Nädal välismeedias 28. august - 3. september 2006

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Majandus

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

France's Europe minister strongly criticised the EU for slow decision-making and said it was struggling to learn from French and Dutch voters' rejection of its constitution. European Affairs Minister Catherine Colonna suggested the Union scale back some activities to focus on broader issues including international crises like the recent Lebanon conflict. "It is no doubt not indispensable to determine the size of clams in the Arcachon basin, but it is more useful to assume one's responsibilities in Lebanon," she said. "The EU is suffering from a sort of languidness, general fatigue, which does not augur well for its future ability to respond to peoples' expectations. The decision-making process is long," she said. (Reuters, 29.08)

EU countries were urged to help fellow members overburdened by illegal immigration. "It is essential that all member states continue to show their political readiness to share the heavy burden which is now carried by a limited number of member states, which do their best to protect the EU external borders," EU Justice Commissioner Franco Frattini said. "Member states have to make available experts, means and financial resources to help those member states which are adversely affected by illegal immigration flows," he said. (Afp, 30.08)

Polish PM Jaroslaw Kaczynski lashed out at Europe's big states for using EU policies to their own advantage. "I can't see the big states separating European interests from their own national interests. I think that solidarity should be more than just defending the national interests of the most powerful member states," he said. (Afp, 30.08)

Majandus

The Hungarian cabinet approved the country's revised roadmap to join the euro-zone. Finance ministry spokesman Ferenc Pichler said the main body of the convergence programme, which details the steps to meet euro-zone criteria on the public deficit, national debt and inflation, has been approved. Finance Minister Janos Veres said that the current forecasts would put the country on track to meeting euro-zone criteria by 2009 and adopting the euro between 2011 and 2013. (Afp, 31.08)

Hungarian PM Ferenc Gyurcsany pledged to rebuild the country's public finances despite declining ratings in opinion polls. Gyurcsany said: "We have to rebuild our credibility. The markets, Brussels and analysts need evidence not promises." (Afp, 01.09)

Laienemine

European Enlargement Commissioner Olli Rehn urged Bulgaria to keep up its efforts to improve judicial reform and the fight against crime and corruption. "There has been serious progress in several areas of the technical preparation while we need to see further improvements in the critical areas of the reform of the judiciary and fight against organised crime and corruption," Rehn said. "My wish is to see Bulgaria a member of the EU in January 2007, but at the same time my duty is to ensure that Bulgaria joins when she is ready and that the community interests, the interests of the EU citizens are protected," he added. (Afp, 01.09)

Välispoliitika

EU foreign ministers called for more dialogue with Iran before any talk of sanctions. (Reuters, 01.09) "EU diplomacy remains the number one way forward," Finnish FM Erkki Tuomioja said ahead of informal talks between EU foreign ministers. "I think we are all of us wanting to engage Iran seriously and if their response is truly what they say, that they are ready to engage in negotiations, then we have to see what the conditions are, if these can be met." (Afp, 01.09) German FM Frank-Walter Steinmeier said it was too soon to talk of sanctions. "It is very important that Iran understands they have a historic opportunity to get back into the fold of international cooperation. They can play a positive role and they've got a very good offer," Swedish FM Jan Eliasson said. Only the Czech Republic, usually closest to Washington in EU debates, sounded a dissenting note in urging sanctions. "Yes, the time has come," Czech FM Cyril Svoboda said. (Reuters, 01.09)

The EC pledged 50 million euros in aid to the Palestinians at a donor’s conference in Stockholm, UN relief coordinator Jan Egeland said. "We got impressive new pledges from the EC today. The 50 million euros from the commission is not necessarily all going to our UN appeal, it's also going to other mechanisms, but a large part of it goes to the UN appeal," he said. (Afp, 01.09)

European External Relations Commissioner Benita Ferrero-Waldner called for head-to-head talks between Israeli PM Ehud Olmert and Palestinian leader Mahmud Abbas. She said talks between the two leaders could reduce tensions in the Middle East. "What could help certainly at the right moment is a meeting between PM Olmert and Mahmud Abbas. If we want to take an initiative as the EU we could put that on the agenda because I think the military conflict has shown that no party really has won. I say this as one of the more concrete, more realistic possibilities that might be there in the future." (Afp, 01.09)
Conflict in Sudan's Darfur region could escalate into widespread fighting within days or weeks, the EU’s special envoy Pekka Haavisto said. "It could be a matter of days or weeks for the conflict to escalate into a widespread military operation. We think this does not comply with the May peace agreement and appears as a vast military operation. Some representatives say the intention is to wipe the non-signatories of the peace agreement off the map." (Reuters, 01.09)

NATO, Julgeolek

French President Jacques Chirac said on an annual meeting of French ambassadors in Paris the NATO military alliance should stay tightly focused on its original mission of upholding the security of Europe and North America. "To seek to commit the Alliance to non-military operations, in ad-hoc partnerships, technological adventures, in insufficiently prepared enlargement could only distort its vocation," he said. "NATO is very legitimacy as a military organisation guarantor of the collective security of the European and north American allies". (Afp, 28.08)

German representatives took over the leadership of both civic and military international missions in Kosovo. German diplomat Joachim Rücker, appointed as the new chief of the United Nations Interim Administration Mission in Kosovo, started his job. Rücker was previously head of UNMIK Pillar 4. (Afp, 01.09)

Montenegro formally applied for NATO's Partnership for Peace programme and introduced a professional army by revoking obligatory military service. "Montenegro is determined to share the values of the Partnership for Peace programme and other Euro-Atlantic institutions," FM Miodrag Vlahovic said. President Filip Vujanovic announced to revoke obligatory military service and introduce a professional army of some 2,400 soldiers. "Starting from today, there will be no military service in the army of Montenegro. Young people will be employed in it," Vujanovic said. (Afp, 30.08)

AJAKIRJANDUS

USA ja Suurbritannia ajakirjandus

Kõige jõulisemalt arutleti möödunud nädalal Suurbritannia ja USA ajakirjanduses Iraani uraanirikastamise üle, mõtiskledes seejuures ÜRO võimalustest sõnakuulmatut liikmesriiki ohjeldada ning rahumeelsusele sundida.

