the sludge dumped an unknown quantity in open-air sites across Abidjan, resulting in eight deaths, dozens of hospitalisations and prompting tens of thousands to seek medical attention. Three Ivorian customs officials who had been held in connection with the scandal were freed Tuesday by a judge who ruled that their release would not interfere with the ongoing investigations. The trio was responsible for supervising the unloading of the waste by Tommy from Probo Koala. (Afp, 3.10)
Prantsusmaa ajakirjandus
Eesti võttis naftatankerilt Probo Koala uued proovid. Kriminaaluurimine Elevandiluurannikul keskkonna katastroofi põhjustanud ja Paldiski sadamas seisnud laeva vastu algatati keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace'i survel. Eestit külastavad Elevandiluuranniku delegatsioon ja ELi keskkonnavolinik. Hollandi päritolu naftatankeri omanikku Trafigurat süüdistatakse ebaseaduslikus bensiini tootmises laeva pardal. (Sabine Cessou, Liberation, 02.10)
Rootsi ajakirjandus
Salajane varandus – kirikuhõbe, kantsel ja Neitsi Maarja kuju, mis asus Rootsi ajaloomuuseumi keldris Stockholmis – jõudis tagasi koju, Eestisse. Üleüldse on ajaloomuuseumis 97 eset, mis tagastatakse erinevate etappidena. Pärast Eesti okupeerimist N. Liidu poolt hakkasid rannarootslased Rootsi põgenema. Paljud põgenikud võtsid endaga kaasa kirikuvara, et okupatsioonivõimud neid ära ei hävitaks. Ajaloomuuseumisse jõudmises on neil esemetel aga eriline lugu. Kui rannarootslased Pakrilt evakueeriti, kuna NL. Liit vajas Eesti saari sõjalistel eesmärkidel, lõi Rootsi valitsus nn Pakri komitee, mille ülesandeks oli põgenikke aidata. Selle komitee esimeheks sai riigiantikvaar Sigurd Curman, Kaasatoodud kirikuesemed usaldati tema kätte. Ajaloomuuseumis said need kirja kui „Sigurd Curmani säilikud” ja neid hoiti saladuses, sest kardeti, et N. Liit võib neid tagasi nõuda. Probleem kerkis teravalt esile 1976. aastal, mil otsustati esmakordselt nendest varadest näitus korraldada. Vormsil asus kõige suurem rannarootslaste asundus ning praegu antakse just sinna osa vara tagasi - kirikuhõbe, kantsel, kirikukell ja puidust nikerdatud 15. sajandist pärit Neitsi Maarja kuju. Kuju küljest on kahjuks kaduma läinud Jeesuslapse kuju, kellest on vaid väike käsi Maarja rinnal ning tilluke varvas alles jäänud. Läbi aastate on kuju korduvalt üle värvitud. Pupillid on värvitud grafiitpliiatsiga, mis annab Maarjale kõõritava pilgu. Vormsi kirikut restaureeriti 1920. aastatel, siis võiski Maarja oma uue välimuse saada. 1944. aasta augustis toimunud hüvastijätujumalateenistuselt võeti kaasa ka kiriku ukselingid. Tagastatavat Vormsi kirikuvara ei jäeta kahjuks siiski mitte Vormsisse, vaid viiakse Tallinna rannarootsi kirikute muuseumisse. Varasemast ajast on tagastatud Tallinna Mihkli kiriku varad, millest praeguseks on saanud Rootsi-Mihkli kirik. Stockholmi ajaloomuuseumis on endiselt hoiul Ruhnu kirikust ning Noarootsi poolsaarel asuvast Riguldi kabelist pärit esemed, need ootavad samuti kojutoomist. (Calle Pauli, Dagens Nyheter, 26.09; Elisabet Andersson, Svenska Dagbladet, 27.09)
Greenpeace pidas kinni kemikaale vedanud laeva Probi Koala, mis oli Eesti sadamast Paldiskis lahkumas. Kurikuulus mürgilaev pidi Paldiskist välja sõitma, kuid Greenpeace’i laev Arctic Sunrise jättis ennast ankrusse nii, et takistas lahkumist. Keskkonnaorganisatsioon nõuab, et Eesti ja EK hoiaksid Probo Koalat Paldiskis kinni seni, kuni põhjalik uurimine laeval on läbi viidud ning mürgikatastroofi eest vastutajad on kohtu alla antud. Elevandiluurannik palus Eestil Panama lipu all sõitev laev kinni pidada. Kirjas Eesti keskkonnaministrile palub Elevandiluuranniku mürgiskandaali uuriva komisjoni esindaja „tarvitusele võtta meetmed Probo Koala