Euroopa LiitMajandus. Välispoliitika.
The EU said it had learned a lesson from the gas dispute between Russia and Ukraine and would diversify its energy sources. "Russian gas supplies will remain the backbone of European energy supplies but certainly we will have to learn the lesson of what has happened in the last few days," said Martin Bartenstein, economy minister of current EU president Austria. "We do hope that the agreement will ensure the long-term secu-rity of supply of gas to the EU," he said. (Reuters, 04.01) "The union has a duty to take diplomatic initiatives regarding the serious consequences for energy due to the deterioration in relations between the two countries, which could affect member countries," Italian FM Gian-franco Fini said. "The EU possesses enough political strength to pressure Kiev and Moscow," he said. (Afp, 02.01)
EU gas experts have agreed to consider the construction of a pipeline from the Adriatic Sea towards central Europe in order to reduce dependence on Russian gas, Hungarian Economy Minister Janos Koka said. "The idea of an alternative gas transportation system is already being discussed at the EU level," he said. He said the proposal to build the pipeline north from a port on the Adriatic was backed by Austria, Hungary, Slovenia and non-EU member Croatia. (Afp, 04.01)
European energy commissioner Andris Piebalgs welcomed the deal between Russia and Ukraine to resolve their gas dispute, which had hit energy supplies in Europe. "We are happy that both sides are satisfied with the deal," he said. (Afp, 04.01) "This is good news for the EU we are glad that they reached the deal when most may have not expected it. So we are very satisfied," Aus-trian Economic Minister Martin Bartenstein said. "We will still talk about security of gas supplies in Europe and also about the Russian situation," Martin Bartenstein said. (Reuters, 04.01)
The EU called on Iran not to resume its nuclear activities as planned, saying they would violate resolutions of the UN watchdog International Atomic Energy Agency and jeopardise talks. A statement issued by Austria said the bloc "urges Iran not to take this step which would violate both the letter and the spirit of the eight previous resolutions." (Afp, 07.01)
EU foreign policy chief Javier Solana urged the Palestinian Authority to help restore calm in the Gaza Strip, his spokeswoman said, after gunmen ran riot near the border with Egypt. "We call on the Palestinian Authority to do all it can to get things back on the best track as soon as possible," Solana's spokeswoman, Cristina Gallach stated. (Afp, 04.01)
EU foreign policy chief Javier Solana urged Bolivian president-elect Evo Morales to ensure a secure envi-ronment for investment in his country, after the latter's vow to nationalise key sectors caused concern among foreign investors. "Legal security is fundamental," Solana said. "This is a country in need of money from abroad, foreign investment." (Afp, 05.01)
Laienemine
Austrian FM Ursula Plassnik said she was against putting "arbitrary brakes" on Balkans nations' aspirations to join the EU. "We can not just arbitrarily put the brakes on and say to our partners, we don't want to hear from you anymore,” she said. "It is not in any of our interests to again have an insecurity zone between Italy, Slovenia and Greece," the FM added. Plassnik's comments were criticized by the Social Democrat party who accused her of pushing for enlargement at any cost, which it said was "not a good way to counter the rise of Euroscepticism in Austria and Europe." (Afp, 07.01)
Julgeolek
NATO's military commander was hopeful that the Netherlands would agree to send troops to southern Afghanistan but insisted that the alliance should move into the region by June. The Dutch government has delayed a decision on deploying 1,100 troops into the region, which is more volatile than other parts of Afghanistan, until parliament gives its backing. "We're hopeful that the parliament will reach the right decision," US General James Jones said. "We're doing everything we can to be informative and responsive to any questions that any of our allies have who are going on these missions," he said. (Afp, 06.01)
NATO will begin winding down emergency relief operations in Pakistani Kashmir. "Our intention is to with-draw from Kashmir by Feb. 1, to have all our personnel and equipment out and then to be out of Pakistan by the middle of February," Air Commodore Andrew Walton, the British commander of the NATO force in Pakistan, said. (Reuters, 08.01)
AJAKIRJANDUS
Ukraina-Venemaa gaasitüli andis ärevuseks ning järelemõtlemiseks ainest kaugemalgi kui lähinaabrite seas, energeetikaprobleemide taustal juureldi Venemaa arenguvõimalustest president Vladimir Putini juhtimisel.
Isegi külma sõja pimedaimatel päevadel ei langenud N. Liit nii madalale, et energeetika kaudu väljapressimisi üritada. Venemaa president Vladimir Putin tahtis neli päeva väldanud eriarvamuste valjuhäälse kuulutamise kaudu demonstreerida tegelikke jõujooni Euraasia mandril. Putini vahendiks selles siiski hästilõppenud kurbmängus sai energiaettevõte Gazprom, kes kontrollib 16% maailmas teada olevast loodusliku gaasi varust. Ehkki rahvusvahelise riiu mõlemad pooled püüdsid lahendust esitleda kui resultaati, millest võitsid kõik, on selge, et enim kannatas kogu sündmustekeerise jooksul Venemaa maine, samal ajal kui ilmnesid end rikkaks pidava maailma raskused tuleviku kindlustamisel energiaga. Kremli lähikondsed, kes on Gazpromi eesotsas, põhjustasid paanika nii Poolas, Ungaris, Austrias, Saksamaal kui ka Itaalias – neid riike oleks Venemaa ultimaatum järsust hinnatõusust kohe ja otseselt mõjutanud. Loomulikult ei ähvardanud Venemaa esmajoones jõukaid lääneriike, kes kuuluvad koos Venemaaga juhtivate tööstusriikide “klubisse”, eelkõige oli eesmärgiks demokraatia poole püüdlevale naaberriik Ukrainale koht kätte näidata. 