Nädal välismeedias 20.-26. märts 2006

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Lennart Meri, Poliitika, Majandus, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

EU leaders said they were ready to press ahead with reforms to boost economic growth and create jobs even as protests raged in France against plans for easier hiring and firing. "For the European social model to be sustainable, Europe needs to step up its efforts to create more economic growth, a higher level of employment and productivity while strengthening social protection," the EU leaders said in a statement. "Given the gradual economic recovery under way, further efforts to be undertaken are expected to increase European employment by at least 2 million jobs yearly until 2010," the EU leaders said at the end of the summit. (Reuters, 24.03)

EU leaders agreed in principle to water down reforms aimed at increasing cross-border competition in its services market. "We fought hard so that the EP's proposal is now to be put into practice, first by going into the Commission proposal and then coming to Council and we reached a unanimous conclusion on that," said Austrian Chancellor Wolfgang Schüssel. Liberal old-member states such as Britain were disappointed by parliament's compromise, but British PM Tony Blair said it was a step in the right direction: "We would have wanted the services directive to go further and so would a lot of other countries around the table, but on the other hand this will be a substantial move in the direction of opening up the services sector across Europe." (Reuters, 24.03)

EU leaders gave the go-ahead for a common energy policy to be drawn up but disputes over energy liberalisation and cross-border mergers reverberated round their summit. "I'm very delighted that the leaders are backing our call for an energy policy for Europe, that it makes sense to have a common strategy for Europe," EC President Jose Manuel Barroso said. "We cannot be open for business with the rest of the world and closed to each other," he said in a clear reference to moves by some members to protect their main energy companies from foreign predators. (Reuters, 24.03)

British PM Blair said that debate on energy markets in particular had been productive. "We are going to have a mid-2007 date for energy liberalisation and that is extremely important. It will help consumers. It will help business. It shows Europe moving in a reforming direction. It's been a very worthwhile summit," he said. (Afp, 24.03)

Austrian FM Ursula Plassnik rejected the idea of a quick fix on the issue of jobs. "Neither the EU governments alone nor the EU can create jobs, they can only improve conditions to produce more jobs," she said. "We cannot give the impression at the European level that it is possible to push a button and Europe will have jobs," but the union should encourage growth, she said. She also argued that the European constitution should be left aside for the moment. "I do not think the constitution is 'the' issue that is most on the minds of European citizens," she said, adding that job security, energy, youth and trust in the European project in general were more major concerns. Europe needed to get past what she called the "minute of shock" that followed the French and Dutch rejections of the constitution, she said, adding the process of ratifying the constitution was still underway in Belgium, Estonia and Finland. But it also had to be realistic and acknowledge there was no easy solution, that the constitution could not be cut and pasted together after it had been approved by several states, and that any further discussion on the issue should have the support of all of 25 European members, she added. (Afp, 26.03)

Majandus

EU leaders must accept continent-wide industrial "champions" and not just think nationally, German Chancellor Angela Merkel said. "For me it is certainly clear and I think it's clear for most that as the EU, we can only have an internal market when electricity flows freely and when we accept European champions and not just think nationally," she said. (Reuters, 23.03)

British PM Tony Blair said that the EU is heading in the right economic direction with member states to take steps to open up their markets. Blair said: "I don't think there is any doubt about the direction of travel. The direction is towards liberalisation. The arguments are moving, in our view, in the right direction. The healthy thing about the debate is that, I think, it's being won by those in favour of more open markets.” (Afp, 24.03)

President Vladimir Putin wants more European investment in Russia's energy sector and a long-term supply partnership with the EU but won't open Russian gas pipelines to third party suppliers, EC President Jose Manuel Barroso said. Barroso made clear he had failed to persuade Putin to ratify the Energy Charter Treaty that would require Russia to give access to its pipeline network to third countries. "Putin remains very committed to the well-known positions of Russia when it comes to the Energy Charter. They are not going to ratify it, at least at this stage. They are also very closed on matters referring to third party access to the network inside Russian territory." However, Barroso said the good news was that Putin was very committed to making Russia a credible, stable partner as an oil and gas supplier to Europe and was keen to see European investment in the Russian energy sector. "I believe there is room for further negotiation and for establishing a true partnership," he said. Barroso rejected Poland's call for an "Energy NATO" excluding Russia to guarantee security of supply, saying a cooperative relationship with Russia was a better way. He said: "I don't think the idea of having kind of a parallel with military defence organisation is the best one when we precisely want to make it as cooperative and inclusive as possible. I believe the best approach is a cooperative one and not a confrontational one." (Reuters, 20.03)

Laienemine

The EU returned to tough debate on how far the bloc should expand, considering public fatigue with enlargement, and how to reform its overstretched institutions to cope with new members. "The Austrian presidency wanted to have a strategic informal debate on what are the limits of the EU, how to restore citizens' support for enlargement and, finally what to do with the EU constitution," an EU diplomat said. "Should we first define the borders of Europe and then enlarge or should we first have a new rule-book for the EU? We need to give answers to those questions, but the debate can be long," said Polish FM Stefan Meller. (Reuters, 23.03)

Välispoliitika

The EU and Russia could soon sign two agreements easing visa controls between the two sides and allowing the readmission of illegal immigrants and rejected asylum-seekers to Russia, the EC’s vice-president Franco Frattini said. "If before - fine, if not, up to the margins of the Sochi meeting, these two agreements will be signed,” he said. (Afp, 22.03)

Kosovo's ethnic Albanian government must take action now to protect its Serbian minority, the EU’s foreign policy chief Javier Solana told new Kosovan PM Agim Ceku. "For a long time there has been a lot of talk but not much action. I think we have to reverse that now, to talk less and act more," Javier Solana said after talks with Ceku. "I insist very much that this is fundamental." Ceku pledged to work on the EU's demands to enhance Serbian minority rights and build trust: "We would like to make gestures in the coming months to send signals that we are very clear on integrating minorities. We are very clear on wanting Serbs to stay in Kosovo, to be equal, to be free, to be secure, and to love Kosovo and make it home and to treat Kosovo as home as well." (Reuters, 22.03)

The EU agreed to impose sanctions on Belarus leaders. Austrian FM Ursula Plassnik said: "The EC has decided to take restrictive measures against those responsible for the violations of international electoral standards including President Lukashenko." (Reuters, 24.03) She said the union did not want to isolate the Belarussian people and "decided to impose restrictive measures against those who are responsible for the lack of free and fair elections." "It was not possible to elect the leadership freely and fairly at these elections, but we are not giving up hope," she said. (Afp, 26.03)

Five European ambassadors joined protestors on Minsk's main square in a mark of solidarity with a demonstration against President Alexander Lukashenko's disputed re-election victory. A group of diplomats, including ambassadors from Britain, France, Germany, Italy and Latvia, visited a small tent camp set up on Oktyabrskaya Square. "I came to see how people live and particularly how the right of free assembly and free speech is guaranteed for the population," said Stephane Shmelevsky, France's ambassador to Minsk. "This assembly is totally peaceful and I don't think this poses any threat to public order," Shmelevsky said. The charge d'affaires from the Czech embassy, Vladimir Ruml, said: "We will continue supporting all that is democratic in Belarus. We hope they'll understand that all Belarussian people have the right to free speech and free assembly," Ruml said. Maira Mora, Latvia's ambassador, said: "I hope in the future they won't have to go on the square. That they'll be able to express themselves on the TV and radio." (Afp, 21.03)
Russia's endorsement of the presidential elections in Belarus puts it at odds with the US and EU, which have denounced the vote as illegitimate and called for tougher sanctions against the hard-line regime. Analysts say the Kremlin still considers Belarus a strategic ally and a sort-of buffer against NATO expansion in the region. Moscow is also fearful that backing any democratic movements in the region would lead to a domino effect that would not necessarily stop at Russia's doorstep. "The political leadership in Russia has rightly or wrongly identified instances of democratic revolution in the post-Soviet space as a threat to itself," said Celeste Wallander, director of the Russia and Eurasia Program at the Washington-based Center for Strategic and International Studies. "We saw that in their policy of rapprochement with Islam Karimov's Uzbekistan, we've seen it with Nursultan Nazarbayev's Kazakhstan and now we've seen it in Lukashenko's Belarus," she added, referring to the hard-line regimes in all three countries. "So Belarus is the next door domino and they don't want to see it gets knocked down." Ariel Cohen, a Russia expert at the Heritage Foundation in Washington, said Moscow's congratulatory message to Lukashenko was in line with its bid to fight off any democratic changes in the region, as was starkly demonstrated during the Orange Revolution in Ukraine. "Unfortunately the election in Belarus is part of the dividing lines that Russia is drawing in Central and Eastern Europe," Cohen said. "I think Russia is still fighting for domination in Ukraine and also in Belarus. "There is that conception that you have to have this buffer zone around Russia and that buffer zone has been breached because of the Orange Revolution in Ukraine," Wallander said. "I think the only thing we can hope for in Belarus is that sooner or later people will get fed up," Cohen said. (Afp, 21.03)

The exiled European Humanitarian University that was chased out of Belarus only to reopen in neighbouring Lithuania was granted 2.78 million euros by the EU and Nordic Council. "Our backing for the university represents long-term support for democracy by offering academic education based on values common for universities all over the world," said Per Unckel, Secretary General of the Nordic Council of Ministers. "Higher education is crucial in both human and societal development as it enhances critical thinking, active citizenship and ethical values," he said. Benita Ferrero-Waldner, European Commissioner for External Relations and Neighbourhood Policy, said in a letter that the support will allow Belarussian students to have access to higher education "with full freedom of expression and thought". "They will take home with them the experience of life in a democracy and a fuller understanding of the rights enjoyed by European citizens. This kind of contact is a lifeline to those in Belarus who yearn for an end to repression," she added. (Afp, 24.03)

Julgeolek

The defence ministers of Estonia, Latvia and Lithuania, Denmark, Germany and Poland pledged at a meeting to work together to improve the operational capacity of a NATO force based in Poland. "The defence ministers discussed continued cooperation within NATO's North East Multinational Corps. In 2007, the North East Multinational Corps will fill one of the leading roles in the International Security Assistance Force operations in Afghanistan," said Vineta Kleine, a spokeswoman for the Latvian defense ministry. (Afp, 21.03)

US President George W. Bush told NATO's Secretary General Jaap de Hoop Scheffer that he hoped the alliance would "take the lead" in ending violence in Sudan's troubled Darfur region. Doing so requires the African Union to formally ask the UN to take over control of the force, Bush said. "At which point, if that's done, the NATO can move in with US help inside of NATO to make it clear to the Sudanese government that we're intent upon providing security for the people there and intent upon helping work toward a lasting peace agreement," he said. Scheffer said: "I'm quite sure that when the UN comes, the NATO allies will be ready to do more in enabling a UN force in Darfur." (Afp, 20.03)

Bulgaria and the US have agreed to establish three U.S. military bases in the Black Sea state, despite polls showing widespread public opposition. The deal, under which up to 3,000 U.S. troops will be stationed in Bulgaria, is key to Washington's shift from large Cold War-era installations to smaller bases closer to the Middle East and Africa. "We are convinced that with this agreement, we will make Bulgaria, the US, Europe, the region, and the world as a whole a little more secure," said Lubomir Ivanov, Bulgaria's ambassador to NATO. (Reuters, 24.03)

About 6,000 military personnel from 17 NATO member states are due a large-scale exercise off the coasts of Denmark and Germany to test their rapid reaction capabilities, the alliance said. The manoeuvres, codenamed "Brilliant Mariner 2006", are due to last until April 6 and will take place chiefly in the North Sea and the Baltic. More than 60 warships, five submarines and 13 aircraft will take part, according to the allied maritime component command based at Northwood in Britain. Taking part are Belgium, Britain, Canada, Denmark, Estonia, France, Germany, Italy, Latvia, Lithuania, the Netherlands, Norway, Poland, Portugal, Spain, Turkey and the US. Units from non-NATO members Finland, Sweden and Ukraine are also expected to participate. (Afp, 23.03)

AJAKIRJANDUS

USA ja Suurbritannia ajakirjandus

Nädala välispoliitilistest teemadest kerkisid inglisekeelses ajakirjanduses esile Iraagi sõja kolmas aastapäev – daatum, mis osundas USA välispoliitikale antud regioonis laiemalt, ning samuti Valgevene valimistega seonduv.

