Euroopa LiitFinantsperspektiiv
EC President Jose Manuel Barroso warned Britain not to reverse the legend of Robin Hood by robbing poor new east European members to pay the rich in the European Union's long-term budget. (Reuters, 30.11) Barroso urged EU states to come up with a "just and balanced" 2007-2013 budget for the 25-nation bloc before the year's end to free up its economic potential. "Reaching an accord on economic perspectives for 2007-2013 is the key to liberating Europe's potential and would constitute definitive proof that Europe is moving forward," (Afp, 02.12)
Brittish PM Tony Blair said that Britain will not give up its EU budget rebate but would be willing to pay its "fair share" of development costs in the EU's new member states. "I've made it clear all the way throughout I am not giving up the rebate but I've also said we've got to pay our fair share of the costs of enlargement." (Afp, 02.12) Blair said he would only agree to Britain giving up its EU budget rebate if France gives way on EU farm subsidies. (Afp, 29.11) Blair said the EU’s future budget would have to be smaller, despite protests from poor new eastern members, unless there was a fundamental reform of farm spending. "If we cannot get a large deal which alters fundamentally the way the budget is spent, then we will have to have a smaller EU budget," he said. Leaders from central and eastern Europe pleaded with Blair not to cut aid allocated to the bloc's poorest regions in proposals for the long-term budget. "I'm not 100 % happy with ideas of the proposals that we don't have yet," Estonian PM Andrus Ansip said. (Reuters, 01.12) Blair is offering to cut up to 1 billion pounds a year from Britain's rebate on its EU contributions as part of efforts to secure an EU budget deal, British newspapers said. If there was no deal on future financing under the British EU presidency Blair told the newcomers: "The consequences of that is that you can end up in two years' time with only a third of the money you need." (Reuters, 03.12)
Slovak PM Mikulas Dzurinda dissociated himself from an initiative by other new members of the EU to form a common front to fight for EU budget concessions. Dzurinda said he had received two letters from leaders of the bloc of countries, mostly former Communist nations in eastern Europe. "I rejected both of them," Dzurinda said. "I haven't signed them and I will not sign them, because I want an agreement of all 25 EU nations, I do not want new lines of division. I will not sign things that are against Slovak and European interests." (Afp, 02.12)
The EU’s 10 new members should be given priority over older members for cohesion funds in the bloc's budget for 2007-2013, Danish FM Per Stig Moeller said. "In so far as cohesion funds are concerned, I feel the old member states have benefited enough from them and do not need them as much as the new members," Moeller said. (Afp, 29.11)
Majandus
Polish PM Kazimierz Marcinkiewicz called for equal treatment for all EU members that fail to meet the economic discipline terms laid down in the EU's Stability and Growth Pact. "Poland will closely monitor how other EU countries fulfill the Pact. We know very well which countries have problems with the pact and are not penalised by the EU. We would like for EU policies on this issue to show solidarity and for the EU to treat all member states, new or old, net contributors or not, equally," Marcinkiewicz said. France and Germany have flouted the 3 % repeatedly in recent years, but in 2003, EU ministers struck a deal letting the two old members off the hook for their ballooning deficits. (Afp, 29.11)
British Finance Minister Gordon Brown called for the abolition of all EU farm subsidies and the alignment of agricultural customs duties with other EU economic sectors. Brown proposed that future EU farm policy include "no price support, export refunds or other production or consumption subsidies". (Afp, 02.12)
The EC unveiled plans for the creation of a "single payment area" by 2010. EU internal market commissioner Charlie McCreevy said the new legislation would unify payment rules across all EU and increase competition among payment services providers. (Afp, 01.12)
Välis- ja julgeolekupoliitika
Seeking to improve relations soured by plans to build a Baltic gas pipeline between Russia and Europe, German Chancellor Angela Merkel promised she would not go over Poland's head in dealing with Moscow. "We would like this project to be accessible to everyone and we will set up a joint working group to deal with it," she said. "I made it very clear, of course, that we want to have good strategic relations with Russia - not over the head of Poland, but in consultation with Poland. We wish to avoid friction, but to have good relations with both Russia and Poland." (Afp, 02.12)
Any EU state that secretly hosted a CIA prison faces loss of its voting rights, and Washington should punish any violations that occurred, Franco Frattini, EU commissioner for Justice, Freedom and Security said. A suspension of voting rights for a member country would take the EU into uncharted territory. It would require the unanimous backing of all the other member states plus the approval of the European Parliament, said an EU source familiar with the bloc's workings. (Reuters, 29.11)
German President Horst Köhler appealed for the EU and the US to step up their efforts to end conflict in the Middle East, particularly the Israeli-Palestinian question. "The solution must come above all from the will of the states in the region," he said at the opening of a conference on Israeli-European relations. "But outside partners must also lend their aid," he added, referring particularly to Europe and America. (Afp, 03.12)
The French defence minister Michele Alliot-Marie called for a greater European role in Gulf Arab security. "I do believe that it is high time for the European countries and the Gulf neighbouring countries to reinforce their cooperation in this field security, in order to contribute together to the stability of this area which is vital for the world," she said. (Reuters, 03.12)
EU foreign policy chief Javier Solana and Benita Ferrero-Waldner, Commissioner for External Relations, opened the mission by cutting a blue ribbon with the EU's star insignia at its headquarters in Ukraine's Black Sea port of Odessa. "This helps Ukraine and Moldova to come closer to the European Union," Solana said. (Reuters, 30.11)
The EU called on Azerbaijan to take action against security forces who used force to break up an opposition rally, saying they had made no effort no disperse demonstrators peacefully. (Reuters, 01.12)
Laienemine
Former communist states face tough but necessary reforms on the road to membership in the EU, Slovakia's president Ivan Gasparovic warned Bosnian leaders. "When we talk about what EU membership has brought to Slovak citizens, I have to say that it was not prosperity," he said. "The fact is that Slovakia's living standard has not improved significantly. This was a consequence of reforms that we had to carry out" before joining the EU in 2004, he said. (Afp, 30.11)
Visa requirements imposed by the EU on Balkan citizens are breeding resentment and inhibiting trade between western Balkan states and the bloc they hope to join, an influential think-tank said. International Crisis Group said there were "contradictory messages at every turn" between EU rhetoric towards Serbia-Montenegro, Albania, Bosnia and Macedonia and its real-life visa policies. (Reuters, 29.11)
Julgeolek
The "stretched" militaries of the US and other NATO states means that European members of the transatlantic alliance need to spend more on defence, Victoria Nuland, the US ambassador to the NATO said. "I think you know we continue to have concerns about defence spending Europe-wide. Only 7 NATO allies currently meet the Alliance's unofficial floor of 2% of GDP spent on defence," she said. She listed those 7 countries as: Britain, Bulgaria, France, Greece, Romania, Turkey and the US. "Increasingly as we take on more missions - because the world situation requires it - we are all stretched, so if the Europeans want to do better, they have to budget more, first and foremost," she said. (Afp, 02.12)
NATO Secretary General Jaap de Hoop Scheffer offered support to Georgia as it undertakes reforms to join the Western military alliance. "NATO's door is open and NATO will support Georgia wherever it needs assistance in implementing those difficult reforms," he said after talks with Georgian PM Zurab Nogaideli. (Afp, 28.11)
AJAKIRJANDUS
Suurbritannia ja USA ajakirjandus
Kui Suurbritannia ajakirjanduse peatähelepanu oli suunatud peaminister Tony Blairie, kes tegi finantsperspektiivi arutelu raames välkvisiidid EL uusliikmete juurde, aga ka Iraagiga seonduv, siis USA meedia meeli hoidis endiselt ülekaalukalt pinevil Iraagi sõja temaatika ning USA Luurekesagentuuri (CIA) salavanglate võimalik olemasolu Euroopas.