Rahvusvahelise Aatomienergia (IAEA) raporti järgi jätkab Iraan, vaatamata rahvusvahelise üldsuse ettekirjutustele, uraani rikastamist, mida maailmale serveeritakse kui tsiviilotstarbelist. Samas säilib Iraani potentsiaal jõuda tuumarelva valmistamiseni. Suurbritannia juhtivaid päevalehti Financial Times paneb ÜROle suuri lootusi, nimetades käesolevat ajahetke suurorganisatsiooni ajaloos teiseks tulemiseks. Sest pärast poliitiliste eksirännakute pikka perioodi, mis oli pikitud Lääne sekkumisest Kosovo, Afganistani ja Iraagi pingekolletes, on ÜRO taas moes ja aktiivselt tegutsemas. (Juhtkiri, Financial Times, 28.08) Teheran jätkab juba äraproovitud taktikat: hiilida mööda ÜRO põhinõudmistest, jätkates samal ajal diplomaatilist kauplemist. Asjaolud soodustavad Iraani püüdlusi, erimeelsuste küüsis JN pole Iraanile tugev vastane. Viimased sündmused viitavad selgesti sellele, et Iraani käitumine on otsekui lakmuspaber JN jaoks – kas instants on oma nime väärt või mitte. Valetamine tuumapommi loomisel, Iisraeli ähvardamine ning terrorismi sponsoreerimine on Iraanist teinud ühe kõige destabiliseerivama teguri maakeral. (Juhtkiri, The Daily Telegraph, 01.09) Ameerika Ühendriikide juhtivad konservatiivid on öelnud, et Kolmanda maailmasõja - tõelise tsivilisatsioonide kokkupõrke - lähenemine on tuntav juba alates 2001. aasta 11. septembrist. Mõned neokonservatiivid tuletavad tihti meelde, et USA president George W. Bush on lubanud mitte lahkuda ametist enne kui on kindel, et „kõige halvemad relvad pole kõige halvemates kätes”, st tuleb vältida Iraani saamist tuumariigiks. Nii leiavadki paljud analüütikud, et enne oma teise ametiaja lõppu annab Bush käsu ulatuslikuks õhurünnakuks Iraani hoolikalt valitud sihtmärkide pihta, vaatamata lähedaste poliitiliste nõuandjate vastupidistele soovitustele. Bush on veendunud, et Iraan kujutab tuumariigina otsest ja laialdast ohtu USA rahvuslikule julgeolekule. Nagu kirjeldas situatsiooni üks endine luureülem: Bush on veendunud, et Jumal on tema poolel, ajalugugi mõistab ja hindab lõppude lõpuks tema julget ning visionäärlikku juhtimisstiili. (Arnaud de Borchgrave, The Washington Times, 29.08)

Saksamaa ja Austria ajakirjandus

Kuna eelmisel nädalal (31. augustiks) pidi Iraan lõpetama tuumakatsetused ning vastama ÜRO JN pakkumisele, arutleti saksakeelses ajakirjanduses eelkõige sel teemal. Muuhulgas kerkis mitte eriti positiivses võtmes esile ka Poola, mille puhul tekitab küsimusi kaksikvendade Kaczynskite sise- ja välispoliitika.

ÜRO JN asetas end Iraanile esitatud ultimaatumiga väga ebamugavasse olukorda. Kui JN tahab oma usutavust säilitada, tuleb kindlasti mõelda Iraani-vastaste sanktsioonide kehtestamise peale. Kui eurooplased end sanktsioonide rakendamises tagasi hoiavad ning edaspidigi läbirääkimisvalmidust rõhutavad, siis ei tee nad seda veendumusest, et Teheran soovib edasisi kõnelusi, vaid pigem venelaste ja hiinlastega arvestamise vajadusest. (nir, SZ, 30.08) Iraani president Mahmoud Ahmadinejad valib konfrontatsiooni. Ta ei panusta aatomienergia rahumeelsele kasutamisele, vaid tahab tuumapommi. Iraan tõmbab maailma konflikti, mille kõrval tundub Afganistani sõda kerge jagelusena. Ahmadinejad loodab ÜRO JN liikmete lahkhelidele ning usub, et organisatsioon blokeerib ise oma tegevust ja otsuseid. Tegelikult on aga JN liikmete vahelised vastuolud ületatavad – Moskva ei saa rahul olla naabriga, kel on tuumarelv. Nii et käes on aeg rakendada sanktsioone. Selleks on palju majanduslikke ning poliitilisi võimalusi. (Jacques Schuster, Die Welt, 30.08) Samas on hetk poliitika teravdamiseks ebasoodne. Iraan on pärast Liibanoni sõda välispoliitiliselt tugevam, sisepoliitiliselt seisab Ahmadinejadi selja taga rahvas, kes toetab tuumaprogrammi rahvuslikust uhkusest. ÜRO JN peab targalt tegutsema, rakendades meetmeid, mis on nii tagasihoidlikud, et ka Hiina ja Venemaa nendega nõus oleksid, ja nii ranged, et Iraan tajuks lääneriikide tõsidust. (Juhtkiri, FTD, 30.08) Iraani president on tõepoolest üks nupukas provokaator. Ta saadab laiali proosalisi kirju, laseb enne ÜRO antud tähtaja lõppemist veel ühe raskevee reaktori käiku panna ja kutsub USA presidenti teledebatti pidama. Ahmadinejadi uljas käitumine on seletatav ka USA ja Iisraeli agressiivse poliitikaga ning ELi diletantliku tegutsemisega. Iraani presidendil piisab vaid viidata viimaste aastate inimohvritele ja purustustele, et veenda miljoneid oma radikaalse kursi õigsuses. Mis on demokraatidel ja inimõiguste kaitsjatel Iraagi kodusõjale, olukorrale Palestiinas, varemetele Liibanonis ning Guantanamo ja Abu Ghraibi vanglatele vastu panna? Praegu pole Ahmadinejadil midagi karta. Vaevalt kaalub USA pärast läbikukkumist Iraagis uue sõja alustamist Iraanis. (Bahman Nirumand, Die Tageszeitung, 30.01) Selles, et kahe suure julgeolekuprobleemi lahendused sõltuvad ÜROst, peitub teatud iroonia. Naljakas on ka see, et just ÜRO-skeptikud USA ja Iisrael usuvad, et ÜRO võiks neid olukordade lahendamisel aidata. Nii olukord Liibanonis kui Iraani tuumaprogramm testivad ÜRO võimet vastata praeguse aja põletavatele küsimustele. Iraani pomm on suurim julgeolekuprobleem, mille ees maailm pärast külma sõja lõppu seisnud on. Kui ÜROl ei õnnestu sel äärmiselt problemaatilisel, terroristidega seotud ja oma regiooni destabiliseerival režiimil tuumapommi valmistamist takistada, siis pole õigupoolest põhjust, miks ÜRO edasi eksisteerima peaks. (Clemens Wergin, Der Tagesspiegel, 30.08) Muidugi ei tohiks JN-le suunatud kriitika hõlmata ÜROd tervenisti. JN esindab ju ainult 15 riiki, kes oma poliitikat ajavad. Selles aga peitubki põhiprobleem: kuigi JN peaks kaitsma õiglust, rahu ja inimlikkust, sõltub ta poliitilistest huvidest. Varem oli määravaks Ida-Lääne vastandumine, nüüd aga ei vähenda JN tegevuse efektiivsust mitte ideoloogia või puhas poliitika, vaid majanduslike huvide muundumine poliitilisteks. Kust on vähe majanduslikku kasu oodata, seal ollakse valmis rahu eest võitlema, kus aga leidub naftat, seal ollakse rahu tagamisel ettevaatlikum. (Wolfgang Greber, Die Presse, 1.09) Kui USA ja EL otsustavad, vaatamata Venemaa ja Hiina keeldumisele, Iraanile siiski sanktsioonid kehtestada, pole see Iraani jaoks eriline probleem, sest Venemaa ja Hiina kompenseerivad kõik. Sanktsioonide tulemusena eemalduks Iraan lihtsalt veelgi rohkem läänest. Iraanil on praegu igas mõttes paremad kaardid, samuti oskab ta neid paremini kasutada. Hizbollah´d ja Hamasi toetav Iraan, kelle käsutuses on peagi ka tuumapomm, on maailmapoliitika õudusunenägu, mis peaks hirmu nahka ajama ka Venemaale ja Hiinale. Tundub aga, et nende kahe riigi jaoks loevad eelkõige majanduslikud eelised. (Michael Moravec, Der Standard, 3.09) Hiina tahab Iraani naftat, samas on Hiina huvides ka head suhted USAga. Venemaa seevastu tundub tuumatüli kasutavat oma diplomaatilise mõjuvõimu suurendamiseks. Hirmust kasvava naftahinna ees ei tohiks lääs aga Iraanile alla anda. Sest lõppude lõpuks ei tohiks läänelikku välispoliitikat määrata mitte bensiinihind, vaid oma kodanike julgeolek. (Nikolas Busse, FAZ, 1.09)

