Nädal välismeedias 6.-12. märts 2006

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Majandus, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Välispoliitika

Iran must halt all nuclear research shortly or face U.N. Security Council pressure to do so, the EU said in remarks prepared for a U.N. nuclear watchdog board debate. Iran should also ratify an IAEA protocol allowing short notice inspections of nuclear sites and stop parrying key IAEA probes into the nature of its nuclear programme, which Tehran says is meant only to generate electricity. (Reuters, 8.03)

"It would be important that the Israelis are paying out what is actually Palestinian money - the customs duties," Benita Ferrero-Waldner said in an interview with Austria's daily newspaper Der Standard. Israel has decided to stop handing over the customs revenues it collects on behalf of the Palestinian Authority following the victory in parliamentary elections of Islamist group Hamas, which is committed to the destruction of the Jewish state. Ferrero-Waldner reiterated that the EU would not continue payments to the Palestinian Authority once Hamas takes it over, unless Hamas committed to recognise Israel, renounce violence, and honour past agreements between Israel and the Authority. She added that the EU may consider taking Hamas off its list of "terrorist organisations" if it fulfilled those demands. (Reuters, 6.03) EU is demanding that Hamas renounce violence, recognise Israel and honor signed accords if it wants to continue to receive EU funds. But the EU - worried also that other countries including the US and Israel are cutting funds - is clearly starting to think about exactly how it could continue funding if its worst fears are realized. Depending on which payments are stopped, this could cut up to 50% from the EU commission's 250 million euros annual aid to the already cash-strapped Palestinian Authority, according to Ferrero-Waldner. "We cannot exclude that Hamas is seriously thinking about how to respond to the situation in the future," she said. (Afp, 12.03)

European defence ministers debated how EU troops could help the Democratic Republic of Congo (DRC) through key elections in June but few countries were keen to take part. "At the moment we are assessing the situation," said British Defence Secretary John Reid as he arrived for two days of informal talks in Innsbruck, Austria. "Not whether we help, but how we help." A team of EU military experts spent a week in the Congo last month, and have drawn up three options, ranging from a few hundred peacekeepers to more than 1,000 troops with rapid reaction capacity. Britain and Italy have refused to take part. France says it will but not if it has to take command, leaving Germany pushed awkwardly to the front as likely leader. If Berlin does lead, chances are the mission will be small. "We have always said very clearly that it must be a combined European effort, there must be a fair distribution," said German Defence Minister Franz-Josef Jung. The EU mission has its own importance because it embodies most of what the Union wants to achieve in defence terms, as it tries to create a defence identity distinct from NATO. The ministers are likely to try to better define the fund's goals and what budget will be needed to achieve them. (Afp, 6.03)

The death of Slobodan Milosevic does not change the need for Serbia and Montenegro to come to terms with its past, the Austrian presidency of the EU said. "This does not change or alter in any way the need to come to terms with the past, with the legacy of which Slobodan Milosevic has been a part," said Ursula Plassnik, foreign minister of Austria. "This will be one of the big challenges ahead for the region in order to reach what is the ultimate goal we are all working on, and this is lasting peace and reconciliation," she said at a news conference during an EU foreign minister meeting. (Reuters, 11.03)

Energiapoliitika

EU must diversify its energy supplies and consider storing more oil and gas for times of crisis, the bloc's executive said, presenting an outline for a common EU energy policy. Coming on the heels of a gas dispute between Russia and Ukraine that disrupted supplies to Europe, the EC's proposals aim to address concerns about import dependence, climate change and high oil prices. "The energy challenges of the 21st century require a common EU response," Commission President Jose Manuel Barroso said. "A common approach, articulated with a common voice, will enable Europe to lead the search for energy solutions." The green paper proposed a new European energy regulator, revised rules for storing gas and oil stocks, an "action plan" on energy efficiency and a common external energy policy. The Commission said roughly 1 trillion euros ($1.2 trillion) must be invested in Europe over the next 20 years to meet demand and update infrastructure. Import dependency in the bloc is forecast to rise to 70 percent in the next 20-30 years from 50 percent now if action is not taken, it said. EU leaders will discuss the proposals at a summit on March 23 and 24. (Reuters, 8.03)

Laienemine

EU cannot honour a pledge to western Balkans states that they will join the bloc until it has brought its own economy and its institutions up to speed, EU President Austria said. "It's self-evident that you have to be able economically and institutionally to take on new members," said Foreign Minister Ursula Plassnik told. EP, France and Germany have said the EU cannot enlarge beyond the pending admission of Romania and Bulgaria until its institutional future, cast into limbo by the French and Dutch votes, is sorted out. (Reuters, 10.03)

Põhiseaduslik leping

Slovak Prime Minister Mikulas Dzurinda called on France and the Netherlands to come up with a plan for the proposed EU constitution after their voters rejected it last year. "It is desirable that the French and Dutch representatives describe their vision during the next EU summit in June," Dzurinda told students at the University of Bratislava during a visit by British counterpart Tony Blair. "I don't like it that certain people say that the European constitution is dead. It is neither serious nor moral to stop the process half way and say that we have no desire", Dzurinda said. "Things should allow us to recapture consensual elements in the treaty and create something new." (Reuters,10.03)

Julgeolek

NATO is to hold its first meeting in an Arab country next month when it holds a seminar in Morocco, to discuss its so-called Mediterranean dialogue with countries in the region, an official said. The seminar, to be held in Rabat on April 6-7, will bring together ambassadors from NATO's 26 member states along with senior officials from its seven partners in the programme: Jordan, Egypt, Tunisia, Algeria, Morocco, Mauritania and Israel. NATO chief Jaap de Hoop Scheffer will chair the meeting, said a NATO official, adding that it would "strengthen the political dimension of the Mediterranean dialogue and study future prospects." (Afp, 8.03)

A 21,000-strong NATO-led force will assume responsibility for security over all Afghanistan by November. "It is arguably NATO's most ambitious operation, perhaps in its history; certainly a strategic distance that is very impressive," NATO's supreme commander General James Jones said. "At the end of the day, when ISAF takes over in Afghanistan, it will be roughly a 21,000-man force from 36 different nations," he said. Jones said he expected ISAF's expansion to enter its final phase by the next NATO summit in Riga November 28-29. (Afp, 6.03)

NATO Secretary General Jaap de Hoop Scheffer ruled out sending troops from the western military alliance to Sudan's strife-torn Darfur province. De Hoop Scheffer said he believed that NATO could help in the region during the transition phase from an African Union operation to one led by the United Nations but only with a clear UN mandate. "Then we can discuss a NATO role, which I do see in the enabling sphere and not the boots of troops on the ground," he told reporters on the sidelines of a meeting of EU defence ministers in Innsbruck, Austria. (Afp, 6.03)

AJAKIRJANDUS

USA ja Suurbritannia ajakirjandus

Inglisekeelse meedia nädala meelisteemad: Iraan (tuumarelva võimalik loomine), energeetiline julgeolek ELi seisukohalt ning USA ja Venemaa suhted.