USA kaitseminister Donald H. Rumsfeld õigustab arvamusartiklis kolme aasta tagust vägede sisseviimist Iraaki, mööndes, et terroristid näivad tunnistavat, et nad on Iraagis kaotanud. Rumsfeldi põhipostulaate on ka brutaalse türannia minevikkujäämine ning selle asendumine demokraatlike valimistega, ka riigi põhiseaduse väljatöötamine. Üks olulisemaid arenguid viimase aasta jooksul on Iraagi sunniitide osatähtsuse kasv kohalikus poliitikas. Hoolimata ikka veel esinevatest terrorismiaktidest on iraaklaste veenev enamus näidanud oma soovi Iraagi terviklikkus säilitada ning vältida etnilisi konflikte. Teine kõnekas seik Iraagi edusammudest räägib riigi julgeolekujõudude muutumisest nii suuruses, võimekuses kui ka vastutuselt – iraaklased ise saavad nüüd kaasa rääkida oma maa jaluleaitamises. USA kaitseminister rõhutab Iraagile osutatava rahvusvahelise tähelepanu jätkuvat vajadust. Kui pöörata snüüd Iraagile selg, tähendaks see sama, mis oleks sõjajärgse Saksamaa üleandmine natsidele. Tegemist oleks sedavõrd vääritu teoga kui me laseksime Ida-Euroopa vabanenud rahvastel naasta sovetliku domineerimise alla, kuna lääneriikidel ei jätku piisavalt kannatlikkust neid vabade riikide ülesehitustöös toetada. (Donald H. Rumsfeld, The Washington Post, 20.03) Mis seostub kolme aasta taguse USA invasiooniga Iraaki? Hea tahte koalitsioon, täidetud missioon, röövimised, massihävitusrelvade puudumine, enesetapupommitajad, violetsed sõrmed, õhkulastud pühamud. Invasiooni pooldajate peamiseks argumendiks on olnud väide, et Iraak on koalitsioonivägede kohalolekust ainult võitnud, sest just rahvusvaheliste vägede kohalolu annab kohalikele inimestele kindlustunde ja lootuse tulevikuks. International Herald Tribune kahtleb nende väidete paikapidavuses, märkides, et viimase kolme aasta sündmused on näidanud, kui vähe mõistavad USA liidrid Iraaki. Pigem on mällu sööbinud see, kui kehvasti on toiminud väljastpoolt tulev vabastamine. Kindralid, kes toona täitsid kaitseminister Donald Rumsfeldi korraldusi, mõistsid, millise hävingu nad põhjustasid. Loomulikult eksisteerib võimalus, et USA presidendi George W. Bushi tähelepanu ei juhitud sellele, kui halvasti teda tema otsustajad Pentagonis teenisid. Ent fakt, et Rumsfeld jätkab samal ametipostil, kõneleb sellest, et Bushil on ükskõik, ta eelistab jätkuvalt elada unistustemaailmas nagu tema kaitseministergi. Bushi ja Rumsfeldi soovmõtlemise sõnum on selge: iraaklastel läheb aina paremini ja nende riik on teel demokraatia poole. Kuid kui Iraaki tungimist põhjendada katsega Lähis-Ida keskse positsiooniga riigis püsivat demokraatiat luua, et eeskuju nakataks regiooni teisigi maid, siis tuleb tunnistada, et antud aktsiooni tulemused on olnud hävitavalt halvad. Kui just Bush ei pea edusammuks terroristide võitu Palestiina valimistel Gaza sektoris ning Jordani jõe läänekaldal. Iraan näitab oma kasvavat võimukust iga tunniga. Afganistanis on USA väeüksused liiga väikesed, tegemaks enamat kui kaitsta valitsust Kabuli kesklinnas. Meil pole aega kujutluspiltideks, mis saanuks siis, kui Bush oleks kolm aastat tagasi vaadanud Iraaki nii nagu see tegelikult oli, mitte nii nagu ta ise tahtis, et see oleks. (Juhtkiri, International Herald Tribune, 20.03) Hetkel on käes mõttepausi aeg, kas USA ja Suurbritannia väed teenivad Iraagis kodusõda ärahoidvat eesmärki. Iraaklaste võimuses on otsustada, kas erineva usutunnistusega inimesed saavad koos elada ning kas okupatsiooniväed on osa lahendusest või osa probleemist. (Juhtkiri, Financial Times, 20.06) USA endine välisminister Madeleine Albright tuletab oma Iraagi-teemalises artiklis meelde, et välispoliitikas ei tööta suhtumine hea versus kuri, ehkki aeg-ajalt on retoorilise efekti saavutamiseks ennast nõnda mugav väljendada. Ehkki ametisolev USA valitsuskabinet pole just tuntud väärt nõuannete kuuldavõtmises, annab Albright kolm soovitust. Esiteks: kas me üldse tegelikult mõistame, mida tähendab soov „teha lõpp türanniale selles maailmas”. Kui me keerukaid küsimusi otsekohe lahendama ei hakka, jääbki see fantaasiaks. Teiseks: USA peaks loobuma igasugustest Iraani režiimi muutmise katsetest, mitte et režiim ei vajaks muutmist, vaid USA sekkumine teeb selle vähetõenäoliseks. Kolmandaks: USA administratsioon peab lõpetama pasjansi ladumise ajal, mil Lähis-Ida ja Pärsia lahe liidrid pokkerit mängivad. (Madeleine Albright, Financial Times, 24.03)

Valgevene valimised poleks maailmas kindlasti sedavõrd suurt huvi äratanud, kui taas presidendiks pürgivat Aleksander Lukašenkat ei saadaks eelmistest valimistest saadik slepp – kahe poliitilise vastase ning ärimehe ja ajakirjaniku kadumine. Nagu siis, teatasid rahvusvahelised vaatlejad nüüdki tänavarahutustest, mille Lukašenka poolt juhitud võim kiiresti ebaseaduslikeks kuulutas, et siis demonstrante pokri pista. Hea uudis on see, et 51 aastane, suhteliselt noor Lukašenka pole igavene. Tema eakad toetajad on suremas, internetiajastul ja lääne demokraatlike naabrite mõjul peaks presidendi juhitud infoblokaad koost lagunema. (The Economist, 24.03) USA juhtivaid väljaandeid The Washington Times kõneleb Valgevenes toimunud „valimistest”, kus sõltumatu meedia oli vaikima sunnitud. Lukašenka poliitilistele vastastele heideti ette sanktsioneerimata ürituste korraldamist ning sagedased olid ka teated valijate füüsilisest mõjutamisest. Vähe sellest, valimiskomisjoni liikmed keeldusid hääletussedeleid korrektselt lugemast, nii et ka OSCE vaatlejad kuulutasid valimised ebademokraatlikeks. (Juhtkiri, The Washington Times, 22.03) Demokraatia vaenlaste leeris on Lukašenka vana olija, steppide Hugo Chavez. Tänu USA välisminister Condoleezza Rice’ile teatakse teda kui Euroopa viimast diktaatorit. Demokraatia pooldajate jaoks on Lukašenka tegelikkuse meeldetuletus. Kaksteist aastat tagasi tuli ta ei kusagilt, et võita viimastel vabadel valimistel Valgevenes iga kolmas hääl neljast. Noore riigi institutsioonid olid sääraseks otserünnakuks liiga nõrgad, et vastu seista, ning elanikkond oli liiga hirmul, mäletades veel sovetiaja repressioone. Mida on Lääs Valgevene heaks teinud? Lisaks moraalsele toele eraldas USA Valgevene demokraatiale sel aastal 21 miljonit dollarit. Opositsiooniliider ja Lukašenka vastaskandidaat Aleksander Milinkievitši sõnul on toetussummad kulunud meediale, et inimesi paremini informeerida. Ent välisvaluuta ei toonud inimesi tänavale vabaduse eest võitlema ei Ukrainas ega Gruusias, ka Valgevenes sõltub kõik eeskätt valgevenelastest endist. (Matthew Kaminski, The Wall Street Journal, 20.03) ELil ja USAl on täielik õigus Lukašenka hukka mõista. EL peaks hukkamõistvatest sõnadest kaugemale jõuda ja koordineeritult tegutsema hakkama, näiteks viisarežiimi kohandamisel tegelikule olukorrale vastavaks. Samuti oleks vaja suurendada toetust Valgevene demokraatiale ja kodanikuühiskonnale, osutada abi sõltumatutele organisatsioonidele ning vähendada viisatasu üksikisikutele, eraldada stipendiume ja stažeerimistoetusi. Majandussanktsioonidel pole mõtet, Valgevene mängib võtmerolli Venemaa nafta- ja gaasitransiidis, EList poleks tark sekkuda poliitikaga kaubandussuhetesse, sest just Venemaalt ootab EL kaubavahetuse depolitiseerimist. Küll aga saab Valgevenet mõjutada Venemaa kaudu. Näiteks G8 sellesuvine kohtumine Peterburis peaks kindlasti sisaldama Valgevene teemat. (Juhtkiri, Financial Times, 21.03)

Saksamaa, Austria ja Šveitsi ajakirjandus

Valgevene sündmused, valimised Ukrainas, kaos Iraagis, ususallivuse probleemid Afganistanis, ELi eelarve ja eurotsooni laienemine, samuti ELi ühine poliitika energeetika valdkonnas olid läinud nädala olulisemateks teemadeks saksakeelses pressis.

Kaos ja vägivald muudavad argipäeva Bagdadis dramaatiliseks olelusvõitluseks. Peaaegu kõik naftajuhtmed on õhitud, bensiini veetakse kanistritega Türgist. Vaid üks naftatöötlemistehas riigi lõunaosas töötab veel. Elektrit ja vett saab Bagdadis ühe tunni ööpäevas. Šiiidi surmaeskadronid ründavad üha sagedamini sunniite, et terrorirünnakute eest kätte maksta. Šiidi linnaosades toimuvad tõelised tapatalgud, sunniite kas sunnitakse ülepeakaela põgenema või tapetakse kohapeal. Keegi ei saa seda peatada, kõige vähem politsei. Osaliselt võib tegu olla siseministeeriumi iseseisvunud grupeeringutega. Sunniidid relvastuvad samuti, mehi tuleb juurde riigi teistest piirkondadest, suur hulk relvi on juba saabunud Bagdadisse. (Erwin Decker, Der Tagesspiegel, 20.03) Võitlus jätkub. President Bush kutsub oma kaasmaalasi üles vastu pidama. Hukkunud ameeriklaste arv ulatub üle 2130. USA väed lahkuvad alles siis, kui iraaklased ise korda majas hoida suudavad. Kuid olukord muutub aina keerulisemaks. Omaaegne julgeolekuspetsialist Zbigniew Brzezinski arvab, et on vale oma vägede saatust iraaklaste õnnestumistest sõltuvaks teha. USA peaks lihtsalt konkreetse vägede väljaviimise plaani paika panema, näiteks aasta lõpuni, ning sellega iraaklasi julgustama intensiivsemalt omaenda julgeolekuga tegelema. (Christian Wernicke, SZ, 21.03) Ameeriklased vabanevad üha enam illusioonidest Iraagi tuleviku suhtes. Iraagi sõja kolmanda aastapäeva puhul ei toimunud küll suuri demonstratsioone, kuid küsimus on aktuaalsem kui kunagi varem. Iraagi-sisesed vastuolud ei ole välisjõudude poolt lahendatavad. Üha enam eri leeride poliitikuid jõuab veendumusele, et sissetung oli viga. Kuid vaid 30% rahvast arvab, et väed tuleks kohe koju tuua. Iraaklasi ei tohiks hätta jätta. Demokraatia saavutused Iraagis on silmapaistvad, kuid kui püsivad need on, selles valitseb tõsine kahtlus. Pärast šiiitide peamošee õhkimist pole vägivallal enam lõppu. Ülemjuhatus eitab kodusõja puhkemist ning ei näe seda ka puhkemas. See on tegelikult tõlgendamise küsimus, millal täpselt piir ületatakse. (A.R., NZZ, 22.03)