Poola peaminister Jaroslaw Kaczynski tegi eelmisel nädalal oma esimese välisvisiidi, kohtudes Brüsselis EKi presidendi Jose Manuel Barrosoga. Poola näeb tõsiselt vaeva, et parandada suhteid ELi partneritega. Poola peaminister üritas selgitada Varssavi kasvavat Saksamaa-vastast agressiivsust ning oma valitsuskoalitsiooni seisukohti homoseksuaalide ja surmanuhtluse taaskehtestamise osas. Poola valitsus väärtustavat tolerantsust, homoseksuaalide õigused olevat Poolas tagatud ning samuti ei kannatatavat Poolas antisemitismi. (Martin Winter, SZ, 31.08) Poola ekspresident Lech Walesa ei usu, et vendade Kaczynskite võimuletulekuga muutuks Poola ELi jaoks murelapseks. Võtkem näiteks Prantsusmaa – mudel, mis põhineb vabadusel, pole end õigustanud. Enamus Euroopast näeb Euroopa Ühenduste ülesehitamist vasakpoolse projektina, Poola järgib aga parempoolset projekti. Kohtutakse kusagil keskel. Kui Lech ja Jaroslaw Kaczynskit ei oleks, võtaksime me Prantsuse mudeli lihtsalt üle. Uute struktuuride ja programmide jaoks on vaja erinevaid ideid, just Kaczynskid aitavad meil leida parimaid lahendusi. Läänes heidetakse Kaczynskitele ette kaldumist autoritaarsusele, Lech Walesa selliseid tendentse aga ei näe. Kaczynskitel on enamuse õigus. Euroopa ja kogu maailma demokraatia on teelahkmel. 20. sajandi lõpuni vana demokraatiamudel töötas, kuid praegu ei suuda see globaliseerumise väljakutsetele enam vastata. Seetõttu sekkuvadki mõned läänes Poola demokraatiasse, poolakad aga kritiseerivad näiteks Prantsusmaa demokraatiat. (Intervjuu Lech Walesaga, Der Standard, 31.08)

Prantsusmaa ajakirjandus

Prantsuse ajakirjandus kirjutas sellel nädalal peamiselt läbirääkimiste tulemustest Iraaniga ning spekuleeris võimalike sanktsioonide mõju üle Iraanile ning rahvusvahelisele üldsusele.

Juulis andis ÜRO JN Iraanile kuu aega tuumarikastamisest loobumiseks ning ähvardas sanktsioonide kehtestamisega. Nüüd on tähtaeg läbi ning Iraan otsustas tuumarikastamisest mitte loobuda. Enamasti ollakse arvamusel, et sanktsioonidel ei oleks Iraanile piisavalt mõju ning et suurendaks veelgi Iraani võimu regioonis. Ameeriklaste ja eurooplaste väljatöötatud sanktsioonideks oleksid: sissesõidukeelu kehtestamine, pangaarvete külmutamine ning tuumatehnoloogia impordi keelustamine. (Nathalie Nougayrede, Le Monde, 01.09) Kiirete abinõude rakendamise teevad keeruliseks Venemaa vastuseis majanduslike sanktsioonide kehtestamisele ning regionaalne probleem - Hisbollah ja Iisraeli vaheline konflikt Liibanonis. “Kuuiku” ühtsuse säilitamiseks on praegu lääneriikidele kõige olulisem Venemaa ja Hiina nõussesaamine sanktsioonide kehtestamiseks. (Nathalie Nougayrede, Le Monde, 31.08) Prantsuse poliitikud on arvamusel, et läbirääkimisi Iraaniga tuleks jätkata diplomaatilisel teel. Analüütikud hindavad, et Iraanil kulub tuumaarsenali väljatöötamiseks veel vähemalt kolm-neli aastat. Seega on diplomaatiaks aega. Seda enam, et USA president Bush ei saa endale lubada uut militaarseiklust Lähis-Idas. Liibanoni kriis muutis konteksti ning selle tulemusena on Prantsuse sõnum Iraanile asendunud karmima tooniga, mille eesmärgiks on ära hoida Liibanoni saadetavate prantsuse sõdurite julgeoleku sõltuvus Iraani riigipea tujudest. See näitab, et eurooplaste väekontingentide turvalisus sõltub oluliselt tuumakõnelustest Iraaniga. End jõupositsioonil tundva Iraani president Mahmoud Ahmadinejadi provotseeriv käitumine näitab, et nüüd on viimane aeg islamiriigi isoleerimiseks ning üksmeelselt vastumeetmete rakendamiseks. Lääneriikide kannatus on lõppemas. Oma usaldusväärsuse säilitamiseks on lääneriigid sunnitud reageerima. (Juhtkiri, Le Monde, 01.09) Iraani suhtes rakendatavate sanktsioonide efektiivsus on väheusutav. Ajalugu on näidanud, et sanktsioonid halvendavad kõige rohkem vaese elanikkonna olukorda, luues soodsa kasvupinnase autoritaarse valitsuse (antud juhul läänevastasele) propagandale. Iraani sanktsioneerimisega on juba hiljaks jäädud. Iraani keskpank on kindlasti juba oma finantsid lääne pankadest Aasia pankadesse üleviinud ning kahtlemata on seda teinud ka erakliendid. Teisalt ei soovi Hiina ja Venemaa loobuda sissetulekust, mis pärineb kaubavahetusest Iraaniga. (Jean-Mıchel Demetz, L’Express, 31.08) Üha enam kritiseerivad nii rahvusvaheline üldsus kui ka USA siseriiklikud organid USA poliitikat, mis välistab dialoogi Iraaniga. Endine Prantsuse välisminister Hubert Vedrine on arvamusel, et selleks, et Iraanist ei saaks tulevikus riik, mis ohustab nii oma naabreid kui ka rahvusvahelist kontingenti, peab USA aktsepteerima Iraani positsiooni tugevnemist ning alustama riigiga dialoogi. USA peab kohanduma uue rahvusvahelise reaalsuse ning muutunud diplomaatiaga. (Dominique Lagarde, L’Express, 31.08)