2004. aastal, kui sealseks presidendiks sai Moskvameelse Viktor Janukovitši asemel oranži revolutsiooni juhtinud Viktor Juštšenko, oli Venemaa loomulikult pettunud. Kuid Putin pole mineviku õppetundidest vastavaid järeldusi teinud, ning sai Ukrainalt juba teist korda ninanipsu. Irooniliseks muudab kogu loo tõik, mille kohaselt Putin tegi oma 2005. aastal G8 eesistumise põhiülesandeks “energia turvalisuse”. Nüüd võib Lääs tema pakkumise vastu võtta. (Juhtkiri, The Wall Street Journal, 5.01) 2006. aasta pidi eelduste kohaselt kujunema Vene diplomaatia läbimurdeaastaks, eeskätt G8 juhtriigi staatuse tõttu. Gaasitüli Ukrainaga on tekitanud pahameelt kõigi juhtivate tööstusriikide seas. USA välisminister Condoleezza Rice on kahtluse alla seadnud Venemaa säärase presidentuuri maailmamajanduses. Ka paljud rahvusvahelised vaatlejad märgivad, et jõudemonstratsioonina mõeldud aktsioon Ukraina suhtes on kahtlemata kaotajapooleks tituleerinud hoopis Venemaa enese, niihästi usaldusväärse gaasitarnijana kui ka väärika reputatsiooniga G8 selleaastase juhtriigina. (Peter Finn, John Ward Anderson, The Washington Post, 6.01) Mida iganes me Vladimir Putinist ka ei mõtleks, kindlasti ei iseloomusta me teda kui rumalat või poliitiliselt lühinägelikku persooni. Seni on ta tähelepanu äratanud eeskätt oskusega näha asjade olemust, üldpilti, tunnustada innovatiivseid ideid. Mida aga arvata kohmakast ja ebakompetentsest katsest müüa Gazpromi kaudu Ukrainale gaasi kordi kõrgemalt kui kokku lepitud? Moskva ei ehmatanud üksnes Ukrainat, vaid tervet kontinenti. EL peaks Putinile tänulik olema õppetunni eest, mis demonstreeris energiaga varustamise ebaturvalisust. Ent mis oli Moskva eesmärk? Ehkki poliitiliselt rahvusvahelisel areenil pigem nõrguke, on Venemaal arvestatavad gaasireservid. Tavapärastes tingimustes oleks Putin piisavalt taibukas, et aduda eduka energeetika-diplomaatia relvana etteaimatavust - tegemist on poliitikaga, mida võib pidada präänikuks, mitte piitsaks. Võib-olla lasi Venemaa riigipea end eksitada Ukraina spetsiifilisest situatsioonist (seal leidub palju neid, kes ei andesta Juštšenkole võitu Janukovitši üle; on räägitud Ukraina valitseva võimu “karistamisest” tihedamate sidemete otsingute eest Brüsseliga). Gazprom andis lihtsalt mugava võimaluse mõeldu ellu viia. Üksnes koduses kitsamas ringis võib Venemaa enda algatatud gaasi-tüli tulemust pidada Gazpromi triumfiks, mida esitletakse gaasi eest “turuhinna” saamisena, isegi kui tehing tegelikkuses tähendas enamuse turuosa loovutamist Aasia päritolu vahendajatele märksa odavama hinnatasemega. Kui Putin arvas, et EL hakkab tekkinud segaduses süüdistama Ukrainat, anti talle halba nõu. Kuigi Brüsseli-Kiievi suhetes valitseb närvilisus Ukraina võimaliku liitumise pärast, on Juštšenkol ELi selge poolehoid taotlustes saada Moskvast sõltumatuks. (Juhtkiri, Financial Times, 5.01)
Gaasihinnad on siiski vaid üks valdkond Venemaa energeetikapoliitilises mängus Euroopaga. Tähelepanu teenib ka võistlus uute naftaleiukohtade ning idast läände ulatuvate gaasitrasside pärast. 2010. aastaks planeeritud 1200 kilomeetri pikkune, 5 miljardit USA dollarit maksev gaasijuhe Läänemeres läheb Venemaale 30% kulukamaks kui selle maaalune ver-sioon, kuid monopol, mille Gazprom projektiga saavutada püüab, võimaldaks otseühenduse põhilistele läänepoolsetele Euroopa turgudele. Nagu üks Poola ametnik lausus, on tegemist “KGB ja Stasi vahelise paktiga”, kuna Matthias Warnig, kes on trassi Saksamaa-poolne juht, tegi kunagi Vladimir Putiniga 1990. aastatel Peterburis Ida-Saksamaa spioonina koostööd. Ida-Euroopa riikidele Läänemere ääres tähendab kujunenud olukord tõelist ähvardust, ja seda mitte ainult hinnatariifide osas. Venemaa võib projekti realiseerumisel - vähemalt teoreetiliselt – lõigata Poola ning Balti riigid gaasist ära näiteks poliitilistel põhjustel, ise samal ajal jätkates Lääne-Euroopat gaasiga varustamist. Nii on energiaprojekt ära teeninud terava kriitika, mõned poliitikud nimetavad seda isegi energeetika-versiooniks 1939. aastal Venemaa ja Saksamaa vahel sõlmitud paktist. (The Economist, 6.01)
Saksamaa ja Austria ajakirjandus
Saksakeelne ajakirjandus oli läinud nädalal hõivatud Euroopa tulevikku puudutavate küsimustega, eeskätt ELi energeetilise julgeoleku ning poliitilise ja majandusarenguga.
Austria eesistumise periood nõuab mitmete raskete küsimuste lahendamist. Üks prioriteetidest on energiakandjatega varustamine. Ukraina-Venemaa gaasitüli tuletas Euroopale meelde, et kontinendi kindlustamine energiakandjatega peab olema viidud uutele alustele. Austria hakkabki oma eesistumise ajal intensiivselt energiapoliitikaga tegelema. Austria peaks sellest ise olema eriti huvitatud. (wb., Die Presse, 2.01) Austria eesistumise algus on koormatud mitmete nii sise- kui ka välispoliitiliselt probleemidega. Sügisesed parlamendivalimised tõotavad Austria Euroopa-poliitikat segama hakata. Opositsioon on juba lubanud suuremat Euroopa-kriitikat kui varem. (Wolfgang Böhm, Die Presse, 2.01)
Endised nõukogude satelliitriigid otsivad pääsu Venemaa-sõltuvusest. Venemaa aga külvab hirmu. Suuremal osal Ida-Euroopa riikidest puuduvad, erinevalt Lääne-Euroopast, suured maagaasi reservi hoidlad. Sestap ei suuda nad kauemkestvaid häireid gaasitarnetes hästi taluda. Poola astub intensiivselt välja selle eest, et luua “tervem olukord”, kus Venemaal poleks sellist monopoli. Endise peaministri Jerzy Buzeki valitsus sõlmis Osloga 2001. aastal kokkuleppe Läänemere gaasitrassi rajamiseks. Leszek Miller aga heitis projekti üle parda, kuna teised Skandinaaviamaad ei soovinud selles osaleda ning Norra gaasi hindki tundus talle liialt kõrge. Peaminister Marcinkiewicz kahetseb seda otsust, kuid Varssavis jätkuvad vaidlused projekti rahastamise võimaluste üle. Baltimaades, kes sõltuvad Venemaa gaasitarnetest peaaegu täielikult, on Gazprom koguni osaline rahvuslikes gaasikompaniides. Lahenduseks