Riikide nimistus, kus rikutakse inimõigusi ja ÜRO hartat, on ülekaalukalt palju araabia maid. Nüüd on ka araablaste seas puhkenud diskussioon inimõiguste universaalsuse teemadel. Ja need vaidlused on palju kriitilisemad kui meile eemalt tunduda võib. Seda, et põhjused peituvad olemasolevas poliitilises süsteemis ja ühiskonnakorralduses, teadvustavad endale paljud. Ainus tee inimõigusteni on - saavutada põhjalikud ja püsivad muutused. Doha konverentsil arutasid araabia maade riiklikud ja valitsusvälised inimõigusorganisatsioonid võimalikke perspektiive. Nenditi, et valitsused rõhuvad liialt “kodanike ühtsusele”, puudulik on kasvatussüsteem, poliitiline süsteem on ebademokraatlik. Üksnes väline surve annaks lootust midagi muuta. Praegu aga kontrollivad diktaatorid inimeste elu pea igal tasandil. Araabia maades on liiga palju erikohtuid ning puudub vaba ajakirjandus. Muutustele annaks tõuke sõnavabaduse kehtestamine ja valitsusväliste organisatsioonidele suurema tegevusvabaduse andmine. Araabia maades pole inimestel õigust teadmistele, nad on kirjaoskamatud, ükski araabia ülikool pole maailma juhtivate seas. Õpikud kultiveerivad inimõigustevastast ideoloogiat. Paljud mõtlejad tahavadki naasta aegadesse, mil islami teoloogia oli kreeka filosoofia mõjul üks maailma liberaalsemaid. Kõik uuendused aga peavad lähtuma islamist, mitte läänest tulenema. Sel juhul võivad nad ka õnnestuda. (Rainer Hermann, FAZ, 21.03)

Usutluses ajalehele Die Welt märgib EK president Barroso, et kes veel kui mitte EK peab kaitsma Euroopa siseturu põhimõtteid. On oluline, et just EK Lissaboni põhimõtteid edendab, sest pole lootustki, et liikmesriikide valitsused asjast tegelikult aru saama hakkavad. Samas ei tahaks EK valitsustele järelaitamistunde anda. Kuid kahjuks osutavad liikmesriigid alati EK-le, kui midagi valesti on, ning võtavad loorberid endale, kui hästi läheb. Euroopa edendamine peaks olema meie ühine ülesanne ja vastutus. Lõppeesmärki polegi, oluline on protsess. Oleme täna olukorras, millest ei saanud pärast teist maailmasõda unistadagi. Ja arenguruumi jätkub. See, et meil praegu põhiseadust pole, ei peaks veel põhjust andma stagnatsiooniks. Tuleb rahulikult mõelda, arutada ja vaielda ning loodetavasti Saksamaa eesistumise ajal jõuame uute tulemusteni. 25 riigi energeetika miniturud ei suuda globaliseerumise väljakutsetele vastata, sestap on päevakorral ühine energiapoliitika, samuti ühise tööturu loomine ja võitlus protektsionismi, majandusliku natsionalismiga. Poliitiliste ja majanduslike projektide elavnemine aitab kaasa ka Põhiseadusliku leppe teostumisele. (Hannelore Crolly, Die Welt, 22.03) Soome endine välismajandus- ja eurominister Jan Vilen ütleb Austria ajalehele Die Presse antud intervjuus, et Soome ja Austria peavad olema põhimõtte- ja eesmärgikindlad. Väikesed liikmesriigid suudavad oma eesistumise ajal palju saavutada, sest nad tahavad seda suurtest rohkem. Pealegi usaldavad Euroopa kodanikud väikeriike sageli rohkem kui suurriike. Soomlase arvates on Lissaboni strateegia ja Põhiseaduslik lepe Austria eesistumise suurim väljakutse. (Susanna Bastaroli, Die Presse, 21.03) Eurooplaste protektsionism kahjustab Euroopat ennast. ELi suurim saavutus on ühine ja avatud turg. Oleme kogu maailmale näidanud, et kaubandusbarjääride lõhkumine toob kõikidele maadele rohkem stabiilsust, julgeolekut ja heaolu. Kurioosne on, et just nüüd, mil kogu maailma järgib ELi eeskuju, on nii mõnedki meil majanduspatriotismi harrastama hakanud. Et meie ettevõtted õitseksid, peavad nad maailma mastaabis konkurentsivõimelised olema. Protektsionism seda ei soosi. Vaevalt suudavad maailmas läbi lüüa ettevõtted, kes koduturul konkurentide eest nõnda kaitstud on. See ei soodusta ka uute töökohtade tekkimist. Iga valitsus satub kiusatusse kodanike survele järgi anda, kuid iga poliitik peaks endalt küsima, kas üks või teine otsus ka pikemas perspektiivis kodanikele kasulik on. Euroopa riigid ei ole üksteisele väljakutseks, õige väljakutse tuleb Aasiast. Kui me tahame sellele vastata, peame eelkõige oma kontinendil konkurentsiga asjad joonde ajama. (Douglas Alexander, Der Tagesspiegel, 24.03) ELi valitsusjuhid tegelesid Ülemkogul üksmeele otsimisega, selle asemel et 25 energia- ja tööturu avamist edendada. Midagi ei suudetud protektsionismi vastu ette võtta, ja see maksab end varsti valusasti kätte. Energia hind tõuseb ja liikmesriikide sõltuvus energiakandjate tarnijatest kasvab. Varem või hiljem ollakse sunnitud oma truudusevannet siseturule meenutama ja piire avama. (Hannelore Crolly, Die Welt, 25.03) Austria kantsler Schüssel näitas pärast Ülemkogu lõppemist üles optimismi: “Konjunktuur on hea. Kui me veidi pingutame, suudame juurde luua kaks miljonit töökohta aastas.” Riigipead suutsid lõpuks alla kirjutada dokumendile, milles kutsutakse üles tööjõu suuremale liikuvusele, vihjates sellega ühtlasi Prantsusmaa oludele. Austria initsiatiivil investeerib EL suuri summasid keskmistesse ja väikeettevõtetesse, nende asutamine saab olema senisest palju lihtsam. Üle 80% eurooplastest töötab just sellistes ettevõtetes. Samuti lasub liikmesriikidel nüüd kohustus tõsta aastaks 2010 kulutused teadusele ja arengule 3%-ni SKT-st. (Wolfgang Böhm, Die Presse, 25.03)

Prantsusmaa ajakirjandus

Prantsusmaa ajakirjandus kirjutas taas väga palju sisepoliitikast. Valitsuse meede noorte tööhõiveprobleemide parandamiseks on kogunud hulga vastaseid ning suuri edasiminekuid selles vallas ei olnud. Paljude ülikoolide töö oli jätkuvalt häiritud, noored nõudsid valitsuselt Esimese Tööhõive Lepingu (CPE – Contrat Première Embauce) tagasivõtmist. Peaminister de Villepin kinnitas, et tal ei ole kavas lepet tagasi võtta, nõustudes siiski sotsiaalsete partneritega läbi rääkima leppe parandamiseks. 28. märtsil liitusid noortega mitmete suurte ametiühingute liikmed, korraldatud streigist võttis kogu Prantsusmaal politsei hinnangul osa umbes miljon inimest.

23.–24.03 toimunud Euroopa Ülemkogust kirjutati vähe. Prantsusmaa ajakirjanduse põhitähelepanu koondus protektsionismile - teemale, mida Ülemkogu päevakavas tegelikult polnud. Pärast Gaz de France’i ühinemissoovi erakapitalil põhineva elektriettevõtte Sueziga, vältimaks itaallaste energiafirma Eneli ülevõtmispakkumist Suezile, on mitmed Euroopa riigid prantslasi protektsionismis süüdistanud. Eriti pahased on loomulikult itaallased, kuid ka Saksamaa liidukantsler Merkel võttis viimasel Prantsuse-Saksa valitsustevahelisel kohtumisel selle teema üles. Ajakirjandus arvas enne Ülemkogu, et Prantsusmaa president Jacques Chirac kavatseb kummutada iga pisemagi süüdistuse protektsionismis, kuid ei kõhkle selgehäälselt omaks võtmast majanduslikku patriotismi kui tulevikumeedet globaliseerumise vastu. (Alain Barluet, Le Figaro, 23.03) Protektsionismisüüdistuste vastases diskussioonis leiab Prantsusmaa end taas esirinnas. “Natsionalistlikum kui kunagi varem,” kahetsetakse Brüsselis, millele Prantsusmaa valitsus on vastanud oma õigusega “majanduslikule patriotismile”, tallates jalge alla elementaarsemadki siseturureeglid. EK on selgitanud, et Prantsusmaa hoiakusse suhtutakse seda halvemini, et Prantsusmaa ettevõtteid nähakse teistes riikides väga agressiivsetena. Prantsusmaa ei ole süüdistatavate pingil siiski üksi, sellel istuvad ka Hispaania ja Poola. Kuid alates aastatagusest ei-st Euroopa põhiseaduslikule leppele on Prantsusmaa ainus Euroopa riik, kes on vastu kõigile projektidele, mis peaksid Euroopa elu edasi viima ja parandama: nii oldi vastu Bolkensteini direktiivile, tööturu avamisele Ida-Euroopa riikide tööjõule, energiaturu liberaliseerimisele, põllumajandustoetuste reformile ja liidu edasisele laienemisele. (Alexandrine Bouilhet, Le Figaro, 23.03) Protektsionism, natsionalism ja majanduslik patriotism tekitasid enne Ülemkogu mitmeid arusaamatusi liikmesriikide liidrite vahel. Itaalia peaminister levitas protektsionismi hukkamõistvat kirja, mille peale tema Belgia ametivend Guy Verhofstadt süüdistas hoopis itaallasi protektsionismis. Majanduslik natsionalism ajab turri teisigi. Eesti peaminister Andrus Ansip kinnitas, et kuigi ta ei ole itaallaste kirja näinud, oleks ta sellele põhimõtteliselt kohe valmis alla kirjutama, kuna on igasuguse protektsionismi vastu. Ansip sõnas: “Eestis saime avada oma turu ilma ühtegi tehislikku tõket rakendamata. Olen kindel, et EL on võimeline saama hakkama globaliseerumisega ilma protektsionistlike võteteta.” (Sabine Verhest, La Libre, 24.03) Les Echos leiab, et Prantsusmaal on oma imago pärast halb. Ehk tuleb mõne aja pärast püstitada ausammas sellele välismaisele investorile, kes paigutab oma raha hoolimata kõigest Prantsusmaale. Prantsusmaad tabavad erinevad šokid üha kiiremas tempos. Vähem kui aasta tagasi öeldi “ei” uuele etapile Euroopa ülesehituses, vähem kui kuue kuu eest tabas eeslinnu vandalismilaine, täna on Prantsusmaa sügava sotsiaalse kriisi haardes, kus tänav lükkab kisa-kära saatel tagasi valitsuse poolt soovitud ning parlamendis hääletatud seaduse. (Jean-Marc Vittori, Les Echos, 24.03) Kui ELil on üldse mõni teema, mille taha tuleks ühiselt koonduda, siis on selleks energia. Vana kontinent leiab end täna murettekitavast olukorrast, kus ollakse suuresti sõltuv Lähis-Ida riikidest ja veelgi enam Kremlist. Seega tuleb kiirest tekitada ühine energiastrateegia, mida ei saa aga olla ilma ühtse Venemaa-suunalise välispoliitikata, energiaallikate mitmekesistamiseta ning taastuvenergia kasutusala laiendamiseta. Sellega on põhimõtteliselt kõik nõus. Kui aga asi jõuab tegudeni, puruneb üksmeel kildudeks. Tuumaenergia kasutamine on üks ebakõladest ning “majandusliku patriotismi” ümber sündinud poleemika valab vaid õli tulle. Kuigi ei maksa poliitilises plaanis üle dramatiseerida Suez-GDF tüüpi ühinemisi, peab majanduslik patriotism siiski jääma erandiks. Ka EK president José Manuel Barroso nimetas absurdiks seda, et ELi riigid kaitsevad end üksteise eest. Võib arvata, et majanduslik reaalsus sunnib aegamööda suurematele Euroopa-sisestele ühinemistele. Majanduslik efektiivsus ning rahvuslik suveräänsus võivad ka omavahel hästi sobida, tingimusel, et “paari pannakse” võrdseid. (Juhtkiri, Patrick Lammilt, Les Echoc, 23.03)