Tony Blairi ambitsioonikas plaan veenda ELi kõige madalama elatustasemega riike loobuma osast nende majanduse arendamiseks mõeldud vahenditest järgmisel eelarveperioodil 2007-2013 ei leidnud juba visiitide eel ettearvatult positiivset kõlapinda. EK president Jose Manuel Barroso hoiatas Tony Blairi käitumast nagu Nottinghami šerif, kes võttes vara vaestelt ja andes rikastele püüab leida lahendust ELi eelarvetülile. Tegelikult on Blair ELi eesistujamaa valitsusjuhina sundseisus, kuna ühenduse staažikad liikmed on selgelt keeldunud loovutamast neile määratud põllumajandustoetusi. (George Parker, Financial Times, 1.12) Briti mainekas majandusväljaanne peab toimuvat “šerifi blufiks”, kui Blair rajab oma lootused peamiselt argumendile, mille kohaselt ELi uusliikmed polevat lihtsalt majanduslikult suutelised neile kavandatud abi otstarbekalt ära kasutama. Loomulikult on ka selles väites oma tõetera, kuid miks peaks Blair piirama oma Euroopa idaosa heade sõprade võimalusi? Vastus on lihtne – kui ta utoopiline plaan läbi ei lähe, peaks Suurbritannia ise seisma silmitsi tagasimakse (ELi ühisest eelarvest) loodetust märksa väiksema suurusega. (Juhtkiri, Financial Times, 1.12) The Daily Telegraph võtab toimunu kokku pealkirjaga “ELi eelarve fiasko”, sest Blairil ei näi õnnestuvat minna ajalukku ELi sellise eesistujamaa liidrina, kelle ametiajal jõutakse finantsperspektiivis kokkulepeteni. Blair tundub olevat üksi jäetud: kodumaal on tema vastu nii rahandusminister Gordon Brown kui ka avalik arvamus, samuti võimuka naaberriigi president Jacques Chirac. Tema meeleheitlik katse röövida Pjotrilt, et maksta Paulile, on leidnud uutes liikmesriikides mitte poolehoidu, vaid trotsi, mis võib viia eelarve vetostamisele käesoleval kuul. Mõistlikum oleks jätta arutelu ning otsustamised järgmise ELi eesistuja, Austria ülesandeks. (Juhtkiri, The Daily Telegraph, 2.12) Barroso toonitab, et ei pea õigeks ELi eelarve suhtes otsusele jõudmist mistahes vahenditega, EK presidendi jaoks on selleteemaline kokkulepe lõpuks näide sellest, et lõimumise ja laienemise vahel pole ELis vasturääkivusi. Küsimus on prioriteetides: panna laienenud liit tõhusalt tööle - ELi poliitikad peavad olema ülesehitatud põhimõttel, et võidavad kõik, ning mitte looma kaotajate ning kasusaajate leeri. Juba praegu tuleb keskenduda majanduskasvu soodustamisele, uute töökohtade loomisele, eelarve moderniseerimisele laiemalt – õiglasele vastutuse jagamisele. Uusi liikmesriike tuleb toetada, selleks on 2013. aastaks kavandatud peaaegu pool ELi eelarvest. Samas tuleb nooremaid liikmesmaid läbirääkimistesse kaasata, lõplikud kokkulepped peavad olema sõlmitud mitte üksnes riikidevaheliselt, vaid ka EK ja EP osalusel. (Jose Manuel Barroso, The Times, 2.12)
Mõlemalt poolt Atlandi ookeani kostuvad aina tugevamad hääled, mis räägivad võõrvägede Iraagis viibimise lõpetamise vajadusest. Mäletatavasti ütles Tony Blair pärast 11. septembrit 2001, et geopoliitika kaleidoskoopi on raputatud. Sama mõtet pisut teisiti väljendades võib väita, et oleme ise Lähis-Idas midagi Pandora laeka taolist avanud. Kolme aasta tagused otsused sündisid, nagu me täna teame, kiirustades ja lihtsustades. Kas me nüüd ei tee sama saatuslikku viga, mõeldes, et raskuste suurenedes Iraagis on kõige lihtsam sealt nii kiiresti kui võimalik ära tulla. Me ise oleme lasknud terrorismil ja geriljasõjal laieneda Iraagist ja isegi Lähis-Idast kaugemale, end samaaegselt vabandades-õigustades, et aeg aitab kurjusele lõpu teha. (Gerard Baker, The Times, 2.12) USA president George W. Bushi kõne Iraagist, pealkirjastatud võidu strateegiana, ütleb ilmekalt, et tuua väed Iraagist välja hetkel, mil sealne valitsus jätkuvalt üritab luua poliitilist süsteemi, tähendaks katastroofi USA huvidele kogu maailmas. Põhiküsimuseks jääb aga, kas juba sõda alustades kogetud ülepaisutatud optimism ning ebapiisavad ressursid pole USA juhtidele midagi õpetanud. Mis juhtuks siis, kui Iraagi liidrid keelduksid kompromissidest ning jagaksid riigi eri osadeks? Või siis, kui Iraagi vägedel ei õnnestu saavutada kontrolli ülevõetud piirkondade üle? (Juhtkiri, The Washington Post, 1.12) Douglas MacKinnon, senaator Bob Dole’i endine pressisekretär, kes ühtlasi on töötanud ka Valges Majas ning Pentagonis, võtab Iraagi sõja teemadel teravalt sõna. Ta möönab: poliitika poliitikaks, poliitikute reitingud reitinguteks, kuid paljude demokraatide retoorika Iraagi sõja vastu on ületanud eetika piirid. MacKinnoni sõnul on paljud demokraadid kasutanud taktikat eesmärk-pühendab-abinõu ning esitanud fakte tundlikul sõjateemal endale sobivas valguses, ise sealjuures kalkuleerides perspektiive valimisteks 2006. ja 2008. aastal. MacKinnoni hinnangul ei saa rääkida Iraagi sõjast kui üksnes George W. Bushi sõjast Iraagi vastu. Artikli autor tuletab meelde ÜRO resolutsiooni nr 1441, mis kohustas Saddam Husseini andma aru massihävitusrelvadest ning tegema inspektoritega koostööd. (Douglas MacKinnon, The Washington Times, 30.11)
See pole üksnes viha, mis Euroopas seoses oletatavate USA salavanglatega pead tõstmas on, tegemist on ka piinlikkustundega, et ameeriklasi said abistada ju vaid kohalikud, st eurooplased ise. Suurim küsimustering aga ei puuduta siiski mitte salavanglate olemasolu fakti, vaid n-ö transfeere, mille abil terrorismis kahtlustatavad toimetati Ameerika Ühendriikidest nende kodumaale või kolmandatesse riikidesse, kus väidetavalt vange ka piinati. Kuna taolised operatsioonid on oma iseloomult salajased, on raske eristada sellekohaseid fakte spekulatiivsest sõnavahust. (Ian Fischer, The New York Times, 1.12) EK justiitsvolinik Franco Frattini ütles sel nädalal, et need EL riigid, kes osalesid USA salavanglate loomises Euroopas, võivad kaotada oma hääleõiguse ELis. ELi mõjukate riikide välisministrid on pöördunud USA administratsiooni poole selgituste saamiseks. The Economist hinnangul võib puhkenud skandaal oluliselt varjutada USA välisminister Condoleezza Rice’i Euroopa-visiitide seeriat. Tosin Lääne-Euroopa riiki on alustanud juurdlusi, selgitamaks, kas ka nende maade territooriumil on maandunud USA Luurekeskagentuuri lennukid terrorismis kahtlustatavatega. Rice’i visiiti on avalikkusele esitatud kui üleatlandliste suhete toetusavaldust, seda eeskätt terrorismivastases sõjas, kuid alles algusjärgus skandaal võib võtta ootamatuid pöördeid. Seni on USA välisminister eitanud kõiki süüdistusi, kuid kindlasti ei rahuldu eurooplased pelgalt kinnitusega, et USA järgib alati nii kodumaiseid kui ka rahvusvahelisi seadusi. Abu Gharib ning Guantanamo on pidevad meeldetuletajad, et toodud väidet ei saa alati uskuda, eriti terrorismivastases sõjas. (The Economist, 2.12)
Saksamaa ajakirjandus
Kosovo tulevik, Kyoto protokolli saatus, LKA salavanglate küsimus, vahemeremaade tippkohtumise tulemused (Barcelona protsess) ning WTO tippkohtumine Hongkongis on kestvalt saksakeelse ajakirjanduse lemmikteemadeks rahvusvahelise poliitika osas. Saksamaal oli üheks šokeerivamaks uudiseks Saksa kodaniku pantvangistamine Iraagis. Teravdatud tähelepanu all on uue kantsleri ja välisministri tegemised.
