NATO, JulgeolekUkraine’s new PM Viktor Yanukovich told NATO that Ukraine was putting on hold its aspirations to join the alliance because of public opposition. "We have explained that because of the political situation in Ukraine, we will have to take a pause. But the time will come when a decision will be made," Yanukovich said after talks with NATO Secretary-General Jaap de Hoop Scheffer. He said he wanted Ukraine to be "a reliable bridge" between Europe and Russia. (Reuters, 14.09) Arguments for delaying Ukraine's NATO accession "are a mistaken point of view that do not correspond with national interests and need to be corrected," said pro-western President Yushchenko. "This step was unfounded and illogical and even, in my view, mistaken," said Ukrainian Defence Minister Anatoly Grytsenko. FM Boris Tarasyuk slammed Yushchenko for exceeding his duties as PM, saying that under the constitution Ukraine's president sets the country's foreign policy. "If we read the Constitution closely we don't find these kinds of authorities granted to the government," the minister said. (Afp, 15.09)
AJAKIRJANDUS
USA ja Suurbritannia ajakirjandus
Viie aasta möödumine septembrisündmustest New Yorgis vajutas pitseri USA ja Suurbritannia ajakirjanduse nädala teemavalikule.
Terrorismist on kirjutatud raamatuid ja erinevaid uurimusi, ajakiri Foreign Policy viimases numbris analüüsivad olukorda Kim Cragin ja Andrew Curiel, kelle sõnul maksab kogu ülejäänud maailm USA poolt algatatud terrorismivastase sõja eest eest oma eludega. (Juhtkiri, The Wall Street Journal, 15.09) USA välispoliitika näib olevat tugevasti mõjutatud religioonist. 11. septembril 2001. aastal juhtunu tõi kokku transatlantilise koalitsiooni, kuid ühtne meeleolu ei kestnud kuigi kaua, viis aastat hiljem ei saa me enam rääkida kompaktsest ühistegutsemisest. Need, kes kritiseerivad USA religioonist mõjutatud välispoliitikat, teevad enamasti kaks viga. Nad panevad kõik usklikud ameeriklased ühte patta, teiseks – ületähtsustavad nad ilmselgelt usulist dimensiooni antud kontekstis. Ameeriklaste endi sõnul on televisioon ning meedia laiemalt palju kaalukam faktor kui religioon. (The Economist, 15.09) Naiivne optimism külma sõja järgsest maailmast, mille kujundlikult sõnastas Frances Fukuyama kui „ajaloo lõpu”, lendas kaksiktornide langemisega põrmu. Ehkki kommunismi üle näis olevat võit saavutatud, haaras selle koha endale üks teine ideoloogia radikaalse islamismi näol. Ajaloo keerdkäigud demonstreerivad ilmekalt, et kui möödunud aastakümned kulgesid enamasti Marxi ja Hegelit tudeerides, siis viis viimast aastat on kogu maailm tundnud huvi koraani vastu, otsides sealt käimasolevale protsessile seletusi ning tõlgendusvõimalusi. Võitlus, mida me tajume erinevate tsivilisatsioonide vahel, on tihti ka islamimaailma sisevõitlus. Meie tulevik sõltub paljuski seal toimuvast. President George Bushil oli ametisseasudes suhteliselt piiratud välispoliitiline agenda, 11. september 2001 muutis kõik: Bushist on saanud välispoliitikast märgistatud USA president, kes ajaloo silmis tegutses globaalse terrorismivastase sõja esimese faasi ajal, sõdades Afganistanis ja Iraagis. (Helle Dale, The Washington Times, 13.09) Üks tuntumaid kolumniste välispoliitilistel teemadel inglisekeelses pressis Anne Applebaum kutsub terrorismi käsitlevas artiklis üles lõpetama USA süüdistamise terrorismis. Samal ajal kui USA ja Bushi administratsioon on viie aasta vältel panustanud märkimisväärselt maailma ohutumaks paigaks muutmisele, ei saa kahjuks sama väita Euroopa kohta. Näpuga näitamise asemel tuleks mõelda hoopis kursi muutmisele. Kui termin „terrorismivastane sõda” on muutunud selgesti ebapopulaarseks, võime me ju selle ümber sõnastada „fanatismivastaseks sõjaks”, näiteks. Mistahes ümbernimetamine ei muuda aga tõika, et tulemuslikkuse huvides vajame nii USA kui ka Euroopa toetust – USA ja Euroopa vastastikust sümpaatiat. Kuidas iganes me seda suhet nimetame - kui see ei toimi, on tagajärjed tunnetatavad nii siin kui sealpool Atlandi ookeani. (Anne Applebaum, The Daily Telegraph, 12.09) 11. september 2001 tõi fookusesse NATO harta artikli nr 5, mille kohaselt rünnakut ühe liikmesriigi vastu tõlgendatakse reaalse rünnakuna kõigi alliansiga ühinenute vastu. Seejärel osalesid Suurbritannia, Kanada, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Portugal ja Saksamaa ühiselt USA poolt juhitud kampaanias, mis viis Talebani valitsuse kukutamisele Afganistanis. Viis aastat hiljem on üksnes USA, Suurbritannia, Kanada ja Holland Talebaniga võitlemas Afganistani lõunaprovintsides. Ka Saksamaa ja Prantsusmaa peaksid meenutama lubadusi, mida jagati kõige julmema terrrorirünnaku järgses maailmas. (Juhtkiri, The Daily Telegraph, 13.09)
Saksamaa ja Šveitsi ajakirjandus
Saksakeelses ajakirjanduses oli läinud nädalal tähelepanu all 11. septembri terroriakti aastapäev, Lähis-Ida keerdsõlmed (eriti Saksa merelaevastiku missioon Liibanonis), Afganistan, Saksa-Poola ja Saksa-Tšehhi suhted ning läbivalt Iraak.
