Nädal välismeedias 13.-19.märts 2006

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Lennart Meri, Poliitika, Majandus, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

Finland called on the EU to talk to moderate Muslims following the global row over Prophet Mohammed cartoons. "The EU should seek to engage itself in a dialogue with mainstream Muslims both internationally as well as nationally," Finnish FM Erkki Tuomioja told a Helsinki conference entitled "Building Dialogue: Beyond the Cartoons". "If we wish our voice to be heard by the Muslims we will have to listen to Muslims abroad as well as domestically," he said. Tuomioja said he planned to promote European-Muslim dialogue during Finland's EU presidency, and would involve "governments and intergovernmental bodies, the civil society, religious and spiritual leaders as well as intellectuals." "The cartoon crisis has touched ordinary people around the world. It is not only to them, but with them we should be talking," he stressed. (Afp, 14.03)

Draft EU rules to open markets to cross-border competition need further work to end a clash between old and some new member states over how far liberalisation should go, EU diplomats said. "What must not happen is that there is a different position between old and new member states. That is the goal. More or less all the old member states say yes to the directive, and some new member states say yes, but some new member states want a more liberal text," the diplomat said. (Reuters, 13.03)

German President Horst Köhler warned the EU it would fail to meet the challenge of global competition if it allowed its single market to be undermined by national protectionism. Köhler told the EP in a speech: "Whoever weakens the European internal market through protectionism is cutting into his own flesh. Whoever falls back now into the old "each for himself" approach fails to recognise the dimension of global competition and is fooling citizens with an illusion of security." (Reuters, 14.03)

EU education ministers said, at a meeting in Vienna, education needs to be improved in the EU in order to meet the challenge of globalisation. "We have a good average quality in our higher education but not enough excellence," European Education Commissioner Jan Figel said. (Afp, 17.03)

Majandus

EC President Jose Manuel Barroso welcomed plans by Finland, Portugal and Spain to open their labour markets to workers from the EU’s newest members. "The EC welcomes the recent announcement that Finland, Portugal and Spain will join Ireland, UK and Sweden in lifting such restrictions on the free movement of workers," Barroso told the European Parliament. "I look forward to more countries joining the club!" he added. (Afp, 15.03) France said it would gradually lift restrictions on workers from eight new EU countries with priority to those sectors where labour was in short supply. "The French authorities will go ahead with a progressive and controlled lifting of restrictions on the free flow of workers coming from eight countries that joined the EU in 2004," said a statement from PM Dominique de Villepin's office. "Priority will be given to sectors where there are recruitment pressures." (Reuters, 13.03)

The EC will base its assessment of Lithuania's readiness to adopt the euro on hard economic data and not political contacts, Economic Affairs Commissioner Joaquin Almunia said. "We will not deal with this report in a so-called political approach, we will look at the figures. We'll provide a rigorous assessment", he said. (Afp, 17.03) Slovenia looked forward to a bright future in the eurozone as the EC said Ljubljana would lead the vanguard of new EU states seeking to adopt the single European currency. Slovenia’s PM Janez Jansa said: "The euro will bring a more stable macroeconomic environment to Slovenia's economy, making it easier for the state to carry out the very needed economic and social reforms." (Afp, 17.03)

Laienemine

In a non-binding resolution, the EP called for a clarification of the EU's "absorption capacity". Lawmakers urged the EC to outline by December what principles underpin the 25-nation bloc's ability to accept new members, "including its geographical borders". The absorption capacity "has to be made quite plain, so that ultimately it becomes a make-or-break point", said German conservative Elmar Brok, chairman of parliament's foreign affairs committee. The resolution also suggested offering "a close multilateral relationship with the EU" to countries the bloc could not absorb, or as an optional first step for countries to which the EU has already offered the prospect of membership. (Reuters, 16.03)

The EU would ruin its influence in the Western Balkans if it watered down promises that membership was within reach of states there, the EU Enlargement Commissioner Olli Rehn warned. "If we were to go wobbly about the Western Balkans' European perspective, our beneficial influence, our political leverage, our impact, would be seriously eroded," Rehn told the EP. "For the sake of Europe, let's not shake this foundation so that the still fragile Balkans-building will not fall on our own feet," he added. (Reuters, 15.03)

Western Balkan countries must achieve further political stability before the EU can consider them for membership, German Chancellor Angela Merkel said. "I think that for the countries in the western Balkans, I'm thinking in particular of Serbia, Kosovo, Bosnia, that we're at a very different stage there," she said after meeting with Slovenian PM Janez Jansa. "The question of full membership isn't the immediate question, it's more about political stabilisation. "I think a peaceful, stable political development in the western Balkans isn't possible without a close link to the EU," she said. Jansa, whose country was once part of the Yugoslav federation, said he agreed with Merkel but appeared more positive on the prospects for entry. "The countries in the western Balkans are European countries and I think that one day in the future they will meet the criteria for entry," he said. (Reuters, 15.03)

EU Justice Commissioner Franco Frattini praised Romania's "huge progress" in reforming its justice system and fighting corruption. "It seems to me that the justice and home affairs area is one, if not the most important, area for the Romanian membership and if in that area we achieved so far huge progress that's why I'm more than optimistic," he said. (Reuters, 13.03)

Julgeolek

NATO began deploying extra troops in Kosovo for a planned show of force that is designed to prevent any unrest in the volatile Balkans, its mission in Kosovo said. "This rehearsal sends a renewed clear message of NATO's and the international community's strong resolve and commitment to maintaining peace and stability in the overall Balkans region," said the mission, known as KFOR. (Afp, 16.03)

AJAKIRJANDUS

USA ja Suurbritannia ajakirjandus

Inglisekeelse maailma huviorbiidis oli nädala jooksul NATO tulevikuvisioonid ning Balkanimaad Serbia eksdiktaatori Slobodan Milosevici surma järel.

USA endine suursaadik ÜRO juures Richard Holbrooke ja Saksamaa Marshalli Fondi Brüsselis asuva transsatlantilise keskuse juht Ronald D. Asmus kirjutavad, et NATO peab otsustama, kas allianss on valmis alustama oma ajaloo kolmandat faasi. Kui esimene ajajärk NATO jaoks kätkes endas liidu loomist ja külma sõda, teine arenguperiood kujutas laienemist ning NATO reorganiseerimist külma sõja järgselt 1990. aastatel, samuti tegelemist Bosnia ning Kosovoga, siis kolmas tsükkel esitab NATO jaoks fundamentaalse küsimuse: kas NATO peab osalema probleemide lahendamisel väljaspool oma ajaloolist „ruumi”. (Oluline on meelde tuletada, et ka aastal 1995 olid enamus NATO otsustajaist veendumusel, et Bosnia jääb nimetatud piiridest väljapoole, vaatamata sellele, et NATO riigid ümbritsesid Balkanit.) Eeltoodu ei tähenda, nagu peaks NATOst saama maailmapolitseinik , samuti ei märgi oletatav algav ajajärk lääneliku imperialismi peatõstmist. Kolmanda faasi mõte on tegelemine probleemidega, mis rahvusliku turvalisuse seisukohast elutähtsad kõigile NATO liikmetele. NATO eelseisval tippkohtumine Riias on täpselt õige aeg ja koht panna allianss uutele rööbastele. (Richard Holbrooke, Ronald. D Asmus, The Washington Post, 14.03) 2004. aastal teostus hiilgav plaan NATO laienemisest Eestist Bulgaariani. Euroopa liikus itta. Nüüd on liitumissoove avaldanud Gruusia ja Ukraina. Vladimir Putini kasvavalt autoritaarne Venemaa näitab igal võimalikul viisil domineerimis- ja sekkumissoovi Gruusia ja Ukraina siseasjadesse; demokraatia ja läänelik integratsioon ei kuulu Venemaa leksikasse. Sestap vajavad Gruusia ja Ukraina Lääne toetust ning eestkõnelemist Euroopalt ja Ameerikalt, et jätkata jõulisi reforme, saavutamaks demokraatlike revolutsioonide seatud sihte. Raske tööga saavutavad nad oma eesmärgi – NATOsse kuulumise, isegi Musta mere idakaldal. (Tod Lindberg, The Washington Times, 14.03) USA Prantsuse keskuse direktor Prantsusmaa Rahvusvaheliste suhete instituudi juures Guillaume Parmentier leiab, et Euroopa peab NATOs mängima senisest kaalukamat rolli. Alliansi siseprobleemid on paljuski tingitud USA ambivalentsusest, USA jaoks on mugav kasutada NATOt vastavalt oma äranägemisele. See on üks põhjustest, miks USA pole vaimustatud Euroopa sõjalise keskuse sisseseadmisest, kuna taoline samm võimaldaks eurooplastel sekkuda rahvusvahelistesse pingekolletesse ka siis, kui USA kohal pole. NATO vajab muutust, on aeg anda Euroopale organisatsioonisisene hääl. (Guillaume Parmentier, Financial Times, 17.03)

Vaevalt, et Milosevici maise teekonna lõpp Serbia ja serblaste igapäevaelu või poliitikat mõjutab. Eelkõige tähendab Slobodan Milosevici surm enne kohtuprotsessi lõppu jätkuvat vaidlust selle üle, missugune oli hirmuvalitseja roll ajaloo vaatenurgast. Milosevici, keda surm kohtuotsusest säästis, süüdistati genotsiidis ning inimsusevastastes kuritegudes. Ilmselt leidub edaspidigi neid, kes põlvkondade vältel meenutavad teda kui serblaste päästjat. Teisalt on rohkesti neid, eriti Bosnia moslemite, horvaatide ja Kosovo albaanlaste seas, kes teavad Milosevici kui meest, kes andis relvad ning õhutas vägesid vägistama, tapma, etniliselt puhastama Suur-Serbia loomise nimel. 5. aprillil on Serbial kavas teha kookuvõtted ELiga assotsiatsioonileppe sõlmimise osas, millest saaks esimene samm teel ELi liikmelisuse poole. Nii mõnedki loodavad, et Milosevici surm on ühe ajastu lõpp. Kuid kui aasta möödudes Mladici saaga ka ümber saab, on Kosovo ja Montenegro kohta raske mõjusaid argumente leida, mistõttu Euroopa välisministrid võiksid üle saada laienemisväsimusest. (The Economist, 17.03) Milosevici elu on järjekordne näide sellest, kuidas üksikisik võib mõjutada ajaloo kulgu. Serbia kommunistliku partei funktsionärina õhutas ta metoodiliselt kasvavaid pingeid ning kasutas tekkinud olukorda etniliselt ja usuliselt killustunud Jugoslaavias ära kriminaalrežiimi maksmapanekuks Belgradis. Etnilise puhastuse käigus said 1990. aastatel surma enam kui 200 000 inimest, mõrvaahel ei toonud kaasa ka loodetud edu Suur-Serbiale. Senini vaieldakse, kas taoline kohutav akt, mida toitsid Balkani iidsed vihavaenud ning kommunismikümnendite mürgid, oleks olnud välditav. Fakt on see, et ilma Milosevicita poleks Jugoslaavia sõjad alanud. Seepärast on tema surm enne Haagi sõjatribunali otsust ebaõnn õiglusemõistmise seisukohalt. (Juhtkiri, The Washington Times, 14.03) Nii Euroopa kui ka Ameerika Ühendriigid jälgivad Balkanil toimuvat ebakindlalt. USA on teinud palju, et Kosovo probleem leiaks veel sel aastal lahenduse, EL on Serbia valitsusele andnud aprillini aega Serbia sõjaväe juhi Ratko Mladici väljaandmiseks, keda süüdistatakse genotsiidis, inimsusevastastes kuritegudes ja sõjakuritegudes Sarajevos, lisaks Srebrenica veresauna korraldamises 1995. aastal. Pärast Milosevici surma, kes teenis oma tegude eest hüüdnime “Balkani lihunik”, seisavad Serbia president Boris Tadic ja peaminister Voijslav Kostunica tõsise katsumuse ees – kas nad suudavad veenda Mladicit ja Serbia sõjaaegset liidrit Radovan Karadzicit Haagi tribunali ette astuma. (Judy Dempsey, Nicholas Wood, International Herald Tribune, 13.03)

Saksamaa ja Austria ajakirjandus

Läinud nädala levinumad teemad saksakeelses kirjutavas pressis olid Saksamaa juhitud ELi Kongo-missioon, olukord Palestiina autonoomia aladel, Valgevene presidendivalimised ja ELi tulevik.