võiks olla vedelgaasihoidlate rajamine Lää-nemere sadamatesse ning samuti liitumine Lääne-Euroopa gaasivarustuse võrguga. (Thomas Roser, Die Presse, 4.01) Gazprom sai nüüd oma tahtmise: Tallinnast Ljubljanani tunnevad kõik olevat saanud kinnistuse oma veendumusele, et Ve-nemaa-sõbralik muretus Pariisist Berliinini võib viia Siberi-sõltuvuse hallani. Mitte keegi peale Prantsusmaa pole muretu oma tuleviku suhtes. Kestnuks “gaasitüli” veel paar nädalat, oleks väejuht Putin saanud sellise koosa, mis talle isegi Tšetšeeniaga seoses pole seni osaks langenud. Aga järgmine gaasitüli tuleb kindlasti, küsimus on vaid ajas. Sestap ei või muretult istuma jääda. Angela Merkeli puhul seda eeldada ei saagi, et ta meestesõpruse lõksu langeks. Aga kus on Schröder? (kum., FAZ, 5.01) Venemaa demonstreeris oma nõrkust. Jõumängud Ukrainaga näitasid selgelt, et Venemaa võim on destruktiiv-ne. Nii sise- kui ka välispoliitiliselt. Nii nagu varasemadki nõelatorked Baltimaade ja Poola aadressil, nii on ka seekord tunda kättemaksuhõngu kunagiste lüüasaamiste eest. Selle asemel, et Ukrainaga mõistlik ja vastastikku kasulik kompromiss saavutada, kutsuti täiesti ilmaasjata esile diskussioon Venemaa usaldusväärsuse küsimuses. Nüüd saavutavad ELi uusliikmete Venemaa-kriitilised seisukohad kindlasti suurema kaalu kui varem. Endistes liiduvabariikides aga kahaneb veelgi soov Venemaale vaidlusküsimustes vastu tulla. (Thomas Roser, Die Presse, 4.01) “Ettevaatust, Venemaa!”, hüüatab Süddeutsche Zeitung. Venemaa kõrvetas oma näpud vastu omaenda gaasi. See võis teha valu, kuid sellel on kindlasti teatav ravitoime. Nii Läänele kui ka Venemaale. Sel juhul on sest gaasitülist ka mingi kasu. Seni näitas Moskva poliitiline eliit üles suutmatust endistesse liiduvabariikidesse kui sõltumatutesse välisriikidesse suhtuda. Kogu Venemaa ühiskond näib olevad meedia ku-jundatud illusiooni lummuses, mis ülistab Venemaa suurust ja vägevust. Põrgates kokku reaalsusega, reageerib Putini meeskond ehmatavalt ebaadekvaatselt. Selle läbi eemaldutakse vennasrahvast ukrainlastest veelgi rohkem. Venemaa esitas näitliku õppetunni sellest, mida tähendavad suured loodusvarade ressursid ühe autoritaarse režiimi käes. Väge tervendav kogemus. Venemaa praegune juhtkond pole siiski päris uljaspeade kamp, sestap jõuti kompromissini, saadi oma veast aru. Kuid keegi ei garanteeri, et nii see jääbki, eriti Venemaal praegu loodava süsteemi juures. Kasvab noorte venelaste põlvkond, kes teab vähe N. Liidu jubedast minevikust, kuid on palju kuulnud Venemaa uhkusest ja suurusest. Lahenduste otsimisel peaks Euroopa olema ettevaatlik, näiteks Läänemere gaasitrassi küsimuses. (Daniel Brösser, SZ, 5.01) Otto Graf Lambsdorff vastustab Läänemere gaasitrassi projekti, nimetades seda “fataalseks lõksuks”. Kui projekt teostub, võib Sak-samaa ühel päeval jääda üks-ühele Venemaa survega. Angela Merkel on lubanud toetada Poola osalemist gaasitarnetes Läänemere juhtme kaudu, samasugust kohtlemist vääriksid ka Baltimaad. (Otto Graf Lambsdorff, FAZ, 6.01) "Gaas – aseaine rakettidele", pealkirjastab oma arvamusloo Daniel Brössler, rääkides maavarade kuritarvitamisest poliitilise surveaval-damise vahendina. (SZ, 2.01) Euroopa ei tohiks käituda kui hall arg hiireke, ka siis, kui surve alla on sattunud ELi ukse taha jäänud naabermaad. See üksnes tugevdab Venemaa imperiaalseid impulsse ning jätab EList üldiselt halva mulje. (Clemens Wergin, Der Tagesspiegel, 2.01)
Prantsusmaa ajakirjandus
Sundides Ukrainat nõustuma viis korda kõrgema gaasihinnaga, soovis Vladimir Putin kindlasti midagi näidata. Kasutades energeetikarelva, näitas ta, et endised nõukogude vabariigid sõltuvad paljuski Moskva tahtest. Ta karistas ukrainlasi, kel oli enesekindlust avalikult teatada oma iseseisvusest ning eurooplaste ja ameeriklaste toel liikuda juba aastapäevad demokratiseerimise raskel teel. Kuid Moskva võit võib jääda lühiajaliseks. Põhjendades Ukrainale müüdava gaasi hinna mitmekordset tõusu Ukraina turumajandusliku staatuse saavutamisega, näitas Venemaa president eelkõige, et vilistab varasematele kokkulepetele. Ukrainal oli kehtiv gaasitarnete leping Kremli kontrolli all oleva, peaaegu monopoolse Gazpromiga 2009. aastani. Ukraina-Venemaa gaasitüli oli sõnumiks ka ELile. Kui liidul oleks ühtne energiapoliitika senisest laialdasemate ressursside kasutamisvõimalustega, kaotaks Venemaa ühe surveavaldamise vahendi. Putin näites gaasitüliga oma režii-mi tõelist palet. Nii tsaari- kui ka nõukogude Venemaa kinnismõtteks oli alati olnud enese ümber puhvertsooni loomine, mis kaitseks “halbade mõjude” eest. Olles kindel, et N. Liidu lagunemine oli “XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof”, uuendab Putin mõjutsoonide poliitikat. See ei ole aga heaks uudiseks ei Venemaa lähinaabritele ega Euroopale üldiselt. (Juhtkiri, Le Monde, 5.01) Näib, et Vladimir Putin on taaselustanud kõige traditsioonilisemad sekkumise, imperialismi ja sõjalised võtted. Eurooplaste häireolukord tasub end ära, kui see sunnib ELi enesele teadvustama ühtse energeetika- ja teaduspoliitika puudumist. Tuletades tarbijaile meelde loodusvarade poolest rikaste riikide trumpe ning tootvatele riikidele nende kohus-tust tagada minimaalnegi järjepidevus, illustreerib see väike kriis taas kord maailma asjade seotust teineteisega. Les Echos kahtlustab, et ehk soovis Putin selle sammuga panna proovile Euroopa võime reageerida. (Les Echos, 6.01) Keegi ei saa käsitleda Venemaad läbikukkunud suurvõimuna. L’Express arvab, et kuigi alates Berliini müüri langemisest näis Venemaa üha enam marginaliseeruvat, matsime me Venemaa liiga kiiresti maha. Piisas vaid India ja Hiina majanduste "lendutõusmisest", mis viis energiahinnad rekordtasemele, kui Venemaa taskud täituvad rahaga ning me oleme tunnistajaks selle fööniksi taassünnile. See on ehk peamine, mida võib õppida Venemaa šantaažist Ukraina suhtes. Maailm on janune. Venezuela Chaveziga eesotsas ning Araabiamaade režiimide nõrgenemine viib ka USA üha rohkem sõltuvusse Venemaast. Keegi ei saa Venemaad käsitleda läbikukkunud suurvõimuna ning tema kõikvõimas president määrab uusi mängureegleid. 