Nädal välismeedias 20.-26. veebruar 2006

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Majandus, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Sisepoliitika

Presidents Jacques Chirac and Lech Kaczynski set the seal on improved Franco-Polish relations, with a working lunch at the Elysee palace focussing on the future of the EU, work visas and energy policy. The conservative Polish leader said that Chirac's comments had been "unfortunate“. „For me that way of thinking - you're being welcomed into the EU so you'd better behave - it doesn't work. But as President Chirac invited me to France and as we do not yet know each other, I obviously have to meet him. And I hope the meeting will be constructive," he said. Kaczynski said that he would urge Chirac to open up the French labour market to recent EU members. "I hope these issues will be resolved, though naturally I have no certainty," he said. He also expressed irritation at the common stereotype of the "Polish plumber". Our country is perceived as a country of plumbers even though we're a country of lawyers with a very good knowledge of foreign languages; we're a country of good very good computer engineers, of excellent mathematicians. I would prefer that my country is equally known for that," he said. (Afp, 24.02)

EU health ministers decided to launch a media campaign on bird flu to combat fears over the rapid spread of the virus, Austria said. "We must speak a common language in order to avoid contradictory messages. The information must be the same, wherever it comes from," Austrian Health Minister Maria Rauch-Kallat said. "We are witnessing a rapid change in the situation, characterised by the progressive change from an epidemic to a pandemic" of the animal virus, World Organisation for Animal Health (OIE) Director General Bernard Vallat said. (Afp, 24.02)

Põhiseaduslik lepe

The EU constitution has virtually no chance of being ratified by Poland, the country's president Lech Kaczynski said. "This treaty has practically no chance of being ratified in Poland, neither by referendum nor by parliament," Kaczynski said. "We are in favour of working out a new text to restore order. One could call it a treaty, although I don't care for the term," he said. "In any case, it has to take account of realities, that is to say the differences between member states, in terms of the levels of development, traditions and expectations. What interests Poles is what will become of Poland and not the future of the European Union as a whole." (Reuters, 23.02)

Majandus

France, Luxembourg, Poland and Spain are leading a trend to put up barriers to takeovers in the EU, which has left the EC sounding the alarm against protectionism. EU internal market commissioner Charlie McCreevy made an impassioned appeal against protectionism: "I'm a firm believer in the benefits of open markets and also free movement of capital and the benefits in the long term that that brings. I am absolutely convinced that when you go down the road of protectionism, no matter how small it might be, you get tit-for-tat measures and that leads to other problems and a very, very bad situation," he said. Despite the increasing number of directives from Brussels to liberalise EU markets, competition law professor Jean-Francois Bellis said that protectionism was not only still there but getting worse: "I think there's more patriotism today than before. Economic patriotism never really disappeared and national champions were never really abandoned. There only needs to be a couple of spectacular deals and we see the reflex re-emerge. They do it please public opinion, but it's a lot of agitation in vain because they know that the result isn't in their hands and that they have practically no way to fight." (Afp, 26.02)

EU urged its trading partners not to over-react to an outbreak of bird flu in France after Japan banned all French poultry imports and threatened similar action against the Netherlands. "Whilst I understand their decision to take precautionary measures, any action must be proportionate," European Trade Commissioner Peter Mandelson said. "There can be a tendency to over-react and this can bring us much danger.” (Reuters, 25.02)

Developing countries such as China need to make greater concessions in global free trade talks to match those already made by the EU, France's minister for foreign trade Christine Lagarde said. "We certainly feel in Europe that we have made very large concessions. The emerging countries, particularly the large emerging countries - China for instance - are going to have to propose concessions. We very much see that the future of the round lies in willingness to do some hard work, willingness to compromise, but certainly significant and serious offers to be made by the emerging countries." (Afp, 24.02)

Finantsperspektiiv

Hopes that an agreement between the EP and EU member states on the EU’s 2007-2013 budget can be reached by a proposed deadline of April 1 are very ambitious, EU President Austria said. "An agreement is possible but to be honest it seems very ambitious as the differences are huge," Austrian Finance Minister, Karl-Heinz Grasser said, adding he was pessimistic about the chances of a deal by April 1. "There would have to be considerable and serious progress for this to happen. The climate for talks was good. But the differences between the member states and the parliament is huge and that is quite a different matter," Grasser said. "As far as we are concerned the ceiling of the budget agreed in December is binding." (Reuters, 21.02)

Välispoliitika

Danish PM Anders Fogh Rasmussen said that the conflict over Prophet Mohammed cartoons had evolved into a clash between the entire EU and the Muslim world. "This affair is not just an issue between Denmark and the Muslim world. It has to a much greater degree evolved into an affair between the EU and the Muslim world," Rasmussen said. "That is why EU foreign policy chief Javier Solana has decided to travel around the Middle East, which I appreciate. The next step in this crisis will be carried out in coordination with the EU and at the European level," he added. "It is obvious to everybody that this crisis no longer just concerns these 12 drawings in Jyllands-Posten. It is now about completely different goals being pursued in the Muslim world," Rasmussen said. "I want to warn against thinking that there will be a fast and easy solution to this problem," he said, adding that "intense and lasting efforts" would be needed to calm the tensions. (Afp, 21.02)

Germany believes diplomacy can still work in resolving the Iranian nuclear standoff but that economic sanctions could be an eventual possibility, FM Frank-Walter Steinmeier said. "The issue of a military option does not arise. We must show imagination and take advantage of different diplomatic possibilities. I do not believe economic sanctions are imminent. But we cannot completely rule out imposing sanctions," he said. (Afp, 21.02)

An EU-funded radio broadcaster began beaming news, music and information into Belarus aiming to counter state-controlled media ahead of what could be a tense presidential poll. "We welcome the start of this project. In Belarus the authorities keep total control of the information space," said the head of Belarus' Association of Journalists, Zhanna Litvina. "It's not propaganda. It's about making possible access to free, independent and neutral information," a spokeswoman for EU external relations commissioner Benita Ferrero-Waldner said, defending the radio project. (Afp, 26.02)

The EU is to open a human rights centre in Damascus headed by a leading local activist and aimed at building "a stronger Syria", the bloc's delegation said. The "one-stop centre" will also train lawyers, journalists and others "to ensure that internationally adopted human rights laws are adhered to," the EU's ambassador to Damascus Frank Hesske said. The centre, headed by prominent human rights lawyer Anwar Bunni, "will help build a stronger civil society in Syria - and thereby a stronger Syria," said Hesske. (Afp, 20.02)

EU foreign policy chief Javier Solana issued a plea to the kidnappers of two German engineers who were seized more than a month ago in Iraq. "I call on those who captured the engineers from Leipzig to release them unharmed," Solana said. "Innocent civilians should never be taken hostage. Both of the Germans came to Iraq to help with its reconstruction." (Afp, 26.02)

Julgeolek

Afghanistan has "huge problems" and NATO troops will be in the country for "years and years", the commander of Canada's forces in Afghanistan Major General Michel Gauthier said. The build-up of NATO troops in southern Afghanistan over the coming months is the alliance's "biggest operational, and perhaps strategic, challenge in years, if not decades," Gauthier said. He said southern Afghanistan was an "unpermissive environment" and the country was facing "huge problems". Asked if NATO troops would be in Afghanistan for decades, he replied: "For years and years". "What is clear, is that narcotics, criminality, terrorism and insurgency, are all linked," he added. (Afp, 23.02)

Australia will send an additional 200 troops to Afghanistan to work with Dutch-led reconstruction teams, PM John Howard said. "It will be part of a Netherlands-led provincial reconstruction team, the ADF contribution will be a mixed security and reconstruction task force," Howard said. (Afp, 21.02)

President George W. Bush told French President Jacques Chirac that NATO should take a more active role in international efforts to stop the bloodshed in Sudan's Darfur region, the White House said. Bush "raised his concern about the deteriorating situation in Darfur and his view that NATO should be more actively involved in a robust international response to this crisis," Frederick Jones, spokesman for the White House national Security Council said. (Reuters, 22.02)

AJAKIRJANDUS

USA ja Suurbritannia ajakirjandus

Inglisekeelse meedia põhjalikumad arvamusartiklid käsitlesid valdavalt julgeolekupoliitikat laiemalt, rõhutades pea üksmeelselt, et maailma mõjutada suutvad poliitilised institutsioonid peaksid oma jõud ühendama, et tagada kindlustunne rahumeelse tulevikku suhtes nii olevikus kui ka tulevikus.