Euroopa sünnib tänu rahale või ei sünni ta üldse. Seni on selline arusaam Euroopale edu toonud. Majandusvabaduse ja suurema konkurentsi tulemuseks on üldine heaolu kasv. Seetõttu mõjub Euroopa magnetina ka väljapoole. Pärast viimast laienemist ja Põhiseadusliku leppe rahvahääletuste läbikukkumist ei usu eurooplased enam senist eduretsepti. Euroopa Komisjon ja suurte liikmesriikide juhid on nõutud. Süvenevad protektsionistlikud meeleolud nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil. Prantsusmaa käitub põhimõtte järgi: Prantsuse suurkontsernid on kasulikud Euroopale, kuid üleeuroopalised kontsernid on kahjulikud Prantsusmaale. Jääb mulje, et Prantsusmaa tahab kogu oma suurtööstuse maailma kultuuripärandiks kuulutada. Sarnaseid rahvuslikke kaitsereflekse on täheldada ka Hispaanias ja Poolas. See nõrgestab ELi kui tervikut majanduslikult. EL toimib vaid tänu vabaturule ja konkurentsile, ainult see kindlustab majandusliku kasvu ja suurema heaolu. (Holger Steltzner, FAZ, 13.03) Euroopa ühistöö kannatab depressiooni ja tagasimineku all. Kõikides suundades. Kui nõnda edasi jätkame, ei osutu tuleval aastal tähistatav liidu poolsandi juubel sugugi rõõmsaks sündmuseks. Euroopa vundamenti on tekkinud lõhed, mida tekitavad hirmud – poliitikute ja tavainimeste hirmud liigse vabamajanduse, liigse konkurentsi, liigse globaliseerumise ja sisserände ees. (Joachim Fritz-Vannahme, Die Zeit, 16.03)

EK majandusvolinik Peter Mandelson püüab vahendada protektsioniste ja moderniste. Nii surmtõsiselt kui Pascal Lamy ta oma ülesandeid ei võta, kuid Hongkongi tippkohtumise kohta ütleb, et see oli pöördepunkt. Läbimurret küll ei saavutatud, kuid ülejäänud maailm sai vähemalt lõpuks aru, et niisama lihtsalt EL järgi ei anna. Viimaseid kaarte USA, Brasiilia ja India vastu pole ta veel välja käinud. See on nagu pokkerimäng. Euroopas leviv protektsionism aga ei soosi seda mängu. Mandelson üritab kurssi otse koida, et ei toimuks taandarengut. Vahendajaks teda asjaosalised ise aga ei pea, peetakse hoopis provokaatoriks ja trikimeistriks. Kuid prantsuse protektsionismile või ameeriklaste domineerimiskirele ei tohi järgi anda. Läbirääkimistrikid aitavad ehk kaubanduskokkulepeteni jõuda, kuid neid trikke ei tohi nõnda palju olla, et partneritel usaldus kaduma hakkab. (Alexander Hagelüken, SZ, 13.03)

Prantsusmaa ja Madalmaad on moodustanud rinde uue laienemisringi vastu. Ehkki strateegilised kaalutlused peaksid selgelt soosima liitumisperspektiivi andmist Serbiale, Albaaniale või Türgile, öeldakse kummaski riigis selgelt: “Stopp!” Pärast Bulgaaria ja Rumeenia vastuvõtmist peaks vastu tulema piir – 27 liikmesriiki on maksimum. Austria poolt soositud Balkanimaad peaksid rahul olema privilegeeritud partnerlussuhetega. Ukrainale ja Valgevenele aga tuleks öelda selgelt: heanaaberlusest piisab. Prantsusmaa siseminister Sarkozy ning välisminister Dauste-Blazy eelistavad samuti ELi kodukorra ja mängureeglite selgeksrääkimist enne uute, laienemisele suunatud läbirääkimiste alustamist välisriikidega. (Helmut Hetzel, Die Presse, 14.03)

Austria püüab päästa Euroopa teenustedirektiivi ning kutsub ELi liikmesriike üles leppima Europarlamendi poolt väljapakutud kompromissettepanekutega. Liidukantsler Schüssel räägib “õudusunenäost”, kui meenutab kuudepikkust jagelemist teenustedirektiivi ümber. Majandusminister Martin Bardenstein on resoluutne: “Kas see teenustedirektiiv või siis parem üldse mitte.” Mitmed uued liikmesmaad on aga üleskutsunud taastada teenustedirektiivi kava endisel kujul, kompromissides olla mindud liiga kaugele. Aprilli kohtumisel Grazis hakatakse arutama EK uut ettepanekut, tekst on praegu koostamisel. EK volinik Verheugen kinnitas, et uus ettepanek toetub EP kompromissettepanekule. Olevat mõttetu peaga vastu seina joosta. “Mul on sellest lõputust vaidlusest kõrini”, märkis Verheugen. “Peamine on nüüd konsensuseni jõuda.” (Friederike Leibl, Die Presse, 14.03)

Austria majandusminister Martin Bartenstein märgib usutluses ajalehele Die Zeit, et on aeg luua Euroopa ühisturg energeetika, eriti elektrienergia vallas. Sellest ollakse veel väga kaugel, näiteks Saksamaa ja Belgia või Austria ja Slovakkia pole isegi kõrgepingeliiniga ühendatud. Kui Šveitsis puu kõrgepingeliinile kukub, on osa Itaaliast elektrita, sest Itaalia investeerib iseseisvasse energiatootmisse liiga vähe. Tööstuse ja tarbija huvides on luua ühine siseturg, elektri- ja gaasirutu liberaliseerimise tingimustes. Sealjuures tuleb tõsiselt mõelda energia kokkuhoiule. (Klaus.Peter Schmid, Die Zeit, 16.03)

Prantsusmaa ajakirjandus

Prantsusmaa ajakirjandus keskendus suuresti sisepoliitikas toimuvale. Taas toimusid mitmed protestimarsid valitsuse kava vastu alla 26-aastaste noorte tööhõiveprobleemide reguleerimiseks reformiga, mis näeb ette kuni 2-aastase katseaja võimalikku kehtestamist. Umbes poolte ülikoolide töö oli kas osaliselt või täielikult häiritud. Pariisis on toimunud mitmeid kokkupõrkeid politsei eriüksuste ja noorte vahel. Le Figaro leiab, et küsimus ei olegi selles, kas valitsus peaks Esimese Töövõtu Lepingu (CPE - Contrat Première Embauce) tagasi võtma, vaid et Prantsusmaa ei suuda ratsionaalsel moel arutleda tööturu reformi üle. Lõpmatuseni ei saa osavõtmatult pealt vaadata arenguid, mis maailmas toimuvad. CPEst kaugemale vaadates peab Prantsusmaa suuremat tähelepanu pöörama uute töökohtade loomisele. Just selles osas ei kasutata juba pikemat aega õigeid vahendeid. (Juhtkiri Nicolas Barré’lt, Le Figaro, 15.03) Le Monde pealkirjastab ühe CPE-teemalise juhtkirja “Déjà vu”, kirjutades, et Esimese Töövõtu Lepingu vastu toimuvad aktsioonid kannavad juba kord nähtu maiku: taas kord oleme tunnistajaks ühelt poolt noorte ning teisalt parempoolsete vaadetega valitsuse vahelistele arusaamatustele. Peaminister Dominique de Villepin püüab end kehtestada kindlameelse ja otsustavana, kuid tema “kurtus” on meeleavaldajate hulki seni vaid suurendanud. (Juhtkiri, Le Monde, 15.03) Punktis, kuhu noorte ja valitsuse vaheline vastasseis jõudnud on, ei olegi enam oluline, kas ollakse CPE poolt või vastu, oluliseks on küsimus, kuidas tupikust välja tulla. Tekitatud kahju on juba praegu hiiglaslik. Iga mööduva päevaga taandub üha enam arusaam, et Prantsusmaa peab end reformima. (Juhtkiri Nicolas Baytout’lt, Le Figaro, 17.03) Keegi ei tea, kuidas see vastasseis ükskord lõppeb. Kriisist väljumine ei saa siiski lõputult edasi nihkuda, sest mitmed teised vajalikud reformid ootavad oma aega ning halb sotsiaalne kliima hakkab avaldama mõju niigi haprale majanduskasvule. Seetõttu peaks peaministri prioriteediks kujunema dialoogilõnga leidmine. (Juhtkiri Dominique Seux’lt, Les Echos, 17.03) Libération arutleb, et peaminister de Villepinil on käesolevast kriisist puhtalt välja tulla väga keeruline. Jõuga reformi läbi surudes läheb ta vastu enamuse arvamusele, samas reformiettepaneku tagasivõtt tähendaks häbistatust. Mõlemal juhul tõmbaks de Villepin kriipsu peale oma edasistele ambitsioonidele. (Juhtkiri Antoine de Gaudemarilt, Libération, 17.03) Ka Le Figaro on sama meelt, et head lahendust probleemile ei ole: valitsus võib kava tagasi võtta või peab seda tundmatuseni muutma. (Juhtkiri Nicolas Baytout’lt, Le Figaro, 17.03) Esialgu on peaminister Dominique de Villepin kinnitanud, et reformiettepanekut tagasi ei võeta, kuid mõnes selle punktis püütakse leida parem ja paindlikum lahendus.