Venemaa president Putini kohta võib öelda, et ta on truu abielumehena, kuid “mitmenaisepidaja” välispoliitilises mõttes. Oma võimuletulekust saadik on ta tugevdanud sidemeid ning sõlminud lepinguid mitmete ebasoositud riikidega, näiteks Iraaniga, püüdes samas lääneriikidega solidaarselt käituda. Venemaa nõustus Iraani toimiku ÜRO JN lauale viimisega, kuid töötab ÜRO JN üksmeelsuse vastu ning takistab meetmete rakendamist Iraani suhtes. Vene-Iraani tihedate suhete algus ulatub president Jeltsini aegadesse. Pärast 11. septembrit on Venemaa suhted Iraaniga olnud intensiivsemad kui USAga. Teheran teab väga hästi, et JN ei leia sanktsioonide suhtes üksmeelt kolmel põhjusel: erinevad strateegiad, diplomaatia ning majanduslikud sidemed. Ameeriklased pooldavad karmikäelist kohtlemist, samal ajal kui Euroopa loodab diplomaatia peale ning Hiina ja Venemaa ei kaota hetkekski silmist majanduslikku dimensiooni. Võlavaba Venemaa soovib oma rahvusvahelist staatust tugevdada, millest olulise osa moodustab kannakinnitamine Lähis-Idas. Iraan on Vene relvatööstuse teine sihtmaa. Üldiselt võib öelda, et Venemaa strateegia Iraani küsimuses on lühiajaline. Vene eliit püüab oma sissetuleku kiire kasvu kindlustamiseks kõiki hetkevõimalusi energeetika ning relvatööstuse vallas ära kasutada, valides parasjagu soodsama poole ning mõtlemata tulevikule. Paljude arvates on mõistetamatu Venemaa Iraani tuumaprogrammi soosiv poliitika, sest tuumariigina ohustaks Iraan Venemaa huve Kaukaasias (Tšetšeenias) ja Kesk-Aasias. Võib-olla naudib Venemaa lihtsalt Iraani segaduse varjus, ja ka selle osalise põhjustajana, naftasaaduste kõrget hinda oma rahakoti täitmiseks. (Thomas Gomart, Le Figaro, 31.08)

Skandinaavia ajakirjandus

Nii nagu suurele osale Lääne ajakirjandusest pakub huvi Iraan ja tema tuumarikastamisprogramm, pakub see huvi ka Skandinaavia ajakirjandusele.

Uraanirikastamine on Iraani sõnul võimalus hankida energiat, see olla täies ulatuses tsiviilprogramm, millele Iraanil on iseenesestmõistetav õigus. Läänemaailmale on see aga hoopis midagi muud – see on programm, mis ühest küljest hõlmab küll tuumaenergia tootmist, kuid teiselt poolt valmistab ette võimalusi tuumarelva valmistamist. Lääne niisugune reageerimine on loomulik, sest kui Iraan omaks tuumarelva, ei piirduks ta ainult Lähis-Ida kontrollimisega, vaid tahaks omada sõnaõigust rahvusvahelises ulatuses laiemalt. See omaks riski, mis oleks vastuvõetamatu kasvõi juba seetõttu, et Iraani fundamentalistid omavad suurt mõjuvõimu sõjaliste muslimiliikumistele seas, kes on USA ja Iisraeli võrdsustanud. Olukorda ei tee ka lihtsamaks Iraani enda sees toimuv võimuvõitlus fundamentalistide ja reformistide vahel. Ning veelgi hullem on see, et Lääs võitleb tuumaprogrammi edasiarendamise vastu, kuid teiselt poolt ei taha kaks mõjuvõimsat riiki - Hiina ja Venemaa – nende jaoks kasulikke majandussuhteid Iraaniga rikkuda ning pole kindlasti majandussanktsioonide kehtestamise poolt, rääkimata millestki enamast. Taolise Vene-Hiina suhtumise tulemit on näha Põhja-Koreas. Nagu Põhja-Koreagi, tahab Iraan „omi asju USAga otse ajada”, ning Iraan teab, et USAl ei ole muud võimalust kui pidada läbirääkimisi. Missugune oleks sanktsioonide kehtestamise tagajärg, ei oska keegi öelda, kuid see on üks võimalikest riskidest, mille Lääs peab enda kanda võtma. Võimalus on läbirääkimiste jätkamine, mida kasutab EL, kuid siiski tuleb selle kõrval alles jätta sanktsioonide või sõjalise jõu kasutamise võimalus (Juhtkiri, Jyllands-Posten, 2.09)

Iraanile anti võimalus aatomirikastamine lõpetada 31. augustini, Iraan seda võimalust ei kasutanud. USA soov oleks olnud koheselt Iraanile mõningad majandussanktsioonid kehtestada, kuid ELi välisministrid otsustasid oma kohtumisel 1. ja 2. septembril, et jätkavad Iraaniga dialoogi. Seetõttu palusid ELi riigid esimest korda ELi välispoliitika koordinaatoril Javier Solanal läbirääkimiste pinda sondeerida. Solana lubas kohtuda Iraani aatomialase tegevuse juhi Ali Larijaniga, kuid ütles ka, et ta ei plaani pikka aega kestvaid vestlusi, vaid mõningaid lühikesi ja konkreetseid kohtumisi. ELi välisministrid jõudsid läbirääkimiste pidamise osas konsensuseni, kuid aja suhtes, mille jooksul Solana peaks mingisugusegi tulemini jõudma, ei jõutud. Suur osa välisministreid pakkus uueks sanktsioonide tärminiks 15. septembri, mil toimub järjekordne välisministrite kohtumine. Ka Rootsi välisminister Jan Eliasson oli seda meelt, et Solana peaks kahe nädala möödudes olema mõningates punktides selgusele jõudnud. Ta loodab, et selles küsimuses jõutakse diplomaatilise lahenduseni. „Kuid kui tulemuseni ei jõuta, näeb ÜRO resolutsioon ette sanktsioone. Me ei ole veel sealmaal, et neid kehtestada, me tahame, et Iraan mõtleks ümber. See ei saa olema lihtne, sest iraanlastega on väga raske toime tulla. Eriti olukorra keerukust arvestades”, kommenteeris minister Eliasson. Kui aga jõutakse sanktsioonideni, on need tema arvates väga spetsiifilised ja puudutaksid näiteks mõningate juhtfiguuride varade külmutamist Läänes või nende liikumisvabaduse piiramist. Taani välisminister Per Stig Møller toetas läbirääkimiste pidamist Iraaniga. „Me ei peaks kiirustama, kuid samas ei saa me anda ka lõpmatuseni aega. Vähemalt võime me ennast selles osas kindlana tunda - oleme andnud endast kõik, et Iraan ei valmistaks tuumapommi,” ütles Møller. Nüüd jääbki ELil üle vaid leida otsetee Iraani ja tema juhtfiguurideni ning proovida jõuda positiivse tulemuseni (Marianne Björklund, Dagens Nyheter, 2.09; Jesper Kongstad, Jyllands-Posten, 3.09)