Igaüks, kes Iraaki läheb, peab arvestama sellega, et pantvangistamised on seal palju tõenäolisemad kui enesetaputerroristid. Inimröövist ei pääse isegi see, kes on aastaid Iraagi vaeste heaks tööd rüganud. Isegi usku vahetanud ning Iraagi kodanikuks saanud välismaalased ei ole kaitstud. Alates aastast 2003 on pantvangistuses olnud üle 200 välismaalase ning tuhandeid iraaklasi. 52 välismaalast on tapetud, paljude saatus on teadmata. Enamikel juhtudel on röövitud välismaalased vabaks ostetud kas nende tööandjate või valitsuste poolt, ehkki seda avalikult eitatakse. Valitsused salgavad maha, et on maksnud terroristidele miljoneid dollareid. Terroristid on märganud, et nad saavutavad palju suurema tähelepanu inimröövide kui sõduritevastaste rünnakutega. Siiski toimub suurem osa inimröövidest rahalise kasusaamise eesmärgil. Sõja lõpust alates on Iraagis moodustunud mitusada bandet, kes ongi spetsialiseerunud inimröövidele. Röövitakse isegi koolilapsi, nende vanematelt pressitakse välja lunaraha. See on põhjustanud suure hulga haritlaste ja eraettevõtjate lahkumise riigist. (Rainer Hermann, FAZ, 30.11) Kui enne veel oli lootust, et Saksamaa hoiak Iraagi sõja suhtes muudab suhtumist, siis nüüd on leidnud tõestust vastupidine. Arheoloog Susanne Osthoffi röövimine Iraagis näitab, et ka sõjavastastele ei halastata. Iraagis langevad ohvriks kõik, kes on valel ajal vales kohas. Tuulevarju ei saa terroristide eest ka Saksamaal. Riikide osas mingeid erandeid ei tehta. Põhieesmärgiks on lääne ning läänestunud ühiskondadesse hirmu ja segadust külvata. Seetõttu on lääne huvides kokku hoida - kui raske see Bushi tõttu ka poleks, ning terroristidele ühiselt vastu seista. Saksa sõdurite saatmist Iraaki ei nõua juba ammu keegi. Majanduslik ja humanitaarabi, samuti abi kaitsestruktuuride koolitamisel on oodatud ja hädavajalik. (Peter Münch, FAZ, 30.11) Susanne Osthoffi pantvangistamisega on Iraagi sõda omandanud sakslaste jaoks konkreetse näo. Seni oli tegemist vaid hukkunute ja vigastatute kiretu statistikaga. Millegipärast satuvad just kõige aktiivsemad – sõjavastased ning humanitaarabiga tegelevad naised ja ajakirjanikud – terroristide ohvriks. Nad ignoreerisid ohte, kuigi olid neist teadlikud. Ning kes arvab ikka veel, et võlusõna “Germany” kaitseb ohtude eest, pole ikka veel mitte millestki aru saanud. Terrorostid on kuulutanud sõja kogu läänele, sestap peame kukku hoidma ning erimeelsustest üle saama. Ja kui on vaja pantvangide eest lunaraha maksta, peavad valitsused seda ka tegema, ükskõik siis mis vormis ja milliste põhjendustega iganes. (Matthias Nass, Die Zeit, 1.12)
Saksamaa uue välisministri Frank-Walter Steinmeieri ülesandeks USA-visiidil on anda mõista, et midagi ei muutu. On vaid uued näod. “Saksamaa jääb endiselt usaldusväärseks partneriks rahu edendamisel ja reformide toetamisel”, märkis Steinmeier pärast kohtumist Kofi Annaniga. Saksamaa kandideerib endiselt ÜRO JN alalisele kohale. Suhetes USAga on ülesandeks muuta suhete atmosfäär veidi vähem ilmatundlikuks. Kõigele vaatamata ei soosi poliitiline tegelikkus säärast “kõik jääb endiseks” vaatemängu. Luurekeskagentuuri oletatavad salavanglad ning ülelennud-maandumised Euroopas mürgitavad õhkkonda. Steinmeieril on praegu aeg enda näitamiseks ja õppimiseks. Seni oli ta olnud liikumatu pidepunkt kantsleriametis, kelle juures kõik käisid, aga kes ise peaaegu kunagi ei reisinud. Merkel ja Steinmeier teavad väga hästi, et nad peavad koalitsioonilepingust kinni pidama. Kui vestluspartnerid tajuvad, et igaüks räägib ainult iseenda nimel ja oma juttu, siis kaotavad mõlemad mõjuvõimu. (Richard Meng, Frankfurter Rundschau, 30.11)
Prantsusmaa ajakirjandus
Kõik peamised Prantsusmaa lehed analüüsisid Euroopa Keskpanga otsust tõsta kõiki oma põhilisi intressmäärasid veerandi protsendipunkti võrra. Artiklite pealkirjad nagu “Intressimäärade tõus: Trichet üksi kõigi vastu”, “Frankfurdi “kääbikute” uus meetod”, “Keskpank on kurt Euroopa arvamuse suhtes” või “Keskpanga viga” räägivad enese eest. Le Figaro kirjutab, et maailma majanduslik raskuspunkt kaugeneb Euroopast järjekindlalt, seda illustreerib tootmise liikumine Euroopast välja, Hiina, India ja Brasiilia majandusliku jõu kiire kasv ja kõrge töötuse määra püsimine, mis puudutab 20 miljonit tööealist eurooplast. Kuid Euroopa Keskpanga jaoks, eesotsas selle juhi Jean-Claude Trichet’ga, peituvad majanduslikud ohud mujal. Tõeline hirm ja väljakutse, millega võidelda, on keskpanga jaoks inflatsioon. Jah, inflatsioon! Eurogrupi president, mitmed rahandusministrid ja Rahvusvahelise Valuutafondi juht on kõik hinnanud käesoleva intresside tõstmise ebavajalikuks. Pea kõikjal Euroopas nähakse seda kui majanduskasvu vastast ukaasi. Le Figaro hinnangul teeb Euroopa Keskpank vea, arvates enesel olevat õiguse jätta arvestamata kõikide vastuseisu. (Juhtkiri, Nicolas Barrélt, Le Figaro, 28.11) Le Monde kirjutab, et vastuseis Keskpanga otsusele on tugev. Paljude majandusasjatundjate hinnangul on majanduskasv nõrguke – see ei tohiks ületada 1,3% käesoleval aastal ning 1,8% tuleval aastal. Intressimäärade tõus võib aga majanduskasvu pidurdada. Taas kord mõlgub Frankfurdis kinnismõte inflatsioonist ning unustatakse kohustus majanduskasvu osas. (Juhtkiri, Le Monde, 29.11) Kõik kahtlevad, kas mitte liiga varane ning põhjendamatu intressimäärade tõstmine võib juba eos tappa tasapisi pead tõstva majanduskasvu. (Juhtkiri Pierre-Angel Gay, Les Echos, 2.12) Eurogrupi president, Luksemburgi pea- ja rahandusminister Jean-Claude Juncker andis seoses baasintressimäära tõstmisega intervjuu nii Le Monde’ile kui L’Expressile. Tema kinnitusel ei pea Eurogrupp Euroopa Keskpanga otsust vajalikuks. Vaatamata nafta olulisele hinnatõusule maailmaturul võib täheldada, et palgad ei ole suurenenud ning seetõttu ei pea Eurogrupp Keskpanga inflatsiooniperspektiivi tõenäoliseks. (Christian Makarian, Pierre Ganz, L’Express, 1.12) Les Echos leiab, et intressimäärad tõusevad Euroopas mitte inflatsiooniga võitlemiseks, vaid Keskpanga usaldusväärsuse säilitamiseks. Jean-Claude Trichet’ kinnitusel ei ole Euroopa Keskpanga samm, nagu kardetakse, alguseks üksteisele järgnevaile intresside kergitamistele, nagu see on juhtunud USAs. Les Echos arvates ei too Keskpanga otsus endaga kaasa midagi hullu, kuigi selle hädavajalikkuses võib kahelda. (Jean-Marc-Vittori, Les Echos, 28.11)
Tony Blair usub, et on leidnud väljapääsu ELi eelarve ummikseisust, millesse ta ise juunis liidu tüüris. Milline on siis Blairi lahendus? Struktuurifondide drastilised kärped! Londonis kaaluti kaua, kuidas ettepanekut Ida-Euroopa riikidele "söödavaks" teha. Downing Street’i nõunike hinnanul saavad kõnealused riigid tänu erinevatele abisummadele igal juhul nõnda palju vahendeid, et neil tekib probleeme selle kasutamisega. Tony Blair, kelle populaarsus Suurbritannias on madalseisus, võtab eelarveettepanekuga riski pahandada oma "loomulikke liitlasi" idas. (Jacques Dupouich, Le Figaro, 29.11) Le Monde ’i hinnangul võib sellise demarši diplomaatiline hind olla Londoni jaoks üsna soolane. Siiski ennustavad eksperdid, et kümne uue liikmesriigi vastupanu võib lühikeseks jääda, sest mõnedel neist on juba praegu raskusi struktuurifondide raha kasutamisega ning nad võivad seetõttu olla valmis kiire kokkuleppe nimel osast toetusrahast loobuma. (Philippe Richard, Le Monde, 30.11) Ka Le Figaro usub, et mida aeg edasi, seda enam soovivad Ida-Euroopa riigid eelarveraamistikus kokkuleppele jõuda. Seda isegi juhul, kui nende toetusi kärbitakse. (Pierre Avril, Alexandrine Bouilhet, Le Figaro, 1.12)