14. märtsil toimus järjekordne Prantsuse-Saksa valitsustevaheline kohtumine, mida seekord juhtis Saksamaa poolt esmakordselt sügisel ametisse vannutatud liidukantsler Angela Merkel, Prantsusmaa poolt puudusid sisepoliitilise raske olukorra tõttu aga peaminister Domonique de Villepin ning siseminister Nicolas Sarcozy. Kohtumist Berliinist kajastanud Le Monde leiab, et lõhe Saksamaa ja Prantsusmaa vaadetes süveneb, kinnitust sellele annab viimaste nädalate debatt Prantsuse “majandusliku patriotismi” ümber. Viimane vaid tugevdab Saksamaa tundmust, et Prantsusmaa on kuni 2007. aasta valimisteni vajunud talveunne ning olulisi otsuseid ei tehta enne kui uus parlament ning president võimule saab. (Antoine Jacob, Le Monde, 14.03) Le Figaro leiab samuti, et kahe riigi vahel on viimasel ajal mitmeid väiksemaid lahkhelisid, näiteks ei oldud Saksamaal rahul Pariisi otsusega ühendada Gaz de France elektrifirma Sueziga, kaitsmaks gaasiettevõtte ülevõtmist itaallaste Eneli poolt. Mitmed Saksamaa ametiisikud ei ole jätnud ka avalikes esinemistes märkimata, et kuigi protektsionism on “vana prantsuse traditsioon”, läheb see vastuollu Euroopa seadusandlusega. (Pierre Bocev, Le Figaro, 14.03) L’Express nendib, et kuna Prantsuse-Saksa paar on võimetu end Euroopa tuleviku suhtes ühel häälel väljendama, võib ilmeksimatult rääkida ebakõladest. Nädalakiri toob välja neli aspekti, mille suhtes Pariisis ja Berliinis ühist keelt ei leita. Esiteks juba nimetatud majanduslik protektsionism. Teiseks Euroopa põhiseaduslik lepe, mille mõned Prantsuse poliitikud, nt siseminister Sarcozy, on “surnuks” kuulutanud. Angela Merkel ei väsi aga kordamast vastupidist, et prantslased peavad respekteerima ka teiste riikide teistsugust arvamust, nii nagu viimased on austanud hollandlaste ja prantslaste “ei”-sid. Kolmandaks eriarvamusi põhjustavaks aspektiks on Prantsusmaa väljapakutud “projektide Euroopa” idee, mida Saksamaal hinnatakse nõrgaks, kuna “projektide Euroopa” ei küündi nii kõrgele, et aidata liit välja praegusest kriisist. Ning neljandaks ei olda Saksamaal kuidagi nõus prantslastele meelepärase mõttega Euroopa tuumikgrupist, kuhu kuuluks kuus liidu suuremat riiki. Sakslastele on vastuvõetamatu kontseptsioon suurtest, kes tõukavad-tõmbavad väikseid riike. Analüüs lõppeb järeldusega, et Saksamaa ja Prantsusmaa ei ole hetkel tõesti ühel lainepikkusel. (Axel Gyldén, L’Express, 16.03)

Kui täna ei kostu pea ühtegi häält Serbia eksdiktaator Slobodan Milosevici kaitseks, siis see halvakspanev üksmeel ei peaks meid panema unustama, et Milosevicil oleks peaaegu õnnestunud teoks teha oma idee “Suur-Serbiast”, mida võib nimetada Euroopa viimaseks vallutussõjaks. Eurooplaste liiga pikk passiivsus lubas sel õnnetul ambitsioonil levida ning võtta rahutuste mõõdu, millele vaid ameeriklaste relvad suutsid piiri panna. Kosovos, Montenegros ja ka Bosnias toidavad Milosevici tegevuse tagajärjed tänaseidki probleeme. (Gérard Dupuy, Libération, 13.03) Kohtuotsuseta või ilma - ei ole kahtlustki, et Milosevic on vastutav XX sajandi lõpu Balkani sõdade eest. Loomulikult ei ole ta ainus, kes aitas kaasa Jugoslaavia verisele lagunemisele. Kuid tema soov lõigata riik tükkideks nõnda, et serblased saaksid elada “Suur-Serbias”, põhjustas 200 000 ohvrit, kes hukkusid ELi ukse ees aastatel 1991 kuni 1999. Eurooplased õppisid Balkani tragöödiast seda, et ootamistaktika ei ole hea strateegia. Serbia naabruses elavad Balkani rahvad mõistsid, et nende võimalus seisneb Euroopaga ühinemises ning sel teel tuleb neil respekteerida Euroopa norme. Serbia aga “lohiseb”, sest ei ole suutnud aktsepteerida uut reaalsust. Ikka veel on “jooksus” Srebrenica massimõrva eest vastutav kindral Mladic ja Sarajevo piiramise ajal Bosnia serblasi juhtinud Radovan Karadzic. Milosevici surm tugevdab osade rahvuslaste ideed, et Serbia on taas kord langenud rahvusvahelise vandenõu ohvriks. Siiski peaks see surm lubama suurel osal Serbia rahvast jätta minevikufantoomid selja taha. (Juhtkiri, Le Monde, 14.03) Seoses Slobodan Milosevici surmaga Haagi tribunali vanglas, kirjutati ka rahvusvahelisest õigusemõistmisest laiemalt. Rahvusvaheline õigusemõistmine põrkub alati rahvusriikide poolt kaitstud suveräänsete huvidega. Just seetõttu on Ameerika Ühendriigid Guantanamo vangla ning Abu Ghraibi piinamiste valguses tuliselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vastu. Rahvusvaheline õigusemõistmine ei saa kunagi takistada barbaarsust. Kuid juhuslikuks ning vaid võitjate kätte ulatuvaks nimetatud, on rahvusvaheline õigusemõistmine progress, mida sobib jagada kõigi omavoli ohvritega. (Juhtkiri Yves Théard’ilt, Le Figaro, 14.03) Ka lõpetamata kannab Milosevici kohtuprotsess, või siis Saddam Husseini oma, üht selget sõnumit - kohtumõistmisest pääsemine ei ole aktsepteeritav isegi siis, kui rahvusvaheline õigus pole täiuslik. (Jacques Hubert-Rodier, Les Echos, 15.03)

Skandinaavia ajakirjandus

Skandinaavia ajakirjanduses leidsid kõige laialdasemat kajastust järgnevad teemad - Islandil asuva USA sõjaväebaasi likvideerimine, Rootsi peaminister Göran Perssoni tegevuse analüüs seoses 10 aasta täitumisega peaministri ja sotsiaaldemokraatide juhina ning Serbia ja Balkani tulevik - järelkajad seoses Milosevici surmaga.

Islandi peaminister Halldor Asgrimsson on väga pettunud, et USA president George W Bushi äkilise otsuse tagajärjel viiakse ära Islandil, Keflavikis asuv USA sõjaväebaas, mis koosneb neljast F-15 hävituslennukist, kolmest Sikorsky päästehelikopterist ja 1200-1300 USA sõjaväelasest. Lisaks töötab baasis 650 islandlast. Peaminister on ärritatud, kuna USA ei ole teavitanud, kuidas ta kavatseb edaspidi vastu tulla Islandi vajadusele nähtava kaitsejõu järele. Vastavalt 1951. aastal sõlmitud leppele on USA kohustatud Islandi kaitsmise eest hoolt kandma. Islandi peaministri arvates ei tugevda USA ühepoolne otsus kahe maa häid suhteid ning sõbrad ja liitlased ei tohiks niiviisi käituda. Siiani on Island olnud USA ustav liitlane sõjas Iraagi vastu. Islandil endal ei ole kaitseväge, eksisteerib vaid piirivalve, mistõttu ollakse mures oma julgeoleku pärast. Antud olukord ei ole ainult USA ja Islandi vaheline probleem, vaid puudutab NATOt tervikuna, kuna Keflavik on üks osa NATO kaitseahelast. (Morten Fyhn, Aftenposten, 17.03) USA lubab täita oma 1951. aasta lepinguga võetud kohustust kaitsta Islandit. Kuidas see praktiliselt laheneb, selgub tulevikus diplomaatiliste läbirääkimiste käigus. Island on pakkunud välja võimaluse, et maksab kinni USA lennubaasi ülalpidamiskulud. Keflaviki baas ehitati Teise Maailmasõja käigus lennukite tankimise eesmärgil. Külma sõja ajal oli Islandi baas strateegiliselt tähtis tugipunkt, kuid pärast külma sõja lõppu kaotas baas on sõjalise tähtsuse (Hans-Henrik Rönnow, Dagens Nyheter, 17.03) Vastavalt Islandi välisminister Geir Haardele sõnadele, hindab USA Islandi pakkumist katta osaliselt Keflaviki sõjaväebaasi kulusid, mis ulatuvad 250 miljoni USD-ni aastas, kuid teised faktorid kaaluvad siiski üles vägede lahkumist Islandilt, kuna USA kaitsejõud on „mööda ilma laiali” ja neid on vaja kasutada mujal. (Björn Lindahl, Svenska Dagbladet, 18.03) Keflaviki baas on täitnud Islandi kaitseväe ülesannet üle 50 aasta ja olnud tähtis tööandja sadadele islandlastele. Kaitsepoliitiline ja tehnoloogiline areng on muutunud Keflaviki baasi ülearuseks. USA lahkumine muudab Islandi ainsaks NATO riigiks, kus ei ole õhukaitset ja islandlaste tsiviilvalmisolek nõrgeneb tunduvalt, kui USA päästehelikopterid lahkuvad. Islandi võimud paluvad ameeriklastel selgitada, kuidas kavatsetakse kinni pidada oma kohustustest, mis on seotud 1951. aasta kaitsealase lepinguga. (Juhtkiri, Aftenposten, 20.03)