1990. aastate kõrvalepõige on lõppenud, mõtles Putin Ukraina gaasikraani kinni keerates - keegi ei saa Venemaale oma reegleid peale suruda. (Dernard Guetta, L’Express, 5.01) Intervjuus Le Figarole sõnab Ukraina välisminister Boris Tarasjuk, et gaasikriisiga näitas Venemaa oma tegude etteaimamatust. Kremli positsioonis ja suhtumises puudub pahatihti igasugune rat-sionaalsus. Ministri sõnul ei ole gaasitüli kuidagi seotud Ukraina liikumisega NATO ja ELi suunas. Kuigi mõned Venemaa poliitikud seda loodavad, ehkki vastupidises suunas. Mõned Vene poliitikud arvavad, et avaldades survet gaasiga varusta-misele ning muutes Ukraina majanduse ebastabiilsemaks, saavad nad mõjutada märtsis toimuvate parlamendivalimiste kul-gu ning muuta Ukraina välispoliitika orientatsiooni. (Laure Mandville, Le Figaro, 9.01) Miks EL gaasitülis sedavõrd passiivseks jäi? Kuigi riigid, keda Venemaa-poolne gaasikraani kinnikeeramine otseselt mõjutas, andsid märku oma murest, ei lii-gutanud EL tervikuna lillegi vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks käsitleb EL gaasitüli kahepoolse probleemina; teiseks on Venemaa energeetika valdkonnas liidu strateegiline partner; ja kolmandaks peab Ukraina, kes unistab ELi liikmelisusest, mõistma, et kõigepealt peab ta seadma korda oma suhted suure naabriga. Kuigi pärast leppe allkirjastamist 4. jaanuaril teatas Putin selle “positiivsest mõjust” kahe riigi suhetele, ei ole miski vist vähem kindel. Tüliga tuletas Moskva Kiievile meelde, kes on tugevam ning et Ukraina, mis loodab liituda ELi ja NATOga, peab selle eest ka teatud hinda maksma. (Hélène Despic-Popovic, Véronique Soule, Libération, 6.01) Venemaa ja Ukraina vaheline gaasikriis vaid kinnitas energiasektori strateegilist tähtsust. Maagaas võib kujuneda XXI sajandil sama oluliseks, kui seda oli eelmise sajandi viimastel kümnenditel nafta - lõppematute konfliktide allikaks ning poliitiliseks relvaks gaasi eksportivate riikide käes nagu Venemaa ja Iraan. (Jean-Michel Bezat, Le Monde, 5.01)
Skandinaavia ajakirjandus
Alanud aasta esimesel nädalal peatuti Skandinaavia ajakirjanduses kõige pikemalt Vene-Ukraina gaasisõjal, vaatamata sellele, et Skandinaavia ei sõltu otseselt Vene maagaasist.
Rootsi ajakirjanduses märgiti, et kuigi antud tüliküsimuse Venemaa-poolne ametlik versioon on gaasihinna ühtlusta-mine turuhinnaga, siis tegelikult kasutatakse energiaeksporti poliitiliseks surveavaldamiseks. Kuigi gaasiettevõtte Gazprom direktorid võtavad tihti sõna, juhib mängu siiski suures osas Venemaa president Vladimir Putin. Putini agressiivsel taktikal on kaks eesmärki - mõjutada Ukraina poliitilist kliimat enne märtsis toimuvaid parlamendivalimisi, mis mõjutavad otseselt Ukraina edasist arengut, sh Venemaa mõjuvõimu Ukrainas, ning saavutada kontroll gaasijuhtmete üle, mis varustavad energia-kandjatega ELi. Ukraina üle kontrolli omamine on Venemaa jaoks eriti oluline, kuna gaasitorud läbivad Ukrainat. Vaevalt, et EL sekkub gaasisõtta, mure vähenenud gaasitarnete pärast oma liikmesriikidesse on suurem, kui soov aidata kaasa Ukraina demokraatlikule arengule. (Jan Blomgren, Svenska Dagbladet, 2.01) Gaasihinna järsku tõusu 50 dollarilt 230 dollarini pee-takse Putini mitte just tagasihoidlikuks katseks kasutada ära Ukraina sõltuvus tänaseni püsinud "abist". Hinnatõus iseenesest oleks ju mõistlik nõue, kuid ühekorraga siiski mitte nii suurel määral. Venemaa müüb gaasi erinevatesse riikidesse erineva hinnaga, vastavalt riigi Putini-sõbralikkusele, mis viitab sellele, et gaas on poliitiline surveavaldamise vahend. Gaasiga manipuleerimine on Venemaa poliitiline relv ning Ukrainat karistatakse Oranži revolutsiooni tagajärgede eest - lähenemine NATOle ja ELile maksab soolast hinda. Antud sündmused näitavad, et Venemaa ei ole enam vaba riik, ja toovad selgelt esile, millist ohtu kujutab endast ELile sõltuvus Venemaa riiklikult kontrollitud energiatarnetest. Sõltuvuse suurenemine Venemaast on just praegu käsil, kuna käima on lükatud Läänemere põhjas kulgev gaasijuhtme projekt Venemaalt Saksamaale. Saksamaa on kõige ebasoodsamas olukorras, Prantsusmaad antud probleem ei puuduta tänu tuumajaamadest saadava energiale. Venemaa usaldusväärsus energiatarnijana on küsitav ja usaldus Vladimir Putini suhtes on kadumas, mis halvendab Venemaa suhteid ELi ja USAga. (Claes Arvidsson, Svenska Dagbladet, 3.01; Bengt Albons, Dagens Nyheter, 3.01; Per Ahlin, Dagens Nyheter, 3.01) Gaasisõda puudutab otseselt ELi liikmesmaid . Antud situatsioon näitas, kui haavatav on EL gaasitarnete osas, ning tõstatab ELis kaks tähtsat küsimust. Esmalt küsimuse Euroopa ühisest ja paremini organiseeritud energiapoliitikast olukorras, kus juurdepääs majanduslikult tähtsatele energiatoorainetele nagu nafta ja gaas võib osutuda ebakindlaks ja kus tooraineid saab ära kasutada geopoliitilise relvana. Teine küsimus puudutab ELi suhteid Venemaaga. Suured ELi riigid on siiani pidanud vajalikuks Venemaaga priviligeeritud suhete arendamist ja sõprust Vladimir Putiniga. Ida-Euroopa riigid Põhjamaade toetusel tahavad ajada aga karmimat poliitikat Venemaa suunal, eeskätt demokraatia ja inimõiguste vallas. Need küsimused tõstatuvad kindlasti ELis lähimatel aastatel, kuid esialgu arutatakse praegust olukorda madalamal ametnike tasemel. (Ingrid Hedström, Dagens Nyheter, 4.01)