Vastukaja kogus ka ELi ja Vahemere-äärsete riikide kohtumine Barcelonas, kus tehti vahekokkuvõtteid kümne aasta eest alustatud Barcelona protsessist. Tippkohtumiselt puudusid aga pea kõikide araabia riikide ning Iisraeli riigipead. Euroopa diplomaatide sõnul sooviti seeläbi näidata oma rahulolematust euro-vahemere koostöö tulemustega. Vahemere lõunakalda riikide halba tuju võib selgitada ka ELi survega inimõiguste ja demokraatia edendamise vallas. Araabia riigid on arvamusel ,et poliitiline progress on majandusarengu tulemuseks, mitte tingimuseks. (Thomas Ferenczi, Le Monde, 29.11) Ka Le Figaro leiab, et kuigi Barcelona protsessi idee oli hea, võib vahetulemusi pidada pettumuseks. ELi ja Vahemere lõunakalda riikide koostöö ei ole kümne aastaga oluliselt edenenud ei poliitika, majanduse ega kultuuri vallas. Vahemere lõuna- ja põhjakalda riikide majandusliku taseme erinevus on viimase kümne aastaga hoopis suurenenud. Vaatamata kõigele tuleb euromedi pidada siiski erakordseks foorumiks, mis toob ühe laua taha eurooplased, araablased, türklased ja iisraellased. (Alain Barluet, Le Figaro, 27.11) Küsitav on ka vabakaubandustsooni loomine Vahemere kahe kalda vahel aastaks 2010. EL on sõlminud küll assotsiatsioonilepped Maroko, Tuneesia, Alžeeria, Egiptuse, Jordaania, Iisraeli, Palestiina Omavalitsuse ja Liibüaga, kuid turu liberaliseerimine puudutab pelgalt tööstustoodangut. (Nathalie Dubois, Libération, 28.11) Samal teemal võttis enne tippkohtumise algust Le Figaro veergudel sõna EK president José Manuel Barroso, kelle arvates on koostööst võita nii ELil kui ka Vahemere lõunakalda riikidel. Pealegi ei saa riigid üksi võidelda selliste varitsevate ohtudega nagu terrorism, vaesus või looduskeskkonna kahjustused. (José Manuel Barroso, Le Figaro, 28.11)
Belgiat raputasid teated teadaolevalt esimese eurooplannast enesetaputerroristi kohta, kelleks osutus 9. novembril end Iraagis õhku lasknud belglanna Muriel Degauque. Informatsioon lekkis Prantsuse raadiokanali RTL eetri kaudu avalikkuse ette ning Belgia võimud pidid uurimiskäiku kiiresti aktiviseerima. Mitmel pool Belgias korraldati rida läbiotsimisi, mille käigus võeti kinni kokku 14 inimest, kellest kuus jäeti vahi alla. Väidetavalt on tegu enesetaputerroriste missiooniks ettevalmistava grupeeringuga, läbi kelle jõudis Iraaki ka end õhkinud 38-aastane belglanna ning tema maroko-belgia segapäritolu elukaaslane, kes tapeti ameerika sõdurite poolt veidi pärast naise tegu. Nii Prantsuse kui ka Belgia lehed otsivad naise minevikust aspekte, mis võisid ta äärmuslasteni juhatada. (Roland Planchar, La Libre, 1.12, 2.12; Hélène Despic-Popovic, Libération, 5.12; Jean-Pierre Stroobants, Le Monde, 4.12; Annick Hovine, La Libre, 2.12)
Skandinaavia ajakirjandus
Rootsi ajakirjanduses, kuid ka teatud määral nii Taani kui Norra lehtedes, kajastati laialdaselt Katastroofikomisjoni raportit, mis kritiseeris teravalt Rootsi valitsuse tegutsemist kriisiolukorras, mis tekkis 2004. aasta jõulude ajal India ookeani alasid tabanud tsunami tagajärjel, milles hukkus üle 200 000 inimese, neist 543 Rootsi kodanikku. (Ola Billger, Svenska Dagbladet, 1.12). Komisjoni ülesandeks oli välja selgitada oma kodanike huvides, mida tehti ja mis jäeti tegemata tsunami tagajärjel tekkinud olukorras. Kriitikat võib pidada konstruktiivseks – seekord ei nenditud vaid “süsteemi” puudusi, vaid toodi välja nimeliselt tegelikud peasüüdlased – Rootsi peaminister ja tema valitsuse liikmed. Rootsi ajaloos ei ole varem mitte üht peaministrit ega tema valitsust nii tugevalt kritiseeritud. Tsunami toimumise ajaks oli Göran Persson võimul olnud oma kaheksa aastat – ettearvamatuid ja hävitavaid sündmusi oli ennegi juhtunud. Rootsi kriisiks valmisoleku küsimust oli mitmeid kordi arutatud ja sellekohaseid ettepanekuid tehtud. Rootsi peaminister aga ei tähtsustanud antud küsimust, jäädes endale kindlaks ja arvates, et Rootsit ei taba ükski selline olukord, millega tema valitsus ja riigi ametivõimud tavapärasel moel tegutsedes toime ei tule. Antud suhtumine on üllatav. Ja Rootsi kodanike jaoks lausa hirmutav ning muretsema panev, kuna ühele osale rootslastest põhjustas valitsuse käitumine asjatut valu, viha ja muret. Imestamapanev on ka komisjoni poolt loodud pilt Rootsi Välisministeeriumi juhtkonnast – valitsevaks on nõrk suhtlemisoskus, mõistlikkuse piire ületav reeglite järgimine, aeglane reageerimine ja üldise poliitilise intuitsiooni puudumine. Välisminister Laila Freivaldsile heidetakse ette, et tal ei ole harjumuseks kuulata uudiseid töövälisel ajal, vaid oodata informatsiooni temani jõudmist. Kui talle teisel jõulupühal helistas kolleeg ja informeeris toimuvast, ei jagunud tal piisavalt huvi, et uudiste edasist käiku jälgida. Antud olukorda analüüsides tekib küsimus, miks on valitsusjuht riiki varustanud sellise välissuhetega tegeleva juhtkonnaga – valitsusjuht nimetab ministrid ja tema kantselei omab kontrolli ministeeriumite poliitiliste ametikohtade üle. Valitsuse tegutsemine tsunamikatastroofi järgselt paljastab Perssoni süsteemi halvimad nõrkused, milleks on võimukontsentratsioon peaministri ümber ja valitsuse liikmete tähtsusetus. Sotsiaaldemokraadid on kaua elanud usus, et nemad oskavad riiki juhtida ja on oma juhtimispositsioonis nii kindlad, mistõttu on nad paljudele olulistele asjadele käega löönud. Tänu katastroofikomisjonile on väärettekujutus sotsiaaldemokraatidest haihtunud. (Juhtkiri, Svenska Dagbladet, 2.12; Juhtkiri, Dagens Nyheter, 2.12; Barbro Hedvall, Dagens Nyheter, 2.12; Henrik Brors, Dagens Nyheter, 2.12)
Taani ajakirjandus tõi välja, et tänu komisjoni raportile nõuavad mitmed Rootsi ajalehed, sh Rootsi liberaalne ajaleht Upsala Nya Tidning, peaministri tagasiasumist, kuna usk riiki, mis peaks tagama kodanike kindlustunde ja turvalisuse, on hävitatud. Raporti kohaselt vastutab Persson isiklikult selle eest, et valitsus ja ametivõimud ei tulnud toime katastroofijärgse olukorra stabiliseerimisega nõutud tasemel. Samuti viidatakse sellele, et pärast sellist kriitikat, mis sai osaks Rootsi välisministrile, peaks ta kindlasti tagasi asuma. Samas märgitakse, et otsuse sotsiaaldemokraatide suhtes langetavad siiski valijad järgmisel sügisel toimuvatel parlamendivalimistel. (Kirsten Nilsson, Politiken, 2.12)