NATO on Talibani võitlusvõimelisusest üllatunud. Väekontingendi ülemjuhataja nõuab lisavägesid. NATO on ilmselgelt ohtusid riigi lõunaosas tugevasti alahinnanud. Briti vägede ülemjuhataja pidas Lõuna-Afganistanis toimuvaid lahinguid ägedamateks ja verisemateks kui Iraagis. (Martin Winter, SZ, 11.09) Septembri lõpus toimub Bundestagis Saksa väekontingendi mandaadi pikendamise arutelu. Formaalsest kinnitamisest ei saa juttugi olla, kõik fraktsioonid on tundnud muret arengute pärast Afganistanis. Jutuks tulevad kindlasti narkokaubanduse takistamise küsimus ja aeglase ülesehitustöö põhjused. Kaevatakse ka USA ja Briti sõdurite brutaalsuse üle, hoolimatu suhtumise üle tsiviilelanikkonda. Riigiametnike palku ja kompetentsi tuleb tõsta, muidu vaob riik võhiklikkuse ja korruptsiooni sohu. Ükski poliitik ei poolda vägede väljaviimist, kuid nõnda edasi toimida nagu praegu, ei ole samuti mõtet. (Peter Blechschmidt, SZ, 11.09) NATO ofensiiv “Medusa” Lõuna-Afganistanis algas 2. septembril paljulubavalt. Müüd on aga mitmed alad taas Talibani kätte langenud ning sõjategevus on laienenud ka sisemaa piirkondadesse, mis olid seni olnud suhteliselt rahulikud. Palju sellest, mida ÜRO on kavandanud, Lõuna-Afganistanis lihtsalt ei toimi. Palju sõltub Iraani mõjudest. See, et Iraan on ähvardanud läänt vastukaalust endavastasele survele olukorda Afganistanis destabiliseerida, on enam kui tühi sõnakõmin. (Elke Windisch, Der Tagesspiegel, 12.09) Poolehoid NATOle Saksamaal kahaneb. Veel nelja aasta eest arvas 22% küsitletutest, et NATO pole Saksamaa julgeolekule enam oluline. Nüüd on nende osakaal kasvanud kuni 41%-ni. Tulemused on seda häirivamad, et just praegu on allianss osalemas mitmetel missioonidel ning vajab muuhulgas ka moraalset tuge liikmesriikide elanikkonna hulgas. Ehk on just viimane asjaolu põhjuseks, miks vastuseis kasvanud on – Kongo, Afganistan, Liibanon olgu märksõnadeks. Senised missioonid on mandaadi puudulikkuse, alafinantseerituse ja kehva varustatuse tõttu osutanud karuteene missioonide toetusele. Kui võetakse liiga palju liiga kalleid ja ennustamatuid kriise lahendada, siis tuleb pigem prioriteete seada. Argumente, et Liibanoni või Kongo missioon pole NATO ettevõtmised, kuulda ei võeta. Kui aga prioriteete seada, siis võiks pigem just NATO Afganistani-missioonile panustada ning seal nagu kord ja kohus asi lõpule viia. (Klaus-Dieter Frankenberger, FAZ, 13.09) Bundeswehr hindab olukorda Afganistanis sama kriitiliselt nagu poliitikud ning osutab koguni võimalusele, et seni suhteliselt rahulik Põhi (kus asub Saksa väekontingent) samuti võitlustandriks muutuda võib. USA vägede ülemjuhataja Afganistanis kindralleitnant Eikenberry hindas Genfis toimunud konverentsil olukorda objektiivselt, kritiseerides koalitsioonivägede äpardusi, kuid esile tõstes ka saavutusi. Afganistanil on maailmajao parim põhiseadus, oma parlament, lapsed käivad koolis, pioneeriüksused ehitavad päevad läbi uusi teid ja parandavad vanu. “Kuid pärast 30 aastat kestnud kodusõda vajab maa üle riigi ühtlaselt jaotunud rahvusvaheliste vägede kohalolekut”, rõhutas kindral. “Samas on just majanduslik abi see, mis seda riiki edasi viib. Kaasaegne politsei on mässuliste vastases võitluses vahest tähtsamgi kui armee.” (Nikolas Busse, FAZ, 13.09) ÜRO kutsub NATO liikmesriike üles laiendama oma missioonide mandaate oopiumikasvanduste hävitamiseks. Muul poel pole võimalik murda Talibani ja oopiumimajanduse omavahelist suletud ringi. Heroiinivabrikud tuleb hävitada, heroiinikonvoisid rünnata, narkoparuneid kohtu ette tuua ning uimastiturg likvideerida. NATO peasekretär de Hoop Scheffer rõhutab, et NATO ei saa selles küsimuses pearolli etendada, küll aga toetada Afganistani julgeoleku- ja korrakaitsejõudusid. ÜRO uimasti- ja kuritegevusevastase võitluse osakonna juht Antonio Maria Costa seevastu peab sõjalist võitu Talibani üle võimatuks, kui ei rünnata kõikide olemasolevate vahenditega narkokaubandust ja –tootmist. Seni on NATO riigid ignoreerinud ka üleskutseid laiendada sõjalisi missioone. (Peter Winkler, NZZ, 13.09) NATO ei ole liikmesriikidel palunud olemasolevaid missioone laiendada, vaid oma seniseid lubadusi täita. Ka ÜRO ja ELi panus pole olnud piisav ega rahuldav. NATO ei ole Afganistanis üksi. Kuid koostöö teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega ei toimi hästi. Loodetud koostöö NATO ja ELi vahel ei toimi eeskätt prantslaste soovimatuse tõttu. (Klaus-Dieter Frankenberger, FAZ, 15.09)
Prantsuse ajakirjandus
Möödunud nädalatel meenutas Prantsuse ajakirjandus 9/11 terrorirünnakuid ning analüüsis USA ja lääneriikide sõda terrorismi vastu.