EK president Jose Manuel Barroso ja EK energeetikavolinik Andris Piebalgs rõhutavad ühises ajaleheartiklis ELi ühtse energiapoliitika vajalikkust, pakkudes välja kuus postulaati oma väidete argumenteerimiseks: ühtsus, lõimumine, solidaarsus, jätkusuutlikkus, tõhusus ja innovatsioon. Nimetatud kuus tegurit otsustavad Euroopa tuleviku. (Jose Manuel Barroso, Andris Piebalgs, International Herald Tribune, 8.03) Energeetika liberaliseerimine ei ole sama mis ELi energiapoliitika. EK on kümnendi vältel keskendunud rahvuslike energiaturgude liberaliseerimisele, enamus gaasist ning elektrist on nüüd erafirmade valduses. Sama edu pole komisjoni saatnud aga nende firmade monopoolsuse kärpimisel. (The Economist, 10.03)

“Teheranis tiksuvad kaks kella - üks tuuma, teine demokraatiakell”, kirjutab Timothy Garton Ash. Kui Roomat ei ehitatud valmis ühe päevaga, pole ka Pärsia puhul realistlik loota muutustele, mis leiaksid aset sama lühikese ajavahemiku jooksul. Me peame endale teadvustama, et meie võimuses pole muuta Iraani rahumeelseks ja demokraatlikuks, me võime üksnes aidata luua tingimused, kus iraanlased ise lõppude lõpuks nõnda toimiksid. Diplomaatiline tantsukeeris on endasse haaranud Rahvusvahelise Aatomienergia agentuuri (IAEA), ÜRO, USA, Venemaa, Hiina, Euroopa. Euroopa peaks Iraani igati abistama ja toetama kõigil elualadel. Euroopa vajab Iraani-poliitikat, mis kindlasti vältab aastaid. Muutused pole kerged tulema, võib juhtuda, et tuumakell lööb ka siis liiga kiiresti ja demokraatiakell liiga aeglaselt, kuid maailma jaoks tähendaks ainult tuumakellaga tegelemine suurt viga. (Timothy Garton Ash, The Guardian, 9.03) Kartus Iraani tuumarelva ees pole USA ainus hirm. Washington koostab Teherani kohta toimikut nagu kunagi Iraagi vastu, lisaks tuumatemaatikale pannakse Iraanile süüks sekkumist Iraagi siseasjadesse, Hamasi toetamist Palestiinas ja Hizbollah’d Liibanonis ning inimõiguste rikkumist. Euroopa kolm „suurt” - Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa - tõstatavad pigem tuumaprobleemi kui teisi küsimusi. (Simon Tisdall, The Guardian, 7.03) On täiesti ilmne, et maailm tahab võimalikku Iraani tuumarelvatootmist peatada, vastav soov on esitatud ka ÜRO Julgeolekunõukogule. Ometi on senised Iraani mõjutamise vahendid olnud ebapiisavad. Iraani jõuline põikpäisus oma tahet läbi suruda on seni olnud edukas. Üksnes uraanirikastamise lühiajalise loovutamise Venemaale võib Iraani rahvusvaheline vastasleer enese plusskontosse arvata. Aga mis saab siis, kui Iraan ei loobu senisest poliitikast? Hoolikalt kavandatud ja elluviidud sanktsioonid saavad olla adresseeritud Iraani diplomaatide ning Iraanis valitseva režiimi pihta, mitte iraanlaste vastu. (The Economist, 10.03)

USA endine senaator John Edwards ning vabariiklane Jack Kemp on teravalt kritiseerinud president George W. Bushi senist Venemaa-poliitikat. Nende ja Stephen Sestanovichi, Strobe Talbotti, Michael McFauli, Clifford Kupchani, Fiona Hilli ning Coit D. Blackeri arvamus on toodud vahetult enne Venemaa välisminister Sergei Lavrovi Washingtoni-visiiti avaldatud Välissuhete nõukogu raportis, kus öeldakse, et Bushi administratsioon peaks lõpetama teesklemise, nagu oleks Venemaa strateegiline partner ning võtma kasutusele uue poliitika: „valikulise koostöö” ja „valikulise opositsioonitaktika”. Raport räägib Venemaast kui riigist, kus demokraatia on taandunud, korruptsioon kasvab ning Kreml on USA huvidele aina suuremaks takistuseks. USA ja Venemaa presidentide vaheline hea tahe on kadunud, eriti pärast 11. septembri terroriakti 2001. aastal. „USA-Venemaa suhted arenevad selgelt vales suunas…Idee „strateegilisest partnerlusest” ei näi enam reaalne.” Raporti autorid leiavad, et USA on Venemaa suunal keskendunud peaasjalikult positiivsetele tahkudele ning olnud leebe probleemide suhtes. Samal ajal on Moskva lähenenud Washingtonile Iraani küsimuses. Töögrupi liikmete sõnul oldi väga lähedal sellele, et teha ettepanek Venemaa eemaldamiseks G8st, kuid selle asemel soovitati siiski jätkata 1990. aastatel väljatöötatud „grupisisest juhtimist ja koordineerimist”. Raportis toonitatakse, et USA peaks kiirendama Ukrainale ja Gruusiale NATO liikmestaatuse omistamist ning suurendama abi demokraatlikele jõududele. (Peter Baker, The Washington Post, 5.03) Enamus G8 riike tunnevad piinlikkust läheneva tippkohtumise pärast. Keegi pole välja öelnud seda, millest kõik tegelikult mõtlevad – president Putini silmatorkav põlgus demokraatia suhtes naeruvääristab G8 poolt manifesteeritud väärtusi. Venemaa liider paistab olevat häirimatu. G7 rahvad teevad tihti vea, eeldades, et Venemaa käes on kõik kaardid. Tõsi, Venemaa energiaressursid muudavad riigi strateegiliselt oluliseks, kuid Putin väärtustab eelkõige prestiiži, mis käib kaasas mõjuka riigi liidriga. Veelgi proosalisemalt lähenedes – Venemaa vajab gaasi müümist Euroopale samavõrra kui Euroopa on huvitatud selle ostmisest. G7 riigid peaksid Moskvas avameelselt välja ütlema, mida nad Venemaa puudulikust demokraatiast arvavad. (Philip Stephens, Financial Times, 10.03)

Saksamaa ajakirjandus

Saksakeelse ajakirjanduse huvi pälvis Poola presidendi visiit Saksamaale, tähelepanu keskmes on endiselt energeetiline julgeolek, Euroopa tulevik (protektsionism vs vaba turg) ja välispoliitilised prioriteedid. Läbivad teemad on endiselt olukord Iraagis ja Iraani küsimus.

Usutluses ajalehele FAZ annab Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier ülevaate riigi välispoliitilistest prioriteetidest ja tegevuskavadest. Steinmeier leiab, et ÜRO Julgeolekunõukogu kaasamine Iraaniga peetavatesse läbirääkimistesse ei tähenda veel diplomaatia lõppu. Saksamaa ülesanne on hoida rahvusvahelise üldsuse senist üksmeelt Iraani küsimuses. Lahenduse võib leida vaid juhul, kui EL, USA, Venemaa ja Hiina räägivad ühte keelt. Maailmas on teisigi kriise, mis vajavad lahendamist – Iraak, Afganistan, Kaukaasia, selleks on aga hädavajalikud usaldusväärsed suhted ja koostöö Saksamaa ning USA vahel. Palestiina probleemi lahendamise käigus õnnestub ehk veelgi transsatlantilisi suhteid parandada. Iraagi osas on Saksamaa eesmärgiks toetada tulevast valitsust, mille baasiks peaks olema võimalikult lai rahva toetus. Saksamaa huvides on seista sellise valitsuse rahvusvahelise tunnustamise eest, mis säilitaks riigi territoriaalse terviklikkuse. Samas lasub peamine vastutus Iraagi arengu eest kohalikule võimul ning sõjalise kohaloluga riikidel. ELi ja Saksamaa võimalused asjade kulgu tõsisemalt sekkuda on piiratud. Välisministri visiit Bagdadisse on mõeldav. Araabiamaadele tuleb küll jätta vabadus oma tee demokraatia juurde leida, kuid see ei tähenda, nagu oleksime meie passiivsusele määratud. Peaksime toetama araablastevahelist diskussiooni sõnavabaduse ja religiooni teemadel, mitte soosima moslemid-lääs suunalisi vaidlusi. Me ei peaks toetama ainult demokraatlikke valimisi, mille tagajärjel võivad võimule tulla ka fundamentalistid, vaid aitama kaasa õigusriigi ülesehitamisele. Euroopas on sarnaste protsesside toetamine samuti hädavajalik. Prantsusmaa siseminister Sarkozy üleskutse pidurdada laienemine ning määrata kindlaks Euroopa piirid, tundub absurdne. Euroopa pole viimase 1000 aasta jooksul mitte kunagi kindlates piirides püsinud, see diskussioon on käinud kogu aja. Kehtivaid etnilisi ja poliitilisi kriteeriume pole kunagi pikema aja jooksul aktsepteeritud. Vaidlused selle üle, kui palju jaksab EL institutsionaalselt kanda, on hoopis teine, õigustatud küsimus. Sellega seoses tõuseb taas päevakorrale Põhiseadusliku leppe küsimus. Praegu peaksime aastaks mõtlemisaega võtma, samas asjaga aktiivselt tegelema ning Saksamaa eesistumise ajal taas päevakorrale tõstma. (Günther Nonnenmacher, Klaus-Dieter Frankenberger, Johannes Leithäuser, FAZ, 6.03)