Pärast hiljutisi presidendivalimisi on Valgevene senisest enamgi “Euroopa viimane diktatuur”. USA välisminister Condoleezza Rice’ile omistatav väljend leidis kinnitust opositsioonipooldajate arreteerimiste ning valimistele eelnenud hirmutamiste läbi. Valgevene opositsioon on liiga nõrk ning toetus Aleksander Lukašenkale liiga suur, et loota Gruusia ja Ukraina sündmuste kordumisele. Kuigi Valgevene majandust doteerib tugevalt Venemaa ning ELi majanduslikud sanktsioonid ei pruugi seetõttu väga suurt mõju avaldada, on opositsiooni poliitiline toetamine äärmiselt oluline. Ja seda mitte pelgalt Valgevene jaoks, vaid kogu endise nõukogude ruumi jaoks. Valgevene valimistele Moskvast koheselt järgnenud õnnitlused näitavad, et Valgevene “eeskuju” võidakse proovida rakendada ka mujal... (Juhtkiri Pierre Rousselinilt, Le Figaro, 21.03) Väidetavalt ei ole Lukašenka Putinile eriti sümpaatne, aga veelgi vähem soovitakse Kremlis näha uut revolutsiooni. Valgevene on Moskva strateegiline instrument “lähivälismaa” tagasivõitmisel oma mõjusfääri. Valgevene on osa Vene julgeolekusüsteemist, teda saab suure naabri huvides hästi kasutada. Näiteks on Valgevenet süüdistatud Moskva relvade müümises rahvusvahelise üldsuse poolt sanktsioonidega karistatud riikidele. Venemaa on viimast küll eitanud, kuid see ei ole veennud mitte kõiki. Venemaa on lubanud Valgevene territooriumile tuumarelva tagasi viia, kui NATO peaks sama tegema Poola territooriumil. Vladimir Putini jaoks, kes veel pisut hoolib oma mainest Läänes, on Aleksander Lukašenka tülikas aga igati kasulik diktaator. (Daniel Vernet, Le Monde, 22.03) Lukašenka režiimi hukkamõistmine Euroopa riikide ja USA poolt on otsustava tähtsusega. Solidaarsus Valgevene opositsiooniga ei tohi piirduda osade ELi suursaadikute visiidiga oktoobri väljakule manifesteerijate juurde. Valgevene demokraatlikku liikumist tuleb igakülgselt aidata. Minskis on eurooplastel võimalus tegudele asuda. (Juhtkiri, Le Monde, 25.03)

Skandinaavia ajakirjandus

Rootsi ajakirjanduse kõige põrutavamaks teemaks kujunes Rootsi välisminister Laila Freivaldsi tagasiastumine, Rootsi välispoliitika ja välisministeeriumi tegevuse analüüs Freivaldsi lahkumise valguses ja uue välisministri määramisega seotud arutelud.

Rootsi peaminister Göran Persson teatas, et välisminister Laila Freivalds soovib ametist lahkuda, kuid välisminister väitis, et tal polnud teist valikut. Teda sunniti lahkuma seoses hävitava kriitikaga, mis kaasnes Rootsi demokraatide kodulehekülje sulgemisel esitatud valedega. (Pontus Janhunen, Dagens Nyheter, 21.03) Laila Freivalds on esimene minister, kes on kaks korda tagasi astunud. Seekord ta ministriks saada ei tahtnud, kuid peaminister rääkis Freivaldsi pehmeks. Kolm aastat tagasi astus ta tagasi justiitsministri kohalt, mistõttu tekitas peaministri toonane ettepanek hämmingut. Mõrvatud Anna Lindhi asendamine ei olnud just kõige ihaldusväärsem ülesanne ja tundus peaaegu võimatu. Mõlemad naised on juristiharidusega, kuid Lindh jäi tulihingeliseks poliitikuks, samal ajal oli Freivalds eeskätt ametnik. Mis oli omamoodi hea, kuid selles oli ka halba. Hea seetõttu, et Freivaldsi suhtumine oli asjalik ja mittesentimentaalne, mis oli üllatav - ta ajas asju venelastele arusaadaval moel, kui nad kaebasid Balti riikide peale, ja ta teatas, et Rootsi oleks külma sõja ajal pidanud NATOga liituma. Rootsi välispoliitikat peeti Freivaldsi ajal värvituks. Välispoliitika on mitmetahuline, mis nõuab peent intuitsiooni ja fantaasiat – millest jäi kriitikute arvates välisministeeriumis vajaka. Kombinatsioon sellest, et juhtimine toimus ülevalt poolt, lisaks formaalsus ja fantaasiapuudus viisid kaose ja halva tegutsemisoskuseni tsunamikatastroofi ajal. Kaks nädalat tagasi sai Persson nimekirja, mis koosnes 40000 nimest, kes nõudsid Freivaldsi lahtilaskmist. (Mikael Holmström, Svenska Dagbladet, 22.03) Arukas Persson jõudis Freivaldsist enne lahti saada, kui antud küsimus oleks muutnud aktuaalseks umbusaldushääletuse parlamendis. Freivalds pidi tagasi astuma seoses sõnavabaduse küsimuse lahendamisega, mis on tähelepanuväärne, kuid mitte eriti üllatav. Perssoni valitsus ei suhtu harmooniliselt sellesse põhiseadusega sätestatud vabadusse – eelmisel kevadel teatas peaminister, et ta peab võimalikuks sekkumist õhtulehtede „alandavatesse” ja „rumalakstegevatesse” valikutesse. Samuti on üsna tüüpiline, et Freivalds üritab süüd teiste peale ajada. Selle asemel, et tunnistada oma viga – põhiseadusest üleastumist ja bluffimist – on tal kahju, et tal ei ole võimalik enam „tõsist tööd” jätkata. Ajakirjanikud ei esitanud talle enam asjakohaseid küsimusi, vaid näägutasid põhiseaduse ja bluffimise kallal. Parteikaaslased aga kehitasid vaid õlgu Freivaldsi tagasiastumise peale, ta pidi seda tegema, kuna käitus halvasti. (Juhtkiri, Svenska Dagbladet, 22.03)

Laila Freivaldsi aega välisministrina iseloomustavad ebaõnnestumised, kuigi algus tundus paljutõotav – ta oli kompetentne, tal olid kogemused ELi koostööst ja ta oli aus. Need eeldused sobisid justiitsministrile, mitte välisministrile, kelle rolliks peaks olema teatud seisukohtade kaitsmine, arvamuse omamine ja avaldamine, maailma kaasamine Rootsi debatti. Ja seda Freivalds ei teinud. Tihti jäigi arusaamatuks, missuguseid seisukohti Freivalds kaitses. Millised küsimused tekitasid temas põlevat huvi? Üks eriprobleem, mis Freivaldsi ajal vaid teravamaks muutus, on otseselt seotud kommunikatsiooni ja infovahetusega – Rootsi väliministeerium muutus tema ajal üha suletumaks, kuigi välisministeerium püüdleb samuti avatuse poole – teenistujad peaksid olema diskusioonidel nähtavad/kuuldavad ja ministeerium peaks olema ligipääsetavam, kuid see tähendab avatust ka ülevalt poolt. Liialt suletud välisministeerium on õnnetus. Suurim välispoliitiline kompetentsus peaks lasuma välisministeeriumil ja selle juhid peaksid olema tooniandvaks jõuks välispoliitilistes diskussioonides. Kuid kes on kuulnud Hans Dahlgreni (välisministeeriumi kantsler) osalemas ideedebatil? Kes on kogenud seda, et välisministeeriumil oleks käivitav jõud diskusioonis edasiste valikute osas? Viimastel aastatel on Rootsi välispoliitika läbi teinud tähtsa muutuse ühes osas – ettekujutus, et Rootsi hääl on „unikaalne”, on asendunud mõistlikuma arusaamaga, et Rootsil on parimad väljavaated oma mõjuvõimu avaldada vaid üheskoos teiste mõttekaaslastega. Mis ei tähenda aga seda, et Rootsil ei lähe tarvis välisministrit, keda maailm märkaks. (Per Ahlin, Dagens Nyheter, 22.03) Rootsi välispoliitikat iseloomustab olemasolu, kuid mitte kohalolek. Kas on mõnda valdkonna, milles Rootsi silma paistab? Välisministeeriumi tegevust iseloomustab teadmatus, kuhu edasi liikuda. Ja see ei sõltu Freivaldsi lahkumisest, vaid Göran Perssonist, kelle taktikepi all on nii välispoliitika kui ka paljud teised valdkonnad. Ilma peaministrita ei juhtu midagi, ja hetkel on Perssonil tegevust ülearu. Perssonil oli küll ambitsioon teha Rootsist Läänemereregiooni juhtriik, kuid huvi rauges. Praegu tegeletakse pigem sellega, et takistatakse lätlastest töötajate ja Eesti ettevõtete Rootsi tulemist. Ja ainult Kreml noogutab rahuloluga, kui Rootsi teatab, et Venemaal ei ole enam tagasiteed demokraatlikust arengust. Juhtlauseks Rootsi välispoliitikas on: Rootsi julgeolekut ei ole võimlaik kodus tagada, mistõttu on prioriteediks kaitseväe muutmine rahvusvahelisemaks, kuid tegelikkuses puuduvad selleks ressursid, kuna Persson kasutab neid selleks, et hoida vasakpoolseid heas tujus. Fakt, et vasakpoolsed ja rohelised mõjutavad välis- ja julgeolekupoliitikat, on märk madalseisust. (Juhtkiri, Svenska Dagbladet, 23.03)

Uueks Rootsi välisministriks määratud Jan Eliassoni peetakse antud hetkel parimaks valikuks, tõenäoliselt sisuliselt midagi väga muutuma ei hakka, kuid tal on tohutu suur kogemustepagas ja teda märgatakse nii kodus kui ka maailmas. Välispoliitika profiil muutub ehk pisut kõrgemaks, kuigi kindlasti ei arvata, et Rootsi hääl muutuks taas kord „unikaalseks”. Prioriteediks jääb ikkagi EL. Muret tekitab asjaolu, et esialgu peab uus minister kahe ametiga toime tulema - ÜRO Peaassamblee esimehena ja välisministrina. Välisministrina esindab ta Rootsi huve ja ÜROs peab ta balansseerima Rootsi ja teiste riikide huvide vahel. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 28.03)