Endise Prantsuse välisministri Hubert Védrine arvates põhines Iraagi riigipea Saddam Husseini kukutamine laimavatel argumentidel ning heitis halba valgust Lääne katsetele Araabia maades demokraatiat propageerida. USA ja teiste lääneriikide sammud ei olnud heaks vastuseks islami lainele. Viimasel ajal on ka ameeriklased ise tunnistama hakanud, et Iraagi ja Al-Qaeda vahel ei olnud mingit seost. Endine Israeli suursaadik Prantsusmaal, Élie Barnavi mõistab samuti hukka USA ettenägematust – USA hindas oma võimeid üle, lootes, et suudab Lähis-Ida muuta. Demokraatia pealesurumisel ei ole Lähis-Idas mõtet. Tõeliste demokraatia väärtuste propageerimiseks oleks vaja rünnata kurjuse allikat ning mitte selle sümptomeid. Vabadel valimistel ei ole mõtet, kui need võimaldavad fanaatikutel valituks saada. Hubert Védrine’i arvates ei ole võitlus terrorismi vastu oma eesmärki täitnud. Naiivne on süüdistada terrorismi kõigis maailma probleemides ning väär on võidelda selle vastu sõjaliste vahenditega. Enda kaitsemiseks terroristide eest tuleb jääda valvsaks ning püsivalt püüda rünnakuid ennetada. Paradoksaalne on see, et USA senine terrorismivastane poliitika, mis seisneb eriti jõulisel enesekaitsel, on terroriohtu hoopis suurendanud. Selle tulemusena on USA islamimaades vaenlasi juurde kogunud ning mõjutanud Araabia riikide avalikku arvamust terroristlikke organisatsioone moraalselt toetama. (Marie-Laure Germon, Alexis Lacroix, Stéphane Marchand, Le Figaro, 18.09) USA presidendist George W. Bushist on saanud maailma kõige kirutum poliitik. EL eelistab islamiradikaalide solvamist vältida ning ei käitu seetõttu võitluses „islamistlike fašistide vastu” USAga solidaarselt. Üleüldse alandab väljend „islamistlik fašism” islami kultuuri. Adudes terrorismivastase sõja tegelikku olemust, võib väita, et Bushi ja Blairi jõuline võitlus ei ole õigustatud. Prantsuse peaministri Dominique de Villepin’i arvates ei ole tegemist sõjaga. Milleks on tänavatele vaja relvastatud sõdureid, kui vastaseid ei ole näha? Terrorismi vastu saab vaid sisejulgeolekut tõstvaid meetmeid kasutades – seega politsei parema tegutsemise läbi. (Ivan Rioufol, Le Figaro, 15.09) USA lammutas Iraagi riigistruktuuri täielikult ning tekitas totaalse kaose. Saddam Husseini kukutamine mõjutas sotsiaalset dimensiooni ning halvendas suhteid Iraagi šiiitide ja sunniitide vahel. Siiski loodeti, et kiire demokraatliku reziimi sisseseadmise läbi saadakse probleemidest kergesti jagu ning ei arvestatud sellega, et demokraatia on pikk ja aeganõudev protsess. Iraagis tehtud viga kordas USA ka Liibanoni ja Palestiina kriisi sekkumisel. USA administratsioon adus julgeolekuprobleemi liiga kitsalt, pidades terroristideks nii võitlejad Afganistani mägedes, Iraagi tasandikel ja Guantanamo kongidesse unustatuid, kui ka Hezbollah, Hamasi, PVO ja Fatah liikmeid. Lisaks ingoreerivad nad fakti, et näiteks Hamasi vägivaldsuse põhjuseks on Iisraeli okupatsioon. Samuti ei aktsepteeri nad nende organisatsioonide poliitilist ning sotsiaalset võimu, hoolimata nende legaalsest võimuletulekust. Araabia rahvad ootavad neilt enda maksmapanemist rahvusvahelisel areenil, eriti USA administratsiooni suhtes. Ainus sihileviiv võimalus oleks praegu julgustada Lähis-Ida valitsusi tõelisi poliitilisi reforme läbi viima. Iisrael peaks probleemi lahendamiseks okupeeritud aladelt tagasi tõmbuma, rahvusvaheline kogukond peaks kehtestama õiglasemad rahvusvahelised normid ja looma moslemitele õige visiooni demokraatiast kui ideaalsest eesmärgist. (Amr el-Choubaki, Le Figaro, 14.09)