Läinud nädalal tähistas Rootsi peaminister Göran Persson 10. aasta möödumist peaministri ja sotsiaaldemokraatide juhi ametis. Perssoni ajal on bruto rahvustoodang kasvanud 30%. Majanduskasvule aitas kaasa rootsi krooni väärtuse vähenemine 40% võrra, alates 1992 aastast, mis toimus ilma hüppelise inflatsioonita. Jätkuv majanduskasv tekitab siiani küsimusi valitsuse kritiseerijate hulgas, kas kritiseerijad saavad asjadest fundamentaalselt valesti aru. Kuid tegu on majandusliku dopinguga, millel pole mingit seost „rootsi sotsiaaldemokraatliku mudeliga.” Göran Perssoni arvates läheb majandusel hästi tänu „rootsi mudelile” ja mitte sellest sõltumata. Tegelikult ei eksisteeri rootsi mudelit enam ammu, kuna krediidi-, finants- ja valuutaturg on liberaliseeritud, maksureform vähendas ettevõtete tulumaksu ja vähendas kõige kõrgemat marginaaltulumaksu 85%-lt 55%-ni, palgaläbirääkimised ei ole enam tsentraliseeritud ja palgavahed on kasvanud, tööturg on paindlikum, teatud majandusharud on muutunud avatumaks (nt telekommunikatsioonid, pangandus, finants, post ja lennundus), rahapoliitikaga tegeleb Riigipank, mis on iseseisev üksus. Ehk siis lühidalt - kõik eelpool nimetatud muutused on viinud Rootsi aina kaugmale sotsiaaldemokraatlikust mudelist ja aidanud kaasa heaolu kasvule (peaaegu kõik reformid leidsid aset enne Perssoni võimuletulekut). Perssoni valitsemisaega iseloomustab ekstreemne õnnelike juhuste kokkulangemine, millele aitasid kaasa eelkäijate poolt tehtud reformid ja rootsi krooni kukkumine, vastasel juhul oleks Perssonil ette näidata vaid kõrgeima marginaaltulumaksu vähendamine. (Peter Wolodarski, Dagens Nyheter, 17.03) Norra ajakirjandus kirjutab, et Göran Perssonist sai peaminister seetõttu, et tol hetkel puudusid paremad alternatiivid. Kümne aasta möödudes on aga olukord taas samasugune – alternatiivide puudusel püsib Persson võimul. (Atle Syvertsen, Aftenposten, 15.03) Pärast kümmet võimuaastat valdab Persson valitsemiskunsti nii rahvusvahelisel kui ka rahvuslikul tasandil. Opositsioonipoliitikut ei saa temast kunagi – sügisestel valimistel kehtib reegel - kas võit või silmapiirilt kadumine. See, et ta ise jääb rahule oma panusega, ei ole üllatav – küsimusele, kas ta kahetseb midagi ja mida ta viimase kümne aasta jooksul on valesti teinud, vastab ta tehtud tagasihoidlikkusega, et mõned ägedad sõnavõtud oleks võinud olemata olla. Ta tunnistab, et tema suurim kaotus on eurole ülemineku referendumi läbikukkumine ja et ta ei suutnud luua koalitsiooni Keskparteiga enne 1998. aasta valimisi. Persson ei teeskle, ta on poliitikas selleks, et võimul olla ja seda kasutada, mida ta ka teeb. Tema katkematu kasvav võimukontsentratsioon tähistab tema kümmet aastat valitsusjuhina. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 14.03)

Rootsi ajakirjanduse arvates oleks olnud parem, kui Slobodan Milosevici, keda süüdistati genotsiidis, inimsusevastastes kuritegudes ja sõjaseaduste rikkumises, elu oleks kestnud karistuse määramiseni, milleni oli jäänud vaid loetud kuud. Kuigi Milosevic kukkus läbi, ei ole Serbia teinud veel lõpparvet minevikuga. Ekstreemnatsionalistid moodustavad riigi suurima partei ja Milosevic oli siiani ametlikult sotsialistliku partei juht (partei, kelle toeta ei tuleks võimulolev vähemusvalitsus toime). Kuna teisi sõjakurjategijaid ei ole Haagile välja antud, on fakt, et Milosevicile ei jõutud kohtuotsust määrata, veelgi õnnetum. Tõenäoliselt saab Milosevicist rahvuslik märter – ta alustas nelja sõjaga ja kaotas kõik. Probleemiks on pigem see, et edasiminek ilma kohtuotsuseta on raskem, aga Serbia peab edasi liikuma, selleks et edasi jõuda, mis ei ole vajalik ainult Serbiale, vaid tervele regioonile. Kahju, et EL ei tegutsenud jõulisemalt pärast Milosevici surma ja pakkus toetuseks vaid sümboolset küllakutset ELi. (Juhtkiri, Svenska Dagbladet, 14.03)

Soome ajakirjandus

Soome ajalehed kirjutavad, et endise Jugoslaavia presidendi Slobodan Milosevici viimine ÜRO sõjakuritegude tribunali ette, süüdistatuna kuritegudes inimsuse vastu, oli ainulaadne. Kohtuprotsess kujunes aga nii suureks, et veel neli aastat pärast algust on see ikka veel pooleli. Ja jääbki pooleli, kuna Milosevic on nüüd surnud. See on kahtlemata suur tagasilöök ajaloolisele kohtuprotsessile ja tervele ÜRO sõjakuritegude tribunalile. On möödapääsmatu ja ka vajalik, et kohtuprotsessi tavatult pika venimise peale käivituks rahvusvaheline arutelu. Milosevici süü laiaulatuslikkus Jugoslaavia lagunemisprotsessis jäi juriidiliselt lahendamata. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 14.03) Milosevici surm on kaotus eelkõige Haagi tribunalile, kuid ka Balkani veresauna elusolevatele ohvritele. EL ja USA lootsid, et peatselt lõppev kohtuprotsess lihtsustab piirkonna stabiliseerimist. Need unistused võib nüüd unustada. Milosevici surm tõstab paratamatult tema endiste toetajate võitlustahet, mis omakorda võib suurendada Serbia valitsuse paindumatust. Selle kaudu mõjutab Milosevici surm ka president Martti Ahtisaari juhtimisel toimuvaid läbirääkimisi Kosovo tuleviku üle. On tõenäoline, et see pigem raskendab kui kergendab läbirääkimisi. Endisest tähtsamaks muutub ka sõjakurjategijate Radko Mladici ja Radovan Karadzici kiire toomine Haagi tribunali ette. Nüüd on oluline, et EL ja USA ei teeks midagi, mis tugevdaks äärmusrahvuslaste mõju Serbias, vaid toetaks endisest suurema surve alla jäävaid demokraatlikke jõude. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 14.03) On tähelepanuväärne, et ka Venemaa kasutab Milosevici surma poliitilise vahendina. Välisminister Sergei Lavrov teatas, et Venemaa seab küsimärgi alla selgitused Milosevici surma põhjuste kohta. Välisminister paljastas ühtlasi, milles on asi, öeldes, et kuna neid ei usaldatud, on ka neil õigus mitte usaldada. Venemaa solvus lihtsalt seetõttu, et Milosevic ei saanud minna Venemaale arstiabi saama, kuigi Venemaa oli lubanud saata Milosevici tagasi Haagi. (Juhtkiri, Kaleva, 14.03) Milosevici surm päästis serblased sellest enesekaemusest, milleks hästi põhjendatud kohtuotsus oleks neid sundinud. Ega üks mees ei teinud kõike, tal olid innukad toetajad. Nüüd aga võivad kõik pidada Milosevici ja ennast veretöödest hoolimata üha võitjate poolt vääriti koheldud kangelastena ja serblaste vankumatute kaitsjatena. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 14.03)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Lennart Meri

Uudisteagentuurid

Lennart-Georg Meri, Estonia's first president after independence from the Soviet Union in 1991, died after a long illness. Meri helped steer the small Baltic state out of the Soviet Union towards membership of the EU and NATO. Born in 1929, Meri was deported with his parents to Siberia by Soviet authorities in 1941, but was later allowed to return and study history at Tartu University. After a career as an author and documentary filmmaker, Meri became Estonia's ambassador to Helsinki in 1991 and a year later was elected as the country's first president after the restoration of independence. He was re-elected for a second term in 1996. Meri spoke six languages and was known for his eccentric behaviour, such as taking reporters to the dilapidated toilets of Tallinn airport to campaign for more civic pride. He was said to always keep a screwdriver in his pocket, even as president. (Reuters, 14.03)

President Lennart Meri was "a pioneering statesman" and "a seminal figure in the struggle for freedom," US President George W. Bush said in a message of condolences. Meri's "leadership, conviction and courage earned him the love of the Estonian nation and the admiration of the world. In his pursuit of freedom, President Meri was a pioneering statesman, an eloquent spokesman, and a proud voice for a country reclaiming its rightful place in the world community of nations," said the US president. "A seminal figure in the struggle for freedom, President Meri provided a moral compass to the Estonian people, ably leading them through the challenges that faced in the Estonian republic that regained independence after a half-century of oppression," the president's message said. "President Meri was a steadfast, strong friend whom we will miss," he added. (Afp, 15.03)

The leaders of Britain and France have sent condolences to Estonia after the death of president Lennart Meri, praising him as "a respected European" who helped spearhead Estonia's return to democracy, officials said. "I know that, as both foreign minister and president, Meri played a leading role in helping to bring about renewed Estonian independence and that he was instrumental in shaping the confident and prosperous Estonia that we see today," British PM Tony Blair said in a letter to his Estonian counterpart Andrus Ansip. "President Meri worked hard to achieve the twin ambitions of EU and NATO membership and the closeness in our current bilateral relationship is testament to his efforts," Blair said. "He was much respected across Europe and it is with great sadness I convey my condolences to you on his passing." French President Jacques Chirac said Meri "laid a strong foundation for Estonia's efforts to join the Council of Europe and the EU". "France has lost a friend of its culture and literature, who helped promote French culture through his proposals, writing and translation of French authors," he said. (Afp, 15.03)

Pärast pikaajalist haigust suri Eesti endine president Lennart Meri, kes juhtis riiki aastatel 1992-2001. President Rüütli avalduses öeldakse, et “Lennart Meri tegi tööd meie riigi rahvusvahelise positsiooni tugevdamise nimel. Tema eesmärgiks oli Eesti ühinemine EL ja NATO-ga ning inimeste usalduse taastamine riigi vastu.” Valitsuse avalduses on öeldud, et “Lennart Meri presidendiaastad olid meie riigi taassünni aastateks... mil toimus üleminek turumajandusele ja demokraatiale, kui riiklikud institutsioonid said oma näo.” (Interfax, 14.03)

Föderatsiooninõukogu rahvusvaheliste suhete komisjoni esimees Mihhail Margelov läkitas Eesti parlamendile kaastundeavalduse seoses endise presidendi ja välisministri Lennart Meri surmaga. Margelov toonitas, et peab Merit isiksuseks, kes jättis oma jälje Euroopa ajalukku. Lennart Meri surm on kaotus nii omastele kui ka tervele rahvale. (Regnum.ru, 17.03)

USA ja Suurbritannia ajakirjandus

Timothy Craddock: Briti saadikuna Eestis veetsin 1997-2000 Meriga mitmeid päevi, kas tema ultramodernses suveresidentsis läänerannikul vaatega Rootsi suunas või ametlikematel aegadel, roosas Kadrioru lossis, kust ta hoidis silma peal oma riigi muutumisel Nõukogude liiduvabariigist Põhjamaade tiigriks. Vestlustes oli kaks peamist teemat: Eesti õiguspärane koht Euroopa kultuurivoolus - ajalooliste sidemete kaudu Läänemerel ning Hansa Liidus – ja kujutlus, et idapiirilt saab alguse võõras tsivilisatsioon; lisaks uhkus, millega ta vaatas oma riigi panust laiemasse Euroopa kultuuri, koorimuusika, filmide ja teatri abil. Eesti rahvas teadis, kui väga ta neist hoolis. Timothy Craddock meenutab järelehüüdes isiklikke kohtumisi Meriga ning kirjeldab ka seiku, mis iseloomustavad Meri ekstsentrilisevõitu loomust. Nii mäletab Craddock juhtumit, kus Leedus riigivisiidil viibinud Meri peatas konvoi, väljus autost, laenas ühelt tütarlapselt jalgratta ning väntas sellega raamatupoodi. (Timothy Craddock, The Guardian, 15.03)