Soome ajakirjandus

Soome ajakirjanduses kirjutati, et seekordne Euroopa Ülemkogu peegeldas üldist nõutust ja halvatust, mis tekkis pärast Põhiseaduslikust leppest sündinud patiseisu. Vajalik ja vältimatu poliitiline hingetõmbepaus muutus nõutuks ootamiseks, teadmatuseks, mida oodata. Saksamaa ja Prantsusmaa koostööta muutub EL poliitiliselt halvatuks ja ükski liikmesriik ei soovinud seda enam avalikult tülitsedes süvendada, kuigi Prantsusmaa ja Hispaania ”majanduslik protektsionism” oleks selleks põhjust andnud. Komisjoni püüd luua ELile ühtne energiapoliitika paljastasid, kui erinevad on liikmesriikide energiapoliitilised valikud. Kuigi eesmärgiks on luua ELi ühtne energiapoliitiline suund, mõisteti õnneks kavatsused luua uus superamet hukka. EL vajab ühtset poliitikat suhtumises Venemaasse kui ELi energiatarnijasse. Igas riigis on energiapoliitika rahvusliku julgeolekupoliitika üks osa ning ühise eesmärgi leidmine on tõeliselt raske. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 27.03) Prantsusmaad, Poolat ja Hispaaniat süüdistatakse oma turu kaitsmises. Kui piiride sulgemine on liikmesriikide ainuke vastus kodanike muredele, võib kogu ELi sulgeda. Ilma toimiva siseturuta ei ole EL mitte midagi. Omade kaitsmine on ELi põhimõtete vastu, see on ka oma oksa saagimine. Ülemkogus püüti osta kodanike usaldust, lubades muuhulgas kaks miljonit uut töökohta. Lubadus on tühipaljas jutt, kui liikmesriigid ei ole valmis arendama ELi siseturgu. (Petteri Tuohinen, Helsingin Sanomat, 25.03) ELi põhiline vastuolu on selles, et osadele liikmetele piisab pelgalt majanduslikust koostööst, samas kui osa soovib praegusest tihedamat koostööd. Seda vastuolu ei ole võimalik lahendada enne uut laienemist. Probleemi lahendamine nõuab ka tugevaid juhte. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 25.03) EL oskab asetada pidulikke eesmärke, suur vajadus on aga praktilise tegevuse järgi . EL peab tegema otsuseid, mis vastaksid globaliseerumise ja rahvastiku vananemisega seotud väljakutsetele. Ülemkogu ei andnud selles suhtes lubadusi. Kuna mingeid siduvaid otsuseid ei tehtud, kuidas eesmärke saavutada, oleks tippkohtumine võinud jääda ka pidamata. Hea oli kohtumise juures see, et suuri konflikte liikmesriikide vahel ei tekkinud. Ühtse energiapoliitika loomises on mõte sees. Peamiseks põhimõtteks jääb siiski, et energiapoliitika kuulub liikmesriikidele. See lähenemine sobib ka Soomele. Taas kord tuli ilmsiks, et osade ELi liikmesriikide juhtide jaoks on kõige tähtsam see, mida kodumaal arvatakse. Koostöö majanduse elavdamiseks ei toimi, kui enda positsioon ja oma riigi autoriteedi kaitsmine on jätkuvalt juhtide peamine mure. (Juhtkiri, Kaleva, 25.03) Maailma kahanevate energiavarude üle käib üha tihedam võitlus. Keegi ei oska ennustada, kui karmiks konkurents muutub ning kuidas seda peetakse. Energial on suur ja selge poliitiline mõju. Selle mõju poliitilise relvana ei tasu alahinnata, kuid ka mitte liigselt rõhutada, kuna tarnijad vajavad kasumit samamoodi nagu kulutajad energiat. Parim viis koostööd teha on tagada tasakaalustatud ja mitmekülgne energia tootmine ning tõhustada säästmist. (Olli Kivinen, Helsingin Sanomat, 21.03)

ELis vajatakse uut tööjõudu ja selle vaba liikumist rohkem kui kunagi varem. Soome loobub probleemseks osutunud piirangutest kuu aja pärast. Piirangute kaotamine käivitab tööjõu liikumise Eestist Soome. Maikuust alates saavad eestlased sõlmida töölepinguid otse Soome tööandjaga. Bürokraatia vähenemine muudab tööjõuturu ahvatlevamaks. Eestis kasvab mure tööjõu puuduse pärast, professionaalidest tuntakse puudust ka mujal kui Tallinnas. Soomeski on madal sündivus, rahvas vananeb ja tööealiste osakaal väheneb, samal ajal kui tööjõupuudus kasvab. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 24.03) Alles see oli kui Soome kartis eestlaste massilist rünnakut Soome tööjõuturule. Nüüd võtab Soome välistööjõu soojalt vastu. Soomes märgati kiiresti, et tööjõupiirangute seadmine oli viga. Soome peamiseks probleemiks on see, kuidas meelitada oskustöölisi Soome. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 20.03)

Demokraatlikus riigis ei oleks sellised valimistulemused, nagu Valgevene presidendivalimistel nähti, võimalikud, ükskõik kui populaarne hetkel võimul olev president ka poleks. President Aljaksandr Lukašenka raudne haare püsib. Ta on tõsine väljakutse nii ELile kui ka kogu Euroopale. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 21.03) Oranž revolutsioon jäi Valgevene opositsiooni unistuseks. Lukašenka toetus põhineb majanduslikul stabiilsusel. Valgevene majandus on kasvanud Venemaa toetusel üllatavalt hästi. Kuigi Lukašenka toetus on ka tegelikult suur, ei julgenud ta siiski korraldada vabasid ja demokraatlikke valimisi. Lukašenka võit tagab selle, et poliitiline seisak ja isevalitseja võim püsib. See ei või kesta siiski lõpmatult, ümbritseva maailma muutused peegelduvad paratamatult ka Valgevenes. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 21.03)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Lennart Meri

USA, Suurbritannia ja Iiri ajakirjandus

Saatus pole eestlaste vastu alati armuline, sajandeid võõrvõimu all olnutena suudeti iseseisvus ometigi 1918. aastal välja võidelda. Kuid ka see osutus lühiajaliseks, aastad 1940-1991 tähistavad Eesti ajaloos nõukogude okupatsiooni perioodi. Saatus muutus seejärel suuremeelsemaks, vähemasti sel moel, et kinkis eestlastele isakuju Lennart Meri, võluvaima liidri näol, keda üks 1,4-miljonilise rahvaarvuga riik endale soovida oleks võinud. Alguses välisministrina ja hiljem presidendina aitas Meri Eesti taas Euroopa kaardile viia. The Economist kirjeldab järelhüüdes, kuidas Meri viskas välisministrina esimese asjana oma kabinetist välja Lenini teosed ja tõstis Kremliga ühendatud „kuuma liini” telefoni seinakappi: „See heliseb mõnikord, kuid ma ei vasta sellele.” Meri ei minetanud oma teatraalsust ka presidendina, näiteks on toodud Meri pressikonverents Tallinna lennujaama tualettruumis ning juhtum, kui ta tegi märgi USA presidendi George Bush seeniori gloobusele. Lennart Meri oli osav läbirääkija, mälestusväärne on, kuidas ta 1994. aastal jõi koos Venemaa president Boriss Jeltsiniga nii kaua, kuni viimane oli sellises seisundis, et sõlmiti lepe Vene vägede Eestist väljaviimiseks. (The Economist, 24.03)

Pärast N. Liidu kokkuvarisemist võis Eesti presidendi lossis aeg-ajalt näha kiitsakat valgete juustega meest, kas kummargil katki läinud kohvimasina ees või, kruvikeeraja käes, valgusti kallal parandustöid tegemas. See mees oli Eesti president Lennart Meri. Riigimees sai elu jooksul kogeda kõike, mida pidi taluma tema kodumaa, väike Balti riik – väikese poisina Siberisse küüditamisest kuni sellise riigijuhi staatuseni, kes juhtis Eesti Euroopasse. Lennart Meri oli inimene, kes armastas tegeleda pisiasjadega, kuid kes nägi pisiasjade taga suurt pilti. Ka seesama kruvikeeraja, mida Meri oma presidendiameti alguses taskus kandis, sümboliseeris tema „sõda” nõukogude ajale omase räpakuse ja hooletusega. Lennart Meri demonstreeris tihti oma entsüklopeedilisi teadmisi ja mängulist spontaansust, alustades erilise hoiatuseta vestlusi astronoomiast Shakespeare’ini. (Michael Tarm, Jari Tanner, AP, The Washington Times,25.03, 26.03)

Väikerahvaste seast tõuseb harva esile rahvusvahelise kaliibriga riigimehi. Kirjanik, filmimees, lingvist ja Eesti esimene president Lennart Meri kehastas oma isiksusega erandit sellele reeglile. Tema välispoliitiline tegevus kätkes endas Eesti suursaadiku rolli Soomes, seejärel välisministri ametit, 1992. aastal sai temast üheksaks aastaks Eesti president. Tema poliitilised ja diplomaatilised oskused tõid talle ja tema riigile austuse ja lugupidamise, lähemad kaastöölised aitasid välja tulla isiklikust nõrkusest nagu krooniline hilinemine. Kroonitud pead olid need, kes sageli tema järel ootasid. (The Irish Times, 25.03)

Rootsi ajakirjandus

Lennart Meri matuseid jälgis üle kümne tuhande leinava eestlase. Lennart Meri matused olid esimesed riiklikud matused iseseisvas Eestis. Matusetalitusel Kaarli kirikus viibisid Meri lähedased ja ligikaudu tuhat aukülalist. Mälestuskõne kirjutas Jaan Kross, mille kandis ette Aarne Üksküla. Pealelõunal pidasid Kadrioru lossi juures Lennart Meri mälestuseks kõnesid Soome president Tarja Halonen ja samuti Rootsi eelmine peaminister Carl Bildt. Meri maeti Metskalmistule. (Tallinn TT, Svenska Dagbladet, 26.03)

Soome ajakirjandus

Ajalukku kirjutatakse uus lehekülg, kui kõik kolm Soome presidenti sõidavad Eesti presidendi Lennart Meri matustele. See, et Soome osaleb matustel esinduslikult on kena. Siiski jääb mulje, et Soome püüab sellega oma südametunnistust rahustada. Ametlik Soome suhtus külmalt Balti riikide iseseisvuspürgimustesse ning Balti riikide soovi kiiresti NATOga liituda. Kuigi Soome on kaasaegne ühiskond, on Balti riikide uksed rohkem välismaailmale avatud. Nende pikka ajalugu ja kultuuri võib tunnetada pelgalt Tallinnas, Riias või Vilniuses ringi kõndides. Mauno Koivisto, Martti Ahtisaari ja Tarja Haloneni osalemisega president Meri matustel võib halvad mälestused nüüd maha matta. See eeldab, et Soome on nendest õppust võtnud. Lennart Meri näitas üles vaimset suurust heatahtlikult Soome ettevaatlikku käitumist mõistes. (Kyösti Karvonen, Kaleva, 22.03) Järjekord Kaarli kiriku ees kasvas sadade meetrite pikkuseks, kui kümned tuhanded eestlased käisid hüvasti jätmas president Lennart Meriga. Pole kahtlust, et Lennart Meri oli kogu rahva president. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 26.03) President Lennart Meri surm tuletas meelde Eesti lähiajaloo rasked ajad. Sellesse kuulub ka küsimus, kas Eesti liitus vabatahtlikult Nõukogude Liiduga või kas Eesti okupeeriti. Soomes ollakse arvamusel, et Eesti ei loobunud iseseisvusest vabatahtlikult. Küsimus pingestab siiski endiselt naabrite suhteid. Eesti liitumine Nõukogude Liiduga ei olnud vabatahtlik, vaid pideva surve tulemus. President Meri juhtimisel leidis Eesti uuesti koha Euroopas. Venemaa jätkuv sõjaline tegevus Eesti piiril on murettekitav. Venemaa peaks lõpuks tunnistama ajaloolisi fakte, seda, et Eesti okupeeriti. (Paavo Rantanen, Helsingin Sanomat, 26.03) Lennart Meri maeti vaba isamaa mulda. President Lennart Meri matused on Eesti riigi esimene riiklik matusetseremoonia ja ka Eesti seni suurim rahvusvaheline sündmus. Eesti võttis väljakutse tõsiselt vastu. Julgeolekuriske peeti tõsisteks ka seetõttu, et Eestil on sõdureid Iraagis. (Eva Latvakangas, Turun Sanomat, 27.03) Soome president Tarja Halonen pidas president Lennart Meri ärasaatmisel eestikeelse mälestuskõne. Halonen ütles oma kõnes, et president Meri perekond on kaotanud kalli lähedase, Eesti rahvas suure riigimehe ja Soome rahvas truu sõbra. Igatsuse ja leina keskel lohutab meid mälestus ainulaadsest inimesest, kes jõudis ära teha mitu elutööd, sõnas Halonen. Lennart Meri oli sügavalt mõtlev humanist, kelle südames oli soome-ugri rahvastel eriline koht ning kes tegi väsimatult tööd Eesti rahva edu ja heaolu nimel. Soomlaste jaoks oli Meri uus Eesti. (Turun Sanomat, 27.03) President Lennart Meri matustele saabus Soomest kõrgetasemeline delegatsioon - kolm presidenti. Presidendid ei ole varem kõik üheskoos samaaegselt välismaal Soomet esindanud. Mauno Koivisto sõnul ei oleks see ka võimalik mujal kui Eestis. Kui Soome oli esindatud erakordselt kõrgetasemeliselt, siis Venemaa esindatus oli erakordselt tagasihoidlik. Venemaad esindas vaid suursaadik Konstantin Provalov. Martti Ahtisaari tõdes, et Soome oli hästi esindatud ka võrreldes Põhjamaadega. Rootsi endine peaminister Carl Bildt, kes hiljuti Kremlit külastas, oli seal öelnud, et Moskva peaks saatma matustele esindaja Moskvast. Nii Tarja Halonen kui ka Carl Bildt rõhutasid sõnavõtus Kadriorus, et Lennart Meri esindas nende silmis uut Eestit. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 27.03) Lennart Meri tuntuim teos „Hõbevalge” ilmub Soomes uue trükina. Esimest korda ilmus teos soome keeles 1983. aastal. Teose kirjastaja on Gummerus. „Hõbevalge” on soome keelde tõlkinud Eva Lille. Nüüd väljaantavale kolmandale trükile on lisatud Eva Lille kirjutatud epiloog. (Helsingin Sanomat, 24.03) Tulgase Selts asutas Lennart Meri mälestuseks fondi, millega püütakse edendada Soome ja Eesti vahelisi kultuurisuhteid ning soome-ugri kultuurikoostööd laiemalt. (Helsingin Sanomat, 25.03)