Le Monde’is ilmunud intervjuus selgitab Soome politoloog ja suursaadik Max Jakobson Soome eripärasid ning suhteid Venemaaga. Suhetes suure naaberriigiga ollakse traditsiooniliselt ettevaatlikud ning realistlikud, pidades seda ikka ja alati ettearvamatuks. Kuigi praegu ei põhjusta Venemaa kannatusi, võib ta seda taas teha tulevikus. Suursaadik toob suhetes Venemaaga välja kaks erinevat lähenemist: Venemaaga ärisuhteid omavate inimeste suhtumine on entusiastlik, samas kui skeptilisemad usuvad, et Venemaa soovib Soomet nii või teisiti oma kontrolli alla saada ning et selleks tuleb valmis olla. Suursaadik ei nõustu kummagi vaatenurgaga, kuid peab oluliseks realistlikku lähenemist ning toonitab, et Venemaa on viimasel ajal kaubanduslikult, eriti energeetika vallas väga edukaks osutunud, kuid sotsiaalne süsteem on endisele tasemele jäänud. Venemaal püüti luua demokraatlikku süsteemi, mis pole siiani funktsioneerima hakanud. Ka esindab Vladimir Putin traditsioonilist Vene võimu. Siiski, tänapäevamaailmas vanad jõumeetodid enam ei toimi. Suursaadik lükkab tagasi seisukoha nagu kardaks Soome NATO-ga liituda suhete halvenemise pärast Venemaaga. Kuigi venelased nõuavad Soomelt selgitusi võimaliku NATO-ga liitumisega seoses, ütlevad nad siiski: „Kui tahate minna, siis minge aga!” Prantsuse president Jacques Chirac kritiseeris Soome passiivsust ELi eesistujana Liibanoni kriisile reageerimisel. Suursaadik toob välja, et üheks Soome eesistumise aja priortiteediks on ELi ühise välispoolitika rakendamine ning, hoolimata ebaõnnestunud algusest, töötas Soome välja ühised seisukohad Liibanoni suhtes – kuigi piiratud kujul, kuna seda raskendas ühise ELi-sisese seisukoha puudumine Iisrealile lähenemise suhtes. Jakobson kritiseerib ELi suutmatust Iisraeli-Palestiina konfliktile lahendust leida ning peab oluliseks seda, et suurriigid jõuaksid välispoliitilistes seisukohtades omavahel kokkuleppele. Teistest EL liikmesriikidest eristab Soomet välismaalaste vähesus. Kui Rootsi elanikkonnast moodustavad immigrandid 10-12% siis Soomes vaid 1%. See on seletatav Soome avalikkuse immigrandivastasusega, suurt rolli mängivad ka soome keele erilisus ja keerulisus. Nagu mujal Euroopas, on Soomel rahvastiku vananemise tõttu vaja rohkem immigrante. Poliitikute ja ärimeeste ringkonnad on rõhutanud vajalikkust piiride avamiseks. Samas ollakse nõutud küsimuses, kust leida migrante, sest poolakad ja Balti riikide elanikud eelistavad Soomele Lääne-Euroopa riike. (Daniel Vernet, Le Monde, 16.09)
Skandinaavia ajakirjandus
2001. aasta 11. september jahmatas kogu maailma. Ennast seni ookeanitaguseks rahuliku keskkonnaga riigiks pidanud USA sai tugeva hoobi. Need rünnakud teadvustasid terrorismi ning viisid võitluse terrorismiga täiesti uuele tasandile. Tänavu möödus viis aastat juhtunust ning Skandinaavia lehed on pööranud oma pilgu tagasi 11. septembri sünmustele ja sellele järgnenud arengutele.
„Me oleme nüüd kõik ameeriklased” kirjutas Prantsuse päevaleht Le Monde päev peale kaksiktornide kokkuvarisemist. Eurooplased näitasid üles sümpaatiat USAle ja tema plaanitavale terrorismivastasele sõjale. Praeguseks on olukord muutunud ning Euroopal on järjest raskem USA tegevust toetada. Võiks isegi öelda, et see esialgne toetus tõi terrori meie õuele, Madriidi ja Londonisse. Paljud Euroopa poliitikud ja julgeolekuanalüütikud heidavad Bushile ette, et ta ei viinud Afganistaanis alustatut lõpule ning fokuseeris oma pilgu hoopis Iraagile. kuigi sellele oli vastu nii Saksamaa, Prantsusmaa kui ka Venemaa. Selle käigu tulemusel tekkis vaakum, mis laseb siiani Osama bin Ladenil Afganistaani ja Pakistani vahelistes mägedes edasi elada ja tegutseda ning ka Taliban sai võimaluse ennast reorganiseerida, muutudes veelgi jõulisemaks ja ründavamaks. Praeguseks on selgunud, et Iraagil ja Saddam Husseinil ei olnud al-Qaedaga peaaegu mingisugust kokkupuutepinda ning kõik esialgsed põhjendused Iraagi sõja alustamiseks on ümber lükatud. Ka USA poolt kasutatavad terrorismivastase sõja võtted on taunitavad.