Lennart Meri oli president, kes kiskus oma riigi Nõukogude Liidust välja ning tõi Euroopasse. Meri mängis välisministrina võtmerolli Eesti iseseisvuse taastamisel ning suunas presidendina oma riigi kiiret liikumist EL-i liikmelisuse ning sümboolse Euroopasse naasmise poole. Presidendina kehastas Meri onulikku kuju peamiselt säravatest kolme- ja neljakümneaastastest koosnevale valitsusele. Tema sekkumised sisepoliitikasse olid ebaküpsete demokraatlike protseduuridega riigis tihti vastuolulised. Laiemalt nägi ta end omamoodi avaliku südametunnistusena, umbes nagu Tšehhi president Vaclav Havel Prahas, kujuna, kes suudab seista kõrgemal poliitilisest nääklusest ning innustab korralike käitumistavade säilitamist. Ilmselt oli ta ainus riigipea, kes oma CV-sse kirjutas uhkelt, et oli neljakümnendatel aastatel elukutseline kartulikoorija. (The Times, 15.03)

Lennart Meri oli riigimees, kes juhtis oma rahva iseseisvusele ja eneseväärikusele. Soome-Eesti sõprussidemete edendaja Eva Lille mäletab Lennart Meri entusiasmi Eesti iseseisvumise teostamisel ning kahtluste kõrvaldamisel, kuidas Venemaa võiks reageerida. Kolm päeva pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist astus Meri ühe Soome heategija antud limusiini, mille ehtis väikese, kirjaklambritega kinnitatud Eesti lipuga. Ta sõitis ühest saatkonnast teise, edastades Eesti tunnustamist paluvaid kirju. Helsingi tänavatel saatis teda aplaus. Ta ütles Lillele: ”Ma nõjatusin auto tagaistmele ja tundsin, mida tähendab tajuda elu üht õnnelikumat hetke veel enne selle möödumist.” (Päivi Munter, John Thornhill, Financial Times, 15.03)

Tulihingelise rahvuslasena, kes pooldas vabaturumajandust, oli Lennart Meri üks väheseid iseseisvunud endiste Nõukogude liiduvabariikide liidreid, kel puudus märkimisväärne kommunistlik taust. Ta lõi lähedased suhted mitmete maailma riigipeadega, kelle seas olid USA president Bill Clinton ja paavst Johannes Paulus II. Ajaloolase haridusega Meri oli aastakümneid üks Eesti tuntumaid avalikke intellektuaale, autoriteet Kirde-Euroopa ja Siberi soome-ugri rahvaste ajaloos, keeltes ja kultuuris, presidendina kompas ta tihti pelgalt tseremoniaalseks kavandatud ameti piire, näiteks olgu toodud Meri ja toonase Venemaa presidendi Boriss Jeltsini vahel sõlmitud lepe Vene vägede väljaviimise kohta. Meri lubadus tagada alaline elamisluba Eestis elavatele Vene erusõjaväelastele ajas tõsimeelsetel rahvuslastel harja punaseks. (Margalit Fox, The New York Times, 15.03)

2001. aastal presidentuuri oma järglasele Arnold Rüütlile üle andes ütles Lennart Meri: „Eesti on nüüd normaalne, igav riik.” Nagu iga märkust, mida tegi N. Liidus üles kasvanud intellektuaal, ei saa seda võtta sõna-sõnalt. Kuigi see oli positiivne hinnang sellele, mida Eesti on oli eelmisel kümnendil saavutanud, oli see ka mitte väga õrn torge oma järglase puuduste kohta nagu Meri neid tajus. Samas kõnes ütles ta varem, et „igal riigil peab olema nägu, hääl ja naljatamise viis”. Meri oli kahtlemata nimelt see nägu ja see hääl, nalju tuli temalt kui rahet, tihti poliitiliste vastaste arvel. Paraku ei jõudnud Meri kirja panna oma memuaare. Kui Eesti ka on praegu igav, siis Meri mälestused poleks seda kindlasti mitte.(Neil Taylor, The Independent, 15.03)

Meri lakkamatu võitlus kommunistliku ikke vastu aitas kaasa eestlaste iseseisvuse taastamisele. Eestlaste seas oli Meri armastatud ja karismaatiline isakuju, kelle sarmi täiendasid kuiv huumor ja terav mõistus. Poliitikud ja ametnikud seevastu võtsid sageli tema suhtes ettevaatliku hoiaku, põhjuseks Meri salvavad rünnakud ebaeetiliste tegude või korrumpeerunud ametnike aadressil. (AP, International Herald Tribune, The Washington Post, 15.03, 16.03)

Saksamaa ajakirjandus

Endine Eesti president, Balti riikide eestkõneleja ning iseseisvumise ja läänega lõimumise eestvõitleja Lennart Meri on lahkunud. Paljuski tänu temale võetakse Balti riike nüüd taas sellistega, nagu nad olid enne Teist maailmasõda – iseseisvate, läänega kultuuriliselt ja ajalooliselt seotud maadena. Merist peeti lugu kogu maailmas. Tema elulugu on tihedaltpõimunud kummagi suurriigiga, kellest Eesti saatus sõltus. Meri tundis tundra avarusi paremini kui Manhatteni tänavaid, kuid tundis end läänes kodusemalt. Ta valdas kuute keelt ning igas keeles võis vestluspartnerit filosoofilistel või etnoloogiaalastel teemadel mõtiskledes oma sarmiga võluda. Erinevalt paljudest eesti haritlastest ei põgenenud ta läände, vaid hoopis ajalukku. Vaatamata ajaloohuvile, oli ta Eesti tehnoloogilise moderniseerimise suur pooldaja. Sageli on nii, et teistest peajagu üle olev isiksus kutsub esile kadedaid pilke, Lennart Merile on ette heidetud egoismi ja isekust. Välismaal aga jäi ta tänu oma olemisele ja sõnadevalikule, eriti legendaarse andega protokolli rikkuda, paljudele inimestele läänes hästi meelde. Lennart Meri näitas, kuidas ühes diktatuuris lömitamata ellu jääda ning suuri tegusid korda saata. (Robert von Lucius, FAZ, 15.03)

Kui Lennart Merile mõni poliitik või ajakirjanik sümpaatsena näis, kutsus ta tema külla ja keetis kohvi. Eriline nõrkus oli tal külaliste vastu Saksamaalt, nendega olid seotud tema lapsepõlvemälestused. Pärast sõda muutus Meride diplomaadiperekond “rahvavaenlasteks”. Nime tegi Lennart Meri endale dokumentalistina. Sealtpeale oli tal pidevaid kokkupuuteid KGBga, kes kahtlustas igas viites rahvapärimusele separatismipisikut. Presidendina ei lummanud ta oma väljapaistva harituse ja briljantse retoorikaga üksnes välismaalasi, vaid jäi ka eesti rahvale lähedaseks. (Thomas Urban, SZ, 15.03)

Miks sakslased endast sedavõrd vähe lugu peavad? See ei tule ühisväärtustele ja kultuurilisele erisusele põhinevale Euroopa sisepoliitkale sugugi kasuks. Nõnda ütles Saksamaa taasühinemise viiendal aastapäeval Berliinis Lennart Meri – kirjanik, filmitegija, Eesti esimene president. Tema märkus puudutas küll Helmut Kohli ajajärku, kuid jäi aktuaalseks ka hilisemal perioodil ning on päevakajaline ka praegu. Meri kutsus üles suuremale eneseteadvusele nii vähemusi kui ka peremeesrahvaid. Ta teadis, mida ta rääkis, sest toetus arvukate väikerahvaste saatusele, mis sidus nad suurrahvastega. Nii väike- kui ka suurrahvaste jaoks on vabadus kõige olulisem, vabadusega aga kaasneb vastutus. Kui pole vabadust, satub ohtu kultuuriline mitmekesisus. Eesti rahvast ähvardas pärast Hilteri-Stalini pakti ja iseseisvuse hävingut vaikne, kuid järjekindel väljasuremine. Siberis avastas noor Meri sealsete soome-ugri rahvaste ellujäämisoskuse ja -tahte. Presidendina astus ta juba kui riigimees nende Venemaa rüppe jäänud väikerahvaste kaitseks välja. Lennart Merilt, eesti intellektuaalilt, on Euroopal palju õppida. (Karl Grobe, Frankfurter Rundschau, 15.03)

Prantsusmaa ajakirjandus

Eesti esimene taasiseseisvumisjärgne president Lennart Meri suri raske haiguse tagajärjel Tallinnas 76 aasta vanuses. Aastatel 1992-2001 presidendiametit pidanud kirjanikku, filmimeest ning polüglotti võib pidada oma maa säravaimaks eestkõnelejaks. Lennart Meri oli kahtlemata oma aja üks kõige ebatüüpilisemaid Balti liidreid ja kindlasti ka üks kõige markantsemaid. Lisaks oma riigi tutvustamisele välismaal, oli Meri ka sisepoliitikas noortele uljastele ultraliberaalidele näpuviibutajaks. Merit kirjeldati kui "vana kooli Euroopa džentelmeni", kelle suursugusus võis mõnikord koguni kaasmaalasi lämmatada. Selle erisuse oli ta saavutanud tänu oma kasvatusele ja elukäigule. Pärast kommunismi langemise sai Merist Eesti esimese okupatsioonijärgse valitsuse välisminister. Ta pidi kõik leiutama ja looma. Pärast paari kuu pikkust suursaadikuaega Soomes, valiti Lennart Meri 1992. aastal Eesti presidendiks. See suur suitsetaja ja vähese söömaga mees, kes oli ka erakordse töövõimega, väsitades nii mõnigi kord oma kaastöölisi, pani kogu oma energia Eesti NATO ja ELiga liitumise kindlustamisse. (Olivier Truc, Le Monde, 16.03)

Rootsi ajakirjandus

Vaba ja uue Eesti esimene demokraatlikult valitud president Lennart Meri suri 76 aastaselt. Lennart Meri isa oli diplomaat esimese Eesti Vabariigi päevil ja ema eesti-rootslane. Lennart Merist sai kirjanik ja filmimees. Tema looming oli põhiliselt esseistlik, milles ta püüdis kuulata nõrka kaja, mis annab edasi eesti rahva muinasajalugu. Need, kes tema kõnesid kuulasid, märkasid, et Eesti sai kirjanikust presidendi. Ta püüdis teadlikult laiendada eesti keele võimalusi, kasutades ära kõiki selle varjatud omadusi - püüdlus, mida ta jagas kirjanik Jaan Krossiga. Presidendina sai tema eluasemeks Kadrioru loss, kus oli resideerinud ka esimese vabariigi viimane president Konstantin Päts, kelle elu lõppes Venemaa vanglas. Lennart Meri elu lõppes vabaduses. (Christian Braw, Svenska Dagbladet, 15.03)