Inglismaa edumeelne väljaanne The Guardian avaldas tuntud ajaloolase, Oxfordi ülikooli professori Francis Fukuyama järjekordse essee lühivariandi, mis kantud peatsest kolme aasta möödumisest päevast, mil USA alustas sõda Iraagiga. Neokonservatiivid olid need, kes nii Bushi administratsiooni siseselt kui ka seda ümbritsedes tõstatasid kõige jõulisemalt Iraagi ning kogu Lähis-Ida demokratiseerimise vajaduse. USA välispoliitika ei vaja kitsast ja küünilist realismi, vaid selget formuleeringut, mida kujutab endast “realistlik wilsonianism”. USA peab oma välispoliitika põhialuseid muutma. Esmalt tuleb demilitariseerida üritus, mida me kutsume globaalseks terrorismivastaseks sõjaks, seejärel vaadata ümber ka teised välispoliitika instrumendid. Võitleme praegu nii Afganistanis kui ka Iraagis ning ka rahvusvahelise jihadi liikumisega, osaleme sõdades, mis tuleb meil enda kasuks kallutada. Maailmas on hetkel vajaka tõhusatest kollektiivsetest institutsioonidest, mis kinnitaksid ühiste tegude kaudu ühtseid vaateid. ÜROl napib demokraatlikku legitiimsust ja efektiivsust tõsiste julgeolekuprobleemide lahendamisel. (Francis Fukuyama, The Guardian, 22.02) Iraan on uraanirikastamisprojektiga, mille täpset staadiumit teab vaid moslemiriik ise, pälvinud ulatuslikult hurjutamist ning etteheiteid. Kõik viitab paraku sellele, et tuumadilemmale lihtsat lahendust ei leidu. Olles võimendatud Iraagi hetkeolukorrast ning kasvavatest naftahindadest, lisaks tõugatud ebakindluse ja süveneva rahvusluse kombinatsioonist, jääb Iraan jonnakalt oma õiguse juurde arendada välja täielik tuumakütuse tootmise, sealhulgas uraani rikastamise võimekus. Enamus riike on murelikud Teherani poliitika läbipaistmatuse pärast tuumarelva leviku tõkestamise lepingu valguses, keegi pole kindel Iraani eesmärkide rahumeelsuses, lisaks veel Iraani jätkuv soosing Lähis-Ida relvastatud rühmitustele ning president Mahmoud Ahmadinejadi sündsusetu retoorika. Tuumarelva leviku tõkestamise lepingu valguses hirmutab kogu maailma enim seik, et kui Iraan oli võimeline uraani rikastama, on Teheranil ilmselt ka kiusatus luua tuumarelv. Igal juhul nõuab mistahes praeguse status quo muutus paindlikkust mõlemalt poolt. Kui diplomaatia ebaõnnestub, sarnaneks olukord Põhja-Koreale, kus tuumarelva võimalikku kasutamist on võimatu prognoosida, või Iraagile, kus häirekellana kõlavad asjaolud mõjutavad nii regiooni kui kogu maailma tervikuna. (Gareth Evans, Financial Times, 23.02) Saksamaa Marshalli Fondi Keskuse juht Brüsselis Ronald D. Asmus sõnastab oma isikliku seisukoha Iraani suhtes: Iraani aitaks ohjeldada Iisraeli vastuvõtmine NATO liikmeks. Asmus toonitab, et Lääs peaks olema eeskätt valmis tegutsema olukorras, kus Iraani senine mõjutamine mingil põhjusel läbi kukub. Iraani võimaliku tuumarelva olemasolu puhul ohus eelkõige Iisrael, ilmne viga oleks Ahmadinejadi ähvardusi pelgalt blufina käsitleda. USA on de facto juba end Iisraeli turvalisena hoidmisega sidunud, ükski järgnev USA president ei kõhkleks sama poliitikat Iisraeli suhtes jätkamast. Ent on kaheldav, kas Euroopa liidrid nagu Tony Blair, Angela Merkel või Jacques Chirac leiaksid endas samavõrra südikust Iisraeli Iraani terrori eest kaitsta. Parim moodus Iisraelile lisajulgeoleku pakkumiseks on uuendada tema suhteid NATOga. Ent siingi on pinnast vaidlusteks, sest lõppude lõpuks näeb ju klassikaline julgeolek ette selgete ja tunnustatud piiride kaitset – midagi, mida Iisraelil täna kindlalt olemas pole. Märgid näitavad, et Iisrael on huvitatud koostööst NATOga. NATO poolt vaadatuna on reaalsed kaks stsenaariumi: esimene näeb ette Iisraeli-Palestiina rahuplaanini jõudmise, kus oma kindel koht rahu tagajana oli ka NATOl; teine võimalik arenguskeem - Iraani tuumarelva olemasolul konkreetne oht Iisraelile. Sellises olukorras võiks Iisrael Lääne poole pöörduda, et NATOlt reaalsete julgeolekugarantiide tarvis tuge leida. Elu näitab, et tegelikkuses võib käiku minna pigem teine variant. Mitmed Euroopa riigid on juba NATOt üles kutsunud Iisraeli abistama, kuid selleteemaline debatt omandab tõsiseltvõetavad jooned alles siis, kui USA, Iisraeli peamine liitlane, selle ideega ühineb. (Ronald D. Asmus, The Washington Post, 21.02) Ajakiri The Economist mõtiskleb ELi kaitse- ja julgeolekupoliitika üle. Üldiselt ELi militaarkaitset ei eksisteeri. Aga kui…? NATO on Euroopa põhiline julgeoleku allianss ning EL kui selline on enamasti vältinud kokkupuutumist kaitseküsimustega. Keskmiselt kulutavad Euroopa riigid kaitsele tunduvalt vähem kui ameeriklased: keskmised näitajad vastavalt 1,9% ning 3,4% SKTst. ELis kulutatakse varustuse uuendamisele üksnes pool samaväärsest summast, võrreldes Ameerika Ühendriikidega, lisaks kõnelevad ühendriiklaste kasuks tervelt 50% võrra suuremad kulutused personalile. Kui ELi liikmesmaad suudaksid militaarvaldkonnas ühisprojekte käivitada, kajastuks see kohe ka üldkulude kokkuhoius, näiteks teadusuuringutes, tootmises. Üleeuroopalised projektid võimaldaksid ka Ida-Euroopa riikidel osaleda julgeolekualastes uuringutes. Suurim pikaajalisem konkurentsioht NATOle ei seisne mitte Euroopa väljakutses Ameerika militaarsele domineerimisele, vaid Euroopa langemises Ameerikast tunduvalt tahapoole nõnda, et vastastikune sõjaline koostöö osutub võimatuks. (The Economist, 24.02)

Saksamaa ajakirjandus

Saksakeelne ajakirjandus kajastas põhjalikult Serbia-ELi suhetega seonduvalt sõjakurjategijate küsimust, Hamasi esindajate visiiti Moskvasse, kodusõja puhkemise ohtu Iraagis, jätkuvalt Iraani küsimust, samuti välisminister Frank-Walter Steinmeieri Aasia-ringreisi ning skandaali seoses Saksa julgeolekuteenistuse (BND) poolt USAle osutatud abiga Iraagi sõja ettevalmistamise ajal.

Austraalia välisminister Alexander Downer väljendas soovi tihedamate institutsionaalsete sidemete loomiseks NATOga. “Austraalia on globaalse partnerina ideaalne kandidaat”, märkis Downer usutluses ajalehele FAZ. NATO peab mõistma, et alliansil on rohkem partnereid kui vaid eurooplased ja põhja-ameeriklased. Peale Austraalia on selleks veel Uus-Meremaa, Singapur, Lõuna-Korea ning Jaapan. Saksamaa peaks rohkem tähelepanu pöörama ka sellele maailma kiiresti arenevale piirkonnale, mitte keskenduma üksnes Hiinale. Downer kutsus ELi ja Saksamaad üles panustama rohkem ASEANi riikidesse ning võitlusesse terrorismiga Kagu-Aasias. ELi missiooni Acehi piirkonnas saatis edu, kuid on vaja otsustavamat tegutsemist kogu Aasia-Vaikse ookeani piirkonnas. (K.F., FAZ, 20.02)

EK on leidnud endale uue tegevuse, nüüd tuleb liikmesriike suunata ühise energiapoliitika väljatöötamisele ning energia kokkuhoiule. Maailm on jõudnud uude energiaajastusse. Kindel ja mõistliku hinnaga energiavarustamine pole enam iseenesestmõistetav. Euroopa võib etendada juhtivat rolli ülemaailmses energeetikadiskussioonis, kui liikmesriigid töötavad välja ühise strateegia ning tarnijariikide suhtes ühel häälel välja astuvad. Euroopa ühise elektri- ja gaasivarustuse turu loomiseks on vaja vastavaid ühendusi. Ühine peaks Euroopal olema ka piirülese kaubanduse käitumiskoodeks. Energiaturg tuleb liberaliseerida ning vabastada monopolistide diktaadi alt. Kahjuks ei räägi komisjoni aruanne midagi puhaste ja säästlike energiaallikate kasutuselevõtmisest. Märtsi lõpus toimuv ELi tippkohtumine keskendubki energiapoliitkale. Komisjoni lõplikud ettepanekud koordineeritud poliitika osas saabuvad aasta lõpuks. (fri., FAZ, 21.02)

Läbirääkimised Iraaniga on tõstnud Venemaa taas rahvusvahelisele poliitilisele areenile. Putinile tundub, et Venemaa on saavutamas sise- ja välispoliitiliste muudatuste ning majandusliku arengu tulemusel seda, mida ta oma võimuletulekul kuulutas – Venemaast on saamas taas suurriik. Eesistumine G8 ja Euroopa Nõukogus, strateegiline partnerlus ELi, Hiina, USA ja Indiaga ning tuumaarsenali moderniseerimine jätab mulje, nagu seisaks Venemaa taas USAga samal silmade kõrgusel. Ka oma traditsioonilises mõjupiirkonnas käitub Venemaa enesekindlamalt. Oranžid revolutsioonid SRÜ aladel on peatatud, Transnistria ja Taga-Kaukaasia konfliktid on Moskvale soodsal moel külmutatud. Kesk-Aasias piiratakse autoritaarsete režiimide abiga USA mõju ja sõjalist kohalolekut. Lähis-Ida konfliktis näeb Moskva end vahendajana. Arvestades Lähis-Ida konflikti ülimat keerulisust ning ELi ja USA energeetilist sõltuvust, esitleb Venemaa end väga nutikalt kui energeetika-suurriiki ning “energeetilise julgeoleku garanti”. Iraani konflikti lahendamisel antakse Venemaale koguni juhtroll. Venemaa balansseerib osavalt Iraani ja rahvusvahelise üldsuse vahel, lubades Iraani tolle tuumaprogrammis osalemisega lõa otsas hoida, hoides samas nõnda ära ka sanktsioonid Iraani vastu. Paraku pole varasematel aegadel Iraan Moskva lootusi õigustanud. Tuleb meenutada ka aastat 2000, mil Venemaa teatas uhkusega, et tal õnnestus veenda Põhja-Koread loobuma sõjalisest raketiprogrammist. Põhja-Korea teatas seepeale, et Venemaa avalduse näol on vist tegemist mingi naljaga. (Hannes Adomeit, Die Welt, 21.02)

Iraani välisminister Manuchehr Mottaki on kaotanud igasuguse reaalsustaju, kuna usub end võimeline olevat ELi Iraani küsimuses lõhestama. Moskvas on veel uks lahti, pääsemaks tõsisemast konfliktist, kuid ilmselgelt pole Teheranis veel olukorra kogu tõsidust adutud. Iraan vaid kinnitab nende arvamust, kes algusest peale olid veendunud – Iraan üksnes venitab aega selleks, et pommi ehitada. EL peaks veel viimast korda Iraani hoiatama, et on valmis minema kibeda lõpuni, s.t. rakendama sanktsioone. Iisraeli-vastased sõnalised rünnakud ning angažeeritus karikatuuritülis osutavad sellele, mis veel kõik järgneda võib. EL ei tohiks seepärast veel kõhklema lüüa. Esiteks ei asu sugugi kõik araabiamaad nagu üks mees Iraani selja taha, sest kardavad Iraani ambitsioonide paisumist. Teiseks ei saa Teheran endale pikaajalist poliitilist ja majanduslikku isolatsiooni lubada. (wtr., SZ, 22.02)

Taani on kuidagi üksi jäänud. Samal ajal kui kogu maailmas Taani lippe põletatakse ja saatkondi rünnatakse, suunab Günter Grass pilapiltidega seoses oma viha “paremäärmuslaste provokatsioonide” vastu ning naabermaa Rootsi ettevõtted ruttavad taanlaste kaotatud turgu haarama. Poliitika ja kultuuri autoriteedid Saksamaal kutsuvad üles sõnavabadust mitte kuritarvitama. Kuid olgu taanlased mureta. Kui konflikt kord sumbub, taastub ka rahvusvahelise üldsuse sümpaatia Taani ja eriti tema sotsiaalmudeli vastu. Ebameeldiv asjaolu on siinkohal see, et just see sotsiaalmudel on pilapildiskandaaliga rohkem seotud kui mõni tahaks. Säärane etatistlik mudel sobib etniliselt homogeensetele skandinaavlastele, mitte aga näiteks Saksamaale. Sisserändajate integreerimiseks pole see mudel kohaldatav. Milton Friedmann on öelnud: “Vaba turu suurimaks eeliseks on see, et see sunnib etniliselt ja religioosselt teineteisest täiesi erinevaid ning teineteist vihkavaid inimesi majanduslikule koostööle.” Riiklik interventsioon majanduses, nagu Skandinaavias, seda ei suuda. See soodustab pigem vastupidiseid tendentse. “Poliitika suurendab ja teravdab vastuolusid”, ütleb Friedmann. Pilapildiskandaal annab õiguse Friedmannile. (Christian Schütte, FTD, 21.03)

Prantsusmaa ajakirjandus

Prantsusmaa ajakirjandus pööras suurt tähelepanu Prantsusmaale jõudnud linnugripile. Kajastamist leidsid samuti president Jacques Chiraci visiit Indiasse ning Poola president Lech Kaczynski visiit Pariisi.

Linnugripp on jõudnud Prantsusmaale. Eelmise nädala alguses leiti surnuna üks viirust kandnud metspart ning nädala lõpuks avastati Lyoni ja Genfi vahele jäävas Aini piirkonnas viirus ka kodulindudel. Mitmed väljaanded kutsusid üles linnugripi osas massipsühhoosi mitte tekitama, selgitades, et niikaua kuni viirus ei kandu inimeselt inimesele, püsib risk madalana. Le Figaro tuletab juhtkirjas meelde, et hirm kodulindude liha ja munade söömise ees on ülepaisutatud, kuna linnugripi nagu iga teisegi gripi puhul on tegemist piisknakkusega ning töödeldud linnuliha süües viirust ei saa. Kuigi viiruse muteerumise võimalust ei saa välistada, näib see faas praegu veel kaugel olevat. Pealegi näitab juba mitmeid aastaid “kanade gripiga” kokku puutunud riikide kogemus, et kuigi viiruse riskigruppi ei saa küll päris olematuks teha, on võimalik nende inimeste hulka väga olulisel määral vähendada. (Juhtkiri Nicolas Barrélt, Le Figaro, 20.02) Ka Les Echos käsitleb teemat, kirjutades, et hirm on vallutanud meediaruumi, justkui võiks linnugripi tõttu taevas alla kukkuda. Tuhanded skandinaavlased jätsid ära planeeritud puhkuse Rumeenias, Berliin saatis 300 sõdurit väikesele Rügeni saarele surnud linde koristama jne. Mõnedes Euroopa riikides on linnuliha ja munade ost langenud kuni 70 protsenti. Ajaleht küsib, kuidas on viirus, mis on Euroopas seni tapnud vaid linde, kes tavaliselt ei ole just üldsuse kaastundeobjektideks, põhjustanud taolise “tormi”. Kindlasti tekitab linnugripp paanikat, sest puudutab kodulinde, seega üht olulist komponenti inimeste toidulaual. Samas ei talu viirus kuumust ning ei saa seetõttu olla nakkav keedetud-küpsetatud liha või mune süües. Välja arvatud nimetatud fakt, valitseb linnugripi osas aga päris suur teadmatus, ning just ebakindlus põhjustab hirmu. (Jean-Marc Vittori, Les Echos, 22.02) Le Monde kahetseb, et linnugripi kiire ja murettekitav levik ei ole tugevdanud ühtset võitlust selle viiruse vastu. ELi 25 riiki, kes ei suutnud kokku leppida üheski viiruse levikut ennetavas abinõus, on ühtekuuluvuse puudumise nukker näide. Vaatamata ametnike lubadustele, ei suudeta Põhja-Lõuna suunalist solidaarsust kuidagi tegudes väljendada. Olles silmitsi globaalset mõõdet võtva haigusega, mis iga päevaga kujutab üha suuremat ohtu ka inimestele, ei suuda rahvusvaheline üldsus ikkagi ühel häälel rääkida. (Juhtkiri, Le Monde, 22.02) Linnugripp ei ole kahjuks ainus haigus, mis Prantsuse meediat ärevil hoiab. Prantsusmaale kuuluval, India ookeanis asuval Reunioni saarel kannavad sääsed inimestele chikungunya viirust, millesse on nakatunud üle 160 000 inimese ning otseselt või kaudselt on viiruse tõttu surnud umbes 80 inimest. Le Monde leiab, et iga õhtusse veerev päev näitab Prantsusmaa valitsuse suurt tähelepanu ja muret linnugripiga võitlemisel ning võimetust chikungunya epideemiaga toimetulekul. (Juhtkiri, Le Monde, 25.02)

Poola president Lech Kaczynski tegi oma esimese Euroopa-visiidi Prantsusmaale. Ajalehed lugesid sellest välja Chiraci ja Kaczynski leppimisesoovi, mitmed artiklite pealkirjad sisaldasid sõna “lepitus”. Siiski ei möödunud visiit täiesti ebakõladeta. Pariisi sõidu eelõhtul teatas Poola president intervjuus AFPle, et on häiritud sellest, et “Poolat nähakse kui torumeeste riiki, kuigi see on ka silmapaistvate juristide, programmeerijate ja matemaatikute maa”. Poola president avaldas kahtlust Prantsusmaad, Saksamaad ja Poolat ühendava Weimari kolmnurga koostöö kasuteguri suhtes. Kaks presidenti võisid siiski täheldada seisukohtade lähenemist vähemasti ühes punktis – Euroopa põhiseadusliku leppe osas. (Véronique Soule, Libération, 25.02) Intervjuus Le Figarole sõnas Lech Kaczynski, et põhiseaduslikul leppel pole praktiliselt mingit võimalust Poolas ratifitseeritud saada. Poola pooldab uue teksti koostamist. Poola president sõnas, et ei mõista Jacques Chiraci hoiakut Venemaa suhtes. Vladimir Putini valitsemisviis on Poolas kujuteldamatu. Poolakad tunnevad sümpaatiat vene kultuuri suhtes, kuid mäletavad ka Venemaaga seotud rasket ajalugu. Täna soovib Poola olla presidendi sõnul suhetes idanaabriga pragmaatiline, samas ajalugu unustamata. President on valmis kohtuma Venemaa president Vladimir Putiniga, aga Mitte Moskvas, sõnas Kaczynski. Kuna tema eelkäia käis Moskvas koguni kuuel korral, ei kavatse ta seda sõitu praegu ette võtta. Küsimusele Vene-Saksa gaasitrassi kohta, mida Poola on agaralt kritiseerinud, vastab president Kaczynski, et Poola ei oota Venemaalt midagi. Saksamaaga, kes on Poola partneriks nii ELis kui ka NATOs, on lugu teine ning Saksamaa uue kantsleri Angela Merkeli kavatsused on igati head. Poola sisepoliitikas toimuva kohta leiab president, et kui sallitakse ultraliberaale, siis miks ei peaks taluma ka äärmuslikke katoliiklasi. Kes Poolat valitseb – see on Poola siseasi! Kui prantslased oleksid valinud Jean-Marie Le Peni, oleks ülejäänutel tulnud just temaga koostööd teha. (Arielle Therdel, Le Figaro, 24.02)

Seoses president Jacques Chiraci visiidiga Indiasse kirjutab Le Monde atlandiülese duo tekkest. Veel mõne aja eest oleks Chiraci visiiti Indiasse, mis toimus vaid mõned päevad enne USA president George W. Bushi sarnast visiiti, tõlgendatud Pariisi ja Washingtoni vahelise rivaalitsemisena. Kindlasti toimib kahe riigi vahel majanduslik konkurents, kuid kadunud on strateegiline võistlusmoment. Chirac ei võtnud New Delhis üles isegi üht oma meelisteemat multipolaarsest maailmast, mis kindlasti oleks ameeriklasi pahandanud. Seda ei saa juhuslikuks pidada. Nimetatud tõik on osa uuest chiraklikust diplomaatiast: vähehaaval, kuid kindlalt on Prantsusmaa lähenenud USAle. Samal ajal on ka härra Bush alates oma teise ametiaja algusest edendanud vähemkonfliktset suhet ühe oma peamise partneriga Euroopas. Toimunud lähenemine näib seda tugevam, et baseerub mõlema poole selgetel ühishuvidel. (Juhtkiri, Le Monde, 20.02) Les Echos leiab, et Chiracil ja teda saatvatel ärimeestel läheb Indias hiljutiste “Clemenceau” ja Mittali skandaalide valguses tarvis hulga veenmisjõudu, et panna Aasia tõusev täht halbu aegu unustama. Visiidi läbikukkumine või mittetäielik sisuline edasiminek oleks kahetsusväärne. Investeeringute osas Indiasse valitseb Prantsusmaal mahajäämus, vaatamata sellele, et viimastel aegadel võtab tasapisi maad teatav “India-maania”. India majanduse nõrgad küljed kujutavad endast võimalust Prantsusmaa ettevõtetele. Hiiglase energiavajadus avab tee tuumaenergia eelistamisele. (Juhtkiri, Les Echos, 20.02) Libération leiab, et Indias Prantsusmaa tuumaenergiat müüa püüdev president Chirac muudab Prantsusmaa ettevõtmised tsiviileesmärkidel toodetava tuumaenergia vallas banaalseiks. Jääb mulje, et erineva kaaluga riikide suhtes kehtivad erinevad normid, võttes näiteks Iraani ja India. Erinevalt Teheranist ei ole tuumariik India ratifitseerinud Tuumarelva Leviku Tõkestamise Lepingut. Seeläbi ei ole New Delhil õigust saada Tuumatarnijate Grupi (Nuclear Suppliers Group) liikmetelt, kelle hulka Prantsusmaa kuulub, tehnoloogilist abi tuumaenergia tootmiseks tsiviileesmärkidel. (Antoine Guiral, Libération, 20.02)

Skandinaavia ajakirjandus

Skandinaavia ajakirjanduses jätkusid Muhamedi-pilapiltidest lahvatanud skandaali arutelud. Pikemalt kirjutati ka Serbia tuleviku teemadel.

Taani ajakirjanduses peetakse 2006. aastat Serbia tuleviku jaoks otsustavaks, mis sõltuvalt sellest, kuidas edenevad ELiga peetavad läbirääkimised, läbirääkimised Kosovo staatuse üle ning Montenegros toimuv rahvahääletus. Serbial puudub võiduks vajalik trump, mis muudaks maailma jahedat suhtumist Belgradi režiimi. Võtmeküsimuseks antud situatsioonis on saanud Ratko Mladici vangistamine ning Haagi kohtule üleandmine. Põhjuseks, miks Mladicit sagedasti päevalehtedes mainitakse, on ELi välisministrite kohtumine, kus on arutuse alla Serbia vastuvõtmine ELi. Positiivsete otsuste eelduseks on see, et Serbia annab üle kaks kõige tagaotsitumat sõjakurjategijat – miilitsajuhi Ratko Mladici ja ideoloogi Radovan Karazdici. Antud nõudmine on juba ammu teada, küsimus on selles, kas EL aktsepteerib Serbia head tahet ka ilma sõjakurjategijaid trellide taga nägemata. Serbias loodetakse, et kuuldused Mladici arreteerimisest veenavad ELi valitsust serblaste tõsisest suhtumisest antud küsimuses. Paradoksaalne on see, et Serbia seob oma tulevikulootusi mehega, kes sümboliseerib riigi kokkuvarisemist. Negatiivne ELi vastus komplitseerib protsesse Kosovo ja Montenegro küsimuses. Väljavaade ELi liikmelisusele oleks otsustavaks faktoriks Montenegro rahvahääletusel. EL, Kosovo ja Montenegro teemad võivad osutuda uuteks potentsiaalseteks tagasilöökideks ja tekitada frustratsiooni. Balkani probleemidele ei leia lihtsaid lahendusi, igasuguste lahenduste leidmine on piisavalt problemaatiline. ELi poolt oleks arukas kaaluda, millist riski kannab endas totalitaarsete ja natsionalistlike jõudude tagasipöördumine, kui EL saadab uusi pettumust valmistavaid signaale Brüsselist. (Juhtkiri, Jyllands-Posten, 23.02) 20. veebruaril algasid Viinis Serbia ja Kosovo albaanlaste läbirääkimised Kosovo staatuse üle ÜRO rahuvahendaja Martti Ahtisaari juhtimisel, kes üritab desarmeerida ühte viimastest Euroopa kriisikolletest. Martti Ahtisaari sõnul on läbirääkimiste põhieesmärgiks luua eeldused selleks, et kõik vähemusgrupid tunneksid ennast turvaliselt ja võiksid jääda elama sellesse piirkonda, kus nad seda ise soovivad. Diplomaadid näevad kõige meelsamini Kosovot iseseisvana, kuid selleks tuleb takistada serblaste natsionalismi taassüttimist. Kosovo on Serbia kultuuriline ja religioosne häll, mistõttu on Serbia juhtkond serbia natsionalistide tugeva surve all, kes ei soovi Kosovot kaotada. Serblased tahavad Serbia enklaavidele Kosovos autonoomiat, mille kaitsejõuna nähakse Serbiat, kuid albaanlased tahavad seevastu takistada etnilist lõhestumist ja Belgradi kaugeleulatuvat mõjuvõimu. (Tomas Lundin, Svenska Dagbladet, 21.02) Mõlemad osapooled on läbirääkimiste eel juba kolm stsenaariumit välistanud – tagasipöördumine endise, enne 1999. aasta sõda eksisteerinud olukorra juurde, provintsi jagamine ning liitumine teiste maadega (Albaaniaga). Ametlikult on kõik teised võimalused avatud, kuid välisdiplomaadid ei kahtle selles, et eelkõige on mängus sõltumatus teatud tingimustel. Rahvusvahelistele organisatsioonidele on Kosovo konflikti lahendamine keeruline, ilma et uued konfliktid juurde tekiksid - kui Kosovo saab iseseisvaks, siis miks peaksid Bosnias elavad serblased Bosnia või erinevad mässulised vähemused Venemaa koosseisu jääma? Seetõttu Ahtisaari ja austerlane Albert Rohan ei puuduta suurpoliitikat, vaid läbirääkimised algavad lahendaste otsimisega konkreetsetele probleemidele ehk siis detsentraliseerimisega. (Louise With, Jyllands-Posten, 20.02)

Hollandi välisminister Bernard Bot kritiseeris ELi välispoliitika koordinaator Javier Solanat tema liiga vabandava tooni tõttu moslemijuhtide ees, kellega Solana kohtus lepitusringreisil Lähis-Idas. Hollandi valitsus peab šokeerivaks, et Solana vabandas ja avaldas kahetsust Muhamedi-joonistuste eest 450 miljoni ELi kodaniku nimel. Kuigi EL moodustab antud küsimuses ühisrinde, ei ole veel saavutatud üksmeelt ega selgust, kuidas kriisi kõige paremini reguleerida. Kiire lahenduse leidmiseks pole väljavaateid. Moslemimaad ja islami organisatsioonid on esitanud Euroopale terve rea nõudmisi, näiteks ÜRO resolutsiooni, mis lubaks karistada riike, kes pilkavad religioone ja prohveteid - see ei ole Euroopa riikidele vastuvõetav. Ainsaks lahenduseks on tõenäoliselt dialoogi jätkumine mõõdukate moslemitega. Taani parlamendi opositsioon peab positiivseks Türgi kaasamist lepitajarolli, kuid Taani Rahvapartei (valitsuse tugipartei) on Türgi vastu, kuna Türgis toimuvad jätkuvalt Taani vastased protestid ning Türgi peamiseks motiiviks lepitajarolli vastuvõtmisel ei ole konflikti lahendamine, vaid selle läbi tee rajamine hilisema ELi liikmeks saamise suunas. (Niels Ditlev, Jesper Kongstad, Jyllands-Posten, 22.02) EL teeb tõenäoliselt Türgile ettepaneku asuda lepitajaks Muhamedi-joonistuste sõjas. “Lepitamine” ja “dialoog” kõlab küll hästi, kuid selgusetuks jääb, keda ja mida omavahel lepitada püütakse. Taani ajaleht on avaldanud midagi sellist, mis solvas paljusid inimesi nii Taanis kui ka välismaal. Antud asja hakkab käsitlema Taani õigussüsteem. Kuid Taani kui riik või ühiskond seisab väljaspool konfliktiosapooli. Taani ei ole kedagi solvanud, niisamuti EL või siis „Lääs”, mistõttu jääb arusaamatuks, mida siis omavahel lepitama hakatakse. (Juhtkiri, Berlingske Tidende, 22.02)

Rootsi ajakirjandus peatus pikalt sisepoliitikal seoses sügisel toimuvate Rootsi parlamendivalimistega ning televisioonis alanud hoogsa valimisdebatiga seitsme erineva parlamendierakonna juhi vahel. Valimisdebatt keskendus enamasti globaliseerumise olulisuse ja uute töökohtade loomise küsimustele. Sotsiaaldemokraatide juht, peaminister Göran Persson toonitas, et tema valitsemisajal on loodud juurde 300000 uut töökohta, mida ei saavuta sellega, kui Rootsi sulgeb enda piirid. Rootsi edu tagab eksport ja vabakaubandus. Moderaatide juht Fredrik Reinfeldt üritas kinnistada pilti moderaatidest kui uuest tööliste eest võitlevast erakonnast ning teatas, et Perssoni valitus on Rootsit lõhestanud - aidanud vaid neid, kellel on hea töökoht ja aktsiapakk. Väljapoole nimetatud ringkonda jäävatel on väga raske olnud, kuid ka nendega tuleb arvestada. Peaminister ei lubanud maksukergendust, kuna maksuraha läheb riigil tarvis kasvõi selleks, et vanurite eest hoolt kanda. Kõne alla võib tulla pensioniea alguse tõstmine 65. eluaastani või veel paari aasta võrra, sel juhul toimiks olemasolev pensionisüsteem väga hästi. (Tove Nandorf, Dagens Nyheter, 20.02) Nelja parempoolse erakonna poolt loodud ühisrinne “Allianss Rootsi eest” arutas tuliselt ühise valimisnimekirja koostamise võimalikkust ja ühise peaministrikandidaadi leidmist. Neli parteid vastandavad endid sotsiaaldemokraatidele ning pretendeerivad ühisele valitsusprogrammile. Ühine nimekiri annaks lootust, et ületatakse 4% künnis, kuid tõenäoliselt nendel valimistel ühist nimekirja siiski ei koostata. Alliansi eesmärk on siiski valimiste võit ja valitsuse moodustamine. (Juhtkiri, Dagens Nyheter, 23.02)

Soome ajakirjandus

Soome ajakirjanduses leiti, et rünnak Iraagi šiiitide ühe kõige pühama mošee vastu tehti väga halval ajal. Plahvatuse korraldanud äärmuslased püüavad selgelt provotseerida kodusõda šiiitide ja sunniidide vahel. Elanikkonna rühmade vahelised suhted on niigi teravnenud. Samarra provokatsioon ei ole tõenäoliselt viimane piisk karikasse, kuid olukord on juba väga pingeline, eriti šiiitide kannatlikkus mureneb iga rünnakuga. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 24.02) Kodusõja oht on pärast šiiitide mošee plahvatust lähemal kui kunagi varem. On hirmuäratav, et kogu selle kaose keskel vähemalt mingit korda hoidnud liitlaste üksused jälgivad olukorra arenemist abituna kõrvalt. Ameeriklased on saanud käsu püsida tugikohtades, korra hoidmine jääb Iraagi enda nõrga armee ja politsei kanda. Pommirünnak ühe šiiitide kõige pühama mošee vastu oli täistabamus Iraagi demokratiseerimist kõigutada püüdvatele rühmitustele, kes nad siis iganes ei oleks. See võib lõplikult murda šiiitide taluvuse ning avada tee kodusõjale. Olukord on seda traagilisem, et ühiskondlik ja poliitiline areng Iraagis tundus lootustandev. Loodetavasti säilitavad erinevad usu- ja etniliste rühmade juhid külma verd ning jätkavad kokkuleppe otsimist. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 25.02) Rohkem kui midagi muud on Iraagis nüüd vaja poliitiliste ja usuliste juhtide koostöötahet. Rünnaku korraldajad soovisid vägivalla suurenemist ja kaost, isegi kodusõda, mille elemente on murettekitavalt palju. Kui Iraagis puhkeb nüüd kodusõda, võib kriis jätkuda aastakümneid. Olukorda jälgivad jõuetult pealt USA ja tema liitlasväed. President George W. Bush mõistis pommirünnaku hukka ning kiitis neid Iraagi juhte, kes on soovitanud inimestel rahulikuks jääda. See on ilmselt kõik, mida Bush võib praegu teha. Kodusõda oleks äärmiselt halb USA üksustele Iraagis ja presidendile endale. Iraagi sõda on Bushi jaoks hoopis midagi muud, kui see, mida ta ootas. Bush läks võtma oma valdusesse Iraaki, et viia lõpuni see töö, mida tema isa pidas kümmekond aastat tagasi targemaks tegemata jätta. (Juhtkiri, Kaleva, 25.02) Mitte otseselt, kuid siiski, on rünnak suunatud ka välisüksuste vastu, sest on selge, et mida rahutumaks ja segavamaks olukord Iraagis muutub, seda vähemaks jäävad USA juhitud ja sõjaväsimuse all juba pikka aega kannatava liitlaste võimalused määrata Iraagi tulevikku. Taibukamad ameerika kommentaatorid on juba pikka aega arvanud, et parim, mida president George W. Bushi valitsus võib Iraagis saavutada, on sellise valitsuse kiire kokkupanemine, mis sõbralikult teataks, et välismaiseid üksusi riigis enam ei vajata. Nii võiksid USA ja tema üha vähemaks jäävad liitlased kotid kokku pakkida ja Iraagist vähemalt näivalt auga lahkuda. Tõenäolisem on siiski võimalus, et USA jääb põikpäise presidendi juhtimisel Iraaki nii kauaks, et on sunnitud kohapeal pealt vaatama üha verisemaks muutuvat kodusõda. Sellises olukorras langeks peagi USA ja tema liitlaste peale mõlema osapoole pikaajalise viha. Ja sugugi mitte teenimatult. (Pirkka Kivenheimo, Turun Sanomat, 23.02)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Uudisteagentuurid

Eesti parlamendiliikmed võtsid vastu resolutsiooni “Demokraatia toetuseks Valgevenes.” Selles öeldakse, et president Aleksandr Lukašenka administratsioon on valimiste eel veel enam asunud piirama demokraatlikke vabadusi. Vabariigis on kadunud vaba ajakirjandus, mitmed poliitilised liidrid on vahistatud, piiratakse kodanikualgatust, meeleavaldused on kriminaalselt karistatavad, ühiskondliku tasakaalu asemele on tulnud piiramatu presidendivõim. Selle taustal, et Valgevenes rikutakse jämedalt võrdõiguslikkuse printsiipe, on eriti tervitatav opositsiooni otsus valimistel osaleda ning esitada sellele ühine kandidaat. Avalduse vastuvõtmise poolt hääletas 58 saadikut 101-st. (Interfax, 20.02)

Eestis toimus iseseisvuse 88. aastapäevale pühendatud sõjaväeparaad. Oma kõnes rõhutas Kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts, et 80% Eesti meestest on valmis kaitsma relvaga oma riiki ja vabadust. Riigi relvajõud on õppinud olema efektiivsed ning edukad, kuigi oma õppetundide eest on Eesti maksnud verega Iraagis. Eesti sõdurit hinnatakse kui külmaverelist ja põhjalikku professionaali. Paraadil demonstreeriti sõjatehnikat, muuhulgas ka Afganistanis kasutusele võetavaid soomusmasinaid. (Interfax, 24.02)

Riigikogu spiiker Ene Ergma on arvamusel, et Eesti riigis võim kaugeneb rahvast. Hoolimata edust riigi ülesehitamisel peame tunnistama puudujääke poliitikute vastutusvõime osas. Võimule pääsemiseks vahendeid ei valita, võimul olles ollakse vastutusvõimetu – selles osas ei ole ükski erakond patuta. Ja see on viinud rahva ning võimulolijate suure eraldatuseni. Ergma ei ole rahul ka massimeediavahendite tegevusega, mis ei orienteeri elanikkonda adekvaatselt rahvaesindajate tegevuses. (Interfax, 24.02)

Tatjana Poloskova, välisministeeriumi allüksuse Roszarubežtsentr kaasmaalastega tegeleva osakonna juht, on arvamusel, et vene diasporaa võib olla oluliseks ressursiks suhete arendamisel postsotsialistlike riikidega. Need riigid peaksid ületama eelarvamuse kohalikust venekeelsest elanikkonnast kui “viiendast kolonnist.” “See klišee on pärit minevikust, mille ületamiseks on põhjust juba seepärast, et Venemaa näol on meil tegemist gigantsete loodusressurssidega maaga, tohutut kultuuri- ja informatsioonipotentsiaali omava riigiga. Sellisel riigil ei ole vajadust “viienda kolonni” loomiseks. Venekeelne elanikkond Eestis on vajalik eelkõige Eesti enda võimude jaoks, mille abil luua efektiivseid suhteid Venemaaga. Kuna Eesti poliitikud ei saa enam rääkida nõrgast ja viletsast Venemaast, on neid tabanud peataoleku aeg – ei leita nišši oma vaadetele. Iga riik saab täiskasvanuks siis, kui ei lähene olulistele küsimustele lapselikult.” (Interfax, 20.02)

Venemaal ollakse rahul ÜRO inimõiguste ülemkomissari Louize Arbouri visiidiga, teatas ajakirjanikele asevälisminister Aleksandr Jakovenko. Tema sõnul ollakse Venemaal valmis igasuguste küsimuste avameelseks aruteluks ning Arbouri toetatakse igakülgselt ülemkomissari ülesannetes vähemusrahvuste küsimuses. Eelkõige tuleksid vaatluse alla venekeelse vähemuse olukord Eestis ja Lätis ning mõningate riikide katsed vabalt interpreteerida terrorismivastase võitluse kontekstis piinamismeetodite rakendamist. (Interfax, 24.02)

Riigikogu saadik, Eesti-Vene parlamendigrupi juht, Reformierakonna fraktsiooni esindaja Sergei Ivanov teatas uudisteagentuurile ringsõidul Kallastes ja Mustvees, et Eesti ei järgi EN soovitusi Peipsi äärse elanikkonna osas täiel määral. Regionaalse arengu eest vastutavad ametnikud ei ole piisavalt tegelenud siin elavate vanausuliste probleemidega. EN raamkonventsioon on siiani jäänud vaid paberile. Olukorra tõsidust Peipsi-äärses piirkonnas näitab seegi, et viimase 30 aastaga on elanikkond siin vähenenud peaaegu 50% võrra. (Regnum, 21.02)

Ühiskondlik liit neofašismi ja rahvusvahelise vaenu õhutamise vastu Eestis võttis Tallinnas Vene Kultuurikeskuses vastu resolutsiooni, milles mõisteti hukka Eestis leviv etnotsentrism ning endiste ss-laste heroiseerimine, nendele mälestusmärkide püstitamine. Selline tegevus mõjub hukutavalt järeltulevatele põlvedele. Tervitati valitsuse vastuseisu erakondade Res Publica ja Isamaaliit ettepanekule kuulutada 22. september - Tallinna fašistlikest anastajatest vabastamise päev - leina- ja Eesti vabadusvõitlejate päevaks. (Regnum, 23.02)

Soome ajakirjandus

Eesti uus suursaadik Soomes Priit Kolbre ei usu, et Eestist pärit tööjõu hulk Soomes enam oluliselt kasvaks. Soomes viimasel ajal palju tähelepanu saanud tööjõu vaba liikumise piirangute kaotamine ei suurenda oluliselt tööjõu liikumist. Kolbre sõnul on oluline, et Eesti valitsus suudaks muuta oma turu ahvatlevamaks, ligitõmbavamaks ja konkurentsivõimelisemaks. Eesti ei või endale lubada liiga suurt tööjõu liikumist välismaale. Suursaadiku arvates on selge, et Eesti ettevõtted Soome majanduses ei ole lähitulevikus enam haruldased. Soome ja Eesti omavahelistes suhetes tasapisi kasvav konkurents on Kolbre arvates tervislik. Soome-Eesti lähituleviku suhetes rõhutab Kolbre naabritevahelisi uusi tasandeid. Võrdväärne partnerlus loob vastastikuse mõju püsiva aluse, kuid me oleme ka konkurendid. Positiivne konkurents loob jõuvarusid ja aitab hoida asjad tasakaalus. Peale selle teevad riigid ELi ja üleilmastumise tingimustes pidevalt koostööd. Pärast viimast ELi laienemist on tekkinud uus piirkond, kuhu kuuluvad Skandinaaviamaadele ja Soomele lisaks ka Eesti, Läti ja Leedu. ELi põhjapiirkond on meie kodu, kus ka Eesti ja Soome juhivad. Eesmärgiks tuleb seada Läänemere piirkonna arenemine ELi ja kogu maailma kiireima kasvuga ja kõrgeima elatustasemega piirkonnaks. (Jouko Grönholm, Turun Sanomat, 25.02)

Eesti Helsingi suursaatkonna 3. sekretär Kristel Engman ei usu, et Eestist tormatakse suurte hulkadena Soome, kui tööjõu liikumise piirangud kaotatakse. Välismaale tööle soovivad kvalifitseeritud töötajad on juba läinud töötegemist välismaal proovima. Soome ei kuulu Engmani sõnul hästi koolitatud eestlaste lemmikriikide hulka, vaid tööle minnakse Suurbritanniasse ja Iirimaale, mis tõmbavad eriti noori inimesi. Ka soome keele tähtsus on vähenemas. Prognooside kohaselt Eesti ja Soome majanduslik koostöö jätkub ja süveneb. Kümne aasta pärast võivad riikide majandused olla üks tervikmajanduspiirkond. Riikide koostöö võiks olla integratsiooni vallas eeskujuks teistele ELi liikmesriikidele. Kristel Engmani arvates võtab Eesti enda rahvusvahelisemaks muutumise väljakutse julgelt vastu. Eesti on lühikese ajaga liitunud NATO ja ELiga. Ka Schengeni leping on toonud muutusi riigi rahvusvahelisse rolli. (Jouko Marin, Kainuun Sanomat, 22.02)

Eesti tähistab 24. veebruaril 88. iseseisvuspäeva. Taasiseseisvumisest möödub käesoleval aastal 15 aastat. President Arnold Rüütel andis sel aastal rekordilise arvu teenetemärke ning sai teenetemärkide saajate valiku pärast karmi avaliku kriitika osaliseks, kuna andis teenetemärke ka endistele nõukogudeaegsetele ametnikele. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 24.02) Eestis on viimasel ajal ägenenud arutelu selle üle, tänu kellele Eesti õigupoolest taasiseseisvuse saavutas? Poleemikat on põhjustanud presidendi poolt üleantavad riiklikud teenetemärgid. Teenetemärkide jagamisel on tekitatud äärmiselt solvav võrdsustamine nõukogudeaegsete kollaborantlike karjeristide ja Eesti riikluse idee hoidjate vahel, kirjutavad nõukogudeaegsed poliitvangid avalikus pöördumises presidendi poole. President Arnold Rüütel andis teenetemärgid üle muuhulgas 296-le Eesti taasiseseisvumist mõjutanud isikule, et tähistada taasiseseisvumise 15. aastapäeva ja soovides tunnustada neid, kes sellele kaasa aitasid. Endise Ülemnõukogu presiidiumi esimehena ja kõrge parteiametnikuna lisas Rüütel nimekirja nõukogudeaja võtmeisikuid. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 24.02)
Eestis kerkib pidevalt esile eestlaste keeruline suhe venelastesse. Riigis elab pärast taasiseseisvumist justkui kaks rahvast: ligi miljon eestlast ja 400 000 „venelast”, kuhu lisaks venelastele kuuluvad ka ukrainlased ja valgevenelased. Kõige kaugemal eestlastest on need venelased, kellele jäi pärast N. Liidu lagunemist vaid nõukogude pass ja kes ei ole nüüd ühegi riigi kodanikud. Selliseid inimesi on Eestis 139 000. Tihtipeale on need vanurid, kes ei oska eesti keelt. Ka Euroopa Nõukogu rassismi vastu võitlemise komisjon ECRI juhtis oma raportis tähelepanu kodakondsuseta isikute olukorrale. On selge, et lõhe ühiskonnas on väiksele riigile vaid kahjuks. (Pekka Mikkola, Kaleva, 23.02)

Venemaa ajakirjandus

Eestis on välja antud nn “Valge raamatu” kordustrükk, milles riigivõimu juures olijad annavad nõukogude perioodile oma hinnangu. 170 lk väikses šriftis teksti, milles kõige enam kohtab väljendeid “nõukogude okupatsioon”, “tekitatud kahju”, “nõukogude terror” – see ongi “Valge raamat” Eesti moodi. Nüüdseks on raamat välja antud eesti, inglise ja vene keeles. Vello Salo, kes veel hiljuti nõudis Novosibirski oblastit Eestile rendiks saematerjali valmistamiseks (kahjude hüvitamise eesmärgil), ütleb nüüd, et mingeid süüdistusi raamatus ei ole. Loodusele on eestlaste arvates tekitatud kahju 4 miljardi dollari eest, majanduskahjusid on aga võimatu kokku arvata. Andrei Zarenkov, Eesti Konstitutsioonipartei liider ei suuda mõista, miks ei ole arvestatud seda, kui palju raha on Eestisse pumbatud. “Kuidas muidu oleks võinud tüüpilisest nõukogude provintsilinnast Tallinnast saanud 10-15 aastaga turistide Meka!” (Vesti. ru, 18.02)

Majandus

Prantsusmaa ajakirjandus

Kuigi Leedu peab sulgema Ignalina tuumajaama 2009. aastaks, kavandab see Balti riik koos naabrite Eesti ja Lätiga hoopis uue tuumaelektrijaama ehitamist. Ignalina jaama sulgemisega kaotab Leedu võimaluse odavale elektrile ning kaotab ka sissetulekutes, sest 30% Ignalinas toodetavast elektrist läheb ekspordiks. Kui Ignalina jaama tegevus peatub, võib Leedu jääda nii elektrienergia kui ka gaasi osas sõltuvusse Venemaast, sest naabrite Poola ja Rootsiga elektriside puudub. Juba terve aasta vältel on uue tuumajaama ehitamise küsimus pidevalt “laual” ning Leedu president ja Seim suhtuvad ideesse positiivselt. Ka Leedu avalik arvamus pooldab uue tuumajaama rajamist. Seda ei saa aga öelda naabrite Eesti ja Läti kohta. Kuna Leedu ei suudaks üksi uut tuumajaama ehitada, käiakse selle mõttega aktiivselt peale Balti naabritele. Kõige suurem on vastuseid Lätis, kus ideed ei toeta rohelised, kuna tuumajaama ehitamine tähendab ka hoolekandmist radioaktiivsete jäätmete eest. Eesti majandusministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Einari Kiseli sõnul on Eesti läbi Eesti Energia huvitatud leedulaste projektis kaasalöömisest. (Marielle Vitureau, La Tribune, 22.02)

Norra ajakirjandus

Vardar AS, mille omanikuks on Buskerudi kommuun, on seotud tuuleveskiprojektiga Eestis (Pakri Tuulepark). Projektiga tehti algust eelmisel aastal ja juba teenivad tuuleveskid miljoneid tagasi. Projekti on investeeritud 200 miljonit Norra krooni ja sel aastal investeeritakse sama palju juurde. (Lars Johnsen, Drammens Tidende, 20.02)

Varia

Uudisteagentuurid

When Estonian skier Andrus Veerpalu took gold in the men's 15-kilometre cross-country race, his mother uncorked a bottle of champagne back home in the Baltic state, took a sip - and then put on her skis and headed outside for a local skiing competition. "We had a party, but only later in the evening," 59-year-old Aino Veerpalu, said from her rural home in southern Estonia. "I did not want to miss the local competition." The white gold rush has put the Baltic state of just 1.33 million people ahead of even winter sports great Austria - population 8,184,691 - in terms of medals won per head of population. Not bad going for a country with a population slightly more than one-fifth of London's and a territory that, at 45,000 square kilometres, is smaller than the north-eastern US states of Massachusetts and New Hampshire combined. The main reason Estonians give for their country's success at the winter games is a seemingly unanimous national love for skimming across the Baltic state's flat landscape with two long, narrow planks attached to one's feet. "Cross-country skiing is highly popular in Estonia," Estonian PM Andrus Ansip said. "Just a few days ago, a total of 4,500 people took part in the 63-kilometre Tartu skiing marathon in Estonia, which has been taking place since 1961," Ansip said. Estonian President Arnold Rüütel has added Smigun and Veerpalu to the list of people who will receive state awards when Estonia marks Independence Day. Another reason for Estonia's success in the cross-country skiing events is the simple fact that winters tend to be long and snowy in the northernmost of the Baltic States, and the opportunities to practise one's cross-country skiing skills are many. "The base for winter sports is wide," Estonian Olympic Committee President Mart Siimann said. "In addition, state support for top athletes has been systematic. But first and foremost, the two athletes who have brought the golds to Estonia are top-class, and medals could be expected of them," Siimann added. "We've had good skiers through the ages but the Turin games have been the most successful winter Olympics for Estonia," PM Ansip said. (Afp, 22.02)

Eesti Vabariigi 88. iseseisvuse aastapäeval näidatakse Tallinnas eesti SS-pataljonile “Narva” pühendatud dokumentaalfilmi “Neljakümnes sõda.” Erakonna Isamaaliit natsionaalpatriootide ühendus näitab filmi tasuta. Film on valminud Eesti kultuurifondi ja justiitsministeeriumi toel. 1943. aasta märtsis andsid vabatahtlikud vande ning nad suunati Kurski piirkonda SS-üksuse Wiking koosseisus. Hiljem purustati pataljon Korsun-Ševtšenko operatsiooni käigus. Ellujäänud võitlejad said vabatahtlikest moodustatud SS-brigaadi tuumikuks. 1943. aasta lõpuni osales üksus partisanidevastastes karistusoperatsioonides Polotski-Neveli-Idritsa-Sebeži piirkondades. (Interfax, 20.02)

Eestis elavad Suure Isamaasõja veteranid asetavad 23. veebruaril Nõukogude sõjameeste haudadele lilled. Pärjad ning lilled asetatakse Tundmatu Sõduri hauale sõjaväekalmistul ning Sõdur-vabastaja monumendi jalamile kesklinnas Tõnismäel. Tseremooniast võtavad osa Vene saatkonna esindajad. Vene kultuurikeskuses toimub pidulik kogunemine ning kontsert veteranidele. (Interfax, 23.02)

Eesti territoriaalvett jälgib mereseirekeskuse kahekümnest radarist koosnev süsteem, mis on kasulik nii keskkonnakaitse kui ka riigikaitse seisukohalt. Radarid on abiks laevaliikluse reguleerimisel, parandavad kalastajate turvalisust ning aitavad ennetada reostuse laienemist. President Rüütel ütles: “Tänu sellele süsteemile võime täita edukalt EL ja NATO ees võetud kohustused. Süsteemi maksumus on 411 miljonit krooni, tellimustöö täitis Saksa ettevõte EADS Deutshland GmbH. Radari alused on valmistatud Eesti ettevõtte Empower EEE AS poolt maksumusega 99,6 miljonit krooni. Osaliselt finantseeris projekti EL, seoses Eesti võimaliku liitumisega Schengeni viisaruumiga. (Interfax, 20.02)

USA ajakirjandus

Andrus Veerpalu on selline spordikangelane nagu eestlastele meeldib – vähese jutu ja suurte tegude mees. Veerpalu kaitses edukalt 15 km klassikakulda, mis kokkuvõttes osutus Eesti kolmandaks olümpiakullaks Torinos. (Nesha Starcevic, The Washington Post, 20.02)

Saksamaa ajakirjandus

Uues kunstimuuseumis KUMU saab Eesti lõpuks oma aarded nähtavale tuua. Uue hoone arhitektuuriline kontseptsioon on väga eriline, eeskätt asukoha ja paiknemise tõttu. Klaas, marmor ja peakivi domineerivad nii sees kui ka väljas. Ringkäik osutub tõeliseks avastusretkeks, pakkudes ruumilisi üllatusi. Iseäranis veenev on rajatis tänu selgetele vormidele ja üliheale valgustusele. 5000 ruutmeetril näitab Eesti oma kunsti 300-aastast ajalugu. Ning palju võimalusi lihtsalt ajaveetmiseks või ka konverentside korraldamiseks. Väljapanek annab hea ülevaate sellest, kust on pärit ja millest toitub eesti kunsti eneseteadvus. Baltisakslased eesti klassikute kõrval, juba algusajad on läbinisti euroopaliku ning ühendavad väikese maa kindlalt Kesk-Euroopa ja tolle arengutega. Veidi dünaamilisemana mõjub moodsa kunsti osa. Eesti oli N. Liidu ainus vabariik, kus popkunst juba 1960.-70. aastatel kunstielu määras. Ei salata maha ka stalinistlikku realismi. 1970.-1980. aastate taiesed on väljapaneku põnevaimad. Väljapaneku kolmas, internatsionaalne osa on pühendatud eksperimentidele. Väljapaneku korraldajad mängivad osavalt uue hoone ruumiliste võimalustega. Paiguti on väljapanekutihedus tingitud vaimustusest – lõpuks ometi saab kogu rikkaliku kogu näidata. Aga korruselt korrusele muutub väljapanek õhulisemaks, järk-järgult mängulisemaks. Kunstimuuseumi rajamine algas paar aastat pärast taasiseseisvumist, see oli suurte ideede ja eesmärkide ning samas tühjade kassade aeg. Nimetus KUMU ("kuulujutt") sobib suurepäraselt 75 aastat varjushoitud kunsti näitamiseks. 55 miljonit eurot maksnud rajatise algne valmimise hind tõusis lõpuks üksnes 10% võrra. Paljud arhitektid ütlesid omal ajal, et nii odavalt ei saa üldse ehitada. Aga näe, saab küll. Soome arhitekti poolt kavandatud kunstimuuseumi rajamist võrreldakse samuti soome arhitekti kavandatud rahvusooperi rajamisega 20. sajandi alguses. KUMUl on vast isegi lihtsam Eestit Euroopa ja muu maailmaga ühendada. (Holger Klemm, SZ, 23.02)

Rootsi ajakirjandus

Šmiguni suusakarjäär on olnud tõusude- ja mõõnaderohke. Oma tugevust on ta tõestanud mitmel korral. Halvim suusamaailma õudus tabas teda enne 2002. aasta Olümpiamänge, kuna teda kahtlustati dopingu kasutamises, mis ostus siiski vaid kahtluseks. 2003. aasta Maailmameistrivõistlustel võitis Šmigun neli medalit, kuid 2005. aasta Maailmameistrivõistlused osutusid taas pettumuseks. 2006. aasta Olümpiamängudel sai Kristiina Šmigunist suusakuninganna. Eestis on Šmigun juba pikka aega olnud rahvusiidol, tal on enda meeskond ja ta elab suures majas Otepää suusastaadioni lähedal, mida peetakse Eesti suusatamise metropoliks. Olümpiakullad kinnistavad Šmiguni staatust veelgi ja toetavad teda rahaliselt. (Pragelato TT, Svenska Dagbladet, 23.02)

Soome ajakirjandus

Tallinna Ülikool sai uue rektori - Rein Raua. Rein Raud on kirjanik ning Helsingi ja Tallinna Ülikooli jaapani keele ja kultuuri professor. Raua eesmärgiks on luua rahvusvaheline ülikool, kus õpilased naudiksid suurt akadeemilist vabadust ning kus viie aasta pärast iga kümnes tudeng oleks pärit teistest riikidest. Ülesanne ei ole kerge. Raud alustab rektorina ajal, mil Eestis räägitakse maksulisest kõrgharidusest ja semestritasudest ka riiklikes ülikoolides. Samal ajal on kahtluse alla seatud kogu kõrgema hariduse vajalikkus. Rein Raua arvates puudub Eesti riigimeestel vastutustundlik sotsiaalne mõtlemine. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 24.02)

Turkus korraldatud seminaril „Saame kokku” osales teiste seas Enn Anupõld, kes on Eesti üks tuntumaid ajakirjanikke. Anupõldi arvates on eestlastel ja soomlastel ainulaadne võimalus koos ehitada midagi suurt Euroopa mastaabis. Anupõldi raamat "Euroopan ikkunalaudalla" koosneb nendest Soome-Eesti koostöö kogemustest, millel on mitmete aastakümnete pikkune perspektiiv. Anupõld ei väsi kordamast, kuidas Soome omal ajal Eestit aitas. Raamat annab muuhulgas taustinformatsiooni laiaulatuslikust Eesti iseseisvumisliikumisest. Enn Anupõld: Euroopan ikkunalaudalla. Suomesta ja suomalaisista virolaissilmin. Minerva. (Jouko Grönholm, Turun Sanomat, 25.02)

Torino olümpiamängude naiste 30 km suusavõistlus võib anda võimaluse Maamme-laulu kuulamiseks. Eesti Kristiina Šmiguni auks on seda mängitud juba kahel korral ning Šmigun on tugev kandidaat ka 30 km sõidus. Kolmas kuld võiks teha Kristiinast võistluste kuninganna ja suusatajast saaks kodumaal kõigi aegade suurim olümpiakangelane. (Juho Pekka Mikola, Turun Sanomat, 24.02)

Venemaa ajakirjandus

Venemaa presidendi Vladimir Putini isa teenis sõja ajal NKVD hävituspataljonis, mis teostas diversiooniakte vaenlase tagalas. Ühes 28-liikmelises grupis heideti ta vaenlase tagalasse, kus nad õhkisid vastase raudtee-ešeloni. Kui lõppesid toiduained, varustasid neid kohalikud eestlased, kes nad seejärel sakslastele välja andsid. Sakslased piirasid diversandid ümber ning hävitasid surema osa rühmast. Putini isa peitis end soos ning hingas läbi kõrre, kuni sakslased koertega eemaldusid. Ellujäänud liikusid rindejoone poole – tervest rühmast jõudsid omade juurde neli inimest. (Aleksandr Gamov, Komsomolskaja Pravda, 24.02)

Filipiinide ajakirjandus

Eesti rahvuspüha on 24. veebruar: tervitame eesti rahvast ja Eesti valitsust eesotsas peaminister Andrus Ansipiga ning aukonsulaati Filipiinidel, peakonsul Dr Juan Penat. 1991. aastal taasiseseisvunud Eesti on üks kõige kiiremini arenevaid turumajanduslikke riike Kesk- ja Ida-Euroopas. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF, Eesti liige alates 1992. aastast) andmetel on Eesti teinud läbi märkimisväärsed muutused ning ülesehitanud stabiilse majandussüsteemi. Riigil on ette näidata muljetavaldavad poliitikad, mis on kindlustanud tugeva majanduskasvu ning stabiilsed hinnad. 2004. aastast on Eesti ELi ja NATO liikmesriik. (Manila Bulletin, 24.02)

Jaapani ajakirjandus

Torino olümpiamängude meeste 15 km kuldmedalimehe Andrus Veerpalu võit oli veenev: hõbemedalisti edestas ta tervelt 14 sekundiga. 34-aastane Veerpalust sai esimene eestlasest (1,4-miljoniline rahvas Läänemere kaldal) olümpiavõitja Salt Lake City talimängudel 2002. aastal. Neli aastat hiljem Torinos võitis tema kaasmaalane Kristina Shmigun kaks kuldmedalit. Nende saavutused on äratanud tähelepanu kui „Eesti tuulipask”. Andrus Veerpalu lehvitas tosin korda sinimustvalgete rahvuslippude poole pealtvaatajate keskel: „See on meie kolmas kuldmedal. Väga väikese riigi kohta on see suur saavutus.” (Asahi Shinbun, 18.02)