-.Bushi enda poolt kinnitust leidnud LKA salavanglad ja piinamised Guantanamos. Euroopale on see tohutuks pettumuseks, sest kõige selle tulemusel ei ole terrorioht muutunud grammigi väiksemaks ning praeguseks on enamus Euroopa valitsusi arvamusel, et USA üritab mitu erinevat poliitilist küsimust terrorismivatase võitluse alla „kokku pakkida”: Iisraeli-Palestiina konflikt, Iraani tuumaambitsioonid ja erinevate usulahkude vaheline sõda Iraagis. Kõik need probleemid on erinevad ning neid saab lahendada tavaliste poliitiliste, diplomaatiliste vahenditega (Ole Bangt Nielsen, Berlingske Tidende, 11.09)
Mis on saanud Osama bin Ladeni ja al-Qaeda vastasest jahist? Kas jäljed on nõnda jahtunud, et neid mööda ei saa enam taga ajada? Tema ja tema juhitud al-Qaeda oli ju see kurjuse kehastus, kelle vastu oli vaja sõdima hakata. Viimased kindlad jäljed bin Ladenist pärinevad 2001. aasta novemrist, mil USA üksused koos kohalike Afganstaani sõjaliste jõududega suure hulga Talibani sõdureid ning al-Qaeda liidri Tora Bora mägedes Afganistaani idaosas sisse piirasid. Kuid tookord õnnestus bin Ladenil Afganistaani sõdurile pistist andes põgeneda. Peale seda on bin Ladenit kuuldud ja nähtud vaid lindilt. Magnus Norell, tuntud Rootsi terrorismi ja Lähis-Ida uurija, on öelnud, et Osama bin Ladeni kinnivõtmine ei omaks mingisugust suuremat tähendust. Terrorism on niivõrd detsenraliseeritud ja selle pooldajate väikesed osad on jaotunud üle kogu maailma - Osama bin Ladenil on vaid sümboolne väärtus. Norelliga on ühel nõul ka Lõuna-Taani Ülikooli lektor Lars Erslev Andersen. Rünnakud Afganistaanis tegid korraks tõsist kahju al-Qaeda süsteemile, paljud liikmed sattusid vangi ning Lääne riikidest saadeti paljud organisatsiooni liikmed välja, kuid tänapäevaste kommunikatsioonivõimaluste juures ei tekitanud see siiski mingisugust lünka omavahelises suhtlemises, mida näitavad ka rünnakud Madriidis ja Londonis. Nende rünnakute taga ei olnud aga enam bin Laden, ta oli vaid iidol ja eeskuju. Ehk ongi ainsaks bin Ladeni ja al-Zawahiri kõnede näitamise põhjuseks see, et organisatsiooni liikmeid oma nn missiooni edasi viima ergutada. Ka viimati Inglismaal ära hoitud lennukite õhkimise plaaniga seotud terroriakti taga oli tõenäoliselt al-Qaeda. Kõik kinni võetud kahtlustatavad olid Inglismaal sündinud noored mehed, mis tekitab küsimuse: mis seob Läänes sündinud ja kasvanud noori islamiusulisi mehi al-Qaedaga ja paneb neid selle terroriorganisatsiooni heaks töötama. Sellele küsimusele vastust leida on väga keeruline. Kindel on vaid see, et Läänes elavate noorte muslimite seas on tahe džihaadis osaleda mingitel põhjustel tugevam kui kusagil mujal. Bin Laden ja al-Zawahiri elavad aga tõenäoliselt endiselt Pakistanis, Chitrali regioonis. Sellele viitavavad asjaolud, et enamus džihadiste on Pakistani koondunud või on viimased terroriaktid ja plaanitud rünnakud kuidagi Pakistaniga seotud olnud. Bin Laden võib olla Lääne, eriti USA vihatuim inimene, kuid teda toetab 51% pakistanlastest ning Pakistani julgeolekuteenistuse ISI sees on tema populaarsus veelgi suurem, Mõnede inimeste lootus, et ISI aitab kuidagi bin Ladenini jõuda, on naiivne. Samas tõesti ei omaks mingisugust tähtsust, kas bin Laden on elus või surnud. Seda ilmestab suurepäraselt radikaalse Pakistani preestri kommentaar Briti ajalehele The Guardian: ”Osama pole mitte isiku nimi, see on liikumine ise” (Laras Erslev Andersen, Jyllands-Posten, 11.09; Jan Blomgren, Svenska Dagbladet, 12.09)
Soome ajakirjandus
Helsingis toimunud Euroopa ja Aasia riikide tippkohtumine (ASEM) oli möödunud nädala peateemaks Soome ajakirjanduses.