Üleminekuperioodil N. Liidust ELi oli Lennart Meri võtmeisikuks teel Läände. Meri oli mitmekeelne kultuuriisiksus ja temast sai riigi keskne tegelane, kes lõi ülimalt väärtuslikke kontakte läänemaailmaga. Meri suured poliitilised eesmärgid täitusid, kui Eestist 2004. aastal NATO ja ELi liikmeks sai. TT (Tidningarnas Telegrambyrå – Rootsi uudisteagentuur) kohtus Lennart Meriga tema elu õnnelikematel hetkedel, siis kui eestlased olid referendumil andnud oma jah-sõna ELiga liitumiseks. „See ongi põhjus, miks ma läksin poliitikasse - et viia Eesti iseseisvuseni ning muuta riik üheks osaks läänelikust sfäärist, kust ei oleks enam tagasiteed. Mulle tundub, et minu töö on korda läinud,” ütles tol hetkel 74. aastane riigimees. Oma eesti-rootsi juurte tõttu olid tal soojad sõprussidemed rootslaste ja Rootsiga. Carl Bildt kirjutab ühes oma kommentaaris, et „Lennart Meri oli oma aja suurimaid eurooplasi ühest Euroopa väiksemast, kuid uhkemast riigist.” Bildt ja Meri kohtusid juba siis, kui Eesti oli veel osa N. Liidust ja Lennart Meri võitles esmapilgul võimatuna näiva eesmärgi nimel. Bildti arvates on võimatu ülehinnata Lennart Meri tähendust uue ja vaba Eesti ülesehitamisel. Bildt kirjeldab Lennart Merit kui „sügavalt haritud, pühendunud ja sõpradele truuks jäänud inimest.” Bildt ja Meri tegid koostööd Eestist Vene vägede väljaviimise ajal, mil avaldus Meri oskus ajada Kremliga asju neile arusaadaval moel. (Tallinn/Stockholm TT, Svenska Dagbladet, 15.03)

Carl Bildt oli Rootsi peaminister siis, kui Lennart Meri valiti Eesti presidendiks. „Tal oli otsustav roll vaba ja eduka Eesti tõusule kaasaaitamisel. Ta oli aus riigimees ja kõrgelt haritud intellektuaal, kes tundis hästi Euroopa kultuuri ja ajalugu,” kirjutas Bildt. Bildti arvates on see loomulik, et Merist sai vaba Eesti esimene president, kuna tema kogemused ja visioonid olid väga olulised riigi jaoks, kes siirdus uude ajastusse. Lennart Meri oli produktiivne kirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud rohkem kui kümnesse keelde. Lisaks on ta töötanud dramaturgi, filmimehe ja manuskriptide kirjutajana. Teise Maailmasõja ajal deporteeriti ta koos perega Siberisse, kuhu ta jäi neljaks aastaks. 1953. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli keele ja kirjanduse alal. (Pontus Janhunen, Dagens Nyheter, 15.03)

Taani ajakirjandus

Lennart Meri suri 76. aastasena pärast pikaajalist haigust. Ta oli väsimatu ja läbilöögivõimeline ning tänu oma säravale isiksusele suutis ta avada palju uksi. Lennart Merit meenutatakse kui üht suurt 20. sajandi euroopa vabadusvõitlejat, tema mõjuvõim ulatus palju kaugemale oma väikese riigi piiridest. 1980. aastate lõpus sai temast välisminister ja ta reisis maailmas ringi, et hankida toetust Balti riikide vabaduspüüdlustele. Kui Eesti sai taas vabaks, sai temast riigi president. Ta töötas energiliselt selle nimel, et Eestist saaks NATO ja ELi liige. Lennart Meri ei kahelnud selles, et Eestist saab kaasaegne ja avatud ühiskond. „Kanuud on kergem ümber lükata kui suurt tankerit”, ütles Meri viidates suurele idanaabrile, kellega ta suhtles karmatult, kuid hea tunnetusega. Viimastel eluaastatel elas ta kaunis puumajas, Soome lahes asuva poolsaare tipus, kust avanes hea vaade Tallinnale. Ta võis rõõmu tunda selle üle, et Eestist on saanud üks vabamaid ja kiiremini arenevamaid Euroopa riike. Lennart Meri oli harukordne inimene, kelle mälestust austatakse terves maailmas. (Uffe Ellemann-Jensen, Berlingske Tidende, 15.03)

Soome ajakirjandus

President Lennart Meri on hämmastav näide selle kohta, kui nähtavale positsioonile võib väikese riigi esindaja tõusta oma riigi ja väikeste naaberriikide huvide kaitsjana. Meri kuulub nende riigijuhtide hulka, keda algusest peale hinnati rohkem maailmas kui kodumaal. Välismaal äratas Meri suurt austust Eesti ja kahe teise Balti riigi eestkõnelejana. Sellise rolli saavutas ta tänu isiklikule karismaatilisusele. Meri oli rahvuslik visionäär ja mitmeid keeli valdav rahvusvaheline poliitik. Tal õnnestus koputada Lääne juhtide südametunnistusele ja äratada vähemalt osades neist ka poliitilist sümpaatiat. Soome ja teised Põhjamaad olid Merile lähedased, kuid püsivat turvalisust Eesti jaoks otsis ta algusest peale üksnes NATOst, mille liikmelisus oli Eesti jaoks tähtsam kui ELi liikmeks saamine. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 16.03)

Kuuekümne aasta jooksul, mil olen kohtunud mitmete riigimeeste, presidentide ja peaministritega, kes on jätnud mulle sügava mulje - näiteks Winston Churchill, John Kennedy, Giscard d'Estaing, Tage Erlander, François Mitterand, Ronald Reagan - ei ole keegi olnud isiksusena nii mitmemõõtmeline, nii geniaalne kõneleja kui Lennart Meri: diplomaadi laps, kuue keele valdaja, isamaaline kosmopoliit, kirjanik ja filmilooja, Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ennustaja, Eesti vabakssaamise president. Oma kahe ametiaja jooksul aastatel 1992–2001 lõi Meri ainulaadse suhtekorralduskampaania oma riigi tuntuks tegemisel Euroopas ja USAs. Lennart Meri jääb Eesti ajalukku juhina, kelle valitsemisajal saavutas Eesti püsiva positsiooni Euroopas. Tema märkimisväärne tegevus läheb ka Soome ajalukku. (Max Jakobson, Helsingin Sanomat, 18.03)

Soome suursaadiku Jaakko Kalela arvates tegi Lennart Meri kõvasti tööd ja näitas üles vaimset julgust. Meri tundis ka maailma juhte ning oskas juba siis nendega nende keeles rääkida. Lennart Meri oli Baltimaade säravaim kuju, kes aitas kõigil kolmel riigil NATO ja ELiga liituda. Meri ei arvustanud tagantjärele president Mauno Koivisto ettevaatlikku poliitikat Eesti suhtes, vaid rõhutas alati seda, kui palju Soome ja president Koivisto on teinud Eesti iseseisvuse heaks. Meri kuulas ja sai aru teise vaatenurgast, isegi kui ta seda heaks ei kiitnud. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 15.03)

Lennart Meri lahkumine on suur kaotus, ennekõike perekonnale ja eestlastele, kuid ka soomlastele. Suur riigimees on läinud ajalukku. Soome on kaotanud väärika sõbra. Meeldejäävaima mälestuse jättis Meri seoses Alpo Rusi juhtumiga. Meri toetas Olli Rehni ja Alpo Rusit algusest peale, osaledes Helsingis 2003 toimunud foorumil, kus käsitleti Rusi juhtumit. Meri aitas hädas, hoolimata teiste arvamustest ja kartmata oma maine pärast. (Tapani Ruokanen, Suomen Kuvalehti, 14.03)

Lennart Meri elutöö tipp saabus 2004. aasta kevadel, kui Eesti liitus algul NATO ja seejärel ELiga. Seejärel oli Eesti lõpuks ametlikult ja ka kõigi kõrvaltvaatajate silmis taas lääneliku ja demokraatliku maailma osa. Lennart Meri tundis ehtsat huvi soome-ugri rahvaste vastu. Siberi reisidest sündinud raamatud ja dokumentaalfilmid tõstavad esile soome-ugri rahvaid. Sugulasrahvaste ja samal ajal oma rahva ajalugu esitledes tugevdas Meri okupeeritud riigis elavate eestlaste identiteeti. Eesti jaoks oli Lennart Meri valimine presidendiks õnn. Meri oli patrioot, kellele Eesti asi oli alati kõige tähtsam. Samas oli ta ka stiilne kosmopoliit, just õige mees tõendama, et Eesti on osa Läänest. (Jussi Niemeläinen, Helsingin Sanomat, 15.03)

President Lennart Meri oli Eestile isakuju, kes tagas riigiasjades turvalisuse ja esindas Eesti kultuuri-identiteeti. Lennart Meri keskendus Eesti identiteedi kujundamisele rahvusvahelisel areenil. See oli töö, mis oli Merile loomupärane. Ta rääkis väikese Eesti maailma laval suureks. Lennart Meri surm mõjutab tulevasi Eesti presidendivalimisi. Eestlased usaldasid üha Lennart Merit ja president Rüütel jäi Meri varju. Soome sillal on pärast Merit tühjus – nii Eestis kui ka Soomes. (Jarmo Virmavirta, Turun Sanomat, 19.03)

Lennart Meri oli president, kelle ajal Eesti tundis end olevat suurriik ja kelle üle enamik rahvast tundis kogu südamest uhkust. Meri aristokraatlikust käitumisest ja intellektuaalsusest sai väikese riigi visiitkaart. Aastakümneid vabas maailmas elanud riigijuhtide kõrval oli Meri hinnatud partner, kelle kommentaare ja arvamusi tihtipeale tsiteerisid Euroopa suurimad päevalehed. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 15.03)

Lennart Meri lahkumisega kaotas Soome lähedase ja suure sõbra. Soome president Tarja Halonen tõdes, et kaotus on suur ka kogu maailmale. President Martti Ahtisaari arvates oli Meri panus Eesti demokraatia ja rahvusvahelise tunnustamise kindlustamisel erakordne. Välisminister Erkki Tuomioja hinnangul tähendab Meri lahkumine ühe suure ajaloolise perioodi lõppemist. President Mauno Koivisto sõnul õppis ta hindama Merit Eesti iseseisvuse taastamise otsustavatel hetkedel. Koivisto hindas Meri intelligentsust, teadmisi ja diplomaatilisi oskusi. (Etelä-Suomen Sanomat, 15.03)