Poliitika

Uudisteagentuurid

The Baltic states should follow the example of Hungary and the Czech Republic and not seek financial compensation from Moscow for wrongs committed by the Soviets if they also want an apology, a Russian presidential aide said. "If we talk about the Czech Republic and Hungary, there was no demand for financial compensation from them and that's why they heard Russia's apology," Pavlovsky said. "Russia has no intention to compensate anyone for damages, so it would be better to close this issue once and for all," said Pavlovsky, who advises Putin on regional and cultural ties. During a recent tour of Hungary and the Czech Republic, Putin acknowledged that Russia had a "moral" responsibility for both the 1968 crackdown in Prague and the Hungarian Revolution of 1956 in which thousands were killed in clashes with Soviet troops. But in an apparent reference to Baltic demands for an apology for Soviet oppression, Putin insisted then "the tragedies of the past should not be used by certain political forces that would like to eclipse Russia". "Russia has no intention to pay compensation for the damage and I believe it would be better to close this issue forever if we want to develop our bilateral relations," said Sergei Yastrzhembsky after meeting Lithuanian President Valdas Adamkus in Vilnius. "Issues related to history should be left as history in order to avoid complications for the present and future," added Yastrzhembsky, who is Putin's top advisor on relations with the EU. (Afp, 24.03)

Belarus' presidential election was not free or transparent, with votes tallied secretively and the opposition and electorate intimidated and harassed, Andres Herkel, head of the Estonian parliament's Belarus group, said. "This was not a free election. The atmosphere before the election was very bad from the point of view of equality of candidates. Those opposing Lukashenko were treated in a highly discriminatory manner. Vote counting was not transparent at all. It's impossible to say whether any vote rigging took place because the vote counting was done in a very secretive manner, with no votes tallied out loud in polling stations. Although voting took place in a technically correct environment, the election was marred by the harassment of opposition candidates”, Herkel said. "There were no irregularities on voting day but the climate of harassment of Lukashenko opponents during the election campaign was clearly undemocratic. Also, opposition representation in election commissions was microscopic. The commissions were wholly controlled by local administrations. People were threatened in workplaces and told they would be expelled from school if they even campaigned for the opposition. The antics and primitive statements of the current Belarussian regime may look funny on TV but it's really scary when you see it up close," he said. (Afp, 20.03) The authorities in Belarus detained two Estonian election observers. Erik Moora said he and fellow observer Tõnis Leht were detained as they walked on a street near Minsk's main square, where opposition activists were preparing an all-night vigil in protest at election. "We were approached by the police and told to produce documents and show the contents of our bags," Moora said. "When they saw in our documents we were from Estonia, we were immediately hauled into the police car and taken to a police station. We were told we would be deported immediately, despite our protests that we did not attend any rally and we had our return bus tickets for the next day," he said. "You do not come here to teach us to make a revolution," one of the policemen said, according to Moora. "Don't interfere with us, get out of our country! Don't bring us an orange revolution!" another policeman said, according to Moora. "We were treated like international revolutionaries who had come to Belarus to incite unrest," Moora said. "We condemn the use of force and repression by the Belarussian government," the Open Estonia Foundation said in a statement. "The two men were walking on the streets of Minsk and did not participate in demonstrations." "Our release was unexpected, but they may have received an order not to attract further attention by deporting more foreigners," Moora said. "Our brief arrest is characteristic of the situation in Belarus, where people are being constantly intimidated. That made for an election that was far from being free and fair," Moora said. "You could clearly feel the fear among ordinary people. Many said they would have liked to take part in the demonstrations but were afraid to because of the repressions," Moora said. (Afp, 21.03)

Eesti VM on arvamusel, et Valgevene võimud ei taganud tingimusi vabadeks ja demokraatlikeks presidendivalimisteks. “OSCE vaatlejate esialgsetel andmetel ei vastanud valimisprotsess rahvusvahelistele standarditele. Need ei olnud ei vabad ega demokraatlikud,” öeldakse agentuurile edastatud avalduses. Selles väljendatakse ka kahetsust seoses sellega, et Valgevene ei täitnud endale võetud kohustusi, sealhulgas OSCE ja ÜRO liikmena. Eesti riik on vapustatud jõu kasutamisest opositsiooni presidendikandidaatide vastu, kohalike valimisaktivistide vahistamisest, piirangutest vabale ajakirjandusele ning valimiseelsetele rahvakogunemistele. Valgevene peakonsuli Aleksandr Ostrovski sõnul võtsid Valgevene kodanikud Eestis valimistest aktiivselt osa ning 94% nendest hääletasid Aleksandr Lukašenko poolt. (Interfax, 20.03)

Eesti, Läti, Leedu ja Poola parlamentide eurokomisjonid kritiseerisid kohtumisel Riias Valgevene võime ning võtsid vastu ühisavalduse negatiivse hinnanguga Valgevene võimude tegevusele opositsiooni suhtes. Taunitakse repressioone riigi opositsiooni realiikmete ning juhtide vastu, kodanikuühiskonna arengu takistamist. Parlamentide liikmed avaldavad toetust kõigile demokraatlikele jõududele Valgevenes ning kutsuvad EL liikmesriikide parlamente ning valitsusi, Eurokomisjoni, Europarlamenti, Euroopa Nõukogu ja teisi rahvusvahelisi organisatsioone osutama konkreetset ja koordineeritud abi Valgevene kodanikeühiskonnale ning demokraatlikele jõududele. (Interfax, 20.03)

Eesti parlamendiühenduse “Ühendus Valgevene demokraatliku arengu kaitseks” hindab Valgevenes toimunud presidendivalimisi ebaausaks ja mittevabaks. Selles öeldakse, et opositsiooni kandidaatidel ei olnud võimalusi enda vaadete tutvustamiseks ning valitsus rakendas nende kallal vägivalda. Valimiskomisjonides ei olnud opositsiooniliikumised praktiliselt üldse esindatud, eelvalimised ning häälte kokkulugemise protsess ei olnud läbipaistvad. Selline valimiste läbiviimine ei vasta üldse OSCE liikmesriigilt nõutavatele standarditele, öeldakse avalduses. (Interfax, 20.03)

Valgevenes on demokraatiat rohkem kui Lätis ja Eestis, kus 25% elanikkonnast on üldse poliitilisest elust välja lülitatud, leiab Vene Poliitiliste Uuringute Instituudi direktor Sergei Markov. Viimased presidendivalimised Valgevenes olid igati demokraatlikud ning Lukašenkot peetakse riigi päästjaks oligarhide ning bandiitide käest. Riigis praktiliselt puudub narkokuritegevus ja kuritegevuse tase üldse on väga väike. Kindlasti tugevneb läänepoolne surve Valgevenele, kuna see ei soovi liituda Vene-vastase koalitsiooniga. (Interfax, 20.03)

Peaminister Andrus Ansip on arvamusel, et Euroopa energeetikapoliitika peab olema seotud ühtse välis- ja julgeolekupoliitikaga. Balti riigid on energeetikavarustuse mõttes praegu otsekui isoleeritud saared ELis. Sellisest olukorrast väljumiseks peab Eesti vajalikuks rajada merekaabel Soome ja Eesti vahele ning toetab Poola ja Leedu ühtset elektrivõrku. Peaminister märkis, et Eurokomisjoni nn “Rohelises raamatus” välja toodud energeetikapoliitika põhialused vastavad Eesti huvidele. Samuti toetas ta Euroopa Tehnoloogiainstituudi loomist. (Interfax, 20.03)

ELi liikmena peab Eesti oma välispoliitiliseks prioriteediks Moldova abistamist eurointegratsioonis. Vastava avalduse tegi Moldovas riigivisiidil viibiv president Rüütel. Kohtudes president Vladimir Voroniniga. Moldova presidendi pressitalituse sõnul avaldas Arnold Rüütel arvamust, et EL peaks Moldova probleemidele rohkem tähelepanu pöörama ja lisas, et Eesti on valmis osutama selleks vajalikku kaasabi, ning toetab Vene vägede tingimusteta väljaviimist Moldovast. A. Rüütel lisas, et ka Eestis on viibinud Vene väed, ning ka Eestit ähvardati omal ajal jõuvõtetega. (Interfax, 20.03)

Eesti valitsus ei toetanud opositsioonierakonna Res Publica poolt väljatöötatud seaduseelnõu, mille kohaselt oleksid tõusnud sotsiaalsoodustused okupatsioonirežiimide poolt represseerituile. Valitsuse arvates ei ole seaduseelnõus piisavalt põhjendatud väljamaksete suurendamise kriteeriumid. Okupatsioonirežiimide poolt represseeritute hulka kuuluvad enamasti endised nõukogude poliitvangid ning hitlerlikus armees Nõukogude Liidu vastu võidelnud. (Interfax, 20.03)

Eesti Konstitutsioonipartei ja Eesti Vene kodanike ühendus väljendasid muret asjaolu üle, et vabariigi valitsus ei täida mitmeid ELi vähemusrahvusi puudutavaid direktiive. Austria suursaadik Tallinnas lubas edastada probleemid vastavatele Eesti ametiasutustele ning Austria valitsusele. (Interfax, 20.03)

Rootsi ajakirjandus

Pärast N. Liidu lagunemist 1991. aasta detsembris on endiste nõukogude vabariikide tee demokraatia suunas läinud eri radu. Oranžil revolutsioonil ja Ukraina tulevikuvisioonil on määrav tähtsus paljude riikide edasise arengu seisukohalt. Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel loodi 15 uut iseseisvat riiki, kuigi Moskva üritab pidevalt igal võimalikul moel hoida nimetatud piirkonda oma mõjusfääris. Praegu on Venemaal kõige raskem kaitsta oma huve Baltimaades. Eesti, Läti ja Leedu on ELi ja NATO liikmed, kolm väikeriiki on suhteliselt kiiresti ümberorienteerunud turumajandusele ja riikide majandused on kasvanud muljetavaldava kiirusega. Iseenesestmõistetavalt on Balti riigid esikohal demokraatia arengu seisukohalt, sama selge on ka Turkmenistani viimane koht „eluaegse presidendi” tõttu. Usbekistan ja Aserbaidžaan on samuti edetabeli lõpus, nagu ka Valgevene, kuid ELiga ühise piiri tõttu jõuavad demokraatlikud mõjutused Valgevenesse siiski hoopis teisel moel, kui riikidesse, mis asuvad EList kaugemal. Venemaa puhul on kõige murettekitavam fakt, et Moskvast jääb mulje, nagu oleks venelaste eesmärgiks siduda endaga Valgevene, Ukraina ja Kasahstan ning moodustada väike “Nõukogude Liit”. Seetõttu on tulevikku silmas pidades iseäranis olulised sündmused selles Euroopa osas. (Jan Blomgren, Svenska Dagbladet, 26.03)