ASEM oli edukas. Nüüd tähistati ASEM-i alles 10. aastapäeva, mis tähendab, et ühisfoorum Euroopa ja Aasia riikide vahel ei ole kuigi vana. Toimunud kohtumine näitab, et koostöö tiheneb ning ühiseid globaalseid väljakutseid teadvustatakse üha paremini. Ühine keel leiti paremini ka rahvusvaheliste kriiside, pandeemiate ja terrorismi küsimustes, aga ka selles, et on vaja dialoogi, ennetamaks valestimõistmist kultuuride vahel, samuti teha koostööd kliimamuutuste ohjeldamiseks. Tugevat vastukaja leidis uuenevate energiavarude arendamise teema. ASEM korraldati Helsingis seetõttu, et juba paar aastat soovis Soome teadlikult ELi eesistumise ajaks seda kohtumist. Soome majanduse arengu seisukohast on Aasia riikide tähtsus just nüüd märkimisväärne. Aasias on tavaline, et ärisuhteid edendatakse heade riikidevaheliste suhetega ja hästi toimivad ärisuhted loovad aluse ka poliitiliste suhete arenemiseks. Poliitilised ja majanduslikud suhted mitmete Aasia riikidega on viimastel aastatel väga kiiresti tihenenud. Nende suhete arendamist tuleb jätkata kõrgeimal poliitilisel tasemel. (Matti Vanhanen, Turun Sanomat, 15.09) Peaminister Matti Vanhaneni sõnul jääb tippkohtumisest meelde ASEMi laienemine ja kliimamuutuste deklaratsioon, kuigi suurteks saavutusteks neid pidada ei saa. ASEMi tähtsus seisneb selles, et see on Euroopa ja Aasia riikidele hea ajend ühte kohta kogunemiseks ning kahepoolsete kohtumiste pidamiseks konkreetsetel teemadel. ASEM on teelahkmel, WTO Doha vooru ebaõnnestumine suurendab riikide soovi luua kahepoolsed suhteid. Ühtsust rikub lääneriikide üksteisest erinev suhtumine Hiinasse, lisaks sellele tülitsevad Aasia riigid mitmetes küsimustes omavahel. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 12.09) ELi ja Aasia riikide arutelu tippkohtumisel jääb tihti kommünikeede tasemele, praktilisi tulemusi osalejariikide poliitikas märgata ei ole. Sellest hoolimata on kohtumised kasulikud mõlemale osapoolele. Arutelud ja ühiste nägemuste otsimine on alati parem kui erinevuste rõhutamine. ASEMi kliimamuutuste deklaratsioon ei andnud vastust sellele, kuidas saaks Hiina jt arenguriike protsessi kaasata. Loomulikult on juba isegi pelgalt olukorra ja eesmärkide tunnustamine väärtuslik. Oodati, et ASEMi tippkohtumisel tõstatataks jõuliselt mõningate Aasia riikide inimõiguste olukord, kuid kahjuks seatakse majanduslikud huvid inimõigustest ettepoole. Usutavuse säilitamiseks ei peaks inimõigusi rõhutavad riigid harrastama liiga läbinähtavat kahepalgelisust. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 12.09) ASEMi tippkohtumisel räägiti rohkem kui tehti. Kahe mandri koostöövormina on seda siiski ainulaadselt palju. ASEMi kliimamuutuste deklaratsioon nimetati kohtumise parimaks saavutuseks. See ei sisalda konkreetseid lubadusi, kuid tähendab, et Euroopa ja Aasia riigid seovad end Kioto läbirääkimisprotsessiga ning see on esimene ühine Aasia poliitiline nägemus kliimapoliitika osas. ELi ja Aasia riikide juhtide kõnedes rõhutati multilateraalsust, mis on selgeks kontrastiks USA praeguste juhtide ühepoolsele käitumisele. Üheskoos oleksid EL ja Aasia tõeliselt tugev jõud maailmapoliitikas. Reaalsus on siiski vaevalt nii roosiline, hoolimata Helsingis peetud kaunitest kõnedest. (Juhtkiri, Kaleva, 12.09)
EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika
Uudisteagentuurid
The Baltic States proposed Latvian President Vaira Vike-Freiberga as a candidate for secretary-general of the UN. Women's groups have pushed for a woman secretary-general, a goal Latvia's leader shares. "Sixty years of existence for the UN and not a woman. And not even a serious contender, frankly. It of course should be a very high priority because the UN should be something that the whole world can see as an example," she said. (Reuters, 15.09)
The survey by Faktum@Ariko showed that 51% of Estonians would prefer to see former foreign minister Toomas Henrdik Ilves as the next president, compared with just 31% who wanted incombent president Arnold Rüütel to win a second term. "The poll shows that the Estonian people wish one thing: that the next president should be Toomas Hendrik Ilves," said Olari Koppel, a spokesman for Ilves. Ilves is preferred by people in cities and small towns, and by 65% of ethnic Estonians, the poll showed. Rüütel enjoys strong support among the country's Russian-speaking population, 58% of whom back his re-election. "The media coverage of Rüütel is seven times more negative than that of Ilves, as has been measured by a media monitoring firm," said Agu Uudelepp, spokesman for the People's Union. "The poll also failed to question people in villages, which is a strong base of support for Rüütel," he said. (Afp, 11.09)
Saksamaa ajakirjandus