Norra ajakirjandus peab üheks katastroofikomisjoni raportist tingitud kriisi põhjuseks poliitilise aparaadi suhtumist. Rootsit on tabanud varemgi katastroofid, kuid ettepanekud, kuidas kriisiolukorras paremini toime tulla, on poliitilise aparaadi poolt tagasi lükatud, ning huvi asjade vastu, mis ei puuduta otseselt parteipoliitikat, on väga leige. Seetõttu ei toiminud riigiaparaat tsunamikatastroofi ajal piisavalt edukalt. Teiseks põhjuseks on Rootsis pärast külma sõja lõppu tekkinud kujutelm võltsturvalisest, mistõttu Rootsi ei ole siiani jõudnud arusaamisele, et riigikaitse väljakutsed võivad olla sama suured ka ilma konkreetse sõjalise ohuta. Rootsis on isegi kaitseväe vahiteenistus likvideeritud. (Juhtkiri, Aftenposten, 3.12)
Lisaks valitsuskriisile Rootsis oli Rootsi ja Taani ajakirjanduse huvisfääris Ukraina liikumine EL suunas. Rootsi meedia arvates mõjus Tony Blairi kui ELi eesistujamaa sõnum Ukrainast kui turumajandusega maast Ukrainale ja praegusele president Viktor Juštšenkole positiivselt, silmas pidades Ukraina ekspordivõimalusi ja Juštšenko partei populaarsuse langemist pärast peaminister Julia Timošenko tagasiastumist. Sümboolselt on Ukraina nüüd lähemal Läänele ja ELile. Märtsis 2006 toimuvad parlamendivalimised on määrava tähtsusega Ukraina püsimiseks demokraatlikul teel, kuna tihti on tegu valikuga - kas Venemaa või EL. Uuel aastal jõustuva põhiseaduse järgi antakse valitsusele ja parlamendile suurem võim presidendi arvelt, mis võib tekitada suuri pingeid ja vastuolusid, juhul kui Juštšenko partei peaks valimised kaotama. (Jan Blomgren, Svenska Dagbladet, 2.12) Ukraina turumajanduse tunnustamine tähendab praktikas seda, et kaubandussuhted ELi ja Ukraina vahel muutuvad elavamaks ja lihtsamaks ning Ukraina terasetööstus (peamine ekspordiartikkel) vähendab riske sattuda ELi dumpinguvastaste maksude alla. (Ingrid Hedström, Dagens Nyheter, 2.12)
Taani ajakirjanduses rõhutati, et ollakse pigem Ukraina ELi liikmeks saamise poolt ja Türgi vastu, kuna ukrainlaste kultuur ei ole taanlastele nii võõras nagu nt Kreeka või Portugali oma. Peetakse targemaks Ukraina Euroopasse kuulumist, kui et Venemaa saaks Valgevene ja Ukraina taas kord oma võimu alla. (Vagn Tyrsted Rasmussen, Jyllands-Posten, 2.12) Taanlased peavad Ukraina turumajandusmaa staatust president Juštšenko võiduks ja suureks edusammuks Ukraina majandusele. Juštšenko partei Meie Ukraina on hetkel väga ebapopulaarne, arvamusküsitluste tulemused on nigelad – toetus on vaid 12,4%. (Jørgen Staun, Berlingske Tidende, 2.12)
Soome ajakirjandus
Soome ajakirjanduses lahati valitsuse ja põhiseaduskomisjoni põhiseaduskriisi. Vastuseta on küsimus, kes peaks langetama otsuse Soome vägede lähetamisest kriisikolletesse. Soomes ei ole erilist põhiseaduskohut, selle funktsioone täidab Soome parlamendi põhiseaduskomisjon. Põhiseaduskomisjonil on volitused jälgida, et parlamendi vastu võetud seadused oleksid põhiseadusega kooskõlas. Seetõttu on ebatavaline, et nii Soome peaminister kui ka rahandusminister on süüdistanud põhiseaduskomisjoni antud vaidlusküsimuse politiseerimises ja presidendi positsiooni nõrgendamises. Põhiseaduskomisjon jäi siiski kindlaks oma otsusele, et ELi puudutavate küsimuste üle otsustavad valitsus ja parlament ning vaatamata sellele, et president on ka kaitsejõudude ülemjuhataja, ei saa talle anda kriisireguleerimisküsimustes veto-õigust. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 29.11) Soomes alles viis aastat kehtinud põhiseadust pole mõtet tõlgendamise erimeelsuste tõttu lõhki rebida. Põhiseadus on teistele seadustele aluseks ning seda ei tohiks kogu aeg muuta. Põhiseaduse reguleerimine ei pane paika piire üldise välispoliitika ja ELi poliitika vahel. (Annika Lapintie, Turun Sanomat, 30.11) Parlamendi põhiseaduskomisjon tekitas pisikese poliitilise kriisi, kui ütles, et valitsuse esitatud kiirreageerimisüksuste lähetamise eelarve eelnõu on põhiseadusega vastuolus. Peaminister Matti Vanhaneni ja sotsiaaldemokraatide esimees Eero Heinäluoma väited, et põhiseaduskomisjon on asja politiseerinud, pole põhjendatud. Komisjon võttis otsuse vastu peaaegu üksmeelselt. Tüli näitab, et Soome juhtivad poliitikud ei tea ise ka, kas Soome on ELi liige või mitte. Kui Soome on osalenud ELi julgeolekupoliitika ülesehitamises, peaks ta kinni pidama ka tehtud kokkulepetest. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 30.11) Tundub, et ELi põhiseaduslik leping ei hakka kunagi kehtima, kuid see ei heiduta liidu kodanikke sugugi. Ka Soomes on tekkinud põhiseaduskriis, kuid vaevalt ka see tavakodanikke eriti puudutab. EL on Soomes kõrgemal tasemel tehtavate otsuste langetamise keeruliseks ajanud. Põhiseaduse järgi tuleks teha koostööd. Peaminister ja president on sellega siiamaani hakkama saanud, teised aga mitte. Valitsuse seadusemuudatus võimaldaks põhiseaduskomisjoni tõlgenduse kohaselt Soome armeed juhtida kahelt ametipostilt - üks armee, kaks väejuhti. Põhiseaduskomisjon algatas oma tõlgendusega presidendi võimu vähendamise protsessi, kuid lõpptulemuseks võib president otsustusõigust hoopis juurde saada. (Aimo Massinen, Turun Sanomat, 03.12)
Põhiseaduskriisiga seoses kirjutati julgeolekuteemadel ka laiemalt: arutleti võimaliku NATOga liitumise üle, kommenteeriti poliitikute hulgas populaarseks saanud sõnapaari "NATO-optsioon". Soomes arvavad paljud, et rahumeelset poliitikat saab ajada vaid poliitiliselt erapooletuna. Tegelikult ei ole liitumine ainult otsese sõjalise ohu tõrjumiseks vajalik. Riigile, mille julgeolek tugineb selgel programmil, on raskem mõju avaldada kui riigile, mis seisab väljaspool tugevat sõjalist liitu. Soomes on olnud kombeks rõhutada riike ühendavaid lähtekohti, näiteks ÜROd, kuid kui reaalne oleks see, et ÜRO rünnaku ohvriks langenud riiki ka kaitseb? Veelgi ebakindlam on ELi ühine kaitse. Liikmesriikide vahel ei toimi sõjaline koostöö, samuti on nõrgaks osutunud ELi poliitilised võimkused. Ilmselt peetaks ka julgeolekualastest lepingutest kinni sama valikuliselt kui seda on tehtud teiste lepingute puhul. Rahvusvahelised konfliktid võivad ähvardada ka Soome julgeolekut. Just Soome peaks meeles pidama, et Balti riikide iseseisvus oli müüa kohe pärast I MS, mitte alles II MS eel. Konfliktide tekkides võib olla hilja liitlasi otsida. (Marko Nenonen, Helsingin Sanomat, 28.11) NATO on muutunud. Seda NATOt, mis NLi vastu loodi, enam ei ole. Soome vajab NATO-liikmesust selleks, milleks oma riigi kaitsesüsteemigi on loodud. Oht, mida hetkel pole, võib sündida täiesti ootamatult, meist sõltumata. (Lauri Kiianlinna, Helsingin Sanomat, 28.11) Tänapäeva moesõnaks on saanud optsioon. Seda sõna võib kuulda ka selles sõnamulinas, mida meie maal kutsutakse aruteluks julgeolekupoliitika üle. Üha enam kuulutatakse, et Soomel on julgeolekupoliitika liinil "NATO-optsioon". Mida see NATO-optsioon siis endast õieti kujutab? Kes on selle heaks kiitnud ja mida see tähendab? Tegelikult ei tähenda see midagi. Optsioonist rääkimine tähendab, et Soome elab illusioonide maailmas, kus Soome ise võiks otsustada selle üle, kas liituda NATOga või mitte. Ei Soomel ega ühelgi teisel riigil pole võimalust kasutada oma valikuvabadust ja liituda NATOga. Ükski kandidaatriik ei saa liituda automaatselt, samuti pole ühelgi riigil garantiid, et liikmelisus on midagi kindlat ning piisab vaid selle küsimisest. Nii võib optsioonist rääkimist pidada rahva eksitamiseks. Sellistest optsioonilaadsetest müütidest on poliitikutel