kinnipidamiseks”. Õhtul lahkus Arctic Sunrise Paldiski sadamast, et mitte takistada teiste laevade liiklust, hommikul aga sõitis laev tagasi sadamasse ja jäi 70 m mürgilaevast eemal ankrusse. Eesti piirivalve nõudis Greenpeace’ilt oma aktsioonide lõpetamist, piirivalvurid arestisid kummipaadi, mida aktivistid kasutasid oma TV-meeskonna transportimiseks. Eesti politsei vahistas kaks laevameeskonnaliiget, kes viidi ülekuulamisele. Organisatsiooni aktivistid jätkasid aga Probo Koala kerele sõnumi kirjutamist. (Maria Janson, Svenska Dagbladet; Mårten Henneus, Hans-Henrik Rönnow, Dagens Nyheter, 27.09) Nüüd tänab ja õnnitleb EL Greenpeace’i, et tal õnnestus mürgilaev Probo Koala Paldiski sadamas kinni pidada. „Greenpeace täidab tühimiku ELi keskkonnaseadusandluse ja selle rakendamise vahel,” ütles ELi keskkonnavolinik Stavros Dimas DN-le oma visiidi käigus Eestisse. Eesti keskkonnaminister Villu Reiljan ütles aga DN-le, et Greenpeace’il ei olnud riigi otsusega arestida Probo Koala ja alustada juurdlust mittemingisugust pistmist. „Elevandiluuranniku valitsus ja EL viisid meid juurdluse algatamiseni, Greenpeace’il pole sellega mitte midagi pistmist,” ütles Reiljan. Eesti võimuorganite esindajad muutusid kolmapäeval väga jõulisteks. Probo Koala arestiti ning keelati sadamast lahkuda. Riigiprokurör algatas juurdluse. Meeskond kuulati ööl vastu neljapäeva üle, kuid ükski Eesti võimuesindaja ei osanud öelda, mis edasi saab. (Anders Hellberg, Dagens Nyheter, 28.09)
Norra ajakirjandus
Eesti valitsus on nüüdseks sõlminud EADSiga lepingu hädaabivõrgu ehitamiseks Eestisse, mis põhineb tetratehnoloogial. Norra valib tarnija lähipäevil. Eestis hakkavad võrku kasutama politsei, piirivalve ja päästeamet koos teiste institutsioonidega, kes vastutavad üldise julgeoleku eest. Plaanide järgi peaks võrk valmis saama 2007. aasta esimese poolaasta jooksul. „Eesti naabrite seas on juba Rootsi ja Soome EADSilt tetraneti kasutusele võtnud,” ütles EADS Secure Networks’i tegevdirektor Jean-Marc Nasr. „Kui ka Eestis saab võrk välja ehitatud, saavad need kolm riiki parandada riigipiiride turvalisust Läänemere piirkonnas. Lisaks täidab võrk piirikoostöö nõudeid, mis on kehtestatud Shengeni lepinguga,” lisas Nasr. (Finn Halvorsen, Teknisk Ukeblad, 29.09)
Arvo Pärt ületab mitmed meie aja heliloojaid. 71 aastane on edvistanud kõigega, alates mõistetamatust „plingplongist” kuni minimalistlike „meloodiakompvekkideni”. Kui tema orkestriteosed värisevad energiast, siis tema koori- ja kirikumuusika viib kaasa kohta, kus kaob aja- ja ruumitaju. „Da Pacem’i” CD on täis õndsusttekitavat koorimuusikat. See on üks selliste seast, mis juba esimesel kuulamisel annab meeldiva äratundmiselamuse. Kõik üheksa osa on lühikesed esitused, kestes umbes viis minutit. Pärt pakub sellega suurt elamust väikeses formaadis. Samaaegselt on see aga ka raske, omal summutaval viisil. Muusika on kokku seatud 2000. aastast, kuid sisaldab endas ka lõpmatust. Pärt paneb muusikasse helide kooskõla jõu, mis annab edasi vaimse ülestõusmise. Samas loob see meeleolu, mida ei oskagi kirjeldada. Esmalt tundub muusika ehk üleolev, kuid kui oled kuulnud Paul Hilleri tõlgendust ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori esitust, saad aru, milles see seisneb. Seda peab kuulma. Siis saad ka aru, miks režissöörid Pärdi ümber tiirlevad ja miks tema muusikat kuuleb lugematute dokumentaalfilmide taustal. (Arnstein Olaisen, Haugesunds Avis, 3.10)
Soome ajakirjandus
Tekstiilikunstnik Tiiu Valdma esitleb oma töid Soomes Paraistes. Valdma loob oma seinavaipadel täiesti uue pildi Hiiumaast ja kodulinnast Kärdlast. Valdmal on Hiiumaal tekstiilivabrik, kus valmistatakse põhiliselt villasest kangast riideid. (Päivi Ojanperä, Turun Sanomat, 4.10)