Kolm Balti riiki esitasid Vaira Vike-Freiberga ÜRO peasekretäri kandidaadiks. Eesti, Läti ja Leedu arvestavad kahe momendiga: veel kunagi pole ÜROd juhtinud naisterahvas ning USA esindaja John Bolton soovitas otsida uut peasekretäri Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest. Samas on 14 Julgeolekunõukogu liikmesriiki juba kokku leppinud, et uus peasekretär peab olema Aasia päritolu. Samas pole ükski kandidaat saanud vaieldamatut toetust mitte kelleltki. Vike-Freibergal on kaks takistust Julgeolekunõukogu vetoriikide hulgas: Hiina hoiab ilmselt Aasia kandidaadi poole ning Venemaaga on Lätil suhted pingelised. (Robert von Lucius, FAZ, 17.09)
Soome ajakirjandus
Eestis jätkuvad presidendivalimised. Valimisprotsess on tõstatanud küsimuse Eesti demokraatia olukorrast. Kõigepealt sai naerualuseks Riigikogu, kui ta ei suutnud riigipead valida. Nüüd püüab presidenti valida valimiskogu. President Arnold Rüütli konkurent on sotsiaaldemokraatide euroesindaja ja endine välisminister Toomas Hendrik Ilves. Emori küsitluse kohaselt on toetus Rüütlile vähenenud, Ilvesele aga suurenenud. Valimiskogu koosseis on aga soodsam Rüütlile ning seal on võimalused suuremad president valitud saada, kuna see eeldab lihtsat häälteenamust. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 16.09)
Majandus
Uudisteagentuurid
The Estonian government announced plans to reverse the controversial privatisation of the national railway network. "The government has decided to start negotiations with Baltic Railway Service (BRS) to end the privatisation agreement and buy back the shares for the state," said Edgar Savisaar, minister for economic affairs. "We are seeking to end the failed privatisation deal by mutual agreement, without the need to go to court," he said. The controversial sell-off of Estonian Railways in 2001 has been criticised on grounds that the privatisation included rail track, which should have remained in state ownership as nationally important infrastructure. The Estonian government has accused BRS of violating the privatisation agreement by failing to fulfil obligations to carry out investments and upgrade rail track. After restoring full state ownership, the government intends to make "crucial investments to upgrade the rail track and enhance international passenger services," Savisaar said. "It must be possible to get by train from Estonia comfortably and quickly to Europe: to Warsaw, Berlin, Brussels." (Afp, 14.09)
Estonian national energy firm Eesti Energia has begun laying an underwater cable in the Gulf of Finland that will link the power grids of Estonia and Finland. The connection, known as Estlink, will create the first link between the Baltic and Nordic power systems, reducing the dependency of the Baltic states on power supplies from Russia. "Estlink is a big step towards electricity efficiency in Europe," Eesti Energia said in a statement. "The project improves security of the electricity supply in the Baltic states, provides wider opportunities for cross-border electricity exchange, and reduces the dependency of Baltic power systems on Russia." "This cable gives us an opportunity both to sell and buy electricity, linking us with the Nordic energy market," said Sandor Liive, head of Eesti Energia. Partners in the project are the national energy companies of the three Baltic states - Eesti Energia of Estonia, Latvenergo of Latvia and Lietuvos Energija of Lithuania - and Pohjolan Voima and Helsingin Energia of Finland. (Afp, 11.09)
Spanish electricity operator Iberdrola said it is to buy 80% of Raisner, behind the construction of a 150-megawatt wind farm project in Estonia. A company spokesman would not confirm the report that it planned to sink 200 million euros into what it termed "the biggest wind farm in Estonia" due for completion next year at Lüganuse. Estonian firm Adepte owns the remaining 20% of Raisner. (Afp, 11.09)
Soome ajakirjandus
Eesti on astunud Maailmapanga hierarhias sammu edasi – Eestist sai laenuvõtja asemel doonorriik. Eesti suutis oma staatust muuta tänu sellele, et SKT elaniku kohta on kasvanud väga kiiresti praeguse, Maailmapanga hierarhias keskklassi kuulumist õigustava 9100 dollarini. Järgmine samm on eurotsooniga liitumine. Eestil on selleks soov olemas, kuid tingimused ei ole veel täidetud. (Jyri Raivio, Helsingin Sanomat, 18.09)
Eestist pärit kuusteist elektrikut saavad täiendkoolitust Paimio täiskasvanute kutsekoolis, et pääseda Soome tööturule. Koolitust korraldavad lisaks Paimio kutsekoolile ka LTV Project ja energiafirma Vattenfall. LTV Projecti projektijuhi Ago Luusi sõnul annab Soome tulemine tuleviku suhtes kindlusetunnet. Eestis on liiga palju elektrikuid, seal investeeritakse vähe ning tööd ei jätku kõigile. Soomel on vastupidine probleem. (Erja Hyytiäinen, Turun Sanomat, 12.09)
Helsingin Bussiliikenne loodab leida Tallinnast uusi bussijuhte. Tallinnas korraldatud värbamisüritusel osales 170 bussijuhti. Soome soovitakse kogenud bussijuhte, kelle palk saaks olema 1500-1600 eurot kuus. Eesti bussifirmad jälgivad toimuvat vastuoluliste tunnetega. Sebe tegevdirektori Riivo Seppari sõnul tekitab parimate juhtide lahkumine Soome probleeme. Tallinna autobussikoondis ei ole aga olukorra pärast mures, kuna linn tõstis hiljuti bussijuhtide palkasid. Aastaga on bussijuhi palk autobussikoondises tõusnud 36%. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 13.09)