Lennart Meri oli just see, mida iseseisvuse taastanud riik vajas. Meri oli erakordne inimene, kelle sündimine just Eestis oli tohutu õnn väiksele rahvale. Meri esindas seda, millisena rahvas sõjaeelset Eestit tahtis mäletada: kultuuri ja vaimset jõudu. See sobib Eesti strateegiaks ka edaspidi. Oma isikuga hoidis Meri Eestit esil palju laiaulatuslikumalt kui üks väike riik oleks muidu suutnud. Lennart Meri jättis Eestile pärandiks õppetunni, mille kohaselt peavad juhid julgema teha otsuseid ka siis, kui need esialgu valulikena tunduvad. (Juhtkiri, Kaleva, 15.03)

Lennart Meri oli ajalehe Kaleva sõber ja pikaaegne abiline, enne kui temast sai Eesti president. Kaleva avaldas Meri kirjutisi ja artikleid Meri kohta juba kaua enne, kui keegi oskas aimata, et Eesti taastab iseseisvuse ning et Merist saab riigi president. Lennart Meri 1989. aastal kirjutatud arvamusartikkel selle kohta, kas Eestil on tuba Hotell Euroopas, kujunes kultuslikuks. (Kaisu Mikkola, Kaleva, 15.03)

Venemaa ajakirjandus

Lahkus Eesti diplomaatia asutaja. Eesti Moskva saatkonna pressiatašee Franek Persidski sõnul oli Lennart Meri väljapaistev kirjanik, dramaturg, filmikunstnik. Esimese välisministrina taastas just tema Eesti diplomaatilise teenistuse. “Presidendina tugevdas ta Eesti Vabariigi positsiooni rahvusvahelisel areenil. Eesti liitumine NATO ja ELiga on paljuski tema teene,” lisas Persidski. Lennart Meri tutvus Venemaaga sai alguse 1960. aastatel, mil ta osales erinevates ekspeditsioonides N. Liidu territooriumil. (Aleksei Nikolajev, NewsInfo.ru, 14.03)

Eesti valitsus on Lennart Meri matustepäeva nimetanud riiklikuks leinapäevaks. Üle terve maailma saabuvad kaastundeavaldused. Venemaalt on ainus avaldus tulnud Föderatsiooninõukogu rahvusvaheliste suhete komisjoni esimehelt Mihhail Margelovilt. Venemaal Lennart Meri eriti populaarne ei olnud. Ajal mil ta juhtis Eesti riiki, vastandati talle vennapoega Arnoldit – N. Liidu kangelast ning stalinistliku orientatsiooniga kommunisti. Mingisuguse ebardliku loogika järgi suhtuti endise komsomolijuhi stalinistlikesse veendumustesse kui internatsionalismi ja Venemaa-armastusse, Eesti presidendi püüdes näha oma riiki ELi ja NATO liikmena ning püüdes kindlustada elanikkonnale inimväärne elu nähti aga halvimat sorti natsionalismina. Lennart Meri presidendiks olemise ajal õnnestus Eestist luua uus, mittenõukogulik riik. Imekombel õnnestus Meril, hoolimata sellest, et ta elas praktiliselt kogu elu N. Liidus – alates pagendusest Siberis –, säilitada euroopaliku poliitiku „pärilikud jooned.” Samas pidas ta õnnestunud läbirääkimisi oma kolleegi Boris Jeltsiniga. Ilmaasjata ei meenutata täna Venemaal Lennart Merit. Tema „poliitikuelu” eelne periood oli seotud Venemaaga, mida ta tundis kirjanikuna ja filmimehena väga hästi. Tema huvid ei piirdunud kaugeltki kitsalt Eestiga. Võimalik, et see nõukogude tsivilisatsiooni tundmine andiski talle võimaluse tunnetada Euroopa tsivilisatsiooni eeliseid. (Vitali Portnikov, Politcom.ru, 17.03)

Poliitika

Uudisteagentuurid

Tallinnas toimus kõigi parlamendis esindatud parteide noorteorganisatsioonide korraldatud pikett demokraatia toetamiseks Valgevenes. Peakonsul märgib, et Eesti võimud ei teavitanud diplomaate sellest. “Ametlikult meid keegi ei hoiatanud. Massimeediavahenditest saadud informatsiooni põhjal pöördusime VM poole ning palusime võtta tarvitusele turvameetmed,” ütles peakonsul Aleksandr Ostrovski. VM poole pöördumise järel organiseeriti peakonsulaadi ette mobiilne korrakaitsepunkt. Protestiaktsiooni käigus kogunesid umbes 20 inimest Valgevene peakonsulaadi hoone ette, hoides plakateid “Valgevene, võta eeskuju Gruusiast ja Ukrainast!”, “Lukašenko, lõpeta genotsiid oma rahva kallal!”, “Lukašenko Haagi tribunali ette!”, “Vabadus Valgevenele!” jne. Valima tulnud Valgevene kodanikud avaldasid protesti loosungite suhtes. (Interfax, 19.03)

Prantsusmaa ajakirjandus

Pea kaks aastat pärast Balti riikide liitumist ELiga ei ole liit suutnud lõplikult fikseerida oma kirdenurga piiri Venemaaga. Ometigi oldi 2005. aasta aprillis - Venemaa ühelt poolt ning Läti ja Eesti teiselt poolt - peaaegu piirilepete tekste ratifitseerimas. Siiski see ei õnnestunud ning nüüd selgitab igaüks oma positsiooni. Jaanuaris Pariisi toimunud prantsuse-balti sõjalise koostöö seminaril küsis üks venelasest kuulaja Eesti suursaadik Andres Talvikult sellekohase küsimuse. Suursaadik vastas ironiseerides, et Eestis otsustab parlament. Olles Euroopa demokraatia eeskujulik õpilane alates aastast 1991, näis Eesti sel päeval soovivat debatti mujale viia: "2005. aastal kirjutati piirileppele alla ning seejärel Riigikogu ratifitseeris selle. Kuid Venemaa võttis oma allkirja lepetelt tagasi, öeldes, et Riigikogu modifitseeris preambulat. Venemaa käitumine on rahvusvahelises praktikas erakordne! Putin teatas, et Venemaa ei ole enam lepingu osapool , sest Venemaal, vaadake, otsustab president! Venemaa arusaamad ei ole Eestis kohaldatavad. Meie jaoks on tegemist lõpetatud asjaga." Miski ei saanud Vene diplomaate rohkem pahandada kui viimasel minutil tehtud ühepoolsed muudatused tekstis. 2005. aasta mais lisas Riigikogu tõepoolest ratifitseerimisseadusesse klausli, tuletades meelde Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust alates 1918. aastast. Riigikogu poolt tehtud muudatused väljendavad parlamendisaadikute soovi näidata, et 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepingut, millega fikseeriti Eesti ja Venemaa vaheline piir, tunnustataks poliitilise dokumendina. Kuigi Balti riikide järjepidevuse tunnistamine tähendab ka tunnistamist, et N. Liit rikkus lepingut alates 1940. aasta anneksioonist kuni 1994. aasta vägede väljaviimiseni. Ühesõnaga - okupatsiooni tunnistamist. Endine Läti välisminister Sandra Kalniete peab murettekitavaks, et 15 aastat pärast Berliini müüri langemist ei ole rahvusvaheline üldsus ikka veel hukka mõistnud kommunistlikku režiimi ja selle ideoloogiat. Erinevad ajalookäsitlused näitavad lõhet, mis ei lahuta Balti riike mitte ainult Venemaast vaid ka Lääne-Euroopast, mis jätkab oma uute partnerite mineviku salgamist. (Marie-Anne Sorba, Regard sur l'Est, 16.03)

Taani ajakirjandus

Teravas avalduses, mis puudutab Eestit ja Lätit, väljendas Venemaa muret Teise Maailmasõja veteranide ja endiste N. Liidu ohvitseride tagakiusamise pärast. Venemaa asevälisminister Aleksander Jakovenko teatas riiklikule ajalehele Rossiskaja Gazeta: „Me oleme sügavalt mures, et Tallinnas ja Riias austatakse inimesi, kes tegid koostööd natsistliku režiimiga, ning kiusatakse taga antifašiste ja sõjaveterane.” Avaldus on seotud sellega, et Läti natsionalistid plaanivad demonstratsioone „Läti kangelaste” auks, kes teenisid natsliku Saksamaa sõjalises eliitorganisatsioonis Waffen-SS aastatel 1941-45. Läti president Vaira Vike-Freiberga on tagasi lükanud loa nimetatud demonstratsioonide läbiviimiseks. Paljud Balti riikide elanikud toetasid aktiivselt natsliku Saksamaa režiimi, kuna neid peeti vabastajateks nõukogude režiimi alt. Venemaa on alates 1991. aastast, mil Balti riigid said iseseisvaks, korduvalt protesteerinud selle vastu, kuidas Eesti ja Läti rõhuvad arvukat vene rahvusvähemust. (Niels Jürgensen, Jyllands-Posten, 13.03)

Venemaa ajakirjandus

Eesti võimud tahavad venelasi „ümber formeerida” keele kaudu. Alates 1. septembrist 2007 hakkab ajaloo, geograafia ja kirjanduse õpetamine toimuma eesti keeles. Erand on tehtud vaid täppisteadustele. 2009. aastast õpetatakse kuni 40% õppekavast eesti keeles. Järjekordset venevastast „keeledemarši” kommenteerides, ütles Jekaterina Roberova, SRÜ maade instituudi diasporaa osakonna vanemteadur, et terav reageerimine probleemi suhtes ei pruugi enam tulemusi anda seoses Eesti ja Läti liikmelisusega ELis. Kahjuks on EL eelistanud sulgeda silmad rahvusvähemuste kaitsmise teemale Mittekodanike kategoorias inimesi kohtab ainult Eestis ja Lätis ning selliselt ei tohiks probleem kuidagi mahtuda ELi õigusruumi. Siin aga kehtib paljudele kaasmaalastele „kolmandate riikide” kodanike staatus. Eestis ja Lätis toimub sihipärane assimileerimine, inimesi sunnitakse oma algseid nimesid vahetama eesti- ja lätipäraste vastu. Kuna Eestis ei saa hakkama vaid lätipärase „s” lisamisega nimele, siis tuleb nimi tervikuna vahetada, kuna „Ivanina” Eestis karjääri teha on võimatu. (Vassili Vankov, KmNews.ru, 14.03)

Eesti ja Iisrael on sõlminud diplomaatilised suhted, kuid Tel-Avivis Eesti saatkonda ei ole. Kohakaasluse alusel on Marina Kaljurand, Eesti suursaadik Vene Föderatsioonis, ka Eesti esindaja Iisraelis. Marina Kaljuranna sõnul ei ole aga Eesti-Iisraeli suhted üldsegi mitte formaalsed. Iisrael on ainus Lähis-Ida riik, kuhu Eesti esindaja on akrediteeritud, ning see riik on Eestile selles regioonis oluliseks partneriks. Eesti on ELi liige ning seega osaleb ta ELi Lähis-Ida poliitika väljatöötamises. (Novosti Nedeli, 16.03)