raske loobuda. Loobumine muudaks raskeks põhjendamise, miks ei taha Soome saada kaasotsustajaks kõigis neis organisatsioonides, mille tegevuses Soome tegelikult innukalt kaasa lööb. (Olli Kivinen, Helsingin Sanomat, 29.11) Need juhtivad poliitikud, kes peavad NATO-liikmesust tarbetuks, kuna välised tingimused seda ei nõua, argumenteerivad hämmastavalt ebaloogiliselt. Kui välised tingimused muutuksid ka kahtlejate arvates NATO-liikmesust eeldavaks, oleks liikmelisuse taotlemiseks tehniliselt juba hilja. Välispoliitilise olukorra teravnedes oleks liikmelisuse taotlemine iseenesest provokatsioon. Vaevalt oleks ka NATO huvitatud sellisest liikmest, kelle kohale on kogunemas mustad pilved. NATO-liikmelisuse pooldajate hulk on kasvanud muuhulgas seetõttu, et Soome on jõudnud osalt teadlikult, osalt välispoliitiliste arengute tõttu olukorda, kus Venemaa peabki Soomet juba NATO-liikmeks. Mõned on NATO vastu, sest see tugineb liialt USAle. Paradoksaalne on aga see, et USA on ainsana võimeline turvagarantiisid pakkuma. On loomulik, et ookeanil liiklevad laevad varustatakse päästepaatidega, kuigi on teada, et neist kasutatakse väga väikest osa. Samuti ei varustata laevu päästepaatidega tormi ajal, vaid vaikse ilmaga. Tormi puhkedes oleks see ka võimatu. (Georg Rosenlew, Helsingin Sanomat, 01.11)
EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika
Uudisteagentuurid
Baltic leaders braced for tough talks with British PM Tony Blair on the EU budget, vowing to speak in one voice against British proposals to slash the long-term financial plan at the expense of new members. (Afp, 01.12) British PM Tony Blair's proposals to salvage the EU long-term budget were an attempt to back new member states into a corner, the Estonian press said. "We want our money," declared the Postimees, paraphrasing former British PM Margaret Thatcher's famous declaration "We want our money back", when GB fought for and won its rebate from the EU. "London must be betting on the newcomers feeling cornered and under pressure of meeting the deadline of clinching the budget deal, and therefore having little option but to accept the proposals. Estonia and other new member states must not give in to such blackmail." Britain has proposed cuts to EU structural funds as a way of reaching a compromise budget deal, but accepting the proposal would mean the EU would be an unequal union for years to come, the Eesti Päevaleht said. "This inequality would not be in the interest of either the old or the new member states. The huge wage differences between the member states would only strengthen the so-called Polish plumber syndrome, and economic inequality would force the new member states to indulge even more in what old Europe calls social and tax dumping. Estonia would be right to reject the bad compromise offered by the Brits," the paper concluded. (Afp, 02.12)
"Estonia must not pay for the exceptions of the rich members of the EU," the Res Publica party said in a statement. "Under the British proposals, it is the new member states who will have to pay the bill," it added, calling on PM Andrus Ansip to staunchly defend Estonia's interests when he meets with Blair. (Afp, 01.12) "Blair is pressuring the Baltic states to accept a deal under which we should give up a significant part of structural and rural development aid for the sake of the adoption of the EU budget, as the old member countries are not prepared to reform either the CAP or the costly system of the British rebate," Taavi Veskimägi said. (Afp, 30.11) "Our agricultural subsidies are three times smaller than those of old member states. There are restrictions on the free movement of labour, and old member states won't allow the free movement of services. In this light, attempts to salvage the budget at our expense are especially cynical," the European Parliaments Foreign Affairs Committee chairman Toomas Hendrik Ilves said in Eesti Päevaleht. (Afp, 01.12)
Estonia has put in place stricter border controls ahead of British PM Tony Blair's visit to Tallinn for a meeting with his Baltic counterparts, the Estonian interior ministry said. "The data of all persons crossing the Estonian border are to be checked against an electronic data base," said interior ministry spokeswoman Katrin Vides. (Afp, 29.11)
Eesti on valmis kompromissideks ELi eelarve koostamisel aastateks 2007-2013 juhul, kui võetakse arvesse ka uute liikmesriikide huvid. Kompromissideks peavad olema valmis kõik osapooled. Luksemburg tegi 2005.a juunis ettepaneku määrata ELi eelarvesse tehtavate sissemaksete suuruseks 1,06% riikide SKT-st, Suurbritannia ettepanekuks oli 1,03%. Uute liikmete arvates jääksid nad Suurbritannia seisukohtade jõustumisel ilma olulisest osast ELi struktuurifondide vahenditest. Andrus Ansipi sõnul tunnevad praegu nii Suurbritannia kui ka uued liikmesriigid, et mööndusi tehakse nende arvelt. (RIA Novosti, 30.11)
Poliitiline dialoog Eesti ja Venemaa vahel praktiliselt puudub, juhtkonna esindajad kohtuvad vaid rahvusvaheliste foorumite raames, ütleb Marina Kaljurand. Tema arvates peaksid kaks naaberriiki alustama regionaalsest koostööst. Eesti on teinud korduvalt ettepanekuid Narva silla avariilise olukorra likvideerimiseks. Eesti ja Venemaa teevad viljakat koostööd erinevates eluvaldkondades nagu korrakaitse, piirivalve-, ja tolliteenistus, kultuur. Pärast Eesti liitumist ELiga on kaubavahetus Venemaaga suurenenud enam kui 30%. (RIA Novosti, 01.12)
Eesti soovib, et Venemaa tunnistaks okupatsiooni, kuid ei plaani nõuda kompensatsiooni, ütleb Marina Kaljurand. Venemaa kardab, et olupatsiooni omaksvõtmine toob kaasa kahjutasunõude. Juttu on olnud Venemaal asuvate Eesti riikliku tähtsusega esemetest – presidendi ametiraha tagastamine seisab Vene poole sõnul tehniliste küsimuste taga. Kommenteerides mittekodanike küsimust, teatas ta, Eestis elanikkonnast moodustab see grupp praegu vähem kui 10%, ning neist 61% soovib saada Eesti kodakondsust ja 15% Vene kodakondsust. 2007.a koolireform ei peaks esile kutsuma probleeme. Üleminek eestikeelsele õppele on etapiviisiline, reformi lõppedes toimuks 60% õppeainete omandamine eesti keeles. (Interfax, 01.12)
Venekeelse vähemuse olukord Eestis paraneb, ütleb Marina Kaljurand. Antud rahvagrupi olukorra osas puudub (Venemaal) küllaldane informatsioon, situatsiooni kirjeldatakse oluliselt halvemana kui ta on. Eestis toimuv on integratsioon, mitte assimilatsioon. On oluline, et need inimesed tunneksid end Eestis elavate venelastena. (RIA Novosti, 01.12)
EP Eesti saadik Tunne Kelam kutsub ELi üles veenma Venemaad korraldama uut kohtuprotsessi Jukose juhtide Hodorkovski ja Lebedevi asjus. Ta palus EP istungil esinedes tegutseda nii EK-l kui ka ENil selle nimel, et Venemaa viiks läbi õiglase kohtuprotsessi. Kohtuotsus on vastuolus Venemaa enda seadustega, mille kohaselt süüdimõistetu peab karistust kandma kodukohale lähimas kinnipidamisasutuses. Eelmisel nädalal saatis grupp EP liikmeid kirja Lebedevile, milles väljendati lootust uue õiglase uurimise osas. (Interfax, 02.12)
Taani ajakirjandus