Eesti piir lekib. Riigist lahkub õpilasi ja professionaalseid töötajaid teistesse ELi riikidesse, kus loodetakse saada paremat palka ja õppida mainekates koolides. Eesti majandusministeeriumi hinnangul on aastaks 2011 tööturult puudu umbes 100 000 inimest. Eesti suuruse riigi kohta on seda palju. Soome kaubanduskettidel on raske leida tihenevas konkurentsis töötajaid. Rimi Balticu Eesti juht Ruth Laatre ja SOK Eesti juht Leena Laitineni arvates on tööjõupuudus lähiaastatel jaekaubanduse üks suurimaid probleeme. (Pirkko Tammilehto, Kauppalehti, 13.09)
Guatemala ajakirjandus
Kuidas saavutas Balti tiiger Eesti oma majandusime? Peale 50 aastat nõukogude võimu domineerimist saavutas Eesti 1991. aastal iseseisvuse. Kommunistidest jäi maha majanduslikult ja sotsiaalselt hävitatud maa, oli kõrge inflatsioon, töötus, vaesus. Sellest väljumiseks tuli teostada nii radikaalset poliitikat kui võimalik. Milton Friedmani poolt pakutu oli see, mida Mart Laar pidas õigemaks teha. Teostatud reformide hulka kuulusid rahareform valuutakomitee loomisega, tasakaalustatud eelarve, omandireform ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, iganenud riigiettevõtete erastamine. Kaotati ettevõtete subsideerimine, korruptsioon ning iganenud tööstused. Reformid toimisid ning on jätkunud ka järgnenud opositsiooni võimuloleku ajal. Majanduskasv oli iseseisvusele järgnenud aastakümne jooksul 7% aastas, alates ühinemisest EL-ga 2004 12%. Töötust ei ole, tuuakse sisse välistööjõudu. Eesti suurimateks probleemideks on hetkel demograafiline kriis ning asjaolu, et Eesti on kaotamas oma eelist kui odava tööjõuga maa, vaja on üha enam tehnoloogiat arendada. Mart Laar leiab, et ka Guatemalal on korruptsiooni kiuste võimalus muutuda, selleks on head eeldused. Iga positiivne muutus on väikeste ootustega rahvale hea märk. Oluline on, et poliitikuil ei oleks hirmu. (El Periodico, 15.09)
Varia
Saksamaa ajakirjandus
12. septembril vallutasid Afganistani väed Briti, Taani ja Eesti sõdurite abiga Helmandi provintsi linna Garmser. See oli seni suurim sõjaline aktsioon Helmandi provintsis Afganistani armee juhtimise all. (rtr/epd, Frankfurter Rundschau, 13.09)
Prantsusmaa ajakirjandus
Eesti ja Venemaa vahel jagatud Setumaa on läbi aegade kannatanud ajaloo keerdkäikude all. Õigeusklikud setud, kes moodustavad Eestis rahvusvähemuse, kuuluvad soome-ugri hõimkonda. Eesti poolel elavatele setodele on eriti oluline see, et nad saaksid külastada religiooselt tähtsat kloostrit ning oma sünnipaika ja vanemate haudu, mis asuvad teisel pool piiri - Petserimaal. Tartu rahulepinguga 1920. aastal läks Petserimaa Eesti koosseisu. 1920. aastal võeti vastu ka kultuuriautonoomia seadus, mis andis setodele rahvusvähemuse staatuse ja kaitse. Setod eelistavad meelsamini liberaalsema ning keeleliselt lähedama Eesti koosseisu kuulumist. Pärast Teist maailmasõda jagunes Setomaa administratiivselt Eesti ja Venemaa vahel. Praktiliselt aga piiri peaaegu polnudki. Praegune piir pärineb aastast 1945. Pärast taasiseseisvumist püüdis Eesti oma varasemaid territooriume tagasi saada, kuid loobus sellest välisriikide survel, saamaks ELi ja NATO liikmeks. Lõhestatud Setomaa elanike omavahelise läbikäimise hõlbustamiseks on Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud leping, mille alusel on Põlva- ja Võrumaa elanikel õigus aastasele Vene viisale Petserimaa piires. Paljudel Setomaa elanikel on topeltkodakondsus. Viimasel ajal on Eesti pass eelistatumaks muutunud, kuna võimaldab lihtsamalt Euroopas reisida. Nüüd ähvardab lõhestatud Petserimaad isoleerimine nii Eestist kui ka Venemaast. Schengeni tsooniga liitumiseks peab Eesti karmistama piiriületuskorda illegaalsete ületuste vähendamiseks. Venemaa omakorda laiendas piiritsooni 5 km-lt 30-le. (Katerina Kesa, Regard sur l'Est, 01.09)
Norra ajakirjandus
Norras, Svelvikis korraldab kümme noort Kiwanise programmi raames ürituse „Aktsioon Haiba”, millega on tegeletud juba mitu kuud. Projekti eesmärgiks on aidata Haiba lastekodu lapsi kogudes neile riided, jalatseid, mänguasju, koolitarbeid ning kõike muud vajalikku. (Eirin Bråten Nygård, Svelviksposten, 14.09)
Soome ajakirjandus
Kaks nädalat kestnud miinitõrjeoperatsioonil Open Spirit 2006 osalenud laevad leidsid Eesti vetest 114 lõhkekeha. Rahvusvahelisel miinitõrjeoperatsioonil osales kokku 27 laeva ja tuhat meeskonnaliiget 14 riigist. Miine otsiti seekord Saaremaa lõunapoolelt, Naissaare lähedalt ning Lahepere ja Kolga lahest. Miinitõrjeoperatsiooni üldjuht kaptenmajor Ahti Piirimägi jäi operatsiooni tulemustega rahule. Operatsioonil osalesid NATO riikide laevad Taanist, Norrast, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Belgiast, Eestist, Lätist, Leedust, Hollandist ja Poolast. Lisaks osalesid operatsioonil NATOsse mittekuuluvate riikide laevad Soomest, Rootsist ja Venemaalt. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 14.09)