Iraani strateegiline positsioon on pärast šiiitide võimuletulekut Iraagis ning USA sõjasohu sattumist tugevam kui kunagi varem. ELile näidati pärast kolme aastat pingsaid läbirääkimisi lihtsalt trääsa. Kuidas võis juhtuda see, et maailma kaks hiiglast – USA ja EL on nõnda tegevusvõimetud? Aga seetõttu, et isegi usklikel on võimuvahekordade suhtes hea vaist. Eurooplased olnuks ehk palju tulemuslikumad, kui nende selja taga seisnuks täirelvis USA sõjamasin. On lääs abitu? Ei ole, kui pärast Iraagi-Iraani fiaskot realistliku lähenemise juurde välispoliitikas naastakse. N. Liidu suhtes rakendatud tasalülitamise poliitika, mis viis režiimi muutumiseni mõõdukamaks ja lõpuks lagundamiseni, on lahendus. Mitte üliagarad jõumeetodid ega kiirustamine. Vastane tuleb pikkamööda deideologiseerida. Seega pole huvide ja väärtuste poliitikad sugugi teineteist välistavad nähtused. Välispoliitikas tuleks riiklikud huvid taas üldinimlike väärtustega ühendada. (Josef Joffe, Die Zeit, 9.03)

Koalitsioonid, ministrid ja kantslerid vahelduvad, Saksa välispoliitika raamtingimused pole aga seni muutunud. Saksamaa on nagu autojuht, kes edasi sõites pidevalt tagasi vaatab. See moonutab välispoliitiliste suundade valikut. Saksamaa lähtub üleskutsest: “Ei kunagi enam vägivalda poliitika vahendina!” Teised ajalootegijad on ajaloost mõnevõrra teised õppetunnid saanud. USA ja britid näiteks: “Ei kunagi enam järeleandmisi, pigem preventiivsed meetmed!” Iisrael on seda õppinud – pigem jääda ellu vägivalla abil kui 2000 aastat orjuses vireleda ja siis lõpuks holokaustis hukkuda, relvituna, “vägivallatuna”. Tänu Helmut Kohli ettenägelikkusele on Iisraelil tuumarelvi kandvad allveelaevad. See on ka Euroopa huvides. Varsti aga peab valitsus moslemite kogukonna survel ilmselt Iisraeli-kriitilisemaks muutuma. Mida rohkem otsest demokraatiat, seda Iisraeli-vaenulikumaks muutub välispoliitika, samuti Euroopa-vastasemaks. Nende muutustega ohustavad sakslased oma kuni 1998. aastani nõnda edukat välispoliitikat. Saksa ühiskond suunab riigi kõrval- ja ummikteedele. Eks näis, kui kaua Merkeli juhitud Suur koalitsioon sellele survele vastu paneb. (Michael Wolffsohn, FAZ, 8.03)

Prantsusmaa ja Belgia ajakirjandus

Prantsusmaa ajakirjandus pööras taas palju tähelepanu sisepoliitilistele sündmustele. Täpselt kuu pärast esimest manifestatsiooni Esimese Töövõtu Lepingu CPE (Contrat Première Embauche) vastu, mis lubab alla 26-aastaste tööle võtmisel rakendada kahe aasta pikkust katseaega, olid tudengid taas tänavatel, ja sedapuhku arvukamalt kui eelmisel korral. Korraldajate arvates küündis demonstrantide arv miljonini, politsei hinnangutel 400 000 inimeseni. Häiritud oli paljude ülikoolide töö. Reede öösel vastu laupäeva (11.03) ründas politsei eriüksus Sorbonne’i ülikooli peahoonet Pariisis, kuhu mõned tudengid olid end samal pärastlõunal sulgenud.

Ajakirjanduses ilmunud arvamused Esimese Töövõtu Lepingu kohta ulatuvad seinast-seina. Le Monde ja Libération mõistvad valitsuse tegevuse hukka, Le Figaro sõnul näitab aga noorte tööhõive parandamiseks väljatöötatud Esimese Töövõtu Lepingu ümber toimuv Prantsuse mentaliteedi suurt mahajäämust. Eksperdid kurdavad juba aastaid mitmetes uurimustes Prantsuse tööturu kehva toimimise üle. Esimese Töövõtu Leping ning mullu kehtima hakanud Uus Töövõtu Leping CNE (Contrat Nouvelle Embauche), mis on oma olemuselt sarnane Esimese Töövõtu Lepinguga - muutes töölevõtmist ja töötajast vabanemist väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks lihtsamaks - võimaldavad luua 70 000 uut töökohta. Veelgi olulisem on see, et need reformid avavad tee vallandamisreeglistiku põhjalikule läbivaatamisele, mis peaks oluliselt vähendama töötust ning looma kuni 250 000 uut töökohta. Le Figaro leiab, et reformivajaduse eiramine võib saada saatuslikuks paljuräägitud Prantsuse sotsiaalmudelile. (Juhtkiri Nicolas Barrélt, Le Figaro, 13.03) Libérationi hinnangul on peaminister Dominique de Villepin Esimese Töövõtu Lepinguga end kitsaskohta tüürinud, hilinenud üleskutse dialoogile ja töövõtjate garantiide suurendamine ei suuda noorte rahutust leevendada. (Juhtkiri Antoine de Gaudemarilt, Libération, 10.03) Le Monde leiab viimast manifestatsiooni analüüsides, et peaminister de Villepin maksab poliitilist ja sotsiaalset hinda oma jõumeetoditele. Teda tuleb vaid julgustada sotsiaalsete partneritega dialoogi pidama, nagu peaminister seda lõpuks teha lubas. Vaevalt suudab de Villepin olukorral “jahtuda” lasta ilma Esimese Töövõtu Lepingu teksti tagasi võtmata. (Juhtkiri, Le Monde, 9.03)

Ajendatuna Vene-Ukraina gaasitülist, on EL kiirendanud samme ühtse energiapoliitika rakendamiseks. Valitsusjuhid arutavad energiajulgeoleku teemat märtsi lõpus. Siiski ollakse ühtsest kokkuleppest kaugel. Eri riikides valitseb erinev olukord ning sellest tingituna on ka huvid erinevad. Erinevus on ka suhtumises Venemaasse, kuna enamik ELiga 2004. aastal liitunud riike tunneb Venemaa suhtes instinktiivset umbusku. Poola tegi ettepaneku, enne ükskõik millist kokkulepet Venemaaga, kes peab sel aastal uuendama oma ”strateegilise partnerluse” lepingut ELiga, luua teatav ”energiaküsimustega tegelev NATO”. Lääne solidaarsust rõhutav organisatsioon peaks Poola arvates hõlmama ka USAd ning takistama ELi riikide kahepoolseid lepinguid Venemaaga, mis eiravad kolmandate riikide huve. Poola ja tema Balti naabrid olid šokeeritud Saksamaa eelmise kantsleri Gerhard Schröderi gaasitrassi lepingust Vladimir Putiniga. Vaatamata kõigele on energia-NATOl vähe lootust ilmavalgust näha. Kuid poolakate pealekäimisel on kahtlemata üks väga positiivne aspekt – see asetab rõhumärgi vajadusele leida Euroopa riikide vahel ühine strateegia enne ükskõik milliste läbirääkimiste alustamist Moskvaga. Kuigi ELi riigid on sõltuvad Venemaa gaasitarnetest, ei maksa enne Moskva-teed jalge alla võtmist unustada, et EL on Venemaa jaoks asendamatu valuutaallikas. (Juhtkiri, Le Monde, 11.03)