Soome ajakirjandus

Iraanile antud tähtaeg uraani rikastamise peatamiseks täitus ja Teheran ei paindunud. IAEA süüdistas Iraani tuumaprogrammi jätkamises ja järelevalve tahtlikus takistamises. ÜRO JN järgmine samm oleks otsustada sanktsioonide üle, millega sundida Iraan oma poliitikat muutma. Iraani juhid tunduvad arvestavat sellega, et JN pole piisavalt ühtne tugevateks meetmeteks ega USA piisavalt julge sõjaks. Halvim variant on see, et esimene arvestus on õige ja teine vale. Mõjuvate sanktsioonide teel on kaks takistust - Venemaa ja Hiina oma huvide tõttu ning Iraani tugev positsioon suure naftatarnijana, mida ei ole kerge mõjutada, ilma et samal ajal kõigutataks kogu maailmale olulist energiaturgu. See võib tekitada tõsise rahvusvahelise kriisi ning sellega peab Julgeolekunõukogu oma otsustes arvestama juba nüüd. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 2.09) ELi välisministrite mitteametlikul kohtumisel Lappeenrantas selgus, et EL ei kavatse esialgu seada tähtaega Iraani tuumaprogrammi peatamiseks. Rahvusvaheline üldsus on Iraani osas raskes olukorras. Kardetakse, et Iraan soovib endale tuumarelva, kuid sanktsioonidega ähvardamine võib pöörduda iseenda vastu. (Heikki Aittokoski, Helsingin Sanomat, 3.09) Iraani paindumatus avab uksed ÜRO sanktsioonidele. Koheseid majanduslikke või poliitilisi sanktsioone ei ole siiski oodata. JN püsiliikmed ja EL soovivad eelistada sanktsioonidele diplomaatiat. Mõõdukas poliitika, mida toetas ka Soome välisminister Erkki Tuomioja, on kahtlemata õige valik. Üksmeelsus sanktsioonide osas oleks igal juhul raske Hiina ja Venemaa vastuseisu tõttu. Iraan on teatanud, et on valmis lahendama probleemi läbirääkimiste teel. See on hea variant, vähemalt niikaua, kuni isegi IAEA ei suuda kinnitada, et Iraani tuumaprogrammil on tõesti sõjalised eesmärgid. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 2.09) Iraan on välja kaubelnud endale aega eriti oskuslikult, pakkudes uusi läbirääkimisi, kuigi need jäävad tulemusteta. Kokkulepet otsiv EL on kasutanud selleks palju aega ja vaeva. Küsimus on paljus muuski kui tuumarelvas. Tuumaohtu peetakse tõsiseks, kuna Iraan on esitanud väljakutse USAle ja Iisraelile, püüdes saavutada piirkondlikku suurriigi positsiooni. Iraan on saanud tegevusvabadust tänu USA terrorismivastasele sõjale. Lisaks tugevdab nafta Iraani kaarte. Iraani võimalused tekitada vastastele suuri probleeme kogu Lähis-Ida piirkonnas on tõelised ja suured, mistõttu tema ründamine paneb mõtlema ka kõige suuremaid ähvardajaid. Lääneriigid on olukorras, kus on vaid halbu ja veelgi halvemaid valikuid. Iraani ründamine tekitaks ettearvamatuid tagajärgi piirkonnale ja energiaturu kaudu kogu maailmale. Seda teatakse ka lääneriikides. Lahendusi püütakse leida läbirääkimiste teel, hoolimata kõvadest kõnedest. Kriis kestab veel pikka aega. (Olli Kivinen, Helsingin Sanomat, 5.09)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Uudisteagentuurid

Estonia will elect a president in September after preliminary votes failed to choose from a list of candidates, including an astronomer who would have been the country's first female head of state. The vote now will go to an electoral college, comprising 101 members of parliament and 246 representatives of local governments, which will decide the presidency on September 23. Political analysts and commentators say the incumbent, President Arnold Rüütel, is now expected to secure another five-year term in office because he has stronger support in the Electoral College. Whoever ultimately wins, the outcome will not affect the state's pro-Western and pro EU policies - nor its aim of adopting the euro as soon as possible - because the head of state is a ceremonial role and holds no real power. (Reuters, 29.08)

Estonian lawmakers failed for the third time to elect the next president. Former FM Toomas Hendrik Ilves fell four votes short of being elected. The deputy parliamentary speaker Ene Ergma missed out by just three votes. Since the current system of choosing Estonia's president was first used in 1996, parliament has not been able to elect the head of state because of the high threshold of support (2/3) required by a candidate to win. Two parties had ordered their lawmakers not to vote in parliamentary rounds, to allow the election to go to an electoral college, where the 101 members of parliament will be joined by 246 leaders of local government from all over the country. In that round, which is due to be held on September 23, incumbent President Arnold Rüütel, 78, who has not contested the parliamentary rounds, was expected to win, because of the broad support he enjoys in rural areas. The voting was delayed by a protest over alleged pressure on lawmakers from the centre-left Centre Party and People's Union to bar their members from taking part in the parliamentary rounds. But it was thrown out after "the election commission could not establish that undue pressure has been put on some deputies," election commission official Heiki Sibul said. "The rules of voting have not been violated," he said. Estonian newspaper Postimees said in an editorial that "The parliament expresses the will of the people and a clear majority of the people's representatives expressed the wish to see Ene Ergma, not Arnold Rüütel, in the president's office. If the electoral college elects Rüütel as president, we will have a president not trusted by representatives of the people, and representatives of the people whom the president does not trust." Rüütel himself was also dissatisfied with the way the presidential election was being held. "I'm not happy with what is happening in parliament now. I hope that the president will not be elected this way in Estonia again," he added. Ergma and Ilves called for the electoral system to be changed. "When one decision - to elect the president - can be taken by two different bodies, this will inevitably lead to tricks, as we have seen now," Ilves said. Centre Party leader Edgar Savisaar rejected the accusations of skulduggery: "All these tricks and talk about democracy - there is a very elementary thing behind it: they are trying not to let the matter into the electoral college, because they presume Rüütel has a better position there," he said. (Afp, 29.08)

Saksamaa ajakirjandus

Riigikogu valib presidenti. Favoriidiks peetakse praegust presidenti Arnold Rüütlit, kuid šansid on ka europarlamendi saadikul, Eesti endisel välisministril Toomas Hendrik Ilvesel. Presidendiks saab 2/3 riigikogu häältest kogunud kandidaat, aga ilmselt ei õnnestu nii palju hääli esimeses voorus kokku saada ühelgi kandidaadil. Ilves kasvas üles USAs, kuhu tema vanemad põgenesid N. Liidu okupeeritud kodumaalt. Aastatel 1988–1993 töötas ta Münchenis raadios Vaba Euroopa, mis toetas Ida-Euroopa demokraatlikke liikumisi. Eesti välisministrina pidi Ilves Saksa vestluspartneritele selgitama, et Eesti peab saama koha lääne organisatsioonides. Arnold Rüütlil oli ENSV Ülemnõukogu viimase esimehena suur roll Eesti taasiseseisvumisel. (Thomas Urban, SZ, 28.08)