Juhtkirjas, milles arutletakse selle üle, kes võiks saada tagasiastunud Rootsi välisminister Laila Freivaldsi asemikuks, analüüsitakse Rootsi peaminister Göran Perssoni samme välispoliitika muutmisel. Tõenäoliselt ei saa välisministriks isik, kes muudab Rootsi välispoliitika kurssi, kuna Perssoni poolt kavandatud muutused viimase kümne aasta jooksul ei ole juhuslikud ja ta ei kavatse neist kergekäeliselt loobuda. Näitena Perssoni suunamuutustest tuuakse esile, et Persson tegi peaministrina esimese välisreisi Eestisse, kus ta avaldas oma toetust Balti riikide julgeolekupoliitilistele otsustele, mis ajas Rootsi välisministeeriumi segadusse. (Juhtkiri, Sydsvenskan, 24.03)

Göran Perssonil täitus 10. aastat Rootsi peaministrina, kuid Euroopa arvab, et ta pole selle aja jooksul eriti suurt muljet avaldanud, välja arvatud Läti. „Lätlased teavad, et Rootsi ja Göran Persson toetasid lätlaste püüdlusi ELi liikmeks saamisel, kuid täna domineerib lätlaste hulgas mälupilt Rootsist seoses Läti ehitusfirmaga Vaxholmis. Üldine meelestatus on selline, et rootslased teotasid Lätit, lätlasi ei koheldud õiglaselt. See on muutnud halvemaks suhtumist Rootsi, vähemalt ajutiselt. Aga mees tänaval ei tunneks Göran Perssonit ära” ütleb Atis Lejins Läti välispoliitika instituudist. Eestis on Göran Persson paremini tuntud ja tal on hea imidž, arvab Erkki Bahovski, Postimehe peatoimetaja. Göran Perssoni ajal on Rootsi toetanud tugevalt Balti riike. Eesti meedia kajastab sageli Rootsi poliitikat, Perssonit on tihtilugu intervjueeritud. Viimasel ajal on Eestis kajastatud ka Rootsi kaebusi madalate Eesti maksude üle, kuid see on ainult hea, et erinevusi märgatakse. Kümme aastat tagasi oli Eesti ennekuulmatult liberaalne, kuid paljud on nüüdseks mõistnud, et heaoluriigil on omad eelised. Rootsi on heaks näiteks, et heaoluühiskonda on võimalik alal hoida, vaatamata kasvavale globaalsele konkurentsile. (Tove Nandorf, Dagens Nyheter, 22.03)

Majandus

Uudisteagentuurid

Estonia will not be ready to adopt the euro on January 1 2007, the finance ministry said. "Taking into account the non-existent prospects of fulfilling the inflation criteria this year, the finance ministry considers it useless to continue with preparations to adopt the euro on January 1 2007 as planned," Finance Minister Aivar Sõerd said. "Economic forecasts show that Estonia could fulfil EU inflation criteria for the adoption of the euro only in the second quarter of next year," he said. (Afp, 21.03)

Estonian farmers try to sweeten European policy-makers to the idea of cutting a hefty fine imposed for sugar hoarding by holding a jam session with a difference in Brussels. The farmers delivered 1,000 jars of home-made jam to the European parliament to prove "that private consumers use a lot of sugar in Estonia to make jam and other berry preserves at home," said Jaan Sorra, head of the Tartu Farmers Union. That has been Estonia's main argument as it seeks to get the EC to reduce a 46 million euro fine slapped on the Baltic state for stockpiling some 91,000 tonnes of sugar before EU accession. "Our campaign is aimed at reducing the unfair fine, as private consumers did not stock up on sugar for speculative purposes," said Ulrika Hurt of the European Movement of Estonia. (Afp, 23.03)

Saksamaa ajakirjandus

Enamiku Ida-Euroopa riikide jaoks tähendab euro kasutuselevõtt lõplikku integreerumist läänega. Kas aga EL võib lubada nende riikide liitumist, kui ei täideta vastavaid kriteeriume? Ei saa, kui ei taheta just seadusi murda. Kuid enamik majandusteadlastest kahtleb eurole ülemineku kriteeriumite otstarbekuses. Eriti küsitav on nõue inflatsioonitase pika perioodi jooksul madalana hoida. Mõned majandusteadlased ütlevad, et EL peaks Baltimaade suhtes silmad sulgema, sest nad on majanduslikud kääbused ega kujuta endast mingit ohtu tohutusuurele eurotsoonile. Küsimus aga pole ELis, vaid liituvate riikide majanduste võimekuses liitumine üle elada. Eestil ja Leedul on eriseis. Nende valuutad on euroga seotud, seega on nad justkui eurotsooniga juba ühepoolselt liitunud. Vahetuskurss euroga on püsinud aastaid stabiilsena, isegi Vene rubla kriisi ajal. Inflatsioon, mille on põhjustanud vahetuskursi fikseerimine, näitab, milliste raskustega oleks neil tegemist, kui oldaks juba praegu eurotsooni liikmed. Nende riikide jaoks oleks ohtlik see, kui elanikud pideva kallinemise euro süüks panevad. Põhiline argument euro kasutuselevõtu vastu on aga see, et erandite tegemine võib luua soovimatuid pretsedente ka tulevasteks laienemisteks. Ungarilt või Poolalt ei saa ju finantsdistsipliini nõuda, kui praegustele liitujatele järeleandmisi tehakse. EL ei tohiks euroliidu mängureeglite devalveerimist soosida, seda ka “vanade” suurriikide puhul. (Patrick Welter, FAZ, 22.03; pwe., FAZ, 23.03)

Prantsusmaa ajakirjandus

Kaks aastat pärast ühinemist ELiga soovivad Balti riigid murda välja energiaisolatsioonist. Balti riigid leiavad, et teised ELi liikmesriigid ning Euroopa institutsioonid ei ole seni nende energeetilise haavatavusega arvestanud. Seetõttu on kolm riiki koos käinud välja ühise tuumaelektrijaama idee. Veebruari viimaseil päevil allkirjastasid Eesti, Läti ja Leedu peaministrid kokkuleppe, millega väljendatakse tahet ühist energiastrateegiat arendada. Balti riigid soovivad, et ka Brüssel võtaks liidu energiaga varustamist prioriteedina ning et sellekohane tegevusplaan valmiks hiljemalt käesoleva aasta lõpuks. Täna ei ole kolm Balti riiki energiavarustatuse osas ülejäänud ELiga seotud, mis jätab nad suurde sõltuvusse Venemaast. Aasta alguses Venemaa ja Ukraina vahel toimunud energiakriis pani Balti liidrid tegutsema. Kõigis kolmes riigis on olukord üsna kriitiline. Leedu saab 70% oma energiavajadusest Ignalina tuumajaamast. Viimane on sama tüüpi kui Tšernobõli jaam ning EL seadis Ignalina sulgemise Leedu liitumise eeltingimuseks. Esimene reaktor suleti juba 2002. aastal, teine peab oma töö lõpetama 2009. aastaks. Eesti olukord pole parem. Enamus Eesti energiavajadusest kaetakse põlevkivil töötavate vanade jaamadega, mis reostavad kõvasti loodust ja mida tuleks kiirkorras moderniseerida. Läti ostab aga enamuse energiast sisse. Võimalik tuumaelektrijaam, mis hakkaks varustama kõiki kolme riiki, ehitataks Leetu Ignalinasse ning valmis võiks see saada umbes aastaks 2015. Jaama maksumuseks hinnatakse poolteist miljardit eurot. Viimasel ajal kostub aga üha enam kriitikat, eelkõige seetõttu, et kolme peaministri avaldusele ei eelnenud laiemat avalikku arutelu. (Olivier Truc, Le Monde, 23.03)

Rootsi ajakirjandus

Rootsi ettevõtetel on suur huvi Eesti vastu. 2005. aastal rajati Eestis üle 900 ettevõtte – 27% rohkem kui aasta varem. Eesti on muutumas üha huvitavamaks turuks Rootsi ettevõtjatele, eriti suurt huvi tunnevad hulgi- ja jaekauplejad - eelmisel aastal rajati 77 uut nimetatud tegevusharuga ettevõtet. Vastavalt Rootsi Ekspordinõukogule on see kindel märk sellest, et Eesti ei paku huvi enam vaid tootmisbaasina, vaid on muutunud huvitavaks ekspordituruks. Jaekaubanduses on Rootsi ettevõtted maha jäänud teistest välismaistest konkurentidest, kuna idapoolel on rootsi ettevõtetest kanda kinnitanud vaid Lindex, Polarn & Pyret ja Onoff. Eestis on ideaalne alustada uutel ja noortel disaineritel, kes otsivad tootmispartnerit väljastpoolt Rootsit, kui ettevõtte tootmismaht on väike ja välismaakogemus piiratud. (Jessica S. Kempe, Näringsliv, 22.03)

Taani ajakirjandus

Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen nõustub sellega, et igal riigil on õigus otsustada, kuidas korraldada energiaga varustamist. Seda teatab peaminister üheskoos paljude teiste valitsusjuhtidega, kes peavad oluliseks arutada tuumaenergiat ühe osana ühisest energiastrateegiast. Vastusena võimalikule uuele energiakriisile Euroopas on rida riike alustanud investeerimist moodsatesse aatomienergiajaamadesse. Balti riigid ei kahtle selles, et aatomienergial on tulevikus tähtis roll. Leedus asuv Ignalina jaam varustab suures osas Eestit, Lätit ja Leedut, kuid varsti jaam suletaks. Eesti valitsusjuht Andrus Ansip ütles, et kavas on uue jaama ehitus. „Küsimus pole selles kas meile see [aatomienergia] meeldib või mitte. Aatomienergia hind on kaks korda odavam kui tuuleenergial. Taanis on tuuleveskienergia populaarne, kuid on olemas ka ohutuid uraani töötlevaid aatomienergiajaamu Kanadas ja Austraalias,” ütles Andrus Ansip. Ansipi arvates on igati tore, et Taani panustab olemasolevatele energiavormidele, kuid see moodustab vaid murdosa Euroopa vajadusest. (Martin Aagaard, Thomas Lauritzen, Politiken, 24.03)

Norra ajakirjandus

Äripartnerid Terje Haglund ja Roar Paulsrud on valmis saanud tselluloosivabriku ehitamisega Eestisse, mis maksab 1,3 miljardit Norra krooni. Tegemist on ühe suurema Norra investeeringuga kogu Baltikumis. Eesti projekti nimel on tehtud juba kuus aastat eeltööd, kuid alles paar nädalat tagasi alustati tootmisega. Projekti on kaasatud ka Euroopa Investeerimispank ja Austria grupp Kunda tselluloosigigandi omanikeringist. Vabriku tootmisvõimsuseks on 170000 tonni tselluloosi aastas. (Tore Tindlund, Fredriksstad Blad, 26.03)

Soome ajakirjandus

Laevakompanii Tallink kavatseb osta Kreeka firmale kuuluva Superfast Ferries-i Läänemere liinid. Lisaks sellele ostab Tallink tõenäoliselt ka kolm laeva. Superfast Ferriesi omanikfirma Attica tunnistab, et Tallink on huvitatud Superfasti laevadest ja liiklusest Läänemerel. Kui Tallink sõlmib ostulepingu, tõuseb ta suureks tegijaks Soome ja Saksamaa vahelises laevaliikluses. Tallinki suuromanik Enn Pant on varem tunnistanud, et Tallink soovib saada Läänemere valitsejaks. Põhjamaade laevakompaniid ja Viking Line kardavad, et Tallink muudab Silja ostuga laevaliikluse tasuvuse Läänemerel vähem rentaabliks. (Ilkka Sinerva, Kauppalehti, 20.03) Tallink ostab Superfasti kolm Läänemere laeva 310 miljoni euro eest. Kreeka firmalt Attica Holdingsilt ostetavad Superfastid tulevad Eesti-Saksamaa vahelisele uuele liinile ning täiendavad Eesti ja Soome vahelist laevaliiklust. Läänemere suurimaks laevakompaniiks pürgiva Tallinki juhatuse esimehe Enn Pandi sõnul on aprillis avatav Riia-Stockholmi liin ja avatav liiklus Saksamaale osa Tallinki jätkuvast agressiivsest strateegiast, millega püütakse luua uusi võimalusi reisimiseks ja kaubaveoks. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 22.03) Tallinki soov laiendada tegevust Läänemerel kasvab. Tallink ja Attica Group kinnitasid, et Tallink ostab kolm Superfast Ferries laeva. Attica Groupi teatel tegi Tallink väga hea pakkumise. Tallink Finlandi tegevdirektori Keijo Mehtoneni sõnul soovib laevakompanii laiendada oma tegevust Läänemerel. (Liisa Enkvist, Turun Sanomat, 22.03)

Varia

USA ajakirjandus

Eesti Filharmoonia kammerkoori kontsertprogramm USAs baseerus põhiliselt Arvo Pärdi muusikal, aga ka Rahmaninovi Vesperski katkendite hiilgav esitus pani soovima kuulata töid tervikuna, veel ja veel. Sama kehtib Cyrillus Kreegi viie religioosse rahvalaulu kohta. Paul Hillieri juhatamisel tundusid niihästi muusikapalade valik kui ka esitus sedavõrd rafineeritud ja peenekoeline, et publik lahkus muusikaelamusega, ahnelt janune kogeda midagi sarnast veel. Mis Pärdi muusikasse puutub, siis vapustab alati selle originaalsus, eriti torkas see kõrva „Dopo la Vittoria” puhul – otsekohene, ajalooline narratiiv on esitatud rõõmsal loojutustamise moel, viited ajaloolistele hümnidele mõjuvad aga transtsendentsete kõrgustena. (James R. Oestereich, The New York Times. 21.03)

Saksamaa ajakirjandus

Artiklis Tallinna martsipanimuuseumist nenditakse, et vana Reval on martsipani päritolus sama veendunud nagu Lübeck - igaühe jääb tema oma õigus. Kommivabrikus Kalev töötanud, praegu pensionipõlve pidav keemik Otto Kubo on väikese martsipanimuuseumi eestvedaja. Ta räägib vanamoodsat, kuid veatut saksa keelt. Martsipan olevat leiutanud Raeapteegi – Euroopa vanima, alates 1422. aastast tegutseva apteegi – sell. 19. sajandil tarniti siinset martsipani tsaariõukonnale. Monopoolses seisus oldi ka N. Liidus. Eestlased kasutavad senini vanu martsipanivorme. Ostjateks enamasti turistid Venemaalt. Kui see maius aga kord suus, pole enam tähtsust, kes selle kunagi leiutas. (Matthias Kolb, Berliner Zeitung, 22.03)

Prantsusmaa ajakirjandus

Sõprus Võru ja Chambray-les-Tours'i vahel edeneb hästi. Sõpruslinnad said neist kolm aastat tagasi ning kõik seni toimunud koostööprojektid on sujunud väga hästi. Viimati külastas Prantsusmaad 62 Võru kooliõpilast, kes lisaks Touraine'i piirkonnas ringi sõitmisele külastasid ka La Rochelle'i, Reims'i, Pariisi ja Poitiers'd. (La Nouvelle République, 24.03)

Kaks vene ultranatsionalisti - Igor Tšubais ja Aleksandr Prokhanov - kaitsevad Libérationile antud intervjuus Suur-Venemaa väärtustele rajanevat patriotismi. Aleksandr Prokhanovi kinnitusel tuleb selleks, et Venemaale jääksid Põhja-Osseetia ning Tšetšeenia, hoida Venemaa mõjusfääris ka Gruusiat, Armeeniat ja Aserbaidžaani. Tuleb luua geopoliitiline Kaukaasia, nagu seda tegid tsaarid ja nõukogude liidrid. See pole mitte kapriis, vaid geopoliitiline vajadus. Kui Peeter Suur Narva peale läks, ei teinud ta seda soovist allutada võimalikult suur arv suurekasvulisi, heledapäiseid ning sinisilmseid mehi ja naisi, ta soovis väljapääsu meredele, võimalust kaubanduse elavdamiseks ning oma riigi laiendamiseks. Täna on kõik see toppama jäänud. Vaenlane on oma valdusse võtnud Ukraina, Balti riigid ja Gruusia. Venemaal ei ole enam väljapääsu meredele, ta on ära lõigatud. Venemaa Musta mere laevastik on kui kaldale uhutud vaal, kes kärvab. Kui Venemaa kaotab praegu idee impeeriumist, on ta määratud lõhenemisele ja hävimisele. Eraldub Siber, nagu ka Uuralid ja Kaukaasia. Kõik need piirkonnad tuleb taltsutada. Neile tuleb selga tõmmata hullusärk ning nad peavad leidma oma koha hiiglaslikus hullumajas, milleks on impeerium. (Lorraine Millot, Libération, 25.03)

Rootsi ajakirjandus

23 aastane Eesti jalgpallur Ingemar Teever, kes mängis enne Tallinna jalgpalliklubis TVMK, mängib nüüd Rootsi jalgpalliklubis Öster, mis asub Växjös. Ta on klubi uus ründaja ning saab preemiaks ühe nädala lisapuhkust, kui ta jõuab lüüa üheksa väravat üheksa mängu jooksul enne jalgpalli Maailmameistrivõistlusi. (Johanna Garå, Svenska Dagbladet, 26.03)

Tallinna Baroque, kes kasutab ajastule vastavaid muusikainstrumente, esines Östersundi Suures kirikus koos kiriku barokiansambli ja solistidega, külvas publiku üle M-A. Charpentieri juubeldavate rõõmunootidega ning J.S. Bachi Magnificat’iga. Tallinna Baroque tõlgendas barokkmuusikat robustses stiilis suure tundega ja kaunite helidega. Muusika elustus ja trompetid mängisid puhast „inglite muusikat”. (Hans Lingblom, Östersunds-Posten, 27.03)

Norra ajakirjandus

Laksevågi Meresõjakoolis kostus läbisegi nii eesti- kui ka norrakeelseid hüüdeid. Kai ääres peatub Eesti NATO-fregatt “Admiral Pitka”. Pikas reas ulatavad nii Eesti kui Norra merekadetid üksteistele pakke, milles on soojad riided, kingad, mänguasjad, toit jne. Abisaadetised on mõeldud Tallinna Kopli linnaosa tänavalastekodule ja päevakeskusele, need toimetab Bergenist Tallinna kohale „Admiral Pitka” meeskond. (Bergens Tidende, 21.03)

Soome ajakirjandus

Eesti valmisolek õlireostuse tõrjumiseks osutus olematuks. Eestil ei ole veel vajalikku varustust rasketes jääoludes töötamiseks ning eestlased teavad suurepäraselt, et Soomest saab ikka abi. Eestlased siiski abipalvet ei esitanud. Põhjuseks ei olnud mitte rahvuslik uhkus, vaid majanduslikud kaalutlused. Abipaluja peab selle eest ka maksma. Seetõttu jäid eestlased, seda ise tunnistades, ootama, et soomlased tulevad appi abi palumata ja kannavad kulud. Appitulek oli tõsi küll ka soomlaste endi huvides, kuna sobivad tuuled oleksid võinud viia õli Soome rannikule. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 20.03) Soome reostustõrjelaevad lahkusid Tallinna lahelt, olles kokku korjanud viisteist kuupmeetrit õli. Meres on siiski veel endiselt palju õli. Kevad paljastab lähiajal reostuse ulatuse. Eesti päästeamet saab alustada õlireostuse korjamisega alles siis kui õli saabub rannikule. Merehoovused on osa õlist viinud Eesti rannikust mööda läände. Soome rannikut õlireostus ei ohusta. (Jukka Harju ja Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 20.03) Suurem osa tallinlastest on mures õlireostuse pärast, kuid kõiki see ei huvita. Ka Tallinna linnavalitsuse suhtumine õlireostusesse on mitmetahuline. Tallinna linnapea Jüri Ratas kutsus kokku ümarlaua, kus linna esindajad arutasid reostuse koristamist. Tallinna kommunaalameti projektide ja uuringute osakonna juhataja Arvo Käärd ütles Eesti Päevalehes, et esimene asi, mida linn teha saab, on Jumalat paluda, et tuul pöörduks ja kõik selle saasta siit Soome viiks, siis oleks see Soome riigi asi. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 21.03) Piirivalveameti peadirektor Roland Peets põhjendas seda, miks Soomelt või Rootsilt abi ei palutud sellega, et selline reostus sellistes looduslikes tingimustes on pretsedent ning et alguses arvati, et saadakse hakkama oma seadmetega. Soome ettepanek oli Eesti jaoks loomulikult hea. Soomlased soovisid katsetada ka oma varustust. Kulude korvamist ei osanud Peets kommenteerida. Soome näitas üles eriti head tahet ja sai kogemusi, see oli näide heast koostööst. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 21.03) Tallinna rannikut ohustav õlireostus ei ole veel jõudnud rannikule, kuid linn valmistub halvimaks – õli on paiguti vaid paarikümne meetri kaugusel rannikust. Kui reostus on pärit Runner 4 laevalt, on merre pääsenud kõige rohkem 50 tonni õli, millest Soomest appi tulnud reostustõrjelaevad korjasid kokku umbes kümme tonni. On ka võimalik, et õli ei ole pärit uppunud kaubalaevalt. Eesti on valmis õli kokku korjama kohe, kui see saabub Eesti rannikule. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 21.03) Postimehe karikatuur ja juhtkiri olid vastureaktsioon Helsingin Sanomate juhtkirjale, mis arvustas Eesti käitumist õlireostuse tõrjumisel. Postimees oli lisaks murele reostustõrje valmiduse pärast mures ka riigi maine pärast. Ka Eesti Päevaleht sundis Eesti otsustajaid sisekaemusele Soomest tulnud kriitika pärast. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 22.03)

Tallinna Linnaarhiiv on ühtlasi Helsingi ja terve Soome ajaloo varakamber. Soomet puudutavaid dokumente ja kirju on muistse hansalinna arhiivis säilinud 14. sajadist alates. Helsingi linn laseb uuesti kirja panna Helsingi 16. ja 17. sajandi ajaloo. Selles töös saab nüüd kasutada Tallinna arhiivi. Helsingi ja Tallinna arhiivid on teinud tihedat koostööd pärast Eesti iseseisvuse taastamist. 1883. aastal loodud Tallinna Linnaarhiiv on Eesti vanim arhiiv, mis on alguse saanud Tallinna Rae dokumentidest. Hästi säilinud arhiiv sisaldab materjale aastatest 1237-1889. Tallinna Linnaarhiiv on üks väärtuslikematest ja paremini säilinutest kogu Läänemere piirkonnas. Selle säilikud tõendavad mõjuvõimsa hansalinna ühendusi teiste linnadega ja mitmete võimulolijatega läbi aastasadade. (Pasi Tuohimaa, Helsingin Sanomat, 26.03)

1940 aastal Eesti riik okupeeriti ning algas visa võitlus vabaduse eest. See loob alati rahva seas lugusid kangelastest. Eesti vabastusliikumisele oli oluline neljakümne Soomes koolitatud vabatahtliku matk venelaste poolt okupeeritud kodumaale 1941. aasta juulis. Erna rühma retkest tekkis legend juba siis kui info oma poiste tulekust levis. Nendega liitus sadu metsades peidus olnud metsavendi ja punaarmeest põgenenud eestlasi. Maa vabanemine okupantidest tundus võimalik. Ei osatud arvata, et see juhtub alles pool sajandit hiljem. (Harri Raitis, Turun Sanomat, 26.03)