Kus on Rootsi peaminister Göran Perssoni ”sotsiaalsed turistid”? Persson avaldas 2004. aastal enne uute riikide liiduga ühinemist kartust, et uutele liikmetele ilma üleminekuperioodita tööturu avamine võib tähendada suurt ”sotsiaalse turismi” voogu Rootsi. Peaminister langes selle avaldusega terava kriitika alla ning Rootsi parlament otsustas tööturu avada. Nüüd pea kaks aastat hiljem leiavad mitmed Rootsi majandusministeeriumi ametnikud ja ametiühingute juhid, et uute riikide liitumine avaldas Rootsi tööturule marginaalset mõju ning probleeme on ette tulnud väga vähe. Baltimaadest on enamus Euroopasse tööle suunduda soovijaist läinud Inglismaale või Iirimaale. Üheks põhjuseks võib olla juba inglise keel, kuid teiseks kindlasti töökäte vajadus mõlemas riigis, mida aga ei saa öelda Rootsi kohta. (Olivier Truc, Le Monde, 12.03) Hispaania otsustas avada oma tööturu ELiga liitunud riikide kodanikele 2004. aastal, näidates sellega head eeskuju teistele suurtele ”vana Euroopa” riikidele. 2004. aastal oma tööturud avanud Suurbritannia, Iirimaa ja Rootsi kogemus on olnud suuresti positiivne. Seetõttu on ka Portugal ja Soome otsustanud tööturupiirangud 1. maist lõpetada. Seevastu Saksamaa ja Austria on jätkuvalt oma tööturu avamise vastu ning Prantsusmaa, Itaalia ja Kreeka üsna kõhkleval seisukohal. (La Libre, 9.03)

Skandinaavia ajakirjandus

Skandinaavia ajakirjanduses kajastati välispoliitilistest teemadest kõige enam Iraaniga kaasnevate probleemide erinevaid lahendusvõimalusi. Rootsi ajakirjanduses ollakse mures, et Iraani küsimuse lahendamiseks pole leitud ühist meelt, mis nagu iga suurema väljakutse puhul on põhjapanev eeldus edu saavutamiseks. Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur (IAEA) võib otsustada rangemate abinõude kasuks, kuid tulevik on ikkagi ebakindel. Olukorda raskendab hiljuti Bushi India-visiidi ajal sõlmitud USA ja India vaheline tuumakoostööalane lepe. Bushi poliitika on järk-järgult aidanud kaasa Iraani tugevnemisele. Kui ÜRO Julgeolekunõukogu suudaks ühes suunas liikuda, siis oleks võimalik lahendada konfrontatsiooni rahumeelsete vahenditega. Üheks võimaluseks oleksid sanktsioonid, nt rafineeritud naftatoodete impordikeeld mõjuks Iraani majandusele raskelt ja nõrgestaks president Mahmoud Ahmadinejadi positsiooni. Teiseks lahenduseks oleks anda Iraanile kaks valikut tuleviku osas: kas laostunud tuumarelvaga paariariik nagu Põhja-Korea või võimalus alustada taasintegreerumist rahvusvahelisse ühiskonda. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 6.03) Juba aastaid on spekuleeritud teemal „USA ründab Iraani”, kuid sellise mõtte vastu viitavad mitmed asjaolud – Iraani rajatised on hästi kaitstud ja sügaval maa all, USA sõjavägi vajab kosutust Iraagi ja Afganistani sõdadest ning Iraani kaitsejõud on Iraagi omast tugevamad. Lisaks oleks uue sõja korral moslemimaailma reaktsioon ennustamatute tagajärgedega. (Karin Henriksson, Svenska Dagbladet, 9.03) Iraani küsimust ÜROs võib pidada tähtsaks eksamiks, mis näitab, milleks ÜRO on võimeline. Tuumarelvade levik kätkeb endas tohutut ohtu tulevikule. Kui ÜRO ei suuda antud probleemi lahendada, võib õigustatult küsida, milleks selline organisatsioon üleüldse vajalik on. (Per Ahlin, Dagens Nyheter, 10.03)

Norra ajakirjanduses arvatakse, et Iraani tuumakavad viivad riigi üsna kiiresti vastuollu ÜRO Julgeolekunõukoguga. Kuid need, kes usuvad, et sellele järgneb otsekohe resolutsioon üheste nõudmiste ja sanktsioonidega, peavad edasi ootama. Kriisi lahendamine nõuab intensiivsemat diplomaatiat, palju suuremat Iraani-poolset avameelsust ning samuti Iraani julgeolekuvajaduste mõistmist. Iraan on kaua ära kasutanud oma häid suhteid Venemaa ja Hiinaga ameeriklaste surve tasakaalustamiseks. Tõenäoliselt ei nõustu Venemaa ja Hiina millegi muuga kui Julgeolekunõukogu hoiatuste ja avaldustega Iraani suunal ning veto-õigus blokeerib konkreetsed lahendused. Iraan jälgib hoolega Põhja-Korea arenguid, mis on viinud rahvusvahelise koostöö lepinguni ja USA lubaduseni riiki sõjaliselt mitte rünnata. Iisraeli tuumarelv on samuti harva rahvusvahelise tuumarelvadebati teemaks. Sellest võib Iraan järeldada, et tuumarelva hankimine parandab olukorda. See annaks Iraanile uue rahvusvahelise staatuse ning lõpetaks Iisraeli tuumarelvamonopoli Lähis-Idas. Selline järeldus võib muidugi vallandada destabiliseeriva võidurelvastamise selletagi ekstreemses ja konfliktses piirkonnas. Iraani juhtum peaks õpetama, kuidas diplomaatilisi mõjutusvahendeid kõige paremini kasutada tuumarelva tõkestamise lepingu raamides. Meistritööks saab tuumarelvahirmu vähendamine ning samal ajal rahumeelse aatomialase tegevuse jätkumine Iraanis. Uraani rikastamine Venemaal välistaks salajase relvatootmise. Lahenduseks oleks IAEA kontroll Lähis-Ida aatomiuurimiskeskuste ja ühiste kütusevabrikute üle. Sellest võiks saada tuleviku mudel, millest peaks lähtuma ka Iisrael. Ning USA peaks lubama, et ei asu ründama veel üht riiki. (Morten Bremer Mærli, Dagbladet, 6.03) Kompromissi leidmine ei ole kerge. Peamine küsimus on selles, kas ÜRO Julgeolekunõukogus jõutakse üksmeelele või mitte. Täna ollakse siiski rohkem ühel nõul kui varem, pole aga sugugi kindel, kas sellest piisab. Iraan ei taha nõustuda uraani rikastamisega Venemaal. Venelaste uude ideesse - lubada Iraanis piiratud uraani rikastamist „teadusuuringute eesmärgil” IAEA teravdatud järelevalve all – suhtuvad Lääneriigid, eeskätt USA, skeptiliselt, kuna on selgusetu, kuidas seesugune „kesktee” täpsemalt peaks välja nägema. Nimetatud „kesktee” lükkaks probleemi edasi kuni üheksaks aastaks. Iraan peab ennast 70 miljoni elanikkonna, suurte naftavarude ja ajalooliste traditsioonide tõttu tugevaks jõuks maailmas ning soovib seetõttu riigile tuumarelva. Seda soovi tugevdab veelgi USA reaalpoliitika ja uus leping Indiaga, kes keeldudest hoolimata on endale tuumarelva soetanud. (Juhtkiri, Aftenposten, 9.03)