Riigikogu ei suutnud presidenti valida ei valimiste esimeses, kui kandidaadina oli üles seatud riigikogu asespiiker Ene Ergma, teises (kandidaat Toomas Hendrik Ilves) ega kolmandas voorus. Ametis olev president Arnold Rüütel ei tahtnud oma kandidatuuri riigikogus üles seada, kuigi tema šansse taasvalituks saada peetakse suureks. Kuna riigikogus presidenti ei valitud, läheb ülesanne president valida valimiskokku, kuhu kuulub lisaks 101 riigikoguliikmele ka 246 omavalitsusesindajat. Valimiskogus on enamus maaregioonide esindajatel, mistõttu on Rüütli võimalused presidendiks saada suurimad. Presidendil on Eestis eelkõige esinduslik funktsioon. (Th, FAZ, 29.08; 30.08)

Eestis algasid presidendivalimised, kuid ilmselt läheb veel kuu, enne kui selgub praeguse presidendi, Arnold Rüütli järeltulija. Järeltulijaks võib olla ka Arnold Rüütel ise, kuigi ta siiamaani valimistel veel kandideerinudki pole. Kahel konservatiivsel erakonnal ja sotsiaaldemokraatidel on riigikogus 65 häält, mis on otsustatud anda 1. voorus ülesseatavale Ene Ergmale ning 2. voorus kandideerivale Toomas Hendrik Ilvesele. Mõlema kandidaadi puhul on küsitav kolme lisahääle saamine vastasleerist, sest nii Keskerakond kui Rahvaliit on otsustanud panustada ametis olevale presidendile. Rüütli sobivust presidendina jätkata ei kõiguta kahe erakonna arvates ei Rüütli kommunistlik minevik ega vanus. See, et praegune president pole eriti kõneosav, et tema inglise keele oskus on puudulik ning et ta rahvusvahelistel kohtumistel pisut saamatu on, räägib Rüütli toetajate sõnul pigem tema rahvalähedusest. (Reinhard Wolff, Die Tageszeitung, 29.08)

Prantsusmaa ajakirjandus

Doktorikraadiga 62-aastasel astrofüüsikul Ene Ergmal ei õnnestunud 28. augustil Riigikogus toimunud presidendivalimiste esimeses voorus valituks saada kuna ta ei saavutanud piisavat häälteenamust. Ergma, kes lootis saada Eesti esimeseks naispresidendiks, sai 101-st häälest 65. Teiseks parlamendis ülesseatud kandidaadiks on Euroopa Parlamendi liige, endine välisminister Toomas Hendrik Ilves. Rootsis sündinud ning USAs sirgunud, tugeva välispoliitilise taustaga väliseestlane on töötanud Raadio Vaba Euroopa juures ning olnud diplomaat. Nurjamaks kolme parempoolse ja ühe sotsiaaldemokraatliku erakonna ühiskandidaadi valimist, otsustasid 35 vasakpoolsete erakondade esindajat Riigikogus toimunud voorus hääletamisest hoiduda ning teha seda valimiskogus, kus nende soositud kandidaadil, ametisoleval presidendil Arnold Rüütlil, oleks enam toetust. 78-aastane president Rüütel on andnud nõusoleku teiseks ametiajaks kandideerimiseks. Ta ei esitanud oma kandidatuuri Riigikogus, vaid plaanib seda teha Valimiskogus toimuvas voorus, kus tal tänu maapiirkondade toetusele on paremad võiduvõimalused. Samas puudub tal poliitikute ning äriringkondade toetus, kes taunivad tema “paadunud nõukogude bürokraadi” minevikku. (Le Nouvel Observateur, 28.08)

Eesti parlament koguneb presidenti valima. Lõpptulemuse selgumine parlamendis on samas ebatõenäoline. Nimelt on nelja erakonna ühiskandidaadi Ene Ergma valimiseks puudu vaid mõned hääled. Vasakpoolne Rahvaliit ning Keskerakond leppisid omavahel kokku ametisoleva presidendi toetamise osas, mistõttu nad plaanivad parlamendis toimuvas voorus mitte osaleda ning panustavad 23. septembril asetleidvale hääletusele 347-liikmelises valimiskogus, kus praegusel presidendil, Arnold Rüütlil on maapiirkondade ning venekeelse valijaskonna toetusel suurem võimalus valituks saada. Ene Ergma põrumisel esitatakse Riigikogus uueks kandidaadiks Toomas Hendrik Ilves, kes on Rüütli suurim konkurent. Presidendivalimised võivad mõjutada ka parlamendivalimisi 2007. aastal. (Raphelle Pienne, L'Humanité, 28.08)

Eestis on parlamendisaadikutel raskusi uue riigipea valimisega. Väikeses Balti riigis, mis kahe aasta eest liitus ELiga ja mida võib nimetada Euroopa arenevaks "tehnoloogiatiigriks", elab 1,8 miljonit inimest. Saadikutel ei õnnestunud parlamendis presidendiks valida Riigikogu asespiikrit Ene Ergmad, keda soosisid kolm parempoolset ning üks sotsiaaldemokraatlik erakond. Häälteenamuse saavutamiseks jäi kolm häält puudu. Teises parlamendis asetleidvas valimisvoorus esitatakse kandidaadiks briljantne Europarlamendi saadik, 52-aastane Toomas Hendrik Ilves, kes on lõpetanud Columbia ülikooli ning olnud kaks korda Eesti välisminister. Rootsis sündinud ning USAs üleskasvanud Ilves oli pikka aega Raadio Vaba Euroopa Eesti osakonna direktor ning Eesti suursaadik USAs. Poleemikat tekitab kahe vasakpoolse erakonna - Rahvaliidu ja Keskerakonna otsus boikoteerida presidendivalimisi Riigikogus, toetamaks praegust presidenti - 78-aastast endist sovetipoliitikut Arnold Rüütlit. Keskerakonda kuuluv saadik Evely Sepp põhjendab erakonna seisukohta järgmiselt: "Toomas Hendrik Ilves ei ole lihtsalt usaldusväärne ning Ene Ergma on liiga parempoolne. See on igal juhul kindel, et meie ja Rahvaliit eelistame praegust presidenti, kelle võiduvõimaluse suurendamiseks me esimesel hääletusel ei osale." Arnold Rüütel keeldus Riigikogus kandideerimast, põhjendades seda nooremale generatsioonile võimaluse andmisega. Samas, juhul kui parlamendis presidenti ei valita, kandideerib ta 347-liikmelises valimiskogus. Analüütikute sõnul on Rüütlil head võimalused uueks ametiajaks valituks saada. Eesti riigipea institutsiooniline roll on limiteeritud riigi relvajõu ülemaks olemisega, kuid seisneb ka erakondadevahelise võimuvõitluse vahendamises. Post-kommunistlikule Eestile nagu ka teistele Balti riikidele, on iseloomulik valitsuse poliitiline ebastabiilsus. (Laure Mandeville, Le Figaro, 29.08)