Kui Põhjamaad oleksid pisut julgemad, hingelt nooremad ja vähem hirmul valesammudest ELis, siis oleksid Balti riigid nõus panustama koostööle Põhjamaades. Hirm Venemaa ees oli Eesti, Läti ja Leedu üks põhimotiividest ELi ja NATO liikmeks saamisel. Kuid Venemaa provotseerib taas Balti riike – Venemaa keeldus viisa andmisest Eesti välisministrile, Vene lennukid rikuvad pidevalt Baltikumi õhuruumi, millest üks kukkus Leedus alla, ning Vene kaitsejõud viivad läbi sõjalisi õppusi Balti riikide piiride läheduses. Need on vaid üksikud faktid, mida Eesti, Läti ja Leedu peavad Venemaa-poolseteks provokatsioonideks. Venemaa eitab kõike. Balti riigid reageerivad provokatsioonidele erinevalt – Eesti on neid siiani ignoreerinud, Läti on tihti kannatuse kaotanud, Leedul on õnnestunud vältida vahelesekkumist, kuna Venemaal ei ole Leeduga nii palju pistmist olnud. Kõik kolm riiki on väljendanud oma pettumust ja frustratsiooni ELi ükskõiksuse suhtes. EL on soovitanud Venemaaga isekeskis kompromissile jõuda, mistõttu pöördutakse üha enam USA poole ja eemaldutakse EList. Balti riigid on lõhestunud, nagu ka Põhjamaad, kuna sõltuvad USA sõjalisest ja Euroopa majanduslikust tegevusest. ELi puudulik reaktsioon Venemaa provokatsioonidele on viinud selleni, et Balti riikide kaitseministrid teevad koostööd, endised erimeelsused on kõrvale jäetud ning jõutud otsusele käivitada ühine juhtimis- ja raporteerimiskeskus (CRC) Leedus, Karmalevas. Samuti on Balti riikide kaitseministrid väljendanud soovi luua ühine Läänemere piirkonna õhuruumiseire. Kuid Põhjamaad on antud küsimuse arutamise lõpetanud ning Taani on ka oluliselt vähendanud oma sõjalise nõustamise rolli, kuigi Balti riikidel läheks vaja nii nõu kui ka abi. (Elzbieta Tromer, Politiken, 2.12)
Soome ajakirjandus
Suurbritannia peaminister Tony Blairi visiidiga seotud tohutud turvanõuded ähvardavad tallinlaste argipäeva täiesti segamini lüüa. Arvatakse, et igapäevased ummikud muutuvad veel hullemaks. Julgeolekukaalutlustel suletakse Tallinna suuremad tänavad lennujaamast kesklinna, Kadrioru ja Toompeani. Blair põikab Tallinna, et kohtuda Balti riikide peaministritega, arutamaks ELi finantsperspektiivi. Eesti ajakirjanduse andmetel otsib Blair toetust eelarve-eelnõule, mis vähendaks liikmesriikide panust ühisesse eelarvesse 0,03% võrra. (Ivo Laks, Etelä-Suomen Sanomat, 01.12) Tony Blair üritab leida kompromissi 2007.–2013. aasta eelarve osas ning on välja käinud idee vähendada ELi uusliikmete toetusi. Eesti peaminister Andrus Ansip rõhutas Briti peaministri visiidi raames toimunud pressikonverentsil, et Balti riigid loodavad finantsperspektiivi suhtes küll kiiret lahendust, kuid ei soovi seda saavutada ükskõik mis hinnaga. Ansip möönis, et kui eelarves ei jõuta õigeaegselt kokkuleppele, tekitab see alates 2007. aastast probleeme ka Eestile, Lätile ja Leedule. Ansip lisas, et olukorra lahendamiseks peavad tegema kompromisse nii vanad kui ka uued liikmesriigid, ning tuletas meelde ELi ühte põhimõtet – solidaarsust. Oma lühikese Tallinna-visiidi käigus esitleti Blairile ka Eesti valitsuse istungitesaali ning tehti kiire jalutuskäik Tallinna vanalinnas. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 02.12)
Majandus
Uudisteagentuurid
Leedu peaminister Algirdas Brasauskas külastas ettevõtet Eesti Energia ning kohtus juhatuse esimehe Sandor Liivaga. Liiva sõnul on Balti riikidel energeetika-alase koostöö kogemus juba olemas. Balti energeetikafirmad osalevad ettevõtte Nordic Energy Link tegevuses, mis osaleb Eesti – Soome merealuse kaabli väljaehitamisel. Sandor Liiv lendab reedel Vilniusse tulevase projekti tehniliste üksikasjadega tutvuma. (Interfax, 02.12)
Eesti on nõus osalema uue aatomienergiajaama ehitamises Leedus, ütleb Leedu seimi spiiker Arturas Paulauskas. President Rüütel on tundnud huvi uue rajatise vastu ning andnud teada, et Eesti osaleb projektis. Leedu riik ei ole võimeline üksi ehitama uut tuumaelektrijaama. Seepärast on vajalik erakapital ning naaberriikide osalus. (Interfax, 28.11)
USA ajakirjandus
EL-liikmelisus on soodustanud kaubanduse aktiviseerumist, on kasvanud välisinvesteeringud 2004. aastal ELiga liitunud riikidesse. Sel nähtusel on ka negatiivseid külgi. Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) aastaülevaates on mõtlemapanevaid seiku. Eestit on seni vaadeldud kui staari, kõige konkurentsivõimelisema majandusega terves ELis. Ent Eestigi on pidanud vastu võtma ELi põllumajandussubsiidiume. Olukorda Eesti liberaalsel tööjõuturul hindab EBRD halvenenuks, ka see on üks EL-liikmelisuse kõrvalnähtudest. (The Economist, 25.11)
Mittemidagiütlevas nõukogudeaegses ehitises Tallinna äärelinnas asub maailma üks olulisematest telekommunikatsioonide uurimistöö väljunditest. Tegemist on ettevõtte Skype arenduskeskusega, selle firma tarkvaratoode võimaldab tasuta või üliodavalt teha telefonikõnesid igast internetiga ühendatud arvutist. Skype on maailmafirma, hiljuti ülesostetud internetimüügiga tegeleva eBay poolt 2.6 miljardi USA dollari eest. Skype’i loojad ei värvanud programmeerijaid mitte Silicon Valleyst ega Indiast, vaid pisikesest Ida-Euroopa riigist. Toodud näide iseloomustab tendentsi, mille kohaselt järjest rohkem tootmisüksusi, aga ka uurimiskeskusi tuuakse maadesse, kus on odav toota ning mis ei asu emafirmast liiga kaugel. Tallinnast võib leida mitmeid selle väite kinnitusi. Näiteks Elcoteq, Soome päritolu tehas, kus valmivad nii Nokia kui teiste kaubamärkide taskutelefonid. Kui Skype annab tööd üle 130le hästitasustatule (keskmine vanus 28 eluaastat), kellest viiendik on välismaalased, siis Elcoteqi tööjõu hulk küündib üle 3000 inimese (kohalikud), kes on valdavalt keskealised, suhteliselt väikese palga ning mitte väga keerukate tööülesannetega. Kui Elcoteq võitleb konkurentsiturul püsimise eest, siis Skype’il on käes hiilgeajad. Regiooni senine suurim atraktiivsus – odav tööjõud – hakkab vähenema, osaliselt Hiinast tuleva toodangu jõulise pealetungi ning majandusliku heaoluga kaasaskäiva palkade kasvu tõttu. (The Economist, 2.12)
Soome ajakirjandus
Eesti uus suursaadik Soomes Priit Kolbre kritiseeris teravalt Soome meedia kirjutisi selle kohta, et Eesti laevakompanii Tallinki suured laevad lasevad oma reoveed Läänemerre. Tallink on ainus Eesti firma, millel on selge koht Soome majanduses. Kolbre kahtlustab, et kirjutisi ongi mõjutanud Tallinki eriline positsioon või siis tüüpiline soomlaslik suhtumine turule pürgivasse Eesti konkurenti. Kolbre rõhutas, et Tallink on toiminud seadusele vastavalt ja puhastanud reovee laeva puhastusseadmetes. (Raija Kaikkonen, Helsingin Sanomat, 02.12) Eesti suursaadik ei saa ehk hästi aru, miks soomlased nii kõvasti lärmi löövad. Läänemeri on halvas seisukorras ning iga lisakoorem Läänemerele on soomlaste arvates liig. Samas on Priit Kolbrel ka õigus, soomlaste suhtumises Tallinki reovetesse on tunda suure venna positsiooni. Soomlasi ärritab, et eestlastest on kümne aastaga saanud nende konkurendid. „Eesti on Soomest psühholoogiliselt rohkem valmis kasutama uusi võimalusi ja kohanema muudatustega,” ütles Kolbre. Küsimus on ühiskonnamudelite vahelises võitluses, aga ka selles, et väiksemat venda on raske tõsiselt võtta. (Antti Blåfield, Helsingin Sanomat, 03.12)
Varia
Uudisteagentuurid
Tallinna linnakohus määras 3000 krooni suuruse trahvi kommentaari eest, milles kutsuti juute ahju ajama. Otsus kaevati edasi Riigikohtusse, kuid Eesti kohus ei võtnud 30-aastase, rahvustevahelise vaenu õhutamises süüdi mõistetud Olev Hannula kassatsioonikaebust arutlusele. Eelnevalt on ta kutsunud üles juute seebiks keetma ning neegreid pooma. Oma teguviisi põhjendas ta sellega, et ei ole nõus Iisraeli poliitikaga. (Interfax, 30.11)
Eesti politseid usaldab rekordiliselt vähe inimesi, selgub sotsioloogiafirma Turu-uuringud gallupist. Alates k.a. märtsist on usaldusprotsent langenud 9% ning on praegu 67%. Saatuslikuks on osutunud pistisejuhtumid ning pommiplahvatused põhiliselt mitte-eestlastega asustatud Lasnamäe linnaosas. (Interfax, 04.12)
Saksamaa ajakirjandus
HI-viiruse kandjate suhtarv Eestis on suurim kõikidest Aafrikast põhjapoole jäävatest maadest. Kusagil mujal ei kasva nakatunute arv nõnda kiiresti kui Eestis, kes samal ajal on ELi uute liikmesriikide majandusliku edukuse ja dünaamilisuse musternäidiseks. Viirus on kontrolli alt väljas, väidab riikliku tervishoiuameti pressisekretär Tallinnas. Iga sajas noor eestlane on viirusekandja. Valitsus aga ei pea oma kohuseks heategevusorganisatsioone toetada, seda tehakse enamasti välismaalt. On küll olemas sotsiaalministeeriumi AIDSi teavitusprogramm, kuid raha ja huvi pole. Rahandusministeeriumis istuvad noored tehnokraadid, kes huvituvad pigem jätkuvast majanduskasvust kui nakkuse vastu võitlemisest. Opositsioonipoliitik Juhan Parts väidab, et poliitikud on olnud “liiga laisad” viirusega võitlemisel. Järelikult räägib ta ka sellest perioodist, mil ta ise peaminister oli. “Peaks rohkem tegema ja paremini rahastama”, märgib Parts. Eestis on tegemist sotsiaalse probleemiga. Viirus levib eelkõige vaesemas, venekeelses elanikkonnas, tööstus- ja kaevanduspiirkondades. Hepatiit ja tuberkuloos ning heroiini tarbimine on samuti tõusuteel. Eestikeelsed noored tarbivad pigem kokaiini ja Ecstasy´t. Tõenäoliselt prostituutide kaudu on aga nakatunute arv kasvamas ka nende seas. HIV-nakkus on kui kellaga pomm, märgib üks sotsiaalministeeriumi töötaja. (Robert von Lucius, FAZ, 1.12)
Prantsusmaa ajakirjandus
Väljaande Nouvel Observateur lisa TéléObi tutvustab pea tunni pikkust dokumentaalfilmi kolmest Balti riigist. Lühike "jalutuskäik" läbi protestantlike Eesti ja Läti ning katoliikliku Leedu annab esimese mulje kolmest pealinnast, mis kõik kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Läbi filmi avaneb suurepärane võimalus avastada silmipimestavat keskaegset, barokset või art nouveau arhitektuuri, šarmantseid rannikulinnu ning märkimisväärselt puutumata loodust. Autor kahetseb, et dokumentaalfilm sarnaneb liialt turistidele mõeldud brošüüriga ning käsitleb ajaloosündmusi liiga pealiskaudselt. (Marie-Noelle Hervé, TéléObi, 1.12)
Rootsi ajakirjandus
Rootsi võib jääda kaotajaks võitluses organiseeritud kuritegevusega, kuna puudub vastav riiklik strateegia. Isegi politseil ei ole sellekohast strateegiat. Suurim probleem on informatsiooni kättesaadavus. Eestis, Lätis, Leedus ja Soomes käib intensiivne võitlus organiseeritud kuritööga – kasutusele on võetud riiklikud strateegiad, tugevdatud operatiivset tegevust ja viidud läbi reforme vastavates ametiasutustes. Soomes on loodud riiklik informatsioonikeskus, Eestis on politseil, tollil ja piirivalvel ühine andmebaas ja Leedus võetakse vastavates ametiasutustes kasutusele ühine andmebaas jaanuaris 2006. Meie naaberriikides kardetakse, et organiseeritud kuritegevus õõnestab ühiskonna põhifunktsioone ja kodanikud kaotavad usalduse poliitikute ja korrakaitseorganite vastu. Iseäranis ohustatud on Balti riigid, kuna Baltikum on inim- ja narkokaubanduse oluline transiitpiirkond, mistõttu tuleks operatiivset koostööd tugevdada. Tuleks luua Põhja-Balti nõukogu, kuhu kuuluksid akadeemilised ja operatiivsed eksperdid organiseeritud kuritegevuse alal. (Walter Kegö; Anna Jonsson, Svenska Dagbladet, 4.12)
Norra ajakirjandus
Eesti on saanud osaks Euroopast, Tallinn on uuestisündinud. See on ajalooline ning kultuuriliselt hästi säilinud linn, kus on head sisseostmisvõimalused ja huvitav restoranikultuur. Linn on muutunud läänelikuks. Tallinnasse tasub minna, kuigi taksojuhtidega tasub ettevaatlik olla, kuna nad võivad välismaalastelt suurema tariifi kasseerida. Tallinna vanalinn on vaatamisväärsus, keskaegne linn on teinud läbi tõsise iluoperatsiooni. Restoranide valik on väga lai. Tallinnas elab u 400 000 inimest, mis Norra mõistes on suhteliselt suur linn, kuid kuna turismihooaeg oli juba lõppenud, siis ei olnud linn ülerahvastatud ja tundus kohati isegi pisut liiga inimtühi. Eestlased on toredad – tagasihoidlikud ja ujedad, nad pole veel piisavalt turistidega harjunud. Naeratust ja silmsidet on raske tabada. Autori Viimsi SPA kogemus jätab soovida, kuna puudusid nii küünlavalgus, rahustav muusika, pehmed ja paksud saunalinad ja meeldiv ruum, kuigi massaaž iseenesest oli väga professionaalne. (Vivi Skalleberg, Drammens Tidende, 4.12)
Soome ajakirjandus
Georg Ots on siiamaani kõige tuntum eestlane Soomes. Omal ajal oli Ots populaarne just NLis, kuid samas jumaldati teda ka Soomes. Kulle Raig, kes on kirjutanud Georg Otsa eluloo, ütleb, et kuigi osad eestlased nimetavad Otsa Kremli ööbikuks ja suureks kommunistiks, polnud Ots suurem kommunist kui teised eestlased. “Kui Ots ei oleks parteisse astunud, oleks ta koorilauljaks jäänud,” lisab Raig. Soomlastele tähendas Ots tollal kogu eesti rahvast, Saaremaa heinamaa oli nende jaoks kogu Eesti. (Maija Alftan, Helsingin Sanomat, 30.11)
Tundub nagu oleks Georg Ots surnuist üles tõusnud. Ta astub lava äärde ja kummardab rahvale. Üha uuesti ja uuesti. Tegelikult on praeguseks rahva lemmikuks särav täht Marko Matvere. Ta on oma rolli niivõrd sisse elanud, et meenutab Georg Otsa lausa füüsiliselt. Samas ei imiteeri Matvere Otsa, vaid esitab armastatud laule oma tõlgenduses. Libretist Urmas Vadi ei ole kirjutanud nostalgilist sangarilugu ega toonud lavale pühakut. Otsa tantsitatakse nagu karu Moskva suures tsirkuses, mille direktoriks on Nikita Hruštšov ise. Muusikal on terav poliitiline provokatsioon. On see tõde või väljamõeldis, pole lavastuse puhul oluline. Tähtis on anda pilt jumaldatud laulja üksindusest, murdumisest ja väsimusest keset kogu melu. (Kirsikka Moring, Helsingin Sanomat, 30.11)
Enamik Eestis elavatest kodakondsuseta (enamasti venekeelsetest) inimestest sooviks saada Eesti kodakondsust. ELi tellimusel tehtud uuringus osalenute arvates muudaks Eesti kodakondsus nad Eesti tööturul konkurentsivõimelisemaks või aitaks saada välismaal parema töökoha. Eesti kodakondsus tagaks parema tuleviku ka nende lastele. Kuigi kodakondsuseta elanike arv Eestis pidevalt väheneb, on neid siiski 130 000. Kodakondsuseta Eesti elanikud on olnud erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides Venemaa lemmikteemaks. (Ivo Laks, Etelä-Suomen Sanomat, 03.12)