Majandus

USA ja Suurbritannia ajakirjandus

Tallinnast on saamas uus Hongkong, kus kinnisvarahindade tõus küünib 70 protsendini. Eelmisel aastal tõusid hinnad Euroopas kõige rohkem ehk 28%, üle-eelmisel aastal 2%. Mõned ostjad annavad välja tuhandeid naelu korterite eest, mida nad kunagi ei näe, riigis, kus nad kunagi pole käinud. Teised loodavad korterite üürimisest kasu, mida toidavad EasyJetiga saabuvad reisijad. Kohalikud ei ole brittide saabumise üle just väga õnnelikud. Ajavahemikul 2000-2004 tõusid majahinnad kolmekordseks, kuid palgad ainult kahekordistusid. (Patrick Barkham, The Guardian, 13.03)

Odavlennufirmad laiendavad arusaamist Euroopa mastaapidest. Vähe on linnu, mis on läbi teinud niivõrd dramaatilise transformatsiooni kui Tallinn, Eesti keskaegse linnamüüriga pealinn. Tänu igapäevastele EasyJeti lennureisidele Londonist ja teistest suurlinnadest on Tallinnast saanud Euroopa üks menukamaid puhkuse veetmise sihtkohti. Tanel Tatter, Club Hollywoodi mänedžer meenutab, et klubi 10-aastase tegutsemise jooksul on algselt kohalike lokaalist saanud paik, mille külastajatest poole moodustavad turistid Suurbritanniast. Ka hotellikohad on suveks väljamüüdud juba aprillis. (William Underhill, Newsweek, 13.03)

Prantsusmaa ajakirjandus

Prantsusmaa avab 1. mail osaliselt oma tööjõuturu 2004. aastal ELiga liitunud riikide kodanikele. Peaminister de Villepin'i sõnul määratletakse avatavad sektorid koostöös sotsiaalsete partneritega. Teisisõnu, Prantsusmaa ei kavatse olla ELi uute riikide kodanikega leebem kui ülejäänud maailma suhtes, järgides valitud immigratsioonikontsepti, mis on kallis siseminister Nocolas Sarcozyle. Pea kõik ametiühingud pooldavad tööjõupiirangute kohest ja täielikku lõpetamist ELi uutele riikidele. (Vittoria de Filippis, Libération, 14.03) Nii Senati kui Rahvusassamblee enamus väljendas oma poolehoidu piirangute lõpetamisele, sama meelt on ka ametiühingud. Valitsus soovib aga tööjõuturu täieliku avamise suunas liikuda ettevaatlikult, kehtestades esialgu 18-kuulise prooviperioodi sektoritele, milles risk puudub. (Henri de Bresson, Le Monde, 14.03)

Norra ajakirjandus

Norra kinnisvarahinnad on kasvanud tagasihoidlikult, võrreldes naaberriikidega. Vastavalt iga-aastasele uuringule, mida teeb Royal Institute of Chartered Surveyors (RICS), on Eesti oma 28% hinnatõusuga esirinnas. Norras tõusid kinnisvarahinnad 9%, mis jääb Euroopa keskmise hinnatõusu raamesse. (Johan von Hanno Brockfield, Aftenposten, 13.03)

Paljud Euroopa riigid, sh Island, on viinud sisse ühtlase tulumaksu, millest arvatakse maha teatud tulumaksuvaba osa. Esimesena viidi ühtlane 26%-line tulumaks sisse Eestis, ning paneb hämmastama, miks ei ole Eesti head kogemust silmas pidades kerkinud antud teemast Norra maksusüsteemi kajastavat poliitilist diskussiooni. Ühtlane tulumaks tundub põnev, soodustab bürokraatia vähenemist. Lisaks on tegemist õiglasema süsteemiga, mis motiveerib edukust ja kindlustab ühiskonda vajalike sissetulekutega. (Peter Walseth, Nationen, 18.03)

Varia

Uudisteagentuurid

Queen Elizabeth II will visit the Baltic States on October 16, British embassy officials said, announcing the dates for the visit. "The Queen and the Duke of Edinburgh will visit Lithuania, Latvia and Estonia from October 16 to 20," a spokesman for the British embassy said in Tallinn. (Afp, 17.03)

A major oil slick has been detected off the coast of Estonia. "We have detected a kilometre-long oil slick 4.6 kilometres off the Pärispea peninsula", on Estonia's northern coast, the border guard said in a statement. "Although the pollution is 42 kilometres away from the place where the Runner 4 freighter sank, we have reason to believe the oil slick originates from that vessel," border guard spokeswoman Helena Loorents said. Silver Vahtra, head of the border guard's marine pollution department, said: "Our current estimates show that the slick is not larger than three or four tonnes, but it's very hard to realize the full extent of the pollution as the sea is covered with ice and snow. We can presently detect the pollution only in places where there are huge cracks in the ice but we don't know what is under the frozen cover." (Afp, 13.03)

An Estonian soldier who served as peacekeeper in Afghanistan has been detained in the United Arab Emirates for an alleged sexual assault against a policewoman, the English-language Khaleej Times said. The Egyptian policewoman, who works at the airport of the emirate of Sharjah, alleged that Andrei Carol tried to rape her as she slept in the ladies staff room during a break. "The only thing I can remember is that I wanted to go to the men's toilet and I asked somebody who pointed to the room and I just went in. I did not have any intention of raping or touching any woman," Carol said. "I'm not a bad guy. It is only my bad luck that landed me in trouble. I didn't know that alcohol consumption is forbidden during the transit hours at the airport," he said. (Afp, 19.03)

Estonian Markko Märtin has competed in a rally for the first time since a crash that killed his British co-driver Michael Park. Martin was invited to drive a Subaru in the Rally of Portugal with Briton David Senior alongside him. A pair of punctures forced them to retire. "It's a shame. I was looking forward to a good fight with the other invited drivers," the Estonian said. "I think that second here was possible which, in a car I don't know, with a new co-driver and in conditions I hate, would have been okay." (Reuters, 19.03)

Eesti narkopolitsei juht Vallo Jäärats sai karistada nelja aasta pikkuse reaalse vangistusega, kuna teavitas vastava tasu eest narkoärimehi politsei poolt läbiviidavate operatsioonidest. Seega osales ta narkoäris ning kuritarvitas ametiseisundit. Samuti viis ta läbi ebaseaduslikku jälitustegevust. (Interfax, 14.03)

Eesti politsei pidas presidendi 13-aastase lapselapse kinni alkoholi tarbimise pärast. Intsident toimus 1. märtsil, kui politseipatrull märkas Tallinna vanalinnas noortekampa. Kaks tütarlast toimetati osakonda, kus selgus, et mõlemal on kerge joove. Lapsed anti vanematele üle ning Maria nimelisele tüdrukule tuli järgi tema vanaema Ingrid Rüütel, kelle juures laps elab. Jaanuaris selgus, et presidendipaari lapselapsed Maria ja Helena korraldavad Kadrioru lossis regulaarselt olenguid, mille käigus tarvitatakse alkoholi ning viibitakse presidendi ametiruumides. (Interfax, 18.03)

Norra ajakirjandus

20-aastane Eesti jalgpallur Tarmo Kink, kes on mänginud kaks ja pool aastat Venemaal Moskva Spartakis, treenib nädal aega Molde Jalgpalliklubis ja teeb kaasa mõned proovimängud. (Trond Hustad, Romsdals Budstikke, 15.03)

Haugesundi reklaamibüroo loob Balti riikidele ühise profiili ja esitab neid ühtse reisisihtkohana. Eestit, Lätit ja Leedut müüakse ühise kaubamärgi all, mis peaks veenma turiste ja ärimehi selles, et Balti riigid moodustavad kõige põnevama regiooni Euroopas. Eesti, Läti ja Leedu on paljuski erinevad. Eesti näeb ennast Põhjamaana, kuid naabrid vaatavad lõuna poole. Kuid igal juhul on neis palju sarnast, mistõttu on loomulik, et neid võetakse ühtse reisisihina. Võtmesõnadeks on ajalugu, kultuur ja traditsioonid. (Per A. Enge, Haugesunds Avis, 15.03)

Alates 2. maist avab lennukompanii Norwegian uued lennuliinid Oslost Tallinna ja Vilniusesse. Hinnad algavad 292 Norra kroonist ühel suunal koos lennujaamamaksudega. (Maria Elsness, Aftenposten, 16.03)

Soome ajakirjandus

Soome õlitõrjelaevad Halli, Hylje ja Seili alustasid õlireostuse likvideerimist Eesti põhjarannikul. Õlireostus merel on laiaulatuslik ning see levib koos kiiresti liikuva jääga lääne suunas. Õlireostus ähvardab Naissaart ja tuul võib viia õli Tallinna suunas. Eestis kardetaksegi uut naftakatastroofi. Nafta on arvatavasti pärit uppunud kaubalaevalt Runner-4. Lisaks Soome laevadele on merel ka Eesti reostustõrjelaev EVA 316. Eestis otsitakse lahendusi õlifondi loomiseks Soome eeskujul, mis tooks lisamaksu kõigile Eestisse saabuvatele tankeritele. Keskkonnaministeeriumi ettepanek ei sobinud valitsusele, kuna kardetakse, et see mõjutab Eesti sadamate konkurentsivõimet. Soome saatis reostustõrjelaevad õnnetuspiirkonda seetõttu, et õli võib triivida Soome poolele ning kuna Eestil ei ole rasketes jääoludes tegutsemiseks vajalikku varustust. Kulud maksab Soome, sest Eesti ei ole ametlikult abipalvet esitanud. (Kaja Kunnas ja Heli Saavalainen, Helsingin Sanomat, 17.03) Soome saatis kaks õlitõrjelaeva Eesti põhjaranniku naftareostuspiirkonda. Reostustõrjelaevad saadeti Eestisse vennasabina. Eesti ei ole esitanud ametlikku abipalvet, mistõttu kulud kannab Soome pool. Naftat on meres nii palju, et Soome keskkonnaametnikud otsustasid saata laevad kohale enne kui õli võiks triivida Soome vetesse. Arvatavasti on reostus pärit uppunud kaubalaevalt Runner-4, millest võis merre pääseda kümneid tonne naftat. Jää tõttu on reostuse tõrjumise tingimused väga rasked ning Eestil puuduvad selleks sobivad vahendid. (Paavo Tukkimäki, Helsingin Sanomat, 16.03) Uppunud kaubalaevalt Runner-4 on merre voolanud arvatust enam naftat. See on juba teine naftareostus Eesti rannikul sel talvel. Lahemaa rannik on pääsenud reostuse käest vaid paksu jää tõttu, mis takistab nafta pääsemist randa. Jääolud on rasked ja naftatõrje raskendatud. (Ivo Laks, Etelä-Suomen Sanomat, 15.03)