Presidendi valimine esimeses valimisvoorus, Eesti ühekojalises parlamendis, ei pruugi õnnestuda. Suur toetus on Riigikogu asespiikril Ene Ergmal, kes on poliitikas edukalt figureerinud viimased kolm aastat. 2001. aastast ametisolev president Arnold Rüütel on kinnitanud, et kandideerib presidendiks vaid siis, kui Riigikogu ei suuda presidenti esimeses voorus valida. Eesti Põhiseadus näeb presidendivalimiste esimese vooru ebaõnnestumisel Riigikogus ette hääletust 347-liikmelises valimiskogus, mis koosneb 101-st parlamendisaadikust ning 246-st kohaliku omavalitsuse esindajast. Kaks parteid soovivad, et Rüütel ei osaleks esimesel hääletusel Riigikogus, vaid kandideeriks valimiskogus. (Le Figaro, 28.08; Les Echos, 29.08)

Soome ajakirjandus

Soomes kasutati aastaid tagasi presidendivalimistel vägagi küsitavaid abinõusid. Eesti presidendivalimiste kohta võib aga öelda, et naaber oskab veelgi paremini intriige punuda. Seda, et ükski kandidaat ei saa Riigikogus piisavat häälteenamust ja presidendi valimine jätkub valimiskogus, kus Arnold Rüütlil on suuremad võimalused valituks saada, osati ette arvata. Valimiste esimeses voorus oli ainsaks kandidaadiks nelja erakonna poolt esitatud Riigikogu aseesimees Ene Ergma, teises voorus kandideerib EP välisasjade komisjoni esimene asepresident Toomas Hendrik Ilves, kellel on vähemalt mingid võimalused president Rüütlile väljakutset esitada. Kuna osati arvestada, et Ergmal jääb puudu vaid mõni hääl, keelasid Keskerakond ja Rahvaliit oma liikmeid salajasel hääletusel osalemast. Eesti parlamendile ei tee selline tegevus ja suutmatus presidenti valida au. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 29.08) Presidendivalimiste hääletus Riigikogus jäi ootuspäraselt formaalsuseks. Hääletusel osales 101 Riigikogu saadikust vaid 65. Riigikogu aseesimees Ene Ergmal jäi vajalikust 68 häälest puudu kolm häält. Ergmat toetasid Isamaaliidu ja Res Publica liidu saadikutele lisaks Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna saadikud. Keskerakonna ja Rahvaliidu saadikud saabusid riigikokku, kuid ei osalenud hääletusel, kuna ei soovinud riskida sellega, et kolm saadikut oleksid salajases hääletuses poolt vahetanud. Keskerakond ja Rahvaliit toetavad praegust presidenti Arnold Rüütlit, kes on lubanud kandideerida alles siis, kui Riigikogu ei saa presidenti valitud. Enne valimisi oli teada, et Rüütel ei oleks saanud Riigikogus piisavalt hääli, et saada valituks teiseks ametiajaks. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 29.08) Presidendivalimiste esimeses voorus Riigikogus toetas Reformierakonna, Res Publica, sotsiaaldemokraatide ja Isamaaliidu kandidaati Ene Ergmat 65 saadikut. Teises valimisvoorus on presidendikandidaadiks tõenäoliselt Toomas Hendrik Ilves. Presidendiametist jäi Ergmal puudu kolm häält. Keskerakond ja Rahvaliit ei osalenud vastavalt erakondade juhtide otsusele salajasel hääletamisel. Ergmat toetanud erakondade esindajad olid rahul sellega, et kõik nende saadikud hääletasid nii nagu oli kokku lepitud. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 29.08) Eesti president jäi parlamendi esimeses hääletusvoorus ootuspäraselt valimata. Arnold Rüütlit toetavad Keskerakonna ja Rahvaliidu saadikud ei osalenud hääletamisel ning nende kõrvalejäämise tõttu ei olnud võimalik presidenti valida. Teises voorus on presidendikandidaadiks Toomas Hendrik Ilves. Tõenäoliselt ei saa ka Ilves vajalikku häälteenamust. Sel juhul jätkub presidendivalimine valimiskogus, kus toimub 23.septembril Ilvese ja Rüütli kahevõitlus. Keskerakonna ja Rahvaliidu otsus hääletust boikoteerida sai teiste erakondade ja meedia karmi kriitika osaliseks. Edgar Savisaare ja Villu Reiljani parteidistsipliin on karm, kõigil Keskerakonna ja Rahvaliidu saadikutel keelati hääletussedeli väljavõtminegi. (Ivo Laks, Etelä-Suomen Sanomat, 29.08) Presidendi valimistest on Eestis tehtud väärtusetu näidend. Omapärane valimisviis võimaldab erakondadel mänge, millest on demokraatia kaugel. Eesti uue presidendi valimine on käivitunud kummalise, varem kindlaksmääratud käsikirja järgi. Esimene valimisvoor tõestas, et valimisviis pakub erakondadele võimalust demokraatiat halvustada. Keskerakond ja Rahvaliit hääletamisel ei osalenud. Mitteosalemisega kindlustasid nad, et Ene Ergma ei saaks vajalikku häälteenamust. Järgmises valimisvoorus kordub sama Toomas Hendrik Ilvesega ning seejärel jätkub presidendivalimine valimiskogus, kus Keskerakond ja Rahvaliit loodavad saada piisavalt hääli praeguse presidendi Arnold Rüütli toetuseks. Selline taktika on alaväärtuslik. Eesti sisepoliitika on olnud ebastabiilne, mida seletatakse demokraatia noorusega, kuid mingil hetkel võiks poliitikutelt oodata täiskasvanulikumat käitumist. Ükskõik kes presidendiks valitakse, on autoriteedi saavutamine raske, kuna valimisprotsess on olnud pelgalt poliitiline farss. Eesti erakondade käitumise tõttu on presidendi praegune valimismudel muutunud kahjulikuks riigi demokraatiale. (Juhtkiri, Kaleva, 29.08) Keskerakond ja Rahvaliit jätsid Riigikogus peetud presidendivalimistel välja võtmata hääletussedelid ja muutsid sellega farsiks kogu valimise. Riigikogus toimuvate valimiste muutmine farsiks on äratanud Eestis tugevat protesti. Toompeal korraldati meeleavaldus, kus tuletati saadikutele meelde nende põhiseaduslikke kohustusi. Mitmed Keskerakonna ja Rahvaliidu saadikud tundsid juhtunu pärast häbi, kuid partei korrast peeti kinni. Keskerakonna juht Edgar Savisaar ja Rahvaliidu juht Villu Reiljan ei usaldanud oma vägesid isegi niipalju, et oleksid lubanud välja võtta hääletussedelid. Siis oleksid erakonnad riskinud sellega, et keegi saadikutest oleks võinud hääletuskabiinis vastu võtta iseseisva otsuse. (Jorma Rotko, Kaleva, 29.08) Eesti presidendi valimised lähevad pärast Riigikogus toimunud farssi valimiskogusse. Üheks kandidaadiks on sotsiaaldemokraatide europarlamendi esindaja Toomas Hendrik Ilves, teiseks president Arnold Rüütel. Valimiskogus võib oodata põnevamat esitust kui parlamendis. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 30.08) Toomas Hendrik Ilves ei saanud Riigikogu teises hääletusvoorus piisavalt hääli, et tulla valituks Eesti presidendiks. Ilvest toetas 64 saadikut, valituks saamiseks oli vaja 68 häält. Keskerakond ja Rahvaliit, kes toetavad president Arnold Rüütli jätkamist presidendina, boikoteerisid hääletust nii nagu esimeses voorus, kui kandidaadiks oli Riigikogu aseesimees Ene Ergma. Presidendi valimine jätkub nüüd valimiskogus. (Ivo Laks, Etelä-Suomen Sanomat, 30.08) Pärast N. Liidust lahkumist valis rahvas Eesti presidendi otsevalimistel. Valiti Lennart Meri ja valik oli õnnestunud. Mingil põhjusel ei usaldanud eesti poliitikud rahva hindamisvõimet, vaid lõid valimismudeli, mis meenutab rohkem lotot kui presidendivalimisi. Igal uue süsteemi järgi korraldatud presidendivalimisel on parlament ebaõnnestunud ja valimised on jätkunud valimiskogus. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 30.08) Presidendivalimiste teine voor kulges ennustuste kohaselt. Toomas Hendrik Ilves ei saanud vajalikku häälteenamust ja presidendi valimine läheb valimiskogusse. Sotsioloog Juhan Kivirähki arvates võidaks Ilves presidendivalimised, kui rahvas saaks presidenti otse valida. Arvamusuuringud näitavad, et Ilves on rahva soosik presidendi ametisse. Valimiskogu tulemust on võimatu ette ennustada, kuna nii Ilvese kui ka president Rüütli toetus on tõenäoliselt peaaegu võrdne. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 30.08)