Taani ajakirjanduses arvatakse, et Iraan loodab lahkhelidele ÜRO Julgeolekunõukogus, sest nii Venemaa kui ka Hiina on sanktsioonide vastu. Rahvusvaheline ettevaatlikkus sanktsioonide suhtes on seotud sellega, et Iraani puhul tegu on maailma neljanda naftaeksportijaga. Seetõttu on esmalt oodata uusi hoiatusi ja võib-olla uusi nõudeid Iraani aatomiprogrammi inspekteerimiseks. (Lene Frøslev, Berlingske Tidende, 7.03) Märgid viitavad sellele, et rahvusvaheline solidaarsus saab tõsise katsumuse osaliseks, kui Iraan tõrjub tagasi ÜRO Julgeolekunõukogu nõudmised peatada tuumaenergia tootmine ning avada rajatised rahvusvahelistele inspektoritele. Sel juhul oleks USA sanktsioonide poolt, kuid takistuseks saaks Venemaa ja Hiina. Iraani vastus sanktsioonidele oleks tõenäoliselt võimalus kasutada naftat relvana. (Klaus Justsen, Jyllands-Posten, 9.03)

Soome ajakirjandus

Soome ajakirjanduses olid peamisteks aruteluteemadeks energeetika ning arvamuseuuring ELi liikmeksoleku kohta. Elevust tekitas ka admiral Kaskeala sõnavõtt Venemaa teemal.

Energiaettevõtete omandisuhted ja energiaga varustamise tagamine on selle talve kuum teema terves Euroopas. Kui naftatarned Venemaalt tõrkuma hakkasid, märkas Euroopa, et kuivõrd on sõltuvus Venemaast kasvanud. EK esitles oma ettepanekud Euroopa energiaturu ja -poliitika edendamiseks. Energiapoliitika rohelises raamatus on palju toetamist väärivaid ideid, kuid neid on raske ellu viia. EL ei ole suutnud luua ühist lähenemisviisi suhetes Venemaaga. Energia on poliitiliselt tundlik teema ja selles küsimuses seatakse oma riigi huvid alati esiplaanile. Komisjoni poolt väljapakutud terviku huvid nõuaksid sellist solidaarsust, mida ilmselt ei leidu. Konkurentsi suurenemist tuleb toetada, kuid see on suur töö olukorras, kus riigid kaitsevad kodumaiseid energiahiiglasi. ELil on energiapoliitikas väga vähe võimu. Kui tahetakse arvesse võtta kogu ELi huve, kuulub see ülesanne liikmesriikidele. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 11.03) Ühise energiapoliitika probleem on selles, et otsused energia tootmise kohta tehakse vaid liikmesriikides. EK president José Manuel Barroso tunnistab seda, kuid usub, et poliitiline õhkkond on ühise strateegia loomiseks valmis. ELi energiapoliitika keskmes on ELi suhted Venemaaga. (Petteri Tuohinen, Helsingin Sanomat, 9.03) Venemaad soovitakse energiapartneriks, kuna Venemaa osa ei ole võimalik korvata. Venemaa on siiski sõlminud ja sõlmib tõenäoliselt ka tulevikus kahepoolseid leppeid. ELi riikide energiapoliitikas domineerivad rahvuslikud huvid. EL peaks keskendama jõud energiaturu vabastamiseks avalikule konkurentsile, energiafirmad tuleb sundida omavahel aktiivsemalt konkureerima. (Juhtkiri, Kauppalehti, 10.03)

Soomlastest suhtub ELi liikmelisusse positiivselt vaid kolmandik. Elinkeinoelämän Valtuuskunta (EVA) avaldatud uuring näitab, et soomlased on jagunenud ELi liikmelisuse suhtes kolme rühma: 33% peab seda positiivseks, 31% negatiivseks ja 33% neutraalseks. Suhtumine ELi on muutunud negatiivsemaks ja liikmelisust positiivseks pidavate kodanike arv ei ole kunagi varem olnud nii madal. Siiski vaid 27% sooviks EList välja astuda. (Juhtkiri, Kaleva, 8.03) On loomulik, et ootused ELi suhtes olid alguses suured ja nüüd on käes argipäev. Kriitikat tekitavad ELi suured liikmemaksud ning see, et Soomet ei võeta otsuste tegemisel piisavalt arvesse. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 9.03) EVA raport näitab ka, et suhtumine üleilmastumisse on muutunud positiivsemaks. Soomlaste toetust ELile on vähendanud ühelt poolt liikmesriikide tegevus ja teisalt ELi süsteem. Soomlaste arvates on suurtel liikmesriikidel liiga palju võimu ja nad kasutavad seda enda huvides. EL on kallis, bürokraatlik, jõuetu ja tegeleb kohati liiga väikeste küsimustega. Samal ajal leiab kümnest soomlasest neli, et probleemidest hoolimata on EL ainuke jõud, mis võib suunata Euroopa arengut. EL on vajalik, kuid tal on palju puudusi. Uute laienemiste asemel oleks soomlaste arvates parem edendada avatust, keskenduda suurtele küsimustele, parandada ELi suhteid Venemaaga ning vähendada bürokraatiat. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 10.03) Alternatiivi ELile ei ole. EL on hädavajalik, kuid seda võiks muuta paremaks ja suurendada kodanike toetust liidule. Soomlaste kriitika on õigustatud. Suurte riikide ülemvõim on kasvanud ja Soome mõjuvõim ei ole piisav. Suhtumine Põhjamaade koostöösse on aga hea ning suhteid Venemaaga peetakse väga olulisteks. (Janne Virkkunen, Helsingin Sanomat, 12.03)

Soomes tekitas elevust Kaitsejõudude ülema admiral Juhani Kaskeala hinnang Venemaa sõjalis-poliitilise olukorra kohta. Kaskeala arvates ei kujuta Venemaa sõjaline areng Soome seisukohalt uut ohtu, seevastu poliitilised muutused võivad olla vägagi kiired. Seepärast oli Kaskeala rohkem mures poliitiliste, mitte sõjaliste arengute pärast. Venemaa demokraatia ei ole lootusi õigustanud. Venemaa duumas ja sisepoliitikas puudub vastasjõud. Soomes, nagu ka mujal, tuleb jälgida Venemaa arengut. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 9.03) Poliitikute arvates ei ole Venemaa sõjalise ja poliitilise arengu pärast põhjust muretseda. Kaskeala seevastu jälgib Venemaa arengut kriitiliselt. Venemaa demokraatia pärast tasub muretseda ka Soomes. Senikaua kuni Soome poliitiline juhtkond ilustab tõsiasju ja esitab viisakaid hinnanguid Venemaa kohta, võib tekkida olukord, kus moodustub lõhe poliitilise ja sõjalise juhtkonna vahel. Kulisside taga nähakse arengut siiski enam-vähem realistlikult. (Juhtkiri, Kaleva, 10.03)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Uudisteagentuurid

Eesti peaminister on arvamusel, et riik vajab alternatiivi Venemaalt tarnitavale energiale, Eesti on sellest liiga sõltuv. „Energeetika osas on Balti riigid ja Poola kui isoleeritud saared Euroopa Liidus, meil on ainus ja tugev side üksnes Venemaa elektrienergiavõrguga,” märkis ta Riigikogus peetud Euroopa Liidu poliitikat käsitleval nõupidamisel. „Ukraina näitel näeme, milleni viib liigne sõltuvus Vene gaasist.” Suurendada veelgi oma sõltuvust idanaabrist ei ole mõistlik. Väljapääsu näeb peaminister elektrivõrgu väljatöötamises koos naabrite Soome ja Poolaga, samuti oma energeetikapoliitika arendamises. (Interfax, 7.03)