Taani ajakirjanduse nägemus ühtib Rootsi pressi seisukohtadega. Leitakse samuti, et Venemaa käitumine seab pi-kemas perspektiivis ohtu Venemaa usaldusväärsuse energiatarnijana. Venemaal kui G8 eesistujamaal peaks olema eriline kohustus käituda vastutustundlikult. Venemaa gaasisõja põhisõnum seisneb selles, et Venemaa tahtis Ukrainale näidata, kuhu viimane kuulub - ikka Venemaa juurde. Taotluseks oli hoida Ukrainat Venemaast majanduslikult sõltuvana. (Niels Jürgensen, Jyllands-Posten, 3.01) Gaasiga manipuleerimist ja seeläbi oma võimu ning tahte pealesurumist võrreldakse külma sõja aegse väljapressimise meetoditega. ELile peaks antud olukord olema piisavaks põhjuseks, et kaaluda oma sõltuvust Vene energiakandjatest, ning andma mõtlemisainet teemal, kuidas mõjuks liikmesriikidele sarnane poliitiline väljapressimine. Samuti tuleks ELi juhtidel veel kord läbi mõelda, milline peaks olema ELi kurss Venemaa suunal. (Juhtkiri, Berlingske Tidende, 3.01; Juhtkiri, Politiken, 3.01; Keld Louie Pedersen, Jyllands-Posten, 6.01)
Norrat, kes on Venemaa järel osakaalult järgmine ELi gaasitarnija, puudutas gaasiteematika vaid kaudselt. Ajakirjanduslike arutluste põhirõhk oli ELi gaasiprobleemide lahkamisel ning Venemaa ja ELi vahelistel suhetel. Norra ajakirjandus toonitas samuti, et Venemaa usaldusväärsus gaasitarnijana muutub gaasisõja tõttu problemaatiliseks ja oma käitumisega tegi Venemaa endale karuteene, kuna rikkus oma maine ning näitas selgelt, et Venemaad kui äripartnerit ei saa enam usal-dada (Juhtkiri, Aftenposten, 4.01; Alf Ole Ask, Aftenposten, 4.01) Antud situatsioon annab ELile tõuke ühise energiapoliitika väljatöötamiseks, mille arengut tuleks Norral iseäranis hoolikalt jälgida, kuna riik peab eeskätt oma tulevikule mõtlema, põhi-liselt elatub ju Norra gaasi- ja naftavarudest. Kuid EL arutab erinevaid võimalusi, mis vähendaksid sõltuvust gaasist, nagu nt energiakokkuhoid, bioenergia kasutamine ja tuumajaamade taaskasutuselevõtmine. (Alf Ole Ask, Aftenposten, 05.01)
Soome ajakirjandus
Soome ajakirjanduses oli endiselt üheks peamiseks aruteluteemaks Ukraina-Venemaa gaasitüli. Soome suhtumine Ukraina-Venemaa gaasiriidu oli tavapärane: ei puuduta meid, meil on kõik korras. Pole võimalik olukorda rohkem valesti tõlgendada. Tüli on teretulnud meeldetuletus kogu ELile. Soomlastele tähendab see Soome lahe strateegilise positsiooni põhjalikku muutust. Juhtum paljastab, kuidas energiat kasutatakse poliitilise vahendina. Loomulikult on Venemaal õigus saada energia eest maailmaturu hinda. Tülis on siiski selgelt poliitiline mõõde. (Olli Kivinen, Helsingin Sanomat, 10.01) Soome ja Euroopa peavad tulevikus endisest rohkem tähelepanu pöörama sellele, kust ja mis hinnaga energiat hangitakse ja kui garanteeritud selle saamine on, arvab Välispoliitilise Instituudi juht Tapani Vaahtoranta. Vaahtoranta usub, et Ukraina ja Venemaa gaasitüli põhjuseks on geopoliitiline muutus Euroopas ja sellel ei ole suuremaid poliitilisi tagajärgi. Ukraina puhul on küsimus ennekõike majanduses, mitte poliitikas, usub Vaahtoranta. Venemaa ja ELi suhteid kriis veel ei kahjusta, kuid sellest ei saa ka mööda minna. Vaahtoranta ennustab, et energiaturvalisuse üle arutledes sunnib konflikt nii Soomet kui teisi Euroopa riike mõtlema sellele, et mida hajutatum energia hankimine on, seda mõistlikum see on. (Kirsti Pohjonen, Turun Sanomat, 3.01) Hindade ühtlustamine iseenesest on õige poliitika. Ukraina puhul on probleemiks pigem käitumisviis. See, mis kehtis endises N. Liidus, ei peaks enam kehtima Venemaal. Senist käitumist võib nimetada väljapressimiseks, ja sellist tegutsemisviisi ei tohiks tänapäeva maailmas endale lubada ükski riik. Venemaa kasutab hinna määramiseks poliitilist mõõdupuud. Gazpromi juhtum on ehmatav näide tänapäeva Venemaast, kus poliitiline ja majanduslik võim on üha enam samades kätes, praktiliselt nii nagu endises N. Liidus. On murettekitav, et Venemaa on hakanud kasutama välispoliitikas vanu võtteid. (Kyösti Karvonen, Kaleva, 4.01) Kas Euroopa on ohtlikult sõltuv Venemaa gaasist? Kuigi Venemaa on 40 aasta jooksul olnud usaldusväärne gaasi tarnija, näitab kraanide sulgemine Ukraina gaasitrassis seda, et on riskantne loota vaid ühele tarnijale. See risk puudutab ka Soomet, kuigi maagaasi osa energiapoliitikas on väike, võrreldes paljude teiste riikidega. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 3.01) Järsk hinnatõus nõrga majandusega riigis on liig. Juhtum nõrgendab oluliselt G8 eesistujana alustanud Venemaa renomeed usaldusväärse energiatarnijana. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 3.01)
Soomes toimub presidendivalimiste eelhääletamine. Värskeima HS-gallupi kohaselt toetab Sotsiaaldemokraatide (SDP) ja Vasakpartei (Vasemmistoliitto) ühist presidendikandidaati Tarja Haloneni 51% valijatest. Haloneni toetus on selgelt langenud, mis on Halonenile halb uudis ning lisab tõenäosust, et tuleb ka teine valimisvoor. Koondpartei (Kokoomus) kandidaati Sauli Niinistöt toetab küsitluse kohaselt 21% ja Keskpartei (Keskusta) Matti Vanhaneni 18% valijatest. Teises voorus saaks Halonen siiski kaks kolmandikku häältest, sõltumata sellest, kas tema vastas on Vanhanen või Niinistö. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 10.01) Turun Sanomate arvamuseuuring näitab, et Haloneni toetab 56,2, Niinistöt 20,3 ja Vanhaneni 16,5 protsenti kodanikest. Kui ka valimistulemus on selline, ei ole teist valimisvooru vaja. Palju sõltub sellest, milliseks jääb hääletusprotsent valimistel. Kui see jääb väikeseks, mõjutab see enim Haloneni toetust. Väiksemate erakondade kandidaatidest ja eelkõige valijatest võib sõltuda see, kas teine voor tuleb või mitte. (Aimo Massinen, Turun Sanomat, 9.01) Tarja Haloneni toetus sõltub valimisaktiivsusest. Kui valimas käiakse aktiivselt, on SDP edukas. Kui ei, läheb teistel hästi. Kui rahvas valib sama aktiivselt nagu kuus aastat tagasi, võib valimistulemus olla selge juba esimeses voorus. Praeguse presidendi positsioon on nii tugev, et isegi teise vooru minek tunduks talle kaotusena. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 4.01) Eelhääletamine on suhteliselt soositud. On võimalik, et peaaegu pooled valijatest käivad eelhääletamas. Sotsiaaldemokraadid kutsuvad rahvast valima presidenti juba esimese voorus. Sada aastat tagasi võeti parlamendivalimistel kasutusele üldine hääleõigus. Loode-tavasti kasutavad võimalikult paljud neile põhiseadusega kuuluvat võimu, loomulikult sõltumata sellest, keda nad valivad. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 4.01) Kahe esimese eelhääletuspäeva põhjal võib ennustada, et valimisaktiivsus on kõrge. See näitab, et soomlased ei suhtu ükskõikselt poliitikasse, nagu tihti väidetakse. Eelhääletamise aktiivsusest sõltumata on mäng läbi alles siis, kui kõik hääled on 15. jaanuaril kokku loetud. Juba nüüd võib öelda, et Haloneni esimest kohta esime-ses voorus ei ohusta keegi. Põnevust tekitab see, kas teist vooru on vaja ning kas teises voorus on Haloneni vastaseks Niinistö või Vanhanen. (Juhtkiri, Kaleva, 6.01)
EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika
Uudisteagentuurid
The Simon Wiesenthal Centre that tracks down Nazi war criminals slammed Estonia's judiciary as inept and corrupt after the prosecutor dropped a case against an Estonian accused of murdering Jews in World War II. "The conclusions of the Estonian investigation of suspected Nazi war criminal Harry Männil are a pathetic political whitewash and we categori-cally reject the prosecutors assessments of the case," Efraim Zuroff, the Israeli director of the Simon Wiesenthal Centre, said in a statement. (Afp, 02.01) Estonia slammed as "untruthful" a report in the Jerusalem Post that the Israeli government has protested to Tallinn after a case was closed against Harri Männil. "The Israeli government has not communicated anything to Estonia on the case of Harry Männil," FM spokeswoman Ehtel Halliste said. "It is regrettable that the Jerusalem Post has published unverified and untruthful information," she said. Estonian prosecutors said that the probe had turned up no evidence to implicate Männil in war crimes, and dropped their case against him. According to the Jerusalem Post, Israeli officials raised the issue when they met this week with Marina Kaljurand, Estonia's non-resident ambassador to Israel. "Estonia's ambassador to Israel did have meetings with Israeli officials but this case was not raised," Halliste said. (Afp, 05.01)
Soome ajakirjandus
Soome valitsus esitas parlamendile prostituute kasutavate klientide karistamise seaduseelnõu. See on arvestatav alternatiiv ka Eestis. Justiitsminister Rein Lang ja sotsiaalminister Jaak Aab pooldavad seksi ostmise keelustamist. Langi arvates on aeg hakata asja arutama kui Soome oma seadust muudab. Eestil ei jää muud üle kui järgida Soome eeskuju. Aab pooldab seksi ostmise kriminaalseks muutmist. Eesti avalik arvamus ei toeta ministrite arvamusi. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 7.01)
Majandus
Uudisteagentuurid
The Estonian rare metal factory Silmet has sold its majority stake to Swiss holding Zimal SA, company officials said. "Silmet Group sold 50 % of its shares plus one share to the Swiss holding company Zimal SA, which via Russian holding firm Mineral Group controls loparite mines and a magnesium plant in Russia," Tiit Vähi, CEO of Silmet Group, said. "This means that Silmet now belongs to a group that is one of the biggest in the world in producing tantalum, niobium and rare earth metals. In the field of rare earth metals, Silmet is the only company to offer competition to China," said Vähi. (Afp, 02.01)
Estonia's main airport saw passenger figures surge by 40 % in 2005 compared to the previous year, as it served more than one million passengers annually for the first time, officials said. "A total of 1.4 million passengers passed through the airport in 2005, making it the first year that Tallinn Airport handled more than a million passengers," airport marketing director Eduard Tuur said. (Afp, 02.01)
Estonian television viewers will have to do without their favourite Russian shows as cable companies in the Baltic state halted transmission of Russian channels amid a row over transmission prices. (Afp, 02.01)
Eurotsooni riikidega võrreldes kõrge inflatsioonitase Eestis seab ohtu valitsuse plaanid võtta alates 2007. aastast käibele euro. ELi keskmine inflatsioonitase on 2,2%, Eesti Pank üritab inflatsiooni 2006. aastal hoida 3,4% tasemel. Andrus Ansipi sõnul ei sõltu kõik Eestist, vaid ka dollari kursist, nafta maailmahinna tasemest. Sellest hoolimata peab Eesti püsima võetud kursil. (Interfax, 06.01)
USA ajakirjandus
2006. aasta majandusvabaduse indeks, mille avalikustas Heritage Foundation, annab iga-aastase raportina ülevaate majandusvabaduse ja 157 riigi rikkuse suhtest ning leiab olulisi seoseid. Vaadeldakse näiteks omandiõiguste kaitset, riigi sekkumist majandusellu, maksumäärasid, fiskaalpoliitikat, rahapoliitikat, kaubandust jne. Jälgigem näiteks seitsmendal kohal olevat reformiriiki Eestit, kus majandusreformid viidi läbi 1990. aastate keskpaiku. 2004. aastal, kui reformid hakkasid juba vilja kandma, oli Eesti SKT inimese kohta 7500 USA dollarit - peaaegu kaks korda rohkem kui 2001. aastal, mil see oli 3951 dollarit ja Eesti oli majandusvabaduse indeksi edetabelis 14. kohal. (Mary Anastasia O’Grady, The Wall Street Journal, 4.01)
Saksamaa ajakirjandus
Kirde-Eestis rajatakse süvasadamat. Pool sajandit oli Sillamäe maakaardilt justkui kadunud. Kuid see kunagine kuurort sai paljudele venelastele pärast Teist maailmasõda uueks koduks. Salastatud linn etendas kuni 1960. aastate lõpuni N. Liidu kaitsetööstuses olulist rolli. Stalini migratsioonipump heitis sajad tuhanded venelased Eestisse. Nemad pidi tegema Eestist osa nõukogude tööstusimpeeriumist. Sadam 1960. aastatel purustati, sest ükski vaenlase paat ei tohtinud linna pääseda. Praegu on linn varjusurmas, pooled elanikud pensionärid. Kuid varsti muutub kõik. Tiit Vähi firma Silport ehitab koostöös Peterburi ettevõtjatega uut sadamat. Vähi nimetab seda projekti “globaalseks”, sadam tõotab tulla sügavam kui kõik teised regiooni konkurendid. Linna võib juurde tekkida 5-10000 töökohta. “Transiitveod Venemaa ja ELi vahel kasvavad pidevalt ning Eesti peab selles olulist osa etendama”, märgib Vähi. Transiidi vastu läbi Sillamäe on huvi tundnud ka hiinlased. Suur äridelegatsioon oli äsja Sillamäel, Tiit Vähi ise viibis Hiina valitsuse kutsel Pekingis. Sillamäe sadam on aga eelkõige lootusekiir Ida-Virumaa venelastele. (Markus Wehner, FAZ, 31.12)
Prantsusmaa ajakirjandus
Loetud aastad tagasi lubas Eesti endale vahendeid, et saada tulevikulaboratooriumiks: lihtsustatud ning ettevõtteid soosiv bürokraatiamasin; nullprotsendine tulumaks kohapeal reinvesteeritud tuludelt; efektiivne pangasüsteem, mis kasutab edukalt plastmassraha pangakaardi näol ning elektroonilisi transaktsioone. Paljud Euroopa ettevõtted, eeskätt Soome ja Rootsi firmad, kasutavad seda soodsat olukorda ära. Prantsusmaa ettevõtete praegu veel tagasihoidlik mõju Eestis kasvab tasapisi, esindatud on sellised hiiud nagu Dalkia, Saint-Gobain, Alcatel, Schneider, Aventis. Eesti avatus väljapoole on soodustanud nii tehniliste teadmiste kui ka administreerimisoskuste edumeelsust. Omalt poolt on investeerijad toonud kaasa rahvusvahelised võrgustikud, avades seeläbi lisavõimalusi kohalikele ettevõtetele. Alstomi tegevdirektori Karl Jaanimägi sõnul ei ole horisont siiski muretu: “Põhjamaade, aga eriti Soome ettevõtted keelitavad hästi kvalifitseeritud tööjõudu Eestist lahkuma, makstes neile piiri taga tunduvalt kõrgemat palka. Taoline “ajude väljavool” puudutab eriti teravalt näiteks Eestis väga kvaliteetse hariduse saanud arste ja meditsiiniõdesid.” (Jean-Pierre Frigo, La Tribune, 4.01)
Soome ajakirjandus
Eesti majanduskasv on viimastel aastatel olnud tugev. Eesti edu on taganud muuhulgas välisinvesteeringud, mida Eesti on suutnud tänu liberaalsele majanduspoliitikale ja stabiilsele keskkonnale hulgaliselt ligi meelitada. Eesti liitub tõenäoliselt ELi uutest liikmesriikidest esimesena Rahaliiduga. Eestile valmistab raskusi vaid inflatsioon. Eesti on kiiresti liikumas kapitali importivast ja tööjõudu eksportivast tõusvast majandusest arenenud riikide hulka. Ettevõtete jaoks ei ole Eesti enam esimene valik odavaks tootmiseks. Eesti on edaspidi sunnitud välisinvesteeringute pärast konkureerima odavate kulutuste asemel muude vahenditega. (Juhtkiri, Kauppalehti, 9.01)
Tallinki aktsia püsis müügihinnast kõrgemana vaid ühe päeva, pärast seda kurss langes ja on nüüd tasandunud. Aktsiate ostjad on kaotanud vähem kui kuuga aktsia väärtusest 6 protsenti. Tallink tõestas taas kord, et esmase noteerimishinnaga aktsiate müük ei ole parim hetk hüpata börsiettevõtteks. Eestlastes tekitab asi pahameelt, üle 17000 eestlase ostis Tallinki aktsiaid noteerimishinnaga. Soomlased suhtusid ettevõttesse palju ettevaatlikumalt. (Markus Pirttijoki, Kauppalehti, 5.01)
Tallink tugevdab endiselt oma positsioone teel Läänemere valitsejaks. Ettevõte esitab ostupakkumise Silja Line ostmiseks ning kaalub laevade viimist Läti lipu alla. Laevade registreerimine Lätti on seotud märtsis avatava Riia-Stockholmi liiniga. (Jani Heikkilä, Kauppalehti, 4.01)
Tallink kavatseb teha pakkumise Silja Line ostmiseks. Tallink Finland tegevdirektor Keijo Mehtonen peab müügis olevat Siljat väga heaks ostuvõimaluseks, Silja plussideks on Helsinki-Stockholmi ja Turku-Stockholmi liinid. Eesti ajakirjanduses arvati, et Tallink võib registreerida 11 laeva Läti lipu alla, millega ta säästaks 20-30% meeskonnakuludes. Mehtonen peab 11 laeva registreerimist liialdusena, alguses on tegu vaid nende kahe laevaga, mis sõidavad Lätti. (Liisa Enkvist, Turun Sanomat, 4.01)
Varia
Uudisteagentuurid
Eestis astusid 1. jaanuarist jõusse parandused Välismaalaste seadusesse, mis pehmendavad viisarežiimi ELi mittekuuluvate riikide kodanikele. VM teatel ei vaja isikud, kes viibivad Eestis ühekordse viisaga kuni viis päeva, enam viisa taotlemiseks küllakutset. Ainsaks tingimuseks on suutlikus end Eestis üleval pidada (40 eurot päevas) – selles osas saavad õiguse otsustamiseks saatkonnad. Seadusemuudatus puudutab eelkõige Venemaa kodanikke, kelle osa Eestit külastavate välismaalaste seas on 90%. (Interfax, 02.01)
Vene kaasmaalaste ühenduste liit ning Eesti vene üliõpilasliit läkitasid Venemaa juhtkonnale ühise pöördumise seoses venekeelsete telekanalite transleerimise lõpetamisega. Selles märgitakse, et arvukas Venemaa kodanikkond ning märkimisväärne vene kaasmaalaste diasporaa on alates 1. jaanuarist jäetud kõrvale Venemaa info-, kultuuri- ja vaimuelust. (Interfax, 02.01)
Vastavalt Kaitseministeeriumiga saavutatud kokkuleppele andis Tallinna linnavalitsus loa riigikaitseliselt olulise Miinisadama kai rekonstrueerimiseks. Miinisadamas asub Eesti mereväebaas, siin baseeruvad Balti miinieskaadri BALTRON koosseisu kuuluvad alused. Varem baseerusid siin NLi ja Vene sõjalaevad. (Interfax, 03.01)
ETV juures asub 9. jaanuaril tegevusse uudisteagentuur ETV24. See hakkab ööpäevaringselt tööle online-režiimis ning on huvilistele tasuta. Keskendutakse ETV originaalsaadetele, portaalil kasutatakse enamasti ETV-s kajastatud uudiseid. BNSi teenuseid kasutama ei hakata. Telesaadete lõppedes edastab ETV24 teleteksti. (Interfax, 03.01)
Peaminister Andrus Ansib ütles, et Eestil ei ole materjale, mis tõendaksid Venezuela ärimehe Harri Männili süüd natslikes kuritegudes. Uurimisorganite poolt läbi viidud põhjaliku juurdluse tulemusena võidi Männili toimik 30. detsembril sulgeda. Männil töötas üheksa kuu jooksul, alates 1941. aasta septembrist julgeolekupolitseis tõlgina, kuid süüdistused vahistamistes, piinamistes või mahalaskmistes osalemises ei ole leidnud kinnitust. (Interfax, 05.01)
Eesti Siseministeerium kuulutas välja riigihankekonkursi automaatsete radarisüsteemide ostuks. Tehnika on vajalik Eesti-Vene kagupiiri jälgimiseks. ELi välispiiri kontrollimiseks mõeldud radarisüsteem ostetakse Schengeni ruumi programmi Schengen Facility raames. Tehnika võimaldab jälgida liikumist järvedel ning maismaal olenemata ilmastikutingimustest. Selle tarbeks rajatakse Terepniki poolsaarele jälgimispunkt radarite ning kaameratega, mis edastavad signaali Mehikoorma kordonisse. Eestil on plaanis ühineda Schengeni viisaruumiga 2007. aastal. (Interfax, 05.01)
Top rally driver Markko Märtin of Estonia has said he will give up driving in the World Rally Championship, because he feels he is too old to continue, press reports said. Märtin denied his decision to quit was linked to the death last September of his co-pilot Michael Park in an accident during the Wales Rally GB, but rather to a personal belief that it was time to change occupations. "My career ended on a very bad note. I would have liked the message to be more positive," Märtin said. "I feel terribly sorry for what happened but have no feeling of guilt. I know full well the chances were 50:50 that the same fate could have befallen me." (Afp, 07.01)
Gay rights groups in Estonia demanded the right to marry. "We call on the government to drop a clause in the draft law on the family, which does not allow the registration of same-sex marriages or partnerships", gay and lesbian groups said in an appeal to the government. (Afp, 03.01)
Saksamaa ajakirjandus
Pooleldi Ida, Pooleldi Lääs. Nõnda pealkirjastab oma artikli Eesti kohta Markus Wehner. Narva – kas ollakse Venemaal? Õigupoolest küll, kõik räägivad ju vene keelt. Esmapilgul mõjub Narva kui Venemaa provintsilinn. Samas on hotelli-teenindus täiuslik, müüjad ülilahked, linn imepuhas. Jalakäijad lähevad muretult üle sebra, kuna teavad, et autojuhid peatuvad. Pangas võtavad kliendid ootekviitungi. Ainult turvamees panga uksel ei mõju eriti läänelikult. Vene tudengineiu osutab Jaanilinna poole ning lausub: “Seal algab õnnetus”. Tõeline kaos olevat alalnud siis, kui Lenin maha võeti. Eestlaste meelest aga algab kaos juba Narvas. Linn pole suurema osa eestlaste meelest külastamist väärt. Narva on nende seas teenimatult saanud kriminaalse pealinna renomee, samas teenitult – AIDSi pealinna kuulsuse. Narva Kolledži juhataja Kati Raik ütleb, et “normaalsed eestlased tunnevad venelaste ees hirmu”. Kati sõbrad Tartus peavad teda “täitsa segaseks”, et ta Narvas midagi üldse üritab. Iseseisvuse neljateistkümnendal aastal elavad eestlased ja venelased Eestis paralleelühiskondades, mitte üksteise vastu ega ka üksteisega koos. Segaabielusid ja “segaettevõtteid” on väga vähe. Pärast seda, kui N. Liit Eesti 1940. aastal okupeeris ning Vene eriteenistused ühe aasta märatseda jõudsid, muutus venelaste renomee ühemõtteliselt negatiivseks. Samas on pinged 1990. aastatega võrreldes alanenud, juba saab eestlastelt taas venekeelsetele küsimustele venekeelseid vastuseid – kohvikutes, poodides, tänaval. Tänava kirjapildist on aga vene keel kadunud, nii Tallinnas kui ka Narvas. Peeter Tulviste märgib, et vene keele ametlikuks muutmise küsimuse juurde võib naasta siis kui kõik venelased räägivad eesti keelt sama vabalt kui Soome rootslased räägivad soome keelt. Paul-Eerik Rummo rõhutab, et Eesti eesmärgiks on multikultuurne ühiskond. Kuid pärast vene keele teiseks riigikeeleks tõstmist kaotaksid eestlased praktiliselt igasugused õigused oma maal ega saaks enam emakeeles rääkida. Venelased aga ei soovi Venemaale tagasi pöörduda, kuna “ollakse kord juba normaalsete elutingimustega harjunud”, märgib üks nõukogudeaegne immigrant. Noored Eesti venelased, kes on Venemaal käinud või õppinud, tunnistavad, et ei soovi seal elada. Noorte venemaalaste mentaliteet olevad nende omast juba sedavõrd erinev. Balti iseteadvusega “eurovenelaste” arv Narvas kasvab pidevalt, ehkki neid on praegusel hetkel veel vähemus. Peeter Tulviste soovib, et Eesti venelased saavutaksid balti-vene identiteedi ning teadvustaksid endale, et nad on “meie venelased”. Eestlased peaksid aga, Tulviste arvates, lõpetama “igasuguste Moskva sigaduste Eesti venelaste kaela määrimise”. (Markus Wehner, FAZ, 1.01)
Rootsi ajakirjandus
Viimaste aastate uurimistööd, mis käsitlevad allergia tekkimise põhjusi, viitavad üha enam sellele, et mida rohkem baktereid on laste organismis, seda vähem vaevavad neid allergia ja lastesuhkruhaigus. Lasteaialapsed on küll sagedamini haiged kui kodused lapsed, kuid paremini kaitstud astma, ekseemide ja lastesuhkruhaiguse vastu. Neid haiguseid põhjusta-vad immuunsüsteemi valed reaktsioonid. Teadlased võrdlesid rootsi laste soolestikke teiste maade laste soolestikega, kus esineb vähem allergiat. Eesti viiepäevaste imikute soolestikus on tuhat korda rohkem teatud baktereid kui rootsi lastel. Lapsed, kes ei ole esimesel kahel eluaastal allergilised, on bakteritele vastuvõtlikumad. (Ann Gustafsson Fernholm, Dagens Nyheter, 4.01)
Norra ajakirjandus
Eesti jalgpallur Aivor Anniste, endine FC Flora mängija, kes on mänginud 33 mängu ka Eesti koondise eest, hakkab mängima Norra klubis Hönefoss FC. Anniste on keskväljaku kaitsja, kes on harjunud olema meeskonna põhikoosseisus, mistõttu iseloomustab teda enesekindlus - omadus, mida Hönefoss FC läheb tarvis. Klubidirektor Arne Dokkeni arvates on Eestist lihtsam hankida kaitsemängijaid kui ründajaid. Anniste tuleb Norrasse üle vabaagendina, mistõttu ei kaasne üleminekuga lisakulutusi. (Ole Martin Rudstaden, Ringerikes Blad, 4.01)
Soome ajakirjandus
Käsitöömeister Valdur Tilk on Tallinna käsitööturul üks tuntumatest puulusikate ja -nõude valmistajatest. Eestis väärtustatakse taas käsitööd. Käsitööd teevad müügiks nii noored kui vanad. Uusi suurepäraseid käsitööpoode leidub Raekoja platsilt ja peaaegu kõigilt Vanalinna tänavatelt. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 6.01)
Eesti avab peagi ajaloo esimese kunsti jaoks kavandatud ehitise, kunstimuuseumi KUMU. KUMU on kunstiteoste ko-hale paigutamiseks valmis. Kunstimuuseumi põhirõhk hakkab olema Eesti oma kunstnike töödel. KUMU ootab palju külasta-jaid ka Soomest, on ju muuseumi arhitekt soomlane Pekka Vapaavuori. KUMU on sild Soome ja Eesti vahel, arvab muuseumi direktor Marika Valk. (Eija Kupiainen, Etelä-Suomen Sanomat, 5.01)