Norra ajakirjandus

Eestis seisavad presidendivalmistel vastastikku vana ja uus aeg. Paljud soovivad praeguse presidendi, 78-aastase Arnold Rüütli eemaldumist poliitikast, kuid tema pooldajad on näidanud ennast vilunud ja tarkade taktikutena, mistõttu ei õnnestunud eile Eestile uut presidenti valida. Kaks erakonda, kes pooldavad Rüütlit, hoidsid hääletamisest kõrvale, kindlustamaks, et keegi nende seast ei tunneks kiusatust valida ülesseatud kandidaadi poolt, mistõttu Ene Ergmal jäi väga vähe presidendiks saamisest puudu. Täna on valimiste uus voor, kus kandidaadina on üleval Toomas Hendrik Ilves. Ilves on üsnagi noor ja esindab poolt, mis soovib Eestit moderniseerida ning viia riik lääneeuroopalikku poliitikasfääri. Omalt poolt pole aga ka Rüütel olnud halb president, olles Eesti poliitika moderaatoriks, kuna riigis on palju noori poliitikuid, kes sooviksid ilma igasuguste vastuväideteta järgida kõige äärmuslikumat kapitalistlikku poliitikat. Kui presidenti ei valita riigikogus, viiakse hääletamine septembri lõpus valijameeste kogusse. Siiski on ükskõik, kas presidendiks saab Rüütel, Ilves või keegi kolmas, Eesti on niikuinii kiirel teel olemaks normaalne, tehnoloogiliselt väga modernne Euroopa riik (Halvor Tjønn, Aftenposten, 29.08)

Majandus

Uudisteagentuurid

Estonian software developer Helmes said that net profit more than tripled in the first half of 2006 compared with the same period last year, to reach 11 million kroons. Helmes was created in 1991 and has grown to become the largest software development firm in Estonia, a country at the cutting edge of information technology. Half-year sales amounted to 67.7 million kroons, an increase of 86% over the same period in 2005, the company said in a statement. "The half-year results have surpassed our expectations for the entire year," said CEO Jaan Pillesaar. "Considering the potential of Helmes, rapid growth like this is logical," he said. Estonia topped a list compiled by the World Bank of countries, which are well advanced in preparing for a knowledge-based economy, ranking just below the US and above the 15 older member states of the EU, which the Baltic state joined in 2004. (Afp, 31.08)

Saksamaa ajakirjandus

Teiste Läänemere-äärsete riikide seas paistab oma liberaalse majanduspoliitikaga silma Eesti. Liberaalset majanduspoliitikat on aetud alates võimuvahetusest 1991, samuti on püütud vältida riigi sekkumist majandusse. Seega pole välisinvestoritele seal tegutsemiseks praktiliselt mingeid takistusi. Kui võrrelda Läänemere-äärsete riikide majanduskasvu ELi maade majanduskasvuga, paistavad jällegi silma Balti riigid - 8% aastas. ELi liikmetega võrreldes on see näitaja suur. Baltimaade kaubavahetus toimub 50–70% ulatuses teiste Läänemere-maadega. Balti riigid kauplevad palju ka omavahel. Põhjus peitub selles, et kui N. Liit lagunes, pidid Baltimaad väliskaubanduses täielikult ümber orienteeruma. Toona oli lihtne pidada kaubavahetust omavahel, nüüd suundutakse juba ka maailmaturule. (Petra Schellen, Die Tageszeitung, 30.08)

Soome ajakirjandus

Soome majanduspoliitika mõttekoja EVA (Elinkeinoelämän valtuuskunta) korraldatud sümpoosionil “Mida Soomel on Eestilt õppida?” oli peateemaks ühtne tulumaksumäär. Ühtne tulumaks on märkimisväärseim erinevus riikide majanduspoliitikas. Eestis on ühtne tulumaksumäär olnud kasutusel üle kümne aasta. Eesti peaministri Andrus Ansipi arvates on see Eesti edu ja tugeva majanduskasvu võti. Soomes on progressiivne tulumaks ning Soome peaministri Matti Vanhaneni sõnul ei ole Soomel kavatsust seda muuta. Soome on põhjamaine heaoluriik, Eesti aga liberaalne majandusriik. Soomes on Eesti mudeli toetajaid, kuid nii on ka Eestis Soome mudeli hindajaid. Vastust küsimusele, mida Soome võiks Eestilt õppida, ei saadud, sest ühest vastust lihtsalt ei ole olemas. (Jussi Niemeläinen, Helsingin Sanomat, 29.08)

Kankaanpään ja Vetelin teetöid teostab alates oktoobrist eesti ettevõte. Esimest korda siirdub teede korrashoid välismaisele firmale. Hanke võitis Tiehallinto oma õpipoiss AS Teho. Soome on varasematel aastatel arengukoostöö raames õpetanud eestlasi teedehoolduse ja liiklusturvalisuse arendamises. Eestlaste tulek tekitab elevust. Soomlased on harjunud olema juhtivatel kohtadel ja palkama tööjõudu Eestist, nüüd aga on olukord vastupidine. (Riitta Vainio, Helsingin Sanomat, 30.08)