Venemaa strateegiliseks eesmärgiks on võidelda selle eest, et kaasmaalased saaksid asukohamaade täieõiguslikeks kodanikeks, teata Aleksandr Tšepurin, VMi kaasmaalaste osakonna direktor. Vene kogukond välismaal on maailma üks suuremaid. On riike, kus venelased moodustavad elanikkonnast rohkem kui viiendiku. Nendeks on Kasahstan (28%), Läti (29%), Eesti (29%), Ukraina (22%). Nende inimeste emakeele, kultuuri, õiguste ja vabaduste allasurumine viib olukorra destabiliseerumisele piirkonnas. Mais hakkab kaasmaalaste olukorda Balti riikides arutama Kaasmaalaste küsimustega tegelev valitsuskomisjon, mida juhib välisminister Sergei Lavrov. Valitsuskomisjon töötab välja strateegia tegevuseks kaasmaalaste kaitsmiseks, koordineerib erinevate asutuste tööd. VMi kaasmaalaste osakond on asutuse noorim, asutatud 2005. a novembris. (RIA Novosti, 8.03)

Eesti parlamendis põhiseaduskomisjon hakkab arutama seaduseelnõud, mille kohaselt endised ss-lased võrdsustataks vabadusvõitlejatega. Isamaaliidu ja Res Publica algatatud seaduseelnõu "Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu" selgitab, et Saksa relvajõududes teeninud või end metsades varjanud inimesed soovivad leida tunnustust, mis kompenseeriks moraalselt Nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud kahju – vangistus, alandused, omandi kaotus, perekondade lagunemine, fašisti nimetusega solvamine, piirangud elamispinna saamisel, ametikõrgendusel ning hariduse omandamisel.” Seaduseelnõu algatajate sõnul on see väljatöötatud mitmete „Eesti vabadusvõitlejate” organisatsioonide initsiatiivil, kes nõuavad parlamendilt seisukoha võtmist Saksa relvajõududes võidelnute suhtes. (Interfax, 11.03)

USA ajakirjandus

Eesti ekspeaminister Mart Laar kritiseerib teravalt Wall Street Journal lugejakirjas samas väljaandes ilmunud Venemaa president Vladimir Putini energiaalast artiklit. Laar kirjutab: „Venemaa hiljutised sammud Ukraina, Moldova ja Gruusia vastu on selgelt näidanud, et Moskva on otsustanud kasutada energiatarneid poliitilise relvana.” Laari hinnangul on väga lihtne välja selgitada, kas Putin suhtub tõsiselt globaalsesse energiajulgeolekusse. Venemaa allkirjastas 1994. aastal jõustunud energiaharta (ECT), mis on peamine mitmepoolne rahvusvaheline instrument energiajulgeoleku, energiakaubanduse ja investeeringute kindlustamiseks ning energeetikaga seotud vaidluste lahendamiseks. Kui Putin tõesti asjasse tõsiselt suhtub, oleks tal vaja see dokument koos protokollidega ratifitseerida. „Seni, kuni Putin kaldub kasutama naftat ja gaasi välispoliitilise relvana, on reeglitel põhinev energeetikasüsteem võimatu – ükskõik kui palju artikleid Putin rahvusvahelises meedias ka avaldab,” mainib Laar oma vastukirjas. (Mart Laar, The Wall Street Journal, 9.03)

Rootsi ajakirjandus

Väljaspool Venemaad elavate venelastega (Vene Välisministeeriumi andmetel elab ligi 30 miljonit inimest) tegeleva osakonna juht Aleksander Tšepurin kustus „teatud endise N. Liidu riike” üles kaitsma vene kultuuri, keelt ja haridust. Venemaal on pikema aja jooksul olnud oma arvamus selle kohta, kuidas Eesti ja Läti oma vene rahvusvähemust kohtleb. (Dagens Nyheter, 9.03)

Soome ajakirjandus

Europarlamendis näidatakse Imbi Paju dokumentaalfilmi „Tõrjutud mälestused”, mis räägib N. Liidu aegsetest küüditamistest Siberi vangilaagritesse. Teema äratab Europarlamendis huvi, saali 200 kohta on täis, publikuks on peamiselt ELi ametnikud. Üritusest võtab osa ka ELi komissari Siim Kallase abikaasa Kirsti Kallas, kelle pere küüditati Siberisse kümneks aastaks. Ürituse korraldas Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees Toomas Hendrik Ilves. Suure huvi tõttu näidatakse filmi tõenäoliselt veel kord. (Petteri Tuohinen, Helsingin Sanomat, 10.03)

Venemaa ajakirjandus

Marina Kaljurand on ainus Moskvasse akrediteeritud naissuursaadik. Ta on karjääridiplomaat ning oma volikirja edastas alles hiljuti. Moskva üllatas teda meeldivalt oma kiire arengu ning kaunimaks muutumisega. Tema ametisseastumine tuli keerulisel ajal, mil Eesti riik oli ratifitseerinud nii Eesti nii kui ka Venemaa poolt allkirjastatud piirilepped ning lisanud poliitilise preambula, mis aga kuidagi ei mõjutanud lepingu sisu. Eestil ei ole mitte mingisuguseid territoriaalseid nõudmisi Venemaale ning Eesti riik on valmis esimesel võimalusel piirileppe täitmiseks. Kodakondsuseta isikuid on Eestis ilma poliitilistest õigustest, kuid kõik inimõigused on neile garanteeritud. Kõikidel mittekodanikel, keda on Eestis alla 10%, on õigus osaleda kohalike omavalitsuste valimistel. Passid on EVs mitte ainult kodanikel, vaid ka mittekodanikel vastavalt ELi poolt aktsepteeritud staatusele. (Svetlana Gamova, Novõje Izvestija, 10.03)

Majandus

Uudisteagentuurid

Estonia may have to delay adopting the euro because of high inflation, Estonian Prime Minister Andrus Ansip said. "We continue preparations to join the eurozone on January 1 next year but will be able to make an assessment of how realistic the deadline is after our new economic prognosis next month," he said. "I am convinced the postponement for one year of the adoption of the euro will not actually change the situation of the Estonian economy." The European Commission is due to issue so-called convergence reports in October on whether eurozone candidates Estonia and Lithuania are ready to join the single currency in 2007. Ansip criticised the inflation criterion as not suitable for the fast-growing economies of central and eastern Europe. "It's inevitable that Estonia's inflation is quicker than in the eurozone, as rapid economic growth brings about a gradual adjustment of price levels," he said. "We can only express bewilderment over the rules but have to bear in mind that it is by invitation that a country can join the eurozone, so we have to comply with the rules," he said. "Our wish is to receive the invitation as soon as possible." (Afp, 7.03)

Suurbritannia ajakirjandus

Eesti peaminister Andrus Ansip leiab ajalehele Financial Times antud eurole üleminekut kajastavas intervjuus, et Eesti valitsuse kindel siht on Euroopa ühisraha kasutuselevõtt, sõltumata sellest, kas Eesti suudab või ei suuda täita vastavaid kriteeriume 2006. aastal. Eesti jätkab konservatiivse ja prognoositava majandus- ja eelarvepoliitika rakendamist, mis peaks kindlustama Eesti kõrge majanduskasvu ka edaspidi. (Ralph Atkins, Mark Schieritz, Financial Times, 6.03)

Eesti juhib kinnisvarabuumi, siin valitseb juba teist aastat järjest Euroopa suurim kinnisvarahindade kasv. Ootamatult suur nõudlus kergitas Eesti kinnisvarahindu eelmisel aastal 28%. Eesti kinnisvaraturg erineb teistest maadest selle poolest, et alustati väga madalalt tasemelt ning turg on äärmiselt väike. (Rupert Jones, The Guardian, 8.03)

Prantsusmaa ajakirjandus

Eesti ja Leedu soov, alates tuleva aasta algusest eurole üle minna, on tekitanud arutelu Maastrichti kriteeriumide küsimuses. Uutest liikmesriikidest täidab ainsana kriteeriumeid sajaprotsendiliselt Sloveenia. Eesti ja Leedu inflatsioonimäär küündib hetkel lubatust kõrgemale ning võib saada takistuseks nende riikide liitumisele euroga 2007. aasta 1. jaanuaril. Nii EK kui Euroopa Keskpank rõhutavad väga rangelt kriteeriumidest kinnipidamise vajadust, samas Eesti ja Leedu juhid seavad selle kahtluse alla. Nende arvates näitab Euroopa keskmisest kõrgem inflatsioonitase üleminekuriikide majanduse dünaamilisust. Debatt tekitab vastukaja ka majandusteadlaste hulgas. Brüsselis asuva Bruegeli uurimiskeskuse analüütikute hinnangul kaalub tegelik konvergents üles täpse kriteeriumitest kinnipidamise. Kriteeriumid ei ole nende arvates vajalikud ega piisavad hindamaks mõne riigi eurokõlbulikkust. (Philippe Ricard, Le Monde, 10.03)

ELi uued liikmed liituvad euroga planeeritust hiljem. Hetkel näib vaid Sloveenial ühisrahaga liitumine tuleva aasta alguses kindlalt ”taskus olevat”. ERM II (Exchange Rate Mechanism) liitunud riikidest on ka Leedul veel õrnad väljavaated inflatsioonikriteeriumisse mahtumiseks enne juunikuud ning ühisraha tuleval aastal kasutusele võtta. Eestil ei ole aga lootustki kriteeriume täita oma mulluse 4,1% inflatsiooniga, samas kui teoreetiline inflatsioonilagi jäi 2,53% peale. Eesti peaminister Andrus Ansip tunnistas, et tema riik ei soovi euroga liituda iga hinna eest. Kesk-Euroopa suured riigid Tšehhi, Ungari ja Poola ei kavatse eurole üle minna veel niipea, seades eesmärgiks 2010./2011. aasta. (Georges Quinoc, Les Echos, 3.03)

Erinevalt Eesti ja Leedu otsusekindlusest 2007. aasta alguses eurole üle minna, on Brüssel kahevahel – ühelt poolt soovitakse need väga dünaamilise majandusega riigid eurotsooni vastu võtta, teisalt tekitab küsimusi range liitumiskriteeriumidest kinnipidamine. Mõlemad riigid on teinud mitmeid avaldusi, põhjendamaks oma soovi euroga liituda, samas kui EK rahandusvolinik Joaquin Almunia arvab, et need riigid pole kõrge inflatsioonimäära tõttu veel valmis euroga ühinema. (Le Figaro, 8.03)

Eesti läheb arvatavasti eurole üle aasta planeeritust hiljem. Peaminister Andrus Ansip tunnistas, et kõrge inflatsiooni tõttu võib Eesti euroga liitumine aasta võrra edasi lükkuda. Ansipi sõnul ei ole tõenäosus, et Eesti oktoobrikuise hindamise ajaks inflatsioonikriteeriumi täidab, kuigi suur. Ta lisas, et Eesti majanduse seisukohalt ei muutu sellest midagi, kas riik võtab ühisraha kasutusele 2007. või 2008. aasta alguses. (Les Echos, 8.03)

Rootsi ajakirjandus

Vastavalt Royal Institute of Chartered Surveyors (RICS) uurimistulemustele, mis hõlmab 18 Euroopa riigi andmeid, on Eesti kinnisvarahindade kasvu osas esirinnas. Eelmise aasta hinnatõus oli 28%. Eestile järgnes Taani - 22%, Rootsi jäi neljandaks - 12%. (Lars Frick, Svenska Dagbladet, 10.03)

Taani ajakirjandus

Eesti ja Leedu tahavad võtta alates 1. jaanuarist 2007 kasutusele euro. EK ja Euroopa Keskpank arvavad, et Baltimaade inflatsioon on liiga kõrge – kõrgem, kui euromaades ametlikult lubatud. Uus raport soovitab eristada seitset kandidaatriiki, kes loodavad ühineda euroga 2010. aastaks. Riigi majandus peab olema tippvormis, et euroga ühinemisest täiel määral kasu lõigata. Kuigi Eesti ja Leedu majanduskasvu näitajad on ka järgnevatel aastatel märkimisväärsed Euroopa kontekstis, ei tohiks võtta iseenesestmõistetavalt seda, et euro kasutuselevõtmise luba saadakse nii kiiresti kui seda ise soovitakse. EK ja Euroopa Keskpank kavatsevad nõuda uutelt euroklubi liikmetelt Maastrichti inflatsiooni, riigivõla ning avaliku sektori eelarvetasakaalu kriteeriume. Antud tõigad ei jahuta Eesti ega Leedu ühinemissoovi. Eesti peaminister Andrus Ansip märgib, et pole just mõistlik nõuda uutelt euromaadelt inflatsiooni, mis on madalam kui keskmine inflatsioon kolmes kõige madalama inflatsiooniga ELi riigis. „Kes garanteerib, et riigid, kus on kõige madalam inflatsioon, saavad kõige paremini hakkama? Mõnes valdkonnas ei arvestata eritingimustega, mis kaasnevad kiirelt kasvava majandusega riikides”, ütles Eesti valitusjuht intervjuus Financial Timesile. Eesti palub juba sellel kuul EK-lt teavet selle kohta, kas Eesti saab alates 1. jaanuarist 2007 eurole üle minna. (Claus Kragh, Berlingske Tidende, 7.03)

Taanis avati uus pank DnB NORD, mille teenused on suunatud ettevõtjatele. DnB NORDist kuulub 51% Norra suurimale pangale DnB NOR ja 49% suurele Saksa pangale Norddeutsche Landesbank NORD/LB. Lisaks Taanile on pangal veel filiaalid Soomes, Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas. Baltimaades ja Poolas on välja arenenud filiaalivõrgustik ja teenusekasutajateks on nii era- kui ärikliendid. (Anne Louise Houmann, Berlingske Tidende, 7.03)

Vastavalt Royal Institute of Chartered Surveyors (RICS) andmetele kasvasid Taani kinnisvaraturu hinnad 2005. aastal 22%, mis annab taanlastele teise koha Euroopas. Eestis oli hinnatõus 28%, mistõttu on Eesti pingerea esiotsas. Eestis, kus elab 1,3 miljonit elanikku, hoogustavad hinnatõusu muuhulgas välismaised investorid, kes väärtustavad Balti riike pärast seda, kui nad ELi liikmeks said, üha enam. Juba paarsada investorit mõjutavad nii väikest turgu tuntavalt. (Line Prasz, Politiken, 9.03; Klaus Givskov, Børsen, 9.03)

Norra ajakirjandus

Kolm Balti riiki hakkavad tegema koostööd uue tuumaelektrijaama rajamisel Leetu Ignalinasse, asendamaks eksisteerivat, mis suletakse ELi nõudmisel 2009. aastal. Vastavalt The Baltic Times informatsioonile, tehakse ettepanek investeerida antud projekti kolme maa tähtsamal energiatootjal – Lietuvos Energijal, Latvenergol ja Eesti Energial. Investeeringud ulatuvad 2-3 miljardi euroni, mis on suur summa riikidele, kus on vähe kapitali, mistõttu näeb plaan ette suuri rahasüste väljastpoolt. Peaministrite avalduses nimetatakse tuumajaama üheks energeetilise ja julgeolekuriski riski vähendamise abinõuks. Kolm riiki soovivad tugevamat energiavõrkude integratsiooni Balti riikide ja ülejäänud Euroopa vahel. (Atle Syvertsen, Aftenposten, 8.03)

Soome ajakirjandus

Europiirkonna laienemine uutesse ELi liikmesriikidesse võib edasi lükkuda. Praegu tundub, et euro saab kasutusele võtta üksnes Sloveenia, mis on üks arenenumaid uutest liikmesriikidest Varasema plaani kohaselt pidid euroga liituma ka Eesti ja Leedu, kuid probleeme on tekitanud inflatsioon, mistõttu võib EL nende riikide euroga liitumise edasi lükata. Kriitika on tekitanud vastukriitikat, kuna riigid ise leiavad, et nende majandused on heas korras. Uutes liikmesmaades tekitavad ranged nõudmised hämmastust, kuna samal ajal rikuvad Saksamaa ja Prantsusmaa taolised vanad liikmesriigid juba aastaid karistamatult mitmeid kriteeriume. (Petteri Tuohinen, Helsingin Sanomat, 7.03)

Varia

Uudisteagentuurid

Alates 2007. aastast väheneb vene keeles õpetatavate õpeainete arv. Algab vene gümnaasiumide üleminek valdavalt eestikeelsele õppele, teatas haridusminister Mailis Reps. „Selle eesmärgiks on anda venekeelsele noorsoole võimalus omandada kõrgem haridus, elukutse,” ütles ta Riigikogu ees esinedes. „Üleminek tuleb rahulik, kartused vallandamiste osas ei ole õigustatud, pigem tuleb kaadrist puudus.” Üleminek on etapiviisiline, selle lõppedes on 60% õppeainetest eestikeelsed. Üksnes riigikeeles hakatakse õpetama ainult eesti keelt ja kirjandust, ajalugu, ühiskonnaõpetust, geograafiat ja kunstiajalugu. (Interfax, 6.03)

Prantsusmaa ajakirjandus

Ei tea, kas see tuleneb põhjamaistest juurtest või aastakümneid valitsenud maskuliinsest ja hallist kommunistlikust aparaadist, igatahes ei kahelnud eestlased, lätlased ja leedulased kaua oma poliitikamaastikku naiselikumaks muutes. Alates taasiseseisvumispüüdlustest on naised pidevalt n-ö pildil. Leedus sai esimeseks postkommunistlikuks valitsusjuhiks Kazimiera Prunskiene, kel ei õnnestunud küll mõned aastad hiljem presidendiks tõusta. Läti praeguseks riigipeaks on aga Marokos üleskasvanud ja Quebecis elanud välislätlane Vaira Vike-Freiberga, kellest sosistatakse kui ÜRO uuest võimalikust peasekretärist. Lätil on ette näidata veel teinegi frankofiilist naispoliitik, endine välisminister Sandra Kalniete. Kuid balti naispoliitikud ei pääse oma meeskolleegidele sarnaselt komistuskividest. Särav ja kaunis 38 aastane Eesti välisminister Kristiina Ojuland pidi 2005. aasta veebruaris tagasi astuma, kui avastati, et tema juhitavast ministeeriumist on kadunud salajasi dokumente. Europarlamendi saadikud aga ei saanud endale kolleegiks eestlannast supermodelli Carmen Kassi, kes ei osutunud valituks, vaatamata valitsuspartei nimekirjas kandideerimisele. (Bruno Cadène, La Provence, 6.03)

Norra ajakirjandus

Eesti on põnev maa, parim teistest „klassikaaslastest” endistes Ida-Euroopa riikides, pisike ja ahvatlev. Tõenäoliselt ei ole see ainult juhus, et Eesti on võitnud nii Eurovisiooni lauluvõistluse kui ka saavutanud edu spordis. Tallinn reisisihina pakub paljudele huvi. Fakt, et riik oli vaene ajal, mil ülejäänud Euroopa ehitas ümber ja uuendas oma vanalinna, muudab Tallinna vanalinna üheks kaunimaks Euroopas, mistõttu on ka loomulik, et Tallinna vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Mida pakub reis Eestisse? Arhitektuuri, ajalugu, kultuuri, kombinatsioonis sellega, et elada ning väljas süüa-juua saab meeldiva hinna eest – restoranidest tasub järgi proovida Egoisti, Gloriat, Controventot, Olde Hansat ja Troikat. Soovitada võib hiljuti restaureeritud, 1905. aastal ehitatud Rahvusooper Estonia külastamist , kus toimuvad pidevalt tippklassi etendused. Vanalinnatuur soovitavalt koos giidiga jätab unustamatu mälestuse. Samuti tasub külastada Kadrioru lossi ja parki. Šoppamisel tasub panna rõhku kaunile käsitööle ja käibemaksutagastamisele lennujaamas, kuna Norra ei ole ELi liige. (Trond B. Brekke, Eesti aukonsul Bergenis, Adresseavisen, 8.03)

Intervjuu Eesti jalgpalluri, endise FC Levadia ja Brüsseli Jalgpalliklubi ääremängija Vladimir Voskoboinikoviga - tema võimalikust üleminekust Norra Jalgpalliklubi Glimt mängijaks ning eelseisvast proovimängust, millest sõltub lepingu sõlmimine. (Øyvind Johansen, Avisa Nordland, 9.03)

Soome ajakirjandus

Eestis ja Rootsis uuritakse endiselt parvlaeva Estonia uppumise põhjuseid. Rootsi ja Eesti parlamentide Estonia laevahukku ja relvavedu uurivad komisjonid arutasid riikide parlamendiliikmete koostööd Estonia huku selgitamisel. Parlamendisaadikud kinnitasid, et õnnetust uurinud rahvusvaheline komisjon oli pädev, kuid nüüd soovitakse uurida asjaolusid, mida varem ei ole uuritud, ning kasutada selleks uut tipptehnikat. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 10.03)

Eesti lennuamet kaalub reisijate veo keelustamist firma Enimex lennukiga, millega Soome firma Soder Aviation kavatses hakata vedama reisijaid Helsingi ja Kittilä vahel. Soome lennuamet ei andnud lennuluba Antonov AN-72 tüüpi lennukile, kuna sellega ei ole reisijatevedu lubatud. Eesti lennuameti peadirektor Koit Kaskeli sõnul anti reisijateveo luba Eestis ekslikult välja ja hiljem oli seda raske tühistada, kuna ettevõttes töötas üle saja inimese ning riik kartis kohtuprotsesse. Kaskeli arvates reisijateveoks Enimexi AN-72 ei sobi ning Soome ametivõimude otsus on õige ja korrektne. (Lasse Kerkelä, Helsingin Sanomat, 12.03)

Tallinna Linnahall on üks näide selle kohta, et nõukogudeaegne stiil ei ole Tallinnast täielikult kadunud. Viimastel aastatel on siiski arutatud Linnahalli müügi ja lammutamise üle. Endises ENSV pealinnas Tallinnas on päris mitmeid ehtsaid nõukogudeaja vaatamisväärsusi, näiteks Eesti Posti maja, Rahvusraamatukogu, Pronkssõdur, Salme Kultuurikeskus jne. Nõukogudeaegseid ehitisi ja mälestusmärke Tallinnas esitles ajakirjanikele Laidoneri muuseumi juht Indrek Tarand. (Kaja Kunnas ja Hannes Heikura, Helsingin Sanomat, 11.03)

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi korraldatud küsitlusest selgub, et eestlased ei toeta prostituutide teenuseid kasutatavate isikute karistamist. Suhtumine seksi ostjatesse on siiski kahe aasta jooksul muutunud negatiivsemaks. Eestis oodatakse Soome parlamendi otsust seksi ostmise kriminaliseerimise kohta. Avaliku arvamuse muutumist kajastavad arutelud. Eesti Päevaleht avaldas 33 tuntud eestlase avalduse inimkaubanduse vastu, Eesti kaks naissoost Europarlamendi saadikut tegelevad seksi ostmise kriminaliseerimisega Euroopas laiemalt. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 10.03)

Naiste elu Eestis on paranenud, kuid ühiskond on endiselt meestekeskne. Eesti on paljude arvates veel väga patriarhaalne maa. Eesti Naisuurimis- ja Teabekeskuse (ENUT) juhataja Ilvi Joe-Cannoni arvates on naisi liiga vähe poliitikas ja suhtumine naistesse on aegunud. Joe-Cannoni arvates ei ole Eesti ühiskonna meestekeskne suhtumine pärit nõukogude, vaid veelgi kaugemast ajast. Naisküsimustes on edenetud, kuid muutused võiksid olla kiiremad